EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

6. oktoober 2015(*)

Avalik teenistus – Parlamendiliikmete registreeritud assistendid – ELTL artikkel 266 – Avaliku Teenistuse Kohtu tühistava kohtuotsuse täitmise meetmed – Teenistusest vabastamise otsuse tühistamine – Sellise otsuse tühistamine, millega jäeti rahuldamata personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlus – Abistamiskohustuse ulatus esialgsete tõendite olemasolul ahistamise kohta – Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku kohustus viia läbi haldusjuurdlus – Ametniku või teenistuja õigus algatada menetlus liikmesriigi kohtus – Ahistamise ja töökohal selle ärahoidmise nõuandekomitee, kes tegeleb parlamendiliikmete registreeritud assistentide poolt parlamendiliikmete vastu esitatud kaebustega – Roll ja pädevus – Varaline ja mittevaraline kahju

Kohtuasjas F‑132/14,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi,

CH, endine Euroopa Parlamendi registreeritud assistent, elukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid L. Levi, C. Bernard‑Glanz ja A. Tymen,

hageja,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: E. Taneva ja M. Dean,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president R. Barents, kohtunikud E. Perillo ja J. Svenningsen (ettekandja),

kohtusekretär: W. Hakenberg,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades pooltega kokkuleppel tehtud otsust lahendada asi ilma kohtuistungita vastavalt kodukorra artikli 59 lõikele 2,

on teinud järgmise

otsuse

1        Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 17. novembril 2014 saabunud hagiavaldusega palub CH:

–        tühistada Euroopa Parlamendi 3. märtsi 2014. aasta otsus selles osas, milles see institutsioon keeldus 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203; edaspidi „kohtuotsus CH“) täitmiseks võetud meetmena ELTL artikli 266 tähenduses algatamast haldusjuurdlust, mille eesmärk on selliste faktide tuvastamine, milles süüdistatakse parlamendi liiget ja mis on välja toodud tema 22. detsembri 2011. aasta abitaotluses;

–        tühistada Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2014. aasta otsus selles osas, milles selle otsusega parlament keeldus talle 5686 euro suuruse summa maksmisest, mis vastab töötasu vahele, millele hageja arvates on tal õigus kohtuotsuse CH täitmiseks võetavate meetmete kohaselt ELTL artikli 266 tähenduses;

–        tühistada parlamendi 4. augusti 2014. aasta otsus, millega parlament jättis rahuldamata kaebuse, mille hageja esitas kahe eelnimetatud 3. märtsi ja 2. aprill 2014. aasta otsuse peale;

–        mõista parlamendilt hagejale vastavalt 144 000 eurot ja 60 000 eurot varalise ja mittevaralise kahju eest.

 Õiguslik raamistik

1.     Euroopa Liidu toimimise leping

2        ELTL artikkel 266 sätestab, et „[i]nstitutsioonilt, organilt või asutuselt, kelle õigusakt on [liidu kohtu poolt] tunnistatud tühiseks või kelle toimingu tegematajätmine on tunnistatud aluslepingutega vastuolus olevaks, nõutakse [tühistava] [kohtu]otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist“. See säte täpsustab, et „[s]ee kohustus ei mõjuta [ELTL] artikli 340 teise lõigu kohaldamisest tuleneda võivaid kohustusi“, kusjuures viimati nimetatud säte näeb ette, et „[l]epinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele“.

2.     Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad

3        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 12a lõikes 3 on sätestatud:

„Psühholoogiline ahistamine – sobimatu käitumine, mis leiab aset aja jooksul, on korduv või süstemaatiline ja hõlmab füüsilist käitumist, kõne- või kirjakeelt, žeste vm tegevusi, mis on tahtlikud ja mis võivad kahjustada inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust.“

4        Personalieeskirjade artiklis 24 on sätestatud:

„Liit aitab iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.

Liit kompenseerib ametnikule sellistel juhtudel kantud kahju niivõrd, kuivõrd töötaja ise ei ole teadlikult ega tõsise hooletuse tõttu kahju tekitanud ega ole saanud hüvitist kahju põhjustanud isikult.“

3.     Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimused

5        Käesolevale vaidlusele kohaldatavas redaktsioonis Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi (edaspidi „teenistustingimused“) kohaldatakse artikli 1 kohaselt „liidu lepinguliste teenistujate suhtes“ ning konkreetselt on selline teenistuja parlamendiliikme registreeritud assistent (edaspidi „assistent“). Sellega seoses täpsustab teenistustingimuste artikkel 5a:

„Käesolevate teenistustingimuste kohaselt mõistetakse „[…] assistentide“ all isikuid, kelle on valinud üks või mitu parlamendiliiget ja kes sõlmivad […] [p]arlamendiga otselepingu, et pakkuda otsest abi ühes kolmest [...] [p]arlamendi töökoha tööruumidest parlamendiliikmele või -liikmetele […] [p]arlamendi liikme ametikohustuste täitmisel, nende juhtimisel ja volitusel ning vastastikuse usalduse alusel, mis põhineb Euroopa Parlamendi 28. septembri 2005. aasta otsuse 2005/684/EÜ, Euratom[,] millega võetakse vastu Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus[,] artiklis 21 sätestatud valikuvabadusel [EÜT L 262, lk 1].“

6        Teenistustingimused sisaldavad assistente käsitlevat VII jaotist „Parlamendiliikme registreeritud assistendid“, mis hõlmab artikleid 125–139, ning artikli 125 lõike 1 kohaselt „[võtab] [...] [p]arlament institutsioonisisese otsusega vastu rakendusmeetmed [...] jaotise rakendamiseks“.

7        Teenistustingimuste artikkel 127 sätestab:

„Analoogia põhjal kohaldatakse personalieeskirjade artikleid 11–26a. Võttes rangelt arvesse […] assistentide tööülesannete ja kohustuste erilist laadi ning vastastikust usaldust, mis peab iseloomustama assistentide ja nende poolt abistatava(te) [...] [p]arlamendi liikme(te) vahelist töösuhet, võetakse artikli 125 lõike 1 kohaselt vastu võetud selle valdkonnaga seotud rakendusmeetmetes arvesse parlamendiliikmete ja nende registreeritud assistentide vahelise töösuhte erilist laadi.“

8        Teenistustingimuste artikli 128 lõike 1 esimene lause näeb ette, et „[…] assistendi valib (valivad) [...] [p]arlamendi liige (liikmed), keda assistent abistama asub“.

9        Parlamendi juhatuse 14. aprill 2014. aasta otsuse – mis võeti vastu teenistustingimuste artikli 125 lõike 1 alusel ja mis on selles osas identne muudetud redaktsioonis eelmise parlamendi juhatuse 9. märtsi 2009. aasta otsuse artikli 13 lõikega 1 – artikli 13 lõige 1 sätestab, et assistent võetakse parlamendi teenistusse selle parlamendiliikme või nende parlamendiliikmete taotlusel, keda ta abistama hakkab.

4.     Ahistamise ja selle töökohal ärahoidmise nõuandekomiteede sise-eeskirjad

10      Parlament võttis 21. veebruaril 2006 personalieeskirjade artikli 12a elluviimiseks vastu „[n]õuandekomitee sise-eeskirja ahistamise ja selle ennetamise kohta töökohas“ (edaspidi „sise-eeskiri ahistamise kohta“). Sise-eeskirja artiklist 9 ilmneb, et töökohas ahistamise ja selle ennetamise nõuandekomitee (edaspidi „üldine nõuandekomitee“) poole võivad pöörduda kõik institutsiooni töötajad, kes peavad ennast ahistamise objektiks või kes leiavad, et nende töökeskkonnas toimub ahistamine, kusjuures nõuandekomitee koosneb kuuest parlamendi peasekretäri nimetatud liikmest, kellest kaks liiget määrab personalikomitee ja ühe institutsiooni meditsiiniteenistus. Sise-eeskirja artiklis 11 on ette nähtud, et komitee peab hiljemalt 10 tööpäeva pärast avalduse esitamist kohtuma teenistujaga, kes leiab, et on ahistamise objekt. Sise-eeskirja artiklite 12–14 kohaselt võib komitee, kui ta peab vajalikuks, teha probleemi lahendamise eesmärgil soovitusi juhtivtöötajatele; järelmeetmete kohaldamise tagamiseks peab komitee säilitama kontakti asjassepuutuva teenistujaga ja vajaduse korral struktuuritasanditega, kuhu teenistuja kuulub, ning kui probleem jääb püsima, edastab komitee peasekretärile konfidentsiaalse ettekande järelmeetmete ettepanekutega, paludes vajaduse korral peasekretäril juhtida põhjaliku uurimise läbiviimist.

11      Seoses assistentide erilise olukorraga, mida on esile tõstetud kohtuotsuses CH, võttis parlamendi juhatus 14. aprillil 2014 vastu sise-eeskirja, mille eesmärk oli luua ahistamise ja töökohal selle ärahoidmise nõuandekomitee, kes on pädev tegelema parlamendiliikmete registreeritud assistentide ja parlamendiliikmete vaheliste vaidlustega (edaspidi „assistentidega seotud sise-eeskiri ahistamise valdkonnas“). Ahistamise ja töökohal selle ärahoidmise nõuandekomitee, kes on pädev tegelema parlamendiliikmete registreeritud assistentide ja parlamendiliikmete vaheliste vaidlustega (edaspidi „assistentidega seotud erinõuandekomitee“) koosneb viiest liikmest, kelle nimetab parlamendi president: kolm institutsiooni kvestorit, kusjuures parlamendi kvestorid, keda on kogus viis, on parlamendiliikmete endi hulgast valitud ja nad tegelevad parlamendiliikmeid otse puudutavate haldus- ja finantsküsimustega; üks liige, kelle nimetab teenistustingimuste artikli 126 lõike 2 teises lõigus nimetatud parlamendiliikme registreeritud assistentide komitee, ning viimane liige, kes on üldise nõuandekomitee esimees, esindab parlamendi administratsiooni. Assistentidega seotud erinõuandekomiteed juhatab üks kvestoritest ning selle peamine eesmärk on „hoida ära ja/või lõpetada […] assistentide igasugune ahistamine“ ja „tegeleda vahendamise ja teavitamisega“.

12      Sellega seoses näeb assistentidega seotud sise-eeskirja ahistamise valdkonnas artikkel 10 ette, et assistentidega seotud erinõuandekomitee peab pärast väidetavate asjaomaste isikute, ohvri ja ahistaja ärakuulamist esitama konfidentsiaalse aruande kvestorite kogule. Konfidentsiaalne aruanne peab sisaldama süüdistuste kirjeldust, menetluse kulgu, assistentidega seotud erinõuandekomitee järeldusi ja ettepanekuid võetavate meetmete kohta ning vajaduse korral taotlust kvestoritele kogule assistentidega seotud erinõuandekomiteele juhiste saamiseks, et viia läbi põhjalik uurimine. Assistentidega seotud sise-eeskirja ahistamise valdkonnas artikkel 11 näeb ette, et „[k]ui [assistentidega seotud erinõuande]komiteele tehakse ülesandeks viia läbi põhjalik uurimine, edastab see [kvestoritele] uurimise tulemused ja asjakohased soovitused“, samas kui sise-eeskirja artikkel 12 näeb muu hulgas ette, et kvestorid „teavitavad [assistentidega seotud erinõuande]komiteed kirjalikult meetmetest, mida nad kavatsevad võtta, sealhulgas vajaduse korral, kas nad soovitavad parlamendi presidendil määrata asjaomasele parlamendiliikmele karistuse vastavalt parlamendi kodukorra artiklitele 9 ja 153 […]“.

 Vaidluse taust

1.     Kohtuotsuse CH aluseks olevad asjaolud

13      Parlamendiliige B. võttis hageja 1. oktoobril 2004 assistendina tööle lepinguga, mis pidi lõppema 2004.–2009. aasta parlamendi koosseisu ametiaja lõpul.

14      Parlamendiliikme B. volituste katkemisel võeti hageja parlamendi poolt kuni parlamendi kooseisu ametiaja lõpuni tööle P. assistendina, kusjuures P. oli uus parlamendi liige, kes asus B. asemele kuni mandaadi lõpuni.

15      Alates 1. augustist 2009 võeti hageja parlamendi poolt tööle assistendina, et ta assisteeriks P‑d kuni 2009.–2014. aasta parlamendi koosseisu ametiaja lõpuni. Ta määrati II tegevusüksuse palgaastmele 14. Uue, 1. septembril 2010 sõlmitud lepinguga, millega lõpetati eelmine leping, võeti hageja tööle samade tööülesannete täitmiseks, kuid seekord II tegevusüksuse palgaastmele 11 (edaspidi „tööleping“ või „assistendi leping“).

16      Alates 27. septembrist 2011 saadeti hageja haiguspuhkusele, mida pikendati kuni 19. aprillini 2012.

17      Hageja teatas 28. novembril 2011 üldisele nõuandekomiteele oma raskustest töökohas, mis tema sõnul tulenesid P. käitumisest tema suhtes.

18      Hageja uuris 6. detsembri 2011. aasta e‑kirjaga üldise nõuandekomitee liikmetelt, mida teha, et „esitada kaebus“. Hageja edastas selleks, et iseloomustada, kuidas väidetavalt teda ahistab selle parlamendiliikme tegevus, keda ta assisteerib, 12. detsembri 2011. aasta e‑kirjaga kõikidele selle komitee liikmetele ja parlamendi peasekretärile samal päeval P‑le saadetud e‑kirja, milles ta kirjeldas sellele parlamendiliikmele oma tervislikku seisundit. Hageja pöördus 21. detsembri 2011. aasta e‑kirjaga üldise nõuandekomitee esimehe poole, paludes temalt kokkusaamist.

19      Hageja esitas 22. detsembril 2011 parlamendi peasekretärile personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse, milles ta väitis, et P. on teda psühholoogiliselt ahistanud, ning palus võtta eemaldamismeetmed ja algatada haldusjuurdluse.

20      P. saatis 6. jaanuaril 2012 parlamendi peasekretariaadi personali peadirektoraadi personaliarenduse direktoraadi juures asuvale töölevõtmise ja üleviimise üksusele kirjaliku taotluse öelda hageja tööleping üles (edaspidi „ülesütlemise taotlus“). P. kinnitas 18. jaanuaril 2012 seda taotlust.

21      Hageja assistendi leping öeldi üles parlamendi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku 19. jaanuari 2012. aasta otsusega alates 19. märtsist 2012 väidetavalt usaldussuhte katkemise tõttu (edaspidi „lepingu ülesütlemise otsus“). Hageja vabastati etteteatamistähtaja jooksul töötamisest, kusjuures etteteatamistähtaeg oli kaks kuud ehk 19. jaanuarist kuni 19. märtsini 2012. Usaldussuhte katkemist puudutava põhjenduse kohta märkis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik, et P. andis talle teada, et hagejal ei olnud vajalikku pädevust, et tulla toime nende parlamendikomisjonide tööga, mille liige P. oli, ning ta kaebas samuti, et hageja käitumine oli vastuvõetamatu nii tema kui ka teiste parlamendiliikmete ja assistentide suhtes.

22      Personali peadirektoraadi peadirektor kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik jättis 15. märtsi 2012. aasta kirjaga abitaotluse rahuldamata põhjendusel, et sõltumata sellest, kas parlamendiliikme registreeritud assistent võis saada personalieeskirjade artikli 24 alusel abi, oli hageja abitaotlus eemaldamismeetmete võtmise ja haldusjuurdluse läbiviimise kohta muutunud esemetuks, kuna arvestades vahepeal tehtud lepingu ülesütlemise otsust, ei töötanud hageja enam parlamendis (edaspidi „abitaotluse rahuldamata jätmise otsus“).

23      Hageja esitas 30. märtsil 2012 parlamendi peasekretärile töölepingu ülesütlemise otsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse. Hageja esitas 22. juunil 2012 sama õigusnormi alusel kaebuse abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale.

24      Parlamendi peasekretär rahuldas 20. juuli 2012. aasta otsusega osaliselt töölepingu ülesütlemise otsuse peale esitatud kaebuse, otsustades lükata edasi hageja assistendi lepingu lõppemise kuupäeva 20. juunini 2012 tema tõendatud haiguspuhkuse tõttu, mis oli kestnud 19. aprillini 2012. Seevastu kinnitas ta lepingu ülesütlemise otsuse põhjendatust, tuues välja, et usaldussuhte olemasolu või selle katkemise kontrollimine oli võimatu, mida tunnistati kohtupraktikas, eriti 7. juuli 2010. aasta kohtuotsuse Tomas vs. parlament (F‑116/07, F‑13/08 ja F‑31/08, EU:F:2010:77) punktis 149, kusjuures see võimatus kehtis osaliselt ka sellise suhte olemasolu või selle katkemise kohta esitatud põhjenduste kontrollimise suhtes.

25      Igal juhul leidis parlamendi peasekretär, et hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et usaldussuhte katkemise aluseks olnud faktilised asjaolud olid ilmselgelt vigased, samas kui parlamendile oli teada mitu hageja tööalast puudust, eelkõige seoses võimalusega esitada seadusandlikke muudatusettepanekuid, mida sai panna toimikusse, viisakuse puudumine, millest ta andis tunnistust P. liikmesriigist erineva liikmesriigi parlamendiliikme suhtes või ka hageja põlglik käitumine P. abistamiseks palgatud uue assistendi suhtes ja viisakuse puudumine P. suhtes ühe äriühingu juhi ees. Institutsiooni ruumides külastuse teinud õpilaste gruppi saatev õppejõud kaebas samuti hageja viisakuse puudumise üle.

26      Lõpuks oli parlamendi peasekretär arvamusel, et see, et hageja esitas abitaotluse, ei takistanud lepingu ülesütlemise otsuse tegemist, mille muutis vältimatuks P. ja hageja vaheliste suhete ilmselge halvenemine.

27      Pealegi jättis parlamendi peasekretär kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik 8. oktoobri 2012. aasta otsusega kaebuse abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale rahuldamata, rõhutades, et kuigi „[hagejale] teatati teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku otsuse põhjenduseks, et [tema] käitumine oli lubamatu ning täpsetest, kontrollitavatest ja tunnistajate juuresolekul aset leidnud asjaoludest, esitas [hageja] süüdistusi, mida ei põhjendanud ükski tõend“. Hagejale vastati samuti, et need meetmed, mida ta palus võtta, ei olnud üldjoontes „kuidagi kooskõlas nende lähedaste ja usalduslike suhete laadiga, mis parlamendiliikmel tingimata oma assistendiga on“, ning et eriti eemaldamismeetmel ei oleks vähimatki mõtet, kuna see tähendaks, et tegelik töösuhe parlamendiliikme ja tema assistendi vahel oleks takistatud ning et praktiliselt ei saanud parlament hagejat institutsiooni teise liikme juurde üle viia, kuna üksnes viimati nimetatud isik sai taotleda teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikult tema valitud assistendi töölevõtmist. Parlamendi peasekretär rõhutas ka, et haldusjuurdluse algatamise taotlusega seoses ei olnud hageja poolt selles küsimuses tõstatatud 8. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Skareby vs. komisjon (F‑95/09, EU:F:2011:9) antud asjale ülekantav, kuna parlamendiliikmetele ei kohaldata personalieeskirju, sealhulgas seega selle artiklit 12a, ning et neile ei saa määrata distsiplinaarkaristust ning teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei saa neid kohustada haldusjuurdluses osalema, kuigi selline osalemine on hädavajalik.

28      Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 31. oktoobril 2012 saabunud hagiavaldusega, mis registreeriti numbri F‑129/12 all, palus hageja sisuliselt tühistada lepingu ülesütlemise otsuse ja abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse ning mõista parlamendilt temale välja 120 000 euro suurune kahjuhüvitis.

29      Kohtuotsusega CH, mille peale apellatsioonkaebust ei esitatud ja mis järelikult on jõustunud, tühistas Avaliku Teenistuse Kohus 12. detsembril 2013 lepingu ülesütlemise otsuse ja abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse. Lisaks, „võttes arvesse, kui lubamatult tehti lepingu ülesütlemise otsus ja abitaotluse rahuldamata jätmise otsus“, mõistis Avaliku Teenistuse Kohus parlamendilt hagejale välja 50 000 eurot tekitatud mittevaralise kahju eest (kohtuotsus CH, punkt 65).

2.     Parlamendi poolt kohtuotsuse CH täitmiseks võetud meetmed

30      Sellise lepingu ülesütlemise otsuse tulemusel, mis tühistati kohtuotsusega CH, sai hageja töötushüvitist alates lepingu ülesütlemise otsuse jõustumise kuupäevast kuni 23. jaanuarini 2013, mil ta võttis tööle Belgia eraõiguslik tööandja (edaspidi „eraõiguslik tööandja“), kes hiljem oli majanduslikel põhjustel sunnitud ta lepingu üles ütlema. Hageja sai eraõiguslikult tööandjalt tööasu 23. jaanuarist 2013 kuni 12. märtsini 2014.

31      Hageja palus 15. jaanuari 2014. aasta kirjaga parlamendil võtta järgmised meetmed, et tagada kohtuotsuse CH täitmine kooskõlas ELTL artikliga 266:

–        maksta talle tema töötasu alates 20. juunist 2012, mil õigusvastane lepingu ülesütlemise otsus jõustus, kuni 12. märtsini 2014. Ta täpsustas selles suhtes, et selleks et katta sellise töötasu, mida ta oleks pidanud saama, kui tema lepingut ei oleks üles öeldud, ja töötasu, mida ta sai eraõiguslikult tööandjalt kuni 12. märtsini 2014, vahe, tuli talle maksta 7402,41 eurot;

–        ennistada ta alalisele töökohale parlamendis;

–        algatada haldusjuurdlus, et tuvastataks abitaotluses ette heidetavate faktiliste asjaolude asetleidmine. Ta väitis selles küsimuses parlamendile, et avaldused, mida P. tegi Kreeka ja Saksamaa ajakirjanduses, olid näide sellest, kuidas P. tema ahistamist jätkas;

–        teha nii, et lepingu ülesütlemise taotlusest tulenevad negatiivsed asjaolud ei sisalduks enam tema isikutoimikus;

–        kanda pensioniõigused, mille ta oli enne omandanud liikmesriigi skeemis, üle Euroopa Liidu pensioniskeemi.

32      12. veebruaril 2014 toimus hageja advokaatide ja parlamendi õigustalituse esindajate vahel kohtumine, et vaadata üle nende meetmete ulatus, mille parlament pidi ELTL artikli 266 alusel kohtuotsuse CH täitmiseks võtma.

33      Parlament vastas 3. märtsi 2014. aasta kirjaga ametlikult erinevatele kohtuotsuse CH täitmise meetmete taotlustele, mille hageja oli esitanud eespool viidatud 15. jaanuari 2014. aasta kirjas (edaspidi „3. märtsi 2014. aasta otsus“).

34      Mis puudutab hageja taotlust, et ta ennistataks alalisele ametikohale parlamenti, märkis institutsioon, et selline meede läheks selgelt kaugemale, kui see, mida kohtuotsuse CH täitmine nõuab, eelkõige kuna nõukogu 23. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 160/2009, millega muudetakse [...] teenistustingimusi (ELT L 55, lk 1,) põhjenduse 7 kohaselt „mitte ühtegi käesoleva määruse sätet ei või tõlgendada nii, nagu annaks see [...] assistentidele eelistatud või otsese juurdepääsu Euroopa [Liidu] ametnike või muude teenistujate kategooriate ametikohtadele [...]“.

35      Neil asjaoludel, võttes arvesse parlamendiliikmeid ja nende assistente siduva töösuhte isiklikku laadi, andis parlament hagejale teada, et tegelik ennistamine tema ametiülesannetesse ei olnud võimalik. Parlament täpsustas, et „ainus võimalus o[li] [hageja] ennistada sellesse ametisse, milles ta oli enne [õigusvastaseks tunnistatud] lepingu ülesütlemise otsust, kuid vabastades ta vastava töö tegemisest, ning seda kuni tema [töölepingu] lõpuni 1. juulil 2014[;] see töölt vabastamine näi[s] samuti olevat kooskõlas hoolitsemiskohustusega“. Sellega seoses võttis parlament endale kohustuse maksta hagejale töötasu, millele tal oli õigus alates 21. juunist 2012, mil jõustus lepingu ülesütlemise otsus, kuni tema töölepingu lõpuni ehk 1. juulini 2014, kusjuures maha arvestatakse töötasu ja töötushüvitis, mida hageja oli saanud sel ajavahemikul mujalt.

36      Lisaks kinnitas parlament, et lepingu ülesütlemise taotlus, mis sel ajal esitati, ei olnud hageja isikutoimikus ning et lepingu ülesütlemise otsus, mis tunnistati õigusvastaseks, eemaldatakse isikutoimikust. Mis puudutab taotlust kanda liidu pensioniskeemi pensioniõigused, mis ta varem omandas liikmesriigi skeemis, siis märkis parlament, et hageja, kel oli vaevalt täis saanud viis aastat assistendina, ei täitnud tingimust vähemalt kümneaastase teenistuse kohta liidus, et saada liidu eelarvest vanaduspensioni.

37      Seoses haldusjuurdluse algatamise taotlusega, mis juba esitati abitaotluses, märkis parlament, et „[s]elles küsimuses, kui [hageja] otsustab esitada siseriiklikkuse kohtusse hagi [P.] vastu, siis parlament analüüsib uuesti olukorda, pidades silmas kohtupraktikat, nagu see ilmneb kohtuotsuse [CH] [punktist 57]“.

38      Hageja esitas 26. märtsi 2014. aasta kirjas – väljendades kavatsust hiljem esitada kaebus 3. märtsi 2014. aasta otsuse peale – seisukohad, et parandada tema 15. jaanuari 2014. aasta taotlust täitmise meetmete kohta konkreetselt kolmes punktis, mis tema arvates ei pidanud parlamendile probleemi valmistama.

39      Kaks esimest punkti puudutasid sellise 7402,41 euro suuruse summa suurendamist, mida hageja esialgu taotles sellise töötasu katmiseks, millele tal oli õigus ajavahemiku eest, mis jäi 20. juuni 2012. aasta, kui tema leping õigusvastaselt üles öeldi, ja 12. märtsi 2014. aasta, mil ta enam ei saanud eraõiguslikult tööandjalt töötasu, vahele (edaspidi „kahekordse sissetuleku ajavahemik“). Ta väitis sellega seoses esiteks, et tema eraõiguslikult tööandjalt saadud summade arvutamisel oli valesti sisse arvestatud 5686 euro suurune 13. kuu lisatasu. Nimelt see lisatasu ei olnud osa tema töötasust. See vastas vastupidi sellise ühe kuu puhkuse ettemaksule, mida ta oleks pidanud võtma oma järgmise töösuhte raames uue Belgia eraõigusliku tööandjaga, kuid mida uus tööandja ei maksaks. Teiseks täpsustas hageja, et „tema [sunniviisiliselt] parlamendist lahkumisel 2012. aasta veebruaris“ oli tal õigus kahekuulisele etteteatamistähtajale. Kuna aga lepingu ülesütlemise otsus tühistati, siis hageja leidis, et nüüd oleks pidanud tema töösuhe olema pikem, mis andis talle õiguse kolmekuulisele etteteatamistähtajale. Järelikult 5686 euro suurust summat, mis oli seotud kahekordse sissetuleku ajavahemikuga, pidi hageja arvates samuti suurendama 3977,43 euro võrra, mis vastas ühele kuule täiendavale etteteatamistähtajale, mille parlament talle võlgu oli.

40      Kolmandaks täpsustas hageja, et kuna ta oli parlamendiga lepinguliselt seotud assistendina kuni tema lepingu lõppemiseni parlamendi kooseisu ametiaja lõpuni ehk 1. juulini 2014, pidi institutsioon talle tagastama assistendi töötõendi ja kleebise parlamendi parklasse sissepääsuks.

41      Parlament märkis 2. aprilli 2014. aasta kirjas (edaspidi „2. aprill 2014. aasta otsus“) vastuseks täiendavate täitmismeetmete taotlustele, mille hageja oli esitanud 26. märtsil 2014, kõigepealt seda, et kuna kohtupraktikas määratletakse väga laialt need summad, mida tuleb maha arvata töötasust, mis kuulub hiljem maksmisele sellisele isikule, kes tõendab, et tema leping öeldi valesti üles, oli tal kohustus arvata maha 13. kuu lisatasu, mis oli hõlmatud mõistega „asendushüvitis“ 13. aprilli 2011. aasta kohtuotsuse Scheefer vs. parlament (F‑105/09, EU:F:2011:41) punkti 71 tähenduses. Mis puudutas hageja 26. märtsi 2014. aasta kirjas tõstatatud teist punkti, siis parlament selgitas, et kuna ta ei teinud uut lepingu ülesütlemise otsust, siis ei olnud õigus etteteatamistähtajale enam asjakohane. Nimelt säilis tööleping nüüd kuni parlamendi koosseisu ametiaja lõpuni 1. juulil 2014 ning seega ei olnud enam tegemist lepingu ülesütlemisega. Lõpuks, mis puudutab hageja 26. märtsi 2014. aasta kirjas tõstatatud teist punkti, siis selgitas parlament, et „sissepääs parlamendi ruumidesse ja parklatesse on sõltuvuses ametiülesannete täitmisest, millest [hageja] [oli] vabastatud kuni tema [töö]lepingu lõppemiseni“. Parlament otsustas siiski edastada tema taotluse parlamendi peasekretariaadi turvalisuse peadirektoraadi akrediteerimisüksusele.

42      Hageja esitas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 16. aprillil 2014 kaebuse 3. märtsi ja 2. aprilli 2014. aasta otsuste peale. Esiteks, mis puudutas konkreetselt 13. kuu lisatasu, mille ta oli ekslikult lisanud oma eraõiguslikult tööandjalt saadud summade arvutamisel, siis täpsustas hageja, et tegemist oli „kahekordse puhkusetasuga, mida makst[i] ette üksnes tulevaste tasustatud puhkuste suhtes“. Teiseks, mis puudutas lepingu ülesütlemise otsuse tühistamise tagajärgi, siis hageja väitis, et ta pidi „saama kasu kõikidest [tema] [töö]lepinguga seotud eelistest“ kuni selle lõppemiseni. Sel põhjusel pidi parlament talle mitte ainult tagasi andma tema assistendi töötõendi ja parlamendi parklatesse sissepääsu kleebise, vaid samuti taastama tema õiguse kasutada tööelektronposti ja tutvuda parlamendi siseveebiga. Ta väitis sellega seoses, et assistendi ametiülesannetesse tegelikult ennistamata jätmine jättis ta ilma olulistest kontaktidest oma karjääri edendamiseks ning tekitas talle 15 000 euro suuruse kahju. Kolmandaks, mis puudutas abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise tagajärgi, siis kohtuotsust CH ei saanud tema arvates mõista nii, et Avaliku Teenistuse Kohus tahtis seada personalieeskirjade artikli 24 kohaselt abi saamise tingimuseks hagi esitamise siseriiklikusse kohtusse väidetava ahistaja vastu. Hageja arvates täitis parlament kohtuotsust CH vaid osaliselt, millega tekitati talle mittevaralist kahju, mis selles etapis oli ex æquo et bono hinnatud 60 000 eurole.

43      Parlamendi õigustalitus informeeris 6. juuni 2014. aasta kirjas hagejat kohtuotsuse CH täitmise meetmete raames sellest, et oli olemas assistentidega seotud sise-eeskiri ahistamise valdkonnas ja et oli loodud assistentidega seotud erinõuandekomitee. Ta selgitas talle, et nüüd oli see komitee „pädev instants menetlema [hageja] võimalikku kaebust ahistamise kohta“ ning talle soovitat[i] [...] pöörduda [assistentidega seotud erinõuande]komitee poole selle sekretariaadi kaudu.

44      Hageja vastas 20. juuni 2014. aasta kirjaga, et abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise tulemusel oli see abitaotlus, mille alus oli P. käitumine, jätkuvalt parlamendi menetluses. Järelikult küsis hageja, „miks parlament [...] ei [pidanud] tarvilikuks just nimelt kohtuotsuse CH täitmise meetmete raames ise otse pöörduda [assistentidega seotud erinõuandekomitee] poole, kui see oli nõuetekohaselt loodud, mida ei olnud [talle] ikka veel kinnitatud“.

45      Parlamendi peasekretär kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik jättis 4. augusti 2014. aasta kirjaga rahuldamata 16. aprilli 2014. aasta kaebuse (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“). Meenutades, et hageja oli nüüd saanud 9433,20 euro suuruse kogusumma, mis kattis ühelt poolt nende summade, mis ta sai töötushüvitisena ja eraõiguslikult tööandjalt 20. juunist 2012 kuni 12. märtsini 2014, ja teiselt poolt sellise töötasu, mida ta sai samal ajavahemikul assistendina, vahe, siis märkis parlament kõigepealt, et seoses kahekordse sissetuleku ajavahemikuga võeti 5686 euro suurune summa, mida hageja veel nõudis, õigesti maha, kuna see „vasta[s] rahalisele hüvitisele välja võtmata tasustatud puhkuse eest enne tema töölepingu lõppemist [eraõigusliku tööandjaga]“.

46      Mis puudutas assistendi töötõendi ja parklatesse sissepääsu kleebise tagastamist, siis parlament märkis, et hagejal oli võimalus need akrediteerimisüksusest kätte saada alates 23. aprillist 2014. Peale selle meenutas parlament hagejale, et ta rahuldas tema elektronposti aadressi ja parlamendi siseveebi ligipääsu taotluse, mille ta esitas 16. aprill 2014. aasta kaebuses, eraldades talle elektronposti aadressi ja andes ligipääsu parlamendi siseveebile. Olles arvamusel, et ta oli nii lahendanud kõik hageja esitatud taotlused, takistamata kuidagi seda, et hageja võtab ühendust institutsiooni liikmetega, jättis parlament hageja esitatud kahju hüvitamise nõuded rahuldamata.

47      Lõpuks, mis puudutas meetmeid, mis tuli võtta seoses abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamisega, kordas parlament oma seisukohta, mille ta oli esitanud 3. märtsi 2014. aasta otsuses ja mille kohaselt oli parlament valmis uuesti olukorda analüüsima, kui hageja otsustab esitada siseriiklikkuse kohtusse hagi P. vastu, pidades silmas kohtuotsuse CH punkti 57. Parlament ei käsitlenud siiski küsimust haldusjuurdluse algatamise kohta. Seevastu palus ta hagejalt luba pöörduda tema juhtumi puhul assistentidega seotud erinõuandekomitee poole.

48      Avaliku Teenistuse Kohtu kantselei tegi parlamendile käesoleva hagi teatavaks 25. novembril 2014. Assistentidega seotud erinõuandekomitee avakoosolek toimus järgmisel päeval, 26. novembril 2014. Selle koosoleku protokolli punktist 2 ilmneb, et „kui vaja, võib [parlamendi] õigusnõuniku kutsuda osalema komitee koosolekul [...], et ta annaks sellele nõu õigusküsimustes“. Protokolli punktist 4 ilmneb, et „õigusnõunik informeeris assistentidega seotud erinõuandekomitee liikmeid parlamendi seisukohast kahes väidetavas ahistamisjuhtumis, milles ühes tehti kohtuotsus CH“.

49      Assistentidega seotud erinõuandekomitee esimees kutsus 17. detsembri 2014. aasta kirjaga hageja komitee liikmetega kohtumisele, mis pidi toimuma 28. jaanuaril 2015.

50      Hageja esitas 15. jaanuaril 2015 oma kirjalikud seisukohad assistentidega seotud erinõuandekomiteele. Hageja ja P. ärakuulamine selle komitee ees toimus 28. jaanuaril 2015.

 Poolte nõuded ja menetlus

51      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul sisuliselt:

–        tühistada 3. märtsi 2014. aasta otsus selles osas, milles parlament keeldus haldusjuurdluse algatamisest, et tuvastataks abitaotluses ette heidetavate faktiliste asjaolude asetleidmine;

–        tühistada 2. aprilli 2014. aasta otsus selles osas, milles parlament keeldus talle 5686 euro suuruse summa maksmisest, millele lisandub viivitusintress, mida arvutatakse Euroopa Keskpanga (EKP) poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendi võrra;

–        tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista parlamendilt varalise kahju eest välja 144 000 euro suurune hüvitis, millele lisandub viivitusintress, mida arvutatakse EKP poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendi võrra;

–        igal juhul mõista parlamendilt välja hüvitis hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest, mille suuruseks hinnatakse ex aequo et bono 60 000 eurot;

–        mõista kohtukulud välja parlamendilt.

52      Parlament palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja kostjalt.

53      Pärast teist kirjalike seisukohtade esitamist, milleks Avaliku Teenistuse Kohus andis loa, leppisid pooled kokku, et antud asjas kohaldatakse kodukorra artikli 59 lõiget 2. Avaliku Teenistuse Kohus otsustas selle sätte kohaselt seega asja lahendada ilma kohtuistungita ning ta teatas sellest pooltele kohtukantselei 7. juuli 2015. aasta kirjaga.

 Õiguslik käsitlus

1.     Hagi ese

54      Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et vastavalt menetlusökonoomia põhimõttele võib liidu kohus sedastada, et konkreetselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud nõuete kohta ei ole vaja otsust teha, kui ta tuvastab, et neil ei ole iseseisvat sisu ja need kattuvad tegelikult selle otsusega seonduvate nõuetega, mille peale kaebus on esitatud. Nii võib eelkõige olla juhul, kui kohus tuvastab, et kaebuse rahuldamata jätmise otsus üksnes kinnitab otsust, mille peale kaebus esitati, ja seetõttu ei kaasneks kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamisega asjaomase isiku õiguslikus olukorras ühtegi muud tagajärge lisaks kaebuse esemeks olnud otsuse tühistamise tagajärgedele (kohtuotsused, 21.9.2011, Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 33, ja 19.11.2014, EH vs. komisjon, F‑42/14, EU:F:2014:250, punkt 85).

55      Antud juhul esitas hageja oma 16. aprilli 2014. aasta kaebuses esimest korda taotluse pääseda ligi parlamendi siseveebile ja elektronpostkastile, kusjuures teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik vastas sellele taotlusele kaebuse rahuldamata jätmise otsuses. Seevastu kõikides teistes punktides kinnitab kaebuse rahuldamata jätmise otsus 3. märtsi ja 2. aprilli 2014. aasta otsuseid, mistõttu selles osas ei ole konkreetselt vaja teha otsust kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise nõude kohta, isegi kui viimati nimetatud otsuses sisalduv põhjendus täpsustab 3. märtsi ja 2. aprilli 2014. aasta otsuste teatud põhjendusi, ning seega, võttes arvesse kohtueelse menetluse kujunemist, peab seda põhjendust võtma samuti arvesse 3. märtsi ja 2. aprilli 2014. aasta otsuste õiguspärasuse analüüsimisel, kusjuures see põhjendus peab kokku langema viimati nimetatud aktidega (vt kohtuotsus, 19.11.2014, EH vs. komisjon, F‑42/14, EU:F:2014:250, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.     Tühistamisnõuded

56      Tühistamisnõuetega vaidlustab hageja selliste kohtuotsuse CH täitmise meetmete sobivuse, mille parlament võttis 3. märtsi ja 2. aprilli 2014. aasta otsustes, selles osas, milles need puudutavad kahte meetmete rühma, mida tuleb analüüsida järjestikku ja mis esiteks on need, mis on seotud lepingu ülesütlemise otsuse tühistamisega, ja teiseks need, mis on seotud abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamisega.

 Parlamendi võetud täitmismeetmed seoses lepingu ülesütlemise otsuse tühistamisega kohtuotsusega CH

 Poolte argumendid

57      Esiteks heidab hageja parlamendile ette, et ta võttis oma 3. märtsi ja 2. aprilli 2014. aasta otsustes ekslikult arvesse 5686 euro suurust summat selliste summade hulgas, mida kohtuotsust CH täites tuleb maha arvata töötasust, mida parlament peab maksma kahekordse sissetuleku ajavahemiku eest. Nimelt ei ole tegemist 13. kuu lisatasuga, vaid kahekordse puhkusetasuga, mida eraõiguslik tööandja maksis ette tulevaste tasustatud puhkuste eest, mida siis, kui puhkust tegelikult võetakse, uue tööandja poolt ei tasustata. Hageja esitab selle kohta „puhkusetõendi“, mille 16. detsembril 2013 on väljastanud Belgia kindlustusasutus „Partena“ ning millest ilmneb, et „puhkusetasu summa arvatakse maha [hageja] töötasust, kui ta võtab puhkust uue tööandja juures“.

58      Teiseks heidab hageja parlamendile ette, et ta ei andnud talle kiiremas korras pärast kohtuotsuse CH tühistamist tagasi tema assistendi töötõendit, tema parkimise kleebist ning ligipääsu tööelektronpostile ja parlamendi siseveebile (edaspidi koos „töövahendid“). Ta selgitab, et need töövahendid olid ainsad, mis oleksid tal võimaldanud saada uuesti tõhusalt kontakti parlamendiliikmetega ja teada saada täidetavatest assistentide ametikohtadest. Need otsused, mille tühistamist ta taotleb, on õigusvastased selles osas, milles töövahendid, mis on otse seotud assistendi staatuse olemasoluga, tagastati üksnes suure hilinemisega. Selle hilinenud tagastamisega kaotas ta suure võimaluse, et talle pakutakse assistendi uut lepingut.

59      Parlament väidab vastu, et vaidlusalune 5686 euro suurune summa on „asendushüvitis“ 13. aprilli 2011. aasta kohtuotsuse Scheefer vs. parlament (F‑105/09, EU:F:2011:41, punkt 71) tähenduses, mis tuleb maha arvata töötasust, mille ta peab kahekordse sissetuleku ajavahemiku jooksul maksma hageja poolt assistendina tehtud töö eest. Mis puudutab töövahendite hilinenult tagastamisega seotud väidet, siis parlament väidab sisuliselt, et kuna hageja vabastati töötamisest kuni tema töölepingu lõppemiseni, ei olnud tal töövahendeid vaja. Parlament märgib, et hoolitsust üles näidates ja selleks, et hagejat rahustada, rahuldas ta hageja taotlused töövahenditele ligipääsemiseks.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

–       Võimalus arvata kahekordse sissetuleku ajavahemiku eest maksmisele kuuluva töötasu summast maha summa, mis hageja sai puhkusetasuna

60      Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu kohtu poolt akti tühistamise tagajärjel kõrvaldatakse see akt tagasiulatuvalt õiguskorrast ning kui tühistatud akt on juba täidetud, nõuab selle tagajärgede tühistamine sama õigusliku olukorra taastamist, milles hageja oli enne akti vastuvõtmist (kohtuotsus, 26.5.2011, Kalmár vs. Europol, F‑83/09, EU:F:2011:66, punkt 88).

61      Sellest tuleneb, et ELTL artiklit 266 kohaldades oleks parlament pidanud võtma kohtuotsuse CH täitmiseks meetmed, lähtudes kuupäevast, mil võeti lepingu ülesütlemise otsus, mis nimetatud kohtuotsusega tühistati. Kõigepealt tuleb tõdeda, et hageja ei vaidlusta põhimõtteliselt tingimata parlamendi 3. märtsi 2014. aasta otsust, millega tal tekkis uuesti assistendi teenistusleping kuni selle otsuse kuupäeval jooksva ametiaja lõpuni ehk kuni 1. juulini 2014, vabastades ta samal ajal assistendi ametiülesannete tegelikust täitmisest. Avaliku Teenistuse Kohus leiab igal juhul, et see kohtuotsuse CH täitmise meede ei näi olevat sobimatu, kui arvestada esiteks konteksti, milles assistendi tegevus peab toimuma, mis antud juhul on otseses kontaktis asjaomase parlamendiliikmega, kel ainsana on pädevus oma kaastöötajaid valida, ning teiseks seda, et hageja alustas tööd eraõigusliku tööandja juures, mistõttu ajavahemiku, mille jooksul ta oli selle eraõigusliku tööandja töötaja, ja ajavahemiku, mil talle maksti töötushüvitist, puhul on seega tegemist kahekordse sissetuleku ajavahemikuga. Hageja seevastu vaidlustab viisi, kuidas parlament arvutas töötasu summa, mis talle selle ajavahemiku eest maksmisele kuulus.

62      Sellega seoses võis parlament leida, et niisuguse õigusliku olukorra taastamine, milles hageja oli enne sellise lepingu ülesütlemise otsuse tegemist, mis kohtuotsusega CH tühistati, tähendas, et aja eest, mis jäi 20. juuni 2012. aasta, mil lepingu ülesütlemise otsus jõustus, ja 1. juuli 2014. aasta vahele, mil tema tööleping lõppes, makstaks talle esiteks selle töötasu, mida ta oleks saanud nõuda, kui ta oleks edasi töötanud ja tegelikult täitnud assistendi ülesandeid, ja selle tasu või töötushüvitiste summa vahe, mis ta oleks tegelikkuses mujal saanud (kohtuotsus, 26.5.2011, Kalmár vs. Europol, F‑83/09, EU:F:2011:66, punkt 90), mis ei piira töötushüvitisi maksnud asutuse võimalust nõuda parlamendilt nende hüvitiste summade tagasimaksmist.

63      Mis puudutab töötasu või töötushüvitisi, mida saab maha arvestada kahekordse sissetuleku ajavahemiku jooksul, siis kohtupraktikast ilmneb, et need võivad hõlmata „töötasu, tulude, töötushüvitiste või kõigi muude asendushüvitiste summat“ või „samataolist töötasu“, mida hageja saab kahekordse sissetuleku ajavahemikul sellise „töötasu asenduseks“, mida ta oleks pidanud tavapäraselt saama, kui lepingu ülesütlemise otsust, mis tühistati, ei oleks tehtud ja ta oleks jäänud parlamendis ametisse (vt selle kohta kohtuotsus, 13.4.2011, Scheefer vs. parlament, F‑105/09, EU:F:2011:41, punkt 71).

64      Selle koha pealt on oluline märkida, et vastavalt Belgia õigusele ning nagu ilmneb poolte esitatud dokumentidest, sisaldab puhkusetasu töötasu, mida tavaliselt peab tasuma kogu puhkuse kestuse eest, ja täiendosa, mis vastab eelmisel aastal iga töötatud või sellega võrdsustatud kuu kohta 1/12‑ndikule 92%-st puhkuse alguse kuu brutotöötasust. Peale selle, kui öeldakse üles eraõigusliku töötaja staatuses isiku leping, on seda lepingut ülesütlev tööandja kohustatud – nagu see oli antud juhul – maksma töölepingu lõppemisel puhkusetasu ette.

65      Antud juhtumi asjaoludel ei tohi puhkusetasu, mida hageja sai eraõiguslikult tööandjalt, pidada hüvitiseks, mille eesmärk on asendada töötasu, mida ta tegelikult sai kahekordse sissetuleku ajavahemikul sellise töötasu asenduseks, mida ta oleks pidanud parlamendilt saama assistendina töötamise eest. Nimelt hõlmab see puhkusetasu iga-aastase puhkuse päevi, mida hageja on kohustatud hiljem võtma Belgia õiguse kohaselt sõlmitud uue töölepingu raames, kuid mida uus eraõiguslik tööandja nende kasutamise ajal ei tasusta. Vastupidi, Belgia kindlustusasutuse „Partena“ esitatud tõendist ilmneb, et selle puhkusetasuga hõlmatud puhkusepäevade kohustusliku kasutamise ajal peab uus tööandja puhkusetasuks eraldatud summa töötasust maha arvama. Kui aga võtta selle puhkusetasu summat arvesse töötasuna või asendushüvitisena, mis on makstud kahekordse sissetuleku ajavahemikul, siis tähendaks see nende sissetulekute arvestamist, mis muidugi on juba ette makstud, kuid mis tegelikult tuleb põhimõtteliselt hiljem maha arvata saadud palgast ning mis seega on töötasu puhkuseperioodide eest, mis võetakse väljaspool kahekordse sissetuleku ajavahemikku ning mida see puhkusetasu on töötasuna mõeldud katma.

66      Järelikult, nagu hageja õigesti väidab, ei saa parlament kohtuotsuse CH täitmise meetmete määratlemisel seoses lepingu ülesütlemise otsuse tühistamisega selle kohtuotsuse poolt ning hageja 26. märtsi 2014. aasta taotluse alusel antud juhul 2. aprilli 2014. aasta otsuses maha arvata 5686 euro suurust summat, mis vastab eraõigusliku tööandja makstud puhkusetasule, töötasu summast, mida hageja oleks pidanud saama parlamendilt assistendina töötamise eest kahekordse sissetuleku ajavahemikul.

–       Töövahendite tagastamine

67      Mis puudutab töövahendeid, mille suhtes hageja heidab parlamendile ete, et need anti tema kasutusse üksnes hilinenult ning ELTL artiklit 266 rikkudes, siis meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et arvestades sellise töösuhte isiklikku laadi, mis seob parlamendiliikmeid ja nende assistente, võis parlament 3. märtsi 2014. aasta otsuses leida, et hagejat tema ametiülesannetesse tegelikult ennistada ei ole sobiv, kusjuures seda otsust ei ole hageja tõeliselt põhimõtteliselt vaidlustanud. Samamoodi võis parlament otsustada, et ta ei saa määrata hagejat teisele assistendi ametikohale, kuna vastavalt teenistustingimuste artiklile 5a ja artikli 128 lõikele 2 valivad parlamendiliikmed ise oma assistendid ja paluvad seejärel parlamendi administratsioonil võtta nende valitud assistendid tööle, kuna nende töölevõtmine eeldab usaldussuhte olemasolu.

68      Lisaks, sellises olukorras, kui antud faasis ei ole kinnitust leidnud ega tõendatud, et hagejat tegelikult ahistati personalieeskirjade artikli 12a tähenduses selle parlamendiliikme poolt, kelle assistent ta oli, ning kuna assistentidel ei ole, võttes arvesse erilist staatust, mida iseloomustab ja põhjendab usaldussuhte olemasolu parlamendiliikmega, keda ta assisteerib, õigust alalisele ametikohale, siis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik võis leida, et ta ei pea kohtuotsuse CH täitmise meetmena määrama hagejat alaliselt või ajutiselt ühes oma teenistuses ametikohale, millel võib töötada ajutine töötaja teenistustingimuste artikli 2 tähenduses või lepinguline töötaja teenistustingimuste artikli 3 tähenduses.

69      Järelikult tuleb teist väidet mõista nii, et hageja, ilma et ta tingimata nõuaks kohtuotsuse CH täitmise meetmena õigust parlamendiliikme assistendina tegelikult tööle ennistamisele, heidab sellele institutsioonile ette ELTL artikli 266 rikkumist, kuna ta ei andnud tema kasutusse töövahendeid kohe pärast kohtuotsuse CH kuulutamist, ning igal juhul seda, et ta viivitas nende vahendite kasutusse andmisega, mis avaldas mõju tema võimele võtta samme selleks, et teda võetaks tööle äsja valitud parlamendiliikme juurde tulevaseks parlamendi koosseisu ametiajaks.

70      Sellega seoses on pooled nõus, et teenistuses olevatel parlamendi ametnikel ja teistel teenistujatel on nende ametiülesannete täitmiseks tavaliselt alaline õigus pääseda ligi parlamendi ruumidele ning neile antakse töötõendi vormis eriline sissepääsuluba ning vajaduse korral kleebis institutsiooni parklatesse sisenemiseks, mis võimaldab neil seda õigust kasutada.

71      Kuna aga hageja vabastati assistendi tööülesannete täitmisest oma töölepingu ülejäänud kestuse ajaks, siis ei olnud parlamendil kohustust töötõendit ja kleebist tagastada, mida hageja nõudis kui otse kohtuotsusest CH tulenevat täitmise meedet.

72      Peale selle tuleb tõdeda, et kui hageja lõpuks väljendas oma 26. märtsi 2014. aasta kirjas – ehk rohkem kui kolm kuud pärast kohtuotsuse CH kuulutamist – soovi saada enda kasutusse töötõend ja kleebis parlamendi parklatesse sissepääsuks, rahuldas parlament tema taotluse mõned päevad hiljem 2. aprilli 2014. aasta otsusega, ning tegi töötõendi ja kleebise talle kättesaadavaks alates 23. aprillist 2014. Hageja väited tuleb seega tagasi lükata.

73      Mis puudutab taotlust saada elektronposti aadress ja ligipääs parlamendi siseveebi, kusjuures hageja esitas selle taotluse esimest korda 16. aprilli 2014. aasta kaebuses, siis on tõsi, et arvestades antud asja eripärasid, läks parlamendil aega, et luua arvutile väljastpoolt ligipääs assistendi jaoks, kes tegelikkuses assistendi ametikohustusi ei täida ning kes ei olnud tegelikult seotud ühegi ametisoleva parlamendiliikmega.

74      Esiteks näib hageja taotlus pääseda ligi parlamendi infrastruktuurile ja arvutitehnilistele vahenditele olevat samm, mis on muidugi mõistetav ja mille eesmärk on see, et oleks võimalik võtta ühendust äsja valitud parlamendiliikmetega enne, kui nad asuvad tööülesandeid täitma, kasutades ära teenistuses oleva assistendi staatust, mida parlamendi elektronposti aadress oleks kinnitanud, tagades talle nii mõningase nähtavaloleku. Samamoodi soovis hageja tutvuda parlamendis levitatava teatud informatsiooniga. Siiski tuleb tõdeda, et kui institutsioon võib vajaduse korral lubada oma ametnikel ja teenistujatel kasutada tööajaväliselt oma vahendeid, sealhulgas arvutitehnilisi vahendeid eesmärkidel, mis ei ole seotud teenistustega, siis seda institutsiooni õigust ei saa muuta ametnike ja teenistujate personalieeskirjade järgseks õiguseks, eelkõige sellises olukorras nagu antud asjas, kui asjaomane isik vabastati ametiülesannete täitmisest teenistuse huvides ja siis, kui parlamendi sisesätted sätestavad selgelt, et „[e]lektronpost on rangelt mõeldud selliseks kasutamiseks, mis on otse seotud [töötaja] täidetavate ülesannetega“.

75      Teiseks tuleb igal juhul meenutada, et kui tühistava kohtuotsuse täitmine eeldab üldjuhul teatavate haldusmeetmete võtmist, siis see ei saa toimuda kohe. Seega peab institutsioonidel olema mõistlik aeg tühistava kohtuotsuse täitmiseks (kohtuotsused, 12.1.1984, Turner vs. komisjon, 266/82, EU:C:1984:3, punkt 5; 10.7.1997, Apostolidis jt vs. komisjon, T‑81/96, EU:T:1997:111, punkt 37, ja 20.6.2012, Menidiatis vs. komisjon, F‑79/11, EU:F:2012:89, punkt 40). Avaliku Teenistuse Kohus aga leiab, et 18. juunil 2014 hageja kasutusse elektronposti aadressi ja parlamendi siseveebile ligipääsu andmine toimus mõistliku aja jooksul, kui võtta arvesse seda, et sellekohane taotlus esitati 16. aprillil 2014 ning et selle teostamiseks oli vaja võtta tehnilisi meetmeid, kuna ligipääs parlamendi siseveebi ja assistendile elektronpostkasti kasutusse andmine nõuab selle parlamendiliikme eelnevat luba, keda ta assisteerib.

76      Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et seoses meetmetega, mis tuli võtta kohtuotsuse CH täitmiseks seoses lepingu ülesütlemise otsusega, rikkus parlament ELTL artiklit 266 oma vastuses 26. märtsi 2014. aasta täiendavatele taotlustele üksnes selles osas, milles see puudutab kahekordse sissetuleku ajavahemiku eest maksmisele kuuluva töötasu mahaarvamist summast, mille hageja sai Belgia õiguse kohaselt puhkusetasuna.

77      Seega tuleb tühistada 2. aprilli 2014. aasta otsus, nagu see jäeti muutmata kaebuse rahuldamata jätmise otsusega, selles osas, milles parlament keeldus hagejale 5686 euro suuruse täiendava summa maksmisest. Seda tühistamist arvesse võttes tuleb hageja kahju hüvitamise nõue selle summa kohta juba rahuldada ning samuti rahuldada tema nõue, et sellele summale lisandub alates 1. juulist 2014, mil tema leping lõppes, viivitusintress, mida arvutatakse EKP poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendi võrra.

 Parlamendi võetud täitmismeetmed seoses abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamisega kohtuotsusega CH

 Poolte argumendid

78      Hageja väidab, et seoses abitaotluse rahuldamata jätmise otsusega, mille Avaliku Teenistuse Kohus tühistas, piirdus parlament 3. märtsi 2014. aasta otsuses kohtuotsuse CH täitmise meetmena sellise võimaluse analüüsimisega, et pakkuda talle abi personalieeskirjade artikli 24 tähenduses, üksnes juhul, kui ta otsustaks esitada P. vastu hagi liikmesriigi kohtusse. Hageja arvates aga ei ole see kohtuotsuse CH täitmise piisav meede ELTL artikli 266 tähenduses. Nimelt oleks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik pidanud tema abitaotluse menetlemise üle võtma ning võttes arvesse esialgseid tõendeid, mille ta taotluse esitamise ajal esitas, oleks see isik pidanud algatama haldusjuurdluse, nagu nõuab kohtupraktika, et tuvastada hageja abitaotluses väidetud ahistamise asjaolude asetleidmine.

79      Sellega seoses väidab hageja eriti, et Avaliku Teenistuse Kohus ei kavatsenud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku kohustuse anda hagejale abi seada sõltuvusse hagi esitamisest liikmesriigi kohtule, kuna assistendi abistamine liikmesriigi kohtusse esitatud hagi raames on ainult üks viis, milles personalieeskirjade artiklis 24 viidatud abikohustus võib seisneda.

80      Lõpuks märgib hageja, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik ei andnud talle personalieeskirjade artikli 24 alusel olevat pädevust assistentidega seotud erinõuandekomiteele ning on mõistetamatu, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik ei otsustanud algatada haldusjuurdlust kohe pärast kohtuotsuse CH kuulutamist või pöörduda ise assistentidega seotud erinõuandekomitee poole kohe pärast selle loomist, kui ta oleks soovinud, et komitee viib läbi haldusjuurdluse, mida teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik pidi tavaliselt tegema. Hageja väidab seega, et parlament rikkus personalieeskirjade artiklit 24, hoolitsemiskohustust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 31.

81      Parlament palub esitatud väited tagasi lükata. Ta märgib sellega seoses, et alates 2014. aasta veebruarist ehk enne assistentidega seotud erinõuandekomitee loomist, pakkus ta hagejale abi, kui ta oleks otsustanud esitada siseriiklikusse kohtusse hagi P. vastu. Seejärel informeeris ta assistentidega seotud erinõuandekomiteed selle uue komitee esimesel koosolekul, mis antud juhul toimus 26. novembril 2014, sellest, et hageja on esitanud kaebuse ahistamise kohta. See komitee aga – kellele teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik andis ülesande viia läbi haldusjuurdlus parlamendiliikmete registreeritud assistentide poolt parlamendiliikmete vastu esitatud ahistamise kaebuste kohta, et rakendada personalieeskirjade artiklit 24, kui parlamendiliikme vastu esitatud kaebuse on esitanud töötajate see kategooria – menetles seda kaebust, kuulates ära nii hageja kui ka P. Parlament rõhutab sellega seoses, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikul ei ole parlamendiliikmete suhtes pädevust ning et seega parlament kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik ei saa neid sundida tegema koostööd haldusjuurdluses, eriti kuna teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikul ei ole mingit pädevust määrata neile karistusi, kui ahistamine leiab tõestust.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

82      Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et selleks et täita temale ELTL artikliga 266 pandud kohustust, peab institutsioon, kelle tehtud on liidu kohtu tühistatud akt, kindlaks määrama, millised on tühistava kohtuotsuse täitmiseks nõutud meetmed, teostades oma sellekohast kaalutlusõigust, järgides nii selle kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendusi, mida ta peab täitma, kui ka kohaldatavaid liidu õiguse sätteid. Seega peab kostjaks olev institutsioon eelkõige vältima seda, et võetud meetmed sisaldavad samu rikkumisi, mis on tühistavas kohtuotsuses kindlaks tehtud. Selles kontekstis võib ametisse nimetav asutus – või nagu antud juhul teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik – näiteks astuda dialoogi hagejaga, et püüda jõuda kokkuleppele, mis tagab talle õiglase hüvitise tema õigusvastase kohtlemise eest (vt kohtuotsused, 9.8.1994, parlament vs. Meskens, C‑412/92 P, EU:C:1994:308, punktid 28 ja 30; 8.10.1992, Meskens vs. parlament, T‑84/91, EU:T:1992:103, punkt 80, ja 17.3.1994, Hoyer vs. komisjon, T‑43/91, EU:T:1994:29, punkt 64).

83      Kui tühistava kohtuotsuse tagajärjel esineb kohtuotsuse täitmisel siiski erilisi raskusi ja dialoog asjaomase sikuga ei võimalda kokkuleppele jõuda, on asjaomase institutsiooni kaalutlusõigus tegelikult piiratud vajadusega järgida selle kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendusi, mida ta peab täitma, ja liidu õiguse sätteid. Seega peab institutsioon eelkõige vältima seda, et võetud meetmed sisaldavad samu rikkumisi, mis on tühistavas kohtuotsuses kindlaks tehtud (kohtuotsus, 13.12.2012, Honnefelder vs. komisjon, F‑42/11, EU:F:2012:196, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

84      Antud juhul tuleb seoses hageja esitatud väitega, mis puudutab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku keeldumist algatada haldusjuurdlus tema väidetava ahistamise kohta, tõdeda, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik ei informeerinud hagejat 3. märtsi 2014. aasta otsuses haldusjuurdluse algatamisest väidetava psühholoogilise ahistamise kohta. Seega, võttes arvesse haldusjuurdluse algatamise taotlust, mis sisaldus 15. jaanuari 2014. aasta täitmismeetmete taotluses ja mis kordas sellise juurdluse algatamise taotlust, mis esialgu esitati abitaotluses ja 16. aprilli 2014. aasta kaebuses, tuleb asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamata jätmise otsusega keeldus teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik vaikimisi, kuid tingimata sellist haldusjuurdlust algatamast, ning tegi seda, piirdudes märkusega, et on loodud assistentidega seotud erinõuandekomitee, mis loodi alles 26. novembril 2014 ja mis kuulas hageja ära alles 2015. aasta jaanuaris ehk nii pärast kaebuse rahuldamata jätmise otsust kui ka pärast käesoleva hagi esitamist.

85      Seega tuleb analüüsida, kas kohtuotsuse CH täitmine osas, milles sellega tühistati 15. märtsi 2012. aasta abitaotluse rahuldamata jätmise otsus, nõudis parlamendilt haldusjuurdluse algatamist.

86      Mis puudutab sellise otsuse õiguspärasust, millega jäeti rahuldamata personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlus ilma, et oleks algatatud haldusjuurdlus, peab liidu kohus analüüsima selle otsuse põhjendatust, võttes arvesse teavet, mille esitas administratsioonile eelkõige asjaomane isik oma abitaotluses, kui administratsioon otsuse tegi (kohtuotsus, 16.9.2013, Faita vs. EMSK, F‑92/11, EU:F:2013:130, punkt 98, ja 26.3.2015, CW vs. parlament, F‑124/13, EU:F:2015:23, punkt 143, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑309/15 P).

87      Sellega seoses tuleb meenutada, et abistamiskohustuse kohaselt peab administratsioon teenistuses toimunud korra- ja rahurikkumise puhul piisavalt jõuliselt sekkuma ning reageerima vastavalt juhtumi asjaoludele nõutava kiiruse ja hoolega, et tuvastada faktilised asjaolud, ning võtma olukorraga tutvumise järel kasutusele sobivad meetmed. Selleks piisab, kui ametnik või teenistuja, kes taotleb oma institutsioonilt abi, esitab esialgsed tõendid selliste rünnakute toimumise kohta, mis on tema suhtes väidetavalt toime pandud. Kui institutsioonile esitatakse niisugused tõendid, peab ta võtma sobivad meetmed, eelkõige lastes läbi viia haldusjuurdluse, selleks et teha koostöös kaebuse esitajaga kindlaks kaebuse aluseks olevad asjaolud (kohtuotsused, 26.1.1989, Koutchoumoff vs. komisjon, 224/87, EU:C:1989:38, punktid 15 ja 16; 21.4.1993, Tallarico vs. parlament, T‑5/92, EU:T:1993:37, punkt 31; 5.12.2000, Campogrande vs. komisjon, T‑136/98, EU:T:2000:281, punkt 42; 8.7.2004, Schochaert vs. nõukogu, T‑136/03, EU:T:2004:229, punkt 49; 25.10.2007, Lo Giudice vs. komisjon, T‑154/05, EU:T:2007:322, punkt 136, ja 26.3.2015, CW vs. parlament, F‑124/13, EU:F:2015:23, punkt 37).

88      Ahistamisväidete korral hõlmab abistamiskohustus eelkõige administratsiooni kohustust analüüsida ahistamiskaebust tõsiselt, kiiresti ja täiesti konfidentsiaalselt ning teatada kaebuse esitajale, milliseid meetmeid selle kaebuse tulemusena võetakse (kohtuotsused, 27.11.2008, Klug vs. EMEA, F‑35/07, EU:F:2008:150, punkt 74, ja 26.3.2015, CW vs. parlament, F‑124/13, EU:F:2015:23, punkt 38).

89      Meetmete puhul, mis tuleb võtta personalieeskirjade artikli 24 kohaldamisalasse kuuluvas olukorras, on administratsioonil liidu kohtu kontrolli all personalieeskirjade artikli 24 rakendamise meetmete ja vahendite valikul ulatuslik kaalutlusõigus. Liidu kohtu kontroll seisneb seega ainult selle hindamises, kas asjaomane institutsioon jäi mõistlikkuse piiridesse ega kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt valesti (vt kohtuotsused, 15.9.1998, Haas jt vs. komisjon, T‑3/96, EU:T:1998:202, punkt 54; 4.5.2005, Schmit vs. komisjon, T‑144/03, EU:T:2005:158, punkt 98; 25.10.2007, Lo Giudice vs. komisjon, T‑154/05, EU:T:2007:322, punkt 137, ja 26.3.2015, CW vs. parlament, F‑124/13, EU:F:2015:23, punkt 39).

90      Liidu kohtu praktikast ahistamise valdkonnas, mida kohaldatakse antud asjas mutatis mutandis, eriti sel juhul, kui süüdistatav isik täidab aluslepingutes ette nähtud valimisel saadud mandaati, ilmneb, et institutsioon võib võtta ahistamise kaebuses nimetatud isiku suhtes – olgu tegemist oletatava ohvri ülemustega või mitte – distsiplinaar- või muid meetmeid üksnes juhul, kui määratud menetlustoimingute tulemusena selgub kindlalt, et ametniku või teenistuja süüdistatud isik on oma käitumisega kahjustanud teenistuse nõuetekohast toimimist või väidetava ohvri väärikust ja mainet (kohtuotsused, 9.11.1989, Katsoufros vs. Euroopa Kohus, 55/88, EU:C:1989:409, punkt 16; 28.2.1996, Dimitriadis vs. kontrollikoda, T‑294/94, EU:T:1996:24, punkt 39, 4.5.2005, Schmit vs. komisjon, T‑144/03, EU:T:2005:158, punkt 108).

91      Arvestades assistentidega seotud sise-eeskirja ahistamise valdkonnas artikleid 11 ja 12, mis erinevalt sise-eeskirja ahistamise valdkonnas artiklitest 13 ja 14, annavad mitte enam parlamendi peasekretärile, vaid kvestoritele või isegi parlamendi presidendile pädevuse, mis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikul on selles valdkonnas karistamiseks, tuleb parlamendis kehtestatud õiguslikku korda mõista nüüd nii, et kui assistent esitab parlamendiliiget süüdistades personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikule parlamendi peasekretäri isikus, on ta pädev võtma kõik meetmed, mis puudutavad otse assistenti, kuid seevastu kõik meetmed, mis vajavad asjaomase parlamendiliikme osalemist või millega kavatsetakse viimati nimetatud isikut karistada või karistatakse, kuuluvad vastavalt asjaoludele assistentidega seotud erinõuandekomitee, kvestorite või parlamendi presidendi pädevusse.

92      Antud asjas ilmneb toimikust, et hageja põhjendas oma abitaotlust esialgsete tõenditega. Nimelt, peale selle, et hageja esitab ühepoolseid väited selle kohta, et P. ei jätnud kirjalikke jälgi talle ette heidetavate sündmuste kohta, tõi hageja esile kahe P. sellise kaastöötaja nime, kes tema arvates olid abiks kõikides kirjeldatud tegevustes ning võiksid hageja avaldusi kohtuistungil kinnitada. Pealegi, isegi kui meditsiiniekspertide arvamused ei saa iseenesest tõendada, et de iure on tegemist ahistamise ja institutsiooni eksimusega, mis puudutab viimase hoolitsemiskohustust, (vt kohtuotsused, 6.2.2015, BQ vs. kontrollikoda, T‑7/14 P, EU:T:2015:79, punkt 49, ja 17.9.2014, CQ vs. parlament, F‑12/13, EU:F:2014:214, punkt 127), esitas hageja arstitõendeid, mida selleks, et teha kindlaks, kas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikul on abistamiskohustus, võib pidada esialgseteks tõenditeks psühholoogilise ahistamise tunde kohta, olgugi et see on subjektiivne. Siia lisandub veel asjaolu, et üks hageja kolleeg pöördus samuti üldise nõuandekomitee poole, mis loodi sise-eeskirjadega ahistamise valdkonnas, ning esitas 24. märtsil 2014 Avaliku Teenistuse Kohtusse hagi sama parlamendiliikme vastu väidetava psühholoogilise ahistamise tõttu.

93      Seega, abitaotluse hetkel esitatud faktilised asjaolud ja hiljem, 15. jaanuaril 2014 kohtuotsuse CH täitmise meetmete taotluses esitatud asjaolud ehk hageja esitatud dokumendid, milles ta palus teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikult, et ta algataks haldusjuurdluse, on tõendid, mis võivad tekitada tõsiseid kahtlusi selle kohta, kas personalieeskirjade artiklis 12a esitatud tingimused olid täidetud (vt kohtuotsus, 26.3.2015, CN vs. parlament, F‑26/14, EU:F:2015:22, punkt 56).

94      Neil asjaoludel oli kohtuotsusega CH abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise tõttu uuesti teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku menetluses abitaotlus, mis oli lahendamata. Järelikult oli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikul kohustus kohtuotsuse CH täitmise meetmete raames abitaotluse üle nõuetekohaselt ja kiiresti otsustada, eelkõige algatades haldusjuurdluse, eriti kuna – nagu Avaliku Teenistuse Kohus kohtuotsuse CH punktis 58 märkis – miski ei takistanud parlamendil kodukorra artikli 9 lõikele 2 viidates kutsuda P‑d haldusjuurdluses koostööd tegema, selleks et teha kindlaks väidetav tegevus, mis rikub personalieeskirjade artiklit 12a ja mille ohvriks hageja end väidab olevat.

95      Pealegi on haldusjuurdluse eesmärk, mida eelnevalt meelde tuletati, tuvastada faktilised asjaolud ning võtta olukorraga tutvumise järel kasutusele sobivad meetmed nii seoses juurdluse esemeks oleva juhtumiga kui ka üldiselt selleks, et järgida hea halduse põhimõtet, et vältida sellise olukorra esinemist tulevikus. Lisaks võivad haldusjuurdluse tulemused kas kinnitada psühholoogilise ahistamise süüdistusi, kusjuures selline kinnitus võib osutuda kasulikuks ohvrile, kui ta nõuab tekitatud võimaliku kahju hüvitamist eeldatava ahistaja vastu hagi esitamisega liikmesriigi kohtusse, või lükata ümber väidetava ohvri väited, kusjuures selline ümberlükkamine võimaldab hüvitada kahju, mida selline süüdistus, mis lõppkokkuvõttes ei olnud põhjendatud, võis tekitada isikule, keda juurdlusmenetluses peeti väidetavaks ahistajaks.

96      Eeltoodust tuleneb, et kuna parlament ei algatanud haldusjuurdlust, nagu hageja abitaotluses ja kohtuotsuse CH täitmise meetmete taotluses 15. jaanuaril 2014 ja oma 16. aprilli 2014. aasta kaebuses palus, rikkus parlament ELTL artiklit 266 selles osas, milles kohtuotsusega CH tühistati abitaotluse rahuldamata jätmise otsus.

97      Sellega seoses ei oma tähtsust, et assistentidega seotud erinõuandekomitee loodi alles 2014. aasta aprillis ega ka see, et hageja ei andnud oma nõusolekut selle komitee poole pöördumiseks, mis nagu nimigi ütleb, on üksnes nõuandvas rollis.

98      Nimelt esiteks oli hagejal igal juhul õigus esitada abitaotlus personalieeskirjade artikli 24 alusel teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikule, ilma et tal oleks olnud kohustust pöörduda eelnevalt üldise nõuandekomitee ja/või assistentidega seotud erinõuandekomitee poole, ega sel juhul, kui ta oleks otsustanud nende komiteede poole pöörduda, kohustust oodata selle komitee või nende komiteede võimalikku vastust, ja seda isegi siis, kui see oleks teatud juhtudel soovitatav, eriti lepitamise korral (vt selle kohta kohtuotsus, 26.3.2015, CW vs. parlament, F‑124/13, EU:F:2015:23, punkt 140).

99      Teiseks on kohustus algatada ja viia haldusjuurdlus kiiresti läbi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku kohustus, kes on tegelikult personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotluse menetlemiseks pädev asutus, kusjuures see ei piira siiski teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku võimalust delegeerida vajalikud juurdluse- või ärahoidmisülesanded teisele haldusüksusele või teisele institutsioonisisesele organile sellise õigusnormi alusel, mille ta on nõuetekohaselt vastu võtnud ja mis määrab kindlaks sellise delegeerimise tingimused, järgides kohaldatava liidu õiguse kõrgemalseisvaid sätteid. Administratsioon võib oma volituste kasutamisel sel eesmärgil ning sobivaid logistilisi vahendeid ja inimressursse eraldades otsustada usaldada niisuguse juurdluse läbiviimise institutsiooni juhtivtöötajatele, näiteks peadirektorile, ad hoc uurimiskomiteele, ahistamise nõuandekomiteele või ka isikule või asutusele väljastpoolt institutsiooni (vt selle kohta kohtuotsus, 26.3.2015, CW vs. parlament, F‑124/13, EU:F:2015:23, punkt 142).

100    Järelikult, isegi kui pärast käesoleva hagi esitamist otsustas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik otse pöörduda assistentidega seotud erinõuandekomitee poole, kusjuures see samm näib viitavat sellele, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik tahtis usaldada sellele komiteele haldusjuurdluste läbiviimise, mis hoolitsemiskohustuse kohaselt kuulub teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku pädevusse personalieeskirjade artikli 24 alusel, on sellegipoolest nii, et isegi kui pidada assistentidega seotud erinõuandekomitee poole pöördumist võrdväärseks otsusega algatada haldusjuurdlust teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku poolt, toimus see pärast kaebuse rahuldamata jätmise otsust ja käesoleva hagi esitamise kuupäeva.

101    Eeltoodut arvestades tuleb tühistada 3. märtsi 2014. aasta otsus, mis jäeti muutmata kaebuse rahuldamata jätmise otsusega, selles osas, milles parlament rikkus ELTL artiklit 266, kui ta ei otsustanud abikohustuse, mis tal on personalieeskirjade artikli 24 kohaselt, ja hoolitsemiskohustuse alusel algatada haldusjuurdlust väidetava ahistamise faktide põhjal pärast seda, kui abitaotluse rahuldamata jätmise otsus kohtuotsusega CH tühistati.

102    Neil asjaoludel puudub vajadus otsustada hageja esitatud väite üle seoses sellega, kas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikul oli kohustus teda abistada, kui ta otsis kaitset liikmesriigi õiguskaitsevahendite abil. Igal juhul piisab, kui selles suhtes märkida, et kohtuotsuse CH punktis 57 esitatud põhjendusi ei saa mõista nii, et personalieeskirjade artiklis 24 viidatud hoolitsemiskohustus piirdub kohtuotsuse CH täitmise meetmetena hagejale üksnes selle pakkumisega, et juhul, kui ta otsustab esitada väidetava ahistaja vastu hagi liikmesriigi kohustusse, peab teda selles menetluses abistama.

3.     Kahju hüvitamise nõuded

 Varaline kahju, mis tuleneb võimaluse kaotusest saada tööle parlamendiliikme juurde 2014.–2019. aasta parlamendi koosseisu ametiajaks

 Poolte argumendid

103    Hageja on arvamusel, et parlamendilt oleks pidanud välja mõistma 144 000 euro suuruse summa mittevaralise kahju eest, mis tekitati sellise võimaluse kaotusega, et talle pakutakse uut assistendi töölepingut 2014.–2019. aasta parlamendi koosseisu ametiajaks. Nimelt arvab hageja, et kuna töövahendeid tema kasutuses õigel ajal ei olnud, ei saanud ta tõhusalt võtta ühendust äsja valitud parlamendiliikmetega ega olla teadlik parlamendis teada antud vaba ametikoha teadetest. Järelikult kaotas ta võimaluse, et ta võetakse viieks aastaks tööle. Arvestades seda, et oma repliigi esitamise ajal otsis ta ikka veel tööd, väidab ta, et võimaluse kaotuse võib hinnata ligikaudu 240 000 euro suurusele summale töötasu alusel, mida ta enne assistendina sai. Võimalus selleks, et ta võetakse tööle äsja valitud parlamendiliikme poolt 2014.–2019. aasta parlamendi koosseisu ametiajaks, oleks olnud tõsine, kui ta oleks jäänud tööle parlamendi ruumidesse kogu eelneva parlamendi kooseisisu ametiaja, ning seda eriti selle kogemuse tõttu, mille ta oli omandanud. Nagu sellest annab tunnistust fakt, et ta võeti P. poolt tööle pärast selle parlamendiliikme lahkumist, kelle asemele viimati nimetatu tuli, arvab hageja, et keskeltläbi jäävad assistendid ametisse, saades 60% juhtudest uue ametikoha uue Euroopa Parlamendi liikme juures pärast valimistulemuste kuulutamist. Kohaldades seda protsenti, et välja arvutada töölevõtmise võimalus, ehk kohaldades 60% summale 240 000 eurot, mis on assistendi kogupalk parlamendi koosseisu terve ametiaja vältel, jõuab ta järeldusele, et parlamendilt tuleb tekitatud varalise kahju eest temale välja mõista 144 000 eurot.

104    Parlament leiab, et arvestades kolme tingimust, mis on kohtupraktikas seatud liidu vastutuse tekkimise tingimuseks, puudub antud asjas käitumise õigusvastasuse tingimus, kuna parlament ei takistanud kunagi hagejal võtta ühendust 2014.–2019. aasta parlamendi koosseisu ametiajaks äsja valitud parlamendiliikmetega. Pealegi ei ole väidetavat kahju piisavalt põhjendatud, kui arvestada kohtupraktikat, mis nõuab, et kahju oleks tegelik ja kindel, ning kui tegemist on võimaluse kaotusega, et väidetavalt kaotatud võimalus oleks tegelik, ning lisaks, et see kaotus oleks lõplik. Hageja aga, kes pealegi ei tõendanud, et ta võttis sellekohaseid samme, säilitab ikka võimaluse, et üks parlamendiliige võtab ta tööle käesoleva parlamendi koosseisu viieaastasel ametiajal, mis lõpeb 2019. aastal. Igal juhul ei anna ükski personalieeskirjade säte ega õigusnorm assistentidele mingit õigust sellele, et nad võetakse tööle teise parlamendiliikme poolt, kui nende leping lõpeb, kuna assistendi tulevik jääb seetõttu, et tema teenistuses olemine põhineb usaldussuhtel, hüpoteetiliseks ega ole oma olemuselt tegelik ja kindel.

105    Mis puudutab kontakte äsja valitud parlamendiliikmetega, siis vastupidi sellele, mida hageja väidab, luuakse kontakte põhiliselt mitte parlamendi ruumides, vaid rohkem äsja valitud parlamendiliikmete päritoluliikmesriigis isegi enne seda, kui nad astuvad ametisse.

106    Põhjuslik seos väidetava õigusvastasuse ja väidetava varalise kahju vahel puudub, kuna kuidagi ei saa parlamendi väidetav viga olla otsustav põhjus, miks hageja väidetav võimalus kasutamata jäi ehk et teda ei võetud paramendiliikme poolt tööle 2014.–2019. aasta parlamendi koosseisu ametiajaks, kuna assistendid valivalt vabalt parlamenti valitud isikud, mitte institutsioon.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

107    Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus on see, et samal ajal on täidetud kolm tingimust: institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel. Need kolm tingimust on kumulatiivsed, nii et kui üks nendest tingimustest ei ole täidetud, siis sellest piisab kahju hüvitamise nõuete rahuldamata jätmiseks (vt kohtuotsused, 21.2.2008, komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punkt 52; 5.7.2011, V vs. parlament, F‑46/09, EU:F:2011:101, punkt 157, ja 19.5.2015, Brune vs. komisjon, F‑59/14, EU:F:2015:50, punkt 71).

108    Mis puudutab õigusvastast tegevust, mis põhjendab sellise varalise kahju hüvitamise taotlust, mis tuleneb töölevõtmise võimaluse kaotusest, siis tuleb tõdeda, et see tegevus seisneb põhiliselt parlamendi väidetavas õigusvastases keeldumises anda hageja kasutusse töövahendid, kusjuures see keeldumine tuleneb 3. märtsi ja 2. aprilli 2014. aasta otsustest. Nagu aga eelnevalt tuvastati, näib see väide olevat põhjendamatu.

109    Igal juhul, mis puudutab antud juhul varalise kahju tekkimist, siis väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et see peab olema nõuetekohaselt tõendatud ja kindel (vt selle kohta kohtuotsused, 21.2.2008, komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punkt 54, ja 19.5.2015, Brune vs. komisjon, F‑59/14, EU:F:2015:50, punkt 76). Eriti kui väidetav kahju seisneb nagu antud asjas võimaluse kaotuses, peab see võimaluse kaotus olema olnud tegelik (kohtuotsused, 5.10.2004, Eagle jt vs. komisjon, T‑144/02, EU:T:2004:290, punkt 165, ja 6.5.2006, Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2006:148, punkt 96) ning teiseks peab see kaotus olema lõplik.

110    Põhjuslik seos on nõutava kindlusastmega tõendatud, kui liidu institutsiooni õigusvastase teo kindlaks tagajärjeks saab pidada mitte tingimata seda, et isikut ei ole tööle võetud – sest asjaosaline ei suuda kunagi tõendada, et tal olnuks sellele õigus –, vaid seda, et isik on jäänud ilma tõsisest võimalusest saada ametnikuks või teenistujaks, mille tõttu ta on kandnud varalist kahju sissetuleku kaotamise kujul (kohtuotsused, 5.7. 2011, V vs. parlament, F‑46/09, EU:F:2011:101, punkt 159, ja 17.10.2013, BF vs. kontrollikoda, F‑69/11, EU:F:2013:151, punkt 73).

111    Antud asjas leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et isegi kui praktikas võib märkida, et pärast iga parlamendi valimisi teatud osa assistentidest, mida hageja hindab 60%-le nendest, kes sellena varem töötasid, võetakse tegelikult tööle äsja valitud parlamendiliikmete poolt – olgu tegemist parlamendiliikmetega, kel oli parlamendiliikme mandaat varasema parlamendi koosseisu ajal või mitte –, ei saa hageja mõistlikult väita, et kui ta oleks tegelikult jäänud teenistusse kogu 2014.–2019. aasta parlamendi koosseisu ametiajaks, oleks tal olnud 60‑protsendiline võimalus veenda äsja valitud parlamendiliiget ta tööle võtma. Nimelt, kuna tema töölevõtmine ja võimalik töösuhte jätkumine või töölepingu pikendamine sõltuvad määratluse poolest usaldussuhte olemasolust parlamendiliikmega, keda ta assisteerib, ei saa ühele parlamendiliikme teenistuses olevale assistendile olla tagatud, et ta võetakse tööle teise parlamendiliikme assisteerimiseks, samuti ei saa olla kindel, et pärast tema teenistusse võtmist jätab sama parlamendiliige, kes on tagasi valitud, ta oma teenistusse.

112    Peale selle, mis puudutab võimaluse vähenemist selleks, et ta võetakse tööle äsja valitud parlamendiliikme poolt 2014.–2019. aasta parlamendi koosseisu ametiajaks, seetõttu, et ta sai enda kasutusse töövahendid hilinenult, siis esiteks need tagastati hagejale, kui ta esitas sellekohase taotluse, ning seda vähemalt aja jooksul, mis ei ole ebamõistlik. Teiseks, nagu parlament õigesti väidab, ei saa pelka füüsiliselt parlamendi ruumides olemist ja/või selle institutsiooni elektronposti aadressi omamist või ligipääsu parlamendi siseveebile mõistlikult pidada otsustavaks asjaoluks selleks, et isik valitakse äsja valitud parlamendiliikme poolt tulevaseks kaastöötajaks. Igal juhul, isegi kui need aspektid võivad kontaktide loomist lihtsustada, ei taga need aga mingil viisil ametikohta või ametikohale juurdepääsu. Need ei saa seega spekulatiivselt muutuda asjaoludeks, mille põhjal tekib tegelik ja kindel võimalus töölevõtmiseks.

113    Lisaks võivad äsja valitud parlamendiliikmed enne, kui nad ametlikult parlamenti tööle asuvad, omada kontakte ja korraldada vestlusi oma kaastöötajate töölevõtmiseks samuti päritoluliikmesriigis. Lõpuks, võttes arvesse, kui oluliseks hageja seda aspekti assistendina töölevõtmisel peab, saab mõistlikult eeldada, et kuna ta tegutses mitu aastat assistendina, oli tal parlamendiliikmete ja assistentide hulgas säilinud piisav kontaktide võrgustik selleks, et teda informeeritaks vabadest ametikohtadest, ning ta sai seega lihtsalt kontakteeruda äsja valitud parlamendiliikmetega, ilma et tal oleks tingimata vaja parlamendi elektronpostiaadressi või ligipääsu selle ruumidele. Pealegi ilmneb andmetest, mille ta esitas repliigis, et ta oli säilitanud suhted assistentidega, kes olid teatud parlamendi fraktsiooni liikmesriigi delegatsiooni teenistuses ning samuti selle delegatsiooniga, ning kõik need isikud oleksid võinud talle parlamendi informatsiooni vahendada.

114    Eeltoodust tuleneb, et isegi kui eeldada, et hageja oleks võinud tegelikult jääda teenistusse ja et tal oleks olnud kohe pärast kohtuotsuse CH kuulutamist töövahendid, siis tema väidetav võimalus olla võetud tööle 2014.–2019. aasta parlamendi koosseisu ametiajaks äsja valitud parlamendiliikme poolt ei oleks põhinenud töövahendite kättesaadavusel või tema füüsilisel kohalolekul parlamendi ruumides, vaid pigem tema kandidatuuri tugevusel ja ametialasel profiilil, mis ei oleks oluliselt paranenud, kui ta oleks tegelikult assistendina mõne täiendava kuu jooksul 2014. aastal tegutsenud. Pealegi ei tugine hageja sellele, et ta oleks äsja valitud parlamendiliikmete suhtes võtnud erilisi samme, või ka asjaolule, et keegi nendest oleks keeldunud teda tööle võtmast põhjendusel, et ta ei olnud füüsiliselt parlamendi ruumides kohal või et tal ei olnud enne 16. juunit 2014 selle institutsiooni elektronposti aadressi või veel, et tal oli assistendina ebapiisav töökogemus.

115    Lisaks, nagu parlament rõhutab, 2014.–2019. aasta parlamendi koosseisu ametiaeg veel kestab. Seega väidetav võimaluse kaotus ei ole kuidagi lõplik, vastupidi, hageja võiks tulevikus assistendina uuesti tööle saada.

116    Selles suhtes tuleb kahju hüvitamise nõuded, mis on seotud väidetava töölevõtmise võimaluse kaotusega, jätta rahuldamata nii töölevõtmise võimaluse kaotuse tegelikkusega seotud tingimuse kui ka tingimuse alusel, mis puudutab põhjusliku seose olemasolu.

117    Eeltoodud kaalutlusest tuleneb, et kahju hüvitamise nõuded, mis on seotud varalise kahjuga, mis tekitati parlamendiliikme poolt 2014.–2019. aasta parlamendi koosseisu ametiajaks töölevõtmise võimaluse kaotusega, tuleb põhjendamatuse tõttu jätta rahuldamata.

 Mittevaraline kahju, mis tuleneb haldusjuurdluse algatamata jätmisest

 Poolte argumendid

118    Hageja esitab sellise mittevaralise kahju põhjenduseks, mida ta hindab 60 000 eurole, asjaolu, et siiani ei ole algatatud haldusjuurdlust, mis tuvastaks abitaotluses esile toodud psühholoogilise ahistamise asjaolude asetleidmise. Antud asjas ei saa vaidlustatud otsuste tühistamine hüvitada seda kahju, mis näib olevat nende otsuste tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev. Ta leiab, et tema mittevaraline kahju põhineb osaliselt asjaolul, et ilma haldusjuurdlust algamata on see tema kui väidetavalt ahistatud isiku väärikus, mida riivati. Nagu Avaliku Teenistuse Kohus 8. veebruari 2011. aasta kohtuotsuses Skareby vs. komisjon (F‑95/09, EU:F:2011:9, punkt 26) märkis, võib psühholoogilise ahistamise olemasolu võimalik tunnistamine kui selline – mis ilmselgelt on sõltuv haldusjuurdluse algatamisest ja selle lõpuleviimisest – kasulikult mõjuda ahistatud isiku paranemisele raviprotsessi käigus. Hagejalt on selgelt selline võimalik positiivne mõju ära võetud, kuna vähemalt hagi esitamise kuupäeval ei olnud koostatud mingit haldusjuurdluse aruannet. Siia tuleb lisada esiteks see, et parlament ilmselgelt ei hoolitsenud selle eest, et kohtuotsuse CH täitmiseks võetud uued otsused ei sisaldaks rikkumisi, mille tõttu selle kohtuotsusega varasemad otsused tühistati, ning teiseks oli hageja sunnitud teist korda osalema kohtueelses ja seejärel kohtumenetluses, et tema õigusi tunnistataks.

119    Parlament väidab, et eespool viidatud kahju hüvitamise nõuded tuleb jätta rahuldamata, väites, et ta lõi organi, antud juhul assistentidega seotud erinõuandekomitee, mis on pädev viima läbi haldusjuurdlust parlamendiliikme poolt väidetava ahistamise kaebuse suhtes. Mis puudutab aega, mille jooksul haldusjuurdlus tuleb algatada, siis parlament märgib, selmet „algatada juurdlusena näiv tegevus ilma raamistikuta, mis neil asjaoludel ei oleks pakkunud sobivaid garantiisid“, eelistas ta „panna paika[, võttes 14. aprillil 2014 vastu assistentidega seotud sise-eeskirja ahistamise valdkonnas,] siduva õigusakti, et anda kasulik mõju personalieeskirjade artiklile 24“ nende eriliste lepinguliste suhete raames, mis neil on assistentidega. Parlament leiab lisaks, et hageja „ei saa väita, et talle tekitati mittevaralist kahju, mis ei ole eraldiseisev ja rahas mõõdetav seetõttu, et ta ei analüüsinud tema abitaotlust“.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

120    Kui sellise õigusvastase akti nagu vaidlustatud 3. märtsi ja 2. aprilli 2014. aasta otsuste tühistamine ise võib endast kujutada adekvaatset ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida need aktid võisid põhjustada, ei ole see nii juhul, kui hageja tõendab, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei ole võimalik tühistamisega täielikult hüvitada (vt selle kohta kohtuotsused, 6.6.2006, Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2006:148, punkt 131; 19.11.2009, Michail vs. komisjon, T‑49/08 P, EU:T:2009:456, punkt 88, ja 19.5.2015, Brune vs. komisjon, F‑59/14, EU:F:2015:50, punkt 80).

121    Tuleb tõdeda, et antud asjas tekitati hagejale selgelt mittevaralist kahju seetõttu, et esiteks ei olnud parlament käesoleva kohtuasja üle nõupidamise kuupäeval ikka tõhusalt menetlenud personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlust; teiseks, käesoleva hagi esitamise kuupäeval ei olnud mingit haldusjuurdlust kohtupraktika tähenduses algatatud; ning kolmandaks, isegi kui pärast viimati nimetatud kuupäeva teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik lõpuks usaldas assistentidega seotud erinõuandekomiteele tema asemel sellise juurdluse läbiviimise pädevuse, ei olnud hagejat käesoleva kohtuasja üle nõupidamise kuupäeval ikka teavitatud selle juurdluse tulemustest ega kvestoritele või ka parlamendi presidendile soovitatud võimalikest meetmetest.

122    Kuna aga teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikule esitati abitaotlus nõuetekohaselt antud juhul 22. detsembril 2011, mil nii hageja kui ka asjaomane parlamendiliige täitsid institutsioonis oma vastavaid ülesandeid, jääb talle kohustus viia läbi haldusjuurdlus, sõltumata sellest, kas väidetav ahistamine lõppes või mitte.

123    Nimelt võib esiteks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isiku võimalik psühholoogilise ahistamise toimumise tunnistamine haldusjuurdluse tulemusel, mis on läbi viidud võimalik et sellise nõuandekomitee abil, nagu assistentidega seotud erinõuandekomitee, iseenesest kasulikult mõjuda ahistatud assistendi paranemisele raviprotsessi käigus (vt kohtuotsus, 8.2.2011, Skareby vs. komisjon, F‑95/09, EU:F:2011:9, punkt 26) ning ohver võib seda kasutada liikmesriigi kohtus algatatud võimaliku hagi raames, mille jaoks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikule kehtib personalieeskirjade artikli 24 alusel abistamiskohustus, mis ei lõpe assistendi teenistusperioodi lõppedes.

124    Teisalt, seda enam olukorras nagu käesoleval juhul, kui antud etapis on ahistamise süüdistused üksnes kõne all, võib haldusjuurdluse lõpuleviimine vastupidi võimaldada ümber lükata väidetava ohvri süüdistusi, võimaldades hüvitada kahju, mis on sellise süüdistusega tekitatud, kui leitakse, et see ei ole põhjendatud, ja mida võidi tekitada isikule, keda peeti juurdlusmenetluses väidetavaks ahistajaks.

125    Lisaks, nagu märgib hageja, võivad ebaõigluse tunne ja ärevus, mida tekitab see, et isik peab läbima kõigepealt kohtueelse ja seejärel kohtumenetluse, et tema õigusi tunnistataks, endast kujutada mittevaralist kahju, mis võib tuleneda üksnes sellest, et administratsioon on toime pannud õigusrikkumise, kusjuures olgu rõhutatud, et see kahju on hüvitatav, kui seda ei saa kompenseerida akti tühistamisega (vt selle kohta kohtuotsus, 7.2.1990, Culin vs. komisjon, C‑343/87, EU:C:1990:49, punktid 27 ja 28). See kehtib eelkõige juhul, kui administratsioon kordab tühistava kohtuotsuse täitmise meetmena samu rikkumisi, mis tühistamist põhjendasid.

126    Arvestades õigel ajal haldusjuurdluse algatamata ning selle lõpule viimata jätmist, kuigi seda abitaotluses taotleti ja hiljem seda korrati, ning seetõttu, et hageja pidi võtma uusi samme parlamendi administratsioonis ja seejärel esitama uue hagi, et tunnistataks täielikult tema personalieeskirjade artiklist 24 tulenevaid õigusi, otsustab Avaliku Teenistuse Kohus antud juhul, et mittevaralist kahju on õiglaselt hinnatud, määrates selle kahju hüvitamise nõude osa summaks 25 000 eurot.

127    Pealegi leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et tuleb rahuldada hageja taotlus selle kohta, et summale lisandub viivitusintress, mida arvutatakse EKP poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendi võrra. Kuna puuduvad andmed selle kohta, millisest kuupäevast viivitusintressi tuleks arvestada, otsustab Avaliku Teenistuse Kohus oma täieliku pädevuse raames (vt selle kohta kohtuotsus, 8.7.1998, Aquilino vs. nõukogu, T‑130/96, EU:T:1998:159, punkt 39), et viivitusintressi arvutatakse alates kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastuvõtmise kuupäevast ehk 4. augustist 2014, kuna selle kuupäevani oli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikul veel põhimõtteliselt võimalik algatada haldusjuurdlus kohtuotsuse CH täitmise meetmena, et rahuldada sellekohane hageja 15. jaanuari 2014. aasta taotlus.

128    Mis lõpuks puudutab hageja argumente kaitseõiguste ja hea halduse põhimõtte rikkumise kohta selles osas, milles tal ei lubatud tema ärakuulamisel assistentidega seotud erinõuandekomitee poolt 15. jaanuaril 2015 kaasa võtta oma advokaate, siis Avaliku Teenistuse Kohus piirdub selle tuvastamisega, et etteheidetud asjaolud on igal juhul toimunud pärast Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumist ning neid kui selliseid ei saa tekitatud kahju kindlaksmääramisel arvesse võtta.

129    Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tühistada 2. aprilli 2014. aasta otsus, mis jäeti jõusse kaebuse rahuldamata jätmise otsusega, selles osas, milles parlament keeldus ELTL artiklit 266 rikkudes maksma hagejale täiendava summa 5686 eurot, et täita kohtuotsust CH ning mõista parlamendilt hagejale välja see summa, millele lisandub alates 1. juulist 2014, mil lõppes hageja assistendi leping, viivitusintress, mida arvutatakse Euroopa Keskpanga poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendi võrra;

–        tühistada 3. märtsi 2014. aasta otsus, mis jäeti jõusse kaebuse rahuldamata jätmise otsusega, selles osas, milles pärast kohtuotsusega CH abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamist, ei otsustanud parlament ELTL artiklit 266 rikkudes algatada personalieeskirjade artikli 24 kohaselt temal oleva abistamiskohustuse alusel haldusjuurdlust psühholoogilise ahistamise väidetavate asjaolude kohta;

–        jätta tühistamisnõuded ülejäänud osas rahuldamata;

–        mõista Euroopa Parlamendilt CH-le välja 25 000 euro suurune summa mittevaralise kahju hüvitamiseks, millele lisandub alates 4. augustist 2014 viivitusintress, mida arvutatakse Euroopa Keskpanga poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendi võrra.

–        jätta kahju hüvitamise nõuded ülejäänud osas rahuldamata.

 Kohtukulud

130    Kodukorra artikli 101 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 102 lõikes 1 on sätestatud, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotanud pool kannab enda kohtukulud, kuid temalt mõistetakse välja vaid osa vastaspoole kohtukuludest või ei mõisteta neid temalt üldse välja.

131    Esitatud põhjendustest ilmneb, et parlament on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on hageja oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist parlamendilt. Kuna käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 102 lõike 1 kohaldamist, peab parlament kandma oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja hageja kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2014. aasta otsus, mis jäeti jõusse 4. augusti 2014. aasta otsusega, millega kaebus rahuldamata jäeti, selles osas, milles Euroopa Parlament keeldus ELTL artiklit 266 rikkudes maksma CH-le täiendava summa 5686 eurot, et täita 12. detsembri 2013. aasta otsust CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203).

2.      Tühistada Euroopa Parlamendi 3. märtsi 2014. aasta otsus, mis jäeti jõusse 4. augusti 2014. aasta otsusega, millega jäeti kaebus rahuldamata, selles osas, milles pärast 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsusega CH vs. parlament (F‑129/12, EU:F:2013:203) Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2012. aasta sellise otsuse tühistamist, mis puudutab CH 22. detsembri 2011. aasta abitaotluse rahuldamata jätmist, Euroopa Parlament ei otsustanud algatada haldusjuurdlust psühholoogilise ahistamise väidetavate asjaolude kohta ning rikkus nii ELTL artiklit 266.

3.      Jätta tühistamisnõuded ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Mõista Euroopa Parlamendilt CH kasuks välja 5686 euro suurune summa, millele lisandub alates 1. juulist 2014, mis on CH teenistuse lõppemise kuupäev, viivitusintress, mida arvutatakse Euroopa Keskpanga poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendi võrra.

5.      Mõista Euroopa Parlamendilt CH kasuks välja 25 000 euro suurune summa mittevaralise kahju hüvitamiseks, millele lisandub alates 4. augustist 2014 viivitusintress, mida arvutatakse Euroopa Keskpanga poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendi võrra.

6.      Jätta kahju hüvitamise nõuded ülejäänud osas rahuldamata.

7.      Jätta parlamendi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja CH kohtukulud.

Barents Perillo Svenningsen

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. oktoobril 2015 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja president

W. Hakenberg        R. Barents

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.