Language of document : ECLI:EU:T:2018:972

ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)

14. detsember 2018(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Personalieeskirjade artikkel 42c – Teenistuse huvides puhkusele saatmine – Võrdne kohtlemine – Vanuse alusel diskrimineerimise keeld – Ilmne hindamisviga – Vastutus

Kohtuasjas T‑750/16,

FV, Euroopa Liidu Nõukogu endine ametnik, esindajad: avocat L. Levi ja avocat A. Tymen ning hiljem avocat L. Levi,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja R. Meyer,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Parlament, esindajad: A. Troupiotis ja J. A. Steele,

ja

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Berscheid ja D. Martin,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue esiteks tühistada nõukogu 8. detsembri 2015. aasta otsus saata hageja teenistuse huvides puhkusele Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 42c alusel ja vajaduse korral tühistada 19. juuli 2016. aasta otsus hageja esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta, ning teiseks hüvitada kahju, mida hageja väidetavalt kandis,

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president M. Prek, kohtunikud E. Buttigieg (ettekandja), F. Schalin, B. Berke ja M. J. Costeira,

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 10. juuli 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju (edaspidi „personalieeskirjad“) on muu hulgas muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1023/2013 (ELT 2013, L 287, lk 15).

2        Määruse nr 1023/2013 põhjendustes 1, 3, 7 ja 12 on märgitud:

„(1)      Euroopa Liidule ja tema enam kui 50 institutsioonile ja ametile tuleks jätkuvalt tagada kõrgetasemeline Euroopa avalik haldus, et liidul oleks võimalik saavutada oma eesmärke, rakendada oma poliitikat ja meetmeid, täita aluslepingutest tulenevaid ülesandeid võimalikult tulemuslikult, et tulla toime tulevaste nii sisemiste kui ka väliste väljakutsetega ja teenida liidu kodanike huve.

[…]

(3)      Arvestades Euroopa avaliku teenistuse suurust liidu eesmärkide ja elanikkonnaga võrreldes, ei tohiks liidu institutsioonide ja ametite töötajate arvu vähendamine halvendada neile vastavalt aluslepingutes sätestatud kohustustele ja volitustele antud ülesannete, kohustuste ja funktsioonide täitmist. Seda silmas pidades peavad institutsioonide ja ametite personalikulud kõigi nende töötajate kategooriate osas olema läbipaistvad.

[…]

(7)      Laiem eesmärk peaks olema inimressursside haldamise optimeerimine Euroopa avalikus teenistuses, mida iseloomustab kõrge tase, pädevus, sõltumatus, lojaalsus, erapooletus ja stabiilsus, kultuuriline ja keeleline mitmekesisus ning atraktiivsed töölevõtmistingimused.

[…]

(12)      Euroopa Ülemkogu rõhutas oma 8. veebruari 2013. aasta kohtumise järeldustes mitmeaastase finantsraamistiku kohta, et vajadus konsolideerida riikide rahandust lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis nõuab kõikidelt avaliku halduse asutustelt ja nende töötajatelt erilisi pingutusi, et parandada tõhusust ja tulemuslikkust ning kohaneda muutuva majandusolukorraga. Selles nõudmises korrati tegelikkuses eesmärke, mille komisjon esitas 2011. aasta ettepankus Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste muutmiseks, mille eesmärk oli tagada kulutõhusus ning milles tunnistati, et Euroopa Liidu ees praegu seisvad probleemid nõuavad igalt avaliku halduse asutuselt ja igalt selle töötajalt erilisi jõupingutusi, et suurendada tõhusust ja kohaneda Euroopa muutuva majandusliku ja sotsiaalse olukorraga […]“.

3        Määruse nr 1023/2013 artikli 1 punktis 24 on ette nähtud, et III jaotise 2. peatükki lisatakse 7. jagu „Puhkusele saatmine teenistuse huvides“, mis sisaldab ainult ühte sätet ehk artiklit 42c. Nimetatud sätte kohaselt:

„Kõige varem viis aastat enne ametniku pensioniiga võib vähemalt kümme aastat teenistuses olnud ametniku saata ametisse nimetava asutuse või ametiisiku otsusega teenistuse huvides puhkusele organisatsiooniliste vajaduste tõttu, mis on seotud uute pädevuste omandamisega institutsioonides.

Igal aastal teenistuse huvides puhkusele saadetavate ametnike koguarv ei ole suurem kui 5% kõikide institutsioonide ametnike arvust, kes jäid pensionile sellele eelnenud aastal. Selliselt arvutatud koguarv jagatakse institutsioonide vahel vastavalt eelnenud aasta 31. detsembri seisuga institutsioonis töötanud ametnike arvule. Igale institutsioonile määratud arv ümardatakse suurenemise suunas lähima täisarvuni.

Selline puhkus ei ole distsiplinaarmeede.

Kõnealune puhkus kestab üldjuhul seni, kuni ametnik jõuab pensioniikka. Erandkorras võib ametisse nimetav asutus või ametiisik otsustada puhkuse katkestada ja ametniku tööle tagasi kutsuda.

Kui ametnik jõuab teenistuse huvides puhkusel viibimise ajal pensioniikka, jääb ta automaatselt pensionile.

Teenistuse huvides puhkusele saatmise suhtes kohaldatakse järgmisi eeskirju:

a)      ametniku kohale võib määrata teise ametniku;

b)      teenistuse huvides puhkusele saadetud ametnikul ei ole õigust tõusta kõrgemale palgajärgule või ‑astmele.

Puhkusele saadetud ametnik saab toetust, mida arvutatakse IV lisa kohaselt.

Toetusest tehakse ametniku taotlusel pensioniskeemi sissemakseid, mis arvutatakse kõnealuse toetuse alusel. Sellisel juhul võetakse arvesse teenistuse huvides puhkusele saadetud ametniku teenistuse kestust, et arvutada VIII lisa artikli 2 kohaselt pensioniõiguslik staaž.

Toetuse suhtes ei kohaldata paranduskoefitsienti.“

4        Määrus nr 1023/2013 jõustus 1. novembril 2013 ja personalieeskirjade artikkel 42c on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2014.

5        Hageja FV on Euroopa Liidu Nõukogu endine ametnik. Ta asus nõukogu peasekretariaadi teenistusse katseajal oleva ametnikuna 1. mail 1981 ja nimetati alaliselt ametisse 1. novembril 1981. Ta on oma teenistuse ajal töötanud erinevates nõukogu talitustes.

6        [konfidentsiaalne](1)

7        [konfidentsiaalne]

8        Nõukogu peasekretär teavitas 23. oktoobri 2015. aasta personaliteatega nr 71/15 (edaspidi „CP 71/15“) institutsioonipoolsest personalieeskirjade artikli 42c rakendamisest. Kõnealuse teate kohaselt:

„[…] ELi institutsioonid peavad pidevalt uuenema ja kaasajastuma, mis tähendab, et ametnikel tuleb uue arenguga kohanemiseks omandada uusi pädevusi ja ajakohastada oma teadmisi. Kõnealused uued pädevused võivad olla näiteks seotud uute IT‑rakenduste, Euroopa Ülemkogu/nõukogu dokumentide koostamiseks kasutusele võetud uute süsteemidega, uute menetlustega avalike hangete või siseauditi valdkonnas, uute töömeetodite või uute juhtimis‑ või korraldusviisidega.

Teenistuse huvides puhkusele saatmise eesmärk on võimaldada ametnikele, kellel on raskusi omandada uusi pädevusi ja kohaneda töökeskkonna muutumisega, puhkusele saatmist enne pensioniikka jõudmist. […]

Aastaks 2015 on nõukogus ja Euroopa Ülemkogus kättesaadavad viis (5) võimalust […]“.

9        [konfidentsiaalne]

10      [konfidentsiaalne]

11      [konfidentsiaalne]

12      [konfidentsiaalne]

13      [konfidentsiaalne]

14      [konfidentsiaalne]

15      [konfidentsiaalne]

16      [konfidentsiaalne]

17      [konfidentsiaalne]

18      [konfidentsiaalne]

19      [konfidentsiaalne]

20      [konfidentsiaalne]

II.    Menetlus ja poolte nõuded

21      Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. oktoobril 2016.

22      Üldkohtu kantseleisse samal päeval saabunud dokumendiga palus hageja Üldkohtu kodukorra artikli 66 alusel tagada talle anonüümsus. Üldkohus rahuldas kõnealuse taotluse 30. jaanuari 2017. aasta otsusega.

23      Üldkohtu kantseleisse 28. novembril 2016 saabunud dokumendiga palus hageja Üldkohtu kodukorra artikli 66 alusel jätta hagiavalduses ja selle lisades sisalduvad teatud andmed üldsusele kättesaadavatest dokumentidest välja.

24      Nõukogu esitas 1. veebruaril 2017 kostja vastuse.

25      Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon esitasid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 24. veebruaril ja 10. veebruaril 2017 saabunud dokumentidega taotlused astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.

26      Üldkohtu kantseleisse 8. märtsil 2017 saabunud dokumentidega palus hageja hagiavalduses ja selle lisades sisalduva teatud teabe käsitlemist parlamendi ja komisjoni suhtes konfidentsiaalsena, kui kõnealustel institutsioonidel lubatakse menetlusse astuda. Ta lisas kõnealusele taotlusele nimetatud dokumentide mittekonfidentsiaalse versiooni.

27      Hageja esitas 20. aprillil 2017 repliigi.

28      Üldkohtu kantseleisse 17. mail 2017 saabunud dokumentidega palus hageja repliigis ja selle lisades sisalduva teatud teabe käsitlemist parlamendi ja komisjoni suhtes konfidentsiaalsena, kui kõnealustel institutsioonidel lubatakse menetlusse astuda. Ta lisas kõnealusele taotlusele nimetatud dokumentide mittekonfidentsiaalse versiooni.

29      Parlamendile ja komisjonile anti 8. juuni 2017. aasta kohtumäärusega FV vs. nõukogu (T‑750/16, ei avaldata, EU:T:2017:420) luba astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Kuna hageja palus vastavalt kodukorra artikli 144 lõikele 2 eespool viidatud menetlusdokumentides ja nende lisades sisalduva teatud teabe käsitlemist konfidentsiaalsena, piirdus ajutiselt kõnealuse kohtumääruse alusel menetlusdokumentide edastamine parlamendile ja komisjonile mittekonfidentsiaalsete versioonidega, jäädes ootama kõnealuste institutsioonide võimalikke seisukohti konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste kohta.

30      Üldkohtu kantseleisse 28. juunil 2017 saabunud dokumendiga vaidlustas komisjon konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse hagi ja selle lisade puhul. Parlament ei ole selle taotluse kohta vastuväiteid esitanud.

31      Nõukogu esitas 17. juulil 2017 vasturepliigi.

32      Parlament ja komisjon esitasid vastavalt 19. ja 12. juulil 2017 oma menetlusse astuja seisukohad.

33      Üldkohtu kantseleisse 21. augustil 2017 saabunud dokumendiga palus hageja vasturepliigis ja selle lisades sisalduva teatud teabe käsitlemist parlamendi ja komisjoni suhtes konfidentsiaalsena ning lisas kõnealusele taotlusele nimetatud dokumentide mittekonfidentsiaalse versiooni.

34      Üldkohtu kantseleisse 1. septembril 2017 saabunud dokumendis märkis nõukogu, et ta ei soovi esitada märkusi parlamendi ja komisjoni menetlusse astujate seisukohtade kohta.

35      Üldkohtu kantseleisse 5. septembril 2017 saabunud dokumentides esitas hageja oma märkused parlamendi ja komisjoni menetlusse astujate seisukohtade kohta.

36      Üldkohtu kantseleisse 25. septembril 2017 saabunud dokumendiga vaidlustas komisjon vasturepliiki ja selle lisasid puudutava konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse. Parlament ei ole selle taotluse kohta vastuväiteid esitanud.

37      Üldkohtu teise koja presidendi 26. jaanuari 2018. aasta määrusega rahuldati hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused osaliselt, talle määrati tähtaeg hagi, vasturepliigi ja nende lisade mittekonfidentsiaalse versiooni esitamiseks ning märgiti, et pärast nimetatud dokumentide mittekonfidentsiaalse versiooni saatmist komisjonile on komisjonil tähtaeg võimalike märkuste esitamiseks oma menetlusse astujate seisukohtade täiendamiseks.

38      Komisjon esitas 7. märtsil 2018 täiendavad seisukohad oma menetlusse astuja seisukohtadele.

39      Üldkohtu kantseleisse 22. märtsil 2018 saabunud dokumendis märkis nõukogu, et ta ei esita seisukohti komisjoni täiendavate seisukohtade kohta.

40      Hageja esitas 5. aprillil 2018 oma seisukohad komisjoni täiendavate seisukohtade kohta.

41      Üldkohtu kohtusekretär teavitas 6. aprillil 2018 pooli menetluse kirjaliku osa lõpetamisest.

42      Hageja esitas 24. aprillil 2018. aasta kirjaga kodukorra artikli 106 alusel põhjendatud taotluse tema ärakuulamiseks suulise menetluse käigus.

43      Teise koja ettepanekul otsustas Üldkohus 16. mail 2018 kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja laiendatud koosseisule.

44      Ettekandja‑kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (teine koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ja palus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata kirjalikult teatud küsimustele ja esitada teatud dokumente. Pooled täitsid need nõuded ettenähtud tähtaja jooksul.

45      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 10. juuli 2018. aasta kohtuistungil.

46      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada 8. detsembri 2015. aasta otsus ja vajaduse korral 19. juuli 2016. aasta otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta;

–        mõista nõukogult välja hüvitis tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest;

–        mõista kõik kohtulud välja nõukogult.

47      Nõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtulud välja hagejalt.

48      Parlament palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

49      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Hagi ese

50      Oma nõuete raames palub hageja tühistada 8. detsembri 2015. aasta otsuse ja „vajaduse korral“ 19. juuli 2016. aasta otsuse kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Ta väidab, et kõnealune nõue on vastuvõetav mitte üksnes osas, milles see on esitatud 8. detsembri 2015. aasta otsuse peale, vaid ka osas, milles see on esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kuna viimati nimetatud otsus sisaldab uusi asjaolusid võrreldes 8. detsembri 2015. aasta otsusega.

51      Teised kohtuvaidluse pooled ei ole kahe eespool nimetatud otsuse tühistamiseks esitatud nõude vastuvõetavust vaidlustanud.

52      Sellega seoses olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika järgi moodustavad personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 viidatud halduskaebus ja selle sõnaselge või vaikimisi rahuldamata jätmine lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimus. Selles olukorras toob hagi – isegi kui see on vormiliselt suunatud kaebuse rahuldamata jätmise vastu – kaasa selle huve kahjustava otsuse vaidlustamise kohtus, mille peale kaebus esitati (vt selle kohta 17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punktid 7 ja 8), välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmisel on muu ulatus kui aktil, mille peale kaebus esitati (25. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Staboli vs. komisjon, T‑281/04, EU:T:2006:334, punkt 26).

53      Nimelt igasugune kaebuse rahuldamata jätmise otsus, olgu see siis sõnaselge või vaikimisi, üksnes kinnitab akti või tegevusetust, mida kaebuse esitaja vaidlustab, ning seda ei saa eraldiseisvalt omakorda vaidlustada, mistõttu iseseisva sisuta otsuse suhtes esitatud nõudeid tuleb käsitleda nii, nagu need oleks esitatud esialgse akti suhtes (vt 19. juuni 2015. aasta kohtuotsus Z vs. Euroopa Kohus, T‑88/13 P, EU:T:2015:393, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Kaebuse sõnaselgelt rahuldamata jättev otsus võib oma sisu poolest mitte olla hageja poolt vaidlustatud akti pelgalt kinnitav. Nii on juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusega on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Niisugusel juhul on kaebuse rahuldamata jätmise otsus selline akt, mille üle teostab kontrolli kohus, kes võtab seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel või käsitleb seda huve kahjustava aktina, mis asendab vaidlustatud akti (vt 15. septembri 2017. aasta kohtuotsus Skareby vs. Euroopa välisteenistus, T‑585/16, EU:T:2017:613, punkt18 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Käesolevas kohtuasjas olgu kõigepealt märgitud, et kaebus ja hagi Üldkohtule on esitatud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaegade jooksul.

56      Seejärel olgu märgitud, et kaebuse rahuldamata jätmise otsus ei muuda sellise 8. detsembri 2015. aasta otsuse sisu ega ulatust, millega hageja saadetakse personalieeskirjade artikli 42c alusel teenistuse huvides puhkusele. Kaebuse rahuldamata jätmise otsus täiendab muu hulgas 8. detsembri 2015. aasta otsuse põhjendust, mis puudutab hinnangut hageja võimele omandada uusi pädevusi ja kohaneda töökeskkonna muutumisega, ning võtab selle hinnangu raames arvesse faktilisi asjaolusid, mis ei olnud kättesaadavad 8. detsembril 2015, kui võeti vastu otsus saata hageja teenistuse huvides puhkusele. Üldkohus viitab sellega seoses hageja hindamisaruannetele aastate 2014 ja 2015 kohta, mis on nõukogu selgituste kohaselt koostatud pärast 8. detsembri 2015. aasta otsust, kuid enne kaebuse rahuldamata jätmise otsust.

57      Neil asjaoludel tuleb järeldada, et ainus otsus, mis kahjustab hageja huve käesolevas kohtuasjas, on 8. detsembri 2015. aasta otsus saata hageja puhkusele teenistuse huvides personalieeskirjade artikli 42c alusel (edaspidi „vaidlustatud otsus“), mille õiguspärasust hakatakse siiski hindama, lähtudes kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sisalduvast põhjendusest.

B.      Tühistamisnõue

58      Oma tühistamisnõude põhistamiseks esitab hageja viis väidet, millest esimese kohaselt on personalieeskirjade artikkel 42c õigusvastane, teine puudutab kõnealuse sätte ja CP 71/15 rikkumist ning ilmset hindamisviga, kolmanda kohaselt on rikutud õigust olla ära kuulatud, neljanda kohaselt on rikutud hoolitsemiskohustust ning viies puudutab võimu kuritarvitamist.

1.      Esimene väide, mille kohaselt on personalieeskirjade artikkel 42c õigusvastane

a)      Sissejuhatavad märkused

59      Hageja väidab, et personalieeskirjade artikkel 42c on õigusvastane, sest sellega on rikutud seaduse ees võrdsuse põhimõtet ja eelkõige vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21, ning nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT 2000, L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79), ning personalieeskirjade artiklit 1d.

60      Selles kontekstis väidab hageja, et personalieeskirjade artikkel 42c, kuna seda kohaldatakse sõnaselgelt ametnikele ja teenistujatele „[k]õige varem viis aastat enne [nende] pensioniiga“, kehtestab vanuse alusel erineva kohtlemise, mis on määratletud direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punktis a. Hageja sõnul ei ole kõnealune erinev kohtlemine objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud õigustatud eesmärgiga direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses. Isegi kui leitakse, et personalieeskirjade artikli 42c puhul on sellist õigustatud eesmärki järgitud, ei ole muu hulgas vahendid selle eesmärgi saavutamiseks asjakohased ega vajalikud direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses.

61      Parlament, nõukogu ja komisjon ei nõustu hageja argumentidega ja paluvad käesoleva väite tagasi lükata.

62      Sissejuhatuseks peab kindlaks määrama õigusnormid, mille alusel tuleb hageja poolt esitatud õigusvastasuse väidet analüüsida.

63      Selle kohta tuleb märkida, et põhiõiguste harta artiklis 20 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mille spetsiifilisem väljendus on harta artikli 21 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeld (5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punkt 29).

64      Põhiõiguste harta artikli 51 lõikes 1 on ka täpsustatud, et selle sätted on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud eelkõige liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele.

65      Sellest järeldub, et personalieeskirjades määrusega nr 1023/2013 kehtestatud artikli 42c õiguspärasust tuleb hinnata ülimusliku normi alusel, milleks on hageja argumentides viidatud põhiõiguste harta artikli 21 lõige 1, mille kohaselt on keelatud igasugune diskrimineerimine, sealhulgas vanuse alusel.

66      Kuna hageja tugineb direktiivile 2000/78, tuleb sissejuhatuseks esitada asjakohased direktiivi sätted.

67      Direktiivi 2000/78 artikkel 1 „Eesmärk“ näeb ette:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.“

68      Direktiivi 2000/78 artikkel 2 „Diskrimineerimise mõiste“ sätestab oma lõigetes 1 ja 2:

„1.      Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte“, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.      Lõike 1 kohaldamisel:

a)      peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras;

b)      peetakse kaudseks diskrimineerimiseks seda, kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab konkreetse usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumusega isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui:

i)      kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud […]“.

69      Direktiivi 2000/78 artikli 6 „Vanuse alusel erineva kohtlemise õigustatus“ lõige 1 näeb ette:

„1.      Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:

a)      tööle ja kutseõppele pääsemise, töö saamise ja kutsealale pääsemise ning töölt vabastamise ja palga eritingimuste kehtestamine noortele, vanematele töötajatele ja hooldamiskohustusi täitvatele isikutele, et edendada nende kutsealast integreerimist või tagada nende kaitse;

b)      vanuse, töökogemuse või teenistusalase vanemusega seotud tööle pääsemise või teatavate töösoodustuste miinimumtingimuste kehtestamine;

c)      tööle võtmise vanuse ülempiiri kehtestamine kõnealuse ametikoha koolitusnõuete alusel või selleks, et pensionile jäämisele eelneks mõistlik tööstaaž.“

70      Seejärel tasub märkida, et ELTL artikli 288 kolmanda lõigu alusel on direktiivid siduvad liikmesriikidele, kes on nende adressaadid saavutatava tulemuse seisukohalt. Sellest järeldub, et direktiiv 2000/78, nagu selle artiklis 21 on ka täpsustatud, on adresseeritud liikmesriikidele ja mitte institutsioonidele. Järelikult ei saa nimetatud direktiivi sätteid käsitleda nii, et iseenesest nende alusel tekib institutsioonidele nende seadusandliku või otsustuspädevuse kasutamisel kohustusi (vt selle kohta analoogia alusel 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Rinke, C‑25/02, EU:C:2003:435, punkt 24, ja 24. mai 2008. aasta kohtuotsus Belfass vs. nõukogu, T‑495/04, EU:T:2008:160, punkt 43) ja nendel sätetel ei saa ka iseenesest põhineda personalieeskirjade artikli 42c õigusvastasuse väide (vt selle kohta 21. septembri 2011. aasta kohtuotsus Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 52).

71      Olgugi et direktiiv 2000/78 ei saa iseenesest olla kohustuste allikas liidu institutsioonidele oma seadusandlus‑ või otsustuspädevuse teostamisel selleks, et reguleerida töösuhteid nende endi või oma personali vahel, siis võib sellegipoolest kõnealuses direktiivis kehtestatud või sätestatud normidele ja põhimõtetele tugineda institutsioonide vastu juhul, kui ilmneb, et need põhimõtted on institutsioonidele otseselt siduvate aluslepingute alusreeglite ja üldpõhimõtete konkreetne väljendus (vt selle kohta 14. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Todorova Androva vs. nõukogu jt, T‑366/15 P, ei avaldata, EU:T:2016:729, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Euroopa Kohus on juba tunnistanud, et direktiiv 2000/78 täpsustab tööhõive ja elukutsega seotud küsimustes vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõtet, mis kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet (vt selle kohta 13. novembri 2014. aasta kohtuotsus Vital Pérez, C‑416/13, EU:C:2014:2371, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

73      Sellest järeldub, et direktiivi 2000/78 sätetel ei saa iseenesest põhineda personalieeskirjade artikli 42c õigusvastasuse väide ja direktiivi sätted võivad kujutada endast inspiratsiooniallikat liidu seadusandja kohustuste kindlaksmääramisel liidu avaliku teenistuse valdkonnas, arvestades seejuures selle eripärasid. Just sel viisil võtab Üldkohus käesolevas kohtuasjas arvesse direktiivi 2000/78.

74      Mis puudutab hageja poolt viitamist personalieeskirjade artiklile 1d, olgu täheldatud, et kõnealune säte keelab personalieeskirjade kohaldamisel igasuguse diskrimineerimise, sealhulgas diskrimineerimise vanuse alusel. Kõnealune säte lisati personalieeskirjadesse nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (EÜT 2004, L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130).

75      Kuna personalieeskirjade artikkel 1d sisaldub samas regulatiivses aktis nagu personalieeskirjade artikkel 42c, nimelt personalieeskirjades, ja on seetõttu normihierarhias artikliga 42c samal tasemel, ei kujuta artikkel 1d endast õigusnormi, millest lähtuvalt saab personalieeskirjade artikli 42c õiguspärasust hinnata. Lisaks selgitas hageja, et personalieeskirjade artiklile 1d viidati üksnes seetõttu, et nimetatud säte näeb ette seaduse ees võrdsuse üldpõhimõtte ja eelkõige vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte.

76      Arvestades eelnevaid kaalutlusi, tuleb järeldada, et personalieeskirjade artikli 42c õiguspärasust tuleb hinnata põhiõiguste harta artikli 21 lõikest 1 lähtudes, arvestades seejuures eespool punktis 73 toodud piirides direktiivi 2000/78.

77      Nagu juba märgitud (vt eespool punkt 63), näeb põhiõiguste harta artikli 21 lõige 1 ette diskrimineerimiskeelu põhimõtte, mis kujutab endast harta artiklis 20 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte spetsiifilisemat väljendust.

78      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Esiteks tuleb analüüsida, kas personalieeskirjade artikkel 42c kehtestab vanuse alusel erineva kohtlemise, ja teiseks, kui see nii on, kas nimetatud erinev kohtlemine on siiski kooskõlas põhiõiguste harta artikli 21 lõikega 1, kuna see vastab põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustele (vt selle kohta 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punkt 35).

b)      Vanuse alusel erinev kohtlemine

80      Tuleb märkida, et personalieeskirjade artiklit 42c kohaldatakse „[k]õige varem viis aastat enne [asjaomaste ametnike] pensioniiga“. Nõukogu täpsustas, et kõnealust sätet kohaldatakse ametnikele vanuses 55 kuni 66 eluaastat. Kohaldatavast õiguslikust raamistikust ja nõukogu poolt oma kirjaliku vastuse raames Üldkohtu küsimusele antud selgitustest nähtub, et kõnealune vanusevahemik on kindlaks määratud järgmise arutluskäigu põhjal.

81      Mis puudutab enne 1. jaanuari 2014 teenistusse asunud ametnikke, tuleb arvesse võtta personalieeskirjade XIII lisa artikli 22 lõike 1 viiendat lõiku, mis näeb ette:

„Enne 1. jaanuari 2014 teenistuses olnud ametnike pensioniiga, mida võetakse arvesse kõikides viidetes käesolevates personalieeskirjades esitatud pensionieale, määratakse kindlaks eespool esitatud sätete kohaselt, kui käesolevate personalieeskirjadega ei ole sätestatud teisiti.“

82      Kõnealune pensioniiga jääb 60. ja 65. eluaasta vahele olenevalt ametniku vanusest 1. mail 2014, nagu nähtub personalieeskirjade XIII lisa artikli 22 lõike 1 nelja esimese lõigu sisust.

83      Ametnike puhul, kes asusid teenistusse pärast 1. jaanuari 2014, saabub pensioniiga personalieeskirjade artikli 52 esimese lõigu punkti a alusel 66‑aastaselt.

84      Sellest järeldub, et kuna puhkusele saatmist teenistuse huvides võib kohaldada ametnike suhtes, kes on vähemalt kümme aastat teenistuses olnud ja kõige varem viis aastat enne pensioniiga, puudutab see potentsiaalselt ametnikke, kelle vanus on vahemikus 55 eluaastat (nende puhul, kes olid 1. mail 2014 60‑aastased ja rohkem ning kelle pensioniiga määrati seega 60. eluaastale) ning 66 eluaastat (nende puhul, kes võeti tööle pärast 1. jaanuari 2014 ja kelle pensioniiga on seega määratud 66. eluaastale).

85      Kuna personalieeskirjade artiklit 42c kohaldatakse üksnes niisuguste ametnike suhtes, kelle vanus jääb vahemikku 55 kuni 66 eluaastat, ning seda ei kohaldata eespool viidatud vahemikust nooremate ametnike suhtes, kehtestab kõnealune säte vanuse alusel erineva kohtlemise.

86      Olgu märgitud, et nõukogu kahtleb, kas personalieeskirjade artikkel 42c saab kuuluda diskrimineerimise mõiste alla direktiivi 2000/78 artikli 2 tähenduses, kuna see ei viita „konkreetsele vanusele“, vaid asjaomaste ametnike pensionieale, mis võib varieeruda. Tegemist on seetõttu kaasmeetmega pensionile minemisel, mille eesmärk on leevendada pensionile mineku „järsku mõju“, mitte diskrimineerida konkreetse vanuse alusel võrreldes mõne teise vanusega. Nõukogu märgib veel nimetatud arutluskäigu põhjenduseks, et personalieeskirjade artiklil 42c kohaldamine oleneb east sõltumatust teisest tingimusest, st vähemalt kümne teenistusaasta olemasolust.

87      Kõnealused nõukogu argumendid puudutavad personalieeskirjade artiklis 42c ette nähtud vanuse alusel erineva kohtlemise õigustamist ega sea kahtluse alla kõnealuse erineva kohtlemise olemasolu. Kuna kõnealuses sättes peetakse silmas üksnes konkreetses ja selgelt kindlaksmääratud vanusevahemikus ametnikke, kehtestab kõnealune säte erineva kohtlemise otseselt vanuse alusel, kuigi eespool viidatud vanusevahemik on kindlaks määratud asjaomaste ametnike pensioniea põhjal. Küsimus, kas kõnealune erinev kohtlemine kujutab endast põhiõiguste harta artikliga 21 keelatud diskrimineerimist, seisab eraldi küsimusest, mis käsitleb erineva kohtlemise olemasolu.

88      Vastuseks eespool punktis 86 esitatud nõukogu argumentidele tuleb samuti nentida, et see, et personalieeskirjade artikkel 42c näeb muu hulgas ette muid vanusega mitteseotud tingimusi, nagu tingimus asjaomaste ametnike teenistusaastate kohta ja tingimus „organisatsiooniliste vajaduste [kohta], mis on seotud uute pädevuste omandamisega“, ei neutraliseeri asjaolu, et nimetatud tingimuste täitmisel koheldakse kõnealuses vanusevahemikus ametnikke erinevalt neist ametnikest, kes sellesse vanusevahemikku ei kuulu.

89      Kohtupraktika järgi saab liidu seadusandjale heita ette võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist juhul, kui viimane on käsitlenud sarnaseid olukordi erinevalt, asetades osa isikuid teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Atlantique ja Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest kohtupraktikast järeldub, et käesolevas kohtuasjas tuleb kontrollida, kas vanuse alusel erinev kohtlemine, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c, asetab kõnealusesse vanusevahemikku kuuluvad ametnikud ebasoodsamasse olukorda võrreldes nendega, kes sellesse vanusevahemikku ei kuulu (vt selle kohta 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punkt 33).

90      Kõnealuses vanusevahemikus ametnikele, kelle suhtes on seetõttu võimalik kohaldada personalieeskirjade artiklis 42c ette nähtud meedet, võidakse käesoleval juhul kehtestada nende tahte vastaselt muudatus nende teenistussuhtes, sest nad lõpetavad „teenistuses“ olemise personalieeskirjade artikli 36 tähenduses ja nad saadetakse „puhkusele teenistuse huvides“. Nimetatud ametnike karjäär ka enam ei arene, sest personalieeskirjade artikli 42c kuuenda lõigu punkti b alusel ei ole neil õigust tõusta kõrgemale palgajärgule või ‑astmele.

91      Ametnikud, kelle suhtes personalieeskirjade artiklit 42c ei kohaldata, ei kannata oma karjääris niisuguse ebasoodsa olukorra tõttu.

92      Teenistuse huvides puhkusele saadetud ametnikud kannatavad ka vaieldamatult oma sissetulekute vähenemise tõttu, mis tuleneb eelkõige sellest, et nad ei saa enam põhipalka, sest see asendatakse personalieeskirjade artikli 42c seitsmendas lõigus ette nähtud toetusega. Kõnealuse sätte alusel arvutatakse nimetatud toetust personalieeskirjade IV lisa kohaselt, mis tähendab, et teenistuse huvides puhkusele saadetud ametnikud saavad meetme kohaldamise kolme esimese kuu jooksul igakuist toetust, mis võrdub nende põhipalgaga, meetme kohaldamise neljandast kuni kuuenda kuuni igakuist toetust, mis moodustab 85% nende põhipalgast, ja seitsmendast kuust kuni puhkuse lõpuni, st kuni pensioniea saabumiseni, igakuist toetust, mis moodustab 70% põhipalgast. Personalieeskirjade artikli 42c üheksanda lõigu kohaselt paranduskoefitsienti kõnealuse toetuse suhtes ei kohaldata. Eespool nimetatud rahalist kahju võib suurendada ka olukord, et asjaomastel ametnikel ei ole enam õigust tõusta kõrgemale palgajärgule või ‑astmele, nagu juba märgitud.

93      Ametnikel, kes kõnealusesse vanusevahemikku ei kuulu ja kelle suhtes seetõttu personalieeskirjade artiklit 42c ei kohaldata, ei teki eespool punktis 92 täpsustatud kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

94      Arvestades eelnevaid kaalutlusi, tuleb järeldada, et personalieeskirjade artikkel 42c kehtestab vanuse alusel erineva kohtlemise.

c)      Põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide järgimine

95      Põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 1 on sätestatud, et hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

96      Käesolevas kohtuasjas tuleb nentida, et vanuse alusel erinev kohtlemine, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c, on ette nähtud „seadusega“ harta artikli 52 lõike 1 tähenduses, kuna nimetatud säte tuleneb määrusest nr 1023/2013 (vt selle kohta 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punkt 37).

97      Tuleb nentida, et eespool nimetatud erinev kohtlemine puudutab ka liidu avaliku teenistuse raames piiratud kohaldamisalaga küsimust, milleks on teatud arvule tingimustele – mille hulgas on vanusega seotud tingimus – vastavate ametnike puhkusele saatmine teenistuse huvides. Järelikult on kõnealuse erineva kohtlemise puhul diskrimineerimise keelu põhimõtte „olemust arvestatud“ põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

98      Kõnealuse järelduse toetuseks tuleb märkida, et personalieeskirjade artikli 42c teine lõik näeb ette, et igal aastal teenistuse huvides puhkusele saadetavate ametnike koguarv ei ole suurem kui 5% kõikide institutsioonide ametnike arvust, kes jäid pensionile sellele eelnenud aastal. Niisiis ilmneb, et arvestades nimetatud piirmäära ja personalieeskirjade artikli 42c kohaldamise tingimusi, mis on ette nähtud selle sätte esimeses lõigus, on niisuguste ametnike koguarv, keda võib teenistuse huvides puhkusele saata, väga väike, mis nähtub ka parlamendi, nõukogu ja komisjoni kirjelikest vastustest Üldkohtu esitatud küsimusele. Nõukogu tõi näiteks, et selles institutsioonis saadeti 2015., 2016. ja 2017. aastal teenistuse huvides puhkusele neli ametnikku nõukogu teenistuses 31. detsembril 2017 olnud ametnike koguarvust, mis oli 2757.

99      Üldkohus analüüsib seejärel küsimust, kas kaks ülejäänud tingimust, mis on ette nähtud põhiõiguste harta artikli 52 lõikega 1 ja millega saab õigustada vanuse alusel erinevat kohtlemist, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c, on käesolevas kohtuasjas täidetud. Need tingimused on liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuva eesmärgi tingimus, millele erinev kohtlemine vastab, ja proportsionaalsuse tingimus.

1)      Küsimus, kas vanuse alusel erinev kohtlemine, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c, vastab liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile

100    Nõukogu, keda toetavad parlament ja komisjon, väidab sisuliselt, et vanuse alusel erinev kohtlemine, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c, taotleb personalipoliitikas kolme üldist huvi pakkuvat eesmärki. Esiteks taotleb kõnealune erinev kohtlemine institutsioonide investeeringu optimeerimise eesmärki erialase koolituse puhul, mis võimaldab neil nimetatud investeeringu suunata ametnikele, kes on veel mõistliku aja teenistuses enne pensionile jäämist. Teiseks taotleb eespool nimetatud erinev kohtlemine eesmärki, mis on seotud pensionile lähenevate ametnikega, kes ei suuda omandada uusi pädevusi ja kohaneda institutsioonide töökeskkonna muutumisega. Kolmandaks taotleb nimetatud erinev kohtlemine sisuliselt eesmärki säilitada tasakaalustatud vanusestruktuur nooremate ja vanemate ametnike vahel, mis omakorda soodustab noorte ametnike värbamist ja edutamist, kogemuste vahetamist ja uuendusi ning geograafilist mitmekesisust.

101    Hageja seab kolme eespool viidatud eesmärgi olemasolu kahtluse alla. Ta väidab, et ainus personalieeskirjade artikliga 42c taotletud eesmärk on vähendada kulusid ja institutsioonide töötajaid, „vabanedes“ pensionile lähenevatest ja kõrget palka saavatest ametnikest. Kõnealune eesmärk ei kujuta aga „tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet“ hõlmavat õigustatud eesmärki direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses, millega on õigustatud vanuse alusel erinev kohtlemine, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c.

102    Esiteks tuleb kontrollida institutsioonide poolt viidatud eesmärkide olemasolu. Sellega seoses tuleb võtta arvesse personalieeskirjade artikli 42c sätteid ja vajaduse korral selle üldist konteksti, mis võimaldab kindlaks teha eesmärgi, millel põhineb nimetatud artikliga kehtestatud erinev kohtlemine vanuse alusel (vt analoogia alusel 16. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Palacios de la Villa, C‑411/05, EU:C:2007:604, punktid 56 ja 57; 21. juuli 2011 aasta kohtuotsus Fuchs ja Köhlerm, C‑159/10 ja C‑160/10, EU:C:2011:508, punkt 39, ning 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑286/12, EU:C:2012:687, punkt 58).

103    Esimese viidatud eesmärgi kohta, mis käsitleb investeeringu optimeerimist erialase koolituse puhul, olgu kõigepealt märgitud, et personalieeskirjade artiklit 42c kohaldatakse „organisatsiooniliste vajaduste tõttu, mis on seotud uute pädevuste omandamisega institutsioonides“. Viide „uute pädevuste omandamisele“ tõendab seost eespool viidatud sätte ja erialase koolituse vahel.

104    Seejärel nähtub kohtutoimikust ja eelkõige Euroopa Ülemkogu 7. ja 8. veebruari 2013. aasta järeldustest, et määrus nr 1023/2013 ja järelikult personalieeskirjade artikkel 42c on vastu võetud kontekstis, mis oli seotud Euroopa avaliku halduse range eelarvega, liikmesriikide tahtega parandada selle tõhusust ja tulemuslikkust ning järk‑järgult vähendada institutsioonide töötajate arvu kuni 5% ajavahemikus 2013–2017.

105    Tuleb tõdeda, et peale selle viitavad määruse nr 1023/2013 põhjendustes 1, 3, 7 ja 12 sisalduvad kaalutlused esiteks vajadusele tagada liidule jätkuvalt kõrgetasemeline Euroopa avalik haldus (põhjendus 1), kes oleks võimeline täitma institutsioonidele pandud ülesandeid töötajate arvu vähenemise kontekstis (põhjendus 3), teiseks inimressursside haldamise optimeerimise vajadusele (põhjendus 7) ja kolmandaks, mainides eespool nimetatud Euroopa Ülemkogu järeldusi, vajadusele parandada tõhusust ja tulemuslikkust ning kohaneda muutuva majandusolukorraga, ning pingutusele tagada kulutõhusus (põhjendus 12).

106    Eespool viidatud määruse nr 1023/2013 põhjendustest nähtub liidu seadusandja tahe taotleda kulutõhususe valdkonnas Euroopa avaliku halduse kulude tõhusa juhtimise eesmärki, mis võimaldab niisiis säilitada kõnealuse halduse kõrge kvaliteeditaseme ja mis viimaks võimaldab liidul saavutada oma eesmärke, viia ellu oma poliitikat ning täita oma ülesandeid range eelarve ja institutsioonide töötajate arvu vähendamise kontekstis. Seda järeldust ja eespool punktis 103 nimetatud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et ametnike erialaseks koolituseks ette nähtud investeeringu optimeerimise eesmärgi olemasolu, mida liidu seadusandja on taotlenud personalieeskirja artikliga 42c kehtestatud erineva kohtlemisega vanuse alusel, on tõendatud.

107    Ilma et tuleks kontrollida kahe muu institutsioonide poolt viidatud eesmärgi olemasolu, tuleb teiseks analüüsida, kas viidatud esimene eesmärk, mille olemasolu on tõendatud, kujutab endast „liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuva[t]“ eesmärki põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.

108    Viidatud esimene eesmärk näeb sisuliselt ette avaliku sektori rahaliste vahendite usaldusväärse juhtimise kulutõhusalt ranges eelarve ja institutsioonide töötajate arvu vähendamise kontekstis. Selle kohta olgu märgitud, et vastavalt ELTL artikli 310 lõikele 5 täidetakse liidu eelarvet kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega. Lisaks näeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1), artikli 30 lõige 1 ette, et assigneeringuid kasutatakse usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtete kohaselt, milleks on säästlikkus, tõhusus ja tulemuslikkus. Määruse nr 966/2012 artikli 30 lõike 2 teises lõigus on täpsustatud, et tõhususe põhimõte tähendab parimat võimalikku suhet kasutatud vahendite ja saavutatud tulemuste vahel. Neist sätetest järeldub, et liidu seadusandja eesmärk tagada vanuse alusel erineva kohtlemisega, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c, institutsioonide kulutuste optimeerimine erialase koolituse puhul, kujutab endast „liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvat“ eesmärki.

109    Kuna viidatud esimene eesmärk näeb ette institutsioonide erialase koolituse poliitika, kuulub see ka direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 esimese lõigu kohaldamisalasse, mis mainib õigustatud eesmärkide hulgas, millega võib riigisiseste meetmetega kehtestatud erinev kohtlemine vanuse alusel olla põhjendatud, kutseõpet hõlmavat eesmärki. Sellest järeldub, et ka vastavalt eespool viidatud direktiivile, mis kujutab endast inspiratsiooniallikat liidu seadusandja kohustuste kindlaksmääramisel käesolevas kohtuasjas (vt eespool punkt 73), kujutab viidatud esimene eesmärk „liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvat“ eesmärki põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 tähenduses (vt analoogia alusel 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punktid 42 ja 43).

110    Arvestades eespool toodud kaalutlusi, tuleb järeldada, et vanuse alusel erinev kohtlemine, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c, on vähemalt kooskõlas liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuva eesmärgiga põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.

111    Kõnealust järeldust ei sea kahtluse alla eespool punktis 101 esitatud hageja argumendid. Olenemata nende argumentidega tõstatatud küsimusest selle kohta, kas kulude vähendamise ja institutsioonide töötajate arvu vähendamise eesmärk võib iseenesest kujutada endast liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvat eesmärki, tuleb nimelt nentida, et hageja ei tõenda, et see kujutab endast ainsat personalieeskirjade artikliga 42c taotletud eesmärki. Sellega seoses tuleb märkida, et tõendatud on vähemalt üks teine liidu seadusandja poolt taotletud õigustatud eesmärk, käesoleval juhul ametnike erialaseks koolituseks ettenähtud investeeringu optimeerimise eesmärk.

112    Kuna vanuse alusel erinev kohtlemine, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c, vastab vähemalt liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile, tuleb analüüsida, kas kõnealune erinev kohtlemine järgib proportsionaalsuse põhimõtet harta artikli 52 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punkt 39).

2)      Proportsionaalsus

113    Personalieeskirjade artikliga 42c kehtestatud vanuse alusel erineva kohtlemise proportsionaalsuse analüüs tähendab seda, et analüüsitakse, kas kõnealune erinev kohtlemine on taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe selle saavutamiseks vajalikust kaugemale (vt selle kohta 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punkt 44).

114    Samamoodi nagu riigisisesele seadusandjale antud ulatusliku kaalutlusõiguse puhul niisuguste meetmete määratlemisel, millega saab saavutada tööhõive‑ ja sotsiaalpoliitika vallas kindlaksmääratud eesmärki (16. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Palacios de la Villa, C‑411/05, EU:C:2007:604, punkt 68; 5. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Age Concern England, C‑388/07, EU:C:2009:128, punkt 51, ja 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Unland, C‑20/13, EU:C:2015:561, punkt 57), tuleb sellega seoses anda ulatuslik kaalutlusõigus liidu seadusandjale niisuguste meetmete määratlemisel, millega saab saavutada üldist huvi pakkuvat eesmärki personalipoliitikas. Arvestades seda ulatuslikku kaalutlusõigust, puudutab kohtu kontroll käesolevas kohtuasjas küsimust, kas liidu seadusandjal ei ole ebamõistlik asuda seisukohale, et vanuse alusel erinev kohtlemine, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c, on asjakohane ja vajalik viidatud õigustatud eesmärgi saavutamiseks (vt analoogia alusel 16. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Palacios de la Villa, C‑411/05, EU:C:2007:604, punkt 72; 12. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Petersen, C‑341/08, EU:C:2010:4, punkt 70, ja 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Unland C‑20/13, EU:C:2015:561, punkt 65).

115    Mis puudutab viidatud esimest eesmärki erialase koolitusega seotud investeeringu optimeerimise kohta, väärib märkimist, et personalieeskirjade artikkel 42c võeti vastu range eelarve ja institutsioonide töötajate arvu vähendamise kontekstis. Nagu kohtutoimikust nähtub, on tegemist kõikide Euroopa Liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes kohaldatava töötajate arvu viieprotsendilise järkjärgulise vähendamisega ajavahemikus 2013–2017. Eespool viidatud säte on võetud vastu ka Euroopa avaliku halduse tõhususe ja tulemuslikkuse parandamistahte kontekstis seoses kulutõhususega, nagu nähtub eelkõige määruse nr 1023/2013 põhjendusest 12.

116    Nõukogu täpsustas, et niisuguses kontekstis ja selleks, et tagada kasvavate ülesannete tõhus kahanemine, pidid institutsioonid muutma oma töömeetodeid ja nõudma ametnikelt, et nad uute pädevustega regulaarselt kohaneksid ja neid omandaksid. Neis olukordades lisandusid ka arvutistamise ja menetluste digitaliseerimisega pakutavad võimalused, mille tulemusel kahanes vajadus madalama kvalifikatsiooniga töökohtade järele. Kõik need asjaolud sundisid institutsioone tegema suuri investeeringuid oma ametnike pidevasse koolitusse.

117    Nõukogu väitis, et neid asjaolusid arvestades on institutsioonidel võimalik personalieeskirjade artikli 42c tõttu suunata erialaseks koolituseks ettenähtud investeering ametnikele, kes on veel enne pensioni mõistliku aja teenistuses, ja pakkuda ametnikele eelpensioni teenistusaja lõpus.

118    Nimelt ei ole võimalik vastu vaielda argumendile, et ametnike poolt uute pädevuste omandamise ja sellest tulenevalt institutsioonide vajadusest investeerida erialasesse koolitusse range eelarve ja töötajate arvu vähendamise kontekstis jätab pensionieale lähenevate ametnike puhkusele saatmine vabaks nende erialaseks koolituseks mõeldud rahalisi vahendeid, mille saab ette näha erialaseks koolituseks noorematele ametnikele, kelle teenistusaeg institutsioonides on pikem. Sellest järeldub, et puhkusele saatmine soodustab erialase koolitusega seotud investeeringute optimeerimist, kuna see parandab nimetatud investeeringutega seotud kulude ja institutsioonide poolt saadava kasu suhet. Seetõttu tuleb jõuda järeldusele, et arvestades ulatuslikku kaalutlusõigust, mis liidu seadusandjal on (vt eespool punkt 114), kujutab vanuse alusel erinev kohtlemine, mille kehtestab personalieeskirjade artikkel 42c, endast asjakohast vahendit liidu seadusandja poolt taotletud esimese eesmärgi saavutamiseks.

119    Mis puudutab hinnangut küsimusele, kas eespool viidatud erinev kohtlemine läheb kaugemale sellest, mis on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks, siis tuleb seda meedet vaadelda nende õigusnormide kontekstis, kuhu see asetub ning võtta arvesse nii meetmest puudutatud ametnikele tekkida võivat kahju kui ka kasu, mida sellest saavad eelkõige institutsioonid (vt selle kohta analoogia alusel 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punkt 53).

120    Mis puudutab institutsioonide saadavat kasu, tuleb nentida, et erialase koolitusega seotud investeeringute optimeerimine, mida vanuse alusel erinev kohtlemine hõlmab, soodustab seda, et institutsioonid saavad lõpptulemusena jätkata oma ülesannete täitmist range eelarve ja töötajate arvu vähendamise kontekstis.

121    Asetades eespool viidatud erineva kohtlemise personalieeskirjade artikli 42c ja personalieeskirjade üldisesse konteksti, olgu lisaks märgitud, et puhkusele saatmine teenistuse huvides on lõpptulemusena institutsioonide pädevusse kuuluv personalijuhtimise vahend, kuna see kujutab endast täiendavat halduslikku seisundit, mida ametnikele võidakse omistada ja mis lisandub muudele halduslikele seisunditele, milleks on personalieeskirjade artikli 35 kohaselt teenistus, lähetus, isiklikel põhjustel võetud puhkus, reservi arvamine, puhkus seoses sõjaväeteenistusega ning lapsehoolduspuhkus või perepuhkus.

122    Tuleb lisaks nentida, et personalieeskirjades ei ole ka sätteid, mis kujutaksid endast „alternatiivi“ personalieeskirjade artiklis 42c ette nähtud meetmele. Kuna hageja viitab personalieeskirjade artiklile 51 seoses ebapädevusega, tuleb eelkõige märkida, et kõnealune säte peab silmas ametniku poolt täidetavate ülesannete mitterahuldava täitmise tuvastamist ja karistamist ning toimib sõltumatult teenistuse huvidega seotud kaalutlustest, samal ajal kui personalieeskirjade artikli 42c alusel vastuvõetud meede toimib teenistuse huvides.

123    Personalijuhtimise täiendava meetmena on personalieeskirjade artikkel 42c institutsioonidele ipso facto kasulik.

124    Mis puudutab asjaomastele ametnikele tekitatud kahju, siis tuleb arvestada kaalutlusi, mida on kirjeldatud eespool punktides 90–92.

125    Samal ajal tuleb märkida – nagu nõukogu õigesti väidab –, et kõnealused ametnikud saadetakse teenistuse huvides puhkusele mõistlikel rahalistel tingimustel. Eelkõige tasub märkida, et asjaomased ametnikud saavad nimelt kuni puhkuse lõpuni igakuist toetust, mille eespool punktis 92 täpsustatud arvutamine ei ole Üldkohtu hinnangul ebamõistlik. Nagu nähtub personalieeskirjade artikli 42c kaheksandast lõigust, võivad asjaomased ametnikud jätkata ka sissemaksete tegemist pensioniskeemi ja suurendada niiviisi oma pensionisummat. Personalieeskirjade artiklis 42c ette nähtud tingimus, mis puudutab kümmet teenistusaastat, soodustab ka selle sättega ette nähtud meetme proportsionaalsust selles mõttes – nagu parlament õigesti märgib –, et selle tulemusel kohaldatakse kõnealust meedet üksnes ametnikele, kelle palga ja pensioniõiguste tase on niisugune, et sellega leevendatakse puhkusele saatmise majanduslikke miinuseid. Viimaks tuleb märkida, et personalieeskirjade artiklis 42c ette nähtud meede sõltub esiteks nimetatud sätte esimeses lõigus ette nähtud tingimuste kogumist, teiseks ei ole selle vastuvõtmine kohustuslik institutsioonidele, kellel on selle vastuvõtmisel ulatuslik kaalutlusõigus, ning kolmandaks ei tohi niisuguste ametnike koguarv aastas, kelle suhtes seda meedet võib kasutada, olla suurem kui 5% kõikide institutsioonide ametnike koguarvust, kes jäid pensionile sellele eelnenud aastal (vt eespool punkt 98).

126    Lähtudes kõikidest eespool punktides 120–125 sisalduvatest kaalutlustest, ei ole ebamõistlik, et liidu seadusandja peab vajalikuks sätestada puhkusele saatmise teenistuse huvides üksnes kõnealuses vanusevahemikus ametnike puhul, mitte sellest vahemikust väljapoole jäävate ametnike puhul, selleks et saavutada erialase koolitusega seotud investeeringute optimeerimise õigustatud eesmärki. Seetõttu tuleb järeldada, et vanuse alusel erinev kohtlemine, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c, on proportsionaalne viidatud esimese õigustatud eesmärgiga.

127    Kuna vanuse alusel erineva kohtlemise proportsionaalsus on tõendatud viidatud esimese õigustatud eesmärgi puhul, tuleb järeldada, et kõnealune personalieeskirjade artikliga 42c kehtestatud erinev kohtlemine ei riku põhiõiguste harta artikli 21 lõiget 1, sest see vastab harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud kriteeriumidele. Järelikult tuleb õigusvastasuse väide personalieeskirjade artikli 42c vaidlustamiseks tagasi lükata.

2.      Teine väide, mille kohaselt on rikutud personalieeskirjade artiklit 42c ja CP 71/15 ning tehtud ilmne hindamisviga

128    Hageja väidab, et vaidlustatud otsusega on rikutud personalieeskirjade artiklit 42c ja CP 71/15 ning tehtud ilmseid hindamisvigu. Ta väidab sellega seoses eelkõige, et nõukogu ei ole põhjendanud teenistuse huve, millest ta kavatses lähtuda, kui ta kohaldas tema suhtes personalieeskirjade artiklit 42c; ta ei ole kindlaks teinud tegelikke organisatsioonilisi vajadusi, mis eeldavad uute pädevuste omandamist, ega kindlaks teinud uusi pädevusi, mida tema ei suuda omandada. Vastupidi, nõukogu keskendus eelkõige tema väidetavalt negatiivsetele hindamisaruannetele ja käitumisele teenistuses, st asjaoludele, mis ei kuulu personalieeskirjade artikli 42c kohaldamisalasse. Hageja ei nõustu ka vaidlustatud otsuses sisalduva järeldusega, mille kohaselt ei suutnud ta kohaneda muutuva töö vajadustega.

129    Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub käesoleva väite tagasi lükata.

a)      Käesolevas kohtuasjas kohaldatava õigusliku raamistiku kindlaksmääramine

130    Olgu märgitud, et personalieeskirjade artikkel 42c näeb sõnaselgelt ette, et asjaomaste ametnike puhkusele saatmine toimub teenistuse huvides. Kõnealune säte näeb selle kohaldamise tingimusena ette ka „organisatsiooniliste vajaduste [olemasolu], mis on seotud uute pädevuste omandamisega institutsioonides“.

131    Olgu veel märgitud, et nõukogu peasekretär teatas CP 71/15 alusel, et nõukogu kohaldab personalieeskirjade artiklit 42c (vt eespool punkt 8), täpsustades eelkõige „organisatsiooniliste vajaduste [sisu], mis on seotud uute pädevuste omandamisega“ kõnealuses institutsioonis. Kõnealusest teatest ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse (vt eelkõige selle otsuse punktid 44 ja 64) raames esitatud täpsustustest nähtub, et nõukogu võtab personalieeskirjade artikli 42c kohaldamiseks arvesse kahte järgmist asjaolu: esiteks võtab ta arvesse „organisatsioonilis[i] vajadus[i] […], mis on seotud uute pädevuste omandamisega“ institutsioonis, sest ta hindab kõnealuste vajaduste olemasolu, mis eeldavad uute pädevuste omandamist asjaomaste ametnike poolt, ning teiseks võtab ta arvesse kõnealuste ametnike suutlikkust niisuguseid pädevusi omandada ja töökeskkonna muutumisega kohaneda.

132    Nõukogu täpsustas kaebuse rahuldamata jätmise otsuse punktis 44 ja kostja vastuses Üldkohtule, et eespool punktis 131 kindlaks tehtud teise asjaolu hindamine hõlmas tingimata prognoosi elementi selles osas, milles see puudutas ametisse nimetaval asutusel otsuse vastuvõtmise ajal olnud teabe põhjal antavat hinnangut selle kohta, kas on mõistlik eeldada, et asjaomastel ametnikel on raskusi kohaneda töökeskkonna muutumise ja teenistuse tulevaste nõuetega.

133    Õiguslikust raamistikust, mis koosneb käesolevas kohtuasjas personalieeskirjade artiklist 42c, nagu on täpsustatud CP 71/15 alusel, mis on nõukogu jaoks siduv, nähtub, et kahe eespool punktis 131 kindlaks tehtud asjaolu hindamine on prognoosiv hindamine, nagu kõnealune institutsioon on ka kinnitanud kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimusele.

134    Hageja seab kahtluse alla nõukogu poolt personalieeskirjade artiklile 42c antud tõlgenduse õiguspärasuse. Esiteks väidab ta, et nõukogu on CP 71/15 alusel kõnealust sätet moonutanud, kui ta nägi ette, et puhkusele saatmist teenistuse huvides kohaldatakse „ametnike suhtes, kellel on raskusi omandada uus pädevusi ja kohaneda töökeskkonna muutumisega“. Teiseks väidab ta, et kõnealuse õigusvastase moonutamise tõttu tuleb nõukogu arutluskäik kostja vastuse punktis 76, mille kohaselt oli tegemist „hinnanguga ametniku potentsiaalile omandada uusi pädevusi ja kohaneda töökeskkonna muutumisega“, samuti tagasi lükata, sest see põhineb personalieeskirjade artikli 42c sõnastuse lubamatutel spekulatsioonidel.

135    Kõnealune hageja argument kohustab kontrollima, kas nõukogu seisukoht, mida on kirjeldatud dokumendis CP 71/15 ja selgitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuses ning nõukogu menetlusdokumentides Üldkohtus, on kooskõlas ülimusliku õigusnormiga, milleks on personalieeskirjade artikkel 42c (vt selle kohta 22. septembri 2015. aasta kohtuotsus Barnett vs. EMSK, F‑20/14, EU:F:2015:107, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

136    Sellega seoses olgu märgitud, et personalieeskirjade artikkel 42c viitab sõnaselgelt „teenistuse huvidele“. Nagu nõukogu oma kirjalikus vastuses Üldkohtu esitatud küsimusele on täpsustanud, moodustavad ka selle artikliga ette nähtud „organisatsioonilis[ed] vajadus[ed] […], mis on seotud uute pädevuste omandamisega“, teenistuse huvide konkreetse aspekti.

137    Kuna „organisatsioonilis[ed] vajadus[ed]“ on seotud „uute pädevuste omandamisega“ ja kujutavad endast üksnes teenistuse huvide konkreetset aspekti personalieeskirjade artikli 42c raames, tuleb järeldada, et kõnealuse sätte sõnastus ei keela nõukogul võtta arvesse „organisatsiooniliste vajaduste[na] […], mis on seotud uute pädevuste omandamisega“, asjaomaste ametnike suutlikkust „omandada uusi pädevusi ja kohaneda töökeskkonna muutumisega“ vastavalt CP 71/15 sõnastusele.

138    Kõnealune asjaomastele ametnikele omase asjaolu arvessevõtmine ei ole ka vastuolus personalieeskirjade artikli 42c ratio legis’ega. Kuna on tõendatud, et kõnealune säte nimelt järgib erialase koolitusega seotud institutsioonide investeeringute optimeerimise eesmärki seoses kulutõhususega, on see kooskõlas selle eesmärgiga, et nõukogu võtab erialase koolitusega seotud investeeringute kulude kindlaksmääramiseks arvesse asjaomaste ametnike suutlikkust omandada uusi pädevusi ja kohaneda töökeskkonna muutumisega. Kõnealune asjaomastele ametnikele omase asjaolu arvessevõtmine on samuti õigustatud sellega, et personalieeskirjade artikli 42c kohaldamine põhjustab neile ebasoodsaid tagajärgi ja et seda võidakse neile määrata vastu nende tahtmist (vt eespool punktid 90–92). Sellest järeldub, et kõnealune asjaomastele ametnikele omase asjaolu arvessevõtmine muudab kõnealuse sätte kohaldamise nende jaoks paindlikumaks.

139    Seetõttu tuleb järeldada, et nõukogu poolt asjaomaste ametnike suutlikkuse hindamine uute pädevuste omandamisel ja töökeskkonna muutumisega kohanemisel on kooskõlas personalieeskirjade artikliga 42c.

140    Kuna kõnealune hindamine peab silmas teenistuse huvidest lähtumist, peab see tingimata keskenduma ka asjaomaste ametnike tulevasele suutlikkusele omandada uusi pädevusi ja kohaneda töökeskkonna muutumisega ning seega hõlmama prognoosi elementi, nagu nõukogu õigesti väitis. Vastupidisel juhul ei lähtuks kõnealune hindamine teenistuse huvidest. Seetõttu tuleb veel järeldada, et prognoosi element, mida hõlmab eespool punktis 131 kindlaks tehtud teise asjaolu hindamine, on kooskõlas personalieeskirjade artikliga 42c.

141    Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb eespool punktis 134 esitatud hageja argument lükata tagasi.

142    Õiguslikust raamistikust, mille moodustavad personalieeskirjade artikkel 42c ja CP 71/15, nähtub, et nõukogul oli käesolevas asjas kohustus hinnata kahte asjaolu seoses „organisatsiooniliste vajaduste[ga] […], mis on seotud uute pädevuste omandamisega“, esiteks nimelt institutsiooni tulevasi organisatsioonilisi vajadusi, mis eeldavad uute pädevuste omandamist, ja teiseks hageja suutlikkust eelnevalt kindlaks tehtud uusi pädevusi omandada, selleks et lõpptulemusena hinnata erialase koolitusega seotud investeeringu kulutõhusust vastavalt personalieeskirjade artikliga 42c taotletud eesmärgile.

b)      Tulevaste organisatsiooniliste vajaduste hindamine käesolevas asjas

143    Kõigepealt olgu märgitud, et nõukogu täpsustas Üldkohtus oma menetlusdokumentides viitega vaidlustatud otsuse punkti 9 alapunktile c, et ametisse nimetav asutus võttis käesolevas asjas arvesse mitte üksnes selle talituse muutumist, kuhu hageja oli määratud, vaid ka institutsiooni, nimelt peasekretariaadi kõiki organisatsioonilisi vajadusi, ning et kõnealune seisukoht ei ole vastuolus personalieeskirjade artikliga 42c ja selles ei ole tehtud ilmset hindamisviga. Hageja seadis kahtluse alla hindamise tegeliku läbiviimise nõukogu poolt, mille tegemist ta kinnitas.

144    Seetõttu tuleb välja selgitada, kas nõukogu on käesolevas asjas läbi viinud organisatsiooniliste vajaduste prognoosiva ja tegeliku hindamise talituse puhul, kuhu hageja oli määratud, ning ka kogu institutsiooni puhul, nagu ta väidab.

145    Kuna organisatsiooniliste vajaduste hindamine käsitles teenistuse huvide hindamist, tuleb kõnealuse hindamise eesmärgil võimaldada nõukogule ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamise saab Üldkohus seada kahtluse alla üksnes ilmse hindamisvea, sisulise ebaõigsuse või võimu kuritarvitamise korral (vt selle kohta 12. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, T‑223/99, EU:T:2000:292, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. mai 2018. aasta kohtuotsus Barnett vs. EMSK, T‑23/17, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2018:271, punktid 36 ja 38).

146    Käesolevas asjas teostatav kohtulik kontroll nõuab vaatamata selle piiratusele, et nõukogu kui vaidlustatud otsuse andja suudaks Üldkohtus tõendada, et kõnealune otsus on vastu võetud talle kuuluva kaalutlusõiguse teostamise raames, mis eeldab kõigi nende elementide ja asjaolude arvessevõtmist, mis on kõnealuses olukorras asjakohased (vt selle kohta analoogia alusel 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑310/04, EU:C:2006:521, punkt 122, ja 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Wils vs. parlament, F‑105/05, EU:F:2007:128, punkt 75).

147    Sellest tulenevalt peab nõukogu olema igal juhul võimeline esitama ning selgitama selgelt ja ühemõtteliselt neid alusandmeid, mida tuli arvestada vaidlustatud otsuse alusena ja millest sõltus nõukogu kaalutlusõiguse teostamine (vt selle kohta analoogia alusel 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑310/04, EU:C:2006:521, punkt 123, ja 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Wils vs. parlament, F‑105/05, EU:F:2007:128, punkt 76).

148    Kuna nõukogu peab hindama hageja erialase koolitusega seotud investeeringu kulutõhusust, sisaldasid alusandmed loogiliselt tulevaste reformide olemuse ja ulatusega seotud andmeid.

149    Esiteks nähtub käesolevas kohtuasjas kohtutoimikust, et oma 1. detsembri 2015. aasta teatises (vt eespool punkt 13) on hageja eelkõige väitnud, et ametisse nimetav asutus ei ole tõendanud, et on olemas „organisatsioonilis[ed] vajadus[ed] […], mis on seotud uute pädevuste omandamisega“, mis õigustavad puhkusele saatmist tema tahte vastaselt, ja et asutus ei ole kindlaks määranud uusi pädevusi, mida peaks omandama.

150    Teiseks nähtub vaidlustatud otsusest, et ainsad asjakohased punktid, milles on käsitletud tulevaste organisatsiooniliste vajaduste hindamisega seotud probleeme, on punkti 9 alapunktid a ja c.

151    Vaidlustatud otsuse punkti 9 alapunktis a märkis ametisse nimetav asutus, et [konfidentsiaalne] üksus, kuhu hageja oli määratud, kohandas oma töömeetodeid kooskõlas ka teistes [konfidentsiaalne] direktoraadi talitustes läbiviidavate reformidega. Ametisse nimetav asutus määras üldjoontes kindlaks kõnealused reformid, mis seisnesid eelkõige „uute paindlike menetluste“ ja „tegevuste“ rakendamises ning „töövoogude digiteerimises“ ja „institutsioonidevaheliste IT‑lahenduste vastuvõtmises“. Ametisse nimetav asutus märkis, et kõnealuste reformide elluviimine nõudis personalilt vajalikke teadmisi ja teatud määral paindlikkust.

152    Üldkohus leiab, et eespool viidatud punkti 9 alapunkti a sisu ei tõenda, et ametisse nimetav asutus viis organisatsiooniliste vajaduste tegeliku ja tulevase hindamise läbi nii [konfidentsiaalne] üksuse kui ka [konfidentsiaalne] direktoraadi tasandil. Selles punktis esitatud teabest ei nähtu nimelt viidatud reformide tulevane toimumine ega kõnealuste reformide olemuse ja ulatuse arvessevõtmine. Teisisõnu ei tõenda kõnealune teave, et nõukogu võttis arvesse tulevasi organisatsioonilisi vajadusi, nagu ta oli kohustatud tegema oma tulevikku suunatud lähenemise kohaselt, ega tõenda ka seda, et nõukogu hindas kõnealuste reformide olemust ja ulatust selleks, et ta saaks hinnata hageja erialase koolitusavajaduste kulutõhusust.

153    Mis puudutab vaidlustatud otsuse punkti 9 alapunkti c, tuleb nentida, et nõukogu piirdus märkusega, et peasekretariaadi talitused „kohanevad pidevalt niisuguste koosolekute olemuse ja sageduse suurenemisega, mida neil tuleb korraldada, ja seadusandliku protsessi dünaamika muutumisega“. Need teabeosad aga ei tõenda, et nõukogu viis läbi kogu peasekretariaadi organisatsiooniliste vajaduste tulevikku suunatud hindamise, mille tegemist ta kinnitas (vt eespool punkt 143). Isegi kui oletada, et nõukogu sellise hindamise läbi viis, ei ole tõendatud, et selles arvestati tulevaste reformide olemust ja ulatust. Vaidlustatud otsuse punkti 9 alapunktis c sisalduvad kaalutlused näivad nimelt puudutavat hageja paindlikkuse potentsiaali analüüsi, nagu nähtub kõnealuse punkti esimesest ja viimasest lausest.

154    Vaidlustatud otsuse punkti 9 ülejäänud sätted, milles on põhjendatud personalieeskirjade artikli 42c kohaldamist hageja suhtes, ei puuduta tulevaste organisatsiooniliste vajaduste hindamist. Vaidlustatud otsuse punkti 9 alapunktis b on esitatud teave hageja teenistuskäigu kohta ja selles sisaldub hinnang tema kohanemisvõimele niisuguste andmete põhjal, mis puudutavad tema teenistuskäiku kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäevani. Vaidlustatud otsuse punkti 9 alapunktides d ja e on antud hinnang hageja paindlikkuse potentsiaalile ja punktis e järeldatakse, et see puudub. Kõnealuse potentsiaali hindamine ei kujuta endast aga tulevaste organisatsiooniliste vajaduste hindamist, sest see puudutab küsimust, kas hagejat saab üle viia teise talitusse, ega puuduta küsimust, kas kulutõhusus õigustab hageja erialast koolitamist, kui silmas pidada tema kohanemist tulevaste reformidega. Igal juhul nähtub personalitalituse 17. novembri 2015. aasta teatest (vt eespool punkt 11), mille alusel hinnati hageja paindlikkuse potentsiaali, et seda potentsiaali mõjutasid ka hageja isiklikud valikud, kui ta keeldus pärast seda teadet mitmest vabast ametikohast. Mingit tulevaste organisatsiooniliste vajaduste hindamist see teade ei sisaldanud.

155    Kolmandaks tuleb märkida, et oma kaebuses vaidlustatud otsuse peale, seadis hageja uuesti kahtluse alla eelkõige reformi olemasolu, mille olemus õigustab personalieeskirjade artikli 42c kohaldamist tema suhtes. Kaebuse rahuldamata jätmise otsus aga ei vasta sellele hageja argumendile ega sisalda üldisemalt ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et nõukogu viis läbi organisatsiooniliste vajaduste tegeliku ja tulevikku suunatud hindamise. Kõnealune institutsioon hindas oma analüüsis ainult hageja suutlikkust omandada uusi pädevusi ja kohaneda töökeskkonna muutumisega ning rajas oma järelduse niisuguse suutlikkuse puudumise kohta arutluskäigule, mis on kokku võetud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse punktis 33, mille kohaselt „isik, kellel on raskusi oma tavapärase töö tegemisega, ei suuda nõustuda pingutusega, mis seisneb muutuva tegelikkusega kohanemises“.

156    Neljandaks kinnitab nõukogu kostja vastuses Üldkohtus, kui ta vastab hageja argumendile, mis puudutab uute pädevuste omandamist eeldavate tegelike organisatsiooniliste vajaduste kindlakstegemise puudumist (vt eespool punkt 128), üksnes seda – viidates vaidlustatud otsuse punkti 9 alapunktile c –, et „peasekretariaadis töömeetodite muutumine ja sellest tulenevalt suurenenud vajadused personali kohanemisvõimes, ning sealhulgas AST tegevusüksuse ametnike puhul, ei ole pelgalt oletuslikud, vaid kujutavad endast tegelikkust, mida ametisse nimetav asutus peab arvestama“. See nõukogu pelk kinnitus ei tõenda sugugi, et on toimunud organisatsiooniliste vajaduste tegelik ja tulevikku suunatud hindamine ega täiendada sugugi oluliselt vaidlustatud otsuse punkti 9 alapunktis c esitatud teavet, millest niisuguseks tõendamiseks ei piisa (vt eespool punkt 153). Nõukogu argument oma vasturepliigis piirdub samuti vaidlustatud otsuse punkti 9 esitamisega.

157    Nõukogu viide Üldkohtus [konfidentsiaalne] üksuse juhi 26. oktoobri 2015. aasta teatele (vt eespool punkt 11), mis puudutab [konfidentsiaalne] talituse ümberkorraldamist aastal 2014 pärast uue [konfidentsiaalne] saabumist, ei lisa ka mingit kasulikku teavet seoses küsimusega, mis puudutab kõnealuse talituse, [konfidentsiaalne] üksuse või kogu peasekretariaadi organisatsiooniliste vajaduste tegelikku ja tulevikku suunatud hindamise olemasolu. Nagu nähtub muu hulgas eespool viidatud 26. oktoobri 2015. aasta teatest ja nagu nõukogu on seda vasturepliigis kinnitanud, siis viide minevikus toimunud ümberkorraldustele nimelt üksnes toetas järeldust hageja väidetava suutmatuse kohta omandada uusi pädevusi ja kohaneda töökeskkonna muutumisega.

158    Viiendaks, arvestades nõukogu argumenti vasturepliigi punktis 42, millest võib aru saada nii, et kõnealune institutsioon võttis käesolevas asjas tulevaste organisatsiooniliste vajaduste hindamise eesmärgil arvesse töötajate arvu vähendamist, mida tal tuli teha, selgitas nõukogu kohtuistungil Üldkohtu poolt esitatud küsimus peale, et nii see ei olnud. Peale selle ei tulene niisugune arvessevõtmine vaidlustatud otsuse ega kaebuse rahuldamata jätmise otsuse sisust.

159    Eespool toodud kaalutlustest lähtudes tuleb nentida, et nõukogu ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsus on võetud vastu tema kaalutlusõiguse tegeliku teostamise raames seoses hagejalt uute pädevuste omandamist eeldavate tulevaste organisatsiooniliste vajaduste olemasoluga, sest nõukogu ei ole tõendanud, et ta viis läbi tulevikku suunatud hindamise ja arvestas esiteks tulevaste reformide olemust ja ulatust ning teiseks kogu institutsiooni organisatsioonilisi vajadusi, mille tegemist ta kinnitab. Kohtutoimikust seevastu nähtub, et nõukogu rajas vaidlustatud otsuse tegelikult üksnes hinnangule hageja suutlikkuse kohta omandada uusi pädevusi. Kuna selline hinnang ei ole aga seotud organisatsiooniliste vajaduste tegeliku ja tulevikku suunatud hindamisega, lähtus nõukogu vääralt personalieeskirjade artiklist 42c, mis eeldab asjaomase institutsiooni poolt tema „organisatsioonilisi vajadusi“ puudutavate objektiivsete asjaolude arvessevõtmist. Sellisel arvesse võtmata jätmisel on eespool viidatud sättes ette nähtud puhkusele saatmise puhul nimelt oht, et sellel on distsiplinaarne mõju ametnikele, keda kõnealune meede puudutab.

160    Neil asjaoludel tuleb järeldada, et nõukogu ületas temal käesolevas asjas olnud ulatusliku kaalutlusõiguse piire ja et sel alusel tuleb teise väitega nõustuda. Sellest tulenevalt tuleb tühistada vaidlustatud otsus, mille alusel saadeti hageja teenistuse huvides puhkusele, ilma et oleks vaja analüüsida teisi tema poolt esitatud väiteid.

C.      Kahju hüvitamise nõue

161    Hageja väidab, et vaidlustatud otsusega tekitati talle varalist ja mittevaralist kahju.

162    Varaline kahju seisneb põhiliselt sissetuleku vähenemises ning nõukogul tuleb arvestada vaidlustatud otsuse ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamisest tulenevate kõikide tagajärgedega.

163    Eelkõige tuleb nõukogul hagejale esiteks maksta tema netotasu (põhipalk ja toetused) ning personalieeskirjade artikli 42c alusel makstava toetuse (mida arvutatakse personalieeskirjade IV lisa kohaselt) vahe alates jaanuarist märtsini 2016 ning teiseks tema netotasu (põhipalk ja toetused) ja tema pensioni vahe alates 1. aprillist 2016. Kõnealustes arvutustes tuleb arvesse võtta kahju, mis tekitati hageja karjääriarengule, võttes ära mitte üksnes uute palgajärkude, vaid ka edutamisvõimaluse saamise enne pensionile minekut 65‑aastaselt. Viimaks tuleb kohaldada kõikidele nimetatud summadele Euroopa Keskpanga (EKP) kehtestatud määrast 2 protsendi võrra kõrgemat viivitusintressi. Hageja hindab kahjusummaks 121 101,72 eurot, mille hulka ei ole eelkõige arvestatud viivitusintresse, kahe uue ametijärgu saamist 1. aprillil 2018 ja 1. aprillil 2020 ning karjääriarengut edutamise teel.

164    Varalise kahjuga seoses viitab hageja veel rahalistele raskustele, mis tal tekkisid kahest eespool viidatud otsusest. [konfidentsiaalne] Hageja hindab neist asjaoludest tuleneva varalise kahju suuruseks 30 000 eurot, mis kuulub korrigeerimisele.

165    [konfidentsiaalne]

166    [konfidentsiaalne]

167    [konfidentsiaalne]

168    [konfidentsiaalne]

169    Hageja leiab, et mittevaralist kahju ei saa hüvitada üksnes kohtuotsuse tühistamisega ja hindab kõnealuse kahju hüvitamise suuruseks ex æquo et bono 70 000 eurot.

170    Nõukogu, keda toetab komisjon, palub esimese võimalusena jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata ning väidab teise võimalusena, et hageja nõutavad summad väidetavate kahjude hüvitamiseks on liialdatud ja neid tuleb vähendada õiglasema summani.

171    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ametniku või ajutise teenistuja esitatud kahju hüvitamise nõude raames liidu vastutuse kohaldamiseks olema täidetud rida tingimusi, nimelt institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus, tegeliku kahju tekkimine ning põhjuslik seos väidetava tegevuse ja kahju vahel (vt 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Nanopoulos, T‑308/10 P, EU:T:2012:370, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

172    Hageja viitab käesolevas kohtuasjas varalise ja mittevaralise kahju olemasolule.

1.      Varaline kahju

173    Hageja viidatud varaline kahju koosneb kahest osast: teenistuse huvides puhkusele saatmisest tulenev sissetulekute vähenemine ja tema poolt võetud võlgade maksmise võimetusest tekkinud rahalised tagajärjed.

174    Esimese osa kohta väidab hageja, et „kostja peab arvestama vaidlustatud otsuste tühistamisest tulenevate kõikide tagajärgedega“. Seejärel selgitab ta neid tagajärgi.

175    Sellest järeldub, et varalise kahju hüvitamine, mida hageja nõuab, langeb kokku ELTL artikli 266 alusel nõukogule kuuluvate kohustustega, mis tulenevad vaidlustatud otsuse tühistamisest.

176    Sellega seoses tasub märkida, et ELTL artikli 266 kohaselt nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, liidu kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist selleks, et hüvitada tema poolt toime pandud rikkumise tagajärgi. Nii peab administratsioon põhimõtteliselt asetama asjaomase ametniku täpselt sellesse olukorda, milles ta praegu oleks, kui tuvastatud rikkumist ei oleks toime pandud. Selleks et ajaliselt parandada tagajärgi, mis võisid sellest rikkumisest tuleneda, ja tingimusel, et huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud, võib administratsioon võtta tagasiulatuva jõuga akti (vt selle kohta 13. septembri 2011. aasta kohtuotsus AA vs. komisjon, F‑101/09, EU:F:2011:133, punkt 41).

177    Kuna hageja nõutava varalise kahju esimene osa langeb kokku nõukogu kohustustega, mis tulenevad vaidlustatud otsuse tühistamisest, tuleb järelikult nentida, et hageja nõue on enneaegne ja seetõttu ei saa seda rahuldada (vt selle kohta 17. novembri 2017. aasta kohtuotsus Teeäär vs. EKP, T‑555/16, ei avaldata, EU:T:2017:817, punkt 59).

178    Mis puudutab teist osa, siis esiteks tuleb nentida, et hageja ei tõenda, et tema rahaline kahju on tegelik ja kindel. [konfidentsiaalne] Kõnealused asjaolud aga ei tõenda kindla, vaid oletusliku kahju olemasolu.

179    Teiseks tuleb märkida, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kahju, selleks et see oleks hüvitatav, tulenema piisavalt otseselt etteheidetavast käitumisest (4. oktoobri 1979. aasta kohtuotsus Dumortier jt vs. nõukogu, 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79, EU:C:1979:223, punkt 21; 25. juuni 1997. aasta kohtuotsus Perillo vs. komisjon, T‑7/96, EU:T:1997:94, punkt 41, ja 27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Meyer vs. komisjon, T‑72/99, EU:T:2000:170, punkt 49). Kahju hüvitamist taotlev isik peab tõendama põhjusliku seose olemasolu (18. septembri 1995. aasta kohtuotsus Blackspur jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑168/94, EU:T:1995:170, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus I vs. Euroopa Kohus, T‑256/02, EU:T:2004:306, punkt 49). Käesolevas kohtuasjas ei ole hageja aga tõendanud piisavalt otsese seose olemasolu vaidlustatud otsusest tuleneva sissetulekute vähenemise ja tema poolt võetud võlgade maksmise võimetuse vahel. Kõnealune võlgade maksmise võimetus võib olla mitmesuguste nõukogu mõjusfäärist väljapoole jäävate tegurite ja eelkõige hageja finantsjuhtimise tagajärg, mille eest ei saa nõukogu pidada vastutavaks.

180    Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb hageja nõue varalise kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata.

2.      Mittevaraline kahju

181    Liidu kohus on täpsustanud, et õigusvastase otsuse tühistamine võib ise kujutada endast adekvaatset ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see otsus võis põhjustada, kui hageja just ei tõenda, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei ole võimalik tühistamisega täielikult hüvitada (vt 31. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2004:94, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).

182    Eespool punktides 166 ja 167 esitatud asjaolud, mis põhjustasid väidetavalt mittevaralist kahju, on käesolevas kohtuasjas seotud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega. Sellega seoses leiab Üldkohus, et kõnealuse otsuse tühistamine käesolevas kohtuasjas kujutab endast kõnealustest asjaoludest tuleneva väidetava mittevaralise kahju piisavat hüvitamist.

183    Mis puudutab eespool punktis 165 esitatud mittevaralist kahju, siis ei ole sellel mingit seost vaidlustatud otsusega [konfidentsiaalne].

184    Mis puudutab eespool punktis 168 esitatud mittevaralist kahju, siis tuleb märkida, et hageja ei ole tõendanud piisavalt otsese seose olemasolu vaidlustatud otsusest tuleneva sissetulekute vähenemise ja [konfidentsiaalne] vahel.

185    Arvestades eespool toodud kaalutlusi, tuleb hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks jätta samuti rahuldamata. Seega tuleb tema kahju hüvitamise nõue jätta tervikuna rahuldamata.

IV.    Kohtukulud

186    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

187    Kuna nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

188    Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad parlament ja komisjon ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada 8. detsembri 2015. aasta otsus, millega FV saadeti teenistuse huvides puhkusele.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja FV kohtukulud.

4.      Jätta Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni kulud nende endi kanda.

Prek

Buttigieg

Schalin

Berke

 

      Costeira

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. detsembril 2018 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord


I. Vaidluse taust

II. Menetlus ja poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Hagi ese

B. Tühistamisnõue

1. Esimene väide, mille kohaselt on personalieeskirjade artikkel 42c õigusvastane

a) Sissejuhatavad märkused

b) Vanuse alusel erinev kohtlemine

c) Põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide järgimine

1) Küsimus, kas vanuse alusel erinev kohtlemine, mis on kehtestatud personalieeskirjade artikliga 42c, vastab liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile

2) Proportsionaalsus

2. Teine väide, mille kohaselt on rikutud personalieeskirjade artiklit 42c ja CP 71/15 ning tehtud ilmne hindamisviga

a) Käesolevas kohtuasjas kohaldatava õigusliku raamistiku kindlaksmääramine

b) Tulevaste organisatsiooniliste vajaduste hindamine käesolevas asjas

C. Kahju hüvitamise nõue

1. Varaline kahju

2. Mittevaraline kahju

IV. Kohtukulud


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.


1      Konfidentsiaalsed andmed kustutatud.