ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

8. november 2012

Kohtuasi T‑268/11 P

Euroopa Komisjon

versus

Guido Strack

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Puhkus – Haiguspuhkus –Komisjoni sellise otsuse tühistamine esimeses kohtuastmes, millega keelduti üle kandmast asjaomase isiku poolt kasutamata jäänud põhipuhkuse päevi – Personalieeskirjade V lisa artikkel 4 – Personalieeskirjade artikli 1e lõige 2 – Direktiiv 2003/88/EÜ – Põhjendatud apellatsioonkaebus – Pooleliolev kohtuvaidlus – Hagi rahuldamata jätmine

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 15. märtsi 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑120/07: Strack vs. komisjon selle kohtuotsuse osalise tühistamise nõudes.

Otsus:      Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 15. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑120/07: Strack vs. komisjon. Jätta Guido Stracki poolt Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi kohtuasjas F‑120/07 rahuldamata. Jätta Guido Stracki ja Euroopa Komisjoni poolt nii Avaliku Teenistuse Kohtus kui ka käesolevas kohtuastmes kantud kohtukulud nende endi kanda.

Kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Väited – Kohtu omal algatusel tõstatud väide – Vaidlustatud akti sisulist õiguspärasust puudutav väide – Asutamislepingu rakendusnormi rikkumist puudutav väide – Väljaarvamine

(ELTL artikkel 263)

2.      Institutsioonide aktid – Direktiivid – Ühenduse institutsioonidele kohustuste otsene kehtestamine nende suhetes oma töötajatega – Välistamine – Tuginemise võimalikkus – Ulatus

(ELTL artikkel 288; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88)

3.      Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tööaja korraldus – Õigus tasulisele põhipuhkusele – Eriti oluline liidu sotsiaalõiguse põhimõte

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 31 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artikli 7 lõige 1)

4.      Ametnikud – Puhkus – Põhipuhkus – Kõigi kasutamata puhkusepäevade ülekandmine järgmisesse aastasse – Tingimused – Personalieeskirjade V lisa artikli 4 kooskõla direktiivi 2003/88 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõikega 1 – Õiguse tasulisele põhipuhkusele äravõtmine – Puudumine

(Personalieeskirjad, V lisa artikli 4 esimene lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artikli 7 lõige 1)

5.      Ametnikud – Ohutuse ja tervise kaitse – Personalieeskirjade artikli 1e lõige 2 – Tõlgendamine – Tõlgendamine kooskõlas direktiivi 2003/88 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikliga 7 – Puudumine – Erinev eesmärk

(ELTL artikkel 336; personalieeskirjad, artikli 1e lõige 2; V lisa artikli 4 esimene lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artikli 7 lõige 1)

6.      Liidu õigus – Tõlgendamine – Mitmekeelsed õigusaktid – Ühetaoline tõlgendamine – Erinevate keeleversioonide arvessevõtmine

7.      Ametnikud – Puhkus – Põhipuhkus – Teenistuse lõpetamine – Hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest – Määramise tingimus – Teenistuse vajadustest sõltuvatel põhjustel ärakasutamata põhipuhkus – Teenistuse vajadused – Mõiste – Teenistuskohustuste mittetäitmine haiguspuhkuse tõttu – Väljaarvamine

(Personalieeskirjad, artikkel 59; V lisa artikli 4 esimene ja teine lõik)

8.      Ametnike hagid – Kahju hüvitamise nõue – Kohtueelne menetlus – Menetluse erinev käik isikut kahjustava meetme olemasolu või selle puudumise korral

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 24)

Viited:

Euroopa Kohus: 2. aprill 1998, kohtuasi C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s Prantsusmaa (EKL 1998, lk I‑1719, punkt 67); 2. detsember 2009, kohtuasi C‑89/08 P: komisjon vs. Iirimaa jt (EKL 2009, lk I‑11245, punkt 40).

Üldkohus: 6. mai 2010, kohtuasi T‑100/08 P: Kerelov vs. komisjon (punkt 13).

2.      Direktiivide adressaatideks on liikmesriigid, mitte liidu institutsioonid. Järelikult ei saa direktiivi 2003/88 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta sätteid pidada sellisteks, mis kehtestavad iseenesest institutsioonidele kohustusi nende suhetes oma töötajatega. Sellest tuleneb, et nimetatud direktiivi sätted kui sellised ei saa olla komisjoni kohustuste allikas otsustuspädevuse rakendamisel tema töötajate suhete reguleerimisel ning seda enam olla alus personalieeskirjade õiguspärasuse vaidlustamisele.

Siiski ei välista asjaolu, et direktiiv iseenesest ei ole institutsioonidele siduv ja et sellele ei saa personalieeskirjade sätte õiguspärasuse vaidlustamisel tugineda, seda, et nimetatud direktiivis kehtestatud normidele või põhimõtetele saab tugineda nende institutsioonide vastu, kui ilmneb, et need põhimõtted on institutsioonidele otseselt siduvate asutamislepingu alusnormide ja üldpõhimõtete konkreetne väljendus.

Samuti võib direktiiv olla institutsioonile siduv ka juhul, kui see institutsioon kavatses oma korraldusliku autonoomia alusel ja personalieeskirjade piires täita konkreetset kohustust, mis on ära toodud direktiivis, või samuti sellisel juhul, kui üldkohaldatavas siseaktis endas on sõnaselgelt viidatud meedetele, mida liidu seadusandja on aluslepingute kohaldamiseks võtnud.

Lõpuks peavad institutsioonid vastavalt neil lasuva lojaalsuskohustusele võtma tööandjana käitudes arvesse liidu tasemel vastu võetud õigusnorme, mis muu hulgas kehtestavad miinimumnõuded, mille eesmärk on parandada töötajate elamis- ja töötingimusi liikmesriikides õigusaktide ja tavade ühtlustamise kaudu.

(vt punktid 40‑44)

Viited:

Euroopa Kohus: 9. september 2003, kohtuasi C‑25/02: Rinke (EKL 2003, lk I‑8349, punktid 25−28).

Üldkohus: 21. september 2011, kohtuasi T‑325/09 P: Adjemian jt vs. komisjon (EKL 2011, lk II‑6515, punktid 51 ja 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. aprill 2009, kohtuasi F‑65/07: Aayhan jt vs. parlament (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑1054 ja II‑A‑1‑567, punktid 113, 116, 118 ja 119); 4. juuni 2009, liidetud kohtuasjad F‑134/07 ja F‑8/08: Adjemian jt vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑149 ja II‑A‑1‑841, punkt 86).

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 46‑48)

Viited:

Euroopa Kohus: 22. november 2011, kohtuasi C‑214/10: KHS (EKL 2011, lk I‑11757, punkt 37); 24. jaanuar 2012, kohtuasi C‑282/10: Dominguez (punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika); 3. mai 2012, kohtuasi C‑337/10: Neidel (punkt 40); 21. juuni 2012, kohtuasi C‑78/11: ANGED (punktid 17 ja 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Isegi kui eeldada, et õigust põhipuhkusele võib pidada õiguse üldpõhimõtteks, mis on institutsioonidele otseselt siduv nende suhetes töötajatega ning mille alusel võiks hinnata nende aktide õiguspärasust, ei saa igal juhul asuda seisukohale, et personalieeskirjade V lisa artikliga 4 võeti ametnikelt selle õiguse kasutamise võimalus.

Nimelt piirdub see artikkel kasutamata põhipuhkuse päevade ülekandmise ja hüvitamise üksikasjalike eeskirjade määratlemisega, lubades kasutamata põhipuhkuse 12 päeva automaatse ülekandmise järgmisesse aastasse ning nähes ette võimaluse seda piiri ületavate päevade ülekandmise, kui põhipuhkuse päevad on kasutamata teenistusest sõltuvatel põhjustel. Nii ei saa asuda seisukohale, et personalieeskirjade V lisa artikkel 4 seab õiguse põhipuhkusele andmise või kasutamise sõltuvusse tingimusest, mis muudab selle õiguse sisutühjaks, või et see on vastuolus direktiivi 2003/88 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõike 1 ülesehituse või eesmärgiga. Pealegi näib nõue, et kasutamata põhipuhkuse ülekandmisele ja hüvitamisele seatakse teatud tingimused, olevat põhjendatud nii vajadusega vältida kasutamata puhkuse piiramatut kuhjumist kui ka liidu finantshuvide kaitsega.

Samamoodi ei saa väita, et institutsioonid ei võtnud asjakohaste personalieeskirjade normide väljatöötamisel arvesse liidu tasemel vastu võetud selliseid sätteid nagu direktiivi 2003/88 artikli 7 miinimumnõudeid, mis on liikmesriikidele kohaldatavad, kuna personalieeskirjade V lisa artikli 4 sõnastusest ei nähtu kuidagi, et see ei ole nende nõuetega kooskõlas.

(vt punktid 49–51)

5.      Personalieeskirjade artikli 1e lõike 2 sõnastusest tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et see artikkel vastab olukorrale, mille kohaselt institutsioonid soovisid rakendada direktiivis 2003/88 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta sätestatud konkreetset kohustust selle lisamisega personalieeskirjadesse, või et selles artiklis asutamislepingute kohaselt tervishoiu‑ ja ohutusnormide valdkondades vastuvõetud meetmete alusel kohaldatavatele miinimumnõuetele osutamine viitab kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikele 1, kuna viimati nimetatud sätte eesmärk on personalieeskirjade artikli 1e eesmärgist erinev.

Nimelt viitab personalieeskirjade artikkel 1e, mis kuulub personalieeskirjade I jaotise üldsätete hulka, töötavate ametnike töötingimuste kooskõlale „vastavate tervishoiu‑ ja ohutusnormidega”, mis näib viitavat töötervishoiu ja ‑ohutuse minimaalsetele tehnilistele normidele, mida teised personalieeskirjade sätted ei reguleeri, mitte minimaalsetele ohutus‑ ja tervishoiunõuetele üldiselt, mis hõlmavad ka direktiivis 2003/88 sätestatud tööaja korralduse minimaalseid nõudeid ja eelkõige põhipuhkust. Nimelt läheks personalieeskirjade artikli 1e lõike 2 nii lai tõlgendus vastuollu liidu seadusandja autonoomiaga avaliku teenistuse valdkonnas, mis on sätestatud ELTL artiklis 336.

Lisaks sisaldavad personalieeskirjad erisätteid tööaja korralduse ja puhkuste kohta IV jaotises ja V lisas. Kasutamata põhipuhkuse päevade ülekandmise kohta järgmisesse aastasse või nende hüvitamise kohta reguleerib konkreetselt personalieeskirjade V lisa artikkel 4. Kuna see säte kehtestab selge ja täpse reegli, millega piiratakse põhipuhkuse ülekandmise ja hüvitamise õigust vastavalt kasutamata puhkusepäevadele, siis ei saa kohaldada direktiivi 2003/88 sätteid, võttes aluseks personalieeskirjade muu sätte nagu artikli 1e kui üldkohaldatava reegli, mis võimaldab teha erandeid personalieeskirjade selle valdkonna erisätetest. See viiks personalieeskirjade contra legem tõlgendamiseni.

(vt punktid 52‑54)

6.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 58)

Viide:

Üldkohus: 13 september 2011, kohtuasi T‑62/10 P: Zangerl-Posselt vs. komisjon (punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

7.      Personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimesest lõigust tuleneb, et vaid siis, kui ametnik ei ole saanud teenistuse vajadustest sõltuvatel põhjustel kasutada oma põhipuhkust ära enne asjaomase kalendriaasta lõppu, võib järgmisse aastasse ülekantavate puhkusepäevade arv ületada 12 kalendripäeva. Samuti tagab personalieeskirjade V lisa artikli 4 teine lõik teenistusest lahkunud ametnikule selles sättes ette nähtud hüvitise saamise vaid ulatuses, milles ta ei ole kasutanud oma põhipuhkust ära teenistuse vajadustest sõltuvatel põhjustel.

Personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimeses lõigus kasutatud mõistet „teenistusest sõltuvad põhjused” tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ametialast tegevust, mis takistab ametnikul tema tööga seonduvate kohustuste tõttu kasutamast põhipuhkust, millele tal on õigus. Personalieeskirjade artikli 59 lõike 1 esimesest lõigust tuleneb, et ametnikul on õigus saada haiguspuhkust vaid siis, kui ta esitab „tõendi oma võimetuse kohta täita oma kohustusi”. Sellest tuleneb, et kui ametnik on haiguspuhkusel, siis juba määratlusest tulenevalt on ta vabastatud oma kohustuste täitmisest ega ole seega teenistuses personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimese lõigu tähenduses.

Personalieeskirjade V lisa artiklis 4 viidatud teenistusest sõltuvad põhjused vastavad põhjustele, mis takistavad ametnikul puhkust kasutada, kuna ta peab jääma tööle, et täita selle institutsiooni, kus ta töötab, nõutud tööülesandeid. Need vajadused võivad olla ühekordsed või püsivad, kuid need peavad tingimata olema seotud tegevusega institutsiooni teenistuses. Seevastu haiguspuhkus on kehtiv põhjus ametniku puudumiseks. Võttes arvesse tema tervislikku seisundit, ei pea ametnik enam institutsiooni heaks töötama. Seega ei saa mõistet „teenistusest sõltuvad põhjused” tõlgendada nii, et see hõlmab haiguspuhkuse tõttu puudumist ning seda isegi pikaajalise haiguse korral. Haiguspuhkusel olevat ametnikku ei saa pidada institutsiooni teenistuses töötavaks, sest ta on just nimelt töötamisest vabastatud.

Sellest tuleneb, et õigus kanda põhipuhkust üle 12 päeva piirist peab tingimata tulenema ametniku teenistusest sõltuvast takistusest ning seda õigust ei saa anda siis, kui neid puhkusepäevi ei saadud kasutada asjaomase ametniku haiguse tõttu, isegi kui on see haigus on tunnistatud kutsehaiguseks.

(vt punktid 64‑67)

Viited:

Üldkohus: 9. juuni 2005, kohtuasi T‑80/04: Castets vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑161 ja II‑729, punktid 28, 29 ja 33); 26. märts 2007, kohtuasi T‑368/04: Verheyden vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑93 ja II‑A‑2‑665, punktid 61–63 ja seal viidatud kohtupraktika).

8.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 70 ja 72)

Viited:

Üldkohus: 5. detsember 2006, kohtuasi T‑416/03: Angelidis vs. parlament (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑317 ja II‑A‑2‑1607, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).

Avaliku Teenistuse Kohus: 2. mai 2007, kohtuasi F‑23/05: Giraudy vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑121 ja II‑A‑1‑657, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).