EUROOPA KOHTU OTSUS (seitsmes koda)
3. märts 2022(*)
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad – Artikli 60 esimene lõik – Loata puudumine – Ulatus – Põhipuhkusest mahaarvamine – Töötasu kinnipidamine – Ametnik, kes ei ole täitnud personalieeskirjade artiklitest 21 ja 55 tulenevaid kohustusi
Kohtuasjas C‑162/20 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 8. aprillil 2020 esitatud apellatsioonkaebus,
WV, esindaja: avocat É. Boigelot,
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa välisteenistus, esindajad: S. Marquardt ja R. Spáč, keda abistasid abogado M. Troncoso Ferrer ja avocat F.‑M. Hislaire,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: kuuenda koja president I. Ziemele (ettekandja) seitsmenda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud T. von Danwitz ja A. Kumin,
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 3. juuni 2021. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 WV palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 29. jaanuari 2020. aasta määrus WV vs. Euroopa välisteenistus (T‑471/18, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2020:26), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema ELTL artikli 270 alusel esitatud nõude, et esiteks tühistataks Euroopa välisteenistuse 27. novembri 2017. aasta otsus pidada kinni 72 kalendripäeva töötasu (edaspidi „vaidlusalune otsus“) ja teiseks tühistataks vajalikus ulatuses Euroopa välisteenistuse 2. mai 2018. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata apellandi 3. jaanuaril 2018 esitatud kaebus (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade käesoleva apellatsioonkaebuse aluseks olnud vaidluse suhtes kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 1e lõikes 2 on ette nähtud:
„Töötavatele ametnikele tagatakse sellised tervishoiu- ja ohutusnormidele vastavad töötingimused, mis on vähemalt samaväärsed asutamislepingute kohaselt neis valdkondades vastuvõetud meetmete alusel kohaldatavate miinimumnõuetega.“
3 Personalieeskirjade artikli 12a lõikes 1 on ette nähtud, et ametnikud hoiduvad igasugusest psühholoogilisest ja seksuaalsest ahistamisest. Artikli 12a lõigetes 3 ja 4 on määratletud vastavalt psühholoogiline ahistamine ja seksuaalne ahistamine.
4 Personalieeskirjade artiklis 21 on sätestatud:
„Ametiastmest olenemata abistab ametnik oma ülemusi ja annab neile nõu; ta vastutab talle määratud kohustuste täitmise eest.
Teenistusüksuse juhtiv ametnik vastutab oma ülemuste ees talle antud volituste ja juhiste täitmise eest. Tema alluvate vastutus ei vabasta teda mingil viisil tema enda vastutusest.“
5 Personalieeskirjade artiklis 55 on märgitud:
„1. Teenistuses olevad ametnikud on igal ajal oma institutsiooni käsutuses.
2. Tavapärane töönädal on 40–42 tundi, mis jaotatakse ametisse nimetava asutuse või ametiisiku määratud ajakava alusel. Ametisse nimetav asutus või ametiisik võib samu piiranguid arvestades pärast nõupidamist personalikomiteega määrata kindlaks teatavate erikohustustega ametnikerühmade tööaja.
3. Peale selle võidakse ametnikult teenistuskoha vajadustest või ohutuseeskirjadest tulenevalt nõuda, et ta täidaks väljaspool tööaega töökohal või kodus valveajakohustust. Institutsiooni ametisse nimetav asutus või ametiisik kehtestab pärast nõupidamist personalikomiteega käesoleva lõike rakendamise üksikasjalikud eeskirjad.
[…]“.
6 Personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus on sätestatud:
„Välja arvatud haiguse või õnnetusjuhtumi korral, ei või ametnik puududa töölt ilma oma vahetu ülemuse eelneva loata. Piiramata võimalikke kohaldatavaid distsiplinaarmeetmeid, lahutatakse kõik asjakohaselt tõendatud loata puudumised asjaomase ametniku põhipuhkusest. Kui töötaja on oma põhipuhkuse ära kasutanud, kaotab ta selle ajavahemiku eest oma tasu.“
7 Personalieeskirjade artikkel 86 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Ametnik või endine ametnik, kes kas tahtlikult või süülise hooletuse tõttu ei täida oma käesolevatest personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi, kannab distsiplinaarvastutust.
2. Kui ametisse nimetav asutus või ametiisik või Euroopa Pettustevastane Amet saab teada tõenditest, mis annavad põhjust oletada, et kohustused lõike 1 tähenduses on täitmata jäetud, võivad nad algatada haldusjuurdluse, et tõendada, kas selline täitmatajätmine on aset leidnud.
3. Distsiplinaareeskirjad, ‑menetlused ja ‑meetmed ning haldusjuurdlusi käsitlevad eeskirjad ja menetlused on sätestatud IX lisas.“
8 Personalieeskirjade IX lisa „Distsiplinaarmenetlus“ artikli 9 lõikes 1 on ette nähtud:
„Ametisse nimetav asutus või ametiisik võib määrata järgmised karistused:
a) kirjalik hoiatus;
b) noomitus;
c) kõrgemasse järku tõusmise edasilükkamine üheks kuni 23 kuuks;
d) madalamasse järku tagandamine;
e) palgaastme ajutine alandamine 15 päevaks kuni üheks aastaks;
f) palgaastme alandamine samas tegevusüksuses;
g) liigitamine madalamasse tegevusüksusesse koos palgaastme alandamisega või ilma selleta;
h) ametist kõrvaldamine ning vajaduse korral pensioni ajutine vähendamine või invaliidsustoetuse teatava osa kinnipidamine kindlaksmääratud ajaks; sellise meetme mõju ei laiene ametniku ülalpeetavatele. […]“.
Vaidluse taust
9 Käesoleva apellatsioonkaebuse jaoks võib vaidluse tausta, nagu see on esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktides 1–48, kokku võtta järgmiselt.
10 Apellant WV on Euroopa Liidu ametnik. Ta töötab alates 1. jaanuarist 2011 Euroopa välisteenistuses ja on alates sellest kuupäevast töötanud mitmes Euroopa välisteenistuse osakonnas. Muu hulgas töötas apellant 1. veebruarist 2015 kuni 30. septembrini 2016 Euroopa välisteenistuse EURCA West3 osakonnas.
11 1. oktoobrist kuni 15. novembrini 2016 oli apellant teenistuse huvides üle viidud Americas.2 osakonda ning seejärel viidi ta 16. novembril 2016 üle Euroopa välisteenistuse PRISMi osakonda. Apellant märgib, et ta pöördus korduvalt administratsiooni poole, et teada saada, miks ta EURCA West3 osakonnast välja arvati.
12 Apellandile teatati 16. jaanuaril 2017, et tema puudumised loetakse „loata puudumisteks“. Tema kohaloleku kohta teatati talle ühtlasi, et oma kabinetis ei ole teda veel kordagi nähtud.
13 10. veebruaril 2017 päris apellant oma puudumiste kohta aru oma ülemustelt.
14 Apellant saatis 3. aprilli 2017. aasta e‑kirjaga arstitõendi, et põhjendada oma puudumist 30. ja 31. märtsil 2017 ning 3. aprillil 2017.
15 10. aprilli 2017. aasta e‑kirjas teatas apellant oma ülemustele, et personalihalduse infosüsteemi Sysper on põhjendamatult sisse viidud puudumised, millest osa hõlmab tulevasi kuupäevi.
16 11. aprillil 2017 pidas apellant oma ülemustega väidetavate põhjendamatute puudumiste küsimuses e‑kirjavahetust.
17 25. ja 26. aprillil 2017 vahetas apellant oma üksuse juhatajaga e‑kirju seoses asjaoluga, et tema osakonna juhataja hinnangul käsitas administratsioon tema kabinetis viibimist põhjendamata puudumisena. Apellandi üksuse juhataja selgitas talle muu hulgas tingimusi, mis peavad olema täidetud, et teda saaks pidada tööl „kohalolevaks“.
18 Apellandi üksuse juhataja saatis 12. septembril 2017 talle teatise, milles oli märgitud, et ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 14. juulini 2017 puudus apellant põhjendamata töölt 85 kalendripäeva, mis arvatakse maha tema töötasust vastavalt personalieeskirjade artiklile 60.
19 Apellant vastas sellele teatisele 15. septembri 2017. aasta e‑kirjas, milles palus muu hulgas, et talle edastataks väljavõtted hoonesse sisenemise ja hoonest väljumise registreerimisandmetest.
20 HR 3 osakonna juhataja teatas 25. septembril 2017 apellandile, et andmekaitsega seotud kaalutlustel ei ole võimalik neid väljavõtteid kättesaadavaks teha.
21 Euroopa välisteenistus teatas vaidlusaluses otsuses apellandile, et tema põhjendamata puudumiste hinnang on uuesti läbi vaadatud ning et üheksa päeva arvestatakse ümber põhipuhkuseks ja tema töötasust arvatakse maha 72 päevale vastav summa.
22 7. detsembril 2017 tehti apellandile teatavaks summa, mis tema töötasust alates 2018. aasta veebruarist kinni peetakse.
23 Apellant esitas 3. jaanuaril 2018 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlusaluse otsuse peale kaebuse.
24 Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet tegi 6. veebruaril 2018 apellandi töötasust selle otsuse alusel mahaarvamise.
25 Apellandile edastati 27. aprillil 2018 väljavõtted ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 8. veebruarini 2017 hoonesse sisenemise ja hoonest väljumise kohta registreeritud andmetest.
26 Ametisse nimetav asutus tegi 2. mail 2018 kaebuse rahuldamata jätmise otsuse.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
27 Apellant esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. augustil 2018, paludes ühelt poolt tühistada vaidlusalune otsus ja vajalikus ulatuses kaebuse rahuldamata jätmise otsus ning teiselt poolt, et Üldkohus otsustaks, et summadele, mis tuleb talle tagasi maksta, lisandub viivis.
28 Lisaks palus apellant Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti d alusel Üldkohtul kohustada Euroopa välisteenistust esitama mitmesuguseid dokumente ja tõendeid.
29 Üldkohtule esitatud hagi põhjendamiseks esitas apellant üheainsa väite, milles ta osutas, et on rikutud personalieeskirjade artikli 1e lõiget 2, artikleid 12, 12a, 21, 25, 26, 55 ja 60, IX lisa artikleid 1 ja 2, hoolitsemiskohustust, hea halduse põhimõtet, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102), Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 41, 47 ja 52, Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, kaitseõigusi ning ELTL artiklit 296.
30 Oma ainsas väites osutas apellant ka õiguse kuritarvitamisele, menetluse kuritarvitamisele, õiguspärase ootuse kaitse ja poolte võrdsuse põhimõtte ilmselgele rikkumisele, samuti selle põhimõtte rikkumisele, mis kohustab administratsiooni tegema otsuse ainult õiguslikult lubatavatele põhjendustele tuginedes, proportsionaalsuse, võistlevuse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumisele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) rikkumisele.
31 Üldkohus jättis vaidlustatud kohtumäärusega apellandi hagi osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt ilmselge õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
32 Vaidlusaluse otsuse ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise nõude kohta leidis Üldkohus kõigepealt, et personalieeskirjade artiklite 21, 55 ja 60 ning põhjendamiskohustuse rikkumise kohta esitatud argumendid on ainsad, mis on esitatud Üldkohtu kodukorra artikli 76 punktis d sätestatud miinimumnõuetele vastaval kujul, ning jättis ülejäänud argumendid ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
33 Seejärel lükkas Üldkohus personalieeskirjade artiklite 21, 55 ja 60 ning põhjendamiskohustuse rikkumise kohta esitatud argumendid ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi.
34 Esimesena leidis Üldkohus personalieeskirjade artiklite 21, 55 ja 60 väidetava rikkumise kohta vaidlustatud kohtumääruse punktis 79 muu hulgas, et isegi kui leiaks tõendamist, et apellant tõepoolest viibis Euroopa välisteenistuse ruumides, nagu ta väidab, ei järginud ta siiski personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 nõutud tingimusi, kuna ta oli väljendanud selgelt oma kavatsust mitte töötada PRISMi osakonnas põhjusel, et ta soovis keskenduda üksnes oma üleviimisega seotud haldusküsimustele. Üldkohtu hinnangul ei saa seega Euroopa välisteenistusele ette heita, et ta oli asunud seisukohale, et apellant oli põhjendamatult puudunud. Lisaks märkis Üldkohus, et kuna apellandi ülemused ei olnud Euroopa välisteenistuse tuvastatud puudumisteks enne luba andnud, oli 72 kalendripäeva töötasu kinnipidamine vaid personalieeskirjade artiklis 60 ette nähtud nõuete järgimata jätmise tagajärg.
35 Teisena meenutas Üldkohus kaebuse rahuldamata jätmise otsuse väidetava põhjendamata jätmisega seoses ühelt poolt, et otsust on võimalik pidada piisavalt põhjendatuks, kui see on tehtud kontekstis, mida asjaomane ametnik tunneb ja mis võimaldab tal mõista selle ulatust, ja teiselt poolt, et asjaolu, et asjaomane isik on sellest kontekstist teadlik, võib kujutada endast vaidlusaluse otsuse põhjendust, ning leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 85, et kaebuse rahuldamata jätmise otsusest nähtuvalt oli vaidlusaluse otsuse tegemise kontekst apellandile väga täpselt teada. Ta täpsustas selle kohta, et apellant oli ise lisanud oma kaebusele mitu Euroopa välisteenistusega vahetatud kirja ja e‑kirja, mille sisuks oli põhjendamata puudumiseks loetud päevade töötasu kinnipidamine.
36 Kolmandana jättis Üldkohus vaidlusaluse otsuse ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise nõuete rahuldamata jätmise tagajärjel samadele põhjustele tuginedes vaidlustatud kohtumääruse punktis 87 rahuldamata apellandi nõuded, et Üldkohus otsustaks, et summadele, mis apellandile tuleb tagasi maksta, arvestataks juurde viivis.
37 Arvestades tühistamisnõuete osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmist ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätmist, otsustas Üldkohus – viimaseks – vaidlustatud kohtumääruse punktides 88 ja 89, et Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti d alusel esitatud nõue tuleb samuti rahuldamata jätta. Üldkohtu hinnangul ei nähtunud hagiavaldusest, et dokumendid, mille esitamist nõuti, oleksid võinud kummutada vaidlustatud kohtumääruse punktides 74–80 esitatud järelduse, et apellant ei abistanud oma ülemusi talle määratud ülesannete täitmisel ega olnud igal ajal Euroopa välisteenistuse käsutuses vastavalt personalieeskirjade artiklitest 21 ja 55 tulenevatele kohustustele; samuti ei ilmnenud hagiavaldusest, et need dokumendid oleksid tõendanud, et kaebuse rahuldamata jätmise otsus oli ebapiisavalt põhjendatud. Igal juhul ei nimetanud apellant piisava täpsusega ära, milliste dokumentide esitamist ta nõudis, ega esitanud Üldkohtule mingeidki tõendeid, mis kinnitaksid nende dokumentide vajalikkust kohtumenetluse jaoks vastavalt kodukorra artikli 88 lõikele 2.
Poolte nõuded
38 WV palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtumäärus;
– mõista Euroopa välisteenistuselt välja kõik kohtukulud, sealhulgas Üldkohtu menetluses kantud kulud, ja
– saata asi tagasi Üldkohtusse, et ta teeks hagi kohta otsuse.
39 Euroopa välisteenistus palub Euroopa Kohtul:
– tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks või vähemalt põhjendamatuks ja
– mõista kohtukulud välja WV‑lt.
Apellatsioonkaebus
40 Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks üheainsa väite, mille kohaselt on eiratud tõendite vaba esitamise põhimõtet ja ühtelangevate tõendite kogumi mõistet ning seega on eiratud tõendamiskoormist reguleerivaid norme, keeldutud õigusemõistmisest, apellanti diskrimineeritud, moonutatud faktilisi asjaolusid ja tehtud ilmseid hindamisvigu, mis on viinud vaidlustatud kohtumääruse ebapiisava põhjendamiseni. See väide on jagatud kuueks osaks.
41 Euroopa välisteenistus leiab, et kõnealune väide tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see ei ole kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d tulenevate nõuetega, või vähemalt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus
Poolte argumendid
42 Euroopa välisteenistus leiab, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna selle ainus väide ei ole selge. Sellega seoses on kõigepealt etteheide, et Üldkohus on tõendite hindamisel teinud ilmselge vea, esitatud ebakorrektselt ega ole selgitatud, kuidas see väidetav viga peaks viima vaidlusaluse otsuse tühistamiseni. Seejärel käsitleb väidetavat õigusemõistmisest keeldumist puudutav etteheide tegelikult õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist. Apellatsioonkaebuses ei ole selgelt näidatud, kuidas Üldkohus rikkus seda õigust või diskrimineerimiskeelu põhimõtet, millele on samuti tuginetud. Viimaseks ei ole ainsa väite sõnastuses mainitud personalieeskirjade artikli 60 väidetavat rikkumist.
43 Apellant väidab, et apellatsioonkaebus on vastuvõetav.
Euroopa Kohtu hinnang
44 ELTL artikli 256 lõike 1 teise lõigu, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses selgelt märkida selle kohtuotsuse või ‑määruse, mille tühistamist taotletakse, kritiseeritavad osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet põhjendavad, vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjasse puutuv väide vastuvõetamatu (vt 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia jt, C‑425/19 P, EU:C:2021:154, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. mai 2021. aasta kohtuotsus Dickmanns vs. EUIPO, C‑63/20 P, ei avaldata, EU:C:2021:406, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Nendele nõuetele ei vasta ja tuleb vastuvõetamatuks tunnistada muu hulgas väide, mille raames esitatud argumendid ei ole piisavalt selged ja täpsed, et võimaldada Euroopa Kohtul teha õiguspärasuse kontrolli, eelkõige seetõttu, et põhilised asjaolud, millele väide tugineb, ei nähtu piisavalt ühtselt ja arusaadavalt apellatsioonkaebuse tekstist endast, mis on selles osas sõnastatud ebaselgelt ja mitmeti mõistetavalt. Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tuleb jätta läbi vaatamata apellatsioonkaebus, millel ei ole sidusat struktuuri, mis piirdub üldiste kinnitustega ega sisalda täpset teavet vaidlustatud lahendi nende punktide kohta, mis võivad sisaldada õigusnormi rikkumist (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Staelen vs. Euroopa ombudsman, C‑45/18 P, ei avaldata, EU:C:2018:814, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Praeguses asjas oleks käesoleva apellatsioonkaebuse argumendid võinud küll olla selgemalt esitatud, et nendest oleks kergem aru saada, kuid apellatsioonkaebus sisaldab siiski hulka õiguslikke argumente, mis puudutavad just nimelt vaidlustatud kohtumääruse selgelt määratletud asjaolusid. Järelikult ei saa Euroopa välisteenistuse argumendid viia apellatsioonkaebuse tervikuna vastuvõetamatuks tunnistamiseni, vaid neid tuleb hinnata apellatsioonkaebuse ainsa väite kõigi kuue väiteosa analüüsimisel.
47 Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebus tunnistada vastuvõetavaks.
Apellandi sissejuhatav märkus
Poolte argumendid
48 Apellatsioonkaebuse osas „Faktilised asjaolud ja menetluse taust“ märgib apellant, et faktiliste asjaolude ja vaidluse tausta kirjelduses jättis Üldkohus viitamata teatavatele faktilistele asjaoludele, millel apellandi analüüs põhines, ning jättis need asjaolud arvesse võtmata.
49 Euroopa välisteenistus väidab, et apellant ei ole näidanud, millised konkreetsed tagajärjed oleks sellisel tegemata jätmisel olnud Üldkohtule esitatud hagile.
Euroopa Kohtu hinnang
50 Sellega seoses tuleb märkida, et apellant piirdub nende faktiliste asjaolude loetlemisega, mille Üldkohus jättis väidetavalt arvesse võtmata, ning viitab üldiselt etteheitele, et on eiratud tõendite vaba hindamise põhimõtet ja ühtelangevate tõendite kogumi mõistet ning seega tõendamiskoormise reegleid, ilma et ta oleks täpselt näidanud, millistes vaidlustatud kohtumääruse punktides rikuti selle väidetava tegemata jätmise tõttu õigusnormi.
51 Järelikult ei vasta need väited käesoleva kohtuotsuse punktides 44 ja 45 märgitud nõuetele ning tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Sisulised küsimused
52 Apellandi apellatsioonkaebuse ainsa väite esimene ja teine osa puudutavad vaidlustatud kohtumääruse põhjendusi, millega Üldkohus lükkas apellandi teatavad väited ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi. Selle väite kolmas kuni viies osa puudutavad vaidlustatud kohtumääruse põhjendusi, millega Üldkohus lükkas ilmselge õigusliku põhjendamatuse tõttu tagasi apellandi argumendid personalieeskirjade artiklite 21, 55 ja 60 ning põhjendamiskohustuse rikkumise kohta. Selle väite kuues osa puudutab Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punktis d ette nähtud menetlust korraldava meetme võtmise taotluse tagasilükkamist Üldkohtu poolt.
Ainsa väite esimene ja teine osa
– Poolte argumendid
53 Oma ainsa väite esimeses osas, mis puudutab vaidlustatud kohtumääruse punkte 63 ja 64, heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane leidis ekslikult, et personalieeskirjade artikli 1e lõike 2 ja artikli 12a väidetavat rikkumist ei ole hagiavalduses vähimalgi määral lahti seletatud. Esiteks tugines apellant personalieeskirjade artiklile 1e, kuna Üldkohtule esitatud hagiavalduse punktis 54 oli ta märkinud ühelt poolt, et ametisse nimetav asutus peab tulemuse saavutamise kohustusest tulenevalt tagama, et ametnikul oleks võimalik töötada kohases ja tervislikus õhkkonnas, kus pidevalt ei rünnata, laimata ega ahistata, ning teiselt poolt, et apellandi tervislik seisund tööl halvenes ette heidetud ja tõendatud laimava, pahatahtliku ja ahistava suhtumise tõttu. Teiseks märkis apellant Üldkohtule esitatud hagiavalduses, et teda ahistati ka psühholoogiliselt, ning viitas sama hagiavalduse punktis 53 personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 täpsele sõnastusele.
54 Oma ainsa väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette seda, kuidas Üldkohus käsitles tema etteheidet, mis puudutab menetluse kuritarvitamist ning seda, et on rikutud hoolitsemiskohustust ja kohustust saavutada niisugune tulemus, et ametnikule oleks tagatud võimalus töötada kohases ja tervislikus õhkkonnas, kus ei rünnata, laimata ega ahistata.
55 Esimesena põhjendas Üldkohus selle etteheite läbivaatamisest keeldumist ebaselgelt ja rikkus seega õigusnormi, kuivõrd pärast selle etteheite käsitlemist vaidlustatud kohtumääruse punktis 65 ei lükanud Üldkohus seda vastuvõetamatuna tagasi ega hinnanud seda sisuliselt.
56 Teisena vaidleb apellant vastu Üldkohtu järeldustele, mis on esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktis 65, ja väidab, et nendele järeldustele jõudmiseks ei võtnud Üldkohus arvesse kogu toimikut ega hinnanud tõendeid igakülgselt. Sellega eiras ta tõendite vaba hindamise põhimõtet ja ühtelangevate tõendite kogumi mõistet ning rikkus seega tõendamiskoormise reegleid, mis viis õigusemõistmisest keeldumiseni. Eelkõige väidab apellant, et seda etteheidet toetavad Üldkohtule esitatud hagiavalduse lisad A.4, A.8, A.10, A.16, A.21, A.24, A.25, A.26 ja A.30.
57 Euroopa välisteenistus väidab seoses ainsa väite teise osaga, et kuna Üldkohtule esitatud hagiavalduses ei ole üldse tõenditele viidatud, siis ei saa apellant Üldkohtule ette heita, et viimane ei võtnud arvesse tema väiteid tõendavaid dokumente, st lisasid A.4, A.8, A.10 ja A.16, mida mainiti esimest korda apellatsioonimenetluses. Dispositiivsuse põhimõte, millest Üldkohtu menetluses juhindutakse, nõuab, et hageja nimetaks konkreetselt tõendid, mis on õigusväidetega seotud, ilma et Üldkohus peaks omal algatusel otsima toimikust hageja etteheidetele vastavaid tõendeid.
Euroopa Kohtu hinnang
58 Mis puudutab ainsa väite esimest osa, milles apellant väidab, et Üldkohus moonutas tema argumente, leides ekslikult, et personalieeskirjade artikli 1e lõike 2 ja artikli 12a väidetavat rikkumist ei ole hagiavalduses vähimalgi määral lahti seletatud, siis tuleb meenutada, et apellatsioonkaebuse kontekstis on Euroopa Kohtu kontrolli eesmärk muu hulgas kontrollida, kas Üldkohus on andnud piisava õigusliku vastuse kõigile apellandi esitatud argumentidele (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. CX, C‑131/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:502, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Lisaks tähendab väide, et Üldkohus ei ole vastanud esimeses kohtuastmes esitatud argumentidele, sisuliselt viidet, et on rikutud põhjendamiskohustust, mis tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36, mis on sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatav ka Üldkohtus, ja Üldkohtu kodukorra artiklist 119 (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. CX, C‑131/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:502, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Nagu Euroopa Kohus on aga korduvalt otsustanud, ei saa Üldkohtu kohustust põhjendada oma otsuseid tõlgendada nii, et tal tuleb üksikasjalikult vastata hageja igale argumendile, eriti kui argument ei ole piisavalt selge ja täpne (15. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Gualtieri vs. komisjon, C‑485/08 P, EU:C:2010:188, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Seega ei saa Üldkohtule ette heita, et ta leidis niisugustele üldistele väidetele ja andmetele tuginedes nagu need, mis sisalduvad esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse punktides 53 ja 54, et personalieeskirjade artiklite 1e ja 12a väidetavat rikkumist ei ole vähimalgi määral õiguslikult lahti seletatud.
62 Ainsa väite esimene osa tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
63 Ainsa väite teise osa kohta tuleb esiteks tõdeda, et apellandi argument, mille kohaselt Üldkohus ei põhjendanud selle etteheite läbivaatamisest keeldumist, kuivõrd ta ei tunnistanud seda vastuvõetamatuks ega hinnanud seda sisuliselt, põhineb vaidlustatud kohtumääruse vääral tõlgendusel.
64 Vaidlustatud kohtumääruse mitteanonüümsest versioonist, mis on lisatud apellandi apellatsioonkaebusele, nähtub, et kui Üldkohus oli kõigepealt punktis 64 märkinud, et „[selle kohtumääruse] punktis 63 osutatud väited ei vasta kodukorra artikli 76 punktis d ette nähtud selguse ja ühtsuse miinimumnõuetele“, täpsustas Üldkohus seejärel sama kohtumääruse punktis 65, et sama „kehtib ka etteheite kohta, mis puudutab menetluse kuritarvitamist ning seda, et on rikutud hoolitsemiskohustust ja kohustust saavutada niisugune tulemus, et ametnikule oleks tagatud võimalus töötada kohases ja tervislikus õhkkonnas, kus ei rünnata, laimata ega ahistata“. Üldkohus märkis järgmiseks samas punktis 65 muu hulgas, et „oma etteheite põhjendamiseks [piirdus] hageja vaid üldiselt ja mingeid tõendeid esitamata sellega, et ta tõi esile – viidates vaid üldiselt „käesolevas hagis esitatud asjaoludele“ ja „veenvatele tõenditele“ – selle, et „õhkkond oli ebaselgetel põhjustel [tema] vastu häälestatud ning esines ilmne kavatsus ta ametialaselt kõrvale tõrjuda““, ning mitu muud asjaolu.
65 Seejärel tegi Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse mitteanonüümse versiooni, mis on lisatud apellandi apellatsioonkaebusele, punktis 66 järelduse, et selle kohtumääruse punktides 62–65 osutatud väited tuleb ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.
66 Seetõttu ei ole põhjendatud väide, et Üldkohus ei põhistanud oma keeldumist vaadata läbi etteheide, mis puudutab menetluse kuritarvitamist ning seda, et on rikutud hoolitsemiskohustust ja kohustust saavutada niisugune tulemus, et ametnikule oleks tagatud võimalus töötada kohases ning tervislikus õhkkonnas, kus ei rünnata, laimata ega ahistata.
67 Mis teiseks puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 56 viidatud ainsa väite teise osa teist etteheidet, siis tuleb meenutada, nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et „lühike ülevaade avalduse aluseks olevatest asjaoludest“, mis peab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 – mis on põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatav ka Üldkohtus – ja Üldkohtu kodukorra artikli 76 punkti d tähenduses olema ära toodud igas hagiavalduses, tähendab, et hagiavalduses peab olema selgitatud, milles seisneb väide, millel hagi põhineb (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. jaanuari 2016. aasta kohtumäärus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑103/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:51, punkt 31).
68 Nimelt selleks, et hagi oleks Üldkohtus vastuvõetav, peavad hagi aluseks olevad peamised õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist endast. Kuigi teatavate punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada selliste sisuliste õiguslike argumentide puudumist, mis käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud sätete kohaselt peavad olema esitatud hagiavalduses endas (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punkt 40, ning 21. jaanuari 2016. aasta kohtumäärus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑103/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:51, punkt 32).
69 Lisade puhtalt tõenduslik ja abistav ülesanne tähendab seda, et kui need sisaldavad selliseid õiguslikke asjaolusid, millele tuginevad teatavad hagiavalduses esitatud väited, peavad need asjaolud esinema ka hagiavalduse enda tekstis või vähemalt olema selles piisavalt selgesti identifitseeritud (vt 2. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Crédit mutuel Arkéa vs. EKP, C‑152/18 P ja C‑153/18 P, EU:C:2019:810, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).
70 Järelikult ei pidanud Üldkohus otsima ja tuvastama lisadest väiteid ja argumente, mida ta võiks pidada hagi põhjendavaks, kuna lisadel on puhtalt tõenduslik ja abistav ülesanne (vt selle kohta 16. septembri 2020. aasta kohtuotsus BP vs. FRA, C‑669/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:713, punkt 54).
71 Ainsa väite teise osa teine etteheide on seega põhjendamatu.
72 Seetõttu tuleb selle väite esimene ja teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Ainsa väite viies osa
– Poolte argumendid
73 Ainsa väite viiendas osas, mida tuleb kõigepealt analüüsida, heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane kohaldas vääralt personalieeskirjade artiklit 60 ja eiras vaidlusaluse otsuse õiguslikku alust. Apellant leiab, et kui Üldkohus asus seisukohale, et kõnealune otsus, mille aluseks on personalieeskirjade artikkel 60, on kehtiv, rikkus Üldkohus personalieeskirjade artikli 60 analüüsis õigusnormi ning lisaks moonutas faktilisi asjaolusid, leides, et apellant puudus töölt loata, ehkki ta oli füüsiliselt kohal.
74 Esimesena analüüsis Üldkohus seda, kas oli tegemist põhjendamatute puudumistega, nagu väideti, mitte personalieeskirjade artiklist 60 lähtudes, mis on vaidlusaluse otsuse õiguslik alus, vaid personalieeskirjade artiklite 21 ja 55 alusel.
75 Kinnitades vaidlusaluses otsuses esitatud ametisse nimetava asutuse analüüsi, milles samastati apellandi institutsiooni ruumides kohalolek, mis ei vastanud kättesaadavuse ja korrapärase kohalviibimise seisukohast ametisse nimetava asutuse ootustele, põhjendamatu puudumisega, rikkus Üldkohus väidetavalt personalieeskirjade artiklit 60, mis käsitleb ilma eelneva loata puudumisi, kui tegemist ei ole haiguse või õnnetusjuhtumiga. Kuna apellant aga viibis institutsiooni ruumides, ei ole artikkel 60 kohaldatav.
76 Kui ametisse nimetav asutus leidis, et apellant nendele ootustele ei vastanud, oleks ta pidanud algatama distsiplinaarmenetluse. Personalieeskirjade artiklite 21 ja 55 rikkumise eest ei saa aga karistada töötasu kinnipidamise või puhkusest mahaarvamisega, kuna selliseid meetmeid ei ole personalieeskirjade IX lisa artiklis 9 sätestatud. Töötasu kinnipidamine ei tohi seega olla varjatud distsiplinaarkaristus või asenduskaristus.
77 Teisena ja igal juhul ei esitanud Euroopa välisteenistus ametikoha kirjeldust ega toonud esile seatud eesmärke ja apellandile määratud konkreetseid ülesandeid ega tõendanud, et apellant keeldus nende täitmisest. Üldkohus tegi siinjuures ilmse hindamisvea, kui ta viitas vaidlustatud kohtumääruse punktis 74 apellandi vastusele tema 2016. aasta hindamisaruandele, samas kui tema väidetavad põhjendamatud puudumised, nagu Üldkohus need määratles, puudutasid 2017. aastat.
78 Euroopa välisteenistus märgib, et ainsa väite viiendat osa, mis puudutab personalieeskirjade artikli 60 väidetavat rikkumist, ainsa väite sõnastuses ei sisaldu. Igal juhul ei ole see väiteosa põhjendatud. Üldkohus märkis sellega seoses õigesti, et ametnik peab olema igal ajal institutsiooni käsutuses, et personalieeskirjade artikkel 60 näeb ette karistuse igasuguse loata puudumise eest ning nõuab seega reaalset kohalolu töökohal, mille puhul peab ametnik täitma kaks kumulatiivset tingimust, mis on sätestatud personalieeskirjade artiklites 21 ja 55, nimelt abistama oma ülemusi, täites talle määratud ülesandeid, ja olema selleks igal ajal institutsiooni käsutuses. Järelikult tuginesid Üldkohus ja ametisse nimetav asutus vastupidi apellandi väidetele personalieeskirjade artiklitele 21, 55 ja 60 nende kogumis, mitte ainult viimati nimetatud artiklile.
– Euroopa Kohtu hinnang
79 Mis puudutab ainsa väite viienda osa väidetavat vastuvõetamatust, siis tuleb ühelt poolt märkida, et kuigi selle väite sõnastuses on juhitud tähelepanu „ilmsetele hindamisvigadele, mis on viinud vaidlustatud kohtumääruse õiguslikult ebatäpse põhjendamiseni“, näitavad viienda väiteosa argumendid selgelt, et apellant heidab selles Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist personalieeskirjade artikli 60 kohaldamisel.
80 Teiselt poolt on viiendas väiteosas täpselt ära näidatud nii vaidlustatud kohtumääruse kritiseeritavad osad kui ka selle kohtumääruse tühistamise nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 44 märgitud nõuetele.
81 Järelikult on ainsa väite viies osa vastuvõetav.
82 Mis puudutab ainsa väite viienda osa esimest etteheidet, milles apellant heidab Üldkohtule ette personalieeskirjade artikli 60 ebaõiget kohaldamist, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtumääruse punktides 70–80 kontrollis Üldkohus, kas vaidlusalune otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus on personalieeskirjade artiklitega 21, 55 ja 60 kooskõlas.
83 Kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtumääruse punktides 71 ja 72 meelde tuletanud nende artiklite sisu ning komisjoni 16. detsembri 2013. aasta otsuse C(2013) 9051 (final), mis käsitleb puhkust ja mida Euroopa välisteenistuse 13. veebruari 2014. aasta otsuse DEC (2014) 009 alusel kohaldatakse Euroopa välisteenistuse suhtes, sissejuhatuse punkti B sisu, tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 73, et apellant eiras nendes sätetes kehtestatud nõudeid.
84 Nii märkis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 74 ja 75 personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 sätestatud tingimuste kohta kõigepealt, et ametisse nimetav asutus leidis õigesti, et toimikust ja eelkõige apellandi vastusest tema 2016. aasta hindamisaruandele nähtub, et alates tema üleviimisest PRISMi osakonda ja hoolimata tema ülemuste mitmesugustest hoiatustest ja meeldetuletustest, väljendas ta oma kavatsust mitte töötada selles osakonnas.
85 Järgmiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 76, et soov mitte abistada oma ülemusi ja mitte täita talle pandud ülesandeid selgub ka apellandi 11. aprilli 2017. aasta e‑kirjast, milles apellant märkis, et ta oli iga päev Euroopa välisteenistuses kohal, et püüda lahendada olukord, millesse ta oli sattunud pärast EURCA West3 osakonnast õigusvastaselt väljatõrjumist ja PRISMi osakonda alusetut üleviimist. Apellant märkis ka oma e‑kirjas, et ta ei istunud tingimata kogu päeva oma kabinetis.
86 Viimaseks lisas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 77, et isegi kui apellant leidis, et üleviimine ei ole talle meelt mööda, oleks ta saanud taotleda teisele ametikohale määramist, ent see ei vabastanud teda kuni teisele ametikohale määramiseni PRISMi osakonnas töötamisest, et täita seal tema ametikohaga seotud ülesandeid ja olla igal ajal Euroopa välisteenistuse käsutuses. Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtumääruse punktis 78, et kui apellandi hinnangul esines tema üleviimisel mingisuguseid rikkumisi, oleks ta saanud kasutada oma käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid, kuid temal lasuv fundamentaalne lojaalsus‑ ja koostöökohustus ei lubanud tal siiski keelduda üleviimisest tulenenud kohustusi täitmast.
87 Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtumääruse punktis 79, et isegi kui leiaks tõendamist, et apellant tõepoolest viibis Euroopa välisteenistuse ruumides, nagu ta väidab, ei järginud ta ilmselgelt siiski personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 nõutud tingimusi, kuivõrd ta väljendas selgelt oma kavatsust mitte töötada PRISMi osakonnas põhjendusega, et ta soovis keskenduda üksnes oma üleviimisega seotud haldusküsimustele. Seejärel lisas Üldkohus, et seega ei saa Euroopa välisteenistusele ette heita, et tema arvates oli apellant põhjendamatult puudunud, ning kuna apellandi ülemused ei olnud Euroopa välisteenistuse tuvastatud puudumisteks enne luba andnud, oli 72 kalendripäeva töötasu kinnipidamine vaid personalieeskirjade artiklis 60 ette nähtud nõuete järgimata jätmise tagajärg.
88 Viimaseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 80, et järeldust, millele ta kohtumääruse punktis 79 jõudis, ei saa kahtluse alla seada apellandi väide, et ta edastas suure hulga tõendeid, mis kinnitavad tema kohalolekut kabinetis ja PRISMi osakonnas. Üldkohus leidis sellega seoses sisuliselt, et need tõendid ei võimalda nende saatmise kuupäevale vaatamata kindlaks teha ei seda, kas apellant abistas oma ülemusi, täites talle määratud ülesandeid, ega seda, kas ta oli igal ajal Euroopa välisteenistuse käsutuses vastavalt personalieeskirjade artiklitest 21 ja 55 tulenevatele kohustustele.
89 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus leidis sisuliselt, et kuna apellant, kes väljendas selgelt oma kavatsust mitte töötada osakonnas, kuhu ta oli üle viidud, ei täitnud personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 nõutud tingimusi, siis ei saa Euroopa välisteenistusele ette heita, et tema arvates oli apellant põhjendamatult puudunud, ja järelikult oli Euroopa välisteenistusel õigus pidada kinni 72 kalendripäeva töötasu – isegi kui leiaks tõendamist, et apellant tõepoolest viibis Euroopa välisteenistuse ruumides.
90 Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi Üldkohus viitab vaidlustatud kohtumääruses apellandi „põhjendamatutele puudumistele“, nähtub kohtumääruse punktist 70, et Üldkohus hindas, kas vaidlusalune otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus on kooskõlas muu hulgas personalieeskirjade artikliga 60, mis käsitleb „loata puudumise“ juhtumeid.
91 Seega tuleb kindlaks teha, kas asjaolu – eeldusel, et see on tõendatud –, et ametnik ei täida talle personalieeskirjade artiklitega 21 ja 55 pandud kohustusi, nimelt abistada ja nõustada oma ülemusi, vastutada talle määratud ülesannete täitmise eest ja olla igal ajal institutsiooni käsutuses, saab kvalifitseerida „loata puudumiseks“ personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu tähenduses ja seega, kas see võimaldab kohaldada ametniku suhtes selles sättes ette nähtud meetmeid.
92 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt eelkõige 28. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (hilinenud maksmise vastu võitlemise direktiiv), C‑122/18, EU:C:2020:41, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
93 Esimesena tuleb märkida, et personalieeskirjade IV jaotise 2. peatükis „Puhkus“ asuva artikli 60 esimeses lõigus on sätestatud, et „[v]älja arvatud haiguse või õnnetusjuhtumi korral, ei või ametnik puududa töölt ilma oma vahetu ülemuse eelneva loata“, et „[p]iiramata võimalikke kohaldatavaid distsiplinaarmeetmeid, lahutatakse kõik asjakohaselt tõendatud loata puudumised asjaomase ametniku põhipuhkusest“ ning et „[k]ui töötaja on oma põhipuhkuse ära kasutanud, kaotab ta selle ajavahemiku eest oma tasu“.
94 Kuigi mõistet „loata puudumine“ ei ole mainitud sättes määratletud, tuleneb sellest, et ametnik puudub loata, kui ta ei ole kinni pidanud ilma oma vahetu ülemuse eelneva loata puudumise keelust, välja arvatud juhul, kui tegemist on haiguse või õnnetusjuhtumiga.
95 Personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu kohaldamisel on otsustavateks teguriteks ametniku asjakohaselt tõendatud puudumine ja selleks tema vahetu ülemuse eelneva loa puudumine. Nimelt tuleneb sellest sättest, et töötasust ilmajätmise otsustav põhjus peitub asjaolus, et ametnik puudub teenistusest, ilma et personalieeskirjad või ametisse nimetav asutus seda lubaksid (30. novembri 1972. aasta kohtumäärus Perinciolo vs. nõukogu, 75/72 R, EU:C:1972:110, punkt 10).
96 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 märkis, tähistab mõiste „puudumine“ tavakeeles asjaolu, et keegi või miski ei asu kohas, kus eeldatakse, et see asuks, mis eeldab füüsilist puudumist.
97 Miski personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu sõnastuses ei anna alust arvata, et selle sätte kohaldamisel tuleb seda mõistet mõista selle tavatähendusest erinevas tähenduses. Eelkõige ei ilmne sugugi sellest sõnastusest, et ametniku „loata puudumist“ selle sätte tähenduses saaks tuletada personalieeskirjade artiklitest 21 ja 55 tulenevate ametialaste kohustuste täitmata jätmisest, sõltumata sellest, kas ametnik on füüsiliselt töökohal või mitte.
98 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 46 sisuliselt märkis, ei ole personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus nimelt midagi öeldud kõnealuste ametniku ametialaste kohustuste mis tahes rikkumise kohta.
99 Teisena tuleb meenutada, et personalieeskirjade IV jaotise 2. peatükk „Puhkus“, mille alla kuulub personalieeskirjade artikkel 60, näeb ette sätted ametnikule antavate erinevate puhkuste kohta: põhi‑ ja eripuhkus, mida reguleerivad personalieeskirjade artiklid 57 ja 59a; rasedus‑ ja sünnituspuhkus, mida reguleerib personalieeskirjade artikkel 58, ning haiguspuhkus, mida reguleerib personalieeskirjade artikkel 59. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 märkis, hõlmavad kõik need artiklid olukordi, kus ametnik teatava ajavahemiku jooksul ei tööta ega pea seetõttu olema füüsiliselt töökohal.
100 Kui personalieeskirjade artiklid 57–59a käsitlevad olukordi, kus ametniku puudumine on põhjendatud mõne nendes artiklites reguleeritud puhkuse tõttu, siis personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus peetakse silmas olukordi, kus ametnik puudub töölt, ilma et ta kuuluks mõne artiklites 57–59a nimetatud juhtumi alla ja ilma et ta oleks saanud oma ülemuselt selleks luba.
101 Asjaolu, et personalieeskirjade artikli 60 esimene lõik kuulub personalieeskirjade IV jaotise 2. peatüki alla, räägib selle kasuks, et selle sätte kohaldamine eeldab, et asjaomane ametnik ei ole füüsiliselt oma töökohal.
102 Kolmandana võidakse ametniku puhul, kes on personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu tähenduses „asjakohaselt tõendatud loata puudumise“ olukorras, ja ilma et see mõjutaks distsiplinaarvaldkonnas ette nähtud normide võimalikku kohaldamist, arvata niisugune loata puudumine maha tema põhipuhkusest või kui põhipuhkus on ära kasutatud, jätta ta loata puudumisele vastava ajavahemiku eest oma töötasust ilma.
103 Euroopa Kohus on sellega seoses nimelt otsustanud, et ametnik, kelle loata puudumine on nõuetekohaselt tõendatud ja kelle puhkuseõigused on ammendunud, jääb automaatselt ilma õigusest töötasule (6. juuli 1983. aasta kohtuotsus Geist vs. komisjon, 285/81, EU:C:1983:192, punkt 21).
104 Töötasust ilmajätmine, mis on personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus sätestatud, ei ole distsiplinaarkaristus ega sellega samaväärne meede (6. juuli 1983. aasta kohtuotsus Geist vs. komisjon, 285/81, EU:C:1983:192, punkt 21).
105 Sellest järeldub ühelt poolt, et personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus sätestatud loata puudumise mahaarvamine põhipuhkusest – või kui põhipuhkus on ära kasutatud, loata puudumisele vastava ajavahemiku eest töötasust ilmajätmine – on meede, mille eesmärk oma olemuselt ja tagajärgedelt ei ole ametnikku noomida või karistada tema väidetava mittenõuetekohase käitumise või ebapädevuse või mittekättesaadavuse eest tööajal, vaid kompenseerida ametniku füüsilist puudumist. Kuna puudumist arvestatakse päevade või poolikute päevade arvu järgi, rakenduvad need meetmed nii, et vastav arv päevi või poolikuid päevi arvatakse maha alles jäänud põhipuhkuse jäägilt või vajaduse korral ametniku töötasult.
106 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 63 märkis, siis vastupidi olukordadele, kus ametnik töökohalt puudub, ei ole tema ametikohustuste võimalikku rikkumist võimalik kvantifitseerida.
107 Teiselt poolt ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 105 osutatud meetmete eesmärk asendada distsiplinaarkaristust sellise rikkumise eest.
108 Niisiis kinnitab personalieeskirjade artikli 60 esimeses lõigus sätestatud meetmete eesmärk tõlgendust, mille kohaselt puudutab see säte olukordi, kus ametnik ei ole füüsiliselt oma töökohal.
109 Seega, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 64, on distsiplinaarmenetluse kuritarvitamisega tegemist juhul, kui asuda seisukohale, et töökohal viibiv ametnik, kes täidab oma ülesandeid halvasti või koguni ei allu ülemuste korraldustele, on „loata puudumise“ olukorras personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu tähenduses, ja et seega võib tema puhkusepäevadest teha mahaarvamisi ja töötasu kinnipidamisi. Selline ebaõige „loata puudumiseks“ kvalifitseerimine toob kaasa selle, et ametnikule määratakse rahaline karistus, mida personalieeskirjades ei ole ette nähtud, ja ilma et ta oleks saanud osa tavalise distsiplinaarmenetlusega seotud tagatistest.
110 Siit järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtumääruses seisukohale, et isegi kui leiaks tõendamist, et apellant tõepoolest viibis Euroopa välisteenistuse ruumides, ei täitnud ta personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 nõutud tingimusi põhjusel, et ta oli väljendanud oma kavatsust osakonnas mitte töötada, mistõttu ei saa Euroopa välisteenistusele ette heita, et tema arvates oli apellant põhjendamatult puudunud, ja kuna apellandi ülemused ei olnud Euroopa välisteenistuse tuvastatud puudumisteks enne luba andnud, oli Euroopa välisteenistusel õigus pidada kinni 72 kalendripäeva töötasu.
111 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et ainsa väite viienda osa esimene etteheide on põhjendatud.
112 Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtumäärus tühistada, ilma et oleks vaja hinnata üheainsa väite viienda osa teist etteheidet ja selle väite teisi osi.
Üldkohtule esitatud hagi
113 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu lahendi tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.
114 Nii on see käesolevas kohtuasjas.
Nõue tühistada vaidlusalune otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus
115 Tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 110 viidatud õigusnormi rikkumine mõjutab ka vaidlusalust otsust ja kaebuse rahuldamata jätmise otsust.
116 Kaebuse rahuldamata jätmise otsusest nähtub, et Euroopa välisteenistus oli seisukohal, et ametnik on Euroopa välisteenistuses kohal, kui ta täidab kaks kumulatiivset tingimust, mis tulenevad personalieeskirjade artiklitest 21 ja 55, nimelt abistab oma ülemusi, täites talle määratud ülesandeid, ja on igal ajal institutsiooni käsutuses. Ühelt poolt leidis Euroopa välisteenistus sellega seoses, et ametnik, kes on teatanud kavatsusest oma ülemusi mitte abistada ja mitte täita talle määratud ülesandeid, ei täida teenistuses reaalselt kohaloleku tingimusi ja puudub põhjendamatult töölt. Teiselt poolt lükkas ta tagasi apellandi esitatud tõendid, kuna need ei kinnita „reaalset kohalolekut“ personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 nõutud tingimuste tähenduses.
117 Euroopa välisteenistus tegi personalieeskirjade artiklites 21 ja 55 sätestatud kohustuste väidetava rikkumise põhjal järelduse, et apellant oli „loata puudumise“ olukorras personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu tähenduses. Ent nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 95 on märgitud, on personalieeskirjade artikli 60 esimese lõigu kohaldamisel otsustavaks teguriks, välja arvatud haiguse või õnnetusjuhtumi korral, ametniku asjakohaselt tõendatud puudumine ja selleks tema vahetu ülemuse eelneva loa puudumine ning sellist töölt puudumist tuleb mõista kui füüsiliselt puudumist töökohalt.
118 Vaidlusalune otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus tuleb seetõttu tühistada.
Tagasimaksmise nõue
119 Üldkohtule esitatud hagis esitas apellant ka nõude, et summadele, mis tuleb talle tagasi maksta, lisanduks viivis aastamääraga 5% või muu määraga, mis arvutatakse tegeliku tagasimaksmise päeval ja lähtudes kuupäevast, mil erinevad mahaarvamised tehti.
120 Sellega seoses tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teise lause kohaselt on Üldkohtul rahaliste vaidluste puhul täielik pädevus (21. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punkt 58).
121 Personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 alusel liidu kohtule antud täielik pädevus annab talle volitused lahendada lõplikult tema menetluses olevad vaidlused ehk teisisõnu otsustada kõigi ametniku õiguste ja kohustuste üle, välja arvatud juhul, kui selline kohtuotsuse osa jäetakse asjaomase institutsiooni kontrolli all täitmiseks tingimustel, mis on kohtuotsuses täpselt määratletud (18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 67).
122 Liidu kohus on pädev vajaduse korral mõistma institutsioonilt välja rahasumma, mida hagejal on personalieeskirjade või mõne muu õigusakti alusel õigus saada (18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 68, ja 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus (uuesti läbivaatamine) Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon, C‑417/14 RX‑II, EU:C:2015:588, punkt 40).
123 „Rahalised vaidlused“ personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses ei ole mitte ainult teenistujate poolt institutsiooni vastu esitatud vastutuse tuvastamise hagid, vaid ka kõik need vaidlused, milles kohustatakse institutsiooni maksma teenistujale rahasumma, mis viimase hinnangul tuleb talle personalieeskirjade või muu teenistussuhteid reguleeriva akti alusel välja maksta (18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 65).
124 Praeguses asjas on apellandi nõue, et Euroopa välisteenistus maksaks talle tagasi tema töötasust maha arvatud summad ja et neile summadele lisanduks viivis, personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses rahaline nõue.
125 Arvestades vaidlusaluse otsuse ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamist, tuleb see nõue rahuldada ja kohustada Euroopa välisteenistust maksma apellandile tagasi tema töötasust alusetult maha arvatud summad 71,5 päeva ulatuses, kuivõrd kaebuse rahuldamata jätmise otsusega rahuldati apellandi nõue, mille ta oli esitanud ühe pooliku päeva kohta. Õigluse huvides lisandub nendele summadele nende mahaarvamise päevast alates viivis aastamääraga 5%.
Kohtukulud
126 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.
127 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna WV on nõudnud kohtukulude väljamõistmist Euroopa välisteenistuselt ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Euroopa välisteenistuse kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja WV poolt kantud kohtukulud esimeses kohtuastmes ja käesolevas apellatsioonimenetluses.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 29. jaanuari 2020. aasta kohtumäärus WV vs. Euroopa välisteenistus (T‑471/18, ei avaldata, EU:T:2020:26).
2. Tühistada Euroopa välisteenistuse 27. novembri 2017. aasta otsus pidada kinni 72 kalendripäeva töötasu ja Euroopa välisteenistuse 2. mai 2018. aasta otsus, millega apellandi 3. jaanuaril 2018 esitatud kaebus rahuldamata jäeti.
3. Kohustada Euroopa välisteenistust maksma apellandile tagasi tema töötasust alusetult maha arvatud summad 71,5 päeva ulatuses. Nendele summadele lisandub nende mahaarvamise päevast alates viivis aastamääraga 5%.
4. Jätta Euroopa välisteenistuse kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja WV poolt kantud kohtukulud esimeses kohtuastmes ning käesolevas apellatsioonimenetluses.
Allkirjad