ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
9. september 2020(*)
Riigiabi – Lääne-Slovakkias investeerimise projektiks mõeldud abi – Investeeringuteks ettenähtud regionaalabi – Kaebuse rahuldamata jätmine – Otsus jätta vastuväited esitamata – Teavitamiskohustusest vabastamise tingimused – Määruse (EL) nr 651/2014 artikkel 14 – Komisjoni kontrollipädevuse ulatus – 2014.–2020. aasta regionaalabi suunised – VKEde mõiste – Määruse nr 651/2014 I lisa artikli 3 lõiked 2 ja 3 – Töötajate arvu ja rahaliste summade arvutamiseks kasutatavad andmed ning võrdlusperiood – Määruse nr 651/2014 I lisa artikkel 4 – Kahtlused abi kokkusobivuse kohta siseturuga – Määruse (EL) 2015/1589 artikli 4 lõige 4 – Tõsised raskused
Kohtuasjas T‑745/17,
Kerkosand spol. s. r. o., asukoht Šajdíkove Humence (Slovakkia), esindajad: advokaadid A. Rosenfeld ja C. Holtmann,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: K. Blanck ja A. Bouchagiar,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 20. juuli 2017. aasta otsus C(2017) 5050 final, mis puudutab investeeringuteks ettenähtud abi Slovakkia räniliiva tootjale NAJPI a. s‑ile (SA.38121 (2016/FC) – Slovakkia) (ELT 2017, C 336, lk 1),
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president A. M. Collins, kohtunikud V. Kreuschitz (ettekandja) ja G. Steinfatt,
kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 21. jaanuari 2020. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Kerkosand spol. s. r. o. käitab Šajdíkove Humences (Slovakkia) räniliiva kaevandust ja selle pakendamise rajatist.
2 Hageja esitas 12. detsembril 2013 Euroopa Komisjonile kaebuse, väites, et Slovenská inovačná a energetická agentúra (Slovakkia innovatsiooni- ja energiaamet, Slovakkia) andis 22. juuli 2013. aasta otsusega äriühingule NAJPI a. s. (edaspidi „abi saanud ettevõtja“) Lääne-Slovakkias investeerimise projekti jaoks ebaseaduslikku abi summas 4 999 999,46 eurot (edaspidi „kõnealune abi“).
3 Seda abi anti Schéma štátnej pomoci na podporu zavádzania inovatívnych a vyspelých technológií v priemysle a v službáchi (SA.28652 (X518/2009)) (riigiabi kava, mille eesmärk on tööstuses ja teeninduses innovaatiliste ja kõrgetasemeliste tehnoloogiate kasutuselevõtu toetamine, edaspidi „kõnealune abikava“) alusel ja see liigitati investeeringuteks ettenähtud ja tööhõivealaseks regionaalabi meetmeks vastavalt komisjoni 6. augusti 2008. aasta määruse (EÜ) nr 800/2008/EÜ [EÜ] artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) (ELT 2008, L 214, lk 3), artiklile 13. See hõlmas abi saanud ettevõtja investeerimisprojekti, millega viimane soovis rajada räniliiva kaevanduse Borský Peteri (Slovakkia) ja Šajdíkove Humence maardlates (edaspidi „investeerimisprojekt“).
4 Komisjon edastas 24. veebruari ja 2. mai 2014. aasta kirjadega Slovakkia ametiasutustele kaebuse mittekonfidentsiaalse versiooni ning palus neil esitada oma märkused, mida viimased oma 30. mai ja 1. juuli 2014. aasta kirjades ka tegid.
5 Komisjon saatis 30. juulil 2014 hagejale kirjaga oma esialgse hinnangu, milles ta leidis, et kõnealust abi oli antud kooskõlas määrusega nr 800/2008.
6 Hageja esitas komisjonile täiendavat teavet 12. veebruari, 4. septembri, 7. ja 21. novembri 2014. aasta, 28. mai, 8. juuli, 15. juuli, 1. septembri, 15. oktoobri ja 3. novembri 2015. aasta ning 13. juuni, 5. juuli ja 17. augusti 2016. aasta kirjades.
7 Komisjon saatis Slovakkia ametiasutustele 2. mai, 30. juuni ja 10. septembri 2014. aasta, 9. jaanuari 2015. aasta, 25. veebruari, 10. märtsi, 22. aprilli ja 23. juuni 2016. aasta ning 25. jaanuari, 15. märtsi ja 13. juuni 2017. aasta kirjadega teabenõuded. Slovakkia ametiasutused vastasid 1. juuli ja 3. oktoobri 2014. aasta, 6. veebruari 2015. aasta, 22. aprilli, 19. mai ja 1. juuli 2016. aasta, samuti 7. veebruari, 12. aprilli ja 21. juuni 2017. aasta kirjadega.
8 Komisjon saatis 9. juuli 2015. aasta kirjaga hagejale teise esialgse hinnangu, milles ta leidis, et kõnealune abi oli seaduslik, kuna see oli antud kooskõlas määrusega nr 800/2008, ja et see oli ühisturuga kokkusobiv. Eelkõige leidis ta, et kõnealuse abi andmise ajal, st 22. juulil 2013 oli abi saanud ettevõtja väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) kategooriasse kuuluv ettevõtja ning et see ettevõtja ei olnud raskustes.
9 Hageja vastas 15. oktoobri 2015. aasta kirjaga (vt ka eespool punkt 6) teisele esialgset hinnangut sisaldavale kirjale ja esitas täiendavat teavet.
10 26. novembril 2015 toimus komisjoni talituste ja hageja kohtumine.
11 Komisjon võttis 20. juulil 2017 vastu otsuse C(2017) 5050 final, mis puudutab investeeringuteks ettenähtud abi Slovakkia räniliiva tootjale NAJPI a. s‑ile (SA.38121 (2016/FC) – Slovakkia) (ELT 2017, C 336, lk 1, edaspidi „vaidlustatud otsus“), mis oli adresseeritud Slovakkia välisministeeriumile, kuid mille õiguslikku alust ei olnud välja toodud. Selles otsuses leidis komisjon sisuliselt esiteks, et mõiste „riigiabi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses oli sisustatud (punktid 43 ja 44), teiseks, et kõnealust abi anti 7. novembril 2013, mis vastab 29. oktoobril 2013 sõlmitud toetuslepingu Slovakkia lepingute keskregistris registreerimise kuupäevale järgnevale päevale (punktid 45–47), ning kolmandaks, et nii kõnealune abikava, mille alusel kõnealust abi anti, kui ka see abi ise vastasid määrusega nr 800/2008 kehtestatud tingimustele, välja arvatud selle määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimus, mille kohaselt tuleb üksikabi meetmes sõnaselgelt viidata, et seda on antud nimetatud määruse alusel (punktid 50–55), neljandaks, et tuleb analüüsida, kas arvestades komisjoni 17. juuni 2014. aasta määrust (EL) nr 651/2014 [ELTL] artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT 2014, L 187, lk 1), sai nimetatud abi pidada siseturuga kokkusobivaks vastavalt selle määruse artiklile 58 (punkt 56), ja viiendaks, et nimetatud abi vastas selles määruses sätestatud tingimustele, eriti tingimusele, et abi saanud ettevõtja peab olema VKE, mistõttu oli see vabastatud teavitamiskohustusest ja seda tuli käsitada siseturuga kokkusobivana (punktid 57–63). Komisjon järeldas sellest, et ta ei ole pädev kõnealust abi analüüsima nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artiklis 4 ette nähtud esialgse uurimise raames (nimetatud otsuse punkt 64). Seejärel jättis ta põhjendamatuse tõttu „rahuldamata“ anonüümse kaebuse, mille hageja esitas määruse 2015/1589 artikli 24 lõike 2 alusel (nimetatud otsuse punkt 65).
12 Komisjon edastas 5. septembri 2017. aasta kirjaga hagejale vaidlustatud otsuse koopia, liigitades selle „kõnealust abi käsitlevaks otsuseks“.
13 Vaidlustatud otsus avaldati 6. oktoobril 2017 Euroopa Liidu Teatajas kokkuvõttena (avaldamine nn „tabeli kujul“) määruse 2015/1589 artikli 32 lõike 1 tähenduses (ELT 2017, C 336, lk 1) pealkirja all „[ELTL] artiklite 107 ja 108 raames antava riigiabi lubamine“ ning rubriigis „Juhud, mille suhtes komisjon ei ole vastuväiteid“.
Menetlus ja poolte nõuded
14 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. novembril 2017.
15 Hageja esitas 16. juuli 2019. aasta kirjaga Üldkohtu kantseleisse dokumendi, milles tõi välja abi saanud ettevõtja majandustulemused ajavahemikus 2014–2018, paludes Üldkohtul võtta see uue tõendina vastu. Komisjon palub ettenähtud tähtaja jooksul esitatud seisukohtades Üldkohtul eelkõige jätta see tõend vastu võtmata, kuna see on esitatud Üldkohtu kodukorra artikli 85 tähenduses hilinenult ja kuna see on vaidluse lahendamiseks ilmselgelt asjasse puutumatu, ning määrata selle dokumendi eemaldamine toimikust.
16 Kuna kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd kolmanda koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
17 Ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada menetluse suulise osa ja esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi, millele palus vastata kirjalikult. Pooled esitasid oma vastused Üldkohtu kantseleisse ettenähtud tähtaja jooksul.
18 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 21. jaanuari 2020. aasta kohtuistungil.
19 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena tühistada 5. septembri 2017. aasta kiri;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
20 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisväited
21 Hageja esitab hagi põhjendamiseks kaks väidet.
22 Hageja leiab esimeses väites, et rikutud on olulist menetlusnormi, st määruse 2015/1589 artikli 15 lõiget 1 tõlgendatuna koostoimes sama määruse artikliga 4.
23 Teine väide jaguneb kolmeks eraldi osaks.
24 Teise väite esimeses osas väidab hageja, et rikutud on ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a. Ta leiab sisuliselt, et komisjon ei võinud piirduda väitega, et kõnealune abi oli siseturuga kokkusobiv määruse nr 651/2014 kohaselt, vaid ta oleks pidanud kontrollima selle kokkusobivust ka ELTL artikli 107 lõike 3 alusel.
25 Teise väite teises osas väidab hageja, et rikutud on ELTL artiklit 109 koostoimes määruse nr 651/2014 artikli 58 lõikega 1 ja artikli 6 lõike 3 punktiga a. Ta väidab sisuliselt, et kõnealune abi ei vasta selles määruses ette nähtud tingimustele, kuna see kujutab endast suurettevõtjale antavat sihtotstarbelist abi.
26 Teise väite kolmandas osas tugineb hageja ELTL artikli 108 lõike 2 rikkumisele tõlgendatuna koostoimes määruse 2015/1589 artikli 4 lõikega 4. Ta leiab, et komisjon rikkus kohustust algatada ametlik uurimismenetlus tõsiste raskuste tõttu, mis tal kõnealuse abi uurimisel väidetavalt tekkisid.
Vastuvõetavus
27 Menetluse kirjalikus osas väitis komisjon esiteks, et teine nõue, millega hageja palub tühistada 5. septembri 2017. aasta kirja, millega tehti talle teatavaks vaidlustatud otsus, on vastuvõetamatu, ning teiseks, et hageja ei ole teise väite esimese ja teise osa puhul tõendanud hagi esitamise õigust.
28 Hageja vaidleb komisjoni väidetele vastu.
29 Komisjon, kellele esitati kohtuistungil selle kohta küsimusi, märkis, et tal ei ole enam kahtlusi hagi vastuvõetavuse suhtes, ning see vastus kanti kohtuistungi protokolli.
30 Nimelt, kuigi vaidlustatud otsus on formaalselt adresseeritud vaid Slovaki Vabariigile, nähtub otsuse jaotise „Järeldus“ viimasest punktist 65: „[j]ätta anonüümse kaebuse esitaja poolt [määruse 2015/1589] artikli 24 lõike 2 alusel esitatud kaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata“ [mitteametlik tõlge]. Kuna kaebuse esitaja oli ilmselgelt hageja, tuleb tõdeda, et selliselt toimides jättis komisjon selle kaebuse sõnaselgelt rahuldamata põhjenduse raames, mis on oluline nimetatud otsuse põhistamiseks või isegi lähedane tema otsuse resolutsioonile, hoolimata väljakujunenud kohtupraktikast, mis ei pane talle sellist kohustust (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punktid 45 ja 46), mistõttu tuleb hagejat pidada identifitseerituks analoogselt selle otsuse adressaadiga ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.
31 Sellest nähtub, et hagi on tervikuna vastuvõetav, sõltumata küsimusest, kas vaidlustatud otsust tuleb vastavalt määruse 2015/1589 artikli 4 lõikele 3 pidada vastuväidete esitamata jätmise otsuseks (vt edaspidi punktid 35–59). Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et igal juhul võib hageja niisuguse otsuse vastu esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni käsutuses olnud teabe ja tõendite hindamisel oleks abi siseturuga kokkusobivuse kohta pidanud tekkima kahtlusi (vt 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas soovib hageja kõnealust abi saanud ettevõtjaga konkureeriva ettevõtjana ja asjasse puutuva isikuna ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses eelkõige kaitsta menetlusõigusi, mis tal oleksid selle sätte alusel, kui komisjon oleks otsustanud algatada ametliku uurimismenetluse. Seega on vastuvõetavad mitte ainult esimene väide ja teise väite kolmas osa, vaid ka teise väite esimene ja teine osa, mille eesmärk on tõendada, et esialgse uurimise etapis komisjoni käsutuses olnud teabe ja tõendite hindamisel oleks kõnealuse abi siseturuga kokkusobivuse kohta pidanud tekkima kahtlusi.
32 Lõpuks, kuna hageja esimene nõue on vastuvõetav, ei ole vaja analüüsida teise nõude vastuvõetavust, mis on esitatud teise võimalusena juhuks, kui esimene nõue peaks tunnistatama vastuvõetamatuks.
Sisulised küsimused
Esimene väide, et on rikutud määruse 2015/1589 artikli 15 lõiget 1 koostoimes sama määruse artikliga 4
33 Hageja leiab esimeses väites, et rikutud on olulist menetlusnormi, st määruse 2015/1589 artikli 15 lõiget 1 tõlgendatuna koostoimes sama määruse artikliga 4. Sisuliselt leiab ta, et vastuseks tema esitatud kaebusele oleks komisjon pidanud vaidlustatud otsuse asemel tegema ühe sama määruse artikli 4 lõigetes 2–4 ette nähtud otsustest.
34 Komisjon väidab sisuliselt vastu, et arvestades tema järeldust, mille kohaselt oli kõnealune abi määruse nr 651/2014 alusel vabastatud ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud teavitamis- ja loakohustusest, jäi tema poolt käesolevas asjas teostatud kontroll esialgse uurimismenetluse raamest välja ning ta ei olnud pädev ega ka kohustatud võtma vastu ühte määruse 2015/1589 artikli 4 lõigetes 2–4 ette nähtud otsustest. Vaidlustatud otsus on tema sõnul sui generis otsus, mis on puhtalt tuvastav.
35 Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui huvitatud poolte võimalikud täiendavad märkused on esitatud või mõistlik tähtaeg möödunud, siis kohustab määruse 2015/1589 artikli 15 lõige 1 komisjoni lõpetama esialgse uurimise, tehes otsuse vastavalt selle määruse artikli 4 lõigetele 2, 3 või 4, see tähendab otsuse, milles sedastatakse, et abi ei ole antud, millega ei esitata vastuväiteid või millega algatatakse ametlik uurimismenetlus (vt selle kohta 31. mai 2017. aasta kohtuotsus DEI vs. komisjon, C‑228/16 P, EU:C:2017:409, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Selline kohustus kaasneb vahetult riigiabi valdkonnas kaebuse esitajal oleva õigusega käivitada väidetavalt ebaseadusliku riigiabi kohta kaebuse või teabe esitamisega esialgne uurimismenetlus, mille komisjon peab tingimata lõpetama määruse 2015/1589 artikli 4 alusel tehtava otsusega (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punktid 37–40; 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑362/09 P, EU:C:2010:783, punktid 62 ja 63, ning 16. mai 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ryanair, C‑615/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:310, punkt 35).
37 Tuleb tõdeda, et käesolevas asjas esitati komisjonile kaebus, mis sisaldas teavet väidetavalt ebaseadusliku abi kohta, kuna sellest ei olnud teatatud ja see ei olnud kooskõlas nii määrusest nr 651/2014 ega ka ELTL artikli 107 lõike 3 punktist a tulenevate nõuetega.
38 Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, on punktides 35 ja 36 sätestatud põhimõtted kohaldatavad mutatis mutandis kaebuse puhul, mille on esitanud huvitatud pool, kes väidab, et niisuguse grupierandi määruse nagu määrus nr 651/2014, mis võimaldab asuda seisukohale, et abimeede on ELTL artikli 108 lõike 3 kohasest teavitamiskohustusest vabastatud, tingimused ei ole kohaldatavad või neid on valesti kohaldatud. Selliste grupierandi määruste vastuvõtmisega ei delegeeri komisjon liikmesriigi ametiasutustele oma kontrolli- ja otsustuspädevust riigiabi valdkonnas, sealhulgas kaebuste menetlemisel, vaid säilitab täielikult oma järelevalvepädevuse ELTL artikli 108 ja määruse 2015/1589 artikli 12 lõike 1 alusel, mis puudutab eelkõige nende asutuste poolt abimeetmetest teatamise põhikohustuse täitmist ja nende rakendamise keeldu ELTL artikli 108 lõike 3 alusel. Selline seisukoht tuleb võtta seda enam arvestades Euroopa Kohtu hiljutises praktikas tunnustatud kriteeriume (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punktid 132–135 ja 140–144 ning seal viidatud kohtupraktika), mille asjakohasuse kohta oli pooltel võimalik Üldkohtu kirjalikule küsimusele antud vastuses (vt eespool punkt 17) ja kohtuistungil esitada oma seisukoht.
39 Need kriteeriumid on muu hulgas järgmised.
40 Esiteks, üksnes juhul, kui liikmesriigi võetud abimeede vastab tegelikult määruses nr 651/2014 ette nähtud asjakohastele tingimustele, vabastatakse liikmesriik teavitamiskohustusest, ning ümberpöördult tähendab see, et kui selle määruse alusel on antud abi, kuigi kõik selle kohaldamiseks seatud tingimused ei olnud täidetud, on abi andmisel rikutud teavitamiskohustust ja seetõttu tuleb abi pidada ebaseaduslikuks (vt selle kohta 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punkt 99, ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 138).
41 Teiseks on komisjoni ülesanne vastavalt määruse 2015/1589 artikli 12 lõikele 1 analüüsida kas omal algatusel või huvitatud poole esitatud kaebuse alusel ELTL artiklite 107 ja 108 põhjal sellist abi, mida on antud määrust nr 651/2014 rikkudes (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Kolmandaks, kuigi komisjonil on lubatud vastu võtta grupierandi määrusi, et tagada konkurentsieeskirjade tõhus järelevalve riigiabi valdkonnas ja lihtsustada haldamist, ei saa need määrused kuidagi nõrgestada tema kontrollipädevust selles valdkonnas (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Neljandaks tuleneb sellest, et määruse nr 651/2014 vastuvõtmisega ei andnud komisjon liikmesriigi asutustele mingit lõplikku otsustusõigust teavitamiskohustusest vabastamise ulatuse osas ning seega seoses selle määrusega sätestatud tingimuste hindamisega, millest sõltub sellise vabastuse saamine, mistõttu on need asutused selles osas samal tasandil kui potentsiaalsed abisaajad ja peavad veenduma, et nende otsused on kõnealuse määrusega kooskõlas, mistõttu kui liikmesriigi asutus annab abi seda määrust ekslikult kohaldades, eirab ta nii selle määruse sätteid kui ka ELTL artikli 108 lõiget 3 (vt selle kohta 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punktid 101–103, ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punktid 142 ja 143).
44 Viiendaks, kui liikmesriik leiab, et abi vastab määruses nr 651/2014 sätestatud tingimustele, võib paremal juhul eeldada, et see on siseturuga kokkusobiv, ning sellise abi vastavust nendele tingimustele saab vaidlustada nii liikmesriigi kohtus või ametiasutuses kui ka komisjonis (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 144).
45 Kuuendaks, määrus nr 651/2014 ei mõjuta komisjoni ainupädevust hinnata kõnealuse määruse kohaselt antud abi kokkusobivust ELTL artikli 107 lõike 3 alusel, mistõttu komisjon on ainus, kellel on õigus tunnistada selline abi nimetatud sätte alusel siseturuga kokkusobivaks (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 146).
46 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et komisjoni väide, mille kohaselt ta võttis vaidlustatud otsuse vastu väljaspool esialgset uurimismenetlust või isegi ei olnud pädev viima läbi esialgset uurimist, et teha kindlaks, kas kõnealune abi vastab määruses nr 651/2014 sätestatud teavitamiskohustusest vabastamise tingimustele, tuleb tagasi lükata. Ühelt poolt tuleb märkida, et hageja kaebus käivitas esialgse uurimismenetluse, mille komisjon oli kohustatud lõpetama määruse 2015/1589 artikli 4 alusel tehtava otsusega (vt eespool punktides 35 ja 36 viidatud kohtupraktika). Teiselt poolt nähtub eespool punktidest 38–45, et sellise kaebuse võimalik ese võis olla just nimelt grupierandi määruse sätete eiramine, mida komisjonil tuli kontrollida ELTL artikli 107 lõikes 3 ja artikli 108 lõikes 3 ette nähtud järelevalvepädevuse raames. Seega oli komisjon pärast hagejalt kaebuse saamist käesolevas kohtuasjas kohustatud läbi viima niisuguse esialgse uurimise, et kontrollida, kas Slovaki ametiasutused kohaldasid määruse nr 651/2014 sätteid nõuetekohaselt või vastupidi, kas need ametiasutused rikkusid teavitamiskohustust (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punktid 138, 140–144 ja 146). Komisjoni uurimiskohustus hõlmas seega tingimata liidu kohtu kontrollile alluvalt nõuet tõlgendada teavitamiskohustusest vabastamise asjakohaste tingimuste ulatust ja nõuet kontrollida nende nõuetekohast kohaldamist konkreetses asjas – need on nõuded, mida komisjon näib pealegi olevat kavatsenud vaidlustatud otsuses täita.
47 Lisaks ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, mille kohaselt oleks ta olnud pädev sellist uurimist läbi viima vaid siis, kui hageja oleks suutnud tõendada, et teavitamiskohustusest vabastamise tingimused ei olnud täidetud, kuna see argument tähendab tema kontrollikohustuse ulatuse eiramist või koguni tõendamiskoormise lubamatut ümberpööramist. Vastupidi, kui talle on esitatud kaebus, milles väidetakse grupierandi määruse teatud sätete eiramist ja seega ebaseadusliku abi andmist, kuna sellest ei ole teatatud, on komisjon mitte ainult pädev kontrollima kaebuse esitaja väidete põhjendatust, vaid ta on selleks ka kohustatud, et teha kindlaks, kas talle oleks kõnealusest meetmest tulnud teatada ja kas see kujutab endast seega ebaseaduslikku abi. Kui see nii ei oleks, oleks liikmesriigi ametiasutustel nende sätete rakendamisel ülemäärane autonoomia, mis oleks vastuolus eespool punktides 40–43 viidatud kohtupraktikast tulenevate põhimõtetega.
48 Eespool punktides 46 ja 47 esitatud põhjustel on täiesti põhjendamatu ka komisjoni argument, et ta ei saa „blokeerida“ sellise meetme rakendamist, mis liikmesriigi ametiasutuste arvates on sellise grupierandi määruse alusel teavitamiskohustusest vabastatud, kui tegelikult ei ole teavitamiskohustusest vabastamise tingimused täidetud. Nimelt rikub sellisel juhul nimetatud meetmest teatamata jätmine ja selle meetme rakendamine ELTL artikli 108 lõiget 3, mis kujutab endast etteheidet, mida komisjonile peab olema võimalik eeskätt kaebuse kujul esitada (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punktid 140 ja 144).
49 Ka komisjoni argumendi puhul, mille kohaselt puudutab määruse 2015/1589 artikkel 4 üksnes teate uurimist ega ole kohaldatav, kui abimeede vastab kõigile grupierandi määruses sätestatud vajalikele tingimustele, on tegu eespool punktides 40 ja 41 märgitud kohtupraktikast tulenevate põhimõtete väära tõlgendamisega, kuna kaebusega võib seada kahtluse alla abimeetme vastavuse nimetatud tingimustele ja seega selle õiguspärasuse ELTL artikli 108 lõike 3 seisukohast. Seda argumenti esitades ajab komisjon segamini sellise kontrolli eeltingimused, mida tal tuleb teostada kaebuse saamisel ja esialgse uurimismenetluse raames, nimelt ebaseadusliku abi olemasolu uurimine eelkõige põhjusel, et teavitamiskohustusest vabastamise tingimused ei olnud täidetud, ja selle uurimise tulemuse (vt eespool punktis 46 viidatud kohtupraktika).
50 Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata komisjoni ringtõestus, mille eesmärk on näidata, et kaebus on vastuvõetav üksnes siis, kui see puudutab teavitamiskohustuse rikkumist ja seega ebaseadusliku abi olemasolu, mitte aga teatatud abi, ja seda, et abimeede, mis vastab grupierandi määruses sätestatud teavitamiskohustusest vabastamise tingimustele, ei kujuta endast niisugust ebaseaduslikku abi. Nimelt eirab see argument 29. juuli 2019. aasta kohtuotsuse Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon (C‑654/17 P, EU:C:2019:634) punktides 138–144 välja toodud põhimõtteid, mille kohaselt peab komisjon seda kaebust uurima just nimelt selleks, et teha kindlaks, kas väide teavitamiskohustusest vabastamise tingimuste täitmata jätmise ja seega teavitamiskohustuse rikkumise kohta on põhjendatud.
51 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et ühegi väitega, mille komisjon esitas selleks, et kvalifitseerida vaidlustatud otsus sui generis otsuseks, mis on vastu võetud väljaspool esialgset uurimismenetlust ja määruse 2015/1589 artiklis 4 ette nähtud menetlust, ei saa nõustuda.
52 See järeldus ei tähenda siiski, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada õigusnormi rikkumise, õigusliku aluse puudumise või pädevuse puudumise tõttu. Sõltumata sellest, millisena komisjon kvalifitseeris nimetatud otsuse, tuleb lõpuks liidu kohtul määrata kindlaks kohaldatavate õigusnormide põhjal selle tegelik õiguslik laad ja ulatus, nagu ka tõlgendus, mille ta peab andma seoses küsimusega, kas riigiabi valdkonnas komisjoni vastu võetud akt on edasikaevatav (vt 11. juuli 2019. aasta kohtumäärus Vattenfall Europe Nuclear Energy vs. komisjon, T‑674/18, ei avaldata, EU:T:2019:501, punkt 31 jj ning seal viidatud kohtupraktika). Niisugune tõlgendus on eelkõige vajalik selleks, et võimaldada sellel kohtul määrata kindlaks, kas kõnealune akt on õigusvastase põhjusel, et selle võttis vastu pädevusetu institutsioon või et sellel puudus piisav õiguslik alus (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punktid 57–84, ning 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (CMR‑15), C‑687/15, EU:C:2017:803, punktid 40–59).
53 Seega tuleb hinnata, kas vaidlustatud otsus on tegelikult oma sisu, mitte vormi poolest ja hoolimata vastupidisest arvamusest, mida komisjon eelkõige kohtumenetluse käigus avaldas, määruse 2015/1589 artikli 4 alusel vastu võetud otsus.
54 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punktis 64 järeldas komisjon, et kõnealune abi oli teavitamiskohustusest vabastatud põhjusel, et see abi oli eelkõige määrusega nr 651/2014 kooskõlas, ning seetõttu ei olnud ta pädev seda analüüsima määruse 2015/1589 artiklis 4 sätestatud esialgse uurimismenetluse raames. Lisaks on nimetatud otsuse punktis 65 märgitud, et [hageja] kaebus viimati nimetatud määruse artikli 24 lõike 2 tähenduses jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Samamoodi jättis komisjon 5. septembri 2017. aasta kirjas, millega tegi selle otsuse hagejale teatavaks, täpsustamata, millisel õiguslikul alusel nimetatud otsus põhines, piirdudes märkega, et tegu on „kõnealust abi puudutava otsusega“. Lõpuks väitis ta oma kirjalikes dokumentides ja kohtuistungil, et kõnealune otsus kujutab endast sui generis otsust, mis on vastu võetud väljaspool esialgset uurimismenetlust ja menetlust, mis on ette nähtud määruse 2015/1589 artiklis 4 tõlgendatuna koostoimes sama määruse artikli 15 lõikega 1, ning et see on puhtalt tuvastav, suutmata selles osas välja tuua sõnaselget või sobivat õiguslikku alust.
55 Nendele põhjendustele tuginedes leiab hageja oma esimeses väites, et komisjon rikkus olulist menetlusnormi, mis peaks andma alust vaidlustatud otsus tühistada.
56 Ent nagu on leitud eespool punktides 35–51, on õiguslikult võimatu mitte kvalifitseerida vaidlustatud otsust otsuseks, mis võeti vastu esialgse uurimismenetluse lõpus ja seega määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 3 alusel.
57 Sellega seoses tuleb rõhutada, et nagu ka määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 3 kohane otsus oli vaidlustatud otsus adresseeritud ametlikult Slovaki Vabariigile, täpsemalt Slovakkia välisministeeriumile (vt eespool punkt 11) ja mitte hagejale, kellele saadeti selle määruse artikli 24 lõike 2 kolmanda lõigu kohaselt vaid nimetatud otsuse koopia (vt eespool punkt 12).
58 Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas kokkuvõttena (avaldamine nn „tabeli kujul“) selle määruse artikli 32 lõike 1 tähenduses (ELT 2017, C 336, lk 1) pealkirja „[ELTL] artiklite 107 ja 108 raames antava riigiabi lubamine“ ja samuti rubriigi „Juhud, mille suhtes komisjonil ei ole vastuväiteid“ all (vt eespool punkt 13) ning seega seoses juhtumitega, milles komisjon võttis vastu otsused määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 3 tähenduses.
59 Arvestades asjaolu, et vaidlustatud otsus saab olla üksnes kõnealuse abi kohta vastuväidete esitamata jätmise otsus määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 3 tähenduses, tuleb esimene väide, mille kohaselt on rikutud olulist menetlusnormi, kuna komisjon ei võtnud vastu ühte sama määruse artikli 4 lõigetes 2–4 ette nähtud otsust, tagasi lükata.
60 See järeldus ei mõjuta siiski selle kontrolli ulatust, mida Üldkohtul tuleb vaidlustatud otsuse suhtes eelkõige teise väite alusel teostada.
Teise väite esimene osa, mis puudutab ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a rikkumist
61 Teise väite esimeses osas leiab hageja, et rikutud on ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a peamiselt seetõttu, et lisaks kõnealuse abi kokkusobivuse uurimisele määruse nr 651/2014 alusel oleks komisjon pidanud kontrollima, kas see abi on siseturuga kokkusobiv ka ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a alusel, lähtudes regionaalabi suunistest aastateks 2014–2020 (ELT 2013, C 209, lk 1; edaspidi „regionaalabi suunised“), mis näevad ette liigse tootmisvõimsuse vältimise kriteeriumi arvessevõtmise. Komisjon väidab sisuliselt vastu, et antud juhtumi puhul moodustavad asjakohase õigusliku raamistiku ainuüksi kohaldatavad grupierandi määrused ja mitte eespool nimetatud suunised.
62 Tuleb tõdeda, et väite selle osaga ei saa nõustuda. See põhineb ekslikul eeldusel, et kui komisjonile on esitatud kaebus selle kohta, et ei ole järgitud sellise grupierandi määruse tingimusi, mille eesmärk on rakendada eelkõige ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a kriteeriume, ei saa komisjon piirduda selle analüüsimisega, kas kõnealune abi vastab nendele tingimustele, vaid tal tuleb kontrollida selle abi kokkusobivust siseturuga ka EL toimimise lepingu nimetatud sätte alusel. Lisaks leiab hageja ekslikult, et seda sätet tuleb tõlgendada arvestades eelkõige komisjoni poolt iseenda jaoks kehtestatud selliseid käitumisreegleid nagu regionaalabi suunised.
63 Esiteks, ilma et see mõjutaks võimalust seada kahtluse alla grupierandi määruse ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a seisukohast väidetavalt lünkliku sätte õiguspärasust, esitades õigusvastasuse vastuväite ELTL artikli 277 tähenduses – mida hageja käesolevas asjas ei ole teinud –, kujutavad sellise määruse sätted asjaomase liikmesriigi ja õigussubjektide seisukohalt määruses sätestatud vahetult kohaldatavate teavitamiskohustusest vabastamise tingimuste ammendavat regulatsiooni. Igasugune muu tõlgendus tooks kaasa selle, et vaatamata teavitamiskohustusest vabastamise tingimuste täitmisele, ei oleks liikmesriigi ametiasutustel automaatselt lubatud kõnealusest meetmest teatamisest loobuda ja seda rakendada ning see võiks ka edaspidi kaasa tuua ELTL artikli 108 lõike 3 rikkumise (vt selle kohta 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punktid 59, 86, 87 ja 99 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punktid 128 ja 138).
64 Ent selline tõlgendus võib kahjustada mitte ainult grupierandi määruse sätete vahetut kohaldatavust ELTL artikli 288 teise lõigu tähenduses, vaid ka nende soovitavat toimet, mis seisneb just nimelt ELTL artiklis 109 sätestatud eesmärgis määrata kindlaks abi liigid, mis on ipso facto vabastatud ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud menetlusest, ja seega ka õiguskindluse põhimõtet. Määruse nr 651/2014 põhjendusest 7 nähtub, et üksnes riigiabi puhul, mille suhtes ei kohaldata nimetatud määrust, kehtib ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud teavitamiskohustus (vt selle kohta 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punktid 57–59, ning 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punktid 127 ja 128).
65 Neid põhimõtteid kohaldatakse mutatis mutandis, kui komisjon peab kontrollima, kas liikmesriigi ametiasutused on grupierandi määruse sätteid õigesti kohaldanud. Kui see oleks teisiti, siis satuks sellise määruse õiguslikud tagajärjed, milleks on abist teatamise kohustuse erandi vahetu mõju ning teavitamiskohustusest vabastamise tingimuste vahetu kohaldatavus ja õiguslikult ammendav laad, kahtluse alla ainuüksi seetõttu, et komisjonile on esitatud kaebus, mis sunnib ta kontrollima ex post facto, kas liikmesriigi ametiasutused on selles osas teinud vigu ja seega rikkunud teavitamiskohustust. Kuigi komisjoni ülesanne on liidu kohtu kontrolli all kontrollida selliste vigade olemasolu, ei saa tema järelevalvekohustus siiski mõjutada grupierandi määruse sätete sellist õiguslikku laadi.
66 Teiseks ei ole määruse nr 651/2014 artikli 14 tähenduses investeeringuteks ettenähtud regionaalabist teavitamise kohustusest vabastamise tingimusena mainitud kõnealusel turul liigse tootmisvõimsuse vältimise kriteeriumi. Seega ei ole hagejal alust väita, et nimetatud määrus nõuab, et liikmesriigi ametiasutused või komisjon võtaksid arvesse sellise liigse tootmisvõimsuse võimalikku tekkimist. Komisjon väidab seega õigesti, et selle määruse alusel ei olnud ta pädev seda aspekti hageja kaebuse uurimise raames hindama ning et tema analüüs sama määruse artikli 14 tingimuste kohta, nagu see on esitatud vaidlustatud otsuse punkti 57 alapunktides a ja b, oli põhimõtteliselt piisav.
67 Sellest järeldub, et tagasi tuleb lükata ka hageja argument, mille kohaselt komisjon grupierandi määruse vastuvõtmisega ei „ammendanud“ oma ELTL artikli 107 lõikest 3 tulenevat kaalutlusõigust. Isegi kui eeldada, et teatavad grupierandi määruse sätted on lünklikud ja vastuolus esmase õigusega, eelkõige ELTL artikli 107 lõikega 3, mille automaatne tagajärg oleks teavitamiskohustuse ja vastavalt olukorrale kõnealuse abi rakendamise keelu rikkumine ELTL artikli 108 lõike 3 tähenduses, saab Üldkohus nende üle otsustada üksnes ELTL artikli 277 alusel esitatud õigusvastasuse vastuväite alusel. Käesolevas asjas ei ole hageja siiski selle sätte alusel ega neil põhjustel väitnud, et määruse nr 651/2014 artikkel 14 oleks vähemalt osaliselt õigusvastane.
68 Tuleb täpsustada, et kui komisjon peaks pärast kaebuse esitamist tuvastama, et liikmesriigi ametiasutused on grupierandi määruse tingimusi vääralt kohaldanud, mistõttu tegelikult oleks kõnealusest abist tulnud ELTL artikli 108 lõike 3 alusel teatada, oleks ta igal juhul pidanud küll hindama selle abi kokkusobivust ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a alusel, võttes arvesse regionaalabi suuniste täiendavaid kriteeriume, mis ta ise on endale kehtestanud. Seevastu on selle kontrolli kui sellise läbiviimine küsimuses, kas liikmesriigi ametiasutused on järginud grupierandi määruses ette nähtud teavitamiskohustusest vabastamise tingimusi, sarnane puhtalt õiguspärasuse kontrolliga, mille puhul ei tule ilmselgelt arvesse kaalutlused, mis kuuluvad komisjoni hindamispädevusse ja mis tal on vaid siis, kui ta kohaldab üksikjuhul ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a (vt selle kohta 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punktid 78 ja 79).
69 Kolmandaks, sõltumata eeltoodust ei ole hageja tõendanud, et ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a käsitlev kohtupraktika näeb ette asjaomasel turul liigse tootmisvõimsuse vältimise kriteeriumi arvessevõtmise esmasest õigusest kui sellisest tuleneva nõudena. Siinkohal on sobilik märkida, et see erandit kehtestav säte ei eelda konkurentsimoonutuse või konkurentsimoonutuse ohu puudumist, mis kujutab endast kõigest ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud riigiabi mõiste üht kriteeriumi. Vastupidi, ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a või sellise grupierandi määruse kohaldamine, millega täpsustatakse selle sätte ulatust teisese õiguse tasandil, eeldab tingimata, et kõnealune meede vastab kõikidele abi mõiste tingimustele, sealhulgas konkurentsimoonutuse omale, ilma et oleks vaja uuesti analüüsida selle konkurentsivastast mõju muu hulgas kõnealusel turul liigse tootmisvõimsuse tekkimise tõttu (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punktid 93 ja 94, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 123). Nimelt, erinevalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktist c ei ole ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a raames isegi vaja kontrollida, kas kaubandustingimusi mõjutatakse määral, mis on ühiste huvidega vastuolus.
70 Seevastu on hageja viidatud kohtupraktika seotud ainuüksi nende käitumisreeglite tõlgendamise ja rakendamisega, mille komisjoni on endale ise kehtestanud, ja mitte selle tõlgendamisega, milline on selle esmase õiguse ulatus, millega need reeglid peavad igal juhul olema kooskõlas ja mille puhul on Euroopa Kohus tunnistanud, et need ei saanud täielikult ammendada komisjoni kaalutlusõigust ELTL artikli 107 lõike 3 alusel (vt selle kohta 8. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑431/14 P, EU:C:2016:145, punktid 71 ja 72; 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 41, ning 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 83). Lisaks piirdus liidu kohus üksnes hinnanguga – väljaspool grupierandi määruse kohaldamisala – selle kohta, kas komisjon kohaldas vääralt käitumisreegleid, mis puudutasid sõnaselgelt liigse tootmisvõimsuse probleemi, ja kas ta oli selles osas seega teinud ilmse hindamisvea (vt selle kohta 14. jaanuari 1997. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑169/95, EU:C:1997:10, punkt 22, ja 9. septembri 2009. aasta kohtuotsus Holland Malt vs. komisjon, T‑369/06, EU:T:2009:319, punkt 136). Viidatud kontekstis ei analüüsinud see kohus siiski ei seda, kas nendes käitumisreeglites kehtestatud teatavad kriteeriumid tulenevad vastupidi – nagu väidab hageja – otseselt esmase õiguse kui sellisega kehtestatud nõuetest, ega hinnanud grupierandi määruse õiguslikku ulatust või suisa õiguspärasust esmase õiguse seisukohast.
71 Neljandaks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon oma ELTL artikli 107 lõikes 3 ette nähtud ulatusliku kaalutlusõiguse alusel võtta vastu suunised, et määrata kindlaks kriteeriumid, mille põhjal ta kavatseb liikmesriikide kavandatavate abimeetmete kokkusobivust siseturuga hinnata. Sellega, et ta võtab vastu sellised käitumisreeglid ja annab nende avaldamisega teada, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon ise oma kaalutlusõigust ega saa neist reeglitest põhimõtteliselt kõrvale kalduda ilma, et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punktid 81 ja 82 ning seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, kuigi sellised reeglid on komisjonile kohustuslikud, kehtib see kohustus vaid niivõrd, kuivõrd need ei kaldu kõrvale aluslepingu nõuetekohasest kohaldamisest, kuna nimetatud reegleid ei või tõlgendada viisil, mis vähendaks ELTL artiklite 107 ja 108 ulatust või läheks vastuollu nende eesmärkidega (vt 11. septembri 2008. aasta kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, C‑75/05 P ja C‑80/05 P, EU:C:2008:482, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Need kaalutlused on kohaldatavad mutatis mutandis grupierandi määruse sätete suhtes, mis kujutavad endast samuti komisjoni poolt talle ELTL artikli 107 lõikega 3 antud pädevuse ex ante teostamise tagajärge (vt selle kohta 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punktid 65 ja 102, ning 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 135), kuid mis erinevalt käitumisreeglitest on liikmesriikide sisemises õiguskorras vastavalt ELTL artikli 288 teisele lõigule õiguslikult siduvad ja vahetult kohaldatavad. Nimelt tekitavad need sätted komisjoni puhul piirava mõju, kuna need täpsustavad sellise abi kriteeriume, mida tuleb ELTL artikli 107 lõike 3 alusel pidada teavitamiskohustusest vabastatuks ipso facto, mistõttu see abi ei kuulu teavitamiskohustuse ja komisjoni kontrollikohustuse alla, mõistagi tingimusel, et need kriteeriumid on kooskõlas kõrgemalseisvate õigusnormidega, sealhulgas ELTL artiklitega 107 ja 108. Lisaks ei saa käitumisreeglitega põhimõtteliselt täpsustada grupierandi määruse õiguslikult siduvate ja vahetult kohaldatavate sätete ulatust. Veelgi vähem on see võimalik seetõttu, et esiteks ei ole need reeglid liikmesriikidele mingil juhul siduvad (vt selle kohta 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 44) ja teiseks on need eelkõige mõeldud selleks, et suunata ja piirata komisjoni kaalutlusõiguse teostamist ELTL artikli 107 lõike 3 kohaldamisel ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ning seega väljaspool grupierandi määruse kohaldamisala toimuva menetluse raames.
73 Järelikult ei saa sellised käitumisreeglid, mille komisjon on vastu võtnud oma riigiabi valdkonna menetluste korraldamise pädevuse raames, kalduda kõrvale kõrgemalseisvatest õigusnormidest, sealhulgas grupierandi määrustest. Seega, sõltumata nende käitumisreeglite ulatusest, ei saa nende kui sellistega täpsustada sellistes määrustes ette nähtud teavitamiskohustusest vabastamise tingimuste ulatust.
74 Viiendaks tuleb tõdeda, et määruse nr 651/2014 artiklis 14, mis on kohaldatav käesolevas asjas, ei ole viidatud regionaalabi suunistele, eelkõige nende punktile 114, mis puudutab riigiabi tekitatud tootmisvõimsuse suurenemise konkurentsivastast mõju. Selles osas erineb nimetatud artikkel selgelt sama määruse artikli 15 lõikest 1, mis käsitleb regionaalset tegevusabi, kuna viimases on sõnaselgelt mainitud suuniste punkti 161. Seega ei olnud komisjonil kavatsust seada investeeringuteks ettenähtud regionaalabi kokkusobivuse tingimusi sõltuvusse nendes suunistes ette nähtud käitumisreeglitest. Järelikult, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei olnud liikmesriigi ametiasutused ega komisjon kohustatud neid nimetatud määruse artikli 14 tõlgendamisel ja kohaldamisel arvesse võtma.
75 Lõpuks ei sea seda hinnangut kahtluse alla hageja argumendid, mis puudutavad proportsionaalsuse põhimõtet ja tema õigust ettevõtlusvabadusele. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et hageja jättis märkimata, et määruse nr 651/2014 artikkel 14 võib olla ELTL artikli 277 alusel kõrgemalseisvate õigusnormide seisukohast õigusvastane, või vähemalt ei selgitanud, kuidas saaks nimetatud määrust, vaatamata selle selgele ja ammendavale sõnastusele, tõlgendada nende normidega kooskõlas nii, et arvesse tuleks võtta võimalikku liigse tootmisvõimsuse tekkimist asjaomasel turul.
76 Järelikult tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teise väite teine osa, mis puudutab ELTL artikli 109 rikkumist koostoimes määruse nr 651/2014 artikli 58 lõikega 1 ja artikli 6 lõike 3 punktiga a
– Esimene etteheide, et abi saanud ettevõtja on vääralt kvalifitseeritud VKEks
77 Hageja leiab teise väite teise osa esimese etteheite raames, et komisjon tegi määruse nr 651/2014 artikli 6 lõike 3 punkti a kohaldamisel hindamisvea või rikkus õigusnormi peamiselt seetõttu, et kõnealune abi on tegelikult suurettevõtjale antud sihtotstarbeline abi. Komisjon rikkus seda sätet, kuna ekslikult nõustus Slovakkia ametiasutuste poolt abi saanud ettevõtja kvalifitseerimisega VKEks sama määruse I lisa artikli 2 lõike 1 tähenduses, ega kontrollinud seda. Ent arvestades äriõiguslikke ja kontrollisuhteid, mis iseloomustasid selle ettevõtja olukorda enne ja pärast seda, kui äriühing P võõrandas oma aktsiad äriühingule N, oleks see ettevõtja tulnud kvalifitseerida vastavalt nimetatud lisa artiklile 3 või vähemalt artikli 4 lõikele 2 suurettevõtjaks. Komisjon jättis nimelt piisavalt uurimata suhted ühelt poolt äriühingu P ning teiselt poolt ühe perekonna ja muude äriühingute vahel, mida selle liikmed juhtisid või kontrollisid, ning äriühingu N kui peamise aktsionäri olukorra alates 7. augustist 2013, sealhulgas tema suhted teiste äriühingutega. Märgitud põhjustel tegi komisjon vea nende kriteeriumide kohaldamisel, mis reguleerivad suurettevõtjatele antud sihtotstarbelist abi nimetatud määruse artikli 6 lõike 3 punkti a tähenduses, ning kuna selles küsimuses puudus hoolikas ja täielik uurimine, oleks komisjonil pidanud tekkima kahtlused, kas see abi on siseturuga kokkusobiv. Oma vastustes Üldkohtu kirjalikele küsimustele täpsustas hageja, et komisjon oleks kõnealuse ettevõtja kvalifitseerimisel VKEks pidanud igal juhul analüüsima, kas nimetatud lisa artikli 4 lõike 2 tingimused olid täidetud, ent vastupidi ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele ei nähtu vaidlustatud otsuse põhjendusest selle kohta ühtki märki.
78 Komisjon väidab sisuliselt vastu, et pärast seda, kui äriühingud P ja N olid sõlminud 31. detsembril 2012 abi saanud ettevõtja kõikide aktsiate müügilepingu, mille kohta tehti kanne Slovakkia äriregistrisse 7. augustil 2013, oli kõnealuse abi andmise ajal ehk 7. novembril 2013 abi saanud ettevõtja VKE, mille ainuomanik oli äriühing N. Väide, et äriühingut P kontrollisid teatavad füüsilised isikud, jääb seega edutuks, kuna viimati nimetatud äriühing ja see ettevõtja olid sidusettevõtjad komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ, mis käsitleb mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlust (ELT 2003, L 124, lk 36, edaspidi „VKE soovitus“), lisa artikli 3 lõike 3 kolmanda lõigu tähenduses üksnes enne seda, kui äriühing N ostis aktsiad. Igal juhul ei olnud mingit põhjust kahelda Slovaki ametiasutuste esitatud teabes, mille kohaselt äriühingul P ja tema sidusettevõtjatel ei olnud aastatel 2010 ja 2011 rohkem kui 120 töötajat ning tema käive ei ületanud 50 miljonit eurot ja aastabilansi kogumaht ei ületanud 43 miljonit eurot. Lisaks ei vastanud selle ettevõtja osalused teistes ettevõtjates alates 9. juulist 2011 määruse nr 651/2014 I lisa artikli 3 lõigetes 2 ja 3 sätestatud kriteeriumidele. Väide, mille kohaselt oli ühel perekonnal äriühingu P üle jätkuvalt otsustav mõju, jääb tema sõnul edutuks, kuna nimetatud äriühingul ei olnud kõnealuse abi andmise ajal enam kõnealuse ettevõtja aktsiaid. Komisjoni arvates on samuti edutu väide, mis puudutab nimetatud lisa artikli 4 lõikes 2 ette nähtud kaheaastast tähtaega, kuna äriühingut P ei saanud kõnealusel perioodil pidada suurettevõtjaks.
79 Komisjon täpsustab, et abi saanud ettevõtjal ja äriühingul N ei olnud teiste ettevõtjatega teatavate füüsiliste isikute kaudu seotud määruse nr 651/2014 I lisa artikli 3 lõike 3 neljanda lõigu tähenduses. Küll aga oli abi saanud ettevõtja peadirektoril ajavahemikul 1. märtsist kuni 28. detsembrini 2012 ja tema asedirektoril alates 28. detsembrist 2012 mitu volitust erinevates ettevõtjates. Jättes kõrvale äriühinguga E F sõlmitud üürilepingu, ei tegutse ükski neist ettevõtjatest siiski abi saanud ettevõtjaga samal turul ega lähiturul. Slovakkia äriregistris kättesaadava teabe kohaselt tegutseb äriühing L mitmes majandussektoris. Hageja esitatud Borský Peteri maardla kaart ei ole täpne ega oma mingit tõenduslikku väärtust võimalike suhete kohta viimati nimetatud äriühingu ja abi saanud ettevõtja vahel. Komisjon kinnitab, et tal ei ole kaudseid tõendeid selle kohta, et peadirektoril oli äriühingu L suhtes valitsev mõju või omaniku staatus, või et abi saav ettevõtja või äriühing N tegutsesid koos äriühinguga L sellisel määral, et neid ei saa pidada üksteisest majanduslikult sõltumatuteks ettevõtjateks.
80 Komisjon järeldab, et abi saanud ettevõtja täitis kõik tingimused selleks, et teda saaks kõnealuse abi andmise ajal kvalifitseerida VKEks. Kõnealuse abi ergutava mõju tõendamiseks määruse nr 651/2014 artikli 6 lõike 2 tähenduses piisas tema sõnul seega selle tõendamisest, et abi andmise taotlus esitati enne investeerimisprojektiks vajalike tööde alustamist.
81 Kõigepealt tuleb märkida, et kohtuistungi protokollis märgitu kohaselt leiavad pooled, et küsimus, kas abi saanud ettevõtja oli kõnealuse abi andmise ajal VKE määruse nr 651/2014 I lisa tähenduses, mille sõnastus vastab VKE soovituse lisa sõnastusele, on õigusküsimus, mis allub Üldkohtu kontrollile ja on käesoleva vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega. Sellega seoses täpsustab komisjon, ilma et hageja talle vastu vaidleks, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse punkti 57 alapunktist b, ei tohi abi osakaal brutotoetusekvivalendina (BSE) nimetatud määruse artikli 14 lõike 12 alusel ületada asjaomases piirkonnas abi andmise ajal kehtinud abi ülemmäära, mis on kindlaks määratud regionaalabi kaardis, milleks antud juhul on Slovakkia regionaalabi kaart ajavahemikuks 2007–2013, mis näeb ette suurettevõtjatele 40% BSE ülemmäära. Sama punkti kohaselt tuli vastavalt selle määruse artikli 14 lõikele 2 tõlgendatuna koostoimes mõiste „abi saav piirkond“ määratlusega, mis on sätestatud nimetatud määruse artiklis 2, kinni pidada Slovakkia regionaalabi kaardi kohasest BSE ülemmäärast ajavahemikuks 2014–2020, s.o 25% suurettevõtjate, 35% keskmise suurusega ettevõtjate ja 45% väikeste ettevõtjate puhul.
82 Mis puudutab vaidlustatud otsuse sisu, siis tuleb märkida, et hageja etteheide on kokkuvõtlikult esitatud selle otsuse punktis 24, milles on välja toodud väidetavad suhted ühelt poolt abi saanud ettevõtja ja teiselt poolt äriühingu P ja selle omanike või juhtide vahel. Otsuse punktides 38 ja 39 on märgitud Slovakkia ametiasutuste esitatud teave, mis puudutab nimetatud ettevõtja olukorda mõjutavaid äriõiguslikke suhteid kõnealuse abi andmise ajal, mil 100% selle osadest kuulusid vaid äriühingule N, mida omakorda kontrollisid kaks füüsilist isikut, kellele kuulus vastavalt 99,94% ja 0,06% ja kellest esimene oli selle ettevõtte peadirektor.
83 Vaidlustatud otsuse punktides 38 ja 39 ei ole siiski välja toodud abi saanud ettevõtja äriõiguslikke ja kontrollisuhteid eelkõige äriühinguga P – kes on äriühingu N õiguseellane – ja selle aktsionäride või juhtidega. See kattub nende seisukohtade sisuga, mille Slovakkia ametiasutused esitasid 13. mai 2016. aasta kirjas vastuseks komisjoni teabenõudele. Nimetatud ametiasutused väitsid oma seisukohtades, et hageja väited jäävad edutuks põhjusel, et kõnealuse abi andmise ajal ei olnud äriühingul P äriõiguslikke ega kontrollisuhteid määruse nr 651/2014 I lisa artikli 3 tähenduses ei abi saanud ettevõtja ega äriühinguga N. Mis puudutab äriühingu P olukorda, siis piirdusid Slovakkia ametiasutused väitega, et selle äriühingu aktsionäride struktuur ei olnud neile teada, kuna vastav teave ei olnud avalikult kättesaadav. Lisaks ei olnud nende ametiasutuste sõnul abi saanud ettevõtja asejuhataja, kes oli ametis kuni 14. märtsini 2012, ajavahemikul 14. märtsist kuni 31. detsembrini 2012 ühegi teise Slovakkias asutatud äriühingu aktsionär ega liige.
84 Need asjaolud viitavad koos argumentidega, mille komisjon esitas menetluse käigus, sealhulgas vastuseks Üldkohtu kirjalikele küsimustele (vt eespool punktid 78–80), et komisjon rahuldus Slovakkia ametiasutuste esitatud nende seisukohtadega abi saanud ettevõtja olukorra kohta sellisena, nagu see esines enne tema aktsiate võõrandamist äriühingule N, st ajal, mil see oli endiselt äriühingu P kontrolli all. Seda hinnangut kinnitavad vaidlustatud otsuse punkti 57 alapunktis d esitatud põhjendused, milles komisjon võttis Slovakkia ametiasutuste seisukohti arvestades hageja etteheite kohta seisukoha. Seal on sisuliselt märgitud, et komisjoni arvates on nimetatud ametiasutused piisavalt tõendanud, et abi saanud ettevõtja oli VKE kõnealuse abi andmise hetkel, mis leidis kohaldatava Slovakkia õiguse alusel aset 7. novembril 2013. Komisjon leiab seal, et abi saanud ettevõtja ja äriühingu N vahel puudub igasugune seos VKE suuniste lisa artikli 3 lõikes 2 ja lõike 3 esimeses kuni kolmandas lõigus – mille sõnastus vastab määruse nr 651/2014 I lisa artikli 3 lõigete 2 ja 3 sõnastusele – määratletud mõistete „partnerettevõtjad“ või „sidusettevõtjad“ tähenduses. Samamoodi on ta seisukohal, et võttes arvesse kohtupraktikat ja oma otsustuspraktikat, ei ole ühe füüsilise isiku või füüsiliste isikute rühma kaudu seotud ja ühiselt tegutsevate ettevõtjate kriteerium käesolevas asjas täidetud, kui vähemalt üks osa nende tegevusest toimub kõnealusel turul või lähiturgudel nimetatud soovituse lisa artikli 3 lõike 3 neljanda ja viienda lõigu – mille sõnastus vastab nimetatud määruse lisa artikli 3 lõike 3 neljandale ja viiendale lõigule – tähenduses. Kuna puuduvad tõendid oluliste kaubandussidemete kohta eelkõige müügi-, ostu-, tarnijate jagamise lepingute või muude ärihuvide vormis ühelt poolt abi saanud ettevõtja ning teiselt poolt äriühingu N ja tema peamise aktsionäri vahel, siis ei saa seda ettevõtjat ja seda äriühingut kõnealuse abi andmise ajal pidada sidusettevõtjateks. Komisjon järeldab sellest sarnaselt Slovakkia ametiasutustega, et see ettevõtja moodustab koos äriühinguga N VKE. Selle järelduse põhjendamiseks sisaldab vaidlustatud otsus tabelit, milles on toodud töötajate koguarv, kombineeritud käive ning abi saanud ettevõtja ja äriühingu N kombineeritud majandustulemused aastatel 2010–2015.
85 Sellega seoses on oluline märkida, et kõnealuse abi andmise ajal ehk 7. novembril 2013 ei olnud tõepoolest enam mingit struktuurilist seost abi saanud ettevõtja ja äriühingu P vahel, kes müüs kogu oma osaluse selles ettevõtjas äriühingule N. Nagu väidab komisjon, siis vastavalt kohtupraktikale (21. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Magdeburger Mühlenwerke, C‑129/12, EU:C:2013:200, punkt 40, ning 6. juuli 2017. aasta kohtuotsus, Nerea, C‑245/16, EU:C:2017:521, punktid 32 ja 33) tähendab mõiste „abi andmise kuupäev“, mis on sätestatud määruse nr 651/2014 artikli 2 punktis 28, kuupäeva, mil abisaajal tekib vastavalt kohaldatavatele liikmesriigi õigusaktidele seaduslik õigus abi saada. Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 45–47, siis vastavalt kohaldatavale Slovakkia tsiviilõigusele jõustus selline toetusleping nagu see, mille sõlmisid Slovakkia innovatsiooni- ja energiaamet ning abi saanud ettevõtja 29. oktoobril 2013, alles 7. novembril 2013, s.o üks päev pärast lepingu avaldamist Slovakkia lepingute keskregistris. Seega tuli komisjonil antud asjas hinnata, kas Slovakkia ametiasutused leidsid õigesti, et 7. novembril 2013, mil kontroll abi saanud ettevõtja üle kuulus täielikult äriühingule N, oli ta VKE.
86 Vaatamata asjaolule, et abi saanud ettevõtja VKE staatuse hindamisel oli asjakohane kuupäev 7. november 2013, võisid hageja esitatud kaudsed tõendid abi saanud ettevõtja ja äriühingu N õiguseellase äriühingu P vaheliste seoste kohta tekitada määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 4 tähenduses komisjonil kahtlusi abi saanud ettevõtja VKEna kvalifitseerimise suhtes määruse nr 651/2014 I lisa tähenduses ning seega ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi olemasolu suhtes.
87 Sellega seoses on põhjendatud hageja tuginemine määruse nr 651/2014 I lisa artiklile 4 „Töötajate arvu ja rahaliste summade arvutamiseks kasutatavad andmed ning võrdlusperiood“, mille sõnastus vastab täielikult VKE soovituse lisa artikli 4 sõnastusele. Nimetatud artikli lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Töötajate arvu ja rahaliste summade arvutamiseks kasutatakse viimase heakskiidetud aruandeperioodi andmeid ning need arvutatakse aastapõhiselt. Neid arvestatakse kontode sulgemise kuupäeva seisuga. Käibena esitatava summa arvutamiseks lahutatakse sellest käibemaks ja muud kaudsed maksud.
2. Kui ettevõtja leiab kontode sulgemise kuupäeval, et ta on aasta jooksul ületanud või langenud allapoole artiklis 2 sätestatud töötajate arvu või rahalisi künniseid, ei too see kaasa [VKE] staatuse kaotust, välja arvatud juhul, kui künniseid ületatakse kahel järjestikusel arvestusperioodil.“
88 Määruse nr 651/2014 I lisa artikkel 4 näeb ette arvutusmeetodi, mis on seotud viimase heakskiidetud aruandeperioodiga ja aastapõhiselt ning mille eesmärk on teha kindlaks, kas on täidetud nimetatud lisa artikli 2 lõikes 1 nimetatud kolm VKE kriteeriumi, s.o vähem kui 250 töötajat, aastakäive ei ületa 50 miljonit eurot ja aastabilansi kogumaht ei ületa 43 miljonit eurot. Lisaks ei ole pooled vaidlustanud seda, et juhul, kui on olemas sidusettevõtjad selle lisa artikli 3 lõike 3 tähenduses, peab see arvutus hõlmama kõikide nende ettevõtjate asjakohaseid andmeid. Vastavalt sellele nõudele on vaidlustatud otsuse punkti 57 alapunkti d lõpus aastate 2010–2015 kohta toodud tabel, milles on esitatud abi saanud ettevõtja ja äriühingu N kombineeritud andmed, mis puudutavad sama lisa artikli 2 lõikes 1 nimetatud kolme kumulatiivset VKE kriteeriumi.
89 Kohtuistungil vaidles komisjon siiski Euroopa Liidu Väljaannete Talituse (VT) poolt 2015. aastal avaldatud „VKEde määratlust käsitleva teatmiku“ leheküljele 14 tuginedes vastu sellele, et määruse nr 651/2014 I lisa artikli 4 lõige 2 on kohaldatav ettevõtja omaniku vahetumise korral, nagu käesoleval juhul toimus abi saanud ettevõtjaga seoses äriühingute P ja N vahel. Teatmikus on muu hulgas märgitud, et VKE soovituse lisaga analoogset reeglit „ei kohaldata […] nende ettevõtete suhtes, kes ületavad asjaomased VKE staatusega seotud künnised ühinemise või omandamise tulemusel omandisuhetes toimunud […] muutuste tõttu“ ja et neid ettevõtjaid „tuleb hinnata nende omakapitali sellise struktuuri põhjal, mis valitses tehingu toimumise hetkel, mitte viimase majandusaasta aruande koostamise hetkel“. Sellele järeldusele järgneb viide komisjoni 18. detsembri 2012. aasta otsuse 2012/838/EL, Euratom, millega võetakse vastu eeskirjad, millega tagatakse nende kaudsetes meetmetes osalejate olemasolu ja juriidilise staatuse ning nende tegutsemisvõime ja finantssuutlikkuse pidev kontrollimine, kes saavad toetust Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi ja Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse seitsmenda raamprogrammi raames (ELT 2012, L 359, lk 45), punkti 1.1.3.1 lõike 6 punktile e, milles on täpsustatud, et nimetatud „põhimõte ei kehti, kui VKE ühendatakse suurema kontserniga või viimane omandab VKE. Sellisel juhul jääb VKE oma staatusest ilma kohe alates tehingu toimumise kuupäevast“.
90 Selles osas piisab, kui märkida, et „VKEde määratlust käsitlev teatmik“, millele vaidlustatud otsuses pealegi ei viidata, ei ole õiguslikult siduv õigusakt, mis võimaldaks teha erandi määruse nr 651/2014 I lisa artikli 4 lõikes 2 sätestatud siduvast normist või kitsendada selle ulatust. Samuti on teatmiku 2. leheküljel sisalduvas „vastutuse välistamise klauslis“ täpsustatud, et see teatmik „sisaldab üldiseid suuniseid ettevõtjatele ja teistele sidusrühmadele, millest nad saavad VKE määratlemisel juhinduda“, kuid sel „ei ole õigusjõudu ning see ei ole komisjonile siduv“, kuna VKE soovitus „on ainus siduv alus VKEna kvalifitseerumise tingimuste kindlaksmääramisel“. Viide otsuse 2012/838 punkti 1.1.3.1 lõike 6 punktile e ei lükka seda hinnangut ümber, kuna see säte, mille kohaldamisala piirdub teadus- ja koolitustegevusega tuumaenergia valdkonnas, ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Järelikult tuleb see komisjoni argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
91 Seega oli komisjon käesolevas asjas kohustatud kohaldama määruse nr 651/2014 I lisa artikli 4 lõiget 2.
92 Sellegipoolest ei nähtu esiteks toimikusse lisatud Slovakkia ametiasutuste seisukohtadest, vaidlustatud otsusest ega komisjoni poolt menetluse käigus esitatud kirjalikest dokumentidest, isegi pärast seda, kui Üldkohus oli selle kohta esitanud täpse kirjaliku küsimuse, milline oli käesolevas asjas heakskiidetud aruandeperiood, mida need ametiasutused võtsid arvesse aastapõhisel arvutamisel vastavalt määruse nr 651/2014 artikli 2 lõikele 1 tõlgendatuna koostoimes nimetatud määruse I lisa artikli 3 lõikega 3 ja artikli 4 lõikega 2. Teiseks ei ole nimetatud otsuses esitatud abi saanud ettevõtja ja äriühingu N kombineeritud andmete puhul, mis hõlmavad aastaid 2010–2012, arvesse võetud asjaolu, et sel ajavahemikul ja suures osas 2013. aastal kontrollis abi saanud ettevõtjat äriühing P, kelle andmeid ei ole siiski arvesse võetud. Igal juhul oli kõnealuse abi andmise ajal 7. novembril 2013 viimane heakskiidetud aruandeperiood, mille kohta tuli teha aastapõhine arvutus, aasta 2012, mil abi saanud ettevõtjat kontrollis üksnes äriühing P, mitte äriühing N. Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastuses kinnitas komisjon samuti, et selle lisa artikli 4 lõike 1 kohaldamisel on asjakohane 2012. aasta.
93 Isegi kui eeldada, et selles osas tuleks arvesse võtta 2013. aastat, märgib hageja õigesti, et ettevõtja aastaaruanne kattis igal juhul andmeid ajavahemiku kohta, mil tema aktsiad kuulusid veel äriühingule P, kuna aktsionäri vahetus kanti Slovakkia äriregistrisse alles 7. augustil 2013 (vt vaidlustatud otsuse punkti 57 alapunkti d kolmas lõik). Sellisel juhul ei piisanud selleks, et vastata määruse nr 651/2014 artikli 2 lõikes 1 koostoimes selle määruse I lisa artikli 4 lõigetega 1 ja 2 ette nähtud kriteeriumidele ning õigesti kindlaks määrata, kas abi saanud ettevõtja oli kõnealuse abi andmise ajal VKE, sellise võõrandava emaettevõtja kui abi saanud ettevõtja sidusettevõtja andmete arvessevõtmisest, kes võttis asjaomasel aruandeperioodil üle kontrolli abi saanud ettevõtja üle, vaid arvesse tuli võtta ka selle võõrandatava emaettevõtja andmeid, kelle kontrolli all asjaomane ettevõtja teostas suurema osa oma majandustegevusest nimetatud perioodil. Nimelt läheks mis tahes muu tõlgendus vastuollu nimetatud lisa artikli 4 lõike 2 mõttega, mille eesmärk on tagada, et abi antakse tõepoolest VKE‑le ning et VKEde määratlust ei oleks puhtformaalsetel põhjendustel ära kasutatud (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus HaTeFo, C‑110/13, EU:C:2014:114, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
94 Sellest järeldub, et käesolevas asjas olid nii Slovakkia ametiasutused kui ka komisjon kohustatud esiteks täpselt kindlaks määrama heakskiidetud aruandeperioodi ja asjakohase aasta, et arvutada ühiselt „sidusettevõtjate“ andmed määruse nr 651/2014 artikli 2 lõike 1 tähenduses koostoimes selle määruse I lisa artikli 3 lõikega 3 ja artikli 4 lõikega 2, ning teiseks täpsustama, millist äriühingut või milliseid äriühinguid tuli selleks arvesse võtta. Lisaks pidid nad selle alusel hindama, kas nimetatud lisa artikli 4 lõike 2 kohaselt ületati kahel järjestikusel aruandeperioodil abi saanud ettevõtja VKEks kvalifitseerimiseks asjakohased künnised või mitte.
95 Siiski, nagu on märgitud eespool punktides 83 ja 84, ei ole vaidlustatud otsuses midagi sellist mainitud, mis kinnitab käesoleval juhul asjakohaste tõendite uurimata ja analüüsimata jätmist. Lisaks kinnitab komisjoni hoolsuskohustuse rikkumist äriühingute P ja N ning nende juhtide olukorra uurimisel kohtutoimikusse lisatud teave ning seda ei saa põhjendada argumendiga, et nimetatud institutsioon võis usaldada – ilma et tal oleks olnud kahtlusi määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 4 tähenduses – Slovakkia ametiasutuste poolt esitatud teavet, kuna viimased olid kohustatud järgima ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevat lojaalse koostöö kohustust.
96 Esiteks, nagu nähtub hagiavalduse lisadest A.21 ja A.22, koosnesid abi saanud ettevõtja ja äriühingu P juhatused ja nõukogud 2012. ja 2013. aastal osaliselt ja ajutiselt ühe ja sama perekonna liikmetest, mille üks liige kuulus kahte juhatusse. Hoolimata kaudsetest tõenditest, mille hageja esitas haldusmenetluse käigus, mis puudutas selle perekonna poolt Slovakkias juhitavat ettevõtjate kontserni, tugines komisjon sellekohast täiendavat uurimist läbi viimata Slovakkia ametiasutuste pealiskaudsetele väidetele, mille kohaselt esiteks ei olnud äriühingu P aktsionäride struktuur neile teada, kuna selline teave ei olnud avalikult kättesaadav, ja teiseks ei olnud see pereliige ajavahemikul 14. märtsist kuni 31. detsembrini 2012 ühegi teise Slovakkias asutatud äriühingu aktsionär ega liige. Nagu on märgitud eespool punktis 83, ei ole neid asjaolusid vaidlustatud otsuses igal juhul välja toodud ega hinnatud. Lõpuks, komisjon ei saanud piirduda äriühingu P olukorra suhtes oma 9. juuli 2015. aasta kirjas kokkuvõtliku seisukoha võtmisega, et hajutada kahtlusi ja põhjendada, et hageja oli piisaval määral teadlik asjaoludest, millest tingituna kvalifitseeris komisjon selle äriühingu samuti VKEks.
97 Teiseks, mis puudutab äriühingu N olukorda, eriti tema peamise aktsionäri olukorda, siis hoolimata haldusmenetluse käigus hageja esitatud tõenditest möönis komisjon vaid pealiskaudselt ja Slovakkia ametiasutuste poolt esitatud teabele tuginedes vaidlustatud otsuse punkti 57 alapunkti d 16. leheküljel asuvas 17. lõigus, et „enamik ettevõtjaid, mille juhatuses oli [nimetatud aktsionär], ei tegutsenud [abi saanud ettevõtjaga] samal turul“ [mitteametlik tõlge]. Sellegipoolest ei uurinud ta põhjalikumalt küsimust, kas äriühing L, mille juhataja see aktsionär oli, tegutses tegelikult samal turul või lähiturul määruse nr 651/2014 I lisa artikli 3 lõike 3 neljanda ja viienda lõigu tähenduses, olgugi et oli sellekohaseid kaalukaid kaudseid tõendeid, mis tekitasid kahtlusi, eelkõige Borský Peteri maardlakaart, millelt nähtus selgelt hageja ja abi saanud ettevõtja kaevanduste naabruses asuva liivakaevanduse omanikuna äriühingu L nimi.
98 Sellest tuleneb, et komisjonil oleks pidanud selles osas tekkima kahtlused määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 4 tähenduses.
99 Seetõttu tuleb esimese etteheitega nõustuda, ilma et oleks vaja otsustada hageja poolt esitatud selliste uute tõendite vastuvõetavuse üle, mis puudutavad abi saanud ettevõtja bilansse ajavahemikus 2014–2018 (vt eespool punkt 15).
– Teine etteheide, mis puudutab kõnealuse abi andmist abikava alusel
100 Teise väite teise osa teises etteheites väidab hageja sisuliselt, et komisjon ei ole kontrollinud, kas kõnealune abi vastas kõnealuse abikavaga ette nähtud kriteeriumidele, eelkõige investeerimisprojekti uuenduslikkuse kriteeriumile. Sellega püüab hageja tõendada, et see abi kujutas endast tegelikult suurettevõtjale antud sihtotstarbelist abi määruse nr 651/2014 artikli 6 lõike 3 punkti a tähenduses.
101 Komisjon väidab peamiselt vastu, et tal ei ole õigust tunnistada määrusega nr 651/2014 vastuolus olevaks meetmeid, mis vastavad kõigile selle määruse tingimustele, üksnes põhjusel, et need meetmed võivad olla vastuolus liikmesriigi õiguses ette nähtud täiendavate kriteeriumidega. Kuna kõnealuse abi uuenduslikkus ei ole nimetatud määruses nõutud kriteerium, ei oma see kokkusobivuse hindamisel tähtsust.
102 Tuleb märkida, et käesolev etteheide ei saa olla tulemuslik, kuna ükski määruse nr 651/2014 säte ei näe ette nõuet, et komisjonil tuleb kontrollida, kas üksikabi anti vastavalt asjaomases abikavas ette nähtud abi andmise kriteeriumidele, mis kuulub peamiselt liikmesriigi ametiasutuste ja kohtute pädevusse (vt selle kohta analoogia alusel 6. juuli 2017. aasta kohtuotsus Nerea, C‑245/16, EU:C:2017:521, punktid 35 ja 37, ning kohtujurist Campos Sánchez-Bordona ettepanek kohtuasjas Nerea, C‑245/16, EU:C:2017:271, punktid 76–78). Ei selle määruse artikli 6 lõike 3 punkt a, mille puhul hageja leiab, et seda oleks tulnud käesolevas asjas kohaldada, kuna abi saanud ettevõtja on suurettevõtja, ega sama määruse artikkel 14 ei näe sellist nõuet ette.
103 Seetõttu tuleb teise väite teise osa teine etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teise väite kolmas osa, mis puudutab ELTL artikli 108 lõike 2 rikkumist koostoimes määruse 2015/1589 artikli 4 lõikega 4
104 Teise väite kolmandas osas leiab hageja, et rikutud on ELTL artikli 108 lõiget 2 koostoimes määruse 2015/1589 artikli 4 lõikega 4, kuna komisjon loobus ametliku uurimismenetluse algatamisest vaatamata tõsistele raskustele, mis tal kõnealuse abi uurimisel tekkisid.
105 Komisjon leiab, et tal ei ole kõnealuse abi siseturuga kokkusobivuse osas olnud kordagi tõsiseid raskusi.
106 Sellega seoses piisab kui märkida, et arvestades teise väite teise osa esimese etteheitega nõustumist põhjusel, et esinesid kahtlused määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 4 tähenduses (vt eespool punktid 81–99), mille mõiste vastab tõsistele raskustele (vt selle kohta 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, T‑289/03, EU:T:2008:29, punkt 328), tuleb ka teise väite kolmanda osaga nõustuda.
107 Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada ja hagi tervikuna rahuldada.
Kohtukulud
108 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 20. juuli 2017. aasta otsus C(2017) 5050 final, mis puudutab investeeringuteks ettenähtud abi Slovakkia räniliiva tootjale NAJPI a. s‑ile (SA.38121 (2016/FC) – Slovakkia).
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Collins | Kreuschitz | Steinfatt |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. septembril 2020 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord