EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)
25. jaanuar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Maagaasi siseturg – Direktiiv 2009/73/EÜ – Artikli 41 lõige 17 – Maagaasi ülekandevõrgud – Riigi reguleeriv asutus – Võrgu kasutamise ja võrguga ühendamise tasude kehtestamine – Võrguettevõtja osutatud teenuste eest makstava tasu kindlaksmääramine – Mõiste „reguleeriva asutuse otsusest mõjutatud osaline“ – Kaebus selle otsuse peale – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47
Kohtuasjas C‑277/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) 22. märtsi 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. aprillil 2022, menetluses
Global NRG Kereskedelmi és Tanácsadó Zrt.
versus
Magyar Energetikai és Közmű-szabályozási Hivatal,
menetluses osales:
FGSZ Földgázszállító Zrt.,
EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja president N. Piçarra (ettekandja), kohtunikud M. Safjan ja N. Jääskinen,
kohtujurist: A. Rantos,
kohtusekretär: ametnik M. Krausenböck,
arvestades kirjalikku menetlust ja 7. septembri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Global NRG Kereskedelmi és Tanácsadó Zrt., esindajad: ügyvédek K. Bendzsel‑Zsebik, M. Kohlrusz ja B. Világi,
– Magyar Energetikai és Közmű-szabályozási Hivatal, esindajad: õigusnõustajad L. Hoschek, A. T. Kiss ja F. F. Tölgyessy,
– FGSZ Földgázszállító Zrt., esindajad: õigusnõustajad K. Barkasziné Takács ja P. Németh,
– Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja M. M. Tátrai,
– Hispaania valitsus, esindajad: A. Gavela Llopis ja J. Ruiz Sánchez,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Soome valitsus, esindaja: A. Laine,
– Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet, T. Scharf ja A. Tokár,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 94), artikli 41 lõike 17 tõlgendamist, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47.
2 Taotlus on esitatud Global NRG Kereskedelmi és Tanácsadó Zrt. (edaspidi „Global NRG“) – äriühing, kes turustab maagaasi – ning Magyar Energetikai és Közmű-szabályozási Hivatali (Ungari energiasektorit ja kommunaalteenuseid reguleeriv asutus) (edaspidi „riigi reguleeriv asutus“) vahelises kohtuvaidluses küsimuse üle, kas riigi reguleeriva asutuse otsus, millega määratakse kindlaks maagaasi ülekandevõrgu kasutamise ja sellega ühendamise tasud ning tasu selle võrgu halduri osutatud teenuste eest, on õiguspärane.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2009/73
3 Direktiivi 2009/73 põhjenduses 33 on märgitud:
„[…] Sõltumatu asutus, kellele riikliku reguleeriva asutuse otsusest mõjutatud isik võib otsuse edasi kaevata, võiks olla kohus või muu kohtuliku kontrolli pädevusega asutus.“
4 Direktiivi artikli 32 „Kolmandate isikute juurdepääs“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid tagavad, et rakendatakse ülekande- ja jaotussüsteemidele ning maagaasi veeldusjaamadele kolmandate isikute juurdepääsu süsteem, mis põhineb kõigile vabatarbijatele, sealhulgas tarneettevõtjatele kohaldatavatel avaldatud tariifidel ning mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata. Liikmesriigid tagavad, et artikli 39 lõikes 1 osutatud reguleeriv asutus kiidab nimetatud tariifid või nende arvutamise aluseks oleva metoodika heaks enne nende jõustumist vastavalt artiklile 41 ning et need tariifid ja metoodika, kui heaks kiidetakse üksnes metoodika, avaldatakse enne nende jõustumist.“
5 Direktiivi artiklis 41 „Reguleeriva asutuse ülesanded ja volitused“ on ette nähtud:
„1. Reguleerivatel asutustel on järgmised ülesanded:
a) läbipaistvate kriteeriumide alusel kehtestada või kinnitada reguleeritud ülekande ja jaotamise tariifid või nende arvestamise metoodika;
[…]
6. Reguleerivad asutused vastutavad tingimuste või vähemalt nende arvestamise või kehtestamise aluseks oleva metoodika määramise või heakskiitmise eest piisavalt vara enne tingimuste jõustumist järgmistel juhtudel:
a) siseriiklike võrkudega ühendamine ja juurdepääs neile, sealhulgas ülekande ja jaotamise tariifid, ning maagaasi veeldusjaamadele juurdepääsu tingimused ja tariifid. […];
[…]
10. Vajaduse korral on reguleerivatel asutustel õigus taotleda ülekandesüsteemi, gaasihoidla, maagaasi veeldusjaamade ja jaotussüsteemi halduritelt tingimuste, sealhulgas käesolevas artiklis osutatud tariifide ja metoodika muutmist, et tagada nende proportsionaalsus ja mittediskrimineeriv kohaldamine. […]
[…]
17. Liikmesriigid tagavad sellised sobivad mehhanismid riigi tasandil, mille kohaselt reguleeriva asutuse otsusest mõjutatud osalisel on õigus otsus edasi kaevata asjaomastest osalistest ja mis tahes valitsusest sõltumatule isikule.“
Määrus (EÜ) nr 715/2009
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 715/2009 maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1775/2005 (ELT 2009, L 211, lk 36) artikli 13 „Võrkudele juurdepääsu tariifid“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Ülekandesüsteemi haldurite kohaldatavad tariifid või nende arvestamiseks kasutatavad metoodikad, mille reguleerivad asutused on direktiivi [2009/73] artikli 41 lõike 6 alusel heaks kiitnud, ning samuti tariifid, mis on avaldatud kõnealuse direktiivi artikli 32 lõike 1 alusel, peavad olema läbipaistvad, võtma arvesse süsteemi terviklikkuse ja selle edasiarendamise vajadust ning peegeldama tegelikke kulusid, niivõrd kuivõrd sellised kulud vastavad tõhusa ja struktuuriliselt võrreldava võrguhalduri kuludele ning on läbipaistvad, tagades samas asjaomase investeeringutasuvuse, ja võttes vajaduse korral arvesse reguleerivate asutuste tariifide võrdlust. Tariife või nende arvestamiseks kasutatavaid metoodikaid tuleb kohaldada mittediskrimineerival viisil.“
Ungari õigus
7 2008. aasta XL seaduse maagaasi tarnimise kohta (a földgázellátásról szóló 2008. évi XL. törvény) (edaspidi „maagaasi tarnimise seadus“) § 129/B lõikes 1 on ette nähtud:
„Menetlustes, millega kehtestatakse võrgutasud, nende teenuste tasud, mida võrguhaldurid võivad osutada eritariifiga, ja ühendustasud, loetakse otseselt mõjutatud isikuks ainult asjaomane võrguhaldur.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8 Riigi reguleeriv asutus määras 10. augusti 2021. aasta otsusega ajavahemikuks 1. oktoobrist 2021 kuni 30. septembrini 2025 kindlaks maagaasi ülekandesüsteemi halduri FGSZ Földgázszállító Zrt. maagaasi tarnimise eritasu ja gaasijuhtmetega ühendamise tasude summa (edaspidi „vaidlusalune otsus“). See otsus põhineb riigi reguleeriva asutuse varasemal, 30. märtsi 2021. aasta otsusel, millega kehtestati võrdlushinna arvutamise meetod, mille Kúria (Ungari kõrgeim kohus) tunnistas Global NRG kaebuse alusel õigusvastaseks ja tühistas tagasiulatuvalt.
9 Global NRG esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Fővárosi Törvényszékile (Pealinna Budapesti kohus, Ungari), kaebuse vaidlusaluse otsuse tühistamiseks. Ta väidab, et see otsus on õigusvastane esiteks seetõttu, et 30. märtsi 2021. aasta otsus tunnistati õigusvastaseks, ja teiseks seetõttu, et õiguste üleandmise teenustele kohaldatavad tariifid kehtestati vastuolus komisjoni 16. märtsi 2017. aasta määrusega (EL) 2017/460, millega kehtestatakse võrgueeskiri gaasi ülekandetasude ühtlustatud ülesehituse põhimõtete kohta (ELT 2017, L 72, lk 29).
10 Global NRG väidab samuti, et kuna liikmesriigi õiguses on maagaasi ülekandevõrgu kasutajale antud õigus esitada kaebus niisuguste otsuste peale – nagu 30. märtsi 2021. aasta otsus –, mis käsitlevad võrdlushinna arvutamise meetodit, mille alusel määratakse kindlaks selle võrgu kasutustasud, siis on liidu õigusega vastuolus jätta selline kasutaja ilma õigusest esitada kaebus järgneva otsuse peale, millega määratakse kindlaks selle võrgu kasutustasud.
11 Liikmesriigi reguleeriv asutus palub jätta kaebus rahuldamata peamiselt põhjusel, et Global NRG‑l ei ole „sisuliselt kaebeõigust“, kuna see äriühing ei osalenud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise menetluses ja tal ei ole mingit otsest seost selle menetluse esemega. Neil asjaoludel mõjutab see otsus Global NRGd üksnes kaudselt ning ainuüksi majanduslikust huvist ei piisa, et selle alusel tekiks õigus esitada kaebus selle otsuse peale.
12 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kordab, et Global NRG leiab, et kuna vaidlusaluses otsuses kehtestatud tariifid on siduvad nii maagaasi ülekandevõrgu haldurile kui ka selle kasutajale, mõjutavad need otseselt kasutaja õigusi ja õigustatud huve. Ta täpsustab siiski, et Ungari õiguses on ette nähtud, et kui kaebuse on esitanud selline isik nagu Global NRG, kellel on menetluslikust aspektist kaebeõigus, tuleb analüüsida, kas sellel isikul on ka sisuline kaebeõigus, see tähendab, kas vaidlustatud otsus mõjutab otseselt tema õigusi või õiguspäraseid huve, kusjuures sellest tingimusest sõltub selle kohtu võimalus vaadata läbi selle isiku poolt esitatud kaebus selle sisulise otsuse peale.
13 Käesolevas asjas tuleb selle kohtu seisukohast enne Global NRG esitatud kaebuse igasugust sisulist analüüsimist kontrollida, kas seda äriühingut saab lugeda direktiivi 2009/73 artikli 41 lõike 17 tähenduses „reguleeriva asutuse otsusest mõjutatud osaliseks“. Kuna seda mõistet ei ole nimetatud direktiivis määratletud, tuleb seda analüüsida, võttes arvesse 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsust E.ON Földgáz Trade (C‑510/13, EU:C:2015:189) ja 16. juuli 2020. aasta kohtuotsust komisjon vs. Ungari (elektri ja maagaasi ülekandevõrkude tasud) (C‑771/18, EU:C:2020:584).
14 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud esiteks küsimus, kas selline riigisisene õigusnorm nagu maagaasi tarnimise seaduse § 129/B lõige 1, mille kohaselt loetakse menetlustes, millega kehtestatakse võrgutasud, ülekandetasud ja ühendustasud ning võrguhalduri teenuste tasud, artikli 41 lõike 17 tähenduses „reguleeriva asutuse otsusest mõjutatud osaliseks“ ainult viimati nimetatu, välistades kõik teised maagaasisektori turul tegutsevad ettevõtjad, on vastuolus harta artiklis 47 sätestatud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, arvestades artikli 41 lõiget 17. See kohus leiab, et § 129/B lõikega 1 on talle seega kehtestatud kohustus jätta Global NRG kaebus rahuldamata ilma seda sisuliselt läbi vaatamata, mis tema arvates kujutab endast direktiivi 2009/73 artikli 41 lõikes 17 ette nähtud kaebeõiguse „ebaproportsionaalset piiramist“.
15 Teiseks leiab nimetatud kohus 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsuse E.ON Földgáz Trade (C‑510/13, EU:C:2015:189) punktidele 48 ja 49 tuginedes, et niisugusel operaatoril nagu Global NRG on kaebeõigus, kuna vaidlusalune otsus puudutab teda otseselt. Ta märgib sellega seoses, et maagaasi ülekandesüsteemi haldur on kohustatud nõudma operaatorilt selles otsuses kehtestatud eritariifide kohaldamist ning et see operaator ei saa tegutseda enne, kui ta on selleks nõutud summad tasunud.
16 Neil asjaoludel otsustas Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2009/73] artikli 41 lõiget 17 koostoimes [harta] artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tunnustatakse selle liikmesriigi reguleeriva asutuse menetlustes, millega kehtestatakse võrgutasud, nende teenuste tasud, mida võrguhaldurid võivad osutada eritariifiga, ja ühendustasud, otseselt mõjutatud osalise staatust ainult võrguhalduri puhul, kellel on selles staatuses ainuõigus esitada kaebus menetluses tehtud otsuse peale?
2. Juhul kui Euroopa Kohtu vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas [direktiivi 2009/73] artikli 41 lõiget 17 koostoimes [harta] artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisel niisuguses asjas nagu põhikohtuasi tuleb liikmesriigi reguleeriva asutuse sellisest otsusest, millega kehtestatakse võrgutasud, nende teenuste tasud, mida võrguhaldurid võivad osutada eritariifiga, ja ühendustasud, mõjutatud osaliseks lugeda maagaasituru osalist, kes on sellises olukorras nagu kaebaja, kellele võrguhaldur kehtestab selle otsuse alusel tariifi teenuse eest, mida võib osutada eritariifiga, ja tal on seega õigus esitada kaebus liikmesriigi reguleeriva asutuse selle otsuse peale?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
17 Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2009/73 artikli 41 lõiget 17, arvestades harta artikli 47 esimest lõiku, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt kvalifitseeritakse riigi reguleeriva asutuse otsusest, millega kehtestatakse selle võrguga ühendamise ja kasutamise tasud ning selle võrguettevõtja osutatud teenuste eest makstav tasu, „mõjutatud osaliseks“ ainult maagaasi ülekandesüsteemi haldur ning seega on ainult temal kaebeõigus „tõhusa õiguskaitsevahendi“ kasutamiseks selle otsuse peale.
18 Direktiivi 2009/73 artikli 41 lõige 17 koostoimes direktiivi põhjendusega 33 kohustab liikmesriike kehtestama riiklikul tasandil sobivad mehhanismid, mis võimaldavad reguleeriva asutuse otsusest mõjutatud osalisel reguleeriva asutuse otsuse edasi kaevata asjaomastest osalistest ning valitsustest sõltumatule isikule, „kes võib olla kohus või muu kohtuliku läbivaatamise õigusega asutus“. Selline nõue tuleneb harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest, mis on liidu õiguse üldpõhimõte (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (direktiivide 2009/72 ja 2009/73 ülevõtmine), C‑718/18, EU:C:2021:662, punkt 128 ning seal viidatud kohtupraktika).
19 Esiteks, kuigi mõistet „mõjutatud osaline“ selle artikli 41 lõike 17 tähenduses ei ole direktiivis 2009/73 määratletud, on Euroopa Kohus juba tõlgendanud sarnast sätet, nimelt nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/387/EMÜ telekommunikatsiooniteenuste siseturu loomise kohta avatud võrgu pakkumise kaudu (EÜT 1990, L 192, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 1997. aasta direktiiviga 97/51/EÜ (EÜT 1997, L 295, lk 23), artikli 5a lõiget 3, nii, et ettevõtjast, kes ei ole riigi reguleeriva asutuse otsuse adressaat, saab mõjutatud osaline, kui niisugune otsus võib tema õigusi mõjutada ühelt poolt selle sisu ja teiselt poolt selle osalise teostatava või kavandatava tegevuse tõttu. Ta täpsustas, et selleks, et selline otsus võiks kasutusõiguse saanu õigusi mõjutada, ei ole nõutav lepinguline suhe selle ettevõtja ja otsuse adressaadi vahel (24. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Arcor, C‑55/06, EU:C:2008:244, punktid 176 ja 177).
20 Teiseks otsustas Euroopa Kohus seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiviga 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 98/30/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2003, L 176, lk 57; ELT eriväljaanne 12/02, lk 230), milles erinevalt sellele järgnenud direktiivist 2009/73 ei olnud ette nähtud ühtegi sätet, mis annaks ettevõtjatele sõnaselgelt õiguse esitada riigi reguleeriva asutuse otsuste peale kaebus kohtule, kui viimane teeb otsuse turul tegutsevate ettevõtjate maagaasi ülekandevõrgule juurdepääsu kohta liidu õigusnormide alusel, mis annavad gaasi ülekandeluba omavale ettevõtjale teatavad õigused, et tuleb asuda seisukohale, et selle ettevõtja õigusi võidakse selle otsusega rikkuda, isegi kui ta ei ole otsuse adressaat (vt selle kohta 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus E.ON Földgáz Trade, C‑510/13, EU:C:2015:189, punktid 38, 48 ja 51).
21 Sellega seoses tuleb rõhutada, et direktiivi 2009/73 artikli 41 lõike 1 punktis a on riigi reguleerivale asutusele antud ülesanne „läbipaistvate kriteeriumide alusel kehtestada või kinnitada reguleeritud ülekande ja jaotamise tariifid või nende arvestamise metoodika“. Direktiivi artikli 41 lõike 6 punktis a on sellele asutusele antud ka ülesanne kehtestada või heaks kiita vähemalt metoodika, mida kasutatakse riiklike võrkudega ühendamise ja neile juurdepääsu tingimuste kehtestamisel, sealhulgas kohaldatavad ülekande ja jaotamise tariifid. Lisaks on nimetatud direktiivi artikli 41 lõikes 10 kõnealusele reguleerivale asutusele antud õigus nõuda, et ülekandesüsteemi haldurid muudaksid vajaduse korral tingimusi, sealhulgas selles artiklis osutatud tariife ja metoodikat, et tagada nende tariifide proportsionaalsus ja mittediskrimineeriv kohaldamine.
22 Lisaks tuleneb määruse nr 715/2009 artikli 13 lõikest 1, et võrgutasud peavad olema läbipaistvad ja neid tuleb kohaldada mittediskrimineerivalt kõigi kasutajate suhtes (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (elektri ja maagaasi ülekandevõrkude tasud), C‑771/18, EU:C:2020:584, punkt 46).
23 Sellest tuleneb, et niisugusel operaatoril nagu Global NRG on direktiivi 2009/73 ja määruse nr 715/2009 eespool viidatud sätete alusel õigus sellele, et tema suhtes kohaldataks proportsionaalseid, läbipaistvaid ja mittediskrimineerivaid tasusid ning tariife. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei selgu vastupidist, võib vaidlusalune otsus mõjutada niisugust ettevõtjat nende õiguste rikkumise tõttu. Neil asjaoludel tuleb tunnustada sellise ettevõtja staatust sellisest otsusest mõjutatud osalisena ja seega õigust kasutada selle otsuse vastu tõhusat õiguskaitsevahendit direktiivi 2009/73 artikli 41 lõike 17 tähenduses (vt selle kohta 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus E.ON Földgáz Trade, C‑510/13, EU:C:2015:189, punktid 48 ja 51).
24 Seda valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel tuleb iga liikmesriigi riigisiseses õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikute liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, kahjustamata seejuures õigust tõhusale õiguskaitsevahendile (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (elektri ja maagaasi ülekandevõrkude tasud), C‑771/18, EU:C:2020:584, punkt 62 ning seal viidatud kohtupraktika).
25 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga seoses õigusega pöörduda kohtusse, et selleks, et kohus saaks lahendada liidu õigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi puudutava vaidluse, peab tal vastavalt harta artiklile 47 olema pädevus analüüsida kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis omavad tähtsust talle lahendamiseks esitatud vaidluse lahendamisel (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (elektri ja maagaasi ülekandevõrkude tasud), C‑771/18, EU:C:2020:584, punkt 64 ning seal viidatud kohtupraktika).
26 Käesoleval juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et maagaasi tarnimise seaduse § 129/B lõige 1 ei võimalda tal sisuliselt läbi vaadata kaebust, mille on esitanud niisugune maagaasituru ettevõtja nagu Global NRG, keda riigi reguleeriva asutuse otsus mõjutab, ainuüksi seetõttu, et see ettevõtja ei ole võrguhaldur. Kuna seda riigisisest õigusnormi ei saa tõlgendada kooskõlas direktiivi 2009/73 artikli 41 lõikega 17, ei saa käesoleva kohtuotsuse punktis 23 antud tõlgenduses asuda seisukohale, et see riigisisene säte näeb ette „sobivad mehhanismid“ artikli 41 lõike 17 tähenduses (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (elektri ja maagaasi ülekandevõrkude tasud), C‑771/18, EU:C:2020:584, punkt 65).
27 Kui niisugune kooskõlaline tõlgendamine ei ole võimalik, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus jätma liidu õiguse alusel maagaasi tarnimise seaduse § 129/B lõike 1 kohaldamata üksnes juhul, kui direktiivi 2009/73 artikli 41 lõikes 17 ette nähtud kohustus on piisavalt täpne ja tingimusteta, et seda saaks lugeda selliseks, millel on vahetu õigusmõju. Nimelt ei saa asjaolu, et selline õigussubjekt nagu Global NRG tugineb sellise ametiasutuse vastu nagu riigi reguleeriv asutus direktiivi sättele, mis ei ole piisavalt täpne ja tingimusteta, et sellel võiks olla vahetu õigusmõju, ainuüksi liidu õiguse alusel viia selleni, et liikmesriigi kohus jätab riigisisese õigusnormi kohaldamata (vt selle kohta 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Liidu õigusnorm on esiteks tingimusteta siis, kui selles sätestatud kohustusega ei kaasne ühtegi tingimust ja selle täitmine või tagajärgede tekkimine ei eelda ühegi õigusakti vastuvõtmist liidu institutsiooni või liikmesriigi poolt, ning teiseks piisavalt täpne, et õigussubjekt saaks sellele tugineda ning kohus seda rakendada, siis, kui selle õigusnormiga kehtestatakse üheselt mõistetavalt kohustus. Lisaks, isegi kui mõne direktiivi puhul on liikmesriikidele selle rakendamise üksikasjade kehtestamisel jäetud teatud kaalutlusruum, võib selle direktiivi sätet pidada tingimusteta ja täpseks siis, kui see paneb liikmesriikidele üheselt mõistetavalt konkreetse tulemuse saavutamise kohustuse, millega ei kaasne ühtegi tingimust selles sätestatud normi kohaldamiseks (8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Hartberg‑Fürstenfeld (vahetu õigusmõju), C‑205/20, EU:C:2022:168, punktid 18 ja 19 ning seal viidatud kohtupraktika).
29 Käesoleval juhul nähtub direktiivi 2009/73 artikli 41 lõike 17 sõnastusest endast, et liikmesriigid peavad ette nägema sobivad edasikaebemehhanismid, et võimaldada mõjutatud osalistel vaidlustada riigi reguleeriva asutuse otsus sõltumatus organis. Kuigi liikmesriikidel on küll teatav kaalutlusruum nende õiguskaitsevahendite laadi ja korra ning sõltumatu organi vormi üle otsustamisel, on artikli 41 lõikes 17 liikmesriikidele siiski pandud – kohustades selliseid mehhanisme kasutama – ühemõttelises sõnastuses täpne kohustus, millega ei kaasne ühtegi tingimust selles sätestatud normi kohaldamiseks ning mis näeb seega tingimusteta ja piisavalt täpselt ette mõjutatud osaliste jaoks tagatise, et nad saavad esitada kaebuse (vt analoogia alusel 8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Hartberg‑Fürstenfeld (vahetu õigusmõju), C‑205/20, EU:C:2022:168, punktid 22–29, ning 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato (Comune di Ginosa), C‑348/22, EU:C:2023:301, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Seega tuleb tunnistada, et direktiivi 2009/73 artikli 41 lõikel 17 on vahetu õigusmõju, mistõttu eelotsusetaotluse esitanud kohus peab jätma kohaldamata selle sättega vastuolus oleva riigisisese õiguse juhul, kui seda õigust ei saa tõlgendada kooskõlas nimetatud sättega.
31 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2009/73 artikli 41 lõiget 17, arvestades harta artikli 47 esimest lõiku, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt kvalifitseeritakse riigi reguleeriva asutuse otsusest, millega kehtestatakse selle võrguga ühendamise ja kasutamise tasud ning selle võrguettevõtja osutatud teenuste eest makstav tasu, „mõjutatud osaliseks“ ainult maagaasi ülekandesüsteemi haldur ning seega on ainult temal kaebeõigus „tõhusa õiguskaitsevahendi“ kasutamiseks selle otsuse peale.
Kohtukulud
32 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ, artikli 41 lõiget 17, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimest lõiku,
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt kvalifitseeritakse riigi reguleeriva asutuse otsusest, millega kehtestatakse selle võrguga ühendamise ja kasutamise tasud ning selle võrguettevõtja osutatud teenuste eest makstav tasu, „mõjutatud osaliseks“ ainult maagaasi ülekandesüsteemi haldur ning seega on ainult temal kaebeõigus „tõhusa õiguskaitsevahendi“ kasutamiseks selle otsuse peale.
Allkirjad