EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
9. detsember 2004(*)
Komisjoni kirja tühistamise nõue – Tagastatud summalt intressi maksmisest keeldumine – Varasemat akti kinnitava akti mõiste – Põhisumma tasumine ilma intressita – Keeldumisel varasema otsuse iseloomu puudumine
Kohtuasjas C‑123/03 P,
mille esemeks on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 19. märtsil 2003. esitatud apellatsioonkaebus.
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: K. Wiedner, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
teine menetlusosaline:
Greencore Group plc, asukoht Dublin (Iirimaa), esindaja: Rechtsanwalt A. Böhlke,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann (ettekandja), J.-P. Puissochet, N. Colneric ja J. N. Cunha Rodrigues,
kohtujurist: F. G. Jacobs,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikku menetlust ja 1. aprilli 2004. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 6. mai 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 7. jaanuari 2003. aasta määrus kohtuasjas
T‑135/02: Greencore Group plc v. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata; edaspidi „vaidlustatud määrus”), millega Esimese Astme Kohus tunnistas vastuvõetavaks Greencore Group plc (edaspidi „Greencore”) hagi komisjoni 11. veebruari 2002. aasta kirja tühistamiseks.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
2 Komisjon määras oma 14. mai 1997. aasta otsusega 97/624/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 86 kohaldamise menetlust (IV/34.621, 35.059/F-3 – Irish Sugar plc, EÜT L 258, lk 1), Greencore’i filiaalile Irish Sugar plc’le (edaspidi „Irish Sugar”) trahvi summas 8 800 000 eküüd. Irish Sugar tasus selle trahvi 22. augustil 1997.
3 Irish Sugar esitas 4. augustil 1997 Esimese Astme Kohtule hagi selle otsuse tühistamiseks.
4 Esimese Astme Kohus vähendas oma 7. oktoobri 1999. aasta otsusega kohtuasjas T‑228/97: Irish Sugar v. komisjon (EKL 1999, lk II‑2969) trahvisumma 7 883 326 eurole, jättes hagi ülejäänud osas rahuldamata.
5 Greencore Group’i Esimese Astme Kohtule esitatud hagist (kohtuasi T‑135/02) nähtub, et 1999. aasta oktoobris võttis üks komisjoni raamatupidamisteenistuse ametnik telefoni teel ühendust Irish Sugar’i advokaadiga, kes on samas ka Greencore’i advokaat, eesmärgiga valmistada ette tühistatud trahviosa tagasimaksmine. Greencore’i väidete kohaselt tõstatas Irish Sugar’i advokaat selle telefonivestluse käigus küsimuse tagastatavalt summalt intressi arvutamise kohta ning ilmnes, et komisjoni poolt äriühingule võlgnetavalt summalt intressi maksmine on vähetõenäoline, kuna seda ei olnud kunagi varem tehtud.
6 Greencore tunnistas ka, et nii Irish Sugar’i advokaat kui komisjoni ametnik olid teadlikud, et küsimus, kas komisjon on kohustatud põhisumma tagastamisel intressi maksma, oli sel ajal lahendamisel Esimese Astme Kohtus kohtuasja T‑171/99: Corus UK v. komisjon raames.
7 Greencore’i advokaat teavitas 26. oktoobril 1999 oma klienti telefonivestlusest komisjoni ametnikuga, komisjonipoolse intressi maksmise vähesest tõenäosusest ning kohtuasjas T‑171/99 esitatud hagist. Ta soovitas muuhulgas intressist mitte loobuda, vaid nõuda sõnaselgelt nende tasumist.
8 Greencore edastas 27. oktoobril 1999 faksi teel komisjonile üksikasjaliku teabe Irish Sugar’i pangaarve kohta, millele tuli kanda Irish Sugar’i kohtuotsuse alusel võlgnetav põhisumma 916 674 eurot. Greencore palus komisjonilt ka järgnevat: „[m]e palume teil ka kinnitada, et te tasute tagastatavalt summalt intressi ajavahemiku eest, mis algab Irish Sugar’i komisjonile tehtud maksest ja lõpeb tagasimakse tegemise päeval. Palume teil meid intressi summast teavitada”.
9 Komisjon kandis 4. jaanuaril 2000 Irish Sugar’ile üle summa 916 674 eurot intressi maksmata.
10 Greencore tunnistas Esimese Astme Kohtule esitatud hagis, et komisjoni 4. jaanuaril 2000 tehtud makse oli ainus vastus tema 27. oktoobri 1999. aasta faksile ning et hiljem ta ei nõudnud intressi küsimusele vastust, eelistades oodata kohtuasja tulemust, enne kui selles küsimuses uuesti komisjoni poole pöörduda.
11 Esimese Astme Kohus leidis ‑ eespool viidatud kohtuotsuse Corus UK v. komisjon ‑ punktis 53, et EÜ asutamislepingust tulenevate konkurentsieeskirjade rikkumise eest ettevõtjale määratud trahvi tühistava või vähendava kohtuotsuse korral on komisjon kohustatud mitte ainult tagastama alusetult makstud trahvi põhisumma, vaid maksma sellelt summalt ka viivisintressi.
12 Tuginedes eespool viidatud otsusele kohtuasjas Corus UK v. komisjon, palus Greencore 1. novembri 2001. aasta tähitud kirjaga komisjonil tasuda Irish Sugar’ile summa 154 892 eurot, mis vastab ajavahemiku 22. august 1997 kuni 4. jaanuar 2000 eest põhisummalt 916 674 eurot arvutatud intressile määras 7,13%.
13 Komisjon vastas 11. veebruari 2002. aasta kirjaga, et „[i]lma intressita põhisumma tasumine 4. jaanuaril 2000 tähendas komisjoni keeldumist intressi maksmisest” ning kuna Greencore ei vaidlustanud „intressi maksmata jätmise otsust EÜ artiklis 230 ette nähtud kahe kuu jooksul” ja otsustas „oodata Corus’e kohtuasja tulemust enne selle küsimuse juurde tagasi pöördumist”, siis ei ole tal „enam õigust [sellele otsusele] tugineda, kuna ta algselt nõustus põhisumma tasumisega ilma intressita”.
Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud määrus
14 Greencore esitas 25. aprillil 2002 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud avaldusega hagi, milles palus Esimese Astme Kohtul tühistada 11. veebruari 2002. aasta kiri ning jätta kohtukulud komisjoni kanda.
15 Eraldi kirjaga esitas komisjon Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite, paludes Esimese Astme Kohtul esiteks jätta hagi kui ilmselgelt vastuvõetamatu rahuldamata ning teiseks jätta kohtukulud Greencore’i kanda.
16 Esimese Astme Kohtule esitatud märkustes leidis komisjon, et 11. veebruari 2002. aasta kiri ei kujuta endast akti, mille suhtes saaks tühistamishagi esitada, kuna see kiri ei muutnud tema meelest mitte mingil moel Greencore’i õiguslikku olukorda, arvestades, et komisjon oli intressi maksmisest juba varem keeldunud.
17 Komisjon väitis selles suhtes, et kuna Greencore edastas komisjonile 27. oktoobri 1999. aasta faksis oma pangakonto andmed enammakstud summa tagastamiseks ning palus kinnitust intressi maksmise kohta, kujutab asjaolu, et komisjon tasus 4. jaanuaril 2000 põhisumma ilma intressita, endast intressi maksmisest keeldumise otsust, mida Greencore ei vaidlustanud EÜ artiklis 230 ette nähtud tähtaja jooksul.
18 Komisjon leiab, et 11. veebruari 2002. aasta kirjal ei olnud otsuse iseloomu ning et sellega lihtsalt teavitati Greencore’i asjaolust, et kuna ta oli jätnud varasema intressi maksmisest keeldumise otsuse vaidlustamata, oli ta otsusega nõustunud ega saanud enam intressi küsimuse juurde tagasi tulla pärast seda, kui üks teine ettevõte, olles vaidlustanud komisjoni keeldumise intressi maksta, oli Esimese Astme Kohtus võitnud.
19 Käesolevas menetluses vaidlustatud määruse punktis 14 leidis Esimese Astme Kohus, et 11. veebruari 2002. aasta kirja sõnastusest nähtub, et see ei olnud puhtalt informatiivne, vaid väljendas selgelt komisjoni keeldumist maksta Greencore’i poolt oma filiaali kasuks nõutavaid viivisintressi, ning et seda keeldumist põhjendati asjaoluga, et Greencore kaotas oma õiguse intressi tasumist nõuda, kuna ta ei vaielnud vastu, kui 4. jaanuaril 2000 tagastati trahvi põhisumma.
20 Nimetatud määruse punktis 15 viitas Esimese Astme Kohus Euroopa Kohtu 26. mai 1982. aasta otsusele kohtuasjas 44/81: Saksamaa v. komisjon (EKL 1982, lk 1855, punkt 6), märkides, et „Euroopa Kohus leidis, et juhul, kui institutsioon maksmisest keeldumisega taganeb varasemast kohustusest või eitab sellise kohustuse olemasolu, teeb ta toimingu, mis võib selle õiguslikke tagajärgi arvestades olla tühistamishagi esemeks EÜ artikli 230 tähenduses. Kui hagi tulemusel maksmisest keeldumine tühistatakse, leiab hageja õigus kinnitust ning asjaomane institutsioon on kohustatud vastavalt EÜ artiklile 233 tagama, et makse, mille tegemisest ebaseaduslikult keelduti, sooritataks. Kui institutsioon jätab maksenõudele vastamata, võib sama tulemuse saavutada EÜ artiklile 232 tuginedes.”
21 Esimese Astme Kohus leidis nimetatud määruse punktis 16, et viidatud kohtupraktika on antud asjas kohaldatav, kuna maksmisest keeldumisega eitas komisjon põhilepingu sättest tuleneva kohustuse olemasolu.
22 Esimese Astme Kohus lükkas seega komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite põhjendamatuse tõttu tagasi ning tegi määruse menetluse jätkamiseks.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
23 Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada Esimese Astme Kohtu määrus ja tunnistada hagi vastuvõetamatuks;
– jätta nii Esimese Astme Kohtu kui Euroopa Kohtu menetluse kulud hageja kanda.
24 Greencore esitas kohtukantseleisse vastuse, milles ta palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtukulud komisjoni kanda.
Apellatsioonkaebus
Poolte väited ja argumendid
25 Komisjon väidab esiteks, et Esimese Astme Kohus rikkus EÜ artiklit 230, kuna ta tunnistas vastuvõetavaks tühistamishagi, mis oli esitatud akti suhtes, mis ei saa sellise hagi esemeks olla.
26 Viidates Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt algse otsuse kinnitamisega piirduv kiri ei kujuta endast otsust, mille suhtes võib esitada tühistamishagi, kuna see ei muuda selgelt oma adressaadi olukorda (vt näiteks Euroopa Kohtu 25. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑199/91: Foyer culturel du Sart-Tilman, EKL 1993, lk I‑2667, punkt 23), väidab komisjon, et just sellise juhtumiga on tegemist 11. veebruari 2002. aasta kirja puhul, mis ei uuri asja sisu uuesti ega sisalda ühtegi asjaolu, mis võiks Greencore’i õiguslikku olukorda selgelt muuta.
27 Komisjon väidab, et algne otsus, millega jäeti Greencore’i nõue intressi maksta rahuldamata, seisneb selles, et komisjon tagastas Greencore’i filiaalile üksnes põhisumma, jättes intressi maksmise osas seisukoha väljendamata.
28 Komisjoni arvates oleks Greencore pidanud intressi maksmisest keeldumise suhtes esitama tühistamishagi hetkel, mil komisjon tagastas üksnes põhisumma, nii nagu teised ettevõtted seda tegid. Selle asemel eelistas Greencore oodata Corus’e kohtuasja tulemust ning otsustas tegutseda ainult juhul, kui Corus’e õigus intressile leiab kinnitust.
29 Lisaks väidab komisjon, et kui Greencore leidis, et põhisumma tagastamine ilma intressita ei kujutanud endast otsust intressi maksmisest keeldumise kohta, oleks ta pidanud vastavalt EÜ artiklis 232 ette nähtud institutsioonipoolse tegevusetuse vaidlustamise menetlusele komisjoni üles kutsuma mõistliku aja jooksul toimingut tegema. Järelikult, nagu nähtub Esimese Astme Kohtule esitatud hagiavaldusest, otsustas Greencore sellist hagiliiki mitte kasutada.
30 Lõpuks leiab komisjon, et eespool viidatud otsust kohtuasjas Saksamaa v. komisjon ei saa kasutada pretsedendina vastuvõetamatuse vastuväite tagasilükkamiseks ning et seda kohtupraktikat kohaldati igal juhul ebaõigesti.
31 Greencore toob esiteks välja, et komisjoni vastuväide, mille kohaselt Esimese Astme Kohus rikkus EÜ artiklit 230, tunnistades vastuvõetavaks tühistushagi, mis oli esitatud akti vastu, mida ei saa vaidlustada, tuleb tagasi lükata, ilma et oleks isegi vaja uurida kohtupraktikat, millele see väide tugineb.
32 Selles suhtes toob Greencore peamiselt välja, et väites jätkuvalt, et 11. veebruari 2002. aasta kiri oli kõigest informatiivne, jätab komisjon tähelepanuta asjaolu, et vaidlustatud määrus võttis sellelt väitelt faktilise aluse. Esimese Astme Kohus ei pidanud õigeks eeldusi, mille kohaselt intressi maksmata jätmine kujutas endast otsust, mida nimetatud kirjaga üksnes meelde tuletati. Vaidlustatud määruse punktis 14 sedastati, et 11. veebruari 2002. aasta kiri väljendab selgelt keeldumist maksta viivisintressi, mida Greencore oma filiaali kasuks nõudis. Lisaks ei tuvastanud Esimese Astme Kohus varasemat keeldumist.
33 Greencore meenutab, et Esimese Astme Kohtu poolne asjaolude hindamine ei kujuta endast õigusküsimust, mille üle Euroopa Kohus saaks järelevalvet teostada.
34 Teiseks ei ole Greencore’i meelest olemas ühtegi ühenduse õigusnormi, mille kohaselt institutsiooni vaikimine oleks võrdsustatud keeldumisotsusega, välja arvatud juhul, kui see on sõnaselgelt sätestatud. Komisjoni vaikimist siis, kui Greencore küsis 27. oktoobri 1999. aasta faksiga otseselt kinnitust intressi maksmise kohta, ei saa pidada intressi maksmisest keeldumise otsuseks.
35 Kolmandaks leiab Greencore, et Esimese Astme Kohus tugines vaidlustatud määruse punktis 15 õigesti eespool viidatud otsusest kohtuasjas Saksamaa v. komisjon tulenevale kohtupraktikale, võtmaks seisukohta küsimuses, kas 11. veebruari 2002. aasta kirja saab hagimenetluses vaidlustada või mitte, ning et Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et õiguse seisukohast ei ole vahet, kas institutsioon eitab varasema kohustuse või põhilepingust tuleneva kohustuse olemasolu.
Euroopa Kohtu hinnang
36 Kuigi, nagu väidab Greencore, Euroopa Kohtul ei ole pädevust kontrollida Esimese Astme Kohtu poolt asjaoludele antud hinnangut, on tal EÜ artikli 225 alusel pädevus teostada järelevalvet nende asjaolude õigusliku kvalifitseerimise ja Esimese Astme Kohtu poolt selle alusel tehtud õiguslike järelduste üle (vt selles tähenduses Euroopa Kohtu 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92 P: komisjon v. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I‑1981, punkt 49, ja 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/95 P: Deere v. komisjon, EKL 1998, lk I‑3111, punkt 21).
37 Antud juhul paneb komisjon Esimese Astme Kohtule süüks seda, et kohus kvalifitseeris 11. veebruari 2002. aasta kirja ekslikult aktina, mida võib vaidlustada tühistamishagiga, leides, et see kiri väljendas selgelt institutsiooni keeldumist maksta nõutud viivisintressi.
38 Sellegipoolest, nagu väidab komisjon, eeldab nimetatud kirja korrektne õiguslik kvalifitseerimine, et eelnevalt kvalifitseeritaks komisjoni poolt 4. jaanuaril 2000 sooritatud põhisumma tasumine ilma intressita.
39 Juhul kui, nii nagu väidab komisjon, põhisumma tasumist ilma nõutud intressita tuleks kvalifitseerida vaikimisi keeldumisena nimetatud intressi maksta, võiks selle tagajärjel tekkida olukord, kus 11. veebruari 2002. aasta kirja tuleks pidada üksnes varasema tähtaegselt vaidlustamata otsuse kinnituseks. Sel juhul ei saaks see kiri Euroopa Kohtu praktika kohaselt tühistamishagi esemeks olla (vt selles tähenduses 11 jaanuari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑480/93 P: Zunis Holding jt v. komisjon, EKL 1996, lk I‑1, punkt 14).
40 Seega tuleb sedastada, et Greencore’i hagi vastuvõetavuse hindamisel ei uurinud Esimese Astme Kohus komisjoni esitatud põhjendust, jättes välja selgitamata, kas põhisumma tasumine ilma intressita kujutas endast maksmisest vaikimisi keeldumist, mida oleks saanud kvalifitseerida vaidlustatava otsusena EÜ artikli 230 mõttes.
41 Jättes selle põhjenduse uurimata, tegi Esimese Astme Kohus õigusliku vea, mis annab aluse vaidlustatud määruse tühistamiseks.
42 Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule: kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse. Ta võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse otsustamiseks.
43 Antud asjas leiab Euroopa Kohus, et tema käsutuses on kõik vajalikud andmed, et teha ise lõplik otsus vastuvõetamatuse vastuväite kohta.
44 Kõigepealt tuleb märkida, et tühistamishagi esemeks olla võivad õigusaktid EÜ artikli 230 tähenduses on meetmed, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda (vt täpsemalt Euroopa Kohtu 31. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjades C‑68/94 ja C‑30/95: Prantsusmaa jt v. komisjon, EKL 1998, lk I‑1375, punkt 62, ja 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 68/81: IBM v. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9).
45 Seejärel tuleb märkida, et põhimõtteliselt ei tohiks pelka vaikimist käsitleda vaikimisi keeldumisena, välja arvatud juhul, kui selline tagajärg on ühenduse õigusnormiga sõnaselgelt ette nähtud. Välistamata, et teatavate eriliste asjaolude esinemisel võib selle põhimõtte jätta kohaldamata, selliselt et institutsiooni vaikimist või tegevusetust võib erandjuhtudel lugeda vaikimisi keeldumise otsusega samaväärseks, tõdeb Euroopa Kohus, et antud asjas ei kujuta komisjonipoolne põhisumma tasumine ilma nõutud intressi maksmise osas selget seisukohta võtmata vaikimisi tehtud otsust selle nõude täitmisest keelduda. Antud asjas ei tuginetud sellistele erakorralistele asjaoludele ega näi neid ka esinevat.
46 Lõpuks ei oma asjaolu, et Greencore ei kasutanud EÜ artiklis 232 ette nähtud menetlust, sundimaks komisjoni intressi maksma, pärast Corus’e kohtuotsuse kuulutamist esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse seisukohast enam tähtsust.
47 Ulatuses, milles Euroopa Kohus lükkas tagasi komisjoni põhjenduse, mille kohaselt 11. veebruari 2002. aasta kiri oli üksnes juba vaikimisi tehtud keeldumisotsuse kinnitus, tuleb sedastada, et kiri, millega eitatakse Greencore’i õigust nõuda tagastatud summalt intressi maksmist, sisaldab keeldumist maksta intressi ning kujutab endast seega vaidlustatavat akti EÜ artikli 230 mõttes.
48 Järelikult tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
49 Neis tingimustes tuleb kõigepealt tühistada vaidlustatud otsus ning seejärel lükata komisjoni vastuvõetamatuse vastuväide kui põhjendamatu Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel tagasi.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 7. jaanuari 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑135/02: Greencore Group plc v. komisjon.
2. Lükata komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi.
3. Teha otsus kohtukulude kohta hiljem.
Allkirjad