ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)
5. veebruar 2015(*)
Riigiabi – Iiri lennureisijatasu – Madalam lennureisijatasu lendude puhul Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusel asuvasse sihtlennujaama – Otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks ja nähakse ette kohustus see tagasi nõuda – Eelis – Valikulisus – Abisaajate tuvastamine – Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikkel 14 – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑473/12,
Aer Lingus Ltd, asukoht Dublin (Iirimaa), esindajad: barrister K. Bacon, barrister D. Scannell, barrister D. Bailey, ja solicitor A. Burnside,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn, D. Grespan ja T. Maxian Rusche,
kostja,
keda toetab
Iirimaa, esindajad: E. Creedon, A. Joyce ja J. Quaney, keda abistasid E. Regan, SC, ja barrister B. Doherty,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 25. juuli 2012. aasta otsus 2013/199/EL riigiabi juhtumi SA.29064 (11/C, ex 11/NN) kohta – Iirimaal rakendatavad diferentseeritud lennureisijatasud (ELT L 119, lk 30),
ÜLDKOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja esimees G. Berardis (ettekandja), kohtunikud O. Czúcz ja A. Popescu,
kohtusekretär: ametnik J. Plingers,
arvestades kirjalikus menetluses ja 4. juuni 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
Vaidluse taust
1 Hageja Aer Lingus Ltd on Iirimaal asuv lennuettevõtja, kellel on tegevuskohad Iirimaal (Dublini, Corki ja Shannoni lennujaamas) ja Ühendkuningriigis (London Gatwicki, London Heathrow ja Belfasti lennujaamas). Aer Lingus Ltd käitab riisisiseseid lende Iirimaal ning rahvusvahelisi lende Iirimaa või Ühendkuningriigi ning 70 Iirimaal, Ühendkuningriigis, Mandri-Euroopas ja Ühendriikides asuva sihtkoha vahel.
2 Finance Act (n 2) 2008 (2008. aasta teine finantsseadus, edaspidi „finantsseadus”) paragrahv 55 kehtestab alates 30. märtsist 2009, mil see seadus jõustus, aktsiisi, mida nimetatakse air travel tax (lennureisijatasu).
3 Finantsseadus näeb ette, et lennureisijatasu nõutakse sisse otse lennuliinide käitajatelt iga sellise reisija kohta, mis lahkub Iirimaal asuvast lennujaamast lennuki pardal (välja arvatud lennujaamad, mida läbib aastas vähem kui 10 000 reisijat, ja alates 3. juunist 2009 50 000 reisijat aastas) ning muutub sissenõutavaks hetkest, kui reisija lahkub lennujaamast lennuki pardal, mis suudab vedada üle 20 reisija ja mida ei kasutata riiklikel ega sõjalistel eesmärkidel. Kuigi tasu kandus üle reisijate piletihinnale, olid lennuettevõtjad need, kellel oli kohustus tasu maksta ja kellelt selle tasumist nõuti.
4 Lennureisijatasu kehtestamise ajal arvutati tasu reisi lähte- ja sihtlennujaama vahelise kauguse põhjal määraga 2 eurot, kui Iirimaal asuvast lennujaamast alanud lennu sihtlennujaam oli Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusel ja 10 eurot kõigil muudel juhtudel.
5 Euroopa Komisjon registreeris 21. juulil 2009 kaks eraldi kaebust, mille esitas hageja konkurent – ühe nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 20 lõike 2 alusel ning teise ELTL artikli 56 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine) (ELT L 293, lk 3) alusel, ja mis käsitlevad Iirimaal rakendatava lennureisijatasu mitut aspekti.
6 Teise kaebusega seoses algatas komisjon kõigepealt uurimismenetluse küsimuses, kas tegemist võib olla teenuste osutamise vabadust käsitleva ELTL artikli 56 ja määruse nr 1008/2008 rikkumisega. Sellest lähtudes saatis komisjon 18. märtsil 2010 Iiri ametiasutustele märgukirja (edaspidi „märgukiri”). Märgukirja tulemusel muudeti tasumäära nii, et alates 1. märtsist 2011 oli ühtset kolmeeurost maksumäära võimalik kohaldada kõikide väljalendude suhtes, läbitavast vahemaast olenemata. Seetõttu lõpetati ELTL artikli 56 ja määruse nr 1008/2008 rikkumist käsitlenud uurimismenetlus.
7 Esimeses kaebuses, mis põhines riigiabi eeskirjade kohaldamisel, väideti eeskätt seda, et madalam maksumäär (kaks eurot kümne euro asemel) annab eelise peamiselt sellistele siseriiklikele lennuettevõtjatele nagu Aer Arann, kes teostavad peamiselt lende sihtkohtadesse, mis asuvad lähemal kui 300 km Dublini lennujaamast. Kaebuses väideti ka, et maksu kindlasummalisus on diskrimineeriv, kuna see maks moodustab odavlennuettevõtjate jaoks suurema osa piletihinnast kui traditsiooniliste lennuettevõtjate jaoks. Viimaseks väideti kaebuses, et see, et transiitreisijatele või ümberistuvatele reisijatele lennureisijatasu ei kohaldata, kujutab endast lennuettevõtjatele Aer Lingus ja Aer Arann antavat ebaseaduslikku riigiabi, kuna nende ettevõtjate tegevuses moodustavad nimetatud kategooriasse kuuluvad reisijad ja lennud suhteliselt suure osa.
8 Komisjon teatas 13. juuli 2011. aasta kirjas Iiri ametiasutustele otsusest algatada lennureisijatasu raames kohaldatava madalama riikliku maksumäära suhtes ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus, mis puudutas ajavahemikku 30. märts 2009 kuni 1. märts 2011. Komisjon nõudis, et Iiri ametiasutused edastaksid otsuse koopia abisaajatele.
9 Komisjon märkis 13. juuli 2011. aasta kirjas, mille kokkuvõte on avaldatud 18. oktoobri 2011. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 306, lk 10) ja mis võeti vastu pärast esialgse uurimisetapi lõppemist, muu hulgas, et ümberistuvatele reisijatele ja transiitreisijatele lennureisijatasu kohaldamata jätmine ning kindlasummalise maksu kohaldamine ei kujuta endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Seevastu leidis ta, et ajavahemikus 30. märts 2009 kuni 1. märts 2011 madalama riikliku maksumäära kohaldamise näol võib tegemist olla riigiabiga, mis tekitab küsimuse abi siseturuga kokkusobivuse kohta, kuna see soodustab õigusvastaselt riigisiseseid lende rahvusvaheliste lendudega võrreldes. Seetõttu algatas komisjon selle meetme suhtes ametliku uurimismenetluse, kutsudes huvitatud isikuid üles esitama kõnealuse meetme kohta märkusi.
10 Iiri ametiasutused esitasid oma märkused 15. septembril 2011. Hageja selles menetluse staadiumis märkusi ei esitanud.
11 Komisjon võttis 25. juulil 2012 vastu otsuse riigiabi juhtumi SA.29064 (11/C, ex 11/NN) kohta – Iirimaal rakendatavad diferentseeritud lennureisijatasud (ELT L 119, lk 30, edaspidi „vaidlustatud otsus”). Otsus tehti ka hagejale teatavaks Iiri rahandusministeeriumi 23. augusti 2012. aasta kirjas, mille hageja sai kätte 6. septembril 2012.
12 Komisjon jõudis selle otsuse artiklis 1 järeldusele, et riigiabi, mida käesolevas asjas finantsseaduse alusel anti madalama lennureisijatasu vormis, mida kohaldatakse kõikide lendude suhtes, mida teenindavad lennukid, mis suudavad vedada üle 20 reisija ning mida ei kasutata sõjalistel ega riiklikel eesmärkidel ning mis väljuvad lennujaamast, mida läbib aastas üle 10 000 reisija, Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusel asuvasse sihtlennujaama ajavahemikul 30. märtsist 2009 kuni 1. märtsini 2011 (edaspidi „vaatlusalune ajavahemik”), mida Iirimaa rakendas ebaseaduslikult, rikkudes ELTL artikli 108 lõiget 3, on siseturuga kokkusobimatu.
13 Selle otsuse artikli 4 kohaselt peab Iirimaa artiklis 1 osutatud kava kohaselt antud kokkusobimatu abi abisaajatelt tagasi nõudma. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 70 loetletud abisaajad on Ryanair, hageja, Aer Arann (hageja) ja muud lennuettevõtjad, kelle Iirimaa peab tuvastama. Samas põhjenduses on täpsustatud, et riigiabi summa vastab madalama lennureisijatasu ja kümneeurose standardtasu vahele, st kaheksa eurot reisija kohta.
Menetlus ja poolte nõuded
14 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. novembril 2012.
15 Üldkohtu kantseleisse 6. märtsil 2013 esitatud dokumendis taotles Iiri Vabariik luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu kuuenda koja esimehe 17. aprilli 2013. aasta määrusega anti Iirimaale luba menetlusse astuda.
16 Iirimaa esitas menetlusse astuja seisukohad 4. juunil 2013. Komisjon teatas Üldkohtu kantsleile 17. juuni 2013. aasta kirjas, et tal ei ole selle kohta seisukohti. Hageja esitas menetlusse astuja seisukohtadele vastuseks oma seisukoha 24. juulil 2013.
17 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd üheksanda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.
18 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada või teise võimalusena tühistada osaliselt vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
19 Komisjon, keda toetab Iirimaa, palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
[...]
Kolmas ja neljas väide, mille kohaselt rikuti abi kvalifitseerimisel ja selle suuruse kindlaksmääramisel õigusnormi ja tehti ilmne hindamisviga, mille tõttu ei võetud arvesse seda, et lennureisijatasu kantakse üle reisijatele, ja mille kohaselt rikuti määruse nr 659/1999 artiklit 14 ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid sellega, et nähti ette abi tagastamine
78 Kolmandas väites leiab hageja, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea, kui ta asus seisukohale, et madalamat lennureisijatasu maksvad lennuettevõtjad said väidetavat riigiabi kaheksa eurot reisija kohta, ja kui ta sellest lähtudes nõudis abi tagastamist, samas kui komisjon oli tunnistanud, et selle maksu tasumise kohustuse võis üle kanda reisijatele, kes seega peamiselt madalamast tasumäärast kasu said.
79 Hageja arvates oleks komisjon pidanud seda asjaolu arvesse võtma, kui ta abi kvalifitseeris ja selle suuruse kindlaks tegi, ning ta oleks pidanud hindama, kui suur on eelis, mille said tegelikult lennuettevõtjad, kes maksid kaheeurose määraga lennureisijatasu ja kes põhiliselt nõudsid selle tasu sisse reisijatelt. Kuna teatav osa vähendatud tasumäärast tulenevast kaheksaeurosest säästust kanti üle reisijatele ja see ei jäänud lennuettevõtjatele, on komisjoni selle otsuse tagajärg, mis näeb ette, et tagasi tuleb nõuda kaheksa eurot reisija kohta, niisugune, et lennuettevõtjaid, kellele madalam tasumäär kehtib, kohustatakse tagastama enam kui see, mille nad tegelikult said, ja seetõttu on see otsus õigusvastane.
80 Neljandas väites leiab hageja veel, et kuna kaheksat eurot reisija kohta ei ole võimalik tagantjärgi tagasi saada reisijatelt, kellele kohaldati madalamat tasumäära, on abi tagasinõudmise kohustuse mõju selline nagu täiendaval maksul, mida lennuettevõtjatel tuleb tasuda ja mis kujutab seega endast lennuettevõtjatele määratud õigusvastast karistust, mitte enne väidetava abi andmisele eelnenud olukorra taastamist. See on ebaproportsionaalne ja sellega rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet ning järelikult määruse nr 659/1999 artiklit 14.
81 Kolmanda väite osas vaidleb komisjon hageja esitatud argumentidele vastu. Esiteks tõdeb komisjon, et asjaomastes õigusnormides ei ole ette nähtud kohustust tasu reisijatele üle kanda. Vastupidi, iga lennuettevõtja võib ise otsustada, kas maksukulu tuleb täielikult või osaliselt reisijatele üle kanda. Teiseks väidab komisjon, et kui maksusääst oleks tervikuna üle kantud, oleks ka see tähendanud asjaomastele lennuettevõtjatele eelise andmist, kuna neil oli võimalik pakkuda oma klientidele soodsamaid hindu kui juhul, kui nad oleksid kohaldanud harilikku 10-eurost maksumäära. Niisiis ei ole oluline see, kas abisaaja otsustas kanda eelise üle klientidele ja suurendada sellega oma müügikäivet, või kasutada eelist otse, küsides klientidelt kõrgemat hinda. Seega tuleb loogiliselt abisumma, st kaheksa eurot reisija kohta, tervikuna tagasi nõuda nende lendude osas, millele kehtis madalam, kaheeurone tasumäär.
82 Neljanda väitega seoses vastab komisjon, et abi tagasinõudmist ei saa põhimõtteliselt pidada ebaproportsionaalseks meetmeks, kuna selle eesmärk on taastada abi andmisele eelnenud olukord. Lisaks – pidades silmas, et tagasinõudmise eesmärk on üksnes abi andmisele eelnenud olukorra taastamine – ei peaks seda põhimõtteliselt käsitama karistusena. Seega ei ole tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, kuna kõik abisaajad on kohustatud seadusvastase ja siseturuga kokkusobimatu abi tagastama.
83 Kõigepealt olgu meenutatud, et riigi kohustus nõuda tagasi abi, mille komisjon on tunnistanud siseturuga kokkusobimatuks, on kehtestatud eesmärgiga taastada varasem olukord. See eemärk on saavutatud, kui abisaajad on ebaseadusliku abina saadud summa tagastanud, jäädes nii ilma eelisest, mida nad turul oma konkurentidega võrreldes said, ja kui abi andmisele eelnenud olukord on taastatud (vt kohtuotsus, 17.6.1999, Belgia vs. komisjon, C‑75/97, EKL, EU:C:1999:311, punktid 64 ja 65 ning seal viidatud kohtupraktika, kohtuotsus, 13.2.2012, Budapesti Erőmű vs. komisjon, T‑80/06 ja T‑182/09, EU:T:2012:65, punkt 107).
84 Tuleb ka meenutada, et ükski liidu õiguse säte ei nõua, et komisjon teeks ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagastamist määrates kindlaks tagastatava abi täpse suuruse. Piisab sellest, kui komisjoni otsus sisaldab andmeid, mis võimaldavad otsuse adressaadil iseseisvalt ja liigsete raskusteta see summa määratleda (kohtuotsus, 12.10.2000, Hispaania vs. komisjon, C‑480/98, EKL, EU:C:2000:559, punkt 25, ja kohtuotsus, 12.5.2005, komisjon vs. Kreeka, C‑415/03, EKL, EU:C:2005:287, punkt 39). Lisaks on akti resolutiivosa lahutamatu selle põhjendustest, nii et seda tuleb vajaduse korral tõlgendada selle vastuvõtmise aluseks olnud põhjusi arvesse võttes (kohtuotsus, 15.5.1997, TWD vs. komisjon, C‑355/95 P, EKL, EU:C:1997:241, punkt 21, ja kohtuotsus, 29.4.2004, Itaalia vs. komisjon, C‑298/00 P, EKL, EU:C:2004:240, punkt 97).
85 Kui komisjon otsustab, et kindel summa tuleb tagasi nõuda, peab ta sellegipoolest vastavalt ELTL artiklist 108 tulenevale kohustusele uurida asja hoolsalt ja erapooletult kindlaks määrama – nii täpselt kui juhtumi asjaolud seda võimaldavad –, kui suur on ettevõtjale antud abi tegelik väärtus (vt kohtuotsus, 29.3.2007, Scott vs. komisjon, T‑366/00, EKL, EU:T:2007:99, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).
86 Abi andmisele eelnenud olukorra taastamisel on komisjon ühelt poolt kohustatud tagama, et abist saadud tegelik kasu oleks kõrvaldatud ning määrama, et nõutaks tagasi kogu abi. Ta ei tohi kaastundest abi saaja vastu määrata, et tagasi nõutaks summa, mis on väiksem kui viimase poolt saadud abi väärtus. Teisalt ei või komisjon, selleks et väljendada oma rahulolematust ebaseaduslikkuse raskusastme suhtes, määrata, et nõutaks tagasi saadud abi väärtusest suurem summa (vt eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus Scott vs. komisjon, EU:T:2007:99, punkt 95).
87 Hageja ei vaidle vastu sellele, et madalama tasumäära kohaldamine võis anda maksu tasuma kohustatud ettevõtjale eelise isegi siis, kui lennureisijatasu oleks täielikult reisijatele üle kantud. Siiski vaidleb ta vastu selle eelise ulatusele, mida vaidlustatud otsuses hinnati kaheksale eurole reisija kohta.
88 Siinjuures tuleb kõigepealt mainida, et finantsseaduse § 55 määratleb lennureisijatasu „aktsiisina” (excise duty), kuna see maks kuulub tasumisele, tuleb sisse nõuda ja tasuda iga reisija kohta, kes lahkub Iirimaal asuvast lennujaamast lennuki pardal – mida Iirimaa ka kohtuistungil kinnitas.
89 Aktsiis on iseenesest kaudne maks, mis nõutakse sisse teatava kauba või teenuse tarbimiselt, erinevalt otsestest maksudest nagu tulumaks või kasumi maksustamine, mida ettevõtjad tasuvad otse.
90 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et lennuettevõtjad olid finantsseaduse kohaselt kohustatud kohaldama lennureisijatasu kaheeurost määra kõigile selle maksuga maksustatavatele lendudele. Samuti on pooled ühel nõul selles, et määruse nr 1008/2008 artikli 23 alusel olid lennuettevõtjad kohustatud lennureisijatasu summa iga reisijatele müüdud pileti hinnas eraldi välja tooma. Selles mõttes pidi lennureisijatasu kantama vormiliselt üle reisija poolt ostetud lennupiletihinna sisse, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 8.
91 Seega – nagu hageja väidab – tuleb vahet teha vormilisel või õiguslikul ülekandmisel, mis puudutab maksu õiguspärast sissenõudmist ja kohaldamist, ja majanduslikul ülekandmisel, mis puudutab selle kindlakstegemist, kui suures ulatuses lennureisijatasu tasumise majanduslik koormus lennuettevõtjatel lasus, kohandades vajaduse korral piletihinda, ilma maksuta, vastavalt kohaldamisele kuuluda võivale lennureisijatasu määrale, või juhul, kui kohaldatakse madalamat, kaheeurost lennureisijatasu määra, kui suur on neile madalama tasumäära kohaldamisest tulenenud eelis.
92 Komisjon selgitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 53, et lennuettevõtjatel, kes tasuvad madalamat, kaheeurost lennureisijatasu, tuleb klientidele üle kanda või neil endil tasuda väiksem summa. Seejärel võrdsustab ta selle väiksema kulu rahaliste vahenditega, mida neil lennuettevõtjatel on võimalik olnud kokku hoida ja mis on seetõttu parandanud nende majanduslikku olukorda võrreldes teiste ettevõtjatega.
93 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 57 vastas komisjon Iiri ametiasutuste argumentidele, mille kohaselt ei ole lennuettevõtjad saanud mingit eelist, kuna lennureisijatasu on sisuliselt tarbimismaks, mis on mõeldud reisijatele üle kandmiseks. Tuginedes eespool punktis 45 viidatud kohtuotsusele Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke (EU:C:2001:598), leidis komisjon, et isegi olukordades, kui kehtib seadusest tulenev kohustus kanda asjaomane maks üle tarbijatele, võib selle maksu hariliku määra vähendamisega kaasneda valikuline eelis lennuettevõtjale, kes on kohustatud seda maksu tasuma vähendatud määras.
94 Komisjon möönab vaidlustatud otsuse põhjenduses 57, et käesoleval juhul oli võimalik maksukulu (the cost of the tax) üle kanda reisijatele, kuigi puudub mehhanism, mis võimaldaks kindlaks teha, kas seda tegelikult ka tehti, ja et selle üle otsustamine oli jäetud lennuettevõtjatele.
95 Sarnases olukorras on Euroopa Kohus ise leidnud, et kuna lennujaamamaksud mõjutavad otseselt ja mehhaaniliselt reisi hinda, kajastuvad reisijate tasutavate maksude erinevused automaatselt transpordikuludes (eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Stylianakis, EU:C:2003:72, punkt 28).
96 Komisjon on siiski seisukohal, et isegi juhul, kui lennureisijatasu üle kanti, said lennuettevõtjad eelise, kuna neil oli võimalik pakkuda oma klientidele soodsamaid hindu, mis kajastus nende suurenenud käibes.
97 Seega tuleb tõdeda, et niisuguses olukorras nagu käesoleval juhul, kus lennureisijatasu pidi üle kantama reisijatele ja kus ka madalama tasumäära kasutamisest tuleneva majandusliku eelise võis reisijatele üle kanda, ei võinud komisjon selle alusel eeldada, et eelis, mida lennuettevõtjad ise tegelikult said ja summa, mis neile alles jäi, oli igal üksikjuhul kaheksa eurot reisija kohta.
98 Nimelt ei seisne niisugusel juhul eelis, mille lennuettevõtjad tegelikult said, tingimata kahe maksumäära vahes, vaid võimaluses pakkuda oma klientidele soodsamaid hindu ja suurendada sellest tulenevalt oma käivet, nagu komisjon ise vaidlustatud otsuse põhjenduses 57 tunnistas.
99 Seega oleks komisjon pidanud selliste lennuettevõtjate puhul nagu hageja, kes maksid vähendatud, kaheeurost lennureisijatasu, tegema kindlaks, millises ulatuses need ettevõtjad kandsid tegelikult oma reisijatele üle majandusliku eelise, mille nad lennureisijatasu madalama määra kohaldamisest said, et tal oleks olnud võimalik teha täpselt kindlaks, kui suur on eelis, mille need ettevõtjad tegelikult said, välja arvatud juhul, kui ta oleks otsustanud usaldada selle ülesande siseriiklikele ametiasutustele, andes neile selleks vajalikud juhised.
100 Seega võiks ainult juhul, kui hageja oleks automaatselt tõstnud kaheksa euro võrra oma piletite maksuvaba hinda nende lendude suhtes, millele kohaldus kaheeurone tasumäär, asuda seisukohale, et diferentseeritud tasumäära kohaldamisest tulenev majanduslik eelis oli hageja jaoks kaheksa eurot reisija kohta, kuna seda eelist ei saanud isegi osaliselt reisijatele üle kanda.
101 Siiski tuleb mainida, et komisjon ei selgitanud ei vaidlustatud otsuses ega käesolevas kohtumenetluses, miks on tavalise olukorrana vaadeldav pigem selline olukord kui niisugune hüpoteetiline olukord, kus lennuettevõtjad kannavad vastavalt lennureisijatasu väljakuulutatud eesmärgile eelise üle oma reisijatele, kuigi ta möönis, et niisugune ülekandmine on võimalik (vt eespool punkt 95).
102 Lisaks ei võtnud komisjon piisavalt arvesse käesoleval juhul kõne all oleva turu eripära ega seal kehtivaid konkurentsipiiranguid, kuna kõik lennuettevõtjad, kes teostavad lende kuni 300 km kaugusele (arvestatuna Dublini lennujaamast) Iirimaal asuvatest lennujaamadest, olid kohustatud maksma lennureisijatasu, mis on kaks eurot reisija kohta. Seega ei tõendanud komisjon, kuidas neil asjaoludel oli lennuettevõtjatel, kelle korraldatud lende maksustati lennureisijatasu madalama määraga kaks eurot reisija kohta, võimalik saada eelist, mis vastab lennureisijatasu kahe määra vahele, st kaheksale eurole reisija kohta.
103 Selliselt tegutsedes tegi komisjon hindamisvea ja rikkus õigusnormi.
104 Nimelt, nagu hageja õigesti väidab, peab abi tagastamine piirduma rahaliste eelistega, mis abi saajale abi andmisega tegelikult kaasnesid, ja olema nendega proportsionaalne (vt selle kohta kohtuotsus, 22.1.2013, Salzgitter vs. komisjon, T‑308/00 RENV, EKL, EU:T:2013:30, punkt 138).
105 Seega, kui madalama tasumäära kohaldamisest tulenev eelis võis seisneda lennuettevõtjate konkurentsiolukorra parandamises nii, et neil oli võimalik pakkuda konkurentsivõimelisemaid hindu, oleks komisjon pidanud piirduma sellega, et nägi ette nende summade tagasinõudmise, mis tegelikult sellele eelisele vastavad, või juhul, kui ilmnes, et neid summasid ei ole otsuses võimalik täpselt kindlaks määrata, usaldada see ülesanne siseriiklikele ametiasutustele, andes neile vajalikud juhised vastavalt eespool punktis 85 viidatud kohtupraktikale.
106 Komisjon leiab, et kui hageja pakutud hüpotees vastaks tõele, kaasneks sellega komisjoni või siseriiklike ametiasutuste kohustus hinnata igal üksikjuhtumil abi mõju abi saajatele, lähtudes nende poolt tehtud subjektiivsetest valikutest, mis on vastuolus eespool punktis 44 viidatud kohtupraktikaga ja 15. detsembri 2005. aasta otsusega kohtuasjas Unicredito Italiano (C‑148/04, EKL, EU:C:2005:774).
107 Selle kohtuotsuse aluseks olnud asjas meenutas Euroopa Kohus nimelt, et ebaseadusliku abi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel on abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg. Seetõttu ei saa ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmist eelneva olukorra taastamiseks pidada põhimõtteliselt ebaproportsionaalseks riigiabi käsitlevate asutamislepingu sätete eesmärkide saavutamiseks. Abi tagastamisega kaotab abisaaja eelise, mis tal oma konkurentide ees turul oli, ning abi andmisele eelnenud olukord on taastatud (vt eespool punktis 106 viidatud kohtuotsus Unicredito Italiano, EU:C:2005:774, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika).
108 Euroopa Kohus leidis, et tagastamisele kuuluvaid summasid ei ole õige kindlaks määrata erinevate tehingute põhjal, mida ettevõtjad oleks võinud sooritada, kui nad ei oleks otsustanud tehingu kasuks, mida toetati abiga. See valik tehti nimelt teadmisega, et olemas on ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud menetlust järgimata antud abi tagasinõudmise oht. Nimetatud ettevõtjad oleksid saanud seda ohtu vältida, kui nad oleksid kohe valinud teistsuguse ülesehitusega tehingud. Lisaks tähendab varasema olukorra taastamine võimaluste piires tagasipöördumist olukorra juurde, mis oleks valitsenud siis, kui asjaomaseid tehinguid oleks sooritatud maksumäära vähendamiseta (vt selle kohta eespool punktis 106 viidatud kohtuotsus Unicredito Italiano, EU:C:2005:774, punktid 114–117).
109 Euroopa Kohus asus seisukohale, et selline tagasinõudmine ei tähenda varasema olukorra erinevat taastamist hüpoteetiliste tegurite abil, näiteks arvukad valikud, mida huvitatud ettevõtjad oleksid võinud teha, kuna abi toetusel tegelikkuses tehtud valikud võivad osutuda pöördumatuks. Selles staadiumis, kui siseriiklikud ametiasutused abi tagasi nõuavad, võimaldab eelnenud olukorra taastamine üksnes arvesse võtta maksualast kohtlemist, mis võib olla soodsam kui üldine kohtlemine, mida ebaseadusliku abi puudumise korral ja ühenduse õigusega kooskõlas olevate siseriiklike eeskirjade alusel oleks sooritatud tehingu puhul tegelikult rakendatud (eespool punktis 106 viidatud kohtuotsus Unicredito Italiano, EU:C:2005:774, punktid 118–119).
110 Siiski tuleb tõdeda, et vastupidi eespool punktis 106 viidatud kohtuotsuse Unicredito Italiano (EU:C:2005:774) aluseks olnud asjale, millele komisjon tugineb, ei olnud käesolevas asjas vaatluse all olevatel ettevõtjatel võimalik teha valikut muu tehingu kasuks kui see, mis tehti abi toetusel. Nimelt olid nad vaatlusalusel ajal kehtinud siseriiklike õigusnormide kohaselt kohustatud kohaldama kõigi Iirimaal asuvast lennujaamast alanud, Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusele tehtavate lendude puhul kaheeurost lennureisijatasu. Samadel põhjustel ei olnud neil võimalik ka nendel lendudel viibinud reisijatelt võtta kümneeurost lennureisijatasu.
111 Neil oli tõepoolest võimalik tõsta oma piletite maksuvaba hinda, et kasutada madalama, kaheeurose määraga lennureisijatasu kohaldamisest tulenevat eelist. Siiski ei võinud komisjon eelist, mille lennuettevõtjad tegelikult said, kindlaks määrata, võtmata arvesse juhtumi asjaolusid. Võttes arvesse lennureisijatasu toimemehhanismi ja konkurentsipiiranguid, mis lennuettevõtjatele kehtisid nende lendude puhul, millele kohaldati kaheeurost tasumäära (vt eespool punkt 103), ei saanud komisjon eeldada, et lennureisijatasu madalama määra kohaldamisest tulenevat majanduslikku eelist ei kantud üldse reisijatele üle.
112 Seega ei tähenda eespool punktis 86 viidatud kohtupraktikast tulenev nõue määratleda nii täpselt kui asja olud seda võimaldavad, mis on lennuettevõtjate poolt käesolevas asjas lennureisijatasu madalama määra kohaldamise tulemusel saadud abi tegelik väärtus, et varasem olukord tuleks taastada selliste hüpoteetiliste tegurite alusel nagu valikud, tihti mitu valikud, mida huvitatud ettevõtjad oleksid võinud teha, nagu väidab komisjon, vaid nimetatud nõude eesmärk on hoopis tagada – ja mitte enam ega vähem –, et abisaaja kaotab eelise, mida ta turul oma konkurentidega võrreldes sai, ja taastada abi andmisele eelnenud olukord.
113 Lisaks, eespool punktis 106 viidatud kohtuotsuse Unicredito Italiano (EU:C:2005:774) aluseks olnud asjas oli tegemist maksusoodustusega, mis seisnes tulumaksumäära vähendamises 12,5 protsendini pankadele, kes ühinevad või viivad läbi sarnase ümberkorralduse, teatavatel tingimustel viie järjestikuse maksustamisperioodi jooksul. Vaidlust ei ole selles, et tulumaks on maks, mida tasuvad tegelikult ja ainult need ettevõtjad, kellel on selle maksu tasumise kohustus, vastupidi käesolevas asjas kõne all olevast lennureisijatasust, mille näol on tegemist aktsiiga, mida nõudsid sisse ja kogusid ainult lennuettevõtjad, kuid mille lõppkokkuvõttes tasusid – vähemalt osaliselt või siis täielikult – reisijad.
114 Lõpuks ei ole komisjon oma otsuses õiguslikult piisavalt tõendanud, et reisija kohta kaheksa euro tagasinõudmine oli vajalik, et tagada varasema olukorra taastamine, st võimaluste piires selle olukorra taastamine, mis oleks valitsenud siis, kui asjaomaseid tehinguid oleks sooritatud maksumäära vähendamiseta või teisisõnu: kui lende, millele kehtis maksumäär kaks eurot reisija kohta, oleks maksustatud määraga kümme eurot reisija kohta.
115 Nimelt ei võimaldaks see, kui lennuettevõtjatelt nõutaks tagasi kaheksa eurot reisija kohta, tagada niisuguse olukorra taastamist, mis oleks valitsenud siis, kui asjaomaseid tehinguid oleks sooritatud kõnealuse abi andmiseta, kuna lennuettevõtjatel ei ole võimalik saada klientidelt tagantjärgi kaheksat eurot reisija kohta, mis neil oleks tulnud sisse nõuda. Niisiis ei ole vaja selleks, et kõrvaldada abist saadud konkurentsieelisega põhjustatud konkurentsi moonutamine, et lennuettevõtjatelt nõutaks tagasi iga reisija kohta kaheksa eurot (vt selle kohta kohtuotsus, 8.12.2011, Residex Capital IV, C‑275/10, EKL, EU:C:2011:814, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastupidi, selle summa sissenõudmine võib tekitada täiendavaid konkurentsimoonutusi, nagu väidab õigesti hageja, kuna see võib viia selleni, et lennuettevõtjatelt nõutakse abi tagasi suuremas ulatuses kui eelis, mille nad tegelikkuses said.
116 Komisjon oleks pidanud seega võtma arvesse lennureisijatasu kui aktsiisi eripära, mille lennuettevõtjad pidid reisijatele üle kandma kõikide selliste lendude puhul, mille suhtes kehtis vaatlusaluses ajavahemikus kaheeurone tasumäär. Kuna selle madalama tasumäära kohaldamise tulemusel saadud majandusliku eelise oleks saanud – vähemalt osaliselt – üle kanda reisijatele, ei järeldanud komisjon õigesti, et eelis, mille lennuettevõtjad said, on igal juhtumil automaatselt kaheksa eurot reisija kohta.
117 Selles küsimuses tugineb komisjon aktsiisidega seotud maksueeliseid puudutavale väljakujunenud otsustuspraktikale, mille kohaselt annab niisugusest maksust vabastamine eelise sellistele ettevõtjatele, kellel on nimetatud maksu tasumise kohustus, isegi kui neil oli võimalik see maks tarbijatele üle kanda.
118 Samas tuleb meenutada, et selle hindamisel, kas teatud meede kujutab endast riigiabi, peab lähtuma üksnes asutamislepingu asjakohastest sätetest ning selle rakendamiseks võetud meetmetest, mitte komisjoni võimalikust varasemast otsustuspraktikast (kohtuotsused, 30.9.2003, Freistaat Sachsen jt vs. komisjon, C‑57/00 P ja C‑61/00 P, EKL, EU:C:2003:510, punktid 52 ja 53, ning kohtuotsus, 15.6.2005, Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, T‑171/02, EKL, EU:T:2005:219, punkt 177).
119 Igal juhul ei puuduta otsused, millele komisjon tugineb ja mis on ka ära toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 57 olevas joonealuses märkuses, makse, mida tasuvad lennuettevõtjad, nagu väidab komisjon, vaid energiamaksu, mille osas on teatavasse kategooriasse kuuluvatele ettevõtjatele kehtestatud vähendatud maksumäär või maksuvabastus. Ühelgi neist juhtumitest ei olnud ette nähtud, et abisaajatest ettevõtjad kannavad selle maksu üle oma klientidele. Asjaomased aktsiisid puudutasid nimelt sisendeid (asjaomasel juhul energia), mida nad ise tarbisid, mitte klientidele müümiseks mõeldud kaupu või teenuseid, nagu käesolevas asjas. Viimaseks tuleb märkida, et üheski neist asjadest ei nõudnud komisjon, et abisaajatelt tuleb abi tagasi nõuda, vaid et ta, vastupidi, tunnistas need abid ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks.
120 Lisaks tuleb mainida, et eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke (EU:C:2001:598), mida komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 57 mainib, lubab tõepoolest väita, et vähendatud määraga maksu kohaldamine võib anda valikulise eelise ettevõtjatele, kes on kohustatud seda maksu tasuma, isegi kui neil on seadusest tulenev kohustus kanda see maks üle oma klientidele, kuid sellest ei tulene, et kui tegemist on mitme abisaajaga, tuleb abi summa tervikuna tasuda ettevõtjatel, kes selle maksu oma klientidele üle kannavad.
121 Lisaks ei tuvastanud Euroopa Kohus selle kohtuotsuse aluseks olnud asjas, et abi tuleb tagasi nõuda energia tarnijatelt, kellel oli otsene kohustus kõnealust maksu tasuda ja see oma klientidele üle kanda, nagu lennuettevõtjad käesolevas asjas, vaid nende klientidest ettevõtjatelt, kelle osas oli tõendatud, et nende peamine tegevusala on kehaliste esemete valmistamine ja kellel oli õigus energiamaksu tagastamisele.
122 Asjaolu, et käesolevas asjas ei ole lennureisijatasu tasuma kohustatud lennuettevõtjate kliendid ettevõtjad liidu õiguse tähenduses, mistõttu ei saa neilt abi tagasi nõuda, ei muuda komisjoni kohustust teha täpselt kindlaks, kes on abisaajad, st ettevõtjad, kes abist tegelikult kasu on saanud (kohtuasi, 3.7.2003, Belgia vs. komisjon, C‑457/00, EKL, EU:C:2003:387, punkt 55) ja piirduda abi tagasinõudmise kindlaksmääramisel majanduslike eelistega, tulenesid tegelikult abi abisaaja käsutusse andmisest (vt selle kohta eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Salzgitter vs. komisjon, EU:T:2013:30, punkt 138).
123 Seega tuleb tuvastada, et esiteks tegi komisjon hindamisvea ja rikkus õigusnormi, kehtestades lennuettevõtjatelt tagasinõudmisele kuuluva abi summaks kaheksa eurot reisija kohta, ja teiseks rikkus ta määruse nr 659/1999 artiklit 14, nõudes, et see summa tuleb nendelt lennuettevõtjatelt tagasi nõuda.
124 Seega ilma, et oleks vaja otsustada, kas rikkuda võidi proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, nagu väidab hageja, tuleb hageja kolmanda ja neljanda väitega nõustuda ja tühistada vaidlustatud otsus osas, milles lennuettevõtjatelt tagasi nõutava abi suurus on hinnatud kaheksale eurole reisija kohta ja milles see tagasinõudmise nõue on õigusvastane.
125 Selles osas tuleb mainida, et vaidlustatud otsuse artikli 4 kohaselt tuleb abi tagasi nõuda otsuse põhjenduses 70 loetletud abisaajatelt summas − mis on ära toodud samas põhjenduses − kaheksa eurot reisija kohta.
126 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb riigiabi käsitleva otsuse sätte tõlgendamisel arvesse võtta selle otsuse põhjendusi (vt kohtuotsus, 20.3.2014, Rousse Industry vs. komisjon, C‑271/13 P, EU:C:2014:175, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
127 Seetõttu tuleb vaidlustatud otsuse artikkel 4 selle otsuse põhjendust 70 arvesse võttes tühistada osas, milles see näeb ette kohustuse nõuda tagasi abi, mille suuruseks on määratud kaheksa eurot reisija kohta, lennuettevõtjatelt, kes teostasid lende, mis olid vaatlusaluses ajavahemikus maksustatavad lennureisijatasu madalama, kaheeurose määraga, ja jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
[...]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 25. juuli 2012. aasta otsuse 2013/199/EL (riigiabi juhtumi SA.29064 (11/C, ex 11/NN) kohta – Iirimaal rakendatavad diferentseeritud lennureisijatasud) artikkel 4 osas, milles see näeb ette kohustuse nõuda abisaajatelt tagasi abi, mille suuruseks on selle otsuse põhjenduses 70 määratud kaheksa eurot reisija kohta.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista talt välja pool Aer Lingus Ltd kohtukuludest.
4. Jätta pool Aer Linguse kohtukuludest tema enda kanda.
5. Jätta Iirimaa kohtukulu tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. veebruaril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad