Kohtuasi C‑652/16
Nigyar Rauf Kaza Ahmedbekova
ja
Rauf Emin Ogla Ahmedbekov
versus
Zamestnik-predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Sofia-grad)
Eelotsusetaotlus – Ühine varjupaiga‑ ja täiendava kaitse poliitika – Nõuded, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks – Direktiiv 2011/95/EL – Artiklid 3, 4, 10 ja 23 – Rahvusvahelise kaitse taotlused, mille ühe ja sama perekonna liikmed on esitanud eraldi – Individuaalne läbivaatamine – Pereliiget ähvardava ohu arvessevõtmine teise pereliikme taotluse individuaalsel läbivaatamisel – Soodsamad normid, mille liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada varjupaiga või täiendava kaitse laiendamiseks rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmetele – Tagakiusamise põhjuste hindamine – Aserbaidžaani kodaniku osalemine oma riigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse esitamisel – Ühised menetlusnormid – Direktiiv 2013/32/EL – Artikkel 46 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Täielik ja ex nunc läbivaatamine – Tagakiusamise põhjused või faktilised asjaolud, millest menetleva ametiasutuse menetluses vaikiti, kuid millele on tuginetud selle asutuse tehtud otsuse peale esitatud kaebuses
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 4. oktoobri 2018. aasta otsus
1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus – Faktide ja asjaolude hindamine – Taotleja pereliiget ähvardava tagakiusamise ja suure kahju tekkimise ohu arvessevõtmine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikkel 4)
2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus – Taotlused, mille ühe ja sama perekonna liikmed on esitanud eraldi – Menetlemise kord – Taotluste hindamine ühiselt – Lubamatus – Taotlustest ühe hindamise peatamine kuni mõnda teist taotlust puudutava menetluse lõpetamiseni – Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikli 4 lõige 3 ja artikli 23 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 31 lõige 2)
3. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Soodsamad normid – Riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad pagulasseisundit või täiendava kaitse seisundit laiendada sellise seisundiga isiku pereliikmetele – Lubatavus – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikkel 3)
4. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus – Taotlus, mida liikmesriigid võivad pidada vastuvõetamatuks – Taotlus, mille isik on esitanud enda ja oma lapse eest ning mis põhineb perekondlikul sidemel ühe teise isikuga, kes on taotluse esitanud eraldi – Välistamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 33 lõike 2 punkt e)
5. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Pagulasseisundi omistamise tingimused – Tagakiusamise oht – Tagakiusamise põhjused – Hindamine – Mõiste „teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumine“ – Isik, kes on osalenud oma päritoluriigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse esitamisel – Väljajätmine – Mõiste „poliitilised vaated“ – Sellise kaebuse esitamisel osalemine – Hõlmamine – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikli 10 lõike 1 punktid d ja e)
6. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise peale esitatud kaebus – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Kohustus analüüsida faktilisi ja õiguslikke asjaolusid – Ulatus – Kohustus analüüsida rahvusvahelise kaitse andmise aluseid või faktilisi asjaolusid, millele esimest korda tugineti esitatud kaebuses – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 40 lõige 1 ja artikli 46 lõige 3)
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotluse individuaalsel hindamisel tuleb arvesse võtta tagakiusamise ja suure kahju tekkimise ohtu, mis taotleja pereliiget ähvardab, et teha kindlaks, kas viimati nimetatud isik on perekondliku sideme tõttu isikuga, keda oht ähvardab, samamoodi ohustatud.
Seega tuleneb ühetaolise pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi omistamise süsteemist, mille liidu seadusandja on kehtestanud, et rahvusvahelise kaitse taotluse hindamine direktiivi 2011/95 artiklis 4 sätestatud nõuete kohaselt teenib eesmärki teha kindlaks, kas taotlejal – või olenevalt olukorrast isikul, kelle nimel ta on taotluse esitanud – on põhjendatud kartus, et teda isiklikult võidakse taga kiusata, või esineb reaalne oht, et talle isiklikult tekitatakse suur kahju. Kuigi eespool toodust järeldub, et rahvusvahelise kaitse taotlust kui sellist ei saa rahuldada põhjusel, et taotleja pereliikmel on põhjendatud kartus, et teda võidakse taga kiusata, või esineb reaalne oht, et talle tekitatakse suur kahju, tuleb – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 32 märkis – selliseid taotleja pereliiget ähvardavaid ohte seevastu arvesse võtta, et teha kindlaks, kas perekondliku sideme tõttu isikuga, keda oht ähvardab, ähvardab ka taotlejat ennast tagakiusamise või suure kahju tekkimise oht. Sellega seoses tuleb märkida, nagu direktiivi 2011/95 põhjenduses 36 on rõhutatud, et ohustatud isiku pereliikmed võivad üldjuhul samuti olla haavatavad.
(vt punktid 49–51 ja resolutsiooni punkt 1)
2. Direktiivi 2011/95 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui ühe ja sama perekonna liikmete poolt eraldi esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes kohaldatakse nende võimaliku seotuse käsitlemiseks mõeldud meetmeid, kuid nende õigusaktidega on vastuolus see, kui selliseid taotlusi hinnatakse ühiselt. Nendega on vastuolus ka see, kui kõnealustest taotlustest ühe hindamine peatatakse kuni neist taotlustest mõne teise läbivaatamise menetluse lõpetamiseni.
Direktiivides 2011/95 ja 2013/32 ei ole täpsustatud, kuidas tuleb käsitleda võimalikku seotust selliste rahvusvahelise kaitse taotluste vahel, mis võivad osaliselt käsitleda identseid fakte või asjaolusid. Kuna spetsiifilised sätted puuduvad, on liikmesriikidel selles suhtes tegutsemisruum. Samas väärib esiteks märkimist, et direktiivi 2011/95 artikli 4 lõike 3 kohaselt tuleb iga taotlust hinnata individuaalselt, teiseks, et vastavalt direktiivi artikli 23 lõikele 1 tagavad liikmesriigid võimaluse perekonna ühtsuse säilitamiseks, ning kolmandaks, et direktiivi 2013/32 artikli 31 lõikes 2 on ette nähtud, et iga liikmesriik tagab, et menetlev ametiasutus korraldab ja viib võimalikult kiiresti lõpule piisava ja põhjaliku läbivaatamismenetluse.
Rahvusvahelise kaitse taotluste individuaalse hindamise ja põhjaliku läbivaatamise nõuetest tuleneb, et ühe ja sama perekonna liikmete poolt eraldi esitatud taotluste suhtes võib küll kohaldada nende võimaliku seotuse käsitlemiseks mõeldud meetmeid, kuid nende puhul tuleb analüüsida iga asjaomase isiku olukorda. Järelikult ei või neid taotlusi hinnata ühiselt.
Arvestades teiseks direktiivi 2013/32 artikli 31 lõikes 2 sätestatud õigusnormi, mille kohaselt tuleb rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine lõpule viia võimalikult kiiresti, ja direktiivi eesmärki, mis seisneb tagamises, et rahvusvahelise kaitse taotluste menetlus oleks võimalikult kiire (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Alheto, C‑585/16, EU:C:2018:584, punkt 109), ei tohiks perekonna ühe liikme taotluse läbivaatamine tuua kaasa selle perekonna teise liikme taotluse läbivaatamise peatamist sel viisil, et viimase läbivaatamist saab alustada alles siis, kui eelmise taotluse läbivaatamise menetlus on juba lõpetatud menetleva ametiasutuse otsuse vastuvõtmisega. Kiiruse eesmärgi saavutamiseks ja perekonna ühtsuse säilitamise hõlbustamiseks tuleb otsused ühe ja sama perekonna liikmete esitatud taotluste kohta, mis on omavahel seotud, vastu võtta hoopis lühikeste ajavahedega.
(vt punktid 56–58, 60 ja 65 ning resolutsiooni punkt 2)
3. Direktiivi 2011/95 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil ette näha, et direktiiviga kehtestatud süsteemi kohaselt ühele pereliikmele rahvusvahelise kaitse andmise korral laiendatakse seda kaitset ka selle perekonna teistele liikmetele, tingimusel et nende suhtes ei ole kohaldatav mõni direktiivi artiklis 12 sätestatud alus pagulasseisundi omistamata jätmiseks ja et nende olukorral on perekonna ühtsuse säilitamise vajaduse tõttu seos rahvusvahelise kaitse loogikaga.
Euroopa Kohus on juba märkinud, et artiklis 3 sisalduv täpsustus, mille kohaselt mis tahes soodsam norm peab olema direktiiviga 2011/95 kooskõlas, tähendab, et see norm ei või kahjustada direktiivi üldist ülesehitust ega eesmärke. Riigisisese õiguse alusel pagulasseisundi automaatsel omistamisel sellise isiku pereliikmetele, kellele see seisund on omistatud direktiiviga 2011/95 kehtestatud süsteemi kohaselt, iseenesest ei puudu igasugune seos rahvusvahelise kaitse loogikaga, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 58 märkis.
(vt punktid 71, 72 ja 74 ning resolutsiooni punkt 3)
4. Direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis e sätestatud vastuvõetamatuse alus ei hõlma niisugust olukorda, mis on kõne all põhikohtuasjas ning milles täisealine isik esitab enda ja oma alaealise lapse eest rahvusvahelise kaitse taotluse, mis põhineb eelkõige perekondlikul sidemel teise isikuga, kes on rahvusvahelise kaitse taotluse eraldi esitanud.
Direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis e sätestatud vastuvõetamatuse alus puudutab spetsiifilist olukorda, kus isik, kes on teise isiku ülalpeetav, annab kõigepealt direktiivi artikli 7 lõike 2 kohaselt nõusoleku, et tema nimel esitatakse rahvusvahelise kaitse taotlus, ning esitab seejärel ise rahvusvahelise kaitse taotluse.
(vt punktid 77 ja 81 ning resolutsiooni punkt 4)
5. Rahvusvahelise kaitse taotleja osalemist oma päritoluriigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse esitamisel ei või üldjuhul pidada direktiivi 2011/95 artiklis 10 viidatud tagakiusamise põhjuste hindamisel tõendiks selle kohta, et taotleja kuulub „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ selle artikli lõike 1 punkti d tähenduses, vaid seda tuleb pidada „poliitiliste vaadete“ alusel tagakiusamise põhjuseks selle artikli lõike 1 punkti e tähenduses, kui esineb põhjendatud kartus, et see riik tajub kaebuse esitamisel osalemist dissidentliku poliitilise tegevusena, mille suhtes ta võib otsustada karistusmeetmeid rakendada.
Sellega seoses on põhjust märkida, et direktiivi 2011/95 artikli 10 lõiget 1 tuleb tõlgendada koostoimes sama artikli lõikega 2. Lõikes 2 on sätestatud, et hinnates, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm, on tähtsusetu, kas tal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav rassiline, usuline, rahvuslik, sotsiaalne või poliitiline omadus, tingimusel et sellise omaduse omistab taotlejale tagakiusaja.
Seega sõltumata küsimusest, kas Aserbaidžaani kodaniku osalemine selle riigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse esitamisel, et tuvastataks põhivabaduste eiramine võimul oleva režiimi poolt, on käsitatav „poliitiliste vaadete“ väljendamisena selle kodaniku poolt, tuleb nende tagakiusamise põhjuste hindamisel, millele on viidatud kõnealuse kodaniku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluses, analüüsida, kas esineb põhjendatud kartus, et see režiim tajub kaebuse esitamisel osalemist dissidentliku poliitilise tegevusena, mille suhtes ta võib otsustada karistusmeetmeid rakendada. Kui esineb põhjendatud kartus, et see on nii, tuleb järeldada, et taotlejat ähvardab tõsine ja ilmne oht, et teda võidakse taga kiusata oma vaadete väljendamise tõttu tema päritoluriigi poliitika ja meetodite kohta. Nagu nähtub juba direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti e sõnastusest, hõlmab selles sättes sisalduv mõiste „poliitilised vaated“ niisugust olukorda.
Seevastu ei saa nende isikute rühma, millesse rahvusvahelise kaitse taotleja kuulub, kui ta osaleb Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse esitamisel, üldjuhul kvalifitseerida „sotsiaalseks rühmaks“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses. Nimelt selleks, et oleks võimalik tuvastada viidatud sätte tähenduses „sotsiaalse rühma“ esinemine, peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab rühma liikmetel olema sama „loomupärane omadus“ või „ühine taust, mida ei saa muuta“, või sama omadus või veendumus, „mis on nende identiteedi või teadvuse jaoks nii oluline, et isikult ei tohiks nõuda, et ta sellest lahti ütleks“. Teiseks peab sellel rühmal asjaomases kolmandas riigis olema selgesti eristuv identiteet, kuna ümbritsev ühiskond tajub seda rühma „erinevana“ (7. novembri 2013. aasta kohtuotsus X jt, C‑199/12–C‑201/12, EU:C:2013:720, punkt 45).
(vt punktid 85–90 ja resolutsiooni punkt 5)
6. Direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 koostoimes direktiivi artikli 40 lõikes 1 sisalduva viitega kaebemenetlusele tuleb tõlgendada nii, et kohus, kellele on esitatud kaebus rahvusvahelise kaitse andmata jätmise otsuse peale, on üldjuhul kohustatud „täiendavate selgitustena“ pärast seda, kui ta on menetleval ametiasutusel palunud neid analüüsida, hindama rahvusvahelise kaitse andmise aluseid või faktilisi asjaolusid, mis on küll seotud sündmuste või ohtudega, mis väidetavalt esinesid enne keeldumisotsuse tegemist või isegi enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, kuid millele esimest korda tuginetakse kaebemenetluses. Nimetatud kohus ei ole selleks aga kohustatud, kui ta tuvastab, et nendele alustele või asjaoludele tugineti kaebemenetluse liiga hilises staadiumis või neid ei ole esitatud piisavalt konkreetselt, et neid oleks võimalik nõuetekohaselt analüüsida, või faktiliste asjaolude korral ka juhul, kui ta tuvastab, et need ei ole märkimisväärsed või piisavalt eristatavad asjaoludest, mida menetleval ametiasutusel oli juba võimalik arvesse võtta.
Kuigi direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikest 3 tuleneb seega, et liikmesriigid on kohustatud kohandama oma riigisisest õigus nii, et nimetatud kaebuste menetlemine hõlmab kohtu poolt kõigi selliste faktiliste ja õiguslike asjaolude läbivaatamist, mis võimaldavad tal anda menetletavale asjale ajakohase hinnangu (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Alheto, C‑585/16, EU:C:2018:584, punkt 110), ei järeldu sellest seevastu, et rahvusvahelise kaitse taotleja võiks ilma, et sellega kaasneks täiendav läbivaatamine menetleva ametiasutuse poolt, muuta oma taotluse alust ja seega juhtumi piire, tuginedes kaebemenetluses rahvusvahelise kaitse alusele, mis on küll seotud väidetavalt enne selle asutuse otsuse vastuvõtmist või isegi enne taotluse esitamist esinenud sündmuste või ohuga, kuid millest selle asutuse menetluses vaikiti. Samuti on oluline meelde tuletada, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine menetleva ametiasutuse poolt, mis on haldusorgan või kohtulaadne asutus ning mille käsutuses on konkreetsed vahendid ja sellele valdkonnale spetsialiseerunud töötajad, on oluline etapp direktiiviga 2013/32 kehtestatud ühises menetluses ning et direktiivi artikli 46 lõikega 3 taotlejale antud õigust täielikule ja ex nunc läbivaatamisele kohtus ei või tõlgendada viisil, mis kergendab taotleja kohustust teha sellise ametiasutusega koostööd (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Alheto, C‑585/16, EU:C:2018:584, punkt 116).
Sellest olulisest etapist menetleva ametiasutuse menetluses kaldutaks kõrvale, kui taotlejal lubataks vähimagi menetlusliku tagajärjeta tugineda selleks, et lasta ametiasutuse tehtud keeldumisotsus kohtul tühistada või asendada, rahvusvahelise kaitse alusele, mis on küll seotud väidetavalt juba esinenud sündmuste või ohuga, kuid millele selle asutuse menetluses ei tuginetud ja mida viimane seega ei saanud analüüsida.
Järelikult, kui ühele käesoleva kohtuotsuse punktis 95 nimetatud rahvusvahelise kaitse alustest tuginetakse esimest korda kaebemenetluses ja see on seotud sündmuste või ohtudega, mis väidetavalt esinesid enne selle otsuse tegemist või isegi enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, tuleb see alus kvalifitseerida direktiivi 2013/32 artikli 40 lõike 1 tähenduses „täiendavaks selgituseks“. Nagu nähtub sellest sättest, on niisuguse kvalifitseerimise tagajärg see, et kaebust lahendav kohus peab seda alust analüüsima kaebuse esemeks oleva otsuse läbivaatamisel, kuid seda siiski tingimusel, et kõigil „pädevatel ametiasutustel“, kelle hulka kuulub mitte ainult kõnealune kohus, vaid ka menetlev ametiasutus, oleks võimalik sellega seoses täiendavat selgitust analüüsida.
Selleks et teha kindlaks, kas tal endal on võimalus kaebuse läbivaatamisel täiendavat selgitust analüüsida, peab kõnealune kohus riigisiseses õiguses ette nähtud kohtumenetlusnormide kohaselt kontrollima, kas rahvusvahelise kaitse alusele, millele on esimest korda tuginetud tema menetluses, tugineti kaebemenetluse staadiumis, mis ei ole liiga hiline, ja see esitati piisavalt konkreetselt, et seda oleks võimalik nõuetekohaselt analüüsida. Tingimusel et kontrolli tulemusel ilmneb, et kohtul on võimalik kaasata see alus oma hinnangusse, mille ta kaebusele annab, peab ta tähtaja jooksul, mis vastaks direktiiviga 2013/32 taotletavale kiiruse eesmärgile (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Alheto, C‑585/16, EU:C:2018:584, punkt 109), paluma menetleval ametiasutusel läbi viia selle aluse analüüs, mille tulemus ja aluseks olevad põhjused tuleb edastada taotlejale ja kohtule enne, kui kohus taotleja ära kuulab ja juhtumit hindab.
(vt punktid 94, 96–101 ja 103 ning resolutsiooni punkt 6)