KOHTUJURISTI ETTEPANEK
HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE
esitatud 26. mail 2016(1)
Kohtuasi C‑230/15
Brite Strike Technologies Inc.
versus
Brite Strike Technologies SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad))
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikkel 71 – Konkreetset valdkonda käsitleva konventsiooni kohaldatavus – Intellektuaalomandi Beneluxi konventsioon – Konventsioon, mis jõustus pärast seda määrust, ent milles korratakse varasemate lepingute sisu – Määrus nr 44/2001 – Artikli 22 punkt 4 – Beneluxi kaubamärki puudutav vaidlus – Vaidluse allumine kõigi kolme Beneluxi riigi kohtutele või neist ainult ühe omadele –Selle liikmesriigi vajaduse korral kindlaks määramise kriteeriumid.
I. Sissejuhatus
1. Rechtbank Den Haagi (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad) eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2), mida tavaliselt nimetatakse Brüsseli I määruseks, artikli 22 punkt 4 ja artikli 71 tõlgendamist.
2. Eelotsusetaotlus esitati nimetatud Madalmaade kohtus pooleli olevas menetluses, kus tekkis probleem, kuidas määrata kindlaks Ameerika Ühendriikide äriühingu poolt Luksemburgi äriühingule kuuluva Beneluxi kaubamärgi tühistamiseks esitatud hagi läbi vaatamiseks territoriaalselt pädev kohus.
3. Võttes arvesse, et isikutevahelisi kaubamärgi kehtivusega seotud piiriüleseid vaidlusi puudutavad kohtualluvuse normid sisalduvad nii määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 4 kui ka 25. veebruari 2005. aasta intellektuaalomandi Beneluxi konventsiooni (kaubamärgid ja disainilahendused)(3) (edaspidi „Beneluxi konventsioon“) artiklis 4.6, tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, mil viisil peab neid norme kohaldama nende esemeliste, ruumiliste ja ajaliste kohaldamisalade kattuvuse korral.
4. Määruse nr 44/2001 artikli 71 kohaselt ei mõjuta selle jõustumine Euroopa Liidu liikmesriikidele juba siduvate, konkreetses valdkonnas kohtualluvust reguleerivate konventsioonide kohaldatavust. Euroopa Kohtult soovitakse teada, kas sellest artiklist tuleneb, et antud juhul tuleks esimuslikuna käsitada Beneluxi konventsiooni, arvestades, et see jõustus küll pärast eelnimetatud määrust, ent selles, eelkõige selle artiklis 4.6, on korratud varasemate Beneluxi konventsioonide sisu.
5. Juhul kui Euroopa Kohus leiab, et määruse nr 44/2001 sätted on Beneluxi konventsiooni omade suhtes esimuslikud, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul otsustada ka see, kas selle määruse artikli 22 punktist 4 tuleneb, et sellise vaidluse korral nagu põhikohtuasjas on kolme Beneluxi riigi kohtud rahvusvaheliselt võrdselt pädevad või kui see nii ei ole, siis täpsustada, milliste kriteeriumide alusel määrata nende hulgast kindlaks see riik, mille kohtud on ainupädevad, kohaldades võimaluse korral sel juhul Beneluxi konventsiooni artiklit 4.6.
II. Õiguslik raamistik
A. Määrus nr 44/2001
6. Selle määruse artikli 2 lõige 1 sätestab kohtualluvuse kindlaksmääramise üldreegli, mille järgi „[k]äesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata“.
7. Nimetatud määruse artikli 22 lõike 4 esimeses lõigus, mis paikneb II peatüki 6. jaos „Ainupädevus“, on sätestatud, et „[a]lalisest elukohast olenemata on erandkorras pädevad […] menetluste puhul, mis seonduvad patentide, kaubamärkide, disainilahenduste või muude selliste hoiuleandmisele või registreerimisele kuuluvate õiguste registreerimise või kehtivusega, selle liikmesriigi kohtud, kus hoiulevõtmist või registreerimist taotletakse, kus see on toimunud või kus see loetakse toimunuks ühenduse dokumendi või rahvusvahelise konventsiooni tingimuste kohaselt.“
8. Nimetatud punkti 4 teises lõigus on täpsustatud, et „[i]lma, et see piiraks 5. oktoobril 1973. aastal Münchenis alla kirjutatud Euroopa patendikonventsiooniga(4) Euroopa Patendiametile antud volitusi, on ühele riigile antud Euroopa patentide registreerimise või kehtivusega seotud menetlustes alalisest elukohast olenemata erandkorras pädevad asjaomase liikmesriigi kohtud.“(5)
9. Sama määruse artiklis 71, mis paikneb VII peatükis „Seos teiste dokumentidega“, on sätestatud:
„1. Käesolev määrus ei mõjuta konventsioone, millega liikmesriigid on liitunud ja millega reguleeritakse kohtualluvust või kohtuotsuste tunnustamist või täitmist konkreetses valdkonnas.
2. Ühetaolise tõlgendamise tagamiseks kohaldatakse lõiget 1 järgmiselt:
a) käesolev määrus ei takista konkreetset valdkonda käsitleva konventsiooniga ühinenud liikmesriigi kohtul saamast pädevust selle konventsiooni kohaselt isegi juhul, kui kostja alaline elukoht on teises liikmesriigis, kes ei ole selle konventsiooniga ühinenud. Igal juhul kohaldab menetlev kohus käesoleva määruse artiklit 26;
[…]“(6)
10. Määrus nr 44/2001 tunnistati kehtetuks määrusega (EÜ) nr 1215/2012(7), mida tavaliselt nimetatakse Brüsseli Ibis määruseks, ent seda ei kohaldata selliste kohtuasjade suhtes, mis on nagu ka põhikohtuasi algatatud enne 10. jaanuari 2015(8). Määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikes 1, artikli 22 punktis 4 ja artiklis 71 sisalduvad kohtualluvuse normid on nende sätete üldist sisu mitte muutvate kohandustega toodud määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikes 1, artikli 24 punktis 4 ja artiklis 71(9). Määrusega (EL) nr 542/2014(10) muudeti viimati nimetatud määrust olulisemal määral, lisades sellesse artiklid 71a–71d, et võtta arvesse olemasolevaid seoseid(11) selle määruse ning nii ühtset patendikohut käsitleva lepingu(12) kui ka Beneluxi kohtu lepinguga(13).
B. Beneluxi konventsioon
11. Artikli 5.2 kohaselt tunnistatakse Beneluxi konventsiooniga 1. septembrist 2006 kehtetuks esiteks Brüsselis 19. märtsil 1962. aastal allkirjastatud kaubamärke käsitlev Beneluxi konventsioon(14), mille lisa oli Beneluxi ühtne kaubamärgiseadus(15), ning teiseks Brüsselis 25. oktoobril 1966. aastal allkirjastatud disainilahendusi käsitlev Beneluxi konventsioon(16), mille lisa oli Beneluxi ühtne disainilahenduste seadus(17).
12. Preambuli kohaselt on Beneluxi konventsiooni eesmärgid eeskätt:
– „asendada kaubamärkide ja disainilahenduste valdkonna Beneluxi konventsioonid, ühtsed seadused ja muutmisprotokollid nii kaubamärgiõigust kui disainilahenduste õigust süstemaatiliselt ja läbipaistvalt reguleeriva ühe konventsiooniga“;
– „näha ette kiire ja tõhus menetlus […] Beneluxi õigusnormide kohandamiseks ühenduse õigusnormide ning kolme kõrge lepinguosalise poolt juba ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingutega“, ning
– „asendada Beneluxi kaubamärgiamet ja Beneluxi disainilahenduste amet Beneluxi intellektuaalse omandi (kaubamärgid, disainilahendused) organisatsiooniga, mis hakkab oma ülesandeid täitma iseseisva ja toetava pädevusega otsustus- ja haldusorganite kaudu“(18).
13. Korrates sisuliselt BKSi artiklit 37(19) ja BDLSi artiklit 29(20), määratakse Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 füüsiliste või juriidiliste isikute vaheliste vaidluste kohta:(21)
„1. Kui lepinguga ei ole sõnaselgelt määratud teistsugust territoriaalset kohtualluvust, määratakse kaubamärkide ja disainilahenduste valdkonnas kohtualluvus kostja elukoha järgi või selle koha järgi, kus vaidlusalune kohustus tekkis, kus see täideti või kus see täita tuli. Kohtualluvust ei saa ühelgi juhul määrata ainuüksi kaubamärgi või disainilahenduse registreerimistaotluse esitamise või registreerimise koha järgi.
2. Kui ülalloetletud kriteeriumid on kohtualluvuse määramiseks ebapiisavad, võib hageja hagi esitada oma elu- või asukoha kohtule või kui tal ei ole Beneluxi territooriumil elu- või asukohta, siis oma valikul kas Brüsseli, Haagi või Luxembourg’i kohtule.
3. Kohtud kohaldavad esimeses ja teises lõigus sätestatud norme omal algatusel ning määravad sõnaselgelt oma pädevuse.
[…]“
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ning menetlus Euroopa Kohtus
14. Brite Strike Technologies SA, mille asukoht on Luxembourgis (Luksemburgi Suurhertsogiriik) esitas 4. veebruaril 2010 Haagis asuvale BIA-le taotluse registreerida sõnaline tähis „Brite Strike“ Beneluxi kaubamärgina.
15. Ameerika äriühing Brite Strike Technologies Inc., mille tooteid Brite Strike Technologies SA peamiselt turustas, esitas 21. septembril 2012 rechtbank Den Haagile (Haagi esimese astme kohus) hagi nimetatud kaubamärgi tühistamiseks Beneluxi kokkuleppe artiklite 2.4(22) ja 2.28(23) alusel, väites, et kostja oli lasknud selle registreerida pahauskselt ning tema kui Beneluxi territooriumil selle tähise esimese teadaoleva kasutaja õigusi rikkudes.
16. Brite Strike Technologies SA esitas vastuväite, et asi ei allu sellele kohtule, leides, et hagi oleks tulnud esitada Luxembourgis, kus on tema asukoht, kuna tema on kostja, mitte aga Haagis, kus oli kaubamärgi registreerimiskoht.
17. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tuleb selle menetlusküsimuse lahendamiseks otsustada, kas Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 sisalduv kohtualluvuse eeskiri, millest tuleneb, et ta pole pädev seda vaidlust lahendama(24), on esimuslik määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 4 sisalduva kohtualluvuse eeskirja ees, mis vastupidi lubaks tal määrata, et ta on pädev.
18. Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) tsiteerib selles suhtes üht Gerechtshof Den Haagi (Haagi apellatsioonikohus) 26. novembri 2013. aasta otsust(25), milles viimati nimetatud kohus leidis, et määruses nr 44/2001 sätestatud kohtualluvuse normidel on esimus Beneluxi konventsioonis sätestatute suhtes, sest „kuigi tegu oli sisuliselt Beneluxi varasemate tekstide kehtivuse pikendamisega ja kuigi vastavad kohtualluvuse normid on samasugused“, on see konventsioon „[nimetatud] määruse jõustumisega võrreldes hilisem, nii et selle artiklit 4.6 ei saa käsitada erinormina [nimetatud määruse] artikli 71 tähenduses.“(26)
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul valitseb siiski ebakindlus selles, milline tähendus omistada artiklile 71, nagu ka selles, kuidas kohaldada sellekohase vajaduse korral määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 sellise vaidluse puhul nagu põhikohtuasjas, mis puudutab Beneluxi kaubamärgi kehtivust.
20. Selles olukorras otsustas rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas intellektuaalomandi (kaubamärgid ja disainilahendused) Beneluxi konventsiooni tuleb lugeda (vajaduse korral Gerechtshof Den Haagi (Haagi apellatsioonikohtu) 26. novembri 2013. aasta otsuse punktides 28–34 nimetatud või muudel põhjustel) hilisemaks konventsiooniks, mistõttu ei saa selle artiklit 4.6 käsitada erinormina määruse [nr 44/2001] artikli 71 tähenduses?
Juhul, kui vastus sellele küsimusele on jaatav:
2. Kas määruse [nr 44/2001] artikli 22 punktist 4 tuleneb, et vaidluse lahendamiseks on rahvusvaheliselt pädevad nii Belgia kui ka Madalmaade ja Luksemburgi kohtud?
3. Kui see nii ei ole, siis kuidas tuleb käesoleva kohtuasjaga sarnasel juhul kindlaks teha, kas rahvusvaheliselt on pädev Belgia, Madalmaade või Luksemburgi kohus? Kas selle rahvusvahelise pädevuse (täpsemal) kindlakstegemisel oleks (siiski) võimalik kohaldada Beneluxi konventsiooni artiklit 4.6?“
21. Kirjalikud seisukohad esitas ainult Euroopa Komisjon. Kohtuistungit suuliste seisukohtade ärakuulamiseks ei toimunud.
IV. Analüüs
A. Määruse nr 44/2001 artikli 71 tõlgendamine
1. Esimese eelotsuse küsimuse ese
22. Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt kindlaks määrata, kuidas tuleks määruse nr 44/2001 artikli 71 valguses kohaldada Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 ning selles määruses sätestatud kohtualluvuse eeskirju, kui nende õigusaktide kohaldamisalad, mis ei ole täielikult kattuvad, on kokkulangevad nii ruumilises, ajalises kui esemelises plaanis.
23. Kuna põhikohtuasi puudutab Beneluxi kaubamärgi kehtivust, on määruse nr 44/2001 artikli 22 punkt 4 see konkreetne norm, mille rakendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleval juhul oma pädevuse põhjendamisel silmas peab, märkides, et Beneluxi konventsiooni artikli 4.6 kohaldamise korral oleksid pädevad hoopis teise liikmesriigi kohtud. Ometi on eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnastanud oma esimese küsimuse selliselt, et see hõlmab määruse nr 44/2001 kõiki sätteid. Leian samuti, et nende kahe rahvusvahelise õigusakti vastastikuse mõju problemaatika ei teki ainult nimetatud artikli 22 punkti 4 vaatenurgast. On võimalik, et teistsugustes olukordades tekib kaubamärkide või disainilahenduste kaitsega seotud kohtumenetlustes konkurents teiste selles määruses ja Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 sisalduvate kohtualluvuse eeskirjade vahel.(27) Seda võimalust ei tohiks käesolevas asjas esitatud esimesele küsimusele vastamisel tähelepanuta jätta ning sellele küsimusele tuleks anda vastus, millel oleks üldisem tähendus.
24. Määruse nr 44/2001 artikli 71 eesmärk on erandina ette näha liikmesriikide poolt omavahel või kolmandate riikidega sõlmitud lepingutes, mis puudutavad „konkreetset valdkonda,“ sisalduvate kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine.(28) Ent Beneluxi konventsiooni esemeline kohaldamisala on nimetatud määruse omaga võrreldes eriregulatsiooni iseloomuga. Täpsustan siinkohal, et vastupidi sellele, mis võib näida selle konventsiooni moonutatud pealkirjast, ei laiene Beneluxi konventsioon kõigile intellektuaalomandi õigustele, vaid piirdub kaubamärkide ja disainilahendustega.(29) Määrus nr 44/2001 ja eriti selle artikli 22 punkt 4 hõlmavad aga palju suuremat hulka intellektuaalomandi valdkondi.(30) Seetõttu peaks eelnimetatud artiklis 71 sätestatud reservatsioonist tavapäraselt tulenema, et põhikohtuasja puhul kohalduvad Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 sisalduvad kohtualluvuse eeskirjad, mitte aga määruse artikli 22 punktis 4 sisalduv eeskiri.
25. Euroopa Kohus on artikli 71 sõnastust tõlgendanud siiski selliselt, et „erikonventsioonides, millega liikmesriigid olid juba selle määruse jõustumise hetkeks ühinenud, ette nähtud [...] [kohtualluvust] reguleerivad sätted [on] põhimõtteliselt esimuslikud sama küsimust käsitlevate selle määruse sätete suhtes,“ kui vaidlus kuulub sellise konventsiooni kohaldamisalasse.(31) Euroopa Kohus põhjendas sellist kitsast tõlgendust seisukohaga, et erinevalt nimetatud artiklist 71, kus kasutatakse sõnastust „on liitunud,“ kasutati Brüsseli konventsiooni artiklis 57, kust see norm tuleneb, sõnastust „on liitunud või liituvad“, millega täpsustati, et erinevalt määrusest nr 44/2001 ei keela see konventsioon ka nende teistsuguste kohtualluvuse eeskirjade kohaldamist, milles lepinguosalised riigid muu hulgas tulevikus sõlmitavates erikonventsioonides kokku lepivad. (32)
26. Rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus) küsib Euroopa Kohtult, kuidas neid normide omavahelist suhet käsitlevaid põhimõtteid käesoleval juhul rakendada, arvestades, et Beneluxi konventsioon on kahtlemata sõlmitud pärast määruse nr 44/2001 jõustumist,(33) ent selle põhiline eesmärk oli ühendada kaks Beneluxi konventsiooni, mis mõlemad olid sõlmitud enne seda.(34) Teisisõnu küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Beneluxi konventsiooni tuleb käsitada selle määruse suhtes hilisema konventsioonina, millisel juhul, nagu Gerechtshof Den Haag (Haagi apellatsioonikohus) ühes teises kohtuasjas(35) leidis, tuleks põhikohtuasjas kohaldada nimetatud määruse sätteid, mitte konventsiooni omi.
27. Euroopa Komisjon tegi ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et jõustumise kuupäevast tulenevalt ei kuulu Beneluxi konventsioon määruse nr 44/2001 artiklis 71 sätestatud reservatsiooni ajalisse kohaldamisalasse ning et sellest tulenevalt ei ole selle konventsiooni artiklis 4.6 sisalduvad kohtualluvuse normid esimuslikud eelnimetatud määruse omade suhtes. Mina leian, et kuigi Beneluxi konventsioon on formaalselt määrusega nr 44/2001 võrreldes hilisem, on selles sisalduvad kohtualluvuse erinormid sisuliselt määruses sisalduvatega võrreldes varasemad ning neil peaks seega olema esimus viimaste ees alljärgnevatel põhjustel.
2. Määruse nr 44/2001 artikli 71 sätete tõlgendamine seoses Beneluxi konventsioonis sätestatud kohtualluvuse eeskirjadega
a) Määruse nr 44/2001 artiklis 71 sätestatud varasemate konkreetset valdkonda käsitlevate konventsioonide esimuslikkuse põhimõtte ulatus
28. Määruse nr 44/2001 põhjenduses 25 mainitakse, et määruse artiklist 71 tulenevat konkreetseid küsimusi käsitlevate konventsioonide esimuslikkust õigustab „austus liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste vastu“. Nagu Euroopa Komisjon märkis, seondub selles põhjenduses väljendatud mure peamiselt kolmandate riikidega sõlmitud lepingutega.(36) Siiski pole vaidlust selles, et artiklis 71 sõnastatud reservatsioon hõlmab ka ainult liikmesriikide vahel sõlmitud lepingud, nagu seda on Beneluxi konventsioonid.
29. Rõhutan sellega seoses, et erinevalt paljudest teistest tsiviilasjades õigusalase koostööga seonduvatest määrustest ei sisalda määrus nr 44/2001 sätet, mille kohaselt see „on siiski esimuslik konventsioonide suhtes, mis on sõlmitud üksnes kahe või enama liikmesriigi vahel, sellisel määral, mil need konventsioonid käsitlevad [selle] määrusega reguleeritud küsimusi,“(37) millisest sõnastusest tulenevalt oleks liikmesriikide vahelised lepingud välistatud – erinevalt kolmandate riikidega sõlmitud lepingutest – isegi siis, kui need on ühelajal konkreetset valdkonda käsitlevad ning asjassepuutuva määruse suhtes varasemad.
30. Määruse nr 44/2001 nimetatud eripära on seda tähelepanuväärsem, et 2012. aastal tehti see määrus täielikult ümber, ent vaatamata esile toodud praktilistele raskustele artikli 71 ulatuse hindamisel(38) ei muutnud liidu seadusandja selle sätte sisu.(39) Määruse nr 1215/2012, millega määrus nr 44/2001 asendati, artiklit 71 on küll oluliselt täiendatud määrusega nr 542/2014,(40) ent siiski pole kitsendatud põhimõtet, mille kohaselt võimaldavad konkreetset valdkonda käsitlevates konventsioonides, isegi kui need on sõlmitud ainult liikmesriikide vahel, sisalduvad kohtualluvuse eeskirjad jätta määruses nr 1215/2012 sisalduvad eeskirjad kohaldamata.
31. Teine määruse nr 44/2001 artikli 71 eesmärk, millel on minu meelest käesolevas asjas suur roll, on võtta nõuetekohaselt arvesse tõsiasja, et konkreetset valdkonda käsitlevates konventsioonides sätestatud kohtualluvuse eeskirjad on kehtestatud neis käsitletava valdkonna eripärasid arvestades, mistõttu on tegu vajalike normidega, mida tuleks säilitada.(41) Konkreetsemalt puudutab see rahvusvahelistes lepingutes sisalduvaid intellektuaalomandi valdkonnale kohandatud kohtualluvuse eeskirju, mida selle määruse autorid ei soovinud kõrvale heita.(42)
32. Järeldan eeltoodust, et määruse nr 44/2001 artikli 71 mõte oli jätkata liikmesriikide poolt enne selle määruse jõustumist sõlmitud konkreetset valdkonda käsitlevates lepingutes sisalduvate kohtualluvuse eeskirjade kohaldamist, kuivõrd nende normide sisu on paremini kohandatud asjassepuutuvale valdkonnale ning seda Euroopa Kohtu praktika kohaselt seni, kuni need on kooskõlas liidus tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö aluseks olevate põhimõtetega.(43) Leian, et seda soodustavat lähenemisviisi tuleb jätkata, eriti arvestades selle sisu, Beneluxi konventsiooni artikli 4.6 puhul.
b) Määruse nr 44/2001 jõustumisega võrreldes varasemate konkreetset valdkonda käsitlevates lepingutes sisalduvate kohtualluvuse eeskirjade uuesti sätestamine Beneluxi konventsioonis
33. Nii eelotsusetaotluse esitanud kohus kui ka komisjon mainivad, et Beneluxi konventsioon asendas lepingud, mis kehtisid Beneluxi moodustavas kolmes liikmesriigis kaubamärkide suhtes alates 1971. aastast ja disainilahenduste suhtes alates 1975. aastast, ilma et sellega oleks tehtud neis sisulisi muudatusi. Iseäranis Beneluxi konventsiooni artikkel 4.6, mis on käesolevas kohtuasjas ainus asjassepuutuv säte,(44) kordab täpselt neis vanades õigusaktides sisaldunud kohtualluvuse eeskirju, tehes neis lihtsalt terminoloogilisi kohandusi, mille vajadus tulenes asjaolust, et uus tekst puudutas nii kaubamärke kui ka disainilahendusi.(45)
34. Komisjoni arvates ei oma sellegipoolest esimesele eelotsuse küsimusele vastamisel tähtsust, et Beneluxi konventsiooni sätted on niisiis analoogsed sellega asendatud konventsioonide sätetega. Mina seevastu olen seisukohal, et on oluline arvestada asjaolu, et nimetatud artikli 4.6 vastuvõtmisega säilitasid kolm Beneluxi konventsiooni osalisriiki lihtsalt enne määruse nr 44/2001 jõustumist kohaldatavate erinormide sisu, ilma seda sisuliselt muutmata.
35. Kuna üks määruse nr 44/2001 artikli 71 eesmärk on võimaldada asjassepuutuvale valdkonnale paremini kohandatud normide kohaldamist,(46) näib see kaalutlus õigustavat, et Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6. uuesti sätestatud kohtualluvuse eeskirjad on esimuslikud määruses sätestatute ees. Nagu komisjon tunnistas, on Beneluxi konventsiooni eesmärk eelkõige kehtestada erinormid, mis võtaksid arvesse Beneluxi kaubamärgi eripärasid, see tähendab seda, et tegu on ühtse kaubamärgiga, mis ei ole asjaomaste liikmesriikide vahel jagatud ega eriliselt seotud ühega neist riikidest. Minu hinnangul on Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 uuesti sätestatud kohtualluvuse eeskirjad Beneluxi kaubamärki puudutava vaidluse lahendamiseks sobivamad kui määruses nr 44/2001 sätestatud kohtualluvuse eeskirjad.
36. See puudutab konkreetselt ka selle määruse artikli 22 punkti 4, mille puhul ei ole erinevalt Beneluxi konventsiooni artiklist 4.6 arvestatud sellise vaidlusega nagu põhikohtuasjas. Tulen edaspidi tagasi käesolevas vaidluses artikli 22 võimaliku kohaldamise piiride juurde, ent toon juba siinkohal välja selle eitava seisukoha peamised põhjused. Rõhutan selles osas esiteks, et selle sätte sõnastus ei võimalda otseselt määratleda, milline on seda tüüpi vaidluse lahendamiseks pädev kohus,(47) samas kui Beneluxi kokkuleppe artiklis 4.6 sätestatakse rida palju täpsemaid kohtualluvuse kriteeriume.(48) Teiseks, erinevalt määruse nr 44/2001 artikli 22 punktist 4 välistab eelnimetatud artikkel selle, et kohtualluvuse määrab ära ainuüksi kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise või registreerimise koht, et vältida pädevuse koondumist ühte Beneluxi riiki.(49) Viimaks toon välja, et ka liidu seadusandja ise on pidanud vajalikuks määruse nr 44/2001 normidega võrreldes teistsugust kohtualluvust sätestavate normide kehtestamist, kui liidu tasandil on kehtestatud sellised intellektuaalomandi õigused, millel on ühtne mõju mitmes liikmesriigis.(50)
37. Liiati leian ma, et käesoleval juhul ei kahjusta Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine mitte kuidagi liikmesriikide vahel tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö aluseks olevaid põhimõtteid, mille järgimist Euroopa Kohus kontrollib rahvusvahelistes erikonventsioonides sisalduvate normide selles valdkonnas kohaldamise korral, pigem vastupidi.(51) Pidades silmas nende normide eripära, eriti seda, et nendega määratakse kindlaks kohus, kellel on parimad võimalused Beneluxi kaubamägi kehtivusega seotud vaidluste lahendamiseks ning seda täpsemalt ja tasakaalustatumalt kui määruse nr 44/2001 artikli 22 punkt 4 seda võimaldab,(52) on Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 sisalduvad normid minu hinnangul kooskõlas nende eelnimetatud põhimõtetega, mis on kohtualluvuse eeskirjade puhul asjakohased.(53)
38. Lisaks ei jaga ma komisjoni seisukohta, et juhul, kui Euroopa Kohus otsustaks, et Beneluxi konventsiooni artikkel 4.6 peab olema esimuslik sellega konkureerivate määruse nr 44/2001 normide suhtes, läheks see vastuollu ELTL artikli 3 lõikes 2 sisalduva ning Euroopa Kohtu praktikas täpsustatud nõudega, et liikmesriikidel ei ole enam õigust vabalt omavahel lepinguid sõlmida, kui see „võib mõjutada ühiseeskirju,“ nagu on määruse nr 44/2001 sätted, või „muuta nende reguleerimisala,“ sest selles valdkonnas on liidul ainupädevus.(54) On tõsi, et Euroopa Kohus on ühe kolmandate riikidega sõlmitud lepingu puhul, märkimata siiski sõnaselgelt, et see puudutab üksnes seda konkreetset juhtumit, leidnud, et nimetatud määruse artikli 71 lõikega 1 „ei ole liikmesriikidele antud võimalust uute erikonventsioonide sõlmimise või olemasolevate konventsioonide muutmisega kehtestada eeskirju, mis oleks määruse nr 44/2001 suhtes esimuslikud“(55).
39. Leian siiski, et kuivõrd Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 sisalduvad kohtualluvuse normid üksnes kordavad enne määruse nr 44/2001 jõustumist kehtinud BKK ja BDLK sätteid, ühendades need kaks akti omavahel, ei saa asuda ei seisukohale, et Beneluxi konventsiooni vastuvõtmine mõjutab selle määruse sätteid või muudab nende reguleerimisala ega ka seisukohale, et Beneluxi konventsioon kujutab endast „uut erikonventsiooni“ või „olemasolevate konventsioonide muutmist“ eelviidatud kohtupraktika tähenduses.
40. Konkreetses kontekstis, kus kahte määrusega nr 44/2001 võrreldes varasemat Beneluxi konventsiooni üksnes uuendati ühes teises Beneluxi konventsioonis, mis allkirjastati ja ratifitseeriti pärast seda määrust, peab selle määruse artiklis 71 sisalduv erikonventsioonide esimuslikkuse põhimõte olema minu arvates kaalukam kui põhjendused, milles eelistatakse vormi sisule. Komisjoni toetatud seisukoha küsitav tagajärg oleks see, et liikmesriigid ei saaks teha lihtsaid redaktsioonilisi või pelgalt vormistuslikke muudatusi, mida tuleb minu hinnangul eristada sisulistest muudatustest, mille tegemine on eelviidatud kohtupraktika kohaselt keelatud.
41. Määruse nr 44/2001 artikli 71 minu soovitatud mitteformaalset tõlgendamist toetavad minu hinnangul ka liidu esmasest õigusest tulenevad üldisemad kaalutlused. Nimelt tuleneb ELTL artiklist 350,(56) et Beneluxi raames sõlmitud piirkondlikud erikokkulepped tuleb säilitada, kui need võimaldavad vastavaid eesmärke paremini saavutada kui liidu õigusnormid ning kui need on Beneluxi õiguskorra hea toimimise seisukohast vältimatud.(57) Olen arvamusel, et käesoleval juhul oli kindlasti kohane, kui mitte vältimatu, et kolm Beneluxi riiki säilitaksid Beneluxi kokkuleppe artiklis 4.6 kohtualluvust puudutavad erinormid, mille nad olid varem vastu võtnud selleks, et tagada nende vahel olemas olnud kaubamärgiregulatsiooni kooskõlaline ja tasakaalustatud toimimine.(58) See arvamus põhineb tõsiasjal, et esiteks pole sellel regulatsioonil, mis asendab täielikult nende riikide õigusnorme vastavas valdkonnas,(59) käesoleval ajal liidu õiguses samaväärset vastet(60) ning teiseks ei anna määruse nr 44/2001 sätete kohaldamine konkreetses kontekstis sama head tulemust kui nimetatud artikli 4.6 kohaldamine.
42. Seetõttu on Beneluxi konventsioon minu hinnangul käsitatav määruse nr 44/2001 artikli 71 tähenduses konventsioonina, millega liikmesriigid on liitunud ja millega reguleeritakse kohtualluvust konkreetses valdkonnas ning sellest tulenevalt on selle kokkuleppe artiklis 4.6 sätestatud kohtualluvuse normid eelnimetatud määruse omade suhtes esimuslikud, kui nende kohaldamisalad kattuvad. Niisiis teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et nimetatud artiklit 71 tuleb tõlgendada selliselt, et juhul, kui piiriülene vaidlus kuulub nii selle määruse kui ka Beneluxi konventsiooni kohaldamisalasse, võib liikmesriik vastavalt nimetatud artikli lõikele 1 kohaldada selle kokkuleppe artiklis 4.6 sätestatud kohtualluvuse eeskirju.
B. Määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 tõlgendamine
1. Teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse ese
43. Teise ja kolmanda küsimuse on eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud täiendavalt vaid juhuks, kui Euroopa Kohus peaks esimesele küsimusele vastates leidma, et määruse nr 44/2001 sätted on esimuslikud Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 sisalduvate kohtualluvuse normide suhtes. Ent leian, et nii ei peaks see olema. Kui Euroopa Kohus nõustub nimetatud määruse artikli 71 minu pakutud tõlgendusega, pole seega vaja neile kahele küsimusele vastata. Siiski esitan ammendavuse huvides selles suhtes järgmised tähelepanekud.
44. Täpsustan esmalt, et kuna need küsimused on omavahel seotud ja puudutavad minu meelest mõlemad määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 tähendust ja ulatust sellise vaidluse puhul nagu põhikohtuasjas, tuleks neid analüüsida koos, kui neile on vaja vastata.
45. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et juhul kui artikli 22 punktis 4 sisalduv kohtualluvuse eeskiri kuulub kohaldamisele sellise Beneluxi kaubamärgi võimalikku tühistust puudutava vaidluse puhul nagu käesoleval juhul, tekitab kahtlusi küsimus, milline tähendus omistada selles konkreetses kontekstis väljendile „selle liikmesriigi kohtud, kus hoiulevõtmist või registreerimist taotletakse,“ mis on selle sätte sõnastuse kohaselt kaubamärkide kehtivuse puhul asjakohane seotuskriteerium.
46. Teise küsimuse esitamist põhjendab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt sellega, et Beneluxi kaubamärgi registreerimistaotlus kehtib ühtselt kogu Beneluxi territooriumil, nii et sellele territooriumile jääva iga liikmesriigi kohtud – see tähendab nii Belgia, Luksemburgi kui ka Hollandi kohtud – võiksid nimetatud artikli 22 punkti 4 tähenduses pädevad olla.
47. Juhul kui Euroopa Kohus seda tõlgendust ei toeta, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus kolmanda küsimusega täpsustada esiteks seda, milline neist kolmest liikmesriigist on selles asjas rahvusvaheliselt ainupädev ning teiseks seda, kas kõnealuse riigi kindlaksmääramisel võiks kasutada Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 sätestatud territoriaalse pädevuse kriteeriume.
48. Oma märkustes soovitab komisjon minu arvates õigesti vastata teisele küsimusele, et „määruse [nr 44/2001] artikli 22 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et Beneluxi kaubamärgi registreerimist või kehtivust puudutava vaidluse lahendamiseks on rahvusvaheliselt pädevad nii Belgia kohus, Madalmaade kohus kui ka Luksemburgi [kohus]“. Kolmanda küsimuse kohta pole komisjon seisukohta avaldanud. Esitan selles suhtes omalt poolt mõne tähelepaneku.
2. Määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 kohaldamise korral Beneluxi kaubamärgi kehtivust puudutava vaidluse lahendamiseks päevad kohtud
a) Määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 4 sisalduva kohtualluvuse normi sisu
49. Meenutan, et nagu nähtub määruse nr 44/2001 artiklit 22 tervikuna vaadates, on kõigi artikli 22 punktides 1–5 sätestatud kohtualluvuse eeskirjade ühiseks tunnuseks, et need kohalduvad sõltumata sellest, kus pool või pooled elavad(61) ning need määravad kohtualluvuse erandlikult ja kohustuslikult nii, et see kehtib erilise õigusjõuga nii õigussubjektide kui ka kohtute suhtes.(62) Kuivõrd need normid sätestavad erandi mitte ainult selle määruse artiklis 2 sätestatud üldnormist, mis peaks olema kostjale soodne, vaid ka pooltele põhimõtteliselt pakutavast võimalustest määrata kohtualluvus kindlaks kokkuleppel,(63) tuleb neid sätteid tõlgendada kitsalt.(64)
50. Erinevalt komisjoni kirjalikes seisukohtades toodust(65) on määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 4, kus kasutatakse mõistet „selle liikmesriigi kohtud,“ määratletud vaid liikmesriik, mille kohtud on esemeliselt pädevad, kuid ei määratleta kohtualluvust asjaomase liikmesriigi sees; nii on varem leidnud ka Euroopa Kohus.(66)
51. Artikli 22 punkti 4 esimeses lõigus nähakse ette, et kui piiriülene vaidlus puudutab hoiuleandmisele või registreerimisele kuuluvate intellektuaalse omandi õiguste, nagu seda on kaubamärk, registreerimist või kehtivust, on rahvusvaheliselt pädevad ainult „selle liikmesriigi kohtud, kus hoiulevõtmist või registreerimist taotletakse, kus see on toimunud või kus see loetakse toimunuks ühenduse dokumendi või rahvusvahelise konventsiooni tingimuste kohaselt“. Viidatud punkti 4 teises lõigus lisatakse, et Müncheni konventsiooniga reguleeritud Euroopa patentide valdkonnas on „ühele riigile antud Euroopa patentide registreerimise või kehtivusega seotud menetlustes […] pädevad asjaomase liikmesriigi kohtud“.(67)
52. Neis kahes lõigus ette nähtud erandlikul seosel selle liikmesriigiga, mis on otseselt seotud vaidlusaluse õiguse omistamisega, on konkreetne põhjus. See peegeldab seadusandja tahet arvestada eesmärgiga, et kohus oleks vaidlusele lähedal ning et õigusemõistmine toimuks nõuetekohaselt, mis on kohtualluvuse osas kostja elukohajärgse kohtu põhimõttest tehtud erandite põhjendusena märgitud ka määruse nr 44/2001 põhjenduses 12.
53. Selle õiguse registreerimist või kehtivust puudutava vaidluse lahendamiseks loetakse olevat „paremad eeldused“(68) selle riigi kohtul, kus tekivad vastavad õiguslikud tagajärjed, seda kohaldamisele kuuluva õiguse tõttu, milleks on üldiselt selle riigi seadused, mille territooriumil vastava õiguse kaitse tagada tuleb(69). Nagu komisjon rõhutab, on intellektuaalomandi kaitse ja riigi suveräänsuse vahel tavapäraselt tugev side.(70) Selles osas on ka Euroopa Kohus välja toonud, et selliste õiguste nagu patentide väljaandmine nõuab siseriiklike haldusasutuste sekkumist ning et nendega seotud vaidluste lahendamine on mitmes liikmesriigis antud spetsialiseerunud kohtute pädevusse.(71)
54. Seda, kuidas määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 vajaduse korral käesoleval juhul rakendada tuleks, tuleb hinnata eeltoodud sätete sõnastuse ja kohtupraktika valguses, võttes arvesse põhikohtuasjas vaidluse all oleva intellektuaalomandi õiguse olulisi eripärasid.
b) Määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 võimalik kohaldamine käesoleval juhul
55. Täpsustan esmalt, et kui Euroopa Kohus peaks otsustama – erinevalt sellest, mida ma soovitan esimesele eelotsuse küsimusele vastata –, et määrus nr 44/2001 kuulub sellise vaidluse puhul nagu põhikohtuasjas kohaldamisele, näib mulle sätte sõnastusest tulenevalt selge, et see, milline kohus on pädev Beneluxi kaubamärgi kehtivuse üle otsustama, tuleb kindlaks määrata artikli 22 punktis 4 sisalduva,(72) mitte selle määruse teistes sätetes sisalduvate kohtualluvuse eeskirjade kohaselt.
56. Vaidluste puhul, mille suhtes artikli 22 punkt 4 kohaldub, on kohtualluvuse kindlaksmääramisel määrav asjaolu tiheda seose olemasolu vaidluse all oleva intellektuaalomandi õiguse ning territooriumi vahel, kus seda õigust kaitsta saab.(73) Leian aga, et ühtse toimega õiguse puhul, nagu on Beneluxi kaubamärk, mis kehtib kolmes Beneluxi riigis ja mida kaitstakse seal ühetaoliselt,(74) tuleb määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 4 kasutatud sõnastust „liikmesriigi, kus“ mõista käesoleval juhul viitena kogu Beneluxi territooriumile,(75) mis on võrdsustatav liikmesriigi territooriumiga, nagu Euroopa Kohus on varem sarnastes olukordades leidnud.(76) Seega leian, et Beneluxi kaubamärgi kontekstis tuleb nende kolme riigi territooriume vaadelda üheskoos ning neist igaühe kohtud võivad olla pädevad, kuna nende kõigi kohta saab väita, et neil on „paremad eeldused“ kohaldamaks selle kaubamärgiga seonduvalt nende riikide poolt vastu võetud ühtset õiguslikku regulatsiooni.
57. Rõhutan, et riikide vahel kohtualluvuse määramist käsitlev norm, mis on sõnaselgelt sätestatud Euroopa patendi jaoks artikli 22 punkti 4 teises lõigus, ei ole ülekantav Beneluxi kaubamärgile, kuna kõnealused regulatsioonid on olulises osas erinevad.(77) Euroopa patent erineb Beneluxi kaubamärgist, kuna see ei kujuta endast ühtset õigust, vaid on võrdne liikmesriikide patentide kokku liitmisega.(78) Nagu komisjon märkis, siis „sisuliselt on õiguslikult jätkuvalt tegu erinevate patentidega, millest igaüks on jätkuvalt seotud asjassepuutuva riigi territooriumiga“. See õigustab ka seda, et kohtualluvus jääb seotuks konkreetse riigiga, mille territooriumil Euroopa patendi kaitset taotletakse, nagu see on ka puhtalt siseriiklike intellektuaalomandi õiguste puhul.
58. Just sellepärast, et Brüsseli konventsioonis sätestatud ja hiljem määrusesse nr 44/2001 üle võetud kohtualluvuse eeskirjad ei sobi täielikult kokku ühtsete intellektuaalomandi õiguste eripäradega on sedalaadi õiguste osas Euroopa Ühenduse ja hiljem Euroopa Liidu tasandil vastu võetud kohtualluvuse erieeskirju. Nii oli see ühenduse disainilahenduse puhul,(79) ühenduse kaubamärgi puhul, millest sai hiljuti liidu kaubamärk,(80) ning ka ühtse toimega Euroopa patendi puhul.(81)
59. Komisjon väidab kirjalikes märkustes, et need „eriregulatsioonid ei too aga kaasa seda, et pädevaks võiks olla sellise riigi kohus, kus see intellektuaalomandi õigus ei kehti“.(82) Rõhutan omalt poolt, et kõnealused normid, eriti need, mis puudutavad Euroopa Liidu kaubamärgi kehtivust, välistavad täielikult selle määruse artikli 22 punktis 4 sisalduva eeskirja kohaldamise, kuna neis nähakse esmaste tühistamistaotluste läbi vaatamise pädevus ette ühele kesksele asutusele ning vastumeetmena esitatud tühistamisnõuete – eriti intellektuaalomandi rikkumise hagide korral – läbivaatamise pädevus spetsialiseerunud kohtutele, mis on põhimõtteliselt kostja elukohaks oleva liikmesriigi kohtud.(83)
60. Komisjoni eeskujul möönan siiski, et kuivõrd sellest tulenevalt on Beneluxi kaubamärgi tühistamise hagi läbivaatamiseks samamoodi pädevad kõigi kolme liidu liikmesriigi kohtud, ei näi artikli 22 punktile 4 siin pakutud range tõlgendus olevat määruse nr 44/2001 eesmärke silmas pidades optimaalne.(84) Juhul kui seda määrust pidada sellise hagi puhul siiski kohalduvaks, õigustavad seda tõlgendust minu hinnangul nii artikli 22 punkti 4 sõnastus kui selle alused, ent ka siin käsitletud intellektuaalomandi õiguse erilised tunnused.(85)
61. Ma leian ka, et seda eitavat seisukohta tuleb täpsustada, kuna on võimalik, et praktikas pöördutakse sageli rechtbank Den Haagi (Haagi esimese astme kohus) poole – nagu põhikohtuasjas – sel alusel, et tegemist on asjassepuutuva Beneluxi kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ja/või registreerimise kohaga.(86) Mulle näib, et sellest, et hageja saab valida, millise kohtu poole nende kolme liikmesriigi omadest pöörduda, võib tuleneda kostjale kohustus osaleda kohtumenetluses keeles, mida ta ei valda ning see võib tuua kaasa forum shopping'u ohu. Siiski on selle valikuõiguse materiaalsed tagajärjed Beneluxi kaubamärgi konkreetses kontekstis vähem ilmsed kui üldreeglina, kuivõrd selle suhtes kohaldatav õiguslik regulatsioon on liikmesriikide vahel täielikult ühtlustatud ja seda tõlgendatakse ühtmoodi(87).
c) Täiendavalt Beneluxi konventsiooni artikli 4.6 poole pöördumise võimatus
62. Ületamaks takistusi, mis tekiksid määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 kohaldamise korral vaidluse suhtes, mis puudutab sellist ühtset intellektuaalomandi õigust nagu Beneluxi kaubamärk,(88) näeb eelotsusetaotluse esitanud kohus võimalust pöörduda täiendavalt Beneluxi konventsiooni artiklis 4.6 sisalduvate territoriaalse kohtualluvuse normide poole, et määrata kindlaks, milline kolmest Beneluxi riigist selles valdkonnas pädev on.(89)
63. Kõigepealt rõhutan, et Beneluxi kokkuleppe artiklis 4.6 on sätestatud astmelised kohtualluvuse eeskirjad,(90) mis on sisu poolest põhimõtteliselt erinevad määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 4 sisalduva erandliku kohtualluvuse eeskirjast. Lisan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selliseid määruse nr 44/2001 norme nagu artikli 22 punkti 4 tõlgendada autonoomselt, mitte liikmesriikide õiguse kaudu.(91)
64. Pealegi leian, et igasugune, olgu või täiendav pöördumine selle Beneluxi konventsiooni sätte poole on välistatud juhul, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et määrus nr 44/2001 on selle artiklist 71 tulenevalt selle konventsiooni suhtes esimuslik. Sel juhul saaks niisuguse vaidluse puhul nagu põhikohtuasjas kohtualluvuse või menetlusega seotud vaidlusküsimuste lahendamiseks kohaldamisele kuuluda ainult määruse nr 44/2001 sätted.
65. See, et juhul kui nimetatud määruse artikli 22 punkt 4 sellise vaidluse suhtes kohalduks, saaks hageja sõltumatult pöörduda ühe või teise Beneluxi riigi kohtu poole, tooks kaasa raskusi, mis pole siiski ületamatud, kuna määrus ise sisaldab neile lahendusi. Nii jaguneb samaaegsete menetluste korral rahvusvaheline pädevus nende kolme riigi vahel ka vastavalt normile, mis annab eesõiguse kohtule, kelle poole esimesena pöörduti, mis on sätestatud sama määruse artiklites 27–30, mis reguleerivad liimesriikide kohtutes ette tulla võivate pooleliolevate kohtuasjade ja nendega seotud kaebustega seotud juhtumeid(92) ning seda Euroopa Kohtu neid artikleid puudutava kohtupraktika valguses.(93)
66. Sellest tulenevalt, juhul kui Euroopa Kohus peab vajalikuks vastata teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele, tuleks minu hinnangul öelda, et määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et Beneluxi kaubamärgi registreerimist või kehtivust puudutava vaidluse lahendamiseks on pädevad kõigi kolme liikmesriigi, mille territooriumil see intellektuaalomandi õigus mõju avaldab ja mida seal ühetaoliselt kaitstakse, see tähendab Belgia Kuningriigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi ja Madalmaade Kuningriigi kohtud.
V. Ettepanek
67. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata rechtbank Den Haagi (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artiklit 71 tuleb tõlgendada selliselt, et juhul kui piiriülene vaidlus kuulub nii selle määruse kui ka 25. veebruari 2005. aastal Haagis allkirjastatud Beneluxi intellektuaalomandi (kaubamärgid ja disainilahendused) kokkuleppe kohaldamisalasse, võib liikmesriik vastavalt artikli 71 lõikele 1 kohaldada selle kokkuleppe artiklis 4.6 sätestatud kohtualluvuse norme.