KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NIILO JÄÄSKINEN

esitatud 11. detsembril 2014(1)

Kohtuasi C‑352/13

Cartel Damage Claims (CDC) Hydrogen Peroxide SA

versus

Evonik Degussa GmbH,

Akzo Nobel NV,

Solvay SA,

Kemira Oyj,

Arkema France SA,

FMC Foret SA,

Chemoxal SA,

Edison SpA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Dortmund (Saksamaa))

Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Valikuline kohtualluvus – Hagi, millega esitatakse kahju hüvitamise ja teabenõue erinevates liikmesriikides asuvatele äriühingutele, mis osalesid eri kohtades ja aegadel kartellikokkuleppes, mis tunnistati EÜ artikliga 81 (ELTL artikkel 101) ja EMP lepingu artikliga 53 vastuolus olevaks – Artikli 6 punkt 1 – Kohtualluvus kostjate paljususe puhul – Vastuoluliste otsuste oht – Asjaolu, et hagi, mis esitati ainsa kostja vastu, kelle asukoht on liikmesriigis, kus asub asja menetlev kohus, võeti tagasi – Kohtualluvuse säilimine – Õiguse kuritarvitamine – Artikli 5 punkt 3 – Kohtualluvus lepinguvälise kahju puhul – Mõiste „kahjustava sündmuse toimumispaik” – Võimalik pädevus kõikide kaaskostjate ja kõikide kahjunõuete osas, mis tuleneb igast kohast nende liikmesriikide territooriumil, kus õigusvastane kartellikokkulepe sõlmiti ja seda täideti – Artikkel 23 – Kohtualluvusklauslid – Vahekohtuklauslid – Liidu õiguses sätestatud kartellikokkulepete sõlmimise keelu täieliku toime põhimõtte mõju

I.      Sissejuhatus

1.        Landgericht Dortmundi (Dortmundi piirkondlik kohus, Saksamaa) esitatud eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2) (edaspidi „Brüsseli I määrus”) artikli 5 punkti 3 ning artikli 6 punkti 1 tõlgendamist ning – esmakordselt – nende sätete koostoimet liidu konkurentsiõiguse juhtpõhimõtetega, mis on seotud ELTL artikliga 101.

2.        Taotlus esitati seoses hagiga, millega Belgias asuv hageja esitas kõnealusesse Saksamaa kohtusse kahju hüvitamise ja teabenõude mitme eri liikmesriikides asuva äriühingu vastu – millest ainult üks asub Saksamaal – ja mis osalesid rikkumises, mis on vastavalt Euroopa Komisjoni otsuses tuvastatule vastuolus EÜ artiklis 81 (nüüd ELTL artikkel 101) ning Euroopa Majanduspiirkonna 2. mai 1992. aasta lepingu artiklis 53(3) sätestatud kartellikokkulepete sõlmimise keeluga.

3.        Kuna pooled on lahkarvamusel eelotsusetaotluse esitanud kohtu rahvusvahelise pädevuse osas, palub see kohus Euroopa Kohtu tõlgendust kolmest peamisest vaatepunktist.

4.        Esiteks tõstatab see kohus küsimuse selle kohta, kas sellises vaidluses nagu põhikohtuasjas on kohaldatav Brüsseli I määruse artikli 6 punkt 1, mis lubab vastuoluliste otsuste vältimiseks laiendada asukohajärgse kohtu pädevust nii, et see kohus saaks otsustada ka nõuete üle, mis puudutavad teisi kostjaid peale selle kostja, kes asub tema tööpiirkonnas. Täiendavalt on see küsimus tõstatatud erilisel juhul, kus, nagu käesolevas asjas, hageja võtab tagasi oma hagi ainsa kaaskostja vastu, kelle asukoht on liikmesriigis, kus asub asja menetlev kohus, ning keda võib nimetada „ankurkostjaks”, kuivõrd tema on ainus, kellega saab põhjendada asukohajärgse kohtu pädevust.

5.        Teiseks, osas, mis puudutab Brüsseli I määruse artikli 5 punktis 3 ette nähtud kohtualluvust lepinguvälise kahju puhul, küsitakse Euroopa Kohtult, kas mõistet „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud” selle sätte tähenduses tuleb mõista nii, et see võimaldab seda kohtualluvust siduda kõikide kostjate ja kogu väidetava kahju osas igaühega neist paljudest kohtadest liikmesriikides, kus õigusvastane kartellikokkulepe sõlmiti ja/või seda täideti ja kus sellest tulenevalt piirati hageja väitel ostjate valikuvabadust.

6.        Kolmandaks, tundub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et teatud kohtualluvusklauslid, mis võivad kuuluda Brüsseli I määruse artikli 23 alla, ja/või vahekohtuklauslid, millele põhikohtuasja kostjad tuginevad, hõlmavad käesolevas asjas esitatud kahju hüvitamise nõudeid. Kohus palub Euroopa Kohtul otsustada, kas sellisel juhul võib ELTL artiklis 101 sätestatud kartellikokkulepete keelu tõhusa rakendamise põhimõte takistada seda, et neid klausleid saab rakendada kahju hüvitamise nõude esitaja suhtes juhul, kui esitati hagi ühele kohtutest, mis on pädevad Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 ja/või artikli 6 punkti 1 alusel.

7.        Rõhutan, et käesolevas asjas palutakse Euroopa Kohtul esmakordselt esitada otseselt oma seisukoht selle kohta, milline on suhe ühelt poolt esmase õiguse sätete, mis tagavad Euroopa Liidus vaba konkurentsi, ja teiselt poolt liidu rahvusvahelise eraõiguse sätete vahel, mis käsitlevad kohtualluvust tsiviil- ja kaubandusasjades; seda palutakse kohtuvaidluses, mille eripära on see, et see käsitleb ulatuslikku kartellikokkulepet, sest see kokkulepe puudutab suurt hulka osalejaid ja kannatanuid ning see kahjustas konkurentsi kogu siseturul.

8.        Täpsustan kohe, et mulle tundub, et Brüsseli I määrus, mille eesmärk on luua liidule oma kohtualluvuse eeskirjade süsteem piiriüleste tsiviil- ja kaubandusalaste kohtuvaidluste jaoks, ei ole täielikult sobiv liidu konkurentsiõiguse sätete eraõigusliku rakendamise (mida kutsutakse selles valdkonnas tavapäraselt private enforcement)(4) tagamiseks viisil, mis oleks tõhus sellise juhtumi puhul, nagu on tegemist käesolevas asjas.

9.        Selle määruse teatud sätete kohaldamine võib nimelt tuua kaasa pädevuse territoriaalse jaotumise liikmesriikide kohtute vahel, mis võib esiteks olla sobimatu liidu konkurentsiõiguse geograafilise ulatuse seisukohast ja teiseks muuta õigusvastaste konkurentsipiirangute tõttu kannatanute jaoks raskemaks neile tekkinud kahju täieliku hüvitamise taotlemise ja selle hüvitise saamise. Seega on minu arvates võimalik, et selliste piirangute tekitajad kasutavad kõnealuseid rahvusvahelise eraõiguse sätteid nii, et luua olukord, kus liidu konkurentsieeskirjade ühe ja raske rikkumise tsiviilõiguslikud tagajärjed tuleb teha kindlaks rea eri liikmesriikide vahel hajutatud menetlustega.

10.      Üldine järeldus, mis ma sellest eelotsusetaotlusest teen, on see, et tulenevalt nende mõjude eripärast, mis piiriülesel konkurentsivastasel tegevusel võib olla õigusalasele koostööle tsiviilasjades – eriti juhul, kui see tegevus on keerukas, nagu põhikohtuasjas –, oleks minu arvates de lege ferenda otstarbekas, kui liidu seadusandja otsustaks lisada Brüsseli I määrusesse selle tegevuse kohta eraldi kehtiva kohtualluvuse eeskirja(5) sarnaselt kollisiooninormile, mis on eraldi sätestatud konkurentsi piiravatest toimingutest tulenevate kohustuste osas määrusega, mida tavaliselt nimetatakse „Rooma II”.(6)

II.    Õiguslik raamistik

11.      Brüsseli I määruse põhjendustes 11, 12, 14 ja 15 on märgitud:

„(11) Kohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust. Selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida kohtualluvuse konflikte, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt määratletud.

(12)      Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.

[…]

(14)      Kui tegemist ei ole kindlustus-, tarbija- või töölepinguga, mille puhul on pädeva kohtu kindlaksmääramisel lubatud vaid piiratud autonoomia, tuleb austada lepingupoolte autonoomiat, võttes arvesse käesoleva määrusega ette nähtud ainupädevuse aluseid.

(15)      Harmoonilise kohtumõistmise huvides tuleb samaaegsete menetluste võimalust võimalikult vähendada ja tagada, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid. […]”

12.      Brüsseli I määruse artikli 1 lõike 2 punkt d jätab vahekohtud selle määruse kohaldamisalast välja.

13.      Nimetatud määruse II peatükis on sätestatud rida eeskirju, mis käsitlevad kohtualluvust tsiviil- ja kaubandusasjades. Määruse artikli 2 lõikes 1 on kehtestatud põhimõte, et „[k]äesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata”.

14.      Artikli 5 punkt 3, mis kuulub nimetatud peatüki 2. jakku „Kohtualluvus erandjuhtudel”, näeb ette, et „[i]siku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata […] lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda”.

15.      Nimetatud jakku kuuluva artikli 6 punktis 1 on lisatud, et „[i]siku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib kaevata ka […] juhul kui kostjaid on mitu, selle paiga kohtusse, kus on neist ühe alaline elukoht, tingimusel, et nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos”.

16.      Selle peatüki 7. jaos „Kokkulepe kohtualluvuse kohta” sisalduva artikli 23 lõiked 1 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. […]

[…]

5.      Kokkulepetel […], millega pädevus kindlaks määratakse, ei ole juriidilist jõudu, kui need on vastuolus artiklitega 13, 17 või 21, või kui kohtud, kes nende kohaselt pädevad ei ole, on ainupädevad artikli 22 kohaselt.”

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

17.      Põhikohtuasjas esitatud hagi tugineb 3. mai 2006. aasta otsusele(7), milles komisjon leidis, et mitu vesinikperoksiidi ja/või naatriumperboraati(8) tarnivat äriühingut osales ühes ja vältavas rikkumises, mis on vastuolus EÜ artiklis 81 (ELTL artikkel 101) ja EMP lepingu artiklis 53 kehtestatud kartellikokkulepete keeluga; selle otsusega määrati mõnele neist äriühingutest trahvid.(9)

18.      Nimetatud otsuses märgiti, et rikkumise kestusena käsitletakse ajavahemikku 31. jaanuar 1994 kuni 31. detsember 2000 ning see rikkumine hõlmas kogu Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) territooriumi. Kõnealune kartellikokkulepe seisnes peamiselt hindu ja müügimahte puudutava teabe vahetamises konkurentide vahel, hinnakokkulepetes ja kokkulepetes tootmisvõimsuse vähendamise kohta ning konkurentsivastaste kokkulepete täitmise jälgimises. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et selline salajane kooskõlastustegevus toimus kohtumiste ja telefonikõnede teel peamiselt Belgias, Prantsusmaal ja Saksamaal ning rikkumise toimepanijad osalesid selles eri viisidel, kuid nad teadsid, et nende salajane konkurentsi piirav tegevus on õigusvastane.

19.      Cartel Damage Claims (CDC) Hydrogen Peroxide SA (edaspidi „CDC”) on Belgias asuv äriühing ning selle eesmärk on esitada kahjuhüvitise nõuded, mis talle otseselt või kaudselt loovutasid teatud ettevõtjad, mis väidetavalt olid saanud selle rikkumise tõttu kahju.(10)

20.      CDC esitas 16. märtsi 2009. aasta avaldusega kahju hüvitamise nõude Landgericht Dortmundile ühiselt kuue komisjoni poolt karistatud äriühingu vastu, mis asusid erinevates liikmesriikides, kusjuures olgu täpsustatud, et kohtu asukohariigis asus ainult üks nendest äriühingutest, st Evonik Degussa GmbH (edaspidi „Evonik Degussa”), mille asukoht on Essenis (Saksamaa).(11)

21.      CDC võttis 2009. aasta septembris pärast kõikidele põhikohtuasja kostjatele hagi kättetoimetamist, kuid enne kostja vastuste esitamiseks määratud tähtaja möödumist ja suulise menetluse algust tagasi oma hagi selle Saksamaa äriühingu vastu, kuna nad sõlmisid kompromissi. 2009. aasta lõpus taotlesid endiselt menetluse poolteks olevad kostjad Evonik Degussa ning komisjoni otsuses käsitletud kahe teise äriühingu menetlusse astumist.(12)

22.      CDC väitis, et ajavahemikus 1994–2006 ostsid talle oma nõudeõigused loovutanud ettevõtjad õigusvastases kartellikokkuleppes osalenud tarnijatelt märkimisväärses koguses vesinikperoksiidi, mis tarniti lepingu alusel erinevates liidu või EMP liikmesriikides.

23.      Kõik põhikohtuasja kostjad esitasid vastuväite rahvusvahelise pädevuse puudumise kohta, väites, et osa nendest tarnelepingutest sisaldas vahekohtuklausleid ja kohtualluvuse kokkuleppeid.

24.      Landgericht Dortmund leidis, et tema pädevus võib olla põhjendatud üksnes Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 ja artikli 5 punkti 3 alusel, kui see pädevus ei ole nõuetekohaselt välistatud nimetatud määruse artikli 23 kohase kohtualluvuse kokkuleppega või vahekohtuklausliga. Neil asjaoludel otsustas see kohus 26. juunil 2013 esitatud otsusega menetluse peatada ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      a)      Kas [Brüsseli I määruse] artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et kui kohtu asukohariigis asuvale kostjale ja teistele muudes Euroopa Liidu liikmesriikides asuvatele kostjatele esitatakse kohtu kaudu ühised informatsiooninõuded ja kahju hüvitamise nõuded tulenevalt Euroopa Komisjoni poolt tuvastatud EÜ artikli 81 / ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühest ja vältavast rikkumisest, mis pandi kostjate osalusel toime eri kohtades ja eri aegadel mitmes liikmesriigis, on eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks soovitav [neid nõudeid] menetleda ja nende üle otsustada üheaegselt?

b)      Kas seejuures tuleb arvesse võtta seda, kui kohtu asukohariigis asuva kostja vastu esitatud hagi võetakse pärast kõikidele kostjatele kättetoimetamist ja enne kohtu poolt kostja vastuse esitamiseks määratud tähtaja lõppemist ja enne esimese kohtuistungi algust tagasi?

2.      Kas [Brüsseli I määruse] artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et hagide puhul, millega esitatakse erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides asuvatele kostjatele informatsiooninõuded ja kahju hüvitamise nõuded tulenevalt Euroopa Komisjoni poolt tuvastatud EÜ artikli 81 / ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühest ja vältavast rikkumisest, mis pandi kostjate osalusel toime eri kohtades ja eri aegadel mitmes liikmesriigis, loetakse kahjustav sündmus iga kostja ja kõikide kahjude suhtes, mille hüvitamist nõutakse, või kogukahju suhtes toimunuks nendes liikmesriikides, kus kartellikokkulepped on sõlmitud ja täidetud?

3.      Kas liidu õiguses sätestatud kartellikokkulepete sõlmimise keelu tõhusa rakendamise nõue lubab hagide puhul, millega esitatakse kahju hüvitamise nõue tulenevalt EÜ artiklis 81 / ELTL artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud kartellikokkulepete sõlmimise keelu rikkumisest, võtta arvesse tarnelepingutes sisalduvaid vahekohtu- ja kohtualluvusklausleid, kui see toob kaasa [Brüsseli I määruse] artikli 5 punkti 3 ja/või artikli 6 punkti 1 kohaselt rahvusvahelise pädevusega kohtu pädevusest kõrvalekaldumise kõikide kostjate suhtes ja/või kõikide nõuete või nõuete ühe osa suhtes?”

25.      Kirjalikud seisukohad esitasid CDC, Evonik Degussa ainuüksi esimese küsimuse punkti b kohta, Akzo Nobel, Solvay, Kemira, FMC Foret ja Edison, Prantsuse valitsus ainuüksi kolmanda küsimuse kohta ning komisjon. 26. augusti 2013. aasta kirjaga teatas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule, et CDC võttis tagasi oma hagi Arkema France’i vastu. Kohtuistungit suuliste seisukohtade ärakuulamiseks ei toimunud.

IV.    Analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused

26.      Esiteks, käesoleva asja üldise probleemistiku osas tahan toonitada, et iseenesest ei ole Brüsseli I määruse eesmärk mitte sugugi rakendada liidu konkurentsiõiguse norme. Nagu on eelkõige märgitud määruse põhjendustes 1, 2 ja 6, on selle eesmärk soodustada „siseturu nõuetekohast toimimist” ja tagada „tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vaba liikumine”, luues ühtlustatud raamistiku seda valdkonda käsitlevatele menetlustele osas, mis puudutab nii liikmesriikide kohtute vahelist pädevuse jaotust kui ka nende kohtute tehtud otsuste tunnustamist ja täitmist.

27.      Siiski leian, et Brüsseli I määruse tõlgendamine ja kohaldamine peavad võimaldama säilitada liidu konkurentsiõiguse normide täielikku toimet, arvestades, et need normid on siseturu jaoks esmatähtsad ja kujutavad endast äärmiselt olulist osa Euroopa Liidu majanduslikust konstitutsioonist(13), sest, nagu Euroopa Kohus on juba rõhutanud, EÜ asutamislepingu artikkel 85 ehk praegune ELTL artikkel 101 on „alussäte, mis on hädavajalik Euroopa Ühendusele pandud ülesannete täitmiseks, iseäranis siseturu toimimiseks”.(14) Peale selle peavad liidu õiguse menetlusnormid teatud mõttes olema liidu materiaalõiguse normide teenistuses, see tähendab, et esimesed on vahend, mis võimaldab muuta era- ja avalik-õiguslike isikute õigused ja kohustused teostatavaks, pidades iseäranis silmas õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47.(15)

28.      Selle kohta tuleb kõigepealt nentida, et põhikohtuasi puudutab tsiviilõiguslikke tagajärgi, mis võivad tekkida süüteost, milleks on ELTL artikli 101 üks ja vältav rikkumine, mille panid toime mitu äriühingut, mis asuvad erinevate liikmesriikide territooriumil, ja mille paljude ohvrite elukoht on samuti eri liikmesriikides.

29.      Tegelikult näitab selliste kohtumenetluses osalejate nagu põhikohtuasja hageja esiletõus, kelle eesmärk on koondada liidu konkurentsiõiguse rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõuetest tulenevad varad(16), minu arvates seda, et keerukamate konkurentsitakistuste puhul ei ole kannatanutel mõistlik endil isiklikult erinevate sedalaadi takistuse tekitajate vastu menetlust algatada.(17)

30.      Seejärel tuletan meelde, et liidu õigusega vastuolus oleva kartellikokkuleppe kannatanute kahju hüvitamine on viimaste jaoks õigus, mille põhiolemus on liidu õiguses reguleeritud vastavalt kohtupraktikale, mis tuleneb kohtuotsustest Courage ja Crehan(18) ning Manfredi jt(19), mis käsitlevad EÜ artikli 81 (ELTL artikkel 101) tõlgendamist. See kehtib ühtaegu selle õiguse olemasolu kohta ja selle põhilise esemelise kohaldamisala kohta, mis hõlmab eelkõige võimalust, et kahju saanud isikutele hüvitatakse mitte üksnes neile selle kartellikokkuleppe tõttu tekkinud kahju (damnum emergens), vaid ka saamata jäänud kasum (lucrum cessans) ja intress.(20)

31.      Siiski, nagu Euroopa Kohus rõhutas, jäävad liidu õiguse arengustaadiumi arvestades selle täieliku hüvitamise õiguse teostamise üksikasjalikud eeskirjad endiselt liikmesriikide määrata, tingimusel et need järgivad kõnealuses kohtupraktikas kehtestatud võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.(21) See siseriiklike seadusandjate õigustloova pädevuse säilimine kõnealuses valdkonnas kehtib eriti menetlusnormide kohta, kuid ei ole enam kehtiv kollisiooninormi kohta, sest „konkurentsi piirava tegevuse tulemusena tekkiva lepinguvälise võlasuhte suhtes” kohaldatav õigus on nüüd määratud siduvalt kindlaks määrusega Rooma II.(22)

32.      Analoogia alusel peaks seega siseriiklike õigusnormide osas kehtestatud kahju hüvitamise hagide tõhususe põhimõte minu arvates seda enam lähtuma Brüsseli I määruse tõlgendamisest ja kohaldamisest, selles mõttes, et seda määrust kui liidu enda poolt vastu võetud teisest õigusakti ei saa tõlgendada viisil, mis muudaks kõnealuse, esmaste õigusaktide alusel antud õiguse konkreetse teostamise piiriülese õigusvastase kartellikokkuleppe korral praktikas võimatuks või ülemäära raskeks.(23)

33.      Teiseks rõhutan, et Euroopa Kohtu praktikat arvestades peab niisugune hagi, nagu on kõne all käesolevas asjas ja mille eesmärk on saada ELTL artiklit 101 rikkunud ettevõtjatelt kahjuhüvitist, olema „tsiviil‑ ja kaubandusasi” Brüsseli I määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses.(24)

34.      Kolmandaks tuleb märkida, et kuna Brüsseli I määrus asendas liikmesriikidevahelistes suhetes 27. septembril 1968 Brüsselis alla kirjutatud konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(25) (edaspidi „Brüsseli konventsioon”), kehtib tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud selle konventsiooni sätetele, ka nimetatud määruse sätete suhtes, kui nende aktide sätted saab kvalifitseerida võrdväärseks.(26)

35.      Euroopa Kohtu praktikat arvestades on selline võrdväärsus minu arvates ilmne kõikide käesolevat eelotsusetaotlust puudutavate Brüsseli I määruse sätete puhul – st artikli 5 punkti 3, artikli 6 punkti 1 ja artikli 23 lõike 1 puhul –, kuna Brüsseli konventsiooni vastavate sätete, st artikli 5 punkti 3, artikli 6 punkti 1 ja artikli 17 esimese lõigu sisu on kui mitte lausa identne, siis vähemalt sisuliselt sarnane.(27)

36.      Neljandaks meenutan, et vastavalt Brüsseli konventsiooni eesmärkidele, mis on ka Brüsseli I määruse eesmärgid, tuleb esiteks nii palju kui võimalik vältida sama õigussuhte arutamiseks pädevate kohtute paljusust ja teiseks tagada nii hagejate kui ka kostjate õiguskindlus, võimaldades neil kindlalt ette näha, milline on pädev kohus, eelkõige andes kohtule, kuhu on pöördutud, võimaluse otsustada, kas asi kuulub tema alluvusse, ilma et ta peaks kohtuasja sisuliselt käsitlema.(28)

37.      Viimaks leian, et konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise hagisid tsiviilasjades käsitatakse enamasti lepinguvälise kahjuga seotud hagidena(29), kusjuures olgu täpsustatud, et selliste hagide aluse lepinguliseks kvalifitseerimine ei ole siiski a priori välistatud vähemalt teatud siseriiklikes õigussüsteemides.(30)

38.      Seega kavatsen alustada Euroopa Kohtule esitatud küsimuste analüüsimist teise eelotsuse küsimusega, mis käsitleb Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3, mis näeb ette valikulise kohtualluvuse aluse lepinguvälisel vastutusel põhinevatele kahju hüvitamise nõuetele (B). Seejärel analüüsin esimest küsimust, mis käsitleb selle määruse artikli 6 punkti 1, mis näeb ette laiendatud kohtualluvuse mitme kostja vastu esitatud seotud nõuete puhul (C). Viimasena analüüsin kolmandat küsimust, mis käsitleb nimetatud kahte sätet ning kohtualluvuse valimise erilisi aspekte, seoses liidu õiguses kehtestatud kartellikokkulepete keelu täieliku toime põhimõttega (D).

B.      Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tõlgendamine (teine küsimus)

39.      Sisuliselt palutakse teise küsimusega Euroopa Kohtult seisukohta Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohaldamisala kohta ning selles sättes kehtestatud erinormist tuleneda võiva valikulise kohtualluvuse ulatust (1). Ma leian, eriti arvestades selles sättes nimetatud eesmärke, et selle kohaldamine on keeruline või tuleb see lausa välistada sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, mis on vaieldamatult eripärane (2).

1.      Euroopa Kohtule esitatud probleemistik

40.      Eelotsusetaotluse kohaselt on selle esitanud kohtu arvates kindel, et tema menetluses olev kahju hüvitamise ja teabenõue kuulub Brüsseli I määruse artikli 5 punktis 3 nimetatud „lepinguvälise kahju” alla ja et tema pädevus võib seega tuleneda sellest sättest. Euroopa Kohus kinnitas hiljuti sedalaadi nõuete niisugust kvalifitseerimist.(31)

41.      Peale selle märgib see kohus õigesti, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et keeruka ülesehitusega süütegude puhul(32) hõlmab kõnealuse artikli 5 punktis 3 kasutatud väljend „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud”(33) ühtaegu nii väidetava kahju tekitanud sündmuse toimumise paika kui ka kahju tekkimise paika, nii et hageja võib valida, kumma paiga kohtule ta kostjate vastu nõuded esitab.(34) Eelotsusetaotluse esitanud kohus meenutab samuti, et mitme oletatava kahju korral saab selle viimase toimumiskoha alusel pädev kohus siiski otsustada üksnes nõuete üle, mis puudutavad selle kohtu asukohaliikmesriigi territooriumil tekkinud kahju.(35)

42.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendab kahtlust viisi kohta, kuidas tuleb tema menetluses olevas kohtuvaidluses rakendada neid kriteeriume, mis Euroopa Kohus teineteist välistavatena määratles, arvestades, et ELTL artikli 101 rikkumise ja väidetud kahju põhjustanud kartellikokkuleppe liikmete osalemise eripära on, et see toimus nii eri kohtades kui ka eri aegadel. Kohus soovib peamiselt teada seda, kas Brüsseli I määruse artikli 5 punkt 3 lubab esitada selle sätte tähenduses igas „paigas, kus kahjustav sündmus on toimunud” ja õigusvastase kartellikokkuleppe iga liikme vastu hagi, mis hõlmab kogu selle kartelli tekitatud kahju, isegi kui teatud kostjad ei tegutsenud otseselt kohtu asukohaliikmesriigi territooriumil.

43.      CDC teeb Euroopa Kohtule ettepaneku vastata, et selle sätte kohaselt peaks saama kõnealuse rikkumise põhjustanud kartellikokkuleppe tõttu tekkinud kogukahju kohta nõude esitada kõikidele nende liikmesriikide kohtutele, mille territooriumil kas sõlmiti vähemalt üks osa sellest kartellikokkuleppest või täideti seda või siis kus see kartellikokkulepe asjaomast turgu vähemalt osaliselt otseselt ja oluliselt takistas. Komisjoni lähenemine on sarnane, kuid siiski mõõdukam nende kohtute pädevuse ulatuse osas, kuhu sellega seoses saab õiguspäraselt pöörduda.(36) Põhikohtuasja kostjad, kes võtsid seisukoha teise küsimuse kohta, paluvad tunnistada see küsimus vastuvõetamatuks(37) või siis sisulises osas tunnistada, et asja menetleval kohtul puudub üldine pädevus kõikide õigusvastases kartellikokkuleppes osalejate suhtes ja kogu väidetud kahju osas.(38)

44.      Tuletan meelde, et arvestades Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat, kehtib selle sätte tõlgendamise suhtes mitu juhtpõhimõtet. Kõigepealt on selge, et selles sättes sisalduvaid mõisteid tuleb määratleda autonoomselt, seega ilma siseriiklikke õiguslikke käsitusviise kasutamata, võttes peamiselt aluseks selle määruse süsteemi ja eesmärgid, et tagada selle määruse ühetaoline kohaldamine kõikides liikmesriikides.(39) Seejärel, mis puudutab erieeskirja osas, milles see teeb erandi selle määruse artiklis 2 kehtestatud põhimõttest, et pädevad on kostja elukohariigi kohtud, siis seda eeskirja tuleb tõlgendada mitte laialt, vaid kitsalt(40) eelkõige selleks, et vältida forum actoris’e(41) üldistamist ja pädevate kohtute paljusust, mis soodustab forum shopping’ut.

45.      Lisaks sellele on oluline pidada silmas, et Euroopa Kohu täpsustas vastavalt Brüsseli I määruse põhjenduses 12 nimetatud tiheda seose eesmärgile, et kõnealuse artikli 5 punktis 3 ette nähtud kohtualluvuse eeskiri põhineb vaidluse ning kahjustava sündmuse toimumise koha kohtute vahelisel eriti tihedal seosel. Just see seos õigustab nendele kohtutele erandkorras pädevuse andmist korrakohase õigusemõistmise ja menetluse otstarbeka korraldamise eesmärgil.(42) Kuna eespool(43) viidatud kohtupraktikas tunnustatud seostest ühe kindlakstegemisega peab olema võimalik määrata kindlaks selle kohtu pädevus, mis on objektiivselt parimas kohas hindamaks, kas kõik kostja vastutust tingivad asjaolud esinevad, saab õiguspäraselt pöörduda üksnes selle kohtu poole, mille tööpiirkonnas esineb asjakohane seos.(44)

46.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates võib puududa just sellise tiheda seose olemasolu, juhul kui nentida käesolevas asjas, et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohaselt on kõikide kostjate osas, kelle vastu on hagi esitatud, ja kogu väidetud kahju osas(45) pädev iga kohus, mis asub ühes paljudest kohtadest, kus õigusvastast kartelli kavandati, see loodi ja selle täitmist jälgiti ning kus kartellikokkulepe piiras ostjate valikuvabadust asjaomasel turul. Nõustun selle seisukohaga alljärgnevatel põhjustel.

2.      Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohaldamise kriteeriumide rakendamine niisuguses kohtuvaidluses, nagu on tegemist põhikohtuasjas

47.      Kuigi Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohaldamist ELTL artikli 101 rikkumisel põhineva kahju hüvitamise hagi puhul ei saa põhimõtteliselt välistada,(46) kaldun siiski arvama, et selle sätte kohaldamine ei saa anda tulemusi horisontaalse õigusvastase kartellikokkuleppe erijuhtumi puhul, mis kestis kaua, mis piiras konkurentsi kogu liidu territooriumil ja mille ülesehitus on väga keerukas, sest sellest tulenes terve rida kokkuleppeid ja salajasi kokkumänge, mille tagajärg on see, et nii osalejad kui ka väidetud kahju kannatajad on laiali suures hulgas eri liikmesriikides.(47)

48.      Sellisel juhul nagu käesolevas asjas ei ole selle sätte tähenduses „kahjustava sündmuse toimumispaiga” määratlemist käsitlevast kohtupraktikast tulenevad kriteeriumid minu arvates tulemuslikud, kuna väidetud kahju põhjused ja tagajärjed on geograafiliselt väga hajutatud. Euroopa Kohtu kehtestatud kaks teineteist välistavat võimalust võivad sellisel juhul anda pädevuse suurele hulgale liikmesriikide kohtutele, kuigi kõnealuse määruse eesmärk on piirata samaaegsete menetluste hulka,(48) ja need ei võimalda tuvastada kohust, millel on „eriti tihe seos” kohtuvaidlusega ning millel on seeläbi ratione loci „parimas kohas” selle lahendamiseks, kuigi selline on kõnealuse artikli 5 punkti 3 aluspõhimõte.

49.      Mis puudutab väidetava kahju tekitanud sündmuse toimumise paika puudutavat kriteeriumi, siis see võib teoreetiliselt viidata igale kohale, kus õigusvastase kartellikokkuleppe osalised selle sõlmisid, kuid seda kohta võib olla raske, kui mitte võimatu kindlaks teha, kuna kartellikokkulepe on varjatud iseloomuga, välja arvatud juhul, kui võtta arvesse erinevaid paiku, kus asjaomased isikud asuvad. See kriteerium võib samuti viidata kõikidele kartellikokkuleppe tegeliku täitmise kohtadele, st igale kohale, kus osalejad korraldasid ja täitsid konkreetselt oma salajaste kokkulepete tingimusi, mille eesmärk oli piirata konkurentsi aktiivse tegevuse või konkurentsivastaste tegematajätmiste teel.(49) Selle kohta täpsustan, et erinevalt komisjonist leian, et tulenevalt kohtuotsusest Melzer(50), milles välistati võimalus pidada kohtualluvuse aluseks seda paika, kus toimus ühe kahju tekitaja toime pandud kahjustav sündmus, kelle vastu ei ole kohtusse pöördutud, ei saa liikmesriigi territooriumil kartellikokkuleppes osaleja tegevust panna süüks teistele rikkumise toimepanijatele, kes hoidusid vabast konkurentsist kõnealusele territooriumile vastaval turul.(51) Igal juhul on sellise üleeuroopalise ulatusega pikaajalise kartellikokkuleppe raames, nagu on tegemist käesoleval juhul, niisugused toimumiskoha tegurid minu arvates asjakohatud, sest nendest tulenevad liiga üldised, segased ja ettenägematud kohtualluvuse alused(52) nii asjaosaliste kui ka asjassepuutuva tegevuse ja tegematajätmiste suure hulga tõttu ning seega nendega seotud kahju põhjustanud sündmuste toimumispaikade paljususe tõttu.(53)

50.      Väidetava kahju tekkimise paiga kriteeriumi osas võib majanduslikust vaatepunktist leida, et see kahju tekkis kas igas kohas, kus väidetavad kannatanud ostsid tooteid, mida puudutas õigusvastane kartell, st seal, kus kirjutati alla ja/või täideti lepinguid, mille sisu kartell kahjustab – kõnealusel juhul tarnelepinguid, mis sõlmiti kostjate ja hagejale oma nõudeõigused loovutanud ettevõtjate vahel, või siis igas kohas, kus on kõnealuste kannatanute või nende filiaalide asukoht. Kaudsed kahju kannatanud, kes ei olnud kartellikokkuleppe liikmega lepinguga seotud, kuid kellele tekkis siiski kahju selle kartellikokkuleppe olemasolu tõttu(54), peaksid samuti saama Euroopa Kohtu praktikas määratud piirides oma kahjule tugineda.(55) Tuleb siiski meenutada, et lepinguvälise kahju puhul lubatud valikulist kohtualluvust ei saa tõlgendada nii, et sellest tulenevalt on lubatud forum actoris, sest Brüsseli I määrus tahab seda viimast kohtualluvuse tegurit piirata, et säilitada selle artiklis 2 sätestatud üldnormi kasulik mõju.(56) Lisaks võiks tulemuslikult arvesse võtta kõiki kohti, kus ELTL artikli 101 rikkumine turgu mõjutas, kuna konkurentsialaste õigusnormide eesmärk on kaitsta majandustegevuse nõuetekohast toimimist, mitte teatud äriühingu erahuve.(57) Käesolevas asjas aga hõlmab kahju hüvitamise nõude aluseks olev rikkumine kõikide liidu liikmesriikide territooriume, millest tulenevalt võib olla pädevus suurel hulgal kohtutel.(58) Selline lai käsitusviis on vastuolus Brüsseli I määruse eespool mainitud eesmärkidega, iseäranis nendega, mida tahetakse saavutada selle määruse artikli 5 punktiga 3. Lisan, et kohtuotsusest Shevill jt(59) tulenevast kohtupraktikast nähtub, ilma et seda oleks minu arvates võimalik või soovitav muuta, et kahjustava sündmuse toimumispaigal põhinev kohtualluvus jaguneb territoriaalselt vastavalt liikmesriikide piiridele(60), millega kaasneb menetluste lahutamise risk, sest sel alusel pädev kohus ei saa käsitleda kõiki paljudest väidetavatest kahjudest.

51.      Viimaks rõhutan, et kui Euroopa Kohus peaks tunnistama, et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 alusel on käesolevas asjas pädevus mitmel kohtul, oleks õigussubjektidele selle põhjal antud väga laiad võimalused, kuigi tegemist on valikulise kohtualluvuse võimalusega, mida seega tuleb põhimõtteliselt kohaldada kitsalt. Peale selle tekiks seeläbi kaugeltki mitte hüpoteetiline oht(61), et liidu konkurentsiõiguse rikkujatel võimaldatakse esitada torpedeerivaid hagisid vastutuse puudumise tuvastamise hagide kujul vastavalt kohtuotsusele Folien Fischer ja Fofitec(62) liikmesriigis, kus on teada, et menetlused kestavad eriti kaua aega, isikute vastu, kes tuvastati komisjoni algatatud haldusmenetluse käigus kannatanutena. Kui aga komisjon on teinud rikkumise olemasolu käsitleva otsuse, ei tohiks minu arvates enam olla võimalik tuvastada vastutuse puudumist, kuna komisjoni otsusel on siduv mõju asjaolude ja nende õigusliku kvalifitseerimise osas.(63)

52.      Kokkuvõtteks analoogselt sellega, mis Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Besix(64), leian, et valikulise kohtualluvuse eeskiri lepinguvälise kahju puhul, mis on sätestatud Brüsseli I määruse artikli 5 punktis 3, ei ole tulemuslik juhul, kui nagu põhikohtuasjas ei saa määrata kindlaks kohta, kus kahjustav sündmus väidetavalt toimus, kuna hagi aluseks olev ELTL artikli 101 rikkumine seisneb tegevuses, mida iseloomustab selle kokkuleppimise ja/või teostamise kohtade paljusus, mis ei võimalda seega selgelt ja tulemuslikult määratleda, millisel kohtul on eriti tihe seos kogu kohtuvaidlusega.

53.      Olen seisukohal, et sellisel juhul tuleb kohtualluvus kindlaks määrata kas Brüsseli I määruse artikli 2 lõikes 1 ette nähtud üldnormi kohaldamise teel või siis muude selles määruses kehtestatud valikulise kohtualluvuse eeskirjade kohaldamise teel, nagu selle artikli 6 punktis 1 ette nähtud eeskiri, mis võimaldab mitme kostja vastu esitatud nõuete koondamist ühte kohtusse tingimusel, et ühe või teise eeskirja rakendamise tingimused oleksid käesolevas asjas täidetud. Selles osas tuleb rõhutada, et mitme kostja vastu esitatud nõuete vahelise seose arvessevõtmine kohtualluvuse alusena on lubatud üksnes kõnealuse artikli 6 punkti 1 raames,(65) millega on see võimalus antud ainult tugeva seose alusel, mille moodustab ühe kostja alaline elukoht, ja mitte niisuguse sätte raames, mille kohaldamine sõltub sündmuse toimumise paigast, nagu Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 puhul.

C.      Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 tõlgendamine (esimene küsimus)

54.      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Brüsseli I määruse artikli 6 punktis 1 ette nähtud kohtualluvuse koondamise eeskiri mitme kostja korral võib olla kohaldatav hagi puhul, mis esitatakse ettevõtjate vastu, mis osalesid eri kohtades ja eri aegadel liidu õiguses ette nähtud kartellikokkulepete keelu ühes vältavas rikkumises (1). Seejärel palub kohus Euroopa Kohtul esitada seisukoht selle kohta, kas juhul, kui eespool märgitud küsimusele tuleb vastata jaatavalt, mõjutab sellele kohtule kõnealuse sätte alusel kuuluvat pädevust asjaolu, et niisugune hagi võeti tagasi „ankurkostja” vastu, st ainsa kostja vastu, kelle asukoht on liikmesriigis, kus asub asja menetlev kohus (2).

1.      Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 kohaldatavus niisuguses kohtuasjas nagu põhikohtuasi (esimese küsimuse punkt a)

a)      Euroopa Kohtule esitatud probleemid

55.      Tuleb rõhutada, et sarnaselt sellele, mis kehtib Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohta(66), tuleb selle määruse artikli 6 punkti 1 sisu määratleda autonoomselt, nii et selles sisalduvaid mõisteid ei saa tõlgendada selliselt, et need viitavad määratlusele, mis kohaldatav siseriiklik õigus annab asja menetlevas kohtus arutusel olevale õigussuhtele.(67)

56.      Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 kohaselt võib kõik sama hageja esitatud nõuded mitme kostja vastu esitada ühe liikmesriigi kohtusse, mille tööpiirkonnas asub neist vähemalt ühe elu- või asukoht(68), keda nimetatakse käesoleval juhul „ankurkostjaks”, kuid tingimusel, et need nõuded on omavahel seotud.(69) Selle kohta on sõnaselgelt seatud tingimus, et „nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos”.(70)

57.      Võimaldades nõuete koondamist samasse kohtusse ja selle kohtu pädevuse laienemist kostjatele, kelle suhtes see kohus ei peaks ilma sellise laiendamiseta saama otsust teha, vastab kõnealune artikli 6 punkt 1 korrakohase õigusemõistmise eesmärkidele, eelkõige menetlusökonoomia ja samaaegsete menetluste ning nendest tuleneda võivate vastuoluliste kohtuotsuste riski vältimise teel, mida on nimetatud Brüsseli I määruses.(71)

58.      Kuna see kohtualluvuse eeskiri on oma olemuselt aga erand Brüsseli I määruse põhjenduses 11 nimetatud ja artiklis 2 sätestatud põhimõttest, et kohtualluvus on seotud iga kostja alalise elu- või asukohaga, siis on selge, et seda tuleb tõlgendada kitsalt.(72)

59.      Kuna kõnealuse artikli 6 punkti 1 kohaldamine peab seega jääma erandjuhuks, on selles ette nähtud nõuete koondamine lubatud ainult juhul, kui need ei puuduta kindlustatud isikut, tarbijat või töötajat,(73) ning ainuüksi juhul, kui need käsitlevad nõudeid, mis on küll eraldiseisvad, kui siiski üksteisega tihedalt seotud.

60.      Sisuliselt käsitlebki esimese küsimuse esimene osa viimati nimetatud tingimust. Selles küsimuses palutakse Euroopa Kohtul otsustada, kas niisugune seos on selgelt olemas sellise hagi puhul nagu see, mis on esitatud eelotsusetaotluse esitanud kohtule, st hagile, millega esitatakse ühiselt kahju hüvitamise ja teabenõue liidu õiguse vastaseks tunnistatud kartellikokkuleppe sõlmijate vastu, kes osalesid selles rikkumises eri kohtades ja aegadel.

61.      Selle teema kohta kirjalikke seisukohti esitanud huvitatud pooltel on eri arvamused, sest CDC ja komisjon leiavad, et Brüsseli I määruse artikli 6 punkt 1 on niisugustel asjaoludel kohaldatav, samas kui põhikohtuasja kostjad väidavad vastupidist.(74)

62.      Kõnealuses sättes nõutud seost käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et selleks, et otsuseid saaks pidada „vastuolulisteks”, ei piisa erinevustest vaidluse lahenduses, vaid erinevus peab esinema ka sama faktilise ja õigusliku olukorra puhul.(75) Nende kahe kriteeriumi kontrollimine sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tekitab Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades vastandlikke hinnanguid.

b)      Sama faktilise olukorra olemasolu

63.      Põhikohtuasja kostjad väidavad, et põhikohtuasjas esitatud nõuded ei täida sama faktilise olukorra tingimust, kuna asjaolu, et õigusvastase kartelli liikmed osalesid kõik selle loomise kokkulepetes, ei oma tähtsust, sest üksnes nende kokkulepete täitmine oleks võinud tekitada konkreetset kahju ostjatele, kes loovutasid oma nõudeõiguse CDC‑le, ning iga nõuet, mis hageja sellel alusel esitab, tuleks uurida eraldi.

64.      Selles osas nõustun eelotsusetaotluse esitanud kohtu, CDC ja komisjoni esitatud vastupidise seisukohaga, mille kohaselt sellised nõuded, nagu on esitatud põhikohtuasja eri kostjate vastu, põhinevad ühelainsal faktilisel asjaolul, kuigi need kostjad osalesid selle kohtu andmetel eri kohtades ja eri aegadel asjaomase kartellikokkuleppe täitmises ning erinevate selle kartelli tõttu moonutatud lepingute sõlmimises ja täitmises, mis väidetavalt tekitasid kahju ettevõtjatele, kes on loovutanud oma nõudeõiguse põhikohtuasja hagejale.

65.      Nimelt, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, on nende nõuete aluseks olevas komisjoni otsuses – liikmesriikide kohtute jaoks siduvalt(76) – tuvastatud, et äriühingud, kellele CDC nõuded esitas, panid toime EÜ artikli 81 (ELTL artikkel 101) ja EMP lepingu artikli 53 ühe ja vältava rikkumise ning iga osaleja vastutab kaasosalisena, olenemata tema enda konkreetsest panusest, teiste osalejate tegeliku tegevuse eest.(77) Eelotsustaotluse esitanud kohus lisab minu arvates õigesti, et trahvimenetluses tuvastatud tegevus toob kaasa kõigi teo toimepanijate tsiviilvastutuse kaasosaliste poolt toime pandud rikkumiste ja seega nende tõttu tekkida võiva kahju eest.

c)      Sama õigusliku olukorra olemasolu

66.      Euroopa Kohus on juba otsustanud, et Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 sõnastust arvestades ei ole erinevate kostjate vastu esitatud hagide õiguslike aluste lahknemine iseenesest takistus selle sätte kohaldamisele, aga seda siiski juhul, kui kostjate jaoks on etteaimatav, et neid võidakse kaevata selle liikmesriigi kohtusse, kus on neist vähemalt ühe alaline elukoht.(78)

67.      Niisuguses kartellikokkuleppes osalejad, mis on komisjoni ühe otsusega tunnistatud liidu konkurentsiõiguse üheks rikkumiseks ja mitte eri riikide õiguskordade tasemel toime pandud rikkumiseks, asetsevad käesoleval juhul samas õiguslikus olukorras, täpsemalt liidu õigusest tuleneva hüvitamiskohustuse ees, mis põhineb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikal. Nõnda said nad mõistlikult eeldada, et nende vastu esitatakse ühine tsiviilkahju hüvitamise nõue kohtusse, mille tööpiirkonnas asus üks nendest osalejatest. Neil asjaoludel on seega täidetud kohtualluvuse etteaimatavuse nõue, mille Euroopa Kohus on seadnud Brüsseli I määruses põhjenduses 11 kehtestatud eesmärgi alusel.

68.      Peale selle tuleb rõhutada, et kohtuotsuses Kalfelis, milles kehtestati nõue, et kõnealuse sätte alusel saab üheskoos esitada nõudeid, mis on omavahel seotud, viitas Euroopa Kohus Jenard’i aruandele, mille kohaselt „[Brüsseli konventsiooni artikli 6 punktis 1 ette nähtud] eeskirja kohaldamiseks on nõutav, et iga kostja vastu esitatud nõuete vahel oleks seos, näiteks, et tegemist oleks solidaarvõlgnikega”.(79) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohaselt ongi aga põhikohtuasjas tegemist just sellise olukorraga, vaatamata asjaolule, et teatud kostjad vaidlevad sellele solidaarvastutuse nõueteks kvalifitseerimisele vastu.

69.      Leian, et pelgast võimalusest, et mitme rikkuja korral rakendatakse solidaarvastutust ühes asjassepuutuvatest liikmesriikidest ja mitte teistes, piisab erinevate ja vastuoluliste otsuste ohu tekitamiseks Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 tähenduses. Nimelt hõlmaks selle liikmesriigi õiguskorras iga kostja vastutus eeldatavalt kogu kahju, samas kui nende liikmesriikide õigussüsteemides, kus solidaarvastutust ei lubata, võib määratud kahjuhüvitiste suurus oluliselt kõikuda olenevalt sellest, milliste kohtute poole pöördutakse. Isegi vastupidisel juhul, kui sellist solidaarvastutust tunnustataks kõikides asjassepuutuvates liikmesriikides, oleks nõuete eraldi menetlemise korral siiski olemas vastuoluliste otsuste tegemise oht selles osas, mis puudutab vastutuse jagamist kartellikokkuleppe liikmete vahel selle alusel, kas nad osalesid selles kokkuleppes kogu vaatlusaluse ajavahemiku või selle ühe osa vältel.

70.      Selle kohta võib märkida, et komisjoni seisukohtades esitatud teavet arvestades selgub, et ELTL artiklis 101 kehtestatud kartellikokkulepete sõlmimise keelu ühises rikkumises osalenute solidaarvastutus on põhimõte, mida on liikmesriikide õigussüsteemides üldiselt tunnustatud,(80) ja see on eelkõige sõnastatud direktiivis, mis on selles valdkonnas hiljuti vastu võetud.(81)

71.      Rõhutan, et juhul, kui Brüsseli I määruse artikli 6 punkt 1 ei oleks kohaldatav niisuguses menetluses, nagu on tegemist põhikohtuasjas, tähendaks see, et eri kohtud peaksid ilma omavahel kooskõlastamata analüüsima väidetud kahjusid erisugustest riiklikest õigusaktidest lähtudes;(82) selle oht on, et igalt samas õigusvastases kartellikokkuleppes osalejalt nõutaks erinevat kahjuhüvitise summat, kuigi oleks otstarbekas või lausa vajalik otsustada sama hageja nõutud kahjuhüvitise saamise õiguse üle ühetaoliselt.(83)

72.      Komisjon märgib minu arvates õigesti, et „selle sätte kasulik mõju oleks ohustatud, kui seda tõlgendataks sedavõrd kitsalt, et see muudaks neil asjaoludel võimatuks ühishagide esitamise kõikide kartellikokkuleppes osalejate vastu kohtusse, mis asub ühe kartellis osalenud kostja elu- või asukohas, ainuüksi üldise rahvusvahelise pädevuse puudumise tõttu”.

73.      Neid asjaolusid arvestades leian, et olukord, kus mitme eri liikmesriikides asuva äriühingu kohta tehakse kohtuotsused eraldi, erinevates kohtutes, mitte ühesainsas kohtus seoses hüvitisega, mis tuleneb samast liidu konkurentsiõiguse vastasest kartellikokkuleppest, tegudest, mis pandi küll toime eri aegadel ja kohtades, kuid mis kuulusid ühe ja vältava rikkumise alla, võib tuua kaasa eri menetlustest tulenevad vastuolulised otsused Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 tähenduses.

74.      Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kõiki asjakohaseid toimikumaterjale arvestades hinnata, kas põhikohtuasjas on olemas niisugune oht.(84)

75.      Märgin nagu komisjongi, et niisuguse tõlgenduse märkimisväärne eelis seisneb selle vastavuses seadusandja tahtega, mis on väljendatud määruses Rooma II, iseäranis selle artikliga 6 „Kõlvatu konkurents ning vaba konkurentsi piirav tegevus”, mille lõike 3 kohaselt on nõude esitajal, kes esitab seda valdkonda puudutava vaidluse puhul nõude mitme kostja vastu, võimalus esitada oma nõuded ühes kohtus „vastavalt jurisdiktsiooni suhtes kohaldatavatele eeskirjadele” ja võtta nende nõuete aluseks selle kohtu asukohas kohaldatava õiguse.(85) Minu arvates tuleb piiriüleste kohtuvaidluste suhtes kohaldatavate liidu õigusaktide vahelise kooskõla huvides(86) seda seadusandlikku suundumust nõuetekohaselt arvesse võtta, vaatamata asjaolule, et – nagu väidavad põhikohtuasja kostjad –Rooma II määrus ei ole käesolevas asjas ratione temporis kohaldatav.(87)

2.      Mõju, mis on Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 kohaldamisele asjaolul, et tagasi võeti hagi niisuguse ainsa kaaskostja vastu, kes asub kohtu asukohariigis (esimese küsimuse punkt b)

76.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendab esimese eelotsuse küsimuse teises osas esitatud küsimust sellega, et eristab kaks probleemi Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 tõlgendamises juhul, kui võetakse tagasi hagi selle kaaskostja vastu, kes võimaldab siduda kogu kohtuvaidlust selle kohtuga, kuhu on pöördutud: esiteks, sellel sättel rajaneva kohtualluvuse püsimise põhimõtte(88) võimalik kohaldamine niisuguses olukorras (a) ning teiseks selle alusel nõuete seotusele tuginemise õiguse võimalikust kuritarvitamisest tekkivad tagajärjed (b).

77.      Nende kahe probleemi kohta seisukohad esitanud huvitatud poolte pakutud vastused on eriti vastandlikud, kuid kokkuvõtvalt võib märkida, et põhikohtuasja kostjad väidavad, et kõnealuse artikli 6 punktis 1 ette nähtud kohtualluvuse laiendamine ei peaks sellistel asjaoludel edasi kestma(89), vastupidiselt CDC ja komisjoni seisukohale, kuigi komisjon nüansseeris enda oma siiski rohkem.

a)      Brüsseli I määruse artikli 6 punktil 1 põhineva kohtualluvuse säilimine juhul, kui ankurkostja vastu esitatud hagi võetakse tagasi

78.      Jagan eelotsusetaotluse esitanud kohtu, CDC ja komisjoni arvamust, et kui on tuvastatud, et hagi esitamise ajal olid mitme kostja vastu esitatud nõuded omavahel seotud, siis asjaolu, et niisuguse kostja vastu esitatud hagi, kes põhistas oma asukohariigi kohtu laiendatud pädevust Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 alusel, võeti hiljem tagasi, ei saa kaasa tuua selle kohtualluvuse kadumist.

79.      On küll tõsi, et Euroopa Kohtul ei ole olnud võimalust selle küsimuse kohta otseselt oma seisukohta esitada. Siiski tuleb märkida, et kohtuotsuses Reisch Montage rõhutas Euroopa Kohus, et see säte ei sisalda ühtegi viidet siseriiklikele eeskirjadele, mis ei saa seega selle kohaldamist takistada, ja ta täpsustas, et seda sätet tuleb kohaldada „isegi kui hagi on selle esitamise hetkest siseriikliku õigusnormi alusel vastuvõetamatu […] kostja suhtes, [kelle alaline elukoht on kohtu asukohaliikmesriigis]”.(90) Peale selle leidis Euroopa Kohus otsuses Freeport sõnaselgelt, et nõuetevahelise seose olemasolu hindamise lähtepunktiks on hagi esitamise hetk.(91)

80.      Minu arvates on otsustav kriteerium Brüsseli I määruse artikli 6 punktis 1 ette nähtud tuletatud kohtualluvuse kehtimajäämiseks see, et ankurkostja suhtes esitatud hagi tagasivõtmine peab toimuma alles pärast kuupäeva, mil asjaomases kohtus alustati vastavalt kehtestatud menetlusnõuetele menetlust.(92) Kui kohtusse pöördumine oli sellel kuupäeval nõuetekohaselt toimunud, ei ole minu arvates seevastu oluline, et hagi tagasivõtmine toimus, nagu käesolevas asjas, enne kohtu poolt kostja vastuse esitamiseks määratud tähtaja möödumist ja enne esimese kohtuistungi algust.

81.      Selle kohta tuleb meenutada, et Brüsseli I määruse artikkel 30 määratleb kuupäeva, mil menetlus liikmesriigi kohtus loetakse alustatuks nende sätete kohaldamisel, mis sisalduvad peatamist ja seotud menetlusi käsitlevas 9. jaos.(93) Minu arvates on võimalik seda määratlust arvesse võtta ka kohtualluvuse eeskirju käsitleva II peatüki teiste jagude puhul ning see on lausa vajalik eriti kõnealuse artikli 6 punkti 1 osas, sest selles on sätestatud eeskiri, mis põhineb samuti nõuete omavahelise seose olemasolul.(94)

82.      Lisaks, Brüsseli I määruse artikli 6 punktiga 1 võimaldatud seotud nõuete üheskoos menetlemise jätkamine kohtus, kuhu on pöördutud, on kooskõlas selles määruses ette nähtud kohtualluvuse eeskirjades nimetatud korrakohase õigusemõistmise, ettenähtavuse ja õiguskindluse eesmärkidega(95), sest see jätkamine võimaldab vältida vastuoluliste otsuste tegemist vähemalt allesjäänud kostjate osas, kes pealegi olid kõnealuse hagi tagasivõtmise ajal juba teadlikud asjaolust, et nende kõigi vastu oli esitatud nõue sellesse kohtusse.

83.      Seega leian, et asjaolu, et hageja võtab tagasi oma hagi ainsa kostja vastu, kes asub kohtu asukohariigis, ei mõjuta iseenesest kõnealuse artikli 6 punktil 1 põhinevat kohtualluvust, kui see hagi tagasivõtmine toimub pärast kuupäeva, mil asjaomases kohtus alustati nõuetekohaselt menetlust, tingimusel et täidetud on ka alljärgnevalt kirjeldatud täiendav tingimus.

b)      Piirang, mis tuleneb selle õiguse kuritarvitamisest, mis lubab võtta kohtualluvuse aluseks Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1

84.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa „[Brüsseli I määruse artikli 6 punktis 1 ette nähtud kohtualluvuse] eeskirja kohaldada nii, et see võimaldaks hagejal kaevata kohtusse mitu kostjat üksnes selleks, et viia üks nendest kostjatest välja tema alalise elu- või asukoha järgse liikmesriigi kohtute alluvusest”.(96) See piirang, mis on seotud kohtualluvuse muutmise võimaliku kuritarvitamisega ja mis tugineb Jenard’i aruandele(97), on täielikult kooskõlas nõudega, mille kohaselt erandeid Brüsseli I määruse artiklis 2 sätestatud põhimõttelisest kostja alalise elu- või asukohajärgsest kohtualluvusest tuleb tõlgendada kitsalt.

85.      Euroopa Kohus täpsustas otsuses Freeport, et „juhul, kui erinevate kostjate vastu esitatud nõuete vahel on seos nende esitamise hetkel,” on kõnealuse artikli 6 punktis 1 sätestatud kohtualluvuse eeskiri kohaldatav, „ilma et oleks tarvis eraldi kindlaks teha, et nõuded ei ole esitatud üksnes selleks, et viia üks kostjatest välja tema alalise elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtute alluvusest”.(98) Küsimus, millised järeldused tuleb teha sellest mõnevõrra kahetähenduslikust sõnastusest, tekitab eelotsusetaotluse esitanud kohtule raskusi ja selles osas lahknevad nii käesoleva kohtuasja osapoolte arvamused kui ka nimetatud kohtuotsust käsitlevad õigusteoreetilised kommentaarid.(99)

86.      Selles suhtes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu analüüs minu arvates õige osas, milles see kohus leiab, et kui on täidetud nõuete vahelise seose olemasolu tingimus selle sätte tähenduses, ei ole asja menetleval kohtul kohustust süstemaatiliselt kontrollida, kas sellest tulenev laiendatud kohtualluvus saavutati õiguse kuritarvitamise tulemusena, kuid sellel kohtul on siiski võimalus seda kontrollida, kui esineb piisavaid tõendeid, et sellele kohtualluvusele tuginev hageja kuritarvitas seda kohtualluvuse eeskirja nii, et see kaldus oma eesmärgist kõrvale.

87.      Käesoleval juhul aga mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et on tõenäoline, et põhikohtuasja hageja ja põhikohtuasja kostja Evonik Degussa, kelle asukoht on Saksamaal, mängisid omavahel kokku, lükates omavahelise kompromissi ametlikku sõlmimist tahtlikult edasi, et teha seda pärast hagi esitamist, kuigi nende poolte vaheline kokkulepe oli juba tükk aega enne seda kavas või lausa otsustatud, ning selle edasilükkamise ainus eesmärk oli luua alus laiendatud kohtualluvusele selles liikmesriigis.(100)

88.      Kui väidetav petuskeem, millele asjaomased isikud käesolevas asjas vastu vaidlevad, on mitte üksnes tõenäoline, vaid ka tõendatud – mida tuleb kontrollida siseriiklikul kohtul –, tuleks niisuguse õiguse kuritarvitamise eest, mille eesmärk on jätta üks või mitu kostjat välja põhimõttelisest alluvusest nende elu- või asukoha liikmesriigi kohtutele(101), minu arvates karistada neil asjaoludel Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 kohaldamisest keeldumisega, kuivõrd hagi esitamise kuupäeval ei olnud nõuetevahelise seose kriteeriumid tegelikult täidetud.(102) Huvi, et „ankurkostja” elu- või asukohajärgne kohus menetleb selle sätte kohaselt samaaegselt mitme kostja vastu esitatud nõudeid ja teeb nende kohta otsuse, kadus hetkel, mil siduv kompromiss lõpetas selle kostja osas õigusliku kohustuse, millele hageja oleks saanud tema vastu selles kohtus tugineda. Seevastu väljaspool neid konkreetseid juhtumeid ei ole minu arvates vaja õiguse kuritarvitamist sellises õiguslikus kontekstis kontrollida ja selle kuritarvitamise eest karistada.

89.      Täpsustan, et Brüsseli I määruse artikli 6 punktis 1 nõutud seose olemasolu annab valikuvõimaluse hagejale, kes minu arvates ja vastavalt kohtujuristide Ruiz‑Jarabo Colomeri ja Mengozzi seisukohale forum shopping’u kohta saab seda valikuvõimalust kasutada tema meelest kõige sobivamal ja kasulikumal moel, ilma et see oleks iseenesest kohtualluvuse muutmise kuritarvitamine.(103) Lisaks sellele võib niisuguste õigusvastaste kartellikokkulepete puhul nagu põhikohtuasjas käsitletav kokkulepe selle sätte kohaldamine selle eset arvestades eeldatavalt tuua kaasa selle, et üks või mitu kostjat peavad oma tegevuse eest vastutama muus kohtus kui nende elu- või asukohajärgne kohus, mistõttu on kõik sellel konkreetsel tulemusel põhinevad vastuväited asjakohatud.

90.      Kõiki neid asjaolusid arvestades leian, et Brüsseli I määruse artikli 6 punktis 1 ette nähtud laiendatud kohtualluvuse eeskirja ei saa kohaldada juhul, kui asja menetlev kohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et hageja sõlmis enne oma hagi esitamist õiguslikult siduva kompromissi kohtu asukohaliikmesriigis asuva kostjaga ning varjas teadlikult selle varasema kokkuleppe olemasolu ainuüksi selleks, et üks teistest kostjatest ei jääks oma elu- või asukohaliikmesriigi kohtute alluvusse.

D.      Kohtualluvus- ja vahekohtuklauslite võimalik rakendamine niisuguses kohtuasjas nagu põhikohtuasi (kolmas küsimus)

91.      Kolmandas küsimuses, mille põhjendused on kahjuks üsna napid, palutakse Euroopa Kohtul otsustada, kas arvestades Euroopa Kohtu kehtestatud põhimõtet, et ELTL artiklis 101 sätestatud kartellikokkulepete keelul on täielik toime, mis on tagatud kannatanute õigusega saada hüvitist selles valdkonnas kantud kahju eest,(104) võib käesoleval juhul kõrvale kalduda Brüsseli I määruse artikli 5 punktis 3 ja/või artikli 6 punktis 1 ette nähtud kohtualluvuse eeskirjadest vahekohtu- ja/või kohtualluvusklauslite toimel (1).

92.      Kuna viimati nimetatud klauslite liik kuulub erinevalt vahekohtuklauslitest kõnealuse määruse artikli 23 kohaldamisalasse, tuleb arvesse võtta selle sätte mõju kõnealuses kontekstis (2). Peale selle, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub a priori põhimõttest, et mõlemat liiki klausleid, millele põhikohtuasja kostjad tuginevad, saab kohaldada niisuguse kahju hüvitamise hagi raames nagu põhikohtuasjas(105) – mida minu arvates tuleks arutada – (4), tuleb igal juhul küsida, kas ja millisel määral võivad sellised klauslid mõju avaldada, samas kui nende lepingute sisu, kus need klauslid sisalduvad, on asjaomase õigusvastase kartellikokkuleppega moonutatud (3).

1.      Euroopa Kohtule esitatud probleemid

93.      Landgericht Dortmundi pädevuse vaidlustamiseks väitsid põhikohtuasja kostjad, et teatud tarnelepingutes, mis sõlmiti CDC‑le nõudeõiguse loovutanud vesinikperoksiidi ostjate ja tarnijate vahel, kes osalesid õigusvastases kartellikokkuleppes, millele tuginesid CDC esitatud kahju hüvitamise nõuded, sisaldusid vahekohtuklauslid ja kohtualluvusklauslid.

94.      Eelotsusetaotluses ei ole kõnealuseid klausleid üksikasjalikult kirjeldatud. Siiski nähtub CDC seisukohtadest, et põhikohtuasja kostjate väidete kohaselt sisaldasid mõned neist tarnelepingutest niisuguseid klausleid kas teatud lepinguga seotud üldtingimuste kujul(106) või raamlepingute alusel, mis hõlmasid mitut tarnet kliendile ajavahemikul, mis ei sõltu kartellikokkuleppe perioodist(107), kusjuures teatud kliendid leppisid väidetavalt kokku mitu klauslit erinevate tarnijatega(108) või erinevad klauslid eri lepingutes, mis sõlmiti samade tarnijatega(109). Selge ei ole see, kas kohtualluvusklauslites, millele tugineti, määrati kindlaks üksnes liikmesriikides asuvad kohtud või ka kolmandates riikides asuvad kohtud.

95.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmanda küsimuse põhjenduste kohaselt leiab see kohus, et juhul, kui kõnealused klauslid hõlmavad väidetud kahju hüvitamise nõudeid, mille peab kindlaks tegema ainuüksi see kohus(110), tekib seega küsimus, kas liidu õiguses sätestatud kartellikokkulepete keelu tõhusa rakendamise nõue takistab kõnealuste klauslite kohaldamist, kui sedalaadi nõue esitatakse Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 ja/või artikli 5 punkti 3 kohaselt pädevasse kohtusse.

96.      Euroopa Kohtule seisukohad esitanud huvitatud poolte seast väidab üksnes CDC, et kõnealuseid klausleid ei tuleks niisugustel asjaoludel arvesse võtta. Komisjon rõhutab siiski, et selleks, et lahendada eelnev küsimus, kas vahekohtuklausel või kohtualluvusklausel hõlmab tõesti niisuguseid kahju hüvitamise nõudeid, nagu on tegemist käesolevas asjas, peab siseriiklik kohus arvesse võtma asjaolu, et need nõuded ei tulene mitte kõnealustest tarnelepingutest, vaid väljaspool neid lepinguid sõlmitud salajase kokkuleppega toime pandud süüteost.

97.      Enne selle kohta seisukoha esitamist soovin teha mõned täpsustused, mis on minu arvates olulised. Esiteks tuletan meelde, et Brüsseli I määruse artikli 23 sätete kohaldamisalasse kuuluvad kohtualluvuse tingimused, millega lepinguosalised, kellest vähemalt ühe alaline elukoht või asukoht on liikmesriigis, on määranud konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks mõne liikmesriigi kohtu.

98.      Seevastu vahekohtuklauslid on põhimõtteliselt selle määruse kohaldamisalast välja jäetud.(111) Sellest tuleneb, et nende klauslite kehtivust ja kohaldamist käsitlevad küsimused peaksid olema reguleeritud iga liikmesriigi õiguse ning nende riikide jaoks siduvate rahvusvaheliste konventsioonide alusel.(112) Euroopa Kohus on siiski leidnud, et kui vaidluse põhieseme tõttu, st menetluses kaitstavate õiguste laadilt (nagu kahju hüvitamise nõue) kuulub riiklikus kohtus algatatud menetlus Brüsseli I määruse kohaldamisalasse, siis kuulub selle määruse kohaldamisalasse ka eelnevalt lahendamist vajav täiendav küsimus, mis puudutab vahekohtukokkuleppe kohaldatavust, sealhulgas selle kehtivust, ning seega on eranditult selle kohtu ülesanne võtta seisukoht pädevuse puudumise vastuväite kohta, mis tugineb vahekohtukokkuleppe olemasolule, ning tema enda pädevuse kohta vastavalt selle määruse sätetele.(113)

99.      Vaatamata sellele erinevusele, mis puudutab Brüsseli I määruse kohaldatavust, tuleb rõhutada, et mõlemal asjaomaste klauslite kategoorial on ühine tagajärg – need võimaldavad kõrvale kalduda nimetatud määruses sätestatud kohtualluvuse eeskirjadest selleks, et tulenevalt osapoolte autonoomiast määrata kindlaks olenevalt olukorrast kas riiklik kohus või vahekohus, millele nad soovivad usaldada omavaheliste vaidluste lahendamise.(114)

100. Siiski saab Brüsseli I määruse artiklile 23 vastava kohtualluvuse klausliga anda pädevuse üksnes liidu liikmesriikide kohtutele ja Lugano konventsiooni alusel(115) laiemalt selle konventsiooni osalisriikide kohtutele, samas kui vahekohtuklausliga võib määrata, et vahekohtumenetlus toimub mis tahes kolmandas riigis. Tõenäosus, et liidu konkurentsiõiguse sätteid ei kohaldata isegi avaliku korra normidena, on aga suurem juhul, kui pädevus antakse vahekohtunikele või nende riikide kohtutele, mille jaoks Lugano konventsioon ei ole siduv.(116)

101. Teiseks rõhutan, et ühelt poolt kohtualluvusklauslite või vahekohtuklauslite toime ja teiselt poolt liidu konkurentsiõiguse normide vahelised suhted on keerulised, sest nendes õigusnormides ette nähtud vaba konkurentsi suhtes kehtestatavate piirangute õiguslik kontekst võimaldab väga mitmekesiseid vorme. Mis puudutab täpsemalt ELTL artiklil 101 rajanevat õigust täielikule hüvitamisele, siis meenutan, et seda sätet rikkunud isiku vastutuse kvalifitseerimine lepinguliseks või lepinguväliseks ei ole alati kerge ning selles osas ilmnevad liikmesriikide õigussüsteemide vahel erinevused.(117)

102. Erinevate lepinguliste suhete olemasolu kartellikokkuleppes osalejate ja selle rikkumise tõttu kannatanute vahel tekitab küsimuse, kas asjaomaste klauslite alusel võib käesoleval juhul kõrvale kalduda Brüsseli I määruse artiklitel 5 ja 6 põhinevast liikmesriigi kohtu pädevusest hoolimata asjaolust, et see rikkumine mõjutas neid klausleid sisaldavate lepingute sisu.

103. Kuna niisuguste klauslite esemelise kohaldamisala kindlaksmääramine on ainuüksi siseriikliku kohtu ülesanne(118), palutakse kolmandas eelotsuse küsimuses seega Euroopa Kohtul põhiliselt kindlaks määrata, kas ja millisel viisil võivad ELTL artiklile 101 omased põhimõtted mõjutada kõigepealt Brüsseli I määruse artikli 23 kohaldamist selle alla kuuluvate kohtualluvusklauslite puhul ja seejärel muud laadi kohtualluvusklauslite ja vahekohtuklauslite rakendamist, mida reguleerivad liikmesriikide endi õigusnormid.

2.      Brüsseli I määruse artiklites 5 ja 6 ette nähtud kohtualluvuse eeskirjade välistamine selle määruse artikli 23 kohaste kohtualluvuse klauslitega

104. Kõigepealt tuleb nentida, et õigusvastase kartellikokkuleppega tekitatud kahju niisugune hüvitamine, nagu nõuab põhikohtuasja hageja, kuulub üldiselt poolte autonoomse tahte alla, kuna niisuguse hüvitamise puhul on tegemist tsiviilõigusliku kohustusega, millest tulenevalt peab iga isik, kes on pannud toime keelatud teo, rahaliselt hüvitama teisele isikule tekkinud kahju, ja kuulub seega valdkonda, kus huvitatud isikute materiaalsed õigused on teostatavad.(119) Samamoodi ei välista Brüsseli I määrus poolte võimalust anda niisugust küsimust puudutava vaidluse puhul vastavalt selle määruse artiklile 23 ratione loci pädevus ühele liikmesriigi kohtule.(120)

105. Viimati nimetatud artikli sätete koostoime kohta Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 ja/või artikli 6 punktiga 1 märgib Kemira õigesti, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et sõlmides Brüsseli konventsiooni artiklile 17 vastava kohtualluvuse kokkuleppe, on pooltel võimalus kalduda kõrvale mitte üksnes selle artiklis 2 ette nähtud üldisest kohtualluvusest, vaid ka selle artiklites 5 ja 6 ette nähtud valikulisest kohtualluvusest.(121) Euroopa Kohus täpsustas esiteks, et „see tõlgendus on põhjendatud kaalutlusega, et [kõnealuse] artikli 17 aluseks on poolte autonoomse tahte tunnustamine seoses pädevuse andmisega kohtutele, millel palutakse lahendada konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvaid vaidlusi, mis ei ole sõnaselgelt välistatud artikli 17 lõikega 2”, ja teiseks, et „niisugusele klauslile jääb alati kasulik mõju, kuna selle tagajärjel on pooltevahelistes suhetes välistatud muu valikuline kohtualluvus, mis on sätestatud [Brüsseli] konventsiooni artiklites 5 ja 6.”(122)

106. Sama kehtib ka samaväärsete Brüsseli I määruse sätete kohta, arvestades, et vastavalt selle põhjendustele 11 ja 14 ning selle artikli 23 lõikele 5 „[tuleb] pädeva kohtu kindlaksmääramisel […] austada lepingupoolte autonoomiat […]”, välja arvatud juhul, kui kohaldatavad on kohtualluvuse erieeskirjad, mis on mõeldud nõrgema poole kaitsmiseks(123), või siis selle määruse artiklis 22 sätestatud erandliku kohtualluvuse eeskirjad. Väljaspool sätteid, mida tuleb niisiis sõnaselgelt kohaldada teisi sätteid välistades ning mille hulka ei kuulu selle määruse artiklid 5 ja 6, peab määruse artiklile 23 vastaval kohtualluvuse kokkuleppel olema täielik mõju ning eelkõige andma valitud kohtule erandliku pädevuse.

107. See poolte tahte ülimuslikkus kehtib iseäranis Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 eesmärkide suhtes, mis käsitlevad pädevuse koondamist ja menetlusökonoomiat, ja seda minu arvates isegi juhul, kui kõnealuses klauslis ei ole sõnaselgelt märgitud, et pooled tahtsid sellest konkreetsest sättest kõrvale kalduda.

108. Selle määruse artikli 5 lõike 3 osas tuleb eelnevalt kindlaks teha, kas kohtualluvusklausel on tegelikult mõeldud kohaldamiseks niisuguses kohtuvaidluses nagu põhikohtuasi, mis on minu arvates seotud lepinguvälise, mitte lepingulise kahjuga(124), ja kas seda saab kohaldada niisugusele hagejale nagu CDC tulenevalt talle oma õigused loovutanud ettevõtjate kohustuste üleminekust(125), mida tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida vastavalt juhistele, mis Euroopa Kohus talle selleks annab.

109. Tuletan eelkõige meelde, et Brüsseli I määruse artiklit 23 käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast tuleneb esiteks, et lepingusse lisatud kohtualluvuse tingimuse kehtivus sõltub asjaolust, kas selle lepingu sõlminud pooled andsid selle tingimuse kohta selgelt oma nõusoleku, ja teiseks, et kohtul, kuhu on pöördutud, on kohustus kontrollida, kas asjaomased isikud on selle kohta tegelikult nõusoleku andnud.(126)

110. Lisaks sellele saab selle artikli sõnastuse kohaselt kokkulepe kohtualluvuse kohta puudutada üksnes „konkreetsest õigussuhtest” tulenenud või tuleneda võivaid vaidlusi. Pärast selle kriteeriumi tõlgendamist Brüsseli konventsiooni artikli 17 vaatenurgast täpsustas Euroopa Kohus, et „[s]elle nõude eesmärk on piirata kohtualluvuse kokkuleppe ulatust nii, et see hõlmab ainuüksi vaidlusi, mis tekivad sellest õigussuhtest, mille puhul see kokkulepe sõlmiti. Selle eesmärk on vältida, et ühe poole jaoks üllatuslikult antakse teatud kohtu alluvusse kõik vaidlused, mis tekivad tema ja tema lepingupartneri suhetes ja mille algpõhjus tuleneb muudest suhetest, kui see suhe, mille puhul kohtualluvus kokku lepiti.”(127)

111. Sarnaselt CDC‑ga kahtlen aga sügavalt, et kohtualluvusklausel, mis sisaldub niisugustes lepingutes, nagu on kõne all käesolevas asjas, täidab selge ja moonutamata nõusoleku nõuet, sest sellega antakse pädevus kohtule, mis on määratud lahendama vaidlust, mis käsitleb ühe lepingupoole lepinguvälist vastutust, mis tuleneb õigusvastasest kartellikokkuleppest, samas kui niisuguse kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise hetkel ei olnud selle kartellikokkuleppe väidetav kannatanu selle kartelli olemasolust teadlik.

112. Seevastu on minu arvates täiesti võimalik nentida, et kannatanu ühineb kohtualluvuse kokkuleppega pärast seda, kui ta on saanud teada ELTL artikliga 101 keelatud kartellikokkuleppe olemasolust, mispuhul on ta vaidluse tekkimise järgse kokkuleppega seega kõiki asjaolusid teades nõustunud.

113. Selle kohta rõhutan, et eespool nimetatud direktiiviga 2014/104, mis käsitleb liidu konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevaid siseriikliku õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid, püütakse eelkõige soodustada vaidluste konsensusliku lahendamise selliste mehhanismide kasutamist nagu kohtuvälised kokkulepped või vahekohtumenetlused ning neid tõhustada.(128) See lähenemisviis on minu arvates põhjendatud, kui pooled andsid täielikult ja vabalt nõusoleku määrata õigusvastasest kartellikokkuleppest tekkinud kahju hüvitamise nõuete küsimus teatud kohtule lahendamiseks, isegi kui see kohus on erinev kohtust, mis on Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 või artikli 6 punkti 1 kohaselt pädev.

114. Olenemata analüüsist, mis eelotsusetaotluse esitanud kohus viimaste punktide kohta teeb, leian, et ELTL artiklis 101 ette nähtud kartellikokkulepete keelu täieliku toime põhimõte, mida on nimetatud kolmandas eelotsuse küsimuses, ei pea tulema arvesse, kui konkreetsel juhul on tegemist Brüsseli I määruse artikli 23 alla kuuluvate kohtualluvusklauslitega.

115. Niisuguse klausli suhtes ei ole mitte siseriiklikud õigusnormid, vaid nimetatud artikli sätted need, mis liidu õiguse kohaselt määravad kindlaks liikmesriikide kohtute pädevuse tsiviil- ja kaubandusasjades, kehtestades nii selle klausli kehtivuse tingimused kui ka õiguslikud tagajärjed.(129) Tulenevalt eespool esitatud kaalutlustest kõnealuse artikli 23 tõlgendamise kohta kohtupraktikas(130) tuleb aga vajaduse korral klausleid, mis vastavad nimetatud artikliga seotud nõuetele, eriti mis puudutab selle isiku nõusolekut, kellele õigusvastase kartellikokkuleppega väidetavalt kahju tekitati, selgelt pidada ülimuslikuks, võrreldes selle määruse artiklitest 5 ja/või 6 tulenevate kohtualluvuse alustega.

116. Lisan, et liikmesriikide kohtute vastastikune usaldus, mis on Brüsseli konventsiooniga loodud ja Brüsseli I määruses taas kehtestatud õigusalase koostöö süsteemi üks tugisammastest,(131) eeldab minu arvates, et kohtualluvust, mille pooled on kooskõlas selle määruse artikliga 23 valinud, ei saa jätta kõrvale ELTL artikli 101 alusel, niisamuti nagu Euroopa Kohus otsustas, et avalikule korrale ei ole lubatud tugineda selleks, et vaidlustada teise liikmesriigi kohtuotsuse täitmist põhjendusel, et selles kohaldati sisuliselt valesti liidu konkurentsiõigust.(132)

117. Sellest tulenevalt olen seisukohal, et liikmesriigi kohus peaks juhul, kui on olemas klausel, mis määrab muu liikmesriigi kohtu pädevuse ja mis tunnistatakse Brüsseli I määruse artikliga 23 vastavuses olevaks ja nõuetekohaselt kohaldatavaks vaidluses, millega on viimati nimetatud kohtusse pöördutud, loobuma enda pädevusest, isegi kui selle klausli tulemusena välistatakse nimetatud määruse artiklites 5 ja/või 6 ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirjad, ja seda tuleks teha vaatamata ELTL artiklist 101 tuleneva kartellikokkulepete keelu tõhusa rakendamise põhimõttele.

3.      ELTL artiklis 101 kehtestatud kartellikokkulepete keelu täieliku toime põhimõtte mõju muud laadi klauslitele, millele on tuginetud

118. Kohtualluvusklauslite osas, mille suhtes Brüsseli I määruse artikkel 23 ei ole kohaldatav, ning vahekohtuklauslite osas on eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimused keerukamad, sest neid tuleb käsitada mitte lähtuvalt selle määruse sätete kohaldamisest, nii nagu neid tõlgendas Euroopa Kohus, vaid lähtuvalt siseriiklike õigusnormide kohaldamisest, mille rakendamine peab olema kooskõlas liidu esmase õiguse siduvate sätetega, eelkõige ELTL artikliga 101.

119. Selles osas tuletan meelde, et eespool viidatud kohtuotsustest Courage ja Crehan ning Manfredi jt(133) välja kujunenud kohtupraktikast tuleneb, et Euroopa Kohus on otsustanud, et selles valdkonnas liidu regulatsiooni puudumisel tuleb iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kehtestada normid, kuidas teostada õigust nõuda niisuguse kahju hüvitamist, mis on tekkinud ELTL artikliga 101 keelatud kartellikokkuleppe tõttu(134), järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet, mis nõuavad iseäranis, et need siseriiklikud normid ei kahjustaks liidu konkurentsiõiguse täielikku toimet ja võtaks täpsemalt arvesse selle artikliga taotletavat eesmärki.(135) Minu arvates tuleneb sellest käesoleval juhul, et siseriiklike normide kohaldamine ei saa võimaldada, et asjaomased kohtualluvusklauslid ja/või vahekohtuklauslid saaksid kahjustada kõnealust täielikku toimet.

120. Lisaks sellele leidis Euroopa Kohus, et ELTL artikli 101 täielik mõju ja eriti selle lõikes 1 sätestatud keelu kasulik mõju(136) seataks kahtluse alla, kui igaühel ei oleks lubatud nõuda sellise kahju hüvitamist, mis talle tekitas leping või tegevus, mis võib konkurentsi piirata või kahjustada, nagu õigusvastane kartellikokkulepe, mis on käesolevas asjas CDC nõuete alus. Niisuguse hüvitamise nõudmise õiguse tagamine aitab eelkõige vältida sedalaadi kokkuleppeid või tegevust, mis on sageli salajased, ja aitab seega oluliselt kaasa tõhusa konkurentsi säilitamisele liidus.(137)

121. Üldjuhul peaks liikmesriigi kohus vahekohtuklausli puhul oma pädevusest loobuma ja suunama pooled neist ühe poole taotlusel vahekohtusse, välja arvatud juhul, kui see kohus tuvastab, et vahekohtu kokkulepe, millele tuginetakse, on kehtetu, mittetoimiv või seda ei ole võimalik tema menetluses oleva vaidluse puhul täita, tehes seda pärast oma pädevuse teostamise raames siseriikliku õiguse nõuetest lähtuvalt läbi viidud kontrolli(138), sest Brüsseli I määrus ei määra kindlaks niisuguse klausli kehtivuse tingimusi.(139) Sama kehtib ka riikliku kohtu kindlaksmääramist käsitlevate klauslite kohta, mis ei kuulu nimetatud määruse artikli 23 alla.

122. Siiski võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud põhimõtet, mis nõuab liidu õiguses kehtestatud kartellikokkulepete keelu tõhusat rakendamist, minu arvates kohaldada asjaomaste kohtualluvusklauslite või vahekohtuklauslite suhtes eelkõige selleks, et kindlustada, et igaühel oleks õigus nõuda keelatud kokkuleppega, tekitatud niisuguse kahju hüvitamist täies ulatuses, nagu väidetavalt põhikohtuasjas.

123. Selle kohta tuleb märkida, et kohtuotsuses Eco Swiss, mis käsitleb suhet vahekohtumenetluse ja liidu õigusest tulenevate konkurentsieeskirjade vahel, täpsustas Euroopa Kohus, et asutamislepingu artiklit 85, mis on nüüd ELTL artikkel 101, „võib käsitada avaliku korra valdkonda kuuluva sättena”.(140) Kohus leidis selles otsuses, et „juhul, kui siseriiklik kohus peab vastavalt siseriiklikele menetlusnormidele rahuldama nõude vahekohtuotsuse tühistamiseks, kui see nõue põhineb siseriiklike avalikku korda reguleerivate normide rikkumisel, peab kohus samuti rahuldama niisuguse nõude, kui ta leiab, et see vahekohtu otsus on [nimetatud artikliga] vastuolus. [Nimelt] nõuab ühenduse õigus, et [nimetatud artikliga] kehtestatud keelu tõlgendamist käsitlevaid küsimusi peavad saama analüüsida siseriiklikud kohtud, millelt palutakse seisukohta vahekohtuotsuse kehtivuse kohta, ja vajadusel peab nende kohta saama esitada Euroopa Kohtusse eelotsusetaotluse”.(141)

124. Analoogia alusel leian, et liidu õigus nõuab, et jäetaks kohaldamata vahekohtuklausel, niisamuti nagu kohtualluvusklausel, mis ei ole reguleeritud Brüsseli I määruse artikliga 23, juhul kui niisuguse klausli rakendamine kahjustab ELTL artikli 101 kasulikku mõju. Selle kohta tasub märkida, et nimetatud kohtuotsus Eco Swiss on tehtud enne eespool viidatud kohtuotsuseid Courage ja Crehan ning Manfredi jt, milles kinnitati, et liidu õiguses tunnustatakse õigusvastaste vaba konkurentsi piirangute tõttu kannatanute õigust kogu tekkinud kahju hüvitamisele mitte ainult nende kannatanute huvides, vaid eelkõige selleks, et kaitsta selle vabadusega seotud üldiseid huve. Nendele kahele kohtuotsusele järgnev kohtupraktika tugevdas seda lähenemisviisi veelgi, innustades nende konkurentsieeskirjade eraõiguslikku rakendamist (mida nimetatakse üldiselt private enforcement) eelkõige tänu siseriiklikest õigusnormidest tuleneda võivate takistuste eemaldamisele.(142)

125. On küll tõsi, et kohtualluvusklauslite või vahekohtuklauslite kohaldamine iseenesest ei takista ELTL artikli 101 kasulikku mõju eespool viidatud kohtupraktika tähenduses. Täpsemalt asjaolu, et sedalaadi klauslid võivad, kui need on kehtivad ja asjaomase vaidluse suhtes kohaldatavad, põhjustada Brüsseli I määruse artiklites 5 ja/või 6 ette nähtud valikulise kohtualluvuse aluste välistamist, ei jäta isikuid, kes väidetavalt kannatasid ebaseadusliku kartellikokkuleppe tõttu kahju, tingimata ilma võimalusest nõuda kogu selle kahju hüvitamist, kui neil ei takistata pöörduda igasse määratud riiklikku kohtusse või vahekohtusse, kuigi käesolevas asjas vastuväitena esitatud klauslite mitmekesisust arvestades võib nende kohaldamine kahtlematult muuta niisuguse toimingu raskemaks.

126. Sellegipoolest on minu arvates seda teoreetilist seisukohta keeruline praktikas rakendada konkreetsel juhul, kus on tegemist õigusvastase kartellikokkuleppega, millesse on kaasatud palju osapooli ja väidetavaid kannatanuid ja mille täitmine tõi kaasa hulga individuaalseid tarnelepinguid, mis võidi sõlmida müüja või ostja kontserni erinevate äriühingute vahel.(143) Niisuguse horisontaalse konkurentsipiirangu puhul, mis on põhikohtuasjas esitatud hagi alus, on minu arvates raske lubada tavapäraste kohtuliku kaitse vahendite välistamist, välja arvatud juhul, kui väidetavad kannatanud on selleks sõnaselgelt nõusoleku andnud, ja tingimusel, et riiklikud kohtud või vahekohtud, millele nõnda pädevus antakse, peavad kohaldama liidu konkurentsiõiguse norme kui avaliku korra norme.

4.      Kohtualluvusklauslite ja vahekohtuklauslite toimimine niisuguses kohtuvaidluses, nagu on tegemist põhikohtuasjas

127. Põhiline küsimus, mis tegelikult liikmesriigi kohtul kõigepealt tekib, on see, kas vahekohtuklauslid ja kohtualluvusklauslid, millele põhikohtuasja kostjad tuginevad, saavad tegelikult käesolevas asjas mõju avaldada. Tõsi küll, Euroopa Kohtu praktikast(144) tuleneb, et ainuüksi see kohus, kuhu on põhikohtuasjas pöördutud, saab ja lausa peab hindama selle kohtualluvusklausli kehtivust ja ulatust, millele tema pädevuse vaidlustamiseks tuginetakse. Näib aga, et Landgericht Dortmund leiab – isegi kui tema eelotsusetaotlus ei ole selle koha pealt selge –, et vaidluse ese võib olla hõlmatud tarnelepingutes sisalduvate kaht liiki klauslitega, mille järgimist põhikohtuasja kostjad nõuavad.

128. Siiski, nagu CDC ja komisjon rõhutavad, võib tõsiselt kahelda selles, et põhikohtuasja hageja esitatud kahjuhüvitise nõuded põhinevad lepingutel, mis neid klausleid sisaldasid.

129. Analoogselt sellega, mida Euroopa Kohus leidis Brüsseli I määruse artikli 23 alla kuuluvate kohtualluvusklauslite kohta(145), on minu arvates raske lubada, et selle määruse sätetel põhinev kohtualluvus võiks olla välistatud juhul, kui liikmesriigi õiguse kohaldamine võimaldab, et muud laadi kohtualluvusklauslid või vahekohtuklausel hõlmavad kõiki vaidlusi, mis tekivad ühe poole suhetes tema lepingupartneriga, ja mis tekivad muudest suhetest kui see, mille puhul asjaomane klausel kokku lepiti. Nõue, et aluseks võetud klausli ja teatud õigussuhte vahel oleks olemas selge seos, on minu arvates niisugusel juhul samuti vajalik, et tagada kohtualluvuse ettenähtavus.

130. Minu arvates tulenevad käesolevas asjas väidetud õigused pigem süüteost, mis seisnes põhikohtuasja kostjate poolt salaja korraldatud ja rakendatud kartellikokkuleppes. Põhikohtuasja ese on nimelt rahalised tagajärjed, mis tekkisid selle pettuse tõttu, mis on oma olemuselt eraldiseisev viidatud tarnelepingutest.(146) Kohtualluvuse või vahekohtu kokkulepet ei saanud nõuetekohaselt sõlmida niisugustel asjaoludel, st enne seda, kui väidetavad kannatanud said teada kahjustava sündmuse olemasolust ja selle tekitatud kahjust.

131. Peale selle liigub eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti põhikohtuasja sama kvalifitseerimise poole, sest ta näib iseäranis oma teise küsimuse sõnastuse kohaselt olevat arvamusel, et tema menetluses olev tsiviilvastutuse tuvastamise hagi on seotud Brüsseli I määruse artikli 5 punktis 3 nimetatud lepinguvälise kahjuga, mitte selle määruse artikli 5 punktis 1 nimetatud lepingutega seotud asjadega.(147) Siiski ei välista teatud riikide õigussüsteemides vaidluse eseme lepinguväliseks kvalifitseerimine iseenesest kohtualluvus- või vahekohtuklauslite kohaldatavust, mis sõltub ilmselgelt igal konkreetsel juhul asjaomase klausli sõnastusest.(148)

132. Sellest tulenevalt leian, et ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvusklauslite ja/või vahekohtuklauslite rakendamine selle artikliga vastuolus olevaks tunnistatud kartellikokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise hagi raames ei kahjusta iseenesest kartellikokkulepete keelu täieliku toime põhimõtet. Siiski, kui kumbagi liiki klauslit saab liikmesriigi õiguse alusel tunnistada kohaldatavaks vaidluses, mis käsitleb sellisest kartellikokkuleppest tuleneda võivat lepinguvälist vastutust, on minu arvates selle põhimõttega vastuolus see, et kõnealust vaidlust puudutav kohtualluvus määratakse klausliga, mis sisaldub lepingus, mille sisu lepiti kokku siis, kui pool, kelle suhtes selle klausli rakendamist soovitakse, ei olnud kõnealusest kartellikokkuleppest ja selle õigusvastasest olemusest teadlik ega saanud seega ette näha, et klausel võib olla kohaldatav sellisel alusel nõutud hüvitiste suhtes.

V.      Ettepanek

133. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht Dortmundi (Saksamaa) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt.

1.      a)     Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et kui kostjale, kelle asukoht on liikmesriigi kohtu tööpiirkonnas, ja teistele muudes liikmesriikides asuvatele kostjatele esitatakse selles kohtus ühised informatsiooninõuded ja kahju hüvitamise nõuded tulenevalt Euroopa Komisjoni poolt tuvastatud EÜ artikli 81 (ELTL artikkel 101) ühest ja vältavast rikkumisest, mis pandi kostjate osalusel toime eri liikmesriikides ja eri aegadel, on eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks soovitav neid nõudeid menetleda ja nende üle otsustada üheaegselt.

b)      Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et hagi, mis on esitatud ainsa kostja vastu, kes asub asja menetleva kohtu tööpiirkonnas, võetakse tagasi, ei mõjuta selle sätte kohaldamist tingimusel, et esiteks toimus hagi tagasivõtmine pärast kuupäeva, mil selles kohtus alustati nõuetekohaselt menetlust, ja teiseks ei kaasne see kompromissiga, mis siduvalt sõlmiti hageja ja kõnealuse kostja vahel enne seda kuupäeva, kuid mida varjati üksnes selleks, et viia üks teistest kostjatest välja tema alalise elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtute alluvusest.

2.      Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kui erinevates liikmesriikides asuvatele kostjatele esitatakse kohtu kaudu kahju hüvitamise nõuded tulenevalt kartellikokkuleppest, mis on Euroopa Komisjoni otsusega tunnistatud EÜ artikli 81 (ELTL artikkel 101) üheks ja vältavaks rikkumiseks, mis pandi kostjate osalusel toime eri kohtades ja eri aegadel mitmes liikmesriigis, ei loeta kahjustavat sündmust iga kostja ja kõikide kahjude suhtes, mille hüvitamist nõutakse, või kogukahju suhtes toimunuks kõigis nendes liikmesriikides, mille territooriumil õigusvastane kartellikokkulepe sõlmiti ja/või seda täideti.

3.      ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et selle artikli rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise hagi raames ei ole liidu õiguses kehtiva kartellikokkulepete keelu täieliku toime põhimõttega vastuolus selliste kohtualluvusklauslite rakendamine, mis on kooskõlas määruse nr 44/2001 artikliga 23, samas kui selle põhimõttega on vastuolus selliste vahekohtuklauslite ja/või kohtualluvusklauslite rakendamine, mis ei kuulu nimetatud artikli 23 kohaldamisalasse, kui kohaldatav siseriiklik õigus lubab, et kõnealust vaidlust puudutav kohtualluvus määratakse klausliga, mis sisaldub lepingus, mille sisu lepiti kokku siis, kui pool, kelle suhtes selle klausli rakendamist soovitakse, ei olnud kõnealusest kartellikokkuleppest ja selle õigusvastasest olemusest teadlik.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 –      EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42. See määrus asendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, lk 1), mille enamik sätteid jõustub 10. jaanuaril 2015.

3 – EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3, edaspidi „EMP leping”. Arvestades, et EMP lepingu artikli 53 sõnastus on sisuliselt analoogne EÜ artikli 81 ja ELTL artikli 101 sõnastusega, kehtivad käesolevas ettepanekus viimati nimetatud sätete kohta esitatud märkused mutatis mutandis esimese sätte kohta.

4 – Vastandina nende sätete rakendamisele avalik-õiguslike meetmete kaudu (public enforcement), mida tagavad komisjon ja siseriiklikud konkurentsiasutused.

5 – Kohtualluvuse erieeskirjade kehtestamine ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise korral esitatavate ühishagide jaoks määratleti olulise teemana rohelises raamatus Brüsseli I määruse läbivaatamise kohta (KOM(2009) 175 (lõplik), punkti 8.2 lõpuosa), kuid see järeldus ei toonud kaasa tagajärgi määruses nr 1215/2012, millega kõnealune läbivaatamine lõpule viidi.

6 – Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 (lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”), ELT L 199, lk 40), artikli 6 lõige 3; see määrus on kohaldatav üksnes pärast 11. jaanuari 2009 aset leidnud kahju põhjustanud sündmuste suhtes (kohtuotsus Homawoo, C‑412/10, EU:C:2011:747). Selle määruse põhjenduses 21 on märgitud, et „[a]rtiklis 6 sisalduv erinorm ei ole artikli 4 lõikes 1 sätestatud üldnormi [st et „kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes [kohaldatakse] selle riigi õigust, kus kahju tekib”] erand, vaid pigem selle täpsustus.”

7 – Komisjoni otsus K(2006) 1766 (lõplik) EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel NV, Akzo Nobel Chemicals Holding AB, EKA Chemicals AB, Degussa AG, Edison SpA, FMC Corporation, FMC Foret S.A., Kemira OYJ, L’Air Liquide SA, Chemoxal SA, Snia SpA, Caffaro Srl, Solvay SA/NV, Solvay Solexis SpA, Total SA, Elf Aquitaine SA ja Arkema SA vastu (juhtum COMP/F/C.38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat) (ELT 2006, L 353, lk 54).

8 – Vesinikperoksiidi kasutatakse eelkõige pleegitusainena paberi- ja tekstiilitööstuses ning desinfitseerimiseks ja reovee käitlemiseks. Naatriumperboraati kasutatakse peamiselt toimeainena sünteetilistes detergentides ja pesupulbrites (vt ibidem, punktid 2, 3 ja 4).

9 – Kokkuvõte määratud trahvidest ja nende peale Euroopa Liidu Üldkohtule ja Euroopa Kohtule esitatud hagidest sisaldub 5. detsembri 2013. aasta pressiteates nr 154/13, mis on kättesaadav veebiaadressil: http://curia.europa.eu/jcms/upload/docs/application/pdf/2013‑12/cp130154fr.pdf.

10 – Eelotsusetaotluses on märgitud, et CDC sõlmis kahju hüvitamise nõuete loovutamise kokkulepped 32 ettevõtjaga, mis asuvad 13 Euroopa eri riigis, täpsustades, et teatud ettevõtjad olid omakorda varem sõlminud sellised kokkulepped 39 muu ettevõtjaga.

11 – Kostjad olid Madalmaades asuv Akzo Nobel NV (edaspidi „Akzo Nobel”), Belgias asuv Solvay SA (edaspidi „Solvay”), Soomes asuv Kemira Oyj (edaspidi „Kemira”), Prantsusmaal asuv Arkema France SA (edaspidi „Arkema France”, mille vastu esitatud hagi CDC hiljem tagasi võttis), Hispaanias asuv FMC Foret SA (edaspidi „FMC Foret”) ning Evonik Degussa, mis asub ainsana Saksamaal (alguses kostja ja nüüd menetlusse astuja Akzo Nobeli, Solvay, Kemira ja Arkema France’i toetuseks).

12 – Solvay ja FMC Foret’ toetuseks menetlusse astunud Chemoxal SA asukoht on Prantsusmaal, samas kui Akzo Nobeli, Kemira, Arkema France’i ja FMC Foret’ toetuseks menetlusse astunud Edison SpA (edaspidi „Edison”) asukoht on Itaalias.

13 – Selle mõiste kohta vt eelkõige Mestmäcker, E.‑J., Wirtschaft und Verfassung in der Europäischen Union: Beiträge zu Recht, Theorie und Politik der europäischen Integration, Nomos, Baden‑Baden, 2. trükk, 2006, eriti lk 30–39 ja lk 116–132; Christodoulidis, E., „A Default Constitutionalism? A Disquieting Note on Europe’s Many Constitutions”, The many constitutions of Europe, Tuori, K., ja Sankari, S. (toim), Ashgate, Edinburgh Centre for Law and Society series, 2010, lk 31 jj, eriti lk 34–38.

14 – Kohtuotsus Eco Swiss (C‑126/97, EU:C:1999:269, punkt 36).

15 – Kohtuotsuses Otis jt (C‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 46), mis kuulutati seoses kahju hüvitamise nõudega, mis põhines liidule kartellikokkuleppega tekitatud kahjul, on meenutatud, et „tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on praegu ette nähtud harta artiklis 47”.

16 – Asjaolu kohta, et erinevalt Ühendkuningriigist ei ole ühishagid Saksamaal lubatud, kuid seal on vastuvõetavad selliste äriühingute hagid nagu CDC, mille loomise ainus eesmärk on esitada oma liikmete nimel kahju hüvitamise hagi, vt Derenne, J., „Réparation du dommage concurrentiel dans le droit de l’Union européenne et des États membres”, Concurrences, 2014, nr 3, kollokvium, lk 76–78, punktid 120 ja 122.

17 – Calisti, D. artiklis „Quelles propositions de l’Union européenne pour une meilleure réparation des dommages concurrentiels?”, Concurrences, 2014, nr 3, lk 27–31, punktid 6 ja 7, on märgitud, et selles valdkonnas „ei ole kahju hüvitamise menetlus veel piisavalt arenenud” ja „kahju kandnud isiku võimalused saada hüvitist konkurentsivastase tegevuse tõttu tekkinud kahju eest on liikmesriigiti oluliselt erinevad” selle tõttu, et „need hagid on reguleeritud väga erinevate siseriiklike õigusnormidega”. Võimaluse kohta siduda mitme hageja hagid sama kostja vastu, eelkõige kartellikokkulepete valdkonnas, vt ka komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele Brüsseli I määruse kohaldamise kohta (KOM(2009) 174 (lõplik), punkt 3.5).

18 – C‑453/99, EU:C:2001:465.

19 – C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461.

20 –      Ibidem, punkt 95.

21 – „Asjakohase ühenduse regulatsiooni puudumisel tuleb iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga määrata kohtud, mis on pädevad menetlema ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise hagisid, ning kehtestada nende hagide läbivaatamiseks menetlusnormid, kusjuures need normid ei tohi olla ebasoodsamad kui need, mis on kehtestatud siseriiklikul õigusel põhinevatele konkurentsiõiguse rikkumisega seotud kahju hüvitamise hagidele [võrdväärsuse põhimõte], ning need siseriiklikud normid ei tohi muuta EÜ artikliga 81 keelatud kokkuleppe või tegevuse tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõude õiguse teostamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks [tõhususe põhimõte]” (ibidem, punkt 72).

22 – Vt nimetatud määruse artikli 6 lõige 3 ja käesoleva ettepaneku punkt 75.

23 – Nimelt on selge, et teisest õigust tuleb tõlgendada ja kohaldada vastavalt esmasele õigusele. Vt eelkõige kohtuotsus Hispaania vs. komisjon (C‑135/93, EU:C:1995:201, punkt 37), milles on meenutatud, et „juhul, kui ühenduse teisest õigusakti on võimalik tõlgendada rohkem kui ühel viisil, tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt on õigusnorm asutamislepinguga kooskõlas, mitte seda tõlgendust, mille kohaselt oleks õigusnorm asutamislepinguga vastuolus”. Vt ka kohtuotsuse komisjon vs. Strack uuesti läbivaatamine (C‑579/12 RX‑II, EU:C:2013:570, punkt 40).

24 – Vt kohtuotsus flyLAL‑Lithuanian Airlines (C‑302/13, EU:C:2014:2319, punkt 29) ja kohtujuristi ettepanek, Kokott, sama kohtuasi flyLAL‑Lithuanian Airlines (C‑302/13, EU:C:2014:2046, punkt 48).

25 – EÜT 1972, L 299, lk 32. Konventsiooni teksti on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta. Vt ka P. Jenard’i aruanne Brüsseli konventsiooni kohta (EÜT 1979, C 59, lk 1; edaspidi „Jenard’i aruanne”) ning professor P. Schlosseri koostatud aruanne, mis käsitleb Luxembourgis 9. oktoobril 1978 alla kirjutatud konventsiooni Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta Brüsseli konventsiooniga ja protokolliga konventsiooni tõlgendamisest Euroopa Kohtus (EÜT 1979 C 59, lk 71; edaspidi „Schlosseri aruanne”).

26 – Vt eelkõige kohtuotsused OTP Bank (C‑519/12, EU:C:2013:674, punkt 21) ja Brogsitter (C‑548/12, EU:C:2014:148, punkt 19).

27 – Vt eelkõige Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohta kohtuotsused Folien Fischer ja Fofitec (C‑133/11, EU:C:2012:664, punktid 31 ja 32) ning ÖFAB (C‑147/12, EU:C:2013:490, punktid 28 ja 29), selle määruse artikli 6 punkti 1 osas kohtuotsused Freeport (C‑98/06, EU:C:2007:595, punkt 39) ning Sapir jt (C‑645/11, EU:C:2013:228, punktid 31 ja 42) ja selle määruse artikli 23 osas kohtuotsus Refcomp (C‑543/10, EU:C:2013:62, punktid 18 ja 19).

28 – Vt eelkõige Brüsseli konventsiooni kohta kohtuotsus Benincasa (C‑269/95, EU:C:1997:337, punktid 26 ja 27) ja Brüsseli I määruse kohta kohtuotsus Melzer (C‑228/11, EU:C:2013:305, punkt 35).

29 – Euroopa Kohtu seisukohta selle kohta vt käesoleva ettepaneku 31. joonealune märkuse.

30 – Selle kohta vt Idot, L., „La dimension internationale des actions en réparation. Choisir sa loi et son juge: Quelles possibilités?”, Concurrences, 2014, nr 3, lk 43–53, eriti punkt 5.

31 – Kohtuotsuses flyLAL‑Lithuanian Airlines (EU:C:2014:2319, punkt 28) on sedastatud: „[põhikohtuasjas] esitatud hagi eesmärk on saada hüvitist konkurentsiõiguse väidetava rikkumisega seotud kahju eest. Niisiis jääb see lepinguvälist tsiviilvastutust käsitlevate õigusnormide kohaldamisalasse.”

32 – St süüteod, mille koosseisu asjaolud, milleks on kahju tekitav sündmus ja selle kahjulikud tagajärjed, paiknevad üksteisest eraldi ja on hajutatud mitme liikmesriigi territooriumil.

33 – Täpsustan, et käesoleval juhul ei ole asjakohane kõnealuses sättes nimetatud teine võimalus, mis puudutab kohta, „kus kahjustav sündmus […] võib toimuda”, sest hageja tugineb juba toimunud lepinguvälise kahju tagajärgedele.

34 – Vt eelkõige kohtuotsused Hi Hotel HCF (C‑387/12, EU:C:2014:215, punkt 27) ja Coty Germany (C‑360/12, EU:C:2014:1318, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

35 – Vt eelkõige kohtuotsused Shevill jt (C‑68/93, EU:C:1995:61, punkt 27 jj) ja eDate Advertising jt (C‑509/09 ja C‑161/10, EU:C:2011:685, punkt 51).

36 – Komisjon teeb ettepaneku tõlgendada Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 nii, et sellises kontekstis nagu põhikohtuasjas „võib hageja esitada kahju hüvitamise hagi kartellikokkuleppe iga liikme vastu kas iga selle liikmesriigi kohtutele, kus salajasi kokkulepped sõlmiti ja neid täideti (kahju tekitava sündmuse toimumiskoht), või siis iga selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil konkurentsi piirav tegevus turgu mõjutas (tulemuse asukoht); esimesena nimetatud kohtud on pädevad tegema otsuse kartellikokkulepete alase õiguse rikkumise tõttu tekkinud kogukahju hüvitamise kohta, samas kui teised on ainuüksi pädevad otsustama asja menetleva kohtu asukohariigis tekitatud kahju üle” (kohtujuristi kursiiv).

37 – Kemira väidab, et see eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, eeskätt sellepärast, et selles ei ole midagi, mille tulemusena saaks nentida, et õigusvastaseid kartellikokkuleppeid sõlmiti või täideti eelotsusetaotluse esitanud kohtu tööpiirkonnas. Selle kohta piisab, kui meenutada, et eeldatakse, et küsimused, mis eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab faktilises ja õiguslikus raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased, ja seda eeldust saab ümber pöörata üksnes piiratud juhtudel (vt eelkõige kohtuotsus Pohotovosť, C‑470/12, EU:C:2014:101, punkt 27 jj), millega ei ole minu arvates käesolevas asjas tegemist.

38 – Täpsemalt, FMC Foret märgib, et liikmesriigi kohtud peaksid olema pädevad üksnes niisuguste nõuete üle otsustamiseks, mis põhinevad sellel osal õigusvastasest kartellikokkuleppest, mis pandi toime ja/või millel on tagajärjed selles liikmesriigis, samas kui Solvay leiab, et tihedat seost asja menetleva kohtu ja kohtuvaidluse vahel peaks kohtualluvuse kriteeriumina tuvastama iga kostja osas eraldi ja kogu väidetud kahju osas.

39 – Vt eelkõige kohtuotsused Réunion européenne jt (C‑51/97, EU:C:1998:509, punkt 15); Melzer (EU:C:2013:305, punktid 22, 34 jj); Weber (C‑438/12, EU:C:2014:212, punkt 40) ja Coty Germany (EU:C:2014:1318, punkt 43).

40 – Vt eelkõige kohtuotsus Coty Germany (EU:C:2014:1318, punktid 44 ja 45).

41 – Vt eelkõige kohtuotsus Kronhofer (C‑168/02, EU:C:2004:364, punktid 14 ja 20).

42 – Nimelt on selle paiga kohus, kus kahjustav sündmus toimus, lepinguvälise kahju puhul reeglina vaidluse lahendamiseks kõige sobivam, eelkõige tänu tihedale seosele vaidluse esemega ning kergemale tõendite kogumise võimalusele (vt eelkõige kohtuotsus Melzer, EU:C:2013:305, punkt 27).

43 – Käesoleva ettepaneku 34. joonealuses märkuses.

44 – Vt eelkõige kohtuotsus Coty Germany (EU:C:2014:1318, punktid 47 ja 48).

45 – Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et see küsimus tekib „ka eeldades õigusvastases kartellikokkuleppes osalejate ulatuslikku vastutust tegutsemise eest kaasosalisena EÜ artikli 81 / ELTL artikli 101 ühes ja vältavas rikkumises”.

46 –      Vt eespool viidatud kohtuotsus flyLAL‑Lithuanian Airlines (EU:C:2014:2319, punkt 28).

47 – Seevastu saaks kõnealust artikli 5 punkti 3 minu arvates kohaldada vertikaalsete konkurentsipiirangute suhtes – tingimusel, et nõutud vastutus ei oleks lepinguline – ning kokkulepete suhtes, mille ulatus on geograafiliselt piiratud, nii et konkurentsivastase teo või selle mõju asukohta saab selgelt tuvastada.

48 – Vt Brüsseli I määruse põhjendus 15.

49 – Kartellikokkuleppe elluviimise erinevate asjaolude kohta käesolevas asjas vt käesoleva ettepaneku punkt 18.

50 – EU:C:2013:305, punkt 40.

51 – Nimelt ei ole kartellikokkuleppest tulenev tegevusetus võrdväärne tegutsemisega, sest tegematajätmise kui sellise asukohta ei saa kindlaks määrata (vt analoogia alusel kohtuotsus Besix, C‑256/00, EU:C:2002:99, punkt 49, kus vaidlusalune lepinguline kohustus seisnes tegevusest hoidumise kohustuses ja sellel ei olnud mingit geograafilist piiri).

52 – Nagu kohtujurist Cruz Villalón toonitas ettepanekus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Hejduk (EU:C:2014:2212, punkt 42): „Kriteerium, mis sunnib hagejat piiritlema oma nõude ulatust territoriaalsete kriteeriumide järgi, mida on raske – et mitte öelda võimatu – kindlaks määrata, ei ole [Brüsseli I] määruse mõttega kooskõlas.”

53 – Minu arvates tuleb seda olukorda eristada näiteks klassikalise kartelli olukorrast, mida korraldab kutseühing, või kartellist, mille tegevus on geograafiliselt koondunud üheainsa koosolekute koha tõttu, kuna sellistel juhtudel ei ole tegemist samasuguse kahju tekitavate sündmuste toimumiskohtade paljususega.

54 – Nõnda nentis Euroopa Kohus otsuses Kone jt (C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 30 jj), et „asjaolu, et niisuguse ettevõtja kliendil, kes ei ole kartelli liige, kuid kes saab kasu kaitsehinna majanduslikest tingimustest, tekib kahju pakkumishinna tõttu, mis on kõrgem, kui see oleks olnud ilma kartellita, [kuulub] kõnealuse kartelli võimalike tagajärgede hulka, mis ei saanud kartelli liikmetele olla teadmata”.

55 – Kohtuotsuses Dumez France ja Tracoba (C‑220/88, EU:C:1990:8, punkt 20) tõlgendas Euroopa Kohus Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3 nii, et kaudselt kahju kannatanu saab sellisel alusel pöörduda üksnes selle koha kohtusse, kus kahju põhjustanud sündmus avaldas vahetult kahjulikku mõju otsesele kannatanule.

56 – Nimelt nähtub Brüsseli I määruse sätetest, et see õigusakt piiritleb juhtumid, kus kostjat saab kaevata hageja elukohajärgsesse kohtusse (vt Brüsseli konventsiooni kohta kohtuotsused Six Constructions, 32/88, EU:C:1989:68, punktid 13 ja 14, ning Dumez France ja Tracoba, EU:C:1990:8, punkt 19).

57 – Selle kohta on Rooma II määruse põhjenduses 21 märgitud, et „[…] eesmärke [kaitsta konkurente, tarbijaid ja avalikkust ning tagada turumajanduse nõuetekohase toimimise] täidab üldiselt seos selle riigi õigusega [mis on vaba konkurentsi piirava tegevuse osas ette nähtud selle määruse artiklis 6], kus kõlvatu konkurents mõjutab või tõenäoliselt mõjutab konkurentsisuhteid […]”.

58 – Ashton, D. ja Henry, D., Competition Damages Actions in the EU, Law and Practice, Elgar Competition Law and Practice Series, Cheltenham, 2013, lk 179, punkt 7.030, rõhutavad, et „[i]n the case of a pan‑European cartel, [the place where the claimant suffered loss] could conceivably be in any Member State, which leads to relatively unrestrained freedom to forum shop in proceedings relating to […] abuses with effects felt throughout Europe”.

59 – EU:C:1995:61, punkt 33, kus on täpsustatud, et „[Brüsseli konventsiooni] iga osalisriigi […], kus väljaannet levitati ja kus kannatanu mainet tema sõnul kahjustati, kohtutel on pädevus määrata hüvitis vaid selle kahju eest, mis tekkis kohtu asukohariigis” (kohtujuristi kursiiv).

60 – Nimelt saavad iga liikmesriigi kohtud kõige paremini hinnata selle kahju laadi ja ulatust, mis tekkis vastava liikmesriigi territooriumil.

61 – Vt konkreetne näide, mida on mainitud eespool viidatud artiklis Idot, L., „La dimension internationale des actions en réparation. Choisir sa loi et son juge: Quelles possibilités?”, punkt 34.

62 – EU:C:2012:664.

63 – Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 (asutamislepingu artiklites 81 ja 82 [ELTL artiklid 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205)) artikli 16 lõikes 1 on sätestatud, et „[ü]henduse konkurentsiõiguse ühetaoli[se] kohaldami[se]” tagamiseks, „[k]ui siseriiklikud kohtud teevad [ELTL artikli 101] alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega”. Kohtuotsus Otis jt (EU:C:2012:684, punkt 51) täpsustab, et „[s]ee põhimõte kehtib ka siis, kui siseriiklikud kohtud lahendavad sellise kahju hüvitamise hagi, mis on tekkinud kartellikokkuleppe või tegevuse tõttu, mille vastuolu ELTL artikliga 101 on tuvastatud mainitud institutsiooni otsusega”.

64 – EU:C:2002:99, punkt 55. Nimetatud kohtuotsuses on leitud, et „Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 1 sätestatud norm valikulise kohtualluvuse kohta lepinguga seotud asjades ei ole kohaldatav juhul, kui […] hagi aluseks olevat kohustuse täitmise paika ei saa kindlaks määrata, kuna vaidlusalune lepinguline kohustus seisneb tegematajätmise kohustuses, millel ei ole mingit geograafilist piirangut ja mida iseloomustab seega see, et neid kohti, kus seda täideti või pidi täidetama, oli palju” (kohtujuristi kursiiv).

65 – Seose tuvastamine toimub küll ka Brüsseli I määruse artikli 28 raames, kuid erineval viisil (vt käesoleva ettepaneku 70. joonealune märkus).

66 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 44.

67 – Vt juba Euroopa Kohtu esimene otsus, kus on tõlgendatud Brüsseli konventsiooni artikli 6 punkti 1: kohtuotsus Kalfelis (189/87, EU:C:1988:459, punkt 10), seejärel Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1 kohta eelkõige kohtuotsus Reisch Montage (C‑103/05, EU:C:2006:471, punktid 27–30).

68 – Brüsseli I määruse põhjendus 11 täpsustab, et „[s]elleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida kohtualluvuse konflikte, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt määratletud” ning selle määruse artikli 60 lõige 1 täpsustab, et selle määruse kohaldamisel on äriühingu või muu juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute ühingu alaline asukoht, seal, kus on tema põhikirjajärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine äritegevuse koht.

69 – Nagu on meenutatud kohtuotsuses Freeport (EU:C:2007:595, punkt 53), ei olnud seda tingimust Brüsseli konventsiooni artikli 6 punktis 1, kuid selle seadis kohtuotsus Kalfelis (EU:C:1988:459, punkt 12), mis käsitles nimetatud sätte tõlgendamist, ning seejärel sätestas selle liidu seadusandja, kes lisas selle Brüsseli I määruse sõnastusse.

70 – Nimetatud määruse artikli 6 punktis 1 sellisel viisil sätestatud tingimus on samamoodi sõnastatud selle määruse artiklis 28, milles on määratletud seotuse mõiste kohtualluvuse konflikti puhul kohtute vahel, mis mõlemad võivad olla pädevad, samas kui artikli 6 punkt 1 näeb vastupidi ette asukohajärgse kohtu pädevuse laienemise kostjate suhtes, kes põhimõtteliselt selle alla ei kuulu. Kohtuotsuses Tatry (C‑406/92, EU:C:1994:400, punkt 53), mis käsitles Brüsseli konventsiooni artiklit 22, mis vastab Brüsseli I määruse artiklile 28, täpsustas Euroopa Kohus, et „piisab, kui esineb lahenduste vastuolulisuse oht, isegi kui otsuseid saab täita eraldi ja kui nende õiguslikud tagajärjed ei ole üksteist vastastikku välistavad”.

71 – Vt kohtuotsus Painer (C‑145/10, EU:C:2011:798, punkt 77), milles on viidatud Brüsseli I määruse põhjendustele 12 ja 15.

72 – Vt eelkõige kohtuotsused Glaxosmithkline ja Laboratoires Glaxosmithkline (C‑462/06, EU:C:2008:299, punkt 28) ning Painer (EU:C:2011:798, punkt 74).

73 – Kohtuotsus Glaxosmithkline ja Laboratoires Glaxosmithkline (EU:C:2008:299, punkt 20 jj) välistab nimelt sellele sättele tuginemise juhul, kui kohaldatavad on nõrka osapoolt kaitsvad kohtualluvuse eeskirjad, mis on ette nähtud Brüsseli I määruse II peatüki 5. jaos.

74 – Kemira väidab, et esimese küsimuse esimene osa on vastuvõetamatu, sest eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa mingil juhul võtta oma pädevuse aluseks Brüsseli I määruse artikli 6 punkti 1, kuna ratione loci on pädev üksnes Landgericht Essen (Esseni piirkondlik kohus, Saksamaa), mitte Landgericht Dortmund, sest ankurkostja asukoht on Essenis. On tõsi, et kõnealune säte käsitleb selle paiga kohut, kus on põhikohtuasja ühe kostja alaline elu- või asukoht, mitte kõiki liikmesriigi kohtuid, nagu teeb selle määruse artikkel 2. Siiski on minu arvates lubatav, et siseriiklik õigusnorm kehtestab eelkõige konkurentsi valdkonnas pädevuse koondamise ratione materiae, nagu konkurentsipiirangute vastase seaduse (Gesetz gegen Wettbewerbsbeschränkungen, GWB) § 89 näeb ette Saksamaal, tingimusel et selline õigusnorm ei diskrimineeri piiriüleseid kohtuvaidlusi võrreldes riigisiseste vaidlustega, nii et esimeste puhul välistatakse selle kohtu pädevus, mis on tavaliselt pädev nii ratione loci kui ka ratione materiae (vt analoogia alusel minu ettepanek, liidetud kohtuasjad Sanders ja Huber, C‑400/13 ja C‑408/13, EU:C:2014:2171, punkt 58 jj, 72. joonealune märkus).

75 – Kohtuotsus Sapir jt (EU:C:2013:228, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

76 – Selle kohta vt käesoleva ettepaneku 63. joonealune märkus.

77 – Kohus viitab sellega seoses komisjoni otsusele K(2006) 1766 (lõplik), punktid 31 ja 324‑327.

78 – Vt eelkõige kohtuotsused Sapir jt (EU:C:2013:228, punkt 44) ja Painer (EU:C:2011:798, punkt 84).

79 – Vt kohtuotsus Kalfelis (EU:C:1988:459, punkt 9) ja eespool viidatud Jenard’i aruanne, eriti lk 26 (kohtujuristi kursiiv).

80 – Komisjon täpsustab, et see on nii „Saksamaal, Prantsusmaal, Madalmaades, Belgias, Soomes ja Rootsis” ning „sama kehtib ka lepinguvälise vastutuse korra puhul, mida kohaldatakse Itaalias, Ühendkuningriigis, Hispaanias, Austrias, Rumeenias, Horvaatias, Tšehhimaal, Taanis, Eestis, Kreekas, Ungaris, Iirimaal, Leedus, Luksemburgis, Poolas ja Portugalis”.

81 – Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiivi 2014/104/EL teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT L 349, lk 1), põhjendus 37 ja artikli 11 lõige 1.

82 – Vt analoogia alusel kohtuotsus Solvay (C‑616/10, EU:C:2012:445, punkt 28).

83 – Kohtuotsuses Sapir jt (EU:C:2013:228, punktid 47 ja 48) rõhutas Euroopa Kohus, et isegi kui ühe kostja vastu esitatud nõude õiguslik alus erineb sellest, millel põhineb ülejäänud kostjate vastu esitatud hagi, esineb vajadus teha otsus ühetaoliselt, kui kõik eri nõuded on kantud samast huvist.

84 – Vt kohtuotsused Painer (EU:C:2011:798, punkt 83) ja Solvay (EU:C:2012:445, punkt 29).

85 – Vt nimetatud artikli 6 lõike 3 punkti b teine lause ning selle sätte kohaldamistingimuste kohta Fitchen, J., „The Applicable Law in Cross-Border Competition Law Actions and Article 6(3) of Regulation 864/2007”, Cross-Border EU Competition Law Actions, Mihail, D., Becker, F., ja Beaumont, P. (toim), Hart Publishing, Oxford, 2013, lk 297 jj, eriti lk 323 jj.

86 – Rooma II määruse põhjenduses 7 on sõnaselgelt märgitud, et „[selle] määruse reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas [Brüsseli I määrusega]”. Tõlgendamise ülesannet täites on Euroopa Kohus juba varem seostanud Brüsseli I määrusega sätestatud kohtualluvuseeskirju ja hilisemaid kollisiooninorme, mis tulenevad samuti liidu õigusest (vt eelkõige kohtuotsused Pammer ja Hotel Alpenhof, C‑585/08 ja C‑144/09, EU:C:2010:740, punktid 43, 74 ja 84, ning Football Dataco jt, EU:C:2012:642, punktid 29 ja 31).

87 – Vt käesoleva ettepaneku 6. joonealune märkus.

88 – Seda nimetatakse ka forum perpetuum’i või perpetuatio fori põhimõtteks vastavalt eelotsusetaotluses kasutatud mõistetele.

89 – Evonik Degussa omakorda piirdus oma seisukohas esimese küsimuse kõnealuse osa vastuvõetamatuse vastuväitega põhjendusel, et see küsimuse osa on oletuslik ja asjassepuutumatu. Käesoleva ettepaneku 37. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika alusel saab minu arvates selle vastuvõetamatuse vastuväite tagasi lükata.

90 – EU:C:2006:471, punktid 27–31 (kohtujuristi kursiiv). Antud juhul seisnes ankurkostja vastu esitatud hagi vastuvõetamatuse aluseks olnud siseriiklik eeskiri selles, et sellega välistati võlausaldajate eraldiseisvad hagid pankrotis oleva võlgniku vastu.

91 – EU:C:2007:595, punkt 54.

92 – Käesolevas asjas täpsustab eelotsusetaotlus, et Saksa äriühingule Evonik Degussale teatati hagist 7. aprillil 2009 ning teised põhikohtuasja kostjad said tõlgitud hagiavaldused kätte 2009. aasta augustis, samas kui Evonik Degussa vastu esitatud hagi võeti tagasi 2009. aasta septembri lõpus.

93 – Nimetatud artikkel 30 näeb ette, et „[k]äesoleva jao kohaldamisel loetakse menetlus alustatuks: 1) ajal, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel, et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokumendid kostjale kätte toimetada, või 2) kui dokument tuleb kätte toimetada enne kohtule esitamist, ajal, mil kättetoimetamise eest vastutav asutus selle kätte saab, tingimusel, et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokument kohtule esitada”.

94 – Lisaks tuvastas Euroopa Kohus otsuses Kalfelis (EU:C:1988:459, punkt 11) formaalse seose Brüsseli konventsiooni artikli 6 punktis 1 (mis vastab Brüsseli I määruse artikli 6 punktile 1) ette nähtud kohtualluvuseeskirja ja selle konventsiooni artiklis 22 (mis vastab nimetatud määruse artiklile 28) sisalduvate seotud menetlusi käsitlevate sätete vahel.

95 – Vt kõnealuse määruse põhjendused 11 ja 12 ning seda uuesti sõnastava määruse nr 1215/2012 põhjendused 15 ja 16, milles on selle kohta rohkem üksikasju.

96 –      Kohtujuristi kursiiv. Vt eelkõige kohtuotsused Reisch Montage (EU:C:2006:471, punkt 32) ja Painer (EU:C:2011:798, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

97 – Nimetatud aruande kohaselt (vt lk 27), millele Euroopa Kohus viitas kohtuotsuses Kalfelis (EU:C:1988:459, punkt 9), tuleneb nõudest, et „kõigi kostjate vastu esitatud nõuete vahel peab olema seos […], et nõuet ei saa esitada üksnes selleks, et viia üks nendest kostjatest välja tema alalise elu- või asukoha järgse riigi kohtute alluvusest”.

98 – EU:C:2007:595, punkt 54 (kohtujuristi kursiiv).

99 – Vt eelkõige Michinel Álvarez, M. A., „Jurisprudencia española y comunitaria de Derecho internacional privado”, Revista Española de Derecho Internacional, 2007, nr 2, lk 754–757; Idot, L., „Pluralité de défendeurs et fraude à la compétence juridictionnelle”, Europe, 2007, detsember, kommentaar nr 364, lk 35 ja 36; Würdinger, M., „RIW‑Kommentar”, Recht der Internationalen Wirtschaft, 2008, nr 1–2, lk 71 ja 72; Scott, A., „‘Réunion’ Revised? Freeport v. Arnoldsson”, Lloyd’s Maritime and Commercial Law Quarterly, 2008, nr 2, lk 113–118.

100 –      Eelotsusetaotluses on märgitud, et „arvestades hagi osalise tagasivõtmise kuupäeva ning hageja ja varasema kostja (praeguse menetlusse astuja) Evonik Degussa GmbH tegevust menetluses, ei ole mitte ainult võimalik, vaid koguni väga tõenäoline, et kompromiss saavutati põhimõtteliselt ja vähemalt olulistes punktides juba enne hagi esitamist.”

101 –      Õiguse kuritarvitamise ja iseäranis erineva mõju kohta, mida see võib avaldada ühelt poolt kohtualluvuse valdkonnas ja teiselt poolt kaebeõiguse puudumisest tulenevalt, vt Usunier, L., „Le règlement Bruxelles I bis et la théorie de l’abus de droit”, Le nouveau règlement Bruxelles I bis, Règlement n° 1215/2012 du 12 décembre 2012 concernant la compétence judiciaire, la reconnaissance et l'exécution des décisions en matière civile et commerciale, Guinchard, E. (toim), Bruylant, Bruxelles, 2014, lk 449 jj, eriti lk 473.

102 – Selle kohta leiab komisjon õigesti, et kõnealuse artikli 6 punktis 1 nõutud seose tingimus ei ole täidetud juhul, kui hageja ja ankurkostja tõepoolest sõlmisid lõpliku kompromissi vaidlusalase õigussuhte kohta enne hagi esitamist, kuid sellegipoolest esitati selle kostja vastu hagi, vaikides maha kompromissi olemasolu ainuüksi eesmärgil viia üks teistest kostjatest välja selle viimase kostja elu- või asukohaliikmesriigi kohtute alluvusest.

103 – Kohtujurist Mengozzi märkis kohtuasjas Freeport (C‑98/06, EU:C:2007:302) esitatud ettepaneku 27. joonealuses märkuses, et „[t]eatud ulatuses on forum shopping, käsitletuna kohtujurist D. Ruiz‑Jarabo Colomeri poolt sellele omistatud tähenduses kui „kohtu valimine eeliste alusel, mis võivad tuleneda kohtu poolt kohaldatavast materiaalõigusest (või ka menetlusõigusest)” (vt [kohtujuristi ettepanek, Ruiz-Jarabo Colomer, kohtuasi GIE Groupe Concorde jt, C‑440/97, EU:C:1999:146], 10. joonealune märkus), kahtlematult seaduslik” (kohtujuristi kursiiv).

104 – Kohtuotsuses Manfredi jt (EU:C:2006:461, punkt 60) on rõhutatud, et „EÜ artikli 81 [ELTL artikli 101] täielik toime ja eriti selle artikli lõikes 1 sätestatud keelu kasulik mõju oleks kaheldav, kui igaüks, kellele konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu või tegevusega kahju on tekitatud, ei saaks nõuda selle kahju hüvitamist (vt kohtuotsus Courage ja Crehan, [EU:C:2001:465], punkt 26)”.

105 – Landgericht Dortmund märgib, et selleks, et teada, kas kohtualluvusklauslid võivad nõuetekohaselt takistada õigusnormide kohaste kohtualluvuse eeskirjade kohaldamist, tuleb neid klausleid tõlgendades kindlaks teha, millised kohtuvaidlused kuuluvad klauslite kohaldamisalasse, kusjuures see tõlgendamine on ainuüksi siseriikliku kohtu pädevuses, ning et sama kehtib ka vahekohtuklauslite suhtes.

106 – CDC nimetab näitena „20. juuni 1996. aasta tarnelepingut, mis käsitleb konkreetset vesinikperoksiidi tarnet kontserni FMC poolt Saksamaa tehasele, mis kuulub nõudeõiguse üle võtnud Stora Enso Oyj‑le, ja see leping sisaldas järgmist tingimust: „Poolte vahel lepitakse kokku, et kõigi käesolevat lepingut puudutavate vaidlustega pöördutakse Düsseldorfi kohtusse [Saksamaa].””

107 –      CDC toob näiteks „Oy Finnish Peroxides AB ja nõudeõiguse üle võtnud Stora Enso Oyj vahel 2011. aasta märtsi alguses sõlmitud raamlepingu, mis käsitleb tarneid ajavahemikul 1. veebruar 2001 kuni 31. jaanuar 2002 ja mis sisaldab järgmist tingimust: „Kõik kaebused, vaidlused või süüdistused, mis tulenevad käesolevast lepingust või selle rikkumisest, lõpetamisest või kehtetusest või on sellega seotud, esitatakse vahekohtule, vastavalt Helsingi kaubanduskoja eeskirjadele. Vahekohtumenetlus toimub Soomes Helsingis.””

108 – Seda tegi väidetavalt Stora Enso Oyj kahes eespool toodud joonealuses märkuses nimetatud näidetes.

109 –      CDC märgib, et „Kernira Kemi AB ja nõudeõiguse üle võtnud Södra Cell AB leppisid 27. juunil 1996 tarneperioodiks 1. jaanuar 1996 kuni 31. detsember 1998 kokku, et vahekohtumenetlus toimub Stockholmis [Rootsi], ja 2. ja 30. aprillil 1999 tarneperioodiks, mida ei ole mainitud, et vahekohtumenetlus toimub Malmös [Rootsi].”

110 – Selle kohta vt käesoleva ettepaneku punkt 127.

111 – Nimelt jätab Brüsseli I määruse artikli 1 lõike 2 punkt d vahekohtute valdkonna selle määruse kohaldamisalast välja. Arvestades, et Brüsseli konventsioonis oli samaväärne säte, on eespool viidatud Schlosseri aruande punktis 63 märgitud, et „[nimetatud] konventsioon ei piira lepingupoolte vabadust anda vaidlus vahekohtusse. See kehtib samuti selliste menetluste puhul, mille jaoks konventsioon kehtestas erandliku kohtualluvuse. Loomulikult ei keela konventsioon liikmesriikide seadusandjatel tunnistada kehtetuks vahekohtu kokkulepped, mis puudutavad kohtuvaidlusi, mille jaoks on olemas erandlik kohtualluvus kas riigi õiguse või konventsiooni alusel.”

112 – Euroopa Kohus on täpsustanud, et jättes Brüsseli konventsiooni kohaldamisalast välja vahekohtumenetluse valdkonna põhjendusel, et seda on rahvusvahelistes konventsioonides juba käsitletud, soovisid selle osapooled välistada kogu nimetatud valdkonna, kaasa arvatud riiklikes kohtutes algatatud menetlused, ja see välistamine laieneb niisugusele menetlusele, mille esemeks on vahekohtu määramine, isegi kui selles vaidluses on eelnevalt tõstatatud vahekohtu kokkuleppe olemasolu või kehtivuse küsimus (vt kohtuotsus Rich, C‑190/89, EU:C:1991:319, punkt 18, ning kohtujuristi ettepanek, Darmon, nimetatud kohtuasi C‑190/89, EU:C:1991:58; ja kohtuotsus Van Uden, C‑391/95, EU:C:1998:543, punktid 31 ja 32).

113 – Kohtuotsus Allianz ja Generali Assicurazioni Generali (C‑185/07, EU:C:2009:69, punktid 26 ja 27).

114 – Poolte autonoomse tahte austamist on eelkõige mainitud Brüsseli I määruse põhjenduses 11.

115 – Euroopa Ühenduse liikmesriikide ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) teatud liikmesriikide vahel 16. septembril 1988 Luganos sõlmitud konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 319, lk 9), mis on Brüsseli konventsiooni paralleelkonventsioon ja mis on läbi vaadatud Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi, Islandi Vabariigi, Norra Kuningriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel 30. oktoobril 2007 Luganos sõlmitud konventsiooniga (vt F. Pocari seletuskiri viimati nimetatud konventsiooni kohta (ELT 2009 C 319, lk 1)).

116 – Komisjon märgib selle kohta, et riiklikud kohtud, vähemalt kõik need, mis asuvad liidu territooriumil, on esmase õiguse alusel kohustatud tagama ELTL artiklist 101 tulenevate õiguste tegeliku teostamise. Niisiis võivad üksnes klauslid, mis annavad pädevuse väljaspool seda territooriumi asuvale kohtule, tekitada liidu õiguses kehtestatud kartellikokkulepete keelu täieliku toime põhimõtte seisukohast probleemi.

117 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 37.

118 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 127.

119 – Seevastu määruse Rooma II artikli 6 lõige 4 näeb ette, et „[k]äesoleva artikli [pealkirjaga „Kõlvatu konkurents ning vaba konkurentsi piirav tegevus”] kohase [lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava] õiguse kohaldamisest ei või kõrvale kalduda artikli 14 kohase kokkuleppega”, st „kokkuleppega, mis on sõlmitud pärast kahju põhjustanud sündmuse toimumist” või „kui kõik pooled tegelevad äritegevusega, samuti enne kahju põhjustanud sündmuse toimumist sõlmitud vabalt läbiräägitud kokkuleppega”, mis järgib peale selle teisi viimati viidatud artiklis sätestatud tingimusi.

120 – Märgin, et poolte tahte väljendus kohtualluvusklausli teel ei saa seevastu muuta liikmesriigi kohtu rationa materiae pädevust, mille määratleb asukohariigi õigus.

121 – Vt kohtuotsus Estasis Saloti di Colzani (24/76, EU:C:1976:177, punkt 7).

122 – Vt kohtuotsus Meeth (23/78, EU:C:1978:198, punkt 5).

123 – Nimelt on kindlustus-, tarbija- ja töölepingute puhul see autonoomia piiratud (vt määruse põhjendused 11, 13 ja 14 ning artiklid 13, 17 ja 21).

124 – Mis puudutab põhikohtuasja eseme kvalifitseerimist ja tagajärgi, mida see põhjustab väidete aluseks võetud vahekohtuklauslite ja kohtualluvusklauslite toimele, vt käesoleva ettepaneku punktis 127 ja sellele järgnevates punktides esitatud kaalutlusi.

125 – Vastavalt kohtuotsusele Coreck (C‑387/98, EU:C:2000:606, punktid 19 jj) määrab sisuliselt kohaldatav riigi õigus kindlaks selle, kas algse lepingu suhtes kolmas isik on ühe algse lepingupoole õiguste ja kohustuste õigusjärglane, nii et tema suhtes on kohaldatav kohtualluvusklausel, isegi kui ta eeldatavalt seda kõnealuse lepingu sõlmimisel kokku ei leppinud.

126 – Kohtuotsus Refcomp (EU:C:2013:62, punkt 27 jj).

127 – Vt kohtuotsus Powell Duffryn (C‑214/89, EU:C:1992:115, punkt 31, kohtujuristi kursiiv).

128 – Vt direktiivi põhjendus 48 jj ning artiklid 18 ja 19 lisaks komisjoni ettepanekule, mille tulemusel see õigusakt vastu võeti (COM(2013) 404 final, eriti lk 22 jj ning punkt 4.6). Nii Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (vt ELT 2014, C 67, lk 83, punkt 4.7) kui ka Euroopa Liidu Nõukogu (vt märkus „Analysis of the final compromise text with a view to agreement”, 24. märts 2014, 8088/14 RC 6 JUSTCIV 76 CODEC 885, eriti lk 4, 12 ning 37 jj) ja Euroopa Parlament (vt seadusandlik resolutsioon ja 17. aprillil 2014 esimesel lugemisel vastu võetud seisukoht, P7_TA(2014)0451, põhjendus 43 ja artiklid 18 ja 19) esitasid oma seisukohad nimetatud ettepaneku kohta, toetades üksmeelselt neid mehhanisme.

129 – Selle kohta on määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 5 teises lõigus täpsustatud, et „kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust ei saa vaidlustada üksnes seetõttu, et leping ei ole kehtiv”, vastavalt Euroopa Kohtu otsuses Benincasa (EU:C:1997:337, punkt 24 jj) väljendatud põhimõttele, et niisugune tingimus on sõltumatu seda sisaldava lepingu sisulistest sätetest. Peale selle nähtub kohtuotsusest Effer (38/81, EU:C:1982:79, punkt 7 jj), et seda tingimust tuleb kohaldada isegi juhul, kui kaebus käsitleb lepingu sõlmimist.

130 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 105 ja sellele järgnevad punktid.

131 – Vt eelkõige Brüsseli I määruse põhjendused 16 ja 17.

132 – Kohtuotsuses Renault (C‑38/98, EU:C:2000:225, punkt 29 jj) leidis Euroopa Kohus, et „otsuse teinud riigi kohtu võimalik viga ühenduse teatud õigusnormide” nagu „vaba konkurentsi […] põhimõte” kohaldamisel „ei ole tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorras olulise õigusnormi ilmne rikkumine”, „vastasel juhul seataks ohtu konventsiooni eesmärk”, kusjuures olgu meenutatud, et Brüsseli konventsiooni artikkel 29 ja artikli 34 kolmas lõige (millele vastavad Brüsseli I määruse artikkel 36 ja artikli 45 lõige 2) sätestavad, et „mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu”. Mis puudutab kontrollimist, kas avaliku korra seisukohast on järgitud õiglase kohtumenetluse üldpõhimõtteid, vt kohtuotsus flyLAL‑Lithuanian Airlines (EU:C:2014:2319, punktid 46–54).

133 – Käesoleva ettepaneku punkt 30. Vt ka kohtuotsus Kone jt (EU:C:2014:1317, punkt 21 jj ning seal viidatud kohtupraktika).

134 – Vt eelkõige kohtuotsus Kone jt (EU:C:2014:1317, punkt 24 jj ning punkt 32). Selle võimalusega on seotud see, mida tavapäraselt nimetatakse liikmesriikide menetlusautonoomiaks.

135 – Eesmärk säilitada siseturul tõhus ja moonutusteta konkurents ning vaba konkurentsi raames kindlaksmääratud hinnad.

136 – Olgu meenutatud, et selle artikli sätetel on vahetu õigusmõju eraõiguslike isikute vahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused ja kohustused, mille järgimist liikmesriikide kohtud peavad tagama (vt eelkõige kohtuotsus Kone jt, EU:C:2014:1317, punkt 20).

137 – Ibidem (punkt 21 jj). Direktiivi ettepaneku seletuskiri COM(2013) 404 final (lk 2 ja 4) rõhutab, et „[ELTL] artiklite 101 ja 102 rikkumise eest esitatavad kahjunõuded moodustavad olulise osa ELi konkurentsiõiguse täitmise tagamisest eraõiguslike meetmete kaudu” ja seega on selle ettepaneku „[t]eiseks peaeesmärgiks […] tagada, et ELi konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu kannatanud saavad nõuda kantud kahju hüvitamist”.

138 – Kohaldatavad sätted võivad tuleneda kas vahekohtumenetlust käsitlevatest asjaomase liikmesriigi poolt vastu võetud normidest või rahvusvahelistest lepingutest, mille osaline see riik on.

139 – Vt kohtuotsus Allianz ja Generali Assicurazioni Generali (EU:C:2009:69, punktid 31–33) ja täpsustuste kohta, mis on selle kohta tehtud määruse nr 1215/2012 põhjenduses 12, eelkõige Nielsen, P. A., „The New Brussels I Regulation”, Common Market Law Review, 2013, kd 50, lk 505 jj; ning Menétrey, S. ja Racine, J.-B., „L’arbitrage et le règlement Bruxelles I bis”, Le nouveau règlement Bruxelles I bis, Règlement n° 1215/2012 du 12 décembre 2012 concernant la compétence judiciaire, la reconnaissance et l'exécution des décisions en matière civile et commerciale, Guinchard, E. (toim), Bruylant, Bruxelles, 2014, lk 13 jj, eriti punkt 37.

140 – EU:C:1999:269, punkt 31 jj, eriti punktid 36 ja 39.

141 – Ibidem (punktid 37 ja 40).

142 – Vt eelkõige kohtuotsused Pfleiderer (C‑360/09, EU:C:2011:389, punkt 28 jj) ning Donau Chemie jt (C‑536/11, EU:C:2013:366, punkt 29 jj), mis käsitlevad ELTL artikli 101 rikkumise tõttu kahju saanud ja selle kahju hüvitamist sooviva isiku võimalikku õigust tutvuda selle rikkumise toimepanijaid puudutava menetluse dokumentidega, sealhulgas juhul, kui on tegemist leebema kohtlemise menetlusega, pärast seda, kui liikmesriikide kohtud on kaalunud liidu õigusega kaitstud asjassepuutuvaid huve.

143 – Asjaomaste klauslite erinevate esinemisvormide kohta vt käesoleva ettepaneku punkt 94.

144 – Vastavalt kohtuotsusele Powell Duffryn (EU:C:1992:115, punktid 33 ja 36) „tuleb riigi kohtul tõlgendada kohtualluvusklauslit, millele selles kohtus tuginetakse, ja määrata nõnda kindlaks selle kohaldamisalasse kuuluvad vaidlused”.

145 – Ibidem (punkt 31) ja käesoleva ettepaneku punkt 110.

146 – Selle kohta mainib komisjon, et esiteks leidis High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division, et kohtualluvusklausel, mille aluseks on võetud pooltevaheline „õigussuhe”, ei hõlma nõudeid, mis tulenevad kartellikokkuleppe tõttu tekkinud lepinguvälisest vastutusest (kohtuotsus Provimi Ltd vs. Roche Products Ltd (2003) EWHC 961), ja teiseks leidis Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus, Soome) sarnaselt, et vahekohtuklausel, mis käsitleb „kõiki” tarnelepingust tulenevaid nõudeid, ei hõlma kartellikokkuleppe tagajärjel tekkivaid kahju hüvitamise nõudeid, kuna nende aluseks ei ole mitte otseselt see leping, vaid sellest lepingust väljaspool olev asjaolu, st kostja osalemine salajases kokkuleppes (4. juuli 2013. aasta vaheotsus, CDC Hydrogen Peroxide Cartel Damage Claims SA vs. Kemira Oyj, Välituomio 36492, nr 11/16750).

147 – „Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses hõlmab mõiste „lepinguväline kahju” kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud asi” selle määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses. Et teha kindlaks eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud tsiviilvastutuse tuvastamise nõuete olemus, tuleb kõigepealt uurida, kas need on siseriikliku õiguse vastavast klassifikatsioonist olenemata lepingulised” (vt eelkõige kohtuotsused Engler, C‑27/02, EU:C:2005:33, punkt 29 jj, ning Brogsitter, EU:C:2014:148, punkt 20 jj).

148 – Näiteks Korkein oikeuse (kõrgeim kohus, Soome) kohtupraktika kohaselt on lepingus sisalduv vahekohtuklausel kohaldatav vaidluses, mis käsitleb eelkõige lepinguvälist vastutust, juhul kui selle lepingu väidetav rikkumine vastab karistusõiguse tähenduses pettuse tingimustele (vt Korkein oikeus, 27. novembri 2008. aasta otsus, KKO, 2008:102, kättesaadav veebilehel: http://www.finlex.fi/fi/oikeus/kko/kko/2008/20080102).