AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

28. aprill 2009

Kohtuasi F‑115/07

Marie-Thérèse Balieu-Steinmetz ja Lidia Noworyta

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – Töötasu – Kindlasummaline hüvitis ületundide eest – Personalieeskirjade VI lisa artikkel 3 – Personalieeskirjade artikkel 56 – Sise-eeskirjad, mis käsitlevad kindlasummalist hüvitist ületundide eest – Sise-eeskirjad, mis käsitlevad ületundide kompenseerimist – Võrdne kohtlemine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles M.‑T. Balieu-Steinmetz ja L. Noworyta paluvad esiteks tunnistada õigusvastaseks parlamendi peasekretäri poolt personalieeskirjade VI lisa artikli 3 alusel kehtestatud sise-eeskirjade, mis käsitlevad kindlasummalist hüvitist ületundide eest, artikkel 1, teiseks tühistada parlamendi 13. novembri 2006. aasta vaikimisi tehtud otsus, milles jäeti rahuldamata M.‑T. Balieu-Steinmetzi 13. juuli 2006. aasta taotlus, ja parlamendi 18. detsembri 2006. aasta otsus, milles jäeti rahuldamata L. Noworyta 5. juuli 2006. aasta taotlus; nendes taotlustes paluti viidatud kindlasummalise hüvitise maksmist.

Otsus:         Tühistada parlamendi 13. novembri 2006. aasta otsus M.‑T. Balieu-Steinmetzi 13. juuli 2006. aasta taotluse vaikimisi rahuldamata jätmise kohta ja parlamendi 18. detsembri 2006. aasta otsus L. Noworyta 5. juuli 2006. aasta taotluse rahuldamata jätmise kohta. Mõista kõik kohtukulud välja parlamendilt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Üldkohaldatava akti vastu esitatud hagi

(EÜ artikkel 236; personalieeskirjad, artikkel 90)

2.      Ametnikud – Võrdne kohtlemine – Piirid – Alusetult saadud soodustus – Ametnikule kindlasummalise hüvitise maksmisest keeldumine, kuigi teised võrreldavas olukorras olevad ametnikud saavad seda hüvitist

1.      Ühenduste avaliku teenistuse kohtul ei ole pädevust otsustada nõuete üle, milles palutakse tunnistada õigusvastaseks üldkohaldatav norm, näiteks personalieeskirjade mõni säte.

(vt punkt 20)

2.      Institutsiooni otsus keelduda ametnikule kindlasummalise hüvitise maksmisest, kuigi teised võrreldavas olukorras olevad ametnikud seda saavad, kusjuures otsus põhineb sellel, et viimatimainitutele makstakse viidatud hüvitist õigusvastaselt, rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kui see institutsioon ei suuda piisavalt tõendada, et viidatud hüvitise maksmisel neile ametnikele ei olnud õiguslikku alust, sest ühenduse institutsioonide aktide puhul kehtib pealegi õiguspärasuse eeldus.

(vt punktid 28–30, 32, 36 ja 42)

Viited:

Euroopa Kohus: 9. oktoober 1984, kohtuasi 188/83: Witte vs. parlament (EKL 1984, lk 3465, punktid 13–15).

Esimese Astme Kohus: 14. mai 1991, kohtuasi T‑30/90: Zoder vs. parlament (EKL 1991, lk II‑207, punkt 26); 19. november 1996, kohtuasi T‑272/94: Brulant vs. parlament (EKL AT 1996, lk I‑A‑513 ja II‑1397, punkt 35); 22. veebruar 2000, kohtuasi T‑22/99: Rose vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑27 ja II‑115, punkt 39); 13. juuli 2000, kohtuasi T‑157/99: Griesel vs. nõukogu (EKL AT 2000, lk I‑A‑151 ja II‑699, punkt 25); 8. juuli 2003, kohtuasi T‑65/02: Chetaud vs. parlament (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 44); 16. november 2006, kohtuasi T‑120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑4441, punkt 77); 30. november 2006, kohtuasi T‑379/04: J vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑313 ja II‑A‑2‑1575, punkt 79).

Avaliku Teenistuse Kohus: 21. veebruar 2008, kohtuasi F‑4/07: Skoulidi vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 81).