EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU (täiskogu) OTSUS
26. oktoober 2006(*)
Ajutine teenistuja – Tähtajatu tööleping – Teenistusest vabastamine – Ebapädevus – Põhjendamiskohustus – Ilmne hindamisviga
Kohtuasjas F‑1/05,
mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,
Pia Landgren, Euroopa Koolitusfondi endine ajutine teenistuja, elukoht Torino (Itaalia), keda esindas advokaat M.-A. Lucas,
hageja,
versus
Euroopa Koolitusfond (EKF), keda esindas direktor M. Dunbar, keda abistas advokaat G. Vandersanden,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu),
koosseisus: esimees P. Mahoney, kodade esimehed H. Kreppel ja S. Van Raepenbusch (ettekandja), kohtunikud I. Boruta, H. Kanninen, H. Tagaras ja S. Gervasoni,
kohtusekretär: ametnik S. Boni,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. juuli 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kantseleisse 28. aprillil 2005 faksiga saadetud hagiavalduses (originaal esitati sama aasta 2. mail) palub P. Landgren tühistada Euroopa Koolitusfondi (EKF) 25. juuni 2004. aasta otsus lõpetada tema kui ajutise teenistuja tähtajatu tööleping (edaspidi „vallandamisotsus”).
Õiguslik raamistik
2 Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused”) artikli 11 esimese lõigu kohaselt on Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artiklite 11–26 sätted ametnike õiguste ja kohustuste kohta kohaldatavad analoogia alusel.
3 Personalieeskirjade artikli 25 teine lõik näeb ette:
„Igast käesolevate personalieeskirjade kohaselt tehtud konkreetsest otsusest teatatakse kohe kirjalikult asjaomasele töötajale. Igas ametniku kahjuks tehtud otsuses peab sisalduma põhjendus.”
4 Peale selle sätestab teenistustingimuste artikkel 47:
„Ajutise töötaja töösuhe lõpeb surma korral ning alljärgnevatel juhtudel:
[…]
c) kui leping on tähtajatu:
i) lepingus määratud etteteatamistähtaja lõppemisel; etteteatamistähtaeg on vähemalt üks kuu iga täitunud teenistusaasta kohta ning kõige vähem kolm kuud ja kõige rohkem kümme kuud. Etteteatamistähtaeg ei tohi alata sünnituspuhkuse või haiguspuhkuse ajal, kui haiguspuhkus ei ületa kolme kuud. Lisaks peatatakse etteteatamistähtaeg sünnitus- või haiguspuhkuse ajaks, võttes arvesse eespool nimetatud piire;
[…]”
5 3. jaanuaril 1995 hageja ja kostja vahel sõlmitud ajutise teenistuja lepingu – mida muudeti 18. juuli 2000. aasta lisaga lepingu tähtajatult pikendamise kohta – artikli 5 punkt b sätestab:
„This contract may be terminated by the institution or by the staff member for any of the reasons specified in articles 47 to 50 of the CEOS, subject to the conditions laid down in those articles.
For the purposes of Article 47 § 2.a of the CEOS, should the employee decide to resign, the employee shall give a minimum of three months notice. In derogation from the Article 47 § 2.a of the CEOS, should the Foundation decide to terminate the contract, the Foundation shall give the employee a minimum of six months notice.”
(Institutsioon või teenistuja võib selle lepingu lõpetada kõikidel teenistustingimuste artiklites 47–50 täpsustatud põhjustel ja nendes artiklites sätestatud tingimustel.
Teenistustingimuste artikli 47 lõike 2 punkti a kohaselt peab teenistuja, kui ta otsustab ametist lahkuda, sellest vähemalt kolm kuud ette teatama. Erandina artikli 47 lõike 2 punktist a peab koolitusfond, kui ta otsustab lepingu lõpetada, sellest töötajale vähemalt kuus kuud ette teatama.)
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
6 EKF võttis 3. jaanuaril 1995 P. Landgreni, kes on sündinud 21. juunil 1947, tööle kolmeks aastaks alates 1. jaanuarist 1995 C-kategooria ajutise teenistujana. Ta määrati ajutiselt palgaastme C 3 esimesse järku, seejärel tema töölepingu 1. juuli 1996. aasta lisaga palgaastme C 1 teise järku.
7 Tema töölepingut pikendati 24. oktoobril 1997 uuesti kolmeks aastaks ning seejärel 18. juulil 2000 tähtajatult.
8 Üldiselt töötas P. Landgren 1995. aasta jaanuarist 2001. aasta detsembrini samal ajal haldusabina, kes täitis personalitoimikute ja konkreetsemalt töölevõtmismenetluste, lähetuste ja puhkustega seonduvaid ülesandeid ning ühe või mitme isiku sekretärikohuseid.
9 Tema kohta 10. mail 1995 koostatud katseaja aruandes on järgmised hinnangud:
– „Oma ülesannetega toimetuleku” kohta: „hea”, rubriigis „Arusaamine, kohanemisvõime, otsustusvõime” on siiski hindeks „puudulik”, mida põhjendatakse täpsuse, üksikasjades hoolikuse ja tähelepanu puudumisega;
– „Töö tulemuslikkuse” kohta: „hea”, mille rubriigis „Tööülesannete täitmise kiirus” on samuti hindeks „puudulik”, mida põhjendatakse mõne hilinemisega, eelkõige töötajate lepingute koostamisel;
– „Käitumine teenistuses” kohta: „väga hea”.
10 13. mail 1997 P. Landgreni töö kohta ajavahemikul 1995–1997 koostatud esimene hindamisaruanne on üldkokkuvõttes positiivne. Kuue palli süsteemis 1–6 „suurepärasest” „täiesti negatiivseni” sai hageja kokku hinde „3”, mis vastab hinnangule „rahuldav”. Konkreetsemalt sai ta rubriikides „Pädevus” ja „Käitumine teenistuses” hinde „hea” ning rubriigis „Tõhusus” hinde „mitterahuldav”. Selle põhjuseks tuuakse taas tähelepanu ja kiiruse puudumine ülesannete täitmisel. Rõhutades üldjoontes positiivset hinnangut, palutakse tal siiski üles näidata rohkem täpsust ja parandada oma „suhtumist”.
11 Teises, 17. juunil 1998 koostatud hindamisaruandes ajavahemiku 1997–1998 kohta antakse talle kokkuvõttes kõrgem hinne ehk „2”, mis vastab hinnangule „hea”. Hindaja täheldab oma üldises märkuses selget paremust hageja tulemustes, märkides rubriigis „Tõhusus” siiski, et võiks veel teha edusamme.
12 17. jaanuaril 2000 koostatud kolmas hindamisaruanne ajavahemiku 1999–2000 kohta kinnitab üldist hinnet „2” ja selles ei märgita ühtegi puudust, kuna kõikides rubriikides on hinne samuti „hea”. Hagejal palutakse siiski parandada oma time management’i (tööaja korraldust). Seevastu rõhutatakse tema head EKF-i sisekorra ja töökorra tundmist.
13 Neljandas hindamisaruandes, mis koostati 29. märtsil 2001 ajavahemiku 2000–2001 kohta, antakse hagejale kokkuvõttes madalam hinne, see on „3”. Märkides küll ära hageja head suhtlemisoskust, taktitunnet, viisakust, suuri teadmisi EKF‑ist, paindlikkust ja lojaalsust ülemustele, tuuakse aruandes välja puudusi arvutioskuses ja rubriigis „Analüüsi- ja otsustusvõime”, nõutakse, et ta ei teeks liiga ennatlikke järeldusi, eelkõige kui ta ei ole toimikutega täielikult tutvunud, isegi kui mööndakse, et ta esitab õigeid ettepanekuid. Lõpuks soovitatakse tal minna koolitusele koosolekuprotokolli jaoks märkmete tegemist õppima.
14 2002. aasta jaanuarist 2003. aasta jaanuari lõpuni töötas hageja EKF‑i juhatuse alluvuses, kus ta täitis sekretäri ja spetsiaalselt juhatuse liikmete lähetuste ja puhkustega tegeleva haldusabi ülesandeid.
15 EKF‑i asedirektor U. Hillenkamp koostas 9. juulil 2002 vahehindamisaruande, milles ta järeldas, et P. Landgren ei vasta piisavalt oma ametiülesannete nõuetele. See järeldus põhines lähetuste ettevalmistamises ja päevakavades täheldatud puudustel, mida seostati organiseerimis- ja järelevalvevõime puudumise, piiratud arvutikasutusoskuse ja puudulike tööoskustega ning EKF‑i ülesannete ja organisatsioonilise struktuuri puuduliku tundmisega. Selles aruandes rõhutati siiski P. Landgreni positiivset hoiakut ja püüdlusi oma paljusid ülesandeid täita.
16 2002. aasta lõpus koostasid kaks asedirektorit, U. Hillenkamp ja L. Pescia, hindajate (Reporting officers) ülesannetes sama aasta jaanuaris jõustunud uue tulemuslikkuse hindamise süsteemi järgi hindamisaruande projekti P. Landgreni töö kohta aastal 2002.
17 U. Hillenkamp kinnitas oma 9. juuli 2002. aasta hinnangut, märkides usaldusväärsuse puudumist ja tõsiseid puudusi ametiülesannete peaaegu kõikides aspektides, kuigi ta rõhutas hageja püüdlusi oma ülesannetega toime tulla. Ta kinnitas, et on kaotanud usu hageja teenuste kvaliteeti ja järeldas kokkuvõttes, et hageja ei saa enam oma ülesannetes jätkata.
18 L. Pescia hinnang ei olnud nii karm, sest ta leidis, et P. Landgren täitis oma konkreetseid ülesandeid enamikul juhtudel rahuldavalt või mõnda neist koguni hästi, aga oma üldhinnangus tõi ta siiski välja mõned hilinemised ja tähelepanematusest tulenevad vead ülesannete täitmises, mis olid tema hinnangul osaliselt seletatavad liigse töökoormusega.
19 P. Landgren küll vaidlustas oma kommentaarides selle hindamisaruande mõnda U. Hillenkampi kriitika konkreetset punkti, kuid tunnistas ennast õigustades, et tema ametikoht käib tal üle jõu. Ta juhtis ühtlasi juhatuse tähelepanu asjaolule, et tema raskused võivad olla seletatavad tervislikust seisundist tingitud ajutise mälupuudega, ning väga ränkadele tagajärgedele, mida tooks talle töökoha kaotamine, arvestades tema majanduslikku ja perekondlikku olukorda ning vanust. Seega palus ta, et kaalutaks võimalust anda talle teine, vähem nõudlik töö samas juhatuses või teistes teenistustes.
20 Seda hindamisaruannet ei kinnitatudki lõplikult ega lisatud seega hageja isiklikku toimikusse.
21 1. veebruaril 2003 määrati hageja tähtajatult EKF‑i „Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia” osakonda (edaspidi „IEKA”) osalise tööajaga ametikohale, täitma osakonnajuhataja S. Stefani, osakonna asejuhataja S. Taurelli ja EKF‑i koordinaatori sekretäri ülesandeid. Osalise tööajaga töökoha taotlus, mille direktor rahuldas, pidi hõlmama ajavahemikku 1. veebruar 2003 – 31. detsember 2004 ja selle põhjenduseks toodi „preparation for retirement (as 55 years of age)” (55 aasta vanuses töötaja pensionilemineku ettevalmistus).
22 Hageja kohta 18. märtsil 2004 koostatud 2003. aasta hindamisaruanne on soodne. See aruanne sisaldab järgmiseid lõike:
„Pia has achieved her key objectives set for 2003. An assessment of the related key indicators shows that she has been able to perform her tasks effectively and efficiently with respect of deadlines.
Pia has shown capacity to concentrate on her work even while having to deal with several issues at the same time. She has made a substantial effort to improve her memory.
Pia has improved her IT skills.
Pia maintains good, friendly but respectful relations with peers and fellow colleagues.”
(Pia on saavutanud talle 2003. aastaks seatud põhieesmärgid. Vastavate põhinäitajate hinnang näitab, et ta on võimeline täitma oma ülesandeid efektiivselt ja tõhusalt õigeks tähtajaks.
Pia on näidanud võimet keskenduda oma tööle, tegeledes samal ajal paljude küsimustega. Ta on teinud olulisi pingutusi mälu parandamiseks.
Pia on parandanud oma arvutioskust.
Pial on töökaaslaste ja kolleegidega head ja sõbralikud, samas ka lugupidavad suhted.)
23 Selle viimase aruande koostas S. Taurelli osakonnajuhataja ülesannetes, asendades S. Stefanit, kes oli 2003. aasta novembrist 2004. aasta märtsi lõpuni haiguspuhkusel, ning aruande kinnitas P. de Rooij direktori ülesannetes. Kuigi S. Stefani aruandele alla ei kirjutanud, on ta siiski aruandes märgitud S. Taurelli kõrval hindajana (Reporting Officer). Teadaolevalt ei jaganud osakonnajuhataja S. Taurelli hinnangut ja tema arvamus hageja tööst oli pigem negatiivne.
24 Hageja pidas seejärel vajalikuks taotleda vestlusel S. Stefaniga võimalust jätkata töötamist osalise tööajaga. Nimelt väitis hageja, et kuigi osalise tööajaga töötamise luba oli talle antud kehtivusega 1. veebruarist 2003 kuni 31. detsembrini 2004, oli see luba aegunud 1. veebruaril 2004, sest 1. maini 2004 kehtinud personalieeskirjade versiooni IV a lisa artiklis 1 on sellise loa kehtivuspiiranguks määratud üks aasta. Nimetatud vestlusel, mis toimus 10. mail 2004, teatas osakonnajuhataja P. Landgrenile, et ta räägib sellest taotlusest direktor P. de Rooij’ga.
25 17. mail 2004 oli hagejal vestlus P. de Rooij’ga, kes andis talle valida „ennetähtaegse pensioni” ja vallandamise vahel. P. de Rooij täpsustas ühtlasi, et vallandamise korral saab hageja teenistustingimuste artikli 28a alusel töötu abiraha kuni pensioniea miinimumvanuseni, s.o 60-aastaseks saamiseni.
26 15. juunil 2004 oli hagejal uuesti vestlus P. de Rooij’ga, seekord EKF-i määratud vahendaja juuresviibimisel. Vestlusel selgitas P. de Rooij hagejale, et ta on „kena inimene, aga ebatõhus sekretär” ning et seetõttu palutakse tal ametist lahkuda.
27 Kolmandal koosolekul 25. juunil 2004, kus olid kohal ka teised EKF‑i vastutavad isikud, andis P. de Rooij hagejale kirja ajutise teenistuja töölepingu lõpetamise kohta 1. jaanuarist 2005. Kohtutoimikust nähtub, et EKF‑i direktor võttis vallandamise kuupäeva määramisel arvesse, et selleks ajaks oli asjaomasel isikul täitunud kümme aastat teenistuses, mis annab talle õiguse vanaduspensionile.
28 Vallandamisotsus kõlab järgmiselt:
„Dear Pia,
In accordance with article 47 of the Conditions of Employment of Other Servants and in accordance with the terms and conditions of your contract and its amending clauses, I am very sorry to inform you that your employment as temporary agent within the EKF will be terminated. The amending clause of your contract foresees a period of notice of six months, therefore your last working day will be 31 December 2004.
Thank you very much for your contribution to the EKF and let me wish you a lot of success in your future career.”
(Austatud Pia,
Vastavalt teenistustingimuste artiklile 47 ning Teie töölepingus ja selle lisades sätestatud tingimustele teatan Teile kahetsusega, et Teie ajutise teenistuja tööleping EKF‑is lõpetatakse. Kuna Teie töölepingu lisas on ette nähtud etteteatamise aeg kuus kuud, on Teie viimane tööpäev 31. detsember 2004.
Tänan Teid väga teenete eest EKF‑i teenistuses ja soovin Teile palju edu tulevastes ametites.)
29 Pärast seda otsust määrati hageja 1. juulist 2004 tööle „Haldus- ja kesktalituste üksusesse”. Hageja taotluse alusel lubati tal sellest kuupäevast alates uuesti täistööajaga tööle asuda.
30 Hageja, kellele tehti 2004. aasta oktoobris kirurgiline operatsioon, jäi kolmeks kuuks haiguspuhkusele. Seega tema etteteatamistähtaeg peatati kolmeks kuuks.
31 27. septembril 2004 esitas hageja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vallandamisotsuse peale kaebuse.
32 Lepinguid sõlmiv asutus jättis 19. jaanuari 2005. aasta otsusega, mis saadi kätte sama aasta 21. jaanuaril, selle kaebuse rahuldamata põhjendusega, et vallandamine oli õigustatud sellega, et hageja töö oli mitterahuldav ja puudulik ning et lepinguid sõlmiv asutus ei olnud teinud ilmset hindamisviga talle teenistuse huvide hindamisel jäetud ulatusliku kaalutlusõiguse kasutamisel. Ta oli oma hoolitsemiskohustusest kinni pidades koguni hooleks võtnud arvestada vallandamise kuupäeva määramisel hageja huvidega.
Menetlus ja poolte nõuded
33 Käesolev hagi registreeriti esialgu Esimese Astme Kohtu kantseleis numbriga T‑180/05.
34 Esimese Astme Kohus saatis käesoleva kohtuasja edasi nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 3 kohaselt 15. detsembri 2005. aasta määrusega viimati nimetatud kohtusse. Hagi registreeriti Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleis numbri F‑1/05 all.
35 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada vallandamisotsus;
– vajaduse korral tühistada 19. jaanuari 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata hageja 27. septembri 2004. aasta kaebus;
– mõista EKF-ilt hageja kasuks välja hüvitis vallandamisotsusega tekitatud varalise kahju eest summas, mis vastab töötasule ja pensionile, mida ta oleks teeninud, kui ta oleks saanud jätkata oma karjääri fondis 65-aastaseks saamiseni, lahutades sellest hüvitised vallandamise ja töötuse eest, samuti pensioni, mille ta sai või saab oma vallandamise tõttu;
– mõista EKF-ilt hageja kasuks välja hüvitis vallandamisotsusega tekitatud mittevaralise kahju eest summas, mille suuruse otsustab kohus;
– mõista kohtukulud välja kostjalt.
36 EKF palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta tühistamisnõuded põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– jätta põhiliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata väidetavalt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue;
– mõista kohtukulud välja sätestatud korras.
Õiguslik käsitlus
37 Hageja esitab oma hagi põhjenduseks neli väidet, mis tulenevad vastavalt:
– sellest, et EKF ei tõenda, et vallandamisotsus põhineb õiguslikult kehtival alusel;
– sellest, et vallandamisotsuse põhjus on ebaseaduslik ja asutuse huvidega vastuolus selles osas, milles põhjus, miks S. Stefani keeldub jätmast hagejat tööle pärast 31. detsembrit 2004, põhineb tema arvates enne hageja IEKA osakonda tööle määramist tema teadmata tehtud otsusel;
– vallandamisotsuse ebaseaduslikkusest ja selle põhjenduse omavolilisusest selles osas, milles S. Stefani keeldumine teda pärast 31. detsembrit 2004 ametis hoida põhines negatiivsetel hinnangutel, mis olid hageja kohta tehtud varem;
– otsuse põhjendamata jätmisest, kaitseõiguse rikkumisest ja ilmsest kaalutlusveast selles osas, milles S. Stefani keeldumine hagejat pärast 31. detsembrit 2004 või pärast vallandamisotsust ametis hoida põhines viimase ametialasel ebapädevusel.
Esimene ja neljas väide
38 Esimest ja neljandat väidet tuleks uurida koos.
Poolte argumendid
39 Hageja väidab oma esimese väite põhjenduseks, et vallandamisotsus peab olema õiguslikult põhjendatud asutuse huvist ning ei tohi olla meelevaldne (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. märtsi 1962. aasta otsus kohtuasjas 25/60: De Bruyn vs. parlament, EKL 1962, lk 39, lk 58–60). Asutus peab tema arvates otsust tõendama, eelkõige kui vallandamisotsus on ilmselgelt vastuolus teatavate toimiku elementidega, nagu käesoleval juhul isiku kohta 2004. aastal koostatud viimane hindamisaruanne, mis oli tema suhtes soodne.
40 Hageja on seisukohal, et vallandamise tõelist põhjust tuleb käesoleval juhul otsida P. de Rooij lubadusest S. Stefanile mitte hoida hagejat oma teenistuses ametis pärast 31. detsembrit 2004, millest alates tekib hagejal õigus jääda pensionile. Selline lubadus on tema arvates ilmselgelt meelevaldne, sest selles anti ette hinnang hageja ametiülesannetega toimetulekule tulevikus.
41 Kostja vastuses kaebuse rahuldamata jätmise kohta esitatud argument, millega püüti tõendada, et S. Stefani ei kiitnud hagejale viimases hindamisaruandes antud positiivset hinnangut heaks ja oleks soovinud seda muuta, on hageja arvates alusetu, sest ühelt poolt oli S. Stefani tema sõnul hagejale 24. juuli 2003. aasta vahehindamise koosolekul ise teatanud, et ta jäi hagejaga täiesti rahule nii tema käitumise poolest ametis kui ka ülesannete täitmise poolest, ning et teiselt poolt ei võinud S. Stefani hageja teenistust objektiivselt hinnata, kuna ta ise viibis suvepuhkusel ja 2003. aasta novembrist 2004. aasta märtsini haiguspuhkusel. Kui vallandamisotsus põhineb S. Stefani negatiivsel arvamusel hagejast, ei ole hagejat igal juhul sellest teavitatud enne kõnealuse otsuse tegemist, mis on viimase arvates seega tehtud kaitseõigust rikkudes.
42 Isegi kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusega taheti tõendada, et P. Landgreni teenistus oli olnud üldiselt mitterahuldav, mis oli tema vallandamise ainus põhjus, põhines see järeldus siiski vaid hageja teenistuse kohta minevikus teatud ülemuste antud negatiivsel või mitmepalgelisel hinnangul ja asjaolul, et tema töökoormus ja tema ülemuste nõudmised olid normaalsed, arvestades hageja kategooriat C 1 ja seda, et EKF on väike. Kostja ei ole hageja arvates üldse tõendanud, et hageja töö S. Stefani teenistuses ei olnud rahuldav või et sellest ei piisanud tema kutsealase sobivuse kohta antud varasematest hinnangutest tulenevate kahtluse hajutamiseks.
43 Pealegi ei ole 1995. aastast 2002. aasta lõpuni hõlmava ajavahemiku kohta tehtud hindamisaruanded tema arvates vallandamise põhjendamiseks piisavad, sest need aruanded olid üldkokkuvõttes rahuldavad või koguni hageja kasuks või talle väga soodsad, kuigi mõnes neist toodi välja teatud puudusi, ja aruannet 2002. aasta kohta ei kinnitatud lõplikult.
44 Kuna vallandamisotsuse ja 18. märtsi 2004. aasta hindamisaruande vahel on ilmne vastuolu, ei ole EKF tema arvates seega tõendanud, vähemalt mitte kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, et kõnealune otsus põhineb õiguslikult kehtival alusel.
45 Oma neljanda väite põhjenduseks lisab hageja juhuks, kui vallandamisotsus ei põhine mitte S. Stefani keeldumisel teda pärast 31. detsembrit 2004 ametisse jätta, vaid tema väidetaval üldisel ebapädevusel, sealhulgas IEKA osakonnas, et kõnealune otsus tehti kaitseõigust rikkudes ja ilmsete hindamisvigade alusel.
46 See negatiivne arvamus põhines hageja arvates hinnangutel, millest talle ei teatatud (näiteks „Tempuse” osakonna juhataja keeldumine teda vestlusele kutsumast pärast tema kandideerimist vabale töökohale selles osakonnas) või mis ei olnud saanud lõplikuks (näiteks 2002. aasta hindamisaruande projekt).
47 Peale selle oli vanades aruannetes antud negatiivsetele hinnangutele hageja arvates omistatud suuremat kaalu kui viimases aruandes S. Taurelli antud väga soodsale hinnangule, ilma et direktor oleks vallandamisotsuses või sellele eelnenud koosolekutel selgitanud põhjusi, mille pärast ta leidis, et negatiivsed aspektid pidid positiivsed aspektid üles kaaluma. Hagejale minevikus antud negatiivsed hinnangud on tema arvates seletatavad eelkõige tolleaegse suure töökoormusega ja tema ülemuste nõudmistega.
48 Põhjuseid, miks S. Stefani ei olnud 2004. aasta aruandes antud hinnangutega nõus, ei ole hageja sõnul talle teatatud ei 17. mai ega 15. ja 25. juuni 2004. aasta koosolekutel ega esitatud vallandamisotsuses või kaebuse rahuldamata jätmise vastuses. Kui S. Stefani antud negatiivne hinnang oli vallandamisotsuse tegemises määrav, on seega rikutud hageja kaitseõigust ja kõnealune otsus ei ole põhjendatud sel määral, mis võrdub tema arvates põhjenduse puudumisega.
49 Lõpetuseks väidab hageja, et on rikutud hoolitsemiskohustust, kuna vallandamisotsuses ei võetud tema teeneid ja õigustatud huve ilmselgelt piisavalt arvesse. Nimelt tekitas vallandamine kaks aastat enne minimaalse pensioniea saavutamist talle lisaks varalisele kahjule tõsist mittevaralist kahju, mis seisneb rängas alandatuse ja tänamatuse tundes, vaatamata tema püüdlustele oma raskeid ülesandeid võimalikult paremini täita. Isegi kui tema töö sai vahel kriitika osaliseks, siis tuli see topelttöökoormusest, mis tal tuli kanda kahe asedirektori alluvuses, ja tema terviseprobleemidest.
50 Kostja märgib, et üldiselt ei ole ei teenistustingimuste ega hageja töölepingu seisukohast mingit õiguslikku alust, mis kohustaks teda vallandamisotsust põhjendama (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 25/68: Schertzer vs. parlament, EKL 1977, lk 1729, ja Esimese Astme Kohtu 28. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑45/90: Speybrouck vs. parlament, EKL 1992, lk II‑33). Tema arvates ei sisalda teenistustingimuste artiklid 47–50 mingeid viiteid teenistustingimuste artiklile 11 ega hoopiski mitte analoogia alusel personalieeskirjade artiklile 25, mis kehtestab ametniku kahjuks tehtud otsuste põhjendamise kohustuse.
51 Seda arvestades vallandati käesoleval juhul tema arvates hageja, nagu nähtub 15. ja 25. juuni 2004. aasta vestlustest P. de Rooij’ga, põhjusel, et tema tööd peeti nii puudulikuks ja mitterahuldavaks, et tema suhtes kaotati usaldus. Kostja eitab seega, et 2002. aasta lõpus olevat enne hageja määramist IEKA osakonda tehtud mis tahes otsus, milles oleks kokku lepitud, et viimase teenistus lõpetatakse 31. detsembril 2004.
52 Kostja on seisukohal, et töötaja vallandamine ebapädevuse ja tema töö mitterahuldavuse tõttu on asutuse huvides.
53 Tõendus hageja ametialase ebapädevuse kohta tuleneb objektiivselt ajavahemiku 1995–2002 kohta koostatud erinevatest katseaja aruannetest ja hindamisaruannetest, mille sisu kohta võis asjaomane isik nende koostamise ajal märkusi esitada. Vasturepliigi lisas esitas kostja mitu tunnistusavaldust, mille koostasid 2006. aasta veebruaris ja märtsis P. de Rooij, U. Hillenkamp ja endine personali- ja haldusjuht R. P. Panzica ning S. Stefani ja EKF-i sekretär Perrine.
54 Hindajate täpselt ja korduvalt esitatud etteheited puudutasid nii hageja ülesannete liiki kui ka taset. Need ülesanded (nimelt juhatuse päevakava ja reiside korraldamine, lähetusetaotlused, hotellitubade reserveerimine ja koosolekudokumentide koostamine) olid nende sõnul mitte üksnes vähest süvenemist nõudvad, arvestades tavaliselt kategooria C 1 sekretäridelt nõutavaid ametioskusi, vaid neid oli ka piiratud arv. Nii ülesannete kvaliteet kui ka kvantiteet olid seega olnud keskmiselt selle taseme sekretariaadi töös nõutavast väiksemad. Seega ei olnud siin käesoleval juhul mingit ilmset hindamisviga.
55 2003. aasta hindamisaruanne, s.o ainus hageja suhtes soodne aruanne, ei muuda kostja arvates üldist negatiivset hinnangut, sest see kajastab piiratud ajal vaadeldavast aastast ainult osakonnajuhataja „kohusetäitja” arvamust, mitte osakonnajuhataja arvamust, kes oli aruande koostamise ajal haiguspuhkusel.
56 Kostja lisab, et S. Taurelli püüdis S. Stefani negatiivsest arvamusest kõrvale kaldudes vaid hagejat tema tööülesannete puudulikust täitmisest hoolimata julgustada, et ta ei kaotaks motivatsiooni tulevikus.
57 Kui S. Stefani tuli pärast haiguspuhkust ja põhipuhkust tööle tagasi, oli kõnealune hindamisaruanne lõplik ja seda ei saanud seega muuta.
58 Peale selle oli P. de Rooij kostja sõnul 15. ja 25. juuni 2004. aasta koosolekutel väga selgelt teavitanud hagejat viimasele tehtavatest etteheidetest. Hageja ei võinud kostja sõnul tema suhtes 1995. aastast alates tehtud kriitikast mitte teadlik olla. Kuna hagejal oli olnud võimalust märkusi esitada, ei või EKF‑ile neil asjaoludel ette heita kaitseõiguse rikkumist.
59 Lõpetuseks, kui hagejal esines tõepoolest terviseprobleeme, ei oleks seda võidud mingil juhul kasutada tema vastu ega vallandamise põhjendamiseks. Igal juhul esinesid nimetatud ametialased puudused enne tema tervisliku seisundi halvenemist.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
60 Kõigepealt tuleb vastata kostja argumendile, mille kohaselt ei ole ei teenistustingimuste ega hageja töölepingu seisukohast õiguslikku alust, mis oleks teda kohustanud vallandamisotsust põhjendama.
61 Selles suhtes on oluline meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt (Euroopa Kohtu 26. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 195/80: Michel vs. parlament, EKL 1981, lk 2861, punkt 22; Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑1/90: Pérez-Mínguez Casariego vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑143, punkt 73; 18. märtsi 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑178/95 ja T‑179/95: Picciolo ja Caló vs. Regioonide Komitee, EKL AT 1997, lk I‑A‑51 ja II‑155, punkt 33; 20. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑351/99: Brumter vs. komisjon, EKL AT 2001, lk I‑A‑165 ja II‑757, punkt 28; 16. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑11/03: Afari vs. EKP, EKL AT 2004, lk I‑A‑65 ja 267, punkt 37, ja 6. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑281/01: Huygens vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑203 ja II‑903, punkt 105, ja 3. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑171/05: Nijs vs. kontrollikoda, EKL AT 2006, I-A-0000 ja II-0000, punkt 36), kujutab põhjendamiskohustus endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet, nii et sellest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Selle eesmärk on ühelt poolt võimaldada asjaomasel isikul kontrollida, kas tema kahjuks antud akt on või ei ole põhjendatud ja hinnata hagi esitamise võimalust, ning teiselt poolt võimaldada kohtulikku kontrolli.
62 See EÜ artiklis 253 sedastatud ja personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus ära toodud põhimõte kuulub nimelt teenistustingimuste artiklis 11 viidatud ametnike õiguste ja kohustuste hulka. Euroopa Kohus on selles suhtes otsustanud 15. juuli 1960. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 43/59, 45/59 ja 48/59: Von Lachmüller jt vs. komisjon (EKL 1960, lk 933, 956) ning 16. detsembri 1960. aasta otsuses kohtuasjas 44/59: Fiddelaar vs. komisjon (EKL 1960, lk 1077, 1099), et pädeval asutusel tuleb täpselt ja vaidlustamist võimaldaval kujul esitada põhjused, mis sundisid institutsiooni ja tema töötaja vahelist töölepingut ühepoolselt lõpetama.
63 On tõsi, et Euroopa Kohus jõudis eespool viidatud kohtuotsuses Schertzer vs. parlament (punktid 38–40) ajutise teenistuja lepingu lõpetamise suhtes selles kohtuasjas kohaldatava teenistustingimuste artikli 47 versioonist lähtuvalt teistsugusele järeldusele. Euroopa Kohus on seisukohal, et ajutise teenistuja töösuhe lõpeb tähtajatute lepingute puhul lepingus teenistustingimuste artikli 47 lõike 2 kohaselt ette nähtud etteteatamistähtaja lõpus. Seega, kuna pädeval asutusel on ulatuslik kaalutlusõigus kõnealuse lepingu ühepoolseks lõpetamiseks, mis on viimati nimetatud sättes sõnaselgelt ette nähtud, ja mida töötaja tunnustab juba töölevõtmise ajal, on lepingu lõpetamine töölepingus sees ja seda ei ole seega vaja põhjendada. Selles punktis peamiselt erinebki ajutise teenistuja olukord põhikirjajärgse ametniku staatusest nii, et see välistab personalieeskirjade artikli 25 kohaldamise analoogia alusel, vaatamata sellele, et teenistustingimuste artiklis 11 viidatakse üldiselt personalieeskirjade artiklitele 11–26.
64 Seda tõlgendust kinnitab väljakujunenud kohtupraktika (Euroopa Kohtu 19. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑18/91 P: V vs. parlament, EKL 1992, lk I‑3997, punkt 39; eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Speybrouck vs. parlament, punkt 90; 17. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑51/91: Hoyer vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑103 ja II‑341, punkt 27; 17. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑52/91: Smets vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑107 ja II‑353, punkt 24; 5. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑70/00: Hoyer vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑247 ja II‑1231, punkt 55; 7. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑175/03: Schmitt vs. AER, EKL AT 2004, lk I‑A‑211 ja II‑939, punktid 57 ja 58; 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑471/04: Kazantzoglou vs. AER, EKL AT 2006, lk I‑A‑0000 ja II‑0000, punktid 43 ja 44, ja 6. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑10/02: Girardot vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑0000 ja II‑0000, punkt 72).
65 Arvestades töötaja kaitset vallandamise vastu puudutava õiguse arengut ja järjestikuste tähtajaliste lepingute ja töösuhete kuritarvitamist ning ametnikke kahjustada võivate aktide vormilist põhjendamisnõuet käsitlevat ühenduse kohtupraktikat ennast, mida peetakse, nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 61, ühenduse õiguse aluspõhimõtteks, tuleb siiski kontrollida, kas ajutise teenistuja tähtajatu töölepingu ühepoolse lõpetamise võib põhjendamata jätta.
66 Esiteks, nagu nähtub nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiviga 1999/70/EÜ (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368) rakendatud Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) vahel tähtajalise töö kohta sõlmitud raamkokkuleppe preambuli teisest lausest ja üldkaalutluste punktist 6, on määramata tähtajaga töölepingud „üldine töösuhte vorm ning need aitavad kaasa töötajate elukvaliteedi ja töö tulemuslikkuse paranemisele”, neile on iseloomulik töökoha stabiilsus, samas kui tähtajalised töölepingud võivad vaid teatud asjaoludel vastata nii tööandjate kui ka töötajate vajadustele. Selles suhtes on Euroopa Kohus rõhutanud, et töökoha stabiilsus on töötajate kaitse keskne element (22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑144/04: Mangold, EKL 2005, lk I‑9981, punkt 64; vt ka 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I‑6057, punkt 62).
67 Asjaolu, et vaidlusalune leping sõlmiti rahvusvahelise õiguse avaliku asutusega, ei muuda selle sedastuse asjakohasust käesolevas kohtuasjas. Eespool viidatud kohtuotsuse Adeneler jt punktis 54 otsustas Euroopa Kohus nimelt, et nii direktiiv 1999/70 kui ka raamkokkulepe olid mõeldud kohaldamiseks ka tähtajalistele töölepingutele ja töösuhetele, mille on sõlminud riigiasutused ja muud avaliku sektori üksused (vt ka Euroopa Kohtu 7. septembri 2006. aasta otsused kohtuasjas C‑53/04: Marrosu ja Sardino (EKL 2006, lk I‑7213, punkt 39) ja kohtuasjas C‑180/04: Vassallo (EKL 2006, lk I‑7251, punkt 32).
68 Ent lubada tööandjal tähtajatu töösuhe põhjendusi esitamata lõpetada, seades ainsaks piiranguks etteteatamistähtajast kinni pidamise, tähendaks tähtajatute töölepingute olemuse eiramist selles osas, et need tagavad teatava kindluse töökohal, ning seda liiki lepingute ja tähtajaliste lepingute erinevuse kaotamist. Kuigi on tõsi, et tähtajatutele lepingutele omane töökoha stabiilsus ei ole võrreldav personalieeskirjades ametnikele tagatud kindlusega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Speybrouck vs. parlament, punkt 90), sest ajutised teenistujad ei saa loota alalist töölepingut, on tähtajatutel töölepingutel ikkagi see eriomadus, mis eristab neid töökoha kindluse poolest põhimõtteliselt tähtajalistest töölepingutest.
69 Teiseks tuleks arvesse võtta, et on olemas rahvusvahelised standardid, mis kehtestavad õigusriigis töötajate põhjendamatu vallandamise vältimiseks vajalikud miinimumtingimused. Nii näeb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (edaspidi „ILO”) 22. juuni 1982. aasta konventsiooni nr 158 töösuhte lõpetamise kohta tööandja algatusel artikkel 4 ette, et „[t]öötajat ei või vallandada ilma mõjuva põhjuseta, mis seondub töötaja võimete või käitumisega või põhineb ettevõtte, asutuse või teenistuse toimimise vajadustel”. Euroopa Liidu Nõukogu muudetud ja 3. mail 1996 vastu võetud Euroopa sotsiaalharta (nr 163) artikli 24 punkt a, mis juhindub harta seletuskirja kohaselt „[…] ILO konventsioonist nr 158”, tagab samuti „töötajate õiguse kaitsele põhjendamatu vallandamise eest seoses nende võimete või käitumisega või ettevõtte, asutuse või teenistuse toimimise vajadusega”.
70 Kõnealuse artikli 24 punktist a juhinduvalt koostati Nice’is 7. detsembril 2000 pidulikult välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 30 (EÜT C 364, lk 1). Selles artiklis on sätestatud, et „[i]gal töötajal on õigus kaitsele põhjendamatu vallandamise eest liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt”. Selle harta artikli 41 lõike 2 kolmas taane näeb samuti üldiselt seoses õigusega heale haldusele ette „asutuste kohustuse põhjendada oma otsuseid”.
71 Nagu tuleneb kõnealuse harta preambulist, on harta peamine eesmärk kinnitada „õigusi, mis tulenevad eelkõige liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest ja rahvusvahelistest kohustustest, Euroopa Liidu lepingust ja ühenduste asutamislepingutest […] [EIÕK‑st], ühenduse ja Euroopa Nõukogu vastuvõetud sotsiaalhartadest ning Euroopa […] Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikast” (vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑540/03: parlament vs. nõukogu, EKL 2006, lk I‑5769, punkt 38).
72 Pealegi soovisid parlament, nõukogu ja komisjon Euroopa Liidu põhiõiguste harta pidulikult välja kuulutamisega tingimata anda hartale erilise tähenduse, mida peab käesoleval juhul personalieeskirjade ja teenistustingimuste sätete tõlgendamisel arvesse võtma.
73 Siinkohal tuleks märkida, et ükski ülekaalukas põhjus ei luba jätta teenistustingimuste tähenduses ajutisi teenistujaid kaitseta põhjendamatu vallandamise eest, eriti kui nad on seotud tähtajatu töölepinguga või kui nad tähtajalise töölepingu korral vallandatakse enne lepingu lõppemist.
74 Selles osas piisava kaitse tagamiseks on oluline võimaldada ühelt poolt asjaomastel isikutel kontrollida, kas nende õigustatud huvidega on arvestatud või kas neid on kahjustatud, ning hinnata võimalust kohtusse pöörduda, ja teiselt poolt võimaldada kohtul kontrolli teostada, mis tähendab tunnistada, et pädeval asutusel on põhjendamiskohustus.
75 Tuleks veel lisada, et pädeva asutuse selline põhjendamiskohustus ei välista, et viimasel on vallandamise osas ulatuslik kaalutlusõigus ja et järelikult piirdub ühenduse kohtu kontroll ilmse hindamisvea või võimu kuritarvitamise kontrollimisega (Esimese Astme Kohtu 11. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑79/98: Carrasco Benítez vs. EMEA, EKL AT 1999, lk I‑A‑29 ja II‑127, punkt 55; 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑223/99: Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL AT 2000, lk I-A‑277 ja II‑1267, punkt 53, ja 6. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑7/01: Pyres vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑37 ja II‑239, punktid 50 ja 51).
76 Peale selle tuleb tõdeda, et eelnevad kaalutlused ei ole teenistustingimuste artikli 47 sõnastusega vastuolus, kuivõrd selle artikli punkti c alapunktis i kehtestatakse vaid etteteatamisaeg ja reguleeritakse selle kestust, kuid ei käsitleta vallandamise põhjendamise küsimust.
77 Nendel tingimustel tuleb käesoleval juhul kontrollida ühelt poolt, kas vallandamisotsuses täideti põhjendamiskohustust kui olulist menetlusnormi, ja teiselt poolt akti põhjuste põhjendatust selles osas, kas EKF toimis mõistlikkuse piires ega kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt ebaõigesti.
78 Ühelt poolt tuleneb vormilise põhjendamiskohustuse suhtes kohtupraktikast, et selle ulatust tuleb hinnata lähtuvalt konkreetsetest asjaoludest, eelkõige akti sisust, esitatud põhjenduste olemusest ja akti adressaadi huvist saada selgitusi (Esimese Astme Kohtu 9. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑10/99: Vicente Nuñez vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑47 ja II‑203, punkt 41, ja 12. detsembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑338/00 ja 376/00: Morello vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑301 ja II‑1457, punkt 46). Samuti on piisava põhjendatuse hindamiseks oluline arvestada vaidlustatud akti vastuvõtmise konteksti (Esimese Astme Kohtu 27. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑283/97: Thinus vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I‑A‑69 ja II‑353, punkt 77, ja eespool viidatud kohtuotsus Morello vs. komisjon, punkt 47).
79 Tähtajatu töölepinguga tööle võetud töötaja vallandamise korral on eriti tähtis, et sellise abinõu aluseks olevad põhjused esitataks üldreeglina selgelt kirjalikult, eelistatavalt asjaomase otsuse tekstis. Ainult see akt, mille seaduslikkust hinnatakse akti andmise kuupäeval, väljendabki tegelikult institutsiooni otsust. Vallandamise põhjuste esitamise kohustust võib siiski lugeda täidetuks ka juhul, kui asjaomast isikut on ülemustega peetud vestlustel nendest põhjustest nõuetekohaselt teavitatud ja kui lepinguid sõlmiv asutus tegutseb lähema aja jooksul pärast neid vestlusi. Lepinguid sõlmiv asutus võib vajaduse korral ühtlasi huvitatud isiku kaebusele vastates neid põhjendusi täiendada.
80 Käesoleval juhul nähtub kohtutoimikust, et hagejat teavitati P. de Rooij’ga 15. ja 25. juunil 2004 toimunud vestlustel põhjustest, milleks oli väidetav ebapädevus, mille pärast kavatseti tema ajutise teenistuja leping lõpetada. Lepinguid sõlmiv asutus tegi asjakohaselt täiendavaid täpsustusi hageja kaebusele vastates, et võimaldada viimasel hinnata vallandamisotsuse põhjendatust ja anda talle võimalus kohtusse hagi esitada.
81 Sellest tulenevalt tuleb põhjendamiskohustuse rikkumisest tulenev etteheide tagasi lükata.
82 Teiselt poolt tuleb vallandamisotsuse põhjendatuse suhtes kontrollida EKF-i hinnangut asutuse huvide kohta, kontrollides ainult, kas ei esine ilmset hindamisviga, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 75.
83 Samuti nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et pädev asutus on töötaja suhtes otsuste tegemisel kohustatud arvesse võtma kõiki elemente, mis võivad tema otsust määrata, ja eelkõige asjaomase töötaja huve. See tuleneb nimelt administratsiooni hoolitsemiskohustusest, mis väljendab personalieeskirjadega ja analoogia alusel teenistustingimustega ametiasutustele ja selle töötajatele antud vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu (eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Pyres vs. komisjon, punkt 51, ja 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑258/03: Mausolf vs. Europol, EKL AT 2005, lk II‑189, punkt 49; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑298/93 P: Klinke vs. Euroopa Kohus, EKL 1994, lk I‑3009, punkt 38; Esimese Astme Kohtu 18. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑13/95: Kyrpitsis vs. CESE, EKL AT 1996, lk I‑A‑167 ja II‑503, punkt 52, ja eespool viidatud kohtuotsus Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 53).
84 Käesoleval juhul tõi EKF vallandamise põhjenduseks ainult hageja „üldise” ebapädevuse, mida olevat tõendanud kokkuvõttes kõik negatiivsed hindamisaruanded või hageja töö suhtes tehtud kriitika. 2003. aasta hindamisaruandest ehk ainsast hageja suhtes soodsast aruandest ei oleks kostja sõnul piisanud selle üldise tendentsi vastupidiseks muutmiseks.
85 Kuigi hagejale heideti kogu tema karjääri vältel sageli ette selliseid puudusi nagu tähelepanematus, täpsuse ja kiiruse puudumine tööülesannete täitmisel, siis erinevatest katseaja- või hindamisaruannetest nähtub, et hageja heade külgede hinnang oli vastupidi kostja väidetele kokkuvõttes rahuldav või koguni hea (ajavahemikul 1997–2000 ja aastal 2003).
86 On tõsi, et väga negatiivse hinnangu andsid konkreetselt kaks isikut:
– U. Hillenkamp, asedirektor, kelle sekretärina hageja töötas 2002. aasta jaanuarist 2003. aasta jaanuarini ja kes leidis 9. juuli 2002. aasta vahehindamisaruandes, et hageja ei vastanud piisavalt oma ülesannete nõuetele; samamoodi täheldas ta 2002. aasta hindamisaruande projektis usaldusväärsuse puudumist ja tõsiseid puudusi peaaegu kõikides hageja ülesannete aspektides;
– S. Stefani, osakonnajuhataja, kelle sekretärina hageja samuti töötas 1. veebruarist 2003 kuni 30. juunini 2004.
87 Mis puutub esiteks siiski 2002. aasta hindamisaruande projekti, siis see jäeti mitte üksnes lõplikult kinnitamata, vaid teise asedirektori L. Pescia hinnang, kelle alluvuses hageja samuti töötas samal perioodil, oli ühtlasi oluliselt leebem, sest viimane oli pidanud asjaomase isiku ülesannete täitmist rahuldavaks või koguni heaks, isegi kui ta tunnistas mõningaid puudusi, mis ta omistas osaliselt liigsele töökoormusele.
88 Teiseks oli 2003. aasta hindamisaruanne, mille koostas 18. märtsil 2004 S. Taurelli, kelle alluvuses hageja samuti töötas, ja mille kinnitas P. de Rooij 31. märtsil 2004 ehk umbes kaks kuud enne vestlusi, mille jooksul ta teatas hagejale oma kavatsusest tema tööleping lõpetada, viimase suhtes eriliselt soodne. Sellest tuleneb nimelt, et hageja „has achieved her key objectives set for 2003 […] has been able to perform her tasks effectively and efficiently with respect of deadlines […] has shown capacity to concentrate on her work even while having to deal with several issues at the same time […] has made a substantial effort to improve her memory […] has improved her IT skills […] maintains good, friendly but respectful relations with peers and fellow colleagues” (on saavutanud talle 2003. aastaks seatud põhieesmärgid […] on võimeline täitma oma ülesandeid efektiivselt ja tõhusalt õigeks tähtajaks […] on näidanud võimet keskenduda oma tööle, tegeledes samal ajal paljude küsimustega […] on teinud olulisi pingutusi mälu parandamiseks […] on parandanud oma arvutioskust […] tal on töökaaslaste ja kolleegidega head ja sõbralikud, samas ka lugupidavad suhted).
89 Avaliku Teenistuse Kohus ei saa omistada kostja vasturepliigile lisatud ühepoolsetele avaldustele – mis koostati pärast käesoleva hagi esitamist hageja kohta koostatud hindamisaruannete täiendamiseks või koguni tõendamiseks, et hindamisaruannetes antud üldine hinnang oli vale – sama kaalu kui aruannetele endile, sest viimased koostati võistleva menetluse tulemusel, mille eesmärk on nimelt võimaldada asjaomase töötaja teenete objektiivset hindamist.
90 Lisaks ei nähtu kohtutoimikust, et hageja ametioskused oleksid järsult halvenenud tema kohta 2004. aasta märtsis S. Taurelli koostatud viimase hindamisaruande, milles väljendati heameelt hageja tööülesannete tõhusalt ja tähtajaks täitmise üle, ja kolm kuud hiljem vallandamisotsuse tegemise vahelisel ajal. Viimane otsus on seda enam vaieldav, et see võeti vastu varsti pärast kõnealust hindamisaruannet.
91 Ilma et oleks vajadust kontrollida kaitseõiguse ja hoolitsemiskohustuse rikkumisest tulenevaid etteheiteid ja teisi hageja esitatud väiteid, tuleneb sellest, et vallandamisotsuses on tehtud ilmne hindamisviga ning et see tuleb järelikult tühistada.
92 Akti kohtulikult tühistamise tagajärjel kõrvaldatakse see akt tagasiulatuvalt õiguskorrast (Euroopa Kohtu 26. aprilli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86: Asteris jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 2181, punkt 30, ja Esimese Astme Kohtu 31. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑10/02: Girardot vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑109 ja II‑483, punkt 84). Kui tühistatud akt on juba täidetud, nõuab selle tagajärgede tühistamine sama õigusliku olukorra taastamist, milles hageja oli enne akti vastuvõtmist (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/70: komisjon vs. nõukogu, EKL 1971, lk 263, punkt 60, ja Esimese Astme Kohtu 31. märtsi 2004. aasta otsus eespool viidatud kohtuasjas Girardot vs. komisjon, punkt 84).
93 Ilma et käesoleval juhul oleks vaja küsida, kas töötajal on õigus õigusvastase vallandamise korral oma töö tagasi saada, tuleb sellegipoolest tõdeda, et hageja teatas kohtuistungil, et tema tervislik seisund on väga palju halvenenud ja et ta ei oleks füüsiliselt võimeline EKF‑is tööd jätkama. Nendel tingimustel peab Avaliku Teenistuse Kohus tühistamisotsuse kasuliku toime tagamiseks hageja huvides kasutama talle rahaliste vaidluste puhul kuuluvat täielikku pädevust ja paluma kostjat, et ta püüaks leida õiglase lahenduse, mis kaitseks piisavalt P. Landgreni õigusi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑242/90 P: komisjon vs. Albani jt, EKL 1993, lk I‑3839, punkt 13, ja Esimese Astme Kohtu 31. märtsi 2004. aasta otsus eespool viidatud kohtuasjas Girardot vs. komisjon, punkt 89).
94 Sellest tulenevalt palutakse pooltel kõigepealt jõuda kokkuleppele hageja õigusvastaselt vallandamise eest õiglase rahalise hüvitise määramises ja seejärel teatada Avaliku Teenistuse Kohtule selliselt kindlaks määratud hüvitise summa või kokkuleppe puudumise korral selle summa kohta oma nõuded arvudes väljendatuna kolme kuu jooksul alates käesolevast kohtuotsusest.
95 Kõnesoleva hüvitise hindamisel tuleks arvesse võtta eelkõige seda, et P. Landgren sai pärast vallandamist töötu abiraha, ja samuti vanust, millest alates ta oleks võinud tavapäraselt oma tervislikku seisundit arvestades saada vanaduspensioni.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Koolitusfondi 25. juuni 2004. aasta otsus, millega lõpetatakse P. Landgreni kui ajutise teenistuja tähtajatu tööleping.
2. Pooled teatavad Avaliku Teenistuse Kohtule kolme kuu jooksul käesoleva otsuse tegemisest ühisel kokkuleppel kindlaks määratud 25. juuni 2004. aasta otsuse õigusvastasusest tuleneva kahju rahalise hüvitise summa või kokkuleppe puudumisel selle summa kohta oma nõuded arvudes väljendatuna.
3. Otsus kohtukulude kohta tehakse hiljem.
Mahoney | Kreppel | Van Raepenbusch |
Boruta | Kanninen Tagaras | Gervasoni |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. oktoobril 2006 Luxembourgis.
Käesoleva kohtuotsuse ning selles viidatud ja kohtulahendite kogumikus veel avaldamata ühenduste kohtute otsuste tekstid on kättesaadavad Euroopa Kohtu Interneti-leheküljel aadressil www.curia.europa.eu