2. augustil 2011 esitatud hagi - Makhlouf versus nõukogu

(kohtuasi T-433/11)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Ehab Makhlouf (Damas, Süüria) (esindaja: advokaat E. Ruchat)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tunnistada hageja hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

nõue tühistada nõukogu 9. mai 2011. aasta otsus 2011/273/ÜVJP ja sellele otsusele järgnevad rakendusaktid (ning täpsemalt nõukogu 23. mai 2011. aasta rakendusotsus 2011/302/ÜVJP, mis näeb ette hageja taaskandmise nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse otsuses 2011/273/ÜVJP ettenähtud piiravaid meetmeid, ning nõue tühistada nõukogu 9. mai 2011. aasta määrus (EL) nr 442/2011 ja selle rakendusaktid (täpsemalt nõukogu 23. mai 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 504/2011 ja selle parandus niivõrd, kui need puudutavad hagejat;

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab hagi toetuseks kolm väidet.

Esimese väite kohaselt on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi "Euroopa inimõiguste konventsioon") artiklites 6 ja 13 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 41 ja 47 ettenähtud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

Teise väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust: hageja heidab nõukogule ette, et põhjendus ei vasta nõuetele, mille täitmiseks on Euroopa Liidu institutsioonid kohustatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6, ELTL artikli 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 alusel.

Kolmandas väites leitakse, et vaidlustatud meetmed piiravad põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt hageja põhiõigusi, iseäranis tema omandiõigust, mis on ette nähtud Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artiklis 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17, tema õigust au ja maine austamisele, mis on tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitega 8 ja 10, tema vabadust tegeleda ettevõtlusega ja kaubandusega, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 15 ja 16, ning viimaseks süütuse presumptsiooni, mis on ette nähtud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 48.

____________