KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ELEANOR SHARPSTON
esitatud 7. mail 20091(1)
Kohtuasi C‑446/07
Alberto Severi, tegutsedes enda nimel ja Cavazzuti e figli SpA (nüüd Grandi Salumifici Italiani SpA) esindajana,
versus
Regione Emilia Romagna
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Civile di Modena (Itaalia))
Määrus (EMÜ) nr 2081/92 – Direktiiv 2000/13/EÜ – Teatud kohale viitav toidu nimetus, mis ei ole registreeritud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena – Heauskne ja katkematu kasutamine määruse (EMÜ) nr 2081/92 jõustumiseelsest ajast alates
1. Kui teatud kohale viitava toidu nimetuse on (siseriikliku) kollektiivse kaubamärgina registreerinud rühm kohalikke tootjaid ja on esitatud taotlus selle registreerimiseks (ühenduse) kaitstud päritolunimetusena või kaitstud geograafilise tähisena, mis ulatuses võib siis sarnase toidu tähistamiseks sarnast nimetust kasutav muu tootja tugineda i) asjaolule, et kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise taotluse uurimise tulemusel ei ole veel tuvastatud, et see nimetus ei ole üldnimetuseks muutunud ja/või ii) asjaolule, et ta on seda nimetust heauskselt pikka aega kasutanud, kaitsmaks end väidete eest, nagu võiks tema toidu tähistus eksitada tarbijaid?
2. See on Itaalia Tribunale Civile di Modena esitatud eelotsuse küsimuste sisu.
Ühenduse õigus
3. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 14. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta,(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(3) ja nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta tõlgendamist.(4)
Määrus nr 2081/92
4. Määrusega nr 2081/92 kehtestatakse registreeritud päritolunimetuste või geograafiliste tähiste kaitsmise raamistik.(5) Selle määruse alusel saab teatud põllumajandustoodete ja toiduainete nimetusi kaitsta terves ühenduses kaitstud päritolunimetuste või kaitstud geograafiliste tähistena, kui kõnealuste toodete omadused on seotud nende geograafilise päritoluga.(6)
5. Määruse põhjenduses 5 on öeldud, et põllumajandustoodete ja toiduainete märgistamine toimub vastavalt direktiivis 79/112(7) sätestatud üldeeskirjadele ja nende erilist laadi silmas pidades tuleks teatavast geograafilisest piirkonnast pärit põllumajandustoodete ja toiduainete puhul vastu võtta täiendavad erisätted. Artikli 1 lõikes 2 öeldakse määruse kohaldamisala defineerides sõnaselgelt, et seda kohaldatakse, ilma et see piiraks ühenduse teiste erisätete kohaldamist.
6. Artiklis 2 sätestatakse, et päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse ühenduse tasandil toimub kooskõlas selle määrusega ja määratletakse tingimused, mille täitmise korral saab nimetuse liigitada kas „päritolunimetuseks” või „geograafiliseks tähiseks”.
7. Selleks nähakse artikli 2 lõike 2 punktis a ette, et päritolunimetus on piirkonna, konkreetse koha või riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toiduainet, mille kvaliteediomadused tulenevad valdavalt või eranditult teatavast geograafilisest piirkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega ning mille tootmine, töötlemine ja valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas. Artikli 2 lõike 2 punkt b määratleb „geograafilise tähise” kui piirkonna, konkreetse koha või riigi nimetuse, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toiduainet, mille eriline kvaliteet, maine või muud omadused tulenevad asjaomasest geograafilisest piirkonnast ning mille tootmine ja/või töötlemine ja/või valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas.
8. Artikkel 3 viitab kahele juhtumile, mille korral teatud nimetusi ei saa registreerida.
9. Eelkõige sätestab artikli 3 lõige 1:
„Nimetusi, mis on muutunud üldnimetuseks, ei või registreerida.
Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab „nimetus, mis on muutunud üldnimetuseks” põllumajandustoote või toiduaine nimetust, mis vaatamata sellele, et see on seotud koha või piirkonnaga, kus kõnealust toodet või toiduainet algselt valmistati või turustati, on muutunud põllumajandustoote või toiduaine üldnimetuseks.
Otsustamaks, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki tegureid, eelkõige:
– olukorda liikmesriigis, kust nimetus pärineb, ning tarbimispiirkondades,
– olukorda teistes liikmesriikides,
– asjakohaseid riigi või ühenduse õigusakte.
Kui registreerimistaotlus lükatakse tagasi artiklites 6 ja 7 sätestatud korras, kuna nimetus on muutunud üldnimetuseks, avaldab komisjon selle otsuse Euroopa Ühenduste Teatajas.”
10. Artiklis 5 sätestatakse menetlus, mida liikmesriik peab nimetuse registreerimise taotluse esitamise korral järgima. Artikli 5 lõike 5(8) asjakohased sätted kõlavad järgmiselt:
„Liikmesriik kontrollib, kas taotlus on õigustatud, ning kui ta leiab, et taotlus vastab käesoleva määruse nõuetele, edastab ta selle komisjonile […].
Kõnealune liikmesriik võib ettenähtud viisil edastatud nime kaitsta käesolevas määruses määratletud tähenduses riiklikul tasandil üksnes üleminekuajal ning vajaduse korral kehtestada kohanemisaja alates kõnealuse edastamise kuupäevast […]
Kõnealune üleminekuaja riiklik kaitse lõpeb kuupäeval, mil tehakse otsus registreerimise kohta käesoleva määruse alusel. Pärast kõnealuse otsuse tegemist võib kehtestada kuni viieaastase kohanemisaja tingimusel, et asjaomased ettevõtted on kõnealuseid tooteid seaduslikult turustanud, kasutades asjaomaseid nimesid pidevalt vähemalt viis aastat enne artikli 6 lõikega 2 ettenähtud avaldamise kuupäeva.”
11. Artiklis 13 täpsustatakse registreeritud nimetustele antavat kaitset. Selle artikli asjakohased osad kõlavad järgmiselt:
„1. Registreeritud nimetusi kaitstakse:
a) nende otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest registreerimisega hõlmamata toodete puhul, juhul kui asjaomased tooted on võrreldavad selle nimetuse all registreeritud toodetega või kui nimetuse kasutamisel kasutatakse ära kaitstud nimetuse mainet;
b) väärkasutuse, jäljendamise või seoste tekitamise eest, isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule või kui kaitstud nimetus on tõlgitud või sellele on lisatud väljend […] „tüüp” […]
c) muude toote lähtekohta […] käsitlevate valede või eksitavate märgete eest […], mis võivad anda vale mulje toote päritolust;
d) muu tegevuse eest, mis võib üldsust eksitada toote tegeliku päritolu osas.
[…]
3. Kaitstud nimetused ei või muutuda üldnimetusteks.
[…]”
Direktiiv 2000/13
12. Direktiiv 2000/13 ühtlustab muu hulgas liikmesriikide toiduainete märgistamist puudutavad õigusaktid. Direktiivi preambuli põhjenduses 6 öeldakse, et „[t]oidu märgistamise eeskirjade puhul tuleks esmajoones silmas pidada tarbija teavitamise ja kaitsmise vajadust”.
13. Artikli 2 asjakohased sätted kõlavad järgmiselt:
„1. Märgistus ja selle meetodid ei tohi:
a) olla ostjat olulisel määral eksitavad, eelkõige:
i) seoses toidu selliste iseloomulike tunnustega nagu toidu […] päritolu- ja lähteriik […]
[…]
3. [lõikes] 1 […] nimetatud keelde ja piiranguid kohaldatakse ka:
a) toidu esitlemise, eelkõige nende kuju, välimuse või pakendamise, kasutatud pakkematerjalide, järjestus- ja väljapanemisviisi suhtes;
b) reklaamimise suhtes.”
14. Artikli 5 asjakohased sätted kõlavad järgmiselt:
„1. Nimetus, mille all toitu müüakse, on kõnealuse toidu suhtes kohaldatavates ühenduse sätetes ettenähtud nimetus.
a) Ühenduse sätete puudumise korral on nimetus, mille all toodet müüakse, selle liikmesriigi õigus- ja haldusnormides ettenähtud nimetus, kus toode müüakse lõpptarbijale või toitlustusettevõtetele.
Kui sellist nimetust ei ole, siis kasutatakse nimetusena, mille all toodet müüakse, toote harjumuspärast nimetust selles liikmesriigis, kus toode müüakse lõpptarbijale või toitlustusettevõtetele, või toidu ja vajaduse korral selle kasutamise kirjeldust, mis annab ostjale piisavalt selget teavet toote olemuse kohta ning võimaldab seda eristada, et vältida segiajamist teiste toodetega.”
Direktiiv 89/104
15. Direktiiviga 89/104 ühtlustati esmakordselt liikmesriikide kaubamärke käsitlevaid õigusakte.
16. Artikli 3 lõike 1 asjakohased sätted kõlavad järgmiselt:
„Järgmisi ei registreerita kaubamärgina ja kui nad on registreeritud, võib need kehtetuks tunnistada:
[…]
c) kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;
d) kaubamärke, mis koosnevad ainult märkidest või tähistest, mis on muutunud tavapäraseks igapäevases keelekasutuses või heausksetes ja kindlakskujunenud kaubandustavades;
[…]”
17. Artikli 15 lõige 2 kõlab järgmiselt:
„Erandina artikli 3 lõike 1 punktist c võivad liikmesriigid näha ette sätted, mille kohaselt märgid või tähised, mis võivad kaubanduses tähistada kaupade või teenuste geograafilist päritolu, võivad olla kollektiivkaubamärgid, tagatismärgid või tõendusmärgid. Selline märk ei anna omanikule õigust keelata kolmandatel isikutel selliste märkide või tähiste kasutamine kaubanduses, kui kolmandad isikud kasutavad neid kooskõlas ausa tööstus- või kaubandustavaga; eelkõige ei tohi sellise tähise kasutamist keelata kolmandal isikul, kellel on õigus kasutada geograafilist nime.”
Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
18. Felino omavalitsusüksus asub Itaalia Emilia-Romagna maakonnas. Cavazzuti SpA, nüüd Grandi Salumifici Italiani SpA (edaspidi „GSI”) toodab salaamit, mida ta turustab „Salame Felino” ja/või „Salame tipo Felino” nimetuse all.(9) Ta toodab seda salaamit Modenas (mis asub samuti Emilia-Romagna maakonnas, umbes 50 km Felinost) ja on seda teinud umbes aastast 1970.
19. 16. mail 2006 määras Emilia-Romagna maakond GSI‑le rahatrahvi nimetuse „Salame tipo Felino” kasutamise eest oma toodete märgistamisel tarbijaid eksitaval viisil. Maakond leidis, et GSI oli rikkunud seadusandliku dekreedi 109/92 artiklit 2, mis võttis Itaalia siseriiklikku õigusesse üle direktiivi 2000/13 artikli 2.
20. Rahatrahvi määramise ajal ei olnud nimetus „Salame Felino” registreeritud ei kaitstud päritolunimetuse ega kaitstud geograafilise tähisena. Eelotsusetaotluse kohaselt tehti taotlus „Salame Felino” tunnustamiseks kaitstud geograafilise tähisena vastavalt määrusele nr 2081/92 pärast Associazione per la Tutela del Salame Felino (Salame Felino kaitse assotsiatsioon, edaspidi „APTSF”) ja Associazione delle Industrie delle Carni (Lihatööstuse Assotsiatsioon, edaspidi „ASSICA”) avaldusi. Eelotsusetaotluse esitamise ajaks ei olnud selle taotluse alusel seda nimetust siiski registreeritud.
21. GSI pöördus Tribunale Civile di Modenasse, taotledes rahatrahvi tühistamist, leides, et nimetus „Salame Felino” on üldnimetus ja seda on aastaid heauskselt kasutatud väljaspool Felino omavalitsusüksust, sh seoses kollektiivkaubamärgiga. Tribunale Civile peatas menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse (EÜ) nr 2081/92 artikli 3 lõiget 1 ja artikli 13 lõiget 3 (nüüd määruse (EÜ) nr 510/06 artikli 3 lõige 1 ja artikli 13 lõige 2) tuleb seoses seadusandliku dekreedi nr 109/92 artikliga 2 (direktiivi 2000/13/EÜ artikkel 2) tõlgendada nii, et geograafilisi viiteid sisaldava toidu nimetust, mille osas on selle nimetuse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena eelviidatud määruste tähenduses registreerimise taotluse Euroopa Komisjonile edastamine siseriiklikul tasandil „tagasi lükatud” või peatatud, tuleb käsitleda üldnimetusena vähemalt seni, kuni kestab nimetatud „tagasilükkamise” või peatamise mõju?
2. Kas määruse (EÜ) nr 2081/92 artikli 3 lõiget 1 ja artikli 13 lõiget 3 (nüüd määruse (EÜ) nr 510/06 artikli 3 lõige 1 ja artikli 13 lõige 2) tuleb seoses seadusandliku dekreedi nr 109/92 artikliga 2 (direktiivi 2000/13/EÜ artikkel 2) tõlgendada nii, et teatud kohale viitavat toidu nimetust, mis ei ole registreeritud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena viidatud määruste tähenduses, võivad Euroopa turul seaduslikult kasutada tootjad, kes on seda heauskselt ja katkematu pika aja jooksul kasutanud enne määruse (EMÜ) nr 2081/92 (nüüd määrus (EÜ) nr 510/06) jõustumist ja pärast selle jõustumist?
3. Kas nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 15 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et toidu jaoks geograafilisi viiteid sisaldava kollektiivkaubamärgi omanikul ei ole õigust keelata sellise toote tootjatel, millel on samad omadused, tähistada seda kollektiivkaubamärgis sisalduvaga sarnase nimetusega tingimusel, et nimetatud tootjad on seda nimetust kasutanud heauskselt, katkematu pika aja jooksul ja ammu enne nimetatud kollektiivkaubamärgi registreerimise kuupäeva?”
22. GSI, Emilia-Romagna maakond, APTSF, Kreeka ja Itaalia valitsus ja komisjon esitasid kirjalikud märkused ning kohtuistungil ka suulised märkused.
Sissejuhatavad märkused
23. GSI‑le määratud rahatrahv puudutab seadusandliku dekreedi 109/92 artikli 2 rikkumist. Siseriiklik kohus peab seega andma ühese hinnangu: kas GSI on eksitanud tarbijaid, kasutades oma toodete märgistusel nimetust „Salame tipo Felino”. Tribunale di Modena on palunud Euroopa Kohtul selgitada mitmete faktorite mõju sellele hinnangule.
24. Üks selline faktor on nimetuse kui sellise väärtus. Esimese eelotsuse küsimusega soovitakse teada, millal ja miks võib nimetust pidada üldnimetuseks. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb uurida määruses nr 2081/92 sätestatud registreerimisskeemi. Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kohtuasja kontekstis ühtlasi vajalik, et Euroopa Kohus uuriks, kuidas mõjutab üldnimetuseks muutumise tuvastamine siseriikliku kohtu hinnangut nimetuse märgisel kasutamise suhtes.
25. Selleks peab Euroopa Kohus selgelt määratlema, mil viisil suhestub määrus nr 2081/92 direktiiviga 2000/13. Seda küsimust puudutan ma oma vastuses teisele eelotsuse küsimusele, enne kui ma käsitlen mõju, mida ettevõtja heausksus ja nimetuse kasutamise perioodi pikkus võivad avaldada kohtu hinnangule väidetavalt eksitava märgise suhtes.
Esimene küsimus
26. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas geograafilist nimetust, mille osas on selle nimetuse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena registreerimise taotlus tagasi lükatud või peatatud, tuleb käsitleda üldnimetusena vähemalt seni, kuni kestab nimetatud tagasilükkamise või peatamise mõju.
Vastuvõetavus
27. Vastuvõetavuse osas on esitatud kaks erinevat vastuväidet.
28. Esmalt on APTSF ja Itaalia valitsus vaidlustanud asjaolud, millele küsimus tugineb. Itaalia valitsus väidab, et registreerimisprotsessi ei peatatud ega taotlust ei ole tagasi lükatud. APTSF väidab, et nimetuse registreerimistaotluse puhul tuleb täita veel vaid avaldamise formaalsus.
29. Ma leian, et kumbki neist väidetest ei saa olla esimese eelotsuse küsimuse vastuvõetamatuks tunnistamise alus.
30. EÜ artikkel 234 põhineb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel. Faktilised asjaolud kuuluvad siseriiklike kohtute pädevusse, samal ajal kui Euroopa Kohtu ülesanne on anda juhiseid ühenduse õiguse tõlgendamise kohta. Sellepärast peab Euroopa Kohus eelotsusemenetluses otsust tehes lähtuma siseriikliku kohtu poolt eelotsusetaotluses esitatud asjaoludest.(10)
31. Eelotsusetaotlusest selgub, et põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal oli määruse nr 2081/92 alusel esitatud taotlus menetluses ja nimetust „Salame Felino” ei olnud registris. Põhjused, miks see nii oli, ei ole eelotsuse küsimuste analüüsimisel olulised.
32. Teiseks väidavad Itaalia valitsus ja komisjon, et esimene eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu, sest see tugineb väärale eeldusele, nagu piiraks määrus direktiivi 2000/13 artikli 2 kohaldamisala. Komisjoni hinnangul ei ole kohtuasja lahendamiseks siseriiklikus kohtus tarvis puudutada üldnimetuseks muutumise küsimust määruse nr 2081/92 alusel toimuva registreerimisprotsessi ajal. Komisjon leiab, et siseriiklik kohus peaks tema menetluses oleva kohtuasja lahendama, lähtudes üksnes direktiivi 2000/13 üle võtvatest siseriikliku õiguse normidest.
33. Kuigi komisjoni märkused on asjakohased, on siiski võimalik, et nimetuse registreerimine (või selle liigitamine üldnimetuseks) vastavalt määrusele nr 2081/92, sealjuures piiramata direktiivi 2000/13 artikli 2 kohaldamisala, mõjutab kohtu hinnangut selle kohta, kas seda nimetust kasutav märgistus on direktiivi 2000/13 mõttes eksitav. Seega on esimese küsimuse lahendamine sissejuhatav samm, mis on teise küsimuse õigeks lahendamiseks potentsiaalselt vajalik.
34. Seega leian ma, et Euroopa Kohus peaks vastama esimesele eelotsuse küsimusele.
Sisulised küsimused
35. Määrusega nr 2081/92 luuakse süsteem, millega toote lähtekohale viitava nimetuse saab registreerida nimekirjas, mida kaitstakse ühenduse tasandil. Komisjon hindab, kas nimetust saab kaitsta. Artikli 3 lõike 1 alusel võib komisjon nimetuse registreerimisest keelduda muu hulgas seetõttu, et ta leiab, et tegemist on üldnimetusega.
36. Juhul ja seni kui komisjon ei ole taotlust just sel alusel tagasi lükanud, ei saa samas öelda, et nimetust on peetud üldnimetuseks selle määruse mõttes.
37. Samuti ei saa ka eeldada, et geograafiline nimetus on üldnimetus, kuni on otsustatud, et see nii ei ole. Paljudel juhtudel on selline nimetus üksnes informatiivne. Mõningatel juhtudel saab seda määruse alusel kaitsta. Ometi ei ole Euroopa Kohtule esitatud materjalides midagi, mis näitaks, et geograafilise nimetuse puhul on tavaks, et sellest saab toiduainet tähistav üldnimetus.
38. Järelikult ja vastupidi GSI märkustele ei saa siseriiklik kohus nimetuse registreerimisprotsessi käigus eeldada, et tegemist on üldnimetusega, välja arvatud juhul, kui komisjon leiab, et see nii on.
39. Sarnaselt ei saa eeldada, et nimetus ei ole määruse tähenduses üldnimetus.(11)
40. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb tuvastada, kas vaidlusaluse nimetuse kasutamine GSI poolt võib direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 mõttes tarbijaid tõepoolest olulisel määral eksitada. Selle küsimuse otsustamisel olukorras, kus puudub komisjoni lõplik hinnang vastavalt määrusele nr 2081/92, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul võtta arvesse neid nimetuse omadusi, mida arvestaks ka komisjon seda hinnates, kas nimetus väärib kaitset või on määruse tähenduses üldnimetus. Selleks võib ta võtta arvesse seda määrust käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat.
41. Euroopa Kohus on oma lähtekohaks võtnud artikli 3 lõikes 1 sisalduva määratluse, mille kohaselt on toiduaine nimetus üldnimetus siis, kui toiduaine nimetus (vaatamata sellele, et see on seotud koha või piirkonnaga, kus kõnealust toodet või toiduainet algselt valmistati või turustati) on muutunud põllumajandustoote või toiduaine üldnimetuseks.(12) Ta on leidnud, et hindamaks, kas nimetus on üldnimetus, tuleb muu hulgas uurida olukorda nimetuse päritoluriigis ja tarbimispiirkondades, teistes liikmesriikides, samuti asjakohaseid siseriiklikke või ühenduse õigusnorme.(13)
42. Eeltoodust tulenevalt teen ma ettepaneku, et Euroopa Kohus peaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele vastama, et seni, kuni komisjon ei ole tagasi lükanud nimetuse registreerimise taotlust seetõttu, et nimetus on muutunud üldnimetuseks, ei saa eeldada, et nimetus on üldnimetus määruse nr 2081/92 tähenduses.
Teine küsimus
43. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tootjad võivad õiguspäraselt kasutada teatud kohale viitavat toidu nimetust, mida ei ole registreeritud kaitstud päritolunimetuse ega kaitstud geograafilise tähisena, kui nad on seda heauskselt ja katkematu pika aja jooksul kasutanud määruse nr 2081/92 jõustumiseelsest ajast alates.
Vastuvõetavus
44. APTSF väidab, et teine küsimus on vastuvõetamatu, kuivõrd see põhineb faktiveal. See väide tuleks punktis 30 nimetatud põhjustel tagasi lükata.
45. Itaalia valitsus väidab, et teine eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu, sest ei ühenduse ega siseriiklik õigus ei saa märgistuse hindamisel võtta arvesse heausksust. See on sisuline väide. Seetõttu käsitlen ma seda siis, kui ma puudutan teise küsimuse sisu.
Sisulised küsimused
Direktiivi 2000/13 ja määruse nr 2081/92 omavaheline seos
46. Direktiiv 2000/13 ja määrus nr 2081/92 toimivad erinevatel tasanditel ja ühenduse seadusandja lõi need erinevate eesmärkide saavutamiseks.
47. Direktiiv 2000/13 ühtlustab toidu märgistamist käsitlevad liikmesriikide õigusaktid, aidates seega kaasa ühisturu tõrgeteta toimimisele. Nagu on märgitud põhjenduses 6, tuleb toidu märgistamise eeskirjade puhul esmajoones silmas pidada tarbija teavitamise ja kaitsmise vajadust. Nagu Itaalia valitsus õigesti märgib, kohustab direktiiv 2000/13 selle eesmärgi saavutamiseks tootjaid varustama märgiseid piisava hulga teabega, et võimaldada tarbijatel teha teabel põhinev valik. See hõlmab teavet toote täpse olemuse ja omaduste, sealhulgas päritolu ja lähtekoha kohta.
48. Seevastu määruse eesmärk on üksikasjalikum. See lähtub eeldusest, et teatavate omadustega toodete edendamine võib tuua märkimisväärset kasu maapiirkondadele, suurendades põllumajandustootjate sissetulekuid,(14) ja et tarbijate huvi teatavate toodete vastu tekitab kasvava nõudluse määratletava geograafilise päritoluga põllumajandustoodete ja toiduainete järele.(15) Määrus edendab selge ja sisutiheda teabe esitamist toote päritolu kohta, et võimaldada tarbijatel teha parim valik,(16) sätestades teatavast geograafilisest piirkonnast pärit põllumajandustoodete ja toiduainete puhul erisätted.(17) Selleks kehtestab määrus ühenduse kaitse-eeskirjad, mis võimaldavad geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste ühtset kaitset, tagades seeläbi ausa konkurentsi selliseid märgiseid kandvate toodete tootjate vahel ning suurendades toodete usaldusväärsust tarbija silmis.(18) Kuigi geograafiliste tähiste kaitse mõjutab kahtlemata tarbijate valikut, on määruse eesmärgid seega laiemad kui vaid tarbijakaitse kindlustamine.
49. Neist erinevatest eesmärkidest ja toimimissfääridest hoolimata võib geograafiliste nimetuste kasutamine toiduainete märgistel kuuluda nii määruse kui direktiivi 2000/13 kohaldamisalasse. See võib nii olla kolmes erinevas olukorras: esiteks siis, kui komisjon on toiduaine märgisel kasutatavat nimetust hinnanud ja selle määruse alusel registreerinud; teiseks, kui seda on hinnatud, kuid on leitud, et see on muutunud üldnimetuseks; kolmandaks, kui määruse alusel ei ole hindamist lõpule viidud. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab üksnes kolmandat olukorda. Siiski puudutan ma terviklikkuse huvides põgusalt ka ülejäänud kahte olukorda.
– Registreeritud nimetus
50. Kui komisjon on nimetust hinnanud ja lisanud selle määrusega loodud registrisse, võib selle nimetuse kasutamine olla piiratud.
51. Kui seda nimetust kasutatakse nii, et selle kasutamise tingimused ei ole täidetud, või viisil, mis on vastuolus määruse artikli 13 lõikega 1, on selline kasutamine samuti tõenäoliselt „ostjat olulisel määral eksitav, eelkõige seoses toidu selliste iseloomulike tunnustega nagu toidu […] päritolu- ja lähteriik” direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i) mõttes.
– Üldnimetus
52. Nagu komisjon oma vastuvõetavust puudutavates märkustes õigesti väidab, ei takista olukorras, kus nime on hinnatud ja on leitud, et tegemist on üldnimetusega määruse mõttes, see siseriiklikul kohtul hindamast, kas selle nimetuse kasutamine toiduaine märgisel on eksitav vastavalt direktiivi 2000/13 normidele.
53. GSI väidab, et kui on leitud, et nimetus on muutunud üldnimetuseks, ei ole sellel määruse skeemi alusel õigust kaitsele. See on õige, kuid ma ei saa nõustuda järeldusega, mida GSI üritab teha, nimelt et sellise nimetuse kasutamist märgisel ei saa pidada direktiivi 2000/13 alusel eksitavaks.
54. Vastupidi, selgelt on olemas juhtumid, mille korral võib üldnimetuse kasutamine toote märgisel eksitada tarbijat (võib näiteks mõelda toiduainele, mille märgisel on üldnimetus, kuid millel ei ole ühtegi sellist omadust, mis tarbijal selle nimetusega tavaliselt seonduvad).
55. Seega, kui on leitud, et nimetus on muutunud üldnimetuseks, võib siseriiklik kohus sellegipoolest hinnata, kas konkreetsel toiduainel olev märgis on direktiivi 2000/13 artikli 2 tähenduses eksitav.
56. Selles osas peaks siseriiklik kohus silmas pidama asjaolu, et komisjoni hinnang, et tegemist on üldnimetusega, põhineb selle nimetuse omaduste hindamisel. Seega on need omadused ja komisjoni hinnang, et tegemist on üldnimetusega, olulised tegurid, mida siseriiklik kohus peaks arvesse võtma, kui ta hindab, kas selle nimetuse kasutamine toiduainete märgistamisel eksitab tarbijat või mitte.(19)
– Hindamata nimetus
57. Nagu ma juba viitasin oma vastuses esimesele küsimusele, ei saa juhul, kui komisjon ei ole nimetust hinnanud, seda nimetust pidada üldnimetuseks määruse nr 2081/92 tähenduses.
58. Teisalt, seni kuni komisjon oma otsuse teeb, ei kaitse määrus komisjonile hindamiseks esitatud nimetust, välja arvatud juhul, kui liikmesriik kasutab artikli 5 lõikes 5 sätestatud võimalust üleminekuaja kaitse andmiseks.
59. Sellise üleminekuaja kaitse puudumisel tuleb siseriiklikul kohtul vaid hinnata, kas selle nimetuse kasutamine märgistamisel on eksitav, lähtudes direktiivi 2000/13 artiklit 2 üle võtvatest siseriikliku õiguse sätetest.
60. Neid sätteid ei tohiks aga kasutada registreerimata geograafilise nimetuse paralleelse kaitsesüsteemi rajamiseks. Kuigi siseriiklikud kohtud võivad käesoleva kohtuasja kontekstis leida, et nimetus „Salame Felino” täidab määruses registreerimiseks kehtestatud tingimused,(20) tuleb neil kohtutel hinnata selle kasutamist, lähtudes üksnes direktiivi 2000/13 artiklit 2 üle võtvatest sätetest.
61. Seega peab siseriiklik kohus lihtsalt vastama küsimusele, kas GSI toodetud salaami puhul kasutatud märgistus võib eksitada piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikku ja arukat Itaalia tarbijat.(21)
62. Sellele küsimusele vastamisel peaks siseriiklik kohus endalt küsima, kas tarbija võiks sattuda eksitusse toote lähtekoha osas. Ta peaks seda tegema uurides seost toote ja nimetuses viidatud geograafilise piirkonna vahel. Direktiivi 2000/13 artikli 2 kohaselt võib märgist, mis kasutab päritolule viitavat või seda eeldavat nimetust, tõenäoliselt pidada prima facie eksitavaks, kui toode on tervenisti toodetud mujal ja sel ei ole viidatud geograafilise piirkonnaga mingit seost tootmisprotsessi üheski etapis.
63. Siseriiklik kohus peaks uurima ka seda, kas tarbija võib sattuda eksitusse toote muu omaduse suhtes. Seda tehes peaks kohus hindama, kas märgisel olev nimi on piirkonnaspetsiifiline või on see muutunud üldnimetuseks, mida kasutatakse viitamaks teatud omadustega toodetele.(22) Sellise hinnangu andmisel peaks siseriiklik kohus võtma arvesse niisuguseid kommentaare ja märkusi, mida tehtaks komisjonile määruse alusel koostatud taotluses kaitse saamiseks või sellise taotluse suhtes esitatud vastulauses.
64. Märgise sõnastuses sõna „tüüp” kasutamine võib tõendada, et nimetust kasutatakse pigem toote omaduste kui selle päritolu edasiandmiseks. Aga nagu komisjon õigesti välja toob, ei garanteeri selle sõna kasutamine seda, et märgis ei ole eksitav.
65. Siseriiklik kohus peaks uurima ka pakendi kujundust, eriti geograafilise nimetuse ning tootmiskoha kirjelduse suurust ja paiknemist.(23) Direktiivi 2000/13 artikli 3 lõike 1 punkt 8 sätestab, et sel juhul, kui direktiivis ei ole ette nähtud erandeid, tuleb toiduaine märgistusel üksikasjalikult viidata päritolu- või lähteriigile, kui sellise viite puudumine võib tarbijat toiduaine tegeliku päritolu- või lähteriigi suhtes olulisel määral eksitada. Praktikas tähendab see seda, et isegi kui geograafilise nimetuse eesmärk on reklaamida toiduaine omadusi, peab märgistus „avaldama kogu tõe”, et mitte eksitada piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikku ja arukat tarbijat.
Heausksuse ja kasutusaja pikkuse asjakohasus
66. Direktiiv 2000/13 ei maini ei heausksust ega kasutusaja pikkust. See ei sätesta, et nimetuse heauskne või katkematu pika aja jooksul kasutamine võiks olla vastuväide eksitava märgistuse kahtluse korral.
67. Siseriiklikel kohtutel tuleb hinnata direktiivi 2000/13 artiklit 2 üle võtvate siseriiklike seaduste väidetavaid rikkumisi, lähtudes muljest, mida toiduaine märgistusel kasutatav nimetus jätab piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikule ja arukale tarbijale.
68. Mulle näib, et kui teatud faktor võib piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka tarbija ootusi muuta, on loogiliselt mõistlik, et hinnates, kas toiduaine märgis võib tarbijat eksitada, võtab siseriiklik kohus selle faktori arvesse.
69. Ajaperioodi pikkus, mille jooksul nimetust on kasutatud, on objektiivne faktor, mis võib mõistliku tarbija ootusi mõjutada. Seevastu ei oska ma näha, kuidas tootja või jaemüüja (subjektiivne) heausksus saab mõjutada etiketil kasutatava geograafilise nimetusega tarbijale tekitatavat (objektiivset) muljet.
70. Sellest tulenevalt teen ma ettepaneku, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele peaks Euroopa Kohus vastama, et teatud kohale viitavat toidu nimetust, mis ei ole registreeritud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena, võib seaduslikult kasutada juhul, kui nimetust ei kasutata viisil, mis võib eksitada piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikku ja arukat tarbijat. Hinnates, kas see on nii, võivad siseriiklikud kohtud arvestada ajaperioodi pikkust, mil nimetust on kasutatud. Tootja heausksus (või pahausksus) ei ole aga asjakohane.
Kolmas küsimus
Vastuvõetavus
71. Itaalia valitsus väidab, et kolmas küsimus on vastuvõetamatu, sest siseriikliku kohtu menetluses olev kohtuasi ei puuduta kollektiivkaubamärke. Emilia-Romagna maakond ei ole sellise kaubamärgi omanik ega väida ka, et GSI oleks seda rikkunud. Lisaks väitis Itaalia valitsus kohtuistungil, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus oli üksnes see, kas GSI kasutatud märgistus võis tarbijat eksitada, ja hoolimata APTSF sekkumisest menetlusse ei ole väide, et on rikutud kollektiivkaubamärki, siseriikliku kohtu menetluses oleva kohtuasja osa.
72. Euroopa Kohus võib keelduda eelotsuse küsimusele vastamisest, kui sel puudub seos põhikohtuasja asjaolude või eesmärgiga.(24) Kolmanda eelotsuse küsimusega soovitakse teada, kas direktiivist 89/104 võib tuleneda veel üks alus, takistamaks GSI‑l nimetuse „Salame Felino” kasutamist. Põhikohtuasjas vaidlustatud rahatrahv tugines aga üksnes direktiivi 2000/13 artiklit 2 üle võtvate siseriiklike õigusnormide väidetavale rikkumisele.
73. Kuigi seoses rahatrahviga mainiti, et „Salame Felino” on registreeritud kaubamärk, tehti seda arutluskäigu raames, millega leiti, et nimetuse „Salame tipo Felino” kasutamine GSI poolt oli tarbijaid eksitav. Oma argumentide hulgas, mille kohaselt ei olnud märgistusel kasutatud nimetus tarbijaid eksitav, viitas ka GSI nimetuse „Salame Felino” heausksele kasutamisele Felino omavalitsusüksusest väljaspool asuvate ettevõtjate poolt seoses kollektiivkaubamärgiga.
74. Kuivõrd ei esine ühtegi väidet selle kohta, nagu oleks rikutud kollektiivkaubamärki,(25) viitab see sellele, et küsimus, kas kollektiivkaubamärgi omanik võib vaidlustada kollektiivkaubamärgis esinevaga sarnase nimetuse heauskse kasutamise, ei ole asjakohane siseriikliku kohtu menetluses oleva põhiküsimuse ehk tingimuste suhtes, mille korral võib ettevõtja kasutatud geograafiline nimetus toodete märgistamisel olla tarbijaid eksitav.
75. Seega on kolmas küsimus vastuvõetamatu.
Ettepanek
76. Seega teen ettepaneku, et Euroopa Kohus vastaks Tribunale Civile di Modena esitatud kahele esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:
1. Nõukogu 14. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta artikli 3 lõiget 1 ja artikli 13 lõiget 3 (nüüd määruse (EÜ) nr 510/06 artikli 3 lõige 1 ja artikli 13 lõige 2) tuleb tõlgendada nii, et geograafilisi viiteid sisaldava toidu nimetust, mille osas on tehtud selle nimetuse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena eelviidatud määruste tähenduses registreerimise taotlus, ei saa pidada üldnimetuseks seni, kuni komisjon on nimetuse registreerimise taotluse tagasi lükanud põhjusel, et nimetus on muutunud üldnimetuseks.
2. Samu sätteid tõlgendatuna koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiiviga 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta tuleb tõlgendada nii, et teatud kohale viitavat toidu nimetust, mis ei ole registreeritud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena nende määruste tähenduses, võib seaduslikult kasutada juhul, kui nimetust ei kasutata viisil, mis võib eksitada piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikku ja arukat tarbijat. Hinnates, kas see on nii, võivad siseriiklikud kohtud arvestada ajaperioodi pikkust, mil nimetust on kasutatud. Tootja heausksus (või pahausksus) ei ole aga asjakohane.