Kohtuasi C‑66/08

Szymon Kozłowski suhtes antud Euroopa vahistamismääruse täitmist käsitlev menetlus

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Stuttgart)

Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2002/584/JSK – Euroopa vahistamismäärus ja liikmesriikidevahelised üleandmismenetlused – Artikli 4 punkt 6 – Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlik alus – Mõistete „elab” ja „viibib” vahistamismäärust täitvas liikmesriigis tõlgendamine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta

(Nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 4 punkt 6)

2.        Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta

(Nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 4 punkt 6)

1.        Raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 4 punkt 6, mis lubab vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda kõnealuse vahistamismääruse täitmisest, kui vahistamismäärus on tehtud vabadusekaotuse täitmiseks ja tagaotsitav „viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või on selle kodanik või omab seal elukohta”, tuleb tõlgendada nii, et tagaotsitav isik „elab” vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, kui ta on asunud sinna tegelikult elama, ja „viibib” seal, kui tal on mõnda aega püsivalt selles liikmesriigis viibimise tulemusena tekkinud selle riigiga side, mis vastab selles riigis elamisest tulenevale seotuse astmele.

Arvestades, et raamotsuse eesmärk on seada sisse vastastikuse tunnustamise põhimõttel rajanev õigusasutustevaheline üleandmissüsteem süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks, kusjuures vahistamismäärust täitev õigusasutus saab sellisest üleandmisest keelduda vaid mõnel raamotsuses ettenähtud täitmata jätmise alustest, tuleb mõistetele „viibib” ja „elab”, mis määravad kindlaks raamotsuse artikli 4 punkti 6 kohaldamisala, anda ühtne definitsioon, sest tegemist on ühenduse õiguse autonoomsete mõistetega. Liikmesriikidel ei ole järelikult õigust anda neile mõistetele kõnealuse artikli 4 punkti 6 ülevõtvas siseriiklikus õiguses laiemat ulatust kui see, mis tuleneb eelnimetatud ühetaolisest tõlgendusest.

(vt punktid 43, 46, 54 ja resolutsioon)

2.        Selleks et määrata raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 tõlgendamise raames kindlaks, kas tagaotsitava isiku ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi vahel eksisteerib selline seotus, mis võimaldaks tõdeda, et see isik kuulub mõiste „viibib” kohaldamisalasse kõnealuse sätte mõttes, mis lubab vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda kõnealuse vahistamismääruse täitmisest, kui vahistamismäärus on tehtud vabadusekaotuse täitmiseks ja tagaotsitav „viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või on selle kodanik või omab seal elukohta”, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus andma üldhinnangu mitmele selle isiku olukorda iseloomustavale objektiivsele näitajale, mille hulka kuuluvad eelkõige tagaotsitava isiku viibimise kestus, laad ja tingimused ning selle isiku perekondlikud ja majanduslikud sidemed vahistamismäärust täitva liikmesriigiga.

(vt punktid 48, 54 ja resolutsioon)