ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
19. september 2012(*)
Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kujutismärk VR – Kaubamärgi pikendamistaotluse puudumine – Kaubamärgi registrist kustutamine pärast registreeringu kehtivuse lõppemisest – Tähtaja ennistamise taotlus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikkel 81
Kohtuasjas T‑267/11,
Video Research USA, Inc., asukoht New York, New York (Ühendriigid), esindaja: barrister B. Brandreth,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: P. Bullock,
kostja,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 8. märtsi 2011. aasta otsuse peale (asi R 1187/2010‑2), mis käsitleb tähtaja ennistamise taotlust,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja D. Gratsias,
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades 24. mail 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 2. augustil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 6. märtsil 2012 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) artikkel 47 sätestab:
„Pikendamine
1. Ühenduse kaubamärgi registreeringu kehtivust pikendatakse kaubamärgiomaniku või tema poolt vahetult volitatud isiku taotlusel, kui lõivud on tasutud.
2. [Ühtlustamisamet] teatab registreeringu kehtivuse lõppemisest ühenduse kaubamärgi omanikule […] piisavalt aegsasti enne kõnealuse kehtivuse lõppemist. [...].
3. Pikendamistaotlus esitatakse kaitse tähtaja lõppemise kuu viimasele päevale eelneva kuue kuu jooksul. Ka lõivud tasutakse nimetatud ajavahemiku jooksul. Kui seda ei ole tehtud, võib taotluse esitada ja lõivud tasuda ka kuue kuu jooksul pärast esimeses lauses nimetatud päeva, tingimusel et selle lisatähtaja jooksul tasutakse lisalõiv.
[...]”
2 Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) (muudetud kujul) eeskirja 30 lõiked 5 ja 6 näevad ette:
„5. Kui pikendamistaotlust ei esitata või kui see esitatakse pärast määruse artikli 47 lõike 3 kolmandas lauses määratud tähtaja möödumist, […] otsustab [ühtlustamisamet], et registreering on kehtivuse kaotanud, ja teavitab sellest vastavalt ühenduse kaubamärgi omanikku […].
6. Kui lõike 5 kohaselt tehtud otsus on jõustunud, kustutab [ühtlustamisamet] märgi registrist. Kustutamine jõustub järgmisel päeval pärast senise registreeringu kehtivuse lõppu.”
3 Määruse nr 207/2009 artikkel 81 sätestab:
„Tähtaja ennistamine
1. Ühenduse kaubamärgi taotleja või omaniku või muu [ühtlustamisametis] menetletava asja osalise puhul, kellel kõikidest asjaolude kohaselt võetud meetmetest hoolimata ei ole olnud võimalik [ühtlustamisameti] määratud tähtajast kinni pidada, võib tema taotluse korral tähtaja ennistada, kui tähtaja möödalaskmine toob käesoleva määruse sätetest tulenevalt vahetult kaasa õiguste või õiguskaitsevahendite kaotamise.”
Vaidluse taust
4 Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) registreeris 12. jaanuaril 2000 hageja Video Research USA, Inc. 26. augustil 1998 esitatud taotluse põhjal ühenduse kaubamärgina järgmise kujutismärgi:
5 Ühtlustamisamet teavitas 28. jaanuaril 2008 määruse nr 40/94 artikli 47 lõike 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 47 lõige 2) ja määruse nr 2868/95 eeskirja 29 alusel kabinetti B., kes on hageja esindaja ühtlustamisametis (edaspidi „kabinet B.”), et asjaomase kaubamärgi kaitse tähtaeg lõpeb 26. augustil 2008 ning et vastav pikendamistaotlus tuleb esitada 1. septembriks 2008. Ühtlustamisamet rõhutas muu seas, et pikendamislõivu tasumisega hilinemise korral pikendatakse lisalõivu tasumise korral seda tähtaega kuni 2. märtsini 2009.
6 Hageja oma registreeringut siiski ei pikendanud.
7 Selle tulemusel teavitas ühtlustamisamet 1. aprillil 2009 hageja esindajat ühenduse kaubamärgi registreeringu kehtivuse lõppemisest ning sellele järgnevast kaubamärgi registrist kustutamisest. Kustutamine jõustus 26. augustil 2008.
8 Hageja esitas 2. juunil 2009 määruse nr 207/2009 artikli 81 tähenduses tähtaja ennistamise taotluse, milles ta selgitas, miks tal ei olnud väidetavalt võimalik registreeringu pikendamise tähtajast kinni pidada. Taotluse toetuseks esitas hageja J. W. kui kabineti B. partneri 2. juunil 2009 vande all antud seletuse.
9 Seletuse kohaselt kasutab kabinet B. toimikute ja pikendamistaotluste haldamise arvutisüsteemi „Inprotech”, mis genereeris ja saatis 1. aprillil, 1. juunil ja 1. juulil 2008 hageja Ameerika esindajale registreeringu pikendamise meeldetuletusi. Seejärel sai kabinet B. 18. augustil 2008 korralduse taotleda registreeringu pikendamist. Teatava erandliku inimliku vea tõttu ei andnud pikendamistaotluste haldur seda korraldust pikendamistaotlusi koostavale töötajale asjaomase korralduse täitmiseks edasi. Lisaks ei genereerinud süsteem „Inprotech” kolm, neli ja viis kuud pärast pikendamistähtaja möödumist tõrke tõttu meeldetuletusi. Nii jäi registreering kahe eri vea tõttu pikendamata, millest üks oli seletamatu inimlik viga ja teine tulenes arvutiprogrammi probleemist.
10 Ühtlustamisameti kaubamärgiosakond jättis 26. aprillil 2010 hageja tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning kinnitas ühenduse kaubamärgi registrist kustutamise.
11 Hageja esitas 25. juunil 2010 kaubamärgiosakonna otsuse peale määruse nr 207/2009 artiklite 58 ja 64 alusel ühtlustamisametile kaebuse.
12 Ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda jättis 8. märtsi 2011. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse rahuldamata. Esiteks leidis ta sisuliselt, et määruse nr 207/2009 artikli 81 lõike 1 sätteid tuleb tõlgendada kitsalt, kuna tähtaja järgimine on avaliku korra küsimus. Teiseks leidis ta, et kui asjaosaline otsustas kasutada volitatud esindajat, laienesid hoolsuskohustuse nõuded asjaomasele volitatud ja selleks õigustatud esindajale. Kolmandaks ei saa hageja osutatud asjaolusid pidada ebatavaliseks või vältimatuks. Esiteks unustas kabineti B. pikendamistaotluste haldur anda administratiivsele töötajale vajaliku korralduse. Teiseks reageeris hageja Ameerika esindaja alles kaheksa kuud hiljem, 13. aprillil 2009, kui ta avastas ühtlustamisameti veebisaidil, et registreeringut ei ole pikendatud. Kolmandaks tugines kabineti B. töökorraldus ühele ainsale süsteemile, käesoleval juhul programmile „Inprotech”. Neljandaks ei võtnud kabinet B. arvesse ühtlustamisameti 28. jaanuari 2008 kirja, milles määrati kindlaks kaks taotluse esitamise ja lõivu tasumise tähtaega. Neljandaks ei ole hageja tõendanud, et ta on võtnud „kõik […] asjaolude kohase[d] meetme[d]”.
Menetlus ja poolte nõuded
13 Hageja palub hagiavalduses Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– saata asi ühtlustamisametile tagasi ning anda korraldus tähtaja ennistamise taotlus rahuldada;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
14 Kohtuistungil loobus hageja oma teisest nõudest.
15 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
16 Hageja esitab oma hagi toetuseks ühe väite, milles osutab määruse nr 207/2009 artikli 81 rikkumisele ja faktiliste asjaolude kaalutlemisel tehtud veale.
17 Hageja väidab, et apellatsioonikoda kohaldas kaubamärgiomaniku või tema esindajate nõutava hoolsuskohustuse hindamisel ekslikke ja liiga rangeid õiguslikke kriteeriume. Lisaks heidab hageja apellatsioonikojale ette ebaõigete faktiliste asjaolude tuvastamist.
18 Määruse nr 207/2009 artikli 81 lõikest 1 tuleneb, et tähtaja ennistamine sõltub kahe tingimuse täitmisest, millest esimene on see, et osaline on olnud vastavate asjaolude kohaselt nõutavalt hoolas, ning teine, et tähtaja möödalaskmine toob vahetult kaasa õiguse või õiguskaitsevahendi kaotamise (Üldkohtu 6. septembri 2006. aasta määrus kohtuasjas T‑366/04: Hensotherm vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Hensel (HENSOTHERM), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 48, ja Üldkohtu 20. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑187/08: Rodd & Gunn Australia vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (koera kujutis), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 28).
19 Sellest sättest tuleneb ka, et hoolsuskohustus lasub ennekõike kaubamärgiomanikul. Kui omanik annab kaubamärgi kehtimise pikendamisega seotud administratiivsed kohustused üle, tuleb tal hea seista selle eest, et valitud isik pakub nimetatud kohustuste nõuetekohase täitmise eeldamiseks vajalikke tagatisi. Peale selle kehtib asjaomaste kohustuste üleandmise tõttu hoolsuskohustus omanikuga samaselt ka valitud isiku suhtes. Kuna viimane tegutseb omaniku nimel ja huvides, siis tuleb tema tegevust pidada omaniku tegevuseks (Üldkohtu 13. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑136/08: Aurelia Finance vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (AURELIA), EKL 2009, lk II‑1361, punktid 14 ja 15, ning eespool viidatud kohtuotsus koera kujutis, punkt 29).
20 Peale selle nõuab määruse nr 207/2009 artikli 81 lõikes 1 nimetatud väljend „kõik asjaolude kohaselt võetud meetmed” kohtupraktika kohaselt sellise tähtaegade järgimise sisekontrolli- ja valvesüsteemi kasutuselevõttu, mis üldiselt välistab nende tähtaegade tahtmatu järgimata jätmise, nagu ühtlustamisameti suunised ette näevad. Sellest tuleneb, et üksnes erandlike ning seega kogemuste põhjal ettenägematute sündmuste korral võib tähtaja ennistamise taotluse rahuldada (eespool viidatud kohtuotsus AURELIA, punkt 26).
21 Käesoleval juhul on hageja, asjaomase kaubamärgi omanik, valinud kaubamärgi haldamisega seoses teda esindama teatava Ameerika esindaja, kes omakorda volitas kaubamärgiregistreeringu pikendamisega seotud administratiivsete ülesannete täitmise edasi kabinetile B. Neil asjaoludel laienes eespool punktides 18–20 osutatud kohtupraktikas täpsustatud hoolsuskohustuse nõue nii hagejale kui ka tema Ameerika esindajale ja kabinetile B.
22 Apellatsioonikoda on tuginenud mitmele asjaolule, mille tõttu tähtaeg jäeti ennistamata. Kõigepealt tuleb uurida, kas apellatsioonikoda tegi nõuetekohaselt kindlaks, et kabinet B. rikkus hoolsuskohustust.
23 Esiteks tuleb uurida kabineti B. pikendamistaotluste halduri inimlikku viga, mis seisnes selles, et ta unustas anda pärast seda, kui oli saanud Ameerika esindajalt pikendamistaotluse esitamise palve, pikendamistaotlusi koostavale töötajale vastava korralduse.
24 Selles osas on Üldkohus otsustanud, et pikendamistaotluste tehnilisel haldamisel tekkivaid inimlikke vigu ei saa pidada erandlikeks või ettenägematuteks sündmusteks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus AURELIA, punkt 28). Seega leidis apellatsioonikoda õigesti, et kabineti B. pikendamistaotluste halduri viga vastab kabinetilt B. nõutava hoolsuskohustuse rikkumisele.
25 Teiseks tuleb uurida seda, et automaatsed elektronkirjad jäid pikendamistaotluste haldurile kolm, neli ja viis kuud pärast asjaomase tähtaja möödumist süsteemi „Inprotech” tõrke tõttu saatmata.
26 Selles osas on Üldkohus otsustanud, et juhul, kui kaubamärkide pikendamise kohustus on antud üle spetsialiseerunud ettevõtjale, kes kasutab elektroonilist tähtaegade meeldetuletussüsteemi, näeb asjakohaselt nõutav hoolsuskohustus ette seda, et kõnealune süsteem võimaldab tuvastada ja parandada asjaomase arvutisüsteemi talitluses ettenähtavad vead (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus AURELIA, punkt 27). Andmelaostus või andmete kadumaminek, millele hageja viitab, on ettenähtav viga, mille esinemise risk on kõigis arvutisüsteemides vältimatu. Nii kujutab arvutisüsteemi võimaliku tõrke tagajärgede kõrvaldamata jätmine, näiteks paralleelse meeldetuletussüsteemi või korrapäraste kontrollide kujul endast samuti kabinetil B. lasuva hoolsuskohustuse rikkumist.
27 Hageja argument, mis puudutab muid äriühingu C. arendatud tarkvara tõrkeid, ei oma tähtsust. Märkimisväärne on see, et kabineti B. kasutatav arvutisüsteem ei võimalda avastada ja parandada selle töös ettenähtavaid vigu, mille tulemusel ei ole kabinet B. oma hoolsuskohustust täitnud.
28 Kolmandaks väidab hageja, et apellatsioonikoda tegi faktiliste asjaolude kaalutlemisel vea, kui ta nentis vaidlustatud otsuse punktis 26, et tema esindaja kabinet B. „ei [ole] arvestanud [ühtlustamisameti] 28. jaanuari 2008 kirjaga, milles määrati kindlaks kaks taotluse esitamise ja lõivu tasumise tähtaega” ning et „[k]ui need olulised tähtajad oleksid olnud hageja arvutisüsteemi sisestatud, […] oleks pikendamistaotluste halduri tegematajätmine tulnud ilmsiks ka juhul, kui pikendamise meeldetuletusi genereerivas arvutisüsteemis esines andmelaostust”.
29 Isegi kui eeldada, et hageja see argument omab tema esindaja kabineti B. vastutuse hindamise seisukohalt tähtsust, tuleb nentida, et hageja täpsustas Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates, et süsteemi „Inprotech” automaatsed meeldetuletused genereeriti asjaomase kaubamärgi registreerimisel 29. veebruaril 2000 andmebaasi sisestatud andmete põhjal. Peale selle ei ilmne dokumendist „Renewals department procedures” (pikendamisosakonna menetlused), mis täpsustab kabineti B. siseseid menetlusi, ühtki andmesisestust pärast määruse nr 207/2009 artikli 47 lõike 2 ja määruse nr 2868/95 eeskirja 29 alusel saadetud ühtlustamisameti meeldetuletuse kättesaamist.
30 Seega ei ole hageja esitanud ühtki tõendit, mis võiks seada vaidlustatud otsuse punktis 26 esitatud väite kahtluse alla, nii et see argument tuleb tagasi lükata.
31 Neljandaks väitis hageja kohtuistungil, et mõistlikult ei saa ette näha, et sama kaubamärgi pikendamise käigus tuleb ette nii kogenud töötaja viga kui ka arvutisüsteemi andmelaostus. Seetõttu on tegemist ettenägematu mitmeosalise sündmusega.
32 Selles osas tuleb märkida, et käesoleval juhul võis inimlik viga omada kaubamärgi pikendamata jätmisel tähtsust seetõttu, et süsteemi „Inprotech” tõrge leidis aset pärast 1. aprilli, 1. juuni ja 1. juuli 2008 meeldetuletuste genereerimist, millele hageja Ameerika esindaja reageeris, andes korralduse kaubamärki pikendada. Kõnealune inimlik viga ei leidnud aset hageja arvutisüsteemi kontrolli‑ või valvemehhanismi rakendumisel, mis oleks olnud sisse seatud dubleerimise eesmärgil, et avastada arvutisüsteemi tõrkeid või andmekadusid ja sellega kaasnevaid tagajärgi ära hoida. Nagu eespool punktis 26 märgitud, võib sellise mehhanismi puudumine iseenesest kujutada endast kaubamärgiomaniku või tema esindaja hoolsuskohustuse rikkumist, kui selle tulemusel kaubamärk lõplikult kustutatakse.
33 Nii tuleb kinnitada apellatsioonikoja järeldust, et hageja ei ole tõendanud asjaolu, et kabinet B. on tähtaja ennistamiseks võtnud kõik asjaolude kohased meetmed, nagu seda nõuab määruse nr 207/2009 artikli 81 lõige 1.
34 Hageja muud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.
35 Esiteks, mis puutub vaidlustatud otsuses kasutatud sõnu Euroopa Kohtu praktika kohta seoses vääramatu jõu olemasolu tuvastamisega, siis piisab, kui märkida, et nagu eespool punktides 23–26 esitatud põhjendustest tuleneb, on apellatsioonikoda õiguslikult piisavalt tuvastanud, et kabinet B. ei täitnud nõutavat hoolsuskohustust. Seetõttu on ainetud hageja argumendid, mis käsitlevad apellatsioonikoja põhjenduse abstraktseid tõlgendavaid lõike. Igal juhul leidis apellatsioonikoda õigesti, et määruse nr 207/2009 artikli 81 lõike 1 kohaldamise tingimusi tuleb tõlgendada kitsalt. Tähtaegade järgimine on tõesti avaliku korra küsimus ning registreeringu pikendamise tähtaja ennistamine pärast selle kustutamist võib kahjustada õiguskindlust.
36 Teiseks väidab hageja, et ühtlustamisameti kaubamärgiosakonna otsus nõuab erialaasjatundjast esindajalt õigusvastaselt sellist hoolsuskohustust, mis ületab üldiselt nõutavat hoolsuskohustust.
37 Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikele 1 on Üldkohtule esitatud kaebuse ese käsitleda apellatsioonikodade otsuseid. Vaidlustatud otsusest ei tulene, et apellatsioonikoda oleks nõustunud kaubamärgiosakonna otsuses esitatud seisukohaga. Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 15 hoopis, et „[k]ui osaline […] otsustab kasutada volitatud esindajat, siis laienevad hoolsuskohustuse nõuded […] asjaomasele volitatud ja selleks õigustatud esindajale”, ega eristanud seega kaubamärgiomanikult nõutavat hoolsuse taset tema esindajalt nõutava hoolsuse tasemest. Kuna apellatsioonikoda tuvastas igal juhul õiguslikult piisavalt, et kabinet B. ei täitnud nõutavat hoolsuskohustust, siis tuleb hageja see argument tagasi lükata kui ainetu (vt eespool punkt 35).
38 Kolmandaks kritiseerib hageja vaidlustatud otsuse punktis 24 esitatud väidet, mille kohaselt oleks tema Ameerika esindaja „pidanud reageerima [pikendustaotluse puudumisele] enne” 13. aprilli 2009. Hageja väidab, et valides kaubamärgiõigusele spetsialiseerunud tuntud ja kogemustega advokaadibüroo kabineti B. ja teavitades viimase pikendamistaotluste haldurit oma soovist kaubamärki pikendada, oli ta nõutavat hoolsuskohustust täitnud.
39 Selles osas piisab, kui märkida, et vaidlustatud otsus põhineb peamiselt kabineti B. hoolsuskohustuse rikkumisel, nagu vaidlustatud otsuse punktist 29 tuleneb. Vastab tõele, et kabinetile B. piisavalt aegsasti esitatud hageja või tema Ameerika esindaja uus pikendamistaotlus või meeldetuletus oleks kaotanud viimase tehtud vead ning takistanud seega kaubamärgi lõplikku kustutamist.
40 Samas tuleb meenutada, et kuna vastavalt eespool punktis 19 osutatud kohtupraktikale tegutsevad kaubamärgiomaniku esindajad tema nimel ja huvides, siis tuleb nende tegevust pidada omaniku tegevuseks. Samuti tuleb analoogiliselt Üldkohtu järeldustega seoses tollimaksu vähendamisega märkida, et arvesse tuleb võtta esindaja nagu ka huvitatud isiku hooletust (Üldkohtu 30. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑382/04: Heuschen & Schrouff Oriëntal Foods vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 94). Sellest tuleneb, et hageja, tema Ameerika esindaja ja kabinet B. kui hageja esindaja ühtlustamisametis osalevad ühtlustamisameti menetluses menetluslikult ühe ja sama isikuna ning esindajate hoolsuskohustuse rikkumist tuleb menetluslikult käsitada kaubamärgiomaniku rikkumisena. Sellest tulenevalt on küsimus, kas hageja või ta Ameerika esindaja on olnud piisavalt hoolsad, asjakohane vaid osas, mis puudutab nende lepingulisi suhteid kabinetiga B. ja vastutuse tuvastamist hagejale võimalike kahjude tekkimise eest, kuid see küsimus ei mõjuta hageja õiguslikku olukorda suhetes ühtlustamisametiga.
41 Kuna kabineti B. hoolsuskohustuse rikkumine tõi vahetult kaasa pikendamata jätmise, siis ei ole küsimus, kas hageja või tema Ameerika esindaja on kabineti B. vigade kaotamisel nõutavat hoolsuskohustust täitnud, vaidlustatud otsuse õiguspärasust puudutavas osas asjakohane, mistõttu hageja sellekohased argumendid tuleb tagasi lükata kui ainetud.
42 Kuna apellatsioonikoda leidis seega õigesti, et tähtaega ei tule ennistada, tuleb hageja ainus väide tagasi lükata ning sellest tulenevalt hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
43 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb ühtlustamisameti kohtukulud vastavalt viimase nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Video Research USA, Inc‑ilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. septembril 2012 Luxembourgis.
Allkirjad