EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
22. aprill 2021 (*)
Apellatsioonkaebus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Terrorismivastane võitlus – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamine – Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP – Artikli 1 lõiked 3, 4 ja 6 – Määrus (EÜ) nr 2580/2001 – Artikli 2 lõige 3 – Organisatsiooni jätmine terroriaktides osalevate isikute, rühmituste ja üksuste loetellu – Tingimused – Pädeva asutuse otsus – Jätkuv terroristlikus tegevuses osalemise oht – Rahaliste vahendite külmutamise otsuste faktiline alus – Otsus uuesti läbi vaadata riigisisene otsus, mis õigustas esimest korda loetellu kandmist – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas C‑46/19 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 25. jaanuaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus,
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: B. Driessen ja S. Van Overmeire,
apellant,
keda toetavad:
Prantsuse Vabariik, esindajad: A.-L. Desjonquères ning B. Fodda ja J.-L. Carré,
Madalmaade Kuningriik, esindajad: M. K. Bulterman ja J. Langer,
menetlusse astujad apellatsioonimenetluses,
teised menetlusosalised:
Kurdistan Workers’ Party (PKK), esindajad: advocaten A. M. van Eik ja T. D. Buruma,
hageja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Komisjon, esindajad: R. Tricot, T. Ramopoulos ja J. Norris,
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: S. Brandon, keda abistas barrister P. Nevill, hiljem F. Shibli ja S. McCrory, keda abistas barrister P. Nevill,
menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, Euroopa Kohtu president K. Lenaerts teise koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud A. Kumin, T. von Danwitz (ettekandja) ja P. G. Xuereb,
kohtujurist: P. Pikamäe,
kohtusekretär: Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Liidu Nõukogu palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta otsus PKK vs. nõukogu (T‑316/14, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:788), millega Üldkohus tühistas:
– nõukogu 26. märtsi 2015. aasta otsuse (ÜVJP) 2015/521, millega ajakohastatakse ja muudetakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2014/483/ÜVJP (ELT 2015, L 82, lk 107);
– nõukogu 31. juuli 2015. aasta otsuse (ÜVJP) 2015/1334, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2015/521 (ELT 2015, L 206, lk 61), ja
– nõukogu 4. augusti 2017. aasta otsuse (ÜVJP) 2017/1426, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2017/154 (ELT 2017, L 204, lk 95),
(edaspidi koos „vaidlusalused otsused“) ning
– nõukogu 10. veebruari 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 125/2014, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 714/2013 (ELT 2014, L 40, lk 9);
– nõukogu 22. juuli 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 790/2014, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 125/2014 (ELT 2014, L 217, lk 1);
– nõukogu 26. märtsi 2015. aasta rakendusmääruse (EL) nr 2015/513, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 790/2014 (ELT 2015, L 82, lk 1);
– nõukogu 31. juuli 2015. aasta rakendusmääruse (EL) nr 2015/1325, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 2015/513 (ELT 2015, L 206, lk 12);
– nõukogu 21. detsembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) nr 2015/2425, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 2015/1325 (ELT 2015, L 334, lk 1);
– nõukogu 12. juuli 2016. aasta rakendusmääruse (EL) nr 2016/1127, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 2015/2425 (ELT 2016, L 188, lk 1);
– nõukogu 27. jaanuari 2017. aasta rakendusmääruse (EL) nr 2017/150, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 2016/1127 (ELT 2017, L 23, lk 3), ja
– nõukogu 4. augusti 2017. aasta rakendusmääruse (EL) nr 2017/1420, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 2017/150 (ELT 2017, L 204, lk 3),
(edaspidi koos „vaidlusalused määrused“) osas, milles need otsused ja määrused (edaspidi koos „vaidlusalused aktid“) puudutavad Kurdistan Workers’ Party’t (PKK).
Õiguslik raamistik
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsioon 1373 (2001)
2 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu võttis 28. septembril 2001 vastu resolutsiooni 1373 (2001), millega nähakse ette ulatuslik strateegia terrorismi vastu võitlemiseks ja eeskätt terrorismi rahastamise tõkestamiseks. Selle resolutsiooni punkti 1 alapunkt c sätestab muu hulgas, et kõik riigid peavad viivitamata külmutama rahalised vahendid ja muud finantsvarad või majandusressursid, mis kuuluvad kas isikutele, kes panevad või üritavad toime panna terroriakte, aitavad kaasa terroriaktide toimepanemisele või osalevad selles, või üksustele, mis kuuluvad sellistele isikutele või on nende kontrolli all, või ka isikutele või üksustele, kes tegutsevad selliste isikute või üksuste nimel või nende juhendamisel.
3 See resolutsioon ei kehtesta loetelu isikutest, kelle suhtes neid piiravaid meetmeid tuleb kohaldada.
Liidu õigus
Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP
4 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) rakendamiseks võttis nõukogu 27. detsembril 2001 vastu ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT 2001, L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217).
5 Nimetatud seisukoha artikli 1 lõiked 1, 3, 4 ja 6 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesolevat ühist seisukohta kohaldatakse järgmiste artiklite kohaselt isikute, rühmituste ja üksuste suhtes, kes osalevad terroriaktides ja on loetletud lisas.
[…]
3. Käesoleva ühise seisukoha kohaldamisel tähendab „terroriakt“ järgmisi tahtlikke tegusid, mis oma laadi või seose tõttu võivad tõsiselt kahjustada mõnda riiki või rahvusvahelist organisatsiooni ja mida käsitletakse siseriiklikus õiguses õigusrikkumisena, kui nende eesmärk on:
i) tõsiselt hirmutada elanikkonda;
ii) sundida valitsust või rahvusvahelist organisatsiooni põhjendamatult mõnda tegu toime panema või sellest hoiduma või
iii) tõsiselt tasakaalust välja viia või hävitada mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poliitiline, põhiseaduslik, majanduslik või ühiskondlik kord:
a) rünnakud inimelu vastu, mis võivad põhjustada surma;
b) rünnakud inimese kehalise puutumatuse vastu;
c) inimrööv või pantvangi võtmine;
d) riikliku või avaliku rajatise, veondussüsteemi, infrastruktuurirajatise, infosüsteem kaasa arvatud, mandrilavale kinnitatud aluse, avaliku koha või eraomandi tõsine kahjustamine, mis võib ohustada inimelu või põhjustada suurt majanduslikku kahju;
e) õhusõiduki, laeva või mõne muu ühis- või kaubaveovahendi ebaseaduslik hõivamine;
f) relvade, lõhkeainete või tuuma-, bio- või keemiarelvade valmistamine, valduses hoidmine, omandamine, vedu, tarnimine või kasutamine, samuti bio- ja keemiarelvadega seotud teadus- ja arendustöö;
g) ohtlike ainete vabastamine või tulekahjude, plahvatuste või üleujutuste põhjustamine, kui see ohustab inimelu;
h) vee, elektri või mõne muu tähtsa loodusvaraga varustamise häirimine või katkestamine, kui see ohustab inimelu;
i) mõne punktides a–h loetletud teo toimepanekuga ähvardamine;
j) terrorirühmituse juhtimine;
k) terrorirühmituse tegevuses osalemine, sealhulgas teabe või aineliste vahenditega varustamise või selle rühmituse tegevuse mis tahes viisil rahastamise teel, olles teadlik asjaolust, et selline osalemine aitab kaasa rühmituse kuritegudele.
Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab „terrorirühmitus“ rohkem kui kahest isikust koosnevat struktuurilist ühendust, mis on aja jooksul välja kujunenud ja mis tegutseb terroriaktide toimepanekuks kooskõlastatult. „Struktuuriline ühendus“ tähendab rühma, mis ei ole terroriakti vahetuks toimepanekuks juhuslikult moodustunud ning mille liikmete ülesanded ei pruugi olla vormiliselt määratletud, mille liikmeskond ei pruugi olla püsiv ja mille ülesehitus ei pruugi olla välja kujunenud.
4. Lisas sisalduv loend koostatakse asjakohases toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on asjaomaste isikute, rühmituste või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal terroriakti uurimise algatamist, terroriakti eest vastutuselevõtmist, sellise akti toimepaneku katset, selles osalemist või sellele kaasaaitamist või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. Loendisse võib arvata isikuid, rühmitusi ja üksusi, kelle ÜRO Julgeolekunõukogu on tunnistanud terrorismiga seotuks ja kellele ta on määranud sanktsioone.
Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab „pädev asutus“ kohtuorganit või kui kohtuorganitel ei ole käesoleva lõikega hõlmatud valdkonnas pädevust, kõnealuses valdkonnas samaväärset pädevat asutust.
[…]
6. Lisa loendis sisalduvate isikute ja üksuste nimed vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant läbi, tagamaks, et nende hoidmine loendis on põhjendatud.“
Määrus (EÜ) nr 2580/2001
6 Leides, et ühises seisukohas 2001/931 ette nähtud meetmete Euroopa Liidu tasandil rakendamiseks on vaja määrust, võttis nõukogu vastu 27. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (EÜT 2001, L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207).
7 Selle määruse artikkel 2 näeb ette:
„1. Välja arvatud artiklite 5 ja 6 kohaselt lubatud juhtudel:
a) külmutatakse kõik lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvatele füüsilistele või juriidilistele isikutele, rühmitustele või üksustele kuuluvad või nende omanduses või valduses olevad rahalised vahendid, muud finantsvarad ja majandusressursid;
b) rahalisi vahendeid, muid finantsvarasid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvate füüsiliste või juriidiliste isikute, rühmituste või üksuste käsutusse ega nende toetuseks.
2. Välja arvatud artiklite 5 ja 6 kohaselt lubatud juhtudel, keelatakse finantsteenuste osutamine lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvatele füüsilistele või juriidilistele isikutele, rühmitustele või üksustele või nende toetuseks.
3. Nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab ühehäälselt nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, kooskõlas ühisseisukoha 2001/931/ÜVJP artikli 1 lõigetes 4, 5 ja 6 ettenähtud sätetega; loetelusse kuuluvad:
i) füüsilised isikud, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes osalevad terroriaktide toimepanekus või aitavad kaasa nende toimepanekule;
ii) juriidilised isikud, rühmitused või üksused, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes osalevad terroriaktide toimepanekus või aitavad kaasa nende toimepanekule;
iii) juriidilised isikud, rühmitused või üksused, kes kuuluvad ühele või mitmele punktides i ja ii nimetatud füüsilisele või juriidilisele isikule, rühmitusele või üksusele või on nende kontrolli all, või
iv) füüsilised või juriidilised isikud, rühmitused või üksused, kes tegutsevad ühe või mitme punktides i ja ii nimetatud füüsilise või juriidilise isiku, rühmituse või üksuse nimel või juhtimisel.“
Vaidluse taust ja vaidlusalused aktid
8 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–7, 56–61 ja 81–93 esitas Üldkohus kokkuvõtvalt tema menetluses oleva vaidluse faktilise raamistiku. Käesoleva apellatsioonimenetluse analüüsi seisukohast omavad tähtsust järgmised asjaolud.
9 Nõukogu võttis 2. mail 2002 vastu ühise seisukoha 2002/340/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931 (EÜT 2002, L 116, lk 75). Ühise seisukoha 2002/340 lisas ajakohastati nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühises seisukohas 2001/931 ette nähtud piiravaid meetmeid (edaspidi „vaidlusalune loetelu“), ning sellesse lisati muu hulgas Kurdistan Workers’ Party (PKK) nimi, mis kanti loetellu kui „Kurdistani Töölispartei (PKK)“. Samal päeval võttis nõukogu vastu otsuse 2002/334/EÜ, millega rakendatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2001/927/EÜ (ELT 2002, L 116, lk 33; ELT eriväljaanne 18/03, lk 98). Selle otsusega kanti PKK nimi määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu sõnastuses, mida oli kasutatud ka vaidlusaluses lisas.
10 PKK nimi jäeti sellesse loetellu eelkõige vaidlusaluste aktidega. Alates 2. aprillist 2004 on PKK kantud vaidlusalusesse loetelusse kui „Kurdistani Töölispartei (PKK) (teise nimega „KADEK“ või „KONGRA-GEL“)“.
11 Rakendusmäärusi nr 125/2014 ja nr 790/2014 (edaspidi „2014. aasta aktid“) puudutavates põhjendustes kirjeldas nõukogu PKKd kui üksust, mis on seotud terroriaktidega ja mis on alates 1984. aastast toime pannud arvukalt seda laadi tegusid, mille tagajärjel on surnud üle 30 000 Türgi ja välisriigi kodaniku.
12 Nõukogu märkis, et PKK terroristlik tegevus jätkus hoolimata teatavast arvust relvarahudest, mille PKK oli eriti alates 2009. aastast ühepoolselt välja kuulutanud. Selles osas täpsustas nõukogu, et PKK toime pandud terroriaktid hõlmasid pommi- ja raketirünnakuid, lõhkeainete kasutamist, Türgi kodanike ja välisturistide mõrvamist ja rööve, pantvangi võtmist, rünnakuid Türgi julgeolekujõudude vastu ja relvastatud kokkupõrkeid nende jõududega, Türgi naftarajatiste, ühistranspordi, diplomaatiliste, kultuuriliste ja kommertsüksuste vastu suunatud rünnakuid eri riikides, väljapressimist välismaal elavatelt Türgi kodanikelt ning muid kuritegusid oma tegevuse rahastamiseks. Nõukogu tõi näiteks loetelu 69 vahejuhtumist, mis leidsid aset ajavahemikus 14. novembrist 2003 kuni 19. oktoobrini 2011. Seejärel kvalifitseeris nõukogu need PKK-le süüks pandud teod „terroriaktideks“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses.
13 Nõukogu lisas, et PKK kohta oli tehtud kolm riigisisest otsust, millest esimese võttis UK Terrorism Act 2000 (Ühendkuningriigi 2000. aasta terrorismiseadus) alusel 29. märtsil 2001 vastu Secretary of State for the Home Department (siseminister, Ühendkuningriik, edaspidi „siseminister“), mida täiendati 14. juulil 2006 tehtud ja 14. augustil 2006 jõustunud otsusega ning milles järeldati, et „KADEK“ ja „KONGRA-GEL“ olid PKK teised nimed (edaspidi „siseministri 2001. aasta otsus“). Arvestades PKK terroriaktide toimepanemist ja tema osalemist nendes, keelas siseminister selle otsusega PKK kui terroriaktidega seotud organisatsiooni. Nõukogu täpsustas, et selle otsuse vaatab riigisisene valitsuskomisjon korrapäraselt läbi.
14 Ülejäänud kaks riigisisest otsust võttis vastu Ameerika Ühendriikide valitsus. Esiteks on tegemist otsusega, milles PKK kvalifitseeriti „välismaiseks terroriorganisatsiooniks“ Ameerika Ühendriikide immigratsiooni- ja kodakondsusseaduse (US Immigration and Nationality Act) (muudetud redaktsioonis) artikli 219 tähenduses, ning teiseks otsusega, milles PKK kvalifitseeriti „eriti ohtlikuks ülemaailmseks terroriorganisatsiooniks“ presidendi dekreedi nr 13 224 (Executive Order no 13 224) alusel (edaspidi koos „Ühendriikide asutuste otsused“). Mis puudutab neid Ühendriikide asutuste otsuseid, siis märkis nõukogu, et otsus, milles PKK kvalifitseeriti „välismaiseks terroriorganisatsiooniks“, allus kohtulikule kontrollile, kuid otsus, milles PKK kvalifitseeriti „eriti ohtlikuks ülemaailmseks terroriorganisatsiooniks“, allus nii haldus- kui ka kohtulikule kontrollile.
15 Neil asjaoludel leidis nõukogu, et kahes eelmises punktis nimetatud kolm riigisisest otsust olid võtnud vastu „pädevad asutused“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses. Nõukogu märkis ka, et need kolm riigisisest otsust olid jõus ja et põhjused, mille tõttu PKK esimest korda vaidlusalusesse loetellu kanti, on endiselt kehtivad.
16 Aastatel 2015–2017 vastu võetud vaidlusaluste otsuste ja vaidlusaluste määruste (edaspidi „2015.–2017. aasta aktid“) kohta esitatud põhjendustes märkis nõukogu, et PKK vaidlusalusesse loetellu jätmise aluseks olid kolme pädeva asutuse otsused, eelkõige siseministri 2001. aasta otsus ja Ühendriikide asutuste otsused, mis on vastavalt nende põhjenduste lisad A ja C. Ta rõhutas sellega seoses kõigepealt, et ta uuris nendes otsustes sisalduvat teavet sõltumatult ja et tema tuvastatu kohaselt sisaldab iga otsus piisavaid põhjuseid liidu tasandil PKK vaidlusalusesse loetellu kandmiseks.
17 Seejärel märkis nõukogu, et Üldkohtu praktika kohaselt võib nii siseministrit kui ka Ühendriikide asutusi pidada „pädevaks asutuseks“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, täpsustades samas, et ta kontrollis, et mõisted „terroriaktid“ ja „terrorirühmitus“ hõlmasid faktilisi asjaolusid, millel asjasse puutuvad otsused põhinesid, ning et need otsused on endiselt kehtivad. Lõpuks täpsustas nõukogu, et talle ei ole teada ühtegi asjaolu, mis räägiks PKK vaidlusalusest loetelust kustutamise kasuks ning et põhjused, mis õigustasid selle organisatsiooni kandmist sellesse loetellu, olid endiselt aktuaalsed, mistõttu tuleb loetelu see kanne jätta kehtima.
18 Veel sisaldasid 2015.–2017. aasta aktide kohta esitatud põhjendused selle lisas iga riigisisese otsuse kirjeldust, riigisiseses õiguses mõiste „terrorism“ määratlust, kohaldatavate riigisiseste haldus- ja kohtumenetluste kirjeldust, kulgenud menetluse kokkuvõtet ja seda, mis kõnealustest riigisisestest otsustest edasi saab, kokkuvõtet järeldustest, millele pädevad asutused apellandi suhtes jõudsid, nende asjaolude kirjeldust, millele pädevad asutused tuginesid, ning järeldust, et need asjaolud kujutasid endast „terroriakte“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses.
19 2015.–2017. aasta aktide kohta esitatud põhjenduste A lisas märkis nõukogu, et siseministri 2001. aasta otsusega oli PKK keelatud, kuna oli mõistlikke põhjusi arvata, et PKK paneb toime „terroriakte“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses või osaleb nendes. Nimetatud minister jättis 3. detsembri 2014. aasta otsusega (edaspidi „siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsus“) rahuldamata taotluse tühistada PKK keeld, tuginedes hiljutistele terrorirünnakutele, mille oli selle ministri sõnul toime pannud PKK ja mis viitasid sellele, et PKK on endiselt seotud „terroriaktidega“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses.
20 Nende põhjenduste C lisas, mis käsitleb Ühendriikide asutuste otsuseid, märkis nõukogu, et 2013. aasta terrorismi kohta koostatud aruanne, mille oli koostanud Ühendriikide välisministeerium, sisaldas konkreetseid põhjusi, mille alusel võeti vastu ja jäeti jõusse otsus nimetada PKK „välismaiseks terroriorganisatsiooniks“.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
21 PKK esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. mail 2014 ja milles ta palus selle viimases kohanduses tühistada vaidlusalused aktid teda puudutavas osas, kuivõrd see organisatsioon oli kohandanud oma nõudeid menetluse käigus vastavalt sellele, kuidas vaidlusalused aktid üksteise järel tunnistasid kehtetuks ja asendasid eelmisi akte.
22 Euroopa Komisjonile ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile anti luba astuda Üldkohtu menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.
23 PKK esitas vaidlusaluste aktide tühistamise hagi põhjendamiseks sisuliselt kaheksa väidet. Üldkohus piirdus põhjendamiskohustuse rikkumist puudutava seitsmenda väite analüüsimisega. Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuses, et see väide on põhjendatud, ning tühistas vaidlusalused aktid PKKd puudutavas osas.
24 Seitsmenda väite analüüsimisel meenutas Üldkohus kõigepealt, et eristada tuleb akte, millega isiku või üksuse nimi kantakse esimest korda rahaliste vahendite külmutamise loetellu, mida reguleerib ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 4, ja akte, millega jäetakse see nimi sellesse loetellu, mida reguleerib ühise seisukoha artikli 1 lõige 6.
25 Seejärel otsustas Üldkohus, et 2014. aasta aktid ja 2015.–2017. aasta aktid ei olnud õiguslikult piisavalt põhjendatud.
Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
26 Euroopa Kohtu presidendi 13. ja 20. mai 2019. aasta määrustega lubati Madalmaade Kuningriigil ja Prantsuse Vabariigil nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astuda.
27 Nõukogu ja Ühendkuningriik paluvad Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– teha lõplik otsus apellatsioonkaebuse esemeks olevates küsimustes ja jätta PKK nõue rahuldamata, ning
– mõista PKK‑lt välja nõukogu kohtukulud käesolevas apellatsiooniasjas ja kohtuasjas T‑316/14.
28 Komisjon palub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus rahuldada.
29 Prantsuse Vabariik palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus, ja
– teha lõplik otsus apellatsioonkaebuse esemeks olevates küsimustes ja jätta PKK nõue rahuldamata.
30 PKK palub Euroopa Kohtul:
– jätta nõukogu apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata;
– jätta Üldkohtu otsus muutmata;
– mõista nõukogult välja kohtukulud, mis ta kandis käesolevas apellatsioonimenetluses, ning jätta vaidlustatud kohtuotsus muutmata osas, milles sellega mõistetakse nõukogult välja Üldkohtu menetluse kohtukulud, ja
– teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule PKK tühistamishagis esitatud teiste väidete kohta otsuse tegemiseks.
Apellatsioonkaebus
31 Nõukogu esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks seitse väidet.
32 Apellatsioonkaebuse esimeses väites vaidleb nõukogu vastu Üldkohtu kaalutlustele, mille kohaselt vaidlusalused otsused on kande kehtivana hoidmise otsused, mis kuuluvad ainult ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohaldamisalasse.
33 Apellatsioonkaebuse teine kuni viies väide puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi 2014. aasta aktide kohta. Teise väite kohaselt otsustas Üldkohus vääralt, et Ühendriikide asutuste otsused ei saanud olla aluseks PKK esimest korda vaidlusalusesse loetellu kandmisele. Kolmas väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mille kohaselt nõukogu rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei esitanud põhjusi, miks riigisisesed otsused kujutavad endast „pädeva asutuse“ otsuseid ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses. Neljandas väites vaidleb nõukogu vastu Üldkohtu hinnangule, et arvestades PKK ühepoolset avaldust teatud arvu relvarahude kohta ja rahuläbirääkimisi Türgi valitsusega, pidi ta tuginema PKK vaidlusaluses loetelus hoidmiseks hilisematele asjaoludele. Viies väide käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mille kohaselt rikkus nõukogu oma põhjendamiskohustust 69 vahejuhtumi osas, millele see institutsioon tugines leidmaks, et jätkuvalt esineb oht, et PKK võib osaleda terroristlikus tegevuses.
34 Apellatsioonkaebuse kuues ja seitsmes väide puudutavad Üldkohtu kaalutlusi 2015.–2017. aasta aktide kohta. Kuuenda väite kohaselt leidis Üldkohus vääralt, et nõukogu ei saanud neid akte puudutavates põhjendustes tuvastada jätkuvat ohtu, et PKK võib osaleda terroristlikus tegevuses, viidates riigisiseste otsuste uuesti läbivaatamise otsustele, millel põhines selle organisatsiooni nime esimest korda kandmine vaidlusalusesse loetellu. Seitsmendas väites vaidleb nõukogu vastu Üldkohtu kaalutlustele, mille kohaselt ei saa nõukogu 27. märtsi 2015. aasta kirja – millega ta edastas PKK-le rakendusmääruse nr 2015/513 ja otsusega 2015/521 seotud põhjendused, vastates samas kirjas ka nimetatud määruse ja otsuse vastuvõtmise menetluses PKK esitatud argumentidele – arvesse võtta kui selle määruse ja otsuse põhjenduste osa.
Esimene väide
Poolte argumendid
35 Esimene väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 52–54, 103 ja 104, milles Üldkohus leidis sisuliselt, et vaidlusalused aktid kuuluvad ainult ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohaldamisalasse. Nõukogu, keda toetavad Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon, leiavad, et need aktid kuuluvad ka ühise seisukoha artikli 1 lõike 4 kohaldamisalasse. Järelikult oleks Üldkohus pidanud analüüsima nende õiguspärasust ka viimati nimetatud sätte alusel.
36 PKK vaidleb nendele argumentidele vastu ja palub esimene väide tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
37 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb eristada akte, millega isiku või üksuse nimi kantakse esimest korda rahaliste vahendite külmutamise loetellu – mida reguleerib ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 4 – nendest aktidest, millega see nimi otsustatakse niisugusesse loetellu jätta – mida reguleerib ühise seisukoha artikli 1 lõige 6 (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 58–62 ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punktid 36–40 ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus K. P., C‑458/15, EU:C:2019:522, punktid 50–52).
38 Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta analüüsis vaidlusaluseid otsuseid, millega PKK jäeti vaidlusalusesse loetellu, üksnes ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 seisukohast.
39 Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas ja viies väide
40 Apellatsioonkaebuse kolmas ja viies väide, mida tuleb analüüsida koos, on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 67, 68, 77 ja 78 vastu, milles Üldkohus otsustas, et 2014. aasta aktid on puudulikult põhjendatud osas, milles need põhinevad siseministri 2001. aasta otsusel ja Ühendriikide asutuste otsustel ning loetelul 69 vahejuhtumi kohta, mis leidsid aset 14. novembrist 2003 kuni 19. oktoobrini 2011.
41 Mis täpsemalt puudutab siseministri 2001. aasta otsust, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68, et 2014. aasta aktide kohta esitatud põhjendused ei sisaldanud selle otsuse aluseks olevate põhjuste kirjeldust ega täpsustanud põhjusi, miks nõukogu leidis, et asjaomased asjaolud kuuluvad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses mõiste „terroriakt“ alla, ega põhjusi, miks ta leidis, et nimetatud otsus on „pädeva asutuse“ otsus ühise seisukoha artikli 1 lõike 4 tähenduses. Viimase osas rõhutas Üldkohus, et PKK seadis selle kvalifikatsiooni kahtluse alla Üldkohtu menetluse käigus.
42 Mis puudutab loetelu 69 vahejuhtumi kohta, mis leidsid aset 14. novembrist 2003 kuni 19. oktoobrini 2011, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja 78, et kuna PKK oli Üldkohtu menetluses vaidlustanud teatavate vahejuhtumine tegeliku asetleidmise, nende PKK‑le süükspandavuse või nende toimepanemise asjaolud, siis pidi nõukogu 2014. aasta akte puudutavates põhjendustes neid faktilisi asjaolusid tõendama ja Üldkohus kontrollima nende sisulist õigsust. Üldkohtu hinnangul ei võimaldanud aga 2014. aasta aktide kohta esitatud põhjendustes sisalduv teave tal oma kontrolli teha, kuna need põhjendused ei sisaldanud mingit teavet asjaolude kohta, millele tuginedes nõukogu järeldas, et kõnealused vahejuhtumid olid tõendatud, olid PKK-le süükspandavad ja vastasid ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 3 nimetatud kriteeriumidele.
Poolte argumendid
43 Nõukogu, keda toetavad Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon, väidab, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67 ja 68 õigusnormi, kui ta leidis, et nõukogu oli kohustatud 2014. aasta aktide kohta esitatud põhjendustes esitama põhjused, miks on tema arvates siseministri 2001. aasta otsus ja Ühendriikide asutuste otsused käsitatavad pädevate asutuste otsustena ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses ning puudutavad „terroriakte“ selle ühise seisukoha artikli 1 lõike 3 tähenduses. Nõukogu leiab, et niisuguse järeldusega kehtestas Üldkohus talle nõude, mida ei ole selle seisukoha artikli 1 lõikes 4 ette nähtud.
44 Nõukogu hinnangul tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja 78 väära järelduse ka ajavahemikus 14. novembrist 2003 kuni 19. oktoobrini 2011 aset leidnud 69 vahejuhtumi kohta põhjenduste puudumise suhtes. See institutsioon väidab, et põhjendamiskohustuse täitmiseks piisab, kui ta toob põhjendustes välja puudutatud isiku või üksuse puhul arvesse võetud asjaolud, et tal oleks võimalik mõista põhjuseid, miks tema nimi jäeti rahaliste vahendite külmutamise loetellu, ilma et ta peaks tõendama etteheidetud asjaolude põhjendatust või esitama põhjendustes üksikasjalikult kogu oma arutluskäigu. Ette heidetud käitumise tõendamise küsimus on asjasse puutuv nende põhjenduste õiguspärasuse seisukohast, millele põhineb asjaomane akt, mitte aga põhjendamiskohustuse seisukohast.
45 PKK palub kolmas ja viies väide tagasi lükata. Tema sõnul leidis Üldkohus õigesti, et nõukogu oli kohustatud 2014. aasta aktide põhjendustes esitama põhjused, miks ta leidis, et riigisisesed otsused, mille alusel tema nimi esimest korda loetellu kanti, kujutavad endast „pädevate asutuste otsuseid“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses ning et need otsused puudutasid „terroriakte“ ühise seisukoha artikli 1 lõike 3 tähenduses. Lisaks oleks nõukogu pidanud täpsustama põhjuseid, miks nendes põhjendustes nimetatud 69 vahejuhtumit on samuti käsitatavad selliste aktidena, mis on süüks pandavad PKK-le. Täpsemalt oleks nõukogu pidanud määruse nr 790/2014 kohta esitatud põhjendustes võtma arvesse vastuväiteid, mille PKK määruse nr 125/2014 peale esitatud hagis välja tõi.
Euroopa Kohtu hinnang
46 Kõigepealt tuleb märkida, et apellatsioonkaebuse kolmas ja viies väide käsitlevad sisuliselt nõukogu põhjendamiskohustuse ulatust seoses 2014. aasta aktidega, millega nõukogu jättis PKK vaidlusalusesse loetellu. Käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud kohtupraktikast tuleneb aga, et ühise seisukoha 2001/931 artikkel 1 teeb vahet ühelt poolt isiku või üksuse esimest korda rahaliste vahendite külmutamise loetellu kandmisel, mida reguleerib ühise seisukoha artikli 1 lõige 4, ning teiselt poolt selle isiku või üksuse jätmisel sellesse loetellu, kuhu ta on juba kantud, nimetatud ühise seisukoha artikli 1 lõike 6 alusel. Vastupidi nõukogu väitele tulenevad tingimused, mida tuleb selle kande alleshoidmise üle otsustamisel järgida, ainult ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikest 6, ning kuigi poolte argumentatsioonis viidatakse selle ühise seisukoha artikli 1 lõigetele 3 ja 4, tuleb nõukogu põhjendamiskohustuse ulatust analüüsida üksnes selle artikli 1 lõike 6 alusel.
47 Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikliga 296 nõutavast põhjendusest selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, mistõttu huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjuseid, et hinnata selle põhjendatust, ja pädeval kohtul teha oma kontrolli (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 138, ning 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 29).
48 Nõutav põhjendus peab olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Põhjendamisnõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eriti akti sisu, toodud põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Eelkõige ei ole nõutud see, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, ega ka see, et põhjendus vastaks üksikasjalikult argumentidele, mis huvitatud isik on enne akti vastuvõtmist temaga konsulteerimisel esitanud, kuna põhjenduse piisavust ei tule hinnata mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Seega on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punktid 139–141; 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punktid 120 ja 122, ning 31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt vs. nõukogu, C‑225/17 P, EU:C:2019:82, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Mis puudutab konkreetsemalt rahaliste vahendite külmutamise loetellu jätmise otsust sisaldavaid akte, nagu 2014. aasta aktid, siis tuleb meenutada, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohasel läbivaatamisel võib nõukogu jätta puudutatud isiku või üksuse sellesse loetellu, kui ta jõuab järeldusele, et jätkuvalt esineb isiku või üksuse terroristlikus tegevuses osalemise oht, mis õigustas tema esimest korda loetellu kandmist, ning seega kujutab see loetellu jätmine endast sisuliselt isiku või üksuse esialgu sellesse loetellu kandmise pikendamist. Selleks peab nõukogu kontrollima, kas pärast seda esimest korda loetellu kandmist või seejärel aset leidnud uuesti läbivaatamist ei ole faktiline olukord muutunud nii, et see ei võimalda enam teha sama järeldust asjaomase isiku või üksuse osalemise kohta terroriaktides (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 46 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus K.P., C‑458/15, EU:C:2019:522, punkt 43).
50 Kontrollimisel, kas esineb jätkuvalt oht, et isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, tuleb võtta nõuetekohaselt arvesse seda, mis on saanud isiku või üksuse rahaliste vahendite külmutamise loetellu esimest korda kandmise aluseks olnud riigisisesest otsusest, eelkõige seda, kas see otsus on tühistatud või kehtetuks tunnistatud uute asjaolude või tõendite ilmnemise tõttu või pädeva riigisisese asutuse hinnangu muutumise tõttu (vt 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 52).
51 Lisaks võib olla, et ainuüksi asjaolust, et esimest korda loetellu kandmise aluseks olnud riigisisene otsus kehtib edasi, ei piisa möödunud aega ja juhtumi asjaolude arengut arvestades järelduse tegemiseks, et jätkuvalt esineb oht, et asjaomane isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses. Sellises olukorras peab nõukogu selle isiku või üksuse loetellu jätmisel tuginema olukorra ajakohastatud hinnangule, võttes arvesse hiljutisemaid asjaolusid, mis näitavad, et see oht on alles. Selleks võib nõukogu tugineda hiljutistele asjaoludele, mis ei tulene mitte ainult pädevate asutuste võetud riigisisestest otsustest, vaid ka muudest allikatest, seega ka tema enda hinnangutest (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 52, 62 ja 72; 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punktid 40 ja 50, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus K. P., C‑458/15, EU:C:2019:522, punktid 52, 60 ja 61).
52 Seoses aktidega, millega jäetakse isiku või üksuse nimi vaidlusalusesse rahaliste vahendite külmutamise loetellu, tuleb täpsustada, et liidu kohus peab esiteks kontrollima, kas on täidetud ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus ja seega, kas esitatud põhjendus on piisavalt täpne ja konkreetne, ning teiseks, kas põhjendus on põhjendatud, mis tähendab, et see kohus teeb põhjenduse sisulist õiguspärasust kontrollides kindlaks, et need aktid põhinevad piisavalt kindlal faktilisel alusel, ning kontrollib fakte, mis on esitatud põhjendustes, millele need aktid tuginevad (vt selle kohta eelkõige 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 118 ja 119, ning 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 70).
53 Mis puudutab viimati nimetatud kontrolli, siis võib puudutatud isik või üksus tema rahaliste vahendite külmutamise loetellu jätmise peale esitatavas hagis vaidlustada kõik andmed, millele nõukogu tugines, et tõendada jätkuvat ohtu, et see isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, olenemata sellest, kas need andmed tulenevad pädeva asutuse tehtud riigisisesest otsusest või muust allikast. Vaidlustamise korral tuleb nõukogul tõendada kasutatud faktiliste asjaolude põhjendatust ja liidu kohtul kontrollida nende sisulist õigsust (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Lisaks, kuigi üksnes vaidlustamise korral tuleb liidu pädeval asutusel tõendada puudutatud isiku või üksuse vastu esitatud põhjenduse põhjendatust, ei saa see isik või üksus olla kohustatud niisuguse vaidlustamise raames esitama negatiivseid tõendeid põhjenduse alusetuse kohta (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P ja C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 121).
55 Samas on oluline toonitada, et põhjendust, mis on vorminõudega seotud küsimus, tuleb eristada etteheidetava tegevuse tõendamise küsimusest, mis on seotud asjasse puutuva akti sisulise õiguspärasusega ning mille puhul tuleb kontrollida, kas aktis mainitud asjaolud vastavad tõele ja kas neid asjaolusid võib kvalifitseerida sellisteks, mis õigustavad isiku suhtes piiravate meetmete kohaldamist (vt selle kohta 16. novembri 2011. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, C‑548/09 P, EU:C:2011:735, punkt 88, ja 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 60).
56 Eeltoodust tuleneb, et ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustuse täitmiseks pidi nõukogu käesolevas asjas esitama piisavalt täpse ja konkreetse põhjenduse, mis võimaldanuks PKK-l mõista põhjusi, millele PKK 2014. aasta aktidega vaidlusalusesse loetellu jätmiseks tugineti, ning Üldkohtul teha oma kontrolli. Kuid vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68, 77 ja 78, ei olnud nõukogu nende aktide põhjendustes kohustatud tõendama nende asjaolude paikapidavust, mis olid aluseks PKK vaidlusalusesse loetellu jätmise põhjendustele, ega andma selle põhjenduse raames nendele faktilistele asjaoludele õiguslikku kvalifikatsiooni ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõigete 3 ja 4 seisukohast. Nimelt ei kuulu vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 52–55 viidatud kohtupraktikale Üldkohtu poolt nõutud tõendamine mitte põhjendamiskohustuse alla, vaid see puudutab nende aktide sisulist õiguspärasust, mis ei ole aga seotud esimeses kohtuastmes esitatud seitsmenda väitega, millega vaidlustatud kohtuotsuses nõustuti.
57 Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68, 77 ja 78, et nõukogu rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna 2014. aasta aktide kohta esitatud põhjendustes on viidatud siseministri 2001. aasta otsusele ja loetelule 69 vahejuhtumi kohta, mis leidsid aset 14. novembrist 2003 kuni 19. oktoobrini 2011.
58 Ent väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui Üldkohtu otsuse põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline rikkumine kaasa tuua kohtuotsuse tühistamist (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 75). Seega tuleb lisaks kontrollida, kas see õigusnormi rikkumine vaidlustatud kohtuotsuses muudab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 Üldkohtu tehtud järelduse õigusvastaseks või kas toimikumaterjalist nähtub hoopis, et 2014. aasta aktid olid igal juhul põhjendamata.
59 Sellega seoses nähtub 2014. aasta aktide kohta esitatud põhjendustest, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 11–15, et PKK vaidlusalusesse loetellu jätmiseks tugines nõukogu, kes võttis arvesse PKK terroriakte alates 1984. aastast ja eriti alates 2009. aastast tema ühepoolselt välja kuulutatud relvarahusid, asjaolule, et siseministri 2001. aasta otsus, mis oli PKK sellesse loetellu esimest korda kandmise alus, jäeti jõusse, ning eriti loetelule 69 vahejuhtumi kohta, mis leidsid aset 14. novembrist 2003 kuni 19. oktoobrini 2011 ning mis olid nõukogu hinnangul PKK‑le süüks pandavad „terroriaktid“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses.
60 Mis puudutab siseministri 2001. aasta otsust, mille alusel tehti loetelusse esmakanne, siis nähtub nendest põhjendustest, et nõukogu tuvastas, et selle võttis vastu pädev asutus ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, et Ühendkuningriigi valitsuse komitee viis korrapäraselt läbi selle otsuse läbivaatamist ja see oli endiselt jõus. Seetõttu täpsustas nõukogu, et ta viis läbi käesoleva kohtuotsuse punktides 49 ja 50 meenutatud kohtupraktikas nõutud uurimise ja jõudis järeldusele, et selle otsuse hilisemast arengust ei nähtu muutust, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse viidatud punktides. Need põhjendused on aga piisavalt täpsed ja konkreetsed, et PKK‑l oleks võimalik mõista põhjuseid, miks tugines nõukogu tema jätmisel vaidlusalusse loetellu eelkõige sellele otsusele, ning Üldkohtul teha selles suhtes kontrolli.
61 Mis puudutab loetelu 14. novembrist 2003 kuni 19. oktoobrini 2011 aset leidnud 69 vahejuhtumi kohta, siis viitas nõukogu 2014. aasta aktide põhjendustes eelkõige 17 intsidendile, mis toimusid 17. jaanuarist 2010 kuni 19. oktoobrini 2011 ning mis selle institutsiooni hinnangul ei olnud mitte ainult hilisemad alates 2009. aastast PKK ühepoolselt deklareeritud relvarahudest, vaid ka piisavalt hiljutised, et põhjendada selle organisatsiooni jätmist vaidlusalusesse loetellu 2014. aasta veebruaris ja juulis. Nende 17 kõige hiljutisema intsidendi osas täpsustas nõukogu nende toimumise täpse kuupäeva, linna või provintsi, nende laadi ning selle, kui palju oli kannatanuid ja kes nad olid.
62 Kuid vastupidi sellele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68, 77 ja 78 leidis, võimaldasid 2014. aasta aktide kohta esitatud põhjendused PKK-l mõista täpseid ja konkreetseid põhjuseid, miks nõukogu oli seisukohal, et hoolimata alates 2009. aastast ühepoolselt välja kuulutatud relvarahudest esines jätkuvalt oht, et see organisatsioon osaleb terroristlikus tegevuses. Seega olid nendes põhjendustes esitatud asjaolud piisavad, et PKK saaks mõista, mida talle ette heidetakse (vt analoogia alusel 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punktid 4 ja 142, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus K.P., C‑458/15, EU:C:2019:522, punktid 53 ja 54).
63 Tuleb lisada, et kuigi Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68, 77 ja 78, et PKK oli esitanud argumendid, et vaidlustada siseministri 2001. aasta otsus ja vaielda vastu 2014. aasta aktide kohta esitatud põhjendustes mainitud 69 vahejuhtumile, nähtub nendest punktidest 77 ja 78 ning PKK argumentatsioonist, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 45, et selles soovitakse vaidlustada nii viidatud faktiliste asjaolude tegelik asetleidmine kui ka nende õiguslik kvalifikatsioon, eesmärgita tõendada nõukogu põhjendamiskohustuse rikkumist, vaid soovides vaielda vastu nende aktide sisulisele õiguspärasusele ja tekitades nii nõukogu kohustuse tõendada, et põhjendused, millele ta tugines, on sisuliselt põhjendatud.
64 Kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, et 2014. aasta aktide kohta esitatud põhjendustes sisaldunud teabe nappus ei võimaldanud tal teha kohtulikku kontrolli vahejuhtumite üle, millele PKK vastu vaidles, sest need põhjendused ei sisaldanud ühtegi viidet asjaoludele, millele tuginedes nõukogu järeldas, et kõnealused vahejuhtumid on tõendatud, süüks pandavad PKK‑le ja vastavad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 kriteeriumidele, siis on oluline meenutada, et käesoleva kohtuotsuse punktides 53–55 viidatud kohtupraktika kohaselt ei tule Üldkohtul sisulise õiguspärasuse kontrolli teha mitte ainult nende asjaolude alusel, mis on esitatud vaidlusaluste aktide põhjendustes, vaid ka nende asjaolude alusel, mida nõukogu esitab vaidlustamise korral Üldkohtule, et tõendada nendes põhjendustes esitatud faktide sisulist põhjendatust.
65 Järelikult muudab käesoleva kohtuotsuse punktis 56 tuvastatud õigusnormi rikkumine õigusvastaseks järelduse, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80.
66 Seega tuleb nõustuda apellatsioonkaebuse viienda väitega ja kolmanda väitega osas, milles see puudutab Üldkohtu kaalutlusi seoses siseministri 2001. aasta otsusega.
67 Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise nõue tuleb rahuldada osas, milles Üldkohus tühistas 2014. aasta aktid põhjenduse puudumise tõttu, ilma et oleks vaja teha otsust väidetava õigusnormi rikkumiste kohta, millele viidatakse apellatsioonkaebuse teises ja neljandas väites, ega apellatsioonkaebuse kolmandas väites esitatud argumentide kohta, milles vaieldakse vastu Üldkohtu kaalutlustele seoses Ühendriikide asutuste otsustega.
Kuues ja seitsmes väide
68 Apellatsioonkaebuse kuues ja seitsmes väide, mida tuleb analüüsida koos, on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 95–98, 103–106 ja 110–114 vastu, milles Üldkohus otsustas, et 2015.–2017. aasta akte ei ole põhjendatud.
69 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95–98 ja 103–106 otsustas Üldkohus sisuliselt, et nõukogu rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna 2015.–2017. aasta aktide kohta esitatud põhjendustes on viidatud siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsusele ja sellele, et pärast läbivaatamist jäeti kehtima Ühendriikide valitsuse otsus kvalifitseerida PKK „välismaiseks terroriorganisatsiooniks“. Mis puudutab eelkõige siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsust, siis leidis Üldkohus, et nõukogu ei saanud tugineda viimati nimetatud otsusele PKK vaidlusalusesse loetellu jätmiseks, ilma väidetavate faktiliste asjaolude põhjendatust uurimata ja püüdmata neid tõendada, mida nendes põhjendustes aga ei tehtud. Lisaks ei toonud nõukogu nendes esile põhjusi, miks ta leidis, et see riigisisene otsus võimaldas õiguslikult piisavalt järeldada, et endiselt esines oht, et PKK osaleb terroristlikus tegevuses. Selles kontekstis märkis Üldkohus samuti, et PKK oli vaielnud vastu siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsuses nimetatud vahejuhtumitele 26. mail 2015 Üldkohtule esitatud hagi muutmise avalduses.
70 Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110–114, et nõukogu ei vastanud õiguslikult piisavalt argumentidele, mille PKK esitas otsuse 2015/521 ja rakendusmääruse nr 2015/513 vastuvõtmiseni viinud menetluse käigus 6. märtsil 2015 saadetud kirjas. Üldkohtu hinnangul on selles suhtes ebapiisav 2015.–2017. aasta aktide kohta esitatud põhjendustes sisalduv täpsustus, milles nõukogu märkis, et ta otsis, kuid tulemusetult tema valduses olevaid tõendeid, mis räägiksid PKK nime vaidlusalusest loetelust kustutamise poolt. Lisaks leidis Üldkohus, et nõukogu 27. märtsi 2015. aasta kiri, millega PKK-le anti teada selle otsuse ja selle määruse põhjendused, ei saa seda ebapiisavat põhjendust parandada. Esiteks saadeti see kiri pärast nimetatud otsuse ja määruse vastuvõtmist. Teiseks märkis Üldkohus, et kuigi selles kirjas oli märgitud, et rühmituse „Islamiriik“ vastu võitlevate kurdirühmituste olemasolu ei mõjuta nõukogu hinnangut PKK terroriaktides osalemise ohu säilimise kohta, jättis see institutsioon täpsustamata asjaolud, mille alusel ta järeldas, et see oht on püsiv.
Poolte argumendid
71 Nõukogu, keda toetavad Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon, väidab apellatsioonkaebuse kuuendas ja seitsmendas väites, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta esiteks leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95–99 ja 103–109, et 2015.–2017. aasta aktide põhjendused olid ebapiisavad, kuna nende aktide kohta esitatud põhjendused olid koostatud Ühendkuningriigi asutuste vastu võetud riigisiseste otsuste ja Ühendriikide asutuste otsuste alusel, millega vaadati uuesti läbi nimetatud asutuste aktid, mille alusel PKK nimi esimest korda vaidlusalusesse loetellu kanti. Nõukogu arvates tuleneb see õigusnormi rikkumine asjaolust, et Üldkohus rajas oma hinnangu vääralt ainult ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6, kuigi ta oleks pidanud nende riigisiseste läbivaatamisotsuste suhtes kohaldama ühise seisukoha artikli 1 lõiget 4. Neil asjaoludel leiab nõukogu, et ta ei olnud kohustatud kontrollima nende riigisiseste otsuste aluseks olevaid asjaolusid ega esitama tõendeid nende faktiliste asjaolude sisulise põhjendatuse kohta, mis oleks tulnud vaidlustada riigisiseses kohtus. Teiseks seab nõukogu kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktid 110–114, kuna Üldkohus leidis nendes, et nõukogu ei vastanud õiguslikult piisavalt tema menetluses PKK esitatud argumentidele. Ta väidab sellega seoses, et tema 27. märtsi 2015. aasta kiri, mis oli lisatud otsuse 2015/521 ja rakendusmääruse nr 2015/513 kohta esitatud põhjendustele, vastas piisavalt nendele argumentidele.
72 PKK väidab, et kõiki asjaolusid, millele nõukogu tugines, et tõendada jätkuvat ohtu, et ta osaleb terroristlikus tegevuses, saab liidu kohtus vaidlustada sõltumata sellest, kas need asjaolud nähtuvad pädeva asutuse otsusest või muudest allikatest. Asjaolusid, mida saab vaidlustada vastavalt kas liidu kohtus või riigisisestes kohtutes, ei ole vaja eristada. Igal juhul ei esitanud nõukogu 2015.–2017. aasta aktide kohta esitatud põhjendustes põhjusi, miks siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsus puudutas „terroriakti“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses, samas kui mõiste „terrorism“ määratlused riigi ja liidu tasandil erinevad. Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110–114 toodud kaalutlusi, siis väidab PKK, et kogu teave, mis on seotud rahaliste vahendite külmutamise loetellu kandmise põhjendustega, ei pea sisalduma mitte asjasse puutuva akti teatavakstegemise kirjas, vaid selle akti kohta esitatavates põhjendustes.
Euroopa Kohtu hinnang
73 Kõigepealt, nagu nähtub apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsist, väidab nõukogu ekslikult, et 2015.–2017. aasta aktid kuuluvad nii ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kui ka selle ühise seisukoha artikli 1 lõike 6 kohaldamisalasse. Järelikult väidab ta samade argumentidega vääralt ka seda, et PKK ei saa neid akte vaidlustada osas, milles need tuginevad käesoleva kohtuotsuse punktis 71 viidatud riigisisestele uuesti läbivaatamise otsustele. Lisaks, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 53 ja 54 meenutatud kohtupraktikale võib puudutatud isik või üksus rahaliste vahendite külmutamise loetelusse jätmise peale esitatavas hagis vaidlustada kõik asjaolud, millele nõukogu tugineb, et tõendada terroristlikus tegevuses jätkuva osalemise ohtu, sõltumata sellest, kas andmed pärinevad pädeva asutuse riigisisestest otsusest või muudest allikatest.
74 Tuleb siiski tõdeda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99 ja 105, et nõukogu on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna 2015.–2017. aasta aktide kohta esitatud põhjendused põhinevad siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsusel. Vastupidi sellele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides otsustas, ei olnud nõukogu kohustatud nende aktide põhjendustes tõendama selle uuesti läbivaatamise otsuse aluseks olevate niisuguste faktiliste asjaolude sisulist õigsust, millel põhinesid nende aktide kohta esitatud põhjendused PKK vaidlusalusesse loetellu jätmiseks, ega kvalifitseerima selle põhjenduse raames neid faktilisi asjaolusid ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõigete 3 ja 4 alusel. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 52–55 viidatud kohtupraktikale ei puuduta nimelt Üldkohtu nõutud tõendamine mitte põhjendamiskohustust, vaid nende aktide sisulist õiguspärasust, mis ei ole seotud esimeses kohtuastmes esitatud seitsmenda väitega, millega vaidlustatud kohtuotsuses nõustuti.
75 Ent käesoleva kohtuotsuse punktis 58 meenutatud kohtupraktikat arvestades tuleb lisaks kontrollida, kas see vaidlustatud kohtuotsuses sisalduv õigusnormi rikkumine muudab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 Üldkohtu tehtud järelduse õigusvastaseks või nähtub toimikumaterjalidest vastupidi, et 2015.–2017. aasta aktid olid igal juhul põhjendamata.
76 Selle kohta nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 16 ja 17 esitatud 2015.–2017. aasta aktide põhjenduste ülevaatest, et nõukogu uuris PKK vaidlusalusesse loetellu jätmiseks sõltumatult siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsuses esitatud teavet, kontrollides muu hulgas, kas selle otsuse aluseks olevad põhjendused kuuluvad ühise seisukoha 2001/931 tähenduses mõiste „terroriaktid“ alla, tuletades samas meelde Üldkohtu praktikat, mille kohaselt on siseminister selle ühise seisukoha järgi „pädev asutus“. Nõukogu täpsustas selles veel, et juba sellest otsusest üksi – nagu ka muudest otsustest, mille olid vastu võtnud kolm riigisisest ametiasutust ja millele nendes põhjendustes viidati – piisas PKK asjasse puutuvasse loetellu jätmiseks.
77 Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 18 ja 19, ei olnud 2015.–2017. aasta aktide kohta esitatud põhjendustes lihtsalt viidatud siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsusele, vaid need sisaldasid lisas A selle otsuse üksikasjalikku kirjeldust, milles täpsustati muu hulgas mõiste „terrorism“ määratluse – millel see otsus põhines – ulatust riigisisesel tasandil, ja asjaolu, et see võeti vastu siseministri 2001. aasta otsuse uuesti läbivaatamise menetluse tulemusel. Täpsemalt täpsustas nõukogu selle A lisa punktis 17, et järeldamaks, et PKK osaleb jätkuvalt terroristlikus tegevuses, tugines siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsus eelkõige PKK hiljutistele terroriaktidele, tuues näitena välja kaks rünnakut, mille pani 2014. aasta mais ja augustis toime väidetavalt PKK.
78 Sellega seoses tuleb märkida, et viited, mille kohaselt „2014. aasta augustis ründas PKK Türgis soojusenergiajaama ja röövis kolm Hiina inseneri“, ei olnud piisavalt täpsed ja konkreetsed, kuna neis ei ole täpsustatud konkreetset kuupäeva, linna või provintsi, kus see väidetav rünne aset leidis. Mis puudutab seda väidetavat rünnakut, siis võis Üldkohus seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 õiguspäraselt järeldada, et põhjendused on ebapiisavad.
79 Kuid see järeldus 2014. aasta augustis väidetavalt toime pandud rünnaku kohta ei saa viia 2015.–2017. aasta aktide tühistamiseni põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu, kuna nende aktide kohta esitatud põhjendused põhinesid ka muudel asjaoludel, mille alusel olid need aktid piisavalt põhjendatud. Nimelt on nende põhjenduste A lisa punktis 17 samuti mainitud veel ühte rünnakut, mis pandi toime „13. mail [2014], milles sai uue sõjaväelise eelposti ehituskohas Tuncelis (Türgi) haavata kaks sõdurit“, ning punktis 18 viidatud PKK 2014. aasta oktoobris tehtud hoiatusele, et kui Türgi Vabariik ei sekku võitlusse rühmituse „Islamiriik“ vastu, variseb kokku habras rahuprotsess, milles ta osales.
80 Ent vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99, võimaldasid 2015.–2017. aasta aktide kohta esitatud põhjendused seega PKK-l mõista täpseid ja konkreetseid põhjuseid, mis viisid nõukogu siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsuses esitatu alusel järeldusele, et oht, et ta osaleb terroristlikus tegevuses, püsis vaatamata alustatud rahuprotsessile. Seega olid põhjendustes sisalduvad nõuetekohaselt põhjendatud asjaolud piisavad selleks, et PKK mõistaks, mida talle ette heideti (vt analoogia alusel 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punktid 4 ja 142, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus K. P., C‑458/15, EU:C:2019:522, punktid 53 ja 54).
81 Kuna Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103, et PKK oli esitanud argumendid, mille eesmärk oli vaidlustada siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsuses nimetatud vahejuhtumite süükspandavus PKK‑le, nagu seda on kirjeldatud 2015.–2017. aasta aktide A lisas, ning nende aktide kvalifitseerimine terroriaktideks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses, siis tuleb tõdeda, et nende argumentidega soovitakse vaidlustada nimetatud faktiliste asjaolude tõelevastavus ja nende õiguslik kvalifikatsioon, kuid ei soovita tõendada põhjendamiskohustuse rikkumist nõukogu poolt, vaid vaielda vastu nende aktide sisulisele õiguspärasusele, tekitades nii nõukogu kohustuse tõendada, et põhjendused, millele ta tugines, on sisuliselt põhjendatud.
82 Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110–114, et otsuse 2015/521 ja rakendusmääruse nr 2015/513 kohta esitatud põhjendused ei vasta piisavalt PKK 6. märtsi 2015. aasta kirjas esitatud argumentidele. Üldkohtu hinnangul ei saanud nõukogu 27. märtsi 2015. aasta kiri seda puudust parandada, arvestades selle sisu ja seda, et see saadeti pärast nimetatud otsuse ja rakendusmääruse vastuvõtmist. PKK väidab aga, et nõukogu ei oleks pidanud vastama tema argumentidele mitte kirjaga, vaid esitatud põhjendustes endis.
83 Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 48, peab nõutud põhjendus vastama akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile, mis tähendab, et põhjenduse piisavust ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka selle konteksti silmas pidades. Seega ei ole muu hulgas nõutud, et põhjendused vastaksid üksikasjalikult seisukohtadele, mille huvitatud isik on enne asjaomase akti vastuvõtmist temaga konsulteerimisel esitanud, eelkõige juhul, kui see akt tehti huvitatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust.
84 Käesolevas asjas anti PKK‑le otsuse 2015/521 ja rakendusmäärusega nr 2015/513 seotud põhjendustest teada nõukogu 27. märtsi 2015. aasta kirjaga, milles see institutsioon vastas PKK 6. märtsi 2015. aasta kirjas esitatud argumentidele.
85 Esiteks, kuna need esitatud põhjendused ja nõukogu kiri edastati PKK‑le samal ajal, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 vääralt, et selles nõukogu kirjas sisalduvaid täpsustusi ei saa arvesse võtta samades põhjendustes toodud põhjenduse piisavuse hindamisel.
86 Teiseks nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 114 endast, et nõukogu oli oma 27. märtsi 2015. aasta kirjas täpsustanud, et rühmituse „Islamiriik“ vastu võitlevate kurdirühmituste olemasolu ei mõjuta tema hinnangut PKK terroriaktides osalemise ohu jätkumise kohta ja seega, et nõukogu vastas PKK 6. märtsi 2015. aasta kirjas esitatud argumentidele piisavalt täpselt ja konkreetselt, mistõttu viimasel oli võimalik mõista nende 2015. aasta otsuste põhjendusi ja Üldkohtul teha oma kohtulikku kontrolli.
87 Tuleb lisada, et arvestades PKK argumente, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 72, tuleb nõukogu samas kirjas sisalduvaid täpsustusi pidada otsuse 2015/521 ja rakendusmääruse nr 2015/513 kohta esitatud põhjendustes sisalduva põhjenduse konteksti kuuluvateks ning seega PKK-le teadaolevateks käesoleva kohtuotsuse punktis 48 meenutatud kohtupraktika tähenduses. Täpsemalt võimaldavad selles kirjas toodud täpsustused PKK‑l mõista, et esitatud põhjendustes märgitud põhjendus võeti vastu 6. märtsi 2015. aasta kirjas esitatud argumente arvestades, ja teada saada, millised on täpselt põhjused, miks nõukogu nendega ei arvestanud.
88 Tõsi, Üldkohus leidis küll vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114, et lisaks sellele vastusele oleks nõukogu pidanud täpsustama konkreetseid asjaolusid, mille põhjal ta järeldas, et see oht on jätkuvalt olemas. Kuid tuleb asuda seisukohale, et tehes selle järelduse, rikkus Üldkohus õigusnormi, sest ta määratles vääralt nõukogul lasuva kohustuse ulatuse, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 52–55 ja 83 meenutatud kohtupraktikat, mille kohaselt peab see institutsioon asjaomase otsuse põhjendustes vastama huvitatud isiku seisukohadele, mille viimane on esitanud temaga konsulteerimisel enne otsuse vastuvõtmist, olemata siiski kohustatud selles põhjenduses endas tõendama väidetavate faktiliste asjaolude sisulist õigsust või andma nendele faktilistele asjaoludele õiguslikku kvalifikatsiooni.
89 Järelikult on käesoleva kohtuotsuse punktides 74 ja 88 välja toodud õigusnormi rikkumised niisugused, et need muudavad õigusvastaseks järelduse, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115.
90 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb nõustuda apellatsioonkaebuse seitsmenda väitega ja kuuenda väitega osas, mis puudutab 2015.–2017. aasta aktide põhjendust, mis põhines siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsusel.
91 Järelikult tuleb käesolev apellatsioonkaebus tunnistada põhjendatuks osas, milles palutakse vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles sellega rahuldati 2015.–2017. aasta aktide peale esitatud tühistamishagi põhjenduste puudumise tõttu, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuse kuuenda väite raames esitatud argumente, millega vaidlustatakse Üldkohtu kaalutlused seoses Ühendriikide asutuste otsustega.
92 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1–11, 13 ja 14, millega Üldkohus tühistas vaidlusalused aktid.
Üldkohtule esitatud hagi
93 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.
94 Kuna Üldkohus ei teinud otsust esimeses kohtuastmes esitatud hagi teise kuni kuuenda ja kaheksanda väite kohta, leiab Euroopa Kohus, et menetlusstaadium ei võimalda käesolevas vaidluses otsust teha. Seega tuleb saata kohtuasi Üldkohtusse tagasi ning teha otsus kohtukulude kohta edaspidi.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta kohtuotsuse PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788) resolutsiooni punktid 1–11, 13 ja 14.
2. Saata kohtuasi tagasi uueks arutamiseks Euroopa Liidu Üldkohtule.
3. Otsustada kohtukulude jaotus edaspidi.
Allkirjad