Kohtuasi C-188/15

Asma BougnaouijaAssociation de défense des droits de l’homme (ADDH)

versus

Micropole SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 2000/78/EÜ – Võrdne kohtlemine – Diskrimineerimine usutunnistuse või veendumuste alusel – Oluline ja määrav kutsenõue – Mõiste – Kliendi soov, et teenuseid ei osutaks islami pearätti kandev naistöötaja

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 14. märts 2017

1.        Sotsiaalpoliitika – Võrdne kohtlemine töö saamisel ja kutsealale pääsemisel – Direktiiv 2000/78 – Mõiste „religioon“ – Ulatus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta; artikli 10 lõige 1 ja artikli 52 lõige 3; nõukogu direktiiv 2000/78, artikkel 1)

2.        Sotsiaalpoliitika – Võrdne kohtlemine töö saamisel ja kutsealale pääsemisel – Direktiiv 2000/78 – Usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise keeld – Oluline ja määrav kutsenõue – Mõiste – Tööandja tahe võtta arvesse kliendi soovi, et teenuseid ei osutaks enam selle tööandja naistöötaja, kes kannab islami pearätti – Välistamine

(Nõukogu direktiiv 2000/78, põhjendus 23 ja artikli 4 lõige 1)

1.      Mis puudutab direktiivi artiklis 1 sisalduvat mõistet „usutunnistus“, siis tuleb märkida, et direktiivis ei ole seda mõistet määratletud.

Kuid liidu seadusandja viitas direktiivi 2000/78 põhjenduses 1 põhiõigustele, mis on tagatud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“), mille artiklis 9 on ette nähtud, et igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele, kusjuures see õigus kätkeb muu hulgas vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu.

Samas põhjenduses viitas liidu seadusandja ka liikmesriikide ühesugustele riigiõiguslikele tavadele kui liidu õiguse üldpõhimõtetele. Õiguste hulgas, mis tulenevad ühistest tavadest ja mida on kinnitatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“), on õigus südametunnistuse- ja usuvabadusele, millele on pühendatud harta artikli 10 lõige 1. Selle sätte kohaselt kätkeb see õigus vabadust muuta usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu. Nagu nähtub selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17), vastab artikli 10 lõikes 1 garanteeritud õigus EIÕK artiklis 9 garanteeritud õigusele ja vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 omab sama tähendust ja ulatust.

Kuna EIÕK ja seejärel harta kasutavad mõistet „usutunnistus“ laias tähenduses, kuivõrd need hõlmavad selle mõiste alla isikute vabaduse oma usku kuulutada, siis tuleb asuda seisukohale, et liidu seadusandja soovis sama lähenemisviisi kasutada direktiivi 2000/78 vastuvõtmisel, mistõttu tuleb direktiivi artiklis 1 toodud mõistet „usutunnistus“ tõlgendada nii, et see hõlmab nii forum internum’i, see tähendab veendumusi, kui ka forum externum’i, see tähendab usu avalikku kuulutamist.

(vt punktid 27–30)

2.      Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tööandja tahet võtta arvesse kliendi soovi, et teenuseid ei osutaks enam selle tööandja naistöötaja, kes kannab islami pearätti, ei saa pidada oluliseks ja määravaks kutsenõudeks selle sätte tähenduses.

Lisaks tuleb toonitada, et direktiivi 2000/78 põhjenduse 23 kohaselt võib omadus, mis on seotud muu hulgas usutunnistusega, kujutada endast olulist ja määravat kutsenõuet ainult väga piiratud asjaoludel.

Samuti on oluline rõhutada, et direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 1 sõnastusest nähtub, et asjaomane omadus võib endast sellist nõuet kujutada vaid „teatud kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu“.

Nendest erinevatest asjaoludest ilmneb, et mõiste „oluline ja määrav kutsenõue“ selle sätte tähenduses viitab kutsetegevuse laadist või sellega liituvatest tingimustest tulenevale objektiivsele nõudele. See ei hõlma aga subjektiivseid kaalutlusi nagu ettevõtja tahe võtta arvesse kliendi konkreetset soovi.

(vt punktid 38–41 ja resolutsioon)