EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
17. märts 2016(*)
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Leping, milles on Rumeenia ettevõtjale ette nähtud kohustus loovutada kaubamärgid ettevõtjale, kelle asukoht on kolmandas riigis – Keeldumine – Kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtul – Kostja ilmumine Rumeenia kohtutesse vastuväiteid esitamata – Kohaldatavad kohtualluvuse eeskirjad
Kohtuasjas C‑175/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Înalta Curte de Casație și Justiție (kassatsioonikohus, Rumeenia) 5. detsembri 2014. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. aprillil 2015, menetluses
Taser International Inc.
versus
SC Gate 4 Business SRL,
Cristian Mircea Anastasiu,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, kohtunikud J.‑C. Bonichot (ettekandja) ja C. G. Fernlund,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Taser International Inc., esindajad: advokaadid S. Olaru, C. Radbâță, ja E. Bondalici,
– Rumeenia valitsus, esindajad: R. H. Radu ja D. M. Bulancea,
– Hispaania valitsus, esindaja: J. García-Valdecasas Dorrego,
– Euroopa Komisjon, esindajad: C. Gheorghiu ja M. Wilderspin,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 5; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 22 punkti 4, artikli 23 lõike 5 ja artikli 24 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud ühelt poolt Ameerika Ühendriikides asuva äriühingu Taser International Inc. (edaspidi „Taser International“) ning teiselt poolt Rumeenias asuva äriühingu SC Gate 4 Business SRL (edaspidi „Gate 4“) ja Gate 4 töötaja Cristian Mircea Anastasiu vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb Rumeenia äriühingu selle lepingulise kohustuse täitmist, mille kohaselt ta peab Taser internationalile kaubamärgid loovutama.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes.“
4 Määruse artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.»
5 Määruse artiklis 22 „Ainupädevus“ on ette nähtud:
„Alalisest elukohast sõltumatu ainupädevus on järgmistel kohtutel:
[…]
4) menetluste puhul, mis seonduvad patentide, kaubamärkide, disainilahenduste või muude selliste hoiuleandmisele või registreerimisele kuuluvate õiguste registreerimise või kehtivusega, selle liikmesriigi kohtud, kus hoiulevõtmist või registreerimist taotletakse, kus see on toimunud või kus see loetakse toimunuks ühenduse dokumendi või rahvusvahelise konventsiooni tingimuste kohaselt.
[…]“.
6 Määruse artiklis 23 on sätestatud:
„1. Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. […]
[…]
5. Kokkulepetel või usaldusühingu asutamisdokumendi sätetel, millega pädevus kindlaks määratakse, ei ole juriidilist jõudu, kui need on vastuolus artiklitega 13, 17 või 21, või kui kohtud, kes nende kohaselt pädevad ei ole, on ainupädevad artikli 22 kohaselt.“
7 Määruse nr 44/2001 artiklis 24 on sätestatud:
„Lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 22 kohaselt on ainupädev teine kohus.“
Rumeenia õigus
8 Seaduse nr 84/1998 kaubamärkide ja geograafiliste tähiste kohta artikli 41 lõikes 1 on ette nähtud:
„Kaubamärgiõigused võib võõrandada loovutamise teel, sõltumata selle ettevõtte üleminekust, millele kaubamärk kuulub. Loovutamine peab toimuma kirjalikult ja pooled peavad vastavale dokumendile alla kirjutama, vastasel korral on see tühine. […]“
9 Seaduse artikkel 42 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Loovutamise kohta kande tegemise taotlusele tuleb lisada dokument, mis tõendab kaubamärgi omandi üleminekut.
(2) [Riiklik patendi- ja kaubamärgiamet (OSIM)] keeldub loovutamise kohta kande tegemisest, kui on selge, et seeläbi eksitatakse üldsust nende kaupade või teenuste laadi, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, välja arvatud juhul, kui isik, kellele kaubamärk üle läheb, nõustub piirama kaubamärgi üleminekut ainult kaupade või teenustega, mille osas ei ole kaubamärk eksitav.
(3) Asjaomase isiku taotlusel ja pärast seaduses ette nähtud lõivu tasumist teeb OSIM loovutamise kohta kaubamärgiregistris kande ja avaldab selle kohta teate ametlikus tööstusomandi teatajas. Võõrandamine kehtib kolmandate isikute suhtes alates selle avaldamisest.“
10 Seaduse nr 105/1992 rahvusvahelise eraõiguse valdkonda kuuluvate suhete kohta artiklis 154 on sätestatud:
„Kui pooled on kokku leppinud teatud kohtu pädevuses lahendada nendevaheline vaidlus või nende sõlmitavast lepingust tuleneda võivad vaidlused, on sellel kohtul pädevus, välja arvatud juhul, kui:
1) kohus on välisriigi kohus, kuid vaidluse puhul kuulub erandlik kohtualluvus Rumeenia kohtule;
2) kohus on Rumeenia kohus, kuid üks pooltest tõendab, et erandlik kohtualluvus kuulub välisriigi kohtule.“
11 Seaduse artiklis 157 on ette nähtud:
„Kohus, kelle poole pöördutakse, kontrollib omal algatusel oma pädevust teha otsus vaidluse kohta, mis puudutab rahvusvahelise eraõiguse valdkonda kuuluvaid suhteid, ning kui ta tuvastab, et ei tema ise ega ükski teine Rumeenia kohus ei ole pädev, jätab ta nõude läbi vaatamata seepärast, et see ei kuulu Rumeenia kohtute pädevusse.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12 Taser International, kelle asukoht on Ameerika Ühendriikides, sõlmis 4. aprillil ja 12. septembril 2008 Gate 4‑ga kaks mitteainuõiguslikku turunduslepingut. Nende lepingutega kohustusid Gate 4 ja C. M. Anastasiu loovutama oma lepingupartnerile kaubamärgid Taser International, mis nad olid registreerinud või mille registreerimist nad olid taotlenud Rumeenias.
13 Kuna Gate 4 ja C. M. Anastasiu keeldusid oma lepingulist kohustust täitmast, pöördus Taser International Tribunalul Bucureşti (Bukaresti kõrgem kohus) poole. Hoolimata sellest, et lepingud sisaldasid kohtualluvuskokkuleppeid, mille kohaselt on pädevus Ameerika Ühendriikides asuval kohtul, ilmusid Gate 4 ja C. M. Anastasiu Rumeenia kohtusse ega vaidlustanud selle pädevust. Tribunalul Bucureşti (Bukaresti kõrgem kohus) kohustas 31. mai 2011. aasta otsusega neid tegema kõik loovutamise kohta kande tegemiseks vajalikud toimingud.
14 Pärast seda, kui Curtea de Apel Bucureşti (Bukaresti apellatsioonikohus) jättis nimetatud kohtuotsuse muutmata, esitasid Gate 4 ja C. M. Anastasiu Înalta Curte de Casație și Justițiele (kassatsioonikohus) kassatsioonkaebuse. Kuigi Rumeenia kohtute pädevust seda vaidlust lahendada ei ole pooled vaidlustanud, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta on kohustatud selles küsimuses seisukoha võtma omal algatusel.
15 Selles kontekstis tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas määrus nr 44/2001 on tema menetletavale vaidlusele kohaldatav, kuivõrd pooled on oma vaidluste lahendamiseks valinud Euroopa Liidust väljaspool oleva kolmanda riigi kohtu, mitte mõne liikmesriigi kohtu, nagu on ette nähtud määruse artikli 23 lõikes 1. Ta leiab, et kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtul, võib juba ainuüksi selle asjaolu tõttu takistada määruse artiklis 24 ette nähtud vaikivat kohtualluvuse laiendamist.
16 Juhul kui viimati nimetatud õigusnorm on kohaldatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski teada, kas ta peaks ikkagi oma pädevusest loobuma mõnel muul alusel.
17 Lisaks tuleb kontrollida määruse nr 44/2001 artikli 22 kohaldatavust, et selgitada välja, kas vaidlus, mis puudutab kaubamärgi loovutamise kohustust, mille tulemusena võidakse siseriiklike õigusnormide kohaselt kanne teha, kuulub selle artikli punkti 4 kohaldamisalasse.
18 Neil asjaoludel otsustas Înalta Curte de Casație și Justiție (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 44/2001 artiklit 24 tuleb tõlgendada nii, et väljendiga „käesoleva määruse muudest sätetest tulenev pädevus» peetakse silmas ka olukorda, milles sellise lepingu pooled, millega loovutatakse õigused liidu liikmesriigis registreeritud kaubamärgile, leppisid üheselt mõistetavalt ja vaieldamatult kokku, et ükskõik missuguse lepinguliste kohustuste täitmist käsitleva vaidluse lahendavad niisuguse riigi kohtud, mis ei ole liidu liikmesriik ja milles on hageja elukoht (asukoht), kui hageja pöördus liidu selle liikmesriigi kohtu poole, mille territooriumil on kostja elukoht (asukoht)?
2. Kas juhul, kui vastus on jaatav:
a) tuleb määruse nr 44/2001 artikli 23 lõiget 5 tõlgendada nii, et selles ei ole peetud silmas kohtualluvuse kokkulepet, mille kohaselt on pädevus riigil, mis ei ole liidu liikmesriik, mistõttu kohus, kelle poole pöörduti määruse artikli 2 alusel, määrab kohtualluvuse kindlaks oma siseriiklikus õiguses sätestatud rahvusvahelise eraõiguse normide kohaselt?
b) võib vaidlust, mille ese on selle vaidluse poolte vahel sõlmitud lepinguga võetud niisuguse kohustuse täitmine kohtu teel, milleks on liidu liikmesriigis registreeritud kaubamärgi õiguste loovutamine, pidada vaidluseks, mis on seotud õigusega, mis „kuulub hoiuleandmisele või registreerimisele» määruse artikli 22 punkti 4 tähenduses, võttes arvesse asjaolu, et selle riigi õiguse kohaselt, kus kaubamärk on registreeritud, tuleb kaubamärgiõiguste loovutamine registreerida kaubamärgiregistris ja avaldada ametlikus tööstusomandi teatajas?
3. Kas juhul, kui vastus [esimesele küsimusele] on eitav, on määruse nr 44/2001 artikliga 24 vastuolus see, kui kohus, kelle poole pöörduti määruse artikli 2 alusel niisuguses olukorras, nagu on kirjeldatud [esimeses] küsimuses, tuvastab, et ta ei ole pädev asja kohta otsust tegema, isegi kui kostja ilmus sellesse kohtusse, mis on viimase astme kohus, vaidlustamata selle kohtu pädevust?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus ja teise küsimuse punkt a
19 Oma esimese küsimusega ja teise küsimuse punktiga a palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 23 lõiget 5 ja artiklit 24 tuleb tõlgendada nii, et seoses vaidlusega, mis puudutab lepingulise kohustuse täitmata jätmist ja milles hageja on pöördunud selle liikmesriigi kohtutesse, kelle territooriumil on kostja asukoht, võib nende kohtute pädevus tuleneda määruse artiklist 24, kui kostja ei vaidlusta nende pädevust, kuigi nende kahe poole vahel sõlmitud leping sisaldab kohtualluvuse kokkulepet, mille kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtutel.
20 Olgu meenutatud, et määrus nr 44/2001 on kohaldatav vaidluse suhtes, mille pooled on kostja, kelle elu‑ või asukoht on liikmesriigis, ja kolmandas riigis elav või asuv hageja (vt analoogia alusel kohtuotsus Owusu, C‑281/02, EU:C:2005:120, punkt 27).
21 Määruse nr 44/2001 artikli 24 esimeses lauses on ette nähtud kohtualluvuse eeskiri, mis põhineb kostja kohtusse ilmumisel kõigis kohtuasjades, mille puhul asja menetleva kohtu pädevus ei tulene selle määruse teistest sätetest. Sealhulgas kohaldatakse seda sätet juhul, kui kohtule on esitatud hagi selle määruse sätteid eirates, ning see tähendab, et kostja kohtusse ilmumist võib pidada vaikivaks nõustumiseks asja menetleva kohtu pädevusega ja seega kõnealuse kohtu pädevuse laiendamiseks (kohtuotsus Cartier parfums-lunettes ja Axa Corporate Solutions assurances, C‑1/13, EU:C:2014:109, punkt 34).
22 Määruse nr 44/2001 artikli 24 teises lauses on ette nähtud erandid sellest üldreeglist. Nimetatud sätte kohaselt ei peeta vaikivaks kohtualluvuse laiendamiseks seda, kui kostja vaidlustab kohtualluvuse, väljendades nii oma tahet mitte nõustuda selle kohtu pädevusega, või kui on tegemist vaidlustega, millega seoses on määruse artiklis 22 ette nähtud erandliku kohtualluvuse eeskirjad (kohtuotsus Cartier parfums-lunettes ja Axa Corporate Solutions assurances, C‑1/13, EU:C:2014:109, punkt 35).
23 Vaikivat kohtualluvuse laiendamist puudutav üldreegel on seega kohaldatav, välja arvatud juhtudel, mida sõnaselgelt on nimetatud artikli 24 teises lauses ette nähtud erandite hulgas. Kuna kohtualluvuse kokkuleppega pädevuse laiendamine määruse nr 44/2001 artikli 23 tähenduses ei kuulu nende erandite hulka, on Euroopa Kohus juba leidnud, et puuduvad määruse üldise ülesehituse või eesmärkidega seotud põhjendused, et asuda seisukohale, et pooled ei või vaidlusega pöörduda mõnda kokkulepitust erinevasse kohtusse (vt selle kohta kohtuotsus ČPP Vienna Insurance Group, C‑111/09, EU:C:2010:290, punkt 25).
24 Selline arutluskäik kehtib nii kohtualluvuse kokkulepete kohta, mille kohaselt on pädevus liikmesriigi kohtutel, kui ka nende kohta, mille kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtutel, kuna määruse nr 44/2001 artikli 24 esimese lause alusel kohtualluvuse vaikimisi laiendamine põhineb kohtualluvust puudutava vaidluse poolte tahtlikul valikul (vt kohtuotsus A, C‑112/13, EU:C:2014:2195, punkt 54). Seega, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse eelmisest punktist, ei ole määruse artikli 23 kohaldatavuse küsimus asjakohane.
25 Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele ja teise küsimuse punktile a vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 23 lõiget 5 ja artiklit 24 tuleb tõlgendada nii, et seoses vaidlusega, mis puudutab lepingulise kohustuse täitmata jätmist ja milles hageja on pöördunud selle liikmesriigi kohtutesse, kelle territooriumil on kostja asukoht, võib nende kohtute pädevus tuleneda määruse artiklist 24, kui kostja ei vaidlusta nende pädevust, kuigi nende kahe poole vahel sõlmitud leping sisaldab kohtualluvuse kokkulepet, mille kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtutel.
Teise küsimuse punkt b
26 Teise küsimuse punktiga b palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 ja artiklit 24 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärkide loovutamise lepingulise kohustuse täitmata jätmist puudutav vaidlus, nagu see, mis toimub põhikohtuasjas, kuulub artikli 22 punkti 4 kohaldamisalasse ja seega määruse artikli 24 teises lauses ette nähtud erandite hulka asja menetleva kohtu pädevuse vaikimisi laiendamise üldreeglist.
27 Vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 22 punktile 4 on kaubamärkide registreerimise või kehtivusega seonduvate menetluste puhul erandlik pädevus selle liikmesriigi kohtutel, mille territooriumil hoiulevõtmist või registreerimist on taotletud. Selle sätte põhikohtuasjale kohaldamine tooks seega kaasa Rumeenia kohtute erandliku kohtualluvuse.
28 Põhikohtuasja iseloomustavatel asjaoludel ei ole vaja kindlaks teha, kas kaubamärkide loovutamist puudutava lepingulise kohustuse täitmise nõue kuulub tõepoolest määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 4 kohaldamisalasse, kuna Rumeenia kohtutel on igal juhul pädevus seda vaidlust lahendada. Nimelt juhul, kui artikli 22 punkt 4 on kõnealusele vaidlusele kohaldatav, on kohtud, kelle pädevus tuleneb sellest sättest, samad kui need, kelle pädevus määratakse kindlaks määruse artikli 24 esimese lause alusel, kuna põhikohtuasja kostja ilmus Rumeenia kohtutesse nende pädevust vaidlustamata.
29 Eeltoodust tuleneb, et teise küsimuse punktile b ei ole vaja vastata.
Kolmas küsimus
30 Oma kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas määruse nr 44/2001 artiklit 24 tuleb tõlgendada nii, et seoses vaidlusega, mille pooled on sõlminud lepingu, mis sisaldab kohtualluvuse kokkulepet, mille kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtutel, on nimetatud sättega vastuolus see, kui kostja asukoha liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördutud, tunnistab omal algatusel, et tal puudub pädevus, kuigi kostja ei ole viimati nimetatud kohtu pädevust vaidlustanud.
31 Nagu nähtub esimesele ja teisele küsimusele antud vastusest, ei välista kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtutel, määruse nr 44/2001 artikli 24 kohaldatavust.
32 Lisaks ilmneb määruse nr 44/2001 põhjendustest 2 ja 11, et määruse eesmärk on ühtlustada eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades hästi etteaimatavate kohtualluvuse eeskirjadega. Seega on määruse nr 44/2001 üks eesmärke õiguskindlus, mille sisu on liidus elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamine, võimaldades korraga nii hagejal raskusteta kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, kui ka kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võidakse kaevata (kohtuotsus Falco Privatstiftung ja Rabitsch, C‑533/07, EU:C:2009:257, punktid 21 ja 22).
33 Nii on Euroopa Kohus leidnud, et kui erandliku kohtualluvuse eeskirjad määruse nr 44/2001 artikli 22 tähenduses ei ole kohaldatavad, peab asja menetlev kohus tunnistama ennast pädevaks, kui kostja ilmub kohtusse ega vaidlusta kohtualluvust, kuna niisugune kohtusse ilmumine kujutab endast vaikivat kohtualluvuse laiendamist määruse artikli 24 tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus ČPP Vienna Insurance Group, C‑111/09, EU:C:2010:290, punktid 26 ja 33).
34 Pealegi ei oleks see teisiti, kui asja menetleva kohtu pädevus tuleneks määruse nr 44/2001 artiklist 22.
35 Nimelt, arvestades kõnealuse sätte paiknemist määruse süsteemis ja taotletavat eesmärki, on selles ette nähtud kohtualluvuse eeskirjad oma olemuselt erandlikud ja kohustuslikud ning kehtivad erilise õigusjõuga nii õigussubjektide kui ka kohtute suhtes (vt kohtuotsus A, C‑616/10, EU:C:2012:445, punkt 44).
36 Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artiklit 24 tuleb tõlgendada nii, et seoses vaidlusega, mille pooled on sõlminud lepingu, mis sisaldab kohtualluvuse kokkulepet, mille kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtutel, on nimetatud sättega vastuolus, kui kostja asukoha liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördutud, tunnistab omal algatusel, et tal puudub pädevus, kuigi kostja ei ole viimati nimetatud kohtu pädevust vaidlustanud.
Kohtukulud
37 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
1. Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 23 lõiget 5 ja artiklit 24 tuleb tõlgendada nii, et seoses vaidlusega, mis puudutab lepingulise kohustuse täitmata jätmist ja milles hageja on pöördunud selle liikmesriigi kohtutesse, kelle territooriumil on kostja asukoht, võib nende kohtute pädevus tuleneda määruse artiklist 24, kui kostja ei vaidlusta nende pädevust, kuigi nende kahe poole vahel sõlmitud leping sisaldab kohtualluvuse kokkulepet, mille kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtutel.
2. Määruse nr 44/2001 artiklit 24 tuleb tõlgendada nii, et seoses vaidlusega, mille pooled on sõlminud lepingu, mis sisaldab kohtualluvuse kokkulepet, mille kohaselt on pädevus kolmanda riigi kohtutel, on nimetatud sättega vastuolus, kui kostja asukoha liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördutud, tunnistab omal algatusel, et tal puudub pädevus, kuigi kostja ei ole viimati nimetatud kohtu pädevust vaidlustanud.
Allkirjad