EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustav koda)
16. november 2022(*)
Apellatsioonkaebus – Euroopa Liidu kaubamärk – Apellatsioonkaebuste menetlusse võtmine – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 170b – Taotlus, milles on tõendatud küsimuse olulisus liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast – Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine
Kohtuasjas C‑337/22 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 23. mail 2022 esitatud apellatsioonkaebus,
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: D. Gája, D. Hanf, E. Markakis ja V. Ruzek,
hageja,
teine menetlusosaline:
Nowhere Co. Ltd, asukoht Tokyo (Jaapan),
hageja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustav koda)
koosseisus: Euroopa Kohtu asepresident L. Bay Larsen, kohtunikud D. Gratsias (ettekandja) ja I. Jarukaitis,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades ettekandja-kohtuniku ettepanekut ja pärast kohtujurist T. Ćapeta ärakuulamist,
on teinud järgmise
määruse
1 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. märtsi 2022. aasta otsus Nowhere vs. EUIPO – Ye (APE TEES) (T‑281/21, EU:T:2022:139, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega esiteks tühistati EUIPO teise apellatsioonikoja 10. veebruari 2021. aasta otsus (asi R 2474/2017‑2), mis käsitleb Nowhere Co. Ltd ja Ye vahelist vastulausemenetlust (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ja teiseks jäeti hagi ülejäänud osas rahuldamata.
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotlus
2 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58a esimese lõigu kohaselt otsustab Euroopa Kohus eelnevalt, kas apellatsioonkaebus võetakse menetlusse, kui apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu lahendi peale, mis käsitleb EUIPO sõltumatu apellatsioonikoja otsust.
3 Vastavalt põhikirja artikli 58a kolmandale lõigule võetakse apellatsioonkaebus tervikuna või osaliselt menetlusse Euroopa Kohtu kodukorras sätestatud korras, kui apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimus on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline.
4 Kodukorra artikli 170a lõike 1 kohaselt lisab apellant põhikirja artikli 58a esimeses lõigus osutatud juhtudel oma apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse, milles ta kirjeldab liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulist apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimust ning mis sisaldab kõiki andmeid, mida on Euroopa Kohtul vaja selle taotluse lahendamiseks.
5 Kodukorra artikli 170b lõigete 1 ja 3 kohaselt lahendab Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse põhistatud määrusega nii kiiresti kui võimalik.
Apellandi argumendid
6 EUIPO väidab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse põhjenduseks, et tema apellatsioonkaebuse ainus väide tõstatab liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse ja edasiarendamise seisukohast olulised küsimused.
7 Sellega seoses toob EUIPO esimesena ära oma ainsa väite ja selle kuue osa sisu.
8 Esiteks märgib EUIPO oma ainsas väites, et Üldkohus rikkus nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) artikli 8 lõiget 4. Ühest küljest leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28–31 ekslikult, et ajaliselt kohaldatav materiaalõigus määratakse kindlaks registreerimistaotluse esitamise kuupäevaga ja vaidlustatud kaubamärgi registreerimistaotlus esitati enne, kui lõppes 17. oktoobril 2019 sõlmitud ja 1. veebruaril 2020 jõustunud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (ELT 2020, L 29, lk 7; edaspidi „väljaastumisleping“) artiklitega 126 ja 127 kehtestatud üleminekuperiood (edaspidi „üleminekuperiood“), mistõttu oleks apellatsioonikoda pidanud arvesse võtma Ühendkuningriigi varasemaid registreerimata kaubamärke, millele hageja esimeses astmes tugines. Teisest küljest lükkas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 46 ekslikult tagasi väite, et kõnealuse vaidluse lahendamiseks asjakohane kuupäev on vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kuupäev.
9 Teiseks toob EUIPO oma ainsa väite esimeses osas esile, et Üldkohus ajas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28–31 segi esialgse küsimuse, mis puudutab ajaliselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramist, menetlusliku ja sisulise küsimusega, mis käsitleb vastulause suhtes otsuse tegemise kuupäevast varasema õiguse kehtivust.
10 Kolmandaks märgib EUIPO oma ainsa väite teises osas, et Üldkohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29 ja 30 vääralt kohtupraktikale, mis ei ole kõnealuses asjas kohaldatav, kuna see kohtupraktika käsitleb varasema õiguse võimalikku äralangemist pärast Üldkohtule esitatud hagi esemeks oleva otsuse vastuvõtmist, mis ei mõjuta selle otsuse õiguspärasust.
11 Neljandaks väidab EUIPO oma ainsa väite kolmandas osas, et Üldkohtus lähtus ekslikult sellest, et väljaastumislepingus puuduvad mis tahes sätted, mis käsitleksid enne üleminekuperioodi lõppu esitatud vastulauseid, selle asemel et kohaldada üldreeglit, et asjaomane varasem õigus peab olema kehtiv vastulause kohta lõpliku otsuse tegemise ajal.
12 Viiendaks leiab EUIPO oma ainsa väite neljandas osas, et Üldkohus eiras Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb ELi kaubamärke puudutavate kaubamärgiõiguste rikkumise hagide ja haldusmenetluste eristamist, mida on käsitletud muu hulgas 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsuse Fédération Cynologique Internationale (C‑561/11, EU:C:2013:91) punktis 47 ja 21. juuli 2016. aasta kohtuotsuse Apple and Pear Australia ja Star Fruits Diffusion vs. EUIPO (C‑226/15 P, EU:C:2016:582) punktides 61 ja 62, kui ta ekslikult eeldas, et vaidlusaluse ELi kaubamärgi registreerimisest keeldumine tagab varasemate õiguste kaitse selle kaubamärgi ebaseadusliku kasutamise vastu selle kaubamärgi registreerimistaotluse kuupäeva ja üleminekuperioodi lõppemise vahelisel ajal. EUIPO sõnul järeldas Üldkohus selle õigusnormi rikkumise tõttu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 ekslikult esiteks, et nimetatud ELi kaubamärgi taotluse ja kõnealuste Ühendkuningriigi varasemate õiguste vahel esineb sel ajavahemikul vastuolu, ning teiseks, et esimeses astmes oli hagejal õiguspärane huvi oma vastulause rahuldamise vastu.
13 Kuuendaks märgib EUIPO oma ainsa väite viiendas osas, et Üldkohtus ei võtnud arvesse liidu seadusandja tahet, mis kajastub määruse nr 207/2009 artikli 1 lõikes 2, ega intellektuaalomandi õiguste territoriaalsuse põhimõtet, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45, et vaidlusaluse ELi kaubamärgi taotluse võimalik muutmine riigisisese kaubamärgi taotluseks ei mõjuta esimese astme hageja huvi vastulause rahuldamise vastu ega vastuolu olemasolu varasemate Ühendkuningriigi õiguste ja selle taotlusega hõlmatud ELi kaubamärgi ning nende õiguste ja selle taotluse ümberkujundamise tulemusel tekkivate riigisiseste kaubamärkide vahel.
14 Seitsmendaks märgib EUIPO oma ainsa väite kuuendas osas, et Üldkohus ei tõlgendanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 30, 31, 34 ja 36–39 määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 4, lähtudes selle sõnastusest, kontekstist ja eesmärkidest, mis on vastuolus Euroopa Kohtu praktikas väljatöötatud nõuetega, ja muu hulgas eiras ta selle sättega silmas peetud eesmärki kaitsta varasemate kaubamärkide omanike huve säilitada nende õiguste peamine ülesanne vastuoludes võimalike hilisemate ELi kaubamärkidega.
15 Teisena väidab EUIPO, et apellatsioonkaebus tõstatab küsimuse, kuidas mõjutab varasema õiguse ex nunc kadumine haldusmenetluses vastulausemenetluse eesmärki ja vastulause esitaja huvi selle menetluse edu vastu ning kas tal tekib kohustus seda õigust arvesse võtta või mitte, kuna see küsimus on oluline liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse ja edasiarendamise seisukohast Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58a kolmanda lõigu tähenduses.
16 Sellega seoses väidab EUIPO esiteks, et apellatsioonkaebus tõstatab horisontaalse küsimuse, see tähendab küsimuse, kas liidu kohtus menetluse algatamise ja jätkamise huvi põhitingimus, mis on esitatud muu hulgas 7. juuni 2007. aasta kohtuotsuse Wunenburger vs. komisjon (C‑362/05 P, EU:C:2007:322) punktis 42 ja mida korrati kohtujurist Pitruzzella ettepanekute punktides 63–68 kohtuasjas Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych vs. komisjon (C‑560/18 P, EU:C:2019:1052), on asjakohane selliste sätete tõlgendamisel, nagu on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 4 ning mis reguleerivad ELi kaubamärkidega seotud haldusmenetlusi. Lisaks puudutab see küsimus vastulausemenetluse eesmärki, arvestades varasema õiguse põhiülesannet, kuna viimane on üks intellektuaalomandi õiguste ja ELi kaubamärgisüsteemi alustest.
17 Teiseks väidab EUIPO, et apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimus läheb kaugemale apellatsioonkaebuse enda põhjendustest, mistõttu on Euroopa Kohtu selgitus vajalik nii üksikisikute kui ka pädevate riigiasutuste jaoks. Kõigepealt olgu märgitud, et tegelikult ei ole see küsimus seotud üksnes Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi väljaastumisega liidust, vaid hõlmab kõiki teisi juhtumeid, mil varasem õigus langeb haldusmenetluses ära ex nunc, muu hulgas sageli esinevatel juhtudel, kui see õigus haldusmenetluse käigus lõpeb, õigused tühistatakse või neist loobutakse. Järgmiseks, see küsimus ei piirdu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tõlgendamisega või varasemate või registreerimata kaubamärkide kadumisega, vaid hõlmab kõiki selle määruse artiklites 8 ja 53 ette nähtud suhtelisi registreerimisest keeldumise või kehtetuks tunnistamise põhjusi ning nende põhjuste alusel mis tahes varasema õiguse kadumist, kuna see varasem õigus võib olla õigus, mille ulatus ei ole üksnes kohaliku tähtsusega, ELi kaubamärk, riigisisene kaubamärk, autoriõigus, disainilahendus või patent. Lõpuks ei puuduta see küsimus mitte ainult EUIPO menetlusi, vaid kõiki riigisiseseid haldus- ja kohtumenetlusi, mis on seotud suhteliste keeldumispõhjustega ja varasematel õigustel põhinevate kehtetuks tunnistamise põhjustega vastavalt liikmesriigi õigusaktidele, millega võeti üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2015, L 336, lk 1) ja eelkõige selle artikkel 5.
18 Kolmandaks leiab EUIPO, et apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimus puudutab raskusi, mida Euroopa Kohus on juba analüüsinud seoses ELi kaubamärke puudutavate haldusmenetluste ja kaubamärgiõiguste rikkumise hagide põhimõttelise erinevusega, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses arvesse ei võtnud.
19 Neljandaks väidab EUIPO, et see küsimus puudutab intellektuaalomandi õiguste territoriaalsuse aluspõhimõtet, mida Üldkohus eiras, kui ta järeldas, et vaidlustatud ELi kaubamärgi taotluse võimaliku muutmise tagajärjel võib tekkida vastuolu varasemate Ühendkuningriigi õiguste ja riigisiseste kaubamärkide vahel.
20 Viiendaks leiab EUIPO, et sama küsimust on Üldkohtu praktikas erinevalt käsitletud. Nimelt nähtus kuni viimase ajani Üldkohtu otsustest, muu hulgas 13. septembri 2006. aasta kohtuotsusest MIP Metro vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Tesco Stores (METRO) (T‑191/04, EU:T:2006:254, punktid 30–34 ja seal viidatud kohtupraktika) ja 2. juuni 2021. aasta kohtuotsusest Style & Taste vs. EUIPO – The Polo/Lauren Company (polomängija kujutis) (T‑169/19, EU:T:2021:318, punktid 22–32 ja seal viidatud kohtpraktika) ning Üldkohtu 20. juuli 2021. aasta määrusest Coravin vs. EUIPO – Cora (CORAVIN) (T‑500/19, ei avaldata, EU:T:2021:493, punktid 32–47 ja seal viidatud kohtupraktika), et varasem õigus peab kehtima hetkel, mil EUIPO teeb otsuse vastulause või kehtetuks tunnistamise taotluse kohta. Seevastu kaldus Üldkohus sellest kohtupraktikast kõrvale mitmes kohtuotsuses, mis on tehtud seoses Ühendkuningriigi liidust väljaastumisega, eelkõige 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsuses Grupo Textil Brownie vs. EUIPO – The Guide Association (BROWNIE) (T‑598/18, EU:T:2020:22) ja 23. septembri 2020. aasta kohtuotsuses Bauer Radio vs. EUIPO – Weinstein (MUSIKISS) (T‑421/18, EU:T:2020:433), millest nähtub sisuliselt, et asjakohane on üksnes ELi kaubamärgi taotluse esitamise kuupäevast varasem õigus. Ent Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuses tähelepanuta nende erinevate kohtupraktikasuundade olemasolu ega selgitanud selles kohtuotsuses valitud lähenemist, mis iseenesest tõstatab liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse ja edasiarendamise seisukohast olulise küsimuse.
21 Kuuendaks väidab EUIPO, et apellatsioonkaebus puudutab ELi kaubamärgi ühtsuse aluspõhimõtet, mis kajastab liidu seadusandja tahet näha alternatiivina riigisisestele kaubamärkidele ette liidu kaubamärkide ühtne kord ettevõtjate jaoks, kes soovivad arendada oma äri liidu tasandil, ning tõstatab küsimuse pädevuse jaotusest seadusandliku võimu ja kohtuvõimu vahel, kuna Üldkohus asendas uue reegliga üldreegli, mille kohaselt peab varasem õigus olema kehtiv EUIPO poolt lõpliku otsuse vastuvõtmise ajal.
22 Seitsmendaks väidab EUIPO, et Üldkohtu lähenemisviis vaidlustatud kohtuotsuses toob kaasa õigusliku ebakindluse ja vastastikkuse puudumise, kuna see eirab ELL artikli 50 lõike 3 ja väljaastumislepingu artiklite 126 ja 127 toimet ning paneb talle kohustuse analüüsida suhtelist keeldumispõhjust seoses territooriumiga, kus vaidlusalusele ELi kaubamärgile ei laiene mingit kaitset. Nimelt võib selline lähenemine tekitada ebaõiglase tasakaalustamatuse, mis annab eelise Ühendkuningriigi õigusele, mis oleks liidus paremini kaitstud kui ELi kaubamärgid Ühendkuningriigis.
Euroopa Kohtu hinnang
23 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et apellandi ülesanne on tõendada, et apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimused on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulised (10. detsembri 2021. aasta kohtumäärus EUIPO vs. The KaiKai Company Jaeger Wichmann, C‑382/21 P, EU:C:2021:1050, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Samuti nähtub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58a kolmandast lõigust koostoimes kodukorra artikli 170a lõikega 1 ja artikli 170b lõikega 4, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotlus peab sisaldama kõiki vajalikke andmeid, et võimaldada Euroopa Kohtul otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle ning apellatsioonkaebuse osaliselt menetlusse võtmise korral teha kindlaks need apellatsioonkaebuse väited või väiteosad, mida tuleb käsitleda vastuses apellatsioonkaebusele. Nimelt, kuna põhikirja artiklis 58a ette nähtud apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustamise mehhanismiga soovitakse saavutada see, et Euroopa Kohtu kontroll piirduks liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluliste küsimustega, siis tuleb Euroopa Kohtul apellatsioonkaebuse raames hinnata üksnes apellandi esitatud väiteid, milles on tõstatatud sellised küsimused (10. detsembri 2021. aasta kohtumäärus EUIPO vs. The KaiKai Company Jaeger Wichmann, C‑382/21 P, ei avaldata, EU:C:2021:1050, punkt 21, ja 7. juuni 2022. aasta kohtumäärus Magic Box Int. Toys vs. EUIPO, C‑194/22 P, ei avaldata, EU:C:2022:463, punkt 14).
25 Seega tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluses igal juhul esitada selgelt ja täpselt väited, millele apellatsioonkaebus tugineb, näidata sama täpselt ja sama selgelt ära iga väitega tõstatatud õigusküsimus, täpsustada, kas see küsimus on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline, ning esitada üksikasjalikult põhjused, miks nimetatud küsimus on viidatud kriteeriumi puhul oluline. Mis puudutab konkreetseid apellatsioonkaebuse väiteid, siis peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluses olema täpsustatud liidu õiguse säte või kohtupraktika, mida on edasikaevatud kohtuotsuses või ‑määruses rikutud; lühidalt selgitatud, milles seisneb õigusnormi rikkumine, mille Üldkohus väidetavalt toime pani, ja märgitud, mil määral see rikkumine mõjutas apellatsioonkaebuse esemeks oleva kohtuotsuse või ‑määruse tulemust. Kui viidatud õigusnormi rikkumine tuleneb kohtupraktika eiramisest, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluses kokkuvõtlikult, kuid selgelt ja täpselt välja tuua esiteks, milles seisneb väidetav vastuolu, märkides ära nii edasi kaevatud kohtuotsuse või ‑määruse punktid, mille apellant vaidlustab, kui ka Euroopa Kohtu või Üldkohtu lahendi punktid, millega ei ole arvestatud, ning teiseks konkreetsed põhjused, miks selline vastuolu tõstatab liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulise küsimuse (10. detsembri 2021. aasta kohtumäärus EUIPO vs. The KaiKai Company Jaeger Wichmann, C‑382/21 P, EU:C:2021:1050, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 28–31, millele EUIPO viitab, et Üldkohtu hinnangul tuleneb „nüüdseks väljakujunenud“ Üldkohtu praktikast, et sarnaselt Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt on kohaldatava materiaalõiguse kindlakstegemisel määrava tähtsusega vastulause esemeks oleva kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäev, tuleb suhtelise keeldumispõhjuse olemasolu hindamisel aluseks võtta asjaomase registreerimistaotluse esitamise aeg. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, et varasem kaubamärk võib kaotada liikmesriigis kaubamärgi staatuse pärast ELi kaubamärgi registreerimistaotluse esitamist, muu hulgas pärast asjaomase liikmesriigi võimalikku liidust väljaastumist. Üldkohus järeldas sellest esiteks, et kuna vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotlus esitati enne üleminekuperioodi lõppu või isegi enne väljaastumislepingu jõustumist, siis olid sellise vastulause aluseks põhimõtteliselt varasemad registreerimata kaubamärgid, millele oli selle taotluse peale esitatud vastulause toetuseks tuginetud, kuna neid oli Ühendkuningriigis kaubandustegevuses kasutatud, ja teiseks leidis Üldkohus, et apellatsioonikoda oleks pidanud neid selle taotluse üle otsustamisel arvestama, mida ta keeldus tegemast üksnes põhjusel, et üleminekuperiood oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal lõppenud.
27 Lisaks asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 seisukohale, millele EUIPO samuti viitab, et isegi kui möönda, et pärast üleminekuperioodi lõppemist ei saa asjaomaste kaubamärkide vahel vastuolu enam tekkida, oleks taotletava kaubamärgi registreerimise korral selline vastuolu siiski saanud esineda ajavahemikul alates ELi kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisest kuni üleminekuperioodi lõppemiseni. Üldkohus järeldas sellest, nagu EUIPO meelde tuletab, et esimese kohtuastme hagejal esines sel ajavahemikul õigustatud huvi oma vastulause rahuldamise vastu.
28 Seetõttu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 seoses Ühendkuningriigi liidust väljaastumisega ja üleminekuperioodi lõppemisega EUIPO haldusmenetluses, nagu kordab ka EUIPO, et ükski viimati nimetatu argument ei toeta tema seisukohta, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäev – mis oli ainus asjaolu, mis käesoleval juhul leidis aset pärast üleminekuperioodi lõppu – oli käesoleva vaidluse lahendamiseks asjakohane kuupäev ning seega tuleb ainsa väitega nõustuda ja vastavalt hageja esimesele nõudele vaidlustatud otsus tühistada.
29 Esiteks tuleb märkida, et EUIPO kirjeldab täpselt ja selgelt oma ainsat väidet, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 4, täpsustades kõigepealt, et Üldkohus ajas segi esialgse küsimuse ajaliselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kohta menetlusliku ja sisulise küsimusega, mis puudutab vastulause suhtes otsuse tegemise kuupäevast varasema õiguse kehtivust; seejärel, et Üldkohus eiras Euroopa Kohtu väljakujundatud praktikat, mis käsitleb ELi kaubamärke puudutavate kaubamärgiõiguste rikkumise hagide ja haldusmenetluste eristamist, kui ta lähtus eeldusest, et vaidlusaluse ELi kaubamärgi registreerimisest keeldumine tagab varasemate õiguste kaitse selle kaubamärgi ebaseadusliku kasutamise vastu selle kaubamärgi registreerimistaotluse kuupäeva ja üleminekuperioodi lõpu vahelisel ajal, ja lõpuks, et Üldkohus jättis Euroopa Kohtu praktikaga vastuollu minnes arvesse võtmata määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 eesmärgi kaitsta varasemate kaubamärkide omanike huve säilitada nende õiguste peamine ülesanne vastuoludes võimalike hilisemate ELi kaubamärkidega.
30 Mis puudutab eelkõige argumente, et Üldkohus eiras Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb kaubamärgiõiguste rikkumise hagi ja haldusmenetluse eristamist ning mis sisaldub 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsuses Fédération Cynologique Internationale (C‑561/11, EU:C:2013:91, punkt 47) ja 21. juuli 2016. aasta kohtuotsuses Apple and Pear Australia ja Star Fruits Diffusion vs. EUIPO (C‑226/15 P, EU:C:2016:582, punktid 61 ja 62); Üldkohtu järjepidevat praktikat kohtumenetluse jooksul varasema õiguse äralangemise mõju kohta EUIPO kaubamärgi tühistamise või kehtivuse menetlustes, mis sisaldub 13. septembri 2006. aasta kohtuotsuses MIP Metro vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Tesco Stores (METRO) (T‑191/04, EU:T:2006:254, punktid 30 ja 34) ja 2. juuni 2021. aasta kohtuotsuses Style & Taste vs. EUIPO – The Polo/Lauren Company (polomängija kujutis) (T‑169/19, EU:T:2021:318, punktid 22–32 ja seal viidatud kohtpraktika), ning määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 eesmärki kaitsta varasema kaubamärgi põhiülesannet, siis tuleb selles osas märkida, et EUIPO on esile toonud nii vaidlustatud kohtuotsuse asjakohased punktid kui ka väidetavalt rikutud otsuste punktid ja õigusnormid.
31 Teiseks heidab EUIPO Üldkohtule ette eelkõige seda, et viimane järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31, et asjaomased varasemad registreerimata Ühendkuningriigi kaubamärgid olid põhimõtteliselt hageja poolt esimeses astmes esitatud vastulause aluseks ja apellatsioonikoda oleks pidanud neid seega oma hinnangus arvesse võtma, vaatamata sellele, et üleminekuperiood oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal lõppenud, ning heidab ette seda, et Üldkohus leidis oma kohtuotsuse punktis 42 EUIPO argumendile vastates, et hagejal esines õigustatud huvi oma vastulause rahuldamise vastu ajavahemikul, mis jäi vaidlustatud ELi kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva ja üleminekuperioodi lõppemise kuupäeva vahele. Nagu EUIPO kordab, tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse muu hulgas nende kaalutluste põhjal. Seega nähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotlusest selgelt, et Üldkohtu väidetavalt ekslik tõlgendus EUIPO vastulausemenetluses kohaldatavate menetlus- ja materiaalõiguse nõuete kohta mõjutas otsustavalt vaidlustatud kohtuotsuse tulemust.
32 Kolmandaks peab apellant vastavalt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse esitajal lasuvale tõendamiskoormisele tõendama, et sõltumata õigusküsimustest, millele ta oma apellatsioonkaebuses tugineb, on apellatsioonkaebuses tõstatatud üks või mitu olulist küsimust liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast, kusjuures see kriteerium peab ulatuma edasikaevatud kohtuotsuse ja lõpptulemusena tema apellatsioonkaebuse raamidest kaugemale (10. detsembri 2021. aasta kohtumäärus EUIPO vs. The KaiKai Company Jaeger Wichmann, C‑382/21 P, EU:C:2021:1050, punkt 27).
33 Selle tõendamine eeldab iseenesest, et tuleb tuvastada nii vastavate küsimuste olemasolu kui ka olulisus, võttes aluseks konkreetsed ja kõnesolevale asjale eriomased asjaolud, mitte pelgalt üldist laadi argumendid (10. detsembri 2021. aasta kohtumäärus EUIPO vs. The KaiKai Company Jaeger Wichmann, C‑382/21 P, EU:C:2021:1050, punkt 28).
34 Käesoleval juhul on EUIPO aga määratlenud oma ainsas väites tõstatatud küsimuse, mis seisneb sisuliselt selle kuupäeva ja asjaolude kindlaksmääramises, mille alusel tuleb hinnata varasema õiguse omaniku õigustatud huvi ELi kaubamärgi taotlusele esitatud vastulause rahuldamise vastu, ning EUIPO kohustuses võtta seda varasemat õigust arvesse, kui Üldkohtus pooleliolev vaidlus puudutab esiteks otsust, mis tehti pärast seda, kui oli lõppenud varasem vastulausemenetlus, mis põhineb varasemal, ainult Ühendkuningriigis kaitstud õigusel, ja teiseks oli üleminekuperiood selle otsuse vastuvõtmise kuupäevaks lõppenud. Üldisemalt puudutab see küsimus EUIPO sõnul varasema õiguse ex nunc kadumise mõju EUIPO vastulause- või kehtetuks tunnistamise menetluses selle menetluse tulemusele.
35 Lisaks esitab EUIPO konkreetsed põhjused, miks niisugune küsimus on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse ja edasiarendamise seisukohast oluline.
36 Eelkõige täpsustab EUIPO, et see küsimus puudutab seda, kas ELi kaubamärkidega seotud haldusmenetlustele kohaldatakse üleminekuperioodi möödumisel menetluse algatamise ja jätkamise huvi põhitingimust ja intellektuaalomandiõiguse alustalasid moodustavaid põhimõtteid, see tähendab territoriaalsuse põhimõtet, ELi kaubamärgi ühtsuse põhimõtet ja kaubamärgi põhiülesande põhimõistet. Lisaks puudutab selline küsimus kohtupraktikast tulenevat olulist erinevust ühelt poolt ELi kaubamärkidega seotud haldusmenetluste ja teiselt poolt kaubamärgiõiguste rikkumise hagide vahel.
37 Sellega seoses rõhutab EUIPO kõigepealt, et horisontaalne iseloom on küsimustel, kas menetluse algatamise ja jätkamise huvi tingimus, mida kohaldatakse Üldkohtus ja Euroopa Kohtus toimuvas kohtumenetluses, on asjakohane ELi kaubamärkidega seotud haldusmenetlustes ning kas lõppkokkuvõttes tuleb õigustatud huvi haldusmenetluse edukuse vastu arvesse võtta määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tõlgendamisel ja sellest tulenevalt ka muude nimetatud määruse nende sätete tõlgendamisel, mis puudutavad selliseid menetlusi.
38 Seejärel täpsustab ta, et Euroopa Kohtu selgitus on vajalik nii ELi kaubamärgisüsteemi kasutajatele kui ka liikmesriikide kohtutele, arvestades eelkõige asjaolu, et tõstatatud küsimus ei puuduta mitte ainult Ühendkuningriigi liidust väljaastumise mõju pooleliolevatele menetlustele, vaid ka kõiki intellektuaalomandi valdkonnas sagedasi olukordi, kus varasem õigus langeb ära kohtumenetluse jooksul, eelkõige kaubamärgi tühistamise või kehtivuse lõppemise tõttu. Mis puudutab küsimust, kas varasem õigus peab olema kehtiv EUIPO lõpliku otsuse tegemise hetkel või ainult vaidlusaluse ELi kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeval, siis toob EUIPO esile Üldkohtu vastuolulise praktika selles valdkonnas ning rõhutab, et see küsimus ja varasema õiguse ex nunc äralangemine kohtumenetluse käigus on seotud, viidates sealjuures, et ta tugines viimati nimetatud küsimusele ühes Euroopa Kohtus veel menetluses olevas kohtuasjas.
39 Lõpuks juhib ta sisuliselt tähelepanu sellele, et tema tõstatatud küsimus puudutab ELi kaubamärgi ühtsuse aluspõhimõtet, mida liidu seadusandja soovis sellise kaubamärgi liidu õiguskorda toomisel kohaldada olukordades, kui määruses nr 207/2009 või väljaastumise lepingus erinormid puuduvad, sest Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuses seadnud reegli, mis ei arvesta ELL artikli 50 lõike 3 ja väljaastumislepingu artiklite 126 ja 127 mõju ning kohustab EUIPOt hindama suhtelist keeldumispõhjust sellise territooriumi suhtes, kus taotletud ELi kaubamärk ei saa mingil juhul mingit kaitset. Ta lisab, et lisaks ohule, mis tuleneb sellest lähenemisest õiguskindluse põhimõttele, kujutab see lähenemine endast ohtu ka vastastikkuse põhimõtte seisukohast, kuna see võib kaasa tuua tasakaalustamatuse liidus kaitstavate varasemate Ühendkuningriigi õiguste ja ELi kaubamärkide Ühendkuningriigis kaitsmise vahel.
40 Seega nähtub menetlusse astumise avaldusest, et käesolevas apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimus väljub vaidlustatud kohtuotsuse raamidest ja kokkuvõttes apellatsioonkaebuse raamidest.
41 Arvestades EUIPO esitatud asjaolusid, tuleb nentida, et tema esitatud taotluses on tõendatud õiguslikult piisavalt, et apellatsioonkaebuses on tõstatatud liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse ja edasiarendamise seisukohast oluline küsimus.
42 Arvestades eelnevaid kaalutlusi, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna menetlusse võtta.
Kohtukulud
43 Kodukorra artikli 170b lõikes 4 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus võetakse Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58a kolmandas lõigus sätestatud kriteeriume arvestades tervikuna või osaliselt menetlusse, toimub menetlus vastavalt kodukorra artiklitele 171–190a.
44 Vastavalt kodukorra artiklile 137, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, tehakse otsus kohtukulude kohta kohtuotsuses või -määruses, millega lõpetatakse asjas menetlus.
45 Kuna apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotlus rahuldatakse, tuleb kohtukulude kandmine otsustada edaspidi.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustav koda) otsustab:
1. Võtta apellatsioonkaebus menetlusse.
2. Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
Allkirjad