KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 3. juunil 2021(1)
Kohtuasi C‑162/20 P
WV
versus
Euroopa välisteenistus
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnik – Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad – Artikli 60 esimene lõik – Loata puudumine – Ulatus – Ametnik, kes ei täitnud personalieeskirjade artiklite 21 ja 55 alusel talle pandud kohustusi – Töötasust kinnipidamine
I. Sissejuhatus
1. Oma eksperimendis karbis oleva kassiga näitas füüsik Schrödinger,(2) et väljaspool kvantfüüsika valdkonda saab objekt olla samal ajal vaid ühes seisundis. Kass võib olla ainult kas elus või surnud. Isiku puhul, kui tal ei ole jumalatele omistatud kõikjalviibivuse võimet, saab ta mingis kohas samal ajal kas olla või mitte olla. Ta ei saa seega samal ajal selles kohas olla ja mitte olla. Kuid nimelt sellisele järeldusele jõudis Euroopa Liidu Üldkohus 29. jaanuari 2020. aasta kohtumääruses WV vs. Euroopa välisteenistus,(3) otsustades, et vaatamata sellele, et ametnik viibis töökohal, võib teda pidada olevat „loata puudumise“ olukorras, kuna ta ei täitnud talle personalieeskirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks antud ülesandeid ning sellest tulenevalt ei olnud tal õigust selle „loata puudumise“ tõttu saada töötasu.
2. Selle kohtumääruse peale esitas WV, kes on Euroopa välisteenistuses töötav Euroopa Liidu ametnik ja kelle puhul otsustati eespool nimetatud põhjustel pidada tema töötasust kinni 72 kalendripäevale vastav osa, apellatsioonkaebuse kooskõlas Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 60 esimese lõiguga, redaktsioonis, mis on kohaldatav käesolevale vaidlusele (edaspidi „personalieeskirjad“)(4).
3. Kuigi liidu kohtud on mõistet „loata puudumine“ selle artikli tähenduses juba tõlgendanud, hõlmab nende kohtupraktika olukordi, kus ametnik puudus töölt oletatavatel või tõendatud meditsiinilistel põhjustel või streigiõiguse kasutamise tõttu või ametiühingulise esindamise eesmärgil(5). Küsimus, mille käesolev apellatsioonkaebus tõstatab, on uus küsimus, milles Euroopa Kohtul palutakse täpsustada ametniku „puudumise“ mõiste tähendust ja ulatust olukorras, kus ametnik väljendas oma töökohal viibides(6) oma kavatsust mitte teha oma tööd ja soovi mitte täita talle pandud ülesandeid ning mitte abistada oma ülemusi või olla nende käsutuses vastavalt personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 sätestatud nõuetele.
4. Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele on käesolevas ettepanekus analüüsitud üksnes apellatsioonkaebuse ainsa väite viiendas osas tõstatatud küsimust.
5. Oma analüüsi tulemusena teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et apellandi etteheited selle kohta, kuidas Üldkohus tõlgendas personalieeskirjade artikli 60 esimest lõiku, on põhjendatud. Leian nimelt, et ametnikku, kes ei täitnud tööülesandeid oma tööperioodi jooksul, ei saa pidada oma töökohalt puuduvaks selle sätte tähenduses.
II. Õiguslik raamistik
6. Personalieeskirjade II jaotise „Ametnike õigused ja kohustused“ artikli 21 esimeses lõigus on sätestatud:
„Ametiastmest olenemata abistab ametnik oma ülemusi ja annab neile nõu; ta vastutab talle määratud kohustuste täitmise eest.“
7. Personalieeskirjade IV jaotise „Ametnike töötingimused“ artiklis 55 on sätestatud:
„1. Teenistuses olevad ametnikud on igal ajal oma institutsiooni käsutuses.
2. Tavapärane töönädal on 40–42 tundi, mis jaotatakse ametisse nimetava asutuse või ametiisiku määratud ajakava alusel.
3. Peale selle võidakse ametnikult teenistuskoha vajadustest või ohutuseeskirjadest tulenevalt nõuda, et ta täidaks väljaspool tööaega töökohal või kodus valveajakohustust. […]
[…]“.
8. Personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus on sätestatud:
„Välja arvatud haiguse või õnnetusjuhtumi korral, ei või ametnik puududa töölt ilma oma vahetu ülemuse eelneva loata. Piiramata võimalikke kohaldatavaid distsiplinaarmeetmeid, lahutatakse kõik asjakohaselt tõendatud loata puudumised asjaomase ametniku põhipuhkusest. Kui ametnikul ei ole enam puhkusepäevi järel, kaotab ta vastaval ajavahemikul hüvitise oma töötasust.“
9. Personalieeskirjade VI jaotise „Distsiplinaarmeetmed“ artiklis 86 on sätestatud:
„1. Ametnik või endine ametnik, kes kas tahtlikult või süülise hooletuse tõttu ei täida oma käesolevatest personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi, kannab distsiplinaarvastutust.
[…]
3. Distsiplinaareeskirjad, -menetlused ja -meetmed ning haldusjuurdlusi käsitlevad eeskirjad ja menetlused on sätestatud IX lisas.“
10. Distsiplinaarmenetlust käsitlevate personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõikes 1 on sätestatud, et ametisse nimetav asutus või ametiisik võib kohaldada järgmisi karistusi: kirjalik hoiatus, noomitus, kõrgemasse järku tõusmise edasilükkamine üheks kuni 23 kuuks, madalamasse järku tagandamine, palgaastme ajutine alandamine 15 päevaks kuni üheks aastaks, palgaastme alandamine samas tegevusüksuses, liigitamine madalamasse tegevusüksusesse koos palgaastme alandamisega või ilma selleta, ametist kõrvaldamine ning vajaduse korral pensioni ajutine vähendamine või invaliidsustoetuse teatava osa kinnipidamine kindlaksmääratud ajaks; sellise meetme mõju ei laiene ametniku õigusjärglastele.
III. Vaidluse taust
11. Käesoleva apellatsioonkaebuse jaoks võib vaidluse tausta, nagu see on esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktides 1–48, kokku võtta järgmiselt.
12. Apellant töötab Euroopa välisteenistuses alates 1. jaanuarist 2011. Ta viidi mitu korda üle teisele ametikohale, kuni ta määrati teenistuse huvides 16. novembril 2016 tööle PRISMi osakonda. Pärast seda, kui apellandile teatati 16. jaanuaril 2017, et tema puudumisi peeti „loata puudumiseks“, ning et ta ei ole siiani viibinud oma töökohal, pöördus ta 10. veebruaril 2017 seoses oma puudumistega oma ülemuste poole. 3. aprilli 2017. aasta e-kirjaga saatis ta arstitõendi, et põhjendada oma puudumist 30. ja 31. märtsil 2017 ja 3. aprillil 2017. 10. aprilli 2017. aasta e-kirjas teatas apellant oma ülemustele, et personalihalduse infosüsteemi Sysper on põhjendamatult sisse viidud puudumised, millest mõned hõlmavad tulevasi kuupäevi.
13. Apellant vahetas 25. ja 26. aprillil 2017 oma üksuse juhatajaga e-kirju selle kohta, et tema osakonna juhataja leidis, et administratsioon käsitas tema kohalolekut oma töökohal loata puudumisena. Üksuse juhataja seadis muu hulgas apellandile tingimused, mis peavad olema täidetud, et teda saaks pidada tööl „kohalviibivaks“.
14. Apellandi üksuse juhataja saatis 12. septembril 2017 talle teatise, milles oli märgitud, et ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 14. juulini 2017 puudus apellant töölt loata kaheksakümmend viis kalendripäeva, mis arvatakse maha tema töötasust vastavalt personalieeskirjade artiklile 60.
15. Euroopa välisteenistus teatas 27. novembril 2017 vaidlusaluse otsusega apellandile, et tema loata puudumiste hinnang on uuesti läbi vaadatud, ning et 9 päeva muudetakse iga-aastaseks puhkuseks ja 72 päevale vastav summa arvatakse tema töötasust maha. Apellanti teavitati 7. detsembril 2017 tema töötasust alates 2018. aasta veebruarist kinni peetavast summast.
16. Apellant esitas 3. jaanuaril 2018 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlusaluse otsuse peale kaebuse, enne kui komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet 6. veebruaril 2018 selle otsuse alusel tema töötasu maha arvas.
17. Ametisse nimetav asutus jättis 2. mail 2018 apellandi kaebuse rahuldamata(7).
IV. Hagi Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
18. Apellant esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. augustil 2018, paludes esiteks tühistada vaidlusalune otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus ning teiseks hüvitada summad, mis on alusetult maha arvatud tema töötasust, koos viivisega.
19. Apellant esitas üheainsa väite, milles ta viitas arvukatele õigusnormi rikkumistele, mis hõlmasid nii personalieeskirjade kui ka liidu õiguse üldpõhimõtete rikkumist(8). Väidetavate õigusnormi rikkumiste kohta väitis apellant, et need otsused rikuvad personalieeskirjade artikleid 21, 55 ja 60, kuna ta tõendas, et ta viibis töökoha ruumides ja teenistuses päevadel, mida käsitati loata puudumisena.
20. Vaidlustatud määrusega jättis Üldkohus selle hagi rahuldamata osaliselt ilmse vastuvõetamatuse ja osaliselt ilmse õigusliku põhjendamatuse tõttu.
21. Seoses apellandi argumentidega personalieeskirjade artiklite 21, 55 ja 60 väidetava rikkumise kohta tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 67, et need on ilmselgelt õiguslikult põhjendamatud.
22. Selleks et analüüsida vaidlusaluse otsuse ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse kooskõla, analüüsis Üldkohus kõigepealt selle kohtumääruse punkti 71 ning personalieeskirjade artiklite 21, 55 ja 60 sõnastusest lähtudes personalieeskirjade artiklitest 21 ja 55 ametnikule tulenevaid kohustusi ning personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus ametniku loata puudumise eest ette nähtud karistuse laadi. Kohus leidis järgmist:
„Nende sätete sõnastusest tuleneb esiteks, et ametnik peab oma ülemusi abistama ja nõustama ning ta vastutab talle pandud ülesannete täitmise eest (personalieeskirjade artikkel 21) ning teiseks peab ta olema institutsiooni käsutuses (personalieeskirjade artikkel 55). Kolmandaks nähakse personalieeskirjade artiklis 60 omakorda ette karistus igasuguse loata puudumise eest, määrates kindlaks, et see lahutatakse asjaomase isiku põhipuhkusest. Kui ametnikul ei ole enam puhkusepäevi järel, kaotab ta selle artikli kohaselt vastava ajavahemiku eest oma töötasu.“
23. Seejärel esitas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 73–78 asjaolud, mis annavad tunnistust sellest, et apellant on rikkunud personalieeskirjade artiklitest 21 ja 55 tulenevaid kohustusi. Pärast seda, kui Üldkohus oli märkinud, et apellant oli väljendanud nii oma kavatsust mitte töötada osakonnas, kuhu ta üle viidi, kui ka soovi mitte abistada oma ülemusi, mitte täita talle usaldatud ülesandeid ja mitte olla igal ajal Euroopa välisteenistuse käsutuses, otsustas Üldkohus, et apellant ei olnud ilmselgelt järginud personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 nõutud tingimusi.
24. Selle põhjal järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 79 järgmist:
„Sellest järeldub, et isegi kui eeldada, et apellant viibis tõesti Euroopa välisteenistuse ruumides, nagu ta väidab, ei järginud ta ilmselgelt personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 nõutud tingimusi, väljendades selgelt oma kavatsust mitte töötada PRISMi osakonnas põhjusel, et ta soovis keskenduda üksnes tema üleviimisega seotud haldusküsimustele. Seega ei saa Euroopa välisteenistusele ette heita, et ta leidis, et hageja oli loata puudunud. Lisaks, kuna Euroopa välisteenistuse nimetatud puudumisi ei olnud tema ülemused enne lubanud, on 72 kalendripäeva töötasu kinnipidamine personalieeskirjade artiklis 60 ette nähtud nõuete järgimata jätmise tagajärg (vt analoogia alusel 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Lebedef vs. komisjon, T‑364/09 P, EU:T:2010:539, punktid 24–26).“
25. Lõpuks täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 80, et tema järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et apellant edastas tõendeid oma kohaloleku kohta töökohal. Kohtu arvates ei võimalda need tõendid tõendada ei seda, et apellant abistas oma ülemusi, täites talle usaldatud ülesandeid, ega ka seda, et ta oli igal ajal institutsiooni käsutuses vastavalt personalieeskirjade artiklitest 21 ja 55 tulenevatele kohustustele.
26. Neid asjaolusid arvestades järeldas Üldkohus, et apellandi olukord oli käsitatav loata töölt puudumisena, mis õigustas kinnipidamise tegemist tema töötasust vastavalt personalieeskirjade artikli 60 esimesele lõigule.
V. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
27. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel esitas apellant vaidlustatud kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 7. mail 2020.
28. Apellant palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtumäärus, mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja Euroopa välisteenistuselt ja saata asi tagasi Üldkohtusse, et viimane teeks hagi kohta otsuse.
29. Euroopa välisteenistus palub jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või vähemalt põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning palub Euroopa Kohtul mõista kohtukulud välja apellandilt.
VI. Apellatsioonkaebuse ainsa väite viienda osa konkreetne analüüs
30. Tuletan meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele on käesolevas ettepanekus piirdutud ainsa väite viienda osa ja konkreetselt selle raames esitatud esimese etteheite analüüsiga.
31. Selle analüüsi raamistiku paremaks mõistmiseks täpsustan, et apellandi ainsa väite viies osa koosneb kahest etteheitest. Esimeses etteheites, millele on keskendutud käesolevas ettepanekus, heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane kohaldas personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu sätteid vääralt, kui ta leidis, et ametnikku peetakse „põhjendamatult puuduvaks“ selle artikli tähenduses, kui ta ei täida personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 sätestatud hoolsuse ja kättesaadavuse kohustusi. Apellant väidab, et sellisel juhul oleks saanud algatada ainult distsiplinaarmenetluse, mis ei näe karistuse korral ette töötasust kinnipidamist.
32. Teises etteheites heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta leidis, et apellandi olukord oli käsitatav põhjendamatu puudumisena, kuigi ta viibis füüsiliselt töökohal.
33. Euroopa välisteenistus leiab, et need argumendid ei ole põhjendatud. Ta väidab eelkõige, et Üldkohus märkis õigustatult, et personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus on sätestatud karistus igasuguse loata puudumise eest ja selles eeldatakse tegelikku kohalolu töökohal, kuna see nõuab, et ametnik vastab kahele samaaegsele nõudele, mis on sätestatud personalieeskirjade artiklites 21 ja 55, nimelt peab ta abistama oma ülemusi, täites talle usaldatud ülesandeid, ja olema selleks igal ajal institutsiooni käsutuses.
A. Sissejuhatavad märkused
34. Kõigepealt pean vajalikuks täpsustada, et oma analüüsis piirdun sellega, kuidas tõlgendada mõistet ametniku „loata puudumine“ personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu tähenduses, kuigi Üldkohus viitas ka selle ametniku „põhjendamatu puudumise“ mõistele.
35. Nimelt otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 79 esiteks, et ametnikku, kes ei täida talle personalieeskirjade artiklitest 21 ja 55 tulenevaid ametialaseid kohustusi, võib tema ülemus pidada „põhjendamatute puudumiste“ olukorras olevaks ja seda vaatamata tema kohalolekule töökohal. Seejärel leidis Üldkohus, et selline puudumine, mida vahetu ülemus ei ole enne heaks kiitnud, kujutab endast sisuliselt „loata puudumist“ personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu tähenduses, mistõttu on võimalik pidada kinni tema töötasu töölt puudutud päevade arvu ulatuses.
36. Hageja on seega „põhjendamatult puudunud“ seetõttu, et ta ei täitnud oma ametialaseid kohustusi, enne kui ta oli „loata puudumise“ olukorras personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu tähenduses, kuna tema vahetu ülemus ei olnud selleks enne luba andnud.
37. Mõlemad mõisted viitavad aga personalieeskirjades ette nähtud konkreetsele korrale. Kui mõiste „loata puudumine“ kuulub personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu reguleerimisalasse, mille rikkumisele on käesolevas apellatsioonkaebuses viidatud, siis mõistele „põhjendamatu puudumine“ on viidatud personalieeskirjade artiklis 59, mis käsitleb haiguspuhkust seoses ametniku haigestumisega või õnnetusjuhtumiga. Selle sätte kohaselt on tegemist ametniku põhjendamatu puudumisega, kui ta ei ole ette nähtud tähtaja jooksul esitanud arstitõendit, kui ametnikust sõltuvatel põhjustel ei saa teha institutsiooni korraldatud tervisekontrolli või kui see kontroll või sõltumatu arsti tehtud kontroll näitab, et ta on võimeline oma ülesandeid täitma. Neil asjaoludel ja ilma et see piiraks distsiplinaarmenetluse võimalikku kohaldamist, arvatakse ametniku põhjendamatu puudumine maha tema põhipuhkuse kestusest või juhul, kui see on ammendunud, tema töötasust.
38. Vaidlustatud kohtumääruse tekst ei võimalda kindlaks teha põhjuseid, miks Üldkohus viitab mõistele „põhjendamatu puudumine“; kas tegemist on personalieeskirjade artikli 59 kohaldamisega – sel juhul näib Üldkohtu analüüs mulle ekslik ja põhjendamiskohustusega vastuolus olev –, või kas see viide tuleneb personalieeskirjade artikli 59 inglis- ja prantsuskeelse versiooni erinevustest. Nimelt on selle artikli ingliskeelses versioonis mõistet „loata puudumine“ mõnikord kasutatud prantsuskeelses versioonis kasutatud mõiste „absence injustifiée“ (põhjendamatu puudumine) asemel(9).
39. Igal juhul, kuivõrd apellandi esitatud etteheited hõlmavad üksnes personalieeskirjade artikli 60 väidetavat rikkumist, piirdun oma analüüsis sellega, kuidas tõlgendada artiklis kasutatud mõistet ametniku „loata puudumine“.
B. Analüüs
40. Põhjustel, mida ma nüüd selgitan, leian, et Üldkohus rikkus õigusnormi, tõlgendades vääralt mõistet „puudumine“, mida liidu seadusandja on personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus kasutanud, kuna selline tõlgendus toob kaasa üsna veidrad tagajärjed seoses selle artikli ulatusega. Nimelt tuleneb Üldkohtu analüüsist, et „loata puudumise“ olukorras personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu tähenduses on ametnik, kes vaatamata sellele, et ta viibib töökohal, ei saanud oma ülemuselt eelnevat luba oma tööd mitte teha või teha seda halvasti ning seega rikkuda oma ametialaseid kohustusi oma tööajal. Teisisõnu peaks ametnik selleks, et mitte sattuda „loata puudumise“ olukorda, minema tööle ja taotlema oma ülemuselt luba tööd mitte teha või teha seda halvasti.
41. Kuna mõistet „puudumine“ ei ole personalieeskirjades määratletud, tuleneb selle tähendus tavakeele tähendusest ning selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see mõiste on(10).
1. Personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu sõnastus
42. Personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus on sätestatud, et ametnik ei või puududa töölt ilma oma vahetu ülemuse eelneva loata, välja arvatud haiguse või õnnetusjuhtumi korral. Kui see nii ei ole, loetakse puudumine loata puudumiseks ja ilma et see piiraks distsiplinaarmenetluse võimalikku kohaldamist, arvatakse see puudumine maha tema põhipuhkuse kestusest või juhul, kui see on ära kasutatud, kaotab ta selle ajavahemiku eest oma tasu.
43. Märgin esiteks, et personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus kasutatud mõiste „puudumine“ on kõikides personalieeskirjade keeleversioonides tõlgitud ühetaoliselt(11). Erinev on ainult saksakeelne versioon, kus mõiste „puudumine“ on tõlgitud sõnaga „fernbleiben“, mida saab mõista kui „eemalejäämist“, mida võib ette kujutada kui asjaomase isiku füüsiliselt kaugemal olekut.
44. Tavakeeles tähistab mõiste „puudumine“ asjaolu, et keegi või midagi ei asu kohas, kus eeldatakse, et see asub(12). Tegemist võib olla näiteks isikuga, kes lahkub kodust, õppejõuga, kes ei anna oma kursust, õpilasega, kes ei viibi klassis või kes ei osale tegevuses, milles ta peab osalema, või ka isikuga, kes ei ilmu kohtusse. Juriidilises tähenduses on puudumine määratletud kui sellise isiku seisund, kelle kohta ei ole teada, mis temast on saanud, kuna ta ei ole enam viibinud oma kodus või elukohas, ilma et ta oleks oma lähedastele uut teavet andnud(13). Isiku puudumise korral kohaldatakse puuduva isiku õigusi kaitsvat õiguslikku erikorda, mis on seotud asjaoluga, et „puuduv isik ei ole seaduse kohaselt ei surnud ega elus“(14). Esimeses järjekorras eeldatakse, et asjaomane isik on elus ning alles seejärel, et ta on surnud(15). Konkreetselt saab isiku puudumine seega tähendada vaid tema füüsilist puudumist. Personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus kasutatud väljend „[v]älja arvatud haiguse või õnnetusjuhtumi korral“ näitab seejuures liidu seadusandja kavatsust viidata olukordadele, kus ametnik ei viibi füüsiliselt oma töökohal töövõimetuse tõttu, mis võib mõnikord olla ettenägematu(16).
45. Teiseks märgin, et personalieeskirjade artikli 60 esimene lõik viitab üksnes ametniku „puudumisele“, ilma et oleks mingit täpsustust või viidet ametniku käitumisele, pädevusele või tulemuslikkusele ajal, mil ametnik töötab.
46. Lisaks peetakse teda „loata puudumise“ olukorras olevaks üksnes seetõttu, et ta ei saanud oma ülemuselt eelnevat luba. Midagi ei ole öeldud ametniku mis tahes tööülesannete täitmata jätmise kohta tema tööajal personalieeskirjade artiklite 21 ja 55 tähenduses.
47. Sellega seoses märgin, et personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus ette nähtud meetmete laad ei vasta personalieeskirjade IX lisa artiklis 9 nimetatud distsiplinaarkaristuste esemele ja eesmärgile. Meetmed, mida võetakse ametniku suhtes, kes on loata puudumise olukorras, on liidu seadusandja ammendavalt määratlenud. Puhkusepäevade äravõtmine või, kui töötajal ei ole enam kasutamata puhkusepäevi, töötasu kinnipidamine vastava ajavahemiku ulatuses on meetmed, mille eesmärk on nende olemuse ja tagajärgede tõttu kompenseerida ametniku füüsilist eemalolekut ja mitte teda karistada või talle survet avaldada seoses tema väidetava väära käitumise, pädevuse puudumise või mittekättesaadavusega tema tööajal. Nagu Üldkohus märkis 8. juuli 1998. aasta otsuses Aquilino vs. nõukogu,(17) on käesoleval juhul tegemist ametniku puudumisega „samaväärse rahasumma“ kinnipidamisega tema töötasust(18).
48. Personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus kasutatud väljend „[p]iiramata võimalikke kohaldatavaid distsiplinaarmeetmeid“, näitab muide väga selgelt liidu seadusandja tahet mitte segi ajada personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus sätestatud eeskirjade kohaldamist ja personalieeskirjade artiklis 86 osutatud distsiplinaarmenetluse rakendamist. Seega tuleb märkida, et personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus ette nähtud meetmete võtmine, mille eesmärk on hüvitada ametniku loata puudumine peegeldava mõjuga põhipuhkuse kestusele või selle ammendumise korral tema töötasule, ei välista distsiplinaarmenetluse algatamist ja distsiplinaarkaristuste kohaldamist personalieeskirjade artikli 86 ja IX lisa tähenduses, kui tema käitumine, mis läheb kaugemale üksnes tema puudumisest, seda õigustab.
49. Neid asjaolusid arvestades leian, et tõlgendust, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtumääruse punktis 79 personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu ulatusele ja eelkõige mõistele ametniku „puudumine“, ei toeta selle sätte sõnastus.
50. Selle õigusnormi ülesehitus ja eesmärgid, millesse personalieeskirjade artikli 60 esimene lõik kuulub, kinnitab minu arvates sarnaselt selle sõnastusega, et ametniku puudumist tuleb hinnata üksnes tema füüsilise viibimise alusel tema töökohal, mitte pädevuse, tulemuslikkuse ja käitumise alusel, mida ta oma tööperioodil üles näitas.
2. Personalieeskirjade ülesehitus ja eesmärgid
51. Artikkel 60 on personalieeskirjade IV jaotises „Ametnike töötingimused“.
52. Personalieeskirjade IV jaotis koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis käsitletav valdkond on „[t]ööaja kestus“, 2. peatüki oma on „[p]uhkus“ ning 3. peatükk hõlmab valdkonda „[r]iigipühad“. Personalieeskirjades eristatakse seega selgelt ametniku tööaega, mida käsitletakse esimeses peatükis ja mille kestel ametnik asub tööajal oma töökohal, ning aega, mille jooksul ametnik ei viibi oma töökohal 2. peatüki alusel antava puhkuse või 3. peatükis nimetatud riigipühade tõttu.
53. Personalieeskirjade artikkel 60 on 2. peatükis, mis käsitleb valdkonda „[p]uhkus“(19).
54. Sellele eelnevates artiklites, st personalieeskirjade artiklites 57–59 kehtestatakse eri liiki puhkused, mida ametnikul on õigus oma töölepingu täitmise raames saada. Kõik need hõlmavad olukordi, kus ametnik ei tegele kutsealase tööga ega viibi füüsiliselt töökohal. Personalieeskirjade artiklis 57 sätestatud iga-aastase puhkuse eesmärk on seega anda ametnikule tegelik puhkeaeg ning pakkuda talle aega lõõgastumiseks ja huvialadega tegelemiseks(20). Personalieeskirjade artiklis 58 sätestatud rasedus- ja sünnituspuhkuse eesmärk on kaitsta ametnikku raseduse ajal ja sünnituse järel, vältides koormuse kuhjumist samal ajal töötamise tõttu(21). Personalieeskirjade artiklis 59 sätestatud haiguspuhkus, mis on seotud haigestumise või õnnetusjuhtumiga, tagab samuti ajavahemiku, mille jooksul töötaja ei pea töökohal füüsiliselt kohal viibima, et ta saaks töövõimetust põhjustava haiguse või õnnetuse tagajärgedest taastuda(22).
55. Personalieeskirjade artikkel 60 asub nende sätete järel.
56. Sätestades nõude, et ametnik peab taotlema oma ülemuselt luba töökohalt puudumiseks, välja arvatud juhul, kui ta on haige või kui temaga on toimunud õnnetusjuhtum, on selle artikli eesmärk ühitada ametniku puudumine töökohalt tema tööülesannetest tulenevate nõuetega ja vajaduse korral ühisest ravikindlustussüsteemist tulenevate nõuete järgimisega.
57. Arvestades selle artikli eesmärki ja kohta 2. peatükis ning asjaolu, et tegemist on lõppsättega, on selles sätestatud nõue ja ette nähtud meetmed minu arvates kohaldatavad juhul, kui ametnik puudub või peab eemal viibima oma töökohast. Selles ette nähtud meetmed on seega lihtsalt tema töökohast loata puudumise tagajärg. Kuna puudumist arvestatakse päevade või poolikute päevade arvu alusel, rakendub personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus nimetatud meede vastava arvu päevade või poolikute päevade mahaarvamisega allesjäänud põhipuhkuse jäägilt või vajaduse korral töötasult.
58. Selline kord ei ole seega kehtestatud selleks, et reguleerida ametniku käitumist või karistada teda seoses tema tegelikult ja reaalselt täidetavate tööülesannetega tema „tööajal“.
59. Kohtupraktikast tuleneb, et Euroopa Kohus on välja kujundanud seisukoha lähtuvalt institutsioonide suhtes kohaldatavast(23) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivist 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta,(24) mille kohaselt mõisted „tööaeg“ ja „puhkeaeg“ on teineteist välistavad(25). Nagu Euroopa Kohus on märkinud, on mõiste „tööaeg“ määratletud kui iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega(26).
60. Liidu avaliku teenistuse kontekstis meenutan, et personalieeskirjade artikkel 21 paikneb sõnaselgelt selle II jaotises, mis käsitleb „[a]metnike õigusi ja kohustusi“ nende töölepingu täitmise raames ning sellega kehtestatakse ülemuste abistamise ja nõustamise kohustus ning ametnikule pandud ülesannete täitmine. Mis puudutab personalieeskirjade artiklit 55, siis see asub personalieeskirjade IV jaotises, mis käsitleb ametnike töötingimusi, ja konkreetsemalt selle 1. peatükis „Tööaeg“. Selles artiklis on määratletud ametniku institutsiooni käsutuses olemise kohustuse ulatus perioodil, mil ta töötab või täidab oma ülesandeid iganädalase tööaja raames. Kohtupraktikast tuleneb, et institutsiooni käsutuses olemist personalieeskirjade artikli 55 tähenduses tuleb mõista kui füüsilist ja ajalist institutsiooni käsutuses olemist(27).
61. Ametnik, kes oma „tööajal“ selliseid ametialaseid kohustusi rikub, kuna ta ei täida talle personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 sätestatud nõuete kohaselt usaldatud ülesandeid, ei kuulu personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus ette nähtud korra reguleerimisalasse, vaid personalieeskirjade artiklis 86 sätestatud distsiplinaarmenetluse korra alla.
62. Siin on tegemist kahe eraldiseisva korraga, mille rakendamine tuleneb eri põhjendustest ning viib selliste meetmete võtmiseni ja vajaduse korral sanktsioonide rakendamiseni, mille laad ja mõju on ilmselgelt erinevad.
63. Tuletan meelde, et distsiplinaarmenetluse algatamine kuulub personalieeskirjade IX lisas konkreetselt sätestatud eeskirjade hulka, mis näevad ametnikule ette menetluslikud tagatised. Samuti tuleb märkida, et ametniku töötasust kinnipidamist ei ole liidu seadusandja selle lisa artiklis 9 distsiplinaarkaristuste hulgas ette näinud. Vastupidi olukorrale, milles ametnikule heidetakse ette, et ta puudus loata oma töökohalt, ei ole nimelt võimalik määratleda ametikohustuste võimalikku täitmata jätmist, seetõttu on distsiplinaarkaristus määratud kindlaks personalieeskirjade IX lisa artiklis 10 sõnaselgelt sätestatud kriteeriumide ja eelkõige selle laadi ja raskuse alusel.
64. Mulle näib seega, et seisukohta, mille kohaselt on oma töökohal viibiv ametnik, kes täidab oma ülesandeid halvasti või ei allu ülemuste korraldustele, „loata puudumise“ olukorras, ja seega kinnipidamisi tema töötasust või puhkusepäevadest mahaarvamist võib käsitada distsiplinaarmenetluse kuritarvitamisena. Sellise käitumise „loata puudumisena“ väära kvalifitseerimise tulemusel määratakse sellele ametnikule rahaline karistus, mida personalieeskirjades ei ole ette nähtud ja ilma et tema suhtes kohaldataks distsiplinaarmenetlusega seotud tagatisi.
65. Kõiki neid asjaolusid arvestades leian, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtumääruses õigusnormi, kui ta otsustas, et Euroopa välisteenistus võis asuda seisukohale, et apellant on loata puudumise olukorras personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu tähenduses, kuna ta ei täitnud personalieeskirjade artiklitest 21 ja 55 tulenevaid ametialaseid kohustusi, ning kohaldas tema suhtes töötasust kinnipidamist.
66. Kõiki neid kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada ainsa väite viienda osa esimene etteheide põhjendatuks.
VII. Ettepanek
67. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada WV apellatsioonkaebuse ainsa väite viienda osa esimene etteheide põhjendatuks.