KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 28. jaanuaril 2016(1)
Kohtuasi C‑613/14
James Elliott Construction Limited
versus
Irish Asphalt Limited
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus))
ELTL artikkel 267 – Euroopa Kohtu pädevus – Mõiste „institutsioonide poolt vastu võetud akt” – Euroopa Standardikomitee (CEN) poolt Euroopa Komisjoni mandaadi alusel avaldatud Euroopa standard EN 13242:2002 – Direktiiv 89/106/EMÜ ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta – Euroopa standardi EN 13242:2002 integreerimine siseriiklikku õigusse – Ehituses kasutatav kivitäitematerjal – Toote standardile vastavuse kontrollimise meetod ja aeg – CE-märgis – Direktiiv 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord – Kohaldamisala – Tuginemise võimalus eraõiguslike isikute vahelises vaidluses
Sisukord
I. Õiguslik raamistik
A. Euroopa Liidu õigus
1. Direktiiv 89/106
2. Standard EN 13242:2002
3. Direktiiv 98/34
B. Iiri õigus
II. Faktilised asjaolud ja menetlus liikmesriigi kohtus
III. Eelotsuse küsimuste analüüs
A. Esimese eelotsuse küsimuse punkt a: Euroopa Kohtu pädevus tõlgendada eelotsuse korras ühtlustatud tehnilisi standardeid
1. Uue lähenemisviisi direktiivide kasutamine ei või kahjustada Euroopa Kohtu eelotsusepädevust
2. Komisjon teostab märkimisväärset kontrolli CEN-i ühtlustatud tehniliste standardite väljatöötamise menetluse üle
3. CEN-i kui standardiasutuse toimimise tingimused määrab Euroopa Liit.
B. Esimene eelotsuse küsimus, punkt b: ühtlustatud standardile EN 13242:2002 vastavuse tõendusmeetodid
C. Kolmas eelotsuse küsimus: direktiivile 89/106 vastavate toodete kasutusotstarbeks kõlblikkuse eeldus
D. Neljas eelotsuse küsimus: ühtlustatud standardis EN 13242:2002 sätestatud maksimaalne väävlisisaldus
E. Viies eelotsuse küsimus: CE-märgise kasutamine
F. Teine eelotsuse küsimus: direktiivi 98/34 ja CIA Security International ja Unilever kohtupraktika kohaldamine
IV. Ettepanek
1. Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) esitas ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse, milles ta palub Euroopa Kohtul tõlgendada: a) nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/106/EMÜ ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta(2) teatavaid sätteid, b) Euroopa Standardikomitee (edaspidi „CEN”) poolt vastu võetud, ühtlustatud Euroopa standardit EN 13242:2002 (edaspidi „standard EN 13242:2002”) ja c) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord(3).
2. Eelotsusetaotlus esitati ehitusettevõtja James Elliott Construction Limited (edaspidi „James Elliott”) ja äriühingu Irish Asphalt Limited (edaspidi „Irish Asphalt”) vahelises kohtuvaidluses lepingutingimuste rikkumise üle. Viimati nimetatud äriühing tarnis esimesele Clause 804 tüüpi kivitäitematerjali, mis väidetavalt ei vastanud kvaliteedinõuetele, mis olid kehtestatud standardiga EN 13242:2002, mis on Iirimaal rakendatud Iirimaa Riikliku Standardiameti (National Standards Authority of Ireland, edaspidi „NSAI”) poolt standardiga I.S. EN 13242:2002.
3. Selle kohtuasjaga esitatakse Euroopa Kohtule esimest korda otseselt küsimus, kas ta on pädev eelotsuse korras otsustama CEN‑i poolt vastu võetud ja seejärel liikmesriigi tehniliseks standardiks muudetud ühtlustatud tehnilise standardi tõlgendamise üle, lisaks mitmesugustele küsimustele ühtlustatud standardi sisu tõlgendamise ja sellele eraõiguslike isikute vahelises õigusvaidluses tuginemise võimalikkuse kohta.
I. Õiguslik raamistik
A. Euroopa Liidu õigus
4. Ehituskaupade vaba liikumist siseturul raskendanud tehnilised takistused kõrvaldati ühtlustamisele „uut lähenemisviisi” kohaldava direktiiviga, konkreetselt direktiiviga 89/106, millega kehtestatakse nendele toodetele olulised nõuded. Iga toote kohta tehniliste kirjelduste väljatöötamise tegi komisjon ülesandeks CEN‑ile kui Euroopa standardiasutusele. Kivitäitematerjalide kohta andis komisjon CEN‑ile mandaadi M/125, mille täitmiseks võttis CEN vastu standardi EN 13242:2002 „Ehitustöödel ja tee-ehituses kasutatavate sidumata ja hüdrauliliselt seotud materjalide täiteained”(4).
5. Direktiiv 89/106 tunnistati hiljem kehtetuks ja asendati määrusega (EL) nr 305/2011(5). Samuti muudeti hiljem standardit EN 13242:2002 2007. aastal(6), kuid need muudatused ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatavad.
6. Et komisjon saaks tuvastada tulevasi tehnilisi takistusi, oli nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiiviga 83/189/EMÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord(7), kehtestatud tehnilistest eeskirjadest teavitamise korra, mis võimaldaks kindlaks teha valdkonnad, mis vajavad ühtlustamist nn uue lähenemisviisi direktiividega. Direktiiv 83/189 asendati pärast korduvat muutmist direktiiviga 98/34, mis on direktiiviga 98/48/EÜ(8) muudetud versioonis käesolevale kohtuasjale kohaldatav. Seda tehniliste takistuste kõrvaldamise korda muudeti hiljuti ja see kodifitseeriti direktiiviga (EL) 2015/1535(9).
1. Direktiiv 89/106
7. Tehniliste tõkete kaotamiseks ehitustoodete sektoris ja nende vaba liikumise hoogustamiseks siseturul toimus direktiiviga 89/106 mitteammendav ühtlustamine, mis järgis nõukogu 7. mai 1985. aasta otsuses(10) sätestatud uut lähenemisviisi. Nõukogu hinnangul on otsuse artiklis 3 viidatud olulistele nõuetele, mis on kohaldatavad ehitustöödele, mis mõjutavad toodete omadusi, mis on nimetatud direktiivi I lisas (mehhaaniline vastupidavus ja stabiilsus, tuleohutus, hügieen, tervis ja keskkond, ohutus kasutamisel, kaitse müra eest ning energiasäästlikkus ja soojapidavus).
8. Selle direktiivi artikli 4 lõike 2 punktis a on ette nähtud ehitustoodete ohutusnõuetele vastavuse tõendamise põhivahendina nende vastavus „siseriiklikele standarditele, millesse võetakse üle ühtlustatud standardid, mille viited on avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas. Liikmesriigid avaldavad nimetatud siseriiklike standardite kohta viited”. Seda vastavust tähistatakse CE-märgisega.
9. Direktiivi 89/106 artikli 4 lõige 1 sätestab:
„[…]
Ühtlustatud standardid on käesoleva direktiivi tähenduses tehnilised kirjeldused, mille on vastu võtnud CEN või Cenelec või mõlemad, komisjoni poolt antud mandaatide alusel kooskõlas direktiiviga 83/189/EMÜ artiklis 19 osutatud komitee arvamuse põhjal ning kooskõlas komisjoni ja kahe nimetatud asutuse poolt 13. novembril 1984 allkirjastatud koostöö üldsätetega.”
10. Nagu võib täheldada, toimub direktiiviga 89/106 ehitustoodete oluliste nõuete minimaalne ühtlustamine ja selles viidatakse tehniliste kirjelduste osas standarditele, mille koostavad Euroopa standardiasutused edaspidi. Ühtlustatud tehniliste standardite kvaliteedi tagamiseks on direktiivi artiklis 7 ette nähtud, et need organisatsioonid töötavad standardid välja mandaatide alusel, mille annab komisjon direktiivis 83/189 sätestatud korras. Komisjon avaldab ühtlustatud tehnilised standardid ELT C-seerias.(11)
Ühtlustatud standarditele vastavate ehitustoodete puhul eeldatakse, et need vastavad direktiivile 89/106, mille artikli 6 lõikega 1 tagatakse nende vaba liikumine kõikide liikmesriikide territooriumil, välja arvatud juhul, kui on kohaldatav artikli 21 kaitseklausel.(12)
2. Standard EN 13242:2002
11. Komisjon võttis direktiivi 89/106 artikli 7 kohaselt 6. juulil 1998 vastu mandaadi M/125 CEN‑ile, et see töötaks välja tehnilise standardi konkreetset tüüpi ehitusmaterjali, nimelt kivitäitematerjalide kohta. CEN võttis selle mandaadi täitmiseks vastu standardi EN 13242:2002.
12. Mandaat M/125(13) sisaldab CEN‑ile antud ülesannet võtta ehituses kasutatavate kivitäitematerjalide kohta vastu tehnilised standardid, millega saaks teha need materjalid kõlblikuks selle väljendiga direktiivis 89/106 määratletud kasutusotstarvete jaoks.(14)
13. Mandaadi II peatüki punktid 8 ja 9(15) ja III peatüki punkt 2(16) sisaldavad juhiseid toote ühtlustatud standardi tehnilistele kirjeldustele vastavuse kontrollimise katsemeetodite kohta. III peatüki punkti 1 alusel koostatakse „[ü]htlustatud standardid […] selleks, et näidata, et need tooted, mis on esitatud I ja II lisas, vastavad olulistele nõuetele. Kuna üks direktiivi eesmärk on kõrvaldada kaubandustõkked, sõnastatakse sellest tulenevad standardid võimaluse piires toote toimivusena (direktiivi 89/106 artikli 7 lõige 2), võttes arvesse tõlgendusdokumente.”
14. CEN võttis mandaadi M/125 täitmiseks vastu standardi EN 13242:2002, mille punktis 2 „Viited normidele” on ette nähtud viitamine muudele CEN‑i tehnilistele standarditele(17) ja mille punktis 6 „Keemilised nõuded” on sätestatud:
„6.1 Üldteave
Vajaduse teha katseid käesoleva peatüki omaduste kindlaksmääramiseks ja deklareerimiseks sõltub kivitäitematerjali lõplikust kasutusotstarbest või päritolust. Kui on nõutav, tuleb teha 6. peatükis täpsustatud katsed, et kindlaks määrata vastavad keemilised omadused.
[…]
MÄRKUS 2 – Kui omadus ei ole nõutav, kasutatakse kategooriat „erinõueteta”.
MÄRKUS 3 – Kivitäitematerjali kasutuskoha siseriiklikus standardis võib olla juhiseid konkreetsete rakendusalade jaoks sobivate kategooriate valimiseks.
[…]
6.3 Üldväävel
Kui on nõutav, deklareeritakse standardi EN 1744-1:1998 11. peatüki järgi kindlaks määratud üldväävlisisaldus kivitäitematerjalis tabelis 13 täpsustatud vastava kategooria järgi.
Tabel 13
Maksimaalse üldväävlisisalduse kategooriad
[…]”
15. Nimetatud standardi lisa ZA punktis ZA.1 on tagatud, et standard on koostatud mandaadi alusel, mille komisjon on direktiivi 89/106 kohaldamisel andnud Euroopa Standardikomiteele, ja et sellele standardile vastavate täitematerjalide puhul eeldatakse, et need on kõlblikud otstarbekohaseks kasutuseks.(18)
16. Viited Euroopa Standardikomitee standardile avaldati Euroopa Liidu Teataja C-seerias 27. märtsil 2003.(19)
3. Direktiiv 98/34
17. Direktiivi 83/189 sisu ja selle muudatused kodifitseeriti ja asendati direktiiviga 98/34. Sisuliselt luuakse direktiiviga 98/34 õigusaktide ühtlustamist täiendav siseturul tehniliste takistuste tekke ennetamise kord. Sellega nähakse ette riiklike standardiasutuste koostatud tehniliste standardite teabesüsteem ja teine teabesüsteem liikmesriikide oma asutuste poolt vastu võetud tehniliste eeskirjade kohta.
18. Mõneti segadust tekitavas keelekasutuses on direktiivi 98/34 artiklis 1 tehtud vahet „standardil” ja „tehnilisel eeskirjal”(20) selle järgi, et tehnilised standardid on olemuselt vabatahtlikud, võrreldes tehniliste eeskirjadega, mis on kohustuslikud. Olemuse erinevus tuleneb sellest, et tehnilisi standardeid võtavad vastu eraõiguslikud asutused, nimelt liikmesriikide ja Euroopa standardiasutused, samas kui tehnilised eeskirjad on liikmesriikide ametiasutuste normatiivaktid. Tehnilised eeskirjad ja tehnilised standardid on Euroopa Liidu õiguses omavahel siiski väga tugevas vastastikuses toimes, eriti alates 1985. aastal õigusaktide ühtlustamise alal kasutusele võetud uuest lähenemisviisist siseturu arendamiseks.
19. Mõneti tõi selgust see, kui tehnilistest standarditest teavitamise õigusnormid eraldati nendest õigusnormidest, mis reguleerivad tehnilistest eeskirjadest teavitamise korda Määrus (EL) 1025/2012(21) sisaldab praegu Euroopa standardimise õigusnorme ja direktiiv 2015/1535 reguleerib tehnilistest eeskirjadest teavitamise korda.
20. Tehnilistest eeskirjadest teavitamise korda reguleerivad põhiliselt direktiivi 98/34 artiklid 8 ja 9. Artikliga 8 on liikmesriigid kohustatud edastama komisjonile oma tehniliste eeskirjade eelnõud.(22) Artiklis 9 on kehtestatud kolmekuuline tähtaeg, mille jooksul eelnõu edastanud riik ei tohi eelnõud lõplikult vastu võtta. Seda tähtaega pikendatakse, kui üks või mitu riiki esitab üksikasjalikud märkused, milles on märgitud, et teatavaks tehtud tehnilise eeskirja eelnõu võib takistada kaupade vaba liikumist, nagu ka siis, kui komisjon otsustab hakata välja töötama ühtlustavat õigusnormi.
B. Iiri õigus
21. CEN‑i koosseisulise liikmena sätestas NSAI standardi EN 13242:2002 sõna-sõnalt Iiri tehnilises standardis I.S. EN 13242:2002.
22. Iiri 1980. aasta kaupade müügi ja teenuste osutamise seaduse (Sale of Goods and Supply of Services Act, 1980; edaspidi „1980. aasta seadus”) artikliga 10 muudeti 1893. aasta kaupade müügi seaduse (Sale of Goods Act) artiklit 14, andes sellele uue redaktsiooni:
„1. Kui käesoleva seaduse muudest sätetest või muust käesoleva seaduse alusel vastu võetud õigusnormist ei tulene teisiti, ei kohaldu müügilepingu alusel tarnitud kaupade kvaliteedi või konkreetseks otstarbeks sobivuse kohta tuletatud tingimust ega garantiid.
2. Kui müüja müüb kaupa äritegevuse käigus, kohaldub tuletatud tingimus, et lepingu alusel tarnitud kaup on turustuskvaliteediga, välja arvatud järgmistel juhtudel:
a) kui esineb puudusi, millele on enne lepingu sõlmimist konkreetselt ostja tähelepanu juhitud või
b) puuduste korral, mis juhul, kui ostja enne lepingu sõlmimist kaupa uurib, oleks sellise uurimise käigus pidanud ilmnema.
3. Kaup on turustuskvaliteediga juhul, kui see on kõlblik vastavaks otstarbeks või otstarbeks, milleks sellist liiki kaupa tavaliselt ostetakse, ja sellise vastupidavusega, mida on mõistlik oodata, arvestades seda kirjeldavaid avaldusi, hinda (kui see on asjakohane) ja kõiki teisi asjakohaseid asjaolusid ning käesolevas seaduses esinevat mis tahes viidet mitteturustatavale kaubale tõlgendatakse vastavalt.
4. Kui müüja turustab kaupa äritegevuse käigus ja ostja teeb müüjale sõnaselgelt või kaudselt teatavaks erilise otstarbe, mille jaoks kaupa ostetakse, esineb tuletatud tingimus, et lepingu alusel tarnitud kaup on selleks otstarbeks mõistlikult kõlblik, olenemata sellest, kas tegemist on otstarbega, milleks sellist kaupa tavaliselt tarnitakse, välja arvatud juhul, kui asjaoludest selgub, et ostja ei tuginenud või ei saanud mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele.”
23. 1980. aasta seaduse artikli 55 kohaselt ei või juhul, kui ostja sõlmib ostutehingu tarbijana, artiklis 14 sätestatud tuletatud tingimusi välistada. Kui aga, nagu käesoleval juhul, ostja ei ole tarbija, siis võib artikli 14 sätteid poolte kokkuleppel muuta, kohandada või täiesti välja jätta.
24. Käesolevas kohtuasjas lepingupooled ei muutnud, kohandanud ega jätnud välja 1980. aasta seaduse artikli 14 lõigete 2 ja 4 tuletatud tingimusi ning seetõttu otsustas High Court, et need on lepingu osa.
II. Faktilised asjaolud ja menetlus liikmesriigi kohtus
25. James Elliott esitas äriühingu Irish Asphalt vastu hagi Iirimaal algselt teedeehituses ja hoonete ehituses kvaliteetse täitematerjalina kasutatud Clause 804 täitematerjalina tuntud kivitäitematerjali tarnimise lepingu rikkumise asjas. James Elliott oli kasutanud seda täitematerjali Dublinis Ballymuni noortekeskuse ehitamisel. Irish Asphalt tarnis täitematerjali James Elliottile ajavahemikul 27. augustist 17. detsembrini 2004 hinnaga kokku 25 000 eurot pluss käibemaks.
26. Kui hoone oli valmis, hakkas hoone põrandates ja seintes ilmnema pragusid, sellisel määral, et hoonet ei saanud kasutada. James Elliott võttis vastutuse ja tegi remonditööd kogumaksumusega vähemalt 1 550 000 eurot. Kuna James Elliot leidis, et kahjud oli tekitanud nn püriidikerkeks nimetatav nähtus, mis on tema arvates tingitud sellest, et Clause 804 täitematerjal, mida Irish Asphalt tarnis Elliott Constructionile, sisaldas püriiti, nõudis ta sellelt ettevõtjalt lepingu rikkumise eest hüvitist, kuid edutult.
27. 13. juunil 2008 esitas James Elliot äriühingu Irish Asphalt vastu kahju hüvitamise hagi. High Court otsustas oma 25. mai 2011. aasta kohtuotsuses, et kahju oli tingitud püriidikerkest seetõttu, et äriühingu Irish Asphalt tarnitud täitematerjal sisaldas framboidset püriiti.
28. High Court oli seisukohal, et ettevõtjate vahel sõlmitud lepingus oli nõutud Clause 804 täitematerjali tarnimist vastavalt tehnilisele kirjeldusele Iiri täitematerjalide standardis (I.S. EN 13242:2002), millega rakendatakse standardit EN 13242:2002. Olles analüüsinud tõendeid mitmesuguste katsete kohta, mida tehti täitematerjaliga, mis võeti hoonest 2009. aastal – s.o viis aastat pärast täitematerjali tarnimist ja kasutamist selle hoone ehitamiseks, otsustas High Court, et materjal ei vastanud standardile mitmes aspektis, eelkõige väävlisisalduse poolest. High Courti hinnangul oli Irish Asphalt rikkunud James Elliottiga sõlmitud lepingust tulenevat kohustust tarnida vastavalt 1980. aasta seaduse artikli 14 lõikele 2 turustuskvaliteediga ja tarnijale teatatud kasutusotstarbeks kõlblikku täitematerjali.
29. Irish Asphalt kaebas High Courti kohtuotsuse peale edasi Supreme Courtile, kuid kaebuse menetlemise ajal tunnistas, et hoonele tekitatud kahju oli tingitud püriidikerkest. Supreme Court tegi 2. detsembril 2014 kohtuotsuse liikmesriigi õiguse küsimustes, jättes apellatsioonkaebuse rahuldamata ja tuvastades, et High Courti järeldusi väävlisisalduse kohta kinnitasid tõendid ja et selle kohtu hinnang faktilistele asjaoludele oli põhjendatud ning ei olnud alust seda muuta.
30. Supreme Court jättis siiski lahendamata apellatsioonkaebuse Euroopa Liidu õiguse rakendamisega seonduvates aspektides, sest tal oli kahtlusi seoses Euroopa tehniliste standardite õigusliku laadiga ja nendele tuginemisega eraõiguslike poolte lepingulistes suhetes, standardi EN 13242:2002 tõlgendamisega ja kaupade müüki käsitlevatest Iiri standarditest eelnevalt teatamise kohustustega. Seepärast otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a. Kui eraõigusliku lepingu tingimused kohustavad poolt tarnima toodet, mis on toodetud kooskõlas siseriikliku standardiga, mis on vastu võetud Euroopa sellise standardi rakendamiseks, mis omakorda on kehtestatud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/106/EMÜ ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta sätete kohaselt antud Euroopa Komisjoni mandaadi alusel, siis kas selle standardi tõlgendamine on küsimus, mille osas võib taotleda ELTL artikli 267 alusel Euroopa Liidu Kohtult eelotsust?
b. Kui vastus küsimusele 1a on jaatav, siis kas standardi EN 13242:2002 kohaselt on nõutav, et selle standardi järgimist või rikkumist saab tõendada üksnes standardis EN 13242:2002 viidatud Euroopa Standardikomitee (ilma mandaadita antud) standardite järgi läbi viidud katsete tulemustega, kui need katsed on läbi viidud tootmise ja/või tarnimise ajal; või võib selle standardi (ja vastavalt ka lepingu) rikkumist tuvastada hiljem läbi viidud katsete tulemustega, kui selliste katsete tulemused tõendavad loogiliselt standardi rikkumist?
2. Kui siseriiklik kohus arutab eraõiguslikku lepingu rikkumise hagi, mis käsitleb toodet, mis on toodetud kooskõlas Euroopa standardiga, mis on välja antud Euroopa Komisjonilt ehitustoodete direktiivi kohaselt saadud mandaadi alusel, siis kas ta on kohustatud jätma kohaldamata siseriikliku õiguse sätted, millest tulenevad turustatavuse ja otstarbeks kõlblikkuse või kvaliteediga seotud tingimused, tuginedes sellele, et seadusest tulenevad tingimused või nende kohaldamine loovad standardeid või kehtestavad tehnilisi kirjeldusi või nõuded, millest ei ole Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord) sätetega kooskõlas teavitatud?
3) Kas siseriiklik kohus – kes arutab eraõigusliku lepingu rikkumise hagi, mis väidetavalt tuleneb sellest, et on rikutud turustatavuse või kasutuskõlblikkuse tingimust (mida saab poolte vahel sõlmitud lepingusse tuletada seadusest ja mida nad ei ole muutnud ega kohaldamata jätnud) seoses tootega, mis on toodetud kooskõlas standardiga EN 13242:2002 – on kohustatud lähtuma eeldusest, et sellel tootel on turustuskvaliteet ja see on otstarbeks kõlblik, ja kas sel juhul võib sellist eeldust ümber lükata üksnes tõenditega, mis näitavad standardi EN 13242:2002 rikkumist ja on saadud katsete abil, mis on läbi viidud toote tarnimise ajal ja kooskõlas nimetatud standardis viidatud katsete ja protokollidega?
4. Kui vastus nii küsimusele 1a kui ka 3 on jaatav, siis kas standardiga EN 13242:2002 või selle alusel on kehtestatud täitematerjali lõpliku väävlisisalduse piirmäär, mistõttu selle piirmäära järgimine oli nõutav muu hulgas selleks, et tekiks turustatavuse või kasutuskõlblikkuse eeldus?
5. Kui vastus nii [küsimusele] 1a kui ka 3 on jaatav, siis kas standardi EN13242:2002 lisaga ZA ja/või ehitustoodete direktiivi (89/106/EMÜ) artikliga 4 loodud eeldusele tuginemiseks on vajalikud tõendid selle kohta, et tootel oli CE-märgis?”
31. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 30. detsembril 2014 ja kirjalikus menetluses esitasid oma seisukohad James Elliott, Irish Asphalt, komisjon ja Iirimaa valitsus.
32. Avalikul kohtuistungil, mis peeti 19. novembril 2015, esitasid suulisi märkusi James Elliotti, Irish Asphalti, komisjoni ja Iirimaa esindajad.
III. Eelotsuse küsimuste analüüs
33. Käesolevas kohtuasjas Supreme Courti esitatud eelotsuse küsimuste vastuvõetavus on minu arvates selge. Tegelikult oli ainult Iirimaa seisukohal, et kohtuvaidlus James Ellioti ja Irish Asphalti vahel puudutab puhtalt riigisisest olukorda või kaubandussuhet (kahe Iiri ettevõtja vahelise lepingu rikkumine), mis piirdub Iirimaaga ja mille tagajärjed tulenevad Iirimaa seadusest ning mille tõttu ei ole tema arvates kohaldatav ükski Euroopa Liidu õigusnorm, mille kehtivus või tõlgendamine tekitaks kahtlusi.
34. Iirimaa valitsuse argument ei ole vastuvõetav, sest ma arvan – nagu Supreme Court –, et kohtuvaidluse lahendamiseks on vaja tõlgendada standardit EN 13242:2002, mis on vastu võetud vastavalt direktiividele 89/106 ja 98/34 ja integreeritud Iiri tehnilisse standardisse I.S. EN 13242:2002. Võimaliku lepingu rikkumise üle on pädev otsustama Supreme Court, kuid tema hinnangu tingimuseks võib olla liidu õiguse tõlgendamine, see on asjaolu, mille korral Euroopa Kohus peab ennast pädevaks vastama eelotsuse korras küsimustele, mille esitavad talle liikmesriikide kohtud.(23)
A. Esimese eelotsuse küsimuse punkt a: Euroopa Kohtu pädevus tõlgendada eelotsuse korras ühtlustatud tehnilisi standardeid
35. Supreme Court küsib, kas Euroopa Kohus on ELTL artikli 267 alusel pädev tõlgendama eelotsuse korras ühtlustatud tehnilist standardit. Eelotsuse küsimuse vastuvõetavus, nagu ka selle asjakohasus ja olulisus on vaieldamatu, seda enam, et Euroopa Kohtul ei ole seni olnud võimalust selle probleemi üle otseselt otsustada.
36. Vastamiseks on vaja analüüsida, kas CEN‑i ühtlustatud tehnilisi standardeid, mis on vastu võetud komisjoni mandaadi alusel ja avaldatud ELT C‑seerias, võib nende kehtivuse ja tõlgendamise kohta eelotsuse küsimuste esitamiseks kvalifitseerida „liidu institutsioonide, organite ja asutuste õigusaktide[ks]”.
37. Nii komisjon kui ka Irish Asphalt väidavad oma kirjalikes seisukohtades, et Euroopa Kohus juba lahendas selle küsimuse kohtuasjas Latchways ja Eurosafe Solutions. Leian, vastupidi, et selles kohtuotsuses Euroopa Kohus tuvastas ainult, et klassi A1 ankurdusseadmeid käsitlevad standardi EN 795 sätted ei kuulu direktiivi 89/686 kohaldamisalasse, sest need ei ole ühtlustatud tehnilised kirjeldused ning seetõttu ei võtnud komisjon neid vastu ning need olid Euroopa Liidu Teatajast sõnaselgelt välja jäetud. Ta järeldas sellest eeldusest, et need ei kuulu seega ka liidu õiguse hulka ja seetõttu ei ole Euroopa Kohus pädev neid tõlgendama.(24)
38. Minu arvates ei saa kohtuotsusest Latchways ja Eurosafe Solutions tuletada a sensu contrario, et Euroopa Kohus oleks ennast tunnistanud pädevaks, kui standard EN 795 oleks ühtlustatud tehniline standard vastavalt direktiivile 89/686.(25) Veelgi enam, sel juhul ei otsustanud Euroopa Kohus ühtlustatud standardite õigusliku olemuse üle,(26) kuigi selle analüüsimist pidas ta tingimata vajalikuks selleks, et hinnata, kas ühtlustatud standardite kohta saab esitada eelotsuse küsimusi.
39. Supreme Court on seisukohal, et vastus tema esimesele küsimusele peaks olema eitav, sest riiklik standard, millega rakendatakse Euroopa standardit, mille on CEN välja töötanud direktiivi 89/106 kohaselt komisjoni antud mandaadi alusel, ei ole liidu institutsiooni, organi või asutuse poolt vastu võetud akt. James Elliott ja Iirimaa on samuti samal arvamusel ja põhjuseid, mis nad nimetavad, on põhiliselt kaks: ühelt poolt see, et CEN on olemuselt eraõiguslik, ja teiselt poolt see, et ühtlustatud tehnilised standardid ei ole siduvad. CEN on eraõiguslik mittetulundusühing, mida reguleerib Belgia õigus ja mille moodustavad 33 Euroopa riigi standardiorganisatsioonid, mis on kõik samuti eraõiguslikud üksused, nii et CEN‑i ei saa kvalifitseerida liidu institutsiooniks, organiks või asutuseks.(27) Iirimaa sõnul ei muuda asjaolu, et CEN töötab tehnilisi standardeid välja komisjoni määratud ülesandel, CEN‑i iseseisvust, sest ta võib vabalt mandaati vastu võtta või sellest keelduda.(28) Pealegi on CEN‑i ühtlustatud tehnilised standardid täitmiseks alati vabatahtlikud ja – nagu märgib James Elliott – nende rakendamise eest kohtulikult vastutusele võtmine töötaks vastu uue lähenemisviisi direktiividega õigusaktide ühtlustamise loogikale.
40. Need argumendid mind ei veena. Ütlen juba ette, et minu vastus esimesele küsimusele on jaatav ja et Euroopa Kohus peab tunnistama ennast pädevaks lahendama eelotsuse küsimusi ühtlustatud tehniliste standardite tõlgendamise kohta, nagu käesoleval juhul. Neid standardeid tuleb pidada ELTL artikli 267 tähenduses „liidu institutsioonide, organite ja asutuste õigusaktide[ks]”.
41. Minu arvamus põhineb kolmel argumendil, mille ma järgnevalt lahti kirjutan: a) uue lähenemisviisi direktiivide kasutamine ei või kahjustada Euroopa Kohtu eelotsusepädevust; b) komisjon teostab märkimisväärset kontrolli CEN‑i ühtlustatud tehniliste standardite väljatöötamise menetluse üle ja c) CEN‑i kui Euroopa Liidu standardimisasutuse toimimise tingimuseks on Euroopa Liidu tegevus.
1. Uue lähenemisviisi direktiivide kasutamine ei või kahjustada Euroopa Kohtu eelotsusepädevust
42. Direktiiv 89/106, millega ei toimu ehitustoodete, sealhulgas täitematerjalide tehniliste eeskirjade ammendavat ja üksikasjalikku ühtlustamist, on otseselt seotud standardiga EN 13242:2002. Direktiivis on sätestatud ehitusmaterjalide miinimumnõuded, et ehitised oleksid ohutud, ja tehakse Euroopa standardiasutustele ülesandeks kehtestada edaspidi standardid, mis hõlmaksid täpseid tehnilisi kirjeldusi selleks, et need materjalid oleksid direktiivide põhinõuetega kooskõlas. Ühtlustatud standardite rakendamine on vabatahtlik ja tootja võib alati rakendada nõuete täitmiseks muid tehnilisi kirjeldusi. Ühtlustatud standarditele vastavalt toodetud kaupade puhul eeldatakse siiski, et need täidavad direktiivi 89/106 põhinõudeid.(29)
43. Liidu seadusandja kasutab tehnilise standardimise õigusaktile viitamise meetodit (mis on levinud siseõiguses ja rahvusvahelises õiguses), mille Euroopa Liit on ette näinud siseturu väljakujundamise hõlbustamiseks alates 1985. aastast.(30) Selle meetodi kohaselt sisaldab direktiiv 89/106 ainult ehitustoodetele kohaldatava ühtlustatud standardi põhielemente, mille puhul on CEN‑i standardid vajalik täiendus, et võimaldada nende kaupade vaba liikumist siseturul.
44. Kuna on ilmne, et Euroopa Kohus on pädev tõlgendama eelotsuse korras direktiivi 89/106,(31) siis peab tal olema ka samasugune võimalus vastata eelotsuse küsimustele seda direktiivi täiendavate ühtlustatud tehniliste standardite kohta. Vastasel korral kaotaks ehitustoodete ühtlustamine tõhususe, sest eri liikmesriikides võidaks ühtlustatud tehnilisi standardeid (käesoleval juhul standardit EN 13242:2002) tõlgendada erinevalt.
45. Nn uue lähenemisviisi kasutamisega ühtlustamisdirektiivides ei või piirata Euroopa Kohtu pädevust tõlgendada eelotsuse korras mis tahes ühtlustatud eeskirju (s.o direktiiv ja seda täiendavad ühtlustatud tehnilised standardid), mis on kohaldatavad teatava kauba tootmisele ja turustamisele. Kui täieliku ühtlustamise direktiiviga laieneb eelotsusepädevus kõikidele asjaomase tootega seonduvatele ühtlustatud standarditele, siis sama lahendus peab kehtima ka uue lähenemisviisi direktiivide puhul, mille kasutamine ei või kahjustada Euroopa Kohtu pädevust.
2. Komisjon teostab märkimisväärset kontrolli CEN‑i ühtlustatud tehniliste standardite väljatöötamise menetluse üle
46. Euroopa standarditele viitamise normitehnikat reguleerib Euroopa Liidu seadusandja nii üldiselt kui ka spetsiifiliselt igas direktiivis, milles seda tehnikat kasutatakse. Üldine regulatsioon sisaldus algul direktiivis 83/189 ja hiljem direktiivis 98/34, mis hiljuti asendati direktiiviga 2015/1535. Ehitustoodete puhul sisaldus eriregulatsioon direktiivis 89/106, mis hiljem asendati määrusega nr 305/2011. Järelikult ei ole see CEN‑i algatusel tehtud puhtalt eraõiguslik standardimise juhtum, millel pole seost liidu õigusega. Vastupidi, komisjon teostab CEN‑ile ülesandeks tehtud ühtlustatud tehniliste standardite väljatöötamise korra üle kontrolli, mis avaldub konkreetselt elementides, mis ma järgnevalt esitan.
47. Kõigepealt, ühtlustatud tehniline standard koostatakse alati mandaadi alusel, mille annab CEN‑ile komisjon. Standard EN 13242:2002 on koostatud mandaadi M/125 alusel.
48. Direktiivi 89/106 artikli 4 lõikes 2 ja artikli 7 lõikes 1 on märgitud, et ühtlustatud standardid on tehnilised kirjeldused, mille on vastu võtnud CEN või Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (edaspidi „Cenelec”) või mõlemad „komisjoni poolt antud mandaatide alusel kooskõlas direktiiviga 83/189/EMÜ artiklis 19 osutatud komitee arvamuse põhjal ning kooskõlas komisjoni ja kahe nimetatud asutuse poolt 13. novembril 1984 allkirjastatud koostöö üldsätetega.” Seega ilma mandaadita CEN‑i ühtlustatud standardit ei oleks ja nimetatud mandaat sisaldab põhielemente, millest tuleb CEN‑i poolt ühtlustatud standardi väljatöötamisel juhinduda.
49. Ilma mandaadita M/125 ei oleks CEN seega standardit EN 13242:2002 vastu võtnud. Kuigi CEN töötab Euroopa tehnilisi standardeid välja ka omal algatusel, ei ole need direktiiviga seotud ühtlustatud tehnilised standardid ja nendele vastavate toodete puhul ei kehti direktiivile vastavuse ja vaba liikumise eeldust.(32) Nii oli see näiteks standardiga EN 795, mis oli kohtuasja Latchways ja Eurosafe Solutions(33) esemeks; ja kuna see ei olnud Euroopa Liidu õigusega seotud, siis tunnistas Euroopa Kohus, et tal puudub pädevus seda eelotsuse korras tõlgendada.
50. Teiseks on vajalik ühtlustatud tehniliste standardite viite avaldamine Euroopa Liidu Teatajas. See on direktiivi 89/106 artikli 7 lõikes 3 ette nähtud nõue selleks, et standarditel oleks neile direktiiviga antud peamine toime, s.o eeldus, et standardile vastavus tähendab vastavust direktiivile endale ja tagab toote vaba liikumise liidus.
51. Tõsi on, et Euroopa Liidu Teatajas avaldatakse ainult viide ühtlustatud standardile, mitte aga selle terve sisu. CEN‑i ühtlustatud tehnilised standardid koostatakse inglise, prantsuse ja saksa keeles, kusjuures CEN‑i koosseisu kuuluvad liikmesriikide standardiasutused koostavad liikmesriikide keelsed redaktsioonid ja müüvad neid huvitatud isikutele . Need liikmesriikide asutused on ühtlustatud tehnilise standardi vastavate liikmesriigi keelsete redaktsioonide intellektuaalomandi õiguste omanikud ja saavad nende levitamise eest tasu – see asjaolu on põhjustanud mõnes liikmesriigis lahknevat kohtupraktikat liikmesriikide tehniliste standardite ametliku avaldamise vajalikkuse osas, kui seadusandjad standarditele viitavad.(34) Käesoleva eelotsusetaotluse puhul ei pea ma tingimata vajalikuks lähemalt käsitleda olulist küsimust, kas selleks, et ühtlustatud tehniliste standarditega kaasneksid õiguslikud tagajärjed ja järgitaks normatiivaktide avaldamise põhimõtet, peaks olema vajalik nende täielik ametlik avaldamine.(35) Sellel nõudel oleks väga oluline mõju Euroopa standardimissüsteemile, eriti ühtlustatud tehniliste standardite müümisele liikmesriikide standardiasutuste poolt.
52. Kohustus avaldada ühtlustatud standardi viide ELT-s tähendab, et komisjon peab kontrollima selle sisu, et kindlaks teha, kas see vastab CEN‑ile antud mandaadile, nagu ka direktiivile. Direktiivi 89/106 artiklis 5 oli see kohustus sätestatud mõneti segasemalt, kuid määruse nr 1025/2012 artikli 10 lõikest 6, nagu ka praegu ehitustoodetele kohaldatava määruse nr 305/2011 artikli 17 lõikest 5 ei jää selles suhtes mingit kahtlust. Komisjoni avaldamisotsusel on õiguslikud tagajärjed ja seepärast on see akt, mille peale võib esitada tühistamishagi.(36)
53. Kolmandaks on komisjonil ja liikmesriikidel direktiivi 89/106 artikli 5 kohaselt võimalus esitada CEN‑i koostatud standardile vastuväiteid, kui nad leiavad, et standard ei vasta direktiivi nõuetele või komisjoni mandaadile. Vastuväide võib takistada ühtlustatud standardi avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või selle tõttu võidakse standard nimetatud väljaandes tühistada, kui standard vaidlustatakse pärast avaldamist. Nendel juhtudel ei tekita CEN‑i tehniline standard eeldust toote direktiivile vastavusest.
54. Arvestades uue lähenemisviisi direktiivides ühtlustatud tehnilistele standarditele vastuväite esitamise menetluse osas esinevaid erinevusi, reguleeriti see ühetaoliselt määruse nr 1025/2012 artiklis 11(37). Nüüd toimub komisjonipoolne ex ante kontroll enne standardi avaldamist. Ametlikke vastuväiteid võivad esitada liikmesriigid ja Euroopa Parlament, kuid mitte komisjon, kes kontrollib ühtlustatud tehnilist standardit selle viite avaldamiseks tingimata vajaliku sammuna. Samamoodi nagu komisjoni otsused ühtlustatud tehniliste standardite avaldamise kohta, on ka tema otsused liikmesriikide või Euroopa Parlamendi poolt nendele standarditele esitatud ametlike vastuväidete kohta õigusaktid, mille peale saab esitada tühistamishagi.(38)
55. Nii liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi ametliku vastuväite esitamise võimalus kui ka komisjoni tegevus enne ühtlustatud tehniliste standardite avaldamist rõhutavad, et tegu on normatiivse pädevuse „kontrollitud” delegeerimisega eraõiguslikule standardiasutusele.(39)
3. CEN‑i kui standardiasutuse toimimise tingimused määrab Euroopa Liit.
56. Nagu ma juba märkisin, on CEN Belgia õiguse alusel tegutsev eraõiguslik standardiasutus, mille koosseisu kuuluvad Euroopa liidu ja EFTA liikmesriikide riiklikud asutused. CEN sarnaneb oma struktuuri ja toimimise poolest enamiku standardiasutustega – eripäraga, et see on riikideülene.(40) CEN‑i eraõiguslik olemus avaldub täiel määral ühtlustamata Euroopa tehniliste standardite väljatöötamisel, kuid oma tegevuses ühtlustatud tehniliste standardite väljatöötamiseks talle komisjoni antud mandaatide täitmisel järgib CEN ise teistmoodi toimimisviisi.
57. CEN‑i tegevus seoses ühtlustatud tehniliste standarditega põhineb koostööl komisjoniga, mida reguleerib regulaarselt uuendatavates üldsuunistes(41) sõlmitud kokkulepe. Nendes üldsuunistes rõhutatakse standardimise olulisust Euroopa poliitika ning kaupade ja teenuste vaba liikumise jaoks, nagu ka Euroopa tootjate konkurentsivõime parandamiseks.(42) Samal eesmärgil on kehtestatud ühised põhimõtted, mis reguleerivad nende suhteid ja koostööd ning mille alusel standardiasutused kohustuvad töötama standardid välja liidu huvides kõige sobivamal viisil. Komisjon omalt poolt kohustub vastutasuks toetama nende asutuste tööd ja selles osalema.
58. Lisaks toetab komisjon CEN‑i ühtlustatud tehniliste standardite koostamisel rahaliselt. Otsus nr 1673/2006/EÜ(43) näeb ette liidu osalemise Euroopa standardimise rahastamises, et tagada, et Euroopa ühtlustatud standardid töötatakse välja ja vaadatakse läbi, võttes arvesse liidu eesmärke, õigusakte ja poliitikavaldkondi. Nende ühtlustatud standardite arv, mida komisjon CEN‑ilt ja teistelt asutustelt taotleb, on piiratud ja moodustab väljatöötatud standardite koguarvust väikese osa. Suurema osa standardimise kuludest kannavad tööstusharud, nii et CEN‑i kasutamine Euroopa Liidu poolt on „majanduslikult tasuv” variant, kuna on välistatud idee luua eraldi amet uue lähenemisviisi direktiividega nõutud tehniliste standardite vastuvõtmiseks.(44)
59. Standardiasutuste (käesoleval juhul CEN) eraõiguslik olemus ei tähenda, et nende tegevus toimuks Euroopa Liidu õiguse väliselt. Euroopa Kohus kinnitas kohtuotsuses Fra.bo(45), et ELTL artiklit 34 kohaldatakse eraõigusliku ühingu standardimis- ja sertifitseerimistegevuse suhtes, kui siseriiklikud õigusnormid peavad selle ühingu poolt sertifitseeritud tooteid vastavaks siseriiklikule õigusele ja takistavad niisuguste toodete turustamist, mida nimetatud ühing ei ole sertifitseerinud.
60. Kui Euroopa Kohus ei kahelnud, kas analüüsida liikmesriigi standardiasutuse siseriikliku õigusega seonduva tegevuse kooskõla liidu õigusega (konkreetselt koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmete keeluga), siis peab ta a fortiori olema pädev otsustama eelotsuse korras, kas selle keeluga on kooskõlas CEN‑i ühtlustatud tehnilised standardid, ning tõlgendama neid standardeid ja direktiive, milles neile viidatakse.
61. Lõppargumendina märgin, et minu arvates peab Euroopa Kohus olema pädev tõlgendama seda tüüpi tehnilisi standardeid, arvestades paindlikkust, mida ta on üles näidanud, vastates eelotsuse küsimustele määrustest, direktiividest ja otsustest erinevate eri tüüpi aktide kohta, millel on õiguslikud tagajärjed. Kohtuotsuses Grimaldi(46) näiteks märkis ta EMÜ asutamislepingu kohaselt vastu võetud soovituse kohta, et „artikkel 177 annab Euroopa Kohtule ilma igasuguse erandita pädevuse teha eelotsus ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtivuse ja tõlgendamise kohta”(47). Sama Euroopa Kohtu paindlikku lähenemisviisi rakendati hiljuti kohtuasjas Gauweiler jt, vastates Bundesverfassungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) eelotsuse küsimustele OMT-programmi („Outright Monetary Transactions”, rahapoliitilised otsetehingud) kohta, mis oli ebatüüpiliste joontega akt.(48)
62. Leian lõpuks, et standardil EN 13242:2002, mis on koostatud komisjoni poolt direktiivi 89/106 ja direktiivi 98/34 kohaldamisel vastu võetud mandaadi M/125 alusel, on õiguslikud tagajärjed siseturul ja et selle tõlgendamine on Euroopa Kohtu ülesanne. Konkreetselt tekib ühtlustatud standardile vastava toote (ehitustäitematerjal) puhul eeldus, et see vastab direktiivi 89/106 nõuetele, mis hõlbustab toote takistusteta turustamist siseturul.
63. Neid argumente arvestades, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele punktis a järgmiselt: kui eraõigusliku lepingu tingimustel on üks lepingupooltest kohustatud tarnima toodet, mis on valmistatud vastavalt riiklikule tehnilisele standardile, mis on vastu võetud CEN‑i poolt komisjoni mandaadi alusel vastu võetud ühtlustatud tehnilise standardi rakendamisel, on Euroopa Kohus pädev otsustama eelotsuse korras nimetatud ühtlustatud tehnilise standardi tõlgendamise üle.
B. Esimene eelotsuse küsimus, punkt b: ühtlustatud standardile EN 13242:2002 vastavuse tõendamise meetodid
64. Supreme Court soovib teada, kas standardiga EN 13242:2002 on nõutav, et sellele vastavust tõendatakse: a) üksnes standardis viidatud vastavuse tõendamise meetoditega, mida rakendatakse toote tootmise või tarnimise ajal, või b) muude tõendusvahenditega, mida kasutatakse hiljem, kui nende tulemused tõendavad loogiliselt nimetatud standardi rikkumist.
65. Supreme Court on seisukohal, et standardi EN 13242:2002 täitmist või rikkumist saab kindlaks määrata toote valmistamise või tarnimise ajal, aga ka selle mõistliku kasutusea jooksul ja mis tahes loogilise tõendusvahendi abil. James Elliott, Iirimaa ja komisjon on samal arvamusel, samas kui Irish Asphalt leiab, et standardiga EN 13242:2002 on lubatud kasutada ainult selles nimetatud tõendusmeetodit ja üksnes toote valmistamise või tarnimise ajal.
66. Mandaadiga M/125 (II peatüki punkt 9) oli CEN kohustatud lisama ühtlustatud standardisse viite toote omaduste ja selle standardi tehnilistele kirjeldustele vastavuse kindlaks määramise katsemeetodi(te) kohta. III peatüki punktis 2 oli samas tähenduses märgitud, et „[ü]htlustatud standardis sisaldub […] (Arvutus‑, katse‑ või muud) meetodid või viide standardile, mis sisaldab meetodeid nende omaduste kindlakstegemiseks”.
67. Standardi EN 13242:2002 punktis 6 olid sätestatud standardi rakendamiseks vajalikud katsemeetodid, viitega CEN‑i erinevates ühtlustamata Euroopa standardites (konkreetselt standardid EN 1097‑2:1998, EN 1367‑2 ja EN 1744‑1:1998) ette nähtud meetoditele.(49) Tegu on seega Euroopa ühtlustamata tehniliste standardite sisu viitamise teel ühtlustatud tehnilisse standardisse integreerimise juhuga. See tava on ehitussektori tehnilises standardimises tavaline, sest selles sektoris on olulisem kui määrata kindlaks materjali omadusi iseenesest see, kui määratakse kindlaks meetodid materjalide tulemuste analüüsimiseks ehitiste ohutuse seisukohast.(50)
68. Ilma et seda tüüpi viiteid oleks vaja üksikasjalikumalt analüüsida, on minu arvates selge, et katsemeetodid, mille kasutamine on vabatahtlik, võimaldavad tõendada ühtlustatud standardi tehnilisele kirjeldusele vastavust toote turustamise või tarnimise ajal, mis lubab eeldada vastavust direktiivile 89/106 ja kasutada liikumisvabadust. Seda võiks tõendada muud tüüpi tehniliselt usaldusväärsete katsete abil, mille võimalust standard EN 13242:2002 ise ei piira.
69. Ühtlasi leian, et ehitustootel (käesolevas asjas täitematerjalid) võib teha standardi EN 13242:2002 tehnilisele kirjeldusele vastavust tõendavaid kaitseid mitte ainult selle tootja poolt turustamise ajal, vaid ka kauba majandusliku kasutusea jooksul. Nii nähtub direktiivi 89/106 artikli 3 lõikest 1, mille kohaselt mõjutavad standardis kehtestatud olulised nõuded tooteid ja peavad olema täidetud „majanduslikult põhjendatud tööea jooksul”.
70. Direktiivi 89/106 artikli 21 kaitseklausel räägib sama tulemuse kasuks, sest riik võib eelnevalt nimetatud direktiivile vastavaks tunnistatud toote turult kõrvaldada alles siis, kui ta teeb hilisemaid katseid ja avastab, et toode tõepoolest ei vasta direktiivi olulistele ohutusnõuetele. Kui vastavuskatseid saaks teha ainult algse turustamise ajal, oleks peaaegu absoluutne kontroll tootja käes, arvestades, milliseid kulusid tähendaks ostetud kaupadel nimetatud katsete tegemine ostja jaoks. Direktiivile 89/109 vastavuse eelduse puhul muutuks iuris tantum peaaegu vääramatuks, nagu väidab James Elliott oma seisukohtades.
71. Pakun seega, et esimesele eelotsuse küsimusele punktis b tuleks vastata järgmiselt: ühtlustatud standardit EN 13242:2002 tuleb tõlgendada nii, et sellega on lubatud tõendada standardi tehnilisele kirjeldusele mittevastavust ka muude kui selles sõnaselgelt ette nähtud katsevahenditega ning et nii ühtesid kui ka teisi katsevahendeid võib kasutada igal ajal toote majandusliku kasutusea jooksul.
C. Kolmas eelotsuse küsimus: direktiivile 89/106 vastavate toodete kasutusotstarbeks kõlblikkuse eeldus
72. Kolmanda küsimusega soovib Supreme Court teada, kas direktiivi 89/106 artikli 4 lõikest 2 tulenev ehitusmaterjali kasutuseks kõlblikkuse eeldus nõuab, et tuleb kindlaks määrata ka toote turustuskvaliteet, kui see kvaliteet on nõutav kaupade müügile kohaldatavate siseriiklike üldiste õigusnormidega.
73. Kõik menetluses osalejad, peale äriühingu Irish Asphalt, pakuvad sellele küsimusele eitavat vastust, millega ma nõustun. Direktiivi 89/106 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud kasutuskõlblikkuse eeldus on kehtiv kõnealuse Euroopa Liidu standardi raames ja toote tehniliste takistusteta turustamiseks siseturul. Loogiliselt on Euroopa Kohus pädev tõlgendama seda eeldust ja kõiki sellega seonduvaid direktiivi 89/106 sätteid. Eeldus ei ole aga ekstrapoleeritav ega seda ei saa kasutada ehitustoote turustuskvaliteedi kindlaksmääramiseks, kui tegu on niisuguse siseriikliku regulatsiooni, nagu kehtib kaupade müügi suhtes Iirimaal, kohaldamisega eraõiguslikele kaubandussuhetele.
74. Euroopa Kohtu ülesanne ei ole otsustada eelotsuse korras siseriiklike seaduste tõlgendamise üle ega seega selle üle, milliste elementide põhjal hinnata kaupade turustuskvaliteeti siseriikliku õiguse kohaselt, millest lähtuvalt peavad kohtud õigust mõistma eraõiguslike lepingute rikkumise asjus.
75. Järelikult teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kolmandale eelotsuse küsimusele järgmiselt: ehitustoodete kasutuskõlblikkuse eeldus, mis on direktiivis 89/106 ette nähtud nende toodete vaba liikumise hõlbustamiseks siseturul, ei ole tõhus nende turustuskvaliteedi hindamiseks kaupade müüki reguleeriva siseriikliku seaduse kohaldamisel.
D. Neljas eelotsuse küsimus: ühtlustatud standardis EN 13242:2002 sätestatud maksimaalne väävlisisaldus
76. Neljanda küsimusega soovib Supreme Court teada, kas standardiga EN 13242:2002 on kehtestatud (või selle alusel võib kehtestada) üldväävlisisaldusele täitematerjalides piirmäära, nii et seda tuleks järgida kasutuskõlblikkuse eelduse saamise tingimusena.
77. Vastus sellele küsimusele on põhimõtteliselt eitav. Standardi EN 13242:2002 lõike 6 punktis 3 on sätestatud kohustus deklareerida üldväävlisisaldus täitematerjalides, kuid ei ole kehtestatud selle aine sisalduse piirmääraks 1%. Lõike 6 punktis 3 osutatud tabelis nr 13 on nimetatud „Täitematerjale, mis ei ole õhu käes jahutatud, kõrgahju terasetööstuse täitematerjalid” (käesolevas asjas asjassepuutuvad täitematerjalid), nähes ette võimaluse, et need sisaldavad kas vähem kui 1% väävlit või rohkem kui 1% väävlit. Minu arvates ei jäta see punkt ruumi kahtluseks.
78. NSAI avaldas 2004. aastal standardi I.S. EN 13242:2002 kasutamise juhendi standardi EN 13242:2002 lõike 6 punkti 1 märkuse nr 3 põhjal, milles viidatakse täitematerjalide erikasutuste puhul nende kasutuskoha siseriiklikele õigusnormidele. Juhendis on väävlisisalduse piirmääraks asjaomastes täitematerjalides seatud 1%. Usun sellegipoolest, et nimetatud märkusega nr 3 ei ole seda absoluutset piirmäära kehtestada lubatud.
79. Minu arvates ei saa siseriiklik tehniline standard, millega võetakse üle CEN‑i ühtlustatud tehnilist standardit, olla viimasele vasturääkiva sisuga. Kui standardiga EN 13242:2002 ei ole väävlisisaldusele täitematerjalides piirmäära kehtestatud, siis ei saa liikmesriigi standardiasutus kehtestada absoluutseks piirmääraks 1%. See piirmäära kehtestamine läheks vastuollu ühtlustatud standardi kasuliku mõjuga, sest ühtlustatud standardit võidaks sel juhul rakendada eri liikmesriikides erinevalt, kahjustades direktiivi 89/106 eesmärki ehk ehitustoodete vaba liikumist siseturul. Määruse nr 305/2011 artikli 17 lõikes 5 on see nüüd selgelt sätestatud: „[…] tunnistatakse [ühtlustatud standarditega] vastuolulised siseriiklikud standardid kehtetuks ning liikmesriigid lõpetavad kõikide vastuoluliste siseriiklike sätete kehtivuse”.
80. Seepärast teen ettepaneku anda neljandale küsimusele järgmine vastus: ühtlustatud standardiga EN 13242:2002 ei ole kehtestatud üldväävlisisalduse piirmääraks täitematerjalides 1% ja igasugune vastupidine riiklik tehniline standard tuleb jätta kohaldamata.
E. Viies eelotsuse küsimus: CE-märgise kasutamine
81. Supreme Court soovib samuti teada, kas standardi EN13242:2002 lisaga ZA või direktiivi 89/106/EMÜ artikliga 4 loodud eelduse saamiseks on vaja tõendada, et tootel on CE-märgis. Seega on vaja selgitada, kas CE-märgis on täitematerjalide puhul direktiivile 89/106 vastavuse eelduse kohaldamise tingimuseks või kas see märgis on, vastupidi, ainult tõend selle kohta, et nimetatud direktiivi nõuded on täidetud.
82. Vastupidi Iirimaa ja James Elliotti seisukohtadele usun, et CE-märgis on pelgalt direktiivi 89/106 olulistele nõuetele vastavuse tõendamise vahend, mitte tingimus selle tõendamiseks. Direktiivi 89/106 artikli 4 lõike 2 kohaselt näitab CE-märgis, et tooted vastavad asjakohastele riiklikele standarditele, millesse võetakse üle ühtlustatud standardid, ja et tooted on kõlblikud otstarbekohaseks kasutamiseks.(51) Sama artikli lõike 6 kohaselt tähendab CE-märgis, et tooted vastavad artikli 4 lõigete 2 ja 4 nõuetele, kusjuures märgise paneb tootele tootja või tema esindaja, isegi kui artikli 15 kohaselt on märgise õige kasutamise kohustatud tagama liikmesriigid ja neil on olukorras, kui tuvastatakse, et märgis on alusetult lisatud tootele, mis direktiivi 89/106 nõuetele ei vasta või enam ei vasta, lubatud märgise kasutamine keelustada. Lõpuks on Euroopa Kohus tunnistanud, et liikmesriik ei saa ettekäändel, et ühtlustatud standardid on mittetäielikud, nõuda ehitustoodete puhul, millel kasutatakse õigesti CE-märgist ja mis on sellega tähistatud, täiendavat siseriiklikku märgistust.(52)
83. CE-märgis on seega selle tootele panemise eest vastutava füüsilise või juriidilise isiku deklaratsioon selle kohta, et toode vastab kohaldatavatele direktiivi 89/106 ja standardi EN 13242:2002 sätetele ning sellel on läbi viidud asjakohased hindamised. Kui toote vastavushindamise menetlus on lõpule viidud, vastutab lõppastmes toote direktiivile vastavuse ja CE-märgise panemise eest valmistaja. CE-märgis on seega ainus viis anda teada, et täitematerjal vastab direktiivi 89/106 ja standardi EN 13242:2002 nõuetele, et hõlbustada selle turustamist.(53)
84. Hilisemas üldregulatsioonis (mis ei ole käesolevas asjas kohaldatav) on CE-märgist tugevdatud ja sellest on saanud ainus ühenduse õigusnormides kehtestatud vahend toote vastavause tõendamiseks kohaldatavatele nõuetele. Nii on see ette nähtud määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 30 lõikes 4, mis sisaldab CE-vastavusmärgise definitsiooni, vormi ja seda reguleerivaid üldpõhimõtteid, ning otsuses 768/2008, mis on kohaldatav vastavushindamise korra suhtes märgise tootele panemiseks.(54) Ehitustoodetel teisi märgiseid välistavalt ainult CE-märgise kasutamise kord on sätestatud ka määruse nr 305/2011 artikli 8 lõikes 3.
85. Euroopa Kohtu senine kohtupraktika direktiivi 89/106 kohta osutab samale tõlgendusele, mida siin pooldatakse, sest kohtuotsuse Elenca(55) kohaselt ei ole liidu õiguses ette nähtud proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas sellised normid, mis CE-märgise puudumise korral automaatselt ja absoluutselt keelavad liikmesriigis turustada tooteid, mida seaduslikult turustatakse teistes liikmesriikides. Selles kohtuotsuses eitatakse seega CE-märgise sisulist olemust ja seda loetakse olemuselt tõendavaks.
86. Seepärast soovitan vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu viiendale küsimusele järgmiselt: CE-märgis ei ole täitematerjali direktiivi 89/106 ja ühtlustatud standardi EN 13242:2002 nõuetele vastavuse tingimus, vaid üksnes selle tõendamise vahend.
F. Teine eelotsuse küsimus: direktiivi 98/34 ja CIA Security International ja Unilever kohtupraktika kohaldamine
87. Supreme Court soovib teada, kas tuleb välistada niisuguste liikmesriigi õiguse sätete kohaldamine, milles on kehtestatud turustatavuse või teatavaks kasutusotstarbeks kõlblikkuse või kvaliteedi tuletatud tingimused, kuna tegu on tehniliste regulatsioonidega, millest ei ole teatatud, nagu nõuab direktiiv 98/34.
88. Leian nagu kõik oma seisukohti esitanud pooled (peale äriühingu Irish Asphalt), et vastus sellele küsimusele on selge. Niisugune riiklik regulatsioon nagu 1893. aasta seaduse artikli 14 lõige 2 selle 1980. aasta muudetud redaktsioonis, mille alusel kehtib lepingute suhtes – võimalusega, et lepingupooled selle kokkuleppel välistavad – toodete turustuskvaliteedi tuletatud tingimus, ei kattu direktiivis 98/34 antud tehnilise eeskirja määratlusega. Seepärast ei ole CIA Security Internationali ja Unileveri(56) kohtupraktika selle suhtes kohaldatav ja samal põhjusel ei ole ka vaja sellest eelnõu faasis komisjonile eelnevalt teatada.
89. Irish Asphalti argumendil, et High Courti kohtuotsus oleks tulnud komisjonile teatada, kuna see tähendab de facto tehnilist eeskirja, ei ole kindlat alust. Kohtuotsuses üksnes kohaldatakse konkreetsele juhule Iiri seadust, ainsa eesmärgiga lahendada äriühingute vaidlus nende vahel sõlmitud lepingu, sealhulgas tuletatud tingimuste üle.
90. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb direktiivi 98/34 artikli 1 punktist 11, et mõiste „tehnilised eeskirjad” jaguneb kolmeks kategooriaks: esiteks „tehniline spetsifikatsioon” direktiivi artikli 1 punkti 3 mõttes, teiseks „muud nõuded” direktiivi artikli 1 punkti 4 määratluses ja kolmandaks keeld direktiivi artikli 1 punktis 11 osutatud toodet valmistada, importida, turustada või kasutada.(57) Iiri regulatsioon – ja a fortiori High Courti kohtuotsus – ei ole seadusandlik meede, millega keelatakse toodet valmistada, importida, turustada või kasutada.
91. Ka 1893. aasta seaduse artikli 14 lõige 2 (ega – kordan – seda konkreetsele lepingule kohaldav kohtuotsus) ei lange kokku direktiivi 98/34 artikli 1 punktis [2] antud mõiste „tehniline spetsifikatsioon” määratlusega. Tehniliseks spetsifikatsiooniks loetakse „dokumendis sisalduv[at] spetsifikatsioon[i], millega nähakse ette toote nõutavad omadused, nagu kvaliteet, kasutusotstarve, ohutus või mõõtmed, sealhulgas nõuded toote müüginimetuse, terminite, tunnuste, kontrollimise ja kontrollimeetodite, pakendamise, märgistamise või etikettimise ning vastavushindamismenetluse kohta”.
92. Euroopa Kohus on selgitanud, et mõiste „tehniline spetsifikatsioon” eeldab, et siseriiklik meede viitab tingimata tootele või selle pakendile kui sellisele ning määratleb seega toote ühe nõutava omaduse.(58) Analüüsitavas Iiri regulatsioonis ei ole viidatud toote omadustele ega selle pakendile või esitlusviisile, sest selles on üksnes abstraktselt märgitud, et lepingusuhetes eeldatakse, et müüdav toode on turustuskvaliteediga. See ei puuduta seega ühtegi toodet konkreetselt ja on igasuguste toodete müügi suhtes üldiselt kohaldatav õigusnorm, mistõttu ei vasta see direktiivi 98/34 tehnilise spetsifikatsiooni mõistele.
93. Analoogsetel põhjustel ei saa 1893. aasta seaduse artikli 14 lõige 2 kuuluda direktiivi 98/34 mõistes „muude nõuete” hulka, sest tegu ei ole „nõu[dega], mis ei ole tehniline spetsifikatsioon ja mis esitatakse tootele eelkõige tarbijate või keskkonna kaitsmise eesmärgil ning mis mõjutavad tema elutsüklit pärast turuleviimist, nagu kasutamise, ringlussevõtu, taaskasutamise või kõrvaldamise tingimused, kui need võivad oluliselt mõjutada toote koostist, olemust või turustamist”.
94. Seepärast pakun teisele eelotsuse küsimusele vastuseks järgmist: niisugust siseriiklikku õigusnormi nagu Iiri 1893. aasta seaduse artikli 14 lõige 2 1980. aasta seadusega muudetud redaktsioonis, ei saa käsitada direktiivi 98/34 tähenduses „tehnilise eeskirjana” ning CIA Security Internationali ja Unileveri kohtupraktika ei ole selle suhtes kohaldatav.
IV. Ettepanek
95. Esitatud arutluskäigust lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Supreme Courti esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Kui eraõigusliku lepingu tingimustel on üks lepingupooltest kohustatud tarnima toodet, mis on valmistatud vastavalt riiklikule tehnilisele standardile, mis on vastu võetud CEN‑i poolt komisjoni mandaadi alusel vastu võetud ühtlustatud tehnilise standardi rakendamisel, on Euroopa Kohus pädev otsustama eelotsuse korras nimetatud ühtlustatud tehnilise standardi tõlgendamise üle.
2. Ühtlustatud standardit EN 13242:2002 tuleks tõlgendada nii, et sellega on lubatud tõendada standardi tehnilisele kirjeldusele mittevastavust ka muude kui selles sõnaselgelt ette nähtud katsevahenditega ning et nii ühtesid kui ka teisi katsevahendeid võib kasutada igal ajal toote majandusliku kasutusea jooksul.
3. Ehitustoodete kasutuskõlblikkuse eeldus, mis on direktiivis 89/106 ette nähtud nende toodete vaba liikumise hõlbustamiseks siseturul, ei ole tõhus nende turustuskvaliteedi hindamiseks kaupade müüki reguleeriva siseriikliku seaduse kohaldamisel.
4. Ühtlustatud standardiga EN 13242:2002 ei ole kehtestatud üldväävlisisalduse piirmääraks täitematerjalides 1% ja igasugune vastupidine riiklik tehniline standard tuleb jätta kohaldamata.
5. CE-märgis ei ole täitematerjali direktiivi 89/106 ja ühtlustatud standardi EN 13242:2002 nõuetele vastavuse tingimus, vaid üksnes selle tõendamise vahend.
6. Niisugust siseriiklikku õigusnormi nagu Iiri 1893. aasta seaduse artikli 14 lõige 2 1980. aasta seadusega muudetud redaktsioonis, ei saa käsitada direktiivi 98/34 tähenduses „tehnilise eeskirjana” ning CIA Security Internationali ja Unileveri kohtupraktika ei ole selle suhtes kohaldatav.