KOHTUJURISTI ETTEPANEK

VERICA TRSTENJAK

esitatud 8. septembril 2011(1)

Kohtuasi C‑282/10

Maribel Dominguez

versus

Centre informatique du Centre Ouest Atlantique

versus

Préfet de la région Centre

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

Harta artikli 31 lõige 2 – Sotsiaalsed põhiõigused – Õiguse üldpõhimõtted – Direktiivide horisontaalne õigusmõju – Direktiivi 2003/88/EÜ artikkel 7 – Töötingimused – Tööaja korraldus – Õigus tasustatud põhipuhkusele – Puhkuse õiguse tekkimine sõltumata töötaja töölt eemalviibimise laadist ja kestusest – Siseriiklik säte, mille kohaselt sõltub kõnealuse puhkuse andmine tingimusest, et arvestusaastal oleks tegelikult töötatud miinimumtööaja vältel – Siseriikliku kohtu kohustus jätta liidu õigusega vastuolus olevad siseriiklikud sätted kohaldamata

Sisukord

I.     Sissejuhatus

II.   Õiguslik raamistik

A.     Liidu õigus

1.     Euroopa Liidu põhiõiguste harta

2.     Direktiiv 2003/88

B.     Siseriiklik õigus

III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

IV.   Menetlus Euroopa Kohtus

V.     Poolte peamised argumendid

A.     Esimene eelotsuse küsimus

B.     Teine eelotsuse küsimus

C.     Kolmas eelotsuse küsimus

VI.   Õiguslik hinnang

A.     Esimene eelotsuse küsimus

B.     Teine eelotsuse küsimus

1.     Üldist

a)     Peamised õiguslikud aspektid

b)     Eraisikutevahelise kohtuvaidluse olemasolu

2.     Siseriikliku kohtu roll eraisikutevahelises kohtuvaidluses

a)     Liidu õigusest tulenevad direktiivide kohaldatavuse piirid

b)     Võimalikud alternatiivsed lähenemisviisid

i)     Harta artikli 31 lõikest 2 tuleneva põhiõiguse vahetu kohaldatavus

–       Harta kohaldatavus

–       Põhiõiguslik olemus

–       Õigusmõju puudumine kolmandatele isikutele

–       Järeldus

ii)   Võimaliku õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldatavus

–       Põhipuhkuse õiguse tase liidu õiguskorras

–       Õiguse üldpõhimõtte kohaldatavus eraisikutevahelistes suhetes

–       Järeldus

iii) Õiguse üldpõhimõtte kohaldamine sellisena, nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2003/88

–       Euroopa Kohtu lähenemisviis kohtuotsuses Kücükdeveci

–       Selle lähenemisviisi ülekantavus põhipuhkuse õigusele

–       Järeldus

c)     Kokkuvõttev järeldus

3.     Teise võimalusena, liikmesriigi vastutus liidu õiguse rikkumise eest

4.     Järeldus

C.     Kolmas eelotsuse küsimus

VII. Ettepanek

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas ELTL artikli 267 kohases eelotsusemenetluses esitab Prantsusmaa Cour de cassation (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) Euroopa Kohtule kolm küsimust, mis puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta(2) artikli 7 tõlgendamist.

2.        Käesoleva eelotsusetaotluse alus on M. Dominguezi (edaspidi „põhikohtuasja hageja”) ja tema tööandja, Centre informatique du Centre Ouest Atlantique’i (edaspidi „põhikohtuasja kostja”) vaheline kohtuvaidlus, mis puudutab küsimust, kas, ja kui, siis millises ulatuses on viimane kohustatud maksma rahalist hüvitist põhipuhkuse eest, mida M. Dominguez ei saanud õnnetuse tõttu võtta. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohast on seejuures oluline selgitamist vajav aspekt viis, kuidas selle puhkuse pikkust tuleb arvestada, kusjuures käesoleva juhtumi eripära on asjaolu, et esiteks sõltub vastavalt asjakohasele siseriiklikule õigusele tasulise põhipuhkuse õiguse tekkimine sellest, et töötaja peab töötama minimaalse arvu päevi, ning teiseks ei arvestata tööaja hulka igat liiki õnnetusjuhtumist tingitud töölt eemalviibimist.

3.        Puhkuse õiguse olemasolu ja vajaduse korral selle täpse kestuse kindlakstegemine ei ole siiski võimalik, kui ei ole selge, kas eespool nimetatud siseriiklikke sätteid saab üldse pidada direktiivi 2003/88 artikliga 7 kooskõlas olevaks ja kas hageja saab kostja vastu tugineda vahetult kõnealusele direktiivile. Käesolev kohtuasi tõstatab esiteks õigusküsimusi, millele Euroopa Kohus on juba ühese vastuse andnud, mistõttu võib ta põhimõtteliselt piirduda viitega asjakohastele kohtuotsustele. Teisalt palutakse Euroopa Kohtu seisukohta küsimuses, kuhu tuleb õigus tasulisele põhipuhkusele paigutada liidu õiguskorra normihierarhias ning kas töötaja võib ka suhetes oma tööandjaga vahetult sellele õigusele tugineda.

4.        Selleks tuleb uurida nelja erinevat lähenemisviisi, mis peaksid töötajal aitama kaitsta oma õigusi suhetes tööandjaga. Kõigepealt tuleb uurida direktiivide horisontaalse õigusmõju võimalust. Seejärel tuleb – võttes arvesse, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta on vahepeal omandanud õigusliku siduvuse – kontrollida harta artikli 31 lõike 2 vahetut kohaldatavust. Järgmise alternatiivina tuleb uurida õiguse üldpõhimõtte – mis annab töötajale põhipuhkuse õiguse – võimalikku vahetut kohaldatavust. Lõpetuseks kontrollin ma, mil määral saab kohaldada Euroopa Kohtu poolt otsuses Kücükdeveci(3) välja töötatud lähenemisviisi. Seejuures analüüsin ma üksikasjalikult kõnealuse lähenemisviisi eeliseid ja puudusi. Käesolev kohtuasi pakub Euroopa Kohtule võimaluse käsitleda nimetatud lähenemisviisi dogmaatiliselt, et seda vajadusel täpsustada.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus(4)

1.      Euroopa Liidu põhiõiguste harta

5.        Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) IV jaotis („Solidaarsus”) viitab artiklis 31 iga töötaja õigusele „headele ja õiglastele töötingimustele”. Artikli 31 lõige 2 sätestab järgmist:

„Igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja ‑nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele.”

6.        VII jaotis („Üldsätted”) määrab artiklis 51 kindlaks harta kohaldamisala. Artikli 51 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva harta sätted on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õigusaktide kohaldamise korral. Seepärast austavad nad õigusi, järgivad põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt.”

2.      Direktiiv 2003/88

7.        Direktiivi 2003/88 artikkel 1 näeb ette:

„Eesmärk ja kohaldamisala

1.      Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.

2.      Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

a)      minimaalse […] põhipuhkuse […] suhtes […]

[…]”.

8.        Nimetatud direktiivi artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Põhipuhkus

1.      Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

2.      Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.”

9.        Direktiivi 2003/88 artikkel 17 sätestab, et liikmesriigid võivad selle direktiivi teatud sätetest erandeid teha. Nimetatud direktiivi artikli 7 suhtes ei ole erandite tegemine lubatud.

B.      Siseriiklik õigus

10.      Põhikohtuasjas kohaldatavas Code du travail’ (tööseadustik) artikli L. 223‑2 lõikes 1 on sätestatud:

„Töötajal, kes tõendab, et ta töötas arvestusaasta jooksul tööandja juures vähemalt ühe tegelikult töötatud kuuga võrdväärse aja jooksul, on õigus puhkusele, mille kestuseks on määratud kaks ja pool tööpäeva töötatud kuu kohta, kusjuures nõutava puhkuse kogupikkus ei saa ületada 30 tööpäeva”.

11.      Uue, 20. augusti 2008. aasta seadusest tuleneva redaktsiooniga Code du travail’ artiklis L. 3141‑3 on sätestatud:

„Töötajal, kes tõendab, et ta töötas sama tööandja juures vähemalt kümne tegelikult töötatud päevaga võrdväärse aja jooksul, on õigus puhkusele kestusega kaks ja pool tööpäeva töötatud kuu kohta. Nõutava puhkuse kogupikkus ei saa ületada 30 tööpäeva”.

12.      Sel ajal kehtinud Code du travail’ artiklis L. 223‑4 on sätestatud:

„Puhkuse kestuse kindlaksmääramisel loetakse tegelikult töötatud kuuga võrdseks nelja töönädala või kahekümne kaheksa tööpäeva pikkune periood. Tegeliku töötamise ajavahemikena käsitletakse tasulise puhkuse ajavahemikke, käesoleva seadustiku artikliga L. 212‑5‑1 ja Code rural’i (põllumajandusseadustik) artikliga L. 713‑9 ette nähtud hüvituseks antavat puhkeaega, artiklites L. 122‑25–L. 122‑30 ette nähtud rasedus- ja sünnituspuhkuseid, tööaja vähendamise alusel saadud puhkepäevi ja ajavahemikke, mille kestus on piiratud ühe aastaga, mille käigus töölepingu täitmine on pidevalt peatatud tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu. (Puhkuse kestuse kindlaksmääramisel käsitletakse tegeliku töötamise ajavahemikuna ka ajavahemikke, mil töötaja või kutseõpilane peab mis tahes alusel jääma pikemalt kohustuslikku ajateenistusse või tsiviilteenistusse või on sinna tagasi kutsutud.)”

13.      Code du travail’ praegu kehtiv artikkel L. 3141‑5 sätestab omakorda järgmist:

„Puhkuse kestuse kindlaksmääramisel käsitletakse tegeliku töötamise ajavahemikena:

1)         tasustatud puhkuse ajavahemikke;

2)         rasedus- ja sünnituspuhkuse, isaduspuhkuse ja adopteerimise puhkuse, adopteerimise ja laste kasvatamisega seotud puhkuse ajavahemikke;

3)         kohustuslikku hüvituseks antavat puhkeaega, mis on ette nähtud käesoleva seadustiku artikliga L. 3121‑26 ja Code rural’i artikliga L. 713‑9;

4)         tööaja vähendamise alusel saadud puhkepäevi;

5)         ajavahemikke, mille kestus on piiratud ühe aastaga, mille käigus töölepingu täitmine on pidevalt peatatud tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu;

6)         ajavahemikke, mil töötaja peab mis tahes alusel jääma pikemalt kohustuslikku ajateenistusse või tsiviilteenistusse või on sinna tagasi kutsutud.”

14.      Riiklikule sotsiaalkindlustusasutuste töötajate kollektiivlepingule lisatud näidiseeskirjade artikkel XIV näeb neljandas lõigus ette, et õigus põhipuhkusele ei teki aastal, mida iseloomustab töölt eemal viibimine haiguse või pikaajalise haiguse tõttu, mis põhjustab järjest vähemalt 12 kuud kestva töökatkestuse; töölt eemal viibimine kohustusliku ajateenistuse tõttu ja kollektiivlepingu artiklites 410, 44 ja 46 ette nähtud palgata puhkuse tõttu. See õigus tekib uuesti tööle asumise kuupäeval, kusjuures puhkuse kestus määratakse kindlaks proportsionaalselt tegelikult töötatud ajaga, mille eest ei ole veel antud põhipuhkust.

III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

15.      Põhikohtuasja hageja töötab alates 10. jaanuarist 1987 kostja juures, kelle suhtes kohaldatakse sotsiaalkindlustusasutuste töötajate kollektiivlepingut.

16.      Hagejaga toimus 3. novembril 2005 tema elu- ja töökoha vahelisel teekonnal õnnetus. Selle õnnetuse tagajärjel viibis ta 3. novembrist 2005 kuni 7. jaanuarini 2007 haiguspuhkusel.

17.      Hageja alustas 8. jaanuaril 2007 uuesti oma tööd poole kohaga ja alates 8. veebruarist 2007 täiskohaga. Tööle naasmise järel teavitas põhikohtuasja kostja teda puhkusepäevade arvust, mida tal on õigus kostja arvestuse kohaselt töölt eemalviibimise perioodi eest saada. Selle peale esitas põhikohtuasja hageja vaide ja nõudis oma tööandjalt eespool nimetatud perioodi eest 22,5 tasulise puhkuse päeva või teise võimalusena 1971,39 euro suuruse puhkusehüvitise väljamõistmist.

18.      Kõigepealt kaitses ta oma õigusi Conseil de prud’hommes de Limoges’is (töökohus), mis lükkas tema taotlused 15. jaanuari 2008. aasta kohtuotsusega tagasi. Nimetatud otsuse peale esitas põhikohtuasja hageja seejärel apellatsioonkaebuse Cour d’appel de Limoges’ile. Tema apellatsioonkaebus lükati 16. septembri 2008. aasta kohtuotsusega siiski tagasi, ning Cour d’appel tuvastas seejuures muu hulgas, et põhikohtuasja kostja on tööandjana kohaldanud asjakohaseid tööõiguse sätteid õigesti ning ta keeldus seetõttu õigustatult tunnustamast puhkuse õiguse tekkimist, sest põhikohtuasja hageja viibis oma teel tööle toimunud õnnetuse tagajärjel rohkem kui 12 kuud töölt eemal ning ei teinud sel ajal tegelikult tööd. Cour d’appel leidis lisaks, et põhikohtuasja hageja ei saa tugineda tööõnnetuse puhul kohaldatavatele tööõiguse eeskirjadele.

19.      Cour de cassationile esitatud kassatsioonkaebusega vaidlustab põhikohtuasja hageja eespool toodud kohtuotsuse, kusjuures ta väidab esiteks, et teel tööle toimunud õnnetus tuleb lugeda samaväärseks tööõnnetusega ning seetõttu peab ta saama tugineda samale eeskirjale. Teiseks toob ta välja, et tasulise puhkuse arvestamisel tuleb teel tööle toimunud õnnetusele järgnenud töölepingu katkemise periood võrdsustada tegeliku tööajaga.

20.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendab Euroopa Kohtu praktikat arvesse võttes – millele ta ulatuslikult viitab – kahtlusi nii asjakohaste siseriiklike tööõiguse eeskirjade kooskõla suhtes kui ka siseriikliku kohtu kohustuse osas jätta liidu õigusega vastuolus olevad siseriiklikud sätted kohaldamata.

21.      Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid või tavad, mis näevad ette, et õigus tasulisele põhipuhkusele sõltub tingimusest, et arvestusperioodil oleks tegelikult töötatud vähemalt kümme päeva (või üks kuu)?

2.      Juhul kui vastus on jaatav, kas siis direktiivi 2003/88 artikkel 7, mis seab tööandjale konkreetse kohustuse, kuna sellega antakse õigus tasulisele puhkusele töötajale, kes viibib tervislikel põhjustel töölt eemal ühe aasta või rohkem, nõuab, et eraisikutevahelist kohtuvaidlust lahendav siseriiklik kohus jätaks kohaldamata selle sättega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi, mis kehtestab kõnealuse juhtumi kohta, et õigus tasulisele põhipuhkusele sõltub tingimusest, et arvestusperioodil oleks tegelikult töötatud vähemalt kümme päeva?

3.      Kas töötajatel on direktiivi 2003/88 artikli 7 alusel õigus sama pikale tasulisele puhkusele, olenemata sellest, mis tingis nende töölt eemal viibimise tervislikel põhjustel, kuivõrd kõnealune säte ei tee töötajate vahel vahet selle alusel, kas nad puudusid arvestusperioodil töölt tööõnnetuse, kutsehaiguse, teel tööle toimunud õnnetuse või muu haiguse kui kutsehaiguse tõttu; või tuleb seda sätet tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, et tasulise puhkuse kestus võib olla erinev sõltuvalt töötaja puudumise põhjusest, kui siseriiklik õigusnorm näeb teatud tingimustel ette pikema tasulise põhipuhkuse, kui direktiivis ette nähtud 4‑nädalane minimaalne kestus?”

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

22.      Eelotsusetaotlus, mis kannab 2. juuni 2010. aasta kuupäeva, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 7. juunil 2010.

23.      Põhikohtuasja pooled, Prantsusmaa valitsus, Taani valitsus ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid oma kirjalikud märkused Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud tähtaja jooksul.

24.      Kohtuistungil, mis toimus 17. mail 2011, osalesid suuliste avalduste esitamiseks põhikohtuasja poolte, Prantsusmaa valitsuse, Taani valitsuse ja Madalmaade valitsuse ning komisjoni esindajad.

V.      Poolte peamised argumendid

A.      Esimene eelotsuse küsimus

25.      Kõik menetlusosalised on üksmeelsel seisukohal, et esimese eelotsuse küsimuse vastuse saab tuletada Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige kohtuotsustest BECTU(5) ja Schultz-Hoff jt(6). Nad teevad vastavalt ettepaneku vastata kõnealusele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid või tavad, mis näevad ette, et õigus tasulisele põhipuhkusele sõltub tingimusest, et arvestusperioodil oleks tegelikult töötatud vähemalt kümme päeva (või üks kuu).

B.      Teine eelotsuse küsimus

26.      Nii argumendid kui ka menetlusosaliste pakutud vastused sellele eelotsuse küsimusele on üksteisest väga erinevad.

27.      Põhikohtuasja hageja viitab kohtuotsustele Simmenthal(7) ning Melki ja Abdeli(8) ning selgitab selles osas, et Euroopa Kohtu seisukohad kohtuotsuses BECTU ei kahjusta direktiivi 2003/88 artikli 7 vahetut kohaldatavust. Põhikohtuasja hageja arvates on olukord siseriikliku kohtu jaoks selles osas lihtne, et kohus on kohustatud jätma kohaldamata need siseriiklikud sätted, mille kohaselt sõltub tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamine liidu õigusega vastuolus oleva tingimuse täitmisest.

28.      Põhikohtuasja kostja tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohtu tsiteeritud kohtupraktikale ja teeb sellest vastupidise järelduse. Tema arvates osutavad kõnealuses kohtupraktikas välja arendatud põhimõtted sellele, et siseriiklik kohus ei saa eraisikutevahelises kohtuvaidluses jätta kohaldamata siseriiklikku sätet, tuues põhjenduseks, et nimetatud säte on direktiiviga vastuolus. Taoline teguviis vastaks contra legem-tõlgendamisele. Võttes arvesse direktiivi enda definitsiooni, mille kohaselt annab see juhised liikmesriikidele ja selle alusel ei teki üksikisikutel otseseid kohustusi, ei eksisteeri mingit põhjust kõnealuse väljakujunenud kohtupraktika ümbervaatamiseks, sest vastasel juhul oleks see võrdne direktiivide ja määruste vahelise erinevuse kaotamisega.

29.      Prantsusmaa valitsus ja Madalmaade valitsus lähevad kohtupraktika analüüsimisel veelgi kaugemale.

30.      Prantsusmaa valitsus meenutab näiteks mitte ainult Cour de cassation’i tsiteeritud kohtupraktikat, vaid samuti kohtuotsuseid Mangold(9) ja Kücükdeveci(10). Nendes kohtuasjades arendas Euroopa Kohus edasi oma praktikat, mis käsitles siseriikliku kohtu olukorda liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku sätte olemasolu korral. Nimetatud kohtuotsustest tuleneb, et siseriikliku sätte ja liidu õiguse üldpõhimõtte vahelise konflikti korral peab siseriiklik kohus jätma siseriikliku sätte vajadusel kohaldamata. Prantsusmaa valitsus viitab sellega seoses asjaolule, et õigus tasulisele põhipuhkusele kujutab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt endast küll „olulise tähtsusega liidu sotsiaalõiguse põhimõtet”, kuid Euroopa Kohus ei ole seda veel tunnustanud sellise liidu õiguse üldpõhimõttena nagu vanuse alusel diskrimineerimise keeldu. Järelikult ei saa eespool nimetatud kohtupraktikat laiendada tasulise põhipuhkuse õigusele.

31.      Seetõttu teeb Prantsusmaa valitsus ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele selliselt, et kui direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 on vastuolus siseriiklik säte, mille kohaselt õigus tasulisele põhipuhkusele sõltub tingimusest, et arvestusperioodil oleks töötatud vähemalt kümme päeva (või üks kuu), siis ei anna direktiivi kõnealune säte eraisikutevahelist kohtuvaidlust lahendavale siseriiklikule kohtule õigust jätta siseriiklik säte kohaldamata.

32.      Madalmaade valitsuse selgitused piirduvad käesoleva eelotsuse küsimusega. Ta on seisukohal, et vastavalt Cour de cassationi viidatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei ole eraisikutevahelist kohtuvaidlust lahendaval siseriiklikul kohtul kohustust jätta kohaldamata siseriiklik säte, mis on direktiivi sättega vastuolus. Siseriiklik kohus peab hoopis siseriiklikku õigust tõlgendama ja kohaldama kooskõlas direktiiviga.

33.      Madalmaade valitsuse arvates ei võimalda kohtuotsus Kücükdeveci ja asjaolu, et põhipuhkuse õigust peetakse „olulise tähtsusega liidu sotsiaalõiguse põhimõtteks”, teha mingit teistsugust järeldust, seda enam, et kõnealuse põhimõtte näol ei ole tegemist õiguse üldpõhimõttega.

34.      Kui Prantsusmaa valitsus ja Madalmaade valitsus jõuavad järeldusele, et Euroopa Kohtu kaalutlusi kohtuotsuses Kücükdeveci ei saa kohaldada, siis komisjon ei näe mingit põhjust, et välistada nende analoogia alusel kohaldamine põhikohtuasjas.

35.      Komisjoni hinnangul tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata nii, et siseriiklikul kohtul on kohustus tagada oma pädevuse piires üksikisiku õiguskaitse ja liidu õiguse täielik tõhusus, mille puhul võib ta vajadusel jätta kohaldamata iga siseriikliku sätte, mis ei ole kooskõlas tasulise põhipuhkuse õigusega.

C.      Kolmas eelotsuse küsimus

36.      Põhikohtuasja hageja teeb ettepaneku vastata kõnealusele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus tasulise põhipuhkuse kestuse erinevus olenevalt sellest, mis on töötaja töölt eemalviibimise põhjus. Vastupidi, direktiivi nimetatud säte näeb ette, et töötajatel on õigus võrdse kestusega tasulisele põhipuhkusele, olenemata sellest, millest on töötaja eemalviibimine tingitud.

37.      Põhikohtuasja kostja on vastupidisel seisukohal. Selle kohaselt ei ole direktiivi 2003/88 artikliga 7 vastuolus, kui tasulise põhipuhkuse kestust reguleerivad sätted on töölt eemalviibimise perioodi tegelikult töötatud ajaga võrdsustamise osas soodsamad nendele töötajatele, kes viibivad töölt eemal haiguse või tööõnnetuse tõttu, kui nendele töötajatele, kes viibivad töölt eemal muul põhjusel kui tööõnnetus.

38.      Prantsusmaa valitsus järeldab eespool viidatud Euroopa Kohtu praktikast, et direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et tasulise põhipuhkuse kestus võib olla erinev, olenevalt sellest, mis on töötaja töölt eemalviibimise põhjus, sest tagatud on direktiivi kõnealuses sättes ette nähtud vähemalt neljanädalane puhkus.

39.      Komisjon märgib küll, et eelotsusetaotlusest ei nähtu üheselt, millise siseriiklikus õiguses väljendatud olukorraga antud eelotsuse küsimus seondub, kuid siiski teeb ta ettepaneku vastata sellele küsimusele samamoodi, nagu pani ette Prantsusmaa valitsus.

VI.    Õiguslik hinnang

A.      Esimene eelotsuse küsimus

40.      Oma esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teavet selle kohta, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 1 lubab liikmesriigil seada tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise sõltuvusse siseriiklikus õiguses täpsemalt määratletud minimaalsest tööajast, kusjuures Prantsuse õiguse kohaselt oli kõnealune minimaalne tööaeg algselt üks kuu ning seadusemuudatuse tagajärjel on see nüüdsest kümme päeva.

41.      Kõnealuse eelotsuse küsimuse vastus tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige aga kohtuotsustest BECTU ja Schultz-Hoff jt. Seetõttu on otstarbekas meenutada Euroopa Kohtu vastavaid asjakohaseid järeldusi ning seejärel uurida nende ülekantavust põhikohtuasjale.

42.      Nagu Euroopa Kohus on väljakujunenud kohtupraktikas selgitanud, kujutab õigus tasulisele põhipuhkusele endast olulise tähtsusega liidu sotsiaalõiguse põhimõtet, millest ei või teha erandeid ja mida siseriiklikud pädevad ametiasutused peavad kohaldama direktiivis 2003/88 selgesõnaliselt sätestatud piirides.(11) Tasulise põhipuhkuse õiguse kehtestamisega teisese õiguse tasemel soovis liidu seadusandja tagada, et töötaja saaks kõikides liikmesriikides kasutada tegelikku puhkeaega, „tagamaks tema turvalisuse ja tervise tõhus kaitse”.(12) Nagu Euroopa Kohus on oma praktikas selgitanud, on tasulise põhipuhkuse eesmärk võimaldada töötajale puhkust ja vaba aega.(13)

43.      Eelkõige erakordse tähtsuse tõttu, mida liidu õiguskord sellele põhimõttele omistab, on Euroopa Kohus juba mainitud kohtuotsuse BECTU punktis 52 leidnud, et direktiivi 93/104/EÜ artikli 7 lõige 1 – mille sõnastus on identne sellele järgnenud direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 sättega – „keelab liikmesriikidel ühepoolselt piirata kõikidele töötajatele antud õigust tasulisele põhipuhkusele sel moel, et liikmesriigid seavad sellele õigusele tingimuse, mille tagajärjel ei saa teatud töötajad kõnealust õigust kasutada”.

44.      Sama kohtuotsuse punktis 53 selgitas Euroopa Kohus seejärel, et liikmesriikidel on õigus „kehtestada siseriiklikes õigusnormides tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise ja rakendamise tingimused, määratledes konkreetsed olukorrad, mille puhul töötajad saavad kasutada seda õigust, mis neile kõikide täitunud tööperioodide suhtes kuulub, ning liikmesriikidel on keelatud seada mis tahes tingimusi selle vahetult direktiivist 93/104 tuleneva õiguse tekkimisele.”

45.      Nimetatud kohtuotsuse punktis 55 selgitas Euroopa Kohus lisaks, et meetmed, mida liikmesriigid võtavad eeskirjade rakendamiseks, võivad olla küll tasulise põhipuhkuse kasutamise tingimuste osas teatud määral erinevad, sest direktiiv kehtestab kokkuvõttes miinimumeeskirjad tööaja korralduse liiduüleseks ühtlustamiseks ning jätab muus osas liikmesriikide ülesandeks kehtestada vajalikud rakendussätted. Seejuures rõhutas Euroopa Kohus, et „direktiiv ei luba aga liikmesriikidel välistada juba kõikidele töötajatele antud õiguse tekkimist ennast”.

46.      Eespool toodud kohtupraktikat tuleb mõista nii, et Euroopa Kohus tunnustab põhimõtteliselt liikmesriikide pädevust kehtestada niinimetatud rakenduskord, millega nad võivad täpsemalt reguleerida põhipuhkuse õiguse kasutamise teatud aspekte, näiteks viis, kuidas töötajad võivad võtta puhkust, mida neil on õigus saada esimeste töönädalate eest. Liikmesriikide kõnealuse reguleerimispädevuse piir asub siiski seal, kus valitud säte kahjustab tasulise põhipuhkuse õiguse tõhusust selles mõttes, et puhkuse õiguse eesmärgi saavutamine ei ole enam tagatud. Sellega on tegemist näiteks siseriikliku sätte puhul, mis otsustab mitte selle üle, „kuidas”, vaid „kas” nimetatud õigust kasutada.

47.      Põhikohtuasjas on ilmselgelt tegemist taolise sättega – nagu on möönnud ka Prantsusmaa valitsus –, sest õiguse enda tekkimine on seotud tingimusega, et töötaja oleks töötanud vähemalt ühe kuu (vahepeal muudetud Code du travail’ artikli L. 223‑2 lõike 1 puhul) või kümme päeva (hetkel kehtiva Code du travail’ artikli L. 3141‑3 kohaselt). Nagu Prantsusmaa valitsus oma kirjalikes märkustes üksikasjalikult põhjendas, saab kümnepäevase minimaalse tööaja kehtestamist selgitada põhipuhkuse kestuse arvestamise korraga. Viimane vastab tööpäevade teatavale arvule, kusjuures üks puhkusepäev on selle arvestusmeetodi kohaselt võrdne kümne tööpäevaga.

48.      Viide põhipuhkuse täpse arvestamise vajadusele üksikjuhul ei muuda – nagu Prantsusmaa valitsus samuti möönnud on – siiski midagi asjaolus, et Euroopa Kohtu praktika ei näe ette mingeid erandeid reeglist, et siseriiklike meetmetega ei tohi kahjustada tasulise põhipuhkuse õiguse teostamist selle ülevõtmisel liikmesriikide tasandil. Selles kontekstis tuleb viidata asjaolule, et kohtuasja BECTU aluseks olid sarnased asjaolud nagu käesolevas kohtuasjas, mistõttu on nimetatud kohtuasjas välja töötatud kohtupraktika põhimõtted põhikohtuasjale vahetult ülekantavad. Tolles kohtuasjas paluti Euroopa Kohtul nimelt langetada otsus küsimuses, kas direktiivi 93/104 artikli 7 lõige 1 lubas liikmesriigil kehtestada siseriiklikku sätet, mille kohaselt sai töötaja õiguse tasulisele põhipuhkusele alles siis, kui ta oli sama tööandja juures töötanud katkematult vähemalt 13 nädalat. Kuna Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele üheselt eitavalt, tundub mulle ilmne, et vaidlusalust Prantsuse sätet ei saa pidada direktiiviga 2003/88 kooskõlas olevaks.

49.      Järgnev õigusküsimus, mis tõstatati põhikohtuasja vaidluses ning – millele põhikohtuasja kostja oma kirjalikes märkustes(14) õigesti osutas – mida tuleb käesoleva eelotsusemenetluse tarvis samuti selgitamist vajavaks pidada, on nimelt see, kas õigus tasulisele põhipuhkusele võib tekkida ka perioodil, mil töötaja viibis haiguse tõttu töölt eemal. Kõnealuse õigusküsimuse selgitamise vajalikkust saab põhjendada asjaoluga, et sellest sõltub kokkuvõttes, kas põhikohtuasja hagejal on üldse õigus nimetatud aja eest puhkust saada või kas talle saab töölt eemalviibimist ette heita.

50.      Ka sellele küsimusele vastamiseks pakub kohtupraktika kasulikke viiteid. Eriti tähelepanuväärne on kohtuotsus Schultz-Hoff jt, milles Euroopa Kohus leidis punktis 39 kõigepealt, et direktiivi artikli 7 lõiget 1 kohaldatakse „iga töötaja” õiguse suhtes tasulisele põhipuhkusele. Seejuures on olulised Euroopa Kohtu järgnevad selgitused kõnealuse kohtuotsuse punktis 40, milles Euroopa Kohus leidis, et „direktiivis 2003/88 ei eristata tasulise põhipuhkuse õiguse puhul töötajaid, kes viibivad arvestusperioodil töölt eemal kas pika- või lühiajalise haiguspuhkuse tõttu, ja töötajaid, kes on nimetatud perioodi jooksul tegelikult töötanud”.

51.      Sellest on Euroopa Kohus otsuse punktis 41 teinud minu arvates ka käesoleva eelotsusemenetluse jaoks olulise järelduse, täpsemalt, et „nõuetekohaselt vormistatud haiguspuhkusel olevate töötajate suhtes ei saa direktiivist 2003/88 tulenevat iga töötaja õigust tasulisele põhipuhkusele seada liikmesriigi poolt sõltuvusse kohustusest, et töötaja oleks selle liikmesriigi poolt kehtestatud arvestusperioodi jooksul tegelikult töötanud”.

52.      Eespool toodud kohtupraktikat tuleb seega mõista nii, et haigusest tingitud töötaja eemalviibimine vastaval arvestusaastal ei takista tema tasulise põhipuhkuse õiguse tekkimist, kui töötaja oli nõuetekohaselt haiguspuhkusele vormistatud. Õiguslikust seisukohast tähendab see, et töölt eemalviibimist sellistel põhjustel, mis eksisteerivad, olenemata kõnealuse töötaja tahtest, näiteks haigus, tuleb arvestada tööajana. Seda väljendab ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 24. juuni 1970. aasta konventsiooni nr 132 tasulise põhipuhkuse kohta (uus redaktsioon) artikli 5 lõike 4 eeskiri, mille Euroopa Kohus on võtnud aluseks oma kaalutlustele põhipuhkuse ja haiguspuhkuse vahelise suhte osas.

53.      Kokkuvõttes tuleb tuvastada, et vaidlusalune eeskiri ei ole direktiiviga 2003/88 kooskõlas. Sellele järeldusele jõuab ka Prantsusmaa valitsus, kes teatas oma kirjalikes märkustes, et ta taotleb Code du travail’ artikli L. 3141‑3 muutmist.(15) Järelikult tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid või tavad, mis näevad ette, et õigus tasulisele põhipuhkusele sõltub tingimusest, et arvestusperioodil oleks tegelikult töötatud vähemalt kümme päeva (või üks kuu).

B.      Teine eelotsuse küsimus

1.      Üldist

a)      Peamised õiguslikud aspektid

54.      Teine eelotsuse küsimus on sõnaselgelt esitatud üksnes juhuks, kui tuvastatakse vaidlusaluse siseriikliku sätte vastuolu liidu õigusega, nagu eespool ka ilmnes. Nagu tuleneb eelotsusetaotluse selgitustest, mis puudutavad konkreetselt seda eelotsuse küsimust,(16) soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikkel 7 võib talle panna liidu õigusest tuleneva kohustuse jätta eraisikutevahelises kohtuvaidluses vaidlusalune siseriiklik säte kohaldamata.

55.      Kõnealusele küsimusele vastamiseks on tarvilikud mõningad selgitused kahe peamise õigusliku aspekti osas, mis on teineteisega seotud. Esiteks on tegemist siseriiklike kohtute rolliga kohaldada liidu õigust viisil, nagu see tuleneb Euroopa Kohtu praktikast. Teiseks käsitletakse tähtsust, mille liidu õiguskord omistab põhipuhkuse õigusele, ning selle rakendatavust.

b)      Eraisikutevahelise kohtuvaidluse olemasolu

56.      Enne kui ma asun käsitlema neid eelotsuse küsimuse keskseid aspekte, soovin ma terviklikkuse huvides märkida, et minu arvates on väljaspool kahtlust asjaolu, et põhikohtuasjas on vastamisi kaks eraisikut.

57.      Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika järgi kuulub Euroopa Kohtule esitatava eelotsuse küsimuse eseme määratlemine eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainupädevusse. Üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul on kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust.(17)

58.      Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub oma eelotsusetaotluses selgelt eraisikutevahelisest kohtuvaidlusest ning igal juhul ei käsitle küsimust põhikohtuasja kostja võimalikust kuulumisest Prantsuse riigile, täpsemalt avaliku halduse osana, siis on Euroopa Kohus seotud ka selle hinnanguga.

59.      Seevastu võib Euroopa Kohus aga anda hinnangu neile põhjustele, mis on ajendanud siseriiklikku kohut teatud küsimust esitama. Kohtupraktika kohaselt on sellega tegemist siis, kui on ilmne, et eelotsusetaotluse eesmärk on saada Euroopa Kohtult otsus kunstliku vaidluse alusel või soovituslikke arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, kui taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(18)

60.      Vastavad tingimused ei ole siin täidetud. Menetlusosaliste poolt kohtuistungil antud täpsustavate selgituste kohaselt on põhikohtuasjas tegemist töölepingust tuleneva vaidlusega, kusjuures põhikohtuasja kostja esindab end põhikohtuasja hageja suhtes eraisikuna, mitte aga avaliku võimu pädevust omava ametiasutusena. Need selgitused kinnitavad kokkuvõttes eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangut.

2.      Siseriikliku kohtu roll eraisikutevahelises kohtuvaidluses

a)      Liidu õigusest tulenevad direktiivide kohaldatavuse piirid

61.      Siseriikliku kohtu rolli osas eraisikutevahelise sellise vaidluse lahendamisel, kus ilmneb, et käsitletav siseriiklik õigusnorm on vastuolus liidu õigusega – nagu põhikohtuasjas –, on Euroopa Kohus sedastanud, et liidu õigusest isikutele tulenevate õiguste kaitse ning liidu õiguse täieulatuslik rakendamine on siseriiklike kohtute ülesanne.(19) Eraisikutevahelise vaidluse korral eksisteerib siiski oluline piirang selles osas, et kohtupraktika kohaselt ei saa direktiivi kui sellisega panna isikule kohustusi ning seda ei saa kasutada isiku vastu.(20)

62.      Euroopa Kohtu arvates järeldub sellest, et isegi direktiivi selget, täpset ja tingimusteta sätet, mille eesmärk on anda üksikisikutele õigusi või panna neile kohustusi, ei saa kohaldada üksnes eraisikutevahelises menetluses. Euroopa Kohus põhjendab oma seisukohta asjaoluga, et vastasel juhul viiks see olukorrani, et liidule antaks pädevus seada isikute kahjuks vahetu mõjuga kohustusi, kuigi ta võib seda teha üksnes nendes valdkondades, kus talle on antud määruste kehtestamise pädevus.(21) Selline seisukoht on kooskõlas direktiivi erilise iseloomuga, kuna määratluse kohaselt saab direktiiv panna otseselt kohustusi üksnes liikmesriikidele, kellele see on ELTL artikli 288 kolmanda lõigu kohaselt adresseeritud, ning see saab üksikisikutele panna kohustusi vaid siseriiklike ülevõtmismeetmete vahendusel.

63.      Nimetatud kohtupraktikaga tuleb nõustuda. Seega tuleb tagasi lükata ka horisontaalsete suhete osas erinevalt välja pakutud(22) direktiivide positiivse ja negatiivse vahetu õigusmõju eristamine. Kõnealuse seisukoha kohaselt ei saa küll üle võtmata direktiivid panna üksikisikule vahetult kohustusi teiste eraõiguslike isikute suhtes; siiski peab direktiividega vastuolus oleva siseriikliku õiguse – liidu õiguse kohaldamise ülimuslikkuse põhimõttele tuginedes – ka eraisikutevahelistes vaidlustes kohaldamata jätma. Nimetatud seisukoha suhtes esitatakse õige vastuväide, et taoline lähenemisviis kahjustaks õiguskindlust.(23) Olenevalt sellest, millises normatiivses kontekstis direktiividega vastuolus olev säte siseriiklikus õiguses paikneb, võib selle kohaldamata jätmine viia just eraõiguslike isikute kohustuste laiendamiseni; see, kas sellega on tegemist, sõltub – liidu õiguse seisukohast – pigem juhuslikest faktoritest, näiteks sellest, kas siseriiklikus õiguses on mõni muu (kohustusi loov) säte, millele saab direktiividega vastuolus oleva õiguse ajutise peatamise korral tugineda.

64.      Järelikult ei või põhikohtuasja hageja selle kohtupraktika kohaselt tugineda direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikele 1, nõudmaks eelotsusetaotluse esitanud kohtult liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku sätte kohaldamata jätmist.

65.      Euroopa Kohus on siiski kompenseerinud seda direktiivide horisontaalse vahetu õigusmõju puudumist sellega, et on rõhutanud selliste alternatiivsete lahenduste olemasolu, millega on võimalik rahuldada sellise üksikisiku vajadusi, kes tunneb, et tema huve on direktiivi üle võtmata jätmise või puuduliku ülevõtmisega kahjustatud. Seejuures on esiteks tegemist siseriikliku õiguse direktiividega kooskõlas oleva tõlgendamise võimalusega, teiseks aga liidu õigusest tuleneva liikmesriigi vastutuse põhimõttega liidu õiguse rikkumise korral.

66.      Euroopa kohus on direktiividega kooskõlas oleva tõlgendamise meetodit põhjendanud kõigi liikmesriigi võimuorganite ja seega oma pädevuse raames ka kohtute kohustusega saavutada direktiivis ette nähtud eesmärk ning võtta kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine.(24) Ta osutab sellele, et siseriiklike õigusnormide kohaldamisel tuleb seda õigust kõiki võimalikke tõlgendusmeetodeid kasutades tõlgendada nii, et lähtuda võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastusest ja eesmärgist, selleks et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ja järgida seega ELTL artikli 288 kolmandat lõiku.(25) Kohtuotsuses Pfeiffer jt(26) selgitas Euroopa Kohus, kuidas peab siseriiklik kohus toimima eraisikutevahelises kohtuvaidluses. Kui siseriikliku õiguse poolt tunnustatud tõlgendusmeetodite kohaldamine lubab teatud tingimustes siseriiklikku õigusnormi tõlgendada viisil, mis välistab vastuolu mõne teise siseriikliku õigusnormiga, või kitsendada sel eesmärgil selle sätte kohaldamisala, kohaldades seda vaid määral, milles see on teise normiga kooskõlas, on siseriiklik kohus seega kohustatud neid meetodeid kasutama, et saavutada direktiiviga ette nähtud eesmärk.

67.      Nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, piiravad siseriikliku õiguse direktiividega kooskõlas oleva tõlgendamise kohustust siiski õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse põhimõte, ja nimelt selles tähenduses, et see ei või olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem–tõlgendusele.(27)

68.      Eelotsusetaotlusest ei nähtu selgelt, kas siseriikliku õiguse direktiividega kooskõlas olev tõlgendamine on üleüldse võimalik. Siiski võib eelotsusetaotluse tervikuna hindamisest järeldada, et jõudmaks direktiividega kooskõlas olevale tõlgendamistulemusele, jääb eelotsusetaotluse esitanud kohtule ilmselgelt ainsaks väljapääsuks võimalus jätta vaidlusalune eeskiri kohaldamata. Võttes arvesse asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kordas oma eelotsusetaotluses Euroopa Kohtu praktikat kõnealuse tõlgendusmeetodi piiride kohta, võib lähtuda sellest, et direktiividega kooskõlas olev tõlgendamine ei ole põhikohtuasjas võimalik, ilma et siseriiklikku õigust tõlgendataks contra legem.

b)      Võimalikud alternatiivsed lähenemisviisid

69.      Seega tuleb uurida küsimust, kas siseriiklikul kohtul on siiski teatud tingimustel lubatud toimida nii, et jätta vaidlusalune säte eraisikutevahelises suhtes kohaldamata. Minu arvates tuleb kõne alla kolm erinevat lähenemisviisi, mida ma üksikasjalikult selgitan ning mille kohaldatavust ma järgnevalt uurin.

70.      Kõigepealt tuleb uurida, kas kõne alla tuleb harta artikli 31 lõikest 2 tuleneva põhiõiguse vahetu kohaldatavus.(28) Seejärel on vaja analüüsida küsimust, kas õigust tasulisele põhipuhkusele saab kvalifitseerida liidu õiguse üldpõhimõttena ning kas seda saab eraisikutevahelises suhtes vahetult kohaldada.(29) Lõpetuseks tuleb kriitiliselt käsitleda Euroopa Kohtu lähenemisviisi kohtuotsuses Kücükdeveci, pidades silmas kõnealuse lähenemisviisi ülekantavust käesolevale kohtuasjale.(30)

i)      Harta artikli 31 lõikest 2 tuleneva põhiõiguse vahetu kohaldatavus

71.      Esimene lähenemisviis, nagu juba märgitud, võib seisneda harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud tasulise põhipuhkuse põhiõiguse kohaldamises.

–       Harta kohaldatavus

72.      Kuna hartal oli algselt eelkõige deklaratiivne iseloom, sest seda tuli mõista liidu poolt endale seatud kohustuse väljendusena järgida põhiõigusi, siis Lissaboni lepingu jõustumisega 1. detsembril 2009 omandas see tekst EL lepingu artikli 6 lõike 1 kohaselt lõplikult esmase õiguse seisundi liidu õiguskorras.(31) Selle tagajärjel tuleb liidu institutsioonide poolt tööaja korralduse valdkonnas kehtestatud õigusakte harta artikli 51 lõikes 1 määratud põhiõiguste siduvuse kohaselt nüüdsest hinnata selle sätte kriteeriumi alusel. Samuti on harta nüüdsest siduv liikmesriikidele, kui nad kohaldavad liidu õigust.(32)

73.      Võttes arvesse asjaolu, et põhikohtuasja ajendiks olnud asjaolud leidsid aset aastatel 2005–2007 ja seega ajal, mil harta ei olnud veel jõustunud, tuleb selle ratione temporis-kohaldatavust käesoleva kohtuasja aluseks olevatele asjaoludele rangelt võttes eitada. Seejuures jäetaks aga tähelepanuta, et liidu kohtud omistasid hartale liidu õiguse tõlgendamisel suurt tähtsust juba ammu enne selle formaalset inkorporeerimist liidu õiguskorda.(33) Harta kui tõlgendamise abivahendi kaasamist ei saa vaidlustada, seda enam, et see kinnitab neid õigusi, mis on sätestatud arvukates õigusinstrumentides ning mis tulenevad liikmesriikide ühistest konstitutsioonilistest tavadest, mistõttu võib hartat kokkuvõttes pidada Euroopa väärtuskorra väljenduseks.

74.      Pärast vahepeal toimunud harta jõustumist on selle siduv iseloom tõlgendamise puhul nüüdsest vaieldamatu, mida kinnitab eelkõige asjaolu, et Euroopa Kohus kaasas kohtuotsuse Kücükdeveci punktis 22 harta oma kaalutlustesse, hoolimata selle selgest ratione temporis-kohaldamise võimatusest.(34) Seetõttu tundub järjekindel kasutada ka käesolevas kohtuasjas vastavaid asjakohaseid harta sätteid liidu õiguse kõikide teiste normide, sealhulgas õiguse üldpõhimõtete ja teisese õiguse tõlgendamise lähtepunktina. Eelkõige tuleb vältida mis tahes normide tõlgendamist, mis võivad olla harta väärtustega vastuolus.

–       Põhiõiguslik olemus

75.      Harta artikli 31 lõikes 2 tagatud töötaja tasulise põhipuhkuse õiguse kvalifitseerimine sotsiaalse põhiõigusena ei valmista minu arvates mingeid erilisi raskusi. Nagu ma selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas Schultz-Hoff jt(35), kujutab asjaolu, et kõnealune õigus on sätestatud hartas, kinnitust selle põhiõiguslikule olemusele. Seejuures ühinesin ma kohtujurist Tizzano seisukohaga, kes tõi selle välja juba oma ettepanekus kohtuasjas BECTU(36). Minu teada on samal seisukohal ka oluline osa õigusteaduslikust kirjandusest,(37) kusjuures nimetatud seisukoha kaitseks tuuakse välja sarnaseid argumente. Need tuginevad peamiselt kõnealuse põhiõiguse normi sõnastusele ja õiguslikule ülesehitusele.

76.      Tegelikult võimaldab juba kõnealuse sätte sõnastus teha järelduse, et tasulise põhipuhkuse õigus on mõeldud „põhiõigusena”, millega võib kohe välistada kuuluvuse harta artikli 51 lõikes 1 nimetatud „põhimõtete” hulka, mis ei loo vahetuid subjektiivseid õigusi, vaid vajavad adressaatidepoolset konkretiseerimist nende pädevuse raames. Harta artikli 31 lõikes 2 on sätestatud, et „igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja ‑nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele”. Siin tuleb selgelt esile tagatise inimõiguse kvaliteet, sest nimetatud sättes seisab esiplaanil inimväärikus tööelus.(38) Sellega eristub kõnealune säte selgelt teistest harta IV jaotise („Solidaarsus”) eeskirjadest, mis on sõnastatud pigem objektiivõigusliku garantii tähenduses selliselt, et selles tagatud õigusi tuleb „tunnustada” või „järgida”. Need erinevad sõnastused toovad esile kaitse astmelise intensiivsuse olenevalt õigushüvest.(39)

77.      Vastavalt kõnealusele astmelisele kaitsesüsteemile määravad need sätted, mis sisaldavad üksnes „põhimõtteid” ja mis on harta artikli 52 lõike 5 esimese lause kohaselt esmajoones siduvad seadusandjale õiguse ülevõtmisel, sageli ka kindlaks, et kaitse tagatakse üksnes „liidu õiguse või siseriiklike õigusnormide ja tavade kriteeriumide alusel”(40). Põhimõtete oluline tunnus on nimelt asjaolu, et nende kohaldamine eeldab sageli rakendusmeetmete vastuvõtmist, mis võib toimuda vaid asutamislepinguga ette antud pädevusjaotuse alusel ning subsidiaarsuse põhimõtet järgides.(41) Asjaolu, et põhimõtted vajavad mõju avaldamiseks liidu ja selle liikmesriikide õiguslikke ja organisatoorseid ning ka praktilisi meetmeid, tuleb esile ka nende suhtes kehtivas harta artikli 51 lõike 1 teise lause fragmendis „edendavad nende kohaldamist”.

78.      Harta artikli 31 lõike 2 puhul sellega siiski tegemist ei ole, sest nimetatud säte põhineb selles osas individuaalsel nõudel. Asjaolu, et harta artikli 31 lõige 1, milles viidatakse „õigus[ele] töötingimustele, mis on […] tervise, ohutuse ja väärikuse kohased”, on sõnastatud suhteliselt abstraktselt ning vajab kõigepealt lõike 2 poolset täpsustamist, ei saa kasutada argumendina kogu kõnealuse sätte harta artikli 51 lõike 1 tähenduses „põhimõttena” kvalifitseerimise poolt, sest põhiõiguse normid peavad põhimõtteliselt olema sõnastatud väga abstraktselt, eelkõige võtmaks arvesse poliitilisi ja ühiskondlikke muutusi.(42) See kehtib just nimelt sotsiaalsete õiguste suhtes, mis vajavad sageli täpsustamist, eelkõige nendega kaasnevate kulude tõttu, mis võivad nende õiguste teostamise seada kokkuvõttes sõltuvusse riigi tegelikest majanduslikest võimalustest.(43)

79.      Teistsuguse tulemuseni ei vii ka süstemaatiline tõlgendamine. Harta artiklid 28 ja 29 kõnelevad samuti sellest, et vastavatel põhiõiguste kandjatel on „õigus”, ning sellega annavad mõlemad sätted subjektiivseid õigusi.(44) Nende sätete läheduse tõttu harta artiklile 31, nende sisulise seose ja struktuurilise samasuse tõttu tuleb ka harta artikli 31 puhul lähtuda subjektiivsest õigusest.

–       Õigusmõju puudumine kolmandatele isikutele

Hartakohane põhiõiguste kaitse süsteem

80.      Harta artikli 31 sõnastus võib esmapilgul viia eksimuseni omistada normile kolmandatele isikutele avalduv õigusmõju(45) ning kohaldada seda vahetult töötaja ja tööandja vahelisele suhtele. Sellega kohustataks teoreetiliselt ka eraisikuid tagama õiglased ja sobivad töötingimused. Harta artikli 51 lõike 1 esimese lause kohaselt kehtib see siiski ainult „liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral”. Järgnevalt kehtestab harta artikli 52 lõige 2, et „hartaga tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade või Euroopa Liidu lepingu sätetel, teostatakse neis määratletud tingimustel ja piires”. Minu arvates osutavad need sätted põhiõiguste adressaatide ringi ettekavatsetud piiramisele, mis annab omakorda selgitust liidu seadusandja poolt taotletava põhiõiguste kaitse viisi kohta.

81.      Sellekohaselt võib artikliga 31 tagatud valdkonda sekkuda üksnes siis, kui liit või liikmesriigid ei taga oma teenistujatele õiglaseid ja sobivaid töötingimusi või kui nad ei kehtesta eeskirju harta artiklis 31 nimetatud õiguste tagamiseks, kuigi neil on vastav pädevus.(46) Kõnealune säte annab üksikisikule seega subjektiivse õiguse, mis seisneb eelkõige liidu ja selle liikmesriikide kaitsekohustuses tema suhtes.

82.      Liikmesriigi tegevusest põhjustatud põhiõiguse riive tuleb harta artikli 51 lõike 1 esimese lause ühest sõnastust arvesse võttes kõne alla üksnes liidu õiguse kohaldamisel, näiteks direktiivide ülevõtmisel siseriiklikku õigusesse.(47) Nimetatud sättes kinnitatakse lõpetuseks Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud põhiõiguste siduvust liikmesriikide suhtes liidu õiguse rakendamisel.(48) Seejuures tuleb siiski meeles pidada, et põhiõiguste kohustatud subjektidel on ülevõtmisel märkimisväärne pädevus, sest harta artikkel 31 kui kaitsev põhiõigus eeldab just rakenduseeskirjade kehtestamist.(49)

83.      Võttes arvesse asjaolu, et esiteks määrab harta artikli 51 lõike 1 esimene lause põhiõiguste kohustatud subjektide ringi üheselt kindlaks ning teiseks ammendub harta artiklist 31 tuleneva põhiõiguse ülesanne selle reguleerimise eesmärgi alusel hinnates liidu ja liikmesriikide kaitsekohustuse loomisel, tuleb lähtuda sellest, et eraisikutele ei tulene nimetatud põhiõigusest vahetut kohustust.(50) Täiendava argumendina põhiõiguste kolmandatele isikutele avalduva vahetu õigusmõju puudumise kohta üldiselt võib järgnevalt välja tuua, et eraisikud ei suuda täita ka harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud seaduse reservatsiooni („Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega”). Kõnealune õigusriiklik nõue põhiõigustesse sekkumise puhul saab loomulikult olla suunatud üksnes liidule ja selle liikmesriikidele kui avaliku võimu kandjatele. Eraisikuid saab seetõttu äärmisel juhul kohustada kaudselt, kaitsekohustuse ülevõtmise eeskirjade kaudu.(51) Peale selle toimib põhiõigustega kooskõlas olev tõlgendamine ka eraõiguse eeskirjade puhul. Käesoleva menetluse eesmärkide suhtes ei ole see siiski enam oluline. Pigem on asjakohane järeldus, et harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud põhiõigust tasulisele põhipuhkusele ei saa vahetult kohaldada eraisikutevahelistes suhetes.

Põhiõiguste kaitse süsteem EIÕK alusel

84.      Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (edaspidi „EIÕK”) ette nähtud põhiõiguste süsteem tõendab seda, et niinimetatud horisontaalsuhetes sobiva põhiõiguste kaitse tagamiseks ei ole tingimata vajalik põhiõigustest tuleneva õigusmõju siduvus eraisikute suhtes, vaid piisab hoopis sellest, kui üksikisik saab põhiõiguste kahjustamist eraisikute poolt takistada seadusandja kaitsekohustusele tuginedes.

85.      EIÕK ei näe küll ette harta artikli 31 lõikega 2 võrreldavat põhipuhkuse õigust, kuid tuleb siiski meeles pidada, et harta artikli 52 lõike 3 ja artikli 53 kohaselt on EIÕK‑s sisalduv põhiõiguste kaitse tase liidu õiguskorra jaoks määrav. Kõnealuseid sätteid tuleb vastavalt nende mõttele ja eesmärgile mõista nimelt nii, et hartaga tagatud põhiõiguste kaitse tase ei tohi jääda alla EIÕK miinimumstandarditele.(52) Sel põhjusel, aga ka liidu tulevase ühinemise tõttu EIÕK‑ga, nagu on ette nähtud EL lepingu artikli 6 lõike 2 esimeses lauses, näib selle üle‑euroopalise põhiõiguste kaitse süsteemi pakutavate lahenduste arvessevõtmine vältimatu.

86.      Selles osas tuleb tuvastada, et mitte üheski EIÕK poolt tagatavas põhiõiguses ei leidu viiteid, mis võimaldaks eeldada kolmandatele isikutele avalduva õigusmõju olemasolu, isegi kui eksisteerib sätteid, mis lubavad seda nii mõista.(53) Õigusmõju kolmandatele isikutele seisaks ka menetluslikel põhjustel pea ületamatute takistuste ees, sest EIÕK artikli 35 kohaselt on kaebused EIÕK‑s tagatavate õiguste rikkumise tõttu eraisikute poolt algusest peale ratione personae vastuvõetamatud.(54) Selle asemel toimub põhiõiguste kaitse eraisikutevahelistes suhetes sel moel, et riigile pannakse kaitsekohustus, mida ta peab täitma positiivsete meetmete (niinimetatud obligations positives) võtmisega. Nimetatud käsituse kohaselt on riigi ülesanne ära hoida eraisikute (rikkujate) rünnakuid asjaomase põhiõiguste kandja (ohvri) õigusliku seisundi suhtes,(55) kusjuures riigil on meetmete valikul teatud kaalutlusõigus. EIÕK nõuab karistusega tagatud seaduslikke keelde põhiõiguste kaitse tarvis üksnes erilistel asjaoludel, näiteks EIÕK artikli 2 kohase õiguse elule kaitseks eraisikutepoolsete rünnakute eest. Oma kaitsekohustust täidab riik seadustega ja nende täitmisega, hoolitsedes näiteks eraõiguses EIÕK‑ga kooskõlas oleva huvide tasakaalu eest, kaitstes põhiõiguste kandjaid kriminaalõiguse abil eraisikutepoolsete õigusrikkumiste eest või reguleerides naabrusõigustest tulenevaid huvisid sobivalt haldusõiguses.(56) Kõnealuse kaitsekohustuse rikkumise tuvastab Euroopa Inimõiguste Kohus vastava riigi süüdimõistmisega siduvalt.(57) Eraisikute kostjaks olemise õiguse puudumise tõttu ei ole aga sellise süüdimõistmisega seotud rikkuja kaasvastutus, millest põhiõiguste riive kokkuvõttes tuleneb.

87.      Juba sellest lühikesest ülevaatest ilmneb, et kaitsekohustuste dogmaatika, millel põhineb EIÕK kohane põhiõiguste kaitse süsteem, näitab, et põhiõigustest tuleneva õigusmõju siduvus eraisikute suhtes on üleliigne, sest see pakub sobivaid vastuseid õigusküsimustele, mille üle arutletakse tavaliselt kolmandatele isikutele avalduva õigusmõju teema raames.(58) Seega ei saa väita, et kui eitatakse harta põhiõiguste vahetut kohaldatavust horisontaalsetes suhetes, siis jääb liidu põhiõiguste kaitse tase EIÕK tasemele alla.

–       Järeldus

88.      Järelikult ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineda harta artikli 31 lõikele 2, et jätta eraisikutevahelises kohtuvaidluses kohaldamata liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus, mida ei saa direktiividega kooskõlas olevalt tõlgendada.

ii)    Võimaliku õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldatavus

89.      Järgmine mõeldav lähenemisviis seisneb liidu õiguse võimaliku üldpõhimõtte – mis võib ette näha töötaja õiguse tasulisele põhipuhkusele – kohaldamises eraisikutevahelistes suhetes.

90.      Nimetatud lähenemisviis eeldab siiski kahe olulise küsimuse selgitamist. Esiteks tuleb uurida küsimust, kas õigus tasulisele põhipuhkusele omab liidu õiguskorras üldse õiguse üldpõhimõtte staatust. Teiseks tuleb selgitada, kas see õiguse üldpõhimõte oleks vajadusel kohaldatav ka eraisikutevahelistes suhetes.

–       Põhipuhkuse õiguse tase liidu õiguskorras

Õiguse üldpõhimõtte mõiste

91.      Esimese küsimuse analüüsi sissejuhatuseks tuleb lühikeses ülevaates käsitleda õiguse üldpõhimõtete mõistet ja funktsiooni liidu õiguses.

92.      Liidu õiguse üldpõhimõtetel on Euroopa Kohtu praktikas eriline koht. Siiski on õiguse üldpõhimõtete mõiste tänaseni vaidluse all.(59) Terminoloogia on ebaühtlane nii õiguskirjanduses kui ka kohtupraktikas. Osalt seisnevad erinevused üksnes sõnavalikus, näiteks viitavad Euroopa Kohus ja kohtujuristid „üldtunnustatud õigusnormile”(60), „üldtunnustatud põhimõttele”(61), „peamistele põhimõtetele”(62), „aluspõhimõttele”(63), lihtsalt „põhimõttele”(64), „õigusnormile”(65) või „võrdsuse üldpõhimõttele, mis kuulub ühenduse õiguse aluspõhimõte hulka”(66).

93.      Siiski ollakse üksmeelel selles, et õiguse üldpõhimõtetel on kohtupraktikas lünkade täitjana ja tõlgendamise abivahendina suur tähtsus.(67) See tuleneb suurel määral sellest, et ühenduse õiguskord on arenev õiguskord, milles leidub paratamatult lünki ja tõlgendamisvõimalusi, kuna see on avatud suuremale integratsioonile. Ilmselt seetõttu on ka Euroopa Kohus loobunud õiguse üldpõhimõtteid täpsemalt liigitamast, et säilitada paindlikkus, mida ta vajab, et lahendada kerkivad sisulised küsimused terminoloogilistest erinevustest sõltumata.(68) Lisaks sellele on õiguse üldpõhimõtted olulised oma funktsiooni tõttu liidu õigusaktide õiguspärasuse ja kehtivuse hindamise kriteeriumidena(69) ning kohtuliku õigusloome alusena(70).

94.      Ühe õiguskirjanduses esitatud määratluse kohaselt hõlmavad õiguse üldpõhimõtted liidu kirjutamata esmase õiguse alussätteid, mis on olemas Euroopa Liidu õiguskorras või on liikmesriikide õiguskorras ühesugused.(71) Põhimõtteliselt saab eristada liidu õiguse üldpõhimõtteid kitsamas tähenduses, nimelt neid, mis põhinevad eranditult asutamislepingu mõttel ja ülesehitusel ning puudutavad liidu õiguse eriprobleeme, ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on liikmesriikide õigus- ja põhiseaduslikus korras ühesugused.(72) Samal ajal kui esimene õiguse üldpõhimõtete rühm tuleneb otseselt liidu esmasest õigusest, kasutab Euroopa Kohus teise rühma kindlaksmääramiseks eelkõige kriitilist õiguslikku võrdlust,(73) mis ei tähenda siiski väikseima ühise nimetaja kasutamist. Samuti ei peeta vajalikuks, et sel viisil väljatöötatud põhimõtted nende konkreetses sõnastuses liidu tasandil oleksid ühel ja samal ajal olemas kõikides võrreldavates õiguskordades.(74)

95.      Õiguse üldpõhimõtteid iseloomustab see, et need kehastavad liidu ja selle liikmesriikide aluspõhimõtteid, mis selgitab nende staatust esmase õigusena liidu õiguskorra normihierarhias.(75) Eriti oluline on eelkõige liidu kohtute poolt selle üldnimetuse all välja töötatud ja tagatud põhiõiguste kaitse kitsamas tähenduses ning selliste põhiõigustega samaväärsete menetlusõiguste väljatöötamine, mis on õigusriigi üldpõhimõtetena tõstetud liidus riigiõiguse tasandile.(76) Õiguse üldpõhimõtted hõlmavad seetõttu ka põhimõtteid, mis on tihedalt seotud Euroopa Liidu struktuuripõhimõtetega, nagu vabadus, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamine ning õigusriik EL lepingu artikli 2 tähenduses, ja võivad neist tuleneda. Kui liikmesriik rikub neid põhimõtteid, võib käivituda EL lepingu artiklis 7 sätestatud eriomane sanktsioonimehhanism.

96.      Liidu õiguse üldpõhimõtetena on tunnustatud näiteks selliseid olulisi õigusriigi põhimõtteid nagu proportsionaalsuse põhimõte(77), õigusselgus(78) ja igaühe õigus tõhusale kohtulikule kaitsele(79). Need hõlmavad ka mitut hea halduse üldpõhimõtet, näiteks õiguspärase ootuse põhimõte(80), ne bis in idem-põhimõte(81), kaitseõigus(82), sealhulgas võimalus esitada huve kahjustavate meetmete kohta märkusi(83), õigusaktide põhjendamise kohustus(84) ja omaalgatusliku kontrollimise põhimõte(85). Nende hulka kuulub ka „vääramatule jõule”(86) tuginemine. Ent leida võib ka lepinguõiguses tuntud põhimõtteid, nagu õiguse üldpõhimõte pacta sunt servanda(87) või ka põhimõte clausula rebus sic stantibus(88).

97.      Sotsiaalriigi suunas viitab näiteks ka solidaarsuse põhimõtte(89) tunnustamine või ametiasutuse kohustus hoolitseda oma teenistujate eest(90). Föderaalsete kohustuste tunnustamiseks Euroopa Liidus rõhutatakse sageli liikmesriikidevahelise koostöö põhimõtet ja liikmesriikide koostöökohustust liidu ees. Euroopa Kohus on EÜ artikli 10 alusel välja töötanud vastastikuse ühenduse lojaalsuse põhimõtte(91). Euroopa Kohus on tunnustanud ka demokraatia põhimõtet, märkides näiteks, et on vajalik, et parlament osaleks tõhusalt ühenduse õigusloomemenetluses vastavalt asutamislepingus ette nähtud menetlusele.(92)

98.      Liidu põhiõigused, mida Euroopa Kohus on tunnustanud eespool nimetatud hindava õigusliku võrdluse abil ning võttes arvesse rahvusvahelisi ja Euroopa inimõiguste konventsioone, hõlmavad liberaalsetele ja demokraatlikele ühiskondadele omaseid põhi- ja inimõigusi, nagu sõnavabadus(93) ja ühinemisvabadus(94). Need hõlmavad ka vahetult asutamislepingutest tulenevaid aluspõhimõtteid, nagu kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld(95) ja soolise diskrimineerimise keeld(96).

Tasulise põhipuhkuse õigus Euroopa Liidus

99.      On küsitav, kas tasulise põhipuhkuse õigus vastab õiguse üldpõhimõtet puudutava kohtupraktika nõuetele. Selleks peaks see liidu tööõiguse valdkonna õigus olema sarnaselt eespool nimetatud näidetega nii suure tähtsusega, et see väljenduks paljudes esmase õiguse või liidu teisese õiguse normides.

100. Täiendava teabeallikana tuleb arvesse võtta paljusid inimõiguste kaitse ning töötajate kaitse alaseid rahvusvahelisi lepinguid, millega liidu liikmesriigid on ühinenud.

101. Lõpetuseks tuleb analüüsida liikmesriikide endi õigust. Euroopa Kohtu poolt sageli kasutatud õigusliku võrdluse lähenemisviisi kaasamine võib nimelt anda teavet selle kohta, kas sellel õigusel on põhiseaduslike tavade(97) või vähemalt siseriikliku tööõiguse põhisätete kohaselt oluline positsioon siseriiklikus õiguskorras.

–        Liidu õiguse sätted

102. Asjakohaste liidu õiguse sätete osas võib järgnevalt viidata eespool toodud selgitustele tasulise põhipuhkuse õiguse põhiõigusena kvalifitseerimise kohta. Nagu juba mainitud, kujutab nimetatud õiguse kodifitseerimine harta artikli 31 lõikes 1 endast kinnitust selle väljapaistvale seisundile liidu õiguskorras. Selles kontekstis tuleb meenutada, et nagu võib lugeda harta preambuli põhjendusest 5, kinnitatakse hartaga „õigusi, mis tulenevad eelkõige liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja rahvusvahelistest kohustustest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, liidu ja Euroopa Nõukogu poolt vastuvõetud sotsiaalhartadest ning Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikast”. Teisisõnu annab harta edasi ei midagi vähemat kui põhiõiguste tänapäevase seisu Euroopa Liidus.

103. Kuigi on selge, et direktiivi 93/104 artikli 7 lõige 1 – direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 eellane – oli eeskujuks harta artikli 31 lõike 1 sõnastamisel, ei tohi see viia ekslikule arvamusele, et õigus tasulisele minimaalsele põhipuhkusele kehtestati alles tööaja direktiiviga. Pigem loetakse seda õigust, olenemata tagatava puhkuseaja kestusest, juba ammu rahvusvahelises õiguses tunnustatud sotsiaalsete põhiõiguste hulka.

–        Rahvusvahelise õiguse sätted

104. Rahvusvahelisel tasandil on asjaomast põhiõigust nimetatud inimõiguste ülddeklaratsiooni(98) artiklis 24, mille kohaselt on igal inimesel „õigus puhkeajale ja vaba aja veetmisele, kaasa arvatud mõistlikule tööpäeva lühendamisele ja tasulisele perioodilisele puhkusele”. Euroopa sotsiaalharta(99) artikli 2 lõikes 3, samuti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti(100) artikli 7 punktis d tunnustatakse seda kui iga inimese õigust headele ja õiglastele töötingimustele. Ka Euroopa Majandusühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta artikkel 8 näeb ette iga töötaja õiguse tasulisele põhipuhkusele.(101) Viimane on oluline seetõttu, et sel hartal on Euroopa Kohtu praktikas teabeallikana märkimisväärne tähtsus. See kajastab liikmesriikide ühiseid seisukohti ja traditsioone ning seda peetakse põhiprintsiipide deklaratsiooniks, millest liit ja selle liikmesriigid soovivad kinni pidada.(102) ÜRO eriorganisatsiooni Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) raames on õigus minimaalsele tasulisele põhipuhkusele olnud tänini kahe mitmepoolse konventsiooni ese, kusjuures 30. juunil 1973 jõustunud konventsiooniga nr 132(103) muudeti seni kehtinud konventsiooni nr 52(104). Need sisaldavad osalisriikidele siduvaid sätteid seoses kõnealuse sotsiaalse põhiõiguse teostamisega siseriikliku õiguskorra piires.

105. Eeltoodud mitmekesised rahvusvahelised õigusaktid erinevad üksteisest siiski nii normatiivse sisu kui ka ulatuse poolest, sest tegemist on ühelt poolt rahvusvahelise õiguse lepingutega, teiselt poolt üksnes kõrgelennuliste deklaratsioonidega, millel puudub siduv õigusjõud.(105) Samuti on erinev isikuline kehtivusala, mistõttu õigustatud isikute ring ei ole identne. Lisaks annavad asjaomased õigusaktid allakirjutanud riikidele kui adressaatidele nende aktide rakendamisel reeglina suurema paindlikkuse, nii et soodustatud isikud ei saa kõnealusele õigusele vahetult tugineda.(106) Ometi on märkimisväärne, et õigus tasulisele põhipuhkusele kuulub kõigis eelnimetatud rahvusvahelistes õigusaktides sõnaselgelt töötajate põhiõiguste hulka.

–        Liikmesriikide õiguskorrad

106. Sotsiaalsed õigused väljenduvad konstitutsiooniõiguse tasemel väga erinevalt. Näiteks sisaldavad mitmed, kuid siiski mitte kõik põhiseaduste tekstid töötingimuste osas tagatisi, mis hõlmavad töötajate õigust puhkusele.

107. Näiteks seavad Luksemburgi põhiseaduse artikli 11 lõige 5 ja Hispaania põhiseaduse artikli 40 lõige 2 riigile kohustuse luua tervislikud töötingimused ning tagada töötajatele puhkuse võimalus või kanda selle eest hoolt.(107) Põhjalikum ja harta artikli 31 sõnastusele sarnasem on Itaalia põhiseaduse artikkel 36, mis näeb muu hulgas ette ka õiguse ühele puhkepäevale nädalas ja tasulisele põhipuhkusele. Üks harta sätete eeskujudest näib olevat Portugali põhiseadus, sest selle artikli 59 lõike 1 punkt d näeb ette õiguse puhkusele ja vabale ajale, igapäevase tööaja ülempiiri, iganädalase puhkuse ning regulaarse tasulise puhkuse.(108) Siiski tuleb nentida, et kõnealustes põhiseadustes üksikasjalikult ja subjektiivselt sõnastatud sotsiaalseid põhiõigusi tuleb mõista pelgalt avalik-õiguslike ülesannetena, mitte aga õigustena, mille täitmist saab kohtus vahetult nõuda.(109)

108. Enamikus Euroopa Liidu vanades liikmesriikides rajaneb tasulise põhipuhkuse õigus seevastu lihtseadustel, mis liidu õigusega hõlmatud valdkondades kajastavad direktiividega ette nähtud teisese õiguse sätteid. Sellega on tegemist näiteks Saksa õiguses, mis tunnustab küll „sotsiaalriigi põhimõtet”, millest tulenevad mitmed sotsiaalsed miinimumõigused, põhiseaduse artikli 20 lõikes 1 riikliku eesmärgina, kuid jätab põhipuhkuse reguleerimise muus osas seadusandja pädevusse.(110) Sellest hoolimata sisaldavad Saksamaa liidumaade põhiseadused arvukalt sotsiaalseid garantiisid ja põhimõtteid, mis näevad muu hulgas ette ka liidumaa seadusandja kohustuse kehtestada piisav tasuline puhkus.(111)

109. Seevastu uutes liikmesriikides on kõnealune õigusvaldkond reeglina põhjalikult kodifitseeritud, välja arvatud Küprose õiguses. See kehtib näiteks Slovakkia põhiseaduse artikli 36 punkti f, Poola põhiseaduse artikli 66 lõike 2, Ungari põhiseaduse artikli 70/B lõike 4, Läti põhiseaduse artikli 107, Rumeenia põhiseaduse artikli 41 lõike 2, Bulgaaria põhiseaduse artikli 48 lõike 5, Malta põhiseaduse artikli 13 lõike 2 ning Leedu põhiseaduse artikli 49 esimese lõigu kohta, mis tagavad tasulise minimaalse põhipuhkuse sõnaselgelt. Töötingimusi üldiselt puudutatakse Sloveenia põhiseaduses (artikkel 66), Tšehhi põhiseaduses (artikkel 28) ning Eesti põhiseaduses (§ 29 neljas lõik).(112)

–        Järeldused

110. Tasulise põhipuhkuse õiguse tähtsust on Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud juba ammu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab õigus tasulisele põhipuhkusele endast „olulise tähtsusega liidu sotsiaalõiguse põhimõtet”, millest ei või teha erandeid ja mida siseriiklikud pädevad ametiasutused peavad kohaldama direktiivis 2003/88 selgesõnaliselt sätestatud piirides. Euroopa Kohus ei ole seni siiski selgelt väljendanud, kas kõnealuse printsiibi näol on tegemist liidu õiguse üldpõhimõttega. Ühest klassifitseerimist raskendab veelgi asjaolu, et kohtupraktikas ei kasutata taoliste õiguse üldpõhimõtete kirjeldamisel ühtset terminoloogiat.(113)

111. Eespool toodud õiguse võrdlev analüüs näitab siiski, et arusaam, mille kohaselt on töötajal õigus regulaarsele puhkusele, on liidu ja selle liikmesriikide õiguskordadele omane. Asjaolu, et nimetatud ideel on nii liidu tasandil(114) kui ka paljudes liikmesriikides konstitutsiooniline staatus(115), kõneleb juba iseenesest selle õiguse väljapaistvast seisundist, mis viitab liidu õiguse üldpõhimõttena kvalifitseerimisele.

112. Seejuures ei ole oluline, et mitte kõik liikmesriigid ei anna nimetatud õigusele oma õiguskordades konstitutsioonilist staatust,(116) sest igal juhul käsitletakse seda siseriikliku õiguse tuumikelemendina – sõltumata sellest, kas tegemist on eraõiguslike või avalik-õiguslike töösuhetega –, mida tunnustatakse pealegi ka Euroopa Kohtu praktikas.(117) Piirdudes mitte ühe konkreetse õigusvaldkonnaga, vaid olles pigem sektoriülene, st kehtides paljudes erialavaldkondades nii tööõiguses kui ka teenistusõiguses, kõikides liikmesriikides, pretendeerib põhipuhkuse õigus sellisele üldkehtivusele, mida õiguse üldpõhimõtted tavaliselt omavad ning mis eristab neid erinormidest.(118) See ei ole teisiti ka liidu seadusandluse valdkonnas, sest nagu ma rõhutasin hiljuti oma ettepanekus kohtuasjas C‑155/10: Williams jt(119), näevad puhkuseõiguse sätted ette ka need tööaja korralduse direktiivid, mis sisaldavad üksikute erialavaldkondade erisuste tõttu sektorispetsiifilisi eeskirju,(120) mida võib selles osas pidada direktiivi 2003/88 sätete suhtes lex specialis’eks.

113. Peale selle avaldub tasulise põhipuhkuse õiguse sisus minimaalne normatiivne täpsus, mida peetakse üldiselt õiguse üldpõhimõttena tunnustamise tingimuseks.(121) Seda kinnitab esiteks mõningate kohtupraktikas tunnustatud õiguse põhimõtete analüüsimine, näiteks juba nimetatud „demokraatia põhimõte” või „solidaarsuse põhimõte”, mis eristuvad nende abstraktsuse tõttu. Teiseks näitab seda õiguse eesmärgi selgus. Olenemata seadusandjapoolsest vajalikust korraldusest, on põhipuhkuse õiguse sisuline eesmärk töötaja ajutine vabastamine lepingujärgsest töökohustusest. Kuivõrd kõnealune õigus täidab igal juhul sisu täpsusele esitatud minimaalsed nõuded, siis täidab see ka tingimused, käsitlemaks seda õiguse üldpõhimõttena.

114. Eeltoodu alusel tuleb järeldada, et põhipuhkuse õigusele liidu õiguskorras õiguse üldpõhimõtte staatuse andmist toetavad mitmed argumendid.

–       Õiguse üldpõhimõtte kohaldatavus eraisikutevahelistes suhetes

115. Järgnevalt tuleb selgitada, kas kõnealune õiguse üldpõhimõte on vajadusel kohaldatav ka eraisikutevahelistes suhetes.

Vahetu kohaldamise põhimõtteline võimalikkus

116. Euroopa Kohtu praktikas tunnustatakse, et üksikisikud saavad suhetes riigiga tugineda õiguse üldpõhimõtetele.(122) Seevastu põhimõttelise küsimuse osas, kas põhiõigused kui õiguse üldpõhimõtted on eraisikutevahelistes suhetes üldse kohaldatavad, ei ole Euroopa Kohus seni selget seisukohta võtnud.

117. Nimetatud küsimus nõuab erilist tähelepanu just individuaalsete põhiõiguste kaitse olulisuse tõttu. Esiteks võib õiguse üldpõhimõtete päritolule ja eesmärgile viidates väita, et nende eesmärk on eelkõige üksikisiku kaitsmine avaliku võimu sekkumiste eest, mille tagajärjel tuleks vahetu kohaldamise idee eraisikutevahelistes suhetes tagasi lükata. Teisalt võib asuda seisukohale, et traditsiooniline „avaliku/era-” vastasseis ei ole modernses riigis enam ajakohane. Tegelikult võib kujutleda olukordi, milles põhiõiguste kaitse eraõiguslike isikute eest tundub sama vajalik nagu ametiasutuste eest, mistõttu oleks põhiõiguste kaitse tagamata jätmine võrdne põhiõiguste rikkumisega.(123)

118. Sellega oleks tegemist näiteks töösuhete puhul, nagu käesoleval juhul lahendamist vajavas kohtuasjas, eriti kuna töösuhet – olenemata sellest, kas see on üksikjuhul era- või avalik-õiguslik – iseloomustab reeglina tööandja ja töötaja vaheline tasakaalust väljas olev võimujaotus.(124) Kuna aga sageli sõltub juhusest, kas tööandja on eraõiguslik subjekt või avalik sektor,(125) siis oleks raske põhjendada, miks tehakse põhiõiguste kaitse puhul vahet olenevalt olukorrast.

119. Põhiõiguste kui õiguse üldpõhimõtete eraisikute suhtes kohaldatavuse kasuks kõneleb eelkõige kasuliku mõju (effet utile) põhimõte liidu õiguses ning liidu õiguskorra ühtsus. Põhiõiguste õigusmõju tunnustamine kolmandate isikute suhtes teatavates valdkondades võimaldaks aidata kaasa liidu õiguse tõhususe kasvule. Sellal kui liikmesriigid tohivad põhiõigustega seotuse tõttu kohaldada liidu õigust ainult põhiõigustega kooskõlas olevalt, võivad üksikisikud ohustada liidu õiguse kasulikku mõju oma õigussuhetes, kui nad tohivad liidu õigusega määratletud valdkondades põhiõigusi rikkuda. Sellega ohustataks liidu õiguse ühtsust.(126)

120. Senise kohtupraktika analüüsimine paljastab Euroopa Kohtu argumentatsioonis vastava sellesuunalise lähenemisviisi.

121. Viiteid õiguse üldpõhimõtete vahetule kohaldatavusele eraisikutevahelistes suhetes võib leida näiteks kohtuotsuses Defrenne(127), milles Euroopa Kohus tuvastas, et EMÜ asutamislepingu artiklis 119 (nüüd ELTL artikkel 157) välja toodud põhimõte on aluseks meessoost ja naissoost töötajate õigusele võrdsele töötasule, millele võivad asjaomased isikud tugineda siseriiklikes kohtutes, seda samamoodi nii suhetes avalik-õiguslike kui ka eraõiguslike tööandjatega.

122. Pidepunkte võib leida ka eraisikute suhtes põhivabaduste kohaldamist puudutavast kohtupraktikast, näiteks kohtuotsusest Walrave(128), milles Euroopa Kohus leidis, et kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld EMÜ asutamislepingu artiklites 7, 48 ja 59 (nüüd ELTL artiklid 18, 45 ja 56) ei kehti üksnes riigiasutuste toimingute suhtes, vaid laieneb ka muudele meetmetele – konkreetsel juhul spordiorganisatsiooni meetmetele –, mis hõlmavad kollektiivseid eeskirju töövaldkonnas ja teenuste osutamise alal. Euroopa Kohus põhjendas oma otsust sellega, et kui isikute ja teenuste vaba liikumise takistuste riiklike piirangute kõrvaldamise mõju neutraliseeritaks omakorda sellega, et eraõiguslikud ühingud või asutused loovad selliseid takistusi oma õiguslikule autonoomiale tuginedes, siis ohustaks see isikute ja teenuste vaba liikumise tõkete kõrvaldamist. Kuna töötingimusi reguleeritakse pealegi olenevalt liikmesriigist kas seaduste ja määrustega või lepingute või muude tehingutega, mis sõlmitakse või teostatakse eraisikute vahel, eksisteeriks riiklike meetmetega piirdumisel oht, et asjaomast keeldu ei kohaldata ühtselt.(129) Euroopa Kohus leidis hiljem otsuses Bosman(130), et töötajate vaba liikumist puudutavaid esmase õiguse sätteid kohaldatakse ka rahvusvaheliste jalgpalliliitude FIFA („Fédération Internationale de Football Association”) ja UEFA („Fédération Européenne des Associations de Football”) üleminekureeglite suhtes.

123. Teisalt on küsitav, kas kohtuotsustest Walrave ja Bosman võib ilma pikemata teha järeldusi õiguse üldpõhimõtete vormis olevate põhiõiguste üldise vahetu kohaldatavuse kohta eraisikutevahelistes suhetes, eriti kuna mõlemas kohtuasjas oli tegemist põhiõiguste kohaldatavusega eraõiguslike organisatsioonide suhtes, mis omasid teatud mõttes reguleerimispädevust ning neil oli seetõttu peaaegu avalik-õiguslik iseloom. Seega võiks õigustatult eeldada, et Euroopa Kohtu otsus oli nimetatud kohtuasjade eriliste asjaolude tõttu põhjendatud. Kui järgida kõnealust seisukohta, siis oleks mis tahes paralleelid keelatud, võttes arvesse asjaolu, et põhikohtuasja hageja ei ole kindlasti taoline reguleerimispädevust omav eraõiguslik organisatsioon.

124. Järgmise tõendina õiguse üldpõhimõtete vahetu kohaldamise kasuks eraisikutevahelistes suhetes võib välja tuua kohtuotsuse Angonese, mis puudutas juurdepääsu töötamisele erapangas ja milles Euroopa Kohus asus seisukohale, et „[ELTL artiklis 45] väljendatud kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keeld […] [kehtib] eraisikute suhtes”.(131)

125. Lõpetuseks ei tohi selles kontekstis mainimata jätta kohtuotsust Kücükdeveci(132), milles Euroopa Kohus kohaldas eraisikutevahelistele töösuhetele vanuse alusel diskrimineerimise keeldu, mille staatust õiguse üldpõhimõttena tunnustati liidu õiguskorras esmakordselt kohtuotsuses Mangold(133). Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohus on kasutanud õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldatavuse põhjendamiseks oma lähenemisviisi, mis vajab lähemat uurimist dogmaatilises mõttes eelkõige oma innovatiivse laadi tõttu. Seepärast tuleb siinkohal juba osutada minu järgnevatele selgitustele(134) selle lähenemisviisi osas, mida ma analüüsin eraldi ja üksikasjalikult.

126. Kokkuvõttes tuleb tuvastada, et kõnealuse kohtupraktika alusel ei saa põhimõtteliselt välistada õiguse üldpõhimõtete vormis olevate põhiõiguste vahetut kohaldatavust eraisikutevahelistes suhetes.(135)

Harta sätetega vastuolu tekkimise oht

127. Harta jõustumise järel on tasulise põhipuhkuse õiguse alus nüüdsest harta artikli 31 lõikes 2. Euroopa Kohtu poolt vajaduse korral eespool toodud kaalutluste alusel väljatöötatav õiguse üldpõhimõte, mis näeb sisuliselt ette sama õiguse, võib siiski edaspidi iseseisvalt kehtida, sest EL lepingu artikkel 6 nimetab lõigetes 1 ja 3 selgelt ja kõrvuti nii hartat kui ka õiguse üldpõhimõtetest tulenevaid põhiõigusi.(136) Nendest sätetest saab hartast tulenevate õiguste ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevate õiguste vahelise suhte kohta järeldada, et nimetatud õigused eksisteerivad üksteise kõrval võrdselt.(137) Seega võib neid ka kumulatiivselt kohaldada, mistõttu ei ole üksikisikul keelatud tugineda ulatuslikumale garantiile. Sisu poolest võivad kõnealused õigused aga suures osas kattuda, sest esiteks kinnitab harta – nagu tuleneb selle preambulist – õigusi, mis tulenevad Euroopa Kohtu kasutatud õiguse allikatest, teiseks on harta tõend liikmesriikide ühiste konstitutsiooniliste tavade sisu kohta. Ei saa siiski välistada, et õiguse üldpõhimõtetest tuletatud ja edasi arenevatel põhiõigustel on laiem kaitsevaldkond kui hartal.(138)

128. Kui lähtuda järgnevalt hartast tulenevate põhiõiguste ja õiguse üldpõhimõtete paralleelsest kehtivusest liidu õiguskorras, tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et põhipuhkuse õigust ette nägeva õiguspõhimõtte vahetu kohaldamine peidab vähemalt eraisikutevahelise vaidluse puhul endas väärtuste vastuolu tekkimise ohtu. Nagu juba selgitatud, tuleb harta artikli 51 lõike 1 esimest lauset tõlgendada selliselt, et harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud põhiõigust tasulisele põhipuhkusele ei kohaldata vahetult eraisikutevahelistes suhetes. Kui võimaldada eraisikutel ühtlasi tugineda õiguse üldpõhimõtetele, siis tooks see endaga kaasa olukorra, et minnakse mööda liidu seadusandja poolt hartas kehtestatud põhiõiguste kohustatud subjektide ringi piirangust.

129. Samas nõuab põhiõiguste järjekindla kaitse vajadus, et mõlemaid põhiõigusi tuleb tõlgendada võimalikult kooskõlastatult.(139) Kuna õiguse üldpõhimõtetest tulenevad põhiõigused ja eelkõige neid puudutav Euroopa Kohtu praktika tuleb harta preambuli põhjenduse 5 kohaselt integreerida hartast tulenevate põhiõiguste tõlgendamisse, siis ei tohi nende mõlema põhiõiguste kategooria vahel olla mingit sisulist vastuolu. Neid tuleb hoopis tõlgendada ühtlustavalt, kui hartast tulenev põhiõigus seda vähegi lubab.(140)

130. Käesoleval juhul ei oleks õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldamise korral töötaja ja tööandja vahelistes suhetes ühtlustav tõlgendamine võimalik. Liidu seadusandja otsus tagada põhiõiguste kaitse – põhikohtuasja juhul harta artikli 31 lõike 2 kaudu – ainult kaudselt, pannes liidule ja selle liikmesriikidele kaitsekohustuse, nurjataks sellega, kui õiguse kirjutamata üldpõhimõtete kaudu antaks lõpuks siiski kolmandatele isikutele avalduva õigusmõju võimalus, mis hõlmab õigust nõuda siseriiklikult kohtult liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku õiguse kohaldamata jätmist ka eraisikutevahelistes suhetes. Vastuolu vältimiseks tuleb õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldatavuse idee tagasi lükata.(141)

131. Sellest hoolimata tuleb rõhutada, et kõnealused selgitused kehtivad ainult siis, kui harta artikli 31 lõikest 2 tuleneva põhiõiguse ning õiguse üldpõhimõtte näol on tegemist sama põhiõigusega või sama kaitseulatust omavate põhiõigustega. Nagu sissejuhatavalt selgitatud, ei saa aga välistada, et õiguse üldpõhimõtetest tuletatud ning edasi arenevad põhiõigused tagavad ulatuslikuma kaitse kui harta põhiõigused. Taolisel juhul võib vastuolu harta artikli 51 lõike 1 esimese lausega muutuda teatud asjaoludel kehtetuks.

132. Järgnevad selgitused kehtivad üksnes juhuks, kui Euroopa Kohus ei leia, et põhipuhkuse tagamisele suunatud õiguse üldpõhimõtte kohaldamisel eraisikutevahelistes suhetes tekib vastuolu harta artikli 51 lõike 1 esimese lausega.

Tasulise põhipuhkuse õiguse ülekantavus

133. Kuivõrd õiguse üldpõhimõtete vormis esinevate põhiõiguste vahetut kohaldatavust eraisikutevahelistes suhetes ei saa põhimõtteliselt välistada, tuleb kontrollida, kas selle tingimused on täidetud.

–        Subjektiivse õiguse andmine

134. Kõigepealt peab kõnealuse põhipuhkuse õiguse eesmärk olema subjektiivsete õiguste andmine. Nagu juba selgitatud, tagab õiguse üldpõhimõte subjektiivse õiguse, luues aluse töötaja õigusele tööandja suhtes, mis hõlmab peamiselt seda, et töötaja vabastataks ajutiselt lepingulisest töökohustusest, et saada piisav aeg puhkamiseks. Selles suhtes vastab kõnealune õiguse üldpõhimõte vahetu kohaldatavuse esimesele tingimusele.

–        Sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpne

135. Lisaks peab õiguse üldpõhimõte olema sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpne, et sellele saaks tugineda eraisikust tööandja vastu. Õigusnorm on sisu poolest tingimusteta siis, kui selles sätestatud kohustus ei ole seotud ühegi tingimusega ja see ei vaja ühegi õigusakti vastuvõtmist liidu institutsioonide või liikmesriikide poolt.(142) Säte on piisavalt täpne, kui see seab üheselt kohustuse(143) ehk on õiguslikult eraldiseisev ja iga kohus saab seda sellisena kohaldada.(144)

136. On küsitav, kas need tingimused on põhipuhkuse õiguse puhul täidetud, sest on selgusetu, kui kaugele ulatub õiguse üldpõhimõtte kaitsevaldkond tegelikult. Kuna selle ulatus ei ole algusest peale ühene ja lõplikult määratletav, tuleb igal üksikjuhul uurida, kas liidu ja/või selle liikmesriikide meetmed võivad kaitsevaldkonda riivata. See ülesanne lasuks Euroopa Liidu kohtul, kes tegeleb liidu õiguse üldpõhimõtete tõlgendamisega.(145)

137. Olemaks piisavalt täpne, peab õiguse üldpõhimõte hõlmama tasulise põhipuhkuse õiguse mitmeid aspekte, mida peab aga loogiliselt võttes reguleerima ainult seadusandja ise, võtmaks sobivalt ja piisavalt paindlikult arvesse aja nõudeid. Kõnealused reguleerimist vajavad aspektid puudutavad – kui tuua ainult paar näidet – esiteks tagatavate puhkusepäevade arvu, mille puhul tekib muu hulgas küsimus, kas sellega mõeldakse täpselt kindlaksmääratud arvu või pigem minimaalset päevade arvu. Olemaks tööandja suhtes vahetult kohaldatav, peab õiguse üldpõhimõte lisaks määratlema, kuidas puhkusepäevi aasta peale jagada, et põhipuhkus saaks täita oma ülesannet võimaldada puhkamist. Peale selle peaks õiguse üldpõhimõte võtma arvesse iga majandusvaldkonna eripära, sisaldades vajaduse korral sektorispetsiifilisi eeskirju üksikute tegevusvaldkondade tarvis.

138. On ilmselge, et see ei ole võimalik. Esiteks ei saa eksisteerida nii kõikehõlmavat õiguse üldpõhimõtet, ilma et samal ajal tekiks kahtlus selle mõiste piiritlemise suhtes õiguse erinormidest.(146) Teiseks tuleb meeles pidada, et nimetatud üksikasjade sätestamine kuulub seadusandja põlisesse pädevusse. Eelkõige just seetõttu jätavad ka nende liikmesriikide põhiseadused, kes tunnustavad põhipuhkuse õigust sõnaselgelt põhiõigusena, rakenduskorra kehtestamise siseriikliku seadusandja ülesandeks. Sarnane olukord on liidu tasandil harta artikli 31 ja direktiivi 2003/88 vahelises suhtes.

139. Asutamislepingute kohaselt teostavad liidu seadusandlikku pädevust nõukogu ja Euroopa Parlament ühiselt. Igal juhul peab säilima õigusnormide kehtestamise eelisõigus, mis neil on seadusandjatena puhkuseõiguse kui liidu sotsiaalõiguse osa valdkonnas. Seda ei nõua mitte ainult eespool välja toodud praktilised põhjused, vaid ka liidusisene institutsioonide tasakaal. Viimane ei põhine võimude lahususel riigiõiguse tähenduses, vaid pigem ülesannete lahususe põhimõttel, mille kohaselt täidavad liidu ülesandeid need institutsioonid, kellel on selleks aluslepingute alusel parimad eeldused. Erinevalt võimude lahususe põhimõttest, mille üks eesmärk on tagada eraõigusliku isiku kaitse riigivõimu vaoshoidmise teel, peab ülesannete lahususe põhimõte tagama ühenduse eesmärkide tõhusa saavutamise.(147)

140. Nagu ma selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas C‑101/08: Audiolux jt, on Euroopa Kohus kui ühenduse institutsioon EL lepingu artikli 12 lõike 1 tähenduses samuti institutsioonide tasakaalu osa.(148) See tähendab, et ühenduse kohtuinstitutsioonina, kellel on õigus oma pädevuse piires tagada, et asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust, austab ta nõukogu ja parlamendi seadusandlikku pädevust.(149) See eeldab vältimatult, et ühelt poolt jätab ta liidu seadusandjale asutamislepinguga antud ülesande tegelda tööaja korralduse valdkonna õigusloomega ja teiselt poolt arvestab edaspidigi vajaliku kaalutlusruumiga nende liidu õiguse üldpõhimõtete väljatöötamisel, mis võivad minna vastuollu seadusandja eesmärkidega.

141. Õiguse üldpõhimõtte – mis näeb ette töötaja põhipuhkuse nõude tööandja vastu – vahetu kohaldatavus eeldaks seega kõigepealt, et Euroopa Kohus annaks sellele tõlgenduse abil piisavalt täpse normatiivse sisu, millega peaks ta aga vajalike eeskirjade rohkust arvesse võttes lõpuks teostama pädevust, mis kuulub traditsiooniliselt liidu seadusandjale. Kuna see ei ole eespool toodud põhjustel lubatud, tuleb lähtuda eeldusest, et kõnealust õiguse üldpõhimõtet ei saa vähemalt selle puhtas vormis pidada sisu poolest tingimusteta olevaks, vaid see vajab hoopis seadusandjapoolset väljaarendamist.

142. Järelikult ei täida kõnealune õiguse üldpõhimõte tingimusi, mis lubaksid seda eraisikutevahelistes suhetes vahetult kohaldada.

–       Järeldus

143. Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa tugineda õiguse üldpõhimõttele, et jätta eraisikutevahelises kohtuvaidluses kohaldamata liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus, mida ei saa direktiividega kooskõlas olevalt tõlgendada.

iii) Õiguse üldpõhimõtte kohaldamine sellisena, nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2003/88

144. Järgmine mõeldav lähenemisviis seisneb eespool nimetatud õiguse üldpõhimõtte kohaldamises sellisena, nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2003/88.(150)

–       Euroopa Kohtu lähenemisviis kohtuotsuses Kücükdeveci

145. Kohtuotsuses Kücükdeveci, millele mõned menetlusosalised on oma selgitustes viidanud, kasutas Euroopa Kohus sarnast lähenemisviisi ning kinnitas seejuures iga siseriikliku kohtu kohustust rakendada vanuse alusel diskrimineerimise keeldu, nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2000/78, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel,(151) jättes vajadusel kohaldamata iga kõnealuse keeluga vastuolus oleva siseriikliku õiguse sätte.(152)

146. Kõnealuse järeldusega laiendas Euroopa Kohus liidu õiguse kohaldamise ülimuslikkuse põhimõtet siseriikliku õiguse ees niinimetatud horisontaalsuhetele.(153) Selles mõttes on nimetatud lähenemisviis kooskõlas senise kohtupraktikaga direktiivide horisontaalse vahetu õigusmõju puudumise osas,(154) kuna Euroopa Kohus ei otsustanud näiteks, et direktiivi 2000/78 tuleb kohaldada eraisikutevahelistes suhetes, vaid ta leidis pelgalt seda, et selles konkretiseeritud vanuse alusel diskrimineerimise keeld kujutab endast – nagu juba tuvastatud kohtuotsuses Mangold(155) – liidu õiguse üldpõhimõtet kui võrdse kohtlemise üldpõhimõtte konkreetset rakendust.(156) Euroopa Kohtu poolt otsuses Kücükdeveci kohaldatud lähenemisviis tugineb peamiselt arusaamale, et sellist üldpõhimõtet nagu vanuse alusel diskrimineerimise keed tuleb individuaalse õiguskaitse ning liidu õiguse tõhususe huvides järjekindlalt rakendada ka siseriiklikul tasandil.(157) Dogmaatilises mõttes kujutab see lähenemisviis endast Mangoldi kohtupraktika edasiarendust.

147. Vastavalt Euroopa Kohtu selgitustele tuleb vanuse alusel diskrimineerimise keelu – nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2000/78 – vahetu kohaldatavus eraisikutevahelistes suhetes ilmselgelt kõne alla alles siis, kui on täidetud teatud tingimused. Selleks peab põhikohtuasja juhtumil esiteks olema tegemist objektiivselt põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega vanuse alusel, mis tuleb kindlaks teha direktiivi 2000/78 kohaldamise tingimuste alusel.(158) Teiseks peab vastav siseriiklik säte hõlmama direktiiviga reguleeritavat valdkonda.(159)

–       Selle lähenemisviisi ülekantavus põhipuhkuse õigusele

Kohaldamistingimused

148. Kõnealuse lähenemisviisi analoogia alusel kohaldamine põhikohtuasjas, andmaks siseriiklikule kohtule pädevus jätta liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus kohaldamata, eeldaks muu hulgas, et tasulise põhipuhkuse õigusel oleks lisaks selle kodifitseerimisele teiseses õiguses direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 liidu õiguskorras õiguse üldpõhimõtte staatus, mille kasuks kõnelevad juba välja toodud argumendid.(160)

149. Järgneva tingimusena tuleb nõuda töösuhte olemasolu, mis põhikohtuasja juhtumil ilmselgelt eksisteerib. Lõpetuseks peab õigus puhkusele olema olemas vastavalt direktiivi tingimustele. Viimane tagaks selle, et õiguse üldpõhimõtet ei kohaldata piiramatult, vaid üksnes sel määral, mil asjaomane siseriiklik säte kuulub direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse. Ka see tingimus on põhikohtuasjas täidetud, sest vaidlusaluse sätte ese on siseriikliku seadusandja poolt kehtestatud tingimus põhipuhkuse kasutamiseks.(161)

150. Selleks et õiguse üldpõhimõtet saaks aktiveerida ja vastastada siseriiklikule õigusele, oleks lõpetuseks vajalik, et tegemist oleks direktiivis sätestatud puhkuse õiguse rikkumisega. Viimast kinnitati juba esimese eelotsuse küsimuse analüüsi juures.(162)

151. Formaalsest seisukohast võttes oleks õiguse üldpõhimõtte kujul oleva põhipuhkuse õiguse (nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2003/88) vahetu kohaldamise tingimused tegelikult täidetud. Siiski näib olevat mõttekas analüüsida taolise lähenemisviisi eeliseid ja puudusi, enne kui üldse kaaluda selle kasutamist käesolevas kohtuasjas.(163)

Taolise lähenemisviisi eelised ja puudused

152. Kõnealuse lähenemisviisi eeliseks on õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldamise juba nimetatud puudujääkide kõrvaldamine puhtal kujul.(164) See kehtib eelkõige „piisava täpsuse” nõude osas. Kui direktiiv täpsustab õiguse üldpõhimõtet, siis saavutab viimane lõpuks sisulise täpsuse, mis on vajalik vahetu kohaldamise puhul.

153. Siiski tuleb selle lähenemisviisi dogmaatilise õigsuse suhtes välja tuua kahtlused, mida ma järgnevalt selgitan.

–        Õigusallikate segiajamise oht

154. Minu kahtlused puudutavad kõigepealt liidu õiguskorras erinevat staatust omavate õigusallikate lubamatu segiajamise ohtu, mida ei saa välistada ning mis tuleneb õiguse üldpõhimõtte ja direktiivi kombineeritud kohaldamisest.

155. Objektiivselt võttes tugineb see lähenemisviis peamiselt eeldusele, et õiguse üldpõhimõtte sisu peab olema kajastatud direktiivi sisus ning seetõttu on selle sisu autonoomne määratlemine tõlgendamise teel põhimõtteliselt ülearune. Lõppkokkuvõttes ei eeldata midagi muud, kui et õiguse üldpõhimõtte ja direktiivi konkretiseeriva sätte kaitsevaldkonnad kattuvad suurel määral.(165)

156. Sellel on siiski see puudus, et jäetakse täiesti avatuks, kui ulatuslik vastava õiguse üldpõhimõtte kaitsevaldkond tegelikult on ning kas direktiiv võib sisaldada kaugemaleulatuvamaid sätteid, mida kaitsevaldkond üldse ei hõlmagi.(166) Eeldus, millele kõnealune lähenemisviis tugineb, viib lisaks eksiteele, et direktiivi sisu ja esmase õiguse sisu kokkulangemine ei ole mingil juhul kohustuslik, vaid tegelikkuses hoopis erand, sest teisene õigus sisaldab enamasti kaugemaleulatuvamaid sätteid.(167) See kujutab endast probleemi, sest taolisel juhul ei tuleks nimetatud lähenemisviisi kasutamine kõne alla. Kui selle lähenemisviisi eesmärk – nagu väidab Euroopa Kohus – on tõesti õiguse üldpõhimõtte kohaldamine, siis oleks siiski dogmaatiliselt õige määratleda esiteks autonoomselt selle sisu, selle asemel et otsustada vastupidi hoopis direktiivi sätete alusel õiguse üldpõhimõtte sisu üle.(168)

157. Kuna nimetatud lähenemisviisi kohaselt võetakse kokkuvõttes normi kaitsevaldkonna kindlaksmääramise aluseks direktiiv, mitte aga õiguse üldpõhimõte ise,(169) siis peidab taoline teguviis endas ohtu, et direktiivide normatiivset sisu nähakse üha rohkem õiguspõhimõtte osana. Teisisõnu, direktiiv võib teoreetiliselt areneda õiguse üldpõhimõtte kaitsevaldkonna rikastamise ammendamatuks allikaks, mis tooks endaga pikaajalises perspektiivis kaasa erinevate tasemete õigusallikate ühtesulamise.(170) Viimaks viiks selline praktika nende normatiivsete sisude tagasipööramatu „tardumiseni”. Seadusandjalt võetaks nimelt üha rohkemate direktiivi normatiivsete sisude inkorporeerimisega õiguse üldpõhimõtte kaitsevaldkonda võimalus teha direktiivis muudatusi, sest taolised normatiivsed sisud tõstetaks esmase õiguse staatusesse, mida seadusandja ei saa mõjutada.

158. Võttes arvesse asjaolu, et tasulise põhipuhkuse õiguse näol on tegemist sotsiaalse põhiõigusega, mis vajab – vastavalt oma olemusele – olulisel määral täpsustamist ning mida saab lisaks sageli tagada üksnes sõltuvalt asjaomasest majanduslikust ja sotsiaalsest reaalsusest,(171) võivad sellel lähenemisviisil olla liidule ja selle liikmesriikidele ettearvamatud tagajärjed. Tuleb märkida, et taolise õiguse üldpõhimõtte täpsustamisel seadusandja poolt on vajalik teatud paindlikkus, sest ühiskonna arusaam sellest, mis on „sotsiaalne” või „sotsiaalselt õiglane”, võib esiteks aja jooksul muutuda ning teiseks põhineb sageli kompromissidel.(172) Järgnevalt ei tohi tähelepanuta jätta seda, et sotsiaalriigi idee rakendamine võib sõltuda vastavast majanduslikust olukorrast liidus ja selle liikmesriikides. Seetõttu tuleb vältida sotsiaalsete standardite kinnistamist, võtmata arvesse majanduslikku ja sotsiaalset tegelikkust.

159. Seda ei tohi aga mõista nii, et liit peab jätma integratsiooni sotsiaalse mõõtme tähelepanuta. Ühiskondliku ühtsuse edendamine „solidaarsuse” idee tähenduses on ja jääb Euroopa integratsiooni oluliseks eesmärgiks, nagu tuleneb üheselt EL lepingu artiklist 2 („solidaarsus” kui liidu väärtus) ja EL lepingu artikli 3 lõikest 3 („võitlemine sotsiaalse tõrjutuse vastu”; „sotsiaalne õiglus”; „sotsiaalne kaitse”; „naiste ja meeste võrdõiguslikkus”; „põlvkondade solidaarsus”; „lapse õiguste kaitse”) ning ELTL artiklist 9 („kõrge tööhõive taseme edendamine”; „piisava sotsiaalse kaitse tagamine”; „sotsiaalse tõrjutuse vastane võitlus”). Pigem tuleb järgida liidu seadusandjale põhiõigusest tuleneva kaitsekohustuse täitmisel antud kaalutlusõigust.

–        Direktiiv ei konkretiseeri ammendavalt

160. Isegi kui Euroopa Kohus ei jaga neid kahtlusi, oleks küsitav, kas kohtuotsuses Kücükdeveci kasutatud lähenemisviis oleks põhikohtuasjale ülekantav, sest direktiiv 2003/88 ei täpsusta õiguse üldpõhimõtet kaugeltki mitte piisavalt, võimaldamaks selle vahetut kohaldamist eraisikutevahelistes suhetes.

161. Direktiiv 2003/88 ei näe üksnes ette hulka erisätteid, lubades näiteks artiklis 15 liikmesriikide soodsamate sätete kehtestamist või artiklis 17 erandite tegemist mõnedest direktiivi kesksetest sätetest.(173) Peale selle annab direktiiv liikmesriikidele laia kaalutlusõiguse. Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 1 näeb sõnaselgelt ette, et liikmesriigid „võtavad vajalikke meetmeid”, et tagada iga töötaja õigus tasulisele põhipuhkusele „vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega”. Konkreetseid vastuseid puhkuseõiguse olemuslike küsimuste kohta, näiteks kui palju tuleb puhkust anda, ei tulene otseselt ei direktiivist ega ka harta artikli 31 lõike 2 sõnastusest,(174) mis on põhipuhkust puudutava põhiõiguse garantii osas määratletud isegi lühemalt kui asjakohane rakendussäte direktiivi 2003/88 artiklis 7.

162. Selles seisneb oluline erinevus diskrimineerimiskeeldudega, mille tarbeks arendati välja kohtuotsuses Kücükdeveci kasutatud lähenemisviis. Diskrimineerimiskeeldude eripära on see, et nende sisuline tuum on esmase ja teisese õiguse tasandil peamises osas identne. Seda, mis on diskrimineerimine, saab kindlaks teha ka esmase õiguse diskrimineerimiskeeldude tõlgendamise kaudu. Direktiivide sätted ei ole selles osas midagi enamat kui esmase õiguse põhimõtete üksikasjalikumad määratlused. Üksnes sel määral, mil direktiivid reguleerivad isikulist ja materiaalset kohaldamisala ning õiguslikke tagajärgi ja menetlust, kehtestavad nad sätteid, mida ei saa sisu osas ilma pikemata otseselt esmasest õigusest tuletada. Harta artiklis 27 jj sätestatud töötajate põhiõiguste puhul on see teisiti, sest need on algusest peale kavandatud seadusandja poolt konkretiseerimist vajavatena.(175)

163. Võttes arvesse asjaolu, et direktiiv 2003/88 ei reguleeri põhipuhkust ammendavalt, vaid viitab suurel määral siseriiklikule õigusele, tekib küsimus, kas õiguse üldpõhimõtte konkretiseerimisel tohib kaasata ka siseriikliku ülevõtva õiguse. Minu arvates põrkuks see lähenemisviis aga takistustele. Võttes arvesse erinevate siseriiklike sätete arvukust puhkuseõiguse valdkonnas, oleks küsitav mitte ainult taolise lähenemisviisi teostatavus. Peale selle ei oleks tagatud liidu õiguse ühtne kohaldamine kõikides liikmesriikides.

–        Õiguskindluse puudumine eraisikutel

164. Teiseks eksisteerivad kahtlused selle lähenemisviisi kooskõla osas õiguskindluse nõudega. Viimane kujutab endast samuti liidu õiguse üldpõhimõtet.(176) Nagu Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, nõuab õiguskindluse põhimõte, et üksikisikutele soovimatuid tagajärgi kaasa toov regulatsioon peab olema selge ja täpne ning selle kohaldamine tema subjektidele ettenähtav.(177) Kuna aga üksikisik ei saa kunagi olla kindel selles, millal asjakohase direktiiviga konkretiseeritud õiguse kirjutamata üldpõhimõte omandab eesõiguse siseriikliku kirjutatud õiguse suhtes, siis on tema seisukohalt tegemist samasuguse ebakindlusega siseriikliku õiguse kehtivuse osas nagu direktiivi vahetu kohaldamise puhul eraisikutevahelistes suhetes, mida Euroopa Kohus – nagu ta oma praktikas nii sageli on kinnitanud(178) – soovib just vältida.(179) Tagajärjed võivad olla märkimisväärsed just tööõiguse valdkonnas, mis reguleerib vaevu hõlmatava hulga töösuhete üksikasju.

165. Eksisteerib siiski oht, mida ei saa välistada, et siseriiklikud kohtud näevad end kõnealuse lähenemisviisi tõttu olevat sunnitud jätma kohaldamata siseriikliku õiguse – mis on mis tahes vormis direktiivi reguleerimisalaga kaetud, kuid mis kehtestati direktiiviga mingit seost omamata – ja seda põhjendusega, et direktiivi kõnealused sätted konkretiseerivad liidu õiguse üldpõhimõtteid või kehastavad esmase õiguse staatusega õigushüvesid,(180) ja seda hoolimata asjaolust, kas siseriiklikel kohtutel on siseriikliku õiguse kohaselt vastav kohaldamata jätmise pädevus. Kõnealune oht eksisteerib seda enam, et kohtuotsusest Kücükdeveci tuleneb selgelt, et siseriiklik kohus ei ole sellises olukorras kohustatud esmalt Euroopa Kohtult eelotsust paluma.(181)

166. Kui taoline lähenemisviis peaks Euroopa Kohtu praktikas läbi minema, antaks direktiividele positsioon, mida neil esmase õiguse käsituse kohaselt ei ole. Direktiivid võimaldaksid esmase õiguse äärmiselt laia kohaldamist, mis ulatuks palju kaugemale sellest valdkonnast, mida neid kehtestanud liidu institutsioonid neile andsid või anda soovisid. Kombinatsioonis esmasest õigusest tuleneva tagajärjega, kui siseriiklikku normi ei ole võimalik kohaldada, ning Euroopa Kohtu poolt tunnustatud siseriiklike kõigi astmete kohtute pädevusega jätta normid kohaldamata ilma eelneva eelotsusemenetluse läbiviimiseta tooks see endaga kaasa siseriiklike eeskirjade ulatusliku erosiooni, võttes arvesse asjaolu, et direktiivid puudutavad mingil moel suurt hulka õigusvaldkondi.

167. On siiski kaheldav, kas see on kooskõlas asutamislepingutega loodud õigusloome ja õigusemõistmise süsteemiga.

–        Harta sätetega vastuolu tekkimise oht

168. Minu poolt õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldamise suhtes esitatud vastuväide seoses harta artikliga 51 vastuolu tekkimise ohuga(182) kehtib samamoodi ka kõnealuse lähenemisviisi kasutamisel. Selles osas viitan ma oma selgitustele selle probleemi osas. Harta artikli 51 lõike 1 esimeses lauses kehtestatud põhiõiguste kohustatud subjektide ringi piirang keelab seega samuti õiguse üldpõhimõtte kohaldamise, nagu seda on konkretiseeritud direktiiviga 2003/88.

–       Järeldus

169. Eeltoodu põhjal järeldan ma, et õiguse üldpõhimõtte vahetu kohaldamine, nagu seda tehti kohtuasjas Kücükdeveci, tõrjumaks kõrvale liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus, ei ole põhikohtuasjas võimalik.

c)      Kokkuvõttev järeldus

170. Kokkuvõttes tuleb sedastada, et liidu õigus ei anna siseriiklikule kohtule võimalust jätta vaidlusalune säte eraisikutevahelistes suhetes kohaldamata. Kuna eelotsuse küsimus on sõnastatud nii, et sellega soovitakse tegelikult teavet, kas eksisteerib taoline liidu õigusest tulenev siseriikliku kohtu kohustus, siis tuleb kõnealusele küsimusele selle mõtte kohaselt vastata nii, et siseriiklik kohus ei ole liidu õigusest tulenevate juhiste puudumise korral selleks ka kohustatud.

3.      Teise võimalusena, liikmesriigi vastutus liidu õiguse rikkumise eest

171. Kui on kindel – nagu põhikohtuasjas –, et tegemist on liidu õiguse rikkumisega direktiivi 2003/88 artikli 7 puuduliku ülevõtmise tõttu, kuid siseriiklik kohus ei saa liidu õigusega vastuolus olevat siseriiklikku sätet sellest hoolimata kohaldamatuks kuulutada, siis ei tähenda see mingil juhul, et põhikohtuasja hageja jäetaks oma õigustest ilma.

172. Nagu sissejuhatuses märgitud,(183) jääb talle hoopis liidu õigusest tuleneva tasulise põhipuhkuse õiguse teostamiseks võimalus esitada lepingut rikkunud liikmesriigi vastu kahju hüvitamise nõue. Liidu õigusest tulenev riigivastutuse õigusinstituut võib isikule sellises olukorras rahulduse tuua, pannes asjaomasele liikmesriigile kohustuse hüvitada isikule kahju, mis tal riigipoolsest liidu õiguse rikkumisest tekib.

173. Liidu õigus tunnustab õigust hüvitisele kolme tingimuse täitmise korral: rikutud õigusnormi eesmärk on anda õigusi üksikisikutele, rikkumine on piisavalt selge, ning riigil lasuva kohustuse rikkumise ja kahju kandnud isikutel tekkinud kahju vahel on otsene põhjuslik seos.(184) Kohtuotsuses Dillenkofer jt(185) sõnastas Euroopa Kohus esimese tingimuse eeskätt seoses juhtumitega, mil liikmesriik on jätnud direktiivi õigeaegselt üle võtmata, lisaks seda vähesel määral ümber sõnastades – direktiivi eesmärk on anda üksikisikutele õigusi, mille sisu saab kindlaks määrata direktiivi alusel –, rõhutades samal ajal, et tingimuste mõlemal sõnastusel on sisuliselt üks ja seesama tähendus.(186)

174. Pädevuse jaotuse osas liidu kohtute ja siseriiklike kohtute vahel tuleb märkida, et siseriiklike kohtute ülesanne on tuvastada, kas täidetud on tingimused, mille puhul tekib liikmesriigi vastutus ühenduse õiguse rikkumise eest.(187) Seevastu liidu õiguse rikkumisest tekkivast kahjust tuleneva riigi vastutuse olemasolu ja ulatuse küsimus puudutab liidu õiguse tõlgendamist, mis on Euroopa Kohtu pädevuses.(188)

4.      Järeldus

175. Eeltoodu põhjal tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikkel 7 ei pane eraisikutevahelist vaidlust lahendavale siseriiklikule kohtule kohustust jätta kohaldamata siseriiklik säte, mis seab õiguse tasulisele põhipuhkusele sõltuvusse tingimusest, et arvestusperioodil oleks tegelikult töötatud vähemalt kümme päeva, kui seda sätet ei ole võimalik direktiiviga kooskõlas tõlgendada.

C.      Kolmas eelotsuse küsimus

176. Oma kolmanda eelotsuse küsimuse sõnastamisel lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus ilmselgelt teatud siseriiklikust õiguslikust raamistikust, mis näeb ette õiguse erineva pikkusega põhipuhkusele, olenevalt sellest, mis on töötaja haigusest tingitud töölt eemalviibimise põhjus, kusjuures ilmselt eristatakse selle alusel, kas põhjus oli tööõnnetus, kutsehaigus, teel tööle toimunud õnnetus või tööga mitteseotud haigus. Eelotsusetaotlusest ei nähtu, kui pikk on puhkus asjaomastel juhtudel. On üksnes kindel, et kõnealune siseriiklik õiguslik raamistik näeb teatud tingimustel ette tasulise põhipuhkuse pikema kestuse kui direktiivis kehtestatud neljanädalane minimaalne kestus.

177. Juba oma selgitustes esimese eelotsuse küsimuse osas tõin ma esile, et direktiivi 2003/88 artiklis 7 tagatud õigus tasulisele põhipuhkusele tekib, olenemata sellest, kas töötaja oli kõnealusel perioodil töölt eemal haiguse tõttu, kui ta oli nõuetekohaselt haiguspuhkusele vormistatud.(189) Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses õigesti märgib, ei tee direktiivi 2003/88 artikkel 7 vahet haigusest tingitud eemalviibimise põhjustel. Kõnealust direktiivi sätet kohaldatakse seoses tasulise põhipuhkuse õigusega hoopis „iga töötaja” suhtes. Seega on kõigil töötajatel, kaasa arvatud nendel, kes on haiguspuhkusel eespool toodud põhjustel, artikli 7 lõike 1 kohaselt vähemalt neljanädalane põhipuhkus.

178. See ei tähenda aga siiski, et liikmesriikidel oleks keelatud kehtestada oma siseriiklikes sätetes põhipuhkus, mille kestus on liidu õigusega määratud neljanädalasest perioodist pikem, sest viimase näol on tegemist – nagu reedab juba sätte sõnastus – pelgalt minimaalse kestusega. Kõnealust sätet tuleb nimelt tõlgendada kooskõlas direktiivi 2003/88 üldise eesmärgiga, mis seisneb vastavalt artikli 1 lõikele 1 „tööaja korralduse minimaalsete ohutus- ja tervishoiunõuete” sätestamises ning ei mõjuta muus osas artikli 15 kohaselt liikmesriikide õigust „kohaldada või kehtestada töötajate ohutuse ja tervise kaitseks soodsamaid õigus- ja haldusnorme või hõlbustada või lubada tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingute kohaldamist”. Sellest võib tuletada liikmesriikide pädevuse kehtestada tasulise põhipuhkuse õiguse osas soodsamaid eeskirju, kui liidu õigusega ette nähtud.

179. Sama vähe takistab direktiiv 2003/88 omalt poolt liikmesriike seadmast soodsamat kohtlemist ette nägevaid sätteid sõltuvusse teatud tingimustest, eeldusel et sellega ei kahjustata direktiiviga tagatud minimaalset kaitset. Selles kontekstis tuleb meenutada kohtuotsust Merino Gómez(190), milles Euroopa Kohus selgitas, et direktiivi artikli 7 lõiget 1, mille kohaselt liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid „vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega”, tuleb mõista selliselt, et „siseriikliku rakendamise korraga tuleb igal juhul tagada õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele puhkusele”(191). Põhikohtuasja probleemistiku jaoks tähendab see, et liikmesriigil on põhimõtteliselt õigus kohelda töötajaid põhipuhkuse minimaalse kestuse osas erinevalt, sõltuvalt töötaja haigusest tingitud töölt eemalviibimise põhjusest, kui puhkuse kestus ei jää alla direktiivi artikli 7 lõikes 1 ette nähtud minimaalse nelja nädala.

180. Teistsuguse hinnanguni viia võivaid võimalikke juhiseid ei tulene ka sätetest, mis reguleerivad haiguspuhkuse õigust ja selle kasutamise korda, sest kõnealune õigus – nagu Euroopa Kohus otsuses Schultz-Hoff õigesti leidis – „ei kuulu kehtiva liidu õiguse kohaselt liidu õiguse kohaldamisalasse”.(192) Nimetatud õigus kuulub hoopis liikmesriikide reguleerimispädevusse. Seega on neil ka õigus kehtestada eeskirju, mis võivad põhipuhkuse kestust ka lühendada, kui igal juhul on täidetud direktiivis 2003/88 sätestatud vähemalt neljanädalase põhipuhkuse tingimus.

181. Haigusest tingitud töölt eemalviibimise perioodi tööaja sisse arvestamise võimatus vastavalt siseriikliku õiguse eeskirjadele sellistel juhtudel nagu tööteekonnal juhtunud õnnetuse või tööga mitteseotud haigestumise puhul ei tohi avaldada kahjulikku mõju vähemalt neljanädalasele põhipuhkusele. Prantsusmaa valitsusega(193) peab nõustuma selles osas, et vajaduse korral tuleb seda vältida selliselt, et töötajale antakse võimalus kasutada oma puhkust mõistliku pikkusega ülekandeperioodi jooksul tagantjärele, millega võetakse arvesse direktiiviga 2003/88 taotletavat puhkamise eesmärki. Nagu Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Federatie Nederlandse Vakbeweging(194), tuleb selleks, et põhipuhkuse positiivne mõju töötaja ohutusele ja tervisele ilmneks täielikult, kasutada seda küll selleks ette nähtud aasta jooksul, s.o jooksva aasta jooksul. Siiski ei kaota see puhkus oma tähtsust ka juhul, kui seda kasutatakse mõnel hilisemal ajavahemikul, näiteks puhkuse ülekandeperioodi kestel.

182. Eespool toodud kaalutlustest tuleb seega järeldada, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusaktid ja/või tavad, mis näevad vastavalt töötaja töölt eemalviibimise põhjusele ette tasulise puhkuse erineva kestuse, kui direktiivi kõnealuses sättes ette nähtud neljanädalane minimaalne kestus on igal juhul tagatud.

VII. Ettepanek

183. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassationi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid või tavad, mis näevad ette, et õigus tasulisele põhipuhkusele sõltub tingimusest, et arvestusperioodil oleks tegelikult töötatud vähemalt kümme päeva (või üks kuu).

2.      Direktiivi 2003/88 artikkel 7 ei pane eraisikutevahelist vaidlust lahendavale siseriiklikule kohtule kohustust jätta kohaldamata siseriiklik säte, mis seab õiguse tasulisele põhipuhkusele sõltuvusse tingimusest, et arvestusperioodil oleks tegelikult töötatud vähemalt kümme päeva, kui seda sätet ei ole võimalik direktiiviga kooskõlas tõlgendada.

3.      Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusaktid ja/või tavad, mis näevad vastavalt töötaja töölt eemalviibimise põhjusele ette tasulise puhkuse erineva kestuse, kui direktiivi kõnealuses sättes ette nähtud neljanädalane minimaalne kestus on igal juhul tagatud.

1 – Algkeel: saksa.

      Kohtumenetluse keel: prantsuse.

2 – ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381.

3 – 19. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑555/07: Kücükdeveci (EKL 2010, lk I‑365).

4 – Tuginedes EL lepingus ja ELTL‑s kasutatud tähistustele, kasutatakse mõistet „liidu õigus” üldmõistena ühenduse õiguse ja liidu õiguse tähistamiseks. Selles osas, milles on järgnevalt olulised üksikud esmase õiguse sätted, osutatakse ratione temporis kehtivatele sätetele.

5 – 26. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑173/99: BECTU (EKL 2001, lk I‑4881).

6 – 20. jaanuari 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑350/06 ja C‑520/06: Schultz-Hoff jt (EKL 2009, lk I‑179).

7 – 9. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 106/77: Simmenthal (EKL 1978, lk 629).

8 – 22. juuni 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑188/10 ja C‑189/10: Melki ja Abdeli (EKL 2010, lk I‑5667).

9 – 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑144/04: Mangold (EKL 2005, lk I‑9981).

10 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci.

11 – Vt eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus BECTU, punkt 43; 18. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑342/01: Merino Gómez (EKL 2004, lk I‑2605, punkt 29) ja 16. märtsi 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑131/04 ja C‑257/04: Robinson-Steele jt (EKL 2006, lk I‑2531, punkt 48); direktiivi 2003/88 kohta vt eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schultz-Hoff jt, punkt 22; 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑277/08: Vicente Pereda (EKL 2009, lk I‑8405, punkt 18) ja 22. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑486/08: Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols (EKL 2010, lk I‑3527, punkt 28). Vt kohtupraktika süntees Schrammel, W., ja Winkler, G. Europäisches Arbeits- und Sozialrecht, Wien, 2010, lk 179 jj.

12 – Vt eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus BECTU, punkt 44; eespool 11. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Merino Gómez, punkt 30; eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schultz-Hoff jt, punkt 23, ja eespool 11. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Vicente Pereda, punkt 21.

13 – Vt eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schultz-Hoff jt, punkt 25, ja eespool 11. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, punkt 30.

14 – Vt kostja kirjalike märkuste lk 8.

15 – Vt Prantsusmaa valitsuse kirjalike märkuste punkt 29.

16 – Vt eelotsusetaotluse lk 5, mis annab teise eelotsuse küsimuse eseme mõnevõrra selgemalt edasi.

17 – Vt 5. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑316/09: MSD Sharp & Dohme GmbH vs. Merckle GmbH (EKL 2011, lk I‑3249, punkt 21) ja 30. novembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑376/05 ja C‑377/05: Brünsteiner ja Autohaus Hilgert (EKL 2006, lk I‑11383, punkt 26).

18 – Vt mh 16. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 244/80: Foglia vs. Novello (EKL 1981, lk 3045, punkt 18); 15. juuni 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑422/93–C‑424/93: Zabala Erasun jt (EKL 1995, lk I‑1567, punkt 29); 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 61); 12. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑314/96: Djabali (EKL 1998, lk I‑1149, punkt 19); 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra (EKL 2001, lk I‑2099, punkt 39); 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑380/01: Schneider (EKL 2004, lk I‑1389, punkt 22); 1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon (EKL 2008, lk I‑1683, punkt 29) ja 23. aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑261/07 ja C‑299/07: VTB‑VAB (EKL 2009, lk I‑2949, punkt 33).

19 – Vt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 45; 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑268/06: Impact (EKL 2008, lk I‑2483, punkt 42) ja 5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑397/01–C‑403/01: Pfeiffer jt (EKL 2004, lk I‑8835, punkt 111).

20 – Vt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 46; eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pfeiffer jt, punkt 108; 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑91/92: Faccini Dori (EKL 1994, lk I‑3325, punkt 20); 11. juuni 1987. aasta otsus kohtuasjas 14/86: Pretore di Salò (EKL 1987, lk 2545, punkt 19) ja 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 152/84: Marshall (EKL 1986, lk 723, punkt 48). Vt direktiivide horisontaalse õigusmõju kohta Vcelouch, P., Kommentar zu EU- und EG-Vertrag (väljaandja Heinz Mayer), Wien, 2004, EÜ asutamislepingu artikkel 249, lk 23, punkt 72; Knes, R., „Uporaba in učinkovanje direktiv s področja varstva okolja v upravnih in sodnih postopkih”, Varstvo narave, 2008, lk 14, 15, ja konkreetselt tööõiguse kohta Thüsing, G., Europäisches Arbeitsrecht, München, 2008, lk 14, punktid 29 ja 30.

21 – Eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Faccini Dori, punkt 24.

22 –      Vt nt kohtujurist Alberi 18. jaanuari 2000. aasta ettepanek kohtuasjas C‑343/98: Collino ja Chiappero (EKL 2000, lk I‑6659, ettepaneku punktid 29–31); kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri 6. mai 2003. aasta ettepanek eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Pfeiffer, ettepaneku punkt 58; keskendudes diskrimineerimisvastase õiguse erisustele: kohtujurist Bot’ 7. juuli 2009. aasta ettepanek eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Kücükdeveci, ettepaneku punktid 63 ja 70.

23 –      Vt Herresthal, C., Rechtsfortbildung im europarechtlichen Bezugsrahmen – Methoden, Kompetenzen, Grenzen dargestellt am Beispiel des Privatrechts, München, 2006, lk 81 jj; v. Danwitz, T., „Rechtswirkung von Richtlinien in der neueren Rechtsprechung des EuGH”, Juristenzeitung, 2007, lk 697 ja 703.

24 – Vt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 47; 10. aprilli 1984. aasta otsus kohtuasjas 14/83: von Colson ja Kamann (EKL 1984, lk 1891, punkt 26); 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑106/89: Marleasing (EKL 1990, lk I‑4135, punkt 8); eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Faccini Dori, punkt 26; 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑129/96: Inter-Environnement Wallonie (EKL 1997, lk I‑7411, punkt 40); eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pfeiffer jt, punkt 110, ja 23. aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑378/07–C‑380/07: Angelidaki jt (EKL 2009, lk I‑3071, punkt 106).

25 – Vt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 48, ja eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus von Colson ja Kamann, punkt 26.

26 – Eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pfeiffer jt, punkt 116.

27 –      Vt selle kohta 8. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 80/86: Kolpinghuis Nijmegen (EKL 1987, lk 3969, punkt 13); 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-212/04: Adeneler jt (EKL 2006, lk I‑6057, punkt 110); eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Impact, punkt 100; eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Angelidaki jt, punkt 199, ja 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑12/08: Mono Car Styling (EKL 2009, lk I‑6653, punkt 61).

28 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 71–88.

29 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 89–143.

30 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 144–169.

31 – Vt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 22, ja 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑279/09: DEB (EKL 2010, lk I‑13849, punkt 30).

32 – Vt Jarass, H. D., Charta der Grundrechte der Europäischen Union – Kommentar, München, 2010, artikkel 31, punkt 3, lk 277, ja artikkel 51, punkt 6, lk 413.

33 – Sellele viitavad õigesti Lenaerts, K. ja Van Nuffel, P., European Union Law, London, 2011, lk 832, punkt 22‑022. Vt Euroopa Kohtu 27. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑540/06: parlament vs. nõukogu (EKL 2006, lk I‑5769, punktid 38 ja 58); 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet (EKL 2007, lk I‑2271, punkt 37); 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑438/05: International Transport Workers’ Federation ja Finnish Seamen’s Union (EKL 2007, lk I‑10779, punktid 90 ja 91); 29. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑275/06: Promusicae (EKL 2008, lk I‑271, punktid 61–65); 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2008, lk I‑6351, punkt 335); eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 22, ja 9. novembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑92/09 ja C‑93/09: Volker und Markus Schecke ja Eifert (EKL 2010, lk I‑11063, punkt 45 jj). Vt Üldkohtu 3. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑177/01: Jégo‑Quéré vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑2365). Lisaks on hartale viidanud Euroopa Inimõiguste Kohus 11. juuli 2002. aasta otsuses kohtuasjas Goodwin vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 28957/95, punkt 100) ja 30. juuni 2005. aasta otsuses kohtuasjas Bosphorus vs. Iirimaa (kaebus nr 45036/98, punkt 159).

34 – Nagu Fischinger, P., artiklis „Normverwerfungskompetenz nationaler Gerichte bei Verstößen gegen primärrechtliche Diskriminierungsverbote ohne vorherige Anrufung des EuGH”, Zeitschrift für Europäisches Privatrecht, 2011, lk 206, õigesti märgib, ei saanud harta artiklit 21 kohaldada kohtuotsuse Kükükdeveci aluseks olnud asjaoludele, sest harta jõustus alles tükk aega pärast asjaomase vallandamise jõustumist.

35 – 24. jaanuari 2008. aasta ettepanek eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Schultz‑Hoff jt, ettepaneku punkt 38.

36 – Kohtujurist Tizzano 8. veebruari 2001. aasta ettepanek eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas BECTU, ettepaneku punkt 28.

37 – Lenaerts, K., „La solidarité ou le chapitre IV de la Charte des droits fondamentaux de l’Union européenne”, Revue trimestrielle des droits de l’homme, 2010, nr 28, lk 217 jj; eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Jarass, H., punkt 2; Picod, F., Traité établissant une Constitution pour l’Europe, Partie II – La Charte des droits fondamentaux de l’Union, 2. kd, Brüssel, 2005, artikkel II‑91, lk 424, 653; Frenz, W., Handbuch Europarecht, 4. kd (Europäische Grundrechte), lk 1078, punkt 3597, ja lk 1164, punkt 3881; Riedel, E., Charta der Grundrechte der Europäischen Union, 3. väljaanne, Baden-Baden, 2011, artikkel 31, lk 442, punkt 12; Seifert, A., „Mangold und kein Ende – die Entscheidung der Großen Kammer des EuGH vom 19.1.2010 in der Rechtssache Kücükdeveci”, Europarecht, 2010, lk 808, kõneleb seoses harta artikli 31 lõikega 2 põhiõigusest.

38 – Vt selle kohta eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Riedel, E., artikkel 31, lk 442, punkt 12.

39 – Schwarze, J., „Der Grundrechtsschutz für Unternehmen in der Europäischen Grundrechtecharta”, Europäische Zeitschrift für Wirtschaftsrecht, 2001, lk 519.

40 – Eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Frenz, W., lk 134, punkt 444.

41 – Vt Borowsky, M., Charta der Grundrechte der Europäischen Union, 3. väljaanne, Baden‑Baden, 2011, artikkel 51, lk 660, punkt 34.

42 – Eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Frenz, W., lk 1164, punkt 3882.

43 – Samas, lk 135, punkt 444.

44 – Eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Lenaerts, K., ja eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Frenz, W., lk 1165, punkt 3884.

45 – „Kolmandatele isikutele avalduva õigusmõju” probleemi puhul on tegemist küsimusega, kas põhiõigused on olulised üksnes üksikisiku ja riigi suhete seisukohast (st on avalikku laadi) või kehtivad need ka eraisikutevahelistes suhetes. Seejuures eksisteerib nii teooria põhiõiguste „vahetu õigusmõju kohta kolmandatele isikutele” kui ka teooria „kaudse õigusmõju kohta kolmandatele isikutele”. „Vahetu õigusmõjuna kolmandatele isikutele” mõistetakse põhiõiguste vahetut kehtivust ka eraõiguslikes suhetes. Nimetatud arusaama kohaselt ei oleks seetõttu põhiõigustega vastuolus olevad tehingud võimalikud. Seevastu teooria „kaudse õigusmõju kohta kolmandatele isikutele” käsitleb üldklausleid põhiõiguste „läbimurdekohtadena” eraõigusesse; kõnealuste üldklauslite tõlgendamisel tuleb järgida põhiseaduslikus korras fikseeritud väärtussüsteemi. Üksnes kaudne õigusmõju kolmandatele isikutele võimaldab kaaluda olulisi aspekte (nt põhiõigus ja lepinguvabadus) (vt selle kohta Walter, R. ja Mayer, H., Grundriss des österreichischen Bundesverfassungsrechts, 9. väljaanne, Wien, 2000, lk 548 jj, ja minu 29. märtsi 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C‑80/06: Carp, milles otsus tehti 7. juunil 2007, EKL 2007, lk I‑4473, ettepaneku punkt 69).

      Põhiõiguste kolmandatele isikutele avalduva õigusmõju võrdlev uurimine liikmesriikides (vt Rengeling, H‑W. ja Szczekalla, P., Grundrechte in der Europäischen Union –Charta der Grundrechte und Allgemeine Rechtsgrundsätze, Köln, 2004, lk 179 jj, punkt 338 jj) näitab, et enamikus liikmesriikides seda igal juhul tuntakse ja selle üle arutletakse, kuid üksikud küsimused on ka seal veel ebaselged ning vaieldavad. Itaalias tuntakse nii kaudset siduvust samatasemeliste eraõiguslike suhete puhul kui ka eraisikute vahetut seotust õigussuhetes, milles üks lepingupool saab teostada suuremat võimu kui teine. Belgias arutletakse põhiõiguste kolmandatele isikutele avalduva mõju üle ning kohtupraktikas kaldutakse tunnustama kolmandatele isikutele avalduvat kaudset õigusmõju. Ka Austrias toimub osalt veel vastuoluline diskussioon. Küsimus ei ole lahendatud ka Kreekas. Üksikute põhiõiguste kolmandatele isikutele avalduvat õigusmõju tunnustatakse igal juhul Prantsusmaal, Iirimaal, Madalmaades, Portugalis, Hispaanias ja Sloveenias. Sloveenia õigusõpetus märgib, et mõned Sloveenia konstitutsiooni põhiõigused võimaldavad kolmandatele isikutele avalduvat (vahetut) õigusmõju (vt Krivic, M., „Ustavno sodišče, pristojnosti in postopek”, teoses Pavčnik, Mavčič (väljaandjad), Ustavno sodstvo, Cankarjeva založba, 2000, lk 69). Põhiõiguse sätete kolmandatele isikutele avalduvat õigusmõju ei ole seni veel tunnustatud nt Taanis ja Luksemburgis. Ühendkuningriigis tulenevad põhiõigused kõikehõlmava dokumendina kirjapandud konstitutsiooni puudumise tõttu seadustest ja common law’st (vt Soziale Grundrechtein Europa, Europäisches Parlament – Generaldirektion Wissenschaft, Arbeitsdokument SOCI 104 DE, lk 26 jj). Sellest hoolimata omandab EIÕK‑d puudutav asjakohane kohtupraktika, eelkõige pärast 1998. aasta „Human Rights Act’i”, ning liidu õigust puudutav kohtupraktika aina suuremat tähtsust. Soomes ei ole põhiõigused üksikisikutele vahetult siduvad; riik on aga kohustatud keelama eraisikutepoolse põhiõiguste rikkumise.

46 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Jarass, H., punkt 9; eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Frenz, W., lk 1171, punkt 3909.

47 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Jarass, H., artikkel 51, lk 419, punkt 21.

48 – Vt selle kohta Geiger, R., EUV/AEUV-Kommentar (väljaandjad Rudolf Geiger, Daniel-Erasmus Khan, Markus Kotzur), 5. väljaanne, München, 2010, artikkel 51, lk 1016. Vt 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑74/95: kriminaalmenetlus X‑i suhtes (EKL 1996, lk I‑6609, punkt 25); 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑292/97: Karlsson (EKL 2000, lk I‑2737, punkt 37); 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑101/01: Lindqvist (EKL 2003, lk I‑12971, punkt 87); 26. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (EKL 2007, lk I‑5305, punkt 28) ja eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Promusicae, punkt 68.

49 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Jarass, H., artikkel 31, lk 279, punkt 9, ja artikkel 51, lk 419, punkt 21; eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Frenz, W., lk 1172, punkt 3910.

50 – Vastuväited kolmandatele isikutele avalduvale vahetule õigusmõjule: eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Jarass, H., artikkel 31, lk 277, punkt 3, ja artikkel 51, lk 421, punkt 24; sama autor, EU-Grundrechte, München, 2005, § 4, lk 42; De Mol, M., „Kücükdeveci: Mangold Revisited – Horizontal Direct Effect of a General Principle of EU Law”, European Constitutional Law Review, 2010, nr 6, lk 302; eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Frenz, W., lk 1172, punkt 3910; Schiek, D., „Constitutional Principles and Horizontal Effect: Kücükdeveci Revisited”, European Labour Law Journal, 2010, nr 3, lk 373; Hatje, A., EU‑Kommentar (väljaandja Jürgen Schwarze), 2. väljaanne, Baden-Baden, 2009, artikkel 51, lk 2324, punkt 20; Kingreen, T., EUV/EGV – Kommentar, 3. väljaanne., München, 2007, põhiõiguste harta artikkel 51, lk 2713, punkt 18, kes viitab, et harta mõnda põhiõigust võib teksti erapooletul lugemisel küll mõista kolmandatele isikutele õigusmõju avaldavana, kuid siiski on autor seisukohal, et hartas nimetatud põhiõigused ei avalda kolmandatele isikutele õigusmõju, sest harta artikli 51 lõike 1 esimene lause seob vaid liitu ja liikmesriike. Autori hinnangul saab eraisikute poolt põhiõiguste riivamist tõkestada riigiga mitteseotud kolmandate isikute rünnete suhtes avaliku kaitsekohustuse teostamisega. Sarnasel seisukohal on ka Riesenhuber, K., Europäisches Arbeitsrecht, Hamburg, 2009, § 2, lk 45, punkt 25, kelle hinnangul ei ole harta põhiõigused eraisikutele vahetult siduvad, vaid üksnes kaudselt siduvad seadusandja kaitsekohustuste kaudu. Kokott, J. ja Sobotta, C., „The Charter of fundamental rights of the European Union after Lisbon”, EUI Working Papers (2010/6) − Academy of European Law, lk 14, on samuti seisukohal, et harta artikkel 51 keelab põhiõiguste vahetu õigusmõju eraisikutevahelistes suhetes.

      Kolmandatele isikutele avalduva vahetu õigusmõju poolt: Dauses, M., Der Schutz der Grundrechte in der Rechtsordnung der Europäischen Union, Frankfurt am Main, 2010, lk 99, kes osutab oma õigusliku seisukoha toetuseks Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt võib teatud tingimustel kohustada ka üksikisikuid järgima põhiõiguslikke garantiisid, nt kodakondsuse alusel diskrimineerimise korral või soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas.

      Selget seisukohta ei võta Streinz, R., EUV/EGV – Kommentar, München, 2003, artikkel 51, lk 2652, punkt 10, kes selgitab, et harta õiguste kolmandatele isikutele avalduva vahetu või kaudse õigusmõju küsimus on sarnaselt põhiõiguslike kaitsekohustuste küsimusega hägune ning see tuleks jätta pigem kohtupraktika ja õigusteooria hooleks.

51 – Vt eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Jarass, H., artikkel 31, lk 277, punkt 3; Knecht, M., EU‑Kommentar (väljaandja Jürgen Schwarze), 2. väljaanne., Baden-Baden, 2009, artikkel 31, lk 2276, punkt 4; eespool 50. joonealuses märkuses viidatud Kingreen, T.; Kühling, J., Europäisches Verfassungsrecht (väljaandja Armin von Bogdandy), Heidelberg, 2003, lk 603, lähtub sellest, et põhiõigused võivad luua eraisikute toimingute suhtes kõrgemaid kaitsekohustusi, mistõttu oleks eraisikute põhiõigustega kohustamise mõte kaheldav.

52 – Vt Becker, U., EU‑Kommentar (väljaandja Jürgen Schwarze), 2. väljaanne, Baden-Baden, 2009, artikkel 53, lk 2333, punkt 1, kelle arvates on harta artikli 53 eesmärk vältida põhiõiguste tagamise erinevate allikate vahelisi konflikte. Kõnealune säte viib kokkuvõttes soodsama kohtlemiseni: kui mõni muu põhiõigus (nt EIÕK‑st tulenev) läheb harta õigustest kaugemale, ei tohi viimaseid mõista nii, et need keelaksid ulatuslikuma kaitse. Kui aga harta annab ulatuslikumaid õiguslikke tagajärgi kui muud põhiõigused, siis ei piirata neid juba algusest peale.

53 – Vt selle kohta Grabenwarter, C., Europäische Menschenrechtskonvention, 4. väljaanne, Wien, 2009, lk 130, punkt 14.

54 – Vt eespool 45. joonealuses märkuses viidatud Rengeling, H.‑W. ja Szczekalla, P., lk 180, punkt 339. Vt Euroopa inimõiguste komisjoni 11. oktoobri 1988. aasta otsus Ian Nimmo vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 12327/86) ja 7. aprilli 1997. aasta otsus Scientology Kirche Deutschland e.V. vs. Saksamaa (kaebus nr 34614/97).

55 – Vt Reid, K., A practitioner’s Guide to the European Convention on Human Rights, 2. väljaanne., London, 2004, lk 46, punkt I‑064; eespool 53. joonealuses märkuses viidatud Grabenwarter, C., lk 127, punkt 7; Jarass, H., EU‑Grundrechte, München, 2005, lk 52, punkt 12; eespool 45. joonealuses märkuses viidatud Rengeling, H.‑W. ja Szczekalla, P., lk 180, punkt 339, kes eitavad EIÕK erinevate garantiide kolmandatele isikutele avalduvat õigusmõju. Selle asemel on tegemist üksnes lepinguriikide õiguse konventsiooniga kooskõlas oleva tõlgendamise ning nende nn positiivsete kohustustega (kaitsekohustustega), eelkõige just konventsioonist tulenevate õiguste kaitseks siseriikliku seadusandluse abil. Sama kehtib muude inimõiguste kaitseks sõlmitud rahvusvaheliste lepingute suhtes, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti puhul.

56 – Eespool 53. joonealuses märkuses viidatud Grabenwarter, C., lk 131, punkt 15.

57 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas Khurshid Mustafa ja Tarzibachi vs. Rootsi (kaebus nr 23883/06), punkt 50 (teabe saamise õigus); 24. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas von Hannover vs. Saksamaa (kaebus nr 59320/00), punkt 57 (eraelu austamise nõue); 16. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas Moreno Gómez vs. Hispaania (kaebus nr 4143/02), punkt 55 (eraelu austamise nõue), ja 30. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas Öneryildiz vs. Türgi (kaebus nr 48939/99), punkt 135 (omandiõigus).

58 – Vt eespool 53. joonealuses märkuses viidatud Grabenwarter, C., lk 131, punkt 15, kelle arvates kerkivad kolmandatele isikutele avalduva õigusmõju probleemid kaitsekohustuste dogmaatikas.

59 – Vt Schwarze, J., European Administrative Law, Luxembourg, 2006, lk 65, ja Sariyiannidou, E., Institutional balance and democratic legitimacy in the decision-making process of the EU, Bristol, 2006, lk 145.

60 – 16. juuli 1956. aasta otsus kohtuasjas 8/55: Fédération Charbonnière de Belgique vs. ESTÜ Ülemamet (EKL 1955, lk 199, 311).

61 – 21. juuni 1958. aasta otsus kohtuasjas 13/57: Wirtschaftsvereinigung Eisen- und Stahlindustrie vs. ESTÜ Ülemamet (EKL 1958, lk 273, 304).

62 – 22. märtsi 1961. aasta otsus liidetud kohtuasjades 42/59 ja 49/59: SNUPAT vs. ülemamet (EKL 1961, lk 111 ja 169).

63 – 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hofmann‑La Roche vs. komisjon (EKL 1979, lk 461 ja 511).

64 – 15. juuli 1960. aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/59, 45/59 ja 48/59: von Lachmüller jt vs. komisjon (EKL 1960, lk 967 ja 989).

65 – 12. juuli 1962. aasta otsus kohtuasjas 14/61: Hoogovens vs. ESTÜ Ülemamet (EKL 1962, lk 513 ja 549).

66 – 19. oktoobri 1977. aasta otsus liidetud kohtuasjades 117/76 ja 16/77: Ruckdeschel vs. HZA Hamburg‑St. Annen (EKL 1977, lk 1753, punkt 7).

67 – Tridimas, T., The General Principles of EU Law, 2. väljaanne, London, 2006, lk 17 jj ja 29 jj, märgib esiteks, et õiguse üldpõhimõtted täidavad ühenduse õiguse lünki, mis tulenevad sellest, et ühenduse õiguskord on uus ja noor õiguskord, mis vajab arendamist. Lisaks on EÜ asutamisleping raamleping, mis sisaldab palju üldsõnalisi sätteid ja määratlemata õigusmõisteid, mis jätavad Euroopa Kohtule ulatusliku pädevuse õigust edasi arendada. Teiseks viitab autor õiguse üldpõhimõtete abifunktsioonile teisese õiguse tõlgendamisel. Lenaerts, K. ja Van Nuffel, P., Constitutional Law of the European Union, 2. väljaanne, London, 2005, punkt 17‑066, lk 711, märgivad, et ametivõimud tuginevad ühenduse õiguse tõlgendamisel õiguse üldpõhimõtetele tavaliselt siis, kui tõlgendatav õigus on ebaselge või kui normides on lünki. Toriello, F., I principi generali del diritto comunitario – Il ruolo della comparazione, Mailand, 2000, lk 141, viitab nii lünkade täitmise funktsioonile kui ka tõlgendamisabi funktsioonile, kuid loetleb ka teisi ülesandeid.

68 – Vt selle kohta eespool 59. joonealuses märkuses viidatud Schwarze, J., lk 65.

69 – Vt Lenaerts, K., Gutiérrez-Fons, J. A., „The constitutional allocation of powers and general principles of law”, Common Market Law Review, 2010, lk 1629; eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Toriello, F., lk 141.

70 – Vt eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Toriello, F., lk 141.

71 – Vt Schweitzer, M., Hummer, W. ja Obwexer, W., Europarecht, lk 65, punktid 240 ja 241.

72 – Vt selle kohta Lengauer, A.‑M., Kommentar zu EU- und EG‑Vertrag (väljaandja Heinz Mayer), Wien, 2004, artikkel 220, punkt 27, lk 65; eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Toriello, F., lk 315–318.

73 – Vt selle kohta Schweitzer, M., Hummer, W. ja Obwexer, W., Europarecht, punkt 244, lk 66; Oppermann, T., Europarecht, 3. väljaanne, München, 2005, punkt 21, lk 144, ja eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Toriello, F., lk 140.

74 – Vt eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Tridimas, T., lk 6.

75 – Üldise seisukoha järgi on õiguse üldpõhimõtetel esmase õiguse staatus (vt Schroeder, W., EUV/EGV – Kommentar (väljaandja Rudolf Streinz), artikkel 249, lk 2159, punkt 15). Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et ühenduse institutsioonide õigusakte tuleb hinnata õiguse üldpõhimõtteid arvesse võttes. Vt 12. novembri 1969. aasta otsus kohtuasjas 29/69: Stauder (EKL 1969, lk 419, punkt 7) ja 13. detsembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 44/79: Hauer (EKL 1979, lk 3727, punkt 14 jj).

76 – Samal seisukohal on ka Wegener, B., teoses Calliess, Ruffert (väljaandjad), Kommentar zu EUV/EGV, 3. väljaanne, München, 2007, artikkel 220, punkt 37, lk 1956, ja eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Tridimas, T., lk 2 jj.

77 – Vt 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑359/92: Saksamaa vs. nõukogu (EKL 1994, lk I‑3681). Juba enne selle idee sätestamist EÜ artikli 5 kolmandas lõigus (nüüd EL lepingu artikli 5 lõige 4) ei seatud kohtupraktikas ega õiguskirjanduses kahtluse alla seda, et ühenduse pädevust teostatakse proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes (vt Lienbacher, G., EU‑Kommentar (väljaandja Jürgen Schwarze), 1. väljaanne, Baden-Baden, 2000, EÜ artikkel 5, punkt 36, lk 270).

78 – Vt 10. juuli 1980. aasta otsus kohtuasjas 32/79: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 1980, lk 2403).

79 – Vt Üldkohtu 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑192/99: Dunnett jt vs. EIP (EKL 2001, lk II‑813). Vt konkreetselt kohtu poole pöördumise õiguse kohta Euroopa Kohtu 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston (EKL 1986, lk 1651, punktid 18 ja 19); 15. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 222/86: Heylens jt (EKL 1987, lk 4097, punkt 14); 27. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑424/99: komisjon vs. Austria (EKL 2001, lk I‑9285, punkt 45); 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (EKL 2002, lk I‑6677, punkt 39); 19. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑467/01: Eribrand (EKL 2003, lk I‑6471, punkt 61); eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Unibet, punkt 37, ja eespool 31. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus DEB, punkt 29.

80 – Vt 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑402/98: Agricola Tabacchi Bonavicina (EKL 2000, lk I‑5501).

81 – Vt 13. veebruari 1969. aasta otsus kohtuasjas 14/68: Walt Wilhelm jt vs. Bundeskartellamt (EKL 1969, lk 1).

82 – Vt 4. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 32/62: Alvis (EKL 1963, lk 109).

83 – Vt 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 55/69: Cassella Farbwerke Mainkur vs. komisjon (EKL 1972, lk 887); 28. mai 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 33/79 ja 75/79: Kuhner vs. komisjon (EKL 1980, lk 1677); 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑135/92: Fiskano vs. komisjon (EKL 1994, lk I‑2885); 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑32/95 P: komisjon vs. Lisrestal jt (EKL 1996, lk I‑5373, punkt 21); 21. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑462/98 P: Mediocurso vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑7183, punkt 36); 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑395/00: Cipriani (EKL 2002, lk I‑11877, punkt 51); 13. septembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑439/05 P ja C‑454/05 P: Land Oberösterreich ja Austria vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑7141) ja 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑349/07: Sopropré (EKL 2008, lk I‑10369, punktid 36 ja 37).

84 – Vt 25. oktoobri 1978. aasta otsus kohtuasjas 125/77: Koninklijke Scholten-Honig (EKL 1978, lk 1991).

85 – Vt 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München (EKL 1991, lk I‑5469).

86 – Vt 14. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 68/77: IFG vs. komisjon (EKL 1978, lk 353).

87 – Vt Üldkohtu 25. mai 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑154/01: Distilleria Palma vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑1493, punkt 45).

88 – Vt 21. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑306/01: Ali Yusuf ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu (EKL 2005, lk II‑3533, punkt 277).

89 – Vt 18. märtsi 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 154/78, 205/78, 206/78, 226/78–228/78, 263/78 ja 264/78 ning 39/79, 31/79, 83/79 ja 85/79: Valsabbia vs. komisjon (EKL 1980, lk 907).

90 – Vt 28. mai 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 33/79 ja 75/79: Kuhner vs. komisjon (EKL 1980, lk 1677).

91 – Vt 5. mai 1981. aasta otsus kohtuasjas 804/79: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 1981, lk 1045).

92 – Vt 30. märtsi 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑65/93: parlament vs. nõukogu (EKL 1995, lk I‑643, punkt 21).

93 – Vt 17. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/82 ja 63/82: VBVB ja VBBB vs. komisjon (EKL 1984, lk 19).

94 – Vt eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bosman.

95 – Vt 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 237/83: Prodest (EKL 1984, lk 3153).

96 – Vt 15. juuni 1978. aasta otsus kohtuasjas 149/77: Defrenne (EKL 1978, lk 1365).

97 – Vt 3. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑387/02, C‑391/02 ja C‑403/02: Berlusconi jt (EKL 2005, lk I‑3565, punktid 67–69); 11. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑420/06: Jager (EKL 2008, lk I‑1315, punkt 59) ja 28. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑61/11 PPU: El Dridi (EKL 2011, lk I‑3015, punkt 61).

98 – Inimõiguste ülddeklaratsioon, vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948 resolutsiooniga 217 A (III).

99 – Euroopa sotsiaalharta, Euroopa Nõukogu liikmesriikidele allakirjutamiseks avatud 18. oktoobril 1961 Torinos ja jõustunud 26. veebruaril 1965. Harta artikli 2 lõike 3 kohaselt on lepingupooled kohustatud tagama minimaalselt kahenädalase tasulise põhipuhkuse selleks, et saavutada õiglaste töötingimuste õiguse tõhus teostamine.

100 – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee võttis majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti ühehäälselt vastu 19. detsembril 1966. Pakti artikli 7 punktis d on öeldud, et „paktist osavõtvad riigid tunnustavad igaühe õigust õiglastele ja soodsatele töötingimustele, sh iseäranis puhkusele, vabale ajale ja mõistlikule tööaja piiramisele ning tasulisele perioodilisele puhkusele, niisamuti ka tasule puhkepäevade eest”.

101 – 9. detsembri 1989. aasta Euroopa Majandusühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta näeb artiklis 8 ette, et „igal Euroopa Majandusühenduse töötajal on õigus iganädalasele puhkusele ja tasulisele põhipuhkusele, mille kestus tuleb riikide tavade alusel edusammude kaudu üksikutes riikides ühtlustada”.

102 – Vt eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Frenz, W., lk 1059, punkt 3539.

103 – Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni üldkonverentsil 24. juunil 1970 vastu võetud konventsioon nr 132 tasulise põhipuhkuse kohta (uus redaktsioon aastast 1970) jõustus 30. juunil 1973.

104 – Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni üldkonverentsil 24. juunil 1936 vastu võetud konventsioon nr 52 tasulise põhipuhkuse kohta jõustus 22. septembril 1939. Eeltoodud konventsioon, mida muudeti konventsiooniga 132, on endiselt ratifitseerimiseks avatud.

105 – Zuleeg, M., „Der Schutz sozialer Rechte in der Rechtsordnung der Europäischen Gemeinschaft”, Europäische Grundrechte-Zeitschrift, 1992, vihik 15/16, lk 331, viitab sellele, et sellistel aktidel, mis ei ole õiguslikult siduvad, nt Euroopa Majandusühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta, on esmajoones programmilise suunanäitaja eesmärk. Parimal juhul omandavad nad õigusliku tähenduse siis, kui kohtud kasutavad neid tõlgendamisel või õiguse edasiarendamisel. Balze, W., „Überblick zum sozialen Arbeitsschutz in der EU”, Europäisches Arbeits- und Sozialrecht, 38. Ergänzungslieferung, 1998, punkt 4, järeldab õigesti, et kuigi Euroopa Majandusühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartal kui kõrgelennulisel deklaratsioonil endal puudub siduv õigusjõud, andis ta siiski olulise tõuke 1989. aasta lõpul vastu võetud 28. novembri 1989. aasta komisjoni tegevusprogrammile ühenduse harta rakendamiseks. Tegevusprogramm nägi ette kokku 23 konkreetset direktiiviettepanekut – mh töötajate turvalisuse ja tervise kaitse valdkonnas –, mis viidi peamises osas ellu 1993. aastaks. Sellest järeldub, et ka kõrgelennulised deklaratsioonid võivad seadusandliku tegevuse inspiratsiooniallikatena kokkuvõttes omada tähendust neis proklameeritud sotsiaalsete põhiõiguste elluviimisel.

106 – Vt eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Frenz, W., lk 1060, punkt 3542.

107 – Vt González Ortega, S., „El disfrute efectivo de la vacaciones anuales retribuidas: una cuestión de derecho y de libertad personal, de seguridad en el trabajo y de igualdad”, Revista española de derecho europeo, nr 11 (2004), lk 423 jj.

108 – Vt Vieira De Andrade, J. C., „La protection des droits sociaux fondamentaux dans l’ordre juridique du Portugal”, La protection des droits sociaux fondamentaux dans les États membres de l’Union européenne – Étude de droit comparé, Athen, Brüssel, Baden-Baden, 2000, lk 677.

109 – Vt eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Frenz, W., lk 1062, punkt 3542.

110 – Samas, lk 1062, punkt 3548.

111 – Nt Nordrhein-Westfaleni liidumaa põhiseaduse artikli 24 lõige 3 näeb ette, et piisava tasulise puhkuse õigus tuleb kehtestada seadusega.

112 – Vt Riedel, E., Charta der Grundrechte der Europäischen Union (väljaandja Jürgen Meyer), 2. väljaanne, Baden-Baden, 2006, artikkel 31, punktid 3 ja 4.

113 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 92.

114 – Vt Nielsen, R., „Free movement and fundamental rights”, European Labour Law Journal, 2010, nr 1, lk 258, kes viitab harta potentsiaalsele tähtsusele sotsiaalsete põhiõiguste arendamisel õiguse üldpõhimõtteid puudutava Euroopa Kohtu praktika abil. Autori arvates peaks Euroopa Kohus selle ülesande täitmisel veelgi enam hartale tuginema, mis – erinevalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) – kehtestab arvukalt sotsiaalseid standardeid, nagu diskrimineerimiskeeld, laste tööjõu kasutamise keeld ning orjapidamise ja sunniviisilise töö keeld, kogunemisvabadus, töötajate õigus kollektiivläbirääkimistele ja streigiõigus.

115 – Vt eespool 69. joonealuses märkuses viidatud Lenaerts, K. ja Gutiérrez‑Fons, J. A., lk 1633, kes märgivad, et mida suurem on õiguskordade lähenemine, seda enam kaldub Euroopa Kohus teatud laadi eeskirju üle võtma. Kuniks aga lähenemine ei ole täielik, kuid teatud lähtekohta kohaldatakse valdavas enamuses liikmesriikides, järgib Euroopa Kohus reeglina seda lähtekohta, kohandades selle liidu õiguskorraga.

116 – Eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Tridimas, T., lk 6, viitab sellele, et Euroopa Kohus saab teatud asjaoludel tunnustada õiguse üldpõhimõtet kui sellist, isegi kui liikmesriikide õiguskordades seda ei tunta.

117 – Vt 7. aprilli 2011. aasta määrus kohtuasjas C‑519/09: May (EKL 2011, lk I‑2761, punktid 26 ja 27), milles Euroopa Kohus selgitas, et ka avalik-õigusliku isiku töötaja on, hoolimata oma ametniku staatusest, „töötaja” direktiivi 2003/88 artikli 7 tähenduses.

118 – Eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Tridimas, T., lk 1, tõstatab küsimuse, kuidas eristada õiguse üldpõhimõtet erinormist. Tema arvates on esimene oluline tegur selle põhimõtte üldkehtivus, kusjuures „üld-” tähendab, et põhimõte peab olema teatud määral abstraktne. Teine oluline tegur on selle põhimõtte asjakohasus õiguskorras.

119 – Vt minu 16. juuni 2011. aasta ettepanek kohtuasjas C‑155/10: Williams jt, punktid 39–42, milles käsitleti lennuettevõtja pilootide õigust tasulisele põhipuhkusele. Tõlgendati Euroopa Lennuettevõtjate Ühenduse (AEA), Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni (ETF), Euroopa Lennumeeskonnaliikmete Liidu (ECA), Euroopa Piirkondlike Lennuettevõtjate Ühenduse (ERA) ja Rahvusvahelise Lennutranspordiettevõtjate Ühenduse (IACA) sõlmitud kokkuleppe tsiviillennunduse lennupersonali tööaja korralduse kohta (edaspidi „Euroopa kokkulepe”) – nagu seda rakendatakse direktiiviga 2000/79/EÜ (EÜT L 302, lk 59; ELT eriväljaanne 05/04, lk 75) – klauslit 3. Nimetatud klausel sisaldab erisätteid tsiviillennunduse lennupersonali puhkuse osas.

120 – Järgmise näitena võib välja tuua meremeeste tööaja eeskirjad. Direktiivi 2003/88 põhjenduse 12 kohaselt ei kehti kõnealune direktiiv selle isikute grupi suhtes. Selle asemel viidatakse nõukogu 21. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/63/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (European Community Shipowners’ Association ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (Federation of Transport Workers’ Unions in the European Union FST) sõlmitud kokkulepet meremeeste tööaja korralduse kohta (EÜT L 167, lk 33; ELT eriväljaanne 05/03, lk 363). Kõnealune kokkulepe sisaldab klauslis 16 puhkuse erieeskirju meremeestele, mis on sarnased direktiivi 2003/88 artikli 7 sätetega.

121 – Eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Tridimas, T., lk 26, arvates peab õiguse üldpõhimõttel olema kindlakstehtav minimaalne õiguslikult siduv sisu.

122 – Nt leidis Euroopa Kohus, et ühenduse õigus välistab mitmesugused siseriiklikud meetmed, sest need ei olnud kooskõlas võrdse kohtlemise üldpõhimõttega (vt nt 25. novembri 1986. aasta otsus liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch, EKL 1986, lk 3477; 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 5/88: Wachauf, EKL 1989, lk 2609) või selle põhimõtte spetsiifiliste väljendustega, nagu erinevates seostes kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld (vt nt 13. veebruari 1985. aasta otsus kohtuasjas 293/83: Gravier, EKL 1985, lk 593; kutseõpetuse kättesaadavus; 2. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 24/86: Blaizot, EKL 1988, lk 379; kõrghariduse kättesaadavus; 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 42/87: komisjon vs. Belgia, EKL 1988, lk 5445; haridustoetused; 20. oktoobri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑92/92 ja C‑326/92: Phil Collins jt, EKL 1993, lk I‑5415; intellektuaalse omandi õigused, ja 26. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑43/95: Data Delecta, EKL 1996, lk I‑4661; kohtumenetlus), põhiõiguste austamisega (vt nt eespool 79. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Johnston (toimiv kohtulik kontroll seoses „kutsealaste nõuetega”, millega õigustatakse meeste ja naiste erinevat kohtlemist); eespool viidatud kohtuotsus Wachauf (omandiõigused seoses piima ja piimatoodete turu ühiskorraldusega); 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑60/00: Carpenter, EKL 2002, lk I‑6279: õigus pereelu austamisele seoses teenuste osutamise vabaduse võimaliku kitsendusega), õiguspärase ootuse põhimõttega (vt nt 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑62/00: Marks & Spencer, EKL 2002, lk I‑6325; õiguspärane ootus seoses uue siseriikliku aegumistähtajaga, mille jooksul võib taotleda ühenduse õigust rikkudes saadud summade tagastamist) ja proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt 19. juuni 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 41/79, 121/79 ja 796/79: Testa, EKL 1980, lk I‑1979; liikmesriigi diskretsioon töötushüvitise saamise õiguse pikendamisel määruse nr 1408/71 artikli 69 lõike 2 alusel, ja 18. detsembri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑286/94, C‑340/95, C‑401/95 ja C‑47/96: Molenheide jt, EKL 1997, lk I‑7281).

123 – Vt selle kohta eespool 67. joonealuses märkuses viidatud Tridimas, T., lk 47. Sarnasel seisukohal on eespool 45. joonealuses märkuses viidatud Walter, R. ja Mayer, H., lk 549, punkt 1330, kelle arvates on põhiõiguste kehtivus soovitav just juhul, kui ühe lepingupoole (nt monopoolse seisundi omaja) huvid on ülekaalus võrreldes teise lepingupoole huvidega.

124 – Seetõttu käsitletakse töötajat Euroopa Kohtu praktikas sageli ka sotsiaalselt ja majanduslikult nõrgema ning seetõttu suuremat kaitset vajava lepingupoolena. Vt nt seoses 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (EÜT L 266, lk 1) artikli 6 tõlgendamisega 15. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑29/10: Koelzsch (EKL 2011, lk I‑1595, punkt 40).

125 – Vt Preis, U. ja Temming, F., „Der EuGH, das BVerfG und der Gesetzgeber”, Neue Zeitschrift für Arbeitsrecht – Lehren aus Mangold II, 2010, lk 190. Eespool 20. joonealuses märkuses viidatud Thüsing, G., lk 15, punkt 34, osutab õigesti, et piirid, kus riik algab ja kus ta lõppeb, on liikuvad.

126 – Vt eespool 45. joonealuses märkuses viidatud Rengeling, H.‑W. ja Szczekalla, P., lk 182, punkt 341.

127 – 8. aprilli 1976. aasta otsus kohtuasjas 43/75: Defrenne (EKL 1976, lk 455).

128 – 12. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 36/74: Walrave (EKL 1974, lk 1405).

129 – Samas, punktid 16–19.

130 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bosman.

131 – 6. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑281/98: Angonese (EKL 2000, lk I‑4139, punkt 36).

132 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci.

133 – Eespool 9. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mangold, punkt 75.

134 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 144 jj.

135 – Vt selle kohta ka kohtujurist Sharpstoni 22. mai 2008. aasta ettepanek kohtuasjas C‑427/06: Bartsch (EKL 2008, lk I‑7245, ettepaneku punkt 85).

136 – Vt Jarass, H., „Bedeutung der EU‑Rechtsschutzgewährleistung für nationale und EU‑Gerichte”, Neue Juristische Wochenschrift, 2011, lk 1394.

137 – Eespool 69. joonealuses märkuses viidatud Lenaerts, K. ja Gutiérrez-Fons, J. A., lk 1656, näivad samuti lähtuvat õiguse üldpõhimõtetest või hartast tulenevate õiguste paralleelsest kehtivusest, sest nad omistavad hartale tähtsuse uute õiguse üldpõhimõtete allikana. Samal seisukohal on ka eespool 125. joonealuses märkuses viidatud Preis, U. ja Temming, T., kes pooldavad seda, et Euroopa Kohus tuletab EL lepingu artikli 6 lõike 3 pädevuse alusel üldist tegutsemisvabadust puudutava subsidiaarse kirjutamata liidu põhiõiguse, andmaks eraisikutele võimaluse vaidlustada üldisel viisil direktiivi nõuetekohase sätte kui sellise rikkumisi.

138 – Vt eespool 48. joonealuses märkuses viidatud Geiger, R., artikkel 6, lk 45, punkt 27; eespool 55. joonealuses märkuses viidatud Jarass, H., lk 19, punkt 15.

139 – Vt selle kohta eespool 136. joonealuses märkuses viidatud Jarass, H.

140 – Vt eespool 55. joonealuses märkuses viidatud Jarass, H., lk 19, punkt 15.

141 – Vt selle kohta eespool 50. joonealuses märkuses viidatud De Mol, M., kes, osutades harta artikli 51 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud põhiõiguste siduvusele üksnes liidu ja selle liikmesriikide suhtes, vastab õiguse üldpõhimõtete horisontaalse õigusmõju küsimusele eitavalt.

142 – Vt 4. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 41/74: van Duyn (EKL 1974, lk 1338, punktid 13 ja 14); 12. mai 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 372/85–374/85: Traen (EKL 1987, lk 2141, punkt 25); 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 31/87: Beentjes (EKL 1988, lk 4635, punkt 43) ja 23. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑236/92: Comitato di coordinamento per la difesa della Cava vs. Regione Lombardia (EKL 1994, lk I‑483, punkt 9).

143 – Vt 22. septembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 271/82: Auer (EKL 1983, lk 2727, punkt 16); 15. detsembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 5/83: Rienks (EKL 1983, lk 4233, punkt 8); eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Marshall, punkt 52; 4. detsembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 71/85: Federatie Nederlandse Vakbeweging (EKL 1986, lk 3855, punkt 18) ja eespool 142. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Comitato di coordinamento per la difesa della Cava vs. Regione Lombardia, punkt 10.

144 – Vt 27. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 50/88: Kühne (EKL 1989, lk 1925, punkt 26) ja 22. mai 1980. aasta otsus kohtuasjas 131/79: Santillo (EKL 1980, lk 1585, punkt 13).

145 – Vt eespool 34. joonealuses märkuses viidatud Fischinger, P., kes selgitab vanuse alusel diskrimineerimise keelu näitel, et selle hindamisel, kas tegemist on õiguse üldpõhimõtte rikkumisega, on kõigepealt vaja tuvastada autonoomselt (st teisese õiguse normide kaasamiseta) kõnealuse õiguse üldpõhimõtte sisu.

146 – Vt eespool 50. joonealuses märkuses viidatud De Mol, M., lk 301, kes peab õiguse üldpõhimõtte horisontaalse õigusmõju tunnustamist kohtuotsuses Kücükdeveci märkimisväärseks, sest tema arvates eristuvad õiguse üldpõhimõtted selle poolest, et esiteks kaitsevad nad tavaliselt kodanikku suhetes riigiga ning teiseks „on selles mõttes abstraktsed, et nad näitavad üksnes teatud suunda, kehtestamata samas konkreetseid õigusnorme”.

147 – Vt selle kohta Schweitzer, M., Hummer, W. ja Obwexer, W., Europarecht, lk 178, punkt 653; eespool 59. joonealuses märkuses viidatud Sariyiannidou, E., lk 122, kõneleb samuti „ülesannete lahususest”. Eespool 73. joonealuses märkuses viidatud Oppermann, T., § 5, punkt 5, lk 80, märgib, et Euroopa Ühenduses on avaliku võimu jaotus seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks teisendatud eriliseks institutsioonide tasakaaluks ühenduse institutsioonide vahel. Ülesanded on eelkõige parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel jagatud teisiti kui riigi tasandil. Ka Euroopa Ühenduses on olemas vastastikused kontrolli- ja tasakaalustusmehhanismid (checks and balances). Institutsioonide tasakaal peegeldab õigusriigi aluspõhimõtet. Selle eeldus on, et iga institutsioon arvestab oma pädevuse teostamisel teiste institutsioonide pädevusega ja et rikkumiste eest saab vastutusele võtta Euroopa Kohtu kontrolli abil.

148 – Vt minu 30. juuni 2009. aasta ettepanek kohtuasjas C‑101/08: Audiolux jt (EKL 2009, lk I‑9823, ettepaneku punkt 107).

149 – Eespool 59. joonealuses märkuses viidatud Sariyiannidou, E., lk 137, on seisukohal, et EÜ artikkel 220 annab Euroopa Kohtule kokkuvõttes pädevuse määratleda, mis on „õigus”, ilma et selleks oleks siiski ette nähtud selged pädevuse piirid. Õiguse üldpõhimõtete väljaarendamisel on Euroopa Kohus kasutanud laialdaselt oma kohtuliku õigusloome pädevust. Autor väljendab kartust, et see võib ähmastada kohtuliku ja poliitilise tegevuse vahelisi piire.

150 – Samal seisukohal on ka eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Seifert, A., kes peab mõeldavaks kohtuotsuses Kücükdeveci välja arendatud kohtupraktika põhimõtete analoogia alusel kohaldamist muudes põhiõigustega kaitstud valdkondades. Ta osutab seejuures harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud tasulise põhipuhkuse õigusele, mida täpsustatakse eelkõige tööaja direktiiviga.

151 – EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, k 79.

152 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 53.

153 – Vt Simon, D., „L’invocabilité des directives dans les litiges horizontaux: confirmation ou infléchissement”, Europe: actualité du droit communautaire, 2010, nr 3, lk 7, punkt 19.

154 – Vt eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Seifert, A., lk 806, kelle hinnangul on õiguse üldpõhimõtte kaasamine vahend, millega Euroopa Kohus hoidub vastuollu minemast omaenda kohtupraktikaga direktiivide vahetu horisontaalse õigusmõju puudumise kohta üksikisikutevahelistes suhetes.

155 – Eespool 9. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mangold, punkt 75.

156 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 50.

157 – Samas, punkt 51.

158 – Samas, punktid 28–43.

159 – Samas, punktid 25 ja 26.

160 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 110–114.

161 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 47.

162 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 53.

163 – Vt selle kohta kohtujurist Kokott’i 6. mai 2010. aasta ettepanek kohtuasjas C‑104/09: Roca Álvarez, milles otsus tehti 30. septembril 2010 (EKL 2010, lk I‑8661, ettepaneku punkt 55), milles ta viitas kohtuotsustele Mangold ja Kücükdeveci ning tõstatas küsimuse, kas Euroopa Kohus laiendab sellist horisontaalset vahetut õigusmõju ka teistele õiguse üldpõhimõtetele, nagu soolise diskrimineerimise keeld. Kohtujuristi arvates oleks enne sellist edasiarendust vaja arutleda selle vaieldava horisontaalse vahetu õigusmõju ja selle piiride dogmaatiliste aluste üle. Ka Thüsing, G. ja Horler, S., „Besprechung des Urteils Kücükdeveci”, Common Market Law Review, 2010, lk 1171, toetavad selle lähenemisviisi põhjalikumat dogmaatilist põhjendamist.

164 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 136.

165 – Vt eespool 50. joonealuses märkuses viidatud De Mol, M., lk 305, kes lähtub õigesti sellest, et Euroopa Kohus võrdsustab oma lähenemisviisis õiguse üldpõhimõtte ulatuslikult direktiiviga.

166 – Selle vaidlustab ka eespool 153. joonealuses märkuses viidatud Simon, D., nr 3, lk 4, punkt 7. Autori arvates ei määratle nimetatud lähenemisviis selgelt ei vanuse alusel diskrimineerimise keeldu puudutava õiguse üldpõhimõtte ulatust, selle konkretiseerimist ega ka direktiivi ennast.

167 – Vt selle kohta eespool 34. joonealuses märkuses viidatud Fischinger, P., lk 207.

168 – Vt eespool 34. joonealuses märkuses viidatud Fischinger, P., lk 207, kelle arvates oleks kohtuotsuse Kücükdeveci lähenemisviis siseriiklikul tasandil võrdne sellega, kui otsustada seaduse sisu põhjal konstitutsiooniõiguslikult tagatud põhiõiguse kaitsevaldkonna üle.

169 – Vt Mörsdorf, O., „Diskriminierung jüngerer Arbeitnehmer – Unanwendbarkeit von § 622 II2 BGB wegen Verstoßes gegen das Unionsrecht”, Neue Juristische Wochenschrift, 2010, lk 1048, kes märgib, et Euroopa Kohus ei kasuta kohtuotsuses Kücükdeveci siseriikliku õiguse liidu õigusega vastavuses olemise hindamiskriteeriumina – vaatamata vastupidistele kinnitustele – abstraktset esmase õiguse normi (st õiguse üldpõhimõtet), vaid direktiivi, mis sisaldab üksikasjalikke eeskirju. Eespool 34. joonealuses märkuses viidatud Fischinger, P., lk 206, hinnangul võetakse kohtuotsuses Kücükdeveci kasutatud lähenemisviisi puhul faktiliselt koosseis direktiivist, õiguslik tagajärg aga esmasest õigusest.

170 – Eespool 34. joonealuses märkuses viidatud Fischinger, P., lk 207, oletab, et Euroopa Kohus jättis kohtuotsuses Kücükdeveci endale lahti taganemistee, et teha ka tulevikus direktiivide sisust järeldusi uue väljakujundatud esmase õiguse sisu kohta.

171 – Vt selle kohta eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Frenz, W., lk 137, punkt 453, kes seab sotsiaalsete õiguste teostamise sõltuvusse ka rahalistest võimalustest. Vt eespool 50. joonealuses märkuses viidatud Riesenhuber, K., lk 49 jj, punkt 34, kes osutab IV jaotise („Solidaarsus”) kujunemisloole ja märgib seejuures, et sotsiaalsete põhiõiguste kaasamine hartasse oli konvendis eriti tulise vaidluse all, sest kardeti, et sotsiaalsete õiguste tunnustamine toob liidule ja selle liikmesriikidele kaasa ülemäärase rahalise koormuse. Nende õiguste arvessevõtmise toetuseks toodi välja poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste jagamatuse argument, samuti asjaolu, et ELTL artikli 136 lõikes 1 ja artiklis 151 juba võetakse Euroopa Majandusühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartat arvesse. Arutelu tulemus oli kompromiss, sest sotsiaalsed õigused võeti küll hartasse, kuid on suures osas siiski kujundatud nõrgalt ja mitte tõeliste õigustena. Paljudel juhtudel ei sisalda harta iseseisvaid garantiisid, vaid viitab kaitse „võimaluste” ja „korra” osas liidu õigusele ja liikmesriikide õigusele.

172 – Vt eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Frenz, W., lk 1059, punkt 3540, kes püüab selgitada, miks on harta mittetäielik just sotsiaalsete õiguste valdkonnas. Tema arvates saavad sotsiaalsed õigused vaevalt täielikud olla. Esiteks muutub ühiskondlik ettekujutus selle osas, mida tuleb pidada „sotsiaalseks”, teiseks põhineb sotsiaalsete õiguste kehtestamine alati kompromissidel. Eespool 45. joonealuses märkuses viidatud Rengeling, H.‑W. ja Szczekalla, P., lk 793, punkt 793, osutavad õigesti sellele, et mõiste „sotsiaalne” jääb hartas pigem avatuks. Samuti ei ole selge, mida peetakse täpselt silmas harta IV jaotise pealkirjaga „Solidaarsus”.

173 – Vt kõrvalekallete ja erandite kohta üksikasjalikumalt Blanpain, R., European Labour Law, 11. väljaanne, Alphen aan den Rijn, 2008, lk 586 jj.

174 – Vt Bauer, J.‑H., von Medem, A., „Kücükdeveci = Mangold hoch zwei? Europäische Grundrechte verdrängen deutsches Arbeitsrecht”, Zeitschrift für Wirtschaftsrecht, vihik 11, 2010, lk 452.

175 – Vt selle kohta eespool 174. joonealuses märkuses viidatud Bauer, J.‑H. ja von Medem, A., kes väljendavad oma vastuseisu kohtuotsuse Kücükdeveci lähenemisviisi kasutamisele harta artiklis 27 jj sätestatud töötajate põhiõiguste korral, põhjendades seda asjaomast liiki põhiõiguste ja diskrimineerimiskeeldude vaheliste erinevustega. Nad osutavad sellele, et paljudes harta IV jaotises („Solidaarsus”) välja toodud valdkondades on kehtestatud direktiivid, mis ei saa tavapärase tõlgenduse kohaselt vastuolus olevat siseriiklikku õigust eraisikutevahelistes kohtuvaidlustes välja tõrjuda. Autorid viitavad seejuures sõnaselgelt ka tööaja direktiivile, mis nt konkretiseerib harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud tasulise põhipuhkuse õigust.

176 – Vt seoses õigusriigi põhimõtetega liidu õiguses käesoleva ettepaneku punkt 96. Vt 16. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑325/91: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑3283, punkt 26) ja 16. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑177/96: Banque Indosuez jt (EKL 1997, lk I‑5659, punktid 26–31).

177 – Vt 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑17/03: VEMW jt (EKL 2005, lk I‑4983, punkt 80) ja 14. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑226/08: Stadt Papenburg (EKL 2010, lk I‑131, punkt 45).

178 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 61–63.

179 – Vt Avbelj, M., „Temeljna načela prava EU padajo na glavo”, Pravna praksa, 2010, nr 7, lk 34, kes kritiseerib kohtuotsust Kücükdeveci, sest see võib tema hinnangul keerata pea peale Euroopa Kohtu senise praktika direktiivide horisontaalse õigusmõju puudumise osas. Eespool 50. joonealuses märkuses viidatud De Mol, M., lk 307, väljendab kahtlusi seoses kõnealuse lähenemisviisi – mille puhul on tegemist õiguse üldpõhimõtte (vanuse alusel diskrimineerimise keeld) rakendamisega – kooskõlaga õiguskindluse nõudega, mis on kokkuvõttes samuti õiguse üldpõhimõte. Autori arvates ei saa üksikisikud enam siseriiklikule (kirjutatud) õigusele kindlad olla. Selle asemel peavad nad arvesse võtma õiguse (kirjutamata) üldpõhimõtte võimalikke mõjusid.

180 – Vt selle kohta eespool 163. joonealuses märkuses viidatud Thüsing, G. ja Horler, S.; eespool 37. joonealuses märkuses viidatud Seifert, A.

181 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 53.

182 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 127.

183 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 65.

184 – Goffin, L., „À propos des principes régissant la responsabilité non contractuelle des États membres en cas de violation du droit communautaire”, Cahiers de droit européen, nr 5–6 (1997), lk 537 jj.; Lenaerts, K., Arts, D. ja Maselis, I., Procedural Law of the European Union, 2. väljaanne, London, 2006, punkt 3‑042, lk 109; Knez, R., „Varstvo pravic posameznika, ki jih vsebuje pravo skupnosti”, Revizor, nr 4/5 (2003), 14. aastakäik, lk 105; Ossenbühl, F., Staatshaftungsrecht, 5. väljaanne, München, 1998, lk 505, ja Guichot, E., La responsabilidad extracontractual de los poderes públicos según el Derecho Comunitario, Valencia, 2007, lk 473 ja 474, lähtuvad kolmest tingimusest: 1) rikutud õigusnormi eesmärk on anda õigusi üksikisikutele, 2) rikkumine on piisavalt selge, ja 3) rikkumise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Vt mh 5. märtsi 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑46/93 ja C‑48/93: Brasserie du Pêcheur ja Factortame (EKL 1996, lk I‑1029, punkt 51); 23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas 5/94: Hedley Lomas (EKL 1996, lk I‑2553, punkt 25); 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑424/97: Haim (EKL 2000, lk I‑5123, punkt 36); 4. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑63/01: Evans (EKL 2003, lk I‑14447, punkt 83) ja 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑278/05: Robins jt (EKL 2007, lk I‑1053, punkt 69).

185 – 8. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑178/94, C‑179/94, C‑188/94–C‑190/94: Dillenkofer jt (EKL 1996, lk I‑4845, punkt 23).

186 – Vt selle kohta ka kohtujurist Jacobsi 26. septembri 2000. aasta ettepanek kohtuasjas C‑150/99: Lindöpark (EKL 2001, lk I‑493, ettepaneku punkt 51).

187 – Eespool 184. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Brasserie du Pêcheur ja Factortame, punkt 22; 26. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑392/93: British Telecommunications (EKL 1996, lk I‑1631, punkt 41) ja 18. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑150/99: Lindöpark (EKL 2001, lk I‑493, punkt 38).

188 – Eespool 184. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Brasserie du Pêcheur ja Factortame, punkt 25.

189 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 52.

190 – Eespool 11. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Merino Gómez.

191 – Samas, punkt 31.

192 – Eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schultz‑Hoff jt, punkt 27.

193 – Vt Prantsusmaa valitsuse kirjalike märkuste punkt 53.

194 – Vt 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑124/05: Federatie Nederlandse Vakbeweging (EKL 2006, lk I‑3243, punkt 30) ja eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schultz‑Hoff jt, punkt 30.