Oil company „Lukoil“ PAO 22. märtsil 2024 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 25. jaanuari 2024. aasta otsuse peale kohtuasjas T-280/23: Lukoil versus parlament jt
(kohtuasi C-223/24 P)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Oil company „Lukoil“ PAO (esindajad: advokaadid B. Lebrun, C. Alter)
Teised menetlusosalised: ELi läbipaistvusregister, Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 256 lõike 1 teise lõigu alusel tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 25. jaanuari 2024. aasta määrus Oil company „Lukoil“ PAO vs. Euroopa Parlament jt, T-280/23 (ECLI:EU:T:2024:41), millega ilmselge vastuvõetamatuse tõttu jäeti läbi vaatamata apellandi 17. mail 2023 esitatud hagi, milles ta esitas nõude tühistada läbipaistvusregistri sekretariaadi 6. märtsi 2023. aasta otsus Ares (2023) 1618717, milles sedastati, et läbipaistvusregistri käitumisjuhendi punkti e eiramise tõttu ei vasta apellant enam läbipaistvusregistrisse kandmise tingimustele ja millega läbipaistvusregistrist kustutati apellandi registreering (edaspidi „otsus“); ja
mõista kohtukulud täies ulatuses välja vastustajatelt.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab apellant kolm väidet.
1. Esimene väide, mis puudutab õigusnormi valesti kohaldamist
Esimese tühistamisväite kohaselt kohaldas Euroopa Liidu Üldkohus (edaspidi „Üldkohus“) valesti õigusnormi, leides, et läbipaistvusregistrist apellandi registreeringu kustutamise otsus tehti teatavaks nõuetekohaselt.
Esiteks oli läbipaistvusregistri sekretariaadi (edaspidi „sekretariaat“) teatavaks tehtud otsuses jäetud institutsioonidevaheline kokkuleppe III lisa punktis 7.1 (viimane lause) sätestatud sõnaselget nõuet eirates täpsustamata asjakohased õiguskaitsevahendid.
Lisaks ei tehtud otsust teatavaks asjaomasele isikule (PJSC Lukoil, asukoht Moskva), ega ühelegi selle isiku suhtes õiguslikult siduvate ja sanktsioone kehtestavate otsuste vastuvõtmiseks õiguslikult volitatud isikule.
Järelikult ei tehtud otsust selle adressaadile nõuetekohaselt teatavaks, mistõttu ei hakanud kulgema otsuse peale hagi esitamise tähtaeg.
Teiseks – juhul, kui otsus tuleb lugeda adressaadile teatavaks tehtuks (quod non) –kohaldas Üldkohus valesti õigusnormi, ajades omavahel segi otsuse kättesaamise ja võimaluse otsusega tegelikult tutvuda (mis on kohaldatav käesoleval juhul). See järeldus tõi kaasa kahe eri normistiku segiajamise. Üldkohus kasutas sekretariaadi kontrollimenetluse üht faktilist asjaolu selleks, et teha selle põhjal järeldus Üldkohtu menetluses ja tuvastada ekslikult, et adressaadil oli võimalik otsusega tegelikult tutvuda selle teatavaks tegemise päeval 6. märtsil 2023.
Kolmandaks kohaldas Üldkohus valesti õigusnormi, käsitades apellandi esindajate avaldust kui nõusolekut sellega, et otsus on tõepoolest ELTL artikli 263 tähenduses teatavaks tehtud, kuigi neil esindajatel puudus õigus apellandi nimel sellise nõusoleku andmiseks ja avaldus puudutas seega asjaolu, millel ei saanud olla õiguslikke tagajärgi.
2. Teine väide, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist
Teise tühistamisväite kohaselt eiras Üldkohus põhjendamiskohustust, järgides vastustajate esitatud argumente, kuigi viimastel lasuvale tõendamiskoormisele vaatamata ei esitanud nad oma ühegi väite toetuseks konkreetseid tõendeid, nii et nende väidete aluseks oli ainuüksi tähtaegade – ühelt poolt sekretariaadi otsuse läbivaatamise taotluse esitamise tähtaegade ja teiselt poolt ELTL artikli 263 alusel hagi esitamise tähtaegade – arvestamise eeskirjade tahtlik omavahel segiajamine.
3. Kolmas väide, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumist
Kolmanda tühistamisväite kohaselt kohaldas Üldkohus valesti õigusnormi sellega, et toimis vastuolus õiguskindluse põhimõttega ning eiras apellandi kaitseõigusi, täpsemalt õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (põhiõiguste harta artikkel 47) ning tema õigust õiglasele kohtumenetlusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 6).
____________