Kohtuasi T‑476/15

European Food SA

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet

Euroopa Liidu kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Euroopa Liidu sõnamärk FITNESS – Absoluutsed keeldumispõhjused – Eristusvõime puudumine – Kirjeldavus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c, artikli 52 lõike 1 punkt a ja artikkel 76 – Määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunkt iv ja eeskirja 50 lõige 1 – Tõendite esitamine esimest korda apellatsioonikojas

Kokkuvõte – Üldkohtu (kuues koda) 28. septembri 2016. aasta otsus

1.      Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Erinevate keeldumispõhjuste eraldi hindamine – Keeldumispõhjuste tõlgendamine iga põhjuse aluseks olevat üldist huvi arvestades

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõige 1)

2.      Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kaubamärk, mis koosneb eranditult märkidest või tähistest, mis võivad tähistada kauba või teenuse omadusi – Eesmärk – Vaba kasutatavuse nõue

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõike 1 punkt c)

3.      Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud varasema identse või sarnase kaubamärgi omaniku vastulause – Kaitse aluseks olev erahuvi

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 8)

4.      Euroopa Liidu kaubamärk – Kaebemenetlus – Apellatsioonikodadele esitatud kaebused – Apellatsioonikodade pädevus – Uuesti täies ulatuses sisuliselt läbivaatamine

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 75)

5.      Euroopa Liidu kaubamärk – Menetlusnormid – Faktide kontrollimine omal algatusel – Absoluutseid keeldumispõhjusi käsitlev kehtetuks tunnistamise menetlus – Kontrollimise piirdumine esitatud väidetega

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõige 1, artiklid 52 ja 55 ning artikli 76 lõige 1)

6.      Euroopa Liidu kaubamärk – Menetlusnormid – Absoluutseid keeldumispõhjusi käsitlev kehtetuks tunnistamise menetlus – Tõendite esitamise tähtaeg – Puudumine

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 76; komisjoni määrus nr 2868/95, artikkel 1, eeskirja 37 punkti b alapunkt iv)

7.      Euroopa Liidu kaubamärk – Kaebemenetlus – Kaebus EUIPO vastulausete osakonna otsuse peale – Apellatsioonikoja poolt läbivaatamine – Ulatus – Faktilised asjaolud ja tõendid, mida ei ole vastulause põhjendamiseks esitatud selleks ette nähtud tähtaja jooksul – Arvessevõtmine – Apellatsioonikoja kaalutlusõigus

(komisjoni määrus nr 2868/95, artikkel 1, eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik)

8.      Euroopa Liidu kaubamärk – Kaebemenetlus – Kaebus EUIPO tühistamisosakonna otsuse peale – Apellatsioonikoja poolt läbivaatamine – Ulatus – Määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 analoogia alusel kohaldamine absoluutsetel keeldumispõhjustel põhinevale kehtetuks tunnistamise menetlusele – Lubamatus

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 7, artikli 52 lõige 1 ja artikli 76 lõige 2; komisjoni määrus nr 2868/95, artikkel 1, eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 31)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 33)

3.      Mis puutub määruse nr 207/2009 artiklis 8 sätestatud suhtelistesse keeldumispõhjustesse, siis nähtub määruse ülesehitusest ning kõnealuse sätte sõnastusest, et sätte eesmärk on lahendada võimalikud vastuolud taotletava kaubamärgi ja varasema kaubamärgi omaniku õiguste vahel näiteks juhul, kui asjaomased kaubamärgid ja kaubad on identsed või sarnased ning esineb segiajamise tõenäosus. Seetõttu on nimetatud artikliga tagatava kaitse aluseks olev huvi eelkõige erahuvi, isegi kui see artikkel kaitseb samal ajal teatavat avalikku huvi, milleks on selle vältimine, et tekib tarbijate poolt segiajamise tõenäosus.

(vt punkt 34)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 38)

5.      Määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 76 lõikest 1 tuleneb, et absoluutseid keeldumispõhjusi uurides kontrollivad Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti apellatsioonikojad fakte omal algatusel, et teha kindlaks, kas kaubamärk, mille registreerimist on taotletud, kuulub määruse artiklis 7 nimetatud keeldumispõhjuse kohaldamisalasse.

Samas ei pea EUIPO kehtetuks tunnistamise menetluses omal algatusel uuesti hindama selliseid asjasse puutuvaid fakte, mis võivad kaasa tuua absoluutsete keeldumispõhjuste kohaldamise, mida teeb kontrollija. Määruse nr 207/2009 artiklite 52 ja 55 sätetest ilmneb, et ELi kaubamärk loetakse kehtivaks, kuni EUIPO tunnistab selle kehtetuks tunnistamise menetluses kehtetuks. Seega eeldatakse kaubamärgi kehtivust, mis on EUIPO poolt kaubamärgi registreerimistaotluse hindamisel läbiviidava kontrolli loogiline tagajärg.

See kehtivuse presumptsioon piirab määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 1 tulenevat EUIPO kohustust kontrollida omal algatusel asjaomaseid fakte, mis võivad registreerimismenetluses tuua kaasa absoluutsete keeldumispõhjuste kohaldamise ELi kaubamärgi registreerimistaotluste hindamisel EUIPO kontrollija poolt ja edasikaebamise korral apellatsioonikoja poolt. Samas eeldatakse kehtetuks tunnistamise menetluses, et registreeritud ELi kaubamärk on kehtiv ja EUIPO-le kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud isiku ülesanne on esitada EUIPO menetluses konkreetsed tõendid, mis kaubamärgi kehtivuse kahtluse alla seavad.

Eeltoodust nähtub, et apellatsioonikoda ei ole kehtetuks tunnistamise menetluse raames kohustatud omal algatusel uurima asjakohaseid fakte, mis võisid viia määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktides b ja c ette nähtud absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamiseni.

(vt punktid 46–49)

6.      Määruse nr 2868/95, millega rakendatakse määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta eeskirja 37 punkti b alapunktist iv ei nähtu, et apellatsioonikoda on kohustatud käsitlema hilinenult esitatutena tõendeid, mida ei ole tühistamisosakonna menetluses esitatud. Nimelt on selles eeskirjas üksnes täpsustatud, et kehtetuks tunnistamise taotlusega peavad kaasnema tõendid, millel see põhineb. Sellest nähtuvalt ei tähenda see, et pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist – kas tühistamisosakonnas või apellatsioonikojas – esitatud tõendit tuleb käsitada hilinenult esitatuna.

Lisaks tuleb nentida, et määrus nr 207/2009 ja määrus nr 2868/95 ei sisalda ühtki sätet, mis näeb ette tähtaja tõendite esitamiseks absoluutsel keeldumispõhjusel põhineva kehtetuks tunnistamise taotluse raames, erinevalt teatavatest sätetest, mis reguleerivad tähtaegu ning nende järgimata jätmise tagajärgi vastulausemenetluse jaoks, tühiseks tunnistamise menetluse jaoks ja suhtelistel keeldumispõhjustel kehtetuks tunnistamise menetluse jaoks.

Peale selle tuleb meenutada, et esineb funktsionaalne järjepidevus ühtelt poolt Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti esimese instantsi talituste – nagu kontrollija, vastulausete osakond ja tühistamisosakond – ning teiselt poolt apellatsioonikoja vahel.

Tuleb järeldada, et määruse nr 207/2009 artikkel 76 koostoimes määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktiga iv ei tähenda, et apellatsioonikoda peab lugema absoluutsel keeldumispõhjusel põhineva kehtetuks tunnistamise menetluse raames esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud tõendid hilinenult esitatuks.

(vt punktid 55–58)

7.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 60–62)

8.      Absoluutsetel keeldumispõhjustel põhinev kehtetuks tunnistamise menetlus algatatakse määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 kohaselt poole taotluse alusel. Samas viidatakse määruse artikli 52 lõike 1 punktis a otseselt määruse artiklis 7 ette nähtud keeldumispõhjustele, mille aluseks on üldine huvi. Tuleb lisada, et neid määruse artikli 7 aluseks olevaid üldise huvi kaalutlusi tuleb arvestada ka absoluutsetel keeldumispõhjustel põhinevas kehtetuks tunnistamise menetluses. Peale selle tuleb meenutada, et absoluutsetel keeldumispõhjustel põhineva kehtetuks tunnistamise menetluse eesmärk on eelkõige võimaldada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametil kaubamärgi registreeringu kehtivus uuesti läbi vaadata ning võtta seisukoht, mille ta oleks vajaduse korral pidanud määruse artikli 37 alusel omal algatusel võtma. Seetõttu läheks määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu analoogia alusel kohaldamine absoluutsetel keeldumispõhjustel põhinevale kehtetuks tunnistamise menetlusele vastuollu määruse nr 207/2009 artikli 7 sätete aluseks oleva üldise huviga.

Seetõttu ei võimalda määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu sõnastus, mis annab edasi liidu seadusandja sõnaselget tahet, ning absoluutsetel keeldumispõhjustel põhineva kehtetuks tunnistamise menetluse olemus ja eesmärk selle eeskirja kohaldamist analoogia alusel.

(vt punktid 64 ja 65)