ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

14. detsember 2018(*)

Lepinguväline vastutus – Ühinemiseelse abi rahastamisvahend – Kolmas riik – Riigihange – Detsentraliseeritud haldamine – Otsus 2008/969/EÜ, Euratom – Varajase hoiatamise süsteem – Hoiatuse aktiveerimine varajase hoiatamise süsteemis – Liidu finantshuvide kaitse – Komisjoni keeldumine eelnevast heakskiidust – Hankelepingu sõlmimata jätmine – Üldkohtu pädevus – Tõendite vastuvõetavus – Hoiatuse õigusliku aluse puudumine – Kaitseõigused – Süütuse presumptsioon – Isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Põhjuslik seos – Varaline ja mittevaraline kahju – Hankelepingust ilmajäämine – Teiste hankelepingute sõlmimise võimaluse kaotamine

Kohtuasjas T‑298/16,

East West Consulting SPRL, asukoht Nandrin (Belgia), esindajad: advokaadid L. Levi ja A. Tymen ning hiljem L. Levi,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Dintilhac ja J. Estrada de Solà,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 268 alusel esitatud nõue saada hüvitist varalise ja mittevaralise kahju eest, mis hagejale on väidetavalt tekkinud selle tõttu, et tema kohta tehti hoiatus varajase hoiatamise süsteemis ning sellele järgnevalt keelduti selle hoiatuse alusel kinnitamast lepingut hankemenetluses, milles oli edukaks pakkujaks tunnistatud tema juhitav konsortsium ja mida pidi rahastatama Euroopa Liit ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) raames,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: president I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud V. Valančius ja U. Öberg,

kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 2. mai 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

 Hagi esitamisele eelnenud asjaolud

1        Hageja East West Consulting SPRL on Belgia õiguse alusel asutatud äriühing, mis tegeleb eelkõige teenuste osutamisega Belgias või välismaal iseenda või kolmandate isikute nimel või kolmandate isikute osalusel ning mille juhataja ja ainuosanik on L. Lisaks kuulub hagejale 40% osalusest Belgia õiguse alusel asutatud äriühingus European Consultants Organisation SPRL (edaspidi „ECO3“), mille juhataja on samuti L.

2        Euroopa Liidu Nõukogu võttis 17. juulil 2006 vastu määruse (EÜ) nr 1085/2006, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (ELT 2006, L 201, lk 82, edaspidi „IPA määrus“). IPA määruse artikli 1 kohaselt peab Euroopa Liit abistama I ja II lisas loetletud riike, sealhulgas endist Jugoslaavia Makedoonia vabariiki, nende järkjärgulisel vastavusseviimisel liidu standardite ja poliitikatega, sealhulgas vajaduse korral acquis communautaire’iga, pidades silmas riikide tulevast liikmesust. IPA määruse artikli 3 kohaselt lähtutakse abi kavandamisel ja kasutamisel viiest rahastamisvahendist, millest üks on seotud „inimressursside arendamisega“.

3        Liidu rahastatava riigihanke menetluse raames karistusõigusliku kvalifikatsiooni alla kuuluda võivate tegude kohta läbi viidud juurdluste järel edastas Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi esimese astme või apellatsioonikohus, Prantsusmaa) vabariigi prokurörile 26. veebruaril 2007 teavet tegude kohta, mida võidi kvalifitseerida karistusõiguse alusel korruptsiooniks liidu rahastatud hankelepingu sõlmimise raames Türgis (edaspidi „Türgi toimik“). See teave puudutas eelkõige Kameleons International Consultingut – muudetud nimega KIC Systems (edaspidi „KIC“) – ning L‑i. 5. märtsil 2007 algatati Prantsusmaal esialgne uurimine Türgi toimiku kohta ning selle läbiviimine määrati Division nationale d’investigations financières’ile (riiklik finantsasjade uurimise osakond, DNIF).

4        Euroopa Ühenduste Komisjon võttis 12. juunil 2007 vastu määruse (EÜ) nr 718/2007, millega rakendatakse IPA määrust (ELT 2007, L 170, lk 1).

5        Endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi valitsus ja komisjon sõlmisid 4. märtsil 2008 raamlepingu, mis käsitleb koostööeeskirju liidu finantsabi andmiseks endisele Jugoslaavia Makedoonia vabariigile ühinemiseelse abi rahastamisvahendi alusel abi andmise raames.

6        OLAF edastas 27. juunil 2008 Belgia peaprokurörile teabe võimalike korruptsioonijuhtumite kohta liidu rahastatud hankelepingu sõlmimisel Ukrainas (edaspidi „Ukraina toimik“). See teave puudutas eelkõige KIC‑d, L‑i ja ECO3. Belgias alustati Ukraina toimiku asjus eeluurimist ja juurdlust.

7        17. septembril 2008 alustati Belgias Ukraina toimiku kohta menetlustoiminguid.

8        DNIFi taotlusel toimetati 14. ja 15. oktoobril 2008 läbiotsimine eelkõige KIC asukohas, mille juures viibisid mitu eelnevalt õigusasutuse ametliku määrusega selleks 18. septembril 2008 määratud OLAFi teenistujat. 17. oktoobril 2008 saatis DNIF OLAFi liikmetele uued õigusasutuse ametlikud määrused teostada läbiotsimisel kogutud elektrooniliste andmete käitlemine. Nende uurimistoimingute tulemusena algatati menetlused Prantsusmaal Türgi toimiku kohta ja Belgias Ukraina toimiku kohta.

9        Komisjon märgib, et 17. novembril 2008 taotles OLAF vastavalt komisjoni otsuse K(2004) 193/3, mis käsitleb varajase hoiatamise süsteemi, artikli 5 lõikele 2 ECO3 kohta hoiatuse W3b aktiveerimist selles süsteemis, mis loodi pettuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu võitlemiseks. See hoiatus rajanes asjaolul, et ECO3 suhtes olid algatatud kohtumenetlused, mis käsitlesid tõsiseid haldusvigu ja pettusi. Komisjon väidab, et OLAF taotles samasugust hoiatust L‑i kohta.

10      Komisjon võttis 16. detsembril 2008 vastu otsuse 2008/969/EÜ, mis käsitleb varajase hoiatamise süsteemi komisjoni eelarvevahendite käsutajatele ja rakendusametitele (ELT 2008, L 344, lk 125, edaspidi „varajase hoiatamise süsteemi käsitlev otsus“), mis hakkas kehtima alates 1. jaanuarist 2009. Varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsusega tunnistati kehtetuks otsus K(2004) 193/3 ning kehtestati uued eeskirjad varajase hoiatamise süsteemi kohta.

11      Varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse põhjenduses 4 on märgitud, et „[v]arajase hoiatamise süsteemi eesmärk on tagada, et komisjonis ja tema rakendusametites on võimalik levitada piiratud kasutusega teavet kolmandaid isikute kohta, kes võivad kujutada ohtu [liidu] finantshuvidele ja mainele või mis tahes muudele [tema] hallatavatele vahenditele.“

12      Vastavalt varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse põhjendustele 5–7 vastutas OLAF, kellel on juurdepääs varajase hoiatamise süsteemile seoses oma ülesannete täitmisega selles osas, mis puudutab juurdluste läbiviimist ja teabe kogumist pettuste ärahoidmise eesmärgil, koos vastutavate eelarvevahendite käsutajatega ja siseauditi talitustega hoiatuste sisestamise, muutmise ja eemaldamise taotluste esitamise eest varajase hoiatamise süsteemis, mille haldamise tagas komisjoni peaarvepidaja või tema alluvad.

13      Sellega seoses sätestas varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 4 lõike 1 teine lõik, et „[komisjoni p]eaarvepidaja [või tema alluvad] sisesta[vad], muuda[vad] ja eemalda[vad] hoiatusi varajase hoiatamise süsteemis vastavalt vastutava volitatud eelarvevahendite käsutaja, OLAFi või siseauditi talituse taotlustele“.

14      Varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 6 lõike 2 kolmas lõik sätestas, et „[h]anke- või toetusmenetluste puhul kontrollib vastutav volitatud eelarvevahendite käsutaja või tema personal hiljemalt enne lepingu sõlmimise otsust, kas varajase hoiatamise süsteemis on hoiatus“.

15      Varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artiklis 9 oli sätestatud, et sõltuvalt registreerimist taotleva talituse käsutuses olevate asjaolude laadist või raskusastmest jaotatakse varajase hoiatamise süsteemi hoiatused järgmisse viide kategooriasse, mille tähisteks on W1–W5. Selle otsuse artikli 9 punkti 3 kohaselt puudutas kategooria W3 „kolmanda[id] isiku[id, kelle] suhtes on käimas õiguslik menetlus, mis hõlmab arestimise otsust või kohtumenetlust seoses raskete haldusrikkumiste või pettusega“.

16      Varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikkel 12 „Hoiatus W3“ nägi muu hulgas ette:

„2.      Vastutav volitatud eelarvevahendite käsutaja teeb taotluse hoiatuse W3b aktiveerimiseks, kui kolmandate isikute suhtes, eelkõige nende suhtes, kes saavad või on saanud toetust tema vastutada olevatest ühenduse vahenditest, on teadaolevalt algatatud kohtumenetlus seoses raskete haldusrikkumiste või pettusega.

Kui OLAFi juhitud juurdlustegevus viib kohtumenetluseni või kui OLAF pakub selliste menetluste puhul abi või järelmeetmete võtmist, teeb OLAF taotluse vastava hoiatuse W3b aktiveerimiseks.

3.      Hoiatus W3 jääb aktiivseks, kuni võetakse vastu res judicata jõudu omav kohtuotsus või kuni juhtum leiab muu lahenduse.“

17      Varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 17 lõige 2, mis puudutas eelkõige hoiatuse W3b mõju lepingu sõlmimise või toetuse andmise menetlustele, sätestas:

„Kui kolmas isik, kelle suhtes on registreeritud hoiatus W2, W3b või W4, on hindamiskomisjoni nimekirja eesotsas, teeb vastutav volitatud eelarvevahendite käsutaja (võttes asjakohaselt arvesse kohustust kaitsta ühenduse finantshuve ja mainet, hoiatuse põhjenduse laadi ja raskusastet, lepingu või toetuse summat ja kestust ning võimaluse korral rakendamise kiireloomulisust) ühe järgmistest otsustest:

a)      sõlmida kolmanda isikuga leping või anda talle toetus sõltumata registreerimisest varajase hoiatamise süsteemis ja tagada, et võetakse tugevdatud järelevalvemeetmeid;

b)      kui nimetatud hoiatuse olemasolu annab objektiivselt alust seada kahtluse alla algne hinnang valiku- ja toetuse andmise kriteeriumitele vastamise kohta, tehakse otsus sõlmida leping teise pakkujaga või anda toetus teisele taotlejale sellise valiku- ja toetuse andmise kriteeriumitele vastamist käsitleva hinnangu põhjal, mis ei ole hindamiskomisjoni koostatud ja milles nimetatud otsust asjakohaselt põhjendatakse;

c)      lõpetada menetlus lepingut sõlmimata, põhjendades menetluse lõpetamist asjakohaselt pakkujale antud teabes […]“.

18      Seoses kirjaga, mille ECO3 saatis 16. detsembril 2008 komisjonile, kinnitas komisjon 12. jaanuari 2009. aasta kirjas, et ECO3 kohta oli tehtud varajase hoiatamise süsteemis hoiatus W3b alates 17. novembrist 2008.

19      OLAFi direktor saatis 15. jaanuaril 2009 DNIFile aruanded kogutud elektrooniliste andmete analüüsi kohta.

20      ECO3 esitas 10. märtsil 2009 Euroopa ombudsmanile kaebuse tema kohta varajase hoiatamise süsteemi hoiatuse sisestamise kohta. See kaebus registreeriti numbri 637/2009/(ELB)FOR all.

21      Prantsusmaal alustati 17. märtsil 2009 eeluurimist seoses Türgi toimikuga.

22      OLAF edastas 14. septembril 2009 Belgia peaprokurörile teabe võimalike korruptsioonijuhtumite kohta liidu rahastatud hankelepingu sõlmimisel Serbias (edaspidi „Serbia toimik“). See teave puudutas eelkõige KIC‑d, L‑i ja ECO3. Belgias alustati Serbia toimiku asjus eeluurimist ja juurdlust.

23      Belgias alustati 1. oktoobril 2009 Serbia toimiku kohta menetlustoiminguid.

24      Komisjon võttis 16. oktoobril 2009 vastu otsuse K(2009) 7692 (lõplik), andes endisele Jugoslaavia Makedoonia vabariigile üle IPA „inimressursside arendamise“ rahastamisvahendi haldamise alase pädevuse. Kuna välja olid toodud teatud riskid, nähti nimetatud otsuse artiklis 1 ette, et endisele Jugoslaavia Makedoonia vabariigile antakse üle IPA „inimressursside arendamise“ rahastamisvahendi haldamise alane pädevus, täpsustades samas, et komisjon teostab II lisas loetletud eelkontrolle. Nimetatud lisa kohaselt pidi komisjon pärast pakkuja hankemenetluses edukaks tunnistamist eelkõige kinnitama hanget puudutava lepingu toimiku.

25      Prantsuse eeluurimiskohtunik algatas 2010. aasta mais L–i suhtes uurimismenetlust seoses aktiivse korruptsiooni kahtlustusega Türgi toimiku raames.

26      Komisjon ja OLAF märgivad, et 2010. aasta juulis taotles OLAF hageja kohta hoiatuse W3b aktiveerimist varajase hoiatamise süsteemis vastavalt varajase hoiatamise süsteemi otsuse artiklile 12. Komisjon väidab, et OLAF taotles samasuguse hoiatuse aktiveerimist L-i kohta.

27      Euroopa Liidu Teataja lisas avaldati 6. juulil 2010 hanketeade piiratud hankemenetluse kohta teenuste riigihankelepingu „Deklareerimata töö vastase võitluse edendamine“ sõlmimiseks (ELT 2010, S 128‑194817) numbri all EuropAid/130133/D/SER/MK (edaspidi „asjaomane hange“). Asjaomane hange kuulus IPA määruses ette nähtud inimressursside arendamise rahastamisvahendi alla. Hankemenetluse eesmärk oli sõlmida leping kavandatava eelarvega 1 miljon eurot, mille eesmärk oli parandada deklareerimata töö vastase võitluse toimimist ja tõhusust endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis. Tegemist oli eelnevalt detsentraliseeritud hankemenetlusega, milles hankija oli endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi rahandusministeeriumi rahastamis- ja hankemenetluste kesktalitus (edaspidi „riiklik hankija“).

28      Asjaomase hankemenetluse suhtes olid kohaldatavad „Välistegevuse raames lepingute sõlmimise korda käsitleva praktilise juhendi“ (edaspidi „PRAG“) sätted vastavalt selle hanke kohta pakkujatele koostatud juhiste päises esitatud andmetele.

29      Haldusviise käsitlevas PRAG punktis 2.2 oli eelkõige märgitud, et eelkontrolli eeldava detsentraliseeritud programmi raames teeb hankija hankemenetlusi ja hankelepingute sõlmimist puudutavad otsused ja esitab need komisjonile eelneva heakskiidu saamiseks. Samas punktis on ette nähtud, et komisjoni osa seisnes selles, et ta andis loa detsentraliseeritud lepingute rahastamisele, ning tema esindajate tegevuse eesmärk nende lepingute sõlmimist ja täitmist puudutavates detsentraliseeritud menetlustes oli üksnes tuvastada, kas liidu rahastamise tingimused olid täidetud või mitte. Seega ei olnud nende tegevuse eesmärk – ning ei saanud olla ka tagajärg – selle põhimõtte kahjustamine, mille kohaselt detsentraliseeritud lepingud jäävad riiklikeks lepinguteks, mille ettevalmistamise, läbirääkimise ja sõlmimise alane vastutus lasub ainult detsentraliseeritud hankijatel. Peale selle tulenes nimetatud punktist, et detsentraliseeritud lepingu allkirjastab ja hankelepingu sõlmib rahastamislepingus määratud hankija, see tähendab rahastatava riigi valitsus või üksus, kellel on õigusvõime ja kellega komisjon selle rahastamislepingu sõlmis, kuid see valitsus või üksus peab eelnevalt esitama hindamistulemuse komisjonile heakskiidu saamiseks, ning seejärel, pärast selle tulemuse lepingupartnerile näitamist, hankemenetlusest kõrvaldamise kriteeriume ja valikukriteeriume puudutavate tõendite saamist ja analüüsimist, esitama lepingu komisjonile kinnitamiseks (heakskiidu saamiseks).

30      Hankemenetluse tühistamist käsitlev PRAG punkt 2.4.13 nägi ette, et hankija võis kuni lepingu allkirjastamiseni kas hankest loobuda või siis hankemenetluse tühistada, ilma et taotlejad või pakkujad saaksid nõuda hüvitist, viidates olukorrale, kus menetlus osutub tulemusetuks, kuna ei saadud ühtegi pakkumust, mis oleks kvaliteedi või hinna poolest väärinud edukaks tunnistamist. Selle punkti kohaselt tuli lõplik otsus selle kohta teha hankijal (pärast komisjoni eelnevat heakskiitu hankija sõlmitavatele hankelepingutele eelkontrolli süsteemi raames).

31      Õiguskaitsevahendeid käsitlev PRAG punkt 2.4.15 nägi eelkõige ette, et kui komisjon ei ole hankija ja kui teda on teavitatud pakkuja kaebusest, kes leiab, et talle on tekitatud kahju hankemenetluse raames toime pandud vea või eeskirjade eiramise tõttu, peab komisjon andma hankijale teada oma arvamuse ning püüdma leida nii palju kui võimalik kompromisslahendust kaebuse esitanud pakkuja ja hankija vahel.

32      Lepingu ettevalmistamist ja allkirjastamist käsitlev PRAG punkt 2.9.2 sätestas, et detsentraliseeritud süsteemis, kus teostatakse eelkontrolli, saadab hankija lepingutoimiku liidu delegatsioonile kinnitamiseks ning see delegatsioon pidi liidu rahastamise kinnitamiseks kirjutama alla kõikidele lepingu originaalidele.

33      Lisaks nägi kõnealuses hankes osalevatele pakkujatele koostatud juhiste punkt 14.1 ette, et edukat pakkujat pidi teavitama kirjalikult tema pakkumuse edukaks tunnistamisest, ning punkt 15 nägi ette, et hankemenetluse võis muu hulgas tühistada juhul, kui see oli tulemusetu, näiteks sellepärast, et ei saadud ühtegi pakkumust, mille oleks kvaliteedi või hinna poolest võinud vastuvõetavaks lugeda, ning juhistes on meelde tuletatud, et niisugusel juhul ei olnud riiklikul hankijal mingit hüvitise maksmise kohustust.

34      Asjaomasele hanketeatele vastas konsortsium, mille juhiks oli hageja.

35      Riiklik hankija tegi hagejale 13. septembril 2011. aastal edastatud kirjas teatavaks, et asjaomases hankes tunnistati edukaks pakkujaks tema juhitav konsortsium, kui talle esitatakse 15 päeva jooksul vastuvõetavad tõendid, mis puudutavad asjaomasest hankemenetlusest kõrvaldamise olukordi või valikukriteeriume. Kirjas tuletati meelde, et teatud tingimustel võis riiklik hankija veel otsustada hanke tühistada, ilma et ta oleks kohustatud hüvitist maksma.

36      Riiklik hankija teatas 4. oktoobri 2011. aasta e-kirjas hagejale, et ta sai kätte kõik vajalikud tõendavad dokumendid. Viimase kontrolli teostamiseks palus hankija saata tema 2006. aasta bilanss või teise võimalusena esitada talle teatud teavet. Hageja vastas 5. oktoobri e-kirjaga, millele ta lisas oma bilansi 2006. aasta kohta. Riiklik hankija kinnitas selle kättesaamist sama päeva e-kirjas.

37      Hageja palus 2. novembri 2011. aasta e-kirjas riiklikult hankijalt teavet menetluse edenemise kohta.

38      Riiklik hankija vastas 3. novembri 2011. aasta e-kirjas, et ta ootas, et liidu delegatsioon endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis (edaspidi „delegatsioon“) annaks lepingutoimikule eelneva heakskiidu, mis võimaldaks hankijal lepingule alla kirjutamise menetluse lõpule viia. Hankija sõnul pidi menetlus jõudma väga kiiresti lõpule, mistõttu oli oluline, et hageja tagaks selle, et lepingu täitmisel osalema pidanud peaeksperdid jääksid kuni 2011. aasta lõpuni töövalmis.

39      Delegatsioon kinnitas 9. novembri 2011. aasta kirjas, et ta sai kätte asjaomase hankelepingu projekti, mille riiklik hankija oli talle kinnitamiseks saatnud. Selles kirjas viidatud teatises andis komisjon teada, et ta otsustas jätta lepingu kinnitamata vastavalt varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 17 lõike 2 punktile c.

40      Eespool punktis 39 viidatud teatises tugines delegatsioon seaduslikkuse või õiguspärasuse probleemile, mis tulenes asjaolust, et äriühingu, kellega sooviti leping sõlmida, st hageja kohta oli varajase hoiatamise süsteemi tehtud hoiatus W3b seoses poolelioleva kohtumenetlusega, mis oli algatatud pettuste või raskete haldusvigade tõttu. Lõpetuseks soovitas komisjon samas teatises riiklikul hankijal lõpetada asjaomane hankemenetlus lepingut sõlmimata ning seda lõpetamist nõuetekohaselt põhjendada pakkujale edastatud teabes.

41      Delegatsioon lisas 9. novembri 2011. aasta kirjas, et ta tegi otsuse jätta leping kinnitamata, võttes arvesse tal lasuvat kohustust kaitsta liidu finantshuve ja mainet ning asjaomase hoiatuse põhjenduse laadi ja tõsidust. Delegatsioon soovitas selles kirjas riiklikul hankijal alustada uut hankemenetlust.

42      Riiklik hankija märkis 17. novembri 2011. aasta kirjas delegatsioonile, et, tulenevalt teabest, mille see delegatsioon oli hankijale edastanud ja mille kohaselt ainsasse asjaomase hankelepingu sõlmimiseks tehniliselt vastuvõetavasse pakkumusse oli kaasatud äriühing, kelle kohta oli varajase hoiatamise süsteemis hoiatus W3b, edastas hankija delegatsioonile heakskiitmiseks teatise asjaomase hankemenetluse tühistamise kohta ning kirjad nende pakkujate teavitamiseks, keda ei tunnistatud edukaks.

43      Kõnealuse hankemenetluse tühistamise teade avaldati 2010. aasta novembris.

44      Riiklik hankija teavitas 6. detsembri 2011. aasta „kirjas pakkujale, keda ei tunnistatud edukaks“ hagejat, et, „arvestades vajadust kaitsta liidu finantshuve ja mainet ning hoiatuse põhjuse laadi ja tõsidust,“ otsustas ta lõpetada asjaomase hankemenetluse ilma hankelepingut sõlmimata, nagu on ette nähtud varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 17 lõike 2 punktis c.

45      Delegatsioonile ja riiklikule hankijale 12. detsembril 2011 saadetud kirjades märkis hageja, et riikliku hankija otsus lõpetada asjaomane hankemenetlus tema kohta varajase hoiatamise süsteemi tehtud hoiatuse tõttu ilma hankelepingut sõlmimata ei olnud õiguspärane, ning palus selle otsuse tühistamist. Ta väitis eelkõige, et komisjon oli teinud tema kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse ilma hagejat sellest teavitamata, liiatigi ilma teda eelnevalt ära kuulamata, ja rikkus tema kaitseõigusi, samas kui, nagu tulenes 13. aprilli 2011. aasta kohtumäärusest Planet vs. komisjon (T‑320/09, EU:T:2011:172), see hoiatus oli tema huve kahjustav akt. Igal juhul ei olnud riiklik hankija põhjendanud oma otsust lõpetada asjaomane hankemenetlus ilma hankelepingut sõlmimata, selle asemel, et valida mõni muu varajase hoiatamise süsteemi otsuse artikli 17 lõike 2 punktis c ette nähtud lahendus, mis oleks olnud vähem kahjulik.

46      Ombudsman andis 16. detsembril 2011 välja soovituse eelnõu, mis puudutas tema omaalgatuslikku uurimist juhtumis OI/3/2008/FOR komisjoni vastu. Selles eelnõus soovitas ta muuta varajase hoiatamise süsteemi käsitlevat otsust, et tagada, et selle ulatus ei läheks kaugemale, kui on vaja liidu finantshuvide kaitsmiseks, ning et see ei rikuks varajase hoiatamise süsteemis registreeritud isikute põhiõigusi, iseäranis nende õigust olla ära kuulatud enne süsteemis registreerimist. Ta soovitas selle eelnõu punktis 141 ka käsitada hoiatusi W3b nii, et kohtulikul uurimisel põhinevas süsteemis saab neid kohaldada üksnes juhul, kui õigusasutused olid otsustanud minna eeluurimisetapilt üle kohtumenetluse etapile. Tema arvates võis eeluurimisstaadiumis teha üksnes hoiatusi W1 ja W2.

47      Hageja meenutas delegatsioonile ja riiklikule hankijale saadetud 12. jaanuari 2012. aasta kirjades oma seisukohta, tuginedes ombudsmani 16. detsembri 2011. aasta soovituse eelnõule.

48      Hageja märkis delegatsioonile ja riiklikule hankijale saadetud 1. märtsi 2012. aasta kirjades, et ta leidis, et käesolevas asjas oli tekkinud liidu vastutus, ning palus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 alusel, et talle edastataks kõik teda puudutavad kirjad ja dokumendid, mis olid saadetud komisjoni ja endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ametiasutuste vahel asjaomase hankemenetluse kohta.

49      Delegatsioon palus 14. märtsi 2012. aasta kirjas vabandust, et tema vastus hageja kirjadele oli hilinenud, ning teatas hagejale, et vastavalt PRAG artiklile 2.4.15 arutas ta riikliku hankijaga, kes oli ainsana asjaomase hankemenetluse eest vastutav, kuidas vastata tema nõudele tutvuda teatud dokumentidega.

50      Hageja märkis delegatsioonile ja komisjonile saadetud 11. mai 2012 kirjades, et ta leidis, et riikliku hankija otsus tühistada asjaomane hankemenetlus oli pelgalt tagajärg, mille tõi kaasa komisjoni otsus registreerida ta varajase hoiatamise süsteemis ning sellele järgnenud delegatsiooni otsus jätta leping selle registreerimise tõttu kinnitamata. Lisaks meenutas ta oma nõudmist dokumentide edastamise kohta.

51      Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) 24. mai 2012. aasta otsusega tühistati 18. septembri ja 17. oktoobri 2008. aasta ametlikud õigusasutuse määrused, nende järel tehtud OLAFi aruanded ning kõik nendest tulenenud aktid.

52      Hageja tuletas 25. juuni 2012. aasta kirjades veel kord delegatsioonile ja komisjonile meelde oma nõudmist dokumentide edastamise kohta.

53      Hageja palus 25. juuni 2012. aasta kirjas komisjonil ka kinnitada, et tema kohta oli tehtud varajase hoiatamise süsteemi hoiatus, ning teatada talle, milline oli selle hoiatuse laad ja põhjused, ning anda teada hoiatuse taotluse tegija ja selle kuupäev.

54      Ombudsman tegi 6. juulil 2012 otsuse, millega lõpetati omaalgatuslik uurimine juhtumis OI/3/2008/FOR komisjoni vastu.

55      Komisjon kinnitas 11. juuli 2012. aasta kirjas hagejale, et tema kohta oli tehtud varajase hoiatamise süsteemi alates 2010. aasta juulist hoiatus W3b vastavalt varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artiklile 12, mis nägi ette, et „kui OLAFi juhitud juurdlustegevus viib kohtumenetluseni või kui OLAF pakub selliste menetluste puhul abi või järelmeetmete võtmist, teeb OLAF taotluse vastava hoiatuse W3b aktiveerimiseks“. Peale selle märkis ta, et iga volitatud eelarvevahendite käsutaja pidi uurima, millised tagajärjed peavad sellel hoiatusel olema hankemenetlustele ning kehtivatele lepingutele.

56      Delegatsioon märkis 11. juuli 2012. aasta kirjas hagejale, et asjaomase hankemenetluse tühistamise otsuse tegi riiklik hankija, et tal ei olnud toimikut, millega tutvumist ta saaks hagejale võimaldada, ning seega edastab ta tema nõudmise pädevatele liikmesriigi ametiasutustele.

57      Hageja esitas 23. augusti 2012. aasta kirjas ombudsmanile kaebuse, paludes tal tuvastada, et komisjon oli rikkunud hea halduse põhimõtet, tehes tema kohta varajase hoiatamise süsteemi hoiatuse ilma teda sellest eelnevalt teavitamata, keeldudes andmast talle selle hoiatuse mõistmiseks vajalikku teavet ning selle põhjal keeldudes asjaomases hankemenetluses, milles ta oli tunnistatud edukaks pakkujaks, sõlmitavat lepingut kinnitamast, võtmata arvesse tema hilisemaid proteste. Ta palus ombudsmanil samuti teha nii, et tema kohta tehtud hoiatus varajase hoiatamise süsteemis eemaldataks. See kaebus registreeriti numbri all 604/2013/FOR.

58      Euroopa Kohus jättis 19. detsembri 2012. aasta otsusega komisjon vs. Planet (C‑314/11 P, EU:C:2012:823) rahuldamata 13. aprilli 2011. aasta kohtumääruse Planet vs. komisjon (T‑320/09, EU:T:2011:172) peale esitatud apellatsioonkaebuse, kinnitades, et teatud üksuse kohta hoiatuse, sealhulgas hoiatuse W1 tegemine varajase hoiatamise süsteemis võis kahjustada selle üksuse huve, kelle kohta hoiatus tehti.

59      Võttes arvesse 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsust komisjon vs. Planet (C‑314/11 P, EU:C:2012:823), võttis komisjon ajutised meetmed varajase hoiatamise süsteemi otsuse rakendamiseks, mille eesmärk oli võimaldada üksustel, kelle kohta taotleti W1–W4 kategooria hoiatuste tegemist, esitada enne hoiatuse registreerimist kirjalikult oma seisukohad.

60      Ombudsman lõpetas 8. mai 2013. aasta otsusega juhtumi 637/2009/(ELB)FOR järgmise kriitilise märkusega: „OLAF jättis vääralt taotlemata [ECO3] suhtes aktiveeritud hoiatuse W3b eemaldamist.“

61      Ombudsman edastas 16. detsembri 2013. aasta kirjas hagejale OLAFi seisukohad, mis ta oli saanud 2. detsembri 2013. aasta kirjaga.

62      Hageja esitas 8. jaanuari 2014. aasta kirjas ombudsmanile oma seisukohad OLAFi 2. detsembri 2013. aasta kirja kohta.

63      Ombudsman edastas 1. septembri 2014. aasta kirjas hagejale oma soovituse eelnõu juhtumis 604/2013/FOR, mille kohaselt komisjon peaks eemaldama hageja kohta tehtud hoiatuse varajase hoiatamise süsteemis või esitama põhjused, mis õigustaksid selle alles jätmist, ning edastama hagejale koopia komisjoni ja riikliku hankija vahel selle hoiatuse teemal toimunud kirjavahetusest.

64      Komisjon eemaldas 2015. aasta veebruaris hageja kohta tehtud hoiatuse varajase hoiatamise süsteemis ning L-i kohta tehtud hoiatuse.

65      Türgi toimikuga tegelev Prantsuse eeluurimiskohtunik leidis 16. aprilli 2015. aasta määruses, et selles asjas ei olnud alust L‑ile esitada süüdistust aktiivses korruptsioonis, kuna eeluurimisel ei tuvastatud piisavalt tõendeid tema süü kohta.

66      Ombudsman edastas hagejale 29. aprilli 2015. aasta kirjas OLAFi seisukohad hageja kaebust käsitleva soovituse eelnõu kohta. OLAF märkis oma seisukohtades, et 10. veebruaril 2015 saatis ta vastavalt varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 5 lõike 3 punktile b komisjoni peaarvepidajale taotluse eemaldada hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatus ning 16. veebruaril 2015 võttis peaarvepidaja vastu otsuse see hoiatus eemaldada. Kirjavahetuse edastamise nõude kohta märkis OLAF, et ta oli edastanud selle nõude komisjoni pädevale talitusele.

67      Hageja teatas ombudsmanile saadetud 21. mai 2015. aasta kirjas, et ta võttis teadmiseks tema kohta varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatuse eemaldamise, esitades samas vastuväiteid OLAFi seisukohtade kohta.

68      Chambre du conseil du tribunal de première instance francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelse esimese astme kohtu kolleegium, Belgia) saatis 21. mai 2015. aasta kohtumäärusega muu hulgas L‑i ja ECO3 tagasi kriminaalkohtusse seoses võimaliku korruptsiooniga Ukraina toimiku raames.

69      Komisjon edastas 26. juuni 2015. aasta kirjaga, mille hageja sai kätte 1. juulil 2015, riikliku hankija ja delegatsiooni vahelise kirjavahetuse, see tähendab 9. ja 17. novembri 2011. aasta kirjad, millega ta seni polnud saanud tutvuda.

 Hagi esitamisele järgnenud asjaolud

70      Chambre du conseil du tribunal de première instance francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelse esimese astme kohtu kolleegium) saatis 14. juuni 2016. aasta kohtumäärusega muu hulgas L‑i ja ECO3 tagasi kriminaalkohtusse seoses võimaliku korruptsiooniga Serbia toimiku raames.

71      Kahe 5. oktoobri 2017. aasta kohtuotsusega tunnistas tribunal de première instance francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus) kriminaalmenetluse Ukraina ja Serbia toimikutes alusetuks, kuna selle kriminaalmenetluse alust oli pöördumatult mõjutanud asjaolu, et Prantsuse õigusasutused tühistasid olulised tõendid, ning sellest tingituna nentis see kohus, et tal puudub pädevus tsiviilõiguslike nõuete üle otsustamiseks. Kuna neid kohtuotsuseid edasi ei kaevatud, on need lõplikud.

 Menetlus ja poolte nõuded

72      Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. juunil 2016. Kohtuasi määrati lahendamiseks Üldkohtu viiendale kojale.

73      Kohtuasi määrati 6. oktoobril 2016, pärast Üldkohtu kodade koosseisu muutmist, Üldkohtu seitsmendale kojale.

74      Kohtuasi määrati 14. veebruaril 2017 hea õigusemõistmise huvides uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub Üldkohtu esimesse kotta.

75      Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldava meetme raames, mis tehti pooltele teatavaks 15. juunil 2017, paluti neil esitada oma seisukohad selle kohta, millised tagajärjed võivad olla käesolevas asjas 13. septembri 2012. aasta kohtumäärusel Diadikasia Symvouloi Epicheiriseon vs. komisjon jt (T‑369/11, ei avaldata, EU:T:2012:425), mis jäeti apellatsioonimenetluses muutmata 4. juuli 2013. aasta kohtumäärusega Diadikasia Symvouloi Epicheiriseon vs. komisjon jt (C‑520/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:457). Pooled täitsid selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.

76      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus avada menetluse suulise osa ning uute menetlust korraldavate meetmete raames, mis tehti pooltele teatavaks 23. märtsil 2018, paluti neil vastata teatud kirjalikele küsimustele. Pooled täitsid selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.

77      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 2. mai 2018. aasta kohtuistungil. Selle kohtuistungi järel lõpetati menetluse suuline osa.

78      Ettekandja-kohtuniku taotlusel, leides et kohtuasi tuli eelkõige lahendada argumendi alusel, mida pooled ei olnud omavahel arutanud, otsustas Üldkohus uuendada menetluse suulist osa ning palus menetlust korraldava meetme raames pooltel vastata kirjalikult ühele küsimusele. Pooled täitsid selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul ning Üldkohtu esimese koja presidendi otsusega lõpetati menetluse suuline osa uuesti.

79      Hageja palub Üldkohtul:

–        mõista komisjonilt välja hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest, mis hagejale tekkis tulenevalt tema kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse tegemisest ning sellele järgnevast kõnealusel hoiatusel rajanevast keeldumisest kinnitada asjaomane hankeleping, ning mille kogusummaks on hinnatud 496 000 eurot, millest 166 000 eurot moodustab asjaomasest hankelepingust ilmajäämise tõttu tekkinud varaline kahju ning 330 000 eurot moodustab varaline ja mittevaraline kahju, mis tuleneb teiste hankelepingute sõlmimise võimaluse kaotamisest tööhõive valdkonnas ja endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

80      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Üldkohtu pädevus hagi lahendada

81      Kuigi komisjon märkis oma vasturepliigis, et ta ei sea kahtluse alla kõnesoleva hagi vastuvõetavust, märkis ta oma vastuses 15. juunil 2017 teatavaks tehtud menetlust korraldavale meetmele, et Üldkohus peaks tunnistama kõnesoleva hagi omal algatusel vastuvõetamatuks. 13. septembri 2012. aasta kohtumääruse Diadikasia Symvouloi Epicheiriseon vs. komisjon jt (T‑369/11, ei avaldata, EU:T:2012:425) punktist 62 tuleneb tema sõnul, et kui kahju tekitanud akti on teinud kolmanda riigi hankija, on võimaliku hüvitise arutamiseks pädevad ainult selle riigi kohtuasutused. Komisjon leiab, et kahju tekitanud akt, millele hageja tugineb, on riikliku hankija akt, see tähendab riikliku hankija tehtud otsus tühistada asjaomane hankemenetlus, ning hagejat teavitati sellest otsusest hankija 6. detsembri 2011. aasta kirjaga.

82      Hageja vastuses 15. juunil 2017 ja 23. märtsil 2018 teatavaks tehtud menetlust korraldavatele meetmetele palub ta tunnistada kõnesolev hagi vastuvõetavaks, väites vastu, et, isegi arvestades riikliku hankija otsust lõpetada asjaomane hankemenetlus ilma lepingut sõlmimata, on õigusvastane akt, millele tuginetakse kui kahju tekitanud aktile – see tähendab tema registreerimine varajase hoiatamise süsteemi – ja sellele järgnenud keeldumine kinnitada asjaomast hankelepingut omistatav komisjonile või delegatsioonile. Olukord erineb seega kohtuasjast, milles tehti eespool punktis 81 viidatud kohtumäärus ning milles hageja nõudis sellise kahju hüvitamist, mis tulenes kolmanda riigi hankija vastu võetud otsusest, mille õiguspärasuse hageja oli vaidlustanud.

83      Vastuvõetavuse teemat käsitledes on poolte vahel käesolevas asjas vaidlus küsimuses, kas Üldkohus on või ei ole pädev kõnesolevat hagi lahendama, või kas see hagi kuulub endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi kohtute alluvusse.

84      Ehkki selle poolte vahel vaieldava küsimusega ei kaasne ühtegi ametlikku nõuet, võib liidu kohus seda omal algatusel analüüsida, sest see puudutab liidu kohtu pädevust vaidlust lahendada, mis kujutab endast avaliku korraga seotud küsimust (vt selle kohta 18. märtsi 1980. aasta kohtuotsus Ferriera Valsabbia jt vs. komisjon, 154/78, 205/78, 206/78, 226/78–228/78, 263/78, 264/78, 31/79, 39/79, 83/79 ja 85/79, EU:C:1980:81, punkt 7, ja 15. märtsi 2005. aasta kohtuotsus GEF vs. komisjon, T‑29/02, EU:T:2005:99, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

85      Selle kohta on oluline rõhutada, et akt, mis on hageja väitel õigusvastane ja mille õigusvastasuse alusel on tal enda väitel õigus saada hüvitist, ei ole asjaomase hankemenetluse tühistamise otsus, mille tegi riiklik hankija, vaid komisjoni otsus registreerida ta varajase hoiatamise süsteemis ning sellele järgnenud delegatsiooni keeldumine asjaomase hanke lepingu kinnitamisest. Nagu hageja seevastu märgib oma vastuses 15. juunil 2017 ja 23. märtsil 2018 teatavaks tehtud menetlust korraldavatele meetmetele, „ei ole [hageja] kahju hüvitamise nõude aluseks otsus, mille tegi riiklik hankija, kes oli pädev nn eelneva detsentraliseeritud hankemenetluse […] raames“, kuid kes „ei saa sõlmida lepingut ilma komisjoni eelneva nõusolekuta“, ning seega on komisjon ainsana „vastutav nõusoleku andmise või sellest keeldumise eest“.

86      Sellest tuleneb, et kuigi asjaomase hankemenetluse tühistamise otsuse tegi riiklik hankija, on õigusvastasuse, millele on kõnesolevas hagis tuginetud, toime pannud liidu institutsioon, organ või organisatsioon, ning seda ei saa omistada liikmesriigi ametiasutusele.

87      Otsuse K(2009) 7692 (lõplik) artiklist 1 koostoimes sama otsuse II lisaga ja PRAG punktiga 2.2 tuleneb, et delegatsioon ei esitanud pelgalt arvamust eduka pakkujaga lepingu sõlmimise kohta, vaid tal oli tõepoolest pädevus selle sõlmimisega nõustuda või sellest keelduda, kui ta leidis, et selle sõlmimise tingimused ei ole täidetud.

88      Lisaks tuleneb toimiku dokumentidest ja Üldkohtus toimunud kohtuistungist, et delegatsioon kasutas 9. novembri 2011. aasta kirjaga reaalselt talle antud pädevust keelata, et hankelepingu võiks sõlmida hageja juhitava konsortsiumiga, mille tagajärjel ei olnud riiklikul hankijal muud valikut kui asjaomane hankemenetlus tühistada, kuna see konsortsium oli teinud ainsa tehniliselt vastuvõetava pakkumuse.

89      Eeltoodust tuleneb, et hageja väidetud õigusvastasus, mille alusel on tal enda väitel õigus saada hüvitist, ei ole omistatav mitte riiklikule hankijale, kes oli kohustatud tegema järeldused delegatsiooni keeldumisest, mis omakorda põhines komisjoni eelneval otsusel, vaid on omistatav delegatsioonile ja komisjonile endile.

90      Käesolev olukord on seega erinev 13. septembri 2012. aasta kohtumääruse Diadikasia Symvouloi Epicheiriseon vs. komisjon jt (T‑369/11, ei avaldata, EU:T:2012:425) aluseks olnud olukorrast, milles ainsad aktid, mille õigusvastasusele kahju hüvitamise nõudes tugineti, olid riikliku ametiasutuse tehtud aktid.

91      Kõikidest eeltoodud hinnangutest tuleneb, et Üldkohus on pädev käesolevat hagi lahendama, ning vastupidised argumendid, mis komisjon selle kohta on esitanud, tuleb tagasi lükata.

 Repliigi lisades C.1–C.12 esitatud tõendite vastuvõetavus

92      Vastavalt kodukorra artiklile 113 võib Üldkohus omal algatusel uurida hagi vastuvõetavuse tingimusi, mis põhinevad avalikul korral (vt 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus Apostolidis vs. Euroopa Kohus, T‑86/97, EU:T:1998:71, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Liidu kohus ei saa siiski põhimõtteliselt tugineda oma otsuses omal algatusel tõstatatud õigusväitele – isegi kui see on avalikul korral põhinev väide –, ilma et ta oleks enne kutsunud pooli esitama selle väite kohta oma seisukohad (vt 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus: kohtuotsuse M vs. Euroopa Ravimiamet uuesti läbivaatamine, C‑197/09 RX-II, EU:C:2009:804, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

93      Käesolevas asjas tuleb omal algatusel kontrollida repliigi lisades C.1–C.12 esitatud tõendite vastuvõetavust.

94      Vastuseks Üldkohtu võetud menetlust korraldavale meetmele (vt eespool punkt 78) väitis hageja, et kõik repliigi lisades C.1–C.12 esitatud tõendid jäävad välja kodukorra artikli 85 lõikes 1 ette nähtud aegumise reegli alt, kuna need kujutavad endast vastutõendeid või varem esitatud tõendite täiendamist. Komisjon omakorda märkis, et hageja ei olnud seni õigustanud asjaomaste tõendite hilist esitamist, ning komisjon leidis, et need tõendid võib tunnistada vastuvõetavaks kas teabe täienduste, vastutõendite või siis varem esitatud tõendite täiendamisena – jättes samas selle kohta otsuse tegemise Üldkohtu hooleks.

95      Sellega seoses tuleneb hagiavaldusest, et käesoleva hagi ese on nõue hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis on hagejale väidetavalt tekkinud pärast komisjoni otsust registreerida ta varajase hoiatamise süsteemis ning pärast seda, kui delegatsioon keeldus seejärel asjaomast hankelepingut kinnitamast. Seega on tegemist hagiga, millega hageja soovib tõstatada liidu lepinguvälise vastutuse küsimuse.

96      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et lepinguvälise vastutuse hagi raames on hageja ülesanne esitada liidu kohtule tõendid, et tõendada kahju, mida ta väidab olevat kandnud, tegelikkust ja ulatust (vt 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Zafeiropoulos vs. Cedefop, T‑537/12, ei avaldata, EU:T:2016:36, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika; 26. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, T‑221/08, EU:T:2016:242, punkt 308 (ei avaldata)).

97      Liidu kohus on küll tunnistanud, et teatavatel juhtudel, eelkõige, kui väidetava kahju suurust on raske arvutada, ei ole möödapääsmatu täpsustada hagiavalduses kahju täpset ulatust ega määratleda nõutud hüvitise summat (vt 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Inalca ja Cremonini vs. komisjon, C‑460/09 P, EU:C:2013:111, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

98      Käesolevas asjas esitati hagiavaldus 13. juunil 2016. Selles määratles hageja enda hinnangul kantud mittevaralise ja varalise kahju summa, tuginedes kõnealuse hagiavalduse lisades esitatud tõenditele.

99      Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt kodukorra artikli 76 punktile f peab iga hagiavaldus sisaldama tõendeid või tõendite kogumise taotlusi, juhul kui neid esitatakse.

100    Lisaks sätestab kodukorra artikli 85 lõige 1, et tõendid ja tõendite kogumise taotlused esitatakse menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus. Sama kodukorra artikli 85 lõige 2 lisab, et pooled võivad esitada oma argumentide põhistamiseks tõendeid või tõendite kogumise taotlusi veel repliigis ja vasturepliigis, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud. Viimati nimetatud juhul lahendab Üldkohus vastavalt kodukorra artikli 85 lõikele 4 esitatud tõendite või tõendite kogumise taotluste vastuvõetavuse küsimuse, kui teistele pooltele on antud võimalus esitada nende kohta oma seisukoht.

101    Kodukorra artikli 85 lõikes 1 sätestatud aegumise norm ei hõlma vastutõendi esitamist ega tõendite täiendamist pärast seda, kui teine pool on esitanud vastutõendi (vt 22. juuni 2017. aasta kohtuotsus Biogena Naturprodukte vs. EUIPO (ZUM wohl), T‑236/16, EU:T:2017:416, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

102    Kodukorra artikli 85 lõikes 1 ette nähtud aegumisreegli kohaldamist käsitlevast kohtupraktikast tuleneb, et pooled peavad põhjendama uute tõendite või tõendite kogumise taotluste hilinenud esitamist (18. septembri 2008. aasta kohtuotsus Angé Serrano jt vs. parlament, T‑47/05, EU:T:2008:384, punkt 54) ning et liidu kohus on pädev kontrollima nende tõendite või tõendite kogumise taotluste hilinenud esitamise põhjenduste põhjendatust ja kui see on asjakohane, siis nende sisu; kui hilinenud esitamine ei ole õiguslikult piisavalt õigustatud või põhjendatud, on tal samuti pädevus need tagasi lükata (14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Gaki‑Kakouri vs. Euroopa Kohus, C‑243/04 P, ei avaldata, EU:C:2005:238, punkt 33, ja 18. septembri 2008. aasta kohtuotsus Angé Serrano jt vs. parlament, T‑47/05, EU:T:2008:384, punkt 56).

103    Kohus on juba otsustanud, et kohtuasja poole tõendite või tõendite kogumise taotluste hilinenud esitamine võib olla õigustatud, kui kõnealused tõendid ei olnud varem selle poole käsutuses või kui teise poole tõendite hilinenud esitamine õigustab toimiku täiendamist, et tagada võistlevuse põhimõtte järgimine (14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Gaki‑Kakouri vs. Euroopa Kohus, C‑243/04 P, ei avaldata, EU:C:2005:238, punkt 32, ja 18. septembri 2008. aasta kohtuotsus Angé Serrano jt vs. parlament, T‑47/05, EU:T:2008:384, punkt 55).

104    Hageja esitas käesolevas asjas repliigi lisades C.1–C.15 teatud hulga tõendeid, esitamata täpset õigustust nende tõendite hilinenult esitamise kohta.

105    Kõigepealt tuleb märkida, et repliigi lisas C.7 esitatud tabel, milles on toodud üksikasjalikud andmed hageja tegevuskulude kohta, ei kujuta endast – nagu hageja märgib – tõendit. Tegemist on nimelt pelgalt hageja esitatud teabega kostja vastuse punktis 52 esitatud komisjoni küsimusele vastamiseks ning komisjon oli selle vasturepliigi punkti 34 kohaselt „teadmiseks võtnud“. Seega ei ole tegemist tõendiga, mille vastuvõetavust peaks hindama kodukorra artikli 85 lõikest 1 lähtuvalt.

106    Kuivõrd hageja väitis Üldkohtu küsimustele antud vastustes (vt eespool punkt 78), et repliigi lisad C.1–C.12 sisaldavad vajalikke tõendeid komisjoni poolt kostja vastuses esitatud argumentide ümber lükkamiseks, tuleb nentida, nagu hageja õigustatult märgib ja nagu komisjon möönab, et repliigi lisades C.1–C.4 sisalduvate tõendite hilist esitamist võib tõepoolest õigustada võistlevuse põhimõtte tagamisega seoses teatud argumentidega, mis on esitatud kostja vastuses. Esiteks esitati repliigi lisas C.1 väljavõte Prantsusmaal algatatud kriminaalmenetluses 16. aprillil 2015 tehtud kohtumäärusest, mis käsitles kriminaalkohtusse tagasi saatmist ja kohtulahendi tegemise vajaduse osalist äralangemist, ning selle esitamise eesmärk oli tõendada, et L-i suhtes oli kohtulahendi tegemise vajadus ära langenud sisulistel põhjustel, nimelt süüteokoosseisu puudumise tõttu, mitte pädevuse tõttu, nagu väitis komisjon kostja vastuse punktis 12. Teiseks esitati repliigi lisades C.2 ja C.3 ombudsmani menetlusdokumendid, et tõendada, et varajase hoiatamise süsteemis oli hoiatus ainult L‑i ja ECO3 kohta, ja mitte hageja enda kohta, nagu väitis komisjon kostja vastuse punktis 16. Kolmandaks esitati repliigi lisas C.4 väljavõtted lõplikest auditiaruannetest, mis käsitlesid kolme projekti, milles hageja oli osalenud, ning selle esitamise eesmärk oli tõendada, et ühe projekti raames tegelikult töötatud päevade arv vastas üldiselt eelarves hinnanguliselt märgitud arvule, mille komisjon oli kostja vastuse punktis 50 kahtluse alla seadnud.

107    Seevastu repliigi lisades C.5, C.6 ja C.8–C.12 esitatud tõendid, see tähendab hagiavalduse lisas esitatud kahju hindamise tabelis (edaspidi „asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabel“) nimetatud kahe peaeksperdi kinnitused nende päevatasu kohta, hageja poolt 2012. aastal tööle võetud projektijuhi palgatõend, konsortsiumi liikmete kinnitused hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabelis esitatud jaotamispõhimõtte kohta ning 13. veebruaril 2013 avaldatud teade endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ametiasutustega sõlmitava riigihankelepingu kohta, mille eesmärk oli pakkuda neile tuge ebaseadusliku töö vastu võitlemiseks, ning selles hankes eelvaliku läbinud pakkujate nimekiri, esitas hageja ainuüksi eesmärgiga tõendada vastavalt eespool punktis 96 viidatud kohtupraktikale väidetava varalise ja mittevaralise kahju, mille summa oli määratletud hagiavalduses, tegelikkust ja ulatust. Asjaolu, et komisjon väitis kostja vastuses, et hageja ei olnud õiguslikult piisavalt tõendanud väidetavalt tekkinud kahju tegelikkust ja ulatust, ei võimalda asuda seisukohale, et repliigi lisades C.5, C.6 ja C.8–C.12 sisalduvate tõendite hilinenult esitamine oli seepärast õigustatud vajadusega vastata komisjoni argumentidele ja tagada võistlevuse põhimõtte järgimine.

108    Kõikidest eeltoodud hinnangutest tuleneb, et repliigi lisades esitatud tõendite hulgast tuleb vastuvõetamatuse tõttu kõrvale jätta repliigi lisades C.5, C.6 ja C.8–C.12 sisalduvad tõendid ning neid ei võeta hagi sisuliste küsimuste analüüsimisel arvesse.

 Sisulised küsimused

109    Vastavalt ELTL artikli 340 teisele lõigule „heastab liit [lepinguvälise vastutuse korral] kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele“. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu lepinguväline vastutus tema organite õigusvastase tegevuse korral ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses tekib juhul, kui samal ajal on täidetud teatud tingimused, milleks on institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos väidetava tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 106 ning seal viidatud kohtupraktika; 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Schneider Electric vs. komisjon, T‑351/03, EU:T:2007:212, punkt 113, ning 25. novembri 2014. aasta kohtuostus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 47).

110    Kõnesoleva hagi toetuseks väidab hageja, et eespool punktis 109 nimetatud kolm tingimust on käesolevas asjas täidetud.

111    Komisjon palub jätta kõnesolev hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kuna hageja ei ole vastavalt oma tõendamiskohustusele tõendanud, et käesolevas asjas on täidetud kõik liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused. Ta väidab esimese võimalusena, et hageja ei tõendanud tema viidatud kahju tegelikku olemasolu ja ulatust. Teise võimalusena ei nõustu ta sellega, et tema tegevus oli õigusvastane, nagu hageja talle süüks paneb.

112    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused, nagu need on juba loetletud eespool punktis 109, kumulatiivsed (7. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Fahas vs. nõukogu, T‑49/07, EU:T:2010:499, punktid 92 ja 93, ning 17. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Dagher vs. nõukogu, T‑218/11, ei avaldata, EU:T:2012:82, punkt 34). Sellest järeldub, et kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata (26. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Dufour vs. EKP, T‑436/09, EU:T:2011:634, punkt 193).

113    Seega tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas hageja on vastavalt oma tõendamiskoormisele tõendanud selle tegevuse õigusvastasust, mida ta komisjonile ette heidab, selle varalise ja mittevaralise kahju tegelikkust, mida ta väidab olevat kandnud, ning põhjusliku seose olemasolu õigusvastase tegevuse ja tema viidatud kahju vahel.

 Komisjonile etteheidetav õigusvastane tegevus

114    Hageja väidab sisuliselt, et komisjon ja delegatsioon olid kõigepealt süüdi selles, et nad tegid tema kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse ning keeldusid seejärel selle hoiatuse tõttu kinnitamast ajaomast hankelepingut pärast seda, kui selles hankemenetluses tunnistati edukaks tema juhitava konsortsiumi pakkumus. Hageja väitel tuleneb see süü mitmest komisjoni ja delegatsiooni toime pandud õigusvastasest teost.

115    Ühelt poolt oli hageja sõnul õigusvastane tema kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse tegemine.

116    Esiteks ei olnud sellel hoiatusel õiguslikku alust, sest otsusel, vastavalt millele see tehti, see tähendab varajase hoiatamise süsteemi käsitleval otsusel, ei olnud endal õiguslikku alust, ning seega võeti see vastu ELTL artiklis 5 sätestatud pädevuse andmise põhimõtet ning põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1 kinnitatud süütuse presumptsiooni põhimõtet rikkudes, nagu Üldkohus juba leidis 22. aprilli 2015. aasta kohtuotsuses Planet vs. komisjon (T‑320/09, EU:T:2015:223, punktid 57, 58 ja 66–68).

117    Peale selle võeti varajase hoiatamise süsteemi käsitlev otsus hageja väitel vastu õiguskindluse põhimõtet rikkudes, kuivõrd hoiatuse W3b tingimus, mille kohaselt selles nimetatud isiku suhtes peab olema algatatud „kohtumenetlus“, ei ole piisavalt selge ega täpne, selleks et õigussubjektidel oleks võimalik üheselt teada oma õigusi ja kohustusi, nagu ombudsman nentis juhtumis OI/3/2008/FOR tehtud 16. detsembri 2011. aasta soovituse eelnõus.

118    Teiseks rikkus varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatus W3b põhiõiguste harta artiklit 41, hea halduse põhimõtet, kaitseõiguste tagamise põhimõtet, põhiõigust olla ära kuulatud ja põhjendamiskohustust, kuna see hoiatus tehti ilma hagejat sellest teavitamata, ning ammugi mitte ei olnud teda eelnevalt ära kuulatud, ning ilma talle piisavaid põhjendusi esitamata.

119    Kolmandaks ja teise võimalusena rikkus hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatus varajase hoiatamise süsteemi käsitlevat otsust ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna hoiatuse W3b tegemise tingimus, st „kohtumenetluse“ olemasolu, ei olnud ei tema puhul ega ka L‑i või ECO3 puhul täidetud, kuivõrd see mõiste ei hõlma kohtulikul uurimisel põhinevas süsteemis juurdluse või eeluurimise staadiumi.

120    Teiselt poolt oli hageja väitel õigusvastane hankelepingu kinnitamisest keeldumine ning sellest tulenevalt menetluse lõpetamine varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 17 lõike 2 alusel ilma asjaomast hankelepingut sõlmimata. Komisjon rikkus tema väitel põhiõiguste harta artiklis 41 kehtestatud põhjendamiskohustust, hoolsuskohustust ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta ei kohaldanud varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 17 lõiget 2 ega selgitanud, miks ta ei kohaldanud neid sätteid, mis võimaldavad juhul, kui isik, kelle suhtes on tehtud hoiatus W3b, on hindamiskomisjoni nimekirja eesotsas, sõlmida temaga leping koos tugevdatud järelevalvemeetmetega. Peale selle eiras komisjon asjaomase hanke pakkujatele koostatud juhiste punkti 15, milles on ammendavalt kindlaks määratud juhtumid, mille puhul asjaomase hankemenetluse võib tühistada, ning mille hulgas ei ole ette nähtud juhtumit, et varajase hoiatamise süsteemis on tehtud hoiatus W3b.

121    Komisjon ei nõustu väitega, et ta on toime pannud õigusvastase teo, millest võib tekkida liidu lepinguväline vastutus.

122    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et õigusakti õigusvastasuse tuvastamisest, olgu see õigusvastasus kui tahes kahetsusväärne, ei piisa selleks, et asuda seisukohale, et institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasusega seonduv liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimus on täidetud (25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 50; vt selle kohta ka 6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Dole Fresh Fruit International vs. nõukogu ja komisjon, T‑56/00, EU:T:2003:58, punktid 72–75, ning 23. novembri 2011. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑341/07, EU:T:2011:687, punkt 31).

123    Liidu institutsioonide õigusvastase tegevuse esinemisega seonduva tingimuse juurde kuulub nõue, et tegemist oleks isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisega (vt 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

124    Isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise nõue on suunatud sellele, et õigusvastase akti laadist olenemata vältida seda, et risk, et asjaomane institutsioon peab asjaomaste isikute väidetavad kulud hüvitama, ei pärsiks tema suutlikkust oma pädevust üldistes huvides täiel määral teostada, seda nii oma õigustloova või majanduspoliitilisi valikuid hõlmava tegevuse puhul kui ka tema halduspädevuse vallas, ilma et ilmsetest ja lubamatutest rikkumistest tulenevad tagajärjed jääksid samas eraõiguslike isikute kanda (vt 23. novembri 2011. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑341/07, EU:T:2011:687, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 51).

125    Käesolevas asjas väidab hageja õigesti, et tema kohta varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatus W3b oli õigusvastane.

126    Esiteks puudus sellel hoiatusel õiguslik alus.

127    Nimelt nõuab ELTL artiklis 5 sätestatud pädevuse andmise põhimõte, et iga institutsioon tegutseks talle aluslepinguga antud pädevuse piirides (vt selle kohta 22. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Planet vs. komisjon, T‑320/09, EU:T:2015:223, punktid 57 ja 58). Peale selle nõuab õiguskindluse põhimõte, et iga niisuguse akti siduv laad, mille eesmärk on luua õiguslikke tagajärgi, tuleneb mõnest liidu õigusnormist, mis peab olema sõnaselgelt märgitud akti õigusliku alusena ja mis määrab kindlaks akti õigusliku vormi (16. juuni 1993. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑325/91, EU:C:1993:245, punkt 26).

128    Käesolevas asjas tehti hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatus W3b vastavalt sedalaadi hoiatust ja selle tagajärgi reguleerivate varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse sätetele. Komisjonil ei olnud aga mitte mingil olemasoleval õiguslikul alusel õigust võtta vastu niisugused õigusnormid, millel võisid olla negatiivsed tagajärjed nende isikute õiguslikule olukorrale, kelle kohta sedalaadi hoiatus tehti (vt selle kohta 22. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Planet vs. komisjon, T‑320/09, EU:T:2015:223, punktid 64, 68, 70 ja 71).

129    Kuivõrd hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatusel W3b olid vaieldamatud tagajärjed tema õiguslikule olukorrale, ei ole komisjonil lisaks alust väita, et sedalaadi hoiatust ja selle tagajärgi reguleerivad varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse sätted on pelgalt liidu üldeelarve täitmise sise-eeskirjad.

130    Samuti ei saanud komisjon põhjendatult tugineda sellele, et sel ajal, kui ta registreeris hageja varajase hoiatamise süsteemis, ei olnud varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse õigusliku aluse puudumist veel ametlikult tuvastatud. Nimelt ei takista sellise tuvastamise puudumine mitte kuidagi hagejal käesolevas hagimenetluses tugineda selle otsuse õigusvastasusele, et saada hüvitist kahju eest, mida ta enda arvates on kandnud selle tõttu, et ta registreeriti varajase hoiatamise süsteemis.

131    Teiseks tehti hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatus W3b hageja kaitseõigusi rikkudes.

132    Kaitseõiguste tagamine on liidu õiguse üldpõhimõte, mida tuleb kohaldada, kui ametiasutus kavatseb võtta isiku suhtes vastu tema huve kahjustava akti (18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Sopropé, C‑349/07, EU:C:2008:746, punkt 36).

133    Nimetatud põhimõtte kohaselt tuleb niisuguste otsuste adressaatidele, kelle huvisid otsused märkimisväärselt mõjutavad, anda tegelik võimalus nende asjaolude suhtes oma seisukoha esitamiseks, millega ametiasutus oma otsust põhjendada kavatseb. See kohustus lasub ametiasutusel juhul, kui ta võtab vastu liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid otsuseid, ka siis, kui kohaldatavad õigusnormid niisugust formaalsust sõnaselgelt ette ei näe (vt 18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Sopropé, C‑349/07, EU:C:2008:746, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika). Ka põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkt a sätestab, et igaühel on õigus, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.

134    Teise kaitseõiguste tagamise põhimõttega kaasneva kohustuse, see tähendab huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse eesmärk on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt esiteks anda asjaomasele isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles võib-olla tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teiseks võimaldada liidu kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust (2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, C‑199/99 P, EU:C:2003:531, punkt 145; 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 462, ning 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 148). Sellest järeldub, et põhjendused tuleb asjaomasele isikule üldjuhul edastada tema huve kahjustava otsusega samal ajal ning nende puudumist ei saa parandada sellega, kui asjaomane isik saab otsuse põhjendustest teada liidu kohtus toimuva menetluse käigus (26. novembri 1981. aasta kohtuotsus Michel vs. parlament, 195/80, EU:C:1981:284, punkt 22).

135    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikliga 296 ja põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktiga c nõutavad põhjendused vastama vaidlustatud akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Esiteks on huve kahjustav akt seega piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud asjaomasele isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista. Teiseks peab akti põhjenduste täpsuse aste olema proportsioonis materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtaegadega, millest kinni pidades see tuleb teha (vt 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Ben Ali vs. nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punktid 94 ja 95 ning seal viidatud kohtupraktika).

136    Käesolevas asjas teavitas komisjon alles 11. juuli 2012. aasta kirjas hagejat ametlikult sellest, et tema kohta oli 2010. aasta juulist tehtud varajase hoiatamise süsteemi hoiatus W3b. Seega jättis ta hageja ära kuulamata enne tema registreerimist varajase hoiatamise süsteemis või enne, kui ta keeldus selle registreerimise tõttu kinnitamast lepingut hankemenetluses, milles hageja juhitav konsortsium oli tunnistatud edukaks pakkujaks.

137    Selle hoiatuse põhjenduste osas piirdus komisjon 11. juuli 2012. aasta kirjas sellega, et meenutas varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 12 lõikes 2 nimetatud üldiseid ja abstraktseid asjaolusid, milles OLAF taotleb hoiatuse W3b aktiveerimist varajase hoiatamise süsteemis, nimelt seda, kui OLAFi juhitud juurdlustegevus viib kohtumenetluseni või kui OLAF pakub selliste menetluste puhul abi või järelmeetmete võtmist. Nõnda toimides jättis komisjon hoiatuse tegemise ajal hagejale teatamata põhjused, miks tema kohta on tehtud varajase hoiatamise süsteemis hoiatus W3b, ning ka 11. juuli 2012. aasta kirjas ega isegi mitte delegatsiooni ja riikliku hankija vahelises kirjavahetuses, mis hagejale edastati 26. juuni 2015. aasta kirjaga, ei ole paremini välja toodud täpseid ja konkreetseid põhjusi, miks komisjon leidis, et varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 12 lõige 2 oli tema suhtes kohaldatav. See põhjendamine oli aga käesoleva kohtuasja asjaoludes seda vajalikum, et – nagu ilmneb kohtutoimiku dokumentidest – hageja suhtes isiklikult ei olnud algatatud ühtegi kohtumenetlust ning menetlused, mis olid algatatud Prantsusmaal ja Belgias temaga seotud isikute, see tähendab L‑i ja ECO3 suhtes, olid alles eeluurimise järgus, mitte kohtuliku arutamise staadiumis, mis on ainus menetlusstaadium, mille tulemuseks võib Prantsuse ja Belgia kohtulikul uurimisel põhinevates süsteemides olla jõustunud kohtulahend. Nagu aga poolte menetlusdokumentidest ja ombudsmani 16. detsembri 2012. aasta soovituse eelnõust juhtumis OI/3/2008/FOR (vt eespool punkt 46) ilmneb, oli varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 12 täpne ulatus ebaselge. Iseäranis ei olnud selle otsuse artikli 12 lõiget 3 arvestades selge, et hoiatused W3b võiksid kohtulikul uurimisel põhinevas süsteemis olla kohaldatavad kohe alates eeluurimise etapist.

138    Vastavalt eespool punktis 134 viidatud kohtupraktikale ei saa sellist põhjenduste puudumist parandada komisjoni selgitused käesolevas kohtuasjas esitatud menetlusdokumentides. Igal juhul tuleb märkida, et hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse W3b tegemist õigustavad täpsed põhjused on praeguseni jäänud endiselt segaseks, sest komisjon ei ole esitanud dokumente, mis tõendaksid taotlusi varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse aktiveerimiseks, mis OLAF oli talle esitanud hageja või temaga seotud isikute, see tähendab L‑i ja ECO3 kohta.

139    Kuna komisjon väidab esimest korda kostja vastuse etapis, et ta võis käesolevas asjas teha erandi hageja kaitseõiguste tagamise põhimõttest, et säilitada OLAFi ning Prantsuse ja Belgia ametiasutuste poolt L‑i ja ECO3 kohta algatatud juurdluste ja kohtumenetluste konfidentsiaalsust, siis piisab nentimisest, et kuivõrd hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatus W3b võis kahjustada tema õiguslikku olukorda, tuli tema kaitseõigused tagada, ilma et see piiraks teatud kohandusi, mis võivad olla vajalikud selleks, et need õigused oleksid kooskõlas kolmandate isikute õigustega. Komisjon aga ei ole väitnud, kummatigi tõendanud, et ta üritas käesolevas asjas sellist kooskõlastamist teha. Eelkõige ei esitanud komisjon mingit selgitust selle kohta, et kõnealust konfidentsiaalsust tuli veel säilitada 2011. aasta novembris, mil ta keeldus asjaomast hankelepingut kinnitamast põhjendusel, et hageja kohta oli varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatus W3b.

140    Kolmandaks rikkus hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatus W3b põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1 kinnitatud süütuse presumptsiooni põhimõtet, mille eesmärk on tagada kõigile isikutele see, et kedagi ei käsitata ega kohelda süüdlasena süüteos seni, kuni kohus ei ole tema süüd tuvastanud. See põhimõte eeldab samuti, et kui komisjon pidas vajalikuks võtta juurdlustegevuse varajases järgus ennetavaid meetmeid, oli tal vaja õiguslikku alust, mis lubab luua sellise hoiatussüsteemi ja võtta sellega seotud meetmeid, kusjuures selle süsteemi puhul peavad olema tagatud kaitseõigused, see peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja õiguskindluse põhimõttega, mis nõuab, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, eriti juhtudel, kui neil võivad olla isikutele ebasoodsad tagajärjed (vt selle kohta 22. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Planet vs. komisjon, T‑320/09, EU:T:2015:223, punktid 66 ja 67). Nagu aga tuleneb käesoleva otsuse punktist 128, seda alust käesolevas asjas ei olnud.

141    Hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse W3b tegemiseks tugines komisjon vastavalt varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 9 punkti 3 ja artikli 12 lõike 2 sõnastusele ning nagu ilmneb delegatsiooni 9. novembri 2011. aasta kirjale lisatud saatemärkustest, asjaolule, et hageja suhtes oli algatatud kohtumenetlus seoses pettuste või raskete haldusrikkumistega. Nagu aga on juba sedastatud eespool punktides 128 ja 137, ei andnud mingi olemasolev õiguslik alus komisjonile õigust võtta vastu niisugused õigusnormid, mis reguleerivad hoiatuse W3b tüüpi ja selle tagajärgi. Lisaks ei puudutanud hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse W3b tegemise ajal hagejat otseselt ükski juurdlus ega kohtumenetlus ning temaga seotud isikuid käsitlevad menetlused olid alles eeluurimise järgus. Kuivõrd sellel hoiatusel olid hagejale negatiivsed tagajärjed, tuleb nentida, et hagejat koheldi süüdlasena pettustes või haldusvigades, ilma et tema otsest või kaudset süüd nendes tegudes oleks kohtulikult tuvastatud.

142    Seoses küsimusega, kas need õigusnormid, mida komisjon seega rikkus, annavad isikutele õigusi, on oluline meenutada, et selleks, et tagada selle tingimuse kasulik mõju, on tarvis, et viidatud õigusnormiga antav kaitse oleks sellele normile viitava isiku seisukohalt tõhus, ja et see isik kuuluks seega nende isikute hulka, kellele kõnealune õigusnorm õigusi annab. Hüvitise aluseks ei saa nimelt olla õigusnorm, mis ei kaitse õigusvastase tegevuse eest, millele see isik tugineb, mitte seda isikut, vaid mõnda teist isikut (12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Nikolaou vs. komisjon, T‑259/03, ei avaldata, EU:T:2007:254, punkt 44).

143    Kohus on juba otsustanud, et kaitseõiguste tagamise põhimõte on isikutele õigusi andev õigusnorm (11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑47/03, ei avaldata, EU:T:2007:207, punkt 239), niisamuti nagu süütuse presumptsiooni põhimõte (8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 218). Hageja, kelle kohta hoiatuse W3b tegemine varajase hoiatamise süsteemis mõjutas tema õiguslikku olukorda, peab ise saama selle hoiatusega seoses kaitset, mida pakuvad kaitseõiguste tagamise ja süütuse presumptsiooni põhimõtted.

144    Hoiatuse õigusliku aluse puudumise kohta on kohus juba otsustatud, et kuigi liidu vastutuse tekkimiseks asjaomaste isikute suhtes ei piisa ainuüksi sellest, et eiratakse liidu eri institutsioonide vahelise pädevuse jaotuse süsteemi, mille eesmärk on tagada aluslepingutes ette nähtud institutsioonide tasakaaluga arvestamine, mitte isikute kaitse, on see teisiti, kui liidu meetme võtmisel lisaks institutsioonidevahelise pädevuse jaotusele on eiratud ka isikutele õigusi andva õigusnormi sisulisi sätteid (vt selle kohta 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Artegodan vs. komisjon, C‑221/10 P, EU:C:2012:216, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas aga on eespool punktides 131 ja 140 tuvastatud, et hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatus W3b rikkus kaitseõiguste tagamise ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid, mis andsid hagejale õigusi.

145    Küsimuse kohta, kas tuvastatud liidu õigusnormide rikkumist võib lugeda piisavalt selgeks, on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus täpsustada, et seda tingimust võib pidada täidetuks juhul, kui asjaomane institutsioon on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire, ning selle tuvastamisel tuleb arvesse võtta eelkõige rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ning kaalutlusruumi ulatust, mille rikutud õigusnorm liidu ametiasutusele annab (vt 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 30 ja selles viidatud kohtupraktika).

146    Kohtupraktikast tuleneb, et kui liidu ametiasutusel on üksnes märkimisväärselt piiratud või suisa olematu kaalutlusruum, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine (vt 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus FIAMM ja FIAMM Technologies vs. nõukogu ja komisjon, T‑69/00, EU:T:2005:449, punktid 88 ja 89 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑47/03, ei avaldata, EU:T:2007:207, punkt 235 ja seal viidatud kohtupraktika).

147    Viimaks tuleneb kohtupraktikast, et igal juhul on liidu õiguse rikkumine ilmselge juhul, kui see kestis edasi hoolimata kohtuotsusest, millega tuvastatakse liikmesriigi kohustuste etteheidetav rikkumine, Euroopa Kohtu eelotsusest või väljakujunenud liidu kohtu praktikast selles valdkonnas, mille kohaselt kõnesolev tegevus on õigusvastane (vt 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

148    Kuna käesolevas asjas keeldus delegatsioon ise kinnitamast lepingut hankemenetluses, milles hageja juhitav konsortsium oli tunnistatud edukaks pakkujaks, tuues ainsaks põhjenduseks selle, et komisjon oli registreerinud hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse W3b, ei saa komisjon väita, et see hoiatus ei saanud tekitada tagajärgi väljaspool institutsiooni piire ega avaldada kahjulikku mõju hageja õiguslikule olukorrale.

149    Ometigi võimaldasid väljakujunenud kohtupraktika ja 1. detsembril 2009 jõustunud põhiõiguste harta komisjonil 2010. aasta juulis mõista, et kui hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatus W3b võis avaldada kahjulikku mõju tema õiguslikule olukorrale, tuli austada tema õigust sellele, et see hoiatus tugineks õiguspärasele õiguslikule alusele, ning tagada tema kaitseõigused ja süütuse presumptsiooni põhimõtte järgimine.

150    Nende õiguste rakendamine käesolevas asjas ei tekitanud erilisi raskusi ning komisjonil ei olnud selle raames mingit kaalutlusruumi. Täpsemalt ei saanud asjaolu, et komisjon pidi tagama liidu finantshuvide ja maine kaitse, õigustada seda, et ta rikkus hageja õigusi.

151    Lisaks olgu märgitud, et hageja hulgalised kirjad ja toimingud, mille eesmärk oli saavutada tema õiguste austamine, ei toonud kaasa komisjoni reaktsiooni, millega ta oleks muutnud varajase hoiatamise süsteemi käsitlevat otsust või tühistanud hageja või temaga seotud isikute kohta tehtud hoiatuse varajase hoiatuse süsteemist, enne kui ombudsman tema aktid või tegevuse otseselt küsimuse alla seadis.

152    Lõpetuseks olgu öeldud, et komisjoni tegevus ei olnud ei läbipaistev ega järjepidev. Esiteks ei esitanud ta hagejale dokumente, mis tõendaksid varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse aktiveerimise taotlusi, mis OLAF oli väidetavalt komisjonile hageja või L‑i ja ECO3 kohta teinud, ning ta ei esitanud neid ka käesoleva menetluse raames (vt eespool punkt 138). Teiseks teatas delegatsioon 9. novembri 2011. aasta kirjas riiklikule hankijale, et ta oli komisjoni eelarvevahendite käsutajate ja volitatud eelarvevahendite käsutajate suhtes kohaldatava varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 17 lõike 2 punkti c kohaselt otsustanud lõpetada asjaomase hankemenetluse ilma lepingut sõlmimata, märkides samas oma vastuses 15. juunil 2017 ja 23. märtsil 2018 teatavaks tehtud menetlust korraldavatele meetmetele, et hagejale kahju tekitanud akti oli teinud riiklik hankija, kes ainsana oli PRAG punkti 2.4.13 ja selle hankemenetluse pakkujatele koostatud juhiste punkti 15 kohaselt pädev tegema otsust tühistada asjaomane hankementelus. Kolmandaks eemaldas komisjon 2015. aasta veebruaris pärast ombudsmani sekkumist hageja ja L‑i kohta varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatuse (vt eespool punkt 64), väites samas endiselt Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides, et nende registreerimist õigustavad kohtumenetlused jätkusid Belgias, kus L‑ile oli esitatud süüdistus. Neljandaks, kuigi hageja kohta kehtis endiselt varajase hoiatamise süsteemis hoiatus W3b ning komisjon oli sel põhjusel keeldunud asjaomast hankelepingut kinnitamast, kirjutas komisjon koos hagejaga 15. detsembril 2010 alla lepingule, mille väärtus oli 1 338 225 eurot ja mis puudutas hanget Albaanias, mida rahastati IPA raames liidu vahenditest, ning ta ei suutnud oma vastustes 23. märtsil 2018 teatavaks tehtud menetlust korraldavatele meetmetele ega ka kohtuistungil tõendada, et ta oli sellega seoses taganud tugevdatud järelevalvemeetmete võtmise varajase hoiatamise süsteemi käsitleva otsuse artikli 17 lõike 2 punkti a tähenduses.

153    Eeltoodud hinnangutest lähtuvalt ja, ilma et oleks tarvis analüüsida teisi rikkumisi, millele hageja tugines, tuleb nentida, et hoiatuse W3b aktiveerimisega varajase hoiatamise süsteemis ja selle hoiatuse tõttu asjaomase hankelepingu kinnitamisest keeldumisega pani komisjon ise või delegatsiooni kaudu toime niisuguse õigusnormi piisavalt selge rikkumise, mis toob kaasa liidu vastutuse.

 Kahju olemasolu ning selle kahju ja komisjoni toime pandud õigusvastase teo vahelise põhjusliku seose olemasolu

154    Hageja väidab, et talle on komisjoni toime pandud õigusvastase teo tõttu tekkinud kaheosaline kahju, mille kogusummaks on hinnatud 496 000 eurot ning millest 166 000 eurot vastab varalisele kahjule, mis tekkis asjaomasest hankelepingust ilmajäämise tõttu, ning 330 000 eurot vastab varalisele ja mittevaralisele kahjule, mis tekkis teiste hankelepingute sõlmimise võimaluse kaotamise tõttu.

–       Kahju, mis tekkis asjaomasest hankelepingust ilmajäämise tõttu, ning põhjuslik seos selle kahju ja komisjoni toime pandud õigusvastase teo vahel

155    Hageja väidab, et talle tekkis varaline kahju, mis vastab saamata jäänud kasumile, mida ta oleks teeninud asjaomast hankelepingut täites. Tema hinnangul on selle saamata jäänud tulu summa 166 000 eurot, viidates asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabelile. See summa võrdub tema väitel maksimaalse kasumiga, mille ta oleks saavutanud lepingu täieliku ja parimal viisil täitmise korral, ning sellest umbes 78 000 eurot moodustab haldustasu, mida ta oleks saanud konsortsiumi juhina, see tähendab 10% konsortsiumi finantspakkumuses ette nähtud ekspertide tasude kogusummast, ning umbes 88 000 eurot moodustab 45% puhaskasumi osast, mis oleks pidanud temale jääma, kusjuures kõnealune kasum kujutab endast ühelt poolt oodatud brutokasumi, milleks oli 315 455 eurot, ning teiselt poolt tegevuskulude ning haldustasu, mis moodustavad vastavalt 41 500 eurot ja 78 305 eurot, vahet. Brutokasum vastas 22–37 protsendile konsortsiumi finantspakkumuses ette nähtud ekspertide tasudest. Peale selle oleks asjaomase hankelepingu sõlmimine võinud tuua kaasa lisalepingute sõlmimise, millest ta jäi ilma ning mis kujutab endast tema jaoks saamata jäänud tulu.

156    Repliigi staadiumis väidab hageja, et maksimaalne hinnang, mis on võetud tema poolt asjaomase hankemenetluse raames saamata jäänud tulu hindamise aluseks, on usaldusväärne, sest riigihankelepingute hea täitmine eeldab alati edukaks tunnistatud pakkuja finantspakkumuses esitatud vahendite täielikku või peaaegu täielikku kasutamist, nagu annavad tunnistust väljavõtted lõplikest auditiaruannetest, mis puudutasid kolme projekti, millega hageja oli tegelenud Albaanias, Montenegros ja Tšaadis. Asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabeli osas möönab hageja sisulist viga tema saamata jäänud tulu arvutamisel, mille summaks on tegelikult 130 348 eurot. Hageja väidab, et asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabelis arvestatud haldustasu vastab selle kulu tagastamisele, mis tal konsortsiumi juhina projekti haldamisel tekkis, ning see võrdub kuluga, mis tal oleks keskmiselt tulnud kanda seoses projektijuhi tööga 18‑kuulisel ajavahemikul, mis oleks olnud vajalik projekti elluviimiseks. Lühend „TBC“, mis vastab ingliskeelsele väljendile „to be confirmed“ („seda tuleb kinnitada“) ning mida on kasutatud kõnealuses tabelis haldustasu ja puhaskasumi osa puhul, tuleneb sellest, et lepingu allkirjastamine konsortsiumi liikmete poolt pidi toimuma alles pärast lepingu sõlmimist riikliku hankijaga vastavalt hanke läbiviimise praktikale.

157    Hageja leiab, et asjaomase hankemenetlusega seoses saamata jäänud kasum, millele ta tugineb, on komisjoni toime pandud õigusvastase tegevuse otsene tagajärg, kuna asjaomases hankemenetluses tunnistati edukaks pakkujaks tema juhitav konsortsium, nagu nähtub riikliku hankija 13. septembri 2011. aasta kirjast, ning, nagu ilmneb riikliku hankija 6. detsembri 2011. aasta kirjast, tühistati see menetlus üksnes põhjusel, et delegatsioon keeldus kinnitamast asjaomast hankelepingut, põhjendusel, et hageja kohta oli varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatus W3b.

158    Komisjon väidab sisuliselt, et hageja ei ole vastavalt oma tõendamiskohustusele esitanud tõendeid tema viidatud kahju kohta ega selle kahju ja toime pandud õigusvastase teo vahelise põhjusliku seose kohta.

159    Sellega seoses tuleb viidatud tegevuse ja kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu tingimuse kohta meenutada, et see kahju peab piisavalt vahetult tulenema etteheidetavast tegevusest, mis peab olema kahju tekkimise määravaks põhjuseks, samas kui ei esine kohustust heastada kõiki, isegi kaudselt ebaseaduslikust olukorrast tulenevaid kahjustavaid tagajärgi (vt 10. mai 2006. aasta kohtuotsus Galileo International Technology jt vs. komisjon, T‑279/03, EU:T:2006:121, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika, vt selle kohta ka 4. oktoobri 1979. aasta kohtuotsus Dumortier jt vs. nõukogu, 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79, EU:C:1979:223, punkt 21). Hageja peab tõendama põhjusliku seose olemasolu etteheidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel (vt 30. septembri 1998. aasta kohtuotsus Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑149/96, EU:T:1998:228, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

160    Kuigi käesolevas asjas ei ole riiklik hankija asjaomasele hanke lepingule alla kirjutanud ja see hankija võis kuni alla kirjutamiseni vastavalt PRAG punktile 2.4.13 ja selle hankemenetluse pakkujatele koostatud juhiste punktile 15 otsustada kõnealuse hankemenetluse tühistada, tuleb siiski nentida, et oma 3. novembri 2011. aasta kirjas oli ta selgelt ja täpselt väljendanud soovi sõlmida edukaks pakkujaks tunnistatud hageja juhitava konsortsiumiga kiiresti asjaomane hankeleping, ning ainsaks selle lepingu allkirjastamise menetluse lõpule viimise tingimuseks oli jäänud lepingut puudutava toimiku komisjoni poolne kinnitamine.

161    Nagu on juba märgitud eespool punktis 88, ilmneb toimiku dokumentidest ja Üldkohtus toimunud kohtuistungist, et 9. novembri 2011. aasta kirjaga kasutas delegatsioon reaalselt pädevust, mis oli talle antud otsuse K(2009) 7692 (lõplik) artikliga 1 koostoimes selle otsuse II lisaga ning PRAG punktiga 2.2, ning mille alusel ta keelas selle, et asjaomase hankelepingu võiks sõlmida hageja juhitava konsortsiumiga, põhjendusel, et hageja kohta oli tehtud varajase hoiatamise süsteemis hoiatus W3b, ning selle tagajärjel ei olnud riiklikul hankijal muud valikut kui asjaomane hankemenetlus tühistada, kuna see konsortsium oli teinud ainsa tehniliselt vastuvõetava pakkumuse.

162    Neil asjaoludel tuleb nentida, et hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis tehtud hoiatus W3b oli määrav põhjus, mille tõttu delegatsioon keeldus kinnitamast lepingut asjaomases hankemenetluses, milles edukaks pakkujaks oli tunnistatud hageja juhitav konsortsium, kusjuures see keeldumine ise oli määrav põhjus sellesama hankemenetluse tühistamiseks riikliku hankija poolt. Saamata jäänud kasum, mida hageja oleks hankelepingut täites teeninud, tuleneb käesoleva kohtuasja asjaoludel niisiis etteheidetavast tegevusest piisavalt vahetult selleks, et saaks järeldada põhjusliku seose olemasolu selle tegevuse ja viidatud kahju vahel.

163    Lisaks tuleb meenutada kahju tegeliku tekkimise tingimuse kohta, et kohtupraktika kohaselt (vt selle kohta 27. jaanuari 1982. aasta kohtuotsus De Franceschi vs. nõukogu ja komisjon, 51/81, EU:C:1982:20, punkt 9; 13. novembri 1984. aasta kohtuotsus Birra Wührer jt vs. nõukogu ja komisjon, 256/80, 257/80, 265/80, 267/80, 5/81, 51/81 ja 282/82, EU:C:1984:341, punkt 9, ning 16. jaanuari 1996. aasta kohtuotsus Candiotte vs. nõukogu, T‑108/94, EU:T:1996:5, punkt 54) tekib liidu lepinguväline vastutus ainult siis, kui hagejal on tõepoolest tekkinud tegelik ja kindel kahju. Hageja peab tõendama, et see tingimus on täidetud (vt 9. novembri 2006. aasta kohtuotsus Agraz jt vs. komisjon, C‑243/05 P, EU:C:2006:708, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika), ning täpsemalt peab ta esitama veenvad tõendid nii kahju olemasolu kui ka selle ulatuse kohta (vt 16. septembri 1997. aasta kohtuotsus Blackspur DIY jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑362/95 P, EU:C:1997:401, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

164    Konkreetsemalt, mis tahes kahju hüvitamise nõudes, olgu tegemist kas varalise või mittevaralise kahju, sümboolse või tegeliku hüvitise saamise nõudega, tuleb täpsustada väidetava kahju laad seoses etteheidetava tegevusega ning hinnata kas või ligikaudu kogu seda kahju (vt 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Sabbagh vs. nõukogu, T‑652/11, ei avaldata, EU:T:2015:112, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

165    Käesolevas asjas tuleb märkida, et hageja ei hinnanud isegi mitte ligikaudu kahju, mis vastaks sisuliselt asjaomase hankelepingu lisalepingute sõlmimise võimaluse kaotamisele. Seega ei saa Üldkohus vastavalt eespool punktis 163 viidatud kohtupraktikale võtta arvesse sellel alusel esitatud kahju hüvitamise nõuet.

166    Mis puudutab kasumit, mida hageja oleks võinud asjaomase hankelepingu raames teenida, siis tuleb märkida, et hageja juhitaval konsortsiumil ei olnud tingimusteta õigust saada lepingu kohaselt eelarveks määratud summasid, mille kogusumma oli 893 050 eurot, arvestades konsortsiumi finantspakkumust. Nimelt oli nende summade saamise õiguse tingimuseks see, et konsortsium täidab asjaomast hankelepingut täielikult ja parimal viisil, ning kasutab selleks kõiki konsortsiumi pakkumuses esitatud vahendeid. Nende tingimuste täitmine sõltus aga teatud määral juhusest, nii et hageja ei saa käesolevas kohtuasjas tugineda ainuüksi sellele, et ta kaotas võimaluse teenida kasumit, mida ta oleks võinud saada juhul, kui konsortsium oleks täielikult ja parimal viisil asjaomast hankelepingut täitnud, kasutades kõiki oma pakkumuses esitatud vahendeid.

167    Kuigi käesolevas asjas väidab projekti juhtiv hageja, et tal ei olnud eelnevat tööhõive alast kogemust, suutis ta siiski riiklikule hankijale tõendada, et tema juhitaval konsortsiumil oli asjaomase hankelepingu täitmiseks vajalik finants- ja majanduslik seisund ning tehniline ja kutsealane pädevus, eelkõige kuna peamistel tema valitud ekspertidel oli selle hankelepinguga hõlmatud valdkonnas piisav pädevus ja kogemus. Niisiis tuleb nentida, et oli suur tõenäosus, et konsortsium oleks nende ekspertide toel asjaomase hankelepingu edukalt täitnud.

168    Mis puudutab haldustasu, mida hageja oleks juhina saanud, siis – nagu väidab komisjon ja nagu hageja ise möönab – see vastab selle kulu hüvitamisele, mida hageja oleks projekti juhina pidanud kandma, ning on seega seotud „projekti kestusega ja [sellega] kaasneva töökoormusega, [mis seisneb] ekspertide abistamises, kohapeal käimises, aruannete läbivaatamises, kohalolijate nimekirjade kontrollimises, arvete koostamises, meeskonna juhtimises, probleemide lahendamises, ekspertide ümbersuunamises jne“. Järelikult ei vasta see tasu saamata jäänud tulule, vaid kuludele, põhiosas personalikuludele, mida hageja oleks juhina pidanud kandma, kui asjaomast hankelepingut oleks täitnud tema juhitav konsortsium. Kui seda lepingu täitmist ei toimu, ei saa hageja nõuda nende kulude hüvitamist, mille tekkimist ta ei tõenda. Järelikult ei ole hagejal alust nõuda, et talle hüvitataks ümardatud summa 78 000 eurot, mida ta oleks juhina haldustasu kujul saanud.

169    Mis puudutab puhaskasumi osa, mille oleks pidanud saama hageja, siis tuleb märkida ekspertide tasude summa usaldusväärsuse kohta, et – nagu komisjon möönab – asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabelis kasutatud eksperditasude päevamäär ning tööpäevade arv vastab konsortsiumi finantspakkumuses esitatule.

170    Mis puudutab komisjoni vastuväidet, et hageja ei tõendanud, et kõiki konsortsiumi pakkumuse eelarves arvestatud tööpäevi oli asjaomase hankelepingu täitmisel tegelikult kasutatud, siis tuleb märkida, et niisuguseid tõendeid oli võimatu esitada, sest konsortsium ei saanud võimalust asjaomast hankelepingut tegelikult täita. Siiski tuleb arvesse võtta asjaolu, et kui hankelepingu täitmiseks ette nähtud maksimaalne eelarve oli 1 000 000 eurot, nagu ilmneb hanketeatest ja pakkujatele koostatud juhiste punktist 4.2, oli konsortsiumi finantspakkumuse kogusumma 893 050 eurot, millest 783 050 eurot moodustas ekspertide tasu. Sellest järeldub, et konsortsium oli oma finantspakkumust kohandanud ja piiranud, et olla asjaomases hankemenetluses konkurentsivõimelisem, viies selle iga ekspertide kategooria puhul vastavusse pakkujatele koostatud juhiste punktis 6 nõutud tööpäevade arvu puudutavate miinimumnõuetega, see tähendab vähemalt 275 tööpäeva peaeksperdi nr 1 puhul, vähemalt 193 tööpäeva peaeksperdi nr 2 puhul, vähemalt 80 tööpäeva peaeksperdi nr 3 puhul ja vähemalt 539 tööpäeva teiste ekspertide puhul, millest 184 tööpäeva vanemekspertide puhul ja 355 tööpäeva nooremekspertide puhul. Neil asjaoludel ei ole mingit põhjust eeldada, et konsortsium, mille finantspakkumuse riiklik hankija edukaks tunnistas, oleks asjaomase hankelepingu täitmisel loobunud kasutamast kõiki vahendeid, mis olid eelarves arvestatud eelkõige ekspertide tasude kujul, rikkudes nõnda pakkujatele koostatud juhistes nõutud töötajate kasutamise miinimumnõudeid.

171    Mis puudutab komisjoni vastuväidet, et hageja ei tõendanud ekspertidele makstavate tasude tegelikku olemasolu, siis tuleb märkida, et vastavalt pakkujatele koostatud juhiste punktidele 4.1 ja 4.2 pidi konsortsium lisama oma tehnilisse pakkumusse kolme peaeksperdi kohta ainuõiguse ja töövalmiduse kohustuse ning oma finantspakkumusse iga ekspertide kategooria tasude määra. Konsortsiumi finantspakkumuses on seega märgitud kolme peaeksperdi ja vanemekspertide puhul päevamääraks 900 eurot ning nooremekspertide puhul 350 eurot, mis hõlmas ekspertidele makstavat tasu, üldkulusid ja konsortsiumi kasuminormi, mille kohta on iga ekspertide kategooria puhul esitatud üksikasjad asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabelis. Neid päevamäärasid pidi konsortsium kohaldama asjaomase hankelepingu täitmise raames ning riiklik hankija oli need heaks kiitnud, kui ta tunnistas edukaks selle konsortsiumi finantspakkumuse. Neil asjaoludel ei saa komisjon väita, et päevamäärasid, mida konsortsium pidi selle hankelepingu täitmise raames kohaldama, ei olnud tõendatud.

172    Komisjon ei seadnud käesolevas hagimenetluses kahtluse alla kasumit, mida konsortsium kavatses teenida iga ekspertide kategooria tasudelt, ega iga selle kategooria kulude summat, ning ükski kohtutoimiku dokument ei anna alust kahelda nende usaldusväärsuses. Seevastu, nagu komisjon õigesti märkis, ning nagu hageja ise tunnistas, oli asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabelisse nende kulude ja kasumi liitmisel sattunud vigu. Sellest tuleneb, et brutokasum, mida konsortsium asjaomase hankelepingu täitmisest ootas, ei olnud mitte 315 455 eurot, nagu väidab hageja oma hüvitisnõuete toetuseks, vaid 235 455 eurot.

173    Mis puudutab tegevuskulusid ja haldustasu, mis on asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabelis vastavalt 41 500 euro ja 78 305 euro suuruse summa ulatuses maha arvatud brutokasumist, mida konsortsium asjaomase hankelepingu täitmisest ootas, siis komisjon märkis vasturepliigis, et ta võttis tähelepanelikult arvesse tabelit, milles hageja esitas üksikasjaliku kokkuvõtte oma tegevuskuludest. Neil asjaoludel ning kuivõrd kohtutoimikus puuduvad tõendid, mis annaksid põhjust nende summade usaldusväärsuses kahelda, ei tule seada kahtluse alla summasid, mis on asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabelis maha arvatud selleks, et arvutada puhaskasum, mida konsortsium asjaomase hankelepingu täitmisest ootas ning mille suurus on pärast eespool punktis 172 tehtud parandust 115 650 eurot.

174    Mis puudutab hagejale jääma pidanud 45% suurust osa sellest puhaskasumist, siis komisjon väidab, et hageja ei esitanud ühtegi kokkulepet, mis oleks selle kohta konsortsiumi liikmetega sõlmitud; sellele osale on asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabelis lisatud lühend „TBC“ ning see tundub ebaproportsionaalne, sest koos haldustasuga oleks selle tulemusena hagejale jäetud 67% asjaomase lepingu täitmisest oodatud puhaskasumist, jättes ülejäänud neljale konsortsiumi liikmele omavahel jagamiseks vaid 33% sellest kasumist. Selle kohta tuleb märkida, et ainsad hageja esitatud vastuvõetavad tõendid ei näita puhaskasumi jaotamispõhimõtet, mis oleks konsortsiumi liikmete vahel kokku lepitud juhuks, kui nad tunnistatakse asjaomases hankes edukaks pakkujaks. Lisaks ei vaidle hageja vastu sellele, et asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabelis märgitud lühend „TBC“ näitas, et selles nimetatud jaotamispõhimõtet tuli pärast hankelepingu ametlikku allkirjastamist veel „kinnitada“. Arvestades, et hagejal oli kindlasti samamoodi nagu teistel konsortsiumi liikmetel õigus saada endale üks osa asjaomase hankelepingu täitmisest eeldatud puhaskasumist, kuid ta ei suutnud käesolevas asjas tõendada, et tema osa oleks pidanud olema suurem kui teiste konsortsiumi liikmete oma, täpsemalt, et see oleks pidanud olema 45% sellest kasumist, leiab Üldkohus, et hageja õigust saada hüvitist hinnatakse õigesti siis, kui selleks osaks määrata 20%, mis vastab oodatud puhaskasumi võrdseteks osadeks jaotamisele viie konsortsiumi liikme vahel.

175    Sellest tulenevalt oleks hageja saadav osa sellest puhaskasumist, mida konsortsium asjaomase hankelepingu täitmisest ootas, olnud hinnanguliselt 23 130 eurot, mis vastab 20%‑le sellest kasumist, mis on hinnangu kohaselt 115 650 eurot (vt eespool punkt 173). Selleks, et võtta arvesse eespool punktis 167 mainitud juhuse osa selles, kas konsortsium täidab asjaomast hankelepingut täielikult ja parimal viisil, on lisaks asjakohane langetada kõnealust summat 20 000 euroni.

176    Eespool esitatud hinnangutest lähtudes tuleb hageja nõue hüvitada varaline kahju, mis vastab asjaolule, et ta kaotas võimaluse teenida kasumit, mida ta eeldas asjaomase hankelepingu täitmisega saada, rahuldada 20 000 euro ulatuses ning jätta asjaomasest hankelepingust ilmajäämist puudutav kahju hüvitamise nõue ülejäänud osas rahuldamata.

–       Kahju, mis tuleneb teiste hankelepingute sõlmimise võimaluse kaotamisest, ning põhjuslik seos selle kahju ja komisjoni toime pandud õigusvastase teo vahel

177    Hageja väidab, et talle tekkis varaline ja mittevaraline kahju tulenevalt teiste hankelepingute sõlmimise võimaluse kaotamisest. Ta väidab selle kohta, et tema kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse W3b tegemise tõttu asjaomase hankemenetluse tühistamine, mis avaldati 2010. aasta novembri teatega, kahjustas tema kuvandit ning seega tema ärialast mainet, iseäranis endiste konsortsiumi liikmete ees, ning jättis ta ilma olulisest alusest, millele ta oleks võinud tugineda, et osaleda teistes hankemenetlustes samas sektoris või endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis. Sellest tulenevalt leiab ta, et ta kaotas võimaluse osaleda 15 hankemenetluses. Kuna ta oleks aga selle aja jooksul tunnistatud edukaks pakkujaks keskmiselt ühes viiest hankemenetlusest, kus ta oleks osalenud, siis kaotas ta enda hinnangul võimaluse sõlmida kolm asjaomase hankelepinguga samaväärset lepingut. Seega hindab ta selle võimaluse kaotamisele vastavaks summaks asjaomases hankemenetluses saamata jäänud kasumi kolmekordse summa ehk 480 000 eurot, määrates samas oma kahju suuruseks ajutiselt väiksema summa, see tähendab 330 000 eurot.

178    Hageja leiab, et tema viidatud võimaluse kaotamine on komisjoni toime pandud õigusvastase teo otsene tagajärg samadel põhjustel nagu need, mis on esitatud eespool punktis 157.

179    Komisjon vaidleb sisuliselt vastu sellele, et hageja on vastavalt tema tõendamiskoormisele tõendanud tema viidatud kahju olemasolu ning põhjuslikku seost selle kahju ja toime pandud õigusvastase teo vahel.

180    Käesolevas asjas tuleb märkida, et hageja ei hinnanud isegi mitte umbkaudselt teiste hankelepingute sõlmimise võimaluse kaotamisele vastavat mittevaralist kahju. Seega ei saa Üldkohus vastavalt eespool punktis 163 viidatud kohtupraktikale võtta arvesse tema sellel alusel esitatud kahju hüvitamise nõuet.

181    Teiste hankelepingute sõlmimise võimaluse kaotamisele vastava varalise kahju kohta, mille summa on hageja hinnangu kohaselt 330 000 eurot, tuleb märkida, et asjaomase hankemenetluse tühistamine hageja kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse W3b tegemise tõttu kahjustas ilmselt tema kuvandit ning seega tema ärialast mainet nii endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ametiasutuste kui ka endiste konsortsiumi liikmete ees, kes sellest teada said. Peale selle jättis see tühistamine hageja kindlasti ilma võimalusest tugineda kõnealusele hankelepingule, et selle alusel tõendada oma tehnilist suutlikkust tegutseda selle hankega hõlmatud valdkonnas muude hankemenetluste raames, milles ta oleks osalenud või tahtnud osaleda.

182    Siiski ei tulene eespool punktis 181 tehtud sedastustest põhjusliku seose kaudu otseselt see, et hageja kaotas võimaluse sõlmida kolm asjaomase hankelepinguga samaväärset lepingut ning seega teenida kasumit, mis moodustab kolmekordse summa asjaomase hankelepingu täitmisest oodatud kasumist, see tähendab 480 000 eurot, mis alandati hageja nõuetes 330 000 euroni.

183    Kõigepealt tuleb märkida, et, nagu märgib komisjon ning nagu möönab hageja, ei takistanud asjaolu, et hageja kohta oli 2010. aasta juuni ja 2015. aasta veebruari vahel varajase hoiatamise süsteemis hoiatus W3b, hagejal sõlmida üksi või konsortsiumide raames 15. detsembrist 2010 kuni 3. augustini 2015 viit lepingut komisjoniga, mis puudutasid eelkõige IPA raames liidu vahenditest rahastatavaid riigihankeid muudes valdkondades kui tööhõive, endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi naaberriikides (Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Albaania) ning Aafrikas kokku 3 503 955 euro väärtuses.

184    Kuivõrd hageja väidab, et asjaomasele hankelepingule tuginemine oli otsustava tähtsusega tema võimaluse jaoks esitada pakkumusi teistes kõnealustes hankemenetlustes, siis tuleb nentida, et tema väidetele, mille kohaselt tal puudusid tööhõive valdkonnas kogemused, räägib vastu tema veebisaidil leiduv teave, mis on lisatud komisjoni toimikusse ning milles ta nimetab oma põhivaldkondade hulgas „tööhõivet ja tööturgu“. Isegi kui eeldada, et hagejal ei olnud, nagu ta väidab, selles valdkonnas piisavalt tõendatud kogemust, ei takistanud see tal koos teiste, niisugust oskusteavet valdavate ettevõtjatega konsortsiumi moodustades saavutada seda, et ta tunnistatakse edukaks pakkujaks niisugustes hankemenetlustes nagu käesolevas asjas käsitletav menetlus – nagu on juba märgitud eespool punktis 167.

185    Kuigi hageja väidab, et asjaomase hankemenetluse tühistamise järel oli tal võimatu ühineda teiste ettevõtjatega, iseäranis endiste konsortsiumi liikmetega, ei esitanud ta – nagu komisjon õigesti märgib – ühtegi tõendit selle kohta, et ta oli hankemenetluses osalemiseks tööhõive valdkonnas või endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis võtnud konsortsiumi moodustamise eesmärgil ühendust teiste ettevõtjatega, kes olid sellest keeldunud. Lisaks tunnistab hageja ise, et ta oli konsortsiumi juhina sõlminud hankelepinguid muude valdkondade kohta kui tööhõive või väljaspool endist Jugoslaavia Makedoonia vabariiki. Hageja sellekohased väited ei ole seega piisavalt tõendatud.

186    Samamoodi tuleb nentida, et kuigi hageja väidab, et ta kaotas võimaluse sõlmida endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis teisi hankelepinguid, kuna tema maine oli selle riigi ametiasutuste silmis langenud, siis – nagu komisjon õigesti välja tõi – jättis hageja märkimata ning kummatigi tõendamata, et ta oli esitanud pakkumuse hankemenetlustes, milles hankijad oleksid olnud endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ametiasutused. Neil asjaoludel ei saa hageja väita, et ta oli kaotanud tegeliku võimaluse neid hankelepinguid sõlmida selle tõttu, et tema maine oli nende ametiasutuste silmis langenud.

187    Lõpetuseks tuleb märkida, et hagiavalduses esitatud asjaomasest hankelepingust ilmajäämisega seotud kahju hindamise tabelis on puhthüpoteetilisi andmeid. Nimelt ei nimetanud hageja konkreetseid riigihankemenetlusi, milles ta oleks osalenud või oleks võinud osaleda, vaid piirdus sellega, et tuletas oma varasemast kogemusest saadud andmete põhjal, mitmes hankemenetluses ta enda hinnangul oleks võinud osaleda, esitamata ühtegi tõendit, mis oleks võimaldanud kontrollida selle arvu tõelevastavust ja asjakohasust.

188    Eespool esitatud hinnangutest tuleneb, et hageja ei ole tõendanud ei seda, et teiste hankelepingute sõlmimise võimaluse kaotamisele vastav kahju oli tegelik ja kindel, ega ka seda, et see kahju tulenes piisavalt vahetult eespool punktis 153 tuvastatud õigusvastasusest, selles mõttes, et see õigusvastasus oleks kujutanud endast kahju tekkimise määravat põhjust.

189    Seega tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata kahju hüvitamise nõue, mis põhineb väitel, et hageja kaotas võimaluse sõlmida teisi hankelepinguid.

190    Kõiki eespool esitatud hinnanguid arvestades tuleb mõista komisjonilt hageja kasuks välja summa 20 000 eurot hagejale tekkinud kahju hüvitamiseks ning jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

 Kohtukulud

191    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikes 2 on ette nähtud, et kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Üldkohus kohtukulud jagada. Kuna käesoleval juhul on pooled kohtuvaidluse osaliselt kaotanud, kannavad nad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Mõista Euroopa Komisjonilt East West Consulting SPRL-i kasuks välja 20 000 eurot.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Pelikánová Valančius Öberg

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. detsembril 2018 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Hagi esitamisele eelnenud asjaolud

Hagi esitamisele järgnenud asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Üldkohtu pädevus hagi lahendada

Repliigi lisades C.1–C.12 esitatud tõendite vastuvõetavus

Sisulised küsimused

Komisjonile etteheidetav õigusvastane tegevus

Kahju olemasolu ning selle kahju ja komisjoni toime pandud õigusvastase teo vahelise põhjusliku seose olemasolu

– Kahju, mis tekkis asjaomasest hankelepingust ilmajäämise tõttu, ning põhjuslik seos selle kahju ja komisjoni toime pandud õigusvastase teo vahel

– Kahju, mis tuleneb teiste hankelepingute sõlmimise võimaluse kaotamisest, ning põhjuslik seos selle kahju ja komisjoni toime pandud õigusvastase teo vahel

Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.