ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
12. juuni 2015(*)
Tarbijakaitse – Toidu kohta esitatud tervisealased väited – Määrus (EL) nr 432/2012 – Tühistamishagi – Üldkohaldatav akt, mis ei vaja rakendusmeetmeid – Otsene puutumus – Vastuvõetavus – Määrus (EÜ) nr 1924/2006 – Õigusvastasuse väide – Tervisealaste väidete register
Kohtuasjas T‑334/12,
Plantavis GmbH, asukoht Berliin (Saksamaa),
NEM, Verband mittelständischer europäischer Hersteller und Distributoren von Nahrungsergänzungsmitteln & Gesundheitsprodukten eV, asukoht Laudert (Saksamaa),
esindaja: advokaat T. Büttner,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Pignataro-Nolin ja S. Grünheid,
ja
Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), esindaja: D. Detken, keda abistasid advokaadid R. Van der Hout ja A. Köhler,
kostjad,
keda toetavad
Euroopa Parlament, esindajad: J. Rodrigues ja P. Schonard,
menetlusse astuja komisjoni nõuete toetuseks,
ja
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Simm ja I. Šulce,
menetlusse astuja komisjoni ja EFSA nõuete toetuseks,
mille ese on nõue tühistada esiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta (ELT L 404, lk 9), ja teiseks komisjoni 16. mai 2012. aasta määrus (EL) nr 432/2012, millega kehtestatakse nimekiri tervisealastest väidetest, mida on lubatud esitada toidu kohta, välja arvatud haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavad väited (ELT L 136, lk 1), ning toitumis- ja tervisealaste väidete register, mis on avaldatud komisjoni veebisaidil,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) koja esimehe ülesannetes, C. Wetter ja E. Bieliūnas,
kohtusekretär: ametnik J. Weychert,
arvestades kirjalikus menetluses ja 23. oktoobri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hagejad Plantavis GmbH ja NEM, Verband mittelständischer europäischer Hersteller und Distributoren von Nahrungsergänzungsmitteln & Gesundheitsprodukten eV on asutatud Saksamaal ja on vastavalt ettevõtja, kes toodab ja turustab toidulisandeid ja dieettoite Euroopa turul, ning kutsealaühendus, mis esindab seda tüüpi tegevusega ettevõtjate huve. Viimatimainitud kasutavad igapäevaselt oma toodete märgistusel ja nende reklaamides tervisealaseid väiteid.
2 Pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta (ELT L 404, lk 9) vastuvõtmist esitasid hagejad tervisealased väited oma liikmesriigi ametiasutustele nimetatud määruse artikli 13 lõigetes 1‒3 sätestatud loamenetluse tarvis. Euroopa Ühenduste Komisjon sai seejärel liikmesriikidelt selle määruse artikli 13 lõike 2 alusel ligi 44 000 tervisealast väidet. Selles kontekstis koostas komisjon konsolideeritud nimekirja, et vältida kattuvusi ja kordamisi, ning kodifitseerimise süsteemi, et tema sõnul tagada siseriiklike loetelude ühetaoline kohtlemine ja nende väidete tuvastamine ID-numbrite kasutamise abil.
3 24. juulil 2008 edastas komisjon Euroopa Toiduohutusametile (edaspidi „EFSA”) määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 13 lõike 3 alusel ametliku taotluse teadusliku arvamuse saamiseks (edaspidi „teadusliku arvamuse taotlus”). Sel ajal edastas komisjon EFSA-le konsolideeritud nimekirja esimese osa. Nimekirja järgmised osad edastati 2008. aasta novembris ja detsembris pärast liikmesriikidega konsulteerimist, ja seejärel lisa kujul 2010. aasta märtsis, mille tulemusel kerkis lõplik hinnatavate väidete arv 4637-ni.
4 EFSA viis komisjoni edastatud tervisealaste väidete hindamise läbi 2009. aasta oktoobrist 2011. aasta juulini.
5 Komisjon võttis määruse nr 1924/2012 artikli 13 lõike 3 alusel 16. mail 2012 vastu määruse (EL) nr 432/2012, millega kehtestatakse nimekiri tervisealastest väidetest, mida on lubatud esitada toidu kohta, välja arvatud haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavad väited (ELT L 136, lk 1). Määruses andis ta loa osalisele nimekirjale, mis koosnes 222 tervisealasest väitest, mis vastasid 497 kandele konsolideeritud nimekirjas, mille kohta EFSA oli sisuliselt jõudnud esitatud andmete alusel järeldusele, et on tõestatud põhjuslik seos toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja väidetava mõju vahel (edaspidi „lubatud väidete nimekiri”). Need väited, nagu ka muud, mis olid tagasi lükatud, kanti samuti toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete liidu registrisse, mille komisjon oli koostanud määruse nr 1924/2006 artikli 20 lõike 2 punktide c ja d alusel. Lisaks sätestas komisjon, et määrust nr 432/2012 tuleks hakata kohaldama kuus kuud pärast selle jõustumist, st 14. detsembril 2012, et võimaldada toidukäitlejatel järgida selle nõudeid, sealhulgas selliste väidete esitamise keelamisega määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõike 1 kohaselt.
6 Samal päeval koostas komisjon nimekirja enam kui 2000 väitest, mille hindamine EFSA poolt või käsitlemine komisjoni poolt ei ole veel lõpule viidud, ning avaldas selle nimekirja komisjoni veebilehel. Komisjoni sõnul on need tervisealased väited, mis puudutavad eelkõige taimse materjali või taimsete ainete mõju, mida üldiselt tuntakse „botaaniliste ainete” nime all, endiselt menetluses ja nende kasutamist võib seega jätkata kooskõlas määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõigetes 5 ja 6 esitatud üleminekukorraga.
Menetlus ja poolte nõuded
7 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. juulil 2012.
8 Euroopa Liidu Nõukogu esitas 25. oktoobril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga avalduse menetlusse astumiseks komisjoni ja EFSA nõuete toetuseks.
9 Euroopa Parlament esitas 16. novembril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.
10 Üldkohtu esimese koja esimees andis 15. jaanuari 2013. aasta määrusega neile loa menetlusse astuda.
11 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd kaheksanda koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
12 Kuna kaheksanda koja esimehel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president kodukorra artiklis 6 sätestatud järjestuse kohaselt esimese kohtuniku tema asendamiseks ja kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel teise kohtuniku koja koosseisu täiendamiseks.
13 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kaheksas koda) alustada suulist menetlust ning kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus esiteks hagejatel esitada neid puudutavate tervisealaste väidete nimekirja ning märkida täpselt nende väidete staatus, see tähendab kas neile on antud luba, need on lükatud tagasi või on need menetluses määruse nr 432/2012 vastuvõtmise järel; teiseks palus Üldkohus täpsustada konkreetselt, milliseid akte nende hagiavaldus puudutab ning milliste nende aktide sätete peale on nende tühistamisnõue esitatud; ja kolmandaks palus Üldkohus täpsustada, millised nõuded on hagiavalduses esitatud esimese võimalusena, ja millised teise võimalusena. Teiseks palus Üldkohus pooltel täpsustada, kas määrus nr 432/2012 on nende arvates üldkohaldatav akt, mis puudutab hagejaid otseselt ega vaja rakendusmeetmeid vastavalt ELTL artikli 263 neljandas lõigus toodud kolmandale hüpoteesile. Pooled täitsid need nõuded ettenähtud tähtaja jooksul.
14 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 23. oktoobri 2014. aasta kohtuistungil.
15 Hagejad paluvad Üldkohtul tühistada keelud, mis on sätestatud määruses nr 1924/2006, kui seda lugeda koostoimes määrusega nr 432/2012 ja komisjoni veebisaidil avaldatud registriga toitu puudutavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta (edaspidi „lubatud tervisealaste väidete register”), ning EFSA hinnangud toitumis- ja tervisealastele väidetele, millele komisjon tugines.
16 Komisjon ja EFSA paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
17 Esmalt tuleb märkida, et vastusena menetluse korraldavate meetmete raames hagejatele esitatud ühele küsimusele täpsustasid nad Üldkohtule esiteks, et nende tühistamisnõue on esimese võimalusena suunatud ELTL artikli 263 alusel määruse nr 432/2012 vastu. Teiseks märkisid nad, et teise võimalusena ja ELTL artikli 277 alusel taotlevad nad, et tühistamisnõuete toetuseks jäetaks määrus nr 1924/2006 kohaldamata. Lisaks paluvad hagejad oma menetlusdokumentides, et tühistataks lubatud tervisealaste väidete register ning EFSA poolt toitumis- ja tervisealaste väidete kohta läbi viidud hinnangud (millele komisjon tugines). Seetõttu tuleb neid kolme taotlust eraldi käsitleda.
Määruse nr 432/2012 tühistamise nõue
18 Esitamata formaalselt kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet, märgivad komisjon ja EFSA, keda toetavad nõukogu ja parlament, et määruse nr 432/2012 tühistamise nõue on vastuvõetamatu. Eelkõige väidavad nad, et isegi kui määrust nr 432/2012 lugeda üldkohaldatavaks aktiks, mis ei vaja rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ei ole hagejad tõendanud, et see määrus neid otseselt puudutab. EFSA lisab veel, et igal juhul tuleb see tühistamisnõue tagasi lükata osas, milles see on esitatud tema vastu, kuna määruse nr 432/2012 võttis vastu komisjon.
19 Hagejad vaidlevad vastu komisjoni väidetele hagi vastuvõetamatuse kohta. Nad väidavad esmalt, et määrus nr 432/2012 on ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses üldkohaldatav akt, mis ei vaja rakendusmeetmeid. Seejärel väidavad nad, et vastavalt kohtupraktikale puudutab see määrus neid otseselt, kuna esiteks avaldab vaidlustatud meede otseselt mõju nende õiguslikule olukorrale, ning teiseks ei jäta see meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusruumi.
20 Esmalt märgib Üldkohus, et nagu EFSA õigustatult väitis, tuleb määruse nr 432/2012 tühistamise nõue tunnistada selle ameti osas vastuvõetamatuks, kuna ta ei ole vaidlustatud akti autor. Sellega seoses piisab märkimisest, et komisjon võttis pärast EFSA-ga konsulteerimist vastu lubatud väidete nimekirja vastavalt määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 3 toodud menetlusele, samuti võttis ta vastu kõik vajalikud tingimused nende väidete kasutamiseks. Selles olukorras tuleb käesolev tühistamisnõue lugeda esitatuks üksnes komisjoni vastu.
21 ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik sama artikli esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei vaja rakendusmeetmeid.
22 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud määrus nr 432/2012 ei olnud suunatud hagejatele, seega ei ole nad selle akti adressaadid. Selles olukorras saavad hagejad ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel esitada selle akti peale tühistamishagi üksnes siis, kui tegu on üldkohaldatava aktiga, mis neid otseselt puudutab ja mis ei vaja rakendusmeetmeid või kui see puudutab hagejaid otseselt ja isiklikult.
23 Seega tuleb esiteks kontrollida, kas vaidlustatud määrus on üldkohaldatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda hüpoteesi tähenduses.
24 Kohtupraktika kohaselt peab mõiste „üldkohaldatav akt” hõlmama üldakte, välja arvatud seadusandlikud aktid (kohtuotsus, 3.10.2013, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EKL, EU:C:2013:625, punkt 60).
25 Käesolevas asjas on esiteks määruse nr 432/2012 õiguslik alus määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõige 3, mis annab komisjonile volituse võtta vastu sama määruse artikli 25 lõikes 3 toodud menetluse kohaselt nimekirja lubatud tervisealastest väidetest, välja arvatud haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavad väited. Määruse nr 1924/2006 artikli 25 lõikes 3 on omakorda viidatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (ELT L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124), artiklile 5a, mis on reserveeritud selliste meetmete vastuvõtmiseks, mille ese on kaasotsustusmenetluse korras vastuvõetud aktide vähem oluliste sätete muutmine. Sellest tuleneb, et komisjon võttis määruse nr 432/2012 vastu oma rakenduspädevust kasutades kontrolliga regulatiivmenetluse raames ja et seetõttu ei ole tegu seadusandliku aktiga vastavalt kohtupraktikale, mis tuleneb kohtuotsusest Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (EU:C:2013:625, punkt 24 eespool).
26 Teiseks, kuna määrust nr 432/2012, kui seda tõlgendada koostoimes määruse nr 1924/2006 artikli 1 lõikega 2, kohaldatakse kõigile toidukäitlejatele, kes kasutavad tervisealaseid väiteid toiduainete kohta, välja arvatud väited, mis viitavad haigestumise riski vähendamisele ja laste arengule ja tervisele, siis tuleb märkida, et see on üldkohaldatav, kuna seda kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja see tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale (vt selle kohta kohtuotsus, 25.10.2011, Microban International ja Microban (Europe) vs. komisjon, T‑262/10, EKL, EU:T:2011:623, punkt 23).
27 Sellest tuleneb, et määrus nr 432/2012 on ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpuosa tähenduses üldkohaldatav akt.
28 Mis puudutab teiseks otsese puutumuse mõistet, siis on kohus otsustanud, et see tingimus nõuab esiteks, et vaidlusalune meede avaldaks otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale, ja teiseks seda, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust, kuna akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid vaidlustatud õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (kohtuotsused, 5.5.1998, Dreyfus vs. komisjon, C‑386/96 P, EKL, EU:C:1998:193, punkt 43, ja 10.9.2009, komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EKL, EU:C:2009:529, punkt 45).
29 Siinses asjas tuleb esmalt märkida, et määrusest nr 423/2012 tuleneb esiteks see, et selle artikliga 1 lubatakse kokku 222 toidu kohta esitatavat tervisealast väidet, välja arvatud need, mis viitavad haigestumise riski vähendamisele ja laste arengule ja tervisele. Lisaks, nagu on esitatud määruse nr 432/2012 põhjendustes 12 ja 13, keelatakse selle määrusega, kui seda kohaldada koostoimes määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõikega 1, rida sama tüüpi väiteid, mille hindamine ja kontrollimine sama määruse artikli 13 lõike 3 alusel on vastavalt EFSA ja komisjoni poolt lõpule viidud, ning on järeldatud sisuliselt, et need kas ei olnud teaduslikult piisavalt kinnitatud või siis on vastuolus üldtunnustatud toitumis- ja tervisealaste põhimõtetega.
30 Sellest tuleneb, et kuna hagejad vaidlustavad määruse nr 432/2012 õiguspärasuse, peavad nad selleks, et tõendada, et nad on otseselt puudutatud ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, osutama neile väidetele, mida see määrus puudutab ja mis riivavad nende õiguslikku olukorda. Täpsemalt, nagu selgub sisuliselt nende kirjalikest avaldustest, ei ole loa saanud tervisealased väited nende hagi ese, kuna nende võimalik tühistamine ei huvita hagejaid; seetõttu peavad nad tõendama, et Üldkohtule hagi esitamise hetkel kasutasid nad oma kaubanduslikes teadaannetes oma toodete kohta väiteid, mis on pärast määruse nr 432/2012 vastuvõtmist keelatud.
31 Siinses asjas palus Üldkohus hagejatel menetlust korraldavate meetmete raames esitada nimekirja neid puudutavatest määruse nr 432/2012 tervisealastest väidetest, märkides täpselt nende väidete staatuse; vastuseks sellele taotlusele piirdusid hagejad märkega, et väited, mida nad oma äritegevuse raames kasutasid, on need, mis ilmnevad hagiavalduse lisast A.1.
32 Tuleb märkida, et see lisa viitab üksnes tervisealastele väidetele, mille hagejad saatsid Saksa ametiasutustele siseriiklike nimekirjade koostamiseks, millele on viidatud määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 2, ning see lisa ei vasta küsimusele, kas kõik need väited said määrusega nr 432/2012 loa või lükati tagasi. Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui seda teavet oleks võimalik saada, kui sirvida esiteks kõnealuse määruse lisa ja teiseks komisjoni poolt tema veebilehel avaldatud registrit (mille aadress teatati Üldkohtule toimikuga seoses), siis ei pea siinne kohus otsima ja tuvastama väiteid, mis võivad vajaduse korral olla aluseks hagejate hagi vastuvõetavusele, eriti kuna siinses asjas on küsimus ligi 2000 väites, millest said loa 222 väidet, mis vastasid 497 kandele konsolideeritud nimekirjas, ja 1719 väidet keelati (vt selle kohta kohtumäärus, 8.7.2010, Strålfors vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ID SOLUTIONS), T‑211/10, EU:T:2010:301, punkt 7 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Sellest tuleneb, et hagejatel ei õnnestunud tuvastada määrusest nr 432/2012 hõlmatud tervisealaseid väiteid, mille keelamine riivaks nende õiguslikku olukorda.
34 Eelnevat järeldust ei saa kahtluse alla seada hagejate teised argumendid, mis esitati vastusena Üldkohtu küsimustele nii menetlust korraldavate meetmete raames kui ka kohtuistungil.
35 Esiteks väidavad hagejad, et määrus nr 432/2012 mõjutab neid otseselt, kuna selle jõustumise järel on sellised tervisealased väited – mis sarnaselt nende omadele ei ole komisjonilt luba saanud – tingimata keelatud määruse nr 1024/2006 artikli 10 lõike 1 alusel.
36 Siiski, isegi kui oletada (nagu hagejad kinnitasid), et neid puudutavad väited ei olnud määrusega nr 432/2012 lubatud, ei piisa sellisest väitest, et tuvastada täpselt väiteid, mis ei saanud luba ja mis võivad põhistada hagejate otsest puutumust. Nimelt tuleb märkida, et nagu ilmneb määruse nr 432/2012 põhjendustest 10 ja 11, et määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõigetes 1−3 silmas peetud enam kui 2000 tervisealast väidet ootavad endiselt hindamist ning neid võib seetõttu kasutada vastavalt sama määruse artikli 28 lõigetes 5 ja 6 esitatud üleminekumeetmetele. Selles kontekstis ei saa välistada, et hagejaid puudutavad tervisealased väited on osaks menetletuses olevate väidete nimekirjast. Lisaks tuleb sellega seoses rõhutada, et kuna menetluses olevaid väiteid veel hinnatakse ja kuna komisjon ei ole veel teinud lõplikku otsust nende lubamise või keelamise kohta, ei saa nende alusel tühistamishagi esitada. Nimelt kehtib menetluses olevate väidete suhtes see õiguslik kord, mida neile kohaldati enne määruse nr 432/2012 vastuvõtmist. Seetõttu võivad ettevõtjad, keda need väited puudutavad, jätkata nende kasutamist oma toiduainete turustamistegevuse raames kooskõlas määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõigetega 5 ja 6.
37 Teiseks väidavad hagejad, et ettevõtjatel ei ole kerge tuvastada tagasi lükatud väiteid, ja seega need ettevõtjad ei tea, millised väited on tagasi lükatud ja milliseid väiteid võib edasi kasutada vastavalt määruse nr 1024/2006 artikli 28 lõigetele 5 ja 6.
38 Siiski märgib Üldkohus sellega seoses, et määruse nr 432/2012 põhjendused 4 ja 11 viitavad vastavalt EFSA ja komisjoni veebilehtedele, kus on üldsusele tehtud kättesaadavaks esiteks konsolideeritud nimekiri, mis hõlmab liikmesriikide poolt määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 2 alusel edastatud kõigi tervisealaste väidete ID-numbrid, ja teiseks nimekiri menetluses olevate tervisealaste väidete ID‑numbritest ning nimekiri tagasi lükatud tervisealaste väidete ID‑numbritest. Selles kontekstis tuleb märkida, et loa mitte saanud ja menetluses olevaid tervisealaseid väiteid saab tuvastada konsolideeritud nimekirja alusel, lähtudes komisjoni edastatud ID-numbritest, mistõttu hagejate etteheide selguse või täpsuse puudumise kohta tuleb tagasi lükata.
39 Kolmandaks, ehkki hagejad soovivad siinsele asjale kohaldada 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsuse Hagenmeyer ja Hahn vs. komisjon (T‑17/12, EKL, EU:T:2014:234) järeldusi, milles Üldkohus tunnistas kahe hageja otsest puutumust pelgalt seetõttu, et nad olid esitanud siseriiklikele asutustele taotluse tervisealase väite lubamiseks, tuleb esiteks märkida, et see kohtuotsus käsitleb määruse nr 1924/2006 artiklites 14−18 käsitletud loamenetlust, mis puudutas haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavaid väiteid; see menetlus erineb siinses asjas tähtsust omavast menetlusest, st sama määruse artikli 13 lõigetes 1−3 käsitletud menetlus selliste tervisealaste väidete kohta, mis ei ole haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavad väited. Nimelt tuleb märkida – nagu ka Üldkohus tõi välja eespool viidatud kohtuotsuse Hagenmeyer ja Hahn vs. komisjon (EU:T:2014:234) punktis 42 –, et määruse nr 1924/2006 artiklites 14−18 käsitletud menetlus käivitub eraisikute taotlusel, kes võivad seejärel esitada märkusi EFSA arvamuse kohta ja saada individuaalse otsuse; seevastu aga sama määruse artikli 13 lõigetes 1−3 toodud menetlus tugineb liikmesriikide esitatud väidete nimekirjadele ning eraisikud ei saa esitada loataotluse individuaalselt. Teiseks tuleb märkida, et erinevalt siinsest asjast tuvastas Üldkohus eespool viidatud kohtuotsuse Hagenmeyer ja Hahn vs. komisjon (EU:T:2014:234) raames, et hagejate puhul esines otsene puutumus, kuna lõplik keeldumisotsus nende loataotluse kohta sisaldus vaidlustatud määruses. Käesolevas asjas, nagu ilmneb eespool punktis 33 toodud järeldusest, ei õnnestunud hagejatel tõendada, et neid puudutavate väidete osas tuleneb määruse nr 432/2012 vastuvõtmisest lõplik keeldumisotsus. Seetõttu ei saa eespool viidatud kohtuotsuses Hagenmeyer ja Hahn vs. komisjon (EU:T:2014:234) esitatud lahendust siinses asjas kohaldada.
40 Neljandaks kinnitasid hagejad kohtuistungil koguni, et väiteid, mille nad olid saatnud Saksa asutustele, ei edastatud kunagi komisjonile määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 2 alusel ja et nad ei tea selle tegematajätmise põhjusi.
41 Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et viimatimainitud sätte kohaselt pidid liikmesriikide asutused edastama komisjonile tervisealaste väidete nimekirja, millele EFSA pidi seejärel andma teadusliku hinnangu ning komisjon pidi läbi viima teise määruses nr 1924/2006 sätestatud tingimuste kontrolli. Sellest tuleneb, et olukorras, kus vastavalt hagejate väidetele Saksa asutused ei edastanud hagejate poolt neile asutustele saadetud nimekirja, peavad kõiki etteheiteid selle väidetava rikkumise kohta hindama pädevad siseriiklikud asutused.
42 Seejärel tuleb märkida, et nagu sisuliselt ilmneb ka määruse nr 432/2012 põhjenduste 13 ja 15 koostoimes tõlgendamisest, hõlmab see määrus üksnes neid väiteid, mis edastati komisjonile, ilma et liikmesriigid neid hiljem oleks tagasi võtnud, ja mida seejärel EFSA hindas ja mille kohta komisjon lõpuks otsuse tegi, andes neile loa või lükates need tagasi. Kui ilmneb, et hagejate poolt Saksa asutustele saadetud väited jäid nende asutuste poolt komisjonile edastamata, või kui need asutused võtsid need väited tagasi, siis tuleks järeldada, et EFSA ega komisjon ei saanud neid hinnata ja et seega ei ole need määrusega nr 432/2012 hõlmatud.
43 Lisaks, nagu märkis komisjon kohtuistungil, ei saa välistada, et need väited edastati muude liikmesriikide asutuste poolt ja et nad võidi seega tagasi lükata või nende suhtes võidi menetlust jätkata. Selles olukorras saaks hagejate otsest puutumust vastavalt eespool punktis 30 toodud kaalutlustele järeldada üksnes pärast seda, kui hagejad on täpselt kindlaks teinud kõigi nende väidete staatuse.
44 Lõpuks, ehkki hagejad väidavad, et selles kontekstis ei ole neil mingit võimalust saada luba väidetele, mida nad igapäevaselt oma toodete turustamisel kasutavad, sest hagi määruse nr 432/2012 vastu on ainus menetlusviis selle eesmärgi saavutamiseks, siis ei saa sellise argumendiga nõustuda. Nimelt, kui selgub, et siseriiklikud asutused ei edastanud neid väiteid komisjonile, nii et need ei ole osa kõnealusest loamenetlusest, võivad hagejad uuesti pöörduda nende asutuste poole, kellel on õigus paluda komisjonilt, et see pärast EFSA-ga konsulteerimist muudaks lubatud väidete nimekirja vastavalt määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikele 4.
45 Eelnevat silmas pidades ei ole hagejatel õnnestunud tõendada, et määrus nr 432/2012 puudutas neid otseselt.
46 Nende asjaolude juures tuleb hagejate taotlus määruse nr 432/2012 tühistamiseks jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja hinnata ELTL artikli 263 neljandas lõigus esitatud teisi tingimusi.
Taotlus määruse nr 1924/2006 kohaldamata jätmiseks
47 Komisjon ja EFSA, keda toetavad nõukogu ja parlament, väidavad, et taotlus määruse nr 1924/2006 tühistamiseks on vastuvõetamatu, kuna see ei täida ELTL artiklis 277 toodud tingimusi, et seda saaks lugeda õigusvastasuse väiteks.
48 Hagejad vaidlevad neile argumentidele vastu.
49 ELTL artiklis 277 on märgitud, et „[o]lenemata [ELTL] artikli 263 kuuendas lõigus ettenähtud tähtaja möödumisest, võib kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb liidu institutsiooni, organi või asutuse vastuvõetud üldkohaldatav akt, iga menetlusosaline taotleda Euroopa Liidu Kohtult [ELTL] artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle õigusakti kohaldamata jätmist”.
50 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kujuta ELTL artiklis 277 pakutud võimalus viidata üldkohaldatava akti õigusvastasusele endast autonoomset hagialust ja sellele saab tugineda üksnes kaasnevas nõudes, kusjuures põhihagi vastuvõetamatus toob kaasa õigusvastasuse väite vastuvõetamatuse (vt selle kohta kohtuotsus, 16.7.1981, Albini vs. nõukogu ja komisjon, 33/80, EKL, EU:C:1981:186, punkt 17, ja kohtumäärus, 16.11.2000, Schiocchet vs. komisjon, C‑289/99 P, EKL, EU:C:2000:641, punktid 11 ja 25).
51 Lisaks on ELTL artikli 277 alusel kaasneva nõudena esitatud õigusvastasuse väide, kui põhikohtuasjas vaidlustatakse mingi muu akti õiguspärasust, vastuvõetav üksnes siis, kui selle muu akti ja akti, mille õigusvastasusele viidatakse, vahel esineb seos. Kuna ELTL artikli 277 eesmärk ei ole võimaldada menetlusosalisel vaidlustada ükskõik millist üldakti mis tahes hagi põhjenduseks, peab õigusvastasuse väite ulatus olema piiratud sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks ilmtingimata vajalik. Sellest tuleneb, et üldakt, mille õigusvastasust väidetakse, peab olema hagi esemeks olevale juhtumile otseselt või kaudselt kohaldatav (vt selle kohta kohtuotsus, 26.10.1993, Reinarz vs. komisjon, T‑6/92 ja T‑52/92, EKL, EU:T:1993:89, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Käesolevas asjas tuleb märkida, et ELTL artikli 277 alusel esitatud taotluse vastuvõetavus sõltub vastavalt eespool punktis 50 viidatud kohtupraktikale määruse nr 432/2012 tühistamise hagi vastuvõetavusest.
53 Kuna eespool punktis 46 tunnistati määruse nr 432/2012 tühistamise nõue vastuvõetamatuks, tuleb ka õigusvastasuse väide tunnistada vastuvõetamatuks.
Nõue tühistada lubatud tervisealaste väidete register ja EFSA antud hinnangud
54 Komisjon ja EFSA väidavad, et lubatud tervisealaste väidete registri ega määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõigetes 1−3 sätestatud menetluse raames EFSA antud hinnangute peale ei saa esitada hagi ELTL artikli 263 tähenduses, kuna tegu ei ole aktidega, mis toovad kaasa kohustuslikke tagajärgi, mis võivad muuta hagejate õiguslikku olukorda.
55 Hagejad leiavad, et komisjoni poolt lubatud tervisealaste väidete registris ja EFSA poolt avaldatud materjal on allutatud liidu kohtu kohtrollile ELTL artikli 263 tähenduses. Mis puudutab EFSA-t, siis väidavad nad, et tegelikkuses on temal otsustav roll, millel on otsesed õiguslikud tagajärjed kolmandate isikute suhtes määruste nr 1924/2006 ja nr 432/2012 hindamise raames.
56 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on üksnes meetmed, millest tulenevad hageja huve puudutavad siduvad õiguslikud tagajärjed, mis toovad kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis, ELTL artikli 263 tähenduses tühistamishagi esemeks olevad aktid või otsused (kohtuotsus, 11.11.1981, IBM vs. komisjon, 60/81, EKL, EU:C:1981:264, punkt 9; 31.3,1998, Prantsusmaa jt vs. komisjon, C‑68/94 ja C‑30/95, EKL, EU:C:1998:148, punkt 62, ja 4.3.1999, Assicurazioni Generali ja Unicredito vs. komisjon, T‑87/96, EKL, EU:T:1999:37, punkt 37). Et välja selgitada, kas aktil või otsusel on sellised tagajärjed, tuleb lähtuda nende sisust (kohtumäärus, 13.6.1991, Sunzest vs. komisjon, C‑50/90, EKL, EU:C:1991:253, punkt 12, ja kohtuotsus Prantsusmaa jt vs. komisjon, eespool viidatud, EU:C:1998:148, punkt 63).
57 Käesolevas asjas tuleb märkida, et hagejad paluvad tühistada „[k]omisjoni avaldatud materjal, mis on esitatud tema hallatavas ühenduse registrist, ning EFSA hinnangud toitumis- ja tervisealastele väidetele, millele komisjon tugineb”.
58 Mis puudutab esiteks nõuet tühistada lubatud tervisealaste väidete register, siis tuleb märkida (nagu märkis ka komisjon), et see register loodi kooskõlas määruse nr 1924/2006 artikliga 20 ja et see ei ole seetõttu eespool punktis 56 viidatud kohtupraktika tähenduses õigusakt. Nimelt, nagu ilmneb määruse nr 1924/2006 põhjendusest 31, on lubatud tervisealaste väidete register läbipaistvuse ja teabe edastamise huvides koostatud teavitav instrument, mille eesmärk on vältida taotlusi selliste väidete kohta, mida on juba hinnatud. Ehkki see register annab teavet toitumis- ja tervisealaste väidete valdkonnas vastu võetud õigusaktide kohta, ei saa see ise siiski tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.
59 Seega ei saa lubatud tervisealaste väidete registri peale ELTL artikli 263 alusel hagi esitada.
60 Mis puudutab teiseks EFSA teaduslikke arvamusi, mis avaldati pärast määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 3 sätestatud menetluse kohaste hinnangute andmist, siis piisab meenutamisest – nagu mainiti ka eespool punktis 20 –, et EFSA tegutseb kui asutus, kes viib läbi teaduslikke ja tehnilisi ülesandeid, ilma et tal oleks võimalust vastu võtta akte, mis tekitavad siduvaid tagajärgi kolmandate isikute õiguslikule olukorrale.
61 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et liidu institutsioonide, organite ja asutuste arvamused ja soovitused on otsesõnu välistatud ELTL artikli 263 kohaldamisalast ja nende peale ei saa tühistamishagi esitada (vt selle kohta kohtumäärus, 14.5.2012, Sepracor Pharmaceuticals (Ireland) vs. komisjon, C‑477/11 P, EU:C:2012:292, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui tegu on meetmete või otsustega, mille väljatöötamine toimub mitmes etapis, on üldjuhul vaidlustatavad üksnes need meetmed, mis väljendavad menetluse lõppedes selle institutsiooni lõplikku seisukohta, välistades esialgsed meetmed, mille eesmärk on lõppotsust ette valmistada (kohtuotsus, 18.12.1992, Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑10/92−T‑12/92 ja T‑15/92, EKL, EU:T:1992:123, punkt 28).
63 Käesolevas asjas tuleb järeldada, et määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 3 sõnastuse kohaselt on EFSA teaduslikud arvamused menetluse vahepealsed etapid, mis ei saa avaldada mõju kolmandate isikute õiguslikule olukorrale. Nagu märkis ka EFSA, peab ta arvamuse esitama siis, kui sarnaselt siinse asjaga näeb seda ette asjaomane õiguslik raamistik. Sellistes olukordades ei saa EFSA vastu võtta akte, mis tekitavad õiguslikke tagajärgi, ning vaidlustatavad on vaid need aktid, mis sisaldavad komisjoni lõplikku otsust seoses hinnatud väidete lubamise või keelamisega.
64 Järelikult ei saa määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 3 menetluse raames tehtud EFSA hinnangute peale ELTL artikli 263 alusel hagi esitada.
65 Sellest tuleneb, et kuna ei lubatud tervisealaste väidete register ega EFSA arvamus ei ole aktid, mille peale on ELTL artikli 263 alusel hagi esitada, siis tuleb hagejate kolmas tühistamisnõue jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
66 Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb hagi tervikuna jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Kohtukulud
67 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna siinses asjas on hagejad kohtuvaidluse kaotanud ning komisjon ja EFSA on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt nende nõudele välja mõista hagejatelt.
68 Kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud ning Üldkohus võib otsustada, et menetlusse astuja kannab ise oma kohtukulud. Siinses asjas kannavad nõukogu ja parlament ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi läbi vaatamata.
2. Jätta Plantavis GmbH ja NEM, Verband mittelständischer europäischer Hersteller und Distributoren von Nahrungsergänzungsmitteln & Gesundheitsprodukten eV kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) kohtukulud.
3. Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament kannavad ise enda kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juunil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad