Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Törvényszék (Ungari) 22. aprillil 2022 – CH versus Nemzeti Adó- és Vámhivatal Fellebbviteli Igazgatósága

(kohtuasi C-279/22)

Kohtumenetluse keel: ungari

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Fővárosi Törvényszék

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: CH

Vastustaja: Nemzeti Adó- és Vámhivatal Fellebbviteli Igazgatósága

Eelotsuse küsimused

Kas direktiivi 2013/34/EL1 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisala ei laiene füüsilisest isikust maksukohustuslastele, vaid ainult direktiivi I ja II lisas loetletud äriühingutele või muud liiki ühingutele?

Juhul kui vastus on jaatav, siis kas see tähendab, et sel juhul ei ole direktiivi 2013/34/EL sätted, milles on kehtestatud kohustused, kohaldatavad füüsilistele isikutele ehk selle kohaldamisalasse kuuluvate ettevõtjate jaoks ette nähtud kohustused ei ole füüsilisest isikust maksukohustuslase jaoks kohustuslikud ning neid ei saa nende maksukohustuste kontrollimisel hinnata nende kahjuks?

Juhul kui eelmisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas direktiivi 2013/34/EL artiklites 4, 30 ja 33 ette nähtud raamatupidamise üldpõhimõtetega ning avaldamiskohustuse eesmärgi ja esemega, samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 üldpõhimõttena tunnustatud õigusega õiglasele menetlusele ning õiguskindluse ja proportsionaalsuse üldpõhimõtetega on kooskõlas liikmesriigi maksuhalduri selline menetlus, milles tuvastatakse raamatupidamise seaduse sätete alusel füüsilisest isikust maksumaksja kahjuks maksuvõlg üksnes sel põhjusel, et maksumaksja ei ole võimeline esitama maksuhaldurile temast sõltumatu äriühingu kõiki raamatupidamisdokumente, tõendamaks, et ta kasutas sularaha, mis anti tema käsutusse seoses tema tööülesannete täitmisega korralduse või volituse alusel, äriühingu kui tööandja huvides, millest tulenevalt loetakse füüsilisest isikust maksumaksja rikkumiseks selliste dokumentide puudumist, mida tal ei pea olema või mida tal objektiivsete takistuste tõttu ei saagi olla, samas kui raamatupidamise aastaaruanded on ettevõtja jaoks ette nähtud avaldamiskohustuse tõttu avalikult kättesaadavad.

Kas direktiivi 2013/34/EL sätteid – eelkõige selle põhjendusi ning artikleid 4, 6 ja 33 – võib tõlgendada selliselt, et selles sättes kehtestatud kohustuste täitmine tekitab seadusliku eelduse, et raamatupidamise aastaaruannetes esitatu vastab raamatupidamispõhimõtetele, eelkõige tegelikkuse ja põhjendatuse põhimõtetele?

Kas direktiivi 2013/34/EL artiklitega 4, 6, 30 ja 33 ning harta artiklis 47 osutatud õigusega õiglasele menetlusele ja õiguskindluse üldpõhimõttega on kooskõlas selline menetlus, milles maksuhaldur, ilma et ta kontrolliks direktiivi 2013/34/EL sätete järgimisega seotud seadusliku eelduse rikkumise olemasolu ja deklaratsiooni sisu, ei loe vastuvõetavaks tõendiks ühingu avaldatud raamatupidamise aastaaruannet selles olevate andmete seisukohast, viidates sellele, et need ei ole iseenesest piisavad selleks, et tõendada vastuvõetavalt aruande sisu, ehk, kas maksukohustuslane maksis saadud summad äriühingule tagasi, või on selleks vaja ühingu kõiki raamatupidamisdokumente?

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT 2013, L 182, lk 19).