ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)
12. juuli 2023(*)
Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – OLAFi uurimise lõpparuanne, mis puudutab EAFi rahastatud teenuslepingu täitmist – Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine – Otsustamisprotsessi kaitsev erand – Kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki kaitsev erand – Üldine eeldus – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑377/21,
Eurecna SpA, asukoht Veneetsia (Itaalia), esindaja: advokaat R. Sciaudone,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: C. Ehrbar ja A. Spina,
kostja,
ÜLDKOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president L. Truchot, kohtunikud R. Frendo ja T. Perišin (ettekandja),
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Eurecna SpA palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) 26. aprilli 2021. aasta otsus, millega viimane keeldus hagejal võimaldamast tutvuda uurimise OC/2019/0766/B4 lõpparuande ja selle lisadega (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Hageja on IT-teenuste osutamisega tegelev äriühing.
3 Euroopa Liidu ülemeremaade ja -territooriumide assotsiatsioon (OCTA) sõlmis 2014. aasta aprillis hagejaga kui koordineeriva äriühinguga teenuslepingu FED/2014/341-873 „Territoriaalsed innovatsioonistrateegiad (ITS)“ (edaspidi „leping“) summas 2 900 600 eurot kestusega 29. aprillist 2014 kuni 28. aprillini 2020. Lepingut rahastas Euroopa Arengufond (EAF) ja selle üldeesmärk oli edendada kestlikku arengut ja majanduse mitmekesistamist innovaatiliste lahenduste abil ning parandada ülemeremaade ja ‑territooriumide konkurentsivõimet piirkondlikul ja ülemaailmsel tasandil.
4 Lepingu täitmiseks võttis hageja tööle mitu töötajat, sealhulgas vanemekspertide rühmajuhi nr 1.
5 See rühmajuht saatis 25. aprillil 2019 OCTA-le ja Euroopa Komisjonile kirja, milles teatas, et hageja ei ole talle maksnud aastatel 2015–2018 tehtud töö eest töötasu summas 430 326,23 eurot.
6 Komisjon määras 2019. aasta augustis audiitorfirma (edaspidi „sõltumatu audiitor“), kes viis läbi hageja poolt ajavahemikul 29. aprillist 2014 kuni 30. aprillini 2019 saadetud aruannete õigsuse ja nõuetekohasuse sõltumatu kontrolli. Ta pöördus samuti OLAFi poole, et viimane viiks läbi tema pädevusse kuuluva kontrolli seoses võimaliku pettuse, korruptsiooni või muu ebaseadusliku tegevusega, mis võib kahjustada Euroopa Liidu finantshuve.
7 Sõltumatu audiitor esitas 15. juunil 2020 oma lõpparuande, mille kohaselt ei olnud 504 434,68 euro suurune summa EAFi rahastamiseks abikõlblik. Sellele summale vastas esiteks 2034,68 eurot, mis oli seotud erisuguste kuludega, mille kohta puudusid või olid puudulikud vastavad tõendavad dokumendid, ja teiseks 502 400 eurot, mis oli seotud hageja kaastöötajate tasude arvestamata jätmisega ja erinevustega nende kaastöötajate teavitatud töötundide arvu ja hageja poolt OCTA-le teatatud töötundide arvu vahel.
8 OLAF teatas 1. juulil 2020, et hageja suhtes algatatakse uurimine OC/2019/0766/B4, mis puudutas lepingu täitmisel ilmnenud väidetavaid rikkumisi.
9 OLAF teatas 4. detsembri 2020. aasta kirjas hagejale, et uurimine OC/2019/0766/B4 on lõpetatud ning selle lõpparuanne on edastatud Veneetsia prokuratuurile (Itaalia) ja komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadile, et võtta järgmised meetmed: esiteks kriminaaluurimise algatamine seoses võimaliku pettusega, mis on toime pandud kulude kontrollimise kohta esitatud ebaõigete aruannetega, et saada OCTA-lt alusetuid makseid, ja teiseks 504 434,68 euro suuruse summa tagasinõudmine, hageja kandmine varajase avastamise ja menetlusest kõrvalejätmise süsteemi (EDES) andmebaasi ning rahalise karistuse sobivuse hindamine vastavalt lepingu suhtes kohaldatavate üldtingimuste artiklile 10.
10 Hageja esitas 22. jaanuaril 2021 OLAFile Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 6 alusel taotluse tutvuda OLAFi uurimise OC/2019/0766/B4 lõpparuande ja selle lisadega (edaspidi „taotletud dokumendid“).
11 OLAF keeldus 3. märtsil 2021 taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest.
12 Hageja esitas 10. märtsil 2021 taotletud dokumentidega tutvumiseks määruse nr 1049/2001 artikli 7 alusel kordustaotluse (edaspidi „kordustaotlus“).
13 Komisjon teatas 11. märtsi 2021. aasta eelteates hagejale, et sõltumatu audiitori lõpparuande alusel algatab komisjon menetluse 417 234,68 euro suuruse summa tagasinõudmiseks ja palus tal esitada soovi korral oma märkused 30 päeva jooksul.
14 OLAF võttis 26. aprillil 2021 vastu vaidlustatud otsuse, millega ta jättis eespool punktis 12 nimetatud kordustaotluse rahuldamata.
Poolte nõuded
15 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– kohustada komisjoni esitama nõutud dokumendid;
– mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja komisjonilt.
16 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisnõue
17 Hageja põhjendab oma hagi sisuliselt kuue väitega, millest esimene puudutab õigusnormi rikkumist seoses taotletud dokumentidega tutvumisega kaasnevate tagajärgedega, teine määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande rikkumist seoses kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki kaitsva erandiga ning kolmas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b rikkumist seoses eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitse erandiga ning proportsionaalsuse põhimõttega, neljas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 rikkumist seoses osalise taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisega, viies põhjendamiskohustuse rikkumist ja kuues õigusnormi rikkumist seoses sellega, et OLAF ei tunnustanud tema kaitseõigusi kui ülekaalukat üldist huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 tähenduses.
18 Kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine endast olulise menetlusnormi rikkumist ELTL artikli 263 tähenduses ja üldisel huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus peab vajaduse korral tõstatama omal algatusel (vt 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑279/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:461, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 3. mai 2018. aasta kohtuotsus Malta vs. komisjon, T‑653/16, EU:T:2018:241, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika), siis tuleb analüüsida viiendat väidet, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust.
19 Selles väites märgib hageja, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud, kuna OLAF viitab otsuse punktides 4 ja 5 määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandile, mis puudutab institutsiooni otsustamisprotsessi, selgitamata selle konkreetse erandi asjakohasust OLAFi aruande sisu suhtes. Seega on hagejal võimatu kasutada oma õigust vaidlustada niisuguse erandi asjakohasus, samamoodi nagu Üldkohtul ei ole võimalik kontrollida põhjuseid, mille tõttu OLAF tugines määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 3.
20 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.
21 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liidu institutsioonide aktide põhjendus, mida nõutakse ELTL artiklis 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a, olema kohandatud asjasse puutuva õigusakti laadiga ning sellest peab selgesti ja üheselt mõistetavalt ilmnema õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista võetud meetme põhjendusi ja pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli. Põhjendamiskohustuse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, toodud põhjenduste olemust ning huvi, mis võib akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, olla selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpselt ära toodud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 ja põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c nõuetele, ei tule hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt selle kohta 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, C‑456/18 P, EU:C:2020:421, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 3. mai 2018. aasta kohtuotsus Malta vs. komisjon, T‑653/16, EU:T:2018:241, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Põhistuse puudumist saab tuvastada isegi siis, kui see otsus teatavaid põhjendusi siiski sisaldab. Vastuoluline või arusaamatu põhjendus võrdub seega põhjenduse puudumisega. Sama kehtib siis, kui asjaomases otsuses sisalduvad põhjendused on nii lünklikud, et need ei võimalda otsuse adressaadil otsuse vastuvõtmise kontekstis mõista selle tegija arutluskäiku (vt selle kohta 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Di Bernardo, C‑114/19 P, EU:C:2020:457, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Tuleb meeles pidada, et liidu institutsioon, organ või asutus, kellele on esitatud dokumendiga tutvumise taotlus, on juhul, kui ta otsustab mõne määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandi alusel taotluse rahuldamata jätta, põhimõtteliselt kohustatud selgitama küsimust, kuidas dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada selle erandiga kaitstud huve, kusjuures kahjustamise oht peab olema mõistlikult ettenähtav, mitte puhtalt hüpoteetiline (vt 22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus MSD Animal Health Innovation ja Intervet international vs. EMA, C‑178/18 P, EU:C:2020:24, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Sellega seoses tuleb märkida, et liidu institutsioon võib selleks, et hinnata tema valduses olevate dokumentidega tutvumise taotlust, võtta arvesse määruse 1049/2001 artiklis 4 sätestatud mitut keeldumise alust (28. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 113).
25 Seega tuleb meelde tuletada, et isegi kui vaidlustatud akti üks põhistustest on puudulikult põhjendatud, ei saa see viga kaasa tuua akti tühistamist, kui ülejäänud põhjendus või muud põhjendused on iseenesest piisavad (vt selle kohta 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Pethke vs. EUIPO, T‑169/17, ei avaldata, EU:T:2019:135, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Teatud juhtudel võib asjaomane liidu institutsioon, organ või asutus siiski tugineda teatavat liiki dokumentidele kohaldatavatele üldistele eeldustele, kuna ühesuguste dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi (vt selle kohta 22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus MSD Animal Health Innovation ja Intervet international vs. EMA, C‑178/18 P, EU:C:2020:24, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Selliste eelduste eesmärk seisneb selles, et asjaomane liidu institutsioon, organ või asutus võib asuda seisukohale, et teatavat liiki dokumentide avalikustamine üldjuhul kahjustab selle erandiga kaitstud huve, millele osutades ta üldistele kaalutlustele tugineb, ilma et tal oleks kohustust iga taotletud dokumenti konkreetselt ja individuaalselt hinnata (vt 22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus MSD Animal Health Innovation ja Intervet international vs. EMA, C‑178/18 P, EU:C:2020:24, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Nii tuleneb kohtupraktikast, et otsus, millega keeldutakse dokumendi avalikustamisest põhjusel, et see on hõlmatud üldise konfidentsiaalsuse eeldusega, on õiguslikult piisavalt põhjendatud, kui otsuse põhjendus võimaldab selle adressaadil mõista esiteks, et asjaomane institutsioon tugineb avalikustamisest keeldumisel kõnealuse dokumendi konfidentsiaalsusele, ja et teiseks on tegemist dokumendiga, mis kuulub üldise konfidentsiaalsuse eelduse alla (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus EKP vs. Espírito Santo Financial (Portugal), C‑442/18 P, EU:C:2019:1117, punkt 55, ja 21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus EKP vs. Estate of Espírito Santo Financial Group, C‑396/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:845, punkt 62).
29 Asjaomast väidet tuleb analüüsida eespool punktides 21–28 osutatud põhimõtetest ja kohtupraktikast lähtudes.
30 Käesoleval juhul põhineb vaidlustatud otsuse peamine põhjendus üldisel konfidentsiaalsuse eeldusel, mille alla kuuluvad OLAFi läbiviidud uurimist puudutavad dokumendid määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel. Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest, et OLAF leidis, et taotletud dokumendid kuuluvad selles sättes ette nähtud erandi alla, mille kohaselt keelavad institutsioonid niisuguste dokumentidega tutvumast, mille avalikustamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki. OLAF leidis lisaks, et taotletud dokumendid on hõlmatud otsustamisprotsessi kaitsva erandiga, mida reguleerib määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teine lõik, ja osaliselt sama määruse artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud erandiga, mille kohaselt keelatakse juurdepääs juhul, kui avalikustamine kahjustaks eraelu puutumatust ja isikupuutumatust.
Vaidlustatud otsuse põhjendused osas, milles see tugineb kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitsele
31 Mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandit, siis näeb see säte ette, et institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki.
32 Selles osas tuleneb kohtupraktikast, et OLAFil on õigus tugineda üldisele eeldusele, et kahjustatakse kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki, keeldudes avalikustamast uurimist puudutavaid dokumente, kui see on pooleli või kui see on äsja lõpetatud, ning viimasel juhul ei ole pädevad ametiasutused veel mõistliku aja jooksul otsustanud vastava uurimisaruande põhjal järelmeetmeid võtta (vt 1. septembri 2021. aasta kohtuotsus Homoki vs. komisjon, T‑517/19, ei avaldata, EU:T:2021:529, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Nimelt võib erinevatele uurimise või kontrollimise käigus koostatud aktidele kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli kaitsest tulenevat erandit kohaldada seni, kuni uurimine või kontrollimine kestab, ja seda isegi siis, kui konkreetne uurimine või kontroll, mille tulemusena koostatud aruandega tutvumist taotletakse, on lõpetatud (vt 6. juuli 2006. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Sellegipoolest tähendaks möönmine, et kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolliga seotud erisugustele dokumentidele laieneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erand seni, kuni ei ole tehtud otsust nende menetluste alusel võetavate meetmete kohta, seda, et nimetatud dokumentidega tutvumise võimaldamine sõltuks juhuslikust, tulevasest ja võib-olla ajaliselt kaugest sündmusest, mis sõltub eri ametiasutuste kiirusest ja hoolsusest (6. juuli 2006. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punkt 111).
35 Selline lahendus oleks vastuolus eesmärgiga tagada üldsusele juurdepääs finantshuvide haldamisel toime pandud eeskirjade eiramist puudutavatele dokumentidele, et anda kodanikele võimalus kontrollida tõhusamalt avaliku võimu teostamise seaduslikkust (vt 6. juuli 2006. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Nii tuleneb kohtupraktikast, et OLAFi uurimist puudutavate dokumentide üldine konfidentsiaalsuse eeldus on kohaldatav seni, kuni OLAFi uurimise lõpparuande adressaadiks olevad ametiasutused otsustavad selle aruande põhjal võetavate meetmete üle, väljendades kavatsust võtta vastu asjaomaste isikute huve kahjustavad aktid või jätta sellised aktid vastu võtmata. Kui aga kuupäevaks, mil dokumentidega tutvumise taotluse saanud institutsioon peab sellele taotlusele vastama, ei ole nimetatud asutus avaldanud mingit kavatsust, ei saa OLAFi uurimisi puudutavate dokumentide üldine konfidentsiaalsuse eeldus siiski ületada mõistlikku aega alates kuupäevast, mil OLAF neile selle aruande edastas (vt selle kohta 26. mai 2016. aasta kohtuotsus International Management Group vs. komisjon, T‑110/15, EU:T:2016:322, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. septembri 2021. aasta kohtuotsus Homoki vs. komisjon, T‑517/19, ei avaldata, EU:T:2021:529, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Seda kohtupraktikat arvestades tuleb hinnata, kas vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud osas, milles see põhineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande kohasel üldisel eeldusel.
38 Täpsemini tuleb vastavalt eespool punktis 28 viidatud kohtupraktikale kindlaks teha, kas vaidlustatud otsuse põhjendus võimaldas hagejal mõista esiteks, et komisjon tugines taotletud dokumentide konfidentsiaalsusele nende avalikustamisest keeldumisel, ja et teiseks oli tegemist niisuguse üldise konfidentsiaalsuse eeldusega hõlmatud dokumentidega.
39 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt tõdeda, et vaidlustatud otsuses on märgitud, et OLAF leidis, et taotletud dokumendid kuuluvad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandi kohaldamisalasse kohtupraktikas tunnustatud üldise eelduse tõttu, et OLAFi uurimisi puudutavate dokumentidega ei ole võimalik tutvuda.
40 Seega võimaldasid vaidlustatud otsuse põhjendused hagejal mõista, et taotletud dokumentide avalikustamisest keeldumisel tugines OLAF üldisele konfidentsiaalsuse eeldusele, mis võib OLAFi uurimisi puudutavate dokumentide suhtes olla määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel kohaldatav.
41 Seejärel, kuigi vaidlustatud otsuses on märgitud, et taotletud dokumendid kuuluvad OLAFi uurimise OC/2019/0766 toimikusse, tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punktis 3 piirdub OLAF faktilisest küljest tõdemusega, et esiteks lõpetati see uurimine 2020. aasta detsembris ning teiseks edastati tema lõpparuanne Veneetsia prokuratuurile ja komisjonile koos soovitustega võimalike järelmeetmete kohta. Samuti on vaidlustatud otsuse punktis 5 märgitud, et OLAFi lõplik soovitus edastati komisjoni pädevatele asutustele ja riigisisestele õigusasutustele ning juhul, kui need asutused kavatsevad määrata karistuse isiku suhtes, keda uurimine puudutab, peavad nad võimaldama sel isikul tutvuda OLAFi lõpparuandega, et ta saaks kasutada oma kaitseõigusi.
42 Siiski tuleb esimesena tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjendustes ei ole mainitud eespool punktis 13 osutatud asjaolu, et enne selle otsuse vastuvõtmist saatis komisjon 11. märtsil 2021 hagejale eelteate, milles nõudis 417 234,68 euro suuruse summa tagasimaksmist, ning palus tal esitada vajaduse korral oma seisukohad 30 päeva jooksul.
43 Seda, et komisjon alustas pärast OLAFi aruande saamist suurema osa nende makstud summade hagejalt tagasimaksmise nõudmist, mis tunnistati sõltumatu audiitori lõpparuande alusel hageja suhtes abikõlbmatuks, võib pidada OLAFi aruande soovituste üheks järelmeetmeks ja seega üheks otsuseks, mis tähistab uurimise lõpetamist eespool punktis 32 viidatud kohtupraktika tähenduses.
44 Arvestades seda, et vaidlustatud otsuses ei ole selles küsimuses midagi märgitud, on võimalik eeldada, et OLAF leidis, et hagejale 11. märtsil 2021 saadetud eelteate eesmärk ega tagajärg ei olnud uurimise lõpetamine.
45 Siiski ei nähtu vaidlustatud otsuse põhjendustest sellise tõlgenduse põhjused.
46 Nii ei ole komisjon vaidlustatud otsuses täpsustanud, kas tema arvates kujutab hagejale saadetud eelteade endast OLAFi uurimisaruande järelmeedet, ning jaatava vastuse korral põhjuseid, miks aruande edastamine Veneetsia prokuratuurile pikendas seda aruannet hõlmavat üldist konfidentsiaalsuse eeldust.
47 Teisena tuleb tõdeda, et eespool punktis 44 mainitud vaidlustatud otsuse tõlgenduse kohaselt on võimalik eeldada, et OLAF leidis, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval ei olnud komisjoni lõpparuande adressaadiks olevad ametiasutused veel mõistliku aja jooksul otsustanud, milliseid meetmeid selle uurimise aruande alusel võtta.
48 Tuleb aga märkida, et OLAF ei ole vaidlustatud otsuses maininud lõpparuande komisjonile ja Veneetsia prokuratuurile edastamise täpset kuupäeva.
49 On tõsi, et nagu nähtub eespool punktist 9, teavitati hagejat sellest edastamisest komisjoni 4. detsembri 2020. aasta kirjaga.
50 Siiski tuleneb eespool punktis 32 viidatud kohtupraktikast, et kuigi äsja lõpetatud OLAFi uurimist puudutavate dokumentide suhtes kehtib määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel üldine konfidentsiaalsuse eeldus, kui pädevad asutused ei ole vastava uurimise aruande põhjal võetavate meetmete kohta veel otsust teinud, ei saa nende dokumentide avalikustamisest keeldumise otsuse vastuvõtmise kuupäeval pidada ebamõistlikuks aega, mis on möödunud alates OLAFi aruande edastamisest pädevatele asutustele.
51 Käesoleval juhul oleks OLAF hageja teavitamiseks sellest, et taotletud dokumendid kuulusid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal üldise konfidentsiaalsuse eelduse kohaldamisalasse, mida võidakse tema uurimisi puudutavate dokumentide suhtes kohaldada, pidanud selle otsuse põhjendustes võtma seisukoha küsimuses, kas aega, mis on möödunud tema aruande komisjonile ja Veneetsia prokuratuurile edastamise kuupäevast vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäevani, tuleb pidada mõistlikuks.
52 Kuigi on võimalik eeldada, et OLAF leidis, et käesoleval juhul ei olnud aeg, mis kulus tema lõpparuande edastamisest komisjonile ja Veneetsia prokuratuurile, ebamõistlikult pikk, ei nähtu sellise tõlgenduse põhjused vaidlustatud otsuse põhjendustest.
53 Seega tuleb tõdeda, et eespool punktides 41–52 mainitud teabe puudumisel ei olnud hagejal vaidlustatud otsust lugedes võimalik mõista, miks OLAF leidis vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval, et taotletud dokumendid kuuluvad üldise konfidentsiaalsuse eelduse alla, mida võib kohaldada tema uurimistega seotud dokumentidele.
54 Lõpetuseks ei võimalda vaidlustatud otsuses sisalduvate põhjenduste lünklikkus Üldkohtul hinnata määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande rikkumist käsitleva teise väite põhjendatust ega seega teostada õiguspärasuse kontrolli, kuivõrd see säte on vaidlustatud otsuse määrava põhjenduse aluseks.
55 Nimelt väitis hageja hagiavalduse teises väites, et OLAF ei ole tõendanud, et taotletud dokumentide konfidentsiaalsuse eeldus on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandi alusel olemas ning OLAF oleks pidanud tal võimaldama taotletud dokumentidega tutvuda, võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2021. aasta eelteates väljendatud kavatsust nõuda väidetavalt õigusvastaselt tasutud 417 234,68 euro suurune summa tagasi.
56 Kostja vastuses vaidles komisjon hageja väidetele vastu, märkides eelkõige, et OLAFi lõpparuandeid hõlmav üldine konfidentsiaalsuse eeldus oli kohaldatav seni, kuni OLAFi uurimiste järelmeetmed on pooleli, ning et Itaalia õigusasutused olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kahtlemata selliseid järelmeetmeid võtmas.
57 Siiski, nagu nähtub eespool punktidest 41–46, ei tulene vaidlustatud otsuse põhjendustest, et OLAF oleks selle otsuse vastuvõtmisel leidnud, et uurimise lõpparuandes esitatud soovitused oleksid andnud põhjust järelmeetmeteks kas komisjoni või Veneetsia prokuratuuri poolt. Nimelt ei ole vaidlustatud otsuses mainitud 11. märtsi 2021. aasta eelteadet ega võimalikku uurimise algatamist Veneetsia prokuratuuri poolt.
58 Siinkohal tuleb tõdeda, et liidu institutsioonidel ei ole õigust heastada liidu kohtus seda, et nad ei ole oma otsuseid piisavalt põhjendanud ning samuti puudub liidu kohtul kohustus võtta põhjendamiskohustuse täitmise hindamisel arvesse asjaomase akti vastu võtnud institutsiooni täiendavaid selgitusi, mille see esitas alles kohtumenetluse ajal. Nimelt võib sarnane õiguslik olukord kõigutada administratsiooni ja liidu kohtu vahelist pädevuse jaotust, nõrgendada õiguspärasuse kontrolli ja kahjustada kaebeõiguse teostamist (11. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Di Bernardo, C‑114/19 P, EU:C:2020:457, punkt 58).
59 Isegi kui nõustuda, et täiendavaid selgitusi, mille komisjon esitas kohtumenetluse käigus, ei saa pidada vaidlustatud otsuse põhjenduse täienduseks, vaid selgitusteks, mis on vajalikud OLAFi arutluskäigu aluseks oleva analüüsi täielikuks mõistmiseks, tuleb hageja argumente arvestades siiski tõdeda, et komisjon ei võtnud seisukohta küsimuses, kas 11. märtsi 2021. aasta eelteade kujutas endast järelmeedet, mis tähendas, et uurimine on lõpetatud, ega esitanud jaatava vastuse korral põhjuseid, miks pikendas ainuüksi OLAFi aruande edastamine Veneetsia prokuratuurile üldist konfidentsiaalsuse eeldust. Lõpuks ei ole komisjon oma menetlusdokumentides võtnud seisukohta küsimuses, kas vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli taotletud dokumentide komisjonile ja Veneetsia prokuratuurile edastamisest möödunud mõistlik aeg.
60 Järelikult ei ole Üldkohtul võimalik hinnata, kas OLAF võis vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval õiguspäraselt tugineda üldisele konfidentsiaalsuse eeldusele, mille alla tema uurimisi puudutavad dokumendid võivad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel kuuluda.
61 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud osas, milles see tugineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandile.
Vaidlustatud otsuse põhjendused osas, milles see tugineb otsustamisprotsessi kaitsele
62 Dokumentidega tutvumise erandite hulgas on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimene lõik, milles on sätestatud, et „[k]eelatakse juurdepääs dokumendile, mille institutsioon on koostanud oma sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve“.
63 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et „[j]uurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, keelatakse isegi pärast otsuse tegemist, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve“.
64 Ainult teatava osa sisedokumentide puhul, st nende puhul, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõike alusel võimalik keelduda avaldamisest isegi pärast otsuse tegemist, kui nende avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi (vt 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 79 ning seal viidatud kohtupraktika; 15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, T‑392/07, ei avaldata, EU:T:2013:8, punkt 235).
65 Seega eeldab dokumendiga tutvumise taotluse saanud institutsiooni poolt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu kohaldamine seda, et institutsioon selgitab konkreetseid põhjusi, miks ta leiab, et haldusmenetluse lõpetamine ei välista, et tutvumise keelamine on jätkuvalt põhjendatud, arvestades tema otsustamisprotsessi tõsise kahjustamise ohtu (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
66 Käesolevas asjas on vaidlustatud otsuses märgitud, et Üldkohus on oma hiljutises kohtupraktikas tunnustanud üldist eeldust, et OLAFi toimikutesse kuuluvate dokumentidega ei ole võimalik tutvuda, ning leidnud, et OLAFi uurimisi puudutavate dokumentide üldsusele kättesaadavaks tegemine määruse nr 1049/2001 alusel võib oluliselt kahjustada uurimise eesmärke ja komisjoni otsustamisprotsessi.
67 Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt kahjustaks taotletud dokumentide avalikustamine tõsiselt OLAFi otsustamisprotsessi, kuna see kahjustaks tema tulevaste uurimiste täielikku sõltumatust ja nende eesmärke, avaldades tema strateegia ja töömeetodid.
68 Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes ei ole nimetatud komisjoni otsust, mis võimaldas järeldada, et haldusmenetlus, mida taotletud dokumendid puudutavad, oli lõpetatud.
69 Eelkõige ei ole vaidlustatud otsuses märgitud, kas taotlusega hõlmatud dokumentide koostamise protsessi lõpetamise otsus vastab 4. detsembri 2020. aasta kirjale, millega OLAF teavitas hagejat nende dokumentide edastamisest Veneetsia prokuratuurile ning komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadile, või sellest, et komisjon on võtnud OLAFi lõpparuandes soovitatud järelmeetmeid, nagu 504 434,68 euro suuruse summa sissenõudmise menetluse algatamine või hageja kandmine varajase avastamise ja menetlusest kõrvalejätmise süsteemi (EDES) andmebaasi.
70 Teiselt poolt tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjendusi, mis on ära toodud eespool punktides 66 ja 67, ei toeta taotletud dokumentide konkreetset sisu arvestades ükski üksikasjalik teave, mis võimaldaks mõista põhjusi, miks nende avalikustamine võinuks tõsiselt kahjustada komisjoni otsustamisprotsessi.
71 Viimaseks on võimalik asuda seisukohale, et komisjon soovis tugineda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teisest lõigust tulenevale erandile kui selle määruse artikli 4 lõike 2 kolmandast taandest tuleneva üldise konfidentsiaalsuse eelduse tagajärjele, mille alla võivad OLAFi uurimismenetlusega seotud dokumendid kuuluda.
72 Sellisel juhul tuleb siiski tõdeda, et kuna vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud osas, milles see põhineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandil, nagu nähtub eespool punktist 61, siis ei ole see otsus ka piisavalt põhjendatud osas, milles selle aluseks on sama määruse artikli 4 lõike 3 teises lõigus ette nähtud erand.
73 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud osas, milles see tugineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus ette nähtud erandile.
Vaidlustatud otsuse põhjendused osas, milles nende aluseks on eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitse
74 Mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsvat erandit, siis nähtub vaidlustatud otsusest, et see põhjendus on täiendav ja allutatud nimetatud otsuses sisalduvale peamisele põhjendusele, mille aluseks on üldine konfidentsiaalsuse eeldus, mis võib OLAFi uurimisi puudutavatele dokumentidele laieneda. Seega, kuigi see põhjendus õigustab OLAFi seisukohta, et taotletud dokumente ei saa tervikuna avalikustada, ei võimalda see hinnata, miks OLAF keeldus osalisest nende dokumentidega tutvumise võimaldamisest.
75 Järelikult ei ole vaidlustatud otsuse põhjendus, mis põhineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsval erandil, iseenesest piisav, et põhjendada taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist.
76 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et ühestki vaidlustatud otsuses esitatud põhjendusest ei piisa selleks, et takistada nimetatud otsuse tühistamist, mistõttu tuleb käesoleva väitega nõustuda, ilma et oleks vaja analüüsida teisi hageja esitatud väiteid.
Nõue, et komisjoni kohustataks esitama nõutud dokumendid
77 Hageja palub Üldkohtul kohustada komisjoni Üldkohtu kodukorra artikli 91 punkti c ja artikli 104 alusel esitama OLAFi lõpparuanne, et kontrollida eelkõige seda, kas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud erand õigustab taotletud dokumentidega kas või osalise tutvumise võimaldamisest keeldumist.
78 Sellega seoses on kodukorra artikli 91 punktis c sätestatud, et menetlustoimingud hõlmavad eelkõige selliste dokumentide esitamise taotlust, millega tutvumise võimaldamisest institutsioon keeldus selle keeldumise õiguspärasust käsitleva vaidluse raames.
79 Lisaks on kodukorra artiklis 104 täpsustatud, et kui kodukorra artikli 91 punktis c sätestatud menetlustoimingu tulemusel esitatakse dokument, millega tutvumise võimaldamisest on institutsioon keeldunud, Üldkohtule sellise keeldumise õiguspärasust käsitleva vaidluse raames, ei edastata seda dokumenti teistele pooltele.
80 Samuti tuleb meelde tuletada, et Üldkohus on ainupädev otsustama, kas lahendamisel olevates kohtuasjades tema kasutuses olevat teavet on vaja täiendada (vt 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika) ning tema otsustada on, kas taotlus menetlustoimingu tegemiseks on vaidluse eset ja vajalikkust arvestades asjakohane (vt selle kohta 3. juuli 2019. aasta kohtuotsus PT vs. EIP, T‑573/16, EU:T:2019:481, punkt 111 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).
81 On tõsi, et kui hageja seab kahtluse alla sellise otsuse õiguspärasuse, millega määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud mõne erandi alusel keelduti võimaldamast tal dokumendiga tutvuda, ja ta väidab selleks, et asjaomase institutsiooni viidatud erand ei olnud taotletavale dokumendile kohaldatav, on Üldkohus kohustatud nõudma selle dokumendi esitamist ja dokumenti analüüsima, järgides hageja õigust kohtulikule kaitsele. Nimelt, kui Üldkohus ise ei ole kõnealuse dokumendiga tutvunud, ei ole tal võimalik konkreetselt hinnata, kas nimetatud institutsioon võis viidatud erandi alusel sellega tutvumise võimaldamisest õiguspäraselt keelduda, ning järelikult hinnata sellise otsuse õiguspärasust, millega keelduti võimaldamast selle dokumendiga tutvuda (vt selle kohta 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus Jurašinović vs. nõukogu, C‑576/12 P, EU:C:2013:777, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
82 Käesoleval juhul nähtub hageja esitatud argumentidest siiski, et tema sõnul peab Üldkohus määrama menetlustoimingu, et kontrollida, kas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud erand õigustab taotletud dokumentidega kas või osalise tutvumise võimaldamisest määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 alusel keeldumist.
83 Vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 6 avalikustatakse juhul, kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, dokumendi ülejäänud osad.
84 Kohtupraktikast tuleneb aga, et kui teatud liiki dokumentidele kohaldatakse üldisi konfidentsiaalsuse eeldusi, siis jäävad nendega hõlmatud dokumendid nende sisu täieliku või osalise avalikustamise kohustusest välja (vt selle kohta 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus AlzChem vs. komisjon, C‑666/17 P, ei avaldata, EU:C:2019:196, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, T‑221/08, EU:T:2016:242, punkt 168 ja seal viidatud kohtupraktika).
85 Ainult juhul, kui hageja on tõendanud, et teine väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet, on põhjendatud, peab Üldkohus lahendama küsimuse, kas nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud erand õigustab taotletud dokumentidega kas või osalise tutvumise võimaldamisest keeldumist.
86 Nagu aga nähtub eespool punktist 60, ei ole Üldkohtul vaidlustatud otsuse ebapiisava põhjenduse tõttu võimalik hinnata, kas OLAFil oli alust tugineda üldisele konfidentsiaalsuse eeldusele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel või mitte.
87 Järelikult põhjusel, et Üldkohus ei saa lahendada küsimust, kas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud erand õigustab taotletud dokumentidega kas või osaliselt tutvumise võimaldamisest keeldumist, oleks hageja taotletud menetlustoimingu määramine alusetu ning käesolev ettepanek tuleb tagasi lükata.
Kohtukulud
88 Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
89 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) 26. aprilli 2021. aasta otsus, millega viimane keeldus Eurecna SpA-l võimaldamast tutvuda uurimise OC/2019/0766/B4 lõpparuande ja selle lisadega.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juulil 2023 Luxembourgis.
Allkirjad