EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
10. november 2022(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2005/212/JSK – Kohaldatavus – Rahalise karistuse määramine juriidilisele isikule maksuvõla tasumata jätmise eest – Mõiste „konfiskeerimine“ – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 48, 49 ja 52 – Kriminaalõiguslikku laadi karistused – Süütuse presumptsiooni ning kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse ja proportsionaalsuse põhimõte – Kaitseõigused – Kriminaalkaristuse mõistmine juriidilisele isikule kuriteo eest, mille on toime pannud selle juriidilise isiku esindaja – Esindaja suhtes lõpetamata paralleelne kriminaalmenetlus – Proportsionaalsus
Kohtuasjas C‑203/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Okrazhen sad – Burgase (Burgase regionaalne kohus, Bulgaaria) 12. märtsi 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 31. märtsil 2021, kriminaalmenetluses järgmise isiku suhtes:
DELTA STROY 2003,
menetluses osales:
Okrazhna prokuratura – Burgas,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos (ettekandja), kohtunikud L. S. Rossi, J.‑C. Bonichot, S. Rodin ja O. Spineanu-Matei,
kohtujurist: P. Pikamäe,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitas Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wasmeier ja I. Zaloguin,
olles 9. juuni 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist (ELT 2005, L 68, lk 49), artiklite 4 ja 5 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 49 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud DELTA STROY 2003 EOOD (edaspidi „Delta Stroy“) suhtes alustatud menetluses, mille eesmärk on määrata nimetatud äriühingule rahaline karistus tema juhataja ja esindaja süüdistuses käibemaksu puudutava kuriteo eest.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Raamotsus 2005/212
3 Raamotsuse 2005/212 artiklis 1 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:
– tulu – kuritegelikul teel saadud igasugune majanduslik hüve. See võib hõlmata kõiki järgmises taandes määratletud vara vorme,
– vara – hõlmab igasugust vara, nii kehalist kui kehatut, nii kinnis- kui vallasvara, samuti sellise vara omandiõigust või muid varalisi huve tõendavaid juriidilisi dokumente või akte,
– kuriteovahend – vara, mida mis tahes viisil täielikult või osaliselt kasutatakse või kavatsetakse kasutada kuriteo või kuritegude toimepanemiseks,
– konfiskeerimine – karistus või meede, mille kohus määrab pärast kuriteoga või kuritegudega seotud menetlust ning mille tagajärjeks on vara lõplik äravõtmine,
[…]“.
4 Raamotsuse artikkel 2 „Konfiskeerimine“ sätestab:
„1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad kas täielikult või osaliselt konfiskeerida kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu või sellisele tulule väärtuse poolest vastava vara, kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus.
2. Seoses maksukuritegudega võivad liikmesriigid rakendada peale kriminaalmenetluse muid menetlusi, mis jätavad kurjategija ilma kuritegelikul teel saadud tulust.“
5 Raamotsuse artikkel 4 „Õiguskaitsevahendid“ sätestab:
„Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed selle tagamiseks, et huvitatud isikutel, keda artiklites 2 ja 3 sätestatud meetmed mõjutavad, on tõhusad õiguskaitsevahendid oma õiguste kaitsmiseks.“
6 Raamotsuse artikkel 5 „Kaitsemeetmed“ sätestab:
„Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, sealhulgas eelkõige süütuse presumptsiooni, nagu need on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.“
Raamotsus 2005/214/JSK
7 Nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (ELT 2005, L 76, lk 16) artiklis 1 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
b) rahaline karistus – kohustus maksta:
i) süüteo eest süüdi mõistva otsusega määratud rahasumma;
[…]
Rahaline karistus ei hõlma:
– kuritegelikul teel saadud tulu ja kuriteovahendite konfiskeerimise otsuseid,
[…]“.
Direktiiv 2014/42/EL
8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus (ELT 2014, L 127, lk 39) artikkel 2 sätestab:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) „tulu“ – igasugune kuritegelikul teel kas otseselt või kaudselt saadud majanduslik hüve; see võib olla mis tahes vara, sh otsese tulu kõik hilisemad taasinvesteeringud või muundused ja igasugune väärtust omav tulem;
2) „vara“ – igasugune vara, kehaline või mittekehaline ese, kinnis- või vallasvara, ning sellise vara omandiõigust või muid selle varaga seotud õigusi tõendavad juriidilised dokumendid või aktid;
[…]
4) „konfiskeerimine“ – vara lõplik äravõtmine, mille kohus määrab seoses kuriteoga;
[…]“.
9 Selle direktiivi artikli 14 lõige 1 näeb ette:
„[3. detsembri 1998. aasta ü]hismeetme 98/699/JSK[, mille nõukogu on vastu võtnud Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel ja mis käsitleb rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist (EÜT 1998, L 333, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 97),] artikli 1 punkt a, [nõukogu 26. juuni 2001. aasta] raamotsuse 2001/500/JSK[, milles käsitletakse rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist (EÜT 2001, L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 158),] artiklid 3 ja 4 ning raamotsuse 2005/212/JSK artikli 1 esimesed neli taanet ja artikkel 3 asendatakse nende liikmesriikide suhtes, kellele käesolev direktiiv on siduv, ilma et see piiraks kõnealuste liikmesriikide kohustusi, mis on seotud kõnealuste raamotsuste siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega.“
Bulgaaria õigus
Zann
10 Haldusõigusrikkumiste ja halduskaristuste seaduse (zakon za administrativnite narushenia i nakazania; DV nr 92, 28.11.1969) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „Zann“) 4. peatükk „Juriidiliste isikute ja füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes kohaldatavad kriminaalõiguslikku laadi halduskaristused“ sisaldab artikleid 83, 83a, 83b ja 83d–83g.
11 Selle seaduse artikkel 83 sätestab:
„(1) Asjaomases seaduses, määruses, ministrite nõukogu määruses või kohaliku omavalitsuse korralduses sätestatud juhtudel võib juriidilistele isikutele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele määrata rahalise karistuse kohustuste täitmata jätmise eest riigi või omavalitsuse ees nende tegevuse käigus.
(2) Eelmises lõikes nimetatud karistus määratakse käesolevas seaduses sätestatud korras, kui vastavas õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.“
12 Sama seaduse artikkel 83a sätestab:
„(1) Juriidilist isikut, kes on rikastunud või tõenäoliselt rikastub karistusseadustiku artiklis 255 […] sätestatud süüteo toimepanemise teel, samuti kuritegeliku ühenduse toime pandud või algatatud süüteo eest, mille on korraldanud:
1. isik, kes on volitatud võtma juriidilise isiku nimel kohustusi;
2. juriidilist isikut esindav isik;
3. juriidilise isiku juht- või järelevalveorganisse valitud isik, või
4. töötaja või teenistuja, kellele juriidiline isik on andnud konkreetse ülesande, kui süütegu pandi toime selle ülesande täitmise käigus või sellega seoses,
karistatakse rahalise karistusega, mis on vähemalt võrdne saadud hüve väärtusega, kuid mitte suurem kui 1 000 000 [Bulgaaria leevi (BGN), ligikaudu 511 000 eurot], kui tegemist on varalise hüvega […].
(2) Rahaline karistus määratakse samuti igale juriidilisele isikule, kelle asukoht ei ole Bulgaaria Vabariigi territooriumil, kui lõikes 1 nimetatud rikkumine pandi toime Bulgaaria Vabariigi territooriumil.
(3) Rahaline karistus määratakse juriidilisele isikule isegi juhul, kui lõike 1 punktides 1, 2 ja 3 nimetatud isikud on nimetatud rikkumistele õhutanud või kaasa aidanud, samuti juhul, kui süüteokatsest loobuti.
(4) Rahaline karistus määratakse sõltumata sellest, kas lõikes 1 osutatud süüteos osalenud isikud on tegelikult kriminaalvastutusele võetud.
(5) Otsene või kaudne hüve, mille juriidiline isik on saanud lõikes 1 osutatud süüteo kaudu, arestitakse riigi kasuks, kui see ei kuulu tagastamisele või hüvitamisele, või see arestitakse vastavalt karistusseadustikule. Kui süüteo objektiks olev asi või vara on kadunud või võõrandatud, määratakse selle väärtusele vastav summa [Bulgaaria] leevides.
[…]“.
13 Zanni artiklis 83b on sätestatud:
„(1) Artiklis 83a osutatud menetlus algatatakse kõnealuse süüteoga seotud asja või toimiku läbivaatamiseks pädeva prokuröri põhjendatud ettepanekul juriidilise isiku asukohajärgses Okrazhen sadis [(regionaalne kohus)] ja artikli 83a lõikes 2 osutatud juhtudel Sofiyski gradski sadis [(Sofia linnakohus)]:
1. Pärast seda, kui kohtule on esitatud süüdistusakt, määrus, milles tehakse ettepanek vabastada süüteo toimepanija kriminaalvastutusest ja määrata talle halduskaristus, või karistuse kokkulepe;
[…]
(2) Ettepanek peab:
1. sisaldama süüteo kirjeldust, näitama selle toimepanemise asjaolusid ning osutama, et süüteo ja juriidilise isiku saadud hüve vahel on põhjuslik seos;
2. näitama saadud hüve laadi ja väärtust;
3. näitama juriidilise isiku nime, tegevusala, asukohta ja aadressi;
4. näitama juriidilise isiku esindaja isikuandmeid;
5. näitama süüteos süüdistatavate või selle eest süüdimõistetud isikute isikuandmeid;
6. sisaldama loetelu kirjalikest dokumentidest, mis tõendavad punktides 1 ja 2 osutatud asjaolusid, või nende dokumentide tõestatud koopiaid;
7. sisaldama kohtusse kutsutavate isikute nimekirja;
8. näitama selle koostamise kuupäeva ja kohta ning prokuröri nime, ametikohta ja allkirja.
[…]“.
14 Selle seaduse artiklis 83d on ette nähtud:
„[…]
(2) Kohus ainuisikulises koosseisus vaatab ettepaneku läbi avalikul kohtuistungil, millel osaleb ka prokurör ja kuhu on kutsutud juriidiline isik.
(3) Juriidilise isiku esindaja ilmumata jätmine ei takista kohtul asja arutamist, kui kohtukutse oli nõuetekohane.
(4) Kohus kogub tõendeid omal algatusel või poolte taotlusel.
(5) Kohus uurib juhtumit ja hindab kogutud tõendite põhjal:
1. kas kõnealune juriidiline isik on saanud ebaseadusliku hüve;
2. kas süüteo toimepanija ja juriidilise isiku vahel on seos;
3. kas süüteo ja juriidilise isiku saadud hüve vahel on seos;
4. milline on saadud hüve laad ja väärtus, kui tegemist on varalise hüvega.
(6) Kohus teeb otsuse, milles ta:
1. määrab rahalise karistuse [või]
2. keeldub määramast rahalist karistust.
(7) Lõike 6 punktis 1 osutatud otsus sisaldab:
1. juriidilise isikuga seotud andmeid;
2. andmeid hüve päritolu, laadi ja väärtuse kohta;
3. määratud rahalise karistuse suurust;
4. riigi kasuks vajaduse korral konfiskeeritava vara kirjeldust;
5. kohtukulude kindlaksmääramist.
[…]“.
15 Selle seaduse artikkel 83e sätestab:
„[…]
(1) Okrazhen sadi [(regionaalne kohus)] artikli 83d lõike 6 kohast otsust võib vaidlustada [karistatud isiku] apellatsioonkaebusega või [prokuröri] edasikaebusega („protest“) Apelativen sadis [(apellatsioonikohus)] 14 päeva jooksul alates selle pooltele kättetoimetamisest.
(2) Kohtuasja läbivaatamine toimub avalikul kohtuistungil, kus osaleb prokuratuur. Kohtuistungile kutsutakse ka juriidiline isik.
(3) Menetluses […] on lubatud ainult kirjalikud tõendid.
(4) Apelativen sad [(apellatsioonikohus)] teeb otsuse, millega ta võib:
1. tühistada Okrazhen sadi [(regionaalne kohus)] otsuse ja saata asja tagasi uueks läbivaatamiseks, kui esimeses kohtuastmes toimunud menetluse käigus on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme;
2. tühistada Okrazhen sadi [(regionaalne kohus)] otsuse ja määrata rahalise karistuse;
3. tühistada Okrazhen sadi [(regionaalne kohus)] otsuse ja keelduda rahalise karistuse määramisest;
4. muuta Okrazhen sadi [(regionaalne kohus)] otsust;
5. jätta Okrazhen sadi [(regionaalne kohus)] otsuse muutmata.
(5) Apelativen sadi [(apellatsioonikohus)] otsus on lõplik.“
16 Zanni artikkel 83f on sõnastatud järgmiselt:
„[…]
(1) Asjas, milles Okrazhen sad [(regionaalne kohus)] või Apelativen sad [(apellatsioonikohus)] on teinud lõpliku otsuse, võib menetlust uuendada, kui:
1. kohtuotsuse või res judicata jõudu omava otsusega on kindlaks tehtud, et osa kirjalikest tõenditest, mille alusel otsus tehti, on valed või sisaldavad valeinfot;
2. res judicata jõudu omava vahekohtuotsuse või kohtuotsusega on kindlaks tehtud, et kohtunik, prokurör, menetlusosaline või menetlusse astuja on menetluses osalemisega seoses toime pannud süüteo;
3. pärast juriidilisele isikule rahalise karistuse määramise otsuse jõustumist on artikli 83a lõike 1 punktides 1–4 nimetatud isik õigeks mõistetud res judicata jõudu omava kohtuotsusega või on prokurör lõpetanud peatatud eelmenetluse kriminaalmenetluse seadustiku artikli 24 lõike 1 punktis 1 nimetatud juhtudel;
4. pärast otsuse jõustumist ilmnevad asjaolud või tõendid, mis ei olnud poolele ja kohtule teada ning mis on kohtuasja jaoks suure tähtsusega;
5. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses on tuvastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumine, mis on kohtuasja jaoks suure tähtsusega;
6. menetluse käigus rikuti oluliselt menetlusõiguse norme.
(2) Menetluse uuendamise taotluse võib esitada kuue kuu jooksul alates selle aluse olemasolust teadasaamisest ja lõike 1 punktis 6 osutatud juhtudel alates Okrazhen sadi [(regionaalne kohus)] või Apelativen sadi [(apellatsioonikohus)] otsuse jõustumisest.
(3) Menetluse uuendamise taotlus ei lükka jõustunud otsuse täitmist edasi, kui kohus ei otsusta teisiti.
(4) Menetluse uuendamist võivad taotleda järgmised isikud:
1. piirkondliku prokuratuuri prokurör;
2. juriidiline isik, kellele on määratud rahaline karistus.
(5) Menetluse uuendamise taotluse vaatab läbi selle kohtu tööpiirkonna Apelativen sad [(apellatsioonikohus)], kus asub jõustunud otsuse teinud asutus.
(6) Apelativen sad [(apellatsioonikohus)] vaatab taotluse läbi kolmeliikmelises koosseisus. Kui see puudutab Apelativen sadi [(apellatsioonikohus)] otsust, vaatab menetluse uuendamise taotluse läbi teine selle Apelativen sadi [(apellatsioonikohus)] koda.
(7) Asi vaadatakse läbi avalikul kohtuistungil, kus osaleb ka prokurör. Kohtuistungile kutsutakse ka juriidiline isik.
(8) Kui Apelativen sad [(apellatsioonikohus)] leiab, et taotlus on põhjendatud, tühistab ta otsuse ja saadab asja uuesti läbivaatamiseks, märkides, millisest menetlustoimingust alates tuleb asi uuesti läbi vaadata.“
17 Selle seaduse artikkel 83g sätestab:
„Artiklitega 83b ja 83d–83f reguleerimata küsimustes kohaldatakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid.“
Karistusseadustik
18 Karistusseadustiku (Nakazatelen kodeks) artikli 255 lõikes 1 on sätestatud:
„Isikut, kes väldib suurte maksukohustuste määramist või tasumist, kuna ta:
[…]
2. on deklaratsioonis esitanud eksitavat teavet või varjanud tõde;
3. ei ole väljastanud arvet või muud raamatupidamisdokumenti;
[…]
karistatakse ühe kuni kuue aasta pikkuse vabadusekaotusega ja kuni 2000 [Bulgaaria] leevi suuruse rahatrahviga“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
19 ZK on Burgases (Bulgaaria) asuva Delta Stroy juhataja ja esindaja. ZK‑le kui selle äriühingu juhatajale ja esindajale esitati 5. augustil 2019 süüdistus karistusseadustiku artikli 255 lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud ja karistatava süüteo eest, mis seisneb selles, et ta hoidis pidevalt kõrvale maksukohustuse täitmisest summas 11 388,98 Bulgaaria leevi (ligikaudu 5800 eurot), mis vastab tasumisele kuuluvale käibemaksule kolme maksustamisperioodi – 2009. aasta märts, aprill ja juuli – eest. Kõnesoleva eelotsusetaotluse esitamise kuupäeva seisuga oli kriminaalmenetlus selles asjas Okrazhen sad – Burgases (Burgase regionaalne kohus, Bulgaaria) veel pooleli.
20 Okrazhna prokuratura – Burgase (Burgase regionaalne prokuratuur, Bulgaaria) prokurör tegi 9. detsembril 2020 viimati nimetatud kohtule ettepaneku määrata eraldiseisva menetluse raames Delta Stroyle Zanni artikli 83a alusel rahaline karistus, kuna see äriühing on saanud ZK toime pandud süüteo tõttu varalise hüve. Ettepanekule oli lisatud viimati nimetatud isikule esitatud süüdistusakt.
21 Okrazhen sad – Burgasel (Burgase regionaalne kohus) on kahtlusi, kas Zanni artikkel 83a jj on raamotsusega 2005/212 ning harta artiklis 49 sätestatud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega kooskõlas, kuna Zanni sätted võimaldavad kriminaalkohtul määrata juriidilisele isikule rahalise karistuse süüteo eest, millega seoses on alustatud veel lõpetamata paralleelne kriminaalmenetlus.
22 Kõigepealt märgib nimetatud kohus, et Zanni asjakohaste sätete varasemas redaktsioonis oli ette nähtud, et juriidilisele isikule saab selle juriidilise isiku tegevusega seoses füüsilise isiku poolt toime pandud rikkumise eest määrata rahalise karistuse alles pärast seda, kui nimetatud füüsilise isiku suhtes tehtud kohtuotsus on jõustunud. Selle nõude kohaldamisest loobuti pärast nimetatud sätete muutmist.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et käesolevas asjas on alustatud kaks paralleelset menetlust, millest esimene on alustatud ZK poolt toime pandud maksualase süüteo tõttu karistusseadustiku artikli 255 lõike 1 alusel tema enda suhtes ja teine Zanni artikli 83a jj alusel Delta Stroy suhtes, et määrata sellele äriühingule rahaline karistus, mis vastab süüteoga saadud varalisele hüvele. Nimetatud kohus märgib, et Zann ei näe ette võimalust peatada artikli 83a jj kohaselt alustatud menetlus kuni ZK suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetamiseni.
24 Seejärel on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et juriidilisele isikule füüsilise isiku poolt toime pandud süüteo tõttu sellise rahalise karistuse määramine, mis vastab hüvele, mille ta selle süüteo toimepanemisega on saanud või võib saada, kujutab endast kuritegelikul teel saadud tulu täielikku või osalist konfiskeerimist raamotsuse 2005/212 artikli 2 lõike 1 alusel.
25 Lõpuks tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus meelde, et harta artiklis 49 on sätestatud kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte, mille kohaselt on keelatud määrata karistust enne, kui süüteo toimepanemine on tõendatud. Ent Zanni puhul ei kuulu küsimus, kas füüsiline isik on süüteo tegelikult toime pannud, asjaolude hulka, mida kriminaalkohtul tuleb selle seaduse artikli 83d lõike 5 kohaselt hinnata, et määrata juriidilisele isikule võimalik rahaline karistus.
26 Nii võimaldab Zanni artiklis 83a jj ette nähtud menetlus praktikas määrata juriidilisele isikule karistuse, mis põhineb üksnes selle juriidilise isiku esindajale ja juhatajale esitatud süüdistusel konkreetse rikkumise kohta, mille toimepanemine ei ole jõustunud kohtuotsusega veel tõendatud.
27 Neil asjaoludel otsustas Okrazhen sad – Burgas (Burgase regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas raamotsuse [2005/212] artikleid 4 ja 5 ning [harta] artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et nende järgi on lubatud liikmesriigi regulatsioon, mille kohaselt liikmesriigi kohus võib sellises menetluses nagu põhikohtuasjas mõista juriidilisele isikule karistuse sellise konkreetse süüteo eest, mille toimepanemist ei ole veel kindlaks tehtud, kuna see on paralleelselt toimuva ja veel lõpetamata kriminaalmenetluse ese?
2. Kas raamotsuse [2005/212] artikleid 4 ja 5 ning [harta] artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on lubatud liikmesriigi regulatsioon, mille kohaselt liikmesriigi kohus võib sellises menetluses nagu põhikohtuasjas mõista juriidilisele isikule karistuse, määrates karistuse vastavalt hüve suurusele, mis oleks saadud konkreetse süüteo toimepanemise teel, ent mille toimepanemist ei ole veel kindlaks tehtud, kuna see on paralleelselt toimuva ja veel lõpetamata kriminaalmenetluse ese?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
Sissejuhatavad märkused
28 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö raames Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Nimelt on Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada kõiki liidu õiguse sätteid, mida liikmesriigi kohtud vajavad oma menetluses olevate kohtuasjade lahendamiseks, isegi kui viimased ei ole neid sätteid otseselt maininud Euroopa Kohtule esitatud küsimustes (vt selle kohta 7. juuli 2022. aasta kohtuotsus Pensionsversicherungsanstalt (välismaal täitunud lapsekasvatusperioodid), C‑576/20, EU:C:2022:525, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega teada, kuidas tõlgendada raamotsuse 2005/212, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist, artikleid 4 ja 5, ei ole põhikohtuasjas tegemist sellise konfiskeerimismenetlusega.
30 Mis puudutab kõigepealt mõistet „konfiskeerimine“, siis tuleb lähtuda mitte raamotsuse 2005/212 artikli 1 neljandas taandes toodud määratlusest, vaid direktiivi 2014/42 artikli 2 punktis 4 sisalduvast määratlusest, kuna nimetatud direktiivi artikli 14 lõike 1 kohaselt asendati selle direktiiviga muu hulgas raamotsuse artikli 1 neli esimest taanet. Viimati nimetatud määratluse kohaselt on konfiskeerimine aga „vara lõplik äravõtmine, mille kohus määrab seoses kuriteoga“.
31 Seejärel on raamotsuse 2005/212 artikli 2 lõikes 1 ette nähtud, et iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad kas täielikult või osaliselt konfiskeerida kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu või sellisele tulule väärtuse poolest vastava vara, kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus.
32 Lõpuks nähtub direktiivi 2014/42 artikli 2 punktist 1, et „tulu“ võib olla igasugune kuritegelikul teel kas otseselt või kaudselt saadud majanduslik hüve; see võib olla mis tahes vara.
33 Lisaks, kuigi rahasumma võib endast kujutada konfiskeeritavat „vara“ (vt selle kohta 21. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Okrazhna prokuratura – Varna, C‑845/19 ja C‑863/19, EU:C:2021:864, punkt 58), saab niisugust vara raamotsuse 2005/212 artikli 2 lõike 1 alusel konfiskeerida alles siis, kui see vastab kuritegelikul teel saadud hüvele, see tähendab kriminaaltulu, või kuriteovahendile, see tähendab ese, mida kasutatakse või kavatsetakse kasutada kuriteo toimepanemiseks.
34 Seevastu raamotsuse 2005/214 artikli 1 punkti b alapunktis i on mõiste „rahaline karistus“ määratletud kui kohustus maksta süüteo eest süüdi mõistva otsusega määratud rahasumma. Selles sättes on täpsustatud, et see mõiste ei hõlma kuritegelikul teel saadud tulu ja kuriteovahendite konfiskeerimise otsuseid.
35 Siinkohal tuleb märkida, et rahalise karistuse summa ei pruugi tingimata vastata süüteo toimepanemise, mille eest see karistus määrati, teel saadud majandusliku hüve väärtusele. Sellise karistuse võib nimelt kindlaks määrata summas, mis on saadud hüve väärtusest väiksem, võrdne või suurem, ning selle võib määrata isegi siis, kui sellist hüve ei saadud, või täiendavalt kuritegelikul teel saadud tulu konfiskeerimisele. Peale selle ei ole selline rahaline karistus samastatav selle kuriteovahendi konfiskeerimisega, millega süütegu toime pandi.
36 Seega on selge, et liidu seadusandja soovis raamotsuste 2005/212 ja 2005/214 vastuvõtmisega eristada meetmeid, mis puudutavad sellise vara konfiskeerimist nagu kuritegelikul teel saadud tulu või kuriteovahend, meetmetest, mis puudutavad niisuguste kuritegude eest määratud rahalist karistust.
37 Käesoleval juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui määrata juriidilisele isikule teo eest, mille on toime pannud füüsiline isik, rahaline karistus, mis vastab majanduslikule hüvele, mida juriidiline isik on süüteo toimepanemise teel saanud või võib saada, kujutab see endast süüteo toimepanemisega saadud tulu täielikku või osalist konfiskeerimist raamotsuse 2005/212 tähenduses. Ta täpsustab siiski, et Bulgaaria õigus lubab sellise rahalise karistuse määrata isegi siis, kui hüve ei ole tegelikult saadud, või siis, kui hüve ei ole varaline, ning lisab, et Zanni artiklites 83a jj sätestatud menetlus ei puuduta ainuüksi ebaseaduslikult omandatud vara. Lisaks nähtub artikli 83a lõikest 1, et rahaline karistus, mille võib määrata, võib olla suurem kui saadud hüve.
38 Eeltoodut arvestades ei kujuta Zanni artikli 83a lõikes 1 ette nähtud rahaline karistus endast konfiskeerimist raamotsuse 2005/212 ja direktiivi 2014/42 tähenduses, isegi kui selle karistuse suurus vastab kuriteost saadud varalise hüve väärtusele.
39 Sellest järeldub, et nimetatud raamotsus ei ole põhikohtuasjas kohaldatav ja järelikult ei ole käesoleva eelotsusetaotluse raames vaja raamotsuse artikleid 4 ja 5 tõlgendada.
40 Teisena, mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlusi seoses küsimusega, kas Zanni artikkel 83a jj on kooskõlas harta artikliga 49, siis esiteks tuleb tõdeda, et põhikohtuasja ese on äriühingule rahalise karistuse määramine õigusvastase varalise hüve eest, mille see äriühing sai tema esindaja ja juhataja poolt käibedeklaratsiooniga seoses toime pandud kuriteo tõttu.
41 Euroopa Kohus on juba sedastanud, et liikmesriikide maksuhaldurite poolt määratud halduskaristused ja käibemaksurikkumiste eest algatatud kriminaalmenetlused kujutavad endast liidu õiguse rakendamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, kuivõrd nende eesmärk on tagada käibemaksu nõuetekohane kogumine ja võidelda pettuste vastu (vt selle kohta 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punktid 26 ja 27, ning 5. mai 2022. aasta kohtuotsus BV, C‑570/20, EU:C:2022:348, punkt 26). Sama kehtib karistuste kohta, mille kohus on mõistnud selliste kriminaalmenetluste raames. Sellest järeldub, et harta on põhikohtuasjas kohaldatav.
42 Teiseks on selge, et põhikohtuasjas käsitletav karistuste kord on karistusõiguslik. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et Zanni artiklis 83a jj ette nähtud menetlusel on kõik kriminaalmenetluse tunnused.
43 Kolmandaks on harta artiklis 49 muu hulgas sätestatud kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte ning nagu nähtub selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17), vastab see artikkel Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklile 7.
44 Harta artikli 52 lõike 3 kohaselt on hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. Euroopa Kohus peab seega tagama, et tõlgendusega, mille ta harta artiklile 49 annab, oleks kindlustatud kaitse tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artiklis 7 – nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud – tagatud kaitse tasemega (vt selle kohta 23. novembri 2021. aasta kohtuotsus IS (eelotsusetaotluse õigusvastasus), C‑564/19, EU:C:2021:949, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märkis, on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud, et EIÕK artikliga 7 on vastuolus, kui isikule võib mõista kriminaalkaristuse, ilma et eelnevalt oleks tuvastatud ja kohtuotsusega kinnitatud tema isiklik kriminaalvastutus, kuna vastasel juhul eiratakse ka EIÕK artikli 6 lõikega 2 tagatud süütuse presumptsiooni (EIK 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus G.I.E.M s.r.l jt vs. Itaalia, CE:ECHR:2018:0628JUD000182806, punkt 251).
46 Kuna harta artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et see sisaldab samu ettekirjutusi kui need, mis tulenevad EIÕK artiklist 7 ja mida on mainitud eelmises punktis, siis on artikkel 49 esimesele eelotsuse küsimusele vastamisel asjakohane.
47 Nagu kinnitab käesoleva kohtuotsuse punktis 45 meenutatud kohtupraktika, on sellised nõuded aga samaväärsed ka EIÕK artikli 6 lõikes 2 ette nähtud süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevate nõuetega, mis on sõnaselgelt sätestatud harta artikli 48 lõikes 1.
48 Seega, võttes arvesse käesoleva eelotsusetaotluse eset, mis sisuliselt puudutab kriminaalvastutuse omistamist juriidilisele isikule tema esindaja ja juhatuse liikme tegude eest, piisab sellele küsimusele vastamisel viitamisest mitte harta artiklile 49, vaid harta artikli 48 lõikele 1, mida tuleb sarnaselt käesoleva kohtuotsuse punktis 44 viidatud kohtupraktikaga tõlgendada nii, et see tagab sellise kaitsetaseme, mis ei riku EIÕK artikliga 6 tagatud taset.
49 Mis puudutab harta artikli 48 lõiget 2, milles on sätestatud kaitseõiguste tagamise põhimõte, siis on selge, et ka see on eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks asjakohane.
50 Järelikult tuleb esimene küsimus ümber sõnastada nii, et selle eesmärk on välja selgitada, kas harta artiklit 48 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib liikmesriigi kohus mõista juriidilisele isikule kriminaalkaristuse kuriteo eest, mille eest on vastutav füüsiline isik, kellel on õigus seda juriidilist isikut juhtida või esindada, juhul kui seda vastutust ei ole veel lõplikult tuvastatud.
Sisulised küsimused
51 Harta artikli 48 lõike 1 kohaselt peetakse iga süüdistatavat süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Seda põhimõtet kohaldatakse siis, kui on vaja kindlaks teha liidu õiguses ette nähtud rikkumise objektiivsed koosseisutunnused, mis võivad kaasa tuua kriminaalõiguslikku laadi halduskaristuste määramise (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Adler Real Estate jt, C‑546/18, EU:C:2021:711, punkt 46 ning seal viidatud kohtupraktika) nagu kõnesolevas asjas, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 42.
52 Peale selle on harta artikli 48 lõikes 2 täpsustatud, et iga süüdistatava õigus kaitsele on tagatud. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, on kaitseõiguste tagamine liidu õiguse aluspõhimõte (14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 92, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 204).
53 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleneb Zanni artikli 83a lõikest 1 koostoimes artiklitega 83b ja 83f, et juriidilisele isikule võib mõista kriminaalkaristuse – juhul, kui juriidiline isik on rikastunud või võib rikastuda süüteo tagajärjel, mille on toime pannud füüsiline isik, kellel on õigus seda juriidilist isikut juhtida või esindada – isegi enne, kui füüsiline isik on selle teo eest lõplikult süüdi mõistetud.
54 Lisaks nähtub eelotsusetaotlusest, et kohus, kellele on esitatud pädeva prokuröri ettepanek määrata füüsilisele isikule Zanni artikli 83a lõike 1 alusel rahaline karistus, peab vastavalt selle seaduse artikli 83d lõikele 5 analüüsima kohtuasja üksnes selles sättes nimetatud asjaolude alusel, milleks on õigusvastase hüve saamine asjaomase juriidilise isiku poolt, süüteo toimepanija ja juriidilise isiku vahelise seose olemasolu, süüteo ja saadud hüve vahelise seose olemasolu ning hüve laad ja väärtus, kui tegemist on varalise hüvega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et kõik need asjaolud põhinevad eeldusel, et süütegu on toime pandud, ning ta lisab, et kohtul, kellele on esitatud pädeva prokuröri ettepanek, ei ole lubatud selle eelduse põhjendatust vaidlustada, kuna küsimust, kas süütegu on toime pandud, saab käsitleda ainult füüsilise isiku suhtes alustatud kriminaalmenetluse raames.
55 Lõpuks, Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ei nähtu, et juriidilisel isikul oleks võimalik esitada kaebus, milles põhjal tehakse tema suhtes alustatud menetluse hilisemas staadiumis täielikku kohtulikku kontrolli süüteo olemasolu üle.
56 Kuigi see juriidiline isik võib Zanni artikli 83e alusel tema süüdimõistmise otsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, ei ole ka apellatsioonikohtul võimalik hinnata selle eelduse paikapidavust.
57 Samuti võib menetlust, mille tulemusena mõisteti juriidilisele isikule vastavalt selle seaduse artiklile 83f kriminaalkaristus, uuendada vaid teatud väga erilistel asjaoludel. Seega, ilma et oleks vaja otsustada küsimuse üle, kas niisugused menetluse uuendamise põhjused annavad asja menetlevale kohtule laiemad volitused kui need, mis tal olid esimeses kohtuastmes või apellatsiooniastmes, piisab, kui tõdeda, et tegemist on erandliku õiguskaitsevahendiga, mida ei saa seaduse alusel kasutada juriidiline isik, kes on kriminaalkorras süüdi mõistetud selle seaduse artikli 83a jj alusel.
58 Järelikult, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 50 ja 52, saab juriidilist isikut kriminaalkorras karistada lõplikult sellise süüteo eest, mis pandi süüks füüsilisele isikule, kellel on õigus seda juriidilist isikut juhtida või esindada, ilma et pädev kohus saaks hinnata selle rikkumise toimumist ja ilma et juriidiline isik saaks selle kohta tulemuslikult esitada oma seisukohti.
59 Selline olukord võib ilmselgelt ebaproportsionaalselt rikkuda süütuse presumptsiooni põhimõtet ja kaitseõigusi, mis on sellele juriidilisele isikule tagatud harta artikliga 48.
60 Nimelt, kuigi harta artikliga 48 ei ole vastuolus, kui liikmesriik kehtestab faktilised või õiguslikud eeldused, tuleb sellel liikmesriigil sätestada oma karistusseadustes sisalduvad eeldused mõistlikes piirides, võttes arvesse rikkumise raskust ning tagades kaitseõigused, kuna vastasel juhul rikutaks ebaproportsionaalselt selle artikli lõikes 1 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Adler Real Estate jt, C‑546/18, EU:C:2021:711, punkt 47).
61 Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud, et osalisriigid võivad teatavatel tingimustel muuta iseenesest materiaalsele või objektiivsele teokoosseisule vastava teo karistatavaks. Kriminaalasjades kohustab aga EIÕK osalisriike järgima teatud künnist. See künnis ületatakse juhul, kui eelduse tulemusel jääb isik ilma igasugusest võimalusest vabaneda vastutusest talle süüks pandud tegude eest, mistõttu võetakse temalt EIÕK artikli 6 lõike 2 kaitse (vt selle kohta EIK 28. juuni 2018. aasta otsus G.I.E.M s.r.l jt vs. Itaalia, CE:ECHR:2018:0628JUD000182806, punkt 243 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Ent nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 54, on kohtul, kelle pädevuses on mõista juriidilisele isikule karistus, õigus hinnata üksnes teatud konkreetseid asjaolusid, ilma et tal oleks võimalik hinnata, kas süütegu, mille tulemusel karistus mõisteti, on tõesti toime pandud. Sellest järeldub, et juriidiline isik ei saa tõhusalt teostada oma kaitseõigusi, kuna ta ei saa selle rikkumise toimepanemisele vastu vaielda ja peab lõpuks kandma tagajärgi, mis tulenevad eraldiseisvast menetlusest füüsilise isiku suhtes, kellel on õigus teda juhtida või esindada.
63 Sellega seoses tuleb meenutada, et kaitseõigused on subjektiivse iseloomuga, mistõttu asjaomased pooled ise peavad saama neid tegelikult kasutada (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Adler Real Estate jt, C‑546/18, EU:C:2021:711, punkt 59 ning seal viidatud kohtupraktika). Ka ei saa kuidagi välistada juriidilise isiku ja selle füüsilise isiku huvide lahknevust, kellel on õigus teda juhtida või esindada.
64 Seda järeldust ei sea kahtluse alla juriidilise isiku võimalus taotleda Zanni artikli 83f alusel menetluse uuendamist, et vabastada ta talle määratud rahalisest karistusest eelkõige juhul, kui füüsiline isik, kellel on õigus seda juriidilist isikut juhtida või esindada, ei ole tema vastu esitatud süüdistuses tunnistatud süüdi. Nimelt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 55, ei saa sellist õiguskaitsevahendit samastada kaebusega, mille põhjal tehakse täielik kohtulik kontroll ja mida see juriidiline isik saab kasutada seaduse alusel.
65 Lisaks, kuigi Zanni artikliga 83a jj kehtestatud kord võimaldab kaitsta liidu finantshuve, tagades käibemaksu nõuetekohase kogumise, ei saa selline eesmärk siiski põhjendada harta artiklis 48 sisalduvate tagatiste ebaproportsionaalset riivet (vt analoogia alusel EIK 23. novembri 2006. aasta kohtuotsus Jussila vs. Soome, CE:ECHR:2006:1123JUD007305301, punkt 36). Pealegi ei ole tõendatud, et selline menetlus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on vajalik, et vältida süsteemset karistamatuse ohtu.
66 Järelikult riivab niisugune menetlus, mis on ette nähtud Zanni artiklis 83a jj, ilmselgelt ebaproportsionaalselt harta artiklis 48 sätestatud õigusi.
67 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et harta artiklit 48 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib liikmesriigi kohus mõista juriidilisele isikule kriminaalkaristuse kuriteo eest, mille eest on vastutav füüsiline isik, kellel on õigus seda juriidilist isikut juhtida või esindada, kui viimati nimetatul ei ole võimalik selle süüteo toimepanemist vaidlustada.
Teine küsimus
68 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.
Kohtukulud
69 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 48 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib liikmesriigi kohus mõista juriidilisele isikule kriminaalkaristuse kuriteo eest, mille eest on vastutav füüsiline isik, kellel on õigus seda juriidilist isikut juhtida või esindada, kui viimati nimetatul ei ole võimalik selle süüteo toimepanemist vaidlustada.
Allkirjad