ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
9. märts 2012(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse kujutismärgi ELLA VALLEY VINEYARDS taotlus – Varasem siseriiklik ja ühenduse kaubamärk ELLE – Suhteline keeldumispõhjus – Seostamise tõenäosus – Tähiste vaheline seos – Maine – Tähiste sarnasuse puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõige 5
Kohtuasjas T‑32/10,
Ella Valley Vineyards (Adulam) Ltd, asukoht Jeruusalemm (Iisrael), esindajad: advokaadid C. de Haas ja O. Vanner,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: A. Folliard-Monguiral,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Hachette Filipacchi Presse (HFP), asukoht Levallois-Perret (Prantsusmaa), esindaja: advokaat C. Moyou Joly,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 11. novembri 2009. aasta otsuse (asi R 1293/2008-1) peale, mis käsitleb Hachette Filipacchi Presse (HFP) ja Ella Valley Vineyards (Adulam) Ltd vahelist vastulausemenetlust,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees J. Azizi, kohtunikud E. Cremona (ettekandja) ja S. Frimodt Nielsen,
kohtusekretär: kohtusekretäri abi B. Pastor,
arvestades 22. jaanuaril 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 21. mail 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 19. mail 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 19. augustil 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliiki,
arvestades 13. jaanuaril 2012 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Ella Valley Vineyards (Adulam) Ltd esitas 4. märtsil 2005 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 33 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „veinid”.
4 Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 12. septembri 2005. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 37/2005.
5 Menetlusse astuja Hachette Filipacchi Presse (HFP) esitas 12. detsembril 2005 taotletava kaubamärgi registreerimisele määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel eespool punktis 3 nimetatud kaupade osas vastulause.
6 Vastulause põhines kahel varasemal kaubamärgil, mis vastavad järgmisele kujutismärgile:
7 Tegemist on ühelt poolt ühenduse kujutismärgiga, mille registreerimistaotlus esitati 30. oktoobril 2003 ja mis registreeriti 11. oktoobril 2005 numbri 3475365 all muu seas klassi 16 kuuluvatele kaupadele, mis vastavad muu hulgas järgmisele kirjeldusele: „perioodikaväljaanded” ja „raamatud”, ja teiselt poolt Prantsuse kujutismärgiga, mille registreerimistaotlus esitati 27. juunil 1989 ja mis registreeriti 27. juunil 1999 numbri 1538354 all muu seas klassi 16 kuuluvatele kaupadele, mis vastavad muu hulgas järgmisele kirjeldusele: „perioodikaväljaanded” ja „raamatud”.
8 Vastulause põhjenduseks viidati määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 5 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 5) sätestatud põhjustele.
9 Vastulausete osakond lükkas 8. juulil 2008 vastulause tagasi ning leidis, et vastandatud tähised ei ole piisavalt sarnased, et tekiks tõenäosus, et asjaomane avalikkus võib kaubamärke seostada või näha nende vahel seost, mis välistab määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 kohaldamise.
10 Menetlusse astuja esitas 8. septembril 2008 ühtlustamisametile määruse nr 40/94 artiklite 57–62 (nüüd määruse nr 207/2009 artiklid 58–64) alusel vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.
11 Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda rahuldas 11. novembri 2009. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 alusel kaebuse ning tühistas vastulausete osakonna otsuse.
12 Apellatsioonikoda leidis kõigepealt, et asjaomaste tähiste sarnasust arvestades võib asjaomane avalikkus näha nende vahel seost. Apellatsioonikoja sõnul koosneb taotletav kaubamärk domineerivast sõnalisest osast „ella”, mis on varasemate tähistega isegi eriomase kirjastiili osas visuaalselt sarnane. Taotletava kaubamärgi muud osad ei ole eristavad, kuna need on veinivaldkonnas levinud. Peale selle ei ole taotletava kaubamärgi osad „ella” ja „valley” kontseptuaalsest küljest samavõrd olulised. Asjaomane avalikkus ei taju sõna „ella” kui sõnaga „valley” seotud geograafilist tähist, vaid kui naisenime või naissoo asesõna. Apellatsioonikoda leidis ka, et varasemate kaubamärkide maine seoses ajakirjadega on liidu territooriumi osas tõendatud.
13 Seejärel leidis apellatsioonikoda, et avalikkuse silmis väga prestiižikat ajakirja ELLE seostatakse prantslasliku elukunstiga seotud eriomase elegantsi kuvandiga, mis ei piirdu moega, vaid hõlmab ka gastronoomiat. Samas on gastronoomia‑ ja veiniväljaanded omavahel seotud. Peale selle ilmub ajakiri ELLE gastronoomia‑ ja veinitemaatilisi ajakirjadena nagu ajakiri ELLE À TABLE ning annab välja retseptiväljaandeid. Lisaks seostatakse ajakirja ELLE ühelt poolt otseselt veinisponsorlusega (Cuvée ELLE) ja teiselt poolt pakub ajakiri oma lugejatele sageli müügiks veine, mis on oma kvaliteedi poolest selleks välja valitud. Neil asjaoludel tähendab see, kui avalikkusele pakutakse veine kaubamärgi all, mille domineeriva osa moodustav sõna sarnaneb sõnale „elle”, kirjutatud sellega samas kirjastiilis, suurt tõenäosust, et hageja kasutab varasemate kaubamärkide mainet ära. Liidu veinitarbija teab ajakirja ELLE ning võib näha seost selle ja hageja veinide vahel.
Poolte nõuded
14 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
15 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
16 Menetlusse astuja palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
17 Hageja on toonud oma hagi toetuseks välja üheainsa väite, milles viitab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 rikkumisele. Ta väidab, et käesoleval juhul ei ole täidetud kohtupraktikas ette nähtud tingimused, mille põhjal saab teha kindlaks, kas asjaomane avalikkus näeb varasemate kaubamärkide ja taotletava kaubamärgi vahel seost. Esiteks ei ole asjaomased tähised eriti sarnased, teiseks on asjaomased kaubad erinevad ja kolmandaks on varasemate kaubamärkide maine vaid piiratud ulatusega. Teise võimalusena väidab hageja, et igal juhul ei kasuta taotletav kaubamärk varasemate kaubamärkide mainet ära.
18 Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 sõnastuse kohaselt sõltub selle artikli kohaldamine kolmest tingimusest, millest esimene on vastandatud kaubamärkide identsus või sarnasus, teine vastulause aluseks oleva varasema kaubamärgi mainekus ja kolmas tõenäosus, et taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist. Kuna need tingimused on kumulatiivsed, ei ole kõnealune säte kohaldatav, kui ka üks neist ei ole täidetud (vt Üldkohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑586/10: Aktieselskabet af 21. november 2001 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Parfums Givenchy (only givenchy), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Selles osas tuleneb kohtupraktikast, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 käsitletud rikkumised on nende esinemise korral vastandatud kaubamärkide sellise teatava sarnasuse tagajärg, mille tõttu seostab asjaomane avalikkus kõnealuseid kaubamärke, st näeb nende vahel seost, olgugi et ta ei aja neid omavahel segi (Üldkohtu 12. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑438/07: Spa Monopole vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – De Francesco Import (SpagO), EKL 2009, lk II‑4115, punkt 15; vt analoogia alusel ka Euroopa Kohtu 27. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑252/07: Intel Corporation, EKL 2008, lk I‑8823, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Seda, kas asjaomane avalikkus tajub vastandatud kaubamärkide vahel seost, tuleb hinnata igakülgselt, arvestades kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid (vt analoogia alusel eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Intel Corporation, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Euroopa Kohus on täpsustanud, millised tegurid võivad vastandatud kaubamärkide vahelise seose igakülgsel hindamisel tähtsust omada. Nende tegurite seas on Euroopa Kohus nimetanud esiteks vastandatud kaubamärkide vahelise sarnasuse ulatust, teiseks nende kaupade või teenuste laadi, mille jaoks vastandatud kaubamärgid on vastavalt registreeritud, sh nende kaupade või teenuste sarnasuse või erisuse ulatust ning samuti asjaomast avalikkust, kolmandaks varasema kaubamärgi maine tugevust, neljandaks varasema kaubamärgi olemusest tuleneva või kasutamise käigus tekkinud eristusvõime ulatust ja viiendaks tõenäosust, et avalikkus võib kaubamärgid omavahel segi ajada (eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Intel Corporation, punkt 42).
22 Vaidlustatud otsuse seaduslikkust tuleb kontrollida eelnimetatud põhimõtteid arvesse võttes.
Asjaomane avalikkus
23 Asjaomase avalikkuse osas tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt eeldab vastandatud kaubamärkide vahelise seose olemasolu, millest sõltub, kas on pandud toime määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 nimetatud rikkumine, et asjaomane avalikkus, kellele registreeritud kaubamärkidega hõlmatud kaubad või teenused on suunatud, on sama või teataval määral „kattub” (eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Intel Corporation, punktid 46–49).
24 Ühelt poolt koosneb asjaomane avalikkus, kellele on suunatud varasemate kaubamärkidega tähistatud kaubad – s.o „perioodikaväljaanded” ja „raamatud” – ning kelle seas on varasemad kaubamärgid väidetavalt maine omandanud, käesoleval juhul laiast avalikkusest (vt selle kohta Üldkohtu 19. novembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑425/07 ja T‑426/07: Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (100 ja 300), EKL 2009, lk II‑4275, punkt 24, ja 19. novembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑200/07–T‑202/07: Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (222, 333 ja 555), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 26). Kuna üks varasem kaubamärk, millele menetlusse astuja on oma vastulauses tuginenud, on ühenduse kaubamärk, siis koosneb asjaomane avalikkus liidu laiast avalikkusest.
25 Teiselt poolt tuleb märkida, et taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaubad, nimelt „veinid” on samuti suunatud liidu laiale avalikkusele. Kohtupraktika kohaselt on veinid laiatarbekaubad, mida harilikult turustatakse laiaulatuslikult ja mis seega on kättesaadavad kaubamajade toiduosakonnast kuni baaride ja kohvikuteni ning mille asjaomase avalikkuse moodustab laiatarbekaupade keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas (vt Üldkohtu 16. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑458/07: Dominio de la Vega vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Ambrosio Velasco (DOMINIO DE LA VEGA), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 27, ja 23. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑291/07: Viñedos y Bodegas Príncipe Alfonso de Hohenlohe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Byass (ALFONSO), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Kuna neil asjaoludel on vastandatud tähistega hõlmatud kaupade tarbijaks liidu lai avalikkus, siis tuleb käesoleval juhul järeldada, et eespool punktis 23 nimetatud kohtupraktika mõttes asjaomane avalikkus „kattub”.
27 Mis puutub hageja argumenti, et avalikkus, kellele taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaubad on suunatud, on erilise nõudlikkuse tõttu keskmisest tähelepanelikum, sest asjaomasteks kaupadeks on erilist liiki koššer-veinid, siis sellega ei saa nõustuda.
28 Kõigepealt tuleneb eespool punktis 25 viidatud väljakujunenud kohtupraktikast, et veinitarbija on üldiselt keskmiselt tähelepanelik. Apellatsioonikoja hinnangu vaidlustamiseks ei piisa aga hageja väitest, et teatavas valdkonnas on tarbija kaubamärkide suhtes eriti tähelepanelik, vaid ta peab seda väidet tõendama (vt Üldkohtu 5. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑118/09: La Sonrisa de Carmen jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Harald Heldmann (BLOOMCLOTHES), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 21 ja 22 ja seal viidatud kohtupraktika), mida ta käesoleval juhul ei ole õiguslikult piisavalt teinud.
29 Järgmiseks tuleb märkida, et taotletav kaubamärk tähistab veini üldiselt ja mitte teatavat veini eriliiki. Asjaolu, et hageja kavatseb taotletavat kaubamärki kasutada koššer-veinide müümiseks, mis aga puudutab kõnealuse kaubamärgiga tähistatud kaupade erilist turustamisviisi, mis võib ajaga ja kaubamärgiomaniku tahtest sõltuvalt muutuda, ei muuda tõsiasja, millega hageja ka ise kohtuistungil nõustus, et kui taotletav kaubamärk registreeritakse, siis laieneb selle kaitse kõikidele veinidele ning seetõttu tuleb asjaomane avalikkus määratleda, lähtudes kõigist kaupadest, mis on „veinid” (vt selle kohta ja analoogia alusel Üldkohtu 16. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑400/06: Zero Industry vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – zero Germany (zerorh+), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
Varasemate kaubamärkide maine
30 Hageja väidab, et varasemate kaubamärkide maine ei ole piisav, et asjaomane avalikkus näeks varasemate kaubamärkide ja veinivaldkonnas taotletava kaubamärgi vahel seost. Asjaolu, et ajakiri ELLE avaldab veiniteemalisi artikleid või rubriike, ei muuda varasemaid kaubamärke selles valdkonnas üldtuntuks.
31 Mainet käsitleva tingimuse täitmiseks peab varasemat kaubamärki tundma märkimisväärne osa asjaomasest avalikkusest, keda selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad või teenused puudutavad. Selle tingimuse analüüsimisel tuleb võtta arvesse kõiki konkreetsel juhul olulisi asjaolusid, milleks on muu hulgas varasema kaubamärgi turuosa, kasutamise intensiivsus, geograafiline ulatus ja kestus ning ettevõtja poolt selle reklaamimiseks tehtud investeeringute suurus, ilma et oleks nõutav, et kaubamärki teaks kindel protsent selliselt määratletud avalikkusest, või see, et kaubamärk oleks mainekas kogu asjaomasel territooriumil, juhul kui kaubamärk on mainekas selle territooriumi olulises osas (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑375/97: General Motors, EKL 1999, lk I‑5421, punktid 24, 25, ja 27–29, ning määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 osas Üldkohtu 19. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑93/06: Mülhens vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Spa Monopole (MINERAL SPA), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 33).
32 Käesoleval juhul on hageja möönnud, et ajakirja ELLE edukuse tõttu on varasemad kaubamärgid perioodikaväljaannete ja raamatute valdkonnas liidu territooriumil või vähemalt selle märkimisväärses osas mainekad.
33 Kohtupraktika põhjal ei pea selle tõendamiseks, et asjaomane avalikkus võib vastandatud kaubamärke seostada, nähes nende vahel seost, kindlasti tõendama, et varasemad kaubamärgid on omandanud maine nende kaupade või teenuste valdkonnas, mille jaoks kaubamärki taotletakse. Nii ei olnud apellatsioonikoda määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 sätete kohaselt kohustatud tegema kindlaks, kas varasemad kaubamärgid on veinivaldkonnas mainekad.
34 Siinkohal tuleb märkida ka seda, et üksnes juhul, kui avalikkus, kellele varasema kaubamärgiga tähistatud kaubad on suunatud, erineb avalikkusest, kellele taotletava kaubamärgiga tähistatud kaubad on suunatud, peab kohtupraktika kohaselt arvestama varasema kaubamärgi maine tugevust selle kindlakstegemiseks, kas kaubamärgi maine on levinud laiemalt kui üksnes selle avalikkuse seas, kellele see kaubamärk on suunatud (eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Intel Corporation, punktid 51–53). Nagu on märgitud eespool punktis 26, on avalikkus, kellele on suunatud varasema kaubamärgiga tähistatud kaubad ja kellele on suunatud taotletava kaubamärgiga tähistatud kaubad, käesoleval juhul vähemalt osaliselt sama.
35 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et hageja ei ole tõendanud väidet, mille kohaselt apellatsioonikoda tegi vea, kui leidis, et varasemate kaubamärkide maine on avalikkuse silmis nende kaubamärkide ja taotletava kaubamärgi vahel seose nägemiseks piisav.
Vastandatud tähiste sarnasus
36 Mis puutub tingimusse, et vastandatud tähised peavad olema identsed või sarnased, siis tuleb varasemaid kaubamärke taotletava kaubamärgiga võrrelda.
37 Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 esitatud kaubamärkide sarnasuse tingimuse täitmiseks ei pea kindlasti olema tõendatud, et on tõenäoline, et asjaomane avalikkus võib maine omandanud varasema kaubamärgi ja taotletava kaubamärgi segi ajada. Piisab, kui kaubamärkide sarnasuse ulatusest tulenevalt näeb asjaomane avalikkus nende vahel seost (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑408/01: Adidas-Salomon ja Adidas Benelux, EKL 2003, lk I‑12537, punktid 27 ja 31, ja 18. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑487/07: L’Oréal jt vs. Bellure jt, EKL 2009, lk I‑5185, punkt 36; Üldkohtu 16. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑181/05: Citigroup ja Citibank vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Citi (CITI), EKL 2008, lk II‑669, punktid 64 ja 65). Mida sarnasemad vastandatud kaubamärgid on, seda tõenäolisem on, et taotletav kaubamärk meenutab asjaomasele avalikkusele varasemat mainekat kaubamärki (eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus Intel Corporation, punkt 44).
38 Asjaomaste kaubamärkide vahelise seose olemasolu igakülgne hindamine peab vastandatud tähiste visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse osas rajanema neist jääval tervikmuljel, võttes eelkõige arvesse nende eristavaid ja domineerivaid osi (Üldkohtu 16. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑137/05: La Perla vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Worldgem Brands (NIMEI LA PERLA MODERN CLASSIC), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 35, ja 25. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑21/07: L’Oréal vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Spa Monopole (SPALINE), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 18).
39 Kaubamärkide sarnasuse hindamine ei tähenda seda, et arvesse tuleb võtta vaid mitmeosalise kaubamärgi ühte koostisosa ja võrrelda seda teise kaubamärgiga. Selle asemel tuleb võrdlemisel uurida iga kõnealust kaubamärki tervikuna, mis ei välista võimalust, et mitmeosalisest kaubamärgist asjaomase avalikkuse mälusse jäänud tervikmuljes võib mõnel juhul domineerida üks või mitu selle koostisosa (vt analoogia alusel Üldkohtu 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑412/08: Trubion Pharmaceuticals vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Merck (TRUBION), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Neist põhimõtetest lähtudes tuleb kontrollida, kas apellatsioonikoda tegi vea, kui järeldas, et asjaomased tähised on asjaomase avalikkuse jaoks nende vahel seose nägemiseks piisavalt sarnased.
41 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuses kõigepealt, et sõna „ella” on taotletava kaubamärgi domineeriv osa, kuna see sõna on kirjutatud suurte suurtähtedega ning kuna muudel sõnalistel osadel ja kujutisosal on vähene eristusvõime. Seda eeldust aluseks võttes järeldas apellatsioonikoda, et asjaomane avalikkus võib näha asjaomaste kaubamärkide vahel seost, kuna taotletava kaubamärgi domineeriv osa „ella” ja ainuke tähis, millest varasemad kaubamärgid ELLE koosnevad, on sarnased.
42 Nagu eespool punktist 2 tuleneb, koosneb taotletav kaubamärk käesoleval juhul mustast ristkülikust, mida ääristab valge kitsas raam ning seega jäljendab taotletav kaubamärk veinipudeli etiketti. Sõnad „ella” ja „valley” on kirjutatud valgete suurtähtedega ning paiknevad ristküliku sees. Sõna „vineyards” on kirjutatud mustade suurtähtedega ning asub ruudu all.
43 Olgugi et taotletavas kaubamärgis on sõna „ella”, suurem kui sõna „valley” ning see on paigutatud viimasest kõrgemale, nagu apellatsioonikoda märkis, tuleb tõdeda, et taotletava kaubamärgi kujutis on selline, et neid kahte sõna ei tajutaks eraldi. Tuleb märkida, et sõnad „ella” ja „valley” on mõlemad kujutatud mustas ristkülikus, need on kirjutatud identses kirjastiilis ja need on sama värvi. Kuna nimetatud kaks sõna on mustas ristkülikus omavahel seotud ning kuna nende värv ja kirjastiil on identsed, tajub asjaomane avalikkus väljendit „ella valley” vastavate sõnade tähtede eri suurusest hoolimata lahutamatu tervikuna. Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tajub tarbija kaubamärki harilikult tervikuna ega uuri selle eri detaile (vt Euroopa Kohtu 29. juuni 2011. aasta määrus kohtuasjas C‑532/10 P: adp Gauselmann GmbH vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Need kaalutlused on veelgi asjakohasemad veini valdkonnas. Selles valdkonnas puutub tarbija kauba ostmisel sagedasti kokku etikettidega, milles esitatud tähised koosnevad teatavast sõnast ja orgu tähistavast sõnast „valley” moodustatud väljendist. Tuleb märkida, et apellatsioonikoda ise on seda asjaolu kinnitanud, kui ta tõi nii vaidlustatud otsuse punktis 16 kui ka punktis 19 välja terve rea sel viisil moodustatud veini päritolutähiseid, nagu näiteks „Napa Valley”, „Sonoma Valley” ja „Barrosa Valley”. Need mitu päritolutähist näitavad, et sellised tähised on veinisektoris levinud.
45 Neist kaalutlustest tuleneb, et väljendit „ella valley” kui tervikut nähes mõistab asjaomane tarbija seda pigem kui viidet veini päritolu tähistavale kohanimele. Siinkohal tuleb arvestada ka sellega, et kuigi veinitarbija on keskmiselt tähelepanelik, nagu eespool punktides 25 ja 28 märgitud, on veini päritolu selle ostmisel talle harva ebaoluline. Seetõttu pöörab asjaomane tarbija veini ostmisel selle päritolutähisele teataval määral tähelepanu.
46 Peale selle märkis hageja Üldkohtus, et väljend „ella valley” viitab inglise keeles Iisraelis asuvale „Emek haEla’le” – mida mainitakse Piiblis kui Tammeorgu, kus Taavet võitis Koljatit –, kus on toodetud vein, mida hageja taotletava kaubamärgi all turustab. Sõltumata sellest, kas sellest asjaolust tulenevalt võib taotletav kaubamärk koosneda üksnes kirjeldavatest tähistest – see küsimus aga ei ole käesoleva kohtuvaidluse ese – tuleb siiski nentida, et kuivõrd väljend „ella valley” viitab tegelikult olemasolevale orule, siis toetab see järeldust, mille kohaselt asjaomane väljend sisaldab kohanime. Nagu pooled kohtuistungil tunnistasid, on nii sõna „ella” kui sõna „elah” originaalis heebrea tähtedega kirjutatud sõna ligilähedased transkriptsioonid, mis seletab erinevusi nende sõnade kirjapildis.
47 Eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et vastupidi apellatsioonikoja väitele tajub asjaomane avalikkus käesoleval juhul väljendit „ella valley” kui tervikut seda moodustavaid sõnalisi osi teineteisest lahutamata, ning seetõttu saab ta väljendist aru nii, et sellega viidatakse veini geograafilist päritolu näitavale kohanimele.
48 Mis puutub sõnasse „vineyards”, siis ei vaielda selle üle, et nimetatud sõna viitab niivõrd, kuivõrd see osutab vähemalt inglise keelt kõneleva avalikkuse jaoks „viinamarjaistandusele”, taotletava kaubamärgiga tähistatud kauba päritolule ja seega on sõna eristusvõime vähene. Arvestades seda, kui väikesed on selle sõna tähed ning kus asjaomane sõna taotletavas tähises paikneb, ei taju tarbija seda kui asjaomaste kaupade kaubanduslikku päritolu tähistavat osa, mis ei tähenda samas tingimata seda, et asjaomast sõna tuleb pidada taotletavast kaubamärgist jäävas üldmuljes tähtsusetuks.
49 Neil asjaoludel tuleb seega nentida, et väljend „ella valley” kui tervik – ja mitte üksnes selle osa „ella”, nagu apellatsioonikoda seda hindas – moodustab taotletava kaubamärgi domineeriva osa. Seega tuleb asjaomaste kaubamärkide vahelise seose igakülgne hindamine vastandatud tähiste visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse osas viia käesoleval juhul läbi varasemate kaubamärkide ja taotletava kaubamärgi vahel, mille domineeriva osa moodustab väljend „ella valley”, ilma et ülejäänud osad oleks tähtsusetud.
50 Nii tuleb märkida, et visuaalselt on asjaomased tähised vaid vähesel määral sarnased. Kuigi vastab tõele, et taotletava kaubamärgi kolm esimest tähte on varasemate kaubamärkide vastavate tähtedega identsed, ei piisa sellest asjaolust mitme asjaomaste tähiste vahel esineva erinevuse tasakaalustamiseks. Kui varasemad kaubamärgid koosnevad neljatähelisest sõnast, siis taotletava kaubamärgi domineeriv osa koosneb kahest sõnast, mis on esitatud kahel real ja milles on kokku kümme tähte. Lisaks tuleb ka märkida, et väljendi „ella valley” esimene sõna ei ole varasemate kaubamärkide sõnaga „elle” identne ning erineb viimase tähe osas. Taotletava kaubamärgi sõnaline osa „vineyards” ja kujutisosad lisavad veelgi elemente, olgugi et vähem tähtsaid, mille poolest asjaomaseid tähiseid visuaalsest küljest erinevad.
51 Kuigi vastab tõele, et varasemates kaubamärkides ja taotletavas kaubamärgis kasutatud kirjastiil on identsed, nagu märkis apellatsioonikoda ning mida rõhutasid ühtlustamisamet ja menetlusse, tuleb siiski märkida, et kasutatud kirjastiil on pigem üldlevinud ja sagedasti kasutatav. Seetõttu ei saa vastandatud tähiste sõnaliste osade kirjastiil olla asjaolu, mis tasakaalustab mitu asjaomaste kaubamärkide vahelist erinevust.
52 Asjaomaste kaubamärkide puhul esineb samuti foneetilisi erinevusi, mis on sarnasustest olulisemad. Tuleb märkida, et varasemate kaubamärkide – mis koosnevad neljatähelisest sõnast – ja taotletava kaubamärgi – mis koosneb domineerivast sõnalisest osast, mille moodustavad kokku kümnest tähest koosnevad kaks sõna, ja üheksast tähest moodustatud sõnast – pikkuste erinevuse tõttu on neil erinev kõla ja rütm, mida ei tasakaalusta varasemate kaubamärkide sõnalise osa kolme esimese tähe ja taotletava kaubamärgi domineeriva osa esimese sõna kolme esimese tähe identsus.
53 Kontseptuaalselt ei ole asjaomased tähised piisavalt sarnased, et asjaomane avalikkus võiks näha seost kõnealuste kaubamärkide vahel. Nagu eespool punktides 43–47 esitatud kaalutlustest tuleneb, meenutab taotletav kaubamärk asjaomase avalikkusele selle kaubamärgi all turustatava veini päritoluga seotud kohanime, samas kui varasemate kaubamärkide puhul ei ole see sugugi nii. Seega, isegi kui ei saa välistada, et varasemate kaubamärkide mainet arvestades võib sõna „elle” meenutada liidu avalikkuse ühe osa joaks ajakirja ELLE, ei muuda see midagi järelduse osas, et asjaomased tähised ei ole kontseptuaalselt sarnased.
54 Vastandatud tähiste sarnasuse kohta tuleb märkida ka seda, et mis puutub siseriiklike kohtute otsustesse, mille menetlusse astuja on esitanud oma väite toetuseks ning mille kohaselt sõnad „elle” ja „ella” on sarnased, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi pooltel ega Üldkohtul ei ole keelatud liidu õiguse tõlgendamisel võtta arvesse siseriiklikul kohtupraktikal põhinevaid järeldusi (vt Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑499/09: Evonik Industries vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ümardatud küljega purpurpunane ristkülik), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika), ei ole see kohtupraktika liidu kohtule siduv, kuna ühenduse kaubamärgikord on iseseisev süsteem ning selle kohaldamine on sõltumatu mis tahes siseriiklikust süsteemist (Üldkohtu 5. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑32/00: Messe München vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (electronica), EKL 2000, lk II‑3829, punkt 47, ja 12. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑97/05: Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Marcorossi (MARCOROSSI), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 53).
55 Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et vastupidi apellatsioonikoja järeldusele ei ole käesolevas asjas käsitletavad tähised piisavalt sarnased, et asjaomane avalikkus võiks taotletavat kaubamärki varasemate kaubamärkidega seostada.
56 Asjaomase avalikkuse seisukohalt esineva vastandatud kaubamärkide vahelise seose tuvastamiseks eespool punktides 19–21 nimetatud kohtupraktikast tulenevale nõudele vastavalt läbiviidava igakülgse hinnangu põhjal tuleb järeldada, et arvestades asjaomaste tähiste vahelisi erinevusi, ei ole varasemate kaubamärkide mainest hoolimata tõenäoline, et asjaomane avalikkus võiks neid seostada.
57 Seetõttu tuleb järeldada, et käesoleval juhul ei ole täidetud üks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise tingimus, nimelt vastandatud kaubamärkide sarnasus, millest tulenevalt asjaomane avalikkus näeks asjaomaste kaubamärkide vahel seost.
58 Neil asjaoludel tuleb olukorras, kus määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise tingimused on kumulatiivsed ning sellest, kui neist üks ei ole täidetud, piisab asjaomase sätte kohaldamata jätmiseks (vt eespool punkt 18), hagi rahuldada ja vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja kontrollida tingimust, mis puudutab tõenäosust, et taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist.
Kohtukulud
59 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
60 Kuna Siseturu Ühtlustamise Amet on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista Siseturu Ühtlustamise Ametilt. Kuna menetlusse astuja nõuded on jäetud rahuldamata, kannab ta ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 11. novembri 2009. aasta otsus (asi R 1293/2008-1).
2. Jätta Siseturu Ühtlustamise Ameti kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Ella Valley Vineyards (Adulam) Ltd kohtukulud.
3. Hachette Filipacchi Presse (HFP) kannab ise oma kohtukulud.
Azizi | Cremona | Frimodt Nielsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. märtsil 2012 Luxembourgis.
Allkirjad