Tšehhi Vabariigi 22. veebruaril 2024 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kümnes koda) 6. detsembri 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-48/22: Tšehhi Vabariik versus komisjon

(kohtuasi C-140/24 P)

Kohtumenetluse keel: tšehhi

Pooled

Apellant: Tšehhi Vabariik (esindajad: M. Smolek, J. Vláčil, J. Očková ja J. Benešová)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu otsuse kohtuasjas T-48/22 resolutsiooni punkt 2 ja vastav osa;

tühistada komisjoni otsus (EL) 2021/2020 osas, milles ei rahastata kulusid kogusummas 25 596 118,58 eurot;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kaheksa väitega.

Esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 1306/2013¹ artikli 52 lõiget 1 koostoimes määruse nr 1307/2013² artikli 9 lõikega 2. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et toetuse taotleja aktiivse põllumajandustootja staatuse kontrollimisel tuleb arvesse võtta seotud äriühinguid. Nimelt ei tulene sellist nõuet ühestki liidu õigusnormist. Mõiste „füüsiliste või juriidiliste isikute rühm“ lähtub sõna-sõnalt põllumajandustootja määratlusest, mis on esitatud määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis a, ja vastab seega põllumajandustootjate organisatsioonile liikmesriigi õigusega reguleeritud vormis, mitte aga seotud äriühingutele.

Teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1 koostoimes määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõike 2 kolmanda lõiguga. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et aktiivse põllumajandustootja staatusega seotud negatiivse eelduse ümberlükkamiseks ei saa kasutada sama kriteeriumi, selleks et tõendada, et taotleja põllumajanduslik tegevus ei ole marginaalne ja et see kujutab endast tema põhilist tegevust või ettevõtte eesmärki, isegi kui nende kahe tingimuse sisu kattub ja määruses nr 639/2014¹ on sõnaselgelt ette nähtud võimalus kasutada muid kriteeriume, kusjuures ainsaks piiranguks on aluseks võetava kriteeriumi võime tõendada, et toetuse taotleja põllumajandustegevus ei ole üksnes marginaalne.

Kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2. Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta järeldas, et Tšehhi Vabariik ei ole tõendanud aktiivse põllumajandustootja staatuse tõendamisega seoses määratud finantskorrektsiooni ebaproportsionaalsust, kuigi Tšehhi Vabariik lisas hagiavaldusele vastavad tõendid.

Neljanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1 koostoimes hea halduse põhimõtte, õiguspärase ootuse põhimõtte ja määruse nr 908/2014¹ artikli 34 lõikega 1. Üldkohus moonutas õiguslikku olukorda, kui ta ei võtnud oma otsuses arvesse asjaolu, et püsirohumaa suhtes kohaldati finantskorrektsiooni, kuigi komisjon oli ise tuvastanud, et liidu õigust ei ole rikutud.

Viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ja määruse nr 908/2014 artikliga 34. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et määruse nr 1306/2013 artiklis 52 ja määruse nr 908/2014 artiklis 34 ette nähtud tähtajad ei ole kohaldatavad mitte ainult finantskorrektsiooni kindlaksmääramist puudutava teabe saatmisele, vaid ka liidu õiguse rikkumise olemasolu puudutava teabe saatmisele. Seda tehes piiras ta liikmesriigi õigust paluda kohtul kontrollida seda, kas liidu õigust on rikutud või mitte, mis on finantskorrektsiooni kohaldamise vajalik eeldus.

Kuuenda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1. Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta järeldas, et auditi AA/2017/010/CZ käigus ei esitanud Tšehhi Vabariik piisavaid tõendeid püsirohumaa identifitseerimise süsteemi nõuetekohase toimimise kohta ning et tõendid esitati esimest korda alles järelauditi AA/2020/012/CZ käigus, kuna ta ei võtnud arvesse hagiavalduses Tšehhi Vabariigi esitatud tõendeid, millele viimane oma väidetes konkreetselt viitas.

Seitsmenda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1 koostoimes määruse nr 1306/2013 artikliga 72 ja määruse nr 640/2014¹ artikliga 13. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et nõude Tšehhi õiguse alusel kinnitamine, mis seisneb omakäelise allkirja lisamises pärast määruse nr 640/2014 artiklis 13 ette nähtud tähtaja möödumist, kujutab endast taotluse hilinenud esitamist. Omakäelise allkirja nõue ei ole nimelt liidu õiguses ette nähtud taotluse vastuvõetavuse kriteerium, vaid tuleneb üksnes Tšehhi õigusest.

Kaheksanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei kontrollinud seoses laenudega määratud finantskorrektsiooni finantsdistsipliini süsteemis, mis kajastab erinevate toetuskavade suhtes kohaldatud finantskorrektsioone, samas kui vaidlustatud kohtuotsusega tühistati märkimisväärne osa erinevatele toetuskavadele määratud finantskorrektsioonist. Üldkohus moonutas ka faktilisi asjaolusid, kui ta leidis, et komisjonil ei olnud vajalikku teavet SCF abikavaga seotud finantskorrektsiooni täpseks arvutamiseks, kuigi hagiavalduse lisana esitatud tõendid näitavad vastupidist.

____________

¹     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549).

¹     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608).

¹     Komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 639/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad, ning muudetakse kõnealuse määruse X lisa (ELT 2014, L 181, lk 1).

¹     Komisjoni 6. augusti 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 908/2014, milles sätestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses makse- ja muude asutustega, finantsjuhtimisega, raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega, kontrollieeskirjadega, tagatistega ja läbipaistvusega (ELT 2014, L 255, lk 59).

¹     Komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas (ELT 2014, L 181, lk 48).