ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (neljas koda)
12. märts 2007(*)
Tühistamishagi – Määrus (EÜ) nr 1429/2004 – Põllumajandus – Veinituru ühine korraldus – Viinamarjasortide nimede ja nende sünonüümide kasutamise kord – Kasutamise ajaline piirang – Riigisisese üksuse esitatud hagi – Isiklikult puudutatud isikud – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T-417/04,
Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia, keda esindasid advokaadid E. Bevilacqua ja F. Capelli,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, keda esindasid L. Visaggio ja E. Righini,
kostja,
keda toetab
Ungari Vabariik, keda esindas P. Gottfried,
mille ese on nõue tühistada sordinime „Tocai friulano” kasutamise õigust ajaliselt 31. märtsini 2007 piirav säte, mis on esitatud selgitava märkusena komisjoni 9. augusti 2004. aasta määruse (EÜ) nr 1429/2004, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 753/2002, milles sätestatakse teatavad nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 rakenduseeskirjad veinisektori toodete kirjeldamise, nimetamise, esitlemise ja kaitse osas (ELT L 263, 10.8.2004, lk 11), I lisa punktis 103,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda),
koosseisus: president H. Legal, kohtunikud V. Vadapalas ja N. Wahl,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud käesoleva
määruse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta (EÜT L 179, lk 1; ELT eriväljaanne 03/26, lk 25, edaspidi „alusmäärus”), mis jõustus alates 1. augustist 2000, näeb artiklis 19 ette, et „[l]iikmesriigid peavad veini valmistamiseks kasutatavad viinamarjasordid liigitama” ja et nad peavad liigitamisel „märkima viinamarjasordid, mis on kõlblikud nende territooriumil toodetavate mpv-kvaliteetveinide valmistamiseks”.
2 Alusmääruse artiklites 47–53 ja VII ja VIII lisas on ära toodud teatavate veinitoodete kirjeldamise, tähistamise, esitusviisi ja kaitse suhtes kohaldatavad ühenduse õigusnormid.
3 Alusmääruse artikli 47 lõige 1 sätestab:
„Käesolevas peatükis ja VII ja VIII lisas sätestatakse käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate teatavate toodete kirjeldamise, nimetamise ja esitusviisi eeskirjad ja teatavate üksikasjade ja terminite kaitse. […]”
4 Alusmääruse artikli 50 alusel:
„1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed vältimaks intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu artiklites 23 ja 24 sätestatud tingimustel artikli 1 lõike 2 punktis b osutatud toodetele lisatava geograafilise tähise kasutamist ühenduses nende toodete puhul, mis ei ole pärit kõnealuse geograafilise tähisega tähistatavast kohast, isegi kui kõnealuse kauba tegelikule päritolule osutatakse või kõnealust geograafilist tähist kasutatakse tõlkes või sellega on kaasas sellised väljendid nagu „liik”, „tüüp”, „meetod”, „imitatsioon” vms.
2. Käesolevas artiklis tähendab termin „geograafilised tähised” tunnuseid, millega identifitseeritakse toote päritolu Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks oleva kolmanda riigi territooriumilt, või selle territooriumi piirkonnast või alalt, juhul kui teatav toote kvaliteet, maine või muud omadused on omistatavad eelkõige just sellele geograafilisele päritolukohale.
[…]”
5 Alusmääruse artikli 52 lõige 1 näeb ette:
„1. Kui liikmesriik kasutab mpv-kvaliteetveini või vajaduse korral niisuguse mpv-kvaliteetveini valmistamiseks mõeldud veini nimetuses määratletud piirkonna nime, ei tohi seda nime kasutada veinisektori toodete tähistamiseks, mis ei ole toodetud selles piirkonnas, ja/või toodete tähistamiseks, mille puhul selle nime kasutamine ei ole kooskõlas asjakohaste ühenduse või siseriiklike eeskirjadega. […]
Liikmesriigid võivad teatavate nende poolt kindlaksmääratavate tootmistingimuste puhul lubada lisada määratletud piirkonna nimele valmistusmeetodit või tüüpi käsitlevaid üksikasju või viinamarjasordi või selle sünonüümi nime, ilma et see piiraks teatavat tüüpi mpv-kvaliteetveini käsitlevate ühenduse sätete kohaldamist. […]”
6 Alusmääruse VII lisa punktis B.1 täpsustatakse vabatahtlikud märked, mida võib veinisiltidele kanda. See näeb ette:
„Ühenduses valmistatud toodete märgistusele võib edaspidi määratletavatel tingimustel lisada järgmisi märkeid:
[…]
b) geograafilise tähistusega lauaveinide ja mpv-kvaliteetveinide puhul:
[…]
– ühe või mitme viinamarjasordi nimi […]”.
7 Alusmääruse VII lisa punktis G.3 on märgitud:
„Kooskõlas käesoleva määrusega turustatavate mpv-kvaliteetveinide ja geograafilise tähistusega lauaveinide kontrolli ja kaitse eest vastutavad liikmesriigid.”
8 Alusmäärus rakendati komisjoni 29. aprilli 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 753/2002, milles sätestatakse teatavad nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 rakenduseeskirjad veinisektori toodete kirjeldamise, nimetamise, esitlemise ja kaitse osas (EÜT L 118, lk 1; ELT eriväljaanne 03/35, lk 455). Määrus nr 753/2002 on kohaldatav alates 1. augustist 2003.
9 Määruse nr 753/2002 artikkel 19 pealkirjaga „Viinamarjasordi märkimine” sätestab:
„1. Geograafilise tähisega lauaveinide või mpv-kvaliteetveinide valmistamisel kasutatud viinamarjasortide nimed või nende sünonüümid võib märkida asjaomase veini etiketile, tingimusel et:
[…]
c) sordinimi või mõni selle sünonüüm ei sisalda geograafilist tähist, mida kasutatakse mpv-kvaliteetveini, lauaveini või ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkulepetes loetletud imporditud veinide kirjeldamisel, ja juhul, kui sellele on lisatud mõni muu geograafiline nimetus, on sordinimi või selle sünonüüm etiketile märgitud ilma selle geograafilise nimetuseta;
[…]
2. Erandina lõike 1 punktist c:
a) võivad sordinimi või selle sünonüümid, mis sisaldavad geograafilist tähist, esineda geograafilise tähisega veini etiketil;
b) võib II lisas loetletud sordinimesid ja nende sünonüüme kasutada käesoleva määruse jõustumise kuupäeval kehtivate siseriiklike ja ühenduse eeskirjade alusel. […]”
10 Määruse nr 753/2002 II lisas pealkirjaga „Loetelu viinamarjasortide ja nende sünonüümide kohta, mis sisaldavad geograafilist tähist ja mis võivad vastavalt artikli 19 lõikele 2 esineda veinide etikettidel” on konkreetselt Itaalia juures toodud nimetus „Tocai Friulano, Tocai italico”. Selle nimetusega seotud joonealuses märkuses on sätestatud: „[n]ime „Tocai friulano” ja selle sünonüümi „Tocai italico” võib kasutada üleminekuajal kuni 31. märtsini 2007”.
11 Määrust nr 753/2002 muudeti pärast kümne uue riigi, sealhulgas Ungari Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga 1. mail 2004 komisjoni 9. augusti 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 1429/2004, millega muudeti määrust nr 753/2002 (ELT L 263, lk 11, edaspidi „vaidlustatud määrus”). Vaidlustatud määrus on kohaldatav alates 1. maist 2004.
12 Eespool viidatud määruse nr 753/2002 artiklit 19 ei ole muudetud. Selle määruse eespool nimetatud II lisa ei ole samuti märke „Tocai friulano, Tocai italico” osas sisuliselt muudetud.
13 Nimetatud lisast, mida muudeti vaidlustatud määruse I lisaga, nähtub nimelt, et selles on Itaalia osas nimetatud viinamarjasortide nimede või nende sünonüümide hulgas punktis 103 märgitud nimi „Tocai friulano” ja punktis 104 nimi „Tocai italico”. „Tocai friulano” kohta on märgitud nota bene, et „[s]ordinime „Tocai friulano” võib kasutada üksnes Veneto ja Friuli piirkondadest pärinevate mpv-kvaliteetveinide kohta üleminekuaja jooksul kuni 31. märtsini 2007”. „Tocai italico” kohta on samuti märgitud nota bene, et „sünonüümi „Tocai italico” võib kasutada üksnes Veneto ja Friuli piirkondadest pärinevate mpv-kvaliteetveinide kohta üleminekuaja jooksul kuni 31. märtsini 2007”.
14 Sama üleminekumeetme tõttu on analoogne märkus esitatud I lisa punktis 105 Prantsusmaa osas sordinime „tokay pinot gris” kohta, mille suhtes on samuti märgitud nota bene, et „sünonüümi „Tokay Pinot gris” võib kasutada üksnes Bas-Rhini ja Haut-Rhini departemangudest pärinevate mpv-kvaliteetveinide kohta üleminekuaja jooksul kuni 31. märtsini 2007”.
15 Vaidlustatud määruse I lisast tervikuna nähtub, et selline teatavate sordinimede või nende sünonüümide kasutamise keeld pärast 31. märtsi 2007 on ette nähtud ainult kolme eespool nimetatud nime puhul.
Menetlus ja poolte nõuded
16 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 15. oktoobril 2004 esitatud hagiavaldusega algatas Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia (Friuli-Venezia Giulia autonoomne maakond) käesoleva menetluse.
17 Komisjon esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 27. jaanuaril 2005 saabunud eraldi menetlusdokumendiga Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.
18 Esimese Astme Kohtu neljanda koja esimees lubas 21. veebruari 2005. aasta määrusega Ungari Vabariigil komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.
19 Hageja esitas komisjoni vastuvõetamatuse vastuväite kohta märkused 30. märtsil 2005.
20 Ungari Vabariik esitas menetlusse astuja seisukohad 13. aprillil 2005.
21 Komisjon ja hageja esitasid vastavalt 24. ja 29. juunil 2005 märkused Ungari Vabariigi menetlusse astuja seisukohtade kohta.
22 Hagiavalduses palub Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia Esimese Astme Kohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks;
– tühistada vaidlustatud määruse I lisa punktis 103 esitatud selgitav märkus, milles piiratakse sordinime „Tocai friulano” kasutamise õigust ajaliselt 31. märtsini 2007;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
23 Komisjon palub vastuvõetamatuse vastuväites Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
24 Ungari Vabariik palub menetlusse astuja seisukohtades Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
25 Kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel võib Esimese Astme Kohus poole taotlusel teha otsuse vastuvõetamatuse kohta ilma kohtuasja sisu arutamata. Vastavalt sama artikli lõikele 3 on taotluse edasine menetlus suuline, v.a kui Esimese Astme Kohus otsustab teisiti. Käesolevas kohtuasjas leiab Esimese Astme Kohus, et kohtutoimiku materjalid on asja piisavalt selgitanud ning suulist menetlust ei ole vaja algatada.
Poolte argumendid
26 Komisjon väidab, et vaidlustatud määrus ei puuduta Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia’t EÜ artikli 230 lõike 4 tähenduses isiklikult.
27 Komisjon väidab, et see määrus ja konkreetsemalt I lisa punkt 103 sisaldab üldisi ja abstraktseid eeskirju, et see on adresseeritud kõikidele veinitootmis- ja -turustamissektorites tegutsevatele ettevõtjatele, see tähendab üldiselt ja abstraktselt mõeldud isikutele ning on seetõttu üldine õigusnorm.
28 Komisjon väidab, et kui oletada, et on tõendatud, et hageja on ise „Tocai friulano” veini tootja, siis sellest asjaolust ei piisaks selleks, et teda pidada vaidlustatud määrusest isiklikult puudutatuks. Nimelt ei erista asjaolu, et normatiivakt võib tuua konkreetseid eri tagajärgi erinevatele õigussubjektidele, kelle suhtes see on kohaldatav, viimaseid kõikidest teistest asjaomastest ettevõtjatest, kuna seda akti kohaldatakse objektiivselt määratletud olukorrast tulenevalt.
29 Komisjon on seisukohal, et kuigi hageja väidab, et nimetus „Tocai friulano” täidab kollektiivkaubamärgi ülesannet, ei saa ta endale nõuda selle väidetava kaubamärgi omandiõigust. Kohtuasi, milles tehti Euroopa Kohtu 18. mai 1994. aasta otsus C‑309/89: Codorníu vs. nõukogu (EKL 1994, lk I‑1853), ei ole seega käesolevas kohtuvaidluses asjassepuutuv. Komisjon väidab ühtlasi, et sordinimi „Tocai friulano” ei ole geograafiline tähis, vaid ainult viinamarjasordi nimi ning et, vastupidiselt päritolunimetustele, ei kuulu see tööstus- ja kaubandusomandiõiguste alla. Pariisi 20. märtsi 1883. aasta tööstusomandi konventsioon ei ole tema arvates käesoleval juhul kohaldatav samuti nagu Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames sõlmitud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (edaspidi „TRIPS-leping”) (EÜT 1994, L 336, lk 214; ELT eriväljaanne 11/21, lk 305).
30 Kostja väidab, et vaidlustatud määrus ei kujuta endast vahelesegamist hageja piirkondlike, nimelt põllumajandusalaste õiguste vabasse teostamisse, sest veinide päritolunimetuste alane pädevus kuulub Itaalias riigile ja mitte regioonidele, mida tõendab asjaolu, et asjaomased siseriiklikud õigusaktid, millega võeti üle sordinime „Tocai friulano” kasutamise õiguse ajaline piirang, võeti vastu riikliku õigusaktiga. Kostja väidab pealegi, et liikmesriikide sekkumist põllumajandusturgude ühisesse korraldusse piiravad ühenduse õigusnormid, ja et kui oletada, et hageja võiks siseriikliku õiguse alusel reguleerida kõnealuse viinamarjasordi nime kasutamist, peaks ta oma pädevust teostama ühenduse õigust järgides. Lisaks ei piisa asjaolust, et ühenduse akti kohaldamine võib mõjutada sotsiaal-majanduslikke tingimusi riigi tasandist madalama üksuse territooriumil, tema arvates selleks, et seda üksust võiks pidada kõnealusest aktist isiklikult puudutatuks.
31 Komisjon väidab lõpuks, et tõhus kohtulik kaitse on tagatud, kui kõnealuse määruse seaduslikkust saab kaudselt vaidlustada, vaidlustades sellega seotud siseriiklikud õigusaktid, mille tulemusel võib siseriiklik kohus pöörduda Euroopa Kohtusse eelotsuse küsimusega, nagu seda on nimetuse „Tocai friulano” osas juba tehtud.
32 Ungari Vabariik, kes toetab komisjoni vastuvõetamatuse vastuväites esitatud argumente, väidab lisaks, et vaidlustatud määruse säte, mille tühistamist nõutakse, oli samal kujul olemas juba määruses nr 753/2002, mille vastu tühistamishagi esitamise tähtaeg on möödas.
33 Lisaks ei ole hageja otsene huvi vaidlustatud määruse tühistamiseks tema arvates tõendatud, sest määrus annab iga viinamarjasordi nime kasutamise õiguse riikidele ja mitte nende territoriaalsetele alajaotustele. Vaidlustatud säte ei loo tema arvates seega Itaalia maakondadele õigusi ega kohustusi.
34 Hageja isikliku huvi puudumist tõendab tema arvates ka asjaolu, et ta ei ole ainus vaidlusalusest ajalisest piirangust ainus puudutatud isik, kuna sellist meedet kohaldatakse ka prantsuse veinitootjatele viinamarjasordi tokay pinot gris osas.
35 Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia kinnitab, et tema hagi on vastuvõetav.
36 Ta rõhutab, et vaidlustatud säte puudutab teda otseselt, sest säte on vahetult kohaldatav, ei jäta mingit kaalutlusruumi ametiasutustele, kelle ülesanne on võtta selle kohaldamiseks vajalikke meetmeid, ja puudutab konkreetselt nimetust „Tocai friulano”, mille kasutamist see ajaliselt piirab. Hageja sõnul aga on tal kõnealust sorti viinamarjade tootjana otsene huvi selle nimetuse säilimise suhtes, kuna seda nimetust kandvat veini toodetakse täielikult tema territooriumilt koristatud viinamarjadest ja see moodustab olulise osa piirkonna veinitoodangust.
37 Hageja väidab, et vaidlustatud säte puudutab teda kui katsetusliku viinamarjaistanduse omanikku ja sordi „Tocai friulano” – mille aretamist ja täiustamist ta jätkab – tootjat isiklikult, ja et Codorníu kohtuasja asjaolud on käesolevale asjale ülekantavad. Ta väidab, et liikmesriikidel on lubatud alusmäärusega täiendada teatud kindlat geograafilist tähist, lisades sellele viinamarjasordi nime, mida on tema sõnul Itaalias tehtud nimetuse „Tocai friulano” puhul ja et sellest lähtuvalt on viinamarjasordi nimi veini tähistamiseks kasutatava geograafilise tähise põhielement. Pealegi on viinamarjasordi nimi tema arvates varaline hüve, mille erilist majanduslikku ja kaubanduslikku väärtust tunnustatakse rahvusvahelises õiguses, eelkõige TRIPS-lepingus.
38 Vaidlustatud säte kahjustab tema arvates hageja maakonnas asuvate „Tocai friulano” veini tootjate majanduslikke huve, mille kaitsmine on selle maakonna seadusjärgne ülesanne. Lisaks kajastub see kahju ainult autonoomses maakonnas Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia, mis on ainus piirkond, kus seda sorti kasvatatakse. Hagejal on seega eriline huvi kõnealuse nimetuse säilimise suhtes, mis on tema sõnul nii majanduslikust kui ka sotsiaalsest seisukohast tema territooriumile kuuluv vara.
39 Hageja väidab samuti, et see puudutab teda isiklikult ka tema autonoomse institutsiooni staatuses, kellel on põllumajandusküsimustes seadusandlik ainupädevus Itaalia konstitutsiooni järgi, mis annab talle õiguse muuta siseriiklikke õigusakte tema pädevusse kuuluvates valdkondades, kui ta peab seda asjakohaseks. Ta väidab, et maakondadele, millel on alates 1963. aastast nõuandev pädevus veinide riiklikku sordiregistrisse kandmise osas, anti vastavalt nõukogu 24. juuli 1989. aasta määrusele (EÜ) nr 2389/89 viinamarjasortide liigitamise suhtes kohaldatavate üldeeskirjade kohta (EÜT L 232, lk 1) pädevus määrata, mis sorte oma territooriumil kasvatada.
40 Hageja väidab pealegi, et Esimese Astme Kohus tunnistas 15. juuni 1999. aasta kohtuotsuses T‑288/97: Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑1871, punktid 31 ja 41), et nõutava juriidilise isiku staatusega avalik-õiguslikule üksusele, mida ühenduse akt isiklikult ja otseselt puudutab, tuleb tagada piisav kohtulik kaitse, kui see akt takistab tal soovitaval viisil oma õigusi teostada.
41 Hageja väidab ühtlasi, et arvesse tuleb võtta Euroopa Põhiseaduse lepingu eelnõu, mis näeb ette EÜ artikli 230 neljanda lõigu muutmise, sest selle sätte uus versioon ei nõua enam hagejate poolt neid otseselt puudutavate ühenduse aktide vastu esitatud hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks, et akt puudutaks neid ka isiklikult.
42 Ungari Vabariigi argumendi kohta seoses tähtaja aegumisega täheldab hageja, et kostja omalt poolt ei esitanud selles suhtes ühtegi vastuvõetamatuse vastuväidet. Ta väidab, et määruses nr 753/2002 esitatud nimetuse „Tocai friulano” kasutamisele seati ajaline piirang Euroopa Ühenduse ja Ungari Vabariigi vahel sõlmitud veinikokkuleppe põhjal, mille kehtivuse ta oli vaidlustanud eelotsusetaotluse raames, mille suhtes tehti Euroopa Kohtu 12. mai 2005. aasta kohtuotsus C‑347/03: Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia ja ERSA (EKL 2005, lk I‑3785). Seega ei ole mõtet vaidlustada eespool nimetatud määrust, kuna see põhineb rahvusvahelisel kokkuleppel. Olukord on siiski menetlusse astuja Euroopa Liiduga ühinemisest alates radikaalselt muutunud, sest ühinemisleping tühistas kõik varasemad kokkulepped ja, kuna nimetatud lepingus konkreetset erandit ei ole, kohaldatavad on ainult ühenduse üldised õigusnormid.
Esimese Astme Kohtu hinnang
43 EÜ artikli 230 neljas lõik sätestab: „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib […] algatada menetluse temale adresseeritud otsuse vastu […], mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi vormiliselt on see […] määrus”.
Vaidlustatud sätte olemus
44 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab määrust ja otsust eristada selle alusel, kas asjaomane akt on üldkohaldatav või mitte (Euroopa Kohtu 14. detsembri 1962. aasta otsus liidetud kohtuasjades 16/62 ja 17/62: Confédération nationale des producteurs de fruits et légumes jt vs. nõukogu, EKL 1962, lk 901, punkt 918, ja Esimese Astme Kohtu 3. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑139/01: Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑409, punkt 87). Akt on üldkohaldatav, kui see on kohaldatav objektiivselt määratletud olukordadele ja kui sellest tulenevad õiguslikud tagajärjed abstraktselt määratletud isikute ringile (eespool viidatud kohtuotsus Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, punkt 87; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 21. novembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C‑244/88: Usines coopératives de déshydratation du Vexin jt vs. komisjon, EKL 1989, lk 3811, punkt 13).
45 Käesolevas asjas sätestab vaidlustatud määruse säte, mille tühistamist hageja nõuab, nimelt selgitav märkus, mis sisaldab nimetuse „Tocai friulano” kasutamise kohta I lisa punktis 103 osutatud ajalist piirangut, et „[n]ime „Tocai friulano” võib kasutada üksnes Veneto ja Friuli piirkondadest pärinevate mpv-kvaliteetveinide kohta üleminekuaja jooksul kuni 31. märtsini 2007”. See säte on esitatud lisas pealkirjaga „Loetelu viinamarjasortide ja nende sünonüümide kohta, mis sisaldavad geograafilist tähist ja mis võivad vastavalt [määruse nr 753/2002] artikli 19 lõikele 2 esineda veinide etikettidel”. Selles lisas on kaks veergu: esimeses on märgitud sordinimed või nende sünonüümid ja teises iga esimeses veerus märgitud nimetuse kohta riik või riigid, mis võivad neid kasutada. Lisas on loetletud 122 viinamarjasordi nimetust või sünonüümi ja see sisaldab selgitavat märkust kolme sordinime kasutamise õiguse suhtes kehtestatud ajalise piirangu kohta. Lisast nähtub, et sordinime „Tocai friulano” kasutamise ajaline piirang kehtib ka punktis 104 märgitud sünonüümi „Tocai italico” kohta, ning et samasugune ajaline piirang on ette nähtud punktis 105 sordinime „tokay pinot gris” kohta, mis puudutab Prantsusmaad. Ülejäänud 119 sordinime või sünonüümi suhtes, peale nimetatud kolme, sellist kasutusõiguse piirangut ei ole.
46 Seega on vaidlustatud säte üldine õigusnorm, mille eesmärk on täpsustada geograafilist tähist sisaldavate viinamarjasordi nimede või nende sünonüümide kasutamise eeskirju teatavate veinitoodete kaitseks kogu Euroopa Ühenduses. See õigusnorm reguleerib objektiivselt kindlaks määratud olukordi. Need moodustavad 122 juhtu, kus viinamarjasordi nimesid või nende sünonüüme võib erandina kasutada veini etikettidel. Määruse nr 753/2002 artikli 19 lõike 2 punkti b raames näeb selle määruse II lisa – vaidlustatud määruse I lisaga muudetud redaktsioonis – sordinime kasutamise ajalise piirangu ette kolmel juhul, sealhulgas ka sättes, mille hageja palub tühistada.
47 Seda sätet kohaldatakse kõikide – praeguste ja potentsiaalsete – kasvatajate, tootjate ja turustajate suhtes, keda puudutab sättes osutatud nimetuse kasutamine. Säte kuulub teatavate veinitoodete kirjeldamiseks, nimetamiseks, esitlemiseks ja kaitseks kehtestatud üldsätete hulka vaidlustatud määruses, mis puudutab kõiki Euroopa Ühenduse ettevõtjaid ja omavalitsusi.
48 Selliseid objektiivseid kindlaks määratud olukordi arvestades ette nähtud ühenduse õigusnorm teatavate viinamarjasordi nimede või nende sünonüümide kasutamise ajaliselt piiramiseks, millest tulenevad õiguslikud tagajärjed abstraktselt määratletud isikute ringile, on käesoleval juhul kohaldatav kolmel juhul (vt selle kohta Euroopa Kohtu 31. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑41/99 P: Sadam Zuccherifici jt vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑4239, punkt 25).
49 Euroopa Kohus on juba tunnustanud, et õigusakti tekstis sisalduvad ajalised (Euroopa Kohtu 11. juuli 1968. aasta otsus kohtuasjas 6/68: Zuckerfabrik Watenstedt vs. nõukogu, EKL 1968, lk 595, punkt 605, ja 16. aprilli 1970. aasta otsus kohtuasjas 64/69: Compagnie française commerciale et financière vs. komisjon, EKL 1970, lk 221, punktid 12–15) või territoriaalse ulatusega piirangud või erandid (18. jaanuari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 103/78–109/78: Société des usines de Beauport jt vs. nõukogu, EKL 1979, lk 17, punktid 15–19) on selle üldist laadi tervikakti lahutamatu osa, välja arvatud võimu kuritarvitamise korral (Euroopa Kohtu 29. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑298/89: Gibraltar vs. nõukogu, EKL 1993, lk I‑3605, punkt 18).
50 Vaidlustatud sätte üldist laadi kinnitab lisaks asjaolu, et sordinime „Tocai friulano” kasutamise ajalise piiranguga identseid õiguslikke tagajärgi toov meede on ette nähtud ühe teise viinamarjasordi nime – „tokay pinot gris” – puhul ning see piirang puudutab objektiivselt samamoodi Prantsusmaa Alsace’i regiooni (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑142/00 P: komisjon vs. Nederlandse Antillen, EKL 2003, lk I‑3483, punktid 60–63).
51 Vaidlustatud säte on seega EÜ artikli 249 teise lõigu tähenduses üldiselt kohaldatav ja seega normatiivne meede.
Hageja isiklik puudutatus
52 Vastavalt kohtupraktikale ei ole välistatud, et oma olemuselt ja ulatuselt normatiivne säte, mida kohaldatakse kõigile asjaomastele majandustegevuses osalejatele, võiks neist mõningaid isiklikult puudutada. Nii on see juhul, kui asjaomane akt puudutab füüsilist või juriidilist isikut mingite talle omaste tunnuste või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab ja seega individualiseerib teda samamoodi kui otsuse adressaati (vt eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus Codorníu vs. nõukogu, punktid 19 ja 20, ja 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I‑6677, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Käesoleval juhul väidab Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia esiteks, et ta on sorti „Tocai friulano” tootva katsetusliku viinamarjaistanduse omanik ning et siinkohal on kohaldatav Codorníu kohtupraktika, arvestades kõnealuse viinamarjasordi majanduslikku ja kaubanduslikku väärtust, ja et see sort on „kollektiivkaubamärk”, mida tunnustatakse tema sõnul rahvusvahelises õiguses, konkreetselt TRIPS-lepingus.
54 Tootja staatusest, millele hageja viitab, ei saa järeldada, et otsus puudutab teda isiklikult samamoodi nagu see puudutaks otsuse adressaati. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei sea õigusakti üldist kohaldatavust ja sellest tulenevat normatiivset iseloomu veel kahtluse alla võimalus enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu ja isegi neid isikuid, kellele seda teataval ajahetkel kohaldatakse, kui seda kohaldatakse selle õigusaktiga määratletud ja selle eesmärgiga seotud objektiivse õigusliku või faktilise olukorra alusel (vt eespool viidatud kohtuotsused Codorníu vs. nõukogu, punkt 18, ja Sadam Zuccherifici jt vs. nõukogu, punkt 29).
55 Tuleb märkida, et sordinime „Tocai friulano” pärast 31. märtsi 2007 kasutamise keeld kehtib üldiselt ja tähtajatult kõikidele asjaomastele ettevõtjatele, nimelt selle viinamarjasordi kasvatajatele, kõnealuse veini tootjatele ja turustajatele.
56 Lisaks ei piisa asjaolust, et määrus puudutab üksikisiku õiguslikku olukorda, tema teistest eristamiseks (Esimese Astme Kohtu 2. aprilli 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑231/02: Gonnelli ja AIFO vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1051, punkt 38).
57 Pealegi, isegi kui vaidlustatud määruse I lisa säte, mille tühistamist hageja nõuab, võib Itaalia „Tocai friulano” tootjatele, sealhulgas Regione autonoma Friuli-Venezia Giuliale, kaasa tuua olulisi majanduslikke tagajärgi, on samas lisas täpselt samasugune säte sordi „tokay pinot gris” kohta, mis tekitab samasuguseid tagajärgi asjaomastele Prantsuse tootjatele, kuna viinamarjasordi nimetuse kasutamise õigusele on mõlemal juhul seatud sama tähtajaga ajaline piirang (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Nederlandse Antillen, punkt 77). Järelikult ei erista tagajärjed, mida hageja peab Itaalia tootjatele kahjulikeks, neid teistest asjaomastest ettevõtjatest.
58 Igal juhul asjaolust, et õigusakt mõjutab teatud ettevõtjaid majanduslikult enam kui teisi sama sektori ettevõtjaid, ei piisa selleks, et lugeda neid kõnealuse õigusaktiga isiklikult puudutatuks (Esimese Astme Kohtu 10. detsembri 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑196/03: EFfCI vs. parlament ja nõukogu, EKL 2004, lk II‑4263, punkt 47).
59 Pealegi ei ole eespool viidatud kohtuotsuse Codorníu vs. nõukogu aluseks olnud asjaolud käesolevale asjale üle kantavad. Selles kohtuasjas takistas üldkohaldatav säte hagejal kasutada tema kujutismärki, mille ta oli registreerinud ja mida ta oli tavapäraselt kasutanud pika perioodi vältel enne vaidlusaluse määruse vastuvõtmist nii, et pärast kõnealuse määruse vastuvõtmist oli ta kaubamärgi registreerimisest tuleneva ainuõiguse tõttu kõikidest teistest ettevõtjatest täiesti erinevas olukorras.
60 Käesoleval juhul see nii ei ole. Kohtutoimikust ja hageja menetlusdokumentidest nähtub, et „Tocai friulano” on nii ühenduse õigusnormi kui ka siseriikliku õigusakti tähenduses viinamarjasordi nimi, mis sisaldab geograafilist tähist, samas ei ole ta hõlmatud intellektuaalomandi õigustega ja pole seega iseenesest kaitstud geograafiline tähis. Pealegi on Euroopa Kohus enne vaidlustatud määruse jõustumist kohaldatavate sätete alusel juba otsustanud, et nimetused „Tocai friulano” ja „Tocai italico” ei kujuta endast geograafilist tähist, vaid viinamarjasordi nime või viinamarjasorti, mida peetakse Itaalias sobivaks selle liikmesriigi territooriumil teatud määratletud piirkonnas valmistatud kvaliteetveinide tootmiseks, samas kui Ungari veinid nimetusega Tokaj või Tokaji on tähistatud geograafilise tähisega (eespool viidatud kohtuotsus Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia ja ERSA, punktid 92 ja 94). Ei ole aga tõendatud ega ei väidetagi, et „Tocai friulano” juriidilist staatust oleks vahepeal muudetud. Kuigi regioon väidab, et „Tocai friulano” sordi kasvatamine on Itaalias juba vana traditsioon, et sel on nii majanduslik kui ka sotsiaalne väärtus ning väidetav „kollektiivkaubamärgi” ülesanne, ei ole ta kordagi tõendanud, et nimetus „Tocai friulano” kuulub tööstus- ja kaubandusomandi õiguste, samuti mitte intellektuaalomandi õiguste alla. Cordoníu kohtuasjale viitamine ei ole käesoleva vaidluse suhtes seega asjassepuutuv.
61 Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia väidab teiseks, et tal on õigusaktist tulenev ülesanne kaitsta „Tocai friulano” veini tootjate majanduslikke huve, ja täpsustab, et talle vaidlustatud sättega tekitatud kahju puudutab eranditult üksnes teda, kuna kõnealust viinamarjasorti kasvatatakse ainult tema territooriumil. Selles suhtes tuleb märkida, et üldisest huvist, mille kohaselt võib maakond oma territooriumil majanduslike ja sotsiaalsete küsimuse vallas pädeva üksusena olla kohustatud saavutama positiivse tulemuse seoses tema majandusliku arenguga, üksi ei piisa, et teda pidada isiklikult puudutatuks EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Nederlandse Antillen, punkt 69, ja Esimese Astme Kohtu presidendi 7. juuli 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑37/04 R: Região autónoma dos Açores vs. nõukogu, EKL 2004, lk II‑2153, punkt 118).
62 Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia väidab kolmandaks, et oma territooriumil põllumajanduse küsimuses pädeva üksusena võib ta, kui ta vajalikuks peab, muuta vastavat siseriiklikku õigusakti ja et siseriikliku õiguse alusel on samuti temal õigus määrata, mis sorte tema territooriumil kasvatatakse. Siinkohal piisab sellest, kui märkida, et seadusandliku pädevuse jagamine liikmesriigis on üksnes selle riigi konstitutsiooniõiguslik küsimus ning ei ole asjassepuutuv selle hindamise seisukohast, kas ühenduse õiguse meede mõjutab territoriaalse omavalitsuse huvisid. Ühenduse õiguskorras on nimelt riigi ametivõimude ülesanne tagada siseriiklike õigusaktide kaitsel põhinevate võimalike huvide esindamine, olenemata selle riigi konstitutsioonilisest vormist või territoriaalsest korraldusest.
63 Pealegi ei anna seadusandlikud volitused, mis võivad liikmesriigi avalik-õiguslikul juriidilisel isikul peale riigi enda olla, iseenesest talle isiklikku huvitatust, et nõuda ühe või teise tema pädevuse ulatust mittemõjutava ühenduse materiaalõigusliku sätte tühistamist, kuna põhimõtteliselt ei või selliste volitustega isik kasutada neid volitusi enda huvides.
64 Lõpuks ja täiendavalt, hageja väited pädevuse jaotuse kohta Itaalia konstitutsioonilises õiguskorras ei ole siiski veenvad, sest need väited ei käsitle konkreetselt veinide päritolunimetuste reglementeerimise küsimust. Komisjon viitab, ilma et talle siinkohal vastu vaieldaks, Itaalia konstitutsiooni käsitlevale Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt kuulub veinide päritolunimetuste alane pädevus riigile ja mitte regioonidele. Igatahes kehtestati „Tocai friulano” sordinime kasutamist reguleerivad siseriiklikud õigusnormid riikliku õigusaktiga, nimelt ministri 26. septembri 2002. aasta dekreediga, mille kostja esitas kohtutoimikus.
65 Hageja maakond ei saa seega õigusega väita, et vaidlustatud säte teda puudutab, kuna see kahjustab tema institutsioonilisi volitusi.
66 Esitatud põhjendustest nähtub, et hageja ei ole suutnud tõendada, et vaidlustatud määruse konkreetne säte, mida ta palub tühistada, puudutab teda isiklikult.
67 Hageja maakonna argumendid, mis tulenevad tõhusa kohtuliku kaitse nõudest ja EÜ artikli 230 neljanda lõigu laiema tõlgendamise vajadusest, seda järeldust ei kummuta. Nimelt on Euroopa Kohus otsustanud, et EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud isikliku puudutatuse tingimust ei saa tõhusa kohtuliku kaitse nõude tõttu kõrvale jätta (eespool viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punkt 44, ja Euroopa Kohtu 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑263/02 P: komisjon vs. Jégo-Quéré, EKL 2004, lk I‑3425, punkt 36).
68 Lõpuks tuleb tagasi lükata argument, milles hageja tugineb Euroopa Põhiseaduse lepingu eelnõu artikli III‑365 lõikele 4, kuna selle tekst ei ole jõustunud.
69 Esitatud põhjendustest tervikuna tuleneb, et vaidlustatud määruse I lisa punktis 103 selgitava märkusena esitatud sätet sordinime „Tocai friulano” kasutamise õiguse ajaliselt 31. märtsini 2007 piiramise kohta ei saa pidada EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses Regione autonoma Friuli-Venezia Giuliat isiklikult puudutavaks ja et seetõttu tuleb hagi vastuvõetamatuse tõttu tervikuna rahuldamata jätta, ilma et Ungari Vabariigi esitatud ülejäänud vastuvõetamatuse väidete üle oleks vaja otsustada.
Kohtukulud
70 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb temalt välja mõista kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele.
71 Sama kodukorra artikli 87 lõike 4 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise. Käesolevas kohtuasjas kannab Ungari Vabariik, kes astus menetlusse komisjoni nõuete toetuseks, oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda)
määrab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.
2. Mõista hageja enda ning komisjoni kohtukulud välja hagejalt.
3. Ungari Vabariik kannab oma kohtukulud ise.
12. märtsil 2007 Luxembourgis.
kohtusekretär | | koja esimees |