Apellatsioonkaebus, mille Carlo De Nicola esitas 21. mail 2011 Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse peale kohtuasjas F-59/09: De Nicola versus EIP
(kohtuasi T-264/11 P)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Apellatsioonkaebuse esitaja: Carlo De Nicola (Strassen, Luksemburg) (esindaja: advokaat L. Isola)
Teine menetluspool: Euroopa Investeerimispank
Nõuded
Apellant palub Üldkohtul apellatsiooniastme kohtuna jätta vastaspoole nõuded rahuldamata ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus osaliselt, rahuldada tõendamist puudutav taotlus, rahuldada kõik halduskaebuses esitatud nõuded ning mõista kõik kohtukulud välja vastaspoolelt.
Väited ja peamised argumendid
Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust seitsme väitega.
Tühistamisnõudeid käsitlevad väited
1. Mis puudutab 22. septembri 2008. aasta teatise nr HR/Coord/2008-0038/BK tühistamise nõuet, siis heidab apellant ette, et Avaliku Teenistuse Kohus jättis selle täielikult tähelepanuta, andes õiguse EIP esindajatele, kelle hinnangul on õiguspärane jätta töötajale andmata koopia vaidluskomisjoni koosoleku helilindistusest ja koosoleku ametlik protokoll - see tähendab apellandi väitel, et EIP on vaba asjaolusid moonutama, sest vastupidist tõendada ei ole võimalik.
2. Apellant palus ka vaidluskomisjoni otsuse tühistamist.
Avaliku Teenistuse Kohus leidis analoogia alusel personalieeskirjade artikli 90 järgse menetlusega, et nõuete laad (need esitati esmalt halduskorras ja seejärel Avaliku Teenistuse Kohtule) võimaldab tal läbi vaadata ainult teise neist ja pidada esimest teisega täielikult kaetuks. Apellant vaidlustab artikli 90 kohaldamise ja leiab, et tal on õigus otsuse tühistamisele, sest see on lisatud tema isikutoimikule ja võib nii avaldada tulevikus tema teenistuskäigule negatiivset mõju.
3. Viimaseks väidab apellant, et Avaliku Teenistuse Kohus jättis rahuldamata nõude tühistada edutamised, kuna leidis, et see oli esitatud hilinenult. C. De Nicola peab seda otsust õigusvastaseks neljal põhjusel.
Tuvastamisnõudeid käsitlevad väited
4. Apellant palus Avaliku Teenistuse Kohtul otsustada, et tema suhtes 18 aasta jooksul aset leidnud tagakiusamist tuleb käsitada ühtse tervikuna ning et see täidab kõik tingimused, mida õiguskirjanduses ja tööõigusalases kohtupraktikas seostatakse töökohal aset leidva ahistamisega (mobbing). Apellant heidab selles osas ette, et dokument pealkirjaga "Töökohal inimväärikuse austamist käsitlev tegevuskava" (milles ei ole töökohal aset leidvat ahistamist isegi mitte defineeritud) on ebapiisav; samuti vaidlustab apellant Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse, millega eelkirjeldatud nõue tunnistati vastuvõetamatuks, sest sellega taotletakse põhimõttelisi seisukohavõtte või ettekirjutusi EIP vastu, mis ei ole lubatud. Apellant väidab, et tema esitatud nõuet on moonutatud, sest ta palus esiteks tuvastada osa töötajate poolt tema suhtes toime pandud kuritarvitused, teiseks tuvastada, kas kõnealune tagakiusamine, kui seda käsitleda ühtse tervikuna, vastab töökohal aset leidva ahistamise tunnustele ning kolmandaks otsustada, et EIP kui nende isikute tööandja on selle tegevuse eest vastutav.
5. Teisest vaatepunktist vaidlustas apellant otsuse osas, milles Avaliku Teenistuse Kohus personalieeskirjade artiklit 41 rikkudes väitis, et asjas on tarvis tugineda analoogiale ja lõi sedasi ise EIP suhtes kohaldatavad eeskirjad, mis on vastuolus viimase enesemääramisõigusega.
6. Lisaks kohaldas kõnesolev kohus eraõigusliku töölepingu suhtes vääralt norme, mis on kehtestatud üksnes avalike teenistujate jaoks ja mis veel halvem, on leidnud, et osa töötajate toimepandud õigusvastaste tegude suhtes on kohaldatavad haldustoiminguid reguleerivad normid.
Ettekirjutuse tegemise ja hüvitise nõudeid käsitlevad väited
7. Apellant on selle alajaotuse raames esitanud kolm nõuet: 1. lõpetada ahistamine, 2. hüvitada füüsiline, mittevaraline ja varaline kahju ja 3. mõista välja kohtukulud.
Esimese kohta on Avaliku Teenistuse Kohus jätnud täielikult otsuse langetamata.
Teise nõude jättis Avaliku Teenistuse Kohus rahuldamata selle väära tõlgendamise tõttu, sest apellant nõudis teatavat hüvitist EIP õigusvastaste toimingute tagajärjel, sõltumata sellest, kuidas need toimingud klassifitseeritaks, kui nende tervikuna käsitlemise nõue rahuldatakse.
Igal juhul ei pea apellant nõuet vastuvõetamatuks seetõttu, et puudub "kahjustav meede", millega oleks võimalik kahju hüvitamise nõue siduda. Seda seetõttu, et tegemist on eraõigusliku töösuhtega ja kõne all on mitte kahjustavad meetmed, vaid asjaolud.
Kolmanda nõude jättis Avaliku Teenistuse Kohus rahuldamata, eeldades vääralt, et apellant ei ole palunud kohtukulude väljamõistmist EIP-lt.
____________