Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
LAILA MEDINA
esitatud 18. jaanuaril 2024(1)
Kohtuasi C‑240/22 P
Euroopa Komisjon
versus
Intel Corporation Inc.
Apellatsioonkaebus – Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Mikroprotsessorite turg – ELTL artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 rikkumise tuvastamise otsus – Püsikliendisoodustused – Kuritarvitavaks tegevuseks kvalifitseerimine – Sama tõhusa konkurendi analüüs – Tervikstrateegia – Üks ja vältav rikkumine – Keeruline majanduslik hinnang – Majandusandmete ekstrapoleerimine – Mitterahaliste eeliste kujul võimaldatud soodustused
I. Sissejuhatus
1. Käesolev ettepanek puudutab apellatsioonkaebust, mille esitas Euroopa Komisjon palvega tühistada 26. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Intel Corporation vs. komisjon (T‑286/09 RENV).(2) See kohtuotsus järgnes Euroopa Kohtu 6. septembri 2017. aasta otsusele Intel vs. komisjon (C‑314/14 P),(3) millega omakorda tühistati 12. juuni 2014. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon (T‑286/09)(4) ja saadeti kohtuasi tagasi Üldkohtule.
2. Vaidlustatud kohtuotsusega otsustas Üldkohus, et otsus K(2009) 3726 (lõplik) [ELTL artikli 102] ja EMP lepingu artikli 54 kohaldamise menetluses(5) tuleb osaliselt tühistada.
3. Nimelt leidis Üldkohus, et komisjon ei ole tõendanud, et ainuvarustusallahindlused, mida Intel võimaldas mitmele algseadmete tootjale (original equipment manufacturer ehk OEM; edaspidi „algseadmetootja“), olid või võisid olla võimelised avaldama konkurentsivastast mõju ja et seega olid need käsitatavad ELTL artikli 102 rikkumisena.(6) Üldkohtu sõnul oli see tingitud vaidlusaluses otsuses tehtud vigadest, mis puudutasid esiteks seda, kuidas komisjon hindas sama tõhusa konkurendi kriteeriumi (as-efficient-competitor test; edaspidi „AEC analüüs“ või „AEC test“), ja teiseks hinnangut selle kohta, millised olid Inteli tegevuse osakaal turul ja Inteli tegevuse kestus.(7)
4. Komisjon on vaidlustanud Üldkohtu lähenemisviisi ja põhjendanud oma apellatsioonkaebust kuue väitega. Nendes väidetes märgib komisjon sisuliselt, et hinnangu andmisel selle kohta, kuidas Inteli tegevus võib üleüldiselt välja tõrjuda konkurentsi, ei võtnud Üldkohus arvesse kõiki olulisi asjaolusid; et ta moonutas tõendeid ja rikkus korduvalt õigusnorme seoses tõendamisstandardiga, tõlgendas vääralt AEC testi, nagu seda oli vaidlusaluses otsuses kohaldatud, ja rikkus komisjoni kaitseõigusi.
5. Euroopa Kohus on palunud analüüsida kaht konkreetset õigusküsimust, mis puudutavad apellatsioonkaebuse neljandat ja viiendat väidet. Mõlemas väites on vaidlustatud see, kuidas Üldkohus hindas AEC testi seoses kahe algseadmetootjaga, kes said kasu Inteli tegevusest. Sellele vastavalt keskendub käesolev ettepanek nendele apellatsioonkaebuse väidetele, eelkõige nendes tõstatatud küsimustele, mis on seotud esiteks komisjoni kaalutlusruumiga AEC testi kohaldamisel teatud tegevuse suhtes ja teiseks hinnanguga mitterahaliste eeliste vormis võimaldatud allahindluste kohta.
II. Faktilised asjaolud ja menetlus
6. Käesoleva ettepaneku seisukohast võib faktilised asjaolud ja menetluse kokku võtta järgmiselt.(8)
A. Vaidluse ja haldusmenetluse taust
7. Intel Corporation (edaspidi „Intel“) on Ameerika Ühendriikides asuv äriühing, mis kujundab, arendab, toodab ja turustab mikroprotsessoreid (edaspidi „CPUd“), kiibistikke (chipsets) ja muid pooljuhtkomponente ning andmetöötlus- ja -sideseadmete platvormlahendusi.
8. Pärast seda, kui Advanced Micro Devices, Inc. (edaspidi „AMD“) esitas 18. oktoobril 2000 komisjonile ametliku kaebuse, alustas komisjon uurimisi nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel.(9)
9. Komisjon saatis 26. juulil 2007 Intelile vastuväiteteatise, mis puudutas tema tegevust viie suure algseadmetootja suhtes, kelleks olid nimelt Dell, Hewlett-Packard Company (edaspidi „HP“), Acer Inc. (edaspidi „Acer“), NEC Corp. (edaspidi „NEC“) ja International Business Machines Corp. (edaspidi „IBM“).
10. Komisjon saatis 17. juulil 2008 Intelile täiendava vastuväiteteatise, mis puudutas tema tegevust Euroopa elektroonikaseadmete edasimüüja ja Euroopa suurima kontoriarvutite edasimüüja MSH suhtes. See vastuväiteteatis hõlmas ka Inteli tegevust äriühingu Lenovo Group Ltd (edaspidi „Lenovo“) suhtes ning sisaldas uusi tõendeid Inteli tegevuse kohta teatavate eespool mainitud algseadmetootjate suhtes.
11. Pärast mitmesuguseid menetlustoiminguid võttis komisjon 13. mail 2009 vastu vaidlusaluse otsuse, mille kokkuvõte ilmus Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2009, C 227, lk 13).
B. Vaidlusalune otsus
12. Vaidlusaluses otsuses on märgitud, et Intel pani toime ühe ja järjepideva ELTL artikli 102 ja Euroopa majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 54 rikkumise ajavahemikus 2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta detsembrini, rakendades strateegiat, mille eesmärk oli tõrjuda x86 mikroprotsessorite (edaspidi „x86 CPUd“) turult välja konkurent AMD.
1. Asjaomane turg
13. Vaidlusaluses otsuses käsitletud kaubad on mikroprotsessorid – nimelt x86 CPUd –, mis on iga arvuti põhikomponendid nii süsteemi üldise toimimise kui ka selle kogumaksumuse aspektist. Sageli viidatakse CPUdele kui arvuti „ajule“ ja nende tootmiseks on vaja kõrgtehnoloogilist kulukat seadistust. Enne 2000. aastat oli turul mitu x86 CPUde tootjat. Enamik nendest on aga sestpeale turult lahkunud. Vaidlusaluses otsuses on märgitud, et Intel ja AMD on põhimõtteliselt olnud ainsad kaks ettevõtjat, kes veel x86 CPUsid toodavad.
14. Geograafiline turg määratleti kui ülemaailmne turg.
2. Turgu valitsev seisund
15. Lähtudes esiteks sellest, et aastatel 1997–2007 oli Inteli turuosa ligikaudu 70% või enam, ja teiseks märkimisväärsetest takistustest asjaomasele turule sisenemiseks või tegevuse laiendamiseks – mis olid tingitud tagasiteenimatutest investeeringutest teadus‑ ja arendustegevusse, intellektuaalomandisse ning tootmisrajatistesse –, järeldas komisjon, et vähemalt vaidlusaluse otsusega hõlmatud ajavahemikul, s.o oktoobrist 2002 kuni detsembrini 2007, oli Intelil sellel turul turgu valitsev seisund.
3. Tegevuse liigid
16. Vaidlusaluses otsuses on kirjeldatud Inteli kahte tüüpi käitumist kaubanduspartnerite suhtes: nimelt tegi ta tingimuslikke allahindlusi ja seadis ilmselged konkurentsipiirangud.
17. Esiteks tegi Intel vaidlusaluse otsuse kohaselt allahindlusi neljale algseadmetootjale, kelleks olid Dell, Lenovo, HP ja NEC, seades allahindluse tingimuseks, et nad ostavad kõik või peaaegu kõik oma x86 CPUd Intelilt. Samuti tegi Intel makseid MSH‑le, seades maksete tingimuseks, et MSH müüb ainult Inteli x86 CPUdega arvuteid.
18. Vaidlusaluses otsuses jõuti järeldusele, et Inteli tingimuslikud allahindlused algseadmetootjatele kujutavad endast püsikliendisoodustusi. MSHga seoses märgiti vaidlusaluses otsuses, et Inteli tingimuslike maksete majanduslik mehhanism on samaväärne algseadmetootjatele tehtud tingimuslike allahindluste mehhanismiga.
19. Peale selle sisaldas vaidlusalune otsus majandusanalüüsi selle kohta, kas allahindlused suudavad turult välja tõrjuda hüpoteetilise konkurendi, kes on sama tõhus kui Intel, kuid ei ole turgu valitsevas seisundis. Konkreetselt tuvastati selle analüüsiga hind, millega Inteliga sama tõhus konkurent peaks pakkuma müügiks CPUsid, et hüvitada algseadmetootjale Inteli allahindluse kaotus. Samalaadne analüüs viidi läbi Inteli poolt MSH‑le tehtud maksete osas.
20. Komisjon järeldas kogutud tõendite põhjal, et Inteli tingimuslikud allahindlused ja maksed tagasid peamiste algseadmetootjate ning MSH lojaalsuse. Nende praktikate mõju oli teineteist täiendav, sest need vähendasid märkimisväärselt konkurentide suutlikkust pakkuda toote omadustel põhinevat konkurentsi oma x86 CPUdega. Inteli konkurentsivastane käitumine tõi seega endaga kaasa tarbijatele väiksema valikuvabaduse ja vähendas innovatsiooniga tegelemise stiimulit.
21. Teiseks, mis puudutab ilmselgeid konkurentsipiiranguid, märkis komisjon, et Intel tegi kolmele algseadmetootjale, nimelt HP‑le, Acerile ja Lenovole makseid tingimusel, et nad lükkavad edasi või tühistavad AMD CPUdel põhinevate toodete turuletoomise ja/või seavad piiranguid nende toodete turustamisele. Vaidlusaluses otsuses on järeldatud, et selline Inteli tegevus tekitas ka otsest kahju konkurentsile ja et see ei ole tavapärane konkurents, mis põhineb toote omadustel.
4. Kuritarvitamine ja trahv
22. Komisjon järeldas vaidlusaluses otsuses, et Inteli iga vaidlusalune tegevus eespool viidatud algseadmetootjate ja MSH suhtes on käsitatav kuritarvitamisena ELTL artikli 102 tähenduses ning et need kuritarvitused oma kogumis moodustavad ka ühe tervikstrateegia, mille eesmärk oli tõrjuda välja AMD, Inteli ainus märkimisväärne konkurent x86 CPUde turul. Need kuritarvitused moodustavad seetõttu ELTL artikli 102 ühe rikkumise, mis pandi toime ajavahemikus oktoobrist 2002 kuni detsembrini 2007.(10)
23. Kohaldades suuniseid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2), määras komisjon Intelile trahvi summas 1,06 miljardit eurot.(11)
C. Algne kohtuotsus
24. Intel esitas 22. juulil 2009 hagiavalduse palvega vaidlusalune otsus tühistada. Association for Competitive Technology (edaspidi „ACT“) sai loa astuda menetlusse Inteli nõuete toetuseks.
25. Algse kohtuotsusega, mis tehti 12. juunil 2014, jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata.
26. Sisuliselt märkis Üldkohus oma otsuses, et algseadmetootjatele tehtud allahindlused olid ainuvarustusallahindlused, kuna need olid seotud tingimusega, et klient ostab Intelilt kas kogu endale vajaliku koguse x86 CPUsid või suurema osa endale vajalikust kogusest. Samuti selgitas Üldkohus, et sellise allahindluse kvalifitseerimine kuritarvituslikuks ei sõltu juhtumi asjaolude analüüsist, mille eesmärk on tõendada selle allahindluse võimet piirata konkurentsi, ega potentsiaalse konkurentsivastase mõju tuvastamisest AEC testi abil.
27. Üldkohus täheldas ammendavuse huvides teise võimalusena läbi viidud analüüsis, et komisjon on juhtumi asjaolusid analüüsides õiguslikult piisavalt tõendanud Inteli poolt Dellile, HP‑le, NEC‑le, Lenovole ja MSH‑le tehtud ainuõigust tagavate allahindluste ja maksete võimet konkurentsi piirata. Seevastu ei pidanud Üldkohus vajalikuks uurida, kas komisjon viis AEC testi läbi vastavalt ettenähtud nõuetele ja ilma vigadeta.
D. Esimeses apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus
28. Intel esitas 26. augustil 2014 algse kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.
29. Esimeses apellatsioonimenetluses 6. septembril 2017 tehtud kohtuotsusega(12) tühistas Euroopa Kohus algse kohtuotsuse ja saatis kohtuasja uueks arutamiseks tagasi Üldkohtule(13).
30. Muu hulgas, olles tagasi lükanud apellatsioonkaebuse viienda ja neljanda väite, milles oli vastavalt heidetud Üldkohtule ette, et ta kohaldas vääralt kriteeriume, mis käsitlevad komisjoni pädevust seoses Inteli ja Lenovo vahel sõlmitud kokkulepetega, ning ühte menetluslikku tagajärge,(14) analüüsis Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse esimest väidet ja nõustus selle väitega, milles heideti ette õigusnormi rikkumist seetõttu, et vaidlusaluste allahindluste analüüsimisel ei võetud arvesse kõiki asjaomaseid asjaolusid.
31. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus kõigepealt, et ELTL artikli 102 eesmärk ei ole mingilgi moel takistada ettevõtjal jõuda turul tänu oma võimetele turgu valitseva seisundini. Selle sätte eesmärk ei ole ka tagada, et turule jääksid konkurendid, kes on vähem tõhusad kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja.(15) Ent kuna turgu valitsevas seisundis ettevõtjal on siiski eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat ja moonutamata konkurentsi siseturul, ei saa ta muu hulgas viljeleda hinnastamistaktikat, millel on tema endaga sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju.(16)
32. Nendel kaalutlustel märkis Euroopa Kohus, et 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsuses Hoffmann-La Roche vs. komisjon(17) ette nähtud põhimõtteid tuleb täpsustada, kui ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata, täpsemalt etteheidetud väljatõrjumist põhjustada.(18) Sel juhul ei ole komisjon kohustatud mitte ainult analüüsima esiteks ettevõtja turu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul ja teiseks etteheidetava tegevuse osakaalu turul ning allahindluste tingimusi ja nende andmise korda, nende kestust ja suurust, vaid on ka kohustatud hindama sellise strateegia võimalikku olemasolu, mille eesmärk on tõrjuda turult välja vähemalt sama tõhusad konkurendid.(19)
33. Samuti leidis Euroopa Kohus, et kui komisjon teeb allahindluste süsteemi kuritarvitusliku laadi tuvastamise otsuses AEC analüüsi, peab Üldkohus hindama kõiki hageja argumente, mille eesmärk on vaidlustada nende järelduste põhjendatus, mille komisjon tegi kõnealuste allahindluste väljatõrjuva võime kohta.(20)
34. Vaidlusaluse otsuse kohta märkis Euroopa Kohus, et AEC test oli oluline komisjoni hinnangus, mille ta andis kõnealuse allahindluste praktika võimele avaldada sama tõhusa konkurendi väljatõrjuvat mõju.(21) Nendel asjaoludel oli Üldkohus kohustatud analüüsima kõiki argumente, mille Intel selle testi kohta esitas.(22) Kuna Üldkohus märkis, et ei ole vaja analüüsida, kas Inteli pakutud alternatiivsed arvutused olid tehtud õigesti,(23) jättis Üldkohus vääralt arvesse võtmata Inteli argumendid, mille eesmärk oli välja tuua väidetavad vead, mille komisjon tegi AEC testi raames(24).
E. Vaidlustatud kohtuotsus
35. Pärast seda, kui asi oli saadetud tagasi Üldkohtusse uueks arutamiseks, määrati see Üldkohtu neljandale kojale (laiendatud koosseisus).
36. Üldkohus otsustas 26. jaanuaril 2022 tehtud vaidlustatud kohtuotsuses, et vaidlusalune otsus tuleb osaliselt tühistada.
37. Sissejuhatavalt käsitles Üldkohus vaidluse eset pärast asja uueks arutamiseks saatmist.(25) Konkreetsemalt järeldas Üldkohus, et sisuliselt puudutab vaidluse ese analüüsi, kas vaidlusalused allahindlused on võimelised konkurentsi piirama, võttes arvesse i) esitatud täpsustusi põhimõtete kohta, mis tulenevad kohtuotsusest Hoffmann-La Roche, ning ii) poolte põhi- ja täiendavaid seisukohti nende täpsustuste kohta.(26)
38. Samuti aktsepteeris Üldkohus algses kohtuotsuses tehtud järeldusi, millega on õiguslikult kvalifitseeritud ilmselged konkurentsipiirangud ja nende õigusvastasus ELTL artikli 102 seisukohast.(27) Samuti aktsepteeris ta hinnangut, mille kohaselt kvalifitseeriti vaidlusalused allahindlused „ainuvarustusallahindlusteks“.(28) Üldkohus märkis siiski, et esimeses apellatsioonimenetluses tehtud Euroopa Kohtu otsuse kohaselt ei tähenda see kvalifikatsioon, et nende allahindluste konkurentsi piiramise võime analüüsi käigus puudub vajadus läbi viia AEC test. Ainult sellest kvalifikatsioonist ei piisa ka selleks, et lugeda nimetatud allahindlused kuritarvitavaks ELTL artikli 102 tähenduses.(29)
39. Mis puudutab asja sisu, siis hindas Üldkohus Inteli ja ACT esitatud argumente pärast seda, kui ta oli osutanud Euroopa Kohtu kindlaksmääratud meetodile hinnangu andmiseks selle kohta, kas allahindlused on võimelised konkurentsi piirama,(30) ja esimeses apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest tulenevatele põhimõtetele(31).
1. Argumendid õigusliku analüüsi kohta, millele komisjon tugineb
40. Esiteks analüüsis Üldkohus Inteli ja ACT argumente selle kohta, et vaidlusalune otsus põhines vääral õiguslikul analüüsil. Selle kohta järeldas Üldkohus, et komisjon rikkus vaidlusaluses otsuses õigusnormi, kui ta lähtus eeldusest, et vaidlusalused allahindlused rikuvad ELTL artiklit 102 seetõttu, et need on oma olemuselt kuritarvitavad, ilma et tal tuleks tingimata arvesse võtta nende allahindluste võimet konkurentsi piirata.(32) Siiski, võttes arvesse AEC testi olulisust komisjoni hinnangus kõnealuste allahindluste võime kohta avaldada sama tõhusale konkurendile väljatõrjuvat mõju, luges Üldkohus enda kohustuseks analüüsida kõiki Inteli argumente selle testi kohta.(33)
2. Argumendid AEC analüüsis tehtud vigade kohta
41. Teiseks keskendus Üldkohus oma analüüsis AEC testi puudutavatele argumentidele. See analüüs oli liigendatud neljaks jaoks.
42. Esimene jagu käsitles Üldkohtu kontrolli ulatust,(34) mis hõlmab Euroopa Kohtu praktika kohaselt kõiki komisjoni otsuse õiguslikke ja faktilisi elemente, lähtudes hageja väidetest ja võttes arvesse kõiki viimase esitatud asjakohaseid tõendeid. Üldkohus osutas siiski, et vaidlusaluse akti õiguspärasust kontrollides ei või ta asendada komisjoni põhjendusi enda omadega.
43. Teine jagu sisaldas üldisi kaalutlusi seoses AEC testiga, mis olid sõnastatud järgmiselt:(35)
„152. AEC testi lähtepunkt […] on see, et arvestades eelkõige Inteli toote laadi, tema mainet ja profiili, oli ta möödapääsmatu äripartner ning OEMid ostsid Intelilt alati vähemalt ühe osa oma CPUde tarnevajadusest, sõltumata sellest, milline oli alternatiivse tarnija pakkumise kvaliteet. Järelikult olid kliendid valmis ja suutelised oma varustusvajadusest alternatiivsele tarnijale üle kandma ainult teatud turuosa (edaspidi „vaieldav osa“). Sellest möödapääsmatu äripartneri staatusest tulenes Inteli võime kasutada mittevaieldavat osa kontrollmehhanismina, et vähendada hinda vaieldaval osal turust.
153. Nagu märgib ka Üldkohus [algse] kohtuotsuse punktis 141, lähtutakse vaidlustatud otsuses läbi viidud AEC testis asjaolust, et sama tõhus konkurent, kes soovib endale võita vaieldavat osa tellimustest, mida seni täitis möödapääsmatuks äripartneriks olev turgu valitsevas seisundis ettevõtja, peab pakkuma kliendile hüvitist ainuvarustusallahindluse eest, mille viimane kaotaks, kui ta ostaks väiksema koguse kui see, mis on kindlaks määratud täieliku või peaaegu täieliku ainuvarustamise tingimusega. AEC testi eesmärk on kindlaks teha, kas sama tõhus konkurent kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja, kellel on samad kulud kui viimasel, suudab sellisel juhul alati kulud katta.
154. Käesoleval juhul kohaldatud kujul tuvastati AEC testiga hind, millega Inteliga sama tõhus konkurent oleks pidanud pakkuma oma x86 CPUsid, et hüvitada OEMile Inteli ainuvarustusallahindluse makse kaotus. Seda hinda nimetati AEC testis „tegelikuks hinnaks“ või „PEks“.
155. Põhimõtteliselt hõlmab koguallahindluste see osa, mille eest sama tõhus konkurent peab hüvitist pakkuma, üksnes allahindluste summat, mis sõltub ainuvarustamise tingimusest, jättes välja koguselised hinnaalandused (edaspidi allahindluste „tingimuslik osa“). [K]äesolevas asjas [viitab] AEC test selleks, et võtta arvesse ainult makse tingimuslikku osa, keskmisele müügihinnale (edaspidi „KMH“) ehk kataloogihinnale, millest arvati maha tingimuslikud hinnaalandused.
156. Mida väiksem on vaieldav osa ja järelikult ka nende toodete kogus, mille osas alternatiivne tarnija võib konkurentsi pakkuda, seda suurem on tõenäosus, et ainuvarustusmaksel on võime sama tõhus konkurent turult välja tõrjuda. Nimelt kuigi Inteli poolt tema kliendile tehtud maksete kaotus jaguneb väikesele kogusele toodetest, mida alternatiivne tarnija pakub vaieldavas osas, toob see kaasa tegelikult makstava hinna märkimisväärse vähenemise. See hind on seega palju tõenäolisemalt madalam kui Inteli jätkusuutlik kuluosa.
157. Tegelikku hinda tuleb võrrelda Inteli jätkusuutliku kuluosaga. Inteli jätkusuutlik kuluosa, mis määratleti vaidlustatud otsuses, on keskmine välditav kulu (edaspidi „KVK“).
158. [V]õib järeldada, et ainuvarustusmaksete süsteem suudab sama tõhusate konkurentide turulepääsu takistada, kui tegelik hind on madalam Inteli KVKst. Sellisel juhul on AEC testi tulemus negatiivne. Kui aga tegelik hind on KVKst kõrgem, on sama tõhus konkurent võimeline katma oma kulud ja seega võimeline turule pääsema. Sellisel juhul on AEC testi tulemus positiivne.
159. Nendest üldistest kaalutlustest lähtudes [peab Üldkohus analüüsima], kas hageja argumendid, mille kohaselt AEC analüüsis on tehtud mitu viga, on põhjendatud.“
44. Vaidlustatud kohtuotsusest(36) nähtub muu hulgas, et komisjoni kasutatud metoodika kohaselt määrab AEC testi positiivse või negatiivse tulemuse, nagu see on määratletud selle kohtuotsuse punktis 158, lõpuks võrdlus vaieldava osa ja nõutava osa vahel, kusjuures viimati nimetatu on see proportsionaalne osa kliendi nõudlusest, mille sama tõhus konkurent peab saama, et siseneda turule kahjumita. Kui vaieldav osa on nõutavast osast suurem, on AEC testi tulemus Inteli jaoks positiivne. Vastupidine olukord annab tunnistust negatiivsest tulemusest ja sellest, et vaidlusalused allahindlused on võimelised Inteliga võrreldes sama tõhusa konkurendi turult välja tõrjuma.
45. Kolmas jagu käsitles tõendamiskoormist ja nõutavat tõendamisstandardit.(37)
46. Neljandas jaos analüüsis Üldkohus sisuliselt Inteli argumente selle kohta, et vaidlusalune otsus sisaldab arvukalt vigu AEC testi osas.(38) Selles jaos on viis alajagu, millest igaüks käsitleb Inteli esitatud argumente vaidlusaluses otsuses sisalduva AEC analüüsi kohta ühest küljest seoses nelja asjaomase algseadmetootjaga, nimelt Delli, HP, NEC ja Lenovoga, ning teisest küljest seoses MSHga. Oma analüüsi põhjal nõustus Üldkohus Inteli argumendiga, et vaidlusaluses otsuses sisalduvas komisjoni AEC analüüsis on tehtud vigu.(39)
3. Argumendid esimeses apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 139 viidatud kriteeriumide kohta
47. Kolmandaks analüüsis Üldkohus Inteli ja ACT argumente selle kohta, et komisjon ei ole nõuetekohaselt analüüsinud kriteeriume, mis on nimetatud esimeses apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 139.(40)
48. Selle kohta märkis Üldkohus, et Intel väitis põhjendatult, et vaidlusaluses otsuses sisalduvas analüüsis on tehtud vigu, sest komisjon ei analüüsinud nõuetekohaselt kriteeriumi, milline oli vaidlustatud tegevuse osakaal turul, ega analüüsinud õigesti allahindluste kestust.(41)
4. Järeldus
49. Üldkohus leidis, et võttes arvesse eespool kirjeldatud kaalutlusi ja vaidlusaluses otsuses tehtud vigu seoses esiteks komisjoni läbi viidud AEC testi hindamisega ning teiseks Inteli tegevuse turuosa ja kestuse hindamisega,(42) ei ole komisjon tõendanud, et Inteli ainuvarustusallahindlused olid või võisid olla võimelised konkurentsivastast väljatõrjuvat mõju avaldama, ning et need olid seega käsitatavad ELTL artikli 102 rikkumisena.(43)
50. Üldkohus järeldas sellest, et vaidlusaluse otsuse põhjendused ei saa olla aluseks selle otsuse artikli 1 punktidele a–e muu hulgas selles osas, mis puudutab Inteli ainuvarustusallahindlusi. Seetõttu tühistas ta selle artikli.(44) Kuna Üldkohus leidis, et tal ei ole võimalik kindlaks teha trahvisumma osa, mis puudutab üksnes ilmselgseid konkurentsipiiranguid, mis loeti algses kohtuotsuses õigesti tuvastatuteks(45), tühistas ta ka vaidlusaluse otsuse artikli 2(46). Lõpuks tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse artikli 3 osas, mis puudutas Inteli ainuvarustusallahindlusi. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata.(47)
III. Poolte nõuded Euroopa Kohtu menetluses
51. Euroopa Kohtule 5. aprillil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses palub komisjon Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus, välja arvatud resolutsiooni punkt 3;
– saata asi tagasi Üldkohtusse;
– otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
52. Euroopa Kohtu presidendi 5. augusti 2022. aasta otsusega lubati Saksamaa Liitvabariigil astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
53. Intel ja ACT paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.
54. Käesolevas asjas kohtuistungit ei toimunud.
IV. Hinnang
55. Komisjon põhjendab apellatsioonkaebust kuue väitega. Muu hulgas väidab komisjon, et:
– Üldkohus tegi otsuse ultra petita, kohaldas vääralt esimeses apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsust ega hinnanud igakülgselt Inteli tegevuse võimet piirata konkurentsi (esimene apellatsioonkaebuse väide);
– AEC testi kontrollides rikkus Üldkohus komisjoni kaitseõigusi (teine apellatsioonkaebuse väide);
– Üldkohus eksis seoses kontrolli standardiga, rikkus komisjoni kaitseõigusi ja moonutas tõendeid seoses AEC testi analüüsimisega Delli suhtes (kolmas apellatsioonkaebuse väide);
– Üldkohus rikkus õigusnormi ja komisjoni kaitseõigusi seoses AEC testi analüüsimisega HP suhtes (neljas apellatsioonkaebuse väide);
– Üldkohus eksis AEC testi ja ELTL artikli 102 tõlgendamisel, moonutas tõendeid ja rikkus komisjoni kaitseõigusi seoses selle testi analüüsimisega Lenovo suhtes (viies apellatsioonkaebuse väide);
– niivõrd kui vaidlustatud kohtuotsuses on vaidlusaluse otsuse osalisel tühistamisel tuginetud AEC testi kontrollimisele, on Üldkohus jätnud nõuetekohaselt arvesse võtmata oma järelduste tagajärjed (kuues apellatsioonkaebuse väide).
56. Euroopa Kohtu palve kohaselt käsitlen oma analüüsis neljandat ja viiendat apellatsioonkaebuse väidet.
A. Neljas apellatsioonkaebuse väide, milles heidetakse ette mitut õigusnormi rikkumist ja komisjoni kaitseõiguste rikkumist seoses AEC testi analüüsimisega HP suhtes
57. Neljandas apellatsioonkaebuse väites märgib komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusaluses otsuses ei ole tõendatud, et allahindlustel, mida Intel HP‑le võimaldas, oli kogu rikkumisperioodi vältel väljatõrjuv mõju.
58. See apellatsioonkaebuse väide koosneb neljast põhiosast, milles on märgitud esiteks, et ei ole kohaselt arvesse võetud komisjoni kaalutlusruumi keerulistes majanduslikes küsimustes, teiseks, et ei ole arvesse võetud Inteli kaudset võrdlusperioodiga nõustumist haldusmenetluse käigus, kolmandaks, et on rikutud komisjoni kaitseõigust, ja neljandaks, et Üldkohus on teinud vea seoses asjakohase järeldusega, mis tuleb teha vaidlusaluse tegevuse koguperioodi kohta.(48)
59. Olles meenutanud Üldkohtu järeldusi Inteli poolt HP‑le tehtud allahindluste kohta, analüüsin järgemööda iga nimetatud argumenti.
1. Üldkohtu järeldused Inteli poolt HP‑le tehtud allahindluste kohta
60. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et vaidlusaluse otsuse kohaselt sõlmis Intel HPga ajavahemikuks novembrist 2002 kuni maini 2005 kaks lepingut, mis puudutasid firmade lauaarvuteid.(49)
61. Nendest lepingutest esimene (edaspidi „HPA1 leping“) hõlmas ajavahemikku novembrist 2002 kuni maini 2004 ja teine (edaspidi „HPA2 leping“) ajavahemikku juunist 2004 kuni maini 2005. Mõlema lepingu kohaselt pidi Intel tegema allahindlusi kirjutamata tingimusel, et HP hangib oma arvutite varustamiseks vajalikest x86 CPUdest vähemalt 95% Intelilt. Komisjoni sõnul nähtus AEC testist, et need allahindlused võisid avaldada konkurentsivastast väljatõrjuvat mõju.(50)
62. See järeldus põhineb HP nõutava osa ja vaieldava osa võrdlusel(51) ning veel kahel kinnitaval teguril(52).
63. Seoses HP nõutava osa arvutamisega, mis on käesolevas väites kesksel kohal, on vaidlustatud kohtuotsuses viidatud esiteks vaidlusaluse otsuse tabelile 34 (edaspidi „tabel 34“).(53) Nagu Üldkohus on märkinud, kajastab see tabel parameetreid ja konkreetseid arvandmeid, mida komisjon kasutas HP nõutava osa arvutamisel ja mis on seal esitatud kaheksal real, mis vastavad igale kvartalile alates 2003. majandusaasta neljandast kvartalist kuni 2005. majandusaasta kolmanda kvartalini.(54)
64. Teiseks viitab vaidlustatud kohtuotsus vaidlusaluse otsuse tabelile 35 (edaspidi „tabel 35“),(55) milles on esitatud komisjoni üldine arvutus HP nõutava osa kohta seoses HPA1 lepinguga ja HPA2 lepinguga. Nagu Üldkohus märgib, tuleneb see üldine arvutus tabelis 34 näidatud arvandmete summast või aritmeetilisest keskmisest.(56) Samuti on vaidlustatud kohtuotsuses märgitud, et komisjon leidis, et HP nõutav osa oli kogu rikkumisperioodi kestel pidevalt suurem kui vaieldav osa.(57)
65. Samuti nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, et Intel väitis Üldkohtu menetluses, et vaidlusaluses otsuses on mitu viga, mis puudutavad muu hulgas uuritud rikkumisperioodi.(58)
66. Sellega seoses osutas Üldkohus, et tabel 34 ei sisalda andmeid HPA1 lepinguga hõlmatud algse perioodi, nimelt 2002. aasta novembri ja detsembri kohta, ega 2003. majandusaasta esimese kolme kvartali kohta.(59) Üldine HP nõutava osa arvutus seoses HPA1 lepinguga, nagu see oli esitatud tabelis 35, oli aga komisjoni poolt tehtud tabelis 34 näidatud arvandmete, eriti esimesel kolmel real esitatud arvandmete summa või aritmeetilise keskmise põhjal, millele on viidatud tähistega Q4 FY03, Q1 FY04 ja Q2 FY04.(60)
67. Sellest lähtudes leidis Üldkohus, et komisjon ei võtnud oma arvutustes, mille abil ta jõudis HP nõutava osani seoses HPA1 lepinguga, arvesse 2002. aasta novembrit ja detsembrit ega 2003. majandusaasta kolme esimest kvartalit.(61) Sellega seoses lisas Üldkohus sisuliselt, et komisjon ei ole väitnud, et nende kolme kvartali andmete puutumine tema arvutustest on juhusliku kokkusattumuse tagajärg või et need väärtused on identsed selle lepinguga hõlmatud perioodi kolme puuduva kvartali omadega.(62)
68. Nendel asjaoludel järeldas Üldkohus, et nõutava osa arvutamine ei hõlmanud kogu ajavahemikku 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini, mille puhul komisjon arvas end olevat suuteline tõendama Inteli poolt HP‑le tehtud allahindlustest tuleneva väljatõrjuva mõju esinemist.(63)
69. Samuti ei nõustunud Üldkohus komisjoni argumentidega, mis põhinesid sellel, et kvartaalse arvutuse tulemus oluliselt ei erinenud väidetavalt tehtud üldise arvutuse tulemusest.(64) Peale selle asus ta seisukohale, et komisjoni poolt vasturepliigis – nimelt selle lisas D.17 – esitatud lisaarvutused on vastuvõetamatud ja igal juhul ei saa need olla aluseks vaidlusaluses otsuses tehtud järeldustele.(65)
2. Komisjonil keerulistes majanduslikes küsimustes oleva kaalutlusruumi asjakohaselt arvesse võtmata jätmine
a) Poolte argumendid
70. Esiteks väidab komisjon, keda toetab Saksamaa Liitvabariik, et vaidlustatud kohtuotsuses on eiratud AEC testi kui keerulise majandusliku hinnangu olemust ja niisugustel juhtudel tunnustatud selle institutsiooni kaalutlusõigust. See kaalutlusõigus hõlmab tingimata ettevõtja nõutava osa arvutamist AEC testi kohaldamise eesmärgil, sealhulgas nende majanduslike parameetrite ja võrdlusperioodi valikut, mida komisjon selles arvutuses kasutab ning mis peaks alluma vaid piiratud kohtulikule kontrollile.
71. Samuti kritiseerib komisjon Üldkohtu hinnangut, et ta tugines HP nõutava osa arvutamisel ebatäielikele arvandmetele. Komisjon märgib, et tal oli alust tugineda arvandmetele, mis vastasid HPA1 lepinguga hõlmatud viimasele kolmele kvartalile, sest usuti, et need on kogu perioodi suhtes piisavalt representatiivsed, kuna allahindluste summa oli sel perioodil eri kvartalite lõikes stabiilne.
72. Lõpuks väidab komisjon, et arvandmed, mida kasutati HPA1 lepinguga hõlmatud ajavahemiku suhtes nõutava osa arvutamiseks, nagu need on näidatud vaidlusaluse otsuse tabelis 35, olid Intelile soodsad. Kui vaidlusaluses otsuses oleks kasutatud eelmiste kvartalite kohta saadaval olnud andmeid, oleks selle perioodi suhtes nõutav osa olnud suuremgi, millest nähtub, et Inteli allahindlused olid veelgi enam võimelised konkurentsi välja tõrjuma.
73. Intel, keda toetab ACT, vaidleb nendele argumentidele vastu. Ta märgib, et komisjon otsustas viia AEC hindamise läbi kvartali kaupa, et tõendada Inteli rikkumine seoses HPga, ning et komisjon jättis seejärel oma arvutustesse hõlmamata kõik andmed, mida on vaja, et tõendada väljatõrjuvat mõju HPA1 lepinguga hõlmatud kogu perioodil. See hõlmamata jätmine ei ole osa keerulisest majanduslikust küsimusest, vaid hinnang faktiliste asjaolude suhtes. Samuti ei nõustu Intel sellega, et hilisemate kvartalite keskmised näitajad olid piisavalt representatiivsed, et tuvastada rikkumine kogu perioodi vältel. Sellega seoses märgib ta, et see hinnang lihtsalt ei tulene vaidlusalusest otsusest ja et komisjoni poolt kohtumenetluse käigus esitatud täiendavad arvutused tunnistati vastuvõetamatuks.
b) Analüüs
74. Sissejuhatavalt märgin, et komisjoni argument AEC testi kui keerulise majandusliku hinnangu olemuse kohta kehtib horisontaalselt teiste käesolevas asjas tema esitatud apellatsioonkaebuse väidete suhtes. Seepärast võib mõni minu mõttekäik kehtida ka analüüsi suhtes, mis tuleb Euroopa Kohtul teha nende teiste apellatsioonkaebuse väidete kohta, mida käesolev ettepanek konkreetselt ei hõlma.
75. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu kohtutel aluslepingu konkurentsinormide põhjal komisjoni analüüse kontrollides arvesse võtta kaalutlusruumi, millel iga kontrollitav otsus põhines ja mida põhjendab nende eeskirjade kohaldamise keerukus. Juhtumid, mille kontrollimine on piiratud, peavad piirduma nendega, mil vaidlusalune otsus põhineb keerulisel majanduslikul hinnangul.(66)
76. Seda kohtupraktikat, milles ette nähtud standardi kohaselt rakendatakse keeruliste majanduslike hinnangute suhtes piiratud kontrolli, on liidu kohtud kohaldanud kõikides konkurentsiõiguse valdkondades(67) alates selle algsest sõnastamisest kohtuotsuses Consten ja Grundig vs. komisjon(68). Selle kohaselt peavad liidu kohtud keerulistes majanduslikes küsimustes piirduma oma kontrolli teostamisel sellega, et nad kontrollivad, kas asjakohaseid menetlusnorme on järgitud, kas otsus on piisavalt põhistatud, kas faktilisi asjaolusid on kirjeldatud täpselt ja kas on esinenud ilmseid hindamisvigu või võimu kuritarvitamist.(69)
77. Sellegipoolest on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et komisjonile võimaldatud kaalutlusruumiga keeruliste majanduslike hinnangute andmisel, eriti konkurentsiõiguse valdkonnas, kaasnevad tingimata teatavad tagatised, mida liidu kohtud on kohustatud kontrollima.(70)
78. Nii sedastas Euroopa Kohus oma otsuses komisjon vs. Tetra Laval,(71) et kuigi Euroopa Kohus tunnustab komisjoni kaalutlusruumi majanduslikes küsimustes, ei tähenda see, et liidu kohtud peavad hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon majandusliku iseloomuga andmeid on tõlgendanud. Liidu kohtud peavad muu hulgas kindlaks tegema, kas esitatud tõendid vastavad tegelikkusele, on usaldatavad ja sidusad, ning ka kontrollima, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.(72)
79. Hiljem toonitas Euroopa Kohus oma otsustes KME Germany jt vs. komisjon(73) ja Chalkor vs. komisjon(74), mis tulenevad eespool viidatud sedastusest kohtuotsuses Tetra Laval, et liidu kohtud ei saa komisjoni kaalutlusõigusele tuginedes loobuda põhjalikust õiguslike ja faktiliste asjaolude kontrollimisest.(75)
80. Käesolevas asjas kritiseerib komisjon üldiselt kontrollistandardit, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses kohaldas. Komisjon on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses rakendatud AEC testi analüüsides – sealhulgas Inteli poolt HP‑le võimaldatud allahindluste osas – ületas Üldkohus omaenda praktikas ette nähtud kohtuliku kontrolli piire.
81. Oluline on tähele panna, et komisjoni tõstatatud küsimus ei seisne selles, kas nimetatud institutsioonil peaks olema kaalutlusruum konkreetse katse valikul, mille põhjal ta teeb kindlaks, kas turgu valitsevas seisundis ettevõtja hinnakujundus võib tõrjuda turult välja selle ettevõtjaga võrreldes sama tõhusa konkurendi.(76) Üldkohus ega kostja käesolevas apellatsioonimenetluses ei ole seadnud kahtluse alla AEC testi kasutamist komisjoni poolt hinnangu andmiseks selle kohta, kas vaidlusaluses otsuses käsitletud allahindlused võisid riivata konkurentsi ELTL artikli 102 tähenduses.
82. Vastupidi komisjoni argumentidele ei ole vaidlust selles, et sel institutsioonil peaks olema kaalutlusruum seoses AEC testi kohaldamisega konkreetse tegevuse suhtes, eriti seoses selle testi konkreetse tegevuse suhtes rakendamiseks vajalike majanduslike parameetrite ja võrdlusperioodi valikuga.
83. Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsusest,(77) ilma et Üldkohus oleks seda kritiseerinud, et AEC test, mida komisjon vaidlusaluses otsuses rakendas Inteli poolt HP‑le võimaldatud allahindluste suhtes, põhines ökonomeetrilisel mudelil, mida komisjon otsustas rakendada kvartali kaupa perioodi 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini puhul, mille ta oli enne kindlaks määranud. See mudel eeldas ühest küljest nõutava osa arvutamist ja teisest küljest vaieldava osa arvutamist. Muu hulgas võeti selleks, et arvutada välja nõutav osa, mida käsitleb apellatsioonkaebuse väite käesolev osa, arvesse turgu valitsevas seisundis ettevõtja võimaldatud tingimuslikku osa allahindlustest ning selle ettevõtja keskmist müügihinda ja keskmist välditavat kulu. Lõpuks määrati HP nõutava osa ja turu vaieldava osa arvutamisel saadud andmeid võrreldes kindlaks AEC testi positiivne või negatiivne tulemus.(78)
84. Juhin kooskõlas komisjoni argumentidega tähelepanu sellele, et niivõrd kui nõutava osa arvutamisega kaasnevad laiaulatuslikud metoodilised valikud, tuleb seda pidada keeruliseks majanduslikuks hinnanguks. Seepärast peab komisjon saama õiguspäraselt kindlaks määrata selle osa arvutamisel kasutatavad parameetrid, kusjuures liidu kohtute sellekohane kontroll on kõigest piiratud. See tähendab, et liidu kohtud peavad oma ülesannete täitmisel hoiduma komisjoni hinnangu asendamisest enda omaga,(79) kui asjaomane ettevõtja ei väida, et on tehtud ilmne hindamisviga, ja seda viga ka tõendab(80).
85. Samas ei saa nõutava osa arvutamine olla vabastatud arvutusvigade või tõendite valikulisuse või ebatäieliku hindamise kohtulikust kontrollist. Just nendel juhtudel on kohtuotsusest Tetra Laval välja kujunenud kohtupraktika, mida on hiljem uuesti sõnastatud kohtuotsustes KME Germany ja Chalkor, täiel määral kohaldatav. Tõendid, millele komisjon keerulist olukorda hinnates tugineb, peavad tõesti olema faktiliselt täpsed, usaldusväärsed ja sidusad, sisaldama kogu teavet, mida on vaja selle hinnangu andmiseks, ning toetama nende pinnalt tehtud järeldusi.
86. Käesolevas asjas olen seisukohal, et Üldkohtu hinnang selle kohta, kuidas komisjon HP nõutava osa arvutas, oli antud Euroopa Kohtu juhtnööre järgides.
87. Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, et kõigepealt selgitas Üldkohus seoses võrdlusperioodiga, mille komisjon oli ise kindlaks määranud, parameetreid, mida kasutati HP nõutava osa arvutamisel tabelis 34 ja kvartaalsel hindamisel, mille komisjon oli samuti selle arvutuse tegemiseks valinud. Seejärel käsitles Üldkohus HP nõutava osa üldise arvutuse tulemust HPA1 lepingu osas, mis on esitatud tabelis 35, mis, nagu ta samuti märkis, tulenes tabelis 34 näidatud arvandmete summast või aritmeetilisest keskmisest. Siis viitas Üldkohus, et puuduvad arvandmed, mis vastaksid selle lepinguga hõlmatud ajavahemiku esimesele osale, nimelt novembrile ja detsembrile 2002 ning 2003. majandusaasta esimesele kolmele kvartalile. Seetõttu asus Üldkohus seisukohale, et HP nõutava osa arvutust ei saa pidada tõendatuks kogu rikkumisperioodi suhtes.(81)
88. Sellest järeldub, nagu väidavad Intel ja ACT, et kuigi komisjon otsustas viia läbi kvartaalse AEC hindamise, et teha kindlaks HP nõutav osa võrdlusperioodil, mis oli enne kindlaks määratud, jättis ta seejärel hõlmamata oma arvutustesse kõik asjakohased ja vajalikud andmed, nagu nõuab Euroopa Kohtu praktika. Nendel asjaoludel oli Üldkohtul õigus, kui ta järeldas, riivamata komisjoni kaalutlusõigust, et vaidlusaluses otsuses viidatud tõendid ei saa põhjendada tema järeldusi Inteli allahindluste väljatõrjuva mõju kohta kogu HPA1 lepinguga hõlmatud perioodi kestel.
89. Seetõttu tuleb komisjoni etteheide, et Üldkohus rakendas omaenda praktika piire ületavat kontrollistandardit, minu arvates tagasi lükata.
90. Samuti, niivõrd kui komisjon väidab, et tal oli alust tugineda arvandmetele, mis vastavad HPA1 lepinguga hõlmatud perioodi viimasele kolmele kvartalile, sest need arvandmed olid piisavalt representatiivsed kogu perioodi kohta, tuleb Euroopa Kohtul käesolevas asjas konkreetsete tõendite puududes sellest argumendist lähtuvalt analüüsida, kas võib olla põhjendatud teha selle perioodi alguse kohta järeldus ekstrapolatsiooni teel.
91. Nagu on hästi teada, tähendab ekstrapolatsioon tundmatu väärtuse hinnangulist määramist teadaoleva väärtuste jada laiendamise teel. Seda tehakse eeldamise kaudu,(82) mis on sagedane mehhanism, mida kasutatakse eesmärgiga leevendada komisjoni (harilikku) tõendamiskoormist, kui ta tõendab aluslepingu konkurentsieeskirjade rikkumist – või mõnd selle rikkumise asjaolu(83). Samuti, niivõrd kui ekstrapolatsioonide eesmärk on tuletada teadaolevast seda, mis ei ole teada, peavad need põhinema konkreetsel korduspäral. See korduspära tuletatakse harilikult suundumusest, mis on teatava kindlakstehtud väärtuste jada tulemus, või vähemalt tavalisest kogemusest või mõistlikkusest. Oluline on tähele panna, et välja arvatud juhtudel, mil see on iseenesestmõistetav, peab ekstrapolatsiooni võimaldava korduspära määratlema ja selgelt väljendama see menetluspool, kellel lasub tõendamiskoormis.
92. Saan nõustuda, et andmete ekstrapoleerimise aluseks olla võiva korduspära määratlemine võib teatavatel juhtudel kuuluda komisjoni kaalutlusruumi piiresse, kui selle määratlemisega kaasneb majanduslik keerulisus. Seda küsimust käesoleval juhul aga ei tekigi, sest vaidlusaluses otsuses ei ole viidatud representatiivsele ega regulaarsele korduspärale, millest võiks nähtuda, et HPA1 lepingu perioodi teise osa andmed võiksid kehtida ka selle perioodi esimese osa suhtes. Seepärast ei pea ma veenvaks komisjoni argumenti, et majandusandmete väljajätmine, mille Üldkohus selle perioodi suhtes tuvastas, oli õigupoolest tingitud vabatahtlikust ekstrapolatsioonist, mida komisjon tegi oma kaalutlusõigust teostades.
93. Sellega seoses märkis Üldkohus õigesti, et komisjon ei väitnud vaidlusaluses otsuses, et HP nõutava osa tõendamine HPA1 lepingu osas, nagu see tulenes tabelist 35, oli juhusliku kokkusattumuse tulemus. Samuti ei väitnud ta, et selles tabelis näidatud eri väärtused olid puuduvas kolmes kvartalis ja järgnenud kolmes kvartalis identsed.(84) Sellest perspektiivist oli Üldkohtul täiesti õigus, kui ta asus seisukohale, nagu nähtub ka vaidlustatud kohtuotsusest,(85) et ei ole oluline, kas need arvutused tehti kvartalipõhiselt või esitati koondtulemusena, kuna 2002. aasta novembrit ja detsembrit ning 2003. majandusaasta kolme esimest kvartalit ei võeta nendes igal juhul üldse arvesse.
94. Järelikult tuleb tagasi lükata ka komisjoni argument, mis põhineb HPA1 lepinguga hõlmatud perioodi viimase kolme kvartali väärtuste ekstrapoleerimisel selle perioodi algusosale.
95. Lõpuks märgib komisjon, et arvandmed, mida kasutades arvutati nõutav osa HPA1 lepinguga hõlmatud perioodi teise osa suhtes, olid kvartalite lõikes stabiilsed ja et igal juhul olid need Intelile soodsad. Sellega seoses märgin lühidalt, ilma et see mõjutaks minu analüüsi käesoleva väite kolmandas osas,(86) et on selge, et see hinnang ei tulene vaidlusalusest otsusest ega ole ka iseenesestmõistetav. Nagu ma tagapool selgitan, ei saa seetõttu sellega käesolevas menetluses põhjendada kõikide vajalike andmete kasutamata jätmist HP nõutava osa arvutamisel kogu HPA1 lepinguga hõlmatud perioodi suhtes.
96. Nendel kaalutlustel ei saa minu arvates Üldkohtule ette heita, et ta rikkus komisjoni kaalutlusõigust keerulistes majanduslikes küsimustes – ega ette heita ka muid käesolevas väiteosas viidatud rikkumisi –, kui ta järeldas, et komisjon ei ole tõendanud, et allahindlustel, mida Intel HP‑le võimaldas, oli kogu võrdlusperioodi kestel väljatõrjuv mõju.
97. Komisjoni apellatsioonkaebuse neljanda väite esimene osa tuleb minu arvates tagasi lükata.
3. Inteli kaudne kinnitus haldusmenetluses
a) Poolte argumendid
98. Teiseks väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi sellega, et ei ole omistatud mingit tõenduslikku väärtust Inteli poolt haldusmenetluse käigus antud kaudsele kinnitusele AEC testis HP suhtes kasutatud võrdlusperioodi kohta.
99. Komisjon märgib esiteks, et Intel ei vaielnud selle menetluse käigus vastu võrdlusperioodile, mis oli valitud vaidlusaluse otsuse tabelis 35 HP nõutava osa arvutamiseks. Intel ja tema majandusnõustajad tuginesid oma arvutustes komisjoni esitatud arvandmetele ega esitanud väidetavalt puuduvate kvartalite kohta vastuarvutust. Teiseks märgib komisjon, et kuna on jätkuvalt olemas õiguslik eeldus, et ainuvarustusallahindlused on õigusvastased, oli Intel esimeses apellatsioonimenetluses tehtud Euroopa Kohtu otsuse kohaselt kohustatud esitama uurimise käigus tõendeid selle kohta, et tema allahindlused ei saanud konkurentsi välja tõrjuda.
100. Intel ei ole nende argumentidega nõus. Ta märgib, et vaidlusaluse otsuse tabelit 35, mis sisaldab andmeid kõnealuste kolme kvartali kohta ja mida kasutati võrdlusperioodina HP nõutava osa arvutamisel kogu HPA1 lepingu kehtivusperioodi suhtes, ei andnudki komisjon haldusmenetluse kestel Intelile. Seda kasutati esimest korda vaidlusaluses otsuses, mis tähendab, et Intel ei ole haldusmenetluse kestel tunnustanud komisjoni valikut võrdlusperioodi osas. Intel märgib kooskõlas vaidlustatud kohtuotsusega, et igal juhul ei pea vastuväiteteatise adressaat selle sisu haldusmenetluse käigus vaidlustama.
b) Analüüs
101. Euroopa Kohtu praktika järgi tuleb juhul, kui ettevõtja, keda puudutab aluslepingu konkurentsinormide alusel algatatud uurimine, faktilisi asjaolusid sõnaselgelt ei tunnista, komisjonil need faktilised asjaolud tõendada ning see ettevõtja võib esitada asjakohasel ajal, sealhulgas Euroopa Kohtu menetluses, enda kaitseks mis tahes väite, mida ta peab asjakohaseks.(87)
102. Samuti on Euroopa Kohus oma otsuses Knauf Gips vs. komisjon kinnitanud,(88) et ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise osas ei kohusta ükski liidu õigusnorm vastuväiteteatise adressaati vaidlustama selle erinevaid faktilisi või õiguslikke elemente haldusmenetluses ilma võimaluseta seda teha hiljem kohtumenetluses.
103. Lõpuks tuleneb esimeses apellatsioonimenetluses tehtud Euroopa Kohtu otsusest selgelt, et kui komisjon teeb allahindluste süsteemi kuritarvitusliku laadi tuvastamise otsuses AEC analüüsi, peab Üldkohus hindama kõiki hageja argumente, mille eesmärk on vaidlustada nende järelduste põhjendatus, mille komisjon tegi kõnealuste allahindluste väljatõrjuva võime kohta.(89)
104. Käesolevas asjas täheldan, et vaidlustatud kohtuotsuses(90) on Üldkohus õigesti viidanud kohtuotsusele Knauf Gips vastuseks komisjoni argumendile, et Intel ei ole haldusmenetluse käigus vaidlustanud võrdlusperioodi, mille põhjal komisjon arvutas HP nõutava summa. Selles kohtupraktikas, millega on kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohad esimeses apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses, on selgelt viidatud, et liidu kohtud on tühistamishagi menetlemise kontekstis omistanud kõigest piiratud väärtuse seisukohale, millele ettevõtja võib olla asunud haldusmenetluse käigus.(91)
105. Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui ettevõtja võtab faktilise või õigusliku asjaolu komisjoni haldusmenetluses otseselt või kaudselt omaks, ei tohi see piirata Üldkohtusse hagi esitamise õiguse kasutamist ennast, mis on antud füüsilisele või juriidilisele isikule ELTL artikli 263 neljanda lõiguga.(92) Selle arusaama aluseks on seaduslikkuse ja kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtted, samuti õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47.(93)
106. Järelikult ei saa ELTL artiklitega 101 ja 102 seotud kohtulik kontroll takistada ettevõtjaid esitamast argumente ja tuginemast faktilistele asjaoludele, mida nad haldusmenetluses ei maininud või vaidlustanud, ega esitamast tõendeid, mida komisjonil vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud.(94)
107. Komisjon tuletab siiski meelde, et kohtuotsuses Knauf Gips oli Euroopa Kohus ka seisukohal, et kui ettevõtja võtab faktilise või õigusliku asjaolu komisjoni haldusmenetluses otseselt või kaudselt omaks, võib see olla täiendav tõend hagi põhjendatuse hindamisel.(95)
108. Selles suhtes piisab märkusest, et vaidlustatud kohtuotsusest ega komisjoni seisukohtadest käesolevas asjas ei tulene, nagu oleks komisjon selles osas, mis puudutab Inteli allahindlusi HP‑le, esitanud haldusmenetluses niisuguseid täiendavaid tõendeid – sealhulgas tõendeid selle kohta, et Intel on väidetavalt kaudselt tunnustanud HPga seotud AEC testis kasutatud võrdlusperioodi –, mis oleksid saanud kinnitada HP nõutavat osa kogu HPA1 lepinguga hõlmatud perioodil.
109. Järelikult ei ole see argument seoses Euroopa Kohtu otsusega Knauf Gips, millele komisjon viitab, käesoleval juhul asjakohane.
110. Lõpuks, niivõrd kui komisjon selle apellatsioonkaebuse väite käesolevas osas väidab, et igal juhul oli Inteli ülesanne esitada uurimise käigus tõendeid selle kohta, et tema allahindlused ei saanud konkurentsi võrdlusperioodi puuduvate kuude ja kvartalite jooksul välja tõrjuda, ei ole see argument minu hinnangul kuigi palju seotud tema tegeliku väitega selle kohta, et Intel kaudselt tunnustas seda perioodi, mille põhjal arvutati HP nõutav osa.
111. Igal juhul tuleb see argument tagasi lükata, võttes arvesse eespool punktis 103 viidatud kohtupraktikat, mis tuleneb, nagu juba märgitud, esimeses apellatsioonimenetluses tehtud Euroopa Kohtu otsusest.(96) Sellest kohtupraktikast piisab ka tõendamaks, et Üldkohus ei eksinud oma vastuses argumendile, et haldusmenetluse käigus tugines Intel omaenda arvutustes komisjoni esitatud võrdlusperioodile. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsusest,(97) moodustas see periood osa vaidlusaluse otsuse põhjenduskäigust ja seetõttu sai hageja selle Üldkohtu menetluses vaidlustada.
112. Seda arvesse võttes olen seisukohal, et Üldkohus ei eksinud oma hinnangus selle kohta, millise tõendusliku väärtusega oli Inteli seisukoht haldusmenetluses seoses võrdlusperioodiga, millele tuginedes arvutati AEC testis HP nõutav osa.
113. Minu arvates tuleb neljanda väite teine osa tagasi lükata.
4. Komisjoni kaitseõiguse rikkumine
a) Poolte argumendid
114. Kolmandaks väidab komisjon, et Üldkohus eksis, kui ta keeldus arvesse võtmast komisjoni poolt selle kohtu menetluses esitatud täiendavaid arvutusi, eriti vasturepliigi lisas D.17, et vaielda vastu Inteli argumentidele, mis puudutasid HPA1 lepinguga hõlmatud rikkumisperioodi.
115. Komisjon juhib tähelepanu, et see lisa tõendas, et Inteli argumendid ei saa ümber lükata tulemust, mis saadi vaidlusaluses otsuses AEC testis HP suhtes. Samuti on komisjon seisukohal, et ehkki Üldkohus lubas Intelil esitada uusi analüüse, et vaielda vastu AEC testis HP suhtes kasutatud võrdlusperioodile, ei andnud ta komisjonile võimalust vastata. Sellega seoses tugineb komisjon peamiselt kohtuotsusele Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon.(98)
116. Intel ei ole nende argumentidega nõus. Sisuliselt märgib ta, et komisjoni väide, et tal tuleb lubada esitada uus AEC analüüs esimest korda kohtumenetluses, ja seda vasturepliigi esitamise staadiumis, on ilmselgelt vastuolus Euroopa Kohtus väljakujunenud praktikaga.
b) Analüüs
117. Oluline on meenutada, et vasturepliigi lisas D.17 esitas komisjon esimest korda Üldkohtu menetluses täiendavad arvutused, mis põhinesid HP antud arvandmetel HPA1 lepinguga hõlmatud perioodi kolmest puuduvast kvartalist kahe kohta, nimelt 2003. majandusaasta teise ja kolmanda kvartali kohta.(99) Nagu juba märgitud,(100) oli nende arvutuste esitamise eesmärk tõendada, et kuna HP‑le Inteli tehtavate allahindluste summad olid HPA1 lepinguga hõlmatud perioodi kestel stabiilsed, oleksid HP nõutavat osa puudutavad tulemused olnud samad, kui neid puuduvaid kuid ja kvartaleid ka oleks arvesse võetud. Samuti nähtus vasturepliigi lisast D.17 komisjoni sõnul see, et puuduvate kuude ja kvartalite andmeid hõlmava arvutuse tulemused olid Intelile ebasoodsamad kui keskmised tulemused, millel vaidlusalune otsus põhines.
118. Vaidlustatud kohtuotsuses ei rahuldanud Üldkohus taotlust võtta neid täiendavaid arvutusi arvesse, märkides esiteks, et need ei tulenenud vaidlusalusest otsusest ja esitati esimest korda kohtumenetluse käigus. Üldkohus oli seisukohal, et selges vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga oleks nende arvutuste arvessevõtmisega kaasnenud see, et ta asendab vaidlusaluses otsuses esitatud komisjoni põhjenduse enda hinnanguga.(101) Teiseks, olgu sellega, kuidas on, järeldas Üldkohus sisuliselt, et HP‑le Inteli antud allahindluste summa oli vaid üks parameetritest, mida on vaja HP nõutava osa arvutamiseks, ning teave muude parameetrite kohta – nimelt HP ostude maht ja keskmised müügihinnad – on ikkagi puudu. Sellega seoses märkis Üldkohus, et ei saa millegi alusel kinnitada, et andmed nende kuude ja kvartalite kohta, mida AEC testis arvesse ei võetud, ei erine analüüsitud kvartalite suhtes kindlaks tehtud andmetest.(102)
119. Pean kõigepealt märkima, et niivõrd kui komisjon ei ole käesolevas apellatsioonkaebuses väitnud, et Üldkohus rikkus vasturepliigi lisas D.17 esitatud täiendavate arvutuste hindamisel õigusnormi, tuleb komisjoni argument selle kohta, et tema kaitseõigusi on rikutud, tagasi lükata kui tulemusetu.(103) Igal juhul olen vastuvõetavuse osas seisukohal, et Üldkohus tegi õigesti, kui ta keeldus selle lisa sisu arvesse võtmast.
120. Sellega seoses tuletan meelde, et komisjoni poolt kohtumenetluse käigus asutamislepingu konkurentsinormide rikkumise toetuseks esitatud täiendavate põhjenduste aktsepteerimisest keeldumist võib käsitleda erinevatest vaatenurkadest, mis on seotud nii selle institutsiooni vastu võetud otsuse vormi (väline õiguspärasus) kui ka sisuga (sisemine õiguspärasus).
121. Nimelt nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et isegi kui komisjon võib Üldkohtu menetluses ennast kaitstes selgitada üksikasjalikumalt vaidlusaluse otsuse põhjendusi, ei või ta esitada selles menetluses täiesti uusi põhjendusi. Nimetatud keeld põhineb sellel, et esialgset põhjenduste puudumist ei saa heastada liidu kohtu menetluse staadiumis nii, et asjaomane isik saab nendest põhjendustest teada alles selle menetluse käigus.(104) Nagu kohtujurist Kokott täheldas, on see uute põhjenduste esitamise piirang kriitiliselt tähtis kriminaalmenetlustes ja kriminaalmenetluse laadsetes menetlustes, nagu seda on ELTL artikli 102 alusel algatatud menetlused.(105)
122. Samuti saab seda keeldu põhjendada komisjoni kohustusega tugineda oma otsuses ainult vastuväidetele, mille kohta pooled on saanud oma seisukohad esitada.(106) Tõsi, komisjon on kohustatud andma ettevõtjale haldusmenetluse käigus võimaluse teha teatavaks oma seisukohad nende tõendite tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta, millega komisjon on põhjendanud oma väidet, et aluslepingut on rikutud.(107) See kohustus puudutab muude rikkumise oluliste asjaolude seas ka selle tegelikku kestust.
123. Lõpuks, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses õigesti leidis, on Euroopa Kohus kinnitanud, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses esineva puuduse parandamine sellega, et võetakse arvesse lisapõhjendusi, mida selles otsuses endas ei ole, viib selleni, et see kohus asendab vaidlusaluses otsuses sisalduva põhjenduse enda omaga ja rikub sellega õigusnormi.(108)
124. Usun, et Üldkohtul oli piisavalt alust tunnistada vasturepliigi lisa D.17 vastuvõetamatuks, lähtudes ükskõik millisest eespool kirjeldatud Euroopa Kohtu praktikal põhinevast lähenemisviisist, sealhulgas sellest, mida ta oma kohtuotsuse konkreetselt kasutas ja mis seisneb keelus asendada vaidlusaluses otsuses sisalduv hinnang Üldkohtu enda omaga. Õigupoolest oleks vastupidine järeldus viinud Üldkohtu minu arvates õigusnormi rikkumiseni sellega, et ta ei oleks tuvastanud põhjendamiskohustuse rikkumist komisjoni poolt ega Inteli kaitseõiguste rikkumist haldusmenetluses või oleks asendanud vaidlusaluses otsuses sisalduva hinnangu enda omaga.
125. Vastuseks eespool kirjeldatud järeldustele tugineb komisjon kohtuotsusele Dole Food. Selles kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus, et kui küsimus tõstatatakse esimest korda alles hagimenetluse algatusdokumendis, võib komisjon uute põhjenduste esitamise keeldu rikkumata kaitsta oma vaidlusaluses otsuses antud hinnangut kohtumenetluses esitatava mis tahes teabe abil.(109)
126. Arvan sellegipoolest, et kohtuasja Dole Food faktiline kontekst erineb käesolevast olukorrast. Kohtuasjas Dole Food nõustus Euroopa Kohus Üldkohtu seisukohaga, et sisuliselt oli tema menetluses esitatud täpsustuste eesmärk vaid lahti seletada vaidlusaluses otsuses juba esitatud põhjendus.(110) Käesolevas asjas leidis aga Üldkohus, et vaidlusaluses otsuses ei ole suudetud tõendada, et HP nõutav osa oleks olnud HPA1 lepinguga hõlmatud algse perioodi osas sama, kui puuduvaid kuid ja kvartaleid oleks arvesse võetud. Seega ei olnud vasturepliigi lisas D.17 sisalduvad täiendavad arvutused, mille komisjon esitas kohtumenetluse staadiumis ex novo, ühelgi hetkel ühendatud vaidlusaluses otsuses juba sisalduvate põhjendustega.
127. Samuti nähtub kohtujurist Kokott’i ettepanekust kohtuasjas Dole Food, et tõendid, mida komisjon selles asjas Üldkohtu menetluses käsitles, sisaldusid uurimise toimikus.(111) See tähendab, et erinevalt käesolevast asjast oli asjaomane ettevõtja haldusmenetluse käigus selle teabega tutvunud.
128. Seetõttu olen arvamusel, et kohtuotsus Dole Food, millele komisjon on viidanud, ei ole asjakohane lahend, mis tema argumente toetaks.
129. Seda arvesse võttes olen seisukohal, et Üldkohus ei rikkunud komisjoni kaitseõigusi, kui ta keeldus arvesse võtmast vasturepliigi lisas D.17 esitatud täiendavaid arvutusi.
130. Seetõttu tuleb komisjoni esitatud apellatsioonkaebuse neljanda väite kolmas osa minu arvates tagasi lükata.
5. Üldkohtu viga seoses asjakohase järeldusega, mis tuleb teha kogu vaidlusaluse praktika perioodi kohta
a) Poolte argumendid
131. Komisjon väidab, et isegi kui eeldada, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuses õigesti, et komisjon ei ole tõendanud väljatõrjuvat mõju ajavahemikus novembrist 2002 kuni septembrini 2003, ei kummuta see järeldust, et Inteli allahindlused HP‑le võisid avaldada väljatõrjuvat mõju vähemalt alates oktoobrist 2003 kuni maini 2005.
132. Intel vaidleb sellele argumendile vastu. Muu hulgas väidab ta, et vaidlustatud kohtuotsuses on õigesti tuvastatud, et kuna komisjon ei võtnud nõuetekohaselt arvesse kriteeriumi, mis puudutab vaidlusaluse tegevusega hõlmatud turuosa, ega analüüsinud allahindluste kestust nõuetekohaselt, ei ole komisjon tõendanud HP‑le võimaldatud allahindluste väljatõrjuvat mõju kogu võrdlusperioodi kestel.
b) Analüüs
133. Nagu juba märgitud, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses esiteks, et komisjon eksis, kui ta leidis, et see, kuidas ta HP nõutava osa arvutas, võimaldas tal teha järeldusi nende allahindluste väljatõrjuva mõju kohta kogu ajavahemikus alates novembrist 2002 kuni maini 2005. Üldkohtu hinnangul ei ole komisjon tõendanud, et see mõju esines ajavahemikus novembrist 2002 kuni septembrini 2003.(112)
134. Teiseks leidis Üldkohus esimeses apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 139 nimetatud kriteeriume analüüsides samuti, et komisjon ei ole võtnud vaidlusaluses otsuses nõuetekohaselt arvesse kriteeriumi, mis on seotud Inteli tegevuse osakaaluga turul ja kestusega.(113)
135. Nende kaalutluste põhjal järeldas Üldkohus Inteli poolt HP‑le võimaldatud allahindluste kohta, et isegi kui eeldada, et sellest tuleb järeldada, et AEC testil on tõenduslik väärtus rikkumisperioodi ühe osa suhtes, tähendasid vead esimeses apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 139 nimetatud kriteeriumi analüüsimisel seda, et nende allahindluste väljatõrjuv mõju ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud.(114)
136. Minu arvates ei ole Üldkohtu arutluskäigu kritiseerimine põhjendatud. See arutluskäik on õigupoolest kooskõlas esimeses apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktidega 138, 139 ja 141, millele on vaidlustatud kohtuotsuses samuti õigesti viidatud.(115) Selle kohtuotsuse kohaselt peab komisjon juhul, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja väidab haldusmenetluse käigus tõenditele tuginedes, et tema tegevus ei olnud võimeline konkurentsi piirama, sealhulgas ei saanud avaldada talle ette heidetavat väljatõrjuvat mõju, analüüsima allahindlussüsteemi väljatõrjumisvõimet esimeses apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 139 nimetatud viie kriteeriumi alusel. Samuti, kui komisjon on viinud läbi AEC testi, kuulub see elementide hulka, mida ta peab arvesse võtma, et hinnata allahindlussüsteemi võimet konkurentsi piirata.
137. Käesolevas asjas piisab märkimisest, et niivõrd kui Üldkohus asus seisukohale, et komisjon ei ole õigesti hinnanud kriteeriumi, mis puudutab muu hulgas vaidlusaluse tegevuse osakaalu turul, järeldas see kohus õigesti, et Inteli poolt HP‑le võimaldatud allahindluste väljatõrjuvat mõju ei olnud võimalik tõendada isegi oktoobrist 2003 kuni maini 2005 kestnud ajavahemiku suhtes.(116)
138. Sellest järeldub vastupidi komisjoni väidetule, et Üldkohus ei teinud vaidlustatud kohtuotsuses ühtegi viga seoses asjakohase järeldusega, mis tuleb teha kogu rikkumisperioodi suhtes Inteli poolt HP‑le võimaldatud allahindluste kohta.
139. Minu arvates tuleb apellatsioonkaebuse neljanda väite neljas osa tagasi lükata.
6. Vahejäreldus
140. Eespool märgitut silmas pidades pean järeldama, et minu hinnangul ei saa ükski apellatsioonkaebuse neljanda väite analüüsitud osa seada kahtluse alla Üldkohtu järeldust, et Inteli poolt HP‑le võimaldatud allahindluste väljatõrjuv mõju kogu ajavahemikul alates novembrist 2002 kuni maini 2005 ei ole vaidlusaluses otsuses tõendatud.
141. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide tagasi lükata.(117)
B. Viies apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on rikutud mitut õigusnormi, moonutatud tõendeid ja rikutud komisjoni kaitseõigust seoses AEC testi analüüsimisega Lenovo suhtes
142. Apellatsioonkaebuse viiendas väites vaidleb komisjon vastu Üldkohtu hinnangule AEC testi kohta, mida rakendati vaidlusaluses otsuses Lenovo suhtes. Eelkõige kritiseerib komisjon seda hinnangut seoses sellega, kuidas on kvantifitseeritud kaks mitterahalist eelist, mille Intel andis vastutasuks Lenovo ainuvarustuskohustuse eest, nimelt Inteli standardse üheaastase garantii pikendamine ja Shenzhenis (Hiina) asuva jaotuskeskuse parem kasutamine.
143. Üldkohtu järeldused selles konkreetses küsimuses võib kokku võtta järgmiselt.
1. Üldkohtu järeldused seoses Inteli poolt Lenovole antud mitterahaliste eelistega
144. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtuvalt oli Üldkohtu hinnangul algse kohtuotsusega tõendatu, et Intel ja Lenovo on sõlminud 2007. aastal tahteavalduse, vastastikuse mõistmise memorandumi (edaspidi „2007. aasta memorandum“), mis sõltus suulisest ainuvarustuskokkuleppest.(118) Samuti nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, et komisjoni sõnul oli Inteli poolt Lenovole tehtavate allahindluse summa märgitud selles memorandumis, millega nähti 2007. aastaks ette kvartaalselt makstav finantstoetus summas 180 miljonit USA dollarit (USD).(119)
145. Samuti osutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses,(120) et komisjoni haldusmenetluse käigus esitas Intel argumendi, et allahindluste suuruse asjasse puutuv väärtus oli kõigest 138 miljonit USA dollarit. Seda selgitati asjaoluga, et 2007. aasta memorandumiga ette nähtud 180 miljoni USA dollari suurusest finantstoetusest Lenovole anti vaid 135 miljonit USA dollarit rahas. Ülejäänud finantstoetus anti mitterahaliste eeliste kujul, nimelt pikendades Inteli standardset üheaastast garantiid ja pakkudes Inteli Hiinas asuva jaotuskeskuse paremat kasutamisvõimalust. Komisjoni sõnul märkis Intel, et kuigi nende kahe Lenovole antud mitterahalise eelise väärtus oli vastavalt 20 miljonit USA dollarit ja 24 miljonit USA dollarit, oli nende maksumus Inteli jaoks palju odavam, nimelt vastavalt 1,7 miljonit USA dollarit ja 1,3 miljonit USA dollarit. Intel märkis, et sama tõhusa konkurendi analüüsi seisukohast tuleb neid asjaolusid hinnata mitte lähtudes nende väärtusest Lenovo jaoks, vaid nende majanduslikust maksumusest Inteli jaoks. Intel sai summaks 138 miljonit USA dollarit, lisades 135 miljoni USA dollari suurusele rahalisele toetusele 1,7 miljonit USA dollarit ja 1,3 miljonit USA dollarit.
146. Samuti märkis Üldkohus, et vaidlusaluses otsuses lükkas komisjon Inteli argumendi tagasi, asudes seisukohale, et see põhines ekslikul arusaamal sama tõhusa konkurendi analüüsi põhimõtetest.(121) Komisjoni hinnangul eeldab sama tõhusa konkurendi analüüs, et uuritaks hinda, millega turgu valitsevas seisundis ettevõtjaga sama tõhus konkurent, kes aga ei ole turgu valitsev ettevõtja, peaks pakkuma oma tooteid kliendile, et kompenseerida turgu valitsevas seisundis ettevõtja antud tingimuslike eeliste kaotust, mis tuleneks sellest, et nimetatud klient kannab vaieldava osa oma tarnevajadusest üle turgu valitsevalt äriühingult sellele hüpoteetilisele sama tõhusale konkurendile.(122) Komisjoni arvates oli siis selge, et tuleb hinnata kliendile tekkivat kulu, kuna sama tõhus konkurent peab kompenseerima selle kulu, mitte aga majanduslikku maksumust turgu valitseva ettevõtja jaoks, kui need kaks arvu on erinevad.(123)
147. Vastupidi komisjoni seisukohale ja kooskõlas Inteli peamise argumendiga leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses, et see institutsioon lähtus eeldusest, mis oli vastuolus vaidlusaluses otsuses kirjeldatud AEC testi põhialustega, mis rajanesid printsiibil, et hüpoteetiline konkurent on Inteliga sama tõhus, eelkõige jaotuskeskuse võimaldamise või garantii pikendamise kulude seisukohast.(124)
2. Vaidlusaluses otsuses rakendatud AEC testi ja ELTL artikli 102 väärtõlgendamine
a) Poolte argumendid
148. Komisjon märgib, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi vaidlusaluses otsuses rakendatud AEC testi laadi määratlemisel, mis lõppkokkuvõttes tähendab ELTL artikli 102 väärkohaldamist. Ta on seisukohal, et Üldkohus hindas maksumuse ja hinna seisukohast ebaõigesti seda, kas konkurent on mitterahaliste eeliste kujul antud eeliste kontekstis sama tõhus kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja.
149. Komisjon märgib kõigepealt, et AEC test on analüütiline vahend, millega on seotud mitu tehnilist metoodilist valikut. Vaidlusaluses otsuses tehtud järeldusi seoses Inteli poolt Lenovole võimaldatud allahindlustega kui selliseid saab tühistada vaid ilmse vea korral, mida Üldkohus ei tuvastanud.
150. Samuti leidis komisjon, et Üldkohtu viga seisnes järelduses, et Inteli võimaldatud mitterahaliste eeliste väärtuse hindamisel lähtuti neid eeliseid võimaldanud ettevõtja kuludest, mitte nende väärtusest Lenovo jaoks. Sellega seoses kordab komisjon sisuliselt vaidlusaluses otsuses antud vastust Inteli argumendile haldusmenetluses, nagu on kirjeldatud käesoleva ettepaneku punktis 146.
151. Nimelt, isegi kui eeldada, et Inteli võimaldatud mitterahalisi eeliseid tuli analüüsida lähtuvalt selle ettevõtja kuludest nende võimaldamisel, jättis Üldkohus komisjoni arvates ekslikult arvesse võtmata, et Intelist väiksemal konkurendil ei oleks selliseid jaotuskeskusi nagu see, mida Intel Lenovole kasutada pakkus, ja see väiksem konkurent ei suudaks pakkuda samasugust pikendatud garantiid oma toodetele. Seetõttu oleks see konkurent pidanud Lenovole pakkuma rahalist kompensatsiooni Inteli mitterahaliste eeliste kaotamise eest.
152. Lõpuks väidab komisjon, et kui Euroopa Kohus lükkab eespool kirjeldatud väited tagasi, rikkus Üldkohus tema kaitseõigusi, kui ta keeldus võtmast Inteli väidete ümberlükkamise eesmärgil arvesse vasturepliigi lisa D.39.
153. Intel ei nõustu nende argumentidega. Tema arvates on Üldkohtu lähenemisviis kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt keskendub ELTL artikkel 102 sama tõhusatele – mitte vähem tõhusatele –konkurentidele ning muu hulgas peab hinnakujunduse hindamine põhinema turgu valitsevas seisundis ettevõtja enda kuludel ja strateegial. Õigupoolest kinnitavad ka komisjoni enda suunised ELTL artikli 102 kohta, et komisjon kasutab teavet turgu valitsevas seisundis ettevõtja kulude kohta, kui see on saadaval. Teistsugune lähenemisviis karistaks turgu valitsevas seisundis ettevõtjat selle eest, et ta tegutseb konkurentidest tõhusamalt ja sel teel toob toote tarbijani väiksemate kuludega.
b) Analüüs
154. Märgin sissejuhatavalt esiteks, et poolte vahel ei ole vaidlust küsimuses, kas selliseid mitterahalisi eeliseid, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, tuli Lenovo suhtes rakendatud AEC testis arvesse võtta. Vaidluse all on hoopis see, kuidas neid eeliseid selle testi rakendamisel arvutada. Komisjon on faktiliselt seisukohal, et Üldkohus käsitas vääriti põhimõtteid, millel rajaneb AEC test, nagu seda on vaidlusaluses otsuses esitatud, ja eksis tõlgenduses selle kohta, kuidas seda testi maksumuse ja hinna seisukohast rakendada. Olgu täheldatud, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on AEC test kasulik läbi viia ka juhul, kui vaadeldava tegevuse elemendid ei ole väljendatavad rahas, ent neid saab mõõta.(125)
155. Teiseks, vastupidi komisjoni argumentidele ei arva ma, et Üldkohtu hinnangus vaidlustatud kohtuotsuses seati kahtluse alla AEC testi konfiguratsiooni või, nagu komisjon on väljendunud, komisjoni „metoodilisi valikuid“ selle testi esitamisel. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtub hoopis, et Üldkohus kontrollis, kas AEC testi rakendamine mitterahalistele eelistele, mida Intel Lenovole võimaldas, oli kooskõlas selle testi aluspõhimõtetega, mille komisjon oli vaidlusaluses otsuses konkreetselt määratlenud. Seda aspekti arvestades ei saa Üldkohut minu arvates kritiseerida selle eest, et ta sekkus komisjoni kaalutlusõigusesse AEC testi ettevalmistamisel. Üldkohtu analüüsis viidatakse tegelikult seesmiste vastuolude puudumisele komisjoni kohaldatud AEC testis selles konkreetses asjas.
156. Mis puudutab seda, kas Üldkohus eksis, kui ta ei nõustunud komisjoni lähenemisviisiga mitterahaliste eeliste osas, mida Intel Lenovole andis, siis tuleneb vaidlustatud kohtuotsusest õigesti(126), et AEC testi sisemine loogika, nagu seda kohaldati vaidlusaluses otsuses, seisnes selle analüüsimises, kas Intel ise, võttes arvesse tema kulusid ja allahindluste mõju, saaks siseneda turule kitsamal alusel, ilma et tal tekiks kahju. Samuti juhtis Üldkohus ilma vigu tegemata tähelepanu sellele, et AEC analüüs oli vaidlusaluses otsuses konstrueeritud puhtalt hüpoteetilise analüüsina selles mõttes, et sellega püüti kindlaks teha, kas konkurendi, kes on sama tõhus kui Intel – st ta toodab ja tarnib x86 CPUsid, millel on sama väärtus kui neil, mida Intel oma klientidele toodab, kuid kellel ei ole niisama laia müügibaasi kui Intelil –, turule pääsemine on takistatud.(127)
157. Täheldan, et Euroopa Kohus on oma praktikas kinnitanud, et hinnapraktika hindamisel tuleb tugineda „turgu valitseva ettevõtja enda kuludele ja strateegiale“,(128) ja iseäranis, et AEC testi läbi viies tuleb arvesse võtta hüpoteetilist konkurenti, kelle kulustruktuur on sarnane turgu valitsevas seisundis ettevõtja omaga(129). Samuti on Euroopa Kohus kinnitanud, et niisugust lähenemisviisi toetab asjaolu, et see on kooskõlas õiguskindluse üldpõhimõttega, sest turgu valitseva ettevõtja kulude arvessevõtmine võimaldab sellel ettevõtjal hinnata oma tegevuse õiguspärasust, mis on kooskõlas talle ELTL artiklist 102 tuleneva erilise kohustusega.(130) Üldkohtu tõlgendus AEC testi põhialustest vaidlusaluses otsuses näib seega oleva kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga.
158. Lisaks on see tõlgendus kooskõlas ka viisiga, kuidas vaidlusaluse otsuse alusel arvutada eri parameetreid, mida on AEC testi kohaldamiseks vaja. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses märkis(131), on AEC test selles otsuses üles ehitatud nii, et selle alusel tehakse kindlaks, kas turgu valitsevas seisundis ettevõtjaga sama tõhus konkurent, kellel on sama suured kulud kui turgu valitsevas seisundis ettevõtjal, suudab oma kulud katta, kuid väiksemal skaalal. Seetõttu on turgu valitsevas seisundis ettevõtja kulud analüüsi keskmes igas arvutusetapis kuni AEC testi kohaldamiseni, nagu seda on kirjeldatud näiteks käesoleva ettepaneku punktides 43 ja 83.
159. On tõsi, et kui ainuvarustusallahindlus antakse rahas, on selle väärtus objektiivne ning on nii turgu valitsevas seisundis ettevõtja kui ka allahindluse saaja jaoks sama. Seevastu, kui see allahindlus tehakse mitterahalisel kujul, võib selle väärtus olla ettevõtjale ja allahindluse saajale erinev, mis tekitab küsimuse, kuidas seda hinnata. Samas peab selle väärtuse arvutamise loogika põhinema mõlemal juhul samadele alustele. Vastasel juhul ei antaks hinnangut sellele, kas allahindlusel võib olla väljatõrjuv mõju, viitega asjasse puutuvale ettevõtjale. Käesolevas asjas ei ole kahtlust selles, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses õigesti märgib(132), et asjasse puutuv ettevõtja peaks olema üldjuhul Inteliga sama tõhus konkurent, kes pakub Lenovole mitterahalisi eeliseid samadel tingimustel nagu turgu valitsevas seisundis ettevõtja.
160. Lõpuks ei saa ka välistada, et viimati nimetatud maksumus võib vajada teatavat korrigeerimist võtmaks arvesse asjaolu, et sama tõhus konkurent ei ole turgu valitsevas seisundis ja konkurent võib olla väiksem. Vaidlusaluses otsuses tõi komisjon selle olukorra kohta näite, viidates sisuliselt juhtumile, kus turgu valitsevas seisundis ettevõtjaga sama tõhus konkurent ei suuda anda juurdepääsu sarnasele jaotuskeskusele ega tagatisi pikendada.(133)
161. Kuid isegi kui seda võimalust eeldada, ei õigusta see AEC testi jaoks mitterahalise eelisena antud allahindluse hindamist väärtustasandil, mis on niisugusel allahindlusel selle saajale. Välja oleks tulnud arvutada Inteliga sama tõhusa konkurendi kulu seoses juurdepääsu andmisega jaotuskeskusele. Seega järeldas Üldkohus õigesti, et koguseline hinnang, mille komisjon andis Inteli poolt Lenovole mitterahalise eelisena antud allahindlustele, oli juba ise vigane.(134)
162. Neid kaalutlusi arvestades olen seisukohal, et komisjoni kriitika Üldkohtu käsitusviisi suhtes tuleb tagasi lükata. Üldkohus ei teinud minu hinnangul ühtegi viga, kui ta järeldas, et komisjon, kes hindas Inteli poolt Lenovole antud mitterahalisi eeliseid, lähtus eeldusest, mis oli vastuolus AEC testi põhialustega, nagu need olid kindlaks määratud vaidlusaluses otsuses.
163. Ülejäänud osas, niivõrd kui komisjon väidab, et Üldkohus rikkus tema kaitseõigusi, kui ta keeldus võtmast arvesse vasturepliigi lisa D.39, tuleb see väide tagasi lükata samasugustel põhjendustel nagu need, mida on üksikasjalikult kirjeldatud minu analüüsis apellatsioonkaebuse neljanda väite kolmanda osa kohta.(135)
164. Täpsemalt näitas vasturepliigi lisa D.39 komisjoni hinnangul seda, et isegi kui lähtuda eeldusest, et Inteliga sama tõhusal konkurendil on Hiinas jaotuskeskus, oleks kulu, mis tuleks kanda Lenovole sellele keskusele juurdepääsu andmiseks, olnud palju suurem kui kulu, mida Intel kandis selle eelise andmiseks.
165. Selle kohta märgiksin vaid, et see analüüs on kooskõlas minu tähelepanekuga eespool punktis 160, kus ma möönan, et vajalikuks võib osutuda teatud korrektsioonide tegemine nõutava osa tootmiskulude arvutuses, et võtta arvesse asjaolu, et Inteliga sama tõhus konkurent on väiksem.
166. Kuid arvestades, et komisjon esitas vastuse sellele küsimusele alles vasturepliigis, nagu Üldkohus õigesti märkis,(136) võis viimane keelduda vasturepliigi lisas D.39 esitatud täiendava analüüsi arvessevõtmisest ilma komisjoni kaitseõigusi rikkumata.
3. Vahejäreldus
167. Eeltoodut arvesse võttes järeldan kokkuvõtteks, et komisjoni kriitika selle kohta, kuidas Üldkohus hindas vaidlusaluses otsuses Lenovo suhtes rakendatud AEC testi, eriti selles osas, mis puudutab mitterahalisi eeliseid, mida Intel andis vastutasuks ainuvarustuskohustuse eest, ei ole põhjendatud ja tuleks tagasi lükata.
168. Seetõttu tuleks apellatsioonkaebuse viies väide tagasi lükata.
V. Ettepanek
169. Võttes arvesse analüüsi käesolevas ettepanekus, teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta apellatsioonkaebus neljanda ja viienda väite osas rahuldamata.
170. Ma ei avalda arvamust apellatsioonkaebuse läbi vaatamata või rahuldamata jätmise kohta komisjoni ülejäänud väidete osas ega selle kohta, milliselt poolelt tuleb vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikele 2 välja mõista kohtukulud.