ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
27. märts 2014(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse kujutismärgi EQUITER taotlus – Varasem ühenduse sõnamärk EQUINET – Suhteline keeldumispõhjus – Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 42 lõige 2 – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑47/12,
Intesa Sanpaolo SpA, asukoht Torino (Itaalia), esindajad: advokaadid P. Pozzi, G. Ghisletti ja F. Braga,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: P. Bullock,
kostja,
teine pool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja menetluses oli
equinet Bank AG, asukoht Frankfurt (Saksamaa),
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 6. oktoobri 2011. aasta otsuse (asi R 2101/2010‑1) peale, mis käsitleb vastulausemenetlust equinet Bank AG ja Intesa Sanpaolo SpA vahel,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees S. Papasavvas, kohtunikud N. J. Forwood (ettekandja) ja E. Bieliūnas,
kohtusekretär: ametnik J. Weychert,
arvestades 27. jaanuaril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 8. mail 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud vastust,
arvestades 27. augustil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliiki,
arvestades 20. novembril 2013 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Intesa Sanpaolo SpA esitas 28. veebruaril 2008 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Vastavalt 15. juunil 1957 sõlmitud märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppele (täiendatud ja muudetud redaktsioonis) kuuluvad kaubad ja teenused, mille jaoks registreerimist taotleti, klassidesse 9, 16, 35, 36, 38, 41 ja 42 ning vastavad klasside kaupa järgmisele kirjeldusele:
– klass 9: „teadusotstarbelised, merendus‑, geodeesia‑, foto‑, filmi‑, optika‑, kaalumis‑, mõõte‑, signalisatsiooni‑, kontrolli‑, pääste‑ ja õppevahendid ning ‑seadmed; elektrijuhtimis‑, ‑jaotus‑, ‑muundamis‑, ‑akumuleerimis‑, ‑reguleerimis‑ ja ‑kontrollseadmed ja ‑vahendid; heli või kujutise salvestus- edastus- ja taasesitusseadmed, magnetandmekandjad, heliplaadid; müügiautomaadid ja müntkäitatavad mehhanismid; kassaaparaadid, arvutusmasinad; infotöötlusseadmed ja arvutid; tulekustutusseadmed”;
– klass 16: „paber, papp ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; trükised; köitematerjal; fotod; kirjatarbed; majapidamis‑ ja kantseleiliimid; kunstnikutarbed; pintslid; kirjutusmasinad ja kantseleitarbed (v.a mööbel); õppematerjalid ja näitvahendid (v.a aparaadid); plastist pakkematerjal, mis ei kuulu teistesse klassidesse; trükitüübid; klišeed;”
– klass 35: „reklaam; ärijuhtimine; ettevõttehaldus; kontoriteenused”;
– klass 36: „kindlustus; rahalised, finants‑ ja kinnisvaratehingud”;
– klass 38: „side”;
– klass 41: „haridus; väljaõpe; meelelahutus; spordi‑ ja kultuurialane tegevus”;
– klass 42: „teaduslikud ja tehnoloogilised uuringud ja projekteerimine teenusena; tööstuslikud analüüsid ja uuringud teenusena; arvutiriistvara ja ‑tarkvara projekteerimine ja arendus”.
4 Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 28. juuli 2008. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 30/2008.
5 Määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel esitas equinet Bank AG 27. oktoobril 2008 vastulause taotletava kaubamärgi registreerimisele eespool punktis 3 nimetatud kaupade jaoks.
6 Vastulause tugines eelkõige varasemale ühenduse sõnamärgile EQUINET, mille registreerimistaotlus esitati 10. aprillil 2000 ja mis registreeriti 19. märtsil 2003 klassidesse 35, 36 ja 38 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks, mis vastavad klasside kaupa järgmisele kirjeldusele:
– klass 35: „reklaam; ärijuhtimisteenused, ettevõttehaldus; kontoriteenused, messide ja näituste korraldamine äriotstarbel; ajutise tööjõu vahendusteenused; statistika koostamine; raamatupidamine; enampakkumisteenused; äriuuringud; turundus; turu-uuringud ja ‑analüüs; vaateakende kujundamine; äri‑ või organisatsiooniline nõustamine; ettevõtlus nõustamisteenused; tööjõu-alane nõustamine; kantseleimasinate ja ‑seadmete rentimine; vahendustegevus ja tehingute tegemine kolmandate isikute nimel; kauba müügilepingute vahendamine; kauba levitamine reklaami otstarbel; dokumentide paljundamine; reklaamiteenused; raadio‑ ja telereklaam; kinoreklaam; hõlmamata on internetiühenduse pakkumine”;
– klass 36: „kindlustus‑ ja finantsteenused; müügikrediit ja faktooring, krediitkaartide käibelelase, pantimisteenused, sissenõudeteenused, reisitšekkide tagamine või väljastamine, väärtpaberite vahendustehingud, valuutatehingud, investeerimistehingud, krediidinõustamine, krediidimaakleri teenused, varalise tausta uuringud, väärtesemete seifihoiustamine, maa‑ ja kinnisvarahaldus, kinnisvara ja hüpoteeklaenude vahendus, kapitalirent, kinnisvara hindamine, kindlustusvahendus, väärtpaberiportfellihaldus, kindlustus, eluruumide üürimine”;
– klass 38: „info‑ ja sideteenused; raadio‑ ja teleprogrammide edastamine, teleksiteenused, telefonside (telefonivõrgu käitamine), raadioside (sõnumite edastamine), info koondamine ja edastus, heli ja kujutise satelliitülekanded, modemite, telefonide ja muude telekommunikatsioonivahendite üürimine, rentimine, laenutus”.
7 Vastulause põhjenduseks viidati määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b) sätestatud põhjusele.
8 Vastulause põhines kõigil varasema kaubamärgiga hõlmatud teenustel ja oli suunatud osa, nimelt klassidesse 9, 35, 36 ja 38 kuuluvate taotletavate kaupade ja teenuste vastu. Hageja esitas oma 11. mai 2009. aasta kirjas nõude, et vastulause esitaja tõendaks vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikele 2 vastulause aluseks oleva varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist.
9 Vastulausete osakond lükkas 10. septembril 2010 vastualuse tagasi põhjendusel, et kuigi varasema kaubamärgi kasutamise koha, ajavahemiku ja ulatuse osas vastas vastulause esitaja tõendusmaterjal esitatavatele nõuetele, ei vastanud see nõuetele asjaomase kaubamärgi kasutamisviisi osas.
10 Vastulause esitaja esitas 26. oktoobril 2010 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel ühtlustamisametile vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.
11 Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda rahuldas kaebuse 6. oktoobri 2011. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”), tühistas vastulausete osakonna otsuse ning saatis asja tagasi vastulausete osakonnale uuesti läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks.
12 Sisuliselt asus apellatsioonikoda seisukohale, et vastulause esitaja esitas 2005. ja 2007. aasta auditeeritud majandusaasta aruanded, mille kohaselt emaettevõtjast equinet Bank AG ning teatavatest Euroopa Liidus asuvatest tütarettevõtjatest, kelle ärinimesse kuulub sõna „equinet”, koosneva kontserni equinet tulud finantsteenuste valdkonnas olid märkimisväärsed. Kõnealuseid majandusaasta aruandeid toetas lisaks arvukalt asjakohaseid arveid, mis olid adresseeritud kõnealuse kontserni klientidele. Samuti märkis apellatsioonikoda, et varasemat kaubamärki on kasutatud kujul, mis ei muuda selle eristusvõimet. Lisaks leidis apellatsioonikoda, et vastulause esitaja on tõendanud varasema kaubamärgi kasutamist kontserni equinet kuuluvate ettevõtjate ärinimede ühe osana selliselt, et tekib seos nende ärinimede ja osutatavate teenuste vahel. Neil asjaoludel tõendavad vastulause esitaja veebisaidi lehekülgede väljavõtted ning esitatud pressiteated varasema kaubamärgi kasutamist finantsteenuste jaoks. Järelikult on vastulause esitaja tõendanud, et varasemat kaubamärki on tegelikult kasutatud finantsteenuste, auditeerimis‑ ja uuringuteenuste, suhtekorraldusteenuste ning ettevõtlus nõustamisteenuste jaoks.
Poolte nõuded
13 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
14 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
15 Hageja esitab oma hagi toetuseks ainult ühe väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikeid 2 ja 3 koostoimes sama määruse artikli 15 lõike 1 punktiga a.
16 Hageja leiab, et apellatsioonikoja antud hinnang on väär varasema kaubamärgi kasutamise koha, kestuse, ulatuse ja viisi osas, samuti seose osas, mis on varasema kaubamärgi kasutamisel teenustega, mille jaoks see on registreeritud, ning lõpuks seose osas varasema kaubamärgi registreeritud kuju ja kasutatud kuju vahel.
17 Sellega seoses olgu kõigepealt meenutatud, et määruse nr 207/2009 artikli 42 lõige 2 sätestab, et „[t]aotleja nõudmisel peab vastulause esitanud varasema ühenduse kaubamärgi omanik tõendama, et varasemat ühenduse kaubamärki on ühenduses tegelikult kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, viie aasta jooksul enne ühenduse kaubamärgi taotluse avaldamist ning et see on vastulause aluseks või et mittekasutamine on õigustatud, tingimusel et varasem ühenduse kaubamärk on selleks kuupäevaks olnud registreeritud vähemalt viis aastat. Selliste tõendite puudumise korral lükatakse vastulause tagasi. Kui varasemat ühenduse kaubamärki on kasutatud vaid osa kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, loetakse see vastulause menetlemisel ainult nende kaupade või teenuste jaoks registreerituks”.
18 Sellest sättest nähtub, et ühenduse kaubamärgi taotleja sellekohase taotluse korral peab vastulause esitaja tõendama, et vastulause aluseks olevat varasemat kaubamärki on kasutatud kaupade ja teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud ja millel vastulause põhineb.
19 Esiteks tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kaubamärgi taotleja esitatud nõuet tõendada varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist käsitleda enne, kui saab teha otsuse vastulause enda kohta (Üldkohtu 22. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑364/05: Saint‑Gobain Pam vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Propamsa (PAM PLUVIAL), EKL 2007, lk II‑757, punkt 37).
20 Teiseks on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktil b põhineva vastulausemenetluse eesmärk anda ühtlustamisametile võimalus hinnata segiajamise tõenäosust, mille raames tuleb vastandatud kaubamärkide sarnasuse korral uurida nende kaubamärkidega tähistatud kaupade ja teenuste sarnasust. Sellises olukorras loetakse juhul, kui varasemat ühenduse kaubamärki on kasutatud vaid osa kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, see kaubamärk vastulause menetlemisel määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 viimase lause alusel registreerituks ainult nende kaupade või teenuste jaoks. Samas olukorras tuleb siis, kui tõendid kasutamise kohta on esitatud neist kategooriatest, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud ja millel põhineb vastulause, üksnes ühte kuuluvate mõnede kaupade või teenuste kohta, apellatsioonikojal otsustada, kas selle kategooria-siseselt on olemas iseseisvaid alamkategooriaid, kuhu kuuluvad kaubad ja teenused, mille osas kasutamine on tõendatud, nii et tuleb asuda seisukohale, et asjaomased tõendid on esitatud üksnes selle kaupade või teenuste alamkategooria kohta, või vastupidi ei ole võimalik selliseid alamkategooriaid eristada (vt selle kohta Üldkohtu 17. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑483/04: Armour Pharmaceutical vs. Siseturu ühtlustaise Amet – Teva Pharmaceutical Industries (GALZIN), EKL 2006, lk II‑4109, punktid 26 ja 27).
21 Järelikult koosneb hinnangu andmine sellele, kas vastulause aluseks olevat kaubamärki on määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 tähenduses tegelikult kasutatud, kahest lahutamatust tasandist. Esmalt tuleb tuvastada, kas kõnealust kaubamärki on liidus tegelikult kasutatud, isegi kui seda on kasutatud kaubamärgi registreeritud kujust selliste elementide poolest erineval kujul, mis selle kaubamärgi eristusvõimet ei muuda. Teiseks tuleb kindlaks teha, milliseid kaupu või teenuseid, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud ja millel vastulause põhineb, tõendatud tegelik kasutamine hõlmab.
22 Kuigi hageja on käesoleval juhul hagiavalduse punktides 14 ja 17 maininud, et tegelikku kasutamist määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 tähenduses tuli tõendada nende teenuste osas, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, ei ole ta formaalselt esitanud väidet põhjenduse puudumise kohta. Siiski kujutab põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine endast olulise menetlusnormi rikkumist ELTL artikli 263 tähenduses ning ka avalikul huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus võib või koguni peab omal algatusel tõstatama (Euroopa Kohtu 2. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑89/08 P: komisjon vs. Iirimaa jt, EKL 2009, lk I‑11245, punkt 34).
23 Olles kohtuistungil ära kuulanud poolte seisukohad vaidlustatud otsuse põhjenduste piisavuse osas seoses nende teenuste vastavusega, mille osas apellatsioonikoda pidas varasema kaubamärgi tegeliku kasutamist tõendatuks, teenustele, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud ja millel põhineb vastulause, peab Üldkohus vajalikuks selle väite tõstatamist omal algatusel. Nimelt ei ole Üldkohtul siis, kui vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused eespool punktis 21 mainitud kahe tasandi kohta, mida apellatsioonikoda peab käsitlema, võimalik kontrollida, kas apellatsioonikoja tuvastused vastulause aluseks oleva varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta on õiguspärased.
24 Sellega seoses olgu meenutatud, et määruse nr 207/2009 artikli 75 esimeses lauses ette nähtud põhjendamiskohustusel on ELTL artiklis 296 kehtestatuga sama ulatus ja selle eesmärk on esiteks anda huvitatud isikutele võimalus saada oma õiguste kaitsmiseks teada võetud meetme põhjendused ning teiseks võimaldada liidu kohtul otsuse õiguspärasust kontrollida. Otsuse põhjenduse vastavust nimetatud nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt selle kohta Üldkohtu 13. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑262/09: Safariland vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DEF‑TEC Defense Technology (FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR), EKL 2011, lk II‑1629, punktid 90 ja 91).
25 Nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 19, on vastulause esitaja apellatsioonikojas tuginenud varasema kaubamärgi tegelikule kasutamisele finantsteenuste, auditeerimis‑ ja uuringuteenuste, suhtekorraldusteenuste ning ettevõtlus nõustamisteenuste jaoks.
26 Tegeliku kasutamise kohta esitatud tõendite käsitluse lõpuks on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 45 teinud järelduse, et tegelik kasutamine „ei ole siiski tõendatud kõigi asjaomaste kaupade ja teenuste puhul, vaid üksnes finantsteenuste, auditeerimis‑ ja uuringuteenuste, suhtekorraldusteenuste ning ettevõtlus nõustamisteenuste osas”.
27 Kuid finantsteenuseid, auditeerimis‑ ja uuringuteenuseid, suhtekorraldusteenuseid ning ettevõtlus nõustamisteenuseid ei ole sellistena loetletud nende teenuste hulgas, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud. Nagu nähtub eespool punktidest 20 ja 21, peab apellatsioonikoda siis, kui ta kontrollib varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 tähenduses, täpselt välja tooma, millised on need kaubad või teenused, mille jaoks on varasem kaubamärk registreeritud ja millel põhineb vastulause ning mille osas on tegelik kasutamine tõendatud. Kui see on tegemata jäetud, on otsus, mis ühelt poolt sedastab, et varasemat kaubamärki on määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 tähenduses tegelikult kasutatud, ja teiselt poolt viitab muudele kaupadele või teenustele kui need, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud, põhjendamata. Nimelt nõuab viimati nimetatud säte, mis sisaldab asjaomast valdkonda reguleerivaid norme, et kaubad või teenused, mille puhul apellatsioonikoja hinnangul on tegelik kasutamine tõendatud, oleksid vastavuses kõigi või osa kaupade või teenustega, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud, et järgnevalt saaks anda hinnangu segiajamise tõenäosusele, nagu on välja toodud eespool punktis 20.
28 Ühtlustamisamet, kellele menetlust korraldavate meetmete raames sellekohane küsimus esitati, vastas 10. aprilli 2013. aasta kirjas, et tal ei olnud võimalik kindlaks teha, kas teenused, mille jaoks kaubamärki leiti tegelikult kasutatud olevat, on vastavuses teenustega, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud. Apellatsioonikoja sõnul käsitleb vaidlustatud otsus üksnes teenuseid, mille jaoks varasemat kaubamärki kasutati, samas kui nende teenuste kuulumist teenuste hulka, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud, kontrollib vastulausete osakond, kellele asi saadeti uuesti läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks.
29 See vastus jätab siiski arvestamata määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 kohaldamisalaga, mis määratleb tegeliku kasutamise kui kasutamise kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud ning millel vastulause põhineb, kuna nõnda on välistatud võimalus põhjendada tuvastust, et selline kasutamine on aset leidnud teiste kaupade ja teenuste suhtes. Peale selle aeglustuksid ühtlustamisameti omaksvõetud lähenemise puhul menetlused, mille eesmärk on tegeliku kasutamise kontrollimine, ja seega on see vastuolus eelmainitud õigusnormi sätte ja mõttega.
30 Ka ühtlustamisameti toimikust ei selgu, kas esineb võimalik vastavus ühelt poolt finantsteenuste, auditeerimis‑ ja uuringuteenuste, suhtekorraldusteenuste ning ettevõtlus nõustamisteenuste ja teiselt poolt teenuste vahel, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud. Ühtlustamisameti toimiku lehekülje 159 põhjal näib apellatsioonikoda olevat lihtsalt korranud talle esitatud kaebuse põhjendustes olevat sellekohast sõnastust.
31 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus on põhjendamata niivõrd, kuivõrd apellatsioonikoda on selles teinud järelduse, et varasema kaubamärgi tegelik kasutamine määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 tähenduses on tõendatud, kinnitades, et see kasutamine puudutab finantsteenuseid, auditeerimis‑ ja uuringuteenuseid, suhtekorraldusteenuseid ning ettevõtlus nõustamisteenuseid, mida ei loetletud teenuste hulgas, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud (vt eespool punkt 27).
32 Olgu lisatud, et võimalus määratleda eespool punktis 6 loetletud teatavad klassi 36 kuuluvad teenused finantsteenustena ei heasta vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumist seda laadi teenuste osas. Esiteks ei anna apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses kuidagi mõista, et väljendiga „finantsteenused” on ta hõlmanud kõik või osa klassi 36 kuuluvatest teenustest, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud. Ühtlustamisameti 10. aprilli 2013. aasta kiri kinnitab seda hinnangut (vt eespool punkt 28). Teiseks teeb selline täpsuse puudumine võimatuks kohaldada määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 viimast lauset, mille kohaselt „[k]ui varasemat ühenduse kaubamärki on kasutatud vaid osa kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, loetakse see vastulause menetlemisel ainult nende kaupade või teenuste jaoks registreerituks”, ja vastavalt olukorrale ka eespool punkti 20 viimases lauses kirjeldatud kontrolli. Selles küsimuses täpsustas ühtlustamisamet kohtuistungil, et eespool punktis 6 nimetatud klassi 36 kuuluvaid teatavaid teenuseid nagu maa‑ ja kinnisvarahaldus ei saa määratleda finantsteenustena, mis välistab võimaluse käsitada vaidlustatud otsust kõigile neile teenustele viitavana. Kui on võimatu kindlaks teha, kas apellatsioonikoja viide „finantsteenustele” tähistab kõiki või vaid osa klassi 36 kuuluvaid teenuseid, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, siis on sisuliselt võimatu otsustada, milliste teenuste jaoks registreerituna tuleb varasemat kaubamärki vastulause seisukohalt käsitada, mis omakorda takistab hiljem otsuse tegemist segiajamise tõenäosuse kohta.
33 Mis puutub eespool punktis 6 nimetatud klassi 35 kuuluvatesse ettevõtlus nõustamisteenustesse, siis kuigi apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuse punktis 45 sedastanud, et varasemat kaubamärki on nende puhul tegelikult kasutatud, ei ole apellatsioonikoda viidanud sellise kasutamise kohta käivatele esitatud tõenditele.
34 Nagu täpsemalt selgub vaidlustatud otsuse punktidest 29, 30, 40 ja 42, on apellatsioonikoda oma järelduse põhjendamiseks tuginenud järgmistele tõenditele.
35 Kõigepealt olgu mainitud varasema kaubamärgi omaniku majandusaasta aruanded ja rida arveid. Vaidlustatud otsuse punktides 29 ja 31 on aga öeldud, et need tõendid tõendavad tegelikku kasutamist finantsteenuste puhul.
36 Sama kehtib ka varasema kaubamärgi omaniku veebisaidi väljavõtete ja pressiteadete kohta, mis apellatsioonikoja väitel tõendavad selle kaubamärgi tegelikku kasutamist finantsteenuste puhul (vt vaidlustatud otsuse punktid 40 ja 42).
37 Mis lisaks puutub vaidlustatud otsuse punktidesse 33‒39, mis käsitlevad seda, mis kujul varasemat kaubamärki on kasutatud ja seda, kas kaubamärgi kasutamine ärinimena võib endast kujutada kasutamist, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud selles olevat järeldust, et varasemat kaubamärki on ettevõtlus nõustamisteenuste puhul tegelikult kasutatud.
38 Seega tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsus on põhjendamata niivõrd, kuivõrd esiteks ei võimalda see aru saada, milliste teenuste puhul nende teenuste hulgast, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud ja mis on vastulause aluseks, on seda kaubamärki tegelikult kasutatud, ja teiseks ei ole otsuses põhjendatud, miks apellatsioonikoda otsustas, et varasema kaubamärgi tegelik kasutamine on tõendatud klassi 35 kuuluvate ettevõtlus nõustamisteenuste osas.
39 Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada.
Kohtukulud
40 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ühtlustamisamet on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja ühtlustamisametilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) 6. oktoobri 2011. aasta otsus (asi R 2101/2010‑1).
2. Jätta Siseturu Ühtlustamise Ameti kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Intesa Sanpaolo SpA kohtukulud.
Papasavvas | Forwood | Bieliūnas |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. märtsil 2014 Luxembourgis.
Allkirjad