Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENDI MÄÄRUS
11. aprill 2024(*)
Apellatsioonkaebus – Ajutiste meetmete kohaldamine – Konkurents – Koondumised – Meediaturg – Teabenõue – Isikuandmed – Kiireloomulisus – Kuriteo toimepanemine
Kohtuasjas C‑89/24 P(R),
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 teise lõigu alusel 2. veebruaril 2024 esitatud apellatsioonkaebus,
Lagardère SA, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: avocats G. Aubron, C. Bocket ja D. Théophile,
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Caro de Sousa, B. Cullen ja D. Viros,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENT,
olles ära kuulanud kohtujurist M. Szpunari,
on teinud järgmise
määruse
1 Lagardère SA palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi 19. jaanuari 2024. aasta määruse Lagardère vs. komisjon (T‑1119/23 R, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2024:16), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema nõude esiteks peatada komisjoni 19. septembri 2023. aasta otsuse C(2023) 6429 (final) nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 kohaldamise menetluses (juhtum M.11184 – Vivendi/Lagardère) (muudetud komisjoni 27. oktoobri 2023. aasta otsusega C(2023) 7464 (final); edaspidi „vaidlusalune otsus“) täitmine ja teiseks kohustada teda esialgse õiguskaitsevahendina säilitama kõiki vaidlusaluse otsusega seotud isikute dokumente, mis võivad olla Euroopa Komisjoni uurimise jaoks asjakohased.
Vaidluse taust
2 Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktides 2–8. Käesoleva menetluse jaoks võib sellest teha järgmise kokkuvõtte.
3 Vivendi SE teatas 24. oktoobril 2022 komisjonile koondumisest, mis seisnes Lagardère’i üle ainukontrolli omandamises. Komisjon andis kõnealusele koondumisele loa 9. juunil 2023 tingimusel, et järgitakse Vivendi võetud kohustusi.
4 Komisjon teavitas 25. juulil 2023 Vivendit ametliku uurimise algatamisest seoses koondumise võimaliku enneaegse läbiviimisega. Selle menetluse raames saatis komisjon 19. septembri 2023. aasta otsusega C(2023) 6428 (final) Lagardère’ile teabenõude, mille tähtaeg oli 27. oktoober 2023. Kõnealune institutsioon pikendas 27. oktoobri 2023. aasta otsusega C(2023) 7463 (final) seda tähtaega kuni 1. detsembrini 2023.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
5 Üldkohtu kantseleisse 27. novembril 2023 saabunud hagiavaldusega esitas Lagardère hagi, milles ta palus vaidlusaluse otsuse tühistada.
6 Üldkohtu kantseleisse 28. novembril 2023 saabunud eraldi dokumendiga esitas Lagardère ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta palus esiteks peatada selle otsuse täitmine ja teiseks kohustada teda esialgse õiguskaitsevahendina säilitama kõiki vaidlusaluse otsusega seotud isikute dokumente, mis võivad olla komisjoni uurimise jaoks asjakohased.
7 Üldkohtu president peatas 29. novembri 2023. aasta kohtumäärusega Lagardère vs. komisjon (T‑1119/23 R), mis tehti Üldkohtu kodukorra artikli 157 lõike 2 alusel, vaidlusaluse otsuse täitmise kuni menetluse lõpetamise kohtumääruse tegemiseni kohtuasjas T‑1119/23 R, ilma et see mõjutaks Lagardère’i kohustust jätkata teabe kogumist ja säilitada oma valduses elektroonilisel andmekandjal kõiki dokumente, mis puudutavad seda otsust ning mis võivad olla komisjoni uurimise jaoks asjakohased.
8 Vaidlustatud kohtumäärusega jättis Üldkohtu president käesoleva kohtumääruse punktis 6 nimetatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata põhjendusel, et Lagardère ei olnud tõendanud, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, ning tühistas oma 29. novembri 2023. aasta kohtumääruse (T‑1119/23 R).
9 Esimesena otsustas Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 29, et oht, et Lagardère’i kohustatakse tasuma karistusmakseid või trahve, on menetluse staadiumis, kus see kohtumäärus tuli teha, hüpoteetilist laadi.
10 Teisena leidis ta nimetatud kohtumääruse punktis 39, et samuti tuleb tagasi lükata argument, et Lagardère’ile on tekitatud kahju sellega, et esineb oht, et rikutakse tema teatud töötajate ja seaduslike esindajate eraelu puutumatust. Sellega seoses leidis ta eelkõige sama kohtumääruse punktides 40–42, et Lagardère ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et teda ähvardab kriminaalkorras karistuste mõistmise oht.
Apellatsioonimenetluse poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
11 Lagardère palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtumäärus;
– otsustada, et Lagardère’i poolt kohtuasjas T‑1119/23 R esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus on kiireloomuline;
– saata kohtuasi ülejäänud osas Üldkohtule tagasi või kui Euroopa Kohus leiab, et tal on piisavalt teavet, teha ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta lõplik otsus;
– peatada vaidlusaluse otsusega, mida on muudetud komisjoni 24. jaanuari 2024. aasta otsusega C(2024) 572 (final), Lagardère’ile pandud kohustus koguda ja edastada komisjonile dokumente, mis sisalduvad Lagardère’i teatud töötajate ja seaduslike esindajate isiklikes või personaalsetes e‑postkastides ning isiklikes või personaalsetes mobiilseadmetes, seni, kuni Üldkohtu president teeb uue otsuse ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta kohtuasjas T‑1119/23 R, või kui seda ei tehta, siis seni, kuni Üldkohus teeb otsuse vaidlusaluse otsuse tühistamiseks esitatud hagi kohta;
– mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.
12 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja Lagardère’ilt.
13 Euroopa Kohtu asepresident otsustas 6. veebruari 2024. aasta kohtumäärusega Lagardère vs. komisjon (C‑89/24 P(R)‑R, EU:C:2024:120), mis tehti Euroopa Kohtu kodukorra artikli 160 lõike 7 alusel, peatada Lagardère’ile vaidlusaluse otsusega pandud kohustuse koguda ja edastada komisjonile dokumente, mis sisalduvad Lagardère’i teatud töötajate ja seaduslike esindajate isiklikes või personaalsetes e‑postkastides ning isiklikes või personaalsetes mobiilseadmetes, seni, kuni tehakse üks kahest kohtumäärusest: kas kohtuasjas C‑89/24 P(R)‑R ajutiste meetmete kohaldamise menetlust lõpetav kohtumäärus või käesoleva apellatsioonkaebuse lahendav kohtumäärus, ilma et see mõjutaks Lagardère’i kohustust võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada kõigi nende dokumentide säilitamine.
Apellatsioonkaebus
14 Lagardère põhjendab oma apellatsioonkaebust kolme väitega, millest esimese kohaselt on rikutud õigust eraelu puutumatusele ja kirjavahetuse saladust, teise kohaselt on väidetava kahju hindamisel tehtud ilmne viga ning kolmanda kohaselt on rikutud kaitseõigusi.
Esimese väite esimene osa
Argumendid
15 Esimese väite esimeses osas väidab Lagardère, et Üldkohtu president moonutas tema ajutiste meetmete kohaldamise taotlust, kui ta leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 40, et see taotlus oli eriti lünklik.
16 Nimelt on väär selles punktis sisalduv Üldkohtu presidendi kinnitus, et ajutiste meetmete kohaldamise taotlus ei sisalda viidet kriminaliseerivale õigusaktile ega täpsustusi karistuse kohta, mida võidakse mõista. Prantsuse õiguse asjakohaseid sätteid on seega täiesti selgelt kirjeldatud nimetatud taotluse punktides 35 ja 38. Lisaks esitas Lagardère selle taotluse lisas sellise advokaadi arvamuse, kes on spetsialiseerunud eraelu puutumatuse valdkonnale seoses uute tehnoloogiatega, ning selles arvamuses oli neid sätteid mainitud.
17 Järelikult ei olnud Üldkohtu presidendil alust vaidlustatud kohtumääruse punktis 41 järeldada, et Lagardère’i väidetav kahju ei ole piisavalt tõendatud.
18 Komisjon väidab esimese võimalusena, et esimene väide on tervikuna edutu. Nimelt on selle väitega Üldkohtu presidendile tegelikult ette heidetud, et viimane ei analüüsinud fumus boni iuris’e tingimust, kuigi tal oli olnud lubatud piirduda järeldusega, et kiireloomulisuse tingimus ei olnud täidetud.
19 Komisjon väidab teise võimalusena, et esimese väite esimene osa ei ole põhjendatud. Ta märgib sellega seoses, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses esitatud argumendid kiireloomulisuse kohta ei sisalda täpsustusi kriminaliseeriva õigusakti kohta, millele Lagardère tugineb, ega Lagardère’i karistuse kohta, mida võidakse väidetavalt mõista.
Hinnang
20 Kõigepealt, arvestades et esimese väite esimese osaga on otseselt kritiseeritud vaidlustatud kohtumääruse punktides 40 ja 41 esitatud kaalutlusi kiireloomulisuse tingimuse kohta, ei saa seda väiteosa käsitada nii, et see põhineb etteheitel, et Üldkohtu president jättis vääralt fumus boni iuris’e tingimuse kohta seisukoha võtmata.
21 Sellest järeldub, et komisjoni argumendid, mille kohaselt on esimene väide tervikuna edutu, tuleb tagasi lükata ja seega tuleb hinnata selle väite esimese osa põhjendatust.
22 Siinkohal tuleb märkida, et vaidlustatud kohtumääruse punktis 40 kinnitas Üldkohtu president, et ajutiste meetmete kohaldamise taotlus oli „eriti lünklik“ osas, mis puudutab Lagardère’i ähvardavat kriminaalkorras karistuste mõistmise ohtu, kuna selles taotluses „on selliste karistuste võimalus olemas, viitamata kriminaliseerivale õigusaktile ja täpsustamata, millist karistust võidakse mõista“. Üldkohtu president järeldas selle kohtumääruse punktis 41, et Lagardère’i väidetav kahju ei ole piisavalt tõendatud.
23 Siiski ilmneb, nagu väidab Lagardère, et tema ajutiste meetmete kohaldamise taotluse mitu osa sisaldasid täpsustusi Prantsuse õiguse sätete kohta, mille alusel ta leidis, et ta võidakse võtta kriminaalvastutusele, kui ta täidab vaidlusalust otsust, ning karistuste kohta, mida talle sellisel juhul võidakse mõista.
24 Kõigepealt täpsustas Lagardère oma ajutiste meetmete kohaldamise taotluse punktis 35, et Prantsuse õiguses karistatakse kirjavahetuse saladuse rikkumise eest Prantsuse karistusseadustiku artikli 226-1 alusel. Lisaks tsiteeris ta nimetatud sätte sõnastust ja täpsustas, et selle rikkumise korral võidakse karistuseks mõista üheaastane vangistus ja rahaline karistus 45 000 eurot.
25 Seejärel mainis Lagardère selle taotluse punktis 38 mitut muud Prantsuse karistusõiguse sätet, mis tema arvates võivad olla tema suhtes kohaldatavad, nimelt Prantsuse karistusseadustiku artikleid L. 223‑6 ja R. 226‑1 kuni 4, viitamata siiski sõnaselgelt nende sõnastusele.
26 Lõpuks viitas Lagardère selle taotluse punktis 75 selleks, et tõendada õiguse eraelu puutumatusele rikkumist, sama taotluse lisas sisalduvale advokaadi arvamusele. Arvamuses on eelkõige täpsustatud Prantsuse karistusseadustiku artiklite 222‑1 ja 226‑15 sõnastust ja ulatust.
27 Seega tuleb asuda seisukohale, et kuna Üldkohtu president kordas vaidlustatud kohtumääruse punktis 40 komisjoni argumente, mille kohaselt oli Lagardère’i ajutiste meetmete kohaldamise taotlus „eriti lünklik“, kuna selles viidati ohule, et talle võidakse kriminaalkorras karistusi mõista, „viitamata kriminaliseerivale õigusaktile ja täpsustamata, millist karistust võidakse mõista“, moonutas Üldkohtu president seda taotlust.
28 Seda hinnangut ei sea kahtluse alla komisjoni rõhutatud asjaolu, et Prantsuse õiguse asjakohaseid norme puudutavad täpsustused, millele on viidatud käesoleva kohtumääruse punktides 24–26, ei sisaldu mitte ajutiste meetmete kohaldamise taotluse selles osas, mis puudutab kiireloomulisuse tingimust, vaid fumus boni iuris’e tingimust käsitlevas osas.
29 Ühelt poolt nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktis 40 Üldkohtu presidendi kasutatud sõnastusest endast, et ta tuvastas, et mitte Lagardère’i argumendid kiireloomulisuse tingimuse kohta ei ole „lünklikud“, vaid lünklik on „ajutiste meetmete kohaldamise taotlus“ tervikuna.
30 Teiselt poolt, arvestades eelkõige ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kiirust ja Üldkohtule esitatud menetlusdokumentide mahule kohaldatavaid nõudeid, ei saa ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitajalt nõuda, et ta kordaks süstemaatiliselt oma taotluse kiireloomulisust puudutavas osas arutluskäiku, mis puudutab faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mis on juba esitatud selle taotluse teises osas ja mis on asjakohased selleks, et hinnata kahte või enamat tingimust, millest sõltub ajutiste meetmete kohaldamine.
31 Järelikult tuleb esimese väite esimese osaga nõustuda.
32 Järeldus selle kohta, et vaidlustatud kohtumääruse punktis 40 on moonutatud hagiavaldust, ei ole iseenesest sellegipoolest piisav vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks. Nimelt esitas Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 42 teise võimalusena muu põhjenduse selleks, et õigustada Lagardère’i nende argumentide tagasilükkamist, mis on seotud Prantsuse karistusõiguse võimaliku kohaldamisega.
33 Kuna sellele põhjendusele on vastu vaieldud teise väite esimeses osas, tuleb analüüsida seda väiteosa.
Teise väite esimene osa
Argumendid
34 Teise väite esimeses osas väidab Lagardère, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tõi ta selgelt välja, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, kuna vaidlusalune otsus kohustab teda viima läbi uurimistoiminguid, millele võib Prantsuse õiguses anda karistusõigusliku kvalifikatsiooni.
35 Seega tuleneb Lagardère’i väidetav kiireloomulisus esimesena sellest, et vaidlusaluse otsuse täitmine viiks ta selleni, et ta paneb toime kuriteo, mille eest talle võidakse teisena kriminaalkorras karistus mõista. Sellise kuriteo toimepanemine kujutab endast kahju Lagardère’ile. Üldkohtu president leidis seega vääralt, et Lagardère’i viidatud kahju oli hüpoteetiline.
36 Komisjon väidab esimese võimalusena, et käesolevas asjas ei saa nõustuda sellega, et Prantsuse karistusõiguse kohaldamisega seotud kahju on piisavalt kindel, kuna Üldkohtu president leidis vaidlustatud kohtumääruse punktides 40 ja 41, et oht, et Lagardère’ile võidakse kriminaalkorras karistusi mõista, ei ole piisavalt tõendatud.
37 Komisjon märgib teise võimalusena, et Üldkohtu presidendil oli õigus anda selle kohtumääruse punktis 42 esitatud hinnang, kuivõrd kriminaalmenetluse eesmärk on tuvastada nii kuriteo toimepanemine kui ka sellise rikkumise eest karistamine ning et kuriteo olemasolu oli seega hüpoteetiline päeval, mil ta tegi otsuse ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta.
38 Kolmanda võimalusena märgib komisjon, et Lagardère ei ole tõendanud, et vaidlusaluse otsuse täitmine oleks õiguslikult võimatu, kuna tööandja ei ole kohustatud komisjoni otsuse alusel isikuandmete kogumiseks saama oma töötajate nõusolekut.
Hinnang
39 Kõigepealt tuleb tõdeda, et kuna esimese väite esimese osa analüüsist nähtub, et vaidlustatud kohtumääruse punktid 40 ja 41 põhinevad ajutiste meetmete kohaldamise taotluse moonutamisel, ei saa nendes punktides esitatud hinnangutele tulemuslikult tugineda teise väite esimese osa tagasilükkamise põhjendamiseks.
40 Vaidlustatud kohtumääruse punktis 42 leidis Üldkohtu president, et Lagardère’i viidatud oht on hüpoteetiline. Ta märkis, et kriminaalkorras karistuste mõistmine põhineb tingimata real toimingutel, mida peavad eelkõige tegema kriminaalmenetluse läbiviimiseks riigi tasandil pädevad asutused või need, kes on karistusõiguslikult kvalifitseeritud tegude pärast potentsiaalselt kannatanud. Ta järeldas sellest, et selles menetlusstaadiumis oli vähemalt ennatlik väita, et vaidlusaluse otsuse täitmine toob suure tõenäosusega Lagardère’ile kaasa sellise karistuse ohu.
41 Sellega seoses on oluline toonitada, nagu väidab Lagardère, et tema ajutiste meetmete kohaldamise taotluses esitatud argumentide eesmärk oli eelkõige tõendada, et sundides teda oma õiguslikke kohustusi rikkuma, tekitas vaidlusalune otsus talle ja tema esindajatele olulise kahju, „sealhulgas kriminaalkorras karistuse mõistmise rahalise karistuse ja vangistusena“. Selle taotluse punktis 148 on samuti täpsustatud, et väidetav kahju on hüvitamatu, „kuna [kõnealuste] õigusnormide rikkumine on lõplikult ja pöördumatult selge“.
42 Järelikult tuleb ühelt poolt tõdeda, et Lagardère’i viidatud kahju seisnes mitte ainult võimalikus kriminaalkorras karistuse mõistmises, vaid ka asjaolus, et ta oli sunnitud toime panema kuritegusid.
43 Vaidlustatud kohtumääruse punkt 42 puudutab aga üksnes kriminaalkorras karistuse mõistmise ohtu ega sisalda seega vastust Lagardère’i argumentidele osas, milles need puudutavad kahju, mis tuleneb sellest, et ta on sunnitud toime panema kuritegusid.
44 Mis teiselt poolt puudutab kriminaalkorras karistuse mõistmise ohtu, siis nähtub nii Lagardère’i ajutiste meetmete kohaldamise taotlusest kui ka tema argumentide kokkuvõttest vaidlustatud kohtumääruse punktis 21, et nagu see äriühing oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks väidab, soovis ta tõendada selle ohu olemasolu, väites, et vaidlusaluse otsuse täitmiseks on ta sunnitud tingimata panema toime kuritegusid, mis võivad õigustada taolise karistuse määramist.
45 Sellest tuleneb, et seos vaidlusaluse otsuse täitmise ja võimaliku kriminaalkorras karistuse mõistmise vahel, millele Lagardère tugines, ei seisnenud mitte selles, et neid karistusi võidakse talle selle otsuse alusel määrata, vaid väidetavas asjaolus, et nimetatud otsuses sisalduvale komisjoni teabenõudele vastamiseks pidi tingimata toimuma Lagardère’i kriminaalkorras vastutusele võtmine, kuna ta rikkus kohaldatavat karistusõigust.
46 Lagardère’i kriminaalkorras vastutusele võtmist kaasa toovate tegude toimepanemine sõltub aga üksnes Lagardère’i käitumisest, mitte tema suhtes kriminaalmenetluse alustamisest või selle hilisemast tulemusest.
47 Seega, kuna Üldkohtu president ei lükanud tagasi käesoleva kohtumääruse punktis 44 esitatud väidet, ei saanud ta välistada ohtu, et Lagardère on vaidlusaluse otsuse täitmiseks tegelikult kohustatud toime panema kuritegusid, tuginedes asjaolule, et kriminaalmenetluse alustamine või lõpetamine sõltus kriminaalmenetlust läbiviivate asutuste või võimalike kannatanute hilisematest menetlustoimingutest.
48 Võttes selles kontekstis arvesse seda, et taoliste kuritegude toimepanemine võib õigustada hiljem Lagardère’i suhtes kriminaalmenetluse alustamist ja talle kriminaalkorras karistuste mõistmist ning et vaidlusaluse otsuse mõju võimaliku peatamisega ajal, mil sellist menetlust alustakse, ei saa enam vältida selliste karistuste mõistmist, ei oleks sellise peatamise taotlemiseks sel hetkel ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitamisest tingimata enam mingit kasu.
49 Sellest tuleneb, et Üldkohtu president rikkus õigusnormi, otsustades vaidlustatud kohtumääruse punktis 42, et Lagardère tugines ennatlikult ohule, et vaidlusaluse otsuse täitmise korral võidakse talle mõista kriminaalkorras karistusi.
50 Argumendid, mille komisjon esitas viimase võimalusena, ei sea seda hinnangut kahtluse alla. Nimelt tuginevad need argumendid sisuliselt väitele, et Lagardère’i teod, mida ta pidi vaidlusaluse otsuse täitmiseks tegema, ei ole vastuolus kohaldatava õigusega, kusjuures Üldkohtu president ei nõustunud punktis 42 selle argumendiga.
51 Järelikult tuleb teise väite esimese osaga nõustuda.
52 Vaidlustatud kohtumääruse punktides 40–42 tehtud vigadest tuleneb, et see kohtumäärus ei sisalda põhjendusi, mis võiksid olla aluseks Lagardère’i nende argumentide tagasilükkamisele, mis puudutavad Prantsuse karistusõiguse kohaldamisega seotud kahju tekkimise ohtu.
53 Kuna ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et Lagardère ei ole tõendanud, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, siis tuleneb nendest vigadest, et vaidlustatud kohtumääruse resolutsioon ei ole põhjendatud.
54 Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtumäärus tuleb tervikuna tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida esimese ja teise väite muid osasid ega kolmandat väidet.
Üldkohtule esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus
55 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Liidu Kohus, kui Euroopa Kohus tühistab Üldkohtu otsuse, teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks. Nimetatud säte on kohaldatav ka Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 teise lõigu alusel esitatud apellatsioonkaebuste suhtes (Euroopa Kohtu asepresidendi 24. mai 2022. aasta kohtumäärus Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament ja Hispaania, C‑629/21 P(R), EU:C:2022:413, punkt 172 ning seal viidatud kohtupraktika).
56 Selleks on oluline meenutada, et Üldkohtu kodukorra artikli 156 lõige 4 näeb ette, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tuleb märkida hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist. Seega võib vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata täitmise peatamise ja muude ajutiste meetmete kohaldamise, kui on tõendatud, et nende määramine on esmapilgul faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud (fumus boni iuris), ning kui ajutiste meetmete kohaldamise küsimus on kiireloomuline selles mõttes, et olulise ja hüvitamatu kahju vältimiseks selle poole huvidele, kes ajutiste meetmete kohaldamist taotleb, on vajalik, et ajutiste meetmete kohaldamine määrataks ja neid kohaldataks enne põhimenetluses lahendatava hagi suhtes otsuse tegemist. Kuna need tingimused on kumulatiivsed, tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jätta rahuldamata juhul, kui üks neist ei ole täidetud. Kui see on asjakohane, kaalub ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik ka asjasse puutuvaid huve (Euroopa Kohtu asepresidendi 24. mai 2022. aasta kohtumäärus Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament ja Hispaania, C‑629/21 P(R), EU:C:2022:413, punkt 175 ning seal viidatud kohtupraktika).
57 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul on nende tingimuste hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus ja ta võib juhtumi eripära arvestades vabalt kindlaks määrata, kuidas neid erinevaid tingimusi tuleb kontrollida, ning selle hindamise järjekorra, kuna ükski liidu õigusnorm ei näe ette analüüsiskeemi, mis on ette kindlaks määratud selleks, et hinnata ajutiste meetmete võtmise vajalikkust (Euroopa Kohtu asepresidendi 16. juuli 2021. aasta kohtumäärus Symrise vs. ECHA, C‑282/21 P(R), EU:C:2021:631, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Arvestades käesolevas asjas Üldkohtu presidendi juba antud hinnanguid ja poolte osalusel toimunud kirjalikku menetlust, on Euroopa Kohtu asepresidendil piisavalt teavet, et teha lõplik otsus kiireloomulisuse tingimuse kohta käesolevas kohtuasjas.
Argumendid
59 Selleks et tõendada, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, tugineb Lagardère mitmele eraldi kahjule.
60 Mis puudutab argumente, et vaidlusalune otsus paneb Lagardère’ile kohustuse rikkuda oma töötajate ja seaduslike esindajate põhiõigusi, mida tuleb kõigepealt analüüsida, siis väidab ta, et selle otsuse täitmine viiks selleni, et ta ei täida oma õiguslikke kohustusi nende isikute ees.
61 Ühelt poolt on Lagardère kohustatud otsima dokumente, millega tal ei ole lubatud tutvuda, ning seejärel edastama need komisjonile, isegi kui need puudutavad andmesubjektide eraelu. Seega võib talle tekkida oluline kahju, kuna ta on sunnitud oma õiguslikke kohustusi rikkuma, mistõttu talle mõistetakse – samamoodi nagu tema esindajatele – kriminaalkorras karistused rahalise karistuse ja vangistusena. Selline kahju on hüvitamatu, kuna asjaomaste õiguslike kohustuste rikkumine on lõplikult ja pöördumatult selge.
62 Teiselt poolt kohustab vaidlusalune otsus Lagardère’i rikkuma tema heaks töötavate ajakirjanike allikate saladust, mille tõttu võivad need ajakirjanikud tema suhtes hagi esitada.
63 Sellega seoses väidab komisjon esimesena, et kriminaalkorras karistuste mõistmise oht ei ole käesolevas asjas tõendatud. Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus on seega eriti lünklik, kuna selles viidatakse kriminaalkorras karistuste mõistmise võimalusele, viitamata kriminaliseerivale õigusaktile ja täpsustamata, millist karistus võidakse mõista. Lisaks on see oht hüpoteetiline, kuna kriminaalkorras karistuste mõistmine põhineb tingimata real toimingutel, mida peavad tegema eelkõige kriminaalmenetlust läbiviivad asutused või võimalikud kannatanud. Pealegi ei ole Lagardère kohustatud vaidlusaluse otsuse täitmiseks saama oma töötajatelt või seaduslikelt esindajatelt nõusolekut.
64 Teisena on vältimatu, et komisjon töötleb oma uurimise läbiviimiseks isikuandmeid. Pelk asjaolu, et ta kontrollib selliste andmete asjakohasust, ei saa iseenesest tekitada olulist ja hüvitamatut kahju, kuna Lagardère ei viita tundlike isikuandmete ja kõige intiimsemasse sfääri kuuluvate andmete avalikustamise ohule. Igal juhul on Lagardère’i ülesanne tõendada sellise ohu olemasolu. Lisaks nägi komisjon selles suhtes ette spetsiifilised menetluslikud tagatised.
Hinnang
65 Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk on tagada tulevikus tehtava lõpliku otsuse täielik toime, vältimaks lünka Euroopa Kohtu tagatavas õiguskaitses. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb taotluse kiireloomulisust hinnata selle järgi, kas ajutine meede on vajalik selleks, et hoida ära olulise ja hüvitamatu kahju tekkimine esialgset õiguskaitset taotlevale poolele. Viimati nimetatud poole ülesanne on tõendada, et ta ei saa oodata sisulise menetluse lõpuni, ilma et talle selline kahju tekiks. Kuigi on tõsi, et sellise kahju olemasolu tuvastamiseks ei ole vaja nõuda kahju tekkimise ja vältimatuse absoluutse kindlusega tõendamist ning et piisab sellest, kui kahju tekkimine on piisava tõenäosusega ette nähtav, on ajutisi meetmeid taotlev pool siiski kohustatud tõendama asjaolusid, millest nähtub, et sellise kahju tekkimine on tõenäoline (Euroopa Kohtu asepresidendi 24. mai 2022. aasta kohtumäärus Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament ja Hispaania, C‑629/21 P(R), EU:C:2022:413, punkt 75 ning seal viidatud kohtupraktika).
66 Selleks et kontrollida, kas kiireloomulisuse tingimus on täidetud, tuleb uurida väidet, et Lagardère’il tekib oht, et talle tekitatakse olulist ja hüvitamatut kahju seetõttu, et ta on vaidlusaluse otsuse täitmiseks sunnitud toime panema kuritegusid.
67 Kuigi komisjon väidab, et ajutiste meetmete kohaldamise taotlus on lünklik nende Prantsuse õigusnormide sisu osas, millele Lagardère kavatseb sellega seoses tugineda, tuleneb käesoleva kohtumääruse punktidest 23–30, et see argument tuleb tagasi lükata.
68 Mis puudutab nende normide sisu, siis nähtub eelkõige ajutiste meetmete kohaldamise taotlusest, mille ulatust ei ole komisjon selles suhtes kahtluse alla seadnud, et Prantsuse õiguses on ette nähtud, et vangistuse ja rahalise karistusega on karistatav teise isiku eraelu puutumatuse riive sellega, et ilma autori nõusolekuta edastatakse eraviisilised avaldused või pahauskselt avaldatakse kirjavahetus, mis on elektrooniliselt saadetud, edastatud või saadud.
69 Vaidlusalune otsus kohustab Lagardère’i muu hulgas koguma mitme füüsilise isiku vahel mitme aasta jooksul aset leidnud teabevahetust erinevate sidevahendite kaudu ja teatud teabevahetust teiste füüsiliste isikute vahel ning seejärel edastama kogutud teabe komisjonile.
70 On selge, et vastavalt selle otsuse punktile 2 laieneb see kohustus eelkõige teabevahetusele, mis on toimunud asjaomaste töötajate või seaduslike esindajate isiklike või personaalsete e‑postkastide ning isiklike või personaalsete mobiilseadmete kaudu, tingimusel et neid e‑postkaste või seadmeid on kasutatud vähemalt üks kord ametialaseks suhtluseks.
71 Neid asjaolusid arvestades ei ole vastu vaieldud sellele, et vaidlusaluse otsuse täielikuks täitmiseks peaks Lagardère, kes ei ole ametiasutus, suures osas saama tutvuda tema teatud töötajate ja seaduslike esindajate suhtlusega, samas kui Prantsuse õigus ei anna talle sõnaselgelt sellist pädevust, ning et ta väidab, ilma et talle oleks selles suhtes tulemuslikult vastu vaieldud, et tal ei olnud võimalik saada andmesubjektide nõusolekut.
72 Seega, arvestades Lagardère’i viidatud karistussätete sõnastust ning tema ajutiste meetmete kohaldamise taotluses ja selle lisades esitatud teavet Prantsuse õiguse kohta, millele komisjon ei ole otseselt vastu vaielnud, on väide, et see, kuidas Lagardère peab käituma vaidlusaluse otsuse täitmiseks, võib Prantsuse õiguses kujutada endast kuritegu, piisavalt tõenäoline, nagu on nõutud käesoleva kohtumääruse punktis 65 meenutatud kohtupraktikas.
73 Kuigi a priori ei saa täielikult välistada, et Lagardère võib täielikult või osaliselt vabaneda kriminaalvastutusest, tuginedes kohustustele või sunnile, mis talle vaidlusalusest otsusest tuleneb, on tegemist peamiselt Prantsuse õiguse valdkonda kuuluva küsimusega, mille kohta pooled ei ole ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavale kohtunikule mingit teavet esitanud.
74 Täpsemalt, kuigi komisjon väidab, et Lagardère ei ole kohustatud saama oma töötajatelt või seaduslikelt esindajatelt nõusolekut, et koguda ja seejärel sellele institutsioonile edastada vaidlusaluses otsuses viidatud dokumente, tuleb märkida, et nimetatud institutsioon ei ole kohaldatavate õigusaktide või pädevate riigisiseste asutuste varasema praktika alusel tõendanud, et Lagardère võib pääseda igasugusest kriminaalvastutusest, kogudes ja edastades samale institutsioonile kõik vaidlusaluses otsuses viidatud dokumendid, ilma et andmesubjektid oleksid oleks selleks eelnevalt nõusoleku andnud.
75 Eeltoodust tuleneb, et arvestades ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavale kohtunikule esitatud asjaolusid, tuleb asuda seisukohale, et Lagardère on õiguslikult piisavalt tõendanud, et ta on vaidlusaluse otsuse täitmiseks kohustatud käituma viisil, mille puhul on tõenäoline, et see võib õigustada tema kriminaalvastutusele võtmist ning seega ka talle kriminaalkorras karistuste mõistmist.
76 Käesoleva kohtumääruse punktides 44–49 esitatud põhjustel ei võimalda asjaolu, et selliste karistuste mõistmine eeldab menetlustoimingute tegemist pädevate asutuste või võimalike kannatanute poolt, välistada ohtu, millele Lagardère viitab.
77 Lagardère’ile selliselt tekitatud kahju tuleb pidada oluliseks, arvestades eelkõige seda, et kriminaalkorras süüdimõistmine ja usaldussuhte katkemine tema seaduslike esindajate ja töötajatega, mille võib põhjustada kuritegude toimepanemine nende vastu, on häbimärgistav.
78 Selline mittevaraline kahju on lisaks hüvitamatu, kuna vaidlusaluse otsuse võimalik tühistamine ei võimalda Lagardère’i kriminaalvastutusest vabastada ega seada kahtluse alla Lagardère’ile kuritegude toimepanemise tõttu antud hinnanguid.
79 Kiireloomulisuse tingimust tuleb seega käesoleval juhul pidada täidetuks.
80 Kuna Üldkohtu president järeldas ekslikult, et see tingimus ei olnud täidetud, ilma et ta oleks analüüsinud fumus boni iuris’e tingimust, mille analüüs eeldab samal ajal nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude hindamist, tuleb kohtuasi saata tagasi Üldkohtule, et ta teeks otsuse selle tingimuse kohta ning vajaduse korral kaaluks asjasse puutuvaid huve.
Vaidlusaluse otsuse, mida on muudetud komisjoni 24. jaanuari 2024. aasta otsusega C(2024) 572 (final), täitmise peatamise nõue
81 Apellatsioonkaebusest ei nähtu selgelt, kas taotlust peatada vaidlusalune otsus, mida on muudetud komisjoni 24. jaanuari 2024. aasta otsusega C(2024) 572 (final), seni, kuni Üldkohtu president teeb kohtuasjas T‑1119/23 R ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta uue otsuse, või kui seda ei tehta, siis kuni Üldkohus teeb otsuse kohtuasja T‑1119/23 hagi kohta (edaspidi „täiendav taotlus“), tuleb mõista nii, et see kattub taotlusega rahuldada kohtuasjas T‑1119/23 R esitatud nõuded, või on tegemist eraldi nõudega.
82 Kuivõrd seda täiendavat taotlust tuleb tõlgendada nii, et see kattub taotlusega rahuldada kohtuasjas T‑1119/23 R esitatud nõuded, tuleb tõdeda, et selle taotluse kohta on käesoleva kohtumääruse punktides 58 ja 80 juba otsustatud.
83 Seevastu juhul, kui täiendavat taotlust tuleb tõlgendada eraldi nõudena, tuleb sel juhul ühelt poolt tõdeda, et selline taotlus ei vasta Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170 lõike 1 nõuetele, kuna selles sättes on ette nähtud, et apellant ei või täiendada esimeses kohtuastmes esitatud nõudeid.
84 Täiendav taotlus erineb osaliselt Lagardère’i poolt esimeses kohtuastmes esitatud nõuetest.
85 Seega, kui eeldada, et täiendavat taotlust tuleb mõista nii, et see on esitatud esimeses kohtuastmes esitatud nõuete täiendamiseks, tuleb see jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna tegemist on uue nõudega (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu asepresidendi 20. märtsi 2023. aasta kohtumäärus Xpand Consortium jt vs. komisjon, C‑739/22 P(R), EU:C:2023:228, punkt 20).
86 Teiselt poolt ei saa täiendavat taotlust käsitada ka Euroopa Kohtu kodukorra artikli 160 alusel esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlusena, kuna kodukorra artikli 160 lõike 4 kohaselt on taotlus vastuvõetav üksnes siis, kui see on esitatud eraldi dokumendiga (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu asepresidendi 20. märtsi 2023. aasta kohtumäärus Xpand Consortium jt vs. komisjon, C‑739/22 P(R), EU:C:2023:228, punkt 21).
87 Pealegi esitas Lagardère käesolevas asjas Euroopa Kohtule ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, mis registreeriti numbriga C‑89/24 P(R)‑R ja mis ei sisalda nõudeid, mis vastavad täiendavale taotlusele.
88 Sellest tuleneb, et täiendav taotlus tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.
Kohtukulud
89 Kuna kohtuasi suunatakse tagasi Üldkohtule, otsustatakse kohtukulude kandmine edaspidi.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident määrab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi 19. jaanuari 2024. aasta kohtumäärus Lagardère vs. komisjon (T‑1119/23 R, EU:T:2024:16).
2. Saata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtule, et ta teeks otsuse fumus boni iuris’e tingimuse kohta ning vajaduse korral kaaluks asjasse puutuvaid huve.
3. Jätta rahuldamata Lagardère SA taotlus peatada Lagardère’ile komisjoni 19. septembri 2023. aasta otsusega C(2023) 6429 (final) nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 kohaldamise menetluses (juhtum M.11184 – Vivendi/Lagardère) (muudetud komisjoni 24. jaanuari 2024. aasta otsusega C(2024) 572 (final)) pandud kohustus koguda ja edastada Euroopa Komisjonile dokumente, mis sisalduvad Lagardère’i teatud töötajate ja seaduslike esindajate isiklikes või personaalsetes e‑postkastides ning isiklikes või personaalsetes mobiilseadmetes, seni, kuni Euroopa Liidu Üldkohtu president teeb uue otsuse ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta kohtuasjas T‑1119/23 R, või kui seda ei tehta, siis seni, kuni Euroopa Liidu Üldkohus teeb otsuse kohtuasja T‑1119/23 hagi kohta.
4. Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
Allkirjad