Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PRIIT PIKAMÄE
esitatud 14. septembril 2023(1)
Kohtuasi C‑75/22
Euroopa Komisjon
versus
Tšehhi Vabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiivid 2005/36/EÜ ja 2013/55/EL – Kutsekvalifikatsioonide tunnustamine – Artikli 3 lõike 1 punktid g ja h – Kohanemisaeg – Sobivustest – Rändajast kohanemisaja läbija ja sobivustestiks valmistuda sooviva taotleja seisundi kindlaksmääramine – Artikli 6 punkt b – Teenuse osutajad – Vabastamine kohustusest registreerida vastuvõtva liikmesriigi riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juures – Artikli 45 lõige 2 – Proviisorid – Sõltumatu tegutsemine tegevusaladel – Täiendav töökogemus
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Komisjon esitanud ELTL artikli 258 alusel Tšehhi Vabariigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi põhjendusel, et viimane ei ole võtnud nõuetekohaselt üle mitut direktiivi 2005/36/EÜ(2) (muudetud direktiiviga 2013/55/EL(3)) (edaspidi „direktiiv 2005/36“) sätet.
2. Komisjon on esitanud kaheksa väidet. Euroopa Kohtu palvel on käesolev ettepanek keskendatud esimesele, teisele, neljandale ja viiendale väitele.
3. Esimese väitega kinnitab komisjon, et Tšehhi Vabariik ei ole võtnud õigesti üle direktiivi 2005/36 artikli 3 lõike 1 punkte g ja h osas, milles nendes on liikmesriigi pädevaid asutusi kohustatud kindlaks määrama niisuguse isiku seisundi, kes läbib kohanemisaega või soovib valmistuda sobivustestiks.
4. Teise väitega heidab komisjon Tšehhi Vabariigile ette, et viimane ei ole võtnud üle direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b, mis puudutab esiteks teises liikmesriigis asutatud teenuse osutajate vabastust kohustusest registreerida vastuvõtva liikmesriigi riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juures ja teiseks kohustusest, et teenuse osutajad peavad seda asutust teavitama.
5. Neljanda etteheite kohaselt ei ole võetud üle direktiivi 2005/36 artikli 21 lõiget 6 ja artikli 31 lõiget 3, mis käsitlevad üldõe kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti.
6. Viienda väitega kinnitab komisjon, et Tšehhi Vabariik ei ole taganud farmaatsia erialaõppe lõpetanutele võimalust hakata tegutsema direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 punktis c, osaliselt punktis e ja punktis f nimetatud tegevusaladel.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
7. Käesolevas kohtuasjas puutuvad asjasse direktiivi 2005/36 artiklid 3, 6, 21, 31, 44 ja 45.
B. Tšehhi õigus
1. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise seadus
8. Seaduse nr 18/2004 Sb, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike ja teatavate muude riikide kodanike kutsekvalifikatsioonide ja muude oskuste tunnustamist ning millega muudetakse teatavaid seadusi (zákon č. 18/2004 Sb., o uznávání odborné kvalifikace a jiné způsobilosti státních příslušníků Členských států Evropské unie a o změně některých zákonů; edaspidi „seadus nr 18/2004“), §‑s 13 on sätestatud:
„(1) Kohanemisaeg on ajavahemik, mil taotleja tegutseb Tšehhi Vabariigis reguleeritud tegevusaladel füüsilisest isikust kutseala kvalifitseeritud esindaja järelevalve all eesmärgiga täiendada teadmisi teoreetilistes ja praktilistes valdkondades, mis moodustavad selle hariduse ja koolituse sisu, mille läbimise korral antakse välja Tšehhi Vabariigis nõutav haridust tõendav dokument ja mille tundmine on vajalik reguleeritud tegevusalal tegutsemiseks. Kohanemisaeg võib hõlmata ka täiendavat õpet või täiendkoolitust, mille eesmärk on kutsekvalifikatsioone täiendada.
(2) Tunnustamisasutus koostab loetelu valdkondadest, mille tundmine on teataval reguleeritud tegevusalal tegutsemiseks vajalik ja mis ei kuulu esitatud dokumentide kohaselt taotleja kutsekvalifikatsioonide hulka. Need valdkonnad võivad hõlmata korraga reguleeritud tegevusalal tegutsemiseks vajalikke teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi.
(3) Tunnustamisasutus määrab §‑s 24 nimetatud otsuses kindlaks kohanemisaja rakendamise tingimused, milleks on
a) kohanemisaja kestus;
b) lõikes 2 nimetatud valdkonnad, mille tundmist on taotleja kohustatud kohanemisaja jooksul täiendama;
c) kohanemisaja hindamise meetod.
(4) Kohanemisaja kestus ei tohi ületada kolme aastat. Kui taotlejal on kavas tegutseda Tšehhi Vabariigis reguleeritud tegevusalal ja kui sellel tegutsemiseks nõutakse esimese taseme kvalifikatsiooni tõendamist, ei tohi kohanemisaja kestus ületada kahte aastat.
(5) Lõikes 1 nimetatud kutsekvalifikatsiooniga isiku avalduse alusel hindab tunnustamise eest vastutav asutus, kas kohanemisaja eesmärk on pärast lõike 3 punkti a kohaselt kindlaks määratud ajavahemiku või taotleja taotlusel sellest poole möödumist saavutatud, ja teeb seejärel seda iga kuue kuu järel. Kohanemisaja eesmärk on saavutatud, kui taotleja tõendab, et tunneb lõike 3 punktis b nimetatud valdkondi. Niisugusel juhul tunnustab tunnustamise eest vastutav asutus taotleja kutsekvalifikatsioone.“
9. Selle seaduse §‑s 14 on nähtud ette:
„(1) Sobivustest on taotleja teadmiste, oskuste ja kutsealase pädevuse kontrollimine, mille eesmärk on hinnata tema sobivust tegutseda Tšehhi Vabariigis teataval reguleeritud tegevusalal. Sobivustest toimub tunnustamisasutuses, haldusasutuses, ülikoolis või muus õppeasutuses, mis täidab asjaomast eesmärki (edaspidi „testiv asutus“).
(2) Tunnustamisasutus koostab loetelu valdkondadest, mille tundmine on teataval reguleeritud tegevusalal tegutsemiseks vajalik ja mis ei kuulu esitatud dokumentide kohaselt taotleja kutsekvalifikatsioonide hulka. Need valdkonnad võivad hõlmata korraga reguleeritud tegevusalal tegutsemiseks vajalikke teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi.
(3) Tunnustamisasutus määrab §‑s 24 nimetatud otsuses kindlaks sobivustesti rakendamise tingimused, milleks on
a) lõikes 2 nimetatud valdkonnad, mille kohta sobivustest tehakse, ja
b) sobivustesti läbiviimine ja hindamise meetod.
(4) Tunnustamise eest vastutav asutus tagab, et taotlejal oleks võimalik teha sobivustest kuue kuu jooksul pärast lõikes 3 nimetatud otsuse tegemist.
(5) Sobivustest koosneb tavaliselt kirjalikust ja suulisest osast. Sobivustest sooritatakse tavaliselt tšehhi keeles ja selle sisu puhul võetakse arvesse asjaolu, et taotleja on [päritoluliikmesriigis] kutseala kvalifitseeritud esindaja. Sobivustesti kulud kannab kandidaat ja need ei tohi ületada 6500 tšehhi krooni (CZK)[(4)].
(6) Testiv asutus hindab, kas kandidaat sooritas sobivustesti või mitte. Kandidaat on sobivustesti sooritanud, kui ta tõendab, et tunneb lõike 3 punktis a nimetatud valdkondi. Niisugusel juhul tunnustab tunnustamisasutus taotleja kutsekvalifikatsioone.“
10. Selle seaduse §‑s 15 on sätestatud:
„Rakendusmääruse või kutseala eeskirjaga võib sätestada üksikute reguleeritud tegevusalade või reguleeritud tegevusalade rühma puhul nende eripära arvestades kohanemisaja kestuse kindlaksmääramise meetodi ning kohanemisaja ja sobivustesti rakendamise ja hindamise tingimused, sh sobivustesti vormi, sisu ja ulatuse.“
11. Selle seaduse §‑s 36a on ette nähtud:
„(1) Taotlejal, kes on liikmesriigi kodanik […] ja tegutseb päritoluliikmesriigi õigusakte järgides asjaomasel tegevusalal, mis on Tšehhi Vabariigis reguleeritud tegevusala, on lubatud ka sellel tegevusalal ajutiselt või episoodiliselt tegutseda Tšehhi Vabariigi territooriumil, ilma et ta peaks järgima registrisse kandmise, registreerimise, loa saamise või kutseühingusse astumise tingimust seda valdkonda käsitlevate õigusnormide kohaselt või taotlema oma kutsekvalifikatsioonide tunnustamist […].
(2) Kui asjaomane tegevusala ei ole päritoluliikmesriigis reguleeritud, peab taotleja tõendama, et ta on sellel tegevusalal tegutsenud ühes või mitmes liikmesriigis ühe aasta vältel 10 eelmise aasta jooksul, või tõendama reguleeritud koolitust, mis valmistas ta selleks tegevusalaks ette päritoluliikmesriigis […].
(3) Kui Tšehhi Vabariigis reguleeritud tegevusalal tegutsemiseks nõutakse dokumenti tsiviilvastutuskindlustuse kohta kahju vastu, mida reguleeritud tegevusalal tegutsedes põhjustatakse, on taotleja kohustatud tõendama, et ta on kindlustatud ulatuses ja tingimustel, mida on erinormides nõutud.
(4) Taotlejal on kohustus enne seda, kui ta hakkab tegutsema reguleeritud tegevusalal Tšehhi Vabariigi territooriumil, teatada sellest kirjalikult tunnustamisasutusele. Teave peab sisaldama järgmist:
a) taotleja perekonnanimi/perekonnanimed ja eesnimi/eesnimed, tema sünnikuupäev ja kodakondsus;
b) selle reguleeritud tegevusala nimetus, millega tegelema hakatakse, ja märge selle kohta, kas tegevusala on reguleeritud päritoluliikmesriigis, või märge tegevuse kohta, mis on kõige lähem;
c) kutsekvalifikatsioonid ja lõikes 2 nimetatud juhtudel ka tegevusalal tegutsemine või reguleeritud koolitus;
d) andmed Euroopa Liidu teises liikmesriigis asuva tööandja kohta, kui töötaja on lähetatud Tšehhi Vabariiki selle tööandja teenuste osutamise raames:
1) eesnimi/eesnimed ja perekonnanimi/perekonnanimed, sünnikuupäev, tegevuskoha liikmesriik, majandustegevuse asukoha aadress, kui tööandja on füüsiline isik, või
2) nimi, asukoht ja tegevuskoha liikmesriik, kui tööandja on juriidiline isik.
(5) Taotluse esitaja lisab lõikes 4 nimetatud arvamusele järgmised dokumendid:
a) isikutunnistus, taotluse esitaja kodakondsust tõendav dokument, ja kui on, siis dokument, mis kinnitab § 1 lõikes 2 nimetatud õiguslikku seisundit; § 22 lõike 6 esimest ja teist lauset ning lõiget 7 kohaldatakse mutatis mutandis;
b) dokument, mis tõendab, et taotluse esitaja on asutatud päritoluliikmesriigis ja tegutseb seal asjaomasel tegevusalal kooskõlas selle liikmesriigi õigusaktidega ning et tema luba tegutseda sellel tegevusalal päritoluliikmesriigis ei ole tühistatud ega ajutiselt peatatud; § 22 lõiget 7 kohaldatakse mutatis mutandis;
c) kutsekvalifikatsioone tõendavad dokumendid; § 22 lõikeid 4 ja 5, lõike 6 esimest ja kolmandat lauset ning lõikeid 7 ja 8 kohaldatakse mutatis mutandis;
d) lõikes 2 nimetatud dokument, kui asjaomane tegevus ei ole päritoluliikmesriigis reguleeritud; § 22 lõikeid 4 ja 5, lõike 6 esimest ja kolmandat lauset ning lõikeid 7 ja 8 kohaldatakse mutatis mutandis;
e) dokument kooskõlas lõikega 3, ja kui see on vajalik tegutsemiseks reguleeritud tegevusalal Tšehhi Vabariigis, siis tõend tsiviilvastutuskindlustuse kohta kahju vastu, mida reguleeritud tegevusalal tegutsedes põhjustatakse; § 22 lõikeid 7 ja 8 kohaldatakse mutatis mutandis.
(6) Ministeerium teavitab teatamiskohustuse täitmisest viisil, mis teeb võimalikuks kaugjuurdepääsu.
(7) Kui teade või sellele lisatud dokumendid ei vasta haldusmenetluse seadustikus või lõigetes 4 ja 5 sätestatud nõuetele, aitab tunnustamisasutus taotlejal koha peal puudused kõrvaldada või palub tal need otsekohe kõrvaldada. Samal ajal hoiatab ta, et seni, kuni puudusi ei ole kõrvaldatud, või § 36b lõikes 6 ette nähtud tähtaja möödumiseni juhul, kui eriseaduses on sätestatud kutsekvalifikatsioonide kontrollimise tingimus, ei ole tal lubatud tegutseda reguleeritud tegevusalal Tšehhi Vabariigis.
(8) Taotleja on kohustatud teatama tunnustamisasutusele viivitamatult kõikidest muutustest teates või sellele lisatud dokumentides näidatud faktilistes asjaoludes, sh faktilised asjaolud, mille tõttu võidi tühistada luba tegutseda ajutiselt või episoodiliselt reguleeritud tegevusaladel Tšehhi Vabariigi territooriumil. Kui taotlejal on kavatsus tegutseda ajutiselt või episoodiliselt reguleeritud tegevusalal Tšehhi Vabariigis pärast 12 kuu möödumist kuupäevast, mil ta esitas täieliku teate, peab ta selle teate esitama uuesti, v.a § 24c lõikes 3 näidatud juhtudel. Kui taotleja esitab teate uuesti, on ta kohustatud esitama lõike 5 punktides b–e nimetatud dokumendid ainult juhul, kui esialgses teates või sellele lisatud dokumentides näidatud faktilised asjaolud on muutunud.
(9) Tunnustamisasutus registreerib taotleja andmed ja faktilised asjaolud, millest viimane teatas, spetsiaalses registris. Tunnustamisasutus märgib igale teatele registreerimisnumbri, teatamise kuupäeva, tunnustamisasutusele täieliku teate esitamise kuupäeva ja märke teate kehtivuse kohta.“
2. Riikliku ravikindlustuse seadus
12. Seaduse nr 48/1997 Sb, mis käsitleb riiklikku ravikindlustust ning millega muudetakse ja täiendatakse teatavaid seotud õigusakte (zákon č. 48/1997 Sb., o veřejném zdravotním pojištění a o změně a doplnění některých souvisejících zákonů; edaspidi „seadus nr 48/1997“), § 11 lõikes 1 on sätestatud:
„(1) Kindlustatul on õigus:
a) valida haigekassa […];
b) valida raviteenuse osutaja Tšehhi Vabariigi territooriumil […], kes on vastava haigekassaga lepinguliselt seotud […];
c) pääseda ajas ja ruumis juurde hüvitatavatele teenustele, mida osutavad vastava haigekassa lepingulised teenuse osutajad;
d) hüvitatavate teenuste osutamisele käesolevas seaduses kindlaks määratud ulatuses ja tingimustel, kusjuures teenuse osutaja ei saa saada kindlustatult mingit makset tasuna nende hüvitatavate teenuste eest;
[…]“.
13. Selle seaduse § 17 lõikes 1 on ette nähtud:
„Et tagada kindlustatutele teenused hüvitatavate teenuste osutamise raames, sõlmivad Všeobecná zdravotní pojišťovna České republiky (Tšehhi Vabariigi haigekassa) ja teised haigekassad […] teenuse osutajatega lepingud hüvitatavate teenuste osutamise ja hüvitamise kohta. […] Lepingud ei ole nõutavad vabastuse korral
a) erakorralise arstiabi andmisest kindlustatule,
[…]“.
3. Arsti, hambaarsti ja proviisori kutsealadel tegutsemiseks vajaliku erialase pädevuse ja eripädevuse omandamise ja tunnustamise tingimused
14. Seaduse nr 95/2004 Sb, millega kehtestatakse arsti, hambaarsti ja proviisori kutsealadel tegutsemiseks vajaliku erialase pädevuse ja eripädevuse omandamise ja tunnustamise tingimused (zákon č. 95/2004 Sb., o podmínkách získávání a uznávání odborné způsobilosti a specializované způsobilosti k výkonu zdravotnického povolání lékaře, zubního lékaře a farmaceuta; edaspidi „seadus nr 95/2004“), § 2 punktis g on sätestatud:
„Proviisori „tegevusalal sõltumatu tegutsemine“ on tegutsemine tegevusaladel, millel […] proviisoril on õigus tegutseda ilma kutsealase järelevalveta ning hinnangu põhjal, mille ta ise annab patsiendi tervislikule seisundile ja sellega seotud asjaoludele.“
15. Selle seaduse § 10 lõikes 2 on ette nähtud:
„Pärast erialase pädevuse omandamist […] on proviisoril õigus tegutseda sõltumatult tegevusaladel, mida hõlmab ravimialase abi osutamine, kooskõlas raviteenuste seadusega, v.a tegevusalad, millel sõltumatuks tegutsemiseks on nõutav eripädevuse omandamine § 11 tähenduses. Proviisoril on ka õigus tegutseda tegevusaladel, mis ei kuulu raviteenuste osutamise valdkonda, ning seda nii, et ta valmistab ja testib ning ladustab ja turustab ravimeid ravimimüüja juures kooskõlas ravimiseadusega [seadus nr 378/2007].“
16. Selle seaduse § 11 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Proviisori erialane kvalifikatsioon omandatakse:
a) erialaõppe läbimisega, mille lõpul sooritatakse kutseeksam […], mille alusel annab ministeerium proviisorile välja erialadiplomi asjaomases spetsialiseerumisvaldkonnas, või
b) täiendava töökogemuse omandamisega vastava õppekava järgi asutuses, mis on vastaval erialal või vastaval täiendava töökogemuse alal akrediteeritud ja mis annab taotlejale välja tõendi selle läbimise kohta.
(2) Proviisorite erialaõppe valdkondi, kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente ja erialaõppe kestust on kirjeldatud käesoleva seaduse lisas nr 1. […]
(3) Taotluse omandada täiendav töökogemus esitab kandidaat kutsealal akrediteeritud asutusele, kus täiendav töökogemus tuleb omandada. Taotlus sisaldab omandatud töökogemust tõendavaid dokumente, ja kui on, siis omandatud kutsealast pädevust ja §‑s 23 nimetatud kutsekaarti […].
[…]
(5) Ministeerium annab lõike 1 punktis b nimetatud täiendava töökogemuse omandanud kandidaadi taotlusel välja diplomi, mis tõendab omandatud eriala. Erialadiplomi taotlusele peab olema lisatud tõend, mille on välja andnud lõike 1 punktis b nimetatud akrediteeritud asutus.
[…]
(7) Erialase pädevuse omandamine lõike 1 punkti a tähenduses on tingimus, […] mis peab olema täidetud, et tegutseda sõltumatult tegevusaladel,
a) mis on seotud rahvatervise kaitsega;
b) vereülekandeasutustes;
c) farmaatsiatehnoloogiate valdkonnas;
d) tervishoiuvaldkonna labori‑ ja analüüsimeetodite alal ning
e) radiofarmatseutiliste ravimite valdkonnas.
(8) Erialase pädevuse omandamine lõike 1 tähenduses praktilise apteegifarmaatsia alal on tingimus, mis peab olema täidetud, et tegutseda sõltumatult tegevusaladel, mis on seotud apteegi käitamisega […].
(9) Erialase pädevuse omandamine lõike 1 punkti a tähenduses kliinilise farmaatsia alal on tingimus, mis peab olema täidetud, et tegutseda sõltumatult kliinilise proviisori tegevusaladel.
(10) Erialase pädevuse omandamine haiglafarmaatsia alal on tingimus, mis peab olema täidetud, et tegutseda sõltumatult tegevusaladel, mis on seotud niisuguse apteegi käitamisega, millel on eriruumid eriti keerukate ravimivormide valmistamiseks: „eriti keerukad ravimivormid“ käesoleva seaduse tähenduses on apteekide eriruumides valmistatavad steriilsed ravimid, mis on mõeldud parenteraalseks manustamiseks.
(11) Erialase pädevuse omandamine lõike 1 punkti a tähenduses radiofarmatseutiliste ravimite või farmaatsiatehnoloogiate alal või erialase eripädevuse omandamine haiglafarmaatsia alal on tingimus, mis peab olema täidetud, et tegutseda sõltumatult eriti keerukate ravimivormide valmistamisega seotud tegevusaladel.
(12) Enne erialase pädevuse omandamist tegutseb proviisor lõigetes 7–11 nimetatud tegevusaladel vastava erialase pädevusega tervishoiutöötaja kutsealase järelevalve all.“
III. Kohtueelne menetlus
17. Direktiiv 2013/55, millega muudetakse direktiivi 2005/36, tuli üle võtta hiljemalt 18. jaanuariks 2016.(5)
18. Komisjon saatis 25. jaanuaril 2019 Tšehhi Vabariigile ametliku kirja meetmete kohta, mille see liikmesriik oli direktiivi 2005/36 ülevõtmiseks võtnud. Tšehhi Vabariik vastas 22. märtsil 2019 sellele ametlikule kirjale.
19. Analüüsinud seda vastust, edastas komisjon 28. novembril 2019 Tšehhi Vabariigile põhjendatud arvamuse. Nimetatud liikmesriik vastas sellele arvamusele 28. jaanuaril 2020.
20. Komisjon saatis 18. veebruaril 2021 Tšehhi Vabariigile täiendava põhjendatud arvamuse, millele see liikmesriik vastas 16. aprillil 2021.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
21. Leides, et selgitustest hoolimata ei olnud Tšehhi Vabariik direktiivi 2005/36 mitut sätet nõuetekohaselt üle võtnud, esitas komisjon 4. veebruari 2022. aasta hagiavaldusega selle hagi.
22. Tšehhi Vabariik esitas kostja vastuse 25. aprillil 2022.
23. Komisjon ja Tšehhi Vabariik esitasid seejärel repliigi ja vasturepliigi vastavalt 7. juunil 2022 ja 29. juulil 2022.
24. Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tuvastada, et kuna Tšehhi Vabariik ei ole võtnud nõuetekohaselt üle direktiivi 2005/36 artikli 3 lõike 1 punkte g ja h, artikli 6 punkti b, artikli 7 lõiget 3, artikli 21 lõiget 6, artikli 31 lõiget 3, artikli 45 lõike 2 punkti c, osaliselt punkti e ja punkti f, artikli 45 lõiget 3 ja artikli 50 lõiget 1, tõlgendatuna koostoimes VII lisa punkti 1 alapunktidega d ja e ning artikli 51 lõikega 1, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad selle direktiivi sätetest;
– mõista kohtukulud välja Tšehhi Vabariigilt.
25. Tšehhi Vabariik palub Euroopa Kohtul:
– jätta hagi osas, mis puudutab esimest, teist, kolmandat, neljandat, viiendat ja seitsmendat väidet, vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– jätta hagi ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
26. Teise võimalusena palub Tšehhi Vabariik Euroopa Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
V. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
27. Tšehhi Vabariik vaidleb vastu sellele, et käesoleva ettepaneku esemeks olevad väited on vastuvõetavad. Ta esitab sisuliselt mitu olulist asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille kohaselt on esiteks väited, mille komisjon on nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses esitanud, vastuolulised ja ebatäpsed ning teiseks on muudetud vaidluse eset.
28. Et Euroopa Kohus saaks võtta seisukoha nende oluliste asja läbivaatamist takistavate asjaolude kohta, näib mulle vajalik meenutada selle kohtupraktika põhijooni, mille ta on nendes küsimustes välja arendanud.
1. Kohustus esitada väited seostatult ja üksikasjalikult
29. Mis puudutab esiteks kohtueelset menetlust, siis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et kohtueelse menetluse eesmärk on anda asjaomasele liikmesriigile võimalus täita liidu õigusest tulenevad kohustused või esitada komisjoni väidetele tõhusalt vastuväiteid.(6) Kohtueelse menetluse nõuetekohasus on EL toimimise lepinguga taotletud oluline tagatis mitte üksnes asjaomase liikmesriigi õiguste kaitseks, vaid ka tagamaks, et võimaliku kohtumenetluse vaidluse ese oleks selgelt määratletud.(7)
30. Lisaks, kuigi põhjendatud arvamuses tuleb seostatult ja üksikasjalikult esitada põhjused, mis viisid komisjoni järeldusele, et asjaomane liikmesriik on jätnud täitmata aluslepingust tulenevad kohustused, ei saa sellised ranged üksikasjalikkuse nõuded kehtida ametliku kirja suhtes, sest see võib sisaldada ainult väidete esialgset lühikokkuvõtet. Sellest järeldub, et miski ei takista komisjonil põhjendatud arvamuses üksikasjalikult esitamast väiteid, mida ta on ametlikus kirjas palju üldisemalt juba maininud.(8)
31. Teiseks tuleb kohtumenetluse kohta meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb hagis väited esitada seostatult ja täpselt selleks, et liikmesriik ja Euroopa Kohus saaksid täpselt aru liidu õiguse väidetava rikkumise ulatusest, mis on vajalik tingimus selleks, et nimetatud riik saaks tulemuslikult esitada oma vastuväited ja Euroopa Kohus saaks väidetava rikkumise esinemist kontrollida.(9) Konkreetsemalt peab komisjoni hagi sisaldama seostatud ja üksikasjalikku kirjeldust põhjustest, mis on viinud komisjoni veendumuseni, et liikmesriik on rikkunud mõnda aluslepingutest tulenevat kohustust.(10)
2. Kohustus mitte muuta vaidluse eset
32. Selles küsimuses tuleb rõhutada, et ELTL artikli 258 alusel esitatud hagi raames piiritlevad komisjoni poolt liikmesriigile saadetud ametlik kiri ja hilisem põhjendatud arvamus kohtuvaidluse eseme, mida ei saa seega hiljem laiendada. Asjaomase liikmesriigi võimalus esitada oma seisukohad on nimelt isegi juhul, kui see liikmesriik leiab, et ta ei pea seda kasutama, aluslepingus ette nähtud oluline tagatis ja selle tagamine on liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse õiguspärasuse seisukohalt oluline vorminõue. Seetõttu peavad komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi tuginema samadele väidetele kui ametlik kiri, millega algatatakse kohtueelne menetlus.(11) Kui see nii ei ole, siis ei saa sellist menetlusnormide eiramist lugeda kõrvaldatuks asjaolu tõttu, et kostjaks olev liikmesriik esitas põhjendatud arvamuse kohta seisukohti.(12)
33. See märgitud, tuleb juhtida tähelepanu, et kuigi hagi ese on tõesti piiratud kohtueelse menetlusega ning seetõttu peavad komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi tuginema samadele väidetele,(13) ei saa kõnealune nõue olla sedavõrd kaugeleulatuva tähendusega, et mõlemas tuleks igal juhul kasutada täpselt sama sõnastust, kui vaidluse eset ei ole laiendatud ega muudetud.(14) Seega võib komisjon oma esialgseid väiteid hagiavalduses täpsustada, kuid seda siiski tingimusel, et ta vaidluse eset ei muuda.(15)
34. Tšehhi Vabariigi esitatud olulisi asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid tulebki analüüsida sellest kohtupraktikast lähtudes.
B. Esimene väide, et ei ole võetud üle direktiivi 2005/36 artikli 3 lõike 1 punkte g ja h
1. Väite vastuvõetavus
a) Poolte argumendid
35. Tšehhi Vabariik tugineb kahele olulisele asja läbivaatamist takistavale asjaolule.
36. Esiteks väidab Tšehhi Vabariik, et hagiavalduses esitatud väide ei vasta põhjendatud arvamuses olevale väitele. Ta kinnitab, et põhjendatud arvamus puudutas ainult asjaolu, et Tšehhi õigusnormides tuli selgitada asjaomaste isikute seisundit, samas kui hagiavalduses heidab komisjon nüüd Tšehhi Vabariigile ette, et viimane ei kehtestanud riigisiseses õiguses pädevatele asutusele kohustust määrata kindlaks asjaomaste isikute seisund.
37. Teiseks väidab Tšehhi Vabariik, et väide ei ole selgelt sõnastatud. Ta märgib, et hagiavalduse punktis 23 osutab komisjon, et pädev asutus peaks selle seisundi kindlaks määrava dokumendi välja andma igale asjaomasele isikule, samas kui hagiavalduse punktis 22 näib ta nõustuvat, et nende isikute seisundi võib ette näha seaduses.
38. Komisjon arvab, et väide on vastuvõetav. Ta kinnitab, et vaidluse eset niisugusena, nagu see määrati kindlaks ametlikus kirjas ja seejärel põhjendatud arvamuses, ei laiendatud ega muudetud hagiavalduses. Ta lisab, et see väide puudutab otseselt direktiivi 2005/36 artikli 3 lõike 1 punktide g ja h üle võtmata jätmist, mis puudutab pädevate asutuste kohustust määrata kindlaks kohanemisaega läbivate või sobivustestiks valmistuda soovivate isikute õiguslik seisund.
b) Hinnang
39. Mis puudutab esimest olulist asja läbivaatamist takistavat asjaolu, siis esiteks ilmneb põhjendatud arvamusest,(16) et komisjon leiab, et Tšehhi õigusnormides, millega on direktiiv 2005/36 üle võetud, ei ole selgitatud kohanemisaega läbivate või sobivustestiks valmistuvate isikute õiguslikku seisundit ega ole loodud ka õiguslikku alust, mis võimaldaks pädevatel asutustel seda seisundit selgitada. Ta lisab, et see seisund peab olema piisavalt selge ja täpne, et asjaomased isikud võiksid teada oma õigusi. Teiseks ei võimalda asjasse puutuvad Tšehhi õigusnormid komisjoni hagiavalduse järgi asjaomaste isikute õiguslikku seisundit piisavalt täpselt ja selgelt kindlaks teha.
40. Sellest võrdlusest ilmneb minu arvates, et nii põhjendatud arvamuses kui ka hagiavalduses teeb komisjon etteheite, et Tšehhi õigusaktides ei ole piisavalt täpsustatud kohanemisaega läbivate või sobivustestiks valmistuvate isikute õiguslikku seisundit. Sellest järeldub minu arvates, et komisjon ei muutnud kohtumenetluse etapis vaidluse eset, mistõttu ei ole vastuvõetamatuse vastuväide põhjendatud.
41. Teise olulise asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta, milles tuginetakse kohustusele esitada väide loogiliselt ja täpselt, olen arvamusel, et komisjon ei ole seda nõuet eiranud, sest nagu ma juba märkisin, ilmneb hagiavaldusest, et komisjon väidab üheselt mõistetavalt, et Tšehhi õigus ei võimalda asjaomaste isikute seisundit kindlaks määrata. Seepärast tuleb see vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.
2. Väite põhjendatus
a) Poolte argumendid
42. Komisjon väidab, et Tšehhi õigusnormides, nimelt seaduse nr 18/2004 §‑des 13–15, ei ole täpsustatud kohanemisaega läbivate või sobivustestiks valmistuvate isikute õiguslikku seisundit.
43. Ta väidab, et direktiivi 2005/36 artikli 3 lõike 1 punktide g ja h peamine eesmärk on tagada asjaomastele isikutele kindel ja piisavalt selge õiguslik seisund, tänu millele ei tehta nende suhtes liikmesriigis, kuhu nad on läinud, meelevaldset otsust.
44. Ta märgib, et Tšehhi Vabariik ei nimeta ühtegi riigisisest sätet, mis võimaldaks asjaomaste isikute seisundi selgelt kindlaks määrata.
45. Tšehhi Vabariik leiab, et see väide ei ole põhjendatud.
46. Ta meenutab, et liikmesriigid ei ole kohustatud võtma direktiivi sätet üle sõna-sõnalt. Ta märgib, et direktiivi 2005/36 artikli 3 lõike 1 punktides g ja h ei ole mainitud konkreetseid õigusi ja kohustusi, mis tuleb asjaomastele isikutele ette näha, ega sätestatud, et nendele tuleb anda eriseisund, mistõttu ei ole keelatud, et nende isikute seisundit reguleerivad üldnormid nagu Tšehhi õiguses.
47. Tšehhi Vabariik lisab, et direktiivis 2005/36 ei ole nõutud, et riigisiseste õigusaktidega sätestatakse ühtne regulatsioon, mida kohaldatakse kohanemisaega läbivate või sobivustestiks valmistuvate isikute suhtes. Niisugune nõue põhineb vääral eeldusel, et need isikud kujutavad endast ühtset rühma, millel võib olla konkreetne ühtne seisund, samas kui asjaomaste isikute seisund sõltub tingimata nende isiklikust olukorrast. Ta leiab aga, et Tšehhi õigus sisaldab selgeid ja täpseid kriteeriume, mis võimaldavad asjaomastel isikutel oma seisundi kindlaks teha nende riigis viibimise konkreetsete asjaolude põhjal.
b) Hinnang
48. Selle väite analüüsimine eeldab, et kõigepealt täpsustatakse direktiivi 2005/36 artikli 3 lõike 1 punktides g ja h ette nähtud kohustuse täpset eset ja ulatust.
49. Selles küsimuses meenutan, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi mõtte ja ulatuse kindlakstegemisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa norm on.(17)
50. Mis puudutab direktiivi 2005/36 eesmärke, siis direktiivi artiklitest 1 ja 4 nähtuvalt on vastastikuse tunnustamise peamine eesmärk võimaldada isikul, kellel on kvalifikatsiooni tõendav dokument, mis võimaldab tal asuda tegutsema reguleeritud kutsealal oma päritoluliikmesriigis, asuda vastuvõtvas liikmesriigis tegutsema samal kutsealal kui see, milleks tal on kvalifikatsioon päritoluliikmesriigis, ja tegutseda sellel kutsealal vastuvõtvas liikmesriigis selle liikmesriigi kodanikega võrdsetel tingimustel.(18)
51. Seejärel tuleb märkida, et direktiivi 2005/36 artiklitega 10–14 on kehtestatud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamise üldine regulatsioon. Selle regulatsiooni raames on direktiivi artikli 13 lõikes 1 ette nähtud, et vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võimaldab taotlejatel reguleeritud kutsealal tegutsema asuda või tegutseda oma kodanikega samadel tingimustel, kui neil on teises liikmesriigis viimase territooriumil sellel kutsealal tegutsema hakkamiseks või tegutsemiseks nõutav direktiivi artiklis 11 nimetatud pädevuskinnitus või kvalifikatsiooni tõendav dokument. Vastuvõttev liikmesriik võib siiski võrrelda enda õigusaktides ja päritoluliikmesriigi õigusaktides ette nähtud koolitusnõudeid. Selle analüüsi tulemusena on vastuvõtval liikmesriigil selle direktiivi artikli 14 lõike 1 alusel võimalus määrata ammendavalt sätestatud olukordades(19) korvamismeetmeid, milleks on kas „kohanemisaeg“, mille kestus on maksimaalselt kolm aastat, või „sobivustest“. Sellest tuleneb, et seda võimalust, mille kohta on direktiivi 2005/36 artikli 14 lõikes 5 täpsustatud, et seda tuleb kasutada, järgides proportsionaalsuse põhimõtet, kohaldatakse ainult osas, milles ei saa kohaldada kvalifikatsioonide samaväärsuse põhimõtet.
52. Selles kontekstis on väljendid „kohanemisaeg“ ja „sobivustest“ määratletud vastavalt direktiivi 2005/36 artikli 3 lõike 1 punktides g ja h. Konkreetsemalt ilmneb nendest punktidest, et nende korvamismeetmete korra ning seisundi, mis on kohanemisaja läbijal ja sobivustestiks valmistuda soovival taotlejal, „kehtesta[vad]/määra[vad]“ (prantsuse keeles „sont détérminés“) vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused.(20) Mulle tundub, et sõna „kehtestama/määrama“ kasutamisest tuleneb, et need asutused on kohustatud nende isikute seisundi, keda need sätted puudutavad, „määratlema täpselt“(21).
53. Kohanemisaja puhul on direktiivi 2005/36 artikli 3 lõike 1 punktis g sätestatud ka, et „[v]astuvõtva liikmesriigi pädevad asutused kehtestavad kehtiva ühenduse õiguse alusel järelevalve all praktikat sooritava isiku seisundi selles liikmesriigis, reguleerides eelkõige elamisloa, samuti kohustuste, sotsiaalsete õiguste ja soodustuste, toetuste ning tasude küsimusi“. Minu arvates on see täiendus seletatav kohanemisaja kestuse ja omadustega, sest kohanemisaeg on selle artikli järgi „vastuvõtvas liikmesriigis reguleeritud kutsealal tegutsemine kutseala kvalifitseeritud esindaja vastutuse all, kusjuures sellise järelevalve all sooritatud praktikaga võib kaasneda täienduskoolitus“. Asjaomaste isikute seisundil ei ole tingimata sama sisu, sest kohanemisaega läbivate taotlejate seisundi sisu on tingimata laiem kui sobivustestiks valmistuvate taotlejate seisundi sisu. Mulle näib siiski, et niisugune sisu erinevus ei too kaasa laadi erinevust, sest pädevad asutused on kohustatud sama täpsusastmega kindlaks määrama nii rändajast kohanemisaja läbijate kui ka sobivustestiks valmistujate seisundi.
54. Järeldan kõikidest nendest asjaoludest, et pädevad asutused ei ole kohustatud mitte ainult kindlaks määrama asjaomaste isikute seisundi, vaid ka tagama selle täpsuse ja selguse, et need isikud võiksid täpselt teada oma õiguslikku olukorda ning seda eelkõige eesmärgiga hõlbustada nende korvamismeetmete elluviimist, mis on vajalikud, et nad võiksid vastuvõtvas liikmesriigis tegutsema hakata. Lisaks kehtivad need kaks nõuet olenemata meetodist, mille liikmesriigid valivad, sest viimased võivad selle seisundi vabalt kindlaks määrata kas erisätete väljatöötamise või viite abil üldistele seadustele. Ükskõik missugune meetod ka valitakse, on siiski tarvis, et riigisisesed meetmed võimaldaksid saavutada selle direktiiviga ette nähtud tulemuse.(22)
55. Komisjoni väite põhjendatust tulebki seejärel analüüsida kõikidest nendest kaalutlustest lähtudes.
56. Selles küsimuses tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et kui komisjon on esitanud piisavalt asjaolusid, mis näitavad, et kostjast liikmesriigi vastu võetud riigisisesed õigusnormid ei ole niisugused, et tagaksid direktiivi tegeliku ülevõtmise, peab see liikmesriik vaidlema sisuliselt ja üksikasjalikult vastu nii esitatud asjaoludele ja nendest tulenevatele tagajärgedele.(23)
57. Käsitletaval juhul on selge, et seaduse nr 18/2004 artiklites 13–15 on nähtud ette kohanemisaja ja sobivustesti kord. Seevastu ei sisalda need artiklid – nagu väidab komisjon – ühtegi sätet, mis käsitleks asjaomaste isikute seisundit, ega ole ka viidatud selle seisundi kindlaksmääramise küsimuses muudele õigusnormidele.
58. Komisjoni edastatud asjaoludest lähtudes tugineb Tšehhi Vabariik üldist laadi riigisisestele õigusnormidele, mille kohaldamine sõltub kategooriast, kuhu rändajast kohanemisaja läbija ja sobivustestiks valmistuda sooviv taotleja nende individuaalset olukorda arvestades kuuluvad.
59. Selles olukorras on nii, et kuigi võimalike olukordade paljusus võib muuta ühtse seisundi kehtestamise raskeks, ei saa niisugune õigustus vabastada pädevaid asutusi nende kohustusest määrata asjaomaste isikute õiguslik seisund kindlaks nii, et nendel on selles küsimuses selge ja täpne teave.
60. Leian aga, et kui ei ole mingit riigisisest õigusnormi, mis võimaldaks teha kergesti kindlaks nende isikute seisundi, ei piisa direktiivi 2005/36 artikli 3 lõike 1 punktides g ja h ette nähtud kohustuse nõuetekohase ülevõtmise tagamiseks ainuüksi nende üldist laadi õigusnormide olemasolust.
61. Selles olukorras teen Euroopa Kohtule ettepaneku komisjoni esimese väitega nõustuda.
C. Teine väide, et ei ole võetud üle direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b
1. Väite vastuvõetavus
a) Poolte argumendid
62. Tšehhi Vabariik tugineb kahele olulisele asja läbivaatamist takistavale asjaolule.
63. Tšehhi Vabariik väidab direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b üle võtmata jätmise kohta, et sellele rikkumisele ei tuginetud – kas või lühidaltki – ametlikus kirjas ning et põhjendatud arvamuses ei ole seda esitatud seostatult ja üksikasjalikult. Ta lisab, et ei ametlikus kirjas ega põhjendatud arvamuses ei näidanud komisjon ära asjaomaseid Tšehhi õigusnorme ja et alles hagiavalduse etapis sai ta võimaluse mõista, et kohustust registreerida vastuvõtva riigi sotsiaalkindlustusasutuse juures tuleb mõista ka kui teenuse osutaja kohustust sõlmida leping riikliku haigekassaga. Ta järeldab, et komisjon ei ole järginud oma kohustust täpsustada väidet kohe kohtueelses menetluses ja laiendas selle eset hagi esitamise etapis.
64. Lisaks rõhutab Tšehhi Vabariik, et kohustus teavitada sotsiaalkindlustusasutust kas eelnevalt või kiireloomulistel juhtudel tagantjärele osutatud teenustest on nähtud ette selle direktiivi artikli 6 teises lõigus. Ta märgib aga, et selle sätte rikkumisele ei tuginetud ei ametlikus kirjas ega põhjendatud arvamuses ning seda ei ole mainitud ka hagiavalduses ega selle nõuetes. Ta lisab, et isegi selle rikkumise sisu ei käsitletud ametlikus kirjas ning seega on komisjon väite eset laiendanud. Lõpuks kinnitab ta, et põhjendatud arvamuses ei ole see väide esitatud selgelt ja loogiliselt, ning järeldab sellest, et hagiavaldus on selles osas vastuvõetamatu.
65. Komisjon leiab, et see väide on vastuvõetav.
66. Ta kinnitab, et väite sisu on jäänud ametlikust kirjast peale samaks. Ta väidab, et selle vastuse osad, mille Tšehhi Vabariik valitsus andis ametliku kirja kohta, näitavad, et ta sai väite esemest aru. Komisjon kinnitab, et kuna see liikmesriik ei ole üldse viidanud Tšehhi õigusele, pidi ta ise otsima riigisisese õiguse asjakohaseid sätteid, mistõttu ei saa seda, kui neid sätteid on mainitud alles hagiavalduse etapis, käsitada väite muutmisena.
67. Komisjon nõustub, et teenuse osutaja kohustuse osas teavitada sotsiaalkindlustusasutust oleks ta pidanud mainima direktiivi 2005/36 „artikli 6 teist lõiku“. Ta märgib siiski, et ametlikus kirjas ja põhjendatud arvamuses meenutas ta selle õigusnormi sisu ning et Tšehhi Vabariik vastas oma seisukohtades konkreetselt sellele väitele.
b) Hinnang
68. Esimese olulise asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta märgin kõigepealt, et ametlikus kirjas märkis komisjon, et direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b, mis käsitleb välisriikide teenuse osutajate vabastamist kohustusest registreerida riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juures, ei ole Tšehhi õigusaktidesse üle võetud.(24)
69. Seejärel nendin, et põhjendatud arvamuses analüüsis komisjon Tšehhi Vabariigi vastuseid ja käsitles üksikasjalikult seda väidet, täpsustades, et direktiivi 2005/36 artikli 6 punktis b on nähtud ette, et niisugune registreerimine ei ole nõutav ja lihtsalt teenuse osutaja poolne riikliku sotsiaalkindlustusasutuse teavitamine asendab niisugust registreerimist kindlustusandjaga tasaarveldamise eesmärgil. Komisjon märkis, et see õigusnorm eeldab, et asjaolu, et arst on osutanud teises liikmesriigis raviteenuseid patsiendile, kes kuulub riiklikku ravikindlustussüsteemi, ei tohi tuua kaasa seda, et teenuseid keeldutakse patsiendile või arstile hüvitamast sel põhjusel, et arst ei ole vastuvõtvas liikmesriigis registreeritud riiklikus ravikindlustussüsteemis. Seejärel leidis ta, et Tšehhi õigus ei vasta nendele nõuetele.(25)
70. Nendest asjaoludest tuleneb, et vastupidi Tšehhi Vabariigi väitele esitati see väide ametlikus kirjas ja piisavalt üksikasjalikult põhjendatud arvamuses.
71. Lisaks ei saa ka väita, et komisjon laiendas väite eset kohtumenetluse etapis. Komisjon piirdus vastuste järel, mille Tšehhi Vabariik andis põhjendatud arvamusele, viitega uutele Tšehhi õigusnormidele, väitmaks, et väide – mille sisu ta ei ole muutnud – on põhjendatud.
72. Kõikide nende asjaolude põhjal leian, et esimese olulise asja läbivaatamist takistava asjaoluga, millele Tšehhi Vabariik tugineb, ei saa nõustuda.
73. Teise olulise asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta tuleb tõdeda, et ametlikus kirjas(26) meenutas komisjon sisuliselt teenuse osutaja kohustust teavitada sotsiaalkindlustusasutust ja palus Tšehhi Vabariigil oma õigusnormid sellega kooskõlla viia. Lisaks kordas komisjon seda väidet põhjendatud arvamuses(27) ja rõhutas, et Tšehhi riigisiseste õigusnormidega oleks nendele teenuse osutajatele tulnud kehtestada ainult see kohustus.
74. Sellest tuleneb minu arvates, et komisjon järgis kohtueelse menetluse etapis selle väite esitamise nõudeid ja et talle ei saa ette heita ka seda, et ta esitas selle alles hagiavalduses.
2. Väite põhjendatus
a) Poolte argumendid
75. Komisjoni sõnul ei piisa seaduse nr 18/2004 §‑st 36a, millele Tšehhi ametiasutused tuginevad, et direktiivi 2005/36 artikli 6 punkt b oleks nõuetekohaselt üle võetud, kuna Tšehhi õiguses(28) sõltub raviteenuse hüvitamine kindlustatule sellest, kas teenuse osutaja ja Tšehhi haigekassa vahel eksisteerib lepinguline suhe.
76. Komisjon väidab, et direktiivi 2005/36 artikli 6 punktiga b on vastuvõtvat liikmesriiki kohustatud vabastama teises liikmesriigis asutatud teenuse osutajad kohustusest registreerida „riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juures […] kindlustusandjaga tasaarveldamise eesmärgil seoses kindlustatud isikute kasuks sooritatud tegevustega“ ning et järelikult keelab see säte liikmesriikidel ka kehtestada selle tingimuseks, et arstile ja patsiendile hüvitataks seejuures tehtud ravi, niisugust liitumist. Ta leiab, et selle artikli eesmärk on keelata teenuste osutamise vabaduse kõik põhjendamatud piirangud. Ta rõhutab, et enne direktiivi 2005/36 jõustumist leiti, et keeldumine hüvitada ravi, mida teises liikmesriigis asutatud teenuse osutajad tegid patsientidele ilma eelneva loata, on ELTL artikliga 56 vastuolus.(29)
77. Ta väidab, et mõistet „registreerimine“ tuleb käsitada liidu õiguse autonoomse mõistena, mida tuleb tõlgendada, võttes arvesse selle sätte konteksti ja asjaomaste õigusnormide eesmärki, milleks on tagada teenuste osutamise vabaduse järgimine.
78. Seega ei hõlma see mõiste mitte üksnes registreerimist selle sõna otseses tähenduses asutuses, mille liikmesriik on identifitseerinud oma peamise sotsiaalkindlustusasutusena, vaid ka muid haldus‑ ja seadusest tulenevaid nõudeid, mis avaldavad registreerimisega sarnast mõju, mida võib olla tarvis järgida muudes liikmesriikide asutustes ja mis aitavad ühel või teisel viisil kaasa sotsiaalkindlustussüsteemi toimimisele.
79. Komisjon märgib, et tema käsutuses oleva teabe kohaselt on Tšehhi ravikindlustussüsteem korraldatud nii, et kui arstid ei ole sõlminud lepingut kindlustatu haigekassaga, ei hüvitata patsientidele ravi, mida nad said, isegi kui nad maksavad oma haigekassale makseid. Peale erakorralise arstiabi juhtumite on patsient seega sunnitud tasuma arstile ravi eest ise ja tema haigekassa ei hüvita seda talle.
80. Ta märgib, et nende lepingute sõlmimine haigekassaga on keerukas protsess ja et niisuguse lepinguni ei jõuta automaatselt, vaid läbida tuleb range valikumenetlus ning seetõttu ei saa ELTL artiklis 56 ette nähtud teenuste osutamise vabaduse raames sõlmida ad hoc lepingut.
81. Ta järeldab, et niisugust kohustust sõlmida leping patsiendi haigekassaga tuleb pidada kohustuseks, mis kuulub mõistesse „registreerimine kindlustusandjaga tasaarveldamise eesmärgil“ direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b tähenduses.
82. Komisjon nõustub, et liidu õigus ei takista liikmesriigil põhimõtteliselt kehtestada ravi hüvitamise tingimuseks teatavate nõuete järgimist, kuid leiab, et direktiivi 2005/36 artikli 6 punktiga b on vastuolus haldusnõuded, mis täpselt samuti nagu registreerimine muudavad teenuste osutamise raames osutatud teenuste igasuguse hüvitamise juba iseenesest absoluutselt võimatuks.
83. Ta lisab, et Euroopa Kohtu praktika(30) kohaselt on Tšehhi raviteenuste hüvitamise süsteemiga rikutud ka ELTL artiklit 56, mille väljendus direktiivi 2005/36 artikli 6 punkt b on, ja et aluslepinguga tagatud põhivabaduste elluviimine kohustab liikmesriike oma sotsiaalkindlustussüsteeme kohandama.
84. Ta väidab, et mõiste „riiklik sotsiaalkindlustusasutus“ direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b tähenduses on laiem kui „kindlustusandja“ ja hõlmab ka haigekassasid, sest nemad tegelevad patsientidele osutatud raviteenuste hüvitamisega ravikindlustuse raames.
85. Tšehhi Vabariik väidab, et teine väide ei ole põhjendatud.
86. Ta on arvamusel, et Tšehhi õiguses ette nähtud kohustust sõlmida leping haigekassaga ei saa samastada kohustusega registreerida riikliku kindlustusandja juures direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b tähenduses, ja viitab seejuures kohtuotsusele komisjon vs. Hispaania(31).
87. Ta väidab, et komisjoni analüüsi ei kinnita direktiivi 2005/36 artikli 6 sõnastus, milles on eristatud ühelt poolt riiklikku sotsiaalkindlustusasutust, mille juures registreerimist ei saa nõuda, ja teiselt poolt kindlustusandjat, kellele esitatakse arved teenuste kohta. Kõnesolev haigekassa on kindlustusandja selle sätte tähenduses, mitte riiklik sotsiaalkindlustusasutus selle tähenduses.
88. Ta märgib, et sotsiaalkindlustussüsteem, mille raames hüvitatakse muu ravi kui erakorraline arstiabi ainult lepingupartneritele, on liidus väga levinud ning võimaldab tagada selle süsteemi rahandusliku stabiilsuse ja raviteenuste kvaliteedi ja läheduse.
89. Ta viitab ka direktiivi 2005/36 põhjendusele 38, mis kinnitab tema sõnul tema analüüsi, et see direktiiv ei käsitle raviteenuste osutamist ja hüvitamist.
b) Hinnang
90. Enne selle väite põhjendatuse analüüsi on tarvis täpselt piiritleda selle ese. Tuleb märkida, et sisuliselt heidab komisjon Tšehhi Vabariigile ette, et viimane ei ole võtnud üle direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b, mis puudutab esiteks teises liikmesriigis asutatud teenuse osutaja vabastamist kohustusest registreerida vastuvõtvas liikmesriigis riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juures ja teiseks teenuse osutaja kohustusest seda asutust teavitada.
91. Sellest tuleneb minu arvates, et selle liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames saab Tšehhi Vabariigi võetud riigisiseste meetmete vastavust liidu õigusele hinnata ainult nii, et lähtutakse sellest artiklist, mitte muudest liidu õigusnormidest, näiteks ELTL artikkel 56. Järeldan, et argumendid, mille komisjon on selle viimase artikli alusel esitanud, ei ole asjakohased.
92. See märgitud, tuleb direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b mõtte ja ulatuse mõistmiseks kõigepealt meenutada selle direktiivi eesmärke ja süsteemi, mis on sellega teenuste osutamise alal loodud.
93. Direktiivi 2005/36 eesmärkide küsimuses ilmneb selle põhjendusest 4, et sellega soovitakse hõlbustada teenuste osutamise vabadust nii, et kehtestatakse täpsem kord eesmärgiga laiendada võimalusi kutsetegevuseks algupärase kutsenimetuse all.
94. Seejuures on direktiivi 2005/36 II jaotises(32) sätestatud lihtsustatud tunnustamismenetlus teenuse osutajate huvides. See süsteem, mis põhineb teenuste vaba osutamise põhimõttel(33), on seotud selle teenuse eripäraga, sest see teenus vastab direktiivi artikli 5 lõike 2 järgi kutsealal ajutiselt ja episoodiliselt tegutsemisele vastuvõtvas liikmesriigis.(34)
95. Eelnevat arvestades on teenuste osutamise vabaduse põhimõte selles direktiivis kokku sobitatud vastuvõtva liikmesriigi huvidega. Seega, vabastades teenuse osutaja kvalifikatsioonide tunnustamise süsteemist, lubab selle direktiivi artikli 7 lõige 1 samas liikmesriikidel nõuda deklareerimist enne(35) esmakordset teenuste osutamist, mille eesmärk on konkreetselt kutsealade puhul, mis avaldavad mõju rahvatervise ja avaliku julgeoleku valdkonnas, viia läbi teenuse osutaja kutsekvalifikatsioonide piiratud kontrolli. Selle kontrolli tulemusena peab pädev asutus hiljemalt ühe kuu jooksul alates deklaratsiooni kättesaamisest(36) tegema otsuse anda teenuste osutamiseks luba või nõuda sobivustesti läbimist.
96. Selle süsteemi raames on direktiivi 2005/36 artiklis 6 teenuste osutamise vabaduse tõkete piiramiseks ette nähtud, et vastuvõttev liikmesriik vabastab teises liikmesriigis asutatud teenuse osutajad nõuetest, mis ta on kehtestanud oma territooriumil registreeritud spetsialistidele ning mis käsitlevad vastavalt selle punktile a „kutseorganisatsioonilt või -organilt tegevusloa saamist, selles registreerimist või selle organisatsiooni või organi liikmeks olemist“ ning punktile b „riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juures registreerimist kindlustusandjaga tasaarveldamise eesmärgil seoses kindlustatud isikute kasuks sooritatud tegevustega“. Selles artiklis on täpsustatud, et „[s]iiski peab teenuse osutaja punktis b nimetatud organit kas eelnevalt või kiireloomulistel juhtudel tagantjärele osutatud teenustest teavitama“.
97. Kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, millele Tšehhi Vabariik tugineb, võib direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b tõlgendamise küsimuses valgust heita. Selles kohtuasjas heitis komisjon, kes oli esitanud Euroopa Kohtule liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, Hispaania Kuningriigile ette, et viimane ei olnud võtnud üle direktiivi 93/16/EMÜ(37) artiklit 18, mis on samaväärne(38) direktiivi 2005/36 artikli 6 punktiga b. Komisjoni argumendid põhinesid peamiselt asjaolul, et selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt sõltus raviteenuste hüvitamine arsti liitumisest riikliku ravisüsteemiga.
98. Kõigepealt lükkas Euroopa Kohus selle väite tagasi seisukohaga, et ei direktiivi 93/16 artikliga 18 ega selle direktiivi ühegi teise sättega ei püütud kõrvaldada kõiki tõkkeid, mis võivad liikmesriikides eksisteerida, mis puudutab raviteenuste hüvitamist kindlustusasutuse poolt, kuhu teises liikmesriigis asuv arst ei kuulu.(39) Seejärel märkis Euroopa Kohus, et niisugune kohustus ületab diplomite vastastikuse tunnustamise direktiivi raamistikku ega ole ka kooskõlas direktiivi 93/16 põhjendusega 22, millest ilmneb, et see direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigust organiseerida oma riigisiseseid sotsiaalkindlustusskeeme.(40)
99. Sellest kohtuotsusest tuleneb seega, et Euroopa Kohus eristab ühelt poolt vastuvõtvale liikmesriigile kehtestatud kohustust vabastada teenuse osutaja registreerimisest riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juures ja teiselt poolt seda, kuidas see riik on korraldanud oma raviteenuste hüvitamise süsteemi.
100. Mulle näib aga, et vastupidi komisjoni väitele jääb Euroopa Kohtu arutluskäik kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania käesoleva väite põhjendatuse hindamisel asjakohaseks.
101. Selles küsimuses ilmneb direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b sõnastusest, et teenuse osutaja raviteenuste hüvitamise suhtes ei saa kehtestada tingimust, et ta peab olema registreeritud riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juures. Selle õigusnormi sõnastusest ei tulene seega kuidagi, et lisaks selles ette nähtud vabastusele ei ole teenuse osutaja kohustatud tegema arvele kandmise toiminguid, mis on omased vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi korraldusele. Sellest järeldub minu arvates, et see säte ei reguleeri liikmesriigi riigisisestes õigusnormides ette nähtud raviteenuste hüvitamise korda.
102. Niisugust tõlgendust kinnitab pealegi direktiivi 2005/36 põhjendus 38, mille kohaselt „[ei mõjuta selle] direktiivi sätted […] liikmesriigi õigust siseriikliku sotsiaalkindlustussüsteemi korraldamisel ja selle süsteemi raames teostatavate tegevusalade määratlemisel“. Niisuguse loogika kohaselt ei ole selles direktiivis ette nähtud mingit üldist süsteemi, millega korraldataks suhteid kvalifikatsioonide tunnustamise ja riigisiseste sotsiaalkindlustussüsteemide vahel. Mulle näib seega raske asuda seisukohale, et kas või ajutine ja episoodiline kutsealal tegutsemine vastuvõtvas liikmesriigis eeldab õigust saavutada ilma, et oleks vaja teha riigisisestes õigusnormides ette nähtud toiminguid, raviteenuste hüvitamine selle liikmesriigi kindlustusandjate poolt.
103. Niisuguses olukorras kahtlen – nagu Euroopa Kohus märkis juba kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania –, et kehtestades direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b, soovis liidu seadusandja anda vabastusele registreerimisest riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juures niisugust ulatust, et see mõjutab liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi korraldust. Teiste sõnadega leian, et seda sätet ei saa tõlgendada nii laialt ja et tal ei ole selle direktiiviga loodud süsteemi raames tegelikult muud eset kui välistada selles sättes sõnaselgelt ette nähtud registreerimistoiming.
104. Kõikidest nendest kaalutlustest lähtudes leian, et komisjonil ei ole alust väita, et vastuvõtva liikmesriigi kohustus vabastada teenuse osutajad registreerimisest riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juures eeldab kohustust vabastada teenuse osutajad kohustusest sõlmida leping patsiendi haigekassaga.
105. Teen Euroopa Kohtule seega ettepaneku lükata tagasi teine väide, et ei ole võetud üle direktiivi 2005/36 artikli 6 punkti b.
D. Neljas väide, et ei ole võetud üle direktiivi 2005/36 artikli 21 lõiget 6 ja artikli 31 lõiget 3
1. Väite vastuvõetavus
a) Poolte argumendid
106. Tšehhi Vabariik esitab kolm olulist asja läbivaatamist takistavat asjaolu.
107. Ta väidab esiteks, et neljandat väidet ei olnud üldsegi põhjendatud arvamuse resolutsioonis ja et niisugust väljajätmist ei saa parandada, sest selle tagajärg on fundamentaalne lahknevus selle resolutsiooni ja hagiavalduse nõuete vahel. Ta lisab, et niisugune nõuetele mittevastavus, mida ei parandatud täiendavas põhjendatud arvamuses, võttis temalt igasuguse kindluse küsimuses, missugune on selle liidu õiguse rikkumise täpne ulatus, mille komisjon väidab olevat toime pandud.
108. Teiseks kinnitab Tšehhi Vabariik, et hagiavalduses muutis komisjon väite eset võrreldes kohtueelse menetlusega. Ta väidab selles küsimuses, et põhjendatud arvamuse ja ametliku kirja etapis puudutas see väide ainult Tšehhi õiguses ette nähtud „praktiseeriva meditsiiniõe“ kutseala nimetust, mis tekitas ohu, et see aetakse segi üldõe kutsealaga, mis vastas direktiivis 2005/36 nimetatud „üldõele“. Ta järeldab, et see väide erineb hagiavalduses esitatud väitest, sest nüüd puudutab see praktiseerivate meditsiiniõdede tegevuse täpset ulatust.
109. Kolmandaks ei ole neljandat väidet esitatud seostatult ja täpselt konkreetselt selles osas, et hagiavalduse punktis 115 teeb komisjon kokkuvõtte selle väite analüüsist ainult viitega praktiseeriva meditsiiniõe kutseala nimetusele, mainimata nende kutsealadega seotud tegevuse kattumist.
110. Komisjon leiab, et see väide on vastuvõetav.
111. Esimese olulise asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta leiab ta, et selle väite väljajätmine põhjendatud arvamuse resolutsioonist – mida ta nimetab „haldusveaks“ – ei mõjutanud Tšehhi Vabariigi kaitseõigusi, sest viimane esitas selle väite kohta seisukohad.
112. Teise ja kolmanda olulise asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta väidab komisjon, et ta ei muutnud ega laiendanud selle väite eset niisugusena, nagu see on kindlaks määratud põhjendatud arvamuses, sest juba ametlikus kirjas viitas ta direktiivi 2005/36 artikli 21 lõike 6 ja artikli 31 lõike 3 rikkumisele. Ta rõhutab, et kohtueelse menetluse etapis juhtis ta tähelepanu, et selle direktiiviga ei ole vastuolus see, kui meditsiiniõe kutsealaga seotud teatavatel tegevusaladel võivad tegutseda ka muud, vähem kvalifitseeritud isikud, kuid et ei tohi olla mingit mitmetimõistetavust asjaomaste kutseala esindajate koolituse ja erialase pädevuse erinevates tasemetes.
113. Lisaks näitasid Tšehhi ametiasutused oma vastuses ära erinevused „üldõe“ ja „praktiseeriva meditsiiniõe“ kutsealadega seotud tegevusalade vahel ning said seega suurepäraselt aru, et komisjon heidab ette nende kooseksisteerimist.
b) Hinnang
114. Nagu ma juba märkisin, otsustab Euroopa Kohus pidevalt, et komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi peavad tuginema samadele väidetele kui ametlik kiri, millega algatatakse kohtueelne menetlus. Kuigi kõnealune nõue ei saa olla sedavõrd kaugeleulatuva tähendusega, et mõlemas tuleks igal juhul kasutada täpselt sama sõnastust, ei tohi vaidluse eset sellegipoolest kohtumenetluses laiendada ega muuta.(41)
115. Käsitletaval juhul ilmneb ametlikust kirjast(42) ja põhjendatud arvamusest(43), et kohtueelse menetluse etapis märkis komisjon, et Tšehhi õiguses on ette nähtud „üldõe“ kutseala, mille omandanutel on „üldõe“ kvalifikatsiooni tõendav dokument niisugusena, nagu see on määratletud direktiivis 2005/36. Komisjon nentis, et Tšehhi õigusega on loodud ka „praktiseeriva meditsiiniõe“ kutseala ja et sellel tegutsema hakkamiseks on vaja koolitust, mille tase ei vasta selle direktiivi artikli 31 lõikes 3 ette nähtud miinimumnõuetele. Komisjon väitis, et terminid „üld‑“ ja „praktiseeriv“ toovad liikmesriikide patsientidele ja kutseala esindajatele kaasa ohu, et need kaks kutseala aetakse segi. Ta järeldas, et on tarvis muuta „praktiseeriva meditsiiniõe“ kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti, lisades sinna sõna „assisteeriv“, ja selle kutseala koolituse tingimusi.
116. Kohtumenetluse etapis kinnitab komisjon, et väide, mille ta esitab, rajaneb peamiselt asjaolul, et nende kahe kutseala, st „üldõe“ ja „praktiseeriva meditsiiniõe“ tegevusalad on suurel määral sarnased ning Tšehhi Vabariik ei tohi seega luua paralleelset kutseala, vastasel korral seab ta kahtluse alla direktiivi 2005/36 tõhususe ja eirab selle nõudeid. Argumendi kinnituseks viib komisjon läbi kummagi kutsealaga seotud tegevusalade üksikasjaliku võrdleva analüüsi.
117. Sellest tuleneb, et isegi kui selle väitega püütakse samamoodi tuvastada, et on rikutud direktiivi 2005/36 artikli 21 lõiget 6 ja artikli 31 lõiget 3, puudutab väide niisugusena, nagu see on esitatud hagiavalduses, nüüd peamiselt praktiseerivate meditsiiniõdede tegevusalade täpset laadi ja nende üldõdede tegevusaladega sarnasuse põhjalikku analüüsi, samas kui ametlik kiri ja põhjendatud arvamus puudutasid segiajamise ohtu, mille nende kahe kutseala nimetused tekitavad.
118. Mulle tundub, et nii toimides ei piirdunud komisjon selle väite täpsustamisega, vaid muutis oluliselt selle eset, viies arutelu üle küsimusele, milles ei toimunud poolte vahel mõttevahetust kohtueelses menetluses. Nendel asjaoludel ei olnud Tšehhi Vabariigil võimalust esitada tulemuslikult oma kaitseväiteid komisjoni väite kohta.
119. Pealegi tuleb märkida, et hagiavalduses esitatud väide on eriti tehniline, sest eeldab vastavalt „üldõele“ ja „praktiseerivale meditsiiniõele“ usaldatud tegevusalade põhjalikku analüüsi. Mulle näib aga, et kuna seda küsimust ei arutatud kohtueelses menetluses, ei ole Euroopa Kohtu käsutuses asjaolusid, mis võimaldaksid võtta seisukoha kõikidest asjaoludest teadlikuna.
120. Teen Euroopa Kohtule seega ettepaneku tunnistada neljas väide vastuvõetamatuks.
2. Väite põhjendatus
121. Nagu ma selgitasin, takistab menetluse õiguspärasust mõjutav puudus hindamast, kas väide on põhjendatud. Selles olukorras ei ole minu arvates võimalik selle põhjendatuse küsimuses seisukohta võtta.
E. Viies väide, et ei ole võetud üle direktiivi 2005/36 artikli 45 lõiget 2
1. Väite vastuvõetavus
a) Poolte argumendid
122. Tšehhi Vabariik põhjendab olulist asja läbivaatamist takistavat asjaolu, millele ta tugineb, sellega, et komisjon ei ole näidanud loogiliselt ja täpselt ära väidetavat liidu õiguse rikkumist.
123. Konkreetselt ei ole komisjon põhjendatud arvamuses selgelt ära näidanud Tšehhi õigusnorme, mida ta peab direktiivi 2005/36 artikli 45 lõikega 2 vastuolus olevaks, ega isegi selle rikkumise täpset sisu, mida ta Tšehhi Vabariigile ette heidab.
124. Lisaks ei võimalda ka hagi ise rikkumise ulatust täpselt kindlaks teha, sest selles on kord nimetatud direktiivi 2005/36 artikli 45 lõiget 2 tervikuna ja kord ainult selle lõike punkte c, e ja f.
125. Lisaks ei tugine komisjon hagi etapis enam Tšehhi õigusnormidele, mida ta nimetas ametlikus kirjas, ja viitab nüüd selle õiguse muudele sätetele. Tšehhi Vabariik järeldab, et komisjon on selle väite eset laiendanud.
126. Komisjon omalt poolt leiab, et viies väide on vastuvõetav.
127. Ta kinnitab, et alates ametlikust kirjast heitis ta Tšehhi Vabariigile ette, et viimane ei ole piisavalt üle võtnud direktiivi 2005/36 artikli 45 lõiget 2, ja et ta nimetas dekreeti nr 187/2009 Sb.(44) põhjendusel, et Tšehhi Vabariik ei võtnud üle teatavaid liidu õiguses sätestatud kohustusi, mitte et ta oleks seda õigust rikkunud. Seega oli vähe tähtsust sellel, et hagiavalduses ei ole sellele õigusaktile enam viidatud.
128. Seejärel viitas ta põhjendatud arvamuses seadusele nr 95/2004, võttes arvesse Tšehhi Vabariigi seisukohti ametliku kirja kohta.
129. Komisjon lisab, et seisukohtade peale, mille see liikmesriik esitas ametliku kirja kohta, piiras ta põhjendatud arvamuses lõpuks väite ulatust direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 punktiga c, osaliselt punktiga e ja punktiga f ning et niisugune on selle väite ulatus ka hagiavalduses.
b) Hinnang
130. Olulise asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta, milleks on vaidluse eseme muutmine, tõden, et komisjon märkis ametlikus kirjas,(45) et Tšehhi õigusesse, st dekreedi nr 187/2009 Sb. § 4 lõikesse 2, ei ole võetud üle direktiivi 2005/36 artikli 45 lõiget 2, sest selles ei ole mainitud selle artikli punktides c, f ja h–j nimetatud tegevusalasid ning on mainitud ainult ühte osa selle sätte punktis e nimetatud tegevusaladest.
131. Oma seisukohtades ametliku kirja kohta(46) märkis Tšehhi Vabariik, et dekreedi nr 187/2009 § 4 lõikes 2 on reguleeritud miinimumnõudeid proviisori kutsealal tegutsemiseks vajaliku erialase pädevuse omandamiseks. Ta lisab, et seaduse nr 95/2004 § 10 lõige 2 reguleerib tegevusalasid, millel proviisoril on õigus sõltumatult tegutseda.
132. Komisjon analüüsis oma põhjendatud arvamuses(47) nende kahe seaduse asjakohaseid sätteid ja märkis, et Tšehhi õiguses sõltub see, et proviisor võib tegutseda sõltumatult direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 punktides c ja f ja osaliselt punktis e nimetatud tegevusaladel, täiendava spetsiaalse koolituse läbimisest. Ta järeldas, et kuna Tšehhi Vabariik ei maininud neid tegevusalasid tegevusalade hulgas, millel võib tegutseda proviisor, kes on läbinud põhiõppe, on ta rikkunud sellest artiklist tulenevaid kohustusi. See argument võeti seejärel üle hagiavaldusse ja seda arendati seal edasi.
133. Nendest asjaoludest tuleneb, et juba alates ametlikust kirjast peale väitis komisjon, et Tšehhi õigus ei taga proviisoritele võimalust hakata tegutsema ühel osal direktiivi 2005/36 artikli 45 lõikes 2 nimetatud tegevusaladest. Hiljem arendas komisjon põhjendatud arvamuses ja hagiavalduses seda väidet edasi, lähtudes riigisisestest õigusnormidest, millele Tšehhi Vabariik oli viidanud oma seisukohtades ametliku kirja kohta. Mulle tundub, et viidates uutele Tšehhi õigusnormidele, ei laiendanud komisjon väidet niisugusena, nagu see on esitatud ametlikus kirjas, vaid täpsustas selle eset võistleva mõttevahetuse raames, mis leidis aset küsimuses, kas võistleva menetluse käik oli nõuetekohane.
134. Arvan ka, et komisjonile ei saa ette heita ka seda, et ta ei esitanud ei kohtueelse menetluse ega kohtule hagi esitamise etapis seda väidet täpselt ja seostatult. Eelnevatest arutluskäikudest tuleneb, et nii põhjendatud arvamuses kui ka hagiavalduses esitas komisjon põhjused, miks ta leiab, et Tšehhi õigusnormid, mille ta täpselt ära näitas, on vastuolus direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 punktist c, osaliselt punktist e ja punktist f tulenevate kohustustega.
135. Nendel asjaoludel leian, et Tšehhi Vabariigil ei ole alust väita, et viies väide on vastuvõetamatu.
2. Väite põhjendatus
a) Poolte argumendid
136. Komisjon märgib, et direktiivi 2005/36 artikli 45 lõikes 2 on nõutud, et liikmesriigid tagavad, et proviisorid, kelle puhul on täidetud direktiivi artiklis 44 sätestatud kutsekvalifikatsioonide baastingimused, saavad hakata tegutsema direktiivi artikli 45 lõikes 2 nimetatud tegevusaladel, kusjuures vajaduse korral nõutakse lisaks dokumendile täiendavat töökogemust. Sellest tuleneb, et liikmesriik ei saa nendel tegevusaladel tegutsemise suhtes kehtestada muid piiranguid kui seda täiendava töökogemuse nõuet puudutav piirang.
137. Komisjon väidab, et Tšehhi Vabariik ei ole võtnud seda sätet üle teatavate direktiivi 2006/36 artikli 45 lõikes 2 nimetatud tegevusalade osas, nõudes sõltumatuks tegutsemiseks nendel tegevusaladel täiendavat spetsiaalset pädevust. Täpsemalt märgib komisjon, et Tšehhi õigusnormidega, mis on sätestatud seaduse nr 95/2004 § 11 lõigetes 7–11, kohustatakse läbima täiendavat spetsiaalset koolitust sõltumatuks tegutsemiseks järgmistel tegevusaladel:
– farmaatsiatehnoloogiad,
– labori‑ ja analüüsimeetodid tervishoiu valdkonnas,
– radiofarmatseutilised ravimid,
– praktiline apteegifarmaatsia,
– kliiniline farmaatsia,
– haiglafarmaatsia.
138. Komisjon märgib ka, et selle seaduse § 11 lõikest 12 ilmneb, et enne selle spetsiaalse pädevuse omandamist saab proviisor selle sätte lõigetes 7–11 nimetatud tegevusaladel tegutseda ainult niisuguse tervishoiutöötaja kutsealase järelevalve all, kellel on see pädevus juba omandatud.
139. Komisjoni sõnul vastavad need tegevusalad direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 punktis c ning osaliselt punktides e ja f nimetatud tegevusaladele.
140. Komisjon väidab, et Tšehhi õigusega kehtestatud täiendava spetsiaalse koolituse või kutsealase järelevalve tingimused ei ole kooskõlas direktiivi 2005/36 7. jao „Proviisor“ eesmärgi ja üldise ülesehitusega. Ta leiab, et proviisorid, kelle erialaõpe vastab ühtlustamise miinimumtingimustele, peavad saama tegutseda kõikidel selle direktiivi artikli 45 lõikes 2 mainitud tegevusaladel, kusjuures vajaduse korral nõutakse täiendavat töökogemust. Ta järeldab, et Tšehhi õigusega kehtestatud täiendavad piirangud kujutavad endast selle artikli rikkumist ja vaba liikumise takistust.
141. Tšehhi Vabariik leiab, et see väide ei ole põhjendatud.
142. Esiteks kinnitab ta, et direktiivi 2005/36 artikli 45 lõige 2 ei hõlma tegevusalasid, mille puhul on Tšehhi õiguses nõutud, et proviisoritel oleksid spetsiaalsed kvalifikatsioonid. Ta väidab, et kasutades selles sättes sõna „vähemalt“, nõustus liidu seadusandja, et võib olla teisigi tegevusalasid, mis nõuavad erispetsialiseerumist ja millel proviisorid, kellel on põhikvalifikatsioon direktiivi 2005/36 tähenduses, ei saa tegutsema hakata. Ta märgib, et farmaatsia väga spetsialiseeritud valdkondades võivad kogemuse puudus ja kutsealase järelevalve puudumine kaasa tuua tõsiseid tagajärgi paljude isikute elule ja tervisele.
143. Tšehhi Vabariik leiab, et seaduse nr 96/2004 § 11 lõigetes 7–11 nimetatud tegevusalad, mida ta üksikasjalikult kirjeldab, kuuluvad sellesse kategooriasse ega vasta direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 punktides c, e ja f loetletud „tavapärastele“ tegevusaladele.
144. Teiseks väidab Tšehhi Vabariik, et need spetsiaalsed kvalifikatsioonid puudutavad ainult sõltumatut tegutsemist kõnesolevatel tegevusaladel ja et seaduse nr 95/2004 § 11 lõike 12 kohaselt võib iga proviisor tegutseda kõikidel tegevusaladel, milleks on vaja spetsiaalseid kvalifikatsioone, niisuguse tervishoiutöötaja kutsealase järelevalve all, kellel on see pädevus juba omandatud. Niisugune lähenemine on täielikult kooskõlas direktiivi 2005/36 artikli 45 lõikega 2, sest selles sättes on ette nähtud ainult see, et proviisori kutsekvalifikatsiooni omandanud saaksid hakata tegutsema ja tegutseda teatavatel tegevusaladel. Selles artiklis ei ole seevastu nõutud, et selles nimetatud tegevusaladel tegutsetakse tingimata sõltumatult.
145. Kolmandaks märgib Tšehhi Vabariik, et direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid teatavatel proviisori tegevusaladel tegutsema hakkamiseks nõuda täiendava töökogemuse omandamist. Ta märgib selles küsimuses, et seaduse nr 95/2004 § 11 lõike 1 kohaselt võib asjaomase spetsiaalse pädevuse omandada kas spetsialiseerumiskoolituse või täiendava töökogemuse abil. Ta järeldab, et selle õigusnormiga on jäetud valik kahe spetsiaalse pädevuse omandamise meetodi vahel, mistõttu ei ole proviisor spetsiaalset pädevust nõudvatel tegevusaladel tegutsemiseks kohustatud läbima spetsialiseerumiskoolitust.
b) Hinnang
146. Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiivi 2005/36 III jaotise III peatükis on sätestatud automaatse vastastikuse tunnustamise süsteem, mida kohaldatakse seitsme kutseala suhtes, nende hulgas proviisor.(48) See süsteem rajaneb esiteks nende koolituse miinimumnõuete kindlaksmääramisel, mida kõik liikmesriigid peavad järgima, ja teiseks kõikide nendele nõuetele vastavate diplomite automaatsel tunnustamisel.
147. Seejuures on selle direktiivi artiklites 44 ja 45(49) kindlaks määratud proviisorite suhtes kohaldatavad koolitusnõuded ja tegevusalad, millel nad saavad tegutseda nende kvalifikatsioonide alusel. Täpsemalt on selle direktiivi artikli 45 lõikes 2 ette nähtud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et artikli 44 sätetele vastavaid ja ülikooli või sellega võrdväärsel tasemel proviisori kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente omavad isikud on suutelised tegelema või hakkama tegelema vähemalt järgmiste tegevustega, kusjuures vajadusel nõutakse lisaks dokumendile täiendavat töökogemust“. Nende tegevusalade hulgas on selle sätte punktis c esitatud ravimite testimine ravimite testimise laboratooriumis, punktis e ohutute ja tõhusate, nõutud kvaliteediga ravimite tarnimine valmistamine, testimine, ladustamine, turustamine ning väljastamine üldapteekides(50) ning punktis f ohutute ja tõhusate, nõutud kvaliteediga ravimite valmistamine, kontroll, säilitamine ja väljastamine haiglates.
148. Käsitletaval juhul on seaduse nr 95/2004 §‑s 11 kehtestatud teatavatel proviisori tegevusaladel sõltumatuks tegutsemise tingimuseks spetsiaalse pädevuse omandamine, mistõttu saab proviisor enne selle omandamist nendel tegevusaladel tegutseda ainult niisuguse tervishoiutöötaja kutsealase järelevalve all, kellel on see pädevus juba olemas.
149. Selle väite põhjendatuse hindamiseks on kõigepealt tarvis kontrollida, kas Tšehhi õiguses nõutud spetsiaalse pädevuse omandamise tingimus on kooskõlas nõuetega, mis on sätestatud direktiivi 2005/36 artikli 45 lõikes 2, mis võimaldab liikmesriikidel proviisori tegevusaladel tegutsema hakkamise tingimuseks kehtestada ainult täiendava töökogemuse.
150. Selles küsimuses tuleb märkida, et direktiivi 2005/36 artikli 3 punkti f järgi on „töökogemus“ asjaomasel kutsealal tegelik ja seaduslik tegutsemine liikmesriigis.(51) Minu arvates ilmneb sellest määratlusest, et see kogemus peab olema konkreetne ja tegelik, nii et see võimaldab proviisoril selle tegutsemise järel asjaomasel tegevusalal tegutseda.
151. Lisaks, nagu ilmneb direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 sõnastusest, saab see kogemus olla ainult täienduseks õppele, mille proviisor läbis eelnevalt selles direktiivis nõutud tingimustel. Kui ei soovita eirata kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise süsteemi, mis proviisorite kutseala reguleerib, ei saa liikmesriik nõuda töökogemust, millel on tegelikult täiendava diplomiõppe laad.
152. Märgin aga, et seaduse nr 95/2004 § 11 lõike 1 kohaselt omandatakse proviisori spetsiaalne pädevus kas spetsiaalse koolituse läbimisega, mille lõpul sooritatakse kutseeksam, või täiendava töökogemuse omandamisega.
153. Esimene tingimus, mis seisneb spetsiaalse koolituse läbimises, ei vasta ilmselgelt „täiendava töökogemuse“ määratlusele, mille ma soovitan Euroopa Kohtul valida.
154. Nendest tingimustest teise kohta arvan, et hoolimata nimetusest ei vasta see samuti sellele määratlusele. Märgin, et seaduse nr 95/2004 § 11(52) järgi tuleb taotlus omandada täiendav töökogemus esitada akrediteeritud asutusele ja selle koolitusperioodi lõpul, mil saadakse tõend, annab ministeerium välja diplomi, mis tõendab omandanud eriala. Mulle tundub, et neid tingimusi arvestades tuleb täiendavat töökogemust niisugusena, nagu seda reguleerib Tšehhi õigus, käsitada täiendava erialakoolitusena.
155. Ainuüksi selle tõdemisest siiski ei piisa, näitamaks, et komisjoni väide on põhjendatud.
156. Seejärel on tarvis teha kindlaks, mil määral on vastuvõtval liikmesriigil õigus kehtestada teatavatel proviisorite kutsealadel tegutsemise tingimuseks spetsiaalse pädevuse omandamist, mis läheb kaugemale täiendava töökogemuse nõudest direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 tähenduses.
157. Leian, et selle sätte grammatiline analüüs on abiks tõlgendamisel. Selle sõnastusest ilmneb, et tingimusel et nende puhul on täidetud direktiivis 2005/36 nõutavad koolitusnõuded, peavad proviisorid saama hakata tegutsema vähemalt selles sättes nimetatud tegevusaladel. Mulle tundub, et sõna „vähemalt“ kasutamisest tuleneb üheselt mõistetavalt, et selle direktiivi artikli 45 lõikega 2 kohustatakse liikmesriike üksnes tagama võimalus hakata tegutsema selles nimetatud tegevusaladel, kusjuures vajaduse korral nõutakse täiendavat töökogemust.(53) Sellest tuleneb samal ajal, et liikmesriikidel on vabad käed selleks, et kehtestada teatavatel tegevusaladel tegutsemise suhtes, mida selles sättes mainitud ei ole, rangemad koolitusnõuded.(54)
158. Niisugust tõlgendust kinnitab pealegi direktiivi 2005/36 põhjenduse 25 sõnastus, millest ilmneb, et peale nende tegevusalade minimaalse ulatuse, millel proviisorid, kelle puhul on täidetud põhiõppe tingimused, peavad saama tegutsema hakata, on liikmesriikidel vabad käed näha ette täiendavad koolitustingimused tegutsema hakkamiseks tegevusaladel, mis ei kuulu sellesse minimaalsesse ulatusse.(55)
159. Lisaks juhin tähelepanu, et selle direktiivi põhjenduses 44 on märgitud, et „[k]äesolev direktiiv ei piira tervise ja tarbijakaitse kõrge taseme tagamiseks vajalike meetmete rakendamist“. Mulle näib, et see sõnastus väljendab liidu seadusandja tahet jätta liikmesriikidele võimalus näha selle eesmärgi saavutamiseks teatavatel tegevusaladel, mis nõuavad kõrgel tasemel kogemust, ette spetsiaalne koolitus.
160. Selle tõlgendamisteabe põhjal tulebki kontrollida, kas tegevusalad, millel tegutsemiseks on Tšehhi õigusnormide kohaselt nõutav spetsiaalse pädevuse omandamine, jäävad väljapoole direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 punkti c, osaliselt punkti e ja punkti f kohaldamisala.
161. Mis puudutab esiteks seaduse nr 95/2004 § 11 lõike 7 kohaldamisalasse kuuluvaid labori‑ ja analüüsimeetodeid tervishoiu valdkonnas, siis märgin, et direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 punktis c, millele komisjon tugineb, on nimetatud ravimite testimist ravimite testimise laboratooriumis. Nii selle valdkonna nimetusest kui ka Tšehhi Vabariigi selgitustest ilmneb aga, et need meetodid puudutavad laboriuuringutega seotud tehnikaid. Osas, milles see valdkond erineb ravimite testimisest ravimite testimise laboratooriumis, ei lähe see minu arvates kaugemale selle direktiivi artikli 45 lõikes 2 ette nähtud tegevusalade minimaalsest ulatusest.
162. Teiseks tuleb kliinilise farmaatsia valdkonna kohta meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab komisjon tõendama väidetava rikkumise olemasolu ja esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, et kohus saaks kontrollida, kas liikmesriigi kohustusi on rikutud, ilma et ta võiks tugineda mis tahes oletusele.(56) Käsitletaval juhul tuleb tõdeda, et komisjon ei selgita, mille poolest kuulub see valdkond ühe või teise direktiivi 2005/36 artikli 45 lõikes 2 nimetatud tegevusala hulka, ning väidab ainult, et Tšehhi Vabariigi argumendid ei põhine ühelgi asjakohasel viitel Tšehhi õigusele. Sellest järeldub, et viimati mainitud rikkumise olemasolu ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud.
163. Kolmandaks märgin haiglafarmaatsia, farmaatsiatehnoloogiate ja radiofarmatseutiliste ravimite kohta, et seaduse nr 95/2004 § 11 lõigete 10 ja 11 kohaselt on need tegevusalad seotud eriti keerukate ravimivormide valmistamisega, st niisuguste ravimivormide valmistamisega, mis selle seaduse tähenduses on apteekide eriruumides valmistatavad steriilsed ravimid, mis on mõeldud parenteraalseks manustamiseks. Kui me ei soovi tõlgendada direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 punkti f liiga laialt,(57) ei saa niisuguseid tegevusalasid minu meelest samastada ohutute ja tõhusate nõutava kvaliteediga ravimite valmistamisega haiglates. Vastupidi komisjoni väitele ei näi asjaolu, et selles küsimuses ei ole tehtud vahet haiglates valmistatavate ravimite keerukuse astme põhjal, kujutavat endast määrava tähtsusega tõlgendamiskriteeriumi. Loogika kohaselt, mida ma soovitan Euroopa Kohtul järgida, tundub mulle, et see erinevus õigustab vastupidi täielikult seda, et määratluse poolest kõrge tehnilisuse tasemega ravimivormide valmistamine ei ole arvatud selle direktiivi artikli 45 lõikes 2 ette nähtud tegevusalade minimaalsesse loetellu.
164. Neljandaks tuleb praktilise apteegifarmaatsia osas viidata seaduse nr 95/2004 § 11 lõikele 8, mille kohaselt on spetsiaalse pädevuse omandamine selles valdkonnas apteegi käitamise tegevusalal sõltumatu tegutsemise tingimus. Ei saa aga eitada, et ravimite tarnimine ja turustamine üldapteekides, mida on nimetatud direktiivi 2005/36 artikli 45 lõike 2 punktis e, eeldavad tingimata apteegi käitamise tegevuste läbiviimist ja kujutavad endast nende olulist koostisosa. Selles olukorras arvan, et see valdkond, mis kuulub lisaks proviisori kutsealal tavapärase tegutsemise alla, kuulub selle direktiivi artiklis 45 nimetatud tegevusalade hulka.
165. Kõikidel eelnevatel põhjustel teen ettepaneku nõustuda viienda väitega ainult selles viimases punktis.
F. Analüüsi kokkuvõte
166. Analüüsi tulemusena järeldan, et esimene väide ja osaliselt viies väide on põhjendatud. Ülejäänud osas tuleb jätta hagi rahuldamata.
VI. Ettepanek
167. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha esimese, teise, neljanda ja viienda väite kohta järgmine otsus:
1. Tšehhi Vabariik:
– kuna ta ei ole võtnud meetmeid, mis on vajalikud, et määrata kindlaks rändajast kohanemisaja läbija seisund ja sobivustestiks valmistuda sooviva taotleja seisund, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta direktiiviga 2013/55/EL) artikli 3 lõike 1 punktidest g ja h, ning
– kuna ta on kehtestanud apteegi käitamise tegevusaladel sõltumatult tegutsemise tingimuseks spetsiaalse pädevuse omandamise, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2005/36 (muudetud direktiiviga 2013/55) artikli 45 lõike 2 punktist e.
2. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.