Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NICHOLAS EMILIOU
esitatud 18. jaanuaril 2024(1)
Kohtuasi C‑766/21 P
Euroopa Parlament
versus
Axa Assurances Luxembourg SA,
Bâloise Assurances Luxembourg SA,
La Luxembourgeoise SA,
Nationale-Nederlanden Schadeverzekering Maatschappij NV
Apellatsioonkaebus – ELTL artikkel 272 – Euroopa Liiduga sõlmitud lepingus sisalduv vahekohtuklausel – Üldkohtu kodukorra artikkel 123 – Hagile vastamata jätnud kostja – Tagaseljaotsus – Kaja tagaseljaotsuse peale – Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 56 – Euroopa Kohtu kodukorra artiklid 172 ja 176 – Vastus apellatsioonkaebusele – Vastuapellatsioonkaebus – Väär tõlgendamine – Puudulik ja vastuoluline põhistus
I. Sissejuhatus
1. Liidu kohtutes toimuvaid menetlusi reguleerivad õigusaktid sarnanevad raudteesüsteemile. Iga rööpapaar kujutab endast menetluse kulgemise teed ja neil rööbastel sõitvad rongid sümboliseerivad liidu kohtus algatatud kohtuasju. Kohtuasja menetlemise käigus toimivad menetlusnormid nagu signaalimisseadmed, tagades, et kohtuasi püsib õigel teel ja jõuab lõppjaama.
2. Nii nagu rongi liikumisele võib aga kohtumenetluses esineda pööranguid. Apellatsioonkaebused, vastuapellatsioonkaebused ja muud mehhanismid võivad sundida kohtuasja suunda muutma, pakkudes võimalust jõuda sihtkohta alternatiivset teed mööda, järgides siiski kehtestatud menetlusnorme. Nii nagu rongiliikluseks on vaja tõrgeteta toimivat raudteevõrku, on kohtuasjade õiglaseks ja nõuetekohaseks lahendamiseks vaja täpselt määratletud menetlusnorme.
3. Käesolev kohtuasi hõlmab neid kaalutlusi.
4. Euroopa Parlament taotleb oma apellatsioonkaebuses, et Euroopa Kohus tühistaks osaliselt Üldkohtu otsuse kohtuasjas Euroopa Parlament vs. Axa Assurances Luxembourg jt,(2) millega Üldkohus jättis suuremas osas rahuldamata Euroopa Parlamendi nõude hüvitada kulud, mis tekkisid Luxembourgis (Luksemburg) asuva Konrad Adenaueri hoone veekahjustuste tõttu 2016. aasta mais.
5. Samal ajal hõlmab käesolev kohtuasi vastuapellatsioonkaebust, mille esitas Nationale-Nederlanden Schadeverzekering Maatschappij NV (edaspidi „NN“), kes oli üks esimese kohtuastme kostjatest, ja milles NN taotleb vaidlustatud kohtuotsuse (teiste osade) tühistamist osas, milles Üldkohus mõistis temalt tagaselja Euroopa Parlamendi kasuks välja osa nõutud kuludest koos seadusjärgse viivisega.
6. Euroopa Kohtu palvel keskendun ma käesolevas ettepanekus NNi esitatud vastuapellatsioonkaebusele. Käesoleva kohtuasja asjaolud annavad Euroopa Kohtule siiski võimaluse suurendada selgust tagaseljamenetluste teatavate elementide osas, mis on antud juhul seda olulisem, et tagaseljamenetluse suhtes asjakohaste eeskirjade kohaldamisel rikkus Üldkohus minu arvates õigusnormi. Seetõttu käsitlen ma käesolevas ettepanekus ka neid küsimusi.
II. Õigusraamistik
A. Euroopa Liidu Kohtu põhikiri
7. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja (edaspidi „põhikiri“) artikkel 41 kõlab järgmiselt:
„Kui nõuetekohaselt kohtukutse saanud kostja ei esita kirjalikku vastust enda kaitseks, tehakse tagaseljaotsus tema kahjuks. Otsuse vastu võib esitada vastuväite ühe kuu jooksul selle teatavaks tegemisest. […]“.
8. Põhikirja artiklis 56 on sätestatud:
„Euroopa Kohtusse võib edasi kaevata […] kahe kuu jooksul alates edasi kaevatud otsuse kuulutamisest. […]
Otsuse võib edasi kaevata iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud. […]“.
B. Euroopa Kohtu kodukord
9. Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 172 „Pooled, kes võivad esitada vastuse apellatsioonkaebusele“ on sätestatud, et „kõik Üldkohtu kohtuasja pooled, kellel on huvi, et apellatsioonkaebus rahuldataks või jäetaks rahuldamata, võivad esitada apellatsioonkaebusele vastuse kahe kuu jooksul alates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest. […]“.
10. Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 176 käsitleb vastuapellatsioonkaebusi. Selle artikli esimeses lõikes on sätestatud, et „[Euroopa Kohtu kodukorra] artiklis 172 viidatud pooled võivad esitada vastuapellatsioonkaebuse sama tähtaja jooksul, mis on ette nähtud apellatsioonkaebusele vastuse esitamiseks“. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 178 lõike 1 kohaselt võib vastuapellatsioonkaebuses nõuda Üldkohtu lahendi täielikku või osalist tühistamist.
C. Üldkohtu kodukord
11. Üldkohtu kodukorra artiklis 123 „Tagaseljaotsused“ on sätestatud:
„1. Kui Üldkohus sedastab […], et nõuetekohaselt hagiavalduse saanud kostja ei ole oma vastust esitanud […] ette nähtud vorminõudeid või tähtaega järgides, võib hageja presidendi määratud tähtaja jooksul taotleda Üldkohtult oma nõuete rahuldamist tagaseljaotsusega.
2. Hagile vastamata jätnud kostja ei osale tagaseljamenetluses ning talle ei toimetata kätte ühtegi menetlusdokumenti, välja arvatud menetlust lõpetav lahend.
3. Tagaseljaotsuses rahuldab Üldkohus hageja nõuded, välja arvatud kui Üldkohus ei ole ilmselgelt pädev hagi läbi vaatama või kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu.
[…]“.
12. Üldkohtu kodukorra artikli 166 kohaselt võib kostja vastavalt põhikirja artiklile 41 esitada tagaseljaotsuse peale kaja.
III. Vaidluse taust, menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
A. Vaidluse taust
13. Vaidluse tausta on põhjalikult kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuses.(3) Käesoleva ettepaneku seisukohast olulised faktilised asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.
14. 2011. aastal kuulutas Euroopa Parlament välja hankemenetluse, et sõlmida Luxembourgis asuva Konrad Adenaueri hoone laiendusprojekti raames tehtavate oluliste rekonstrueerimis- ja ehitustööde jaoks kõiki ehitusobjekti riske hõlmav (tous risques chantier) kindlustusleping. Välja valiti pakkumus, mille esitasid AXA Assurances Luxembourg SA (edaspidi „AXA“), Bâloise Assurances Luxembourg SA, La Luxembourgeoise SA ja Delta Lloyd Schadeverzekering NV. Viimati nimetatud äriühing ühines 12. detsembril 2018 NNiga (edaspidi ühiselt „esimese kohtuastme kostjad“).
15. Euroopa Liit, keda esindas Euroopa Parlament, sõlmis hanketeates nimetatud kindlustuslepingu esimese kohtuastme kostjatega 3. aprillil 2012. Lepingus oli juhtivaks kindlustusandjaks määratud AXA.(4)
16. Pärast tugevaid vihmasadusid 27. ja 30. mail 2016 voolas Konrad Adenaueri hoone ehitusplatsilt vihmavesi hoone keldrisse. Kuna kogunenud vett ei olnud võimalik ära juhtida, tekkis ruumides, kuhu olid juba paigaldatud tehnilised seadmed, niiske keskkond. Selle tulemusel said kahjustada need seadmed.
17. 30. mail 2016 esitas ehitusplatsil oluliste tööde üle järelevalvet tegev äriühing nende asjaolude tõttu kahjuteate. Juhtiva kindlustusandjana tegutsenud AXA teatas oma 15. juuli 2016. aasta kirjas Euroopa Parlamendile, et tema ekspertide poolt läbi vaadatud teabe põhjal ei kuulu eespool nimetatud asjaolud kõiki ehitusobjekti riske hõlmava kindlustuslepingu kohaldamisalasse, mistõttu kindlustusandja vastutus on välistatud.
18. Vaatamata kirjavahetusele ja kohtumisele jäid AXA ja Euroopa Parlament eriarvamusele. Euroopa Parlament saatis esimese kohtuastme kostjatele ametliku kirja, mis põhines esialgsel hinnangul kahju suurusele.
19. Pärast esimest kirja saatis Euroopa Parlament 28. novembril 2018 uue ametliku kirja, milles teatas, et tekitatud kahju suurus on 800 624,33 eurot ilma käibemaksuta.
B. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
20. 20. juunil 2019 esitas Euroopa Parlament ELTL artikli 272 alusel Üldkohtule hagi, milles taotles, et esimese kohtuastme kostjatelt mõistetaks välja Konrad Adenaueri hoone seadmetele 2016. aasta mais tekitatud veekahjustustega seotud kulud. Euroopa Parlament esitas oma hagi põhjendamiseks kuus väidet.
21. AXA, Bâloise Assurances Luxembourg ja La Luxembourgeoise esitasid 10. septembril 2019 Üldkohtule kostja vastuse.
22. Olles saanud teada, et Delta Lloyd Schadeverzekering oli ühinenud NNiga, teatas Üldkohtu kantselei 13. jaanuari 2020. aasta kirjas viimasele hagi esitamisest ja määras talle tähtaja kostja vastuse esitamiseks.
23. NN ei esitanud määratud tähtaja jooksul kostja vastust.
24. Üldkohtu kantselei teatas 29. juuni 2020. aasta kirjas NNile, et vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 123, mis käsitleb tagaseljaotsuseid, ja Euroopa Parlamendi taotlusele NN tagaseljamenetluses enam ei osale ja talle toimetatakse kätte üksnes seda menetlust lõpetav lahend.
25. 29. septembril 2021 jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktidega 2 ja 4 hagi rahuldamata osas, mis puudutas esimese kohtuastme kostjaid peale NNi. Kohtuotsuse resolutsiooni punktides 1 ja 3 mõistis Üldkohus NNilt Euroopa Parlamendi kasuks välja 79 653,89 eurot (summa, mida Euroopa Parlament NNilt oli nõudnud), millele lisandub seadusjärgne viivis, ning kohustas NNi kandma tagaseljamenetluse kulud teda puudutavas osas.
26. 18. novembril 2021 esitas NN vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale kaja vastavalt põhikirja artiklile 41 ja Üldkohtu kodukorra artiklile 166. Üldkohus peatas 10. jaanuari 2022. aasta otsusega kaja menetlemise kuni ajani, mil Euroopa Kohus teeb käesolevas apellatsioonimenetluses lahendi.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
27. 8. detsembril 2021 esitas Euroopa Parlament vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.
28. Euroopa Parlament palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 2 ja 4;
– saata kohtuasi uueks arutamiseks tagasi Üldkohtule;
– otsustada kohtukulude kandmine edaspidi, välja arvatud vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 esemeks olevad kulud, ja
– teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 2 ja 4 ning rahuldada Euroopa Parlamendi nõue esimese kohtuastme kostjate vastu.
29. Oma vastuses apellatsioonkaebusele paluvad esimese kohtuastme kostjad, sealhulgas NN Euroopa Kohtul:
– jätta Euroopa Parlamendi apellatsioonkaebus rahuldamata;
– jätta rahuldamata Euroopa Parlamendi taotlus otsustada kohtukulude kandmine edaspidi;
– teise võimalusena juhul, kui Euroopa Kohus rahuldab Euroopa Parlamendi apellatsioonkaebuse, saata kohtuasi uueks arutamiseks tagasi Üldkohtule, ja
– kolmanda võimalusena jätta rahuldamata Euroopa Parlamendi nõuded AXA, Bâloise Assurances Luxembourgi ja La Luxembourgeoise’i vastu nende poolt esimeses kohtuastmes esitatud argumentide alusel ning teha otsus vastavalt nende esitatud väidetele.
30. 6. aprillil 2022 esitatud vastuapellatsioonkaebuses palub NN Euroopa Kohtul:
– tunnistada vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavaks ja
– tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1 ja 3.
31. Oma vastuses vastuapellatsioonkaebusele palub Euroopa Parlament Euroopa Kohtul:
– tunnistada vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetamatuks;
– teise võimalusena tunnistada vastuapellatsioonkaebuse põhjendamatuks ja
– mõista NNilt välja vastuapellatsioonkaebusega seotud kohtukulud.
V. Analüüs
32. Käesolevas kohtuasjas esitati Euroopa Kohtule kaks apellatsioonkaebust: ühe esitas Euroopa Parlament ja teise NN.
33. Euroopa Parlament on oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitanud kolm väidet, et vaidlustada tõlgendus, mille Üldkohus andis kõiki ehitusobjekti riske hõlmava kindlustuslepingu artiklis I.15.1.1 sisalduvale mõistele „üleujutus“. Nimelt viitab Euroopa Parlament i) liidu õiguse tõlgendamise põhimõtete rikkumisele, ii) põhistuse puudumisele ning iii) faktiliste asjaolude ja tõendite moonutamisele.
34. NN on oma vastuapellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitanud kaks väidet. Esiteks väidab ta, et Üldkohus rikkus Üldkohtu kodukorra artikli 45 lõike 1 punkti a, mis käsitleb kohtumenetluse keele kindlaksmääramise viisi, kuna ta ei tuvastanud, et Euroopa Parlamendi prantsuskeelne hagi oli NNi puudutavas osas ilmselgelt vastuvõetamatu.
35. Teiseks ja teise võimalusena väidab ta, et rikutud on Üldkohtu kodukorra artikli 123 lõiget 3 (seoses menetlusega, mida Üldkohus peab järgima tagaseljaotsuse tegemisel) ja et kohtuotsuse põhistus puudub, kuna vaidlustatud kohtuotsusega rahuldati hagi NNi osas, kuid teiste esimese kohtuastme kostjate osas jäeti see rahuldamata, ehkki Euroopa Parlamendi nõuded põhinesid samadel õiguslikel ja faktilistel argumentidel.
36. Nagu eespool märgitud, keskendun ma käesolevas ettepanekus Euroopa Kohtu palvel ennekõike teise apellatsioonkaebuse, st NNi vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavuse analüüsimisele. Siiski tuleb rõhutada, et NNi vastuapellatsioonkaebust ei saa käsitleda eraldiseisvana, võtmata nõuetekohaselt arvesse laiemaid kontekstipõhiseid asjaolusid, eelkõige tõika, et NN on hagile vastamata jätnud kostja, kes on kasutanud kahte erinevat menetluslikku mehhanismi. Pean vajalikuks käsitleda ka neid aspekte, ehkki need lähevad vastuapellatsioonkaebusest mõnevõrra kaugemale.
37. Seetõttu alustan oma ettepanekut mõne sissejuhatava märkusega, mis puudutavad NNi kui hagile vastamata jätnud kostja staatust ning vaidlustatud kohtuotsuse (tagaseljaotsuse) peale Üldkohtule esitatud kaja, millele ma viitasin punktis 26 eespool (A). Seejärel käsitlen NNi poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastuse vastuvõetavust (B). Pärast seda hindan, kas NN võib esitada vastuapellatsioonkaebuse (C). Lõpetuseks keskendun teatavatele tõlgendusküsimustele, mis tulenevad Üldkohtu kodukorra artikli 123 lõike 3 tekstist, ja sellele, kuidas Üldkohus seda lõiget vaidlustatud kohtuotsuses kohaldas (D).
A. Tagaseljaotsus ja NNi esitatud kaja
38. Põhikirja artiklist 41, tõlgendatuna koostoimes Üldkohtu kodukorra artikliga 123, tuleneb, et kui nõuetekohaselt hagiavalduse saanud kostja ei esita oma vastuses kirjalikke seisukohti ette nähtud vorminõudeid või tähtaega järgides ning kui hageja seda taotleb, võib Üldkohus teha kostja suhtes tagaseljaotsuse.
39. Sel juhul on sellisel menetlusosalisel hagile vastamata jätnud kostja staatus.(5)
40. Samuti võib hagile vastamata jätnud kostja põhikirja artikli 41 ja Üldkohtu kodukorra artikli 166 kohaselt esitada tagaseljaotsuse suhtes vastuväite, esitades Üldkohtule tagaseljaotsuse peale kaja ühe kuu jooksul alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest.(6) Seega on liidu kohtutes toimuvaid menetlusi reguleerivates õigusaktides sõnaselgelt ette nähtud õiguskaitsevahend poole jaoks, kes on osutunud hagile vastamata jätnud kostjaks. Selle õiguskaitsevahendi kasutamine võimaldab niisugusel kostjal saavutada menetluse uuendamine ja (algselt) ilma teist poolt ära kuulamata (inaudita altera parte) lahendatud kohtuasja uuesti läbivaatamine.
41. 18. novembril 2021 kasutas NN seda õiguskaitsevahendit, esitades Üldkohtu tagaseljaotsuse peale kaja. 10. jaanuaril 2022 otsustas Üldkohus kaja menetlemise siiski peatada, kuna Euroopa Parlament oli esitanud vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.
42. 6. aprillil 2022 esitas NN Euroopa Parlamendi algatatud apellatsioonimenetluse raames vastuse apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebuse.
43. Euroopa Parlament leiab, et nii NNi vastus apellatsioonkaebusele kui ka vastuapellatsioonkaebus on vastuvõetamatud. Ma käsitlen Euroopa Parlamendi sellekohaseid argumente kahes järgmises jaos.
B. NNi poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastuse vastuvõetavus
44. Euroopa Parlament väidab esiteks, et esimese kohtuastme kostjate ühiselt esitatud vastus apellatsioonkaebusele on NNi puudutavas osas vastuvõetamatu, kuna sellel äriühingul puudub huvi, et apellatsioonkaebus rahuldataks või jäetaks rahuldamata.
45. Euroopa Parlament märgib, et tema apellatsioonkaebus puudutab üksnes vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkte 2 ja 4, millega Üldkohus jättis tema hagi rahuldamata teiste esimese kohtuastme kostjate vastu suunatud osas. Euroopa Parlamendi väitel ei mõjuta apellatsioonkaebus seega NNi õiguslikku olukorda.
46. Ma ei nõustu selle hinnanguga.
47. Meeldetuletuseks märgin, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 172 kohaselt võivad „kõik Üldkohtu kohtuasja pooled“, „kellel on huvi, et apellatsioonkaebus rahuldataks või jäetaks rahuldamata“, esitada apellatsioonkaebusele vastuse kahe kuu jooksul alates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest.
48. Seega tuleneb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 172 tekstist selgelt, et iga isik, kes oli esimeses kohtuastmes toimunud menetluses ametlikult „pool“, võib põhimõtteliselt osaleda apellatsioonimenetluses, esitades vastuse teise poole esitatud apellatsioonkaebusele, tingimusel et tal on huvi, et apellatsioonkaebus rahuldataks või jäetaks rahuldamata. Seega sõltub osalemine lisaks kohaldatava tähtaja järgimisele kahe kumulatiivse tingimuse täitmisest.
49. Esiteks peab apellatsioonkaebusele vastuse esitama „kohtuasja pool“.
50. Kooskõlas mõistete „pool“ ja „kohtuasja pool“ määratlustega, mis on sätestatud Üldkohtu kodukorra artikli 1 lõike 2 punktides c ja d, käsitan seda väljendit nii, et see hõlmab nii konkreetse kohtuasja hagejat (hagejaid) ja kostjat (kostjaid) kui ka menetlusse astujat (astujaid).(7) Kuna NN oli vaidlustatud kohtuotsuse puhul kostja, vastab ta sellele tingimusele.
51. NNi kvalifitseerimine hagile vastamata jätnud kostjaks ei mõjuta tema kui „poole“ staatust. Tegelikult säilitas NN oma staatuse kostjana kogu Üldkohtu menetluse vältel. Just sel põhjusel toimetati talle vaidlustatud kohtuotsus kätte.(8)
52. Ka Euroopa Kohtu kodukorra artiklist 172 tuleneb selgelt, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb toimetada kätte kohtuasja pooltele. Euroopa Parlamendi apellatsioonkaebuse kättetoimetamine NNile kinnitab niisiis, et NN on menetluse pool.(9)
53. Teiseks peab poolel, kes soovib esitada apellatsioonkaebusele vastuse, olema „huvi, et apellatsioonkaebus rahuldataks või jäetaks rahuldamata“.
54. On üldteada, et pool, kes soovib algatada kohtumenetluse, peab olema võimeline tõendama, et tema nõude rahuldamine võib talle kasu tuua.(10) Sama peaks kehtima ka poole kohta, kes soovib esitada vastuse apellatsioonkaebusele, sest selliselt toimimiseks peab temalgi olema „huvi“ apellatsioonkaebuse tulemuse vastu. Kuigi ma nõustun, et „kasu“ võib hõlmata mitmesuguseid eeliseid, mis lähevad rangelt õiguslikest teguritest kaugemale,(11) peavad konkreetse menetluse tulemusel olema õiguslikud tagajärjed menetluse algatanud poolele ja minu arvates ka neile, kes soovivad selles osaleda.(12)
55. Nagu eespool märgitud, esitas NN vaidlustatud kohtuotsuse peale kaja vastavalt põhikirja artiklile 41 ja Üldkohtu kodukorra artiklile 166. Üldkohus aga peatas kaja menetlemise, jäädes ootama Euroopa Kohtu lahendit apellatsioonkaebuse kohta.
56. Euroopa Parlamendi esitatud väidete alusel apellatsioonkaebuse kohta otsuse tegemisel peab Euroopa Kohus analüüsima, kas Üldkohus tegi põhistamisel vea, kui jättis rahuldamata hagi teiste esimese kohtuastme kostjate vastu.
57. Sellega seoses väärib rõhutamist, et Euroopa Parlament tugines kõigi kostjate (st sealhulgas NNi) puhul samadele faktilistele asjaoludele ja samadele õiguslikele argumentidele. Seega on üsna selge, et Euroopa Kohtu poolt apellatsioonimenetluses antav hinnang Euroopa Parlamendi argumentidele määrab suure tõenäosusega praegu Üldkohtus menetluses oleva (kuigi peatatud) NNi kaja tulemuse. Kui Euroopa Kohus peaks Üldkohtu otsuse tühistama ja Euroopa Parlamendi nõuded rahuldama, on NNi poolt Üldkohtule esitatud kaja saatus tõenäoliselt otsustatud. Ja vastupidi: kui Euroopa Kohus peaks Euroopa Parlamendi apellatsioonkaebuse rahuldamata jätma, suurendab see oluliselt NNi võimalusi saavutada tagaseljaotsuse tühistamine.
58. Minu arvates on seega täiesti ilmne, et vastupidi Euroopa Parlamendi poolt väidetule on NNil käesoleva apellatsioonimenetluse tulemuse vastu märkimisväärne ja otsene õiguslik huvi. Järelikult vastab NN eespool punktides 49 ja 53 nimetatud kahele tingimusele ning tal on võimalik esitada vastus käsitletavale apellatsioonkaebusele.
59. Lisaks on minu arvates olemas ka põhimõttelised põhjused, miks NNil, ehkki ta on hagile vastamata jätnud kostja, peaks olema käesolevas menetluses kõne all olevas olukorras olema võimalik esitada apellatsioonkaebusele vastus.
60. Apellatsioonkaebuse esitamise tõttu peatas Üldkohus NNi esitatud kaja menetlemise. Seega peatus ka võimalus kasutada õiguskaitsevahendit, mis oli NNile põhikirja artikli 41 ja Üldkohtu kodukorra artikli 166 alusel algselt kättesaadav, ja eelisõiguse sai Euroopa Parlamendi kasutatud õiguskaitsevahend, st apellatsioonkaebus.
61. Leian, et see oleks vastuolus nii õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile kui ka õigusega olla ära kuulatud, kui pool, isegi kui ta on esimeses kohtuastmes hagile vastamata jätnud kostja, satuks sellisesse õiguskindlusetuse seisu, kus ta ei saa tõhusalt kasutada tema olukorras kättesaadavat õiguskaitsevahendit, st esitada tagaseljaotsuse peale kaja, ega osaleda apellatsioonimenetluses, mis puudutab just seda kohtuasja, milles ta oli ja endiselt on üheks pooleks.
62. Õigus olla ära kuulatud on liidu õiguse üldpõhimõte. See kuulub kaitseõiguste hulka, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“), eelkõige selle artiklis 47. Üldisemalt öeldes tagab see õigus, et igal poolel on võimalik esitada kirjalikke või suulisi märkusi enne selle poole huve kahjustada võiva otsuse tegemist.(13)
63. Seega peab Euroopa Kohus tagama, et igal poolel oleks mõistlik võimalus esitada oma seisukohad tingimustel, mis ei aseta teda teiste pooltega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda.(14)
64. Kui poolel, nagu NN, ei lasta esitatud apellatsioonkaebusele vastata, ei ole tal võimalik väljendada oma õiguslikku seisukohta ega olla ära kuulatud oma vastuses esitatud õiguslike argumentide põhjal, mida Euroopa Kohus peab nõuetekohaselt analüüsima. On üsna raske mõista, kuidas Euroopa Kohus saaks sellisel juhul tagada NNi õiguse olla ära kuulatud ja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile.
65. Eeltoodud kaalutluste tõttu olen seisukohal, et esimese kohtuastme kostjate esitatud ühine vastus apellatsioonkaebusele on tervikuna vastuvõetav, sealhulgas NNi puudutavas osas.
C. NNi vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavus
66. Teiseks palub Euroopa Parlament Euroopa Kohtul tunnistada NNi vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetamatuks, kuna NN kui hagile vastamata jätnud kostja ei vasta selle menetlusliku õiguskaitsevahendi kasutamiseks vajalikele tingimustele.
67. NNi vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavuse analüüsimisel käsitlen ma esmalt asjakohaseid sätteid, mis on selle õigusliku mehhanismi kasutamise aluseks. Selleks analüüsin vastuapellatsioonkaebusi käsitlevat Euroopa Kohtu kodukorra artiklit 176 ja selgitan, miks minu arvates on käesoleva kohtuasja kontekstis asjakohane ka apellatsioonkaebusi käsitlev põhikirja artikkel 56 (1). Seejärel keskendun põhikirja kõnealuse sätte nõuetele ja selgitan, miks ma leian, et NNil ei ole õigust esitada käesolevas kohtuasjas vastuapellatsioonkaebust (2). Lõpuks esitan lühidalt mõningad kaalutlused hagile vastamata jätnud kostja käsutuses olevate õiguskaitsevahendite süsteemi kohta, eelkõige selle kohta, kas niisugune kostja võib samal ajal kasutada erinevaid mehhanisme (3).
1. Vastuapellatsioonkaebuse esitamist käsitlevad asjakohased sätted
68. Vastuapellatsioonkaebuste menetluslik raamistik on sätestatud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 176. Selle sätte kohaselt võivad vastuapellatsioonkaebuse esitada Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 172 osutatud pooled. Seega võib vastuapellatsioonkaebuse esitaja olla Üldkohtu kohtuasja mis tahes pool, kellel on huvi, et see apellatsioonkaebus rahuldataks või jäetaks rahuldamata.
69. Euroopa Kohus on oma praktikas tunnistanud, et nende sätete kohaldamisalasse kuuluv pool võib esitada nii vastuse apellatsioonkaebusele kui ka vastuapellatsioonkaebuse.(15) Vastuses apellatsioonkaebusele ei saa aga taotleda Üldkohtu otsuse tühistamist apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest eraldiseisvate ja sõltumatute põhjenduste alusel: selliseid põhjendusi saab esitada üksnes vastuapellatsioonkaebuses.(16) Vastuapellatsioonkaebus tuleb esitada eraldi dokumendis, mitte vastuses apellatsioonkaebusele, ning see peab sisaldama üksnes põhjendusi ja argumente, mis on eraldiseisvad ja sõltumatud nendest, mis on esitatud sama poole vastuses apellatsioonkaebusele.(17)
70. Käesoleva kohtuasja kontekstis kvalifitseerub NN Euroopa Kohtu kodukorra artikli 172 kohaselt pooleks, kellel on õigus esitada vastus apellatsioonkaebusele, nagu eespool selgitatud. Järelikult, tuginedes Euroopa Kohtu kodukorra artikli 176 sõnastuse sõnasõnalisele tõlgendamisele, näib NNil olevat õigus esitada ka vastuapellatsioonkaebus vastavalt eespool esitatud tingimustele.
71. Need tingimused näivad käesoleval juhul olevat täidetud. Nimelt nähtub toimikust, et esimese kohtuastme kostjad, sealhulgas NN, esitasid vastuse apellatsioonkaebusele samal päeval, mil NN esitas – eraldi dokumendis ja selleks ette nähtud tähtaja jooksul – oma vastuapellatsioonkaebuse. Vastuapellatsioonkaebuses taotletakse vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktide 1 ja 3 tühistamist. Seega on vastuapellatsioonkaebuse aluseks põhjendused, mis erinevad apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest (mis puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkte 2 ja 4), ning selle sisu on eraldiseisev ja sõltumatu argumentidest, mis on esitatud vastuses apellatsioonkaebusele.
72. Selles osas ja erinevalt Euroopa Parlamendi poolt selles küsimuses esitatud argumentidest ei näe ma mingit probleemi selles, et NNi vastuapellatsioonkaebuses on esitatud argumendid, mis erinevad tema poolt apellatsioonkaebusega seoses esitatud argumentidest, ning et selle eesmärk on saavutada teistsugune otsus kui see, mida ta taotles seoses apellatsioonkaebusega.(18)
73. Euroopa Kohtu kodukorra artiklites 172 ja 176 sätestatud vorminõuete täitmine on siiski vaid üks takistus, mille pool peab vastuapellatsioonkaebuse edukaks esitamiseks ületama.
74. Põhikirja artiklis 56 on määratletud põhitingimused, mis peavad olema täidetud, et pool saaks esitada apellatsioonkaebuse. Kõnealuse artikli teises lõigus on sätestatud, et apellatsioonkaebuse võib esitada „iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud“.
75. Sõnaselge viite puudumise tõttu tekib sellega seoses kohe küsimus, kas põhikirja artikkel 56 hõlmab ühtaegu nii tavapärast apellatsioonkaebust kui ka vastuapellatsioonkaebust.
76. Minu arvates on vastus üsna selge.
77. Selles sättes kasutatakse mõistet „edasikaebamine“, mis tähendab õiguskaitsevahendit, mida pool võib kasutada kohtuotsuse või selle osa vaidlustamiseks, esitades õiguslikke argumente, mis räägivad kohtuotsuse täieliku või osalise tühistamise kasuks.
78. „Vastuapellatsioonkaebus“ on õiguskaitsevahend, mis teenib just seda eesmärki. Tegelikult on see põhimõtteliselt samasugune õiguskaitsevahend – selle olulise erinevusega, et pool esitab vastuapellatsioonkaebuse pärast seda, kui on esitatud apellatsioonkaebus, ning mõistagi tugineb ta apellatsioonkaebuses esitatutest erinevatele õiguslikele argumentidele ja põhjendustele. Erinevus apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse vahel ei seisne mitte nende mehhanismide olemuses, vaid nende ajalises mõõtmes ning nende iseseisvas või täiendavas laadis.
79. Nimelt tuleb apellatsioonkaebus esitada kahe kuu jooksul alates edasi kaevatava otsuse teatavakstegemisest,(19) samas kui vastuapellatsioonkaebuse võib esitada ka pärast selle tähtaja möödumist. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklitele 172 ja 176 võib selle esitada „sama tähtaja jooksul, mis on ette nähtud apellatsioonkaebusele vastuse esitamiseks“, st kahe kuu jooksul pärast seda, kui apellatsioonkaebus poolele kätte toimetati.(20)
80. Lisaks, kui eri pooled esitavad Üldkohtu sama otsuse peale eraldi apellatsioonkaebused, hakkavad kõik need apellatsioonkaebused „elama omaette elu“. Vajaduse korral võib Euroopa Kohus kõik need kohtuasjad või osa neist menetluse kirjaliku või suulise osa eesmärgil või kohtuotsuse tegemiseks liita.(21) Kui aga üks neist kohtuasjadest võetakse tagasi või jäetakse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ei mõjuta see teis(t)e apellatsioonkaebus(t)e menetlemist.
81. Seevastu vastuapellatsioonkaebus on kohtuasi, mis paigutub olemasoleva kohtuasja „peale“. See tähendab, et vastuapellatsioonkaebuse läbivaatamine Euroopa Kohtu poolt võib sõltuda apellatsioonkaebusest. Nimelt võib Euroopa Kohtu kodukorra artikli 183 kohaselt vastuapellatsioonkaebuse ese ära langeda, kui apellant loobub oma apellatsioonkaebusest või kui apellatsioonkaebus tunnistatakse teatavatel konkreetsetel põhjustel ilmselgelt vastuvõetamatuks.(22)
82. Eeltoodut arvestades näib vastuapellatsioonkaebuse mehhanism olevat välja töötatud eelkõige menetlusökonoomiaga seotud põhjustel ja peamiselt selleks, et hoida ära tarbetuid kohtuvaidlusi ning võimaldada omavahel seotud kohtuasjade läbivaatamist ühe ja sama menetluse raames.
83. Kui Üldkohtu otsus (või muu vaidlustatav otsus) on tehtud, reageerib otsusega rahulolematu pool tavaliselt sellele viivitamatult apellatsioonkaebuse esitamisega. Siiski võib esineda olukordi, kus pool on rahulolematu otsuse teatavate aspektidega, olles samal ajal rahul otsuse muude aspektidega. Sellistel juhtudel on võimalik, et pool on valmis nõustuma esimeses kohtuastmes tehtud otsusega tingimusel, et sellega nõustuvad ka teised pooled, mistõttu vaidlus saab lõpliku lahenduse.
84. Kui aga puuduks selline säte nagu Euroopa Kohtu kodukorra artikli 176 lõige 1, oleks poole „äraootav“ hoiak riskantne, sest teine pool võib esitada apellatsioonkaebuse kahekuulise tähtaja lõpu poole, mistõttu esimesel poolel oleks keeruline õigeaegselt reageerida. Sellise stsenaariumi korral esitataks suurema tõenäosusega põhjendamatuid apellatsioonkaebusi – seda ka juhul, kui pooled võisid algul soovida uue kohtumenetluse algatamisest hoiduda.
85. Eeltoodud põhjustel teen järelduse, et vastuapellatsioonkaebused ja apellatsioonkaebused on ühe ja sama „perekonna“ – apellatsioonkaebuste – kaks liiki.
86. Seega aitab apellatsioonkaebuste kumbagi liiki käsitlevates eeskirjades kasutatava terminoloogia väike erinevus lihtsalt kaasa nende eristamisele konkreetse menetluse kontekstis nendele õiguskaitsevahenditele viitamisel. See ei tähenda siiski, et sellises olukorras, millega on tegemist põhikohtuasjas, tuleks neid kohelda erinevalt.
87. Nimelt oleks see vastuolus vajadusega tagada korrakohane õigusemõistmine ja poolte võrdse kohtlemisega, kui põhikirja artikkel 56 oleks kohaldatav üksnes poole suhtes, kes soovib esitada apellatsioonkaebuse, ent mitte poole suhtes, kes soovib esitada vastuapellatsioonkaebuse pärast seda, kui apellatsioonkaebus on juba esitatud.
88. Seetõttu leian, et põhikirja artikkel 56 on kohaldatav apellatsioonkaebuste kõigi vormide suhtes, mis on vastavalt Euroopa Kohtus toimuvaid menetlusi reguleerivatele eeskirjadele kättesaadavad, sealhulgas vastuapellatsioonkaebuste suhtes.
89. Seega, kuigi ma olen käesolevas kohtuasjas veendunud, et NN vastab Euroopa Kohtu kodukorra artiklites 172 ja 176 sätestatud tingimustele, tuleb kindlaks teha, kas ta vastab ka põhikirja artiklis 56 sätestatud vorminõuetele.(23)
2. Põhikirja artikli 56 nõuded
90. Nagu ma märkisin eespool punktis 74, võib põhikirja artikli 56 teise lõigu kohaselt apellatsioonkaebuse esitada „iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud“.
91. Kuigi enamikul juhtudel peaks olema suhteliselt kerge kontrollida, kas see tingimus on täidetud, võib esineda juhtumeid, kus see ei ole nii lihtne. See võib juhtuda muu hulgas seetõttu, et mõisted „rahuldamata“ [ingl „unsuccessful“](24) ja „nõue“ [ingl „submissions“](25) ei pruugi olla täiesti üheselt mõistetavad. Mitmetimõistetavus on osaliselt tingitud mõningatest erinevustest põhikirja eri keeleversioonide vahel.(26)
92. Neile tõlgendamisega seotud kahtlustele vaatamata on minu arvates siiski raske vastu vaielda sellele, et hagile vastamata jätnud kostja ei vasta nendele kriteeriumidele. Selline kostja ei ole taotlenud ühegi nõude rahuldamist. Järelikult ei saa ka väita, et sellise poole nõue on „jäetud rahuldamata“, nagu on märgitud põhikirja artiklis 56.
93. Kui kasutada käesoleva ettepaneku sissejuhatuses esitatud metafoori, siis rongiga sihtkohta jõudmiseks on vaja kõigepealt osta pilet ja uurida marsruuti ning seejärel minna õige rongi peale.
94. See seisukoht näib olevat kooskõlas lähenemisviisiga, mida Euroopa Kohus järgis kohtuotsuses Bayer CropScience ja Bayer vs. komisjon. Selles kohtuasjas esitasid nii Bayer CropScience kui ka Bayer Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse, kuid Üldkohtu menetluse pool oli ainult Bayer CropScience. Kuna Bayer ei osalenud Üldkohtu menetluses ja ta ei viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule, mis võimaldanuks tal apellatsioonkaebust esitada, otsustas Euroopa Kohus, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu niivõrd, kuivõrd see esitati selle äriühingu nimel.(27)
95. Euroopa Kohus on sarnasele järeldusele jõudnud teatavates kaubamärgiasjades seoses võimalike apellatsioonimenetlusse astujatega. Nimelt leidis Euroopa Kohus olukorras, kus apellatsioonkaebuse esitaja ei olnud vastanud hagiavaldusele, et sellist apellanti ei saa pidada Üldkohtu menetluses osalenuks, kuna ta ei olnud ise ühtegi nõuet esitanud ega teatanud, et ta toetab teiste poolte nõudeid.(28)
96. Seda silmas pidades ja nõustudes Euroopa Parlamendi esitatud argumentidega, pean NNi vastuapellatsioonkaebust vastuvõetamatuks.
3. Üldisemad menetlusega seotud kaalutlused
97. Kuigi ma jõudsin eeltoodud järeldusele käesoleva kohtuasja kaudu, kehtib sama loogika üldisema menetlusliku raamistiku kohta, mis reguleerib õiguskaitsevahendite kasutamist liidu kohtutes.
98. Käesoleva menetluse eri poolte esitatud argumentidest nähtub märkimisväärne ebaselgus seoses konkreetsete õiguslike mehhanismide kasutamisega Euroopa Kohtus ja sellega, millal on õige aeg nende kasutamiseks.
99. Jättes käesoleva kohtuasja konkreetsed asjaolud hetkeks kõrvale, on sellega seoses asjakohane käsitleda kahte küsimust, mis on ilmselgelt omavahel seotud: i) kas hagile vastamata jätnud kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse või peab ta kasutama menetluslikku võimalust esitada tagaseljaotsuse peale kaja, ning kui ta peab esitama kaja, siis ii) kas selline kostja võib kasutada samal ajal mõlemat võimalust ehk – nagu käesolevas kohtuasjas näitlikustatud – esitada kaja koos vastuapellatsioonkaebusega.
100. Minu arvates on vastus mõlemale küsimusele suhteliselt selge.
101. Nimelt ei saa hagile vastamata jätnud kostja esimeses kohtuastmes tehtud otsust edasi kaevata, vaid ta peab kasutama spetsiaalset õiguskaitsevahendit, mis seisneb tagaseljaotsuse peale kaja esitamises. Seda enam ei saa hagile vastamata jätnud kostja korraga kasutada mõlemat võimalust, esitades Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse ja Üldkohtule tagaseljaotsuse peale kaja.
102. Ka Euroopa Kohus näib niisugust tõlgendust kinnitavat oma kõige viimatisemas kohtuotsuses Eulex Kosovo vs. SC, mis on kuulutatud samal kuupäeval kui käesolev ettepanek.(29)
103. Kaks menetluslikku võimalust ei ole üksnes alternatiivsed ja teineteist välistavad, vaid nad ei ole ka üksteist asendavad.
104. Ühest küljest peab pool apellatsioonkaebuse esitamiseks vastama põhikirja artiklis 56 sätestatud vorminõuetele, mis sisuliselt tähendab, et ta peab olema osalenud esimeses kohtuastmes toimunud menetluses. Eespool esitatud põhjustel ei vasta hagile vastamata jätnud kostja sellele kriteeriumile. Katse esitada apellatsioonkaebus, mis rahuldatakse, näib olevat nurjumisele määratud.
105. Teisest küljest aga ei saa juhul, kui pool osales esimeses kohtuastmes toimunud menetluses, teda pidada hagile vastamata jätnud kostjaks. Järelikult ei ole olemas tagaseljaotsust, mille peale see pool saaks esitada kaja.
106. Teistsugune seisukoht oleks vastuolus liidu õiguskaitsevahendite süsteemi loogikaga.
107. See eiraks eeskirju, mis näevad ette spetsiaalselt tagaseljaotsuse vaidlustamiseks mõeldud menetlusliku õiguskaitsevahendi, ning lisaks devalveeriks selle õiguskaitsevahendi, arvestades kõnealuste mehhanismide puhul kohaldatavaid erinevaid tähtaegu ja Euroopa Kohtu otsuse otsustavat kaalu apellatsioonimenetluses. Samuti õõnestaks see tagaseljaotsuste põhiolemust, arvestades, et nende otsuste eesmärk on ergutada aktiivset osalemist kohtumenetluses, piirates selle poole kaasatust ja õiguskaitsevahendeid, kes ei osalenud algses menetluses, kuigi tal paluti seda teha.
108. Peale selle tähendaks kahe õiguskaitsevahendi paralleelse kasutamise lubamine seda, et hagile vastamata jätnud kostja saab kasutada kahte võimalust – või eeltoodud metafooriga jätkates – sõita samal ajal kahe rongiga. See oleks vastuolus poolte võrdsuse põhimõttega. Kui vaadata asjale selliselt, siis kuidas saaks olla lubatav, et poolel, kes ei osalenud esimese astme kohtumenetluses, oleks sellele vaatamata võimalik kasutada ühte õiguskaitsevahendit Üldkohtus ja teist õiguskaitsevahendit Euroopa Kohtus, kusjuures mõlemad taotlevad lõppkokkuvõttes sama tulemust?
109. Lõpuks võib selline olukord koguni kahjustada korrakohast õigusemõistmist, mõjutades menetlusraamistiku terviklikkust, tekitades segadust konkreetses kohtuasjas sobiva õiguskaitsevahendi valimisel ning tõenäoliselt suurendades paralleelsetes menetlustes osalevate poolte ja Euroopa Kohtu kulusid.(30)
110. Need kaalutlused kehtivad ka vastuapellatsioonkaebuse kasutamise korral.
111. Sellises olukorras võivad argumendid, millele hagile vastamata jätnud kostja tugineb tagaseljaotsuse peale esitatud kajas, olla sarnased argumentidega, mille sama kostja on esitanud vastuapellatsioonkaebuses. Siiski võib juhtuda, et vastuapellatsioonkaebuses esitatakse täiesti teistsugused argumendid, nagu nähtub NNi vastuapellatsioonkaebusest.
112. Selles küsimuses ei jaga ma NNi seisukohta, et selline stsenaarium lihtsustaks menetlust, võimaldades Euroopa Kohtul teha lõpliku kohtuotsuse, millega lahendatakse lõplikult ka Üldkohtu tagaseljaotsuse peale esitatud kajas tõstatatud küsimused.
113. Vastupidi, sel juhul antaks tahtmatult eelis hagile vastamata jätnud kostjale, kes saab kasutada täiendavat menetluslikku võimalust, et esitada täiendavaid õiguslikke argumente, ilma et oleks tagatud Üldkohtu tagaseljaotsuse peale esitatud kajas kohtuasja faktilises kontekstis tõstatatud esialgsete argumentide nõuetekohane käsitlemine, isegi kui Euroopa Kohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus on põhjendatud. Selle põhjuseks on asjaolu, et vastuapellatsioonkaebuse raames on Euroopa Kohus kohustatud võtma seisukoha üksnes õigusküsimustes.
114. Minu arvates on eespool kirjeldatud tagajärjed vastuolus sellega, kuidas liidu kohtutes toimuvaid menetlusi reguleerivates õigusaktides kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteem on kavandatud toimima: üks rong ei saa korraga sõita kahel rööbasteel.
115. Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades näib mulle seetõttu, et menetluslik võimalus esitada Üldkohtule tagaseljaotsuse peale kaja on kõige sobivam (õigemini ainus) võimalus, mida hagile vastamata jätnud kostja võib sellises olukorras kasutada.
116. Kui kostja esitab Üldkohtule tagaseljaotsuse peale kaja, ei loeta esimeses astmes tehtud esialgset kohtuotsust lõplikuks. Praktikas tähendab see, et kui kaja rahuldatakse, asendatakse tagaseljaotsus uue lahendiga.
117. Seevastu juhul, kui kaja jäetakse rahuldamata, jääb tagaseljaotsus jõusse ja muutub esimese astme menetluses lõplikuks otsuseks. Seejärel võib hagile vastamata jätnud kostja soovi korral kahe kuu jooksul pärast selle kohtuotsuse teatavakstegemist esitada apellatsioonkaebuse. Minu arvates on see protsess kooskõlas menetluslikus raamistikus ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemi kavandatud toimimisega.(31)
118. Eeltoodut arvestades kordan oma järeldust, et NNi vastuapellatsioonkaebus tuleks tunnistada vastuvõetamatuks. Järelikult ei pea Euroopa Kohus hindama NNi vastuapellatsioonkaebuses esitatud kahte väidet.
119. Juhul kui Euroopa Kohus minu eespool esitatud analüüsiga siiski ei nõustu ja jõuab järeldusele, et NNi vastuapellatsioonkaebus on vastuvõetav, olen arvamusel, et allpool esitatud põhjustel peaks ta tuvastama vastuapellatsioonkaebuse põhjendatuse ja seega tühistama vaidlustatud kohtuotsuse NNi puudutavas osas.
D. Üldkohtu lähenemisviis NNi suhtes tagaseljaotsuse tegemisel
120. Nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 34, on NN oma vastuapellatsioonkaebuses esitanud kaks väidet. Menetlusökonoomia huvides teen ettepaneku, et Euroopa Kohus analüüsiks kõigepealt NNi teist väidet. Kuna see väide on minu arvates ilmselgelt põhjendatud, ei ole Euroopa Kohtul vaja NNi esimest väidet analüüsida.
121. NNi teise väite kohaselt on rikutud Üldkohtu kodukorra artikli 123 lõiget 3, mis käsitleb seda, millistel tingimustel võib Üldkohus tagaseljaotsuse teha, ja et vaidlustatud kohtuotsuse põhistus puudub, kuna sellega rahuldati hagi NNi osas, kuid teiste esimese kohtuastme kostjate osas jäeti see rahuldamata, kuigi Euroopa Parlamendi nõuded põhinesid samadel õiguslikel ja faktilistel argumentidel.
122. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45–61 analüüsis Üldkohus, kas Euroopa Parlamendi taotlus teha NNi suhtes tagaseljaotsus tuleks rahuldada, arvestades Üldkohtu kodukorra artikli 123 lõikes 3 sätestatud tingimusi. Selle sätte kohaselt peab Üldkohus enne, kui ta võib teha hageja kasuks tagaseljaotsuse, veenduma, et i) ta on pädev talle esitatud hagi läbi vaatama, ii) hagi ei ole ilmselgelt vastuvõetamatu ja iii) hagi ei ole ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu.
123. Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et Üldkohtu kodukorra artikli 123 lõikes 3 sätestatud tingimused on täidetud.
124. Olles leidnud, et ta on pädev Euroopa Parlamendi hagi läbi vaatama ja et hagi ei ole ilmselgelt vastuvõetamatu, asus Üldkohus analüüsima eespool nimetatud kolmandat tingimust. Ta märkis ühes lühikeses punktis järgmist:
„[…] Euroopa Parlamendi argumentide esialgne analüüs ei osuta, et hagi oleks ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu. Selleks et vastata küsimusele, kas Euroopa Parlamendi kindlustusjuhtum kuulub kõiki ehitusobjekti riske hõlmava kindlustuslepingu kohaldamisalasse või mitte ja ega selle suhtes ei ole kohaldatav kindlustuslepingust tulenev välistav klausel, tuleb põhjalikumalt analüüsida lepingu tingimusi, võttes arvesse nende konteksti ja lepinguosaliste tahet.“(32)
125. Sellest lähtuvalt rahuldas Üldkohus Euroopa Parlamendi hagi NNi vastu. Teiste esimese kohtuastme kostjate vastu esitatud hagi põhjendatuse hindamisel järeldas Üldkohus siiski pärast Euroopa Parlamendi argumentide põhjalikumat analüüsimist, et need argumendid ei ole põhjendatud, ning jättis hagi selle osa rahuldamata.(33)
126. Leian, et vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides esineb kaks erinevat õigusnormide rikkumist: Üldkohtu kodukorra artikli 123 väär tõlgendamine ja puuduv põhistus.
127. Esiteks osutab Üldkohtu lähenemisviis väärale arusaamale Üldkohtu kodukorra artiklis 123 ette nähtud kohtuliku kontrolli eesmärgist ja ulatusest ning selles sättes sisalduvast mõistest „ilmselge“.
128. Viidates selgitustele, mille ma esitasin oma hiljutises ettepanekus kohtuasjas komisjon vs. Ühendkuningriik (kõrgeima kohtu otsus),(34) pean vajalikuks rõhutada, et tagaseljamenetlusi käsitlevatest liidu menetlusnormidest ja Euroopa Kohtu praktikast tuleneb selgelt, et kostja mitteosalemine menetluses ei tähenda automaatselt, et asja menetlev kohus peab hageja nõuetega nõustuma. Tagaseljamenetluses on hageja väidete tõesuse eeldamine lihtsalt välistatud.
129. Sellele vaatamata on liidu kohtute teostatava kontrolli standard hageja nõuete suhtes suhteliselt soodne. Euroopa Kohtult ei nõuta hageja väidetud faktiliste asjaolude ja õiguslike argumentide põhjalikku uurimist, samuti ei saa temalt oodata, et ta täiendaks faktilisi ja õiguslikke argumente, mida kostja oleks saanud esitada, kui ta oleks menetluses osalenud. Loobudes oma õigusest menetluses osaleda, loobub kostja eelkõige võimalusest esitada tõendeid, mis võivad seada kahtluse alla hageja väidetud faktiliste asjaolude õigsuse, või esitada kaitseargumente, mida peab põhimõtteliselt esitama ja põhjendama kostja.(35)
130. Lühidalt öeldes lasub Üldkohtus toimuvas tagaseljamenetluses hagejal kohustus tõendada, et tema väited „ei ole esmapilgul selgelt põhjendamatud“.(36) See kohustus on täidetud, kui argumendid, mille hageja oma väidete põhjendamiseks on esitanud, näivad ilma põhjaliku analüüsita usutavad, st õiguslikult ja faktiliselt piisavalt põhjendatud, ning kui vajaduse korral toetatakse neid piisavate tõenditega.
131. Menetlusökonoomia huvides võimaldavad liidu menetlusnormid liidu kohtutel vältida hageja nõuete põhjalikku analüüsimist, kui kostja, kellele on hagiavaldus nõuetekohaselt kätte toimetatud, otsustas menetluses mitte osaleda.
132. Neid norme ei saa siiski tõlgendada nii, et kui hageja esitatud argumendid on keerukad, ei ole vaja neid üldse analüüsida. Pealiskaudse analüüsimise ja analüüsi puudumise vahel on vahe.
133. Tahaksin seda veel kord rõhutada. Üldkohtu kodukorra artikli 123 lõikega 3 ette nähtud kontroll ei võimalda Üldkohtul pidada hageja nõudeid esmapilgul usutavalt põhjendatuks üksnes seetõttu, et hageja esitatud argumendid on (õiguslikult ja/või faktiliselt) nii keerukad, et neid tuleb põhjalikumalt analüüsida. Esitatud argumentide keerukus ei tähenda, et on lubatud loobuda neile igasuguse kohtuliku hinnangu andmisest.(37)
134. Ometi toimiti käesolevas kohtuasjas Euroopa Parlamendi poolt NNi vastu esitatud nõuete puhul just nõnda. Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 57 vaieldamatult, et Üldkohus ei hinnanud neid nõudeid sisuliselt.
135. Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus rikkus oma kodukorra artikli 123 tõlgendamisel ja kohaldamisel õigusnormi. Üldkohus oleks pidanud vähemalt analüüsima, kas lepingu tingimusi ja nende konteksti arvestades oli Euroopa Parlamendi esitatud tõlgendus lepingule piisavalt usutav, et pidada tema nõudeid esmapilgul põhjendatuks.
136. Igal juhul on minu arvates sama ilmne, et konkreetne argument ei ole enam usutav, kui Üldkohus teeb samas otsuses otsuse selle argumendi põhjendatuse kohta ja jõuab järeldusele, et põhjalikumal uurimisel on see osutunud põhjendamatuks.
137. Nagu ma eespool selgitasin, võimaldab Üldkohtu kodukorra artikkel 123 Üldkohtul tagaseljamenetluses loobuda hageja nõuete üksikasjalikust analüüsimisest. Seda sätet ei saa siiski tõlgendada nii, et see kohustab Üldkohut kostja vastu esitatud argumentide hindamisel piirduma pealiskaudse läbivaatamisega, kui ühel või teisel põhjusel ilmneb, et need argumendid eeldavad põhjalikumat analüüsi.
138. On keeruline mõista sellise kohtulahendi loogikat, mille ühes osas (käesoleval juhul NNi puudutavas hinnangus) leiab kohus, et teatavad argumendid (nii faktilised kui ka õiguslikud) ei ole ilmselgelt ekslikud, kuid teises osas (käesoleval juhul teiste esimese kohtuastme kostjatega seotud hinnangus) peab täpselt neidsamu argumente ekslikuks.
139. Viis, kuidas Üldkohus tõlgendas oma kodukorra artiklit 123, näib viitavat sellele, et teatavatel juhtudel on ta tegelikult kohustatud argumendiga nõustuma, olles täiesti teadlik selle argumendi ekslikkusest ja – mis veelgi hullem – olles seda ekslikkust samas otsuses sõnaselgelt tunnistanud.
140. Minu arvates ei saa seda pidada Üldkohtu õigusemõistmise funktsiooni asjakohaseks ja õiglaseks täitmiseks. Sisuliselt mõistetakse kohtusse ilmumata jäänud pool süüdi üksnes põhjusel, et ta otsustas menetluses mitte osaleda. Kuid nagu eespool mainitud, ei näe tagaseljamenetlusi käsitlevad liidu õigusnormid seda ette. Need õigusnormid kohustavad liidu kohtuid siiski läbi viima hindamise ja isegi kui see hindamine on pealiskaudne, peab see olema kooskõlas harta artiklist 47 tulenevate nõuetega.
141. Sellega seoses ei tohi unustada, et otsus mitte osaleda menetluses – ükskõik kui kahetsusväärne see ka ei oleks – on täielikult konkreetse poole teha ja seega õiguspärane.(38) Mõistagi kaasneb selle otsusega oht, et teda koheldakse hagile vastamata jätnud kostjana ja seetõttu võidakse tema suhtes teha tagaseljaotsus, millega, nagu eespool märgitud, kaasnevad teatavad menetluslikud tagajärjed, millest osa on kostjale ebasoodsad.
142. Kui kohus tõlgendaks neid liidu menetlusnorme nii, nagu kohustaksid need teda toimima kummitemplina, st kinnitama hageja argumente sõltumata asjaoludest, moonutaks see nende normide sõnastust ja eesmärki ning võib kaasa tuua ülemäära karistava tagajärje.
143. Minu seisukohta näib kinnitavat Euroopa Kohtu suurkoja otsus kohtuasjas Tomkins, millega jäeti muutmata Üldkohtu otsus lühendada äriühingule süüks pandud konkurentsivastase tegevuse kestust teise äriühingu kohta tehtud järelduste põhjal, kuigi esimene äriühing ei olnud esitanud ühtegi väidet rikkumise kestuse kohta.(39) Komisjon heitis Üldkohtule ette ultra petita kohtuotsuse tegemist. Euroopa Kohus jättis apellatsioonkaebuse siiski rahuldamata, sedastades sisuliselt, et kõnealused kaks äriühingut olid omavahel seotud (emaettevõtja ja tütarettevõtja) ning et tegemist ei olnud konkurentsieeskirju rikkuva tegevuse kahe eri vormiga, vaid pigem üheainsa rikkumisega, mille eest võis vastutavaks pidada mõlemat äriühingut.
144. Nimetatud kohtuotsusest tulenevad põhimõtted näivad olevat mutatis mutandis asjakohased ka käesolevas kohtuasjas. Esimese kohtuastme kostjad on omavahel seotud, kuna nad on kõik seotud ühe ja sama lepinguga ning Euroopa Parlament esitas selle lepingu väidetava rikkumise tõttu Üldkohtule hagi nende kõigi vastu. Selles menetluses olid neli kindlustusandjat ühesuguses faktilises ja õiguslikus olukorras: Euroopa Parlament väitis samadele õiguslikele alustele tuginedes, et nad on ühiselt kohustatud hüvitama ühest konkreetsest sündmusest (st Konrad Adenaueri hoones väidetavalt toimunud üleujutusest) tingitud kahju.
145. Nii nagu kohtuotsuses Tomkins, kus Euroopa Liidu kohtud ei saanud omistada samale teguviisile kahte erinevat ajavahemikku sõltuvalt sellest, millise äriühinguga on tegemist, põhjustel, mis olid seotud äriühingute tegevusega kohtumenetluses, ei saa ka Euroopa Kohus käesoleval juhul leida, et sama lepingu samadel tingimustel on kaks erinevat tähendust sõltuvalt sellest, millise äriühinguga on tegemist, põhjustel, mis on seotud äriühingute tegevus kohtumenetluses.
146. Lisaks tuleneb eeltoodust, et vaidlustatud kohtuotsuse põhistus on puudu: kohtuotsuse punkt 57 ei sisalda hageja esitatud argumentide esmast hindamist ning sama kohtuotsuse punktid 62–138 on selle punktiga vastuolus.(40)
147. Eeltoodust tulenevalt leian, et vaidlustatud kohtuotsuses on tehtud viga, kuna i) Üldkohtu kodukorra artiklit 123 on vääralt tõlgendatud ning ii) kohtuotsuses on ebapiisavalt ja vastuoluliselt põhjendatud seda, miks loeti täidetuks kõnealuses artiklis sätestatud kolmas tingimus, mis võimaldab Üldkohtul teha tagaseljaotsuse hageja kasuks.
148. Kui Euroopa Kohus peaks leidma, et NNi vastuapellatsioonkaebus on vastuvõetav, tuleks minu arvates vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1 ja 3 seetõttu tühistada.
VI. Ettepanek
149. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:
– tunnistada Nationale-Nederlanden Schadeverzekering Maatschappij NV vastus apellatsioonkaebusele vastuvõetavaks;
– jätta Nationale-Nederlanden Schadeverzekering Maatschappij vastuapellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.