ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)
12. märts 2008
Kohtuasi T‑100/04
Massimo Giannini
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Avalik teenistus – Avalik konkurss – Reservnimekirja kandmata jätmine – Katsete korra rikkumine, mis võimaldab tulemuste moonutamist – Võrdne kohtlemine – Tühistamishagi – Kahju hüvitamise nõue
Ese: Hagi, mille ese on esiteks nõue tühistada majanduse ja statistika valdkondades ametnike (A 7/A 6) töölevõtmise reservnimekirja koostamiseks korraldatud konkursi COM/A/9/01 (EÜT 2001, C 240 A, lk 12) konkursikomisjoni otsus jätta hageja selle konkursi reservnimekirja kandmata, ja teiseks kahju hüvitamise nõue.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Mõista kolm neljandikku Massimo Giannini kohtukuludest välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Jätta üks neljandik Massimo Giannini kohtukuludest tema enda kanda.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Varasema otsuse läbivaatamise järel tehtud otsus
(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2 ning artikli 91 lõige 1)
2. Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Eseme ja aluse samasus
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
3. Ametnikud – Konkurss – Avalik konkurss – Konkursiteates nimetatud ametikohal ja palgaastmel olevate ametnike osalemine – Vastuvõetavus
(Personalieeskirjad, artikkel 4 ja artikli 27 esimene lõik)
4. Ametnikud – Töölevõtmine – Menetlused – Valik – Haldusorgani kaalutlusõigus
(Personalieeskirjad, artikli 29 lõige 1)
5. Ametnikud – Haldusorgani hoolitsemiskohustus
6. Ametnikud – Konkurss – Katsete laad ja sisu
(Personalieeskirjad, III lisa)
7. Ametnikud – Konkurss – Konkursikomisjon – Koosseis
(Personalieeskirjad, III lisa artikkel 3)
8. Ametnikud – Konkurss – Konkursikomisjon – Koosseis
(Personalieeskirjad, III lisa artikkel 3)
9. Ametnikud – Õigused ja kohustused – Sõltumatuse ja aususe kohustus
(Personalieeskirjad, artikkel 14)
10. Ametnikud – Konkurss – Konkursikomisjoni erapooletuse põhimõte
(Personalieeskirjad, artikkel 14)
11. Ametnikud – Konkurss – Ühenduse institutsioonide kohustus tagada kõigile kandidaatidele katsete sujuv ja korrakohane toimumine
12. Ametnikud – Konkurss – Kandidaatide sobivuse hindamine
(Personalieeskirjad, lisa III)
1. Kui konkursi kandidaat taotleb konkursikomisjoni otsuse läbivaatamist, millega ta jäeti reservnimekirja kandmata, on teda kahjustav ehk vaidlustatav akt see kandmata jätmise otsus.
(vt punktid 29 ja 30)
Viited: Esimese Astme Kohus: 3. aprill 2001, liidetud kohtuasjad T‑95/00 ja T‑96/00: Zaur-Gora ja Dubigh vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑79 ja II‑379, punktid 24–27); 23. jaanuar 2002, kohtuasi T‑386/00: Gonçalves vs. parlament (EKL AT 2002, lk I‑A‑13 ja II‑55, punkt 39); 31. mai 2005, kohtuasi T‑294/03: Gibault vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑141 ja II‑635, punkt 22); 13 detsember 2006, kohtuasi T‑173/05: Heus vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑329 ja II‑2‑1695, punkt 19).
2. Ametnike hagide puhul kohaldub täielikult nõue, et halduskaebus peab vastama Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagiavaldusele, kui huvitatud isikud esitavad konkursikomisjoni otsuse peale omal valikul esiteks halduskaebuse ametisse nimetavale asutusele, ilma et neil oleks selline kohustus, selle asemel, et pöörduda otse ühenduste kohtusse. Seega, kui hageja esitab konkursikomisjoni otsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, mille ametisse nimetav asutus tagasi lükkab, peab ühenduste kohtule esitatud nõuete ese kattuma kaebuse nõuete esemega. Lisaks, ühenduste kohtus esitatud etteheited peavad põhinema samal alusel, mis kaebuses väljendatud etteheited.
Kuna kohtueelse menetluse eesmärk on ametnike ja administratsiooni lepitamine nende vahel tõusetuda võivate lahkarvamuste korral ja see menetlus on oma iseloomult mitteametlik ning huvitatud isikutel puudub selles staadiumis enamasti advokaat, ei tohi administratsioon käsitleda kaebusi kitsendavalt, vaid peab vastupidi säilitama nende käsitlemisel avatud meele. Lisaks võib kaebuse etteheiteid täiendada nii kohtueelses menetluses lisamemodega kui ka ühenduste kohtus, kui neis sisalduv kriitika tugineb samale alusele, mis esialgses kaebuses väljendatud etteheited. Kuni menetluseni ühenduste kohtus võib etteheiteid täiendada väidete ja argumentidega, mida kaebuses ei esine, kuid mis on sellega tihedalt seotud.
(vt punktid 37–40)
Viited: Euroopa Kohus: 7. mai 1986, kohtuasi 52/85: Rihoux jt vs. komisjon (EKL 1986, lk 1555, punktid 11–13); 20. mai 1987, kohtuasi 242/85: Geist vs. komisjon (EKL 1987, lk 2181, punkt 9); Esimese Astme Kohus: 29. märts 1990, kohtuasi T‑57/89: Alexandrakis vs. komisjon (EKL 1990, lk II‑143, punkt 9); 3. märts 1993, kohtuasi T‑58/91: Booss ja Fischer vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑147, punkt 83); 9. juuli 1997, kohtuasi T‑4/96: S vs. Euroopa Kohus (EKL 1997, lk II‑1125, punkt 99); 17. detsember 1997, kohtuasi T‑159/95: Dricot jt vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑385 ja II‑1035, punkt 24); eespool viidatud kohtuotsus Gonçalves vs. parlament, punkt 42; 9. september 2003, kohtuasi T‑293/02: Vranckx vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑187 ja II‑947, punktid 41–45).
3. Konkursiteates nimetatud ametikohal ning palgaastmel olevate ametnike konkursile lubamine ei ole vastuolus personalieeskirjades sätestatud töölevõtmise eseme ega eesmärgiga.
Personalieeskirjade artikli 4 esimese lõigu kohaselt on töölevõtmise eesmärk üksnes vaba ametikoha täitmine. Personalieeskirjade artikli 27 esimene lõik määratleb imperatiivselt töölevõtmise eesmärgina võimalikult võimekate, tulemuslike ja sõltumatute isikute värbamise, kes valitakse Euroopa ühenduste liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt.
Töölevõtmise eesmärgist nähtub, et kui ühenduse institutsioon võtab konkursi korras tööle konkursile vastava valdkonna ametikohal ning juba sellel palgaastmel oleva ametniku, ei saa sellele institutsioonile ette heita vaba ametikoha täitmata jätmist. Tõsi küll, sellisel töölevõtmisel vabaneb ühe ametikoha täitmise tulemusena teine ametikoht. Kuna selline töölevõtmine täidab siiski vaba ametikoha, ei ole see vastuolus personalieeskirjade artiklis 4 määratletud töölevõtmise eesmärgiga.
Töölevõtmise eesmärgi küsimuses, kui konkursiteates nimetatud valdkonna ametikohal ja palgaastmel olev ametnik sooritab selle konkursi erinevad katsed, ei mõjuta institutsiooni poolt tema konkursijärgne töölevõtmine konkursiga töölevõtmisele seatud eesmärgi täitmist. Seega asjaolu, et selline ametnik sooritas konkursi erinevad katsed, kinnitab, et ta on üks kandidaatidest, kes sobivad kõige paremini täitma ametikohta selles institutsioonis. Lisaks toimub selline töölevõtt võimalikult laialt alalt.
(vt punktid 83–87)
Viited: Euroopa Kohus: 31. märts 1965, kohtuasi 16/64: Rauch vs. komisjon (EKL 1965, lk 179); Esimese Astme Kohus: 8. november 1990, kohtuasi T‑56/89: Bataille jt vs. parlament (EKL 1990, lk II‑597, punkt 48); 6. märts 1997, liidetud kohtuasjad T‑40/96 ja T‑55/96: de Kerros ja Kohn-Bergé vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑47 ja II‑135, punktid 40 ja 41); 12. november 1998, kohtuasi T‑294/97: Carrasco Benítez vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑601 ja II‑1819, punkt 35).
4. Personalieeskirjade artikli 29 lõikes 1 sisalduv mõiste „võimalik” tähendab sõnaselgelt, et ametisse nimetav asutus ei ole vältimatult seotud kohustusega täita vaba ametikoht edutamise või üleviimise teel, vaid ta peab lihtsalt igal üksikjuhtumil hindama, kas nende meetmete tulemusena on võimalik ametisse nimetada kõige võimekam, tulemuslikum ja sõltumatum isik.
Personalieeskirja artikli 29 lõikes 1 sisalduv hierarhia eeldab ametisse nimetavalt asutuselt enne järgmise etapi juurde asumist edutamise ja üleviimise võimaluste eriti hoolsat hindamist, ent see ei takista ametisse nimetavat asutust arvestama sellise hindamise käigus teiste menetlustega, mis võimaldavad tööle võtta parimaid kandidaate. Eeltoodust tulenevalt võib ametisse nimetav asutus asuda töölevõtmise menetluse hilisema etapi juurde ka täidetava ametikoha teate tingimustele ja nõuetele vastava ühe või mitme kandidaadi olemasolul.
Seega, kui pärast üleviimise võimaluste hindamist leiab ametisse nimetav asutus, et teatud kandidaadid võivad vabu ametikohti täita või et vastupidi – ükski kandidaat ei sobi neid ametikohti täitma –, ei ole ametisse nimetaval asutusel kõnealuste ametikohtade täitmiseks keelatud võtta nende kandidaatide seast tööle neid, kes sooritasid üldise konkursi. Nende ametnike osalemine ja reservnimekirja kandmine võib kinnitada ja isegi välja selgitada, et need kandidaadid on vabade ametikohtade täitmiseks parimad. Ametisse nimetav asutus võib oma laia kaalutlusõiguse tõttu kinnitada oma hinnangut või naasta nende ametnike kohta tehtud esialgse hinnangu juurde ja nimetada viimati nimetatuid vabadele ametikohtadele konkursi, mitte üleviimise tulemusena. Alates uue ametisse nimetamise jõustumisest tühistab see esimese ametisse nimetamise.
(vt punktid 91–93)
Viited: Euroopa Kohus: 31. märts 1965, liidetud kohtuasjad 12/64 ja 29/64: Ley vs. komisjon (EKL 1965, lk 143, punkt 161); 14. juuli 1983, kohtuasi 10/82: Mogensen jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 2397, punkt 10); 13. juuli 2000, kohtuasi C‑174/99 P: parlament vs. Richard (EKL 2000, lk I‑6189, I‑6191, punktid 38–40 ); Esimese Astme Kohus: 23. aprill 2002, kohtuasi T‑372/00: Campolargo vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑49 ja II‑223, punktid 93–95); 17. oktoober 2002, liidetud kohtuasjad T‑330/00 ja T‑114/01: Cocchi ja Hainz vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑193 ja II‑987, punkt 38).
5. Administratsiooni kohustus teenistujate eest hoolitseda kajastab tasakaalu ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes vastastikustes õigustes ja kohustustes, mis on personalieeskirjadega ette nähtud. Hoolitsemiskohustuse nõuded ei saa siiski takistada ametisse nimetaval asutusel võtta meetmeid, mida ta peab teenistuse huvides vajalikuks, kuna iga ametikoha täitmisel tuleb esmajärjekorras lähtuda teenistuse huvidest.
Töölevõtmise puhul tuleb hoolitsemiskohustuse järgimist hinnata teenistuse huvide seisukohalt, kuna see on peamine asjaolu, millega oma ametikohti täitev institutsioon peab arvestama. Siiski on institutsioonil teenistuse huvide kindlaksmääramisel lai kaalutlusõigus, mille kohtulik järelevalve piirdub küsimusega, kas institutsioon on toiminud mõistlikkuse piires ega ole teinud ilmset kaalutlusviga.
Konkursiteates nimetatud ametikohal ja palgaastmel juba olevate ametnike konkursile lubamise ja reservnimekirja kandmisega on institutsioon, täpsemalt öeldes ametisse nimetav asutus konkursiteate vastuvõtmisel ja konkursikomisjon viimase kohaldamisel, püsinud neis piirides ning ei ole teinud ilmset kaalutlusviga.
(vt punktid 98, 103, 105 ja 106)
Viited: Euroopa Kohus: 4. veebruar 1987, kohtuasi 417/85: Maurissen vs. kontrollikoda (EKL 1987, lk 551, punkt 12); 29. juuni 1994, kohtuasi C‑298/93 P: Klinke vs. Euroopa Kohus (EKL 1994, lk I‑3009, punkt 38); Esimese Astme Kohus: 16. detsember 1993, kohtuasi T‑80/92: Turner vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1465, punkt 77); 15. veebruar 1996, kohtuasi T‑589/93: Ryan-Sheridan vs. Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond (EKL AT 1996, lk I‑A‑27 ja II‑77, punkt 132); 28. mai 1998, liidetud kohtuasjad T‑78/96 ja T‑170/96: W vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑239 ja II‑745, punkt 116); 6. juuli 1999, liidetud kohtuasjad T‑112/96 ja T‑115/96: Séché vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑115 ja II‑623, punkt 267); 12. detsember 2000, kohtuasi T‑223/99: Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL AT 2000, lk I‑A‑277 ja II‑1267, punkt 53); eespool viidatud kohtuotsus Cocchi ja Hainz vs. komisjon, punkt 89; 26. november 2002, kohtuasi T‑103/01: Cwik vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑229 ja II‑1137, punkt 52); 24. november 2005, kohtuasi T‑236/02: Marcuccio vs. komisjon, (EKL AT 2005, lk I‑A‑365 ja II‑1621, punkt 129).
6. Võrdse kohtlemise põhimõte on ühenduse õiguse aluspõhimõte, mistõttu konkursikomisjon peab seda konkursi käigus kandidaatide puhul rangelt järgima. Kuigi konkursikomisjonil on lai kaalutlusõigus katsete laadi ja sisu suhtes, on ühenduste kohtul siiski järelevalvepädevus, et tagada kandidaatide võrdne kohtlemine ja konkursikomisjoni valiku objektiivsus.
Kõikidele katsetele on üldiselt ja olemuslikult omane ebavõrdse kohtlemise oht seoses vajadusega piirata katsel määratud teema kohta mõistlikult esitatavate küsimuste arvu. Seega on leidnud kinnitust, et võrdse kohtlemise põhimõtet on rikutud üksnes juhul, kui konkursikomisjon ei ole katsete valikul piiranud ebavõrdsete võimaluste ohtu, mis on kõigile katsetele reeglina omane.
Asjaolu, et konkursil osalevatest kandidaatidest mõned võivad olla tuttavad dokumendiga, mida nad võisid saada ühenduse institutsioonis töötamise kaudu, ei anna alust arvata, et konkursikomisjon on neid põhjendamatult eelistanud, valides selle dokumendi konkursi kirjaliku katse küsimuste aluseks. Teiseks oli selle dokumendi tekst kättesaadav enne kõnealust kirjalikku katset ning samuti selle vältel.
(vt punktid 132, 133 ja 164)
Viited: Euroopa Kohus: 8. märts 1988, liidetud kohtuasjad 64/86, 71/86–73/86 ja 78/86: Sergio jt vs. komisjon (EKL 1988, lk 1399, punkt 27); Esimese Astme Kohus: 17. märts 1994, kohtuasi T‑43/91: Hoyer vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑91 ja II‑297, punkt 47); 17. märts 1994, kohtuasi T‑44/91: Smets vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑97 ja II‑319, punkt 46); 25. mai 2000, kohtuasi T‑173/99: Elkaïm Mazuel vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑101 ja II‑433, punkt 87 ja 90).
7. Hindamiskriteeriumide järjepideva kohaldamise tagamiseks tuleb katsete käigus igal võimalusel säilitada konkursikomisjoni koosseisu stabiilsus. See järjepidevus võimaldab katsete käigus omakorda tagada objektiivsuse ja kandidaatide võrse kohtlemise. Arvestades võrdse kohtlemise põhimõtte tähtsust töölevõtmise menetluses, võib konkursikomisjoni koosseisu stabiilsuse rikkumise kvalifitseerida oluliste menetlusnormide rikkumisena. Seetõttu tuleb sellise puudusega otsus tühistada, ilma et asjaomane isik peaks tõendama selle erilist negatiivset mõju tema subjektiivsetele õigustele või tõendama, et konkursi tulemus oleks olnud teine, kui kõnealuseid olulisi menetlusnorme oleks järgitud.
(vt punkt 202)
Viited: Esimese Astme Kohus: 10. november 2004, kohtuasi T‑165/03: Vonier vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑343 ja II‑1575, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
8. Konkursikomisjoni täisliikmete ja asendusliikmete samaaegne kohalolek suulistel katsetel ei muuda komisjoni tööd ja koosseisu õigusvastaseks, niikaua kui järgitakse personalieeskirjade III lisa artikli 3 esimeses taandes koosseisule sätestatud nõudeid ja kui hääleõiguslikel konkursikomisjoni liikmetel säilib kontroll toimingute üle ja hindamis- ning otsustuspädevus. Seega, aseesimehe ja esimehe samaaegne kohalolek ei muuda konkursikomisjoni tegevust ja koosseisu õigusvastaseks eeldusel, et aseesimehel ei ole sellises olukorras hääleõigust.
(vt punktid 210 ja 255)
Viited: Esimese Astme Kohus: 13. september 2005, kohtuasi T‑290/03: Pantoulis vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑241 ja II‑1123, punktid 77 ja 78).
9. Personalieeskirjade artikli 14 kohaselt esineb huvide konflikt üksnes olukorras, kus ametnikul tuleb oma kohustuste täitmisel otsustada küsimus, mille lahendamise või tulemuse vastu tal on tema sõltumatust kahjustav isiklik huvi. Huvide konflikti ohu hindamisel ei tähenda ametialased suhted ametniku ja kolmanda isiku vahel põhimõtteliselt seda, et ametniku sõltumatus on kahjustatud või paistab olevat kahjustatud, kui see ametnik peab otsustama küsimuse, millesse on kaasatud see kolmas isik.
Järelikult konkursikomisjoni liikme osalemine selle kandidaadi, kes töötab või töötas temaga samas osakonnas või direktoraadis, hindamisel ei tähenda iseenesest, et ametnikul tuleb otsustada küsimus, mille lahendamise või tulemuse vastu tal on tema sõltumatust kahjustav isiklik huvi.
(vt punktid 223 ja 224)
Viited: Esimese Astme Kohus: 11. september 2002, kohtuasi T‑89/01: Willeme vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑153 ja II‑803, punkt 58); 3. veebruar 2005, kohtuasi T‑137/03: Mancini vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑7 ja II‑27, punkt 33); 12. juuli 2005, kohtuasi T‑157/04: De Bry vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑199 ja II‑901, punkt 35).
10. Konkursikomisjoni erapooletuse põhimõttest tulenevalt peab konkursikomisjoni liige hoiduma kandidaadi hindamisest, kui tema ja kandidaadi vahel on otsene seos. Konkursikomisjoni erapooletus on tagatud, kui temale tuttavate kandidaatide suulisel katsel kohalviibiv konkursikomisjoni liige hoidub igasugusest vestlusse sekkumisest ja nende kandidaatide hindamisest ja kui kõigi kandidaatide võrdleval hindamisel koosneb konkursikomisjon lisaks viidatud „passiivsele” liikmele veel vähemalt kolmest või neljast liikmest, kellel puudub mis tahes otsene seos selle kandidaadiga.
(vt punktid 228 ja 229)
Viited: Esimese Astme Kohus: 5. aprill 2005, kohtuasi T‑336/02: Christensen vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑75 ja II‑341, punkt 53).
11. Hoolsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttest tuleneb, et ühenduse institutsioonidel on kohustus tagada kõigile konkursi kandidaatidele võimalikult rahulik ja korrale vastav katsete toimumine. Konkursi katsete läbiviimisel tekkinud viga mõjutab katsete õiguspärasust üksnes siis, kui see viga on oluline või kui hageja tõendab, et see viga võib moonutada katsete tulemusi. Vastupidi, kui viga on oluline, lasub kostjaks oleval institutsioonil kohustus tõendada, et selline viga ei ole katsete tulemusi mõjutanud.
Asjaolu, et erinevate kandidaatide kohta tehtavale otsusele kuluv aeg on ebavõrdne, ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet ega ole seega menetlusviga, eeldusel, et otsuse tegemisele kuluv aeg ei anna alust kahelda selle otsuse tõhususes või kvaliteedis.
(vt punktid 244 ja 250)
Viited: Esimese Astme Kohus: 11. veebruari 1999, kohtuasi T‑200/97: Jiménez vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL AT 1999, lk I‑A‑19 ja II‑73, punkt 55); 24. aprill 2001, kohtuasi T‑159/98: Torre jt vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑83 ja II‑395, punkt 47); 7. veebruar 2002, kohtuasi T‑193/00: Felix vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑23 ja II‑101, punkt 46).
12. Konkursikomisjoni hinnang kandidaatide teadmistele ja sobivusele kujutab endast iga kandidaadi katsete tulemuste üle otsustamist ja on osa konkursikomisjoni laiast kaalutlusõigusest. Ühenduste kohus saab nende üle kohtulikku järelevalvet teostada üksnes konkursikomisjoni tööd reguleerivate normide ilmse rikkumise korral. Ühenduste kohus ei saa asendada konkursikomisjoni hinnangut enda omaga. Juhul kui konkursikomisjoni sellise otsuse peale, millega tunnistatakse, et kandidaat ei sooritanud katset, esitatud hagis ei viidata konkursikomisjoni tööd reguleerivate normide rikkumisele ega esitata selle rikkumise kohta tõendeid, ei allu konkursikomisjoni antud hinnangu põhjendatus ühenduste kohtu järelevalvele.
Personalieeskirjade artiklis 27 sisalduvast põhimõttest, et töölevõtmise eesmärk on võimalikult võimekate isikute värbamine, tuleneb, et kõikidele kandidaatidele esitatava iga küsimuse korral peab konkursikomisjon välja valima ühe ainsa õige ja täpse vastuse, lähtudes kandidaadi vastuste täpsusastmest. See nõue ei mõjuta kogu konkursikomisjoni kaalutlusõigust. Kui ühele esitatud küsimusele saab anda üksnes ühe lihtsa ja täpse vastuse, ei ole konkursikomisjonil muud kaalutlusõigust kui sellele küsimusele kandidaadi antud vastuse õigeks või valeks tunnistamine.
Sellest nõudest tuleneb, et ebatäpsete paranduste puhul, mida suulisel katsel mõned konkursikomisjoni liikmed teevad kandidaadi antud vastusesse küsimusele, millel saab olla ainult üks õige vastus, on tegemist konkursikomisjoni tööd reguleerivate normide rikkumisega.
(vt punktid 274–278)
Viited: Esimese Astme Kohus: 1. detsember 1994, kohtuasi T‑46/93: Michaël-Chiou vs. komisjon (EKL AT, lk I‑A‑297 ja II‑929, punktid 48 ja 49); 14. juuli 2000, kohtuasi T‑146/99: Teixeira Neves vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2000, lk I‑A‑159 ja II‑731, punkt 41); 25. juuni 2003, kohtuasi T‑72/01: Pyres vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑169 ja II‑861, punkt 30); 9. november 2004, liidetud kohtuasjad T‑285/02 ja T‑395/02: Vega Rodríguez vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑333 ja II‑1527, punktid 35–45); 26. jaanuar 2005, kohtuasi T‑267/03: Roccato vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑1 ja II‑1, punkt 42).