ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)
30. juuni 2005*(1)
Euroopa Sotsiaalfond – Rahalise abi vähendamine – Alltöövõtt – Omandatud õigused – Mõistlik tähtaeg
Kohtuasjas T‑347/03,
Eugénio Branco, Lda, asukoht Lissabon (Portugal), esindaja: advokaat B. Belchior, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Alves Vieira ja A. Weimar, hiljem P. Andrade ja A. Weimar, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 23. oktoobri 2002. aasta otsus K (2002) 3455, millega vähendatakse Euroopa Sotsiaalfondi rahalist abi asjas nr 870302 P3,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud F. Dehousse ja D. Šváby,
kohtusekretär: H. Jung,
arvestades kirjalikus menetluses ja 18. jaanuari 2005. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Euroopa Sotsiaalfond (ESF) on loodud EÜ asutamislepingu artikliga 123 (nüüd EÜ artikkel 146), et parandada töötajate tööhõivevõimalusi siseturul ja aidata niiviisi kaasa elatustaseme tõusule, seda eelkõige kutseõppe kaudu. EÜ asutamislepingu artikli 124 esimene lõik (nüüd EÜ artikli 147 esimene lõik) paneb selle haldamise ülesande komisjonile.
2 Nõukogu 17. oktoobri 1983. aasta otsuse 83/516/EMÜ Euroopa Sotsiaalfondi ülesannete kohta (EÜT L 289, lk 38; ELT eriväljaanne 05/01, lk 273) artikli 5 lõigete 1 ja 2 kohaselt antakse sotsiaalfondi abi määral, mis moodustab 50% abikõlblikest kulutustest, kusjuures see abi ei tohi siiski ületada asjaomase liikmesriigi riigiasutuste finantspanuse suurust.
3 Nõukogu võttis selle otsuse rakendamiseks vastu nõukogu 17. oktoobri 1983. aasta määruse (EMÜ) nr 2950/83 otsuse 83/516 kohaldamise kohta (EÜT L 289, lk 1).
4 Nõukogu võttis seejärel vastu nõukogu 24. juuni 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 2052/88 struktuurifondide ülesannete ja tõhususe kohta ning nende tegevuse kooskõlastamise kohta teiste struktuurifondide ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 185, lk 9). Nõukogu võttis selle määruse rakendamiseks vastu nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4255/88, milles nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks Euroopa Sotsiaalfondi suhtes (EÜT L 374, lk 21). Ta võttis samuti vastu nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88, milles nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1).
5 Määruse nr 4255/88 artikli 10 lõikega 2 tunnistati määrus nr 2950/83 kehtetuks „vastavalt määruse (EMÜ) nr 2052/88 artiklile 15 ja määruse (EMÜ) nr 4253/88 artiklile 33”. Nende kahe sätte kohaselt tuleb abitaotlusi, mis on esitatud varasemate sätete alusel, kaaluda ja kinnitada nende sätete alusel.
6 Määrus nr 4255/88 ise on tunnistatud kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1784/1999 Euroopa Sotsiaalfondi kohta (EÜT L 213, lk 5; ELT eriväljaanne 14/01, lk 106) artikliga 11 ning viimati nimetatud määruse artikkel 9 viitab nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31), artiklis 52 sätestatud üleminekusätetele. Selles viimati nimetatud sättes on nimelt ette nähtud, et „käesolev määrus ei mõjuta nõukogu või komisjoni poolt […] mis tahes muude 31. detsembril 1999 kõnesoleva abi suhtes kehtivate õigusaktide alusel heakskiidetud abi jätkamist ega muutmist, sealhulgas täielikku või osalist tühistamist”.
7 Nende sätete koostoimest tuleneb, et määrus nr 2950/83 oli asjaomase abi suhtes edaspidigi kohaldatav ning et vaidlustatud otsus pidi olema sellega kooskõlas.
8 Määruse nr 2950/83 artiklis 1 on loetletud kulutused, mille jaoks võidakse ESF-ilt toetust saada.
9 Pärast seda, kui rahalise abi taotluse on heaks kiitnud ESF, tehakse vastavalt määruse nr 2950/83 artikli 5 lõikele 1 kutseõppetegevuse alguseks ettenähtud kuupäeval ettemakse, mis vastab 50% abisummast. Määruse nr 2950/83 artikli 5 lõike 4 kohaselt sisaldavad ülejäänud abisumma väljamaksmise taotlused üksikasjalikku aruannet asjaomase tegevuse sisu, tulemuste ja finantsaspektide kohta. Liikmesriik kinnitab väljamaksmise taotluses sisalduvate faktiliste ja raamatupidamisandmete õigsust.
10 Kui ESF-i abi ei kasutata heakskiitmise otsuses kehtestatud tingimuste kohaselt, võib komisjon määruse nr 2950/83 artikli 6 lõike 1 kohaselt abi peatada, vähendada või tühistada, olles andnud asjaomasele liikmesriigile võimaluse esitada oma seisukoht. Selle artikli lõikes 2 on sätestatud, et summad, mida ei ole kasutatud heakskiitmise otsuses kehtestatud tingimuste kohaselt, tuleb tagastada.
11 Vastavalt määruse nr 2950/83 artikli 7 lõikele 1 võivad nii komisjon kui ka asjaomane liikmesriik abi kasutamist kontrollida.
12 Lõpuks, komisjoni 22. detsembri 1983. aasta otsuse 83/673/EMÜ Euroopa Sotsiaalfondi juhtimise kohta (EÜT L 377, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 277) artiklis 7 on nõutud, et liikmesriik, kes uurib abi kasutamist eeskirjade eiramise kahtluse tõttu, teataks sellest viivitamata komisjonile.
Vaidluse taust
13 Hageja esitas kaks rahalise abi taotlust 11 736 792 Portugali eskuudo (asi nr 870302 P3) ja 82 700 897 Portugali eskuudo (asi nr 870301 P1) suuruses summas kutseõppeprogrammide jaoks, mis olid suunatud vastavalt täiskasvanutele ja noortele.
14 Hagi puudutab eespool nimetatud esimeses asjas tehtud lõplikku otsust.
15 Kostja rahuldas 30. aprilli 1987. aasta otsusega esimese taotluse 5 809 712 Portugali eskuudo suuruses summas.
16 Hageja nõudis 24. juulil 1987 ESF-ilt määruse nr 2950/83 artikli 5 lõike 1 alusel 2 904 856 Portugali eskuudo suurust ettemakset.
17 Hageja esitas 1988. aasta juulikuu alguses, s.o pärast 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 1987 toimunud kutseõppe lõppu, Departamento para os Assuntos do Fundo Social Europeu’le (ESF asjade osakond, edaspidi „DAFSE”) ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluse.
18 Olles kinnitanud selles taotluses sisalduvate faktiliste ja raamatupidamisandmete õigsust, esitas DAFSE 17. oktoobril 1988 komisjonile määruse nr 2950/83 artikli 5 lõike 4 alusel väljamaksmise taotluse.
19 DAFSE nõudis siiski 22. augustil 1988 Inspecçao Geral de Finanças’lt (Finantsinspektsioon, edaspidi „IGF”) määruse nr 2950/83 artikli 7 lõike 1 alusel ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluse kontrollimist.
20 IGF tuvastas 5. mail 1989 eeskirjade eiramise. Need puudutasid esiteks hageja ning „EB – Contabilidade e Estudos Económicos Lda” vahel (edaspidi „EB Lda”) sõlmitud alltöövõtulepingut ning teiseks kinnisvara amortisatsiooni ja liisinguga seotud summasid.
21 DAFSE teatas kostjale, et ta peatas otsuse 83/673 artikli 7 alusel ülejäänud abisumma väljamaksmise.
22 IGF esitas 16. mail 1989 oma aruande politseile.
23 DAFSE teatas 30. juulil 1990 komisjonile, et pärast IGF-i läbi viidud kontrolli ei pea ta teatud kulutusi abikõlblikeks. Etteheited puudutasid esiteks EB Lda-ga sõlmitud alltöövõtulepinguga seotud kulusid ning teiseks liisingukulusid.
24 DAFSE nõudis sama kuupäevaga kirjades hagejalt kümne päeva jooksul ESF-i ja Portugali Vabariigi siseriikliku panusena tehtud ettemaksete tagastamist.
25 Hageja küsis 30. mai 1994. aasta kirjas kostjalt põhjusi, miks ta ei olnud tema abitaotluste suhtes veel lõplikku otsust teinud.
26 Kostja vastas 16. juuni 1994. aasta kirjas, et Portugali ametiasutused olid talle teatanud, et asjaomaseid abitaotlusi kontrolliti otsuse 83/673 artikli 7 alusel eeskirjade eiramise kahtluse tõttu.
27 Hageja nõudis kostja väidetavalt vastu võetud otsuse tühistamist, mis käsitles ühelt poolt ESF-i rahalise abi ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluse rahuldamata jätmist ning teiselt poolt selle rahalise abi vähendamist ning ESF-i ja Portugali Vabariigi tehtud ettemaksete tagastamist.
28 See hagi tunnistati Esimese Astme Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsusega kohtuasjas T‑271/94: Branco vs. komisjon (EKL 1996, lk II‑749) vastuvõetamatuks põhjendusel, et komisjon ei teinud otsust ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluse kohta.
29 Kostjale teatati 25. oktoobril 1996 uurimismenetluse algatamisest Tribunal Instrução Criminal da Comarca de Porto’s (Porto kriminaalkohus) seoses pettusega ESF-i rahastatud kutseõppetegevusega seotud toetuste saamisel ja nende kõrvaldamisega.
30 Hageja nõudis kostjalt 27. veebruari 1997. aasta kirjas, mis saabus komisjoni 3. märtsil 1997, otsuse tegemist ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluse kohta.
31 Kostja saatis 17. aprillil 1997 DAFSE-le abi peatamise otsuse eelnõu.
32 Hageja sai 5. mail 1997 sellest koopia ning esitas selle kohta oma selgitused kahes kirjas, mis saadeti vastavalt 19. ja 21. mail 1997.
33 Hageja esitas tegevusetushagi. See kohtuasi registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis numbriga T‑194/97.
34 Komisjon tegi 17. veebruaril 1998 asjaomase rahalise abi peatamise otsuse.
35 Hageja esitas 26. mail 1998 selle peatamise otsuse vastu tühistamishagi. See kohtuasi registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis numbriga T‑83/98.
36 Esimese Astme Kohus liitis need kaks hagi 27. jaanuari 2000. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T‑194/97 ja T‑83/98: Branco vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑69). Ta otsustas, et tegevusetushagi on vastuvõetamatu ja jättis tühistamishagi sisuliselt rahuldamata.
37 4. mail 2000 otsustas Lissaboni Tribunal da relaçáo (apellatsioonikohus) hageja vastu algatatud kriminaalmenetluse aegumise tõttu lõpetada.
38 Kostjale teatati sellest 11. juuli 2001. aasta kirjaga. DAFSE teatas pärast seda otsust kostjale samuti, et enam ei ole alust kahtlustada, et asjaomase abi saamise käigus on eeskirju eiratud. Samuti kutsus ta komisjoni tegema lõplikku otsust ülejäänud abisumma väljamaksmise kohta.
39 Komisjon edastas 8. jaanuaril 2002 DAFSE-le kõnealuses asjas rahalise abi vähendamise otsuse eelnõu. Ta tegi ettepaneku kehtestada ESF-i abi lõplikuks summaks 1 368 910 Portugali eskuudot.
40 DAFSE teatas 24. aprillil 2002 kostjale, et tal ei ole otsuse eelnõu suhtes mingeid vastuväiteid, lisades, et hagejale on otsuse eelnõust teatatud ning ta ei ole selle sisu kohta oma seisukohta esitanud.
41 Hageja esitas siiski oma seisukoha, mis saabus DAFSE-sse 7. mail 2002.
42 Komisjon tegi 23. oktoobril 2002 otsuse K (2002) 3455 hagejale antud rahalise abi summa vähendamise kohta. Komisjon märkis selles järgmist: „[Ü]lejäänud abisumma väljamaksmise taotluse kontrollimisel selgus, et äriühing [EB Lda] ei olnud asja 870302 P3 jaoks algselt heakskiidetud 5 809 712 Portugali eskuudo suurusest abi kogusummast 2 012 647 Portugali eskuudo suurust summat kasutanud. [...] 30. juuli 1990. aasta kirjas viidatud audiitori aruande põhjal tuleb abi vähendada 2 428 128 Portugali eskuudo ulatuses. Järelikult on seda selle summa võrra vähendatud ning see on kinnitatud 1 368 910 Portugali eskuudole.” Tegemist on vaidlustatud otsusega.
43 See otsus saadeti Portugali ametiasutustele juba järgmisel päeval, s.o 24. oktoobril 2002, kohustades neid hagejale sellest teatama.
44 Sellest tulenevalt nõudis Portugali Vabariik ESF-i nimel hagejalt 7 661,27 euro (1 535 946 Portugali eskuudo) suuruse summa tagasimaksmist.
45 Hageja sai vaidlustatud otsuse ja eespool nimetatud tagasimaksmise nõude kätte 31. juulil 2003.
Menetlus ja poolte nõuded
46 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 9. oktoobril 2003.
47 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (viies koda) avada suulise menetluse ning tegi Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetluse korraldamise meetmete raames pooltele ettepaneku esitada teatud dokumente ja esitas neile kirjalikud küsimused. Pooled esitasid oma vastused ja dokumendid antud tähtaja jooksul.
48 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele kuulati ära 18. jaanuari 2005. aasta kohtuistungil.
49 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada komisjoni 23. oktoobri 2002. aasta otsus K (2002) 3455, millega vähendatakse ESF-i rahalist abi asjas nr 870302 P3;
– mõista kohtukulud välja kostjalt.
50 Kostja palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Vastuvõetavus
51 Tundub, et komisjon oli asjaomase otsuse saatnud kirja teel DAFSE-le, teatades talle, et vastavalt määruse nr 2950/83 artikli 6 lõikele 1 on ESF-i abi vähendatud algselt heakskiidetud summast väiksemale summale.
52 Kuigi vaidlustatud otsus on adresseeritud Portugali Vabariigile, puudutab see hagejat EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses isiklikult ja otseselt, kuna see jätab hageja ilma talle algselt antud abi ühest osast, ilma et liikmesriigil oleks selles osas oma kaalutluspädevus (Euroopa Kohtu 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑291/89: Interhotel vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑2257, punktid 12 ja 13, ning 4. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑157/90: Infortec vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑3525, punktid 16 ja 17).
53 Peale selle avaldab kostja üllatust selle üle, esitamata siiski vastuvõetamatuse vastuväidet kodukorra artikli 114 lõike 1 tähenduses, et vaidlustatud otsuse tegemise ja hagejale sellest teatamise vahel möödus üheksa kuud. Ta on samuti üllatunud selle üle, et hageja ei ole nõudnud selgitusi menetluse käigu kohta, samas kui ta oli otsuse eelnõust teadlik alates 10. märtsist 2002. Kostja tugineb seoses sellega Esimese Astme Kohtu 30. septembri 1997. aasta määrusele kohtuasjas T‑151/95: INEF vs. komisjon (EKL 1997, lk II‑1541, punkt 47).
54 Esimese Astme Kohus tuletab esmalt meelde, et menetluspool, kes tugineb hilinenud hagi esitamisele, peab esitama tõendi sündmuse toimumise kuupäeva kohta, millest hakkab kulgema tähtaeg (Esimese Astme Kohtu 13. aprilli 2000. aasta määrus kohtuasjas T‑263/97: GAL Penisola Sorrentina vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2041, punkt 47). Järelikult ei saa Esimese Astme Kohus ainuüksi kostja üllatuse avaldamise tõttu hagi vastuvõetamatuks tunnistada. Veelgi enam, hagejat ei saa süüdistada Portugali ametiasutuste viivitamises hagejale vaidlustatud otsusest teatamisega.
55 Teiseks, Esimese Astme Kohus on oma eespool punktis 53 viidatud määruses INEF vs. komisjon (punkt 45) tegelikult leidnud, et hagejal, kes saab teada teda puudutavast aktist, on vastuvõetamatuse ohtu arvestades kohustus nõuda selle täielikku teksti mõistliku tähtaja jooksul, selleks et saada täpselt teada selle sisu ja põhjendused. Siiski tunnistas Esimese Astme Kohus selles määruses, et hageja sai kirja, mis väljendas ühemõtteliselt komisjoni lõplikku seisukohta. Käesolevas asjas ei ole hageja sellist kirja saanud. Talle teatati üksnes otsuse eelnõust, mille kohta ta on oma seisukoha esitanud. Neis tingimustes ei pidanud hageja uurima, kas vaidlustatud otsus on vastu võetud.
56 Kostja vastuväidetega hagi vastuvõetavuse kohta ei saa järelikult nõustuda.
Põhiküsimus
57 Hageja esitab neli väidet. Neist esimene tugineb määruse nr 2950/83 artikli 6 lõike 1 ning otsuse 83/516 rikkumisele. Teine väide on tuletatud omandatud õiguste rikkumisest. Kolmas väide tugineb õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetele. Neljas väide tugineb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.
58 Kahte esimest väidet ühendavad sisulised etteheited, mis on esitatud vaidlustatud otsuse aluseks olevate põhjenduste suhtes. Järelikult tuleb neid analüüsida koos.
A – Esimene ja teine väide, mis tuginevad ühelt poolt määruse nr 2950/83 ja otsuse 83/516 rikkumisele ning teiselt poolt omandatud õiguste rikkumisele
1. Poolte argumendid
59 Hageja väidab, et vaidlustatud akt rikub määruse nr 2950/83 artikli 6 lõiget 1 ja otsust 83/516. Ta kinnitab samuti, et tema abitaotluse heakskiitmise otsusega omandas ta subjektiivsed õigused ning seega on tal õigus nõuda selle abi väljamaksmist.
60 Hageja väidab esiteks, et kuna ta on saavutanud kokkuhoiu võrreldes komisjoni algselt heaks kiidetud summaga, siis ei saa ta lubada täiendavat abi vähendamist 2 965 124 Portugali eskuudo võrra.
61 Hageja märgib teiseks, et vaidlustatud otsus heidab talle ette alltöövõtulepingu sõlmimist EB Lda-ga. Hageja toob esile, et ta pöördus EB Lda spetsialiseerunud talituste poole alltöövõtulepingu osas, mis käsitleb koolituspersonali töölevõtmist, tehnilist ja pedagoogilist tuge ning kutsenõustamise läbiviimist, samuti eelarvehaldust ja kontrolli. Alltöövõtt oli lubatud nii määrusega nr 2950/83 kui ka esialgse heakskiitmise otsusega. Veelgi enam, EB Lda poole pöördumist oli mainitud abitaotluses. Lisaks sellele ei ole täpne väita, et EB Lda esitas teenuste kohta hagejale „erakorraliselt kõrgete hindadega” arveid, nagu seda teeb IGF oma 5. mai 1989. aasta aruandes. EB Lda arvetest tulenevad koolituspersonali kulud on kooskõlas Portugali Tööministeeriumi heaks kiidetud hindadega, arvestades koolitusel osalejate haridustaset. Tema teised teenused, s.o planeerimise, kursuste ettevalmistamise, eelarvehalduse, kutsenõustamise teenused ning tehnilised ja pedagoogilised tugiteenused vastasid turuhinnale. Kõik need kulud tekkisid Portugali õigusaktide ja ühenduse õigusnormidega kooskõlas; need olid abitaotluses ette nähtud ega ületanud algselt kinnitatud summasid. Need kulud olid samuti arvete ja teiste maksetõenditega põhjendatud. Lõpuks, IGF ei võtnud arvesse vee ja elektri tarbimise kulusid, teatud varustuse maksumust või täiendavaid juhtimiskulusid või väliskoostööst tulenevaid kulusid. Kõik need kulud kandis samuti EB Lda.
62 Hageja vaidlustab kolmandaks põhivara amortisatsioonis ja erinevates liisingukuludes tehtud muudatused. Ta väidab, et tema abitaotluses, mille komisjon on heaks kiitnud, oli varustusse investeerimise ainsaks eesmärgiks peetud asjaomast kutseõppetegevust. Ta oli amortisatsiooni siiski arvestanud kümne kuu eest, mis vastas kursuste ettevalmistamise perioodile ja kutseõppe tegelikule toimumisele. Hageja kinnitab peale selle, et oli jaganud liisinguga omandatud kauba hinna liisingulepingus toodud aastate arvuga. Need tehingud olid tehtud kooskõlas nii hageja ESF-i abitaotlusega kui ka sel ajal kehtinud Portugali õigusnormidega. Hageja märgib peale selle, et Portugali maksuhaldur on ühest liisingulepingust tuleneva liisingumaksete kogusumma heaks kiitnud, nii et teiste liisingumaksete kogusumma tuleb samuti tervikuna heaks kiita.
63 Eespool esitatu jätkuks juhib hageja neljandaks tähelepanu teistele ebajärjekindluse ilmingutele. Ta täheldab, et 1987. aastal läbi viidud koolituse koolitajate tasud olid kinnitatud „täiesti omavoliliselt ja erinevalt [tema] 1988. aastal läbi viidud teistest toimingutest”. Peale selle oli DAFSE abikõlblike kulutustena heaks kiitnud õppestipendiumid ja teatud 1987. aasta, kuid mitte 1988. aasta amortisatsioonikulud.
64 Hageja väidab viiendaks, et ta ei ole oma rahalise abi ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluses mitmesuguseid kulusid maininud. Oma hagiavalduses palub ta seda arvesse võtta.
65 Kostja vaidleb neile argumentidele vastu ja kinnitab, et hageja väide ei ole põhjendatud.
2. Esimese Astme Kohtu hinnang
a) Määruse nr 2950/83 artikli 6 lõike 1 ning otsuse 83/516 rikkumine
66 Hageja on väidetavalt tõendanud määruse nr 2950/83 artikli 6 lõike 1 ja otsuse 83/516 rikkumise, tuginedes mitmele argumendile, mida tuleb järjest kontrollida.
Saavutatud kokkuhoiule tuginev argument
67 Hageja viitab esmalt kokkuhoiule, mida ta on saavutanud esialgse abitaotlusega võrreldes.
68 Ometi ei saa asjaolu, et hageja ei ole teinud kõiki ettenähtud kulutusi, viia komisjoni poolt asjaomase väljamaksmise heakskiitmiseni. Rahalise abi ülejäänud abisumma väljamaksmine sõltub sellest, kas kulutused on tegelikult tehtud kutseõppetegevuse eesmärgil (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑413/98: Frota Azul-Transportes e Turismo, EKL 2001, lk I‑673, punkt 27) esialgses heakskiitmise otsuses lubatud ulatuses.
Teatud kulude väljajätmisele tuginev argument
69 Hageja juhib samuti tähelepanu sellele, et ta unustas ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluses mainida teatud tegelikult kantud kulusid.
70 Hageja täpsustas siiski kohtuistungil, et tema hagiavalduses loetletud asjaomased tõendid ei ole tema nõude aluseks. Igal juhul tuleb EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi raames asjaomase ühenduse õigusakti seaduslikkust hinnata vastavalt faktilistele asjaoludele, mis on institutsioonile teada selle akti vastuvõtmise päeval. Komisjonile ei saa järelikult ette heita, et ta ei võtnud arvesse summasid, mille väljamaksmist hageja ei olnud enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist nõudnud.
Vaidlustatud otsuse põhjendusvigadele tuginev argument
71 Hageja leiab, et vaidlustatud alltöövõtu ning amortisatsiooni ja liisinguga seotud kulud on põhjendatud.
72 Määruse nr 2950/83 artikli 6 lõikest 1 tuleneb, et komisjon võib ESF-i abi vähendada, kui seda ei kasutata heakskiitmise otsuses kehtestatud tingimuste kohaselt.
73 Esimese Astme Kohus on varem leidnud oma eespool punktis 36 viidatud 27. jaanuari 2000. aasta otsuses Branco vs. komisjon (punkt 74), et heakskiitmise otsusega nõustumise kinnitusest tuleneb, et hageja võttis endale selge kohustuse pidada kinni kohaldatavatest siseriiklikest ja ühenduse õigusnormidest. Selles osas on Esimese Astme Kohus eespool viidatud otsuse punktis 75 samuti märkinud, et riiklike vahendite kasutamise suhtes kehtib Portugali ja ühenduse õiguse kohaselt usaldusväärse finantsjuhtimise nõue.
74 Esimese Astme Kohus peab järelikult kontrollima, kas komisjon on seda põhimõtet lubatavalt rakendanud.
75 Lisaks sellele, kuna määruse nr 2950/83 artikli 6 lõike 1 kohaldamine võib nõuda komisjonilt keeruliste faktiliste asjaolude ja raamatupidamisandmete hindamist, on tal selles küsimuses laiaulatuslik kaalutlusõigus. Järelikult peab Esimese Astme Kohtu kontroll selle hindamise üle piirduma sellega, kas asjaomaste andmete hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga (Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsused kohtuasjas T‑142/97: Branco vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3567, punkt 67; liidetud kohtuasjades T‑180/96 ja T‑181/96: Mediocurso vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3477, punkt 120; eespool punktis 36 viidatud 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas Branco vs. komisjon, punkt 76; 14. mai 2002. aasta otsused kohtuasjas T‑80/00: Associação Comercial de Aveiro vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2465, punkt 51, ning kohtuasjas T‑81/00: Associação Comercial de Aveiro vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2509, punkt 50).
– Alltöövõtu kasutamisele tuginevad väited
76 On selge, et hageja sõlmis EB Lda-ga alltöövõtulepingu kutseõppe läbiviimise kohta, mille jaoks ta oli saanud ESF-ilt abi.
77 Alltöövõtu kasutamine ei ole vastuolus ühegi ESF-i regulatsioonist tuleneva sättega ega heakskiitmise otsusega. Selline tegevus ei tohi siiski kunstlikult tõsta kutseõppetegevuse maksumust, rikkudes usaldusväärse finantsjuhtimise nõuet (eespool punktis 75 viidatud Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas Branco vs. komisjon, punktid 77 ja 78). Alltöövõtu kasutamine peab olema järelikult põhjendatud asjaoluga, et alltöövõtja on võimeline täitma teatud spetsiaalseid, selgelt määratletud ja tema tavapärase tegevuse hulka kuuluvaid ülesandeid. Hageja ei vaidlusta seda, vastupidi, ta on EB Lda-d oma kirjalikes avaldustes nimetanud „spetsialiseerunud ettevõtjaks”.
78 IGF leidis käesolevas asjas oma 5. mai 1989. aasta aruandes, et EB Lda oli hageja „suurim teenuste osutaja”, kuna tema arve kahe täiskasvanutele ja noortele suunatud kutseõppe kursuse eest ulatus 39 239 750 Portugali eskuudoni.
79 IGF märkis samuti, et sobivast korraldusest hoolimata oli EB Lda kursuste ettevalmistamisega seotud teenuste ning kutseõppe läbiviimise kohta sõlminud alltöövõtulepingu. Ta tõi selles osas välja, et ühe kursuse ettevalmistamise kohta sõlmiti alltöövõtuleping 1 000 000 Portugali eskuudo suuruses summas Cooperativa de Serviçio na Àréa Administrativa de Empresas, CRL-iga (edaspidi „kooperatiiv”) ning et kutseõppe jaoks kulutatud 16 000 000 Portugali eskuudo suurusest summast oli see sama kooperatiiv esitanud arveid 7 500 000 Portugali eskuudo eest.
80 IGF märkis, et kooperatiivi juhatus koosnes kolmest hageja kõige mõjukamast töötajast ning selle liikmed kattusid täpselt äriühingu EB Lda liikmetega.
81 Selgituste puudumisel EB Lda sekkumise kasulikkuse kohta ning arvestades kulude ühtelangemist, mis tekkis kolme äriühingu asjasse kaasamise tõttu, tegi IGF ettepaneku EB Lda sekkumisest tulenevate kuludega mitte arvestada ja võtta arvesse ainult kutseõppele tegelikult kulutatud summad.
82 IGF kontrollis erinevaid kantud kulusid sellest seisukohast. Ta vähendas koolitajate tasudega seotud kulusid osas, milles kohaldatud tunnitasu oli kõrgem Portugali määrusega kehtestatud ülemmääradest. Hageja väidab vastupidi, et koolituspersonali kulud olid arvestatud selle määruse kohaselt, kuid ta ei põhista seda väidet millegagi.
83 Kooperatiivi poolt EB Lda-le kursuste ettevalmistamise eest nõutud summat sisaldava arve kohta märkis IGF, et selle ainsa tõendi kaudu nende teenuste kohta ei ole võimalik selgitada selle seost hagejale antud rahalise abiga hõlmatud kutseõppetegevusega.
84 Lisaks sellele ja vastupidi hageja kinnitustele ei ole kostja jätnud arvesse võtmata teisi kulusid, nagu elekter, vesi, telefon, küte ja bürootarbed. Komisjoni viidatud IGF-i aruandest tuleneb, et asjaomaseid kulusid on arvesse võetud ulatuses, milles need olid asjaomase tegevusega otseselt seotud. Teisi kulusid on tasakaalustatud vastavalt toetatud tegevuse suhtelisele olulisusele.
85 Eespool esitatut arvestades ei ole IGF teinud ilmset hindamisviga, leides, et EB Lda ja kooperatiivi sekkumine ei ole majanduslikult põhjendatav. EB Lda-d võib pidada kunstlikuks moodustiseks, keda ei saa mingil juhul lugeda „spetsialiseerunuks” hageja antud tööde tegemisele. Ta oli tegelikult ainult vahendaja, kes sai seoses sellega teenustasu või komisjonitasu. Peale selle on IGF ja seejärel komisjon astunud usaldusväärse finantsjuhtimise eesmärgil samme, mille mõju abisaajale ei ulatu kaugemale, kui on vaja selle eesmärgi saavutamiseks. Seega lükkas komisjon tagasi ainult kulud, mis ei olnud heakskiidetud tegevusega seotud ning mis ületasid tegelikult kantud kulusid. Peale selle lükkas ta tagasi ainult teatud arvu vahendajate tekitatud kunstlikust korraldusest tekkinud kuludest, kuna hageja selgituste puudumise tõttu tundub, et erinevatel tasanditel puudub tegelik lisandväärtus. Komisjon ei ole seevastu otsustanud välistada alltöövõtu kasutamise võimalust, jättes kõrvale käesoleva asja erilised asjaolud.
– Amortisatsiooni ja liisingulepingutega seotud väited
86 Hageja seostab oma hagiavalduses amortisatsiooni ja liisingulepingute küsimuse. Ta vaidleb vastu sellele, kuidas IGF ja seejärel komisjon on saanud aru liisingukulude „amortisatsioonist”.
87 IGF on kasutatud „seadmete liisingumaksete” kohta märkinud, et hoolimata asjaolust, et tegemist oli seadmetega, mida hageja kasutas liisingu alusel, ei vastanud hageja kuludena märgitud summad liisingufirmale tegelikult tasutud liisingumaksetele, vaid vara amortisatsioonile määraga 33,33% aastas. IGF leidis, et see määr on liiga kõrge ja kinnitas amortisatsioonimääraks 20%. Hageja kinnitab siiski, et ta on kinni pidanud sel ajal Portugalis kehtivatest raamatupidamiseeskirjadest, kuid ta ei esita selles osas täpsustusi ega põhista oma seisukohta.
88 Lisaks sellele parandas IGF hagejale tehtavaid makseid, arvestades teatud summa kulude kohta tehtud kirjete kahekordset arvelevõtmist. Ta parandas neid samuti kirjete tõttu, mis olid tehtud enne tegevuse algust, s.o 1987. aasta aprillis, mitte aga juunis, nii et arvessevõetavaid kulusid võis arvestada seitsme-, mitte üheksakuuse ajavahemiku kohta. Hageja väidab seoses sellega, et asjaomaseid seadmeid kasutati kutseõppe ettevalmistamise käigus. Hageja ei ole aga seda väidet edasi arendanud ega seda ka põhistanud.
– Komisjoni ebajärjekindlusele tuginev argument
89 Lõpuks üritab hageja tõendada kostja ebajärjekindlust. Ta väidab, et 1987. aastal toimunud koolituse koolitajate tasud kiideti heaks „täiesti omavoliliselt ja erinevalt hageja 1988. aastal läbi viidud teistest toimingutest”. See argument on vastuvõetamatu, kuna see on ebatäpne. Veelgi enam, see ei ole põhistatud. Hageja väidab samuti, et DAFSE kiitis vastupidi 1988. aasta tegevuse suhtes kujundatud suhtumisele 1987. aasta abikõlblike kulutustena heaks õppestipendiumid ja amortisatsioonikulud. Kuid ka see argument ei ole põhistatud ja hageja ei täpsusta, millise amortisatsiooniga tegemist on.
Järeldus määruse nr 2950/83 rikkumise kohta
90 Üldiselt ei ole hageja kuidagi põhistanud oma etteheiteid veenvate ja täpsete tõenditega, millega saaks vaidlustatud otsuse toetuseks esitatud faktilistele asjaoludele antud hinnanguid vaidlustada. Järelikult on nimetatud etteheited selgelt ebapiisavad tuvastamaks, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea (Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑380/94: AIUFASS ja AKT vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑2169, punkt 59), jagades IGF-i seisukohta, mille kohaselt asjaomane kutseõpe ei vasta esialgse heakskiitmise otsuse tingimustest tulenevale usaldusväärse finantsjuhtimise nõudele.
91 Sellest järeldub, et komisjon ei ole määruse nr 2950/83 artikli 6 lõiget 1 rikkunud.
b) Omandatud õiguste rikkumine
92 Isegi kui heakskiitmise otsus annab ESF-i abi saajale õiguse nõuda selle väljamaksmist, võib see olla nii vaid juhul, kui abi on kasutatud selles otsuses kehtestatud tingimuste kohaselt (eespool punktis 75 viidatud Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas Branco vs. komisjon, punkt 105, ning eespool punktis 36 viidatud 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas Branco vs. komisjon, punkt 94).
93 Eespool esitatud punktist 71 ja sellele järgnevatest punktidest tuleneb, et kostja ei ole teinud ilmset hindamisviga, leides, et toetatud kutseõppe puhul oli esialgse heakskiitmise otsuse tingimusi eiratud.
94 Hagejal puudus seega igasugune õigus asjaomase abi ülejäänud abisumma väljamaksmisele.
95 Hageja kaks esimest väidet on järelikult põhjendamata.
B – Kolmas väide, mis tugineb õiguspärase ootuse põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte rikkumisele
96 See väide koosneb kahest osast.
1. Esimene osa (õiguspärane ootus, mis on tekkinud seoses väljamaksmise taotluse raamatupidamisandmete kinnitamisega)
a) Poolte argumendid
97 Hageja kinnitab, et ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluses sisalduvate faktiliste ja raamatupidamisandmete õigsuse kinnitamisega DAFSE poolt 1988. aastal tekkis tal õigus abi väljamaksmisele.
98 Vaidlustatud akt seab selle otsuse kahtluse alla, samas kui faktilised asjaolud jäävad samaks. Portugali kohtud lõpetasid hageja vastu algatatud kriminaalmenetluse, lükates nii ümber hagejal lasuva eeskirjade eiramise kahtluse.
99 Hageja märgib lisaks, et heakskiitmise pädevus on Portugalis ainult DAFSE-l.
100 1988. aasta heakskiitmine tekitas hagejas õiguspärase ootuse abisumma väljamaksmisele, mida komisjon saab kahtluse alla seada ainult siis, kui on eiratud esialgses heakskiitmise otsuses kehtestatud tingimusi, mitte aga seetõttu, et hilisemad hinnangud on heakskiidetud kuludega vastuolus.
101 Kostja vaidleb neile argumentidele vastu ja väidab, et hageja väide ei ole põhjendatud.
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
102 Õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele eeldab, et on täidetud kolm tingimust. Esiteks peavad ühenduse ametiasutused huvitatud isikule andma kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlaid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi. Teiseks peavad need tagatised olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud tagatised olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (Esimese Astme Kohtu 6. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑203/97: Forvass vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I‑A‑129 ja II‑705, punkt 70, ning 7. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑199/01: G vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑207 ja II‑1085, punkt 38).
103 Käesoleva asja asjaolu, et siseriiklik ametiasutus oli esiteks kinnitanud ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluse faktiliste ja raamatupidamisandmete õigsust, ei saa abisaajal tekitada õiguspärast ootust ülejäänud abisumma väljamaksmise suhtes.
104 Esiteks nähtub otsuse 83/516 artikli 2 lõikest 2, et asjaomased liikmesriigid tagavad ESF-i rahastatud meetmete tulemusliku lõpuleviimise. Peale selle võib komisjon määruse nr 2950/83 artikli 7 lõike 1 kohaselt ülejäänud abisumma väljamaksmise taotlusi kontrollida, „kahjustamata liikmesriikide läbi viidud kontrolli”. Need liikmesriikide kohustused ja õigused ei ole kuidagi ajaliselt piiratud. Sellest järeldub, et kutseõppetegevuse meetme ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluses sisalduvate faktiliste ja raamatupidamisandmete kinnitamine määruse nr 2950/83 artikli 5 lõike 4 teise lause tähenduses ei keela liikmesriigil hiljem ülejäänud abisumma väljamaksmise taotlust uuesti kontrollida (Euroopa Kohtu 12. novembri 1999. aasta määrus kohtuasjas C‑453/98 P: Branco vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑8037, punkt 77, ning eespool punktis 68 viidatud otsus kohtuasjas Frota Azul-Transportes e Turismo, punkt 62). Lisaks sellele ei keela miski DAFSE-l selle uue kontrolli läbiviimiseks pöörduda raamatupidamis- ja finantsauditile spetsialiseerunud asutuse poole, nagu IGF (eespool viidatud määrus Branco vs. komisjon, punkt 78, ning eespool punktis 36 viidatud 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas Branco vs. komisjon, punkt 68).
105 Teiseks on komisjonile määruse nr 2950/83 artikli 6 lõikes 1 jäetud pädevus võtta vastu ülejäänud abisumma väljamaksmise lõplik otsus. Seega ei olnud komisjon seotud DAFSE antud kinnitusega. See ei saanud järelikult näida ülejäänud abisumma väljamaksmise tagatisena, mille on andnud selleks pädev organ.
106 Kolmandaks sõltub lõplik otsus eespool mainitud sätte kohaselt sellest, et abisaaja on rahalise abi andmiseks kehtestatud tingimustest kinni pidanud (eespool punktis 104 viidatud määrus Branco vs. komisjon, punktid 87–89). Hageja kahe esimese väite kontrollimisel selgus, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, leides, et hageja oli eiranud asjaomase abi suhtes kehtestatud tingimustes sisalduvat usaldusväärse finantsjuhtimise nõuet.
107 Neljandaks ei saanud menetluse käik hagejal tekitada mingit õiguspärast ootust. DAFSE nõudis temalt 30. juuli 1990. aasta kirjas ESF-i ja Portugali Vabariigi tehtud ettemaksete tagastamist. Hagejale teatati seejärel eeskirjade eiramise kahtlusest otsuse 83/673 artikli 7 tähenduses ning seejärel uurimismenetluse algatamisest Tribunal de Instrução Criminal da Comarca de Porto’s seoses pettusega ESF-i rahastatud kutseõppetegevusega seotud toetuste saamisel ja seoses nende kõrvaldamisega. Veel teatati hagejale asjaomase rahalise abi peatamise otsusest, mille vastu ta esitas tühistamishagi, mis jäeti rahuldamata. Lõpuks, pärast kriminaalmenetluse lõpetamist aegumise tõttu, sai ta kätte rahalise abi vähendamise otsuse eelnõu seisukohtade esitamiseks.
108 Asjaolu, et hageja vastu algatatud kriminaalmenetlus lõpetati, ei saa olla aluseks tema väidetavale õiguspärasele ootusele abi väljamaksmise suhtes. Määruse nr 2950/83 artiklist 6 tuleneb, et ühenduse õigus ei kvalifitseeri ESF-i abi eesmärgivastast kasutamist kuriteona (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑186/98: Nunes ja de Matos, EKL 1999, lk I‑4883, punktid 7 ja 8). Seega, kuigi hea halduse põhimõte, mille kohaselt ühenduse institutsioon peab tegema otsuse kõiki asjaolusid teades, õigustab seda, et komisjon võib menetluse peatada, kui siseriiklik kohus peab tegema otsuse pettuse kohta, ei takista see aga seda, et komisjon kontrolliks pärast kriminaalmenetluse aegumise tõttu lõpetamist IGF-i halduskontrolli põhjal oma abi võimalikku vähendamist.
109 Sellest järeldub, et kolmanda väite esimene osa on põhjendamata.
2. Teine osa (õiguskindluse puudumine ebamõistlikult pika ajavahemiku vältel ja õiguspärase ootuse rikkumine)
a) Poolte argumendid
110 Hageja väidab, et õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid on rikutud selles osas, milles komisjon peab tegema otsuse mõistliku tähtaja jooksul vaatamata sellele, et talle ei ole antud kindlaksmääratud tähtaega.
111 Vaidlustatud akti vastuvõtmisele eelnenud viieteistkümneaastane ajavahemik on aga liiga pikk. Hageja leiab eelkõige, et seoses tema vastu algatatud kriminaalmenetluse lõpetamisega kaovad kõik põhjused tema abi väljamaksmise taotluse heakskiitmata jätmiseks.
112 Ta väidab samuti, et kuna see ajavahemik muutus järjest pikemaks, tekitas see temal õiguspärase ootuse, et komisjon teeb otsuse, mis on kooskõlas DAFSE kinnitusega, millega 1988. aastal kiideti ülejäänud abisumma väljamaksmise taotlus heaks.
113 Kostja vaidleb neile argumentidele vastu ja kinnitab, et kõnealune väide ei ole põhjendatud.
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
Asjaomase ajavahemiku pikkuse mõistlikkus ning õiguskindlus
114 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb haldusmenetluse pikkuse mõistlikkust hinnata, arvestades eraldi iga asja asjaolusid ning eelkõige selle tausta, erinevaid läbitud menetlusstaadiume, keerukust ning selle olulisust erinevate huvitatud poolte jaoks (Esimese Astme Kohtu 19. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑73/95: Oliveira vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑381, punkt 4; 22. oktoobri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑213/95 ja T‑18/96: SCK ja FNK vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1739, punkt 57; 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑180/96 ja T‑181/96: Mediocurso vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3477, punkt 61, ning 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑182/96: Partex vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2673, punkt 177).
115 Ajavahemiku mõistlikkust, mis möödus hageja juulis 1988 esitatud ülejäänud abisumma väljamaksmise taotlusest vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni 23. oktoobril 2002, tuleb hinnata sellest vaatenurgast.
116 1988. aasta juuli ja 1989. aasta maikuu vahelistel kuudel kontrollis DAFSE hageja arveid ning IGF viis määruse nr 2950/83 artikli 7 lõike 1 kohaselt läbi põhjaliku finantskontrolli, mille eesmärk oli kindlaks teha EB Lda kantud kulude faktiliste ja raamatupidamisandmete õigsus.
117 Arvestades eeskirjade eiramise kahtlust, ootasid DAFSE ja komisjon seejärel, et Portugali kohtud teeks otsuse hageja vastu algatatud kriminaalasjas. Esimese Astme Kohus tunnistas oma eespool punktis 36 viidatud 27. jaanuari 2000. aasta otsuses kohtuasjas Branco vs. komisjon (punkt 51), et „kuna komisjonil oli käesolevas asjas abi eesmärgipärase kasutamise suhtes tõsiseid kahtlusi ühelt poolt IGF-i aruande tõttu ning teiselt poolt, kuna ajal, mil komisjonilt oli ametlikult nõutud otsuse vastuvõtmist, jätkus Portugali kriminaalkohtus abisaaja vastu menetlus, mis oli seotud teatud rahastatud projektide raames tehtud tehingutega, ei olnud komisjon kohustatud ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluse osas lõplikku otsust tegema”.
118 Seega sai komisjonile lõplikult selgeks, et asi ei arene kriminaalõiguslikust aspektist edasi, alles siis, kui Portugali ametiasutused teatasid talle juulis 2001 kriminaalmenetluse lõpetamisest. Seejärel pidi ta halduskontrolli uuesti läbi viima veel hoolikamalt ja veel ettevaatlikumalt, kuna hageja tegevuse kohta ei olnud tehtud ühtegi otsust ning kriminaalmenetlus lõpetati pärast apellatsiooni ainult aegumise tõttu.
119 Sellest kuupäevast koostas komisjon eelmises punktis kirjeldatud tausta tõttu nõutud ettevaatlikkusega rahalise abi vähendamise otsuse eelnõu, mis tugines IGF-i aruande järeldustele. Komisjon saatis selle eelnõu seejärel 8. jaanuaril 2002 vastavalt määruse nr 2950/83 artikli 6 lõikele 1 Portugali ametiasutustele seisukohtade esitamiseks. Menetlus peatati selleks ajani, kuni liikmesriik teatas sellest eelnõust hagejale, et anda talle samuti võimalus oma märkuste esitamiseks. Hageja ei esitanud talle antud tähtaja jooksul oma seisukohti. DAFSE teatas 24. aprillil 2002 kostjale, et tal ei ole otsuse eelnõu kohta ühtegi vastuväidet. Komisjoni talitused said seejärel otsuse eelnõu kohta nõusoleku eelarve peadirektoraadilt, õigustalituselt ja finantskontrolli peadirektoraadilt. Vaidlustatud otsus võeti vastu 23. oktoobril 2002.
120 Sellest sündmuste jadast, kohtu- ja haldusmenetluse ning siseriikliku ja ühenduse menetluste seotusest, samuti komisjoni kindlast võimatusest tugineda kriminaalkohtu otsusele tuleneb, et vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud igas menetlusstaadiumis on mõistlikust tähtajast kinni peetud.
121 Hageja kinnitab siiski, et ajavahemik, mida tuleb arvesse võtta, ulatub vaidlustatud otsusest teatamiseni, mis oli siseriiklike ametiasutuste kohustus, s.o 31. juulini 2003.
122 Käesoleva asja tingimustes tuleb aga sedastada, et komisjon teatas vaidlustatud otsusest selle adressaadile, Portugali Vabariigile õigel ajal, kohustades teda hagejale sellest teatama. Portugali Vabariik teatas nimetatud otsusest hagejale tõepoolest hilinemisega, kuid selles ei saa komisjoni süüdistada. Ainult komisjonile omistatava viivituse alusel võib järeldada, et see institutsioon ei ole mõistlikku tähtaega järginud. Järelikult ei vii väidetav õiguskindluse puudumine, mida hageja selle viivitusega seostab, vaidlustatud otsuse tühistamiseni.
Õiguspärane ootus, mis tekkis komisjoni otsuse tegemisega viivitamisest
123 Hageja kinnitab, et komisjoni ülejäänud abisumma väljamaksmise taotluse kohta otsuse tegemiseks kulunud ebamõistlikult pikk ajavahemik tekitas tal õiguspärase ootuse nimetatud ülejäänud abisumma väljamaksmiseks.
124 Arvestades eespool punktides 120 ja 122 esitatut, tugineb see argument siiski valele eeldusele ning tuleb tagasi lükata. Lisaks sellele eeldab õiguspärane ootus, et ühenduse ametiasutused on huvitatud isikule andnud kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlaid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi. Nagu eespool on juba märgitud (vt eespool punktid 102–109), ei ole seda käesolevas asjas tehtud.
125 Lisaks selgus väite esimese osa kontrollimisel, et DAFSE esialgne heakskiit ja järgnev menetlus ei saanud tekitada õiguspärast ootust selle abi väljamaksmise suhtes.
126 Neil asjaoludel tuleb hageja kolmanda väite mõlemad osad tagasi lükata.
C – Neljas väide, mis tugineb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele
1. Poolte argumendid
127 Hageja väidab, et kuna kostja on rikkunud oma kohustust hüvitada esialgse heakskiitmise otsuse täitmise käigus kutseõppe tegevuse raames seaduslikult kantud kulusid, siis on ta rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.
128 Kostja vaidleb sellele vastu.
2. Esimese Astme Kohtu hinnang
129 Komisjoni tehtud vähendamised on käesolevas asjas otseselt seotud eeskirjade eiramisega, millest Portugali ametiasutused talle teatasid, ning selle esemeks on välistada vaid ebaseaduslike või kasutute kulutuste hüvitamine.
130 Need vähendamised on järelikult proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.
131 Sellest tuleneb, et hageja neljas väide tuleb tagasi lükata.
132 Järelikult tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata.
Kohtukulud
133 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt kostja nõudele välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja hagejalt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. juunil 2005 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |