ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
28. september 2016(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Euroopa Liidu sõnamärk FITNESS – Absoluutsed keeldumispõhjused – Eristusvõime puudumine – Kirjeldavus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c, artikli 52 lõike 1 punkt a ja artikkel 76 – Määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunkt iv ja eeskirja 50 lõige 1 – Tõendite esitamine esimest korda apellatsioonikojas
Kohtuasjas T‑476/15,
European Food SA, asukoht Drăgănești (Rumeenia), esindaja: advokaat I. Speciac,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: M. Rajh,
kostja,
teine menetluspool EUIPO apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Société des produits Nestlé SA, asukoht Vevey (Šveits), esindajad: advokaadid A. Jaeger-Lenz, A. Lambrecht ja S. Cobet-Nüse,
mille ese on hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 19. juuni 2015. aasta otsuse (asi R 2542/2013‑4) peale, mis käsitleb European Foodi ja Société des produits Nestlé vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
nõupidamiste ajal koosseisus: president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud A. M. Collins (ettekandja) ja V. Valančius,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. augustil 2015,
arvestades EUIPO kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. novembril 2015,
arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 26. novembril 2015,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Société des produits Nestlé SA esitas 20. novembril 2001 vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk FITNESS.
3 Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 29, 30 ja 32 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 29: „piim, koor, või, juust, jogurtid ja muud piimatooted, piimatoodete asendajad, munad, tarretised, puuviljad, köögiviljad, inimtoiduks mõeldud valguvalmistised“;
– klass 30: „teraviljatooted; valmisteraviljatoidud; hommikusöögihelbed; riisist ja jahust valmistatud toiduained“;
– klass 32: magevesi, gaseervesi ja gaseeritud vesi, allikavesi, mineraalvesi, maitsestatud vesi, puuviljajoogid ja puuviljamahlad; nektarid, limonaad, soodavesi ja muud alkoholivabad joogid, siirupid ja muud siirupivalmistusained ja muud joogivalmistusained“.
4 Taotletav kaubamärk registreeriti 30. mail 2005 numbri 2470326 all ELi kaubamärgina kaupade jaoks, mis on nimetatud eespool punktis 3 (edaspidi „vaidlusalune kaubamärk“).
5 Hageja European Food SA esitas 2. septembril 2011 taotluse tunnistada vaidlustatud kaubamärk määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a alusel koostoimes artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c kehtetuks.
6 Tühistamisosakond lükkas 18. oktoobril 2013 kehtetuks tunnistamise taotluse tervikuna tagasi.
7 Hageja esitas 16. detsembril 2013 EUIPO-le tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
8 EUIPO neljanda apellatsioonikoja 19. juuni 2015. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus») jäeti kaebus rahuldamata.
9 Apellatsioonikoda leidis, et tühistamismenetluses lasub selle asjaolu tõendamise koormis, et vaidlusalusel kaubamärgil puudub eristusvõime või kaubamärk on kirjeldav määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c tähenduses, kehtetuks tunnistamise taotlejal. Ta lisas, et tähtsust omav kuupäev, mida asjaomased tõendid pidid puudutama, oli vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise päev, nimelt 20. november 2001. Lisaks märkis ta, et kuna tegemist on taskukohaste laiatarbekaupadega, siis on asjaomase avalikkuse tähelepanelikkuse aste keskmisest madalam.
10 Mis puutub väidetavasse kirjeldavusse, siis leidis apellatsioonikoda, et enamik tühistamisosakonnas esitatud tõendeid pärinesid tähtsust omava kuupäevaga võrreldes hilisemast ajast või puudutasid Rumeenia territooriumi enne Euroopa Liiduga ühinemist. Seoses sõna „fitness“ kohta esitatud sõnaraamatute koopiatega märkis apellatsioonikoda, et 2001. aasta seisuga ei tähista see sõna kõnealuste kaupade tarbijate silmis nende kaupade olemuslikku tunnust. Ta leidis, et kõnealuste kaupadega seoses on see sõna sugestiivne ja kujutab endast ebamäärast vihjet. Seetõttu ei ole tühistamisosakonnas esitatud tõendid vaidlusaluse kaubamärgi kirjeldavuse tõendamiseks tema sõnul piisavad.
11 Peale selle lükkas apellatsioonikoda hilinenult esitamise tõttu tagasi mitu esimest korda tema menetluses esitatud tõendit, ilma et ta oleks neid arvesse võtnud. Siinkohal kohaldas ta analoogia alusel komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) eeskirja 50 lõike 1 kolmandat lõiku koostoimes sama määruse eeskirja 37 punkti b alapunktiga iv.
12 Apellatsioonikoda leidis samuti, et kuna sõna „fitness“ on vihjav ja mitmetähenduslik, siis võib see identifitseerida vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupu menetlusse astujalt pärinevatena ja seega neid muude ettevõtjate omadest eristada. Seetõttu järeldas ta, et hageja ei ole kaubamärgi eristusvõime puudumist tõendanud.
Poolte nõuded
13 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena muuta vaidlustatud otsust ja tühistada vaidlusalune kaubamärk;
– mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.
14 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata, kuna see on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
15 Menetlusse astuja palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
16 Üldkohtu kodukorra artikli 173 lõike 3 kohaselt on lõigetes 1 ja 2 osutatud menetlusse astujal samad menetlusõigused kui kohtuasja pooltel. Ta võib toetada kohtuasja poole nõudeid ja esitada kohtuasja pooltest sõltumatuid nõudeid ja väiteid.
17 Menetlusse astuja väidab, et hagiavaldus on vorminõuete rikkumise tõttu vastuvõetamatu, kuna rikutud on kodukorra artiklit 177. Nimelt ei ole hageja esitanud tõendit tema õigusliku olemasolu kohta ega teda esindavatele advokaatidele nõuetekohaselt antud volitust.
18 Mis puutub tõendisse õigusliku olemasolu kohta, siis piisab nentimast, et hageja esitas koos hagiavaldusega väljavõtte äriregistrist, nagu on nõutud kodukorra artikli 177 lõikes 4. Vastupidi sellele, mida väidab menetlusse astuja, ei ole selles sättes nõutud, et väljavõte peab sisaldama teatavaid andmeid.
19 Mis puutub volitusse, siis tuleb märkida esiteks, et erinevalt Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 5 punktist b ei nõua käesolevas asjas kohaldatav kodukorra artikli 51 lõige 3 enam selle tõendamist, et advokaadile on volituse andnud selleks õigustatud isik. Teiseks on vastupidi menetlusse astuja väidetele volikiri nimeliselt antud isikule, kes on hagiavalduse advokaadina allkirjastanud, nimelt I. Speciacile. Mis kolmandaks puutub sellesse, et hageja ei ajakohastanud lisade nimekirja nii, et sellega oleks hõlmatud volikiri, siis piisab, kui märkida, et Üldkohtu 20. mai 2015. aasta kodukorra praktiliste rakendussätete (ELT 2015, L 152, lk 1) punkti 97 võimalik rikkumine ei too kaasa hagi vastuvõetamatust. Neljandaks ei nähtu vastupidi menetlusse astuja väidetele kodukorrast, et tõend hagiavalduse allkirjastanud advokaadi volituse kohta peab olema esitatud enne hagiavalduse esitamist. Vastupidi, kuna see puudus on kodukorra artikli 51 lõike 4 alusel kõrvaldatav, ei ole keelatud volituse olemasolu tõendava dokumendi esitamine pärast hagiavalduse esitamist (vt selle kohta kohtuotsus, 4.2.2015, KSR vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lampenwelt (Moon), T‑374/13, ei avaldata, EU:T:2015:69, punktid 11–13).
20 Eeltoodut arvestades tuleb menetlusse astuja argument, mille kohaselt hagiavaldus on vorminõuete rikkumise tõttu vastuvõetamatu, tagasi lükata.
Sisulised küsimused
21 Hageja põhjendab hagi kolme väitega, mis puudutavad esiteks seda, et on keeldutud võtmast arvesse tõendeid, mis esitati esimest korda apellatsioonikojas, teiseks vaidlusaluse kaubamärgi kirjeldavust ja kolmandaks nimetatud kaubamärgi eristusvõimet.
Esimene väide, mis puudutab keeldumist võtta arvesse tõendeid, mis esitati esimest korda apellatsioonikojas
– Poolte argumendid
22 Esimese väitega märgib hageja, et EUIPO rikkus määruse nr 207/2009 artiklit 76 koostoimes määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktiga iv ja eeskirja 50 lõikega 1, kui keeldus võtmast arvesse tõendeid, mis esitati esimest korda apellatsioonikojas.
23 Esiteks väidab hageja, et määruse nr 207/2009 artikli 76 kohaselt on EUIPO absoluutsete kehtetuks tunnistamise põhjustega seotud menetlustes kohustatud kontrollima fakte omal algatusel. Käesoleval juhul on EUIPO mitte üksnes jätnud sellise omaalgatusliku kontrolli teostamata, vaid on ka ekslikult keeldunud võtmast arvesse tõendeid, mille on esitanud hageja.
24 Teiseks märgib hageja, et määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunkt iv ei keela kehtetuks tunnistamise taotlejal esitamast apellatsioonikojale lisatõendeid.
25 Kolmandaks väidab hageja, et määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõike sõnastusest nähtub selgesti, et kõnealune säte puudutab vastulausemenetlusi. Teise võimalusena ja juhul, kui nimetatud säte on käesoleval juhul siiski kohaldatav, leiab ta, et EUIPO oleks pidanud võtma kõnealuseid tõendeid arvesse, kuna need täiendasid varem tühistamisosakonna menetluses esitatud tõendeid.
26 EUIPO sõnul sätestab määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik, et apellatsioonikoda piirdub kaebuse läbivaatamisel nende faktide ja tõenditega, mis on esitatud esimese instantsi talituse poolt määratud tähtaegade jooksul. Nimetatud sätte alusel on apellatsioonikojal kaalutlusõigus otsustada, kas vastulausete osakonna määratud või täpsustatud tähtaegade jooksul esitamata lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid tuleb arvesse võtta.
27 EUIPO märgib, et määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik ei kujuta endast erandit määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 2, mille kohaselt tal on kaalutlusõigus võtta vastu tõendeid, mis ei ole esitatud ettenähtud tähtaja jooksul, või neist keelduda. Seetõttu ei ole pooltel absoluutset õigust sellele, et EUIPO võtab hilinenult esitatud faktid ja tõendid vastu.
28 Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda oma kaalutlusõigust kasutades, et pärast määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktis iv märgitud tähtaega esitatud tõendeid ei saa arvesse võtta. EUIPO märgib siinkohal, et tegemist on esimeste tõenditega, mis puudutavad tähtsust omavat kuupäeva, nimelt registreerimistaotluse esitamise päeva. Peale selle väidab ta, et kuna tühistamismenetluse algatamise suhtes ei ole tähtaega ette nähtud, oli hagejal aega koguda asjakohased tõendid kokku ja esitada need tühistamisosakonnale. Ta lisab, et hageja ei ole märkinud, mis põhjusel sai ta need tõendid esitada alles apellatsioonikoja menetluse staadiumis.
29 Lõpuks märgib EUIPO, et kehtetuks tunnistamise menetluse raames ei ole ta isegi siis, kui asi puudutab absoluutseid kehtetuse põhjusi, kohustatud fakte omal algatusel kontrollima.
30 Menetlusse astuja märgib kõigepealt, et määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktis iv on pandud kehtetuks tunnistamise taotlejale kohustus tõendada osutatud kehtetuse põhjusi juba ajal, mil algne kehtetuks tunnistamise taotlus esitatakse. Seejärel väidab ta, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 1 tulenev EUIPO kohustus kontrollida fakte omal algatusel on kohaldatav registreerimismenetlusele, mitte aga kehtetuks tunnistamise menetlusele. Lõpuks märgib ta, et apellatsioonikoda kasutas õigesti tal määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 ja määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu alusel olevat kaalutlusruumi, lükates kõnealused hilinenult esitatud tõendid tagasi.
– Üldkohtu hinnang
31 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 1 loetletud absoluutsete keeldumispõhjuste aluseks üldine huvi (vt selle kohta kohtuotsused, 6.3.2014, Pi-Design jt vs. Yoshida Metal Industry, C‑337/12 P–C‑340/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:129, punkt 44, ja 29.4.2004, Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EU:C:2004:258, punkt 45). Iga keeldumispõhjuse aluseks olev üldine huvi võib väljendada või isegi peab väljendama asjaomasest keeldumispõhjusest lähtuvaid erinevaid kaalutlusi (kohtuotsus, 29.4.2004, Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EU:C:2004:258, punkt 46).
32 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b aluseks olev üldine huvi on tagada tarbijale kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste päritolu, võimaldades tal ilma võimaliku segiajamiseta neid kaupu või teenuseid muud päritolu kaupadest või teenustest eristada (vt selle kohta kohtuotsused, 29.4.2004, Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EU:C:2004:258, punkt 48, ja 14.7.2014, NIIT Insurance Technologies vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (SUBSCRIBE), T‑404/13, ei avaldata, EU:T:2014:645, punkt 57).
33 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c aluseks olev üldine huvi on tagada, et registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või teenuste üht või mitut omadust kirjeldavad tähised oleksid kõigi neid kaupu ja teenuseid pakkuvate majandustegevuses osalejate poolt vabalt kasutatavad (kohtuotsused, 10.7.2014, BSH vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑126/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2065, punkt 19; 12.4.2011, Euro-Information vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EURO AUTOMATIC PAYMENT), T‑28/10, EU:T:2011:158, punkt 44, ja 12.4.2016, Choice vs. EUIPO (Choice chocolate & ice cream), T‑361/15, ei avaldata, EU:T:2016:214, punkt 13). Nimelt ei ole kirjeldava tähise registreerimine kaubamärgina kooskõlas moonutamata konkurentsi süsteemiga eelkõige ohu tõttu, et see annab ühele ettevõtjale õigusvastase konkurentsieelise.
34 Mis puutub määruse nr 207/2009 artiklis 8 sätestatud suhtelistesse keeldumispõhjustesse, siis nähtub määruse ülesehitusest ning kõnealuse sätte sõnastusest, et sätte eesmärk on lahendada võimalikud vastuolud taotletava kaubamärgi ja varasema kaubamärgi omaniku õiguste vahel näiteks juhul, kui asjaomased kaubamärgid ja kaubad on identsed või sarnased ning esineb segiajamise tõenäosus. Seetõttu on nimetatud artikliga tagatava kaitse aluseks olev huvi eelkõige erahuvi, isegi kui see artikkel kaitseb samal ajal teatavat avalikku huvi, milleks on selle vältimine, et tekib tarbijate poolt segiajamise tõenäosus.
35 Need kaalutlused toovad kaasa neli alljärgnevat tagajärge.
36 Esiteks, isegi kui kolmandad isikud võivad esitada EUIPO-le kirjalikke märkusi põhjuste kohta, miks tuleks kaubamärgi registreerimisest määruse nr 207/2009 artikli 7 alusel omal algatusel keelduda, täpsustab määruse artikkel 40, et nemad ei osale EUIPO menetlustes. Seevastu nähtub määruse artiklitest 41 ja 42, et kaubamärgitaotleja ja varasema kaubamärgi omanik, kes on esitanud vastulause, on vastulausemenetluse pooled.
37 Kohtupraktikas on kinnitatud, et vastulausemenetlus on pooltevaheline menetlus (vt selle kohta kohtuotsus, 22.6.2004, Ruiz-Picasso jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DaimlerChrysler (PICARO), T‑185/02, EU:T:2004:189, punkt 31, ja 4.2.2013, Marszałkowski vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Mar-Ko Fleischwaren (WALICHNOWY MARKO), T‑159/11, ei avaldata, EU:T:2013:56, punkt 48), millest tuleneb vajadus täiel määral järgida võistlevuse põhimõtet ja tagada poolte protsessuaalne võrdsus (vt selle kohta kohtuotsus, 6.9.2006, DEF-TEC Defense Technology vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Defense Technology (FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR), T‑6/05, EU:T:2006:241, punkt 43). Sellise menetluse kohta tuleb meenutada, ühele poolele antud eelis halvendab teise poole olukorda, mistõttu EUIPO peab jälgima, et ta jääks mõlema poole suhtes erapooletuks (kohtuotsus, 12.12.2007, K & L Ruppert Stiftung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lopes de Almeida Cunha jt (CORPO livre), T‑86/05, EU:T:2007:379, punkt 21).
38 Teiseks – ja ilma et see piiraks määruse nr 207/2009 selle artikli 75 kohaldamist, mille kohaselt võivad EUIPO otsuste aluseks olla üksnes põhjused, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht – kontrollib EUIPO absoluutseid keeldumispõhjusi omal algatusel. Arvestades EUIPO talituste funktsionaalse järjepidevuse põhimõtet, on apellatsioonikojad pädevad registreerimistaotlust uuesti läbi vaatama seoses määruse artiklis 7 nimetatud kõigi absoluutsete keeldumispõhjustega, ilma et neid piiraksid kontrollija põhjendused. Seega võivad apellatsioonikojad omal algatusel tugineda uutele absoluutsetele registreerimisest keeldumise põhjustele (vt selle kohta kohtuotsused, 8.7.1999, Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (BABY-DRY), T‑163/98, EU:T:1999:145, punktid 38 ja 43, ning 16.2.2000, Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Seebi kuju), T‑122/99, EU:T:2000:39, punktid 26–28), tingimusel et tagatakse kaitseõigused.
39 Seevastu nähtub määruse nr 207/2009 artiklist 8 ja artikli 76 lõike 1 lõpuosast, et suhtelisi registreerimisest keeldumuse põhjusi analüüsitakse üksnes varasema kaubamärgi omaniku vastulause esitamise korral ning EUIPO ei saa neile omal algatusel tugineda (vt selle kohta kohtuotsus, 23.9.2003, Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LHS (UK) (KLEENCARE), T‑308/01, EU:T:2003:241, punkt 32).
40 Kolmandaks peab määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 kohaselt absoluutsete keeldumispõhjuste hindamisel EUIPO kontrollija ja edasikaebamise korral apellatsioonikoda kontrollima faktilisi asjaolusid omal algatusel, et teha kindlaks, kas üks või teine sama määruse artiklis 7 toodud registreerimisest keeldumise põhjus käib selle kaubamärgi kohta, mille registreerimist taotletakse, või mitte. Eelnevast järeldub, et EUIPO pädevad organid peavad omal algatusel analüüsima asjakohaseid fakte, mis võivad viia absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamiseni, ning on võimalik, et nead põhjendavad oma otsuseid faktidega, mida ei ole esitanud taotleja (vt selle kohta kohtuotsus, 13.9.2013, Fürstlich Castell’sches Domänenamt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Castel Frères (CASTEL), T‑320/10, EU:T:2013:424, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus, 23.11.2015, Actega Terra vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Heidelberger Druckmaschinen (FoodSafe), T‑766/14, ei avaldata, EU:T:2015:913, punkt 31).
41 Samas saab juhul, kui tegemist on suhtelist keeldumispõhjust puudutava menetlusega, EUIPO põhjendada oma otsust üksnes poolte esitatud faktide ja tõenditega (vt selle kohta kohtuotsus, 23.9.2003, KLEENCARE, T‑308/01, EU:T:2003:241, punkt 32). Siiski ei välista apellatsioonikoja poolt arvesse võetava faktilise aluse piiramine seda, et viimane võtab arvesse üldtuntud fakte, see tähendab fakte, mis on kõigile teada või mida võib teada saada üldiselt kättesaadavatest allikatest (kohtuotsus, 1.6.2016, Wolf Oil vs. EUIPO – SCT Lubricants (CHEMPIOIL), T‑34/15, ei avaldata, EU:T:2016:330, punkt 64). Lisaks on määruse nr 2868/95 eekirja 50 lõike 1 kolmandas lõigus ette nähtud, et kui vaidlustatakse vastulausete osakonna otsus, piirdub apellatsioonikoda kaebuse läbivaatamisel nende faktide ja tõenditega, mis on esitatud tähtaegade jooksul, mille vastulausete osakond on määruse ja käesolevate eeskirjade alusel määranud või täpsustanud, välja arvatud juhud, kui apellatsioonikoda leiab, et tuleks arvestada määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 kohaseid lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid (vt selle kohta kohtuotsus, 13.3.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punktid 44, 48 ja 64).
42 Nimelt sedastas Euroopa Kohus 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul (C‑29/05 P, EU:C:2007:162), mis puudutas vastulausemenetlust, mitte absoluutsel kehtetuse põhjusel põhinevat kehtetuks tunnistamise taotlust, et apellatsioonikoda ei ole kohustatud võtma arvesse fakte ja tõendeid, mille vastulause esitaja esitas esimest korda apellatsioonikojale esitatud edasikaebuse staadiumis. See lahendus vastab määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmandale lõigule, mis tuleneb komisjoni 29. juuni 2005. aasta määrusest (EÜ) nr 1041/2005, millega muudetakse määrust nr 2868/95 (ELT 2005, L 172, lk 4) ning mida kohaldati apellatsioonikoja otsusele, mis tehti vastulausemenetluses enne nimetatud eeskirja muutmist.
43 Neljandaks tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 kord näeb ette registreerimisele eelneva kontrolli poolteüleses absoluutsete keeldumispõhjuste kontrolli vormis ja pooltevahelises suhteliste keeldumispõhjuste alusel esitatud vastulause menetluses (vt eespool), ning absoluutsete ja suhteliste kehtetuse põhjuste tagantjärele läbiviidava kontrolli.
44 Käesolev vaidlus käsitleb absoluutsetel keeldumispõhjustel tuginevat kehtetuks tunnistamise taotlust, mis on esitatud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a alusel koostoimes määruse artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c. Seetõttu peab Üldkohus analüüsima, kas eelkõige tõendeid puudutavas osas on käesolevas menetluses tegemist registreerimistaotluse absoluutsete keeldumispõhjuste kontrollimise menetlusega või pigem suhteliste keeldumispõhjuste kontrollimisega vastulausemenetluses. Siinkohal on ühelt poolt oluline märkida, et määruse artikli 52 lõike 1 punkt a viitab sõnaselgelt määruse artiklile 7. Teiselt poolt ei saa jätta arvestamata asjaoluga, et määruse artikli 52 lõige 1 sätestab, et kehtetuks tunnistamise menetlus algatatakse poole taotlusel, nagu ka vastulausemenetlus.
45 Esimese väite analüüsimisel tuleb arvestada nende kaalutlustega. Sellega seoses tuleb täpsustada, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 40 ja 41, et asjaomased tõendid esitati esimest korda tema menetluses ning seetõttu esitati need hilinenult. Nii otsustas apellatsioonikoda oma kaalutlusõigust kasutades neid tõendeid mitte arvesse võtta.
46 Esiteks, nagu eespool punktis 40 märgitud, tuleneb määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 1, et absoluutseid keeldumispõhjusi uurides kontrollivad EUIPO apellatsioonikojad fakte omal algatusel, et teha kindlaks, kas kaubamärk, mille registreerimist on taotletud, kuulub määruse artiklis 7 nimetatud keeldumispõhjuse kohaldamisalasse.
47 Samas ei pea EUIPO kehtetuks tunnistamise menetluses omal algatusel uuesti hindama selliseid asjasse puutuvaid fakte, mis võivad kaasa tuua absoluutsete keeldumispõhjuste kohaldamise, mida teeb kontrollija. Määruse nr 207/2009 artiklite 52 ja 55 sätetest ilmneb, et ELi kaubamärk loetakse kehtivaks, kuni EUIPO tunnistab selle kehtetuks tunnistamise menetluses kehtetuks. Seega eeldatakse kaubamärgi kehtivust, mis on EUIPO poolt kaubamärgi registreerimistaotluse hindamisel läbiviidava kontrolli loogiline tagajärg (kohtuotsus, 13.9.2013, CASTEL, T‑320/10, EU:T:2013:424, punkt 27, ja kohtumäärus, 23.11.2015, FoodSafe, T‑766/14, ei avaldata, EU:T:2015:913, punkt 32).
48 See kehtivuse presumptsioon piirab määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 1 tulenevat EUIPO kohustust kontrollida omal algatusel asjaomaseid fakte, mis võivad registreerimismenetluses tuua kaasa absoluutsete keeldumispõhjuste kohaldamise ELi kaubamärgi registreerimistaotluste hindamisel EUIPO kontrollija poolt ja edasikaebamise korral apellatsioonikoja poolt. Samas eeldatakse kehtetuks tunnistamise menetluses, et registreeritud ELi kaubamärk on kehtiv ja EUIPO-le kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud isiku ülesanne on esitada EUIPO menetluses konkreetsed tõendid, mis kaubamärgi kehtivuse kahtluse alla seavad (kohtuotsus, 13.9.2013, CASTEL, T‑320/10, EU:T:2013:424, punkt 28, ja kohtumäärus, 23.11.2015, FoodSafe, T‑766/14, ei avaldata, EU:T:2015:913, punkt 33).
49 Eeltoodust nähtub, et vastupidi hageja väidetele ei olnud apellatsioonikoda kehtetuks tunnistamise menetluse raames kohustatud omal algatusel uurima asjakohaseid fakte, mis võisid viia määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktides b ja c ette nähtud absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamiseni.
50 Teiseks tuleb hoolimata sellest, et apellatsioonikoda polnud kohustatud käesolevas asjas fakte omal algatusel kontrollima, analüüsida, kas apellatsioonikoda võis õigusega leida, et hageja poolt esimest korda tema menetluses esitatud tõendid on esitatud hilinenult, nagu väidab EUIPO.
51 Siinkohal tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 kohaselt võib EUIPO mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.
52 Sellest tuleneb, et EUIPO-l on kaalutlusruum jätta teatavad tõendid arvesse võtmata üksnes juhul, kui need on esitatud hilinenult. Seevastu juhul, kui tõendid on esitatud ettenähtud tähtaja jooksul, ei anna kõnealune säte EUIPO-le kaalutlusõigust jätta need arvesse võtmata (vt selle kohta kohtuotsus, 13.3.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punktid 41–43 ja 63).
53 Seetõttu tuleb teha kindlaks, kas eespool punktides 36, 38, 40 ja 43 esitatud põhjustel tuleb absoluutsel kehtetuks tunnistamise põhjusel rajaneva kehtetuks tunnistamise menetluse raames esimest korda apellatsioonikojas esitatud tõendeid käsitleda nii, et need ei ole esitatud ettenähtud tähtaja jooksul ja on seega esitatud hilinenult (vt selle kohta kohtuotsus, 13.3.2007, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punkt 49).
54 Mis puutub tõendite esitamiseks tähtaja olemasolusse, siis tugineb EUIPO määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktile iv, mille kohaselt sisaldab talle esitatud ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlus taotluses osutatud põhjusi puudutavas osas taotlust toetavaid fakte, tõendeid ja märkusi.
55 Vastupidi sellele, mida väidab EUIPO, ei nähtu määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktist iv, et apellatsioonikoda on kohustatud käsitlema hilinenult esitatutena tõendeid, mida ei ole tühistamisosakonna menetluses esitatud. Nimelt on selles eeskirjas üksnes täpsustatud, et kehtetuks tunnistamise taotlusega peavad kaasnema tõendid, millel see põhineb. Sellest nähtuvalt ei tähenda see, et pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist – kas tühistamisosakonnas või apellatsioonikojas – esitatud tõendit tuleb käsitada hilinenult esitatuna.
56 Lisaks tuleb nentida, et määrus nr 207/2009 ja määrus nr 2868/95 ei sisalda ühtki sätet, mis näeb ette tähtaja tõendite esitamiseks absoluutsel keeldumispõhjusel põhineva kehtetuks tunnistamise taotluse raames, erinevalt teatavatest sätetest, mis reguleerivad tähtaegu ning nende järgimata jätmise tagajärgi vastulausemenetluse jaoks (määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõige 1, eeskirja 20 lõige 1 ja eeskirja 22 lõige 2; vt selle kohta kohtuotsus, 18.7.2013, New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑621/11 P, EU:C:2013:484, punktid 25–28), tühiseks tunnistamise menetluse jaoks (sama määruse eeskirja 40 lõige 5; vt selle kohta kohtuotsus, 26.9.2013, Centrotherm Systemtechnik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ja centrotherm Clean Solutions, C‑610/11 P, EU:C:2013:593, punktid 80–82) ja suhtelistel keeldumispõhjustel kehtetuks tunnistamise menetluse jaoks (sama määruse eeskirja 40 lõige 6; vt selle kohta kohtuotsus, 18.11.2015, Menelaus vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Garcia Mahiques (VIGOR), T‑361/13, EU:T:2015:859, punktid 51 ja 52 (ei avaldata).
57 Peale selle tuleb meenutada, et esineb funktsionaalne järjepidevus ühtelt poolt EUIPO esimese instantsi talituste – nagu kontrollija, vastulausete osakond ja tühistamisosakond – ning teiselt poolt apellatsioonikoja vahel (vt selle kohta kohtuotsused, 23.9.2003, KLEENCARE, T‑308/01, EU:T:2003:241, punkt 25, ja 11.7.2006, Caviar Anzali vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Novomarket (Asetra), T‑252/04, EU:T:2006:199, punkt 30).
58 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et määruse nr 207/2009 artikkel 76 koostoimes määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktiga iv ei tähenda, et apellatsioonikoda peab lugema absoluutsel keeldumispõhjusel põhineva kehtetuks tunnistamise menetluse raames esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud tõendid hilinenult esitatuks.
59 Kolmandaks väidab EUIPO, et käesoleval juhul on analoogia alusel kohaldatav määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik.
60 Siinkohal tuleb märkida, et arvestades määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu sõnastust, reguleerib see säte otsesõnu vastulausete osakonna otsuse peale esitatud edasikaebuse menetlemist, mitte absoluutsel keeldumispõhjusel põhineva tühistamisosakonna otsuse peale esitatud edasikaebuse menetlemist.
61 Lisaks, kui kohtupraktika kohaselt kehtestab määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 esimene lõik põhimõtte, vastavalt millele kohaldatakse edasikaebuse menetlusele mutatis mutandis sätteid, mis kehtivad menetluse puhul instantsis, kelle otsuse peale kaevatakse, siis selle sätte kolmas lõik kujutab endast erisätet, mis näeb sellest põhimõttest ette erandi. See erisäte on eriomane vastulausete osakonna otsuse peale esitatud edasikaebuse menetlusele ja täpsustab pärast esimeses instantsis määratud või täpsustatud tähtaja möödumist esitatud faktide ja tõendite apellatsioonikojas käsitlemise korda (kohtuotsus, 3.10.2013, Rintisch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑120/12 P, EU:C:2013:638, punkt 28).
62 Nagu eespool punktis 42 märgitud, lisati see erisäte määrusesse nr 2868/95 muudatusega, mis tulenes määrusest nr 1041/2005, mille eesmärk põhjenduse 7 kohaselt oli just vastulausemenetluse menetluslike puuduste õiguslike tagajärgede täpne piiritlemine. See tõdemus kinnitab, et vastulausete osakonnas tõendite hilinenult esitamisele apellatsioonikojas omistatavad tagajärjed määratakse kindlaks selle erisätte alusel (kohtuotsus, 3.10.2013, Rintisch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑120/12 P, EU:C:2013:638, punkt 30).
63 Tuleb märkida, et sarnaselt vastulausemenetluses suhteliste registreerimisest keeldumise põhjustega arutab EUIPO ka suhtelisi kehtetuks tunnistamise põhjusi vaid asjaomase varasema kaubamärgi omaniku taotlusel. Järelikult reguleerivad üldjuhul suhtelist kehtetuks tunnistamise põhjust puudutavat kehtetuks tunnistamise menetlust samad põhimõtted kui vastulausemenetluses (kohtuotsus, 25.5.2005, TeleTech Holdings vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Teletech International (TELETECH GLOBAL VENTURES), T‑288/03, EU:T:2005:177, punkt 65).
64 Esimene väide puudutab aga kehtetuks tunnistamise menetlust, mis põhineb absoluutsetel keeldumispõhjustel, mis on suhtelistest keeldumispõhjustest erinevad. Vastab tõele, et absoluutsetel keeldumispõhjustel põhinev kehtetuks tunnistamise menetlus algatatakse määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 kohaselt poole taotluse alusel. Samas viidatakse määruse artikli 52 lõike 1 punktis a otseselt määruse artiklis 7 ette nähtud keeldumispõhjustele, mille aluseks on üldine huvi, nagu eespool punktides 31–33 märgitud. Tuleb lisada, et neid määruse artikli 7 aluseks olevaid üldise huvi kaalutlusi tuleb arvestada ka absoluutsetel keeldumispõhjustel põhinevas kehtetuks tunnistamise menetluses (vt selle kohta kohtumäärus, 30.4.2015, Castel Frères vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑622/13 P, ei avaldata, EU:C:2015:297, punktid 41 ja 43–45). Peale selle tuleb meenutada, et absoluutsetel keeldumispõhjustel põhineva kehtetuks tunnistamise menetluse eesmärk on eelkõige võimaldada EUIPO-l kaubamärgi registreeringu kehtivus uuesti läbi vaadata ning võtta seisukoht, mille ta oleks vajaduse korral pidanud määruse artikli 37 alusel omal algatusel võtma (vt selle kohta kohtumäärus, 30.4.2015, Castel Frères vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑622/13 P, ei avaldata, EU:C:2015:297, punkt 42). Seetõttu läheks määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu analoogia alusel kohaldamine absoluutsetel keeldumispõhjustel põhinevale kehtetuks tunnistamise menetlusele vastuollu määruse nr 207/2009 artikli 7 sätete aluseks oleva üldise huviga.
65 Seetõttu ei võimalda määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu sõnastus, mis annab edasi liidu seadusandja sõnaselget tahet, ning absoluutsetel keeldumispõhjustel põhineva kehtetuks tunnistamise menetluse olemus ja eesmärk selle eeskirja kohaldamist analoogia alusel. Seetõttu tugines EUIPO käesoleval juhul nimetatud sättele ekslikult.
66 Eeltoodust nähtub, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui leidis, et hageja poolt esimest korda apellatsioonikojas esitatud tõendeid ei tohi seetõttu, et need on esitatud hilinenult, arvesse võtta.
67 Sellegipoolest tuleb analüüsida selle vea tagajärgi. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib menetlusviga kaasa tuua asjaomase otsuse täieliku või osalise tühistamise ainult siis, kui tõendatakse, et selle vea puudumisel oleks vaidlustatud otsus võinud olla teistsuguse sisuga (kohtuotsused, 10.7.2006, La Baronia de Turis vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Baron Philippe de Rothschild (LA BARONNIE), T‑323/03, EU:T:2006:197, punkt 69, ja 11.7.2006, Asetra, T‑252/04, EU:T:2006:199, punkt 45).
68 Käesoleval juhul ei ole välistatud, et tõendid, millega apellatsioonikoda põhjendamatult keeldus arvestamast, võivad muuta vaidlustatud otsuse sisu, kuna tegemist on esimeste tõenditega, mis puudutavad tähtsust omavat kuupäeva, nimelt registreerimistaotluse esitamise päeva (vt eespool punkt 28). Samas ei ole Üldkohtu ülesanne asuda asjaomaste tõendite hindamisel EUIPO asemele (kohtuotsused, 10.7.2006, LA BARONNIE, T‑323/03, EU:T:2006:197, punkt 70, ja 11.7.2006, Asetra, T‑252/04, EU:T:2006:199, punkt 46).
69 Seetõttu tuleb esimese väitega nõustuda ja seega vaidlustatud otsus tühistada.
Teine ja kolmas väide, mis puudutavad vaidlusaluse kaubamärgi kirjeldavust ja eristusvõime puudumist, ning teine nõue, mis puudutab vaidlustatud otsuse muutmist ja vaidlusaluse kaubamärgi tühistamist
70 Nagu esimese väite analüüsist nähtub, ei pea Üldkohus kontrollima teist ja kolmandat väidet, mis puudutavad vastavalt vaidlusaluse kaubamärgi kirjeldavust ja eristusvõime väidetavat puudumist. Peale selle ei ole vaja seetõttu, et esimese võimalusena esitatud vaidlustatud otsuse tühistamise taotlus on rahuldatud, teha otsust teise nõude kohta, mis puudutab vaidlustatud otsuse muutmist ja vaidlusaluse kaubamärgi tühistamist, mille hageja esitas teise võimalusena ning mille vastuvõetavuse on EUIPO osaliselt vaidlustanud.
Kohtukulud
71 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja vastavalt hageja nõudele mõista temalt välja hageja kohtukulud.
72 Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole sama artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab oma kohtukulud ise. Käesoleva kohtuvaidluse asjaolusid arvestades tuleb jätta menetlusse astuja kohtukulud tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 19. juuni 2015. aasta otsus (asi R 2542/2013‑4), mis käsitleb European Food SA ja Société des produits Nestlé SA vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust.
2. Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja European Foodi kohtukulud.
3. Jätta Société des produits Nestlé kohtukulud tema enda kanda.
Frimodt Nielsen | Collins | Valančius |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. septembril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad