Kohtuasi T‑402/13
Orange
versus
Euroopa Komisjon
Konkurents – Haldusmenetlus – Kontrolli määrav otsus – Proportsionaalsus – Kohasus – Vajadus – Omavolilise laadi puudumine – Põhjendamine
Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (neljas koda), 25. november 2014
1. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni kontrolli teostamise pädevus – Otsus, et läbi tuleb viia kontroll – Komisjoni kaalutlusõigus – Piirid – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine
(nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 20 lõige 4)
2. Konkurents – Pädevuse jaotus komisjoni ja liikmesriigi konkurentsiasutuste vahel – Liikmesriigi konkurentsiasutuse otsus, milles nõustutakse kohustustega või tuvastatakse, et sekkumine ei ole vajalik – Mõju puudumine põhimõtte ne bis in idem kohaldamisele
(ELTL artiklid 101 ja 102; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 5)
3. Konkurents – Pädevuse jaotus komisjoni ja liikmesriigi konkurentsiasutuste vahel – Liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuse projektist teatamine – Komisjoni otsus võtta sellelt asutuselt pädevus – Puudumine – Mõju puudumine komisjoni õigusele alustada hiljem ise uurimist
(ELTL artiklid 101 ja 102; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 11 lõiked 4 ja 6)
4. Kohtumenetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Tingimused – Olemasoleva väite täiendamine – Vastuvõetavus
(Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c ja artikli 48 lõige 2)
5. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Ettevõtja võimalus kasutada täielikult oma neid õigusi alles pärast vastuväiteteatise saamist – Komisjoni kohustus teavitada ettevõtjat uurimise esemest ja eesmärgist ettevõtja suhtes esimese meetme võtmise staadiumis
(nõukogu määrus nr 1/2003)
6. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni kontrolli teostamise pädevus – Kontrollimise määramise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Rikkumise kahtluse äratanud tõsiseltvõetavate kaudsete tõendite selge väljatoomine – Kohtulik kontroll – Üldkohtu kohustus kontrollida sisuliselt nende kaudsete tõendite sisu – Tingimused
(nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 20 lõige 4)
1. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 22–24, 53, 68 ja 72)
2. On tõsi, et menetlustes, milles määratakse trahv konkurentsiõiguse rikkumise eest, tuleb järgida ne bis in idem põhimõtet. See põhimõte keelab konkurentsiasjades ettevõtjat uuesti karistada või kohtu alla anda konkurentsivastase tegevuse suhtes, mille eest on talle karistus juba määratud või milles ta on õigeks mõistetud varasema otsusega, mille peale ei saa enam edasi kaevata.
Kuid liikmesriikide konkurentiasutustel puudub õigus võtta vastu otsuseid, milles tuvastatakse, et ettevõtja ei ole vastutav ELTL artikli 101 või artikli 102 rikkumise eest, st õigus tuvastada, et neid artikleid on rikutud, sest nii määruse nr 1/2003 sõnastusest, ülesehitusest kui ka selle määrusega taotletavast eesmärgist nähtub, et selle tuvastamine, et ELTL artikli 101 või artikli 102 rikkumist ei ole toime pandud, on komisjoni pädevuses, isegi juhul, kui seda artiklit kohaldab liikmesriigi konkurentsiasutus tema poolt läbi viidavas menetluses. Niisugune „negatiivne” siseriikliku konkurentsiasutuse sisuline otsus võib kahjustada ELTL artiklite 101 ja 102 ühetaolist kohaldamist, mis on üks määruse nr 1/2003 eesmärke, mida rõhutab selle põhjendus 1, kuna see võiks takistada komisjonil hiljem tuvastada, et kõnealune tegevus kujutab endast nende viidatud liidu õigusnormide rikkumist. Seega kui liikmesriigi konkurentsiasutus nõustub määruse nr 1/2003 artikli 5 alusel teatud kohustustega või tuvastab, et sekkumine ei ole vajalik, ei saa järeldada, et ta on võtnud vastu otsuse, milles järeldatakse, et ELTL artikli 101 või artikli 102 rikkumist ei ole toime pandud. Seega ei saa ettevõtja tulemuslikult tugineda siseriikliku konkurentsiasutuse poolt tema suhtes vastu võetud otsusele, nõudes ne bis in idem põhimõtte kohaldamist.
(vt punktid 29–31)
3. Ent kuigi konkurentsi valdkonnas võib komisjon, kes saab siseriiklikult konkurentsiasutuselt määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 4 alusel otsuse projekti, kasutada oma vastavat pädevust ja kaalutlusõigust, mis on talle antud selle määruse artikli 11 lõikes 6, ning võtta konkreetses asjas liikmesriigi konkurentsiasutuselt pädevus kohaldada ELTL artiklit 101 või artiklit 102, ei tähenda see, et juhul, kui komisjon ei jaga hinnangut, mis on ELTL artikli 101 või artikli 102 kohaldamise suhtes antud liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt edastatud otsuse projektis, või kui komisjonil on selles suhtes kahtlusi, peaks ta kindlasti algatama määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 ette nähtud menetluse, ega ka seda, et menetluse algatamata jätmine takistaks tal hiljem oma enda uurimine läbi viia, mis võib anda muu tulemuse kui see, millele jõudis nimetatud konkurentsiasutus.
Järelikult ei saa seda, et komisjon määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 alusel ei sekku, pidada siseriikliku konkurentsiasutuse otsuse põhjendatusega nõustumiseks ELTL artikli 102 seisukohast.
(vt punktid 35, 36 ja 39)
4. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 45–47, 85 ja 86)
5. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 77–81 ja 90)
6. Üks liidu õiguse üldpõhimõte on nõue, et oleks olemas kaitse eraõiguslikus sfääris füüsilise või juriidilise isiku tegevusse avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise vastu.
Ent selle üldpõhimõtte järgimiseks peab määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel tehtava kontrolli määramise otsuse eesmärk olema selliste dokumentide kogumine, mis on vajalikud kontrollimaks niisuguste kindlate faktiliste ja õiguslike asjaolude tõelevastavust ja ulatust, mille kohta komisjonil on juba andmeid ja mis on piisavalt tõsiseltvõetavad kaudsed tõendid, et lubavad kahtlustada konkurentsiõiguse normide rikkumist.
Neil asjaoludel ei ole selle kontrollimine, kas komisjoni käsutuses olid enne kontrolli teostamise otsuse vastuvõtmist piisavalt tõsiseltvõetavad kaudsed tõendid, mis lubasid kahtlustada konkurentsiõiguse normide rikkumist, ainus viis, kuidas Üldkohus saab kindlaks teha, kas see otsus on vastu võetud omavoliliselt. Nimelt otsuse põhjenduse kontrollimine võimaldab ka kohtul tagada, et järgitakse omavoliliste ja ebaproportsionaalsete sekkumiste vältimise põhimõtet, kuna see põhjendus näitab, miks on ettevõtja tegevusse kavandatud sekkumine põhjendatud.
Seega juhul, kui Üldkohus leiab, et kahtlused, mida komisjon kavatseb kontrollida, ja asjaolud, millega seoses kontroll läbi viiakse, on piisavalt täpselt määratletud tema kontrolli määravas otsus, võib ta järeldada, et see otsus ei ole tehtud omavoliliselt, ilma et ta peaks sisuliselt uurima selle otsuse vastuvõtmise ajal komisjoni käsutuses olnud kaudsete tõendite sisu.
(vt punktid 83, 84, 87, 89 ja 91)