Euroopa Kohtu (teine koda) 4. oktoobri 2018. aasta otsus (Administrativen sad Sofia-gradi eelotsusetaotlus – Bulgaaria) – Nigyar Rauf Kaza Ahmedbekova, Rauf Emin Ogla Ahmedbekov versus Zamestnik-predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite
(kohtuasi C-652/16)1
(Eelotsusetaotlus – Ühine varjupaiga- ja täiendava kaitse poliitika – Nõuded, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks – Direktiiv 2011/95/EL – Artiklid 3, 4, 10 ja 23 – Rahvusvahelise kaitse taotlused, mille ühe ja sama perekonna liikmed on esitanud eraldi – Individuaalne läbivaatamine – Pereliiget ähvardava ohu arvessevõtmine teise pereliikme taotluse individuaalsel läbivaatamisel – Soodsamad normid, mille liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada varjupaiga või täiendava kaitse laiendamiseks rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmetele – Tagakiusamise põhjuste hindamine – Aserbaidžaani kodaniku osalemine oma riigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse esitamisel – Ühised menetlusnormid – Direktiiv 2013/32/EL – Artikkel 46 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Täielik ja ex nunc läbivaatamine – Tagakiusamise põhjused või faktilised asjaolud, millest menetleva ametiasutuse menetluses vaikiti, kuid millele on tuginetud selle asutuse tehtud otsuse peale esitatud kaebuses)
Kohtumenetluse keel: bulgaaria
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Administrativen sad Sofia-grad
Põhikohtuasja pooled
Hageja: Nigyar Rauf Kaza Ahmedbekova, Rauf Emin Ogla Ahmedbekov
Kostja: Zamestnik-predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite
Resolutsioon
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotluse individuaalsel hindamisel tuleb arvesse võtta tagakiusamise ja suure kahju tekkimise ohtu, mis taotleja pereliiget ähvardab, et teha kindlaks, kas viimati nimetatud isik on perekondliku sideme tõttu isikuga, keda oht ähvardab, samamoodi ohustatud.
Direktiivi 2011/95 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui ühe ja sama perekonna liikmete poolt eraldi esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes kohaldatakse nende võimaliku seotuse käsitlemiseks mõeldud meetmeid, kuid nende õigusaktidega on vastuolus see, kui selliseid taotlusi hinnatakse ühiselt. Nendega on vastuolus ka see, kui kõnealustest taotlustest ühe hindamine peatatakse kuni neist taotlustest mõne teise läbivaatamise menetluse lõpetamiseni.
Direktiivi 2011/95 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil ette näha, et direktiiviga kehtestatud süsteemi kohaselt ühele pereliikmele rahvusvahelise kaitse andmise korral laiendatakse seda kaitset ka selle perekonna teistele liikmetele, tingimusel et nende suhtes ei ole kohaldatav mõni direktiivi artiklis 12 sätestatud alus pagulasseisundi omistamata jätmiseks ja et nende olukorral on perekonna ühtsuse säilitamise vajaduse tõttu seos rahvusvahelise kaitse loogikaga.
Direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis e sätestatud vastuvõetamatuse alus ei hõlma niisugust olukorda, mis on kõne all põhikohtuasjas ning milles täisealine isik esitab enda ja oma alaealise lapse eest rahvusvahelise kaitse taotluse, mis põhineb eelkõige perekondlikul sidemel teise isikuga, kes on rahvusvahelise kaitse taotluse eraldi esitanud.
Rahvusvahelise kaitse taotleja osalemist oma päritoluriigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse esitamisel ei või üldjuhul pidada direktiivi 2011/95 artiklis 10 viidatud tagakiusamise põhjuste hindamisel tõendiks selle kohta, et taotleja kuulub „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ selle artikli lõike 1 punkti d tähenduses, vaid seda tuleb pidada „poliitiliste vaadete“ alusel tagakiusamise põhjuseks selle artikli lõike 1 punkti e tähenduses, kui esineb põhjendatud kartus, et see riik tajub kaebuse esitamisel osalemist dissidentliku poliitilise tegevusena, mille suhtes ta võib otsustada karistusmeetmeid rakendada.
Direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 koostoimes direktiivi artikli 40 lõikes 1 sisalduva viitega kaebemenetlusele tuleb tõlgendada nii, et kohus, kellele on esitatud kaebus rahvusvahelise kaitse andmata jätmise otsuse peale, on üldjuhul kohustatud „täiendavate selgitustena“ pärast seda, kui ta on menetleval ametiasutusel palunud neid analüüsida, hindama rahvusvahelise kaitse andmise aluseid või faktilisi asjaolusid, mis on küll seotud sündmuste või ohtudega, mis väidetavalt esinesid enne keeldumisotsuse tegemist või isegi enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, kuid millele esimest korda tuginetakse kaebemenetluses. Nimetatud kohus ei ole selleks aga kohustatud, kui ta tuvastab, et nendele alustele või asjaoludele tugineti kaebemenetluse liiga hilises staadiumis või neid ei ole esitatud piisavalt konkreetselt, et neid oleks võimalik nõuetekohaselt analüüsida, või faktiliste asjaolude korral ka juhul, kui ta tuvastab, et need ei ole märkimisväärsed või piisavalt eristatavad asjaoludest, mida menetleval ametiasutusel oli juba võimalik arvesse võtta.
____________
1 ELT C 86, 20.3.2017.