Kohtuasi T‑207/20
Residencial Palladium, SL
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet
Üldkohtu (viies koda) 15. septembri 2021. aasta otsus
Euroopa Liidu kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Euroopa Liidu kujutismärk PALLADIUM HOTELS & RESORTS – Kehtetuks tunnistamise taotluse vastuvõetavuse tingimused – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 53 lõige 4 (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 60 lõige 4) – Määruse nr 207/2009 artikli 56 lõige 3 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 63 lõige 3)
1. Euroopa Liidu kaubamärk – Kaebemenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Ametile tehtud ettekirjutus – Välistamine
(ELTL artiklid 263 ja 266; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2017/1001, artikli 72 lõige 6)
(vt punkt 19)
2. Euroopa Liidu kaubamärk – Loobumine, tühisus ja kehtetuks tunnistamine – Kehtetuks tunnistamise taotlus – Taotluse tagasivõtmine või vastuvõetamatus – Uus kehtetuks tunnistamise taotlus, mis põhineb samal varasemal õigusel – Vastuvõetavus – Tingimused – Esialgne taotlus, mille kohta ei tehtud sisulist otsust
(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 56 lõige 3)
(vt punktid 39, 41, 42, 47)
3. Euroopa Liidu kaubamärk – Loobumine, tühisus ja kehtetuks tunnistamine – Kehtetuks tunnistamise taotlus – Taotluse tagasivõtmine või vastuvõetamatus – Uus kehtetuks tunnistamise taotlus, mis põhineb muul varasemal õigusel – Vastuvõetamatus – Esialgne taotlus, mille kohta ei tehtud sisulist otsust – Mõju puudumine
(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 53 lõige 4)
(vt punktid 39, 43–46, 48)
4. Euroopa Liidu kaubamärk – Loobumine, tühisus ja kehtetuks tunnistamine – Kehtetuks tunnistamise taotlus – Taotluse tagasivõtmine – Esitatuks loetud taotlus
(komisjoni määrus nr 2868/95, eeskirja 39 lõige 2; komisjoni määrus 2018/625, artikkel 15)
(vt punkt 54)
5. Euroopa Liidu kaubamärk – Menetlusnormid – Otsuste põhjendav osa – Määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 esimene lause – ELTL artikliga 296 identne kohaldamisala
(ELTL artikkel 296; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2017/1001, artikkel 94)
(vt punktid 62, 63, 77, 78)
6. Tühistamishagi – Väited – Oluliste menetlusnormide rikkumine – Puuduvad või ebapiisavad põhjendused – Uurimine kohtu algatusel
(ELTL artiklid 263 ja 296)
(vt punkt 64)
Kokkuvõte
Palladium Gestión, SL-ile kuulub Euroopa Liidu kujutismärk PALLADIUM HOTELS & RESORTS, mis on registreeritud toitlustusteenuste ja tähtajalise majutuse jaoks. Residencial Palladium, SA esitas 2. märtsil 2006 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) esimese kehtetuks tunnistamise taotluse, mis tugines suhtelistele kehtetuks tunnistamise põhjustele. Ta võttis selle esimese taotluse 18. aprillil 2006 tagasi.
Residencial Palladium, millest on saanud Residencial Palladium, SL, esitas 20. juunil 2017 teise kehtetuks tunnistamise taotluse, mis tugines eelkõige suhtelistele kehtetuks tunnistamise põhjustele. Sellega seoses tunnistas tühistamisosakond selle taotluse vastuvõetamatuks. EUIPO apellatsioonikoda jättis selle otsuse muutmata, sest kehtetuks tunnistamise taotlus on vastuvõetamatu, kui on täidetud kaks tingimust: esiteks see, et kehtetuks tunnistamise taotleja on varem sama kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud, ja teiseks see, et uus kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb samal varasemal õigusel või mõnel muul õigusel kui sellel, mis oli esialgse kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks, mida oleks selles esialgses taotluses aga õiguspäraselt esitada saanud.
Üldkohus leidis talle esitatud tühistamishagi läbi vaadates, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi. Ta otsustas, et kui uus kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb samal varasemal õigusel ja on esitatud samas küsimuses, sama alusega ja samade pooltega seotult, on see uus taotlus vastuvõetamatu ainul juhul, kui esialgse taotluse kohta on tehtud sisuline otsus, mis on muutunud lõplikuks. Seevastu juhul, kui uus taotlus põhineb muudel varasematel õigustel, on see vastuvõetamatu isegi siis, kui esialgse taotluse kohta ei ole tehtud sisulist otsust.
Üldkohus tühistas apellatsioonikoja otsuse põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu, mis ei võimaldanud tal hinnata õigusnormi rikkumise tagajärgi.
Üldkohtu hinnang
Kõigepealt tuletas Üldkohus meelde, et määruse nr 207/2009(1) artikli 53 lõike 4 kohaselt ei või artikli 53 lõikes 1 või 2 osutatud varasemate õiguste omanik, kes on varem taotlenud ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, esitada uut kehtetuks tunnistamise taotlust, mis põhineb mõnel muul õigusel, millele ta oleks võinud tugineda esimeses taotluses. Lisaks näeb määruse nr 207/2009 artikli 56 lõige 3 ette, et kehtetuks tunnistamise taotlus on vastuvõetamatu, kui samas küsimuses, sama alusega ja samade pooltega seotud taotluse suhtes on sisuline otsus juba tehtud ja see on muutunud lõplikuks. Seetõttu tõdes Üldkohus, et määruses nr 207/2009 eristatakse samal varasemal õigusel ja muudel varasematel õigustel põhinevaid kehtetuks tunnistamise taotlusi.
Samal varasemal õigusel põhinevate kehtetuks tunnistamise taotluste osas märkis Üldkohus, et määruse nr 207/2009 artikli 56 lõikes 3 ette nähtud vastuvõetamatus tähendab, et sisuline otsus on tehtud ja muutunud lõplikuks. Seega ei ole uus kehtetuks tunnistamise taotlus vastuvõetamatu, kui esialgne taotlus tunnistati vastuvõetamatuks või kui see võeti tagasi enne, kui selle taotluse kohta tehtud otsus oli muutunud lõplikuks.
Muudel varasematel õigustel põhinevate kehtetuks tunnistamise taotluste osas leidis Üldkohus, et uus taotlus on vastuvõetamatu sõltumata sellest, kas esialgse kehtetuks tunnistamise taotluse kohta on sisuline otsus tehtud või mitte. Nimelt ei ole seda tingimust ette nähtud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikes 4, mille eesmärk on mitte lubada kehtetuks tunnistamise taotlejal esitada eraldiseisvaid taotlusi, mis põhinevad muudel õigustel, kui neile saanuks tugineda esialgse taotluse esitamise ajal. Järelikult on uus taotlus vastuvõetamatu isegi siis, kui esialgne taotlus on tagasi võetud või vastuvõetamatuks tunnistatud.
Seetõttu järeldas Üldkohus, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et määruse nr 207/2009 artikli 53 lõige 4 on kohaldatav, kui uus kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb nii muul varasemal õigusel kui ka samal varasemal õigusel.
Üldkohus rõhutas siiski, et see õigusnormi rikkumine toob apellatsioonikoja otsuse tühistamise kaasa üksnes siis, kui esimene ja teine taotlus põhinevad samadel varasematel õigustel. Selles osas nentis Üldkohus, et apellatsioonikoja otsusest ei nähtu selgesti, millistel õigustel kumbki kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb. Seega ei võimaldanud apellatsioonikoja otsus Üldkohtul hinnata, millised on apellatsioonikoja õigusnormi rikkumise tagajärjed selle otsuse õiguspärasusele. Seetõttu leidis Üldkohus, et apellatsioonikoda rikkus oma põhjendamiskohustust.