ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
15. juuli 2015(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse kujutismärgi TVR ITALIA taotlus – Varasem siseriiklik ja varasem ühenduse sõnamärk TVR – Suhteline keeldumispõhjus – Segiajamise tõenäosus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b – Tühistamismenetlus – Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine – Määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3 – Määruse nr 207/2009 artikli 15 lõige 1
Kohtuasjas T‑398/13,
TVR Automotive Ltd, asukoht Whiteley (Ühendkuningriik), esindajad: advokaadid A. von Mühlendahl ja H. Hartwig,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindajad: G. Schneider ja S. Hanne, hiljem J. Crespo Carillo,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus
TVR Italia Srl, asukoht Canosa (Itaalia), esindaja: advokaat F. Caricato,
menetlusse astuja,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 14. mai 2013. aasta otsuse (asi R 823/2011‑2) peale, mis käsitleb vastulausemenetlust Muadib Beteiligung GmbH ja TVR Italia Srl vahel,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: president M. Prek, kohtunikud I. Labucka ja V. Kreuschitz (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades 2. augustil 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 17. jaanuaril 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud kostja vastust,
arvestades 14. jaanuaril 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 3. märtsi 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja TVR Italia Srl esitas 19. veebruaril 2007 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 26/78, lk 1) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 12, 25 ja 37 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 12: „autod; sportautod; veoautod; mopeedid; mootorrattad; jalgrattad; kolmerattalised jalgrattad; rehvid ja lohvid sõidukitele ja mootorsõidukitele üldiselt; traktorid; bussid; sõidukid ja sõiduautod; lennukid; helikopterid; purilennukid; paadid; kummipaadid; laevad; maa‑, õhu‑ ja veesõidukid; maasõidukite mootorid; jalgratta‑, motorratta‑, mopeedi‑ ja autoosad; paadi‑ ja lennukiosad”;
– klass 25: „meeste‑, naiste‑ ja noorterõivad üldiselt, sh rõivad nahast; särgid; pluusid; seelikud; ülikonnad; pintsakud; püksid; šortsid; sviitrid; naiste alussärgid; pidžaamad; sukad; meeste alussärgid; korsetid; sokihoidjad; aluspüksid; rinnahoidjad; aluskleidid; kaabud ja kübarad; pearätid; lipsud; vihmamantlid; pealismantlid; mantlid; supelrõivad; spordidressid; anorakid; suusapüksid; rihmad; karusnahksed rõivad; sallid; kindad; hommikumantlid; jalatsid üldiselt, sh sussid, kingad, sportjalatsid, saapad ja sandaalid”;
– klass 37: „mehaanikasektoris ja autonduses toimuv ehitus- ja parandustegevus”.
4 Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 28. jaanuar 2008. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 4/2008.
5 Muadib Beteiligung GmbH esitas 25. aprillil 2008 määruse nr 40/94 artikli 42 lõike 1 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 41 lõige 1) alusel vastulause taotletava kaubamärgi registreerimisele eespool punktis 3 nimetatud kaupade osas.
6 Vastulause põhjenduseks viidati määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktile b, artikli 8 lõikele 4 ja artikli 8 lõikele 5 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b, artikli 8 lõige 4 ning artikli 8 lõige 5).
7 Esiteks põhines vastulause varasemal ühenduse sõnamärgil TVR (edaspidi „varasem ühenduse sõnamärk”), mis oli registreeritud 14. aprillil 1998 numbri 61 283 all klassi 12 kuuluvate „autode ja autoosade” jaoks ning teiseks varasemal Ühendkuningriigi sõnamärgil TVR (edaspidi „varasem Ühendkuningriigi sõnamärk”), mis oli registreeritud 27. veebruaril 2004 numbri 2 343 460 all klassidesse 9, 11, 25 ja 41 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks.
8 Menetlusse astuja nõudis, et Muadib Beteiligung esitaks tõendid varasema ühenduse kaubamärgi kasutamise kohta määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigete 2 ja 3 tähenduses, mille peale viimane esitas tõendina mitmeid dokumente, mis olid lisatud H – äriühingu Marks & Clerk kaubamärgiadvokaat ja Muadib Beteiligungi volitatud esindaja vastulausemenetluses – vande all antud ütlusele.
9 Vastulausete osakonna 21. septembri 2010. aasta otsusega rahuldati vastulause osaliselt ja lükati see osaliselt tagasi. Esiteks nõustus vastulausete osakond vastulausega, asudes seisukohale, et Muadib Beteiligung oli esitanud tõendid varasema ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta klassi 12 kuuluvate „sportsõidukite ja nende osade” jaoks. Arvestades viimati nimetatud kaupu ning varasema Ühendkuningriigi kaubamärgiga hõlmatud kaupu ja teenuseid, tuvastas vastulausete osakond teiseks vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosuse klassidesse 12, 25 ja 37 kuuluvate kaupade ja teenuste osas, v.a järgmised kaubad: „veoautod”, „traktorid”, „bussid”, „mopeedid”, „jalgrattad” „kolmerattalised jalgrattad”, „lennukid”, „helikopterid”, „purilennukid”, „paadid”, „kummipaadid”, „laevad”, „õhu- ja veesõidukid”, „jalgratta‑, ja mopeediosad” ning „paadi‑ ja lennukiosad”. Kolmandaks lükkas vastulausete osakond tagasi vastulauses esitatud väited, mis tuginesid määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 4 ja artikli 8 lõikele 5. Neljandaks lükkas vastulausete osakond tagasi ühenduse kaubamärgi taotluse „ülalnimetatud kaupade ja teenuste osas” ning rahuldas taotluse „klassi 12 [kuuluvate] ülejäänud kaupade” osas.
10 Menetlusse astuja esitas 14. aprillil 2011 määruse nr 207/2009 artiklitele 58–64 tuginedes ühtlustamisametile kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale seoses sellega, et viimane oli registreerimistaotluse tagasi lükanud.
11 Menetlusse astuja esitas 17. aprillil 2011 määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punktile a tuginedes varasema ühenduse kaubamärgi tühistamistaotluse kõigi selle kaubamärgiga hõlmatud, klassi 12 kuuluvate kaupade osas.
12 Menetlusse astuja taotles 25. mail 2011 apellatsioonikojas toimuva vastulausemenetluse peatamist kuni tühistamistaotluse kohta otsuse tegemiseni.
13 Muadib Beteiligung esitas 15. juulil 2011 oma seisukohad kaebuse kohta ja samuti peatamistaotluse kohta, millele ta vastu vaidles.
14 Apellatsioonikoja 26. oktoobri 2011. aasta otsusega peatati vastulausemenetlus kuni tühistamistaotluse kohta otsuse tegemiseni.
15 Vastulausete osakonna 8. mai 2012. aasta otsusega lükati tühistamistaotlus tagasi põhjusel, et Muadib Beteiligung oli esitanud tõendid varasema ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta 17. maist 2006 kuni 16. maini 2011 ulatuva ajavahemiku jooksul.
16 Menetlusse astuja esitas 13. juulil 2012 tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
17 Apellatsioonikoja 9. oktoobri 2012. aasta otsusega jäeti kaebus hilinenult esitamisest tingitud vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
18 Ühtlustamisamet teatas 1. märtsil 2013 pooltele, et vastulausemenetlus ei ole enam peatatud ning et seda menetlust jätkatakse.
19 Ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja 14. mai 2013. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mis tehti Muadib Beteiligungile teatavaks 23. mail 2013, rahuldati kaebus tervikuna, tühistati vastulausete osakonna otsus ja lükati vastulause tervikuna tagasi. Otsuse põhjenduseks märkis apellatsioonikoda sisuliselt, et esiteks ei olnud Muadib Beteiligung esitanud 28. jaanuarist 2003 kuni 27. jaanuarini 2008 ulatuva ajavahemiku osas tõendeid ei varasema ühenduse kaubamärgi (vaidlustatud otsuse punktid 16–31) ega ka varasema Ühendkuningriigi kaubamärgi (vaidlustatud otsuse punkt 32) tegeliku kasutamise kohta, ning teiseks, et vastulause tuleb tagasi lükata niivõrd, kui see põhineb määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikel 4 (vaidlustatud otsuse punktid 33–39).
20 Pärast mitmeid loovutamistehinguid omandas hageja TVR Automotive Ltd varasema ühenduse kaubamärgi ja varasema Ühendkuningriigi kaubamärgi, mis varem kuulusid Muadib Beteiligungile. Seega oli hageja 1. augusti 2013. aasta seisuga kantud ühtlustamisameti ja United Kingdom Intellectual Property Office’i (Ühendkuningriigi intellektuaalomandiamet) andmebaasidesse varasema ühenduse kaubamärgi ja varasema Ühendkuningriigi kaubamärgi omanikuna.
Poolte nõuded
21 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– jätta rahuldamata menetlusse astuja kaebus vastulausete osakonna otsuse peale;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt.
22 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus niivõrd, kui apellatsioonikoda lükkas vastulause tagasi varasema Ühendkuningriigi kaubamärgi kasutamata jätmise põhjendusel;
– jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
23 Menetlusse astuja palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata ja vaidlustatud otsus jõusse;
– nõustuda taotletava kaubamärgi registreerimisega;
– mõista hagejalt välja kohtukulud ja seoses ühtlustamisameti menetlustega kantud kulud.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
Hagi esitamise tähtaja järgimine
24 Kõigepealt tuleb tagasi lükata menetlusse astuja argument, nagu oleks käesolev hagi esitatud hilinenult.
25 Sellega seoses piisab tõdemusest, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikele 5 koostoimes Üldkohtu kodukorra artikli 58 lõike 1 punktidega a ja b ning arvestades vaidlustatud otsuse Muadib Beteiligungile teatavakstegemist 23. mail 2013 lõppes kahekuuline tähtaeg, mida pikendati kodukorra artikli 60 alusel – mida vastupidi menetlusse astuja väitele kohaldatakse kõigi hagejate suhtes sõltumata asukohast – seoses vahemaadega täiendavalt kümne päeva võrra, 2. augustil 2013. Järelikult oli hagiavaldus, mis esitati faksi teel 2. augustil 2013 ja mille originaal saadeti 5. augustil 2013, esitatud nimetatud tähtaega järgides.
Hagejal olev hagi esitamise õigus
26 Kuna menetlusse astuja leiab, et hagejal puudub hagi esitamise õigus, sest ta pole tõendanud, et on varasemate kaubamärkide omanik, siis tuleb märkida, et hageja esitas esiteks ühtlustamisameti CTM-sidusandmebaasi väljavõtted 1. augusti 2013. aasta seisuga, milles ta on märgitud varasema ühenduse kaubamärgi omanikuna, ja teiseks väljavõtted United Kingdom Intellectual Property Office’i analoogsest andmebaasist, mille kohaselt on tema varasema Ühendkuningriigi kaubamärgi omanik ja millest nähtuvad 17. oktoobril 2011 ja 3. mail 2013 tehtud märked selle kaubamärgi ülemineku kohta seoses õiguste ülemineku tulemusel omandiõiguse üleandmisega Muadib Beteiligungilt TVR GmbH‑le ning seejärel viimati nimetatult hagejale.
27 Eelnimetatud dokumentide tõendusjõudu ei sea kahtluse alla menetlusse astuja ebamäärane ja tõenditega toetamata vastuväide, mis puudutab neid omandiõiguse üleminekuid.
28 Sellega seoses ei pea paika menetlusse astuja väide, nagu oleks tema kui „Itaalia tütarettevõtja” endise Ühendkuningriigis asutatud emaettevõtja TVR Engineering Ltd tegelik õigusjärglane. Nimelt on menetlusse astuja selle väite toetuseks esitanud ainult dokumendid, mille kohaselt mainitud emaettevõtjale kuulus ainult 24% selle tütarettevõtja osakutest, ning neist ei nähtu mainitud kahe äriühingu vahelist mis tahes õigusjärglust või partnerlust, mille eesmärk oleks olnud anda sellele tütarettevõtjale ainuõigus kasutada kaubamärki TRV sportsõidukite jaoks.
29 Neid asjaolusid arvestades tuleb tagasi lükata menetlusse astuja väide, nagu ei oleks hagejal õigust hagi esitada, sest ta ei ole varasemate kaubamärkide omanik.
30 Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et käesolev hagi on vastuvõetav.
Sisulised küsimused
31 Oma hagi põhjendamiseks on hageja esitanud kaks väidet, mille kohaselt esiteks on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikeid 2 ja 3 ning teiseks on eiratud jõustunud otsuse seadusjõu põhimõtet või non bis in idemʼi põhimõtet ja venire contra factum propriumʼi põhimõtet, samuti on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiget 2 koostoimes sama määruse artikli 15 lõikega 1.
Esimene väide
32 Esimeses väites viitab hageja määruse nr 2017/2009 artikli 42 lõigete 2 ja 3 rikkumisele sellega, et apellatsioonikoda lükkas tagasi varasemal Ühendkuningriigi kaubamärgil põhineva vastulause põhjendusel, et seda ei olnud kasutatud, kuigi selle tegeliku kasutamise tõendamist ei nõutud ja seda ei olekski saanud nõuda. Ühtlustamisamet nõustub hageja argumentidega ja palub samuti esimese väitega nõustuda. Menetlusse astuja leiab seevastu, et apellatsioonikoda ei arvestanud varasema Ühendkuningriigi kaubamärgiga järelduse tegemisel, et hageja „kaubamärki” ei ole kasutatud. Tema väitel on vaidlustatud otsuses piirdutud hinnanguga varasema ühenduse kaubamärgi tegelikult kasutamata jätmisele ning varasemale Ühendkuningriigi kaubamärgile on viidatud alles analüüsi lõpus seoses analüüsi kohaldamisega sellele kaubamärgile analoogia alusel. Pealegi osutasid menetlusse astuja väitel esitatud tõendid selgelt hagejal kavatsuse puudumisele kasutada varasemat Ühendkuningriigi kaubamärki ja tema tegevusetusele, vaatamata sellele, et nimetatud kaubamärgi puhul ei olnud määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikes 2 ette nähtud viie aasta pikkune ajavahemik veel möödunud.
33 Nende argumentide osas piisab, kui märkida, et vaidlustatud otsuse punktis 32 apellatsioonikoda tegelikult otsustas varasemal Ühendkuningriigi kaubamärgil põhineva vastulause ebapiisava kasutamise põhjendusel tagasi lükata, tuginedes mutatis mutandis oma hinnangule nende tõendite kohta, mis esitati varasema ühenduse kaubamärgi kasutamise tõendamiseks (vaidlustatud otsuse punktid 25–31). Nagu hageja ja ühtlustamisamet on siiski põhjendatult märkinud, ei nõudnud menetlusse astuja ühtlustamisameti menetluse käigus tõendite esitamist varasema Ühendkuningriigi kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta ega saanudki seda vastuvõetaval viisil teha (vt selle kohta kohtumäärus, 30.5.2013, Wohlfahrt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑357/12 P, EU:C:2013:356, punktid 30 ja 31). Kuna varasem Ühendkuningriigi kaubamärk registreeriti nimelt 27. veebruaril 2004, ei olnud määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigetes 2 ja 3 – koostoimes selle määruse artikli 15 lõikega 1 – ette nähtud viie aasta pikkune ajavahemik ühenduse kaubamärgi taotluse kuupäevaks 28. jaanuariks 2008 veel lõppenud. Seega piirdus apellatsioonikoda oma otsuses põhjendatult nende tõendite hindamisega, mis puudutasid varasema ühenduse kaubamärgi tegelikku kasutamist.
34 Järelikult puudus apellatsioonikojal õigus otsustada vastulause tagasilükkamine varasema Ühendkuningriigi kaubamärgi võimalikule ebapiisavale kasutamisele tuginedes.
35 Järelikult tuleb esimese väitega nõustuda.
Teine väide
36 Teises väites heidab hageja apellatsioonikojale ette, et viimane eiras jõustunud otsuse seadusjõu põhimõtet või non bis in idemʼi põhimõtet ja venire contra factum propriumʼi põhimõtet, samuti rikkus ta määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiget 2 koostoimes sama määruse artikli 15 lõikega 1. Esiteks lahendas hageja väitel vastulausete osakond ilmselgelt tema kasuks küsimuse, kas ühenduse kaubamärki oli tegelikult kasutatud 2006. aasta maist 2011. aasta maini, vähemalt perioodi 2006. aasta maist kuni 2008. aasta jaanuarini osas. Seega ei oleks apellatsioonikoda tohtinud samu tõendeid uuesti analüüsida, vaid oleks pidanud menetlusse astuja poolt esitatud kasutamise tõendamise nõude vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükkama. Teiseks leiab hageja, et apellatsioonikoda otsustas vääralt, et seda kaubamärki ei oldud tegelikult asjaomaste kaupade jaoks kasutatud kaubamärgi taotluse esitamisele eelneva viie aasta pikkuse ajavahemiku jooksul.
37 Ühtlustamisamet, nagu ka menetlusse astuja, ei nõustu väitega, et jõustunud otsuse seadusjõu põhimõte või non bis in idemʼi põhimõte ja venire contra factum prooprium’i põhimõte on kohaldatavad ühtlustamisameti haldusmenetluses. Mõlemad vaidlevad vastu sellele, et varasema ühenduse kaubamärgi tegelik kasutamine on tõendatud, sest leiavad, et esitatud tõendid ei ole selleks piisavad. Kaubamärki kasutanud äriühingu majandustegevus lõpetati pankrotimenetluse tulemusel, äriühingu viimane raamatupidamisaruanne esitati 2004. aastal ja tema tehas suleti 2007. aastal. Nimetatud tehas oli sulgemisohus juba siis, kui Vene investor selle 2004. aastal üle võttis. Hageja ei ole tõendanud tegelikku turul osalemist ega seda, et asjaomase ajavahemiku jooksul TRV–sõidukeid tegelikult müüdi. Piisav ei ole ka ebamäärane ja väheusutav väide, et aastal 2006 vähenes toodang kahe või kolme sõidukini nädalas. Pealegi, kuigi tõendatud osalemine autonäitustel on märk turul olekust, ei tähenda sellise prototüübi nagu TVR Sagaris esitlemine autonäitusel Birminghamis (Ühendkuningriik) aastal 2004 seda, et pärast mainitud sündmusi algas asjaomase sõiduki tootmine ja et seda müüdi. Samuti ei tõenda reklaammaterjal ja pressiteated asjaomaste mudelite tegelikku müüki asjaomase ajavahemiku jooksul ega tegeliku turuosa olemasolu. Hageja oleks võinud esitada varasema ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta veenvaid tõendeid, nagu asjaomase äriühingu raamatupidamisaruanded, müügikäibe andmed, arved või muud asjakohased finantstõendid.
38 Mis puutub teise väite esimesse osasse, mis käsitleb otsuse seadusjõu põhimõtte või non bis in idem’i põhimõtte ja venire contra factum proprium’i põhimõtte eiramist, siis tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktikas on otsustatud, et otsuse seadusjõu põhimõte, mille kohaselt ei saa kohtuotsuse siduvust vaidlustada, ei ole kohaldatav vastulause kohta tehtud lõpliku otsuse ja kehtetuks tunnistamise taotluse vahelise seose korral, kuna ühelt poolt on ühtlustamisameti menetlus haldus‑, mitte kohtumenetlus, ning teiselt poolt ei näe määruse nr 207/2009 asjakohased sätted, nimelt artikli 53 lõige 4 ja artikli 100 lõige 2 sellist põhimõtet ette (kohtuotsused, 14.10.2009, Ferrero vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Tirol Milch (TiMi KiNDERJOGHURT), T‑140/08, EKL, EU:T:2009:400, punkt 34; 22.11.2011, mPAY24 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Ultra (MPAY24), T‑275/10, EU:T:2011:683, punkt 15, 23.9.2014, Tegometall International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Irega (MEGO), T‑11/13, EU:T:2014:803, punkt 12). Nagu märgib ühtlustamisamet, kehtib sama vastupidises olukorras, seoses tühistamise kohta tehtava lõpliku otsusega päädiva menetluse ja vastulausemenetluse vahelise suhtega. Siiski ei saa ühtlustamisamet jätta täiesti arvesse võtmata tühistamis- või kehtetuks tunnistamise menetluses tehtud lõpliku otsuse järeldusi, kui ta peab otsuse tegema samade poolte vahel toimuvas vastulausemenetluses, mille ese ja põhjendused on – nagu käesoleval juhul – samad, varasema ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendatuse üle, juhul kui neid järeldusi või käsitletud küsimusi ei mõjuta uued faktilised asjaolud, tõendid või põhjendused. Nimetatud väide on üks sellest kohtupraktikast tehtav järeldus, mille kohaselt Siseturu Ühtlustamise Ameti varasem otsustuspraktika on üksnes asjaolu, mida võib tähise registreeritavuse hindamisel arvesse võtta (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsused TiMi KiNDERJOGHURT, eespool viidatud, EU:T:2009:400, punkt 35, ja MPAY24, eespool viidatud, EU:T:2011:683, punkt 17).
39 Järelikult ei pidanud apellatsioonikoda käesoleval juhul sõna-sõnalt järgima tühistamisosakonna otsuse kaalutlusi ja järeldusi. Kui oleks teisiti, siis kaotaks oma kasuliku mõju esiteks vastulause ühenduse kaubamärgi registreerimisele ja teiseks registreeritud kaubamärgi tühistamine või kehtetuks tunnistamine, mis on eraldiseisvad õiguskaitsevahendid, vaatamata sellele, et nende menetluste algatamine üksteise järel või ühel ajal on määruse nr 207/2009 alusel võimalik (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsused TiMi KiNDERJOGHURT, punkt 38 eespool, EU:T:2009:400, punkt 36, ja MPAY24, punkt 38 eespool, EU:T:2011:683, punkt 18). Seda hinnangut kinnitab asjaolu, et arvestades määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiget 2 ja artikli 57 lõiget 2, võivad need viie aasta pikkused ajavahemikud, mille osas nõutakse ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamist, olla erinevad, sõltuvalt kas tühistamis‑ või kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise kuupäevast või registreerimistaotluse avaldamise kuupäevast. Nagu möönab ka hageja, ulatub seega käesoleval juhul see ajavahemik vastulausemenetluse puhul 2003. aasta jaanuarist 2008. aasta jaanuarini ning tühistamismenetluse puhul 2006. aasta maist 2011. aasta maini, nii et nende menetluste ese ei ole täiesti identne.
40 Seega ei saa hageja põhjendatult väita, et tühistamisosakond lahendas varasema kaubamärgi tegelikult kasutamise küsimuse lõplikult tema kasuks 2006. aasta maist 2011. aasta maini või vähemalt 2006. aasta maist 2008. aasta jaanuarini ulatuva ajavahemiku osas.
41 Eeltoodud järeldused kehtivad mutatis mutandis ka non bis in idem’i põhimõtte kohta, mis kohaldub ainult karistuste ja kitsas tähenduses eelkõige kriminaalkaristuste suhtes ning konkurentsi valdkonnas (vt selle kohta kohtuotsused, 10.5.2007, SGL Carbon vs. komisjon, C‑328/05 P, EKL, EU:C:2007:277, punktid 24–30; 21.7.2011, Beneo-Orafti, C‑150/10, EKL, EU:C:2011:507, punktid 68–70, ja 14.2.2012, Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EKL, EU:C:2012:72, punkt 94), ja venire contra factum proprium’i põhimõtte kohta (vt selle kohta kohtuotsus TiMi KiNDERJOGHURT, punkt 38 eespool, EU:T:2009:400, punkt 36). Selles osas on kasutu hageja viide määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikele 4, mis käsitleb üksnes kehtetuks tunnistamise taotluste või rikkumise tuvastamise menetluses vastuhagide korduvat esitamist.
42 Seega tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
43 Mis puutub teise väite teise osasse, siis tuleb meelde tuletada, et hageja väitel esitas ta tõendid varasema ühenduse kaubamärgi kasutamise kohta viie aasta pikkuse ajavahemiku jooksul enne ühenduse kaubamärgitaotluse avaldamist registreeringuga hõlmatud kaupade jaoks, mille osas vastulausete osakond ka sellist kasutamist möönis, vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikele 2 koostoimes selle määruse artikliga 15 ja komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189; muudetud komisjoni 29. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1041/2005 (ELT L 172, lk 4)) eeskirja 22 lõikega 3; selle eeskirja kohaselt peavad tõendid kasutamise kohta koosnema viidetest „varasema kaubamärgi kasutamise kohale, ajale, ulatusele ja olemusele”.
44 Selles küsimuses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kaubamärgi „tegeliku kasutamisega” on tegemist juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, mis on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine, eesmärgiga luua või säilitada turuosa neile kaupadele ja teenustele, ning tegelikuks kasutamiseks ei loeta üksnes sümboolset laadi kasutamist, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine. Kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel tuleb tugineda kõigile faktidele ja asjaoludele, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärki on kaubandustegevuses tegelikult kasutatud, ja milleks on eelkõige kasutamine, mida asjaomases majandussektoris võib pidada põhjendatuks kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks turuosa säilitamiseks või loomiseks, nende kaupade või teenuste olemus, turu omadused ning kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus (kohtuotsused, 11.6.2006, Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑416/04 P, EKL, EU:C:2006:310, punkt 70; 19.12.2012, Leno Merken, C‑149/11, EKL, EU:C:2012:816, punkt 29, ja 17.7.2014, Reber Holding vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑141/13 P, EU:C:2014:2089, punkt 29). Siiski ei saa varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise analüüs piirduda üksnes järeldusega, et seda kaubamärki on kaubandustegevuses kasutatud, sest lisaks peab tegemist olema tegeliku kasutamisega määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 sõnastuse tähenduses. Lisaks muule sõltub kaubamärgi kasutamise „tegeliku kasutamisena” määratlemine asjaomaste kaupade või teenuste omadustest vastaval turul. Niisiis ei saa mis tahes kasutamist kaubandustegevuses automaatselt lugeda asjaomase kaubamärgi tegelikuks kasutamiseks (vt selle kohta kohtuotsus Reber Holding vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, viidatud eespool, EU:C:2014:2089, punkt 32).
45 Veel on kohtupraktikas täpsustatud, et tulenevalt määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigetest 2 ja 3 koostoimes selle määruse põhjendusega 10 ja määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikega 3 on sellise nõude ratio legis, mille kohaselt varasemat kaubamärki on pidanud tegelikult kasutama, et selle alusel oleks võimalik esitada vastulause ühenduse kaubamärgi taotlusele, kaubamärkide vaheliste vastuolude piiramine, niivõrd kui kasutamata jätmisele ei ole kaubamärgi tegelikust turufunktsioonist tulenevat mõistlikku majanduslikku põhjust. Seevastu ei ole nimetatud sätete eesmärk majandusliku edu hindamine, ettevõtja majandusstrateegia kontrollimine ega ka piirdumine kaubamärkide kaitsmisega ainult nende suuremahulise kaubandusliku kasutamise korral (vt kohtuotsus, 8.7.2004, Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Espadafor Caba (VITAFRUIT), T‑203/02, EKL, EU:T:2004:225, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Varasema kaubamärgi kasutamise ulatuse osas tuleb eelkõige arvesse võtta ühelt poolt kõigi kasutamistoimingute kaubanduslikku mahtu ja teiselt poolt nii ajavahemikku, mille jooksul kasutamine toimus, kui ka kasutamise sagedust. Peale selle tuleb uurides seda, kas varasemat kaubamärki on tegelikult kasutatud, läbi viia kõiki juhtumi tähtsust omavaid tegureid arvesse võttev igakülgne hindamine. Selline hindamine eeldab arvessevõetavate tegurite teatavat vastastikust sõltuvust. Nii võib nimetatud kaubamärgiga tähistatult turustatud kauba vähest kogust kompenseerida kaubamärgi kasutamise märkimisväärne intensiivsus või regulaarsus ja vastupidi. Lõpetuseks ei saa kaubamärgi tegelikku kasutamist tõendada tõenäosuse või oletusega, vaid see peab tuginema konkreetsetele ja objektiivsetele tõenditele, mis osutavad kaubamärgi tõhusale ja piisavale kasutamisele asjaomasel turul (kohtuotsused, VITAFRUIT, punkt 45 eespool, EKL, EU:T:2004:225, punktid 41 ja 42, ja MFE Marienfelde vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Vétoquinol (HIPOVITON), T‑334/01, EKL, EU:T:2004:223, punktid 35 ja 36).
47 Tuleb meenutada, et apellatsioonikoda tuvastas varasema ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise puudumise 2003. aasta jaanuarist 2008. aasta jaanuarini ulatuva ajavahemiku osas. Nimelt otsustas apellatsioonikoda esitatud tõendite põhjal sisuliselt esiteks, et H ütlus, mille allikas on hagejalt ise, ei taga kuidagi erapooletust ja sõltumatust; teiseks, et aastal 2006 oli „äriühingu TVR” olukord väga ebakindel, kuivõrd 2006. aasta detsembris kuulutati välja tema tootmisüksuse maksejõuetus ja viimane kunagi toodetud TVR Cerbera müüdi enampakkumisel alla 2006. aasta augustis määratud alghinna (vaidlustatud otsuse punkt 27); kolmandaks, et varasemat ühenduse kaubamärki kandvate kaupade müügi kohta pärast 2006. aasta augustit puuduvad sellised tõendid nagu raamatupidamisdokumentide ja maksudeklaratsioonide koopiad, ning et osalemine autonäitustel 2007. ja 2008. aastal, 2007. aastal avaldatud hinnakiri, 2006. aasta detsembris, 2007. aasta juulis ja 11. juulil 2008 avaldatud arvamusartiklid TRV Sagarise kohta ei ole müügi tõenditena piisavad (vaidlustatud otsuse punktid 28 ja 29). Kokkuvõttes ei anna need tõendid mingit teavet Ühendkuningriigis või mujal varasemat ühenduse kaubamärki kandva kauba müügikäibe kohta ega tõenda kasutamist, mis võinuks luua või säilitada asjaomaste kaupade turuosa pärast 2006. aasta suve (vaidlustatud otsuse punkt 30).
48 Nõnda lükkas apellatsioonikoda tagasi vastulausete osakonna hinnangu, mis puudutas sama ajavahemiku osas samu tõendeid ja mille kohaselt sisuliselt need tõendid kogumis tõendasid piisavalt varasema ühenduse kaubamärgi kasutamist „sportsõidukite ja nende osade” jaoks, niivõrd kui neist tõenditest ja eelkõige ajakirjandusartiklitest ja hinnakirjadest nähtuv teave sisaldas piisavalt andmeid selle ajavahemiku ja kasutamise koha kohta, mis on nimelt Ühendkuningriik. Kuigi hageja ei esitanud arveid ega käibearuandeid, selgusid BBC 18. oktoobri 2006. aasta artiklist andmed varasema ühenduse kaubamärgi kasutamise ulatuse kohta, kuna artiklis oli mainitud tellimuste vähenemist 2006. aasta aprillis kaheteistkümnest sõidukist nädalas kahele sõidukile. Selle põhjal tegi vastulausete osakond järelduse, et kogumis vastavad need dokumendid tähtsust omava ajavahemiku jooksul varasema ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise tuvastamise miinimumnõuetele (vastulausete osakonna otsuse lk 4).
49 Sama moodi otsustas tühistamisosakond 2006. aasta maist 2011. aasta maini ulatuva ajavahemiku osas, et isegi kui arved ja müügikäivet puudutavad tõendid puuduvad, on siiski muid dokumente, nagu ajakirjandusartiklid, mis on sõltumatud teabeallikad, hinnakirjad, sõidukite tehnilised kirjeldused ja varasema ühenduse kaubamärgi reklaam meedias ja erialaajakirjades, mis osutavad selle kaubamärgi tegelikule ja olulisele kaubanduslikule kasutamisele turul „viimaste aastate jooksul” (tühistamisosakonna otsuse punktid 36 ja 37). Kasutamise ulatuse kohta tuleb märkida, et kuigi kataloogidest ja ajakirjandusartiklitest ei nähtu teave tegelikult müüdud kauba hulga kohta, pakuti neis kataloogides suurel hulgal varasemat ühenduse kaubamärki kandvaid sõidukeid ja need artiklid olid asjas tähtsust omava ajavahemiku jooksul kättesaadavad vähemalt Ühendkuningriigis. Seega võimaldasid need tõendid igakülgselt hinnatuina teha järelduse, et kasutamine oli teatava ulatusega ega olnud pelgalt sümboolne (tühistamisosakonna otsuse punktid 38 ja 39) samade kaupade osas (tühistamisosakonna otsuse punktid 42–44).
50 Seda arvestades tuleb ennekõike tagasi lükata hageja argument, et apellatsioonikoda jättis arvestamata tühistamisosakonna otsuses sisalduva hinnanguga niivõrd, kui see hinnang puudutas samu tõendeid ja käsitles samu teineteisele vastavaid asjaomaseid ajavahemikke 2006. aasta maist 2008. aasta jaanuarini. Nimelt esiteks ei mõjuta ühtlustamisameti üldine kohustus arvestada oma varasema otsustuspraktikaga tema kohustust kontrollida varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist vastustaja esitatud dokumentide ja iga konkreetse juhu faktiliste asjaolude alusel (vt selle kohta kohtuotsus Reber Holding vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 44 eespool, EU:C:2014:2089, punkt 46). See kohustus ei tähenda käesoleval juhul seda, et apellatsioonikoda oleks olnud seotud tühistamisosakonna järeldustega või ei oleks saanud teha teistsugust järeldust varasema ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta (vt eespool punktis 38 viidatud kohtupraktika), eriti kui nimetatud kasutamist pidi tõendama kahe erineva, kuigi osaliselt kattuva ajavahemiku osas. Teiseks – nagu märgib ühtlustamisamet – piisab üksnes sellest, et apellatsioonikoda ootas ära tühistamismenetluse lõppemise, tuvastamaks, et apellatsioonikoda pidas vajalikuks kaaluda tühistamisosakonna otsust enne enda otsuse tegemist.
51 Seega põhineb apellatsioonikoja hinnang määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 – koostoimes selle määruse artikli 15 lõikega 1 ja määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikega 3 – valel tõlgendusel ja asjaomaste tõendite kogumi tõendusjõule antud valel hinnangul.
52 Mis puutub kasutamise ajavahemikku, siis varasema kohtupraktika kohaselt kuuluvad määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikes 1 sätestatud sanktsioonide kohaldamisalasse vaid kaubamärgid, mille tegelik kasutamine on peatunud katkematutuks viie aasta pikkuseks ajavahemikuks. Seega piisab kõnealuste sanktsioonide vältimiseks sellest, kui kaubamärki on asjaomase ajavahemiku jooksul mõnda aega tegelikult kasutatud (kohtuotsused, 8.11.2007, Charlott vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Charlo (Charlott France Entre Luxe et Tradition), T‑169/06, EU:T:2007:337, punkt 41; 16.12.2008, Deichmann-Schuhe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Design for Woman (DEITECH), T‑86/07, EU:T:2008:577, punkt 52, 8.3.2012, Arrieta D. Gross vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – International Biocentric Foundation jt. (BIODANZA), T‑298/10, EU:T:2012:113, punkt 58). Samamoodi näeb määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõige 3 ette kasutamise aja kriteeriumi, nõudmata katkematu kasutamise tõendamist viie aasta pikkuse ajavahemiku osas, ning eristab sellest muu hulgas kasutamise ulatuse ja olemuse kriteeriume, mis ainult kogumis hinnatuina võimaldavad tuvastada varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise. Nimelt saab sellise kasutamise tuvastada ainult kõiki apellatsioonikojale hindamiseks esitatud tõendeid kogumis arvesse võttes (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 16.9.2013, Avery Dennison vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dennison-Hesperia (AVERY DENNISON), T‑200/10, EU:T:2013:467, punktid 85 ja 86 ning seal viidatud kohtupraktika).
53 Järelikult ei tähenda määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikes 2 ja artikli 15 lõikes 1 ette nähtud viieaastane ajavahemik seda, et tõendid varasema kaubamärgi kasutamise kohta tuleb esitada eraldi iga sellesse ajavahemikku jääva aasta kohta, vaid piisab, kui kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvesse võttes on tõendatud, et vähemalt selle ajavahemiku mingi osa ulatuses on seda kaubamärki kastutatud mitte sümboolselt, vaid tegelikult ning asjaomaste kaupade ja teenuste turuosa loomise või säilitamise eemärgil. Kui nimelt oleks teisiti, võiks käesoleva juhtumi taolises olukorras ka piiratud ajavahemiku jooksul varasema kaubamärgi kasutamist takistava ajutise majandusliku kriisiolukorra esinemine – isegi kui selle kaubamärgi omanik kavatseb kasutamist lähitulevikus jätkata – olla piisav selleks, et viimatinimetatul kaob võimalus olla vastu analoogse kaubamärgi registreerimisele.
54 Käesoleval juhul tuleb kõiki hageja poolt vastulausete osakonnale ja apellatsioonikojale esitatud tõendeid arvestades märkida, et varasemat ühenduse kaubamärki kasutati sellisena vähemal 2006. aastani.
55 Kuigi tunnistaja ütlus ei kujuta endast iseenesest selles suhtes piisavat tõendit, on sellega koos esitatud rida asjas tähtsust omavaid dokumente, mis pärinevad sõltumatutest allikatest ja milleks on väljavõte Wikipedia veebilehest, milles kirjeldatakse TRV sportsõidukite tootja TVR Motors Company Ltd ajalugu ning milles on esitatud 2006. aastani toodetud mudelite loend, millesse kuuluvad TVR Tuscan ja TRV Sagaris, ning kaks artiklit TRV tootja kohta, mis on avaldatud BBC veebisaidil 18. oktoobril 2006 ja 22. veebruaril 2007, mudeleid TVR 350C ja TVR Sagaris käsitlevad, 2003. aasta juunis, 2005. aasta aprillis, 2006. aasta detsembris ja 2008. aasta juulis avaldatud artiklid erialaajakirjades, kataloogid, milles esitletakse vastavalt mudelit TVR Tuscan (tootmises aastatel 1999–2006) ja mudelit TVR Sagaris (tootmises aastatel 2004–2006), ning kataloog, mis sisaldab mudeli TVR Tuscan tehnilist kirjeldust ning müügihinda Ühendkuningriigis.
56 Seega võimaldavad eespool punktis 55 nimetatud dokumendid tuvastada varasema ühenduse kaubamärgi kasutamise TRV sportsõidukite jaoks vähemalt 2003. jaanuarist 2006. aasta detsembrini ulatuva ajavahemiku jooksul, st 2008. aastal lõppenud viie aasta pikkusest ajavahemikust olulise osa jooksul, ning sellele ei vaidle vastu ei ühtlustamisamet ega menetlusse astuja.
57 Mis puutub kõnealuse kasutamise kohta, olemusse ja ulatusse, siis tuleb tõdeda, et asjaomane turg hõlmab selliste kõrgklassi sportsõidukite tootmist ja müüki, mille tehnilised omadused ei ole mõeldud igapäevaseks ja tavaliseks teeliikluseks ja mille hind on kõrgem kui enamikul erasõidukitel. On üldteada, et seda turgu iseloomustab suhteliselt madal nõudlus, tootmine eritellimuse alusel ja piiratud arvul sõidukite müümine, mida kinnitab ka BBC 18. oktoobri 2006. aasta artikkel (vt vaidlustatud otsuse punkt 27). Seega ole asjaomase kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks vältimatult vaja esitada müügikäibele osutavaid raamatupidamisdokumente või arveid. Seevastu on toimikus olevate dokumentide – millest mitu on avaldatud internetis ja kataloogides (vt eespool punkt 55) – põhjal ilmselge, et TRV mudeleid turustati aastatel 2003–2006 vähemalt Ühendkuningriigi territooriumil, mis on territoriaalse aspekti osas piisav (vt selle kohta kohtuotsus Leno Merken, punkt 44 eespool, EU:C:2012:816, punktid 50 ja 54) ja annab tunnistust selle ajavahemiku jooksul varasema ühenduse kaubamärgi kasutamise olemusest ja teatavast ulatusest. Lisaks tõendab 2007. aasta juulis ja 2008. aasta jooksul ajakirjanduses avaldatu, et see kaubamärk oli mudeli TRV Sagaris tootmise ja müügi taasalustamist käsitleva avaliku arutelu ese (vt ka vaidlustatud otsuse punkt 28 ja punkti 29 lõpp).
58 Neid asjaolusid arvestades ning vastupidi apellatsioonikoja seisukohale ning ühtlustamisameti ja menetlusse astuja väidetele ei saa teha järeldust, et asjaomase ajavahemiku jooksul varasema kaubamärgi kasutamine oli ainult sümboolne ja et seda kaubamärki ei kasutatud TRV sportsõidukite turuosa loomiseks või säilitamiseks. Selles osas ei piisa vastupidise järelduse tegemiseks tõigast, et 2006. aastal nende sõidukite tootmine ja müük vähenes ning et 2006. aasta lõpus lõpetati nende tootmine Ühendkuningriigis asuva tootmisüksuse pankrotistumise tõttu, kui võtta arvesse selle kaubamärgi omaniku tõendatud püüdlusi TRV sportsõidukite tootmise taasalustamiseks ja tema äritegevust aastatel 2007 ja 2008. Seega tuleb tagasi lükata ka vaidlustatud otsuse punktis 29 olev apellatsioonikoja kinnitus, et varasema ühenduse kaubamärgi kasutamist mõjutavad majanduslikud raskused jätsid üles kahtluse selle kaubamärgi pärast 2006. aastat kasutamise osas, kuna selle järelduse puhul ei ole arvesse võetud asjaolu, et piisab, kui kaubamärki on määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 ja artikli 15 lõike 1 tähenduses tegelikult kasutatud kas või osa ette nähtud viie aasta pikkuse ajavahemiku jooksul (vt eespool punktid 52 ja 53). Lõpuks tuleb meelde tuletada, et kohtupraktikast tulenevalt ei ole nende sätete eesmärk majandusliku edu hindamine, ettevõtja majandusstrateegia kontrollimine ega ka piirdumine kaubamärkide kaitsmisega ainult nende suuremahulise kaubandusliku kasutamise korral (vt eespool punkt 45).
59 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teha järeldus, et apellatsioonikoda eksis, kui ta lükkas vastulause tagasi põhjendusel, et vastustaja ei ole varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist piisavalt tõendanud.
60 Sellest tulenevalt tuleb teise väite teise osaga nõustuda.
61 Kuna esimese väitega ja teise väite teise osaga on nõustutud, siis tuleb vaidlustatud otsus tervikuna tühistada.
62 Mis puutub hageja teise nõudesse, et Üldkohus jätaks rahuldamata menetlusse astuja kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale, siis tuleb meenutada, et määruse nr 2007/2009 artikli 65 lõikest 3 tulenev Üldkohtu õigus muuta vaidlustatud otsust ei anna talle pädevust asendada apellatsioonikoja põhjendus enda omaga ega ka viia läbi hindamist, mille kohta see koda ei ole veel seisukohta võtnud. Muutmispädevuse teostamine peab seega üldjuhul piirduma olukordadega, milles Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja antud hinnangu kontrollimist võimalik tuvastatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel otsustada, millise otsuse apellatsioonikoda oleks pidanud tegema (kohtuotsus, 5.7.2011, Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EKL, EU:C:2011:452, punkt 72).
63 Selles küsimuses piisab, kui märkida, et apellatsioonikoda rajas oma otsuse ainult asjaolule, nagu ei oleks varasema ühenduse kaubamärgi tegelik kasutamine tõendatud, ilma et oleks hinnanud vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosust määruse nr 2007/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses. See hinnang ei ole seega Üldkohtu menetluses oleva vaidluse ese. Neil asjaoludel ei saa Üldkohus oma muutmispädevusest tulenevalt segiajamise tõenäosusele hinnangut anda ja järelikult tuleb hageja teine nõue rahuldamata jätta.
Kohtukulud
64 Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
65 Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja ühtlustamisamet ning menetlusse astuja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele neilt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) teise apellatsioonikoja 14. mai 2013. aasta otsus (asi R 823/2011‑2), mis käsitleb vastulausemenetlust Muadib Beteiligung GmbH ja TVR Italia Srl vahel.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt ja TVR Italia Srl‑ilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. juulil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad