Language of document :

Thomas Heidmanni 28. jaanuaril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 18. novembri 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-586/22: Heidmann versus parlament ja nõukogu

(kohtuasi C-43/23 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Thomas Heidmann (esindaja: avocate S. Manna)

Teised menetlusosalised: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul tühistada 18. novembri 2022. aasta kohtumäärus T-586/22 täies ulatuses põhjendusel, et Euroopa Liidu Üldkohus rikkus mitut õigusnormi.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjenduseks viis väidet.

Esimene väide, et Euroopa Liidu Üldkohus eksis, kuna ta moonutas T. Heidmanni esitatud väiteid. Euroopa Liidu Kohus lahendas kohtuasja nii, nagu T. Heidmann oleks tuginenud liikumisvabadusele ELis, samas kui T. Heidmanni hagi põhines õigusel tervisele ja elule.

Teine väide puudutab õigusnormi rikkumist tingimuse osas, mille kohaselt peab vaidlustatud määrus mõjutama apellandi õiguslikku olukorda otseselt. Euroopa Liidu Üldkohus otsustas, et vaidlustatud määrused ei mõjuta apellandi õiguslikku olukorda, kuna see piirdub tehnilise raamistiku kehtestamisega.

Kuigi määrus (EL) 2022/1034 kehtestab tehnilise raamistiku, siis mõjutab see otseselt apellandi ja kõigi ELi kodanikke õiguslikku olukorda, kes soovitavad saada Euroopa digitaalset COVID-19 tõendit.

Kolmas väide puudutab õigusnormi rikkumist tingimuse osas, mis on seotud vaidlustatud akti adressaatide kaalutlusõigusega. Euroopa Liidu Üldkohus otsustas, et vaidlustatud määrused piirduvad tehnilise raamistiku kehtestamisega, mille kohaldamisel on liikmesriikidel kaalutlusõigus, millest tulenevalt ei saa neid määruseid käsitada automaatselt kohaldatavatena.

Samas on käesolevas asjas tegemist üldkohaldatava määrusega, millega kehtestatakse tehniline raamistik, et võimaldada väljastada kõigile liidu kodanikele digitaalne COVID-19 tõend ja mis on riigisiseses õiguses otsekohaldatav. Liikmesriikidel ei ole mingisugust kaalutlusõigust: nende riigisisene COVID-19 tõend kas vastab määrusega kehtestatud tingimustele ja kodanik saab Euroopa digitaalse COVID-19 tõendi, või see ei vasta nendele tingimustele ja kodanik ei saa Euroopa digitaalset COVID-19 tõendit.

Neljas väide puudutab õigusnormi rikkumist küsimuses, kas hagi esitamise tulemus võib selle esitanud poolele tuua isiklikku kasu. Euroopa Liidu Üldkohus otsustas, et vaidlustatud määruste tühistamine ei saa tuua kodanikele isiklikku kasu, kuna need määrused kehtestavad vaid tehnilise raamistiku. Kuid ei saa eitada, et vaidlustatud määruste tühistamine nende sätete tõttu, mille alusel antakse Euroopa digitaalne COVID-19 tõend testimata isikutele, võimaldab kaitsta ELi kodanike tervist ja elu.

Viies väide, et otsuses pikendada meetme kehtivust kuni 30. juunini 2023 ei ole järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Euroopa Liidu Üldkohus leidis, et „pandeemia edasise arenguga seotud ebakindlust silmas pidades“ on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Siiski viitab Euroopa Liidu Üldkohus siin ettevaatuspõhimõttele, mis erineb proportsionaalsuse põhimõttest, mis nõuab tõendatust – käesoleval juhul teaduslikku –, mitte aga ebamääraseid oletusi.

____________