KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 9. juunil 2011(1)
Kohtuasi C‑47/10 P
Austria Vabariik
versus
Scheucher-Fleisch GmbH jt
Apellatsioonkaebus – Riigiabi, mida Austria Vabariik on andnud mahepõllumajanduse valdkonnas – Komisjoni otsus jätta vastuväited esitamata – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – „Asjassepuutuvate isikute” õigus – Ametliku uurimismenetluse algatamise tingimused – Mõiste „tõsised raskused” – Üldkohtu kohtuliku kontrolli ulatus
1. Käesolev kohtuasi illustreerib veel kord raskusi, mida kohtame, kui kohaldame Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb kaebuse esitajate õigusi riigiabikavade kontrollimise menetluse raames. Selles kerkib eelkõige küsimus, missugune on Euroopa Liidu Üldkohtu eesõiguste ulatus asjassepuutuva isiku esitatud väidete tõlgendamisel, kui viimane põhjendab oma hagi nii väidetega, mille eesmärk on tema menetlusõiguste kaitse, kui ka väidetega, millega vaidlustatakse Euroopa Komisjoni otsuse põhjendatus.(2)
2. See kohtuasi annab Euroopa Kohtule ka võimaluse meenutada kaalutlusruumi, mis komisjonil on, kui ta seisab riigiabi ühisturuga kokkusobivuse analüüsimisel silmitsi tõsiste raskustega, samuti sellega seotud kohtuliku kontrolli ulatust.
3. 18. novembri 2009. aasta kohtuotsuses Scheucher-Fleisch jt vs. komisjon(3) rahuldas Üldkohus hagi, mille esitasid Scheucher-Fleisch GmbH ja teised ettevõtjad,(4) kui osaliselt vastuvõetava ning tühistas komisjoni 30. juuni 2004. aasta otsuse C(2004) 2037 (lõplik) riigiabi NN 34A/2000 kohta, mis puudutab kvaliteediprogramme ning märgiseid „AMA‑Biozeichen” ja „AMA‑Gütesiegel” Austrias.(5) Üldkohus leidis, et kõnesoleva abi ühisturuga kokkusobivuse analüüsimisel tekib tegelikult tõsiseid hindamisraskusi, mille tõttu oleks komisjon pidanud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 kirjeldatud ametliku uurimismenetluse. Selle arvamuse vaidlustavad Austria Vabariik ja komisjon, kusjuures viimane esitas vastuapellatsioonkaebuse.
4. Käesolevas ettepanekus teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku jätta need apellatsioonkaebused rahuldamata.
I. Liidu õiguslik raamistik
5. Kõigepealt annan ülevaate EÜ asutamislepingu asjakohastest artiklitest, seejärel täpsustan, millised on kohaldatavad sätted määruses (EÜ) nr 659/1999,(6) mis on EÜ artiklite 87 ja 88 rakendusmäärus. Ma käsitlen ka reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavate suuniste asjakohaseid aspekte.
A. EÜ asutamisleping
6. EÜ artikli 87 kohaselt on liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada ühendusesisest konkurentsi, põhimõtteliselt keelatud, kuid sellest keelust tehakse erandeid EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 loetletud juhtudel.
7. EÜ artikli 87 lõikes 3 loetletakse abikavad, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks. Nende hulgas on abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks.
8. Nende sätete rakendamise tagamiseks kehtestatakse asutamislepingus ja eelkõige EÜ artiklis 88 riigiabi eelneva kontrollimise ja lubamise menetlus, milles on keskne roll komisjonil. See kontrollimenetlus on kaheetapiline.
9. Abikavade analüüsimise esialgset etappi on kirjeldatud EÜ artikli 88 lõikes 3.(7) Selle õigusnormiga on liikmesriikidele tehtud kohustuseks teatada komisjonile kõikidest abi andmist või muutmist käsitlevatest kavadest ning nähtud ette, et kavandatavaid meetmeid ei tohi jõustada ilma komisjoni eelneva heakskiiduta. Selle etapi eesmärk on ainult võimaldada komisjonil kujundada esmane arvamus küsimuses, kas asjaomane abi on ühisturuga osaliselt või täielikult kokkusobiv.(8)
10. Kui komisjon kahtleb, kas abi on ühisturuga kokkusobiv, peab ta algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse.(9) Selle raames peab komisjon paluma asjassepuutuvatel isikutel esitada oma selgitused, et ta saaks täieliku teabe juhtumi kõikide asjaolude kohta.(10) Kui komisjon tuvastab selle analüüsi käigus, et asjaomane abi ei ole EÜ artikli 87 seisukohast ühisturuga kokkusobiv või seda abi kohaldatakse rikkumistega, otsustab ta, et asjaomane riik peab tema määratud tähtaja jooksul selle abikava tühistama või seda muutma.
B. Määrus nr 659/1999
11. Määrusega nr 659/1999 kodifitseeriti komisjonile aluslepinguga antud volituste praktika. Selles sätestatakse täpsed normid, mis on sõnastatud vastavalt Euroopa Kohtu praktikale.(11)
12. Nõnda on selle määruse artikli 1 lõikes h peaaegu samasuguses sõnastuses ära toodud mõiste „huvitatud pool” määratlus, mille Euroopa Kohus esitas 14. novembri 1984. aasta otsuses kohtuasjas Intermills vs. komisjon(12) ja mida hiljem on kinnitatud väljakujunenud kohtupraktikas.(13) Selle õigusnormi kohaselt on huvitatud pool „mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud”. [Mõiste „huvitatud pooled” asemel on edaspidi kasutatud asutamislepingus esinevat mõistet „asjassepuutuvad isikud”.]
13. Määruse nr 659/1999 artikkel 4 käsitleb esialgset uurimist, mille komisjon peab läbi viima, kui liikmesriik teatab talle kavatsusest abi anda või muuta.
14. Selle sätte kohaselt võib komisjon vastu võtta kolme liiki otsuseid. Ta võib otsustada, et meede, millest teatati, ei kujuta endast riigiabi. Ta võib ka tuvastada, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ei ole kahtlusi, ja otsustada mitte esitada vastuväiteid kõnealuse abi andmisele. Lõpuks võib ta otsustada algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse, kui teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse suhtes ilmnes kahtlusi.
15. Viimasel juhul peab komisjon vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikele 1 paluma asjaomasel liikmesriigil ja teistel asjassepuutuvatel isikutel esitada oma märkused tema määratud tähtaja jooksul.
16. Määruse nr 659/1999 artikkel 20 käsitlebki asjassepuutuvate isikute õigusi. Selle lõikes 1 meenutatakse, et iga asjassepuutuv isik võib esitada märkusi komisjoni ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kohta. Lõikes 2 on lisatud, et iga asjassepuutuv isik võib komisjonile teatada väidetavast ebaseaduslikust abist ja abi kuritarvitamisest.
C. Reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavad suunised
17. Ühenduse suunised EÜ asutamislepingu I lisas loetletud ja teatavate I lisas loetlemata toodete reklaamimiseks antava riigiabi kohta(14) käsitlevad riigi sekkumismeetmeid, millega siseriiklikud ametiasutused aitavad rahastada põllumajandustoodete turustamise edendamist ja reklaamimist kas otsese toetamisega nende eelarvest või kasutades riiklikke vahendeid, sealhulgas maksutaolisi lõive või kohustuslikke makseid. Kui teatavad tingimused on täidetud, soosib komisjon seda laadi tegevust, sest see soodustab majandustegevuse arengut põllumajandussektoris ja ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamist.(15)
18. Vastavalt reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavate suuniste punktile 10 „[k]ohaldatakse [EÜ] artikli 87 lõikes 1 sätestatud üldist riigiabi andmise keeldu ainult siis, kui riiklikest vahenditest rahastatav reklaam kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist. Kui selle riiklikest vahenditest rahastatava reklaamimistegevuse käigus viidatakse asjaomaste toodete kodumaisele või piirkondlikule päritolule, soodustab see ilmselgelt teatud kaupade tootmist, nii et kohaldatakse artikli 87 lõiget 1”. [Siin ja edaspidi on osundatud suuniseid tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
19. Nende suuniste punktid 49 ja 50 on sõnastatud järgmiselt:
„49. Riiklikud kvaliteedikontrollisüsteemid peavad lähtuma üksnes objektiivsetest tooteomadustest [...],mitte toodete päritolust või tootmiskohast. Olenemata sellest, kas need kvaliteedikontrollisüsteemid on kohustuslikud või vabatahtlikud, peab kõigil ühenduses valmistatud toodetel nende päritolust sõltumata olema juurdepääs neile süsteemidele, kui need tooted vastavad nõutavatele tingimustele […]
50. Kui süsteem on ette nähtud vaid teatud päritolu toodetele […], on see süsteem asutamislepinguga vastuolus, mistõttu on ilmselge, et komisjon ei saa sellise süsteemi reklaamimiseks antavat riigiabi pidada ühisturuga kokkusobivaks[.]”
20. Nende suuniste punktist 46 nähtub, et toodete „päritolu” all mõeldakse „riiklikku, piirkondlikku või kohalikku päritolu”.
II. Käesoleva kohtuasja aluseks olevad faktilised asjaolud
21. Faktilisi asjaolusid niisugustena, nagu need ilmnevad vaidlustatud kohtuotsusest, võib lühidalt kirjeldada järgmiselt.
22. Austria Vabariik võttis 1992. aastal vastu föderaalseaduse turukorraldusasutuse Agrarmarkt Austria asutamise kohta (Bundesgesetz über die Errichtung der Marktordnungsstelle „Agrarmarkt Austria”),(16) mille § 2 lõikega 1 asutati avalik-õiguslik juriidiline isik Agrarmarkt Austria (edaspidi „AMA”). AMA ülesanne on põllumajandustoodete turustamise edendamine. Selleks kogub ta sissemakseid, mis makstakse eelkõige välja toetusena loomade tapmiseks vastavalt AMA‑Gesetz 1992 § 21c lõike 1 punktile 3.
23. Kõnesoleva abi mõte on põllumajandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamise toetamine Austrias ökomärgise „AMA” ja kvaliteedimärgise „AMA” abil (edaspidi „AMA‑märgised”).
24. Loomade tapmisele ja tükeldamisele spetsialiseerunud Austria ettevõtjatena on esimese kohtuastme hagejad (edaspidi „hagejad”) kohustatud tasuma AMA‑le osamakseid. Nende tooted ei kanna siiski AMA‑märgiseid. Hagejad esitasid seetõttu 21. septembril 1999 komisjonile kaebuse, väites, et AMA‑Gesetz 1992 teatud sätted kahjustavad nende huve.
25. Komisjon otsustas vaidlusaluses otsuses jätta „teatatud” meetmete suhtes vastuväited esitamata. Ta leidis, et need meetmed on EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c mõttes ühisturuga kokkusobivad, kuna need vastavad tingimustele, mis on ette nähtud põllumajandussektorile antavat riigiabi käsitlevates ühenduse suunistes(17) ja reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavates suunistes.
III. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
26. Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. septembril 2004 ning milles nad palusid vaidlusaluse otsuse tühistada. Hagejad põhjendavad oma hagi sisuliselt kolme väitega.
27. Esimese väite kohaselt rikuti menetlusnorme. See väide jagunes neljaks osaks: esiteks ei teatatud komisjonile kõnesolevast abist, teiseks rikuti EÜ artikli 88 lõikes 2(18) ette nähtud menetluslikke tagatisi, kolmandaks rikuti põhjendamiskohustust, ja neljandaks rikuti mõistliku tähtaja põhimõtet. Teise väite kohaselt rikuti EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c.(19) Kolmanda väite raames märkisid hagejad, et komisjon on rikkunud kavatsetud meetmete rakendamise keeldu, mis on sätestatud EÜ artikli 88 lõikes 3 ja määruse nr 659/1999 artiklis 3.
28. Komisjon esitas hagejate esitatud hagi suhtes vastuvõetamatuse vastuväite, asudes seisukohale, et vaidlusalune otsus ei puuduta neid ei otseselt ega isiklikult. EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluslike tagatiste osas leidis ta veel, et ta ei pea paluma hagejatel esitada oma selgitusi, sest kaebust esitades olid nad juba seisukoha võtnud ja kasutanud ära oma õiguse esitada ametliku uurimismenetluse raames selgitusi.
29. Üldkohus tunnistas hagi osaliselt vastuvõetavaks ja tühistas vaidlusaluse otsuse.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõudmised
30. Austria Vabariik esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 28. jaanuaril 2010.
31. Ta palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja jätta vaidluse lahendamise raames hagejate hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Austria Vabariik palub ka mõista mõlema kohtuastme kulud välja hagejatelt.
32. Komisjon märgib oma 22. aprillil 2010 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele, et toetab tingimusteta Austria Vabariigi esitatud apellatsioonkaebust ja nõustub kõikide väidetega, millele see riik tugineb. Ta esitab siiski täiendavaid argumente, et saavutada vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine. Hagejad ja Austria Vabariik tõlgendasid neid arutluskäike nii, et esitatakse uusi väiteid, ja vastasid nendele Euroopa Kohtu kodukorra artikli 117 lõikele 2 tuginedes eraldi dokumentidega, mis kannavad vastavalt 28. juuni 2010. aasta ja 22. juuli 2010. aasta kuupäeva.
33. Euroopa Kohtu arvates on argumendi kvalifitseerimiseks vastuapellatsioonkaebusena selle õigusnormi alusel nõutav, et vastuapellatsiooni esitav pool sooviks vaidlustatud kohtuotsuse täielikku või osalist tühistamist, tuginedes väitele, mida apellatsioonkaebuses ei esitatud. Tegemaks kindlaks, kas käesolevas asjas on see nii, tuleb uurida komisjoni poolt apellatsioonkaebusele antud vastuses sisalduva vastava lõigu sõnastust, eesmärki ja konteksti.(20)
34. Komisjon ei kasuta oma vastuses apellatsioonkaebusele kusagil väljendit „vastuapellatsioonkaebus”. Selle punktis 1 märgib ta, et „kuna [Austria Vabariigi] apellatsioonkaebus on nõuetekohaselt ja väga hästi põhjendatud igas küsimuses, piirdub ta täiendavate argumentide esitamisega”.
35. Kuigi see sõnastus ei võimalda teha järeldusi komisjoni kavatsuste kohta, lubab argumentide sisu siiski asuda seisukohale, et tegemist on vastuapellatsioonkaebusega.
36. Ma saan aru, et komisjon esitab kolm uut väidet. Esimesega püüab ta näidata, et Üldkohus ei hinnanud hagi vastuvõetavust õigesti, ja tugineb seejuures argumentidele, mida ei esitanud Austria Vabariik. Mis puudutab teist ja kolmandat väidet, siis nende kohaselt eiras Üldkohus vastavalt kohtuliku kontrolli ulatust ja rikkus põhjendamiskohustust.
37. Komisjon ühineb kõikide Austria Vabariigi nõuetega. Ta palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja jätta vaidluse lahendamise raames hagejate hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või vähemalt põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Ta palub ka mõista mõlema kohtuastme kulud välja hagejatelt.
38. Hagejad paluvad omakorda jätta Austria Vabariigi esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ja paluvad Euroopa Kohtul mõista kohtukulud välja sellelt riigilt.
V. Apellatsioonkaebus
39. Austria Vabariik põhjendab oma apellatsioonkaebust nelja väitega.
40. Oma esimeses väites leiab ta, et Üldkohus ei hinnanud õigesti hagejate esitatud hagi vastuvõetavust. Eelkõige rikkus Üldkohus õigusnormi, kvalifitseerides viimased „asjassepuutuvateks isikuteks” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses. Ta kohaldas lisaks valesti kohtupraktikat, leides, et vastuvõetavad on esimese väite kolmas osa, mille kohaselt oli otsus põhjendamata, ja teine väide, mille kohaselt rikuti EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c, kuigi hagejad ei tõendanud, et nende konkurentsiseisundit kahjustatakse oluliselt.
41. Teise väite kohaselt hindas Üldkohus valesti vajadust algatada ametlik uurimismenetlus. Leides, et esines tõsiseid hindamisraskusi, rikkus Üldkohus õigusnormi ja lisaks oma põhjendamiskohustust.
42. Kolmanda väite kohaselt rikuti tõendamiskoormist käsitlevaid õigusnorme ja neljanda kohaselt Üldkohtu kodukorra artiklit 64.
A. Esimene väide, mille kohaselt hinnati valesti hagejate esitatud hagi vastuvõetavust
43. Enne väidete analüüsimist on vaja meenutada üldjoontes arutluskäiku, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses valis.
1. Vaidlustatud kohtuotsus
44. Esiteks leidis Üldkohus, et vaidlusalune otsus puudutab hagejaid otseselt EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses. Üldkohus tuvastas nimelt, et kuna kõnesolev abi on juba ellu viidud, on võimalus, et Austria ametiasutused otsustavad seda mitte anda, ainult teoreetiline.
45. Teiseks analüüsis Üldkohus, kas vaidlusalune otsus puudutab hagejaid isiklikult. Vastupidi kohtuasjadele, mis võimaldasid Euroopa Kohtul kujundada oma kohtupraktika selles valdkonnas, ning eelkõige kohtuasjadele, milles tehti eespool viidatud kohtuotsused Cook vs. komisjon, Matra vs. komisjon ja komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum ning kohtuotsused Saksamaa jt vs. Kronofrance(21) ja British Aggregates vs. komisjon,(22) tuginesid hagejad nii väidetele, mille eesmärk on nende menetlusõiguste kaitse, kui ka väidetele, millega vaidlustati vaidlusaluse otsuse põhjendatus. Üldkohus hindas vaidlustatud kohtuotsuses hagi vastuvõetavust seega kõikidest esitatud väidetest lähtudes.
46. Esiteks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–56, et esimese väite teine osa, mille kohaselt rikuti menetluslikke tagatisi, on vastuvõetav. Üldkohus asus seisukohale, et hagejad, kes tegutsevad samal geograafilisel turul nagu AMA‑märgistega ettevõtjad, on viimaste konkurendid. Komisjoni esitatud argumendile vastates märkis ta ka, et hagejatelt ei saa võtta nende õigust nende menetluslike tagatiste kaitsele sellel põhjendusel, et oma kaebust esitades oli neil õigus esitada oma selgitused EÜ artikli 88 lõike 3 alusel algatatud esialgses uurimismenetluses.
47. Teiseks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–61, kas hagejatel on õigus esitada hagi, et vaidlustada vaidlusaluse otsuse põhjendatus. Üldkohus tuvastas, et hagejad ei tõendanud vastavalt kohtupraktikale, et kõnesolev abi võib oluliselt kahjustada nende konkurentsiseisundit turul. Seetõttu leidis Üldkohus, et esimese väite esimene osa, mille kohaselt kõnesolevast abist ei teatatud, ja neljas osa, mille kohaselt rikuti mõistliku tähtaja põhimõtet, ning kolmas väide, mille kohaselt rikuti EÜ artikli 88 lõikes 3 ja määruse nr 659/1999 artiklis 3 sätestatud rakendamiskeeldu, on vastuvõetamatud.
48. Kolmandaks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62–64, kas vastuvõetavad on esimese väite kolmas osa, mille kohaselt rikuti põhjendamiskohustust, ja teine väide, mille kohaselt rikuti EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c. Tuginedes otsusele, mille Euroopa Kohus tegi 15. detsembril 1961 kohtuasjas Fives Lille Cail jt vs. Ülemamet,(23) tõlgendas Üldkohus neid väiteid, lähtudes pigem nende sisust kui õiguslikust kvalifikatsioonist. Ta asus seisukohale, et need väited kõnelevad sellest, et rikuti menetluslikke tagatisi, nagu väidavad hagejad, ning leidis, et need väited on vastuvõetavad.
2. Poolte argumendid
49. Esimeses väites leiab Austria valitsus, keda toetab komisjon, et Üldkohus kohaldas valesti kohtupraktikat, mis käsitleb riigiabi valdkonnas esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse tingimusi. Austria Vabariigi arvates oleks Üldkohus pidanud jätma kogu hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
50. Esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui leidis, et otsus puudutab hagejaid otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, ja kvalifitseeris nad „asjassepuutuvateks isikuteks” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses.
51. Selle osas, et otsus puudutab hagejaid otseselt, heidab Austria Vabariik Üldkohtule ette, et viimane rajas oma arutluskäigu kõnesoleva abikava elluviimisele. Ta väidab ka, et hagejaid ei puuduta otseselt ei AMA-Gesetz 1992 – sest see õigusakt on üldkohaldatav meede – ega vaidlusalune otsus. Austria Vabariik märgib lisaks, et hagejad ei tapa ega tükelda teistest liikmesriikidest imporditud loomi ja otsustasid pealegi vabatahtlikult kõnesolevast abist keelduda.
52. Teiseks leiab Austria Vabariik, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui tunnistas vastuvõetavaks esimese väite kolmanda osa, mille kohaselt rikuti põhjendamiskohustust, samuti teise väite, mille kohaselt rikuti EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c, kuigi hagejad ei tõendanud, et nende konkurentsiseisundit kahjustatakse oluliselt. Et hagejad vaidlustasid vaidlusaluse otsuse põhjendatuse, olid nad kohustatud seda tõendama.
53. Nõustudes, et need argumendid on vastuvõetavad, moonutas Üldkohus seega kohtupraktikas kindlaks määratud nõudeid ja laiendas oluliselt potentsiaalsete hagejate ringi. Lisaks olid tema põhjendused vastuolulised.
54. Komisjon kritiseerib oma vastuses apellatsioonkaebusele ägedalt kohtupraktikat, mille Euroopa Kohus on loonud eespool viidatud kohtuotsustega Matra vs. komisjon ja komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum ning millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses tugineb. Et see kohtupraktika tekitab menetlusõigusi asjassepuutuvatele isikutele, on see vastuolus ELTL artikliga 88, sest see õigusnorm kaitseb ainult liikmesriikide huve.
55. Lisaks väidab komisjon, et eespool viidatud kohtuotsuste Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon kohaldamine tekitab lahendamatuid vastuolusid. Isikut, kes esitab hagi, et kaitsta oma menetlusõigusi, mis on talle EÜ artikli 88 lõikega 2 antud, puudutab otsus isiklikult, kuigi ta ei vasta kriteeriumitele, mille Euroopa Kohus määras kindlaks kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon.(24) Niisugune lähenemine võtaks kogu tähenduse mõistelt „isiklikult puudutab” EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes ning avaks tee populaarhagidele.
56. Niisuguseid vastuolusid süvendab Üldkohtu kalduvus tõlgendada hageja väiteid pigem sisu kui õigusliku kvalifikatsiooni alusel. Komisjon teeb Euroopa Kohtule seetõttu ettepaneku kohaldada kõikidel juhtudel, mil hageja vaidlustab EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tehtud otsuse, eespool viidatud kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon välja toodud kriteeriumit, mille kohaselt peab otsus isikut otseselt ja isiklikult puudutama.
57. Hagejad arvavad, et Üldkohus kohaldas kohtupraktikat täpselt ja toimis õigesti, kui hindas nende tühistamishagi raames esitatud erinevaid väiteid eraldi. Lisaks kvalifitseeris Üldkohus nad õigesti „asjassepuutuvateks isikuteks”, sest vaidlusaluses otsuses tuvastati, et mõned ettevõtjad on soodsamas olukorras sõltumata oma kohast tootmis‑ ja turustusahelas.
3. Õiguslik hinnang
58. Enne Austria Vabariigi esitatud argumentide põhjendatuse analüüsimist on kõigepealt vaja meenutada Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb kaebuse esitajate õigusi riigiabi kontrollimise menetluses.
a. Kohtupraktika, mis käsitleb kaebuse esitajate õigusi riigiabi kontrollimise menetluses
59. Kohtupraktika, mis käsitleb kaebuse esitajate õigusi riigiabi kontrollimise menetluse raames, põhineb eeldusel, et selles menetluses tehtud komisjoni otsused on adresseeritud liikmesriikidele, kaasa arvatud juhul, kui need otsused on tehtud seoses sellist meedet käsitleva kaebusega, mida peetakse asutamislepinguga vastuolus olevaks abiks.(25)
60. Ühtlasi tuleb meenutada, et EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt võib füüsiline või juriidiline isik esitada hagi teisele isikule adresseeritud otsuse vastu üksnes juhul, kui see otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.
61. Kaebuse esitajate õigused riigiabikavade kontrollimise menetluses niisugustena, nagu neid on täpsustatud kohtupraktikas, sõltuvad esiteks sellest, kas kaebuse esitajad on „asjassepuutuvad isikud” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, ja teiseks nende hagi esemest.
62. Mis puudutab kõigepealt mõistet „asjassepuutuv isik” selle õigusnormi tähenduses, siis see on määratletud üldiselt nii, et selle alla kuuluvad isikud, ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused, kelle huve võib abi andmine kahjustada, st peamiselt abi saajaga konkureerivad ettevõtjad ja kutseala organisatsioonid. See määratlus toodi uuesti ära määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis h.
63. Euroopa Kohus meenutas üsna hiljuti, et asjassepuutuva isiku eristaatusest piisab, et ettevõtja oleks EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses individualiseeritud.
64. Sellest ilmneb, et iga ettevõtja, kes on kas või potentsiaalses konkurentsisuhtes, võidakse tunnistada „asjassepuutuvaks isikuks” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, keda asjaomane otsus otseselt ja isiklikult puudutab.(26)
65. Nende asjassepuutuvate isikute hagemisõiguse aluseks on neile nimetatud sättega antud menetlusõigused. Vastavalt sellele sättele on komisjon kohustatud neilt selgitusi küsima alles siis, kui ta algatab ametliku uurimismenetluse.(27)
66. Kui aga komisjon lõpetab kaebuse menetlemise ilma edasiste toiminguteta või leiab, et meede, mille peale kaebus esitati, ei kujuta endast abi või kujutab ühisturuga kokkusobivat abi, ei algata ta ametlikku uurimismenetlust, võttes kaebuse esitajatelt kui asjassepuutuvatelt isikutelt võimaluse selgitusi esitada.
67. Et nad võiksid saavutada selle menetlusõiguse järgimise, on kohtupraktikas seega tunnustatud nende õigust vaidlustada need otsused liidu kohtus. Euroopa Kohus on siiski täpsustanud, et hagi esemeks võib olla ainult EÜ artikli 88 lõikest 2 tulenevate menetlusõiguste kaitse, mis tähendab, et sellega vaidlustatakse ametliku uurimismenetluse algatamata jätmine. Seda kohtuotsustes Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon sedastatud hagemisõigust on sestpeale järjepidevalt kinnitatud.(28)
68. Siit tuleneb, et „asjassepuutuva isiku” staatus EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses võimaldab tuvastada, et vaidlustatud otsus puudutab kaebuse esitajat otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, tingimusel et ta vaidlustab ametliku uurimismenetluse algatamata jätmise.(29)
69. Seevastu kui hageja vaidlustab otseselt komisjoni hinnangu põhjendatuse, on ta samas olukorras nagu iga isik, kes soovib vaidlustada otsust, mis ei ole temale adresseeritud. Ainuüksi sellest, et teda võib pidada „asjassepuutuvaks isikuks” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, ei piisa enam ja ta peab tõendama, et tal on eristaatus eespool viidatud kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon tähenduses.(30) Riigiabi valdkonnas tunnustab Euroopa Kohus niisugust tõendamist ja leiab, et hagi on vastuvõetav, kui hageja tõendab, et asjaomases otsuses vaadeldav abi kahjustab oluliselt tema konkurentsiseisundit turul.(31)
70. Seega tuleneb kohtupraktikast, et kui hageja vaidlustab komisjoni keeldumise algatada ametlik uurimine, väites, et rikutakse tema menetlusõigusi, peab ta tõendama, et ta on asjassepuutuv isik EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, kuivõrd kõnealuse abi andmine võib kahjustada tema huve.(32)
71. Seevastu kui see hageja vaidlustab abi hindamise kohta tehtud otsuse põhjendatuse iseenesest, peab ta selles olukorras tõendama, et tema konkurentsipositsiooni turul on oluliselt kahjustatud.(33) Tema juurdepääs Euroopa Liidu õigusemõistmisele ei ole seega sama lihtne nagu esimesel juhul.
72. Seda kohtupraktikat, mida on veel kinnitatud eespool viidatud kohtuasjades Saksamaa jt vs. Kronofrance ja British Aggregates vs. komisjon tehtud kohtuotsustes, on palju kritiseeritud.(34)
73. Selline kohtupraktika tekitab küsimusi ega anna EÜ artikli 88 lõikele 3 selget sisu. Käesolev kohtuasi on selle suurepärane näide, sest toob välja raskused, millega kohus võib silmitsi seista, kui ta peab tegema vahet ühe ja sama otsuse peale esitatud ühe ja sama hagi vastuvõetavuse tingimuste vahel selle põhjal, kas hagiga püütakse kaitsta menetlusõigusi või vaidlustada otsuse sisu.
74. Käesolev kohtuasi tõstatab seega erilisi probleeme, mida käsitlesin juba oma ettepanekus, mille esitasin kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud otsus Saksamaa jt vs. Kronofrance.(35)
75. Ma leidsin, et vahetegemine ühe ja sama otsuse peale esitatud ühe ja sama hagi vastuvõetavuse tingimuste vahel sama hagiavalduse raames, millel on lõpuks sama ese, on täiesti kunstlik. Nimelt on hageja eesmärk minu arvates täpselt sama, ükskõik kas ta nõuab oma menetlusõiguste kaitset või vaidlustab abi hindamise kohta tehtud otsuse põhjendatuse. Mõlemal juhul nõuab hageja oma hagis abi ametliku uurimise algatamist.
76. Selle kohtupraktika lõpptulemuseks on asjassepuutuvatele isikutele riigiabi kontrollimise menetluses antud õiguste piiramine. Euroopa Kohus annab nendele isikutele õigused siis, kui nad põhjendavad oma hagi sellega, et nende menetluslikke tagatisi on rikutud, kuid samas keeldub ta neile andmast neid õigusi siis, kui nad soovivad vaidlustada abi hindamise otsuse põhjendatuse enda. Liidu kohtusse pöördumise võimalus on ometi üks valdkondi, mis nõuab minu arvates enam kui ükski teine, et õigus oleks selge ja ühene. Piirangud, millega kitsendatakse inimeste õigust taotleda kohtulikku kontrolli eeskirjade ja meetmete üle, mida institutsioonid kohaldavad inimeste tegevuse või olukorra suhtes, peavad olema kergesti mõistetavad.
77. Lisaks muudab selline vahetegemine liidu kohtu ülesande delikaatseks, sest neid kahte juhtumit ei ole tühistamishagi läbivaatamisel tingimata lihtne eristada. Käesolev kohtuasi on seega selle suurepärane näide, sest praegu heidetakse Üldkohtule ette, et ta ei täitnud oma kohust õigesti, kuna hagejad tuginesid nii väidetele, millega püüdsid kaitsta oma menetlusõigusi, kui ka väidetele, millega vaidlustati vaidlusaluse otsuse põhjendatus.
78. Kas niisugusel juhul peab nõustuma arvamusega, mida avaldab praegu Austria valitsus, ja tunnistama hagi seetõttu, et vaidlusalune otsus ei kahjusta hagejaid oluliselt, tervikuna vastuvõetamatuks, või eelistama lähenemist, mille valis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses, ja leidma, et hagi on osaliselt vastuvõetamatu?
79. Euroopa Kohus lahendas just samasuguseid probleeme eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Kronoply ja Kronotex.
80. Kohtuotsuses Kronoply ja Kronotex vs. komisjon(36) ei piirdunud Üldkohus ainult sellega, et sõnastas ettevõtjate esitatud väited. Ta püüdis välja selgitada, kas mõned nende esitatud argumendid kõnelevad oma olemuselt selle kasuks, et rikuti nende menetluslikke tagatisi, ning tekitavad kahtlust, kas kõnesolev abi on ühisturuga kokkusobiv, nii et see õigustab EÜ artikli 88 lõikes 2 nimetatud menetluse algatamist. Üldkohus analüüsis seega väiteid, et komisjon tegi ilmse hindamisvea ja rikkus EÜ artikli 87 lõiget 1 ja lõike 3 punkti c. Üldkohtu meelest võivad need argumendid tõendada väidet, et eirati menetluslikke tagatisi, mille ettevõtjad samuti esitasid.
81. Euroopa Kohus leidis, et nõnda arutledes ei rikkunud Üldkohus mingit õigusnormi.
82. Selles osas on huvitav ära tuua Euroopa Kohtu põhimõtteline põhjendus, mis on esitatud eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Kronoply ja Kronotex punktis 59:
„Kui hageja palub tühistada vastuväidete esitamata jätmise otsuse, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et [see] otsus võeti vastu ilma, et komisjon oleks algatanud ametlikku uurimismenetlust, rikkudes sellega tema menetluslikke õigusi. Selleks et hageja tühistamisnõue oleks tulemuslik, võib ta esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud abi ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnema kahtlusi [...].”
83. Näib, et selles kohtuotsuses pühkis Euroopa Kohus minema mõned klassikalises kohtupraktikas kerkivad raskused ning seda lahendusega, mille puhul järgitakse paremini õigussubjektidele Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga antud põhiõigusi.
84. Kui isik vaidlustab komisjoni poolt esialgse uurimise tulemusel antud hinnangu põhjendatuse, vaidlustab isik sellega tingimata ametliku uurimismenetluse algatamata jätmise ja tema eesmärk on järelikult oma menetlusõiguste kaitse tagamine. Selle hagi esemeks on saavutada, et algatatakse ametlik uurimismenetlus, mille raames hageja saaks esitada oma selgitused, ning see ongi hagi ainus ese, olenemata esitatud väidetest. Ka siis, kui isik püüab kaitsta oma menetlusõigusi, vaidlustab ta tingimata hinnangu asjaomaste meetmete kokkusobivusele ühisturuga ja eelkõige kahtluste või tõsiste raskuste olemasolule, mis oleksid õigustanud EÜ artikli 88 lõikes 2 kirjeldatud ametliku uurimismenetluse algatamist.
85. Austria Vabariigi vastuväiteid tulebki nüüd analüüsida selle kohtupraktika kontekstis.
b. Kas hagejad on asjassepuutuvad isikud?
86. Seda, kas hagejatel oli tõesti õigus esitada hagi, et saavutada oma menetlusõiguste järgimine, analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–53. Üldkohus tegi kindlaks kõnesoleva abi saajad, tuginedes sellele, mida komisjon oli tuvastanud vaidlusaluse otsuse punktides 14 ja 27, samuti märkustele, mis hagejad oma hagi raames esitasid. Ta märkis selles osas, et AMA‑märgiste omanikud „ei ole ainult jaekaubandus ettevõtjad”, vaid nende „hulgas on teisigi AMA‑märgistele eriomasesse tootmis- ja jaotusahelasse kuuluvaid ettevõtjaid”.
87. Üldkohus analüüsis seejärel hagejate konkurentsiseisundit turul. Selles osas tuvastas ta, et „[h]agejad, kes on loomade tapmisele ja tükeldamisele spetsialiseerunud ettevõtjad, on AMA‑märgised saanud tapamajade ja lihalõikusettevõtete konkurendid [ning] tegutsevad samal geograafilisel turul ehk Austrias”. Üldkohus järeldas, et hagejatel on õigus esitada hagi EÜ artikli 88 lõikest 2 tulenevate menetlusõiguste kaitseks.
88. Ma arvan, et niisuguse hinnanguga ei rikkunud Üldkohus ühtegi õigusnormi.
89. Kõigepealt pole alust vaidlustada hinnangut, mille Üldkohus andis faktilistele asjaoludele. Nimelt kuigi Austria Vabariik heidab Üldkohtule ette, et see kvalifitseeris hagejad „tapamajade ja lihalõikusettevõtete konkurentideks”, ei väida ta, et Üldkohus moonutas toimikus olevaid tõendeid. Austria Vabariik palub seega Euroopa Kohtul hinnata uuesti Üldkohtule esitatud faktilisi asjaolusid, mis ei kuulu apellatsioonkaebuse raames tema pädevusse.
90. Väljakujunenud kohtupraktika järgi tuleneb EÜ artikli 225 lõikest 1 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et Euroopa Kohtule saab esitada apellatsioonkaebuse vaid õigusküsimustes. Ainult Üldkohtul on pädevus tuvastada ja hinnata faktilisi asjaolusid. Samuti on ta ainsana pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust, juhul kui need tõendid, mis ta on nende faktiliste asjaolude tõendamisel aluseks võtnud, on saadud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskoormist ja tõendite hankimist puudutavaid menetlusnorme. Sel juhul võib Euroopa Kohus ainult kontrollida nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi, välja arvatud kui apellatsioonkaebuse esitaja väidab, et Üldkohus moonutas talle esitatud tõendeid. Apellant peab sellisel juhul täpselt märkima, milliseid tõendeid on Üldkohus moonutanud, ja milliste hindamisvigade tõttu Üldkohus apellandi arvates neid tõendeid moonutas.(37)
91. Käesoleval juhul ei ole seda aga tehtud.
92. See selge, pean nüüd analüüsima, kas hagejaid, kes on spetsialiseerunud loomade tapmisele ja tükeldamisele, võis tõesti kvalifitseerida „asjassepuutuvateks isikuteks” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses.
93. Minu meelest ei ole selles kahtlust. Hagejad tegutsevad loomade tapmise ja tükeldamise turul Austrias nagu ka abi saavad ettevõtjad. Tooteturg on niisiis seesama, samuti geograafiline turg. Et nad konkureerivad teatatud meetmetest kasu saavate äriühingutega, on hagejad seega vaieldamatult „asjassepuutuvad isikud” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses.(38)
94. Võttes arvesse eespool viidatud kohtupraktikat, piisab sellest staatusest, et asuda seisukohale, et vaidlusalune otsus puudutab neid otseselt ja isiklikult.
95. Üldkohtul oli seega õigus, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, et hagejatel on õigus nõuda vaidlusaluse otsuse tühistamist, sest nad püüavad kaitsta oma menetlusõigusi.
96. Võttes arvesse seda järeldust, arvan, et ei ole vaja analüüsida Austria Vabariigi kriitikat vaidlustatud kohtuotsuse punktide 36–39 suhtes – kriitikat küsimuses, kas vaidlusalune otsus puudutab hagejaid otseselt. Nendes punktides analüüsis Üldkohus klassikaliselt hagejate otsest huvi, kuigi seda polnud vaja teha. Nagu ma märkisin, piisab selleks, et võiks asuda seisukohale, et vaidlusalune otsus puudutab neid otseselt(39) ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, asjaolust, et nad on asjassepuutuvad isikud.(40)
97. Austria Vabariigi kriitika näib mulle seega tulemusetu. Isegi kui see oleks põhjendatud, ei saaks see ümber lükata järeldust, millele Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55.
c. Kas esimese väite kolmas osa, mille kohaselt rikuti põhjendamiskohustust, ja teine väide, mille kohaselt rikuti EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c, on vastuvõetavad
98. Meenutan, et Austria Vabariik heidab Üldkohtule ette, et viimane ei tunnistanud hagi tervikuna vastuvõetamatuks ning tunnistas hoolimata sellest, et hagejaid ei kahjustata oluliselt, vastuvõetavaks väited, millega vaidlustatakse vaidlusaluse otsuse põhjendatus.
99. Minu arvates tuleb see kriitika eespool viidatud kohtuotsust komisjon vs. Kronoply ja Kronotex arvestades tagasi lükata.
100. Vaidlustatud kohtuotsuses valis Üldkohus nimelt samasuguse arutluskäigu nagu eespool viidatud kohtuotsuses Kronoply ja Kronotex vs. komisjon. Ta analüüsis hagejate esitatud esimese väite kolmandat osa ja teist väidet, ning leidis, et need argumendid võivad näidata, et rikuti nende menetluslikke tagatisi, ning tekitada kahtlust, kas kõnesolev abi on ühisturuga kokkusobiv, nii et see õigustab EÜ artikli 88 lõikes 2 kirjeldatud menetluse algatamist.
101. Minu meelest on ilmne, et analüüsides esimese väite kolmandat osa, mille kohaselt rikuti põhjendamiskohustust, saame teavet, mis kinnitab, et rikuti menetluslikke tagatisi.
102. Kohtupraktikast ilmneb, et komisjonil on kohustus esitada põhjused, miks kaebuses esitatud faktilised ja õiguslikud asjaolud ei olnud piisavad riigiabi olemasolu tõendamiseks.(41) Sama põhjendamisnõuet tuleks loogiliselt järgida ka siis, kui komisjon otsustab, et kaebealune meede on ühisturuga kokkusobiv abi. Vastasel juhul ei saa asjassepuutuvad isikud teada, mis põhjustel jõudis komisjon järeldusele, et puuduvad tõsised hindamisraskused, mis õigustaksid põhjalikumat kontrolli, nagu märgib Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63.
103. Mis puudutab nüüd küsimust, kas teine väide, mille kohaselt rikuti EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c, on vastuvõetav, siis selle hindamisel peab liidu kohus tõesti analüüsima argumente, mis on seotud kõnesoleva abi sisuga. Mulle näib seepärast, et see analüüs on vajalik.
104. Ma arvan, et hagejatel on õigus sellele, et liidu kohus kontrollib komisjoni hinnangut, mille kohaselt võis ta 30. juunil 2004 enda käsutuses oleva teabe alusel juhtumi menetlemise õigustatult lõpetada ja otsustada vaikimisi, et pole kahtlustki, et kõnesolev abi on ühisturuga kokkusobiv.
105. Me ei tohi unustada, et selle õiguskaitsevahendi kättesaadavaks tegemisega kaebuse esitajale soovis Euroopa Kohus, et EÜ artikli 88 lõikes 2 tagatud menetlusõigused oleksid eriliselt kaitstud ja võimaldaksid kohtulikku kontrolli. Laiendades nii juurdepääsu liidu õigusemõistmisele, tugevdas Euroopa Kohus ka riigiabialase õiguse tegeliku kohaldamise kontrolli, võimaldades vaidlusalusest meetmest kasusaaja kas või potentsiaalsel konkurendil vaidlustada komisjoni hinnangu, mille kohaselt ei teki selle meetme asutamislepinguga kokkusobivuse hindamisel tõsiseid raskusi.
106. Ma arvan seega, et Üldkohtul oli õigus, kui ta tunnistas vastuvõetavaks esimese väite kolmanda osa, mille kohaselt rikuti põhjendamiskohustust, ja teise väite, mille kohaselt rikuti EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c.
107. Seega tuleb Austria Vabariigi etteheide, et põhjendused on vastuolulised, tagasi lükata.
108. Esitatud põhjendustest lähtudes olen arvamusel, et Üldkohus hindas selle tühistamishagi vastuvõetavust, mille hagejad vaidlusaluse otsuse peale esitasid, õigesti.
109. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata esimene väide, mille kohaselt hinnati hagejate esitatud hagi vastuvõetavust valesti, põhjendamatuse tõttu tagasi.
B. Teine väide, mille kohaselt hindas Üldkohus valesti tõsiste hindamisraskuste olemasolu
1. Poolte argumendid
110. Teises väites leiab Austria Vabariik, keda toetab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et kõnesoleva abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tekib tõsiseid raskusi, mis õigustavad EÜ artikli 88 lõikes 2 kirjeldatud ametliku uurimismenetluse algatamist.
111. Esiteks heidab Austria Vabariik Üldkohtule ette, et viimane tugines oma hinnangu andmisel AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 tekstile, mille punkti 1 kohaselt antakse kõnesolevat abi ainult omamaistele toodetele. Üldkohus ei arvestanud kohustusi, mis Austria Vabariik oli selle piirangu kaotamiseks võtnud. Üldkohus ei arvestanud ka pärast 26. septembrit 2002 AMA juhiste tekstides tehtud muudatusi ning jättis samuti arvestamata AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punkti 5 teksti.
112. Teiseks väidab Austria Vabariik, et kõnesoleva abi kokkusobivust ühisturuga tuleb hinnata ainult AMA juhistest lähtudes, sest nendega reguleeritakse selle abi andmise tingimusi, kusjuures AMA-Gesetz 1992‑s on ainult täpsustatud selle abi üldeesmärke ja rahastamise tingimusi.
113. Kolmandaks väidab Austria Vabariik, et kuna AMA juhiseid ei analüüsitud õiguslikult, on vaidlustatud kohtuotsus põhjendamata.
114. Komisjon lisab, et Üldkohus ei ole välja pakkunud selgeid kriteeriume, mis võimaldaksid kindlaks teha tõsiste raskuste olemasolu, sest see mõiste on omamoodi subjektiivne. Lisaks ei täpsustanud Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsustes Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon, missugustel tingimustel tuleb ametlik uurimismenetlus algatada. Komisjon märgib lõpuks, et ta tegi vaidlusaluse otsuse Austria ametiasutuste lubaduse põhjal, et kohaldatakse ainult AMA juhiseid, mitte AMA Gesetz 1992 § 21a.
115. Hagejad vaidlustavad need hinnangud.
2. Õiguslik hinnang
116. Enne Austria Vabariigi kriitika põhjendatuse analüüsimist meenutan üldjoontes kohtupraktikat kohustuste osas, mis komisjonil riigiabi kontrollimise menetluse raames on, eelkõige siis, kui ta seisab silmitsi tõsiste hindamisraskustega.
a. Komisjoni kohustused
117. Komisjonil on selles osas, mis puudutab abi asutamislepinguga kokkusobivuse hindamist, ainupädevus. Seejuures on ta kohustatud jälgima, et ei antaks ega säilitataks asutamislepinguga vastuolus olevat abi.(42)
118. Nii et kui komisjoni poole pöördutakse kaebusega, milles väidetakse, et antakse õigusvastast abi, peab ta kõigepealt seda kaebust hoolikalt ja erapooletult analüüsima.(43)
119. Kui komisjon otsustab seejärel, et meede, mille peale kaebus esitati, ei kujuta endast abi, on ta kohustatud küllaldaselt põhjendama, miks kaebuses esitatud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest ei piisanud niisuguse abi olemasolu tõendamiseks.(44)
120. Kui komisjon ei ole esialgse uurimise etapi lõpuks võimeline jõudma veendumusele,(45) et abi on ühisturuga kokkusobiv, või kui ta ei suutnud ületada kõiki raskusi, mis selle abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel kerkisid, on tal kohustus algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus.(46) Ainult selle viimati mainitud menetluse raames, mis peab komisjonil võimaldama hankida täielikku teavet juhtumi kõigi asjaolude kohta, näeb asutamisleping ette komisjoni kohustuse küsida asjasse puutuvatelt isikutelt selgitusi.(47)
121. Selles osas on komisjoni pädevus seotud.(48) Kohus kaldub säilitama asjassepuutuvatele isikutele antud õigusi ja kaalutlusõiguse andmine komisjonile võib neid muuta, sest ilmset hindamisviga on nii raske tõendada.
122. Oma õiguspärasuse kontrolli raames peab liidu kohus seega välja selgitama, kas võttes arvesse kohtuasja faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, oli komisjonil kohustus algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 kirjeldatud ametlik uurimismenetlus.(49)
123. Mis puudutab mõistet „tõsised hindamisraskused”, siis seda ei ole määratlenud ei liidu seadusandja ega liidu kohus. Kohtupraktika kohaselt peab see mõiste siiski olema objektiivne ja teatavad kriteeriumid võivad aidata liidu kohtul kindlaks teha, kas abi hindamisel esines seda laadi raskusi.(50) See kohus peab seega analüüsima vaidlusaluse akti andmise asjaolusid ning eelkõige komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel toimunud arutelude sisu. Ta peab ka analüüsima selle akti sisu, seostades otsuse põhjendusi teabega, mis komisjonil oli, kui ta tegi otsuse vaidlusaluse abi kokkusobivuse kohta ühisturuga. Lõpuks võib liidu kohus võtta arvesse esialgse menetluse kestust.
b. Tõsiste hindamisraskuste osas tehtud Üldkohtu järelduse põhjendatus
124. Ma arvan, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui leidis, et AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punktis 1 sätestatud piirang, mille kohaselt abi antakse ainult omamaistele toodetele, tekitab kahtlusi, kas kõnesolev abi on ühisturuga kokkusobiv, ning selle piirangu tõttu oleks komisjon seega pidanud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 kirjeldatud menetluse.
125. Olles meenutanud põhjendatult kohustusi, mis komisjonil riigiabi kontrollimise menetluse raames on, püüdis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75–85 analüüsida käesoleva juhtumi asjaolusid, mis võivad näidata, et esinevad tõsised hindamisraskused.
126. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75–80 analüüsis Üldkohus kõigepealt hinnanguid, mis komisjon vaidlusaluses otsuses andis. Viimane tugines sisuliselt AMA juhistele ning asus seisukohale, et teatatud meetmeid ei kohaldatud ainult Austria toodete suhtes ning seda vastavalt reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavatele suunistele.
127. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–85 käsitles Üldkohus seejärel vastuolusid, mida tekitab AMA-Gesetz 1992 § 21a tekst. AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punkti 1 kohaselt on AMA toetuse eesmärgiks „omamaiste põllumajandus- ja metsandustoodete [...] müügi edendamine ja tagamine [(51)]”.
128. Nagu Üldkohus märgib, ei ole komisjon aga selle õigusnormi sõnastust vaidlustanud, sest Austria Vabariik kohustus kaotama termini „omamaised” alates 2007. aasta 1. juulist.
129. Üldkohus järeldas, et hetkel, mil komisjon kõnesoleva abi ühisturuga kokkusobivust analüüsis, peeti AMA-Gesetz 1992 § 21a peamistes sätetes silmas üksnes omamaiseid tooteid.
130. Lõpuks analüüsis Üldkohus – vastupidi Austria Vabariigi väitele – AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punkti 5 ning AMA juhistes tehtud muudatusi.
131. Selle analüüsi tulemusena tuvastas Üldkohus vastuolu alusnormiks oleva AMA-Gesetz 1992 sõnastuse ja AMA juhiste vahel, millele komisjon oma hinnangu andmisel tugines.
132. Nende asjaolude põhjal järeldaski Üldkohus, et AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punktis 1 sätestatud piirang, mille kohaselt antakse abi vaid omamaistele toodetele, tekitab tõsiseid raskusi, kui hinnata kõnesoleva abi kokkusobivust reklaamiks antava riigiabi suhtes kohaldatavate suunistega.
133. Ilmselgelt ei saa väita, et vastuolu alusnormi ja rakendusmääruste vahel, milleks on vastavalt AMA-Gesetz 1992 ja AMA juhised, ei tekitaks raskusi kõnesoleva abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel. See vastuolu, mis puudutab peamist hindamisaspekti, st välismaiste toodete lisamist AMA‑märgiseid kandvate toodete hulka, tõstatas avalikult küsimuse, kas kõnesolev kava on kooskõlas EÜ artikliga 28 ja reklaamimiseks antava riigiabi suhtes kohaldatavate suunistega.(52) Esimesega keelatakse kõik liikmesriikidevahelised kvantitatiivsed impordipiirangud. Teistes täpsustatakse, et siseriiklik kvaliteedikontrollisüsteem, mida kohaldatakse teatava päritoluga (omamaiste, piirkondlike või kohalike) toodete suhtes, on asutamislepinguga vastuolus.
134. Komisjoni ja Austria Vabariigi vahel tekkinud arutelude sisu oli niisugune, et tõi ilmsiks hindamisraskused,(53) sest see liikmesriik kohustus AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punkti 1 teksti hiljem muutma.
135. See lubadus ei võimaldanud minu arvates neid raskusi lahendada, eelkõige abikava raames, millest ei teatatud, ega lubanud komisjonil loobuda ametliku uurimismenetluse algatamisest.
136. Kohtupraktikast ilmneb nimelt, et komisjon ei tohi keelduda ametliku uurimismenetluse algatamisest, tuginedes muudele asjaoludele peale nende, mis on seotud tõsiste raskuste olemasoluga. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 meenutab, ei tohi komisjon tugineda kolmandate isikute huvile või menetlusökonoomiaga seotud kaalutlustele või otstarbekale haldusele, et keelduda algatamast EÜ artikli 88 lõikes 2 kirjeldatud menetlust. Samuti ei tohi komisjon minu arvates tugineda Austria Vabariigi antud lubadusele, et ta muudab hiljem AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punkti 1. Riigiabi kokkusobivust ühisturuga tuleb hinnata objektiivselt ning see ei saa minu arvates sõltuda avaldustest, lubadustest või käitumisest, mille asjaomane liikmesriik kavatseb tulevikus valida. Käesoleval juhul pean nõustuma, et AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punkti 1 tekst tõstatas hetkel, mil komisjon kõnesolevat kava analüüsis ja otsustas, et see on ühisturuga kokkusobiv, raskuse, mida Austria Vabariigi võetud kohustus ei võimaldanud ületada.
137. Ainult EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust algatades oleks komisjon olnud võimeline tooma selgust sellesse hämarasse küsimusse ja tegema kindlaks, kas vastavalt AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punkti 1 tekstile kujutab kõnesoleva abi andmine endast EÜ artiklite 28 ja 87 rikkumist või mitte ning järelikult kas abikava on ühisturuga kokkusobiv. Selle menetluse algatamine näib olevat veelgi põhjendatum, kui arvestada kohustusi, mis komisjonil kaebuste menetlemise osas on. Meenutagem, et komisjon on kohustatud analüüsima kaebust hoolikalt ja erapooletult,(54) et tagada, et ühisturuga vastuolus olevat abi ei antaks.
138. Esitatud põhjendustest lähtudes jagan seega Üldkohtu seisukohta, et AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punktis 1 kehtestatud piirang, mille kohaselt antakse riigiabi ainult omamaistele toodetele, tekitas kõnesoleva abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tõsiseid raskusi ning komisjon oleks nende tõttu järelikult pidanud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 kirjeldatud menetluse.
139. Märgin, et see järeldus tuleb teha ka esialgse uurimise etapi kestuse põhjal – argument, millele hagejad samuti tuginesid.
140. Märgin, et vaidlusalune otsus, mis kannab 30. juuni 2004. aasta kuupäeva, tehti, kui oli lõppenud esialgse uurimise etapp, mis algas 21. septembril 1999, kui hagejad esitasid kaebuse, st rohkem kui neli aastat ja üheksa kuud varem. Niisugusel juhul nagu käesolev, mil asjaomasest abist ei teatatud, ei ole komisjon muidugi kohustatud viima nende meetmete esialgset analüüsi läbi kohtupraktikas kindlaks määratud kahekuulise tähtaja jooksul.(55) Kui aga huvitatud kolmas isik esitas komisjonile kaebuse riigi meetmete kohta, millest ei ole üldse teatatud, on sellel institutsioonil kohustus esialgse uurimise etapis seda kaebust hoolikalt ja erapooletult analüüsida.(56)
141. Käesoleval juhul arvan, et tähtajad ületavad aja, mida on tavaliselt vaja esialgseks uurimiseks, sest selle uurimise eesmärk on ainult võimaldada komisjonil kujundada esmane arvamus talle hindamiseks esitatud meetmete olemusest ja nende kokkusobivusest ühisturuga.(57)
c. Põhjenduste piisavus, mis puudutab tõsiste raskuste olemasolu
142. Meenutan, et Austria Vabariik leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on ebatäielikud, sest Üldkohus tugines oma hinnangut andes ainult AMA-Gesetz 1992 § 21a tekstile, AMA juhiseid isegi õiguslikult analüüsimata.
143. See argument ei veena mind.
144. Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 36 ja artikli 53 esimeses lõigus sätestatud Üldkohtu kohustus otsuseid põhjendada ei tähenda, et Üldkohus peab esitama ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest. Põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab asjassepuutuvatel isikutel aru saada, miks kõnealune otsus on tehtud, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks.(58) Kui tegemist on hagiga, mis põhineb EÜ artiklil 230, tähendab põhjendamiskohustus seda, et Üldkohus analüüsib hageja esitatud tühistamisväiteid ja esitab põhjused, mille tõttu väide lükatakse tagasi või vaidlustatud akt tühistatakse.
145. Käesoleval juhul arvan, et Üldkohus esitas ja selgitas põhjuseid, miks ta leiab, et kõnesoleva abi osas tekib hindamisraskusi, nõuetekohaselt. Nagu nägime, ei tuginenud ta üksnes AMA-Gesetz 1992 § 21a tekstile, vaid kõikidele vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise asjaoludele, näidates õigesti ja piisavalt hästi, et siseriiklikes õigusnormides on vastuolu, mida AMA juhiste õiguslik analüüs poleks saanud lahendada. Üldkohtu arutluskäik võimaldas muide Austria Vabariigil ja komisjonil vaidlusalust kohtuotsust mõista ja kritiseerida ning võimaldab minu arvates Euroopa Kohtul teostada oma kohtulikku kontrolli.
146. Selles kontekstis leian, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75–87 esitatud Üldkohtu põhjendusi ei saa sugugi kritiseerida.
147. Nendest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata teine väide, mille kohaselt hindas Üldkohus valesti vajadust algatada ametlik uurimismenetlus, põhjendamatuse tõttu tagasi.
C. Kolmas väide, mille kohaselt rikuti tõendamiskoormist reguleerivaid õigusnorme
1. Poolte argumendid
148. Oma kolmandas väites märgib Austria valitsus, keda toetab komisjon, et kohtupraktika kohaselt on tõsiste hindamisraskuste tõendamine hagejate ülesanne. Käesolevas kohtuasjas ei suutnud nad seda tõendada. Kava kohaldamise konkreetseid meetmeid, mida hagejad mainivad, vaidlusalune otsus a priori ei hõlma. Lisaks ei olnud nad võimelised tõendama, et kõnesolevat abi antakse ainult Austria tootjatele. Vastupidi, Austria Vabariik tõendas, et AMA-märgiseid antakse ka välismaa tootjatele.
149. Hagejad vaidlustavad need hinnangud.
2. Õiguslik hinnang
150. Ma arvan, et kolmas väide ei ole vastuvõetav.
151. Austria Vabariik püüab teistmoodi panna kahtluse alla hinnanguid faktilistele asjaoludele, mille on andnud Üldkohus, samuti väärtuse, mille ta on omistanud erinevatele talle esitatud tõenditele. Meenutan aga, et Üldkohus on ainsana pädev hindama faktilisi asjaolusid ja talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust, kui apellatsioonkaebuse esitaja ei väida, et neid tõendeid on moonutatud. Käesoleval juhul piirdub Austria Vabariik Üldkohtu järelduste kritiseerimisega, tõendamata seejuures, et tehti vigu, mille tagajärjel Üldkohus tõendeid moonutas. Tema kriitika kujutab endast seega ainult katset asendada Üldkohtu hinnang oma versiooniga sündmustest, mis ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse.
152. Igatahes ja juhul, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et see väide on vastuvõetav, arvan ma, et see pole põhjendatud.
153. Esitades Üldkohtule AMA-Gesetz 1992 teksti, näitasid hagejad minu meelest piisavalt hästi, et kõnesoleva abi ühisturuga kokkusobivuse osas esineb kahtlusi, ning võimaldasid Üldkohtul hinnata komisjonile esitatud küsimuste abil vaidlusaluse otsuse tegemise asjaolusid.
154. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kolmas väide vastuvõetamatuse ja igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi.
D. Neljas väide, mille kohaselt rikuti Üldkohtu kodukorra artiklit 64
1. Poolte argumendid
155. Oma neljandas väites leiab Austria Vabariik, keda toetab komisjon, et Üldkohus rikkus kodukorra artiklit 64, sest ei võtnud menetlust korraldavaid meetmeid, mis olid vaidluse hindamiseks vajalikud. Eelkõige väidab ta, et Üldkohus oleks pidanud nõudma hagejatelt, et nad esitaksid konkreetse teabe, mis näitab, et nad on asjassepuutuvad isikud. Lisaks heidab ta Üldkohtule ette, et viimane ei kontrollinud, kas AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punkti 1 tekst avaldab mõju kõnesoleva abi andmise tingimustele.
156. Hagejad vaidlustavad need hinnangud.
2. Õiguslik hinnang
157. See etteheide tuleb kohe tagasi lükata ja seda järgmistel põhjustel.
158. Esiteks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ainult Üldkohus otsustab, kas talle lahendada antud asjades tema käsutuses olevat teavet on vaja täiendada.(59)
159. Teiseks arvan, et Austria Vabariik ei saa niisugust kriitikat teha, sest ta ei taotlenud Üldkohtult mingi menetlust korraldava meetme võtmist.
160. Kolmandaks ilmneb kohtutoimikust ja eelkõige küsimustest, mis Üldkohus on pooltele saatnud, et Austria Vabariigi tõstatatud aspekte käsitleti sõnaselgelt.
161. Nende kirjalikult vastatavate küsimuste raames palus Üldkohus „üksikasjalikult täpsustada, kuidas kõnesoleva abi andmine nende huve kahjustab”, „kas nad konkureerivad otseselt kõnesolevat abi saavate tapmis‑ ja tükeldamisettevõtjatega, näidates, kas nad tegutsevad nende ettevõtjatega samal geograafilisel turul, ning missuguses vormis need ettevõtjad kõnesolevat abi saavad”, „selgitada, miks nad kõnesolevat abi ei saa, ning mis tingimustel nad seda saaksid”, ning lõpuks „kas ja kuidas kahjustab vaidlusaluse otsuse esemeks olev abi oluliselt nende seisundit turul”.
162. Lisaks palus Üldkohus seejuures komisjonil öelda oma arvamuse AMA-Gesetz 1992 § 21a lõike 1 punkti 1 teksti ning küsimuse kohta, kas kõnesolevat abikava võidi kohaldada ainult omamaiste toodete suhtes.
163. Nende kirjalikult vastatavate küsimuste raames ja kohtuistungil palus Üldkohus seejärel kõikidel vaidluse pooltel täpsustada, kas kõnesolevat kava võidakse kohaldada teise liikmesriigi territooriumil asuvate ettevõtjate suhtes.
164. Tuleb seega tõdeda, et Austria Vabariigi kriitika ei ole põhjendatud.
165. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata neljas väide, mille kohaselt rikuti Üldkohtu kodukorra artiklit 64, põhjendamatuse tõttu tagasi.
166. Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta Austria Vabariigi apellatsioonkaebus osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
VI. Vastuapellatsioonkaebus
167. Eespool esitatud põhjustel arvan, et komisjon esitas oma vastuses apellatsioonkaebusele vastuapellatsioonkaebuse.
168. Ma saan aru, et ta esitab kolm väidet.
169. Esimese väitega püüab komisjon näidata, et Üldkohus ei hinnanud hagi vastuvõetavust nõuetekohaselt, ja tugineb kahele argumendile, millele apellatsioonkaebuse raames ei tuginetud. Teise väite kohaselt eiras Üldkohus kohtuliku kontrolli ulatust ja kolmanda kohaselt rikkus põhjendamiskohustust.
A. Esimene väide, mille kohaselt hindas Üldkohus hagejate esitatud hagi vastuvõetavust valesti
170. Esimene väide jaguneb kaheks osaks. Esimese osa kohaselt ei puuduta vaidlusalune otsus hagejaid otseselt ja teise kohaselt hindas Üldkohus valesti hagejate õigust esitada selgitusi.
1. Esimese väite esimene osa, mille kohaselt ei puuduta vaidlusalune otsus hagejaid otseselt
a. Poolte argumendid
171. Esimese väite esimese osaga vaidlustab komisjon Üldkohtu hinnangu küsimuses, kas hagi on vastuvõetav, st vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39 tehtud järelduse, et vaidlusalune otsus puudutab hagejaid otseselt EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.
172. Komisjoni sõnul rikkus Üldkohus õigusnormi, kui tugines selle hinnangu andmisel hagejate kohustusele osaleda AMA rahastamises. Kohtupraktikast ilmneb, et lõivud ei kuulu EÜ artikli 87 kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui need kujutavad endast riigiabi rahastamise viisi. Käesoleval juhul ei ole AMA osamaksete summa ja tehtud soodustuste vahel aga mingit seost. Järelikult ei ole need osamaksed abi lahutamatu osa ja seega ei saa põhjendatult väita, et vaidlusalune otsus puudutab hagejaid otseselt.
b. Õiguslik hinnang
173. Ma arvan, et see argument ei ole põhjendatud.
174. Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 36–39 ilmneb, et Üldkohus ei järeldanud seda, et vaidlusalune otsus puudutab hagejaid otseselt, nende kohustuse põhjal osaleda AMA rahastamises. Ma ei leia tema üsna lühikesest arutluskäigust midagi, mis võimaldaks teha niisuguse järelduse, nagu tegi komisjon.
175. Olles meenutanud kohtupraktikat, mis käsitleb küsimust, kas otsus puudutab isikuid otseselt, märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–39:
„37 Käesolevas asjas nähtub toimikumaterjalidest, et vaidlus[aluse] otsuse vastuvõtmise kuupäeval, 30. juunil 2004 oli Austria Vabariik abimeetmed juba rakendanud. Selle tõenduseks esitasid hagejad väljatrüki AMA ja ühe jaemüüja Interneti‑lehekülgedelt, kus on näha, et AMA-märgiseid anti välja juba enne vaidlus[aluse] otsuse vastuvõtmist. Lisaks esitasid hagejad maksenõude, mille AMA saatis [Grandits GbmH-le] võlgnetavate osamaksete kohta ajavahemikul maist 2002 kuni aprillini 2003, mis vähemalt osaliselt langeb kokku vaidlus[aluses] otsuses ette nähtud meetmete kohaldamisajaga.
38 Seepärast tundub võimalus, et Austria ametiasutused otsustaksid kõnesolevat abi mitte anda, üksnes teoreetiline.
39 Järelikult puudutab vaidlus[alune] otsus hagejaid EÜ artikli 230 neljanda lõigu mõttes otseselt.”
176. Kui Üldkohus mainib Grandits GbmH‑le saadetud maksenõuet, siis ainult selleks, et näidata, et kava viidi ellu enne vaidlusaluse otsuse tegemist, mitte selleks, et rajada oma arutluskäiku osamaksetele, mida hagejad AMA-Gesetz 1992 § 21c lõike 1 punkti 3 alusel tasusid.
177. Seetõttu ei ole minu meelest vaja nõustuda esimese väite esimese osaga, mille kohaselt ei puuduta vaidlusalune otsus hagejaid otseselt.
178. Põhjustel, mille ma esitasin juba käesoleva ettepaneku punktides 96 ja 97, arvan igal juhul, et see kriitika ei saa anda tulemusi. Ma leian, et isegi kui see oleks põhjendatud, ei võimaldaks see ümber lükata järeldust, millele Üldkohus hagejate menetluse algatamise huvi küsimuses jõudis.
179. Seetõttu palun Euroopa Kohtul lükata esimese väite esimene osa põhjendamatuse ja igal juhul tulemusetuse tõttu tagasi.
2. Esimese väite teine osa, mille kohaselt hinnati valesti hagejate õigust esitada selgitusi
a. Poolte argumendid
180. Esimese väite teises osas leiab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, et asjaolu, et hagejad esitasid kaebuse, ei võta veel hagejatelt õigust EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluslike tagatiste järgimisele.
181. Komisjoni sõnul oli hagejatel võimalus esitada oma selgitused juba 21. septembri 1999. aasta kaebuse esitamisega ning seega ammendasid nad oma õiguse väljendada uuesti oma seisukohta. Lisaks selgitab komisjon, et ta ei mõista, mis mõte oleks lasta kaebuse esitajatel esitada oma selgitused veel teist korda. Lõpuks märgib ta, et EÜ artikli 88 lõige 2 „ei anna isikule õigusi” ja „selles piirdutakse kohustuse kehtestamisega komisjonile”.
b. Õiguslik hinnang
182. Ma arvan, et komisjoni esitatud argumente ei ole vaja analüüsida pikalt, sest need on niivõrd põhjendamatud.
183. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 sedastas Üldkohus, et „asjaolu, et [...] hagejatel [oli] pärast [...] kaebuse esitamist võimalus esitada oma argumendid juba esialgse uurimismenetluse ajal EÜ artikli 88 lõike 3 alusel, [ei saa] võtta neilt õigust sellele, et järgitaks neile EÜ artikli 88 lõikega 2 otsesõnu antud menetluslikku tagatist”.
184. Ma nõustun täielikult selle analüüsiga.
185. See arutluskäik on väga hästi kooskõlas riigiabi kontrollimise menetlust käsitlevate õigusnormide sõnastuse ja ülesehitusega ning Euroopa Kohtu praktikaga.
186. Kuigi on selge, et määruses nr 659/1999 ei ole ette nähtud konkreetseid õigusi kaebuse esitajatele kui niisugustele, antakse selle määruse artikli 6 lõikega 1 ja artikli 20 lõigetega 1 ja 2 asjassepuutuvatele isikutele sõnaselgelt õigus teatada komisjonile kõikidest väidetavalt õigusvastastest abikavadest ja õigus esitada selgitusi, kui komisjon otsustab algatada ametliku uurimismenetluse. Võimaldades asjassepuutuvatel isikutel esitada komisjonile kaebuse, millega teatatakse väidetavast riigiabist, ei soovinud liidu seadusandja seega võtta nendelt isikutelt õigust esitada selgitusi, kui ametlik uurimismenetlus on juba algatatud.
187. Kaebuse esitamist ei saa võrrelda selgituste esitamisega.
188. Kaebuse esitamine võimaldab teatada komisjonile riigiabi käsitlevate õigusnormide võimalikust rikkumisest. Selle kaebuse võib esitada iga füüsiline või juriidiline isik, kes arvab, et teatav liikmesriik annab väidetavalt õigusvastast abi. Ta kutsub esile esialgse uurimise etapi, mille käigus kujundab komisjon endale kaebuse esitaja edastatud teabe põhjal esmase arvamuse selle kohta, kas kõnesolev meede on ühisturuga osaliselt või täielikult kokkusobiv.(60) Kaebuse esitaja peab oma kaebuses näitama komisjonile ära asjaomase liikmesriigi, oletatavad abimeetmed ja kaebuse esitamise põhjendused.(61) Komisjon ei ole kohustatud selles menetlusstaadiumis kaebuse esitajat või teisi „asjassepuutuvaid isikuid” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses ära kuulama.
189. Kaebuse hoolika ja erapooletu analüüsimise tulemusena(62) võib komisjon teha nelja liiki otsuseid. Ta võib otsustada kaebuse menetlemise ilma edasiste toiminguteta lõpetada. Ta võib ka määruse nr 659/1999 artikli 4 alusel otsustada, et asjaomane meede kas ei ole abi või kujutab endast ühisturuga kokkusobivat abi või tekitab ühisturuga kokkusobivuse osas kahtlusi ja seega tuleb algatada ametlik uurimismenetlus.
190. Selles viimases menetluses ongi kaebuse esitajatel EÜ artikli 88 lõike 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 ja artikli 20 lõigete 1 ja 2 alusel õigus anda selgitusi. See õigus on ainult asjassepuutuvatel isikutel, st ettevõtjatel või kutseorganisatsioonidel, kes on ettevõtjatega, kelle suhtes vaidlusalust meedet kohaldatakse, konkurentsisuhtes, olgu see konkurentsisuhe kas või potentsiaalne. Nagu nägime, ei sea seda õigust kahtluse alla ka see, kui asjassepuutuvad isikud esitasid eelnevalt kaebuse. Vastupidi, selgituste esitamise õiguse järgimise üle teostatakse tugevdatud kohtulikku kontrolli, sest komisjon keeldub vaikimisi algatamast ametlikku uurimismenetlust ja võtab seega kaebuse esitajalt selle õiguse. See ilmneb väga selgelt eespool esitatud Euroopa Kohtu praktikast, mis on loodud eespool viidatud kohtuotsustega Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon. See on siiski veel ilmsem alates kohtuotsusest Athinaïki Techniki vs. komisjon,(63) milles Euroopa Kohus leidis, et kaebuse menetlemise lõpetamine ilma edasiste toiminguteta kujutab endast vaidlustatavat akti, sest kui ametliku uurimismenetluse algatamisest vaikimisi keeldutakse, võtab see otsus kaebuse esitajalt õiguse esitada oma selgitused vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 2.
191. Esitatud põhjendustest lähtudes ja et hagejad võib kvalifitseerida „asjassepuutuvateks isikuteks”, oli Üldkohtul õigus, kui ta järeldas, et kaebust esitades ei jäänud hagejad veel ilma oma õigusest esitada selgitusi EÜ artikli 88 lõikes 2 kirjeldatud ametliku uurimismenetluse raames.
192. Teen seetõttu Euroopa Kohtule ettepaneku lükata tagasi esimese väite teine osa, mille kohaselt hinnati valesti hagejate õigust esitada selgitusi.
193. Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes arvan, et komisjoni esimene väide, mille kohaselt hindas Üldkohus hagejate esitatud hagi vastuvõetavust valesti, ei ole põhjendatud.
B. Teine väide, mille kohaselt eiras Üldkohus kohtuliku kontrolli ulatust
194. Oma teise väite põhjendamiseks heidab komisjon Üldkohtule ette, et kui viimane leidis, et kõnesoleva abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tekib tõsiseid raskusi, mis õigustavad ametliku uurimismenetluse algatamist, ületas ta kohtuliku kontrolli piire. Et vaidlusaluse otsuse tegemiseks oli vaja läbi viia keerukaid majanduslikke ja ühiskondlikke uuringuid, oli komisjonil laialdane kaalutlusõigus, millega kaasneb kohtuliku kontrolli ulatuse piiramine.
195. Arvan, et see etteheide tuleb kohe tagasi lükata kui põhjendamatu.
196. Kohtupraktikast ilmneb, et komisjonil on riigiabi olemasolu ja EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 spetsiaalselt ette nähtud erandite esinemise hindamisel laialdane kaalutlusõigus.(64) Nendel juhtudel võib komisjonil olla vaja läbi viia keerukaid majanduslikke või ühiskondlikke uuringuid. Seetõttu peab Üldkohtu kontroll piirduma menetlust ja põhjendamist käsitlevatest normidest kinnipidamise, asjaolude sisulise õigsuse, ilmsete hindamisvigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kindlakstegemisega.
197. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga.
198. Üldkohtult küsiti mitte seda, kas meetmed, mida Austria Vabariik ellu viib, võib kvalifitseerida „riigiabiks” või võivad need olla õigustatud teatava majandustegevuse arendamise seisukohast, vaid kas komisjon on esialgse uurimise käigus järginud kohustusi, mis tal riigiabi kontrollimise menetluse raames on.
199. Kohtupraktikast ilmneb, et komisjonil ei ole mingit kaalutlusõigust, kui ta peab otsustama, kas algatada ametlik uurimismenetlus. Tema pädevus on seotud. Komisjonil on seega kohustus algatada EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud menetlus, kui ta ei suutnud ületada raskusi, mis kõnesoleva meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamisel esialgse uurimise käigus tekkisid. Seda kohustust kinnitavad sõnaselgelt määruse nr 659/1999 artikli 4 lõige 4 ja artikli 13 lõige 1.(65) Ametliku uurimismenetluse algatamine ei sõltu seega stricto sensu keerukast majanduslikust või ühiskondlikust hinnangust, vaid on õiguslik kohustus, mille täitmist peab seega täies ulatuses kohtulikult kontrollima.
200. Leides, et komisjon oleks pidanud kohaldama selle määruse artikli 4 lõiget 4, ja tühistades seega vaidlusaluse otsuse, kontrollis Üldkohus selle otsuse õiguspärasust talle EÜ artikliga 230 antud pädevuse piires.
201. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata teine väide, mille kohaselt eiras Üldkohus kohtuliku kontrolli ulatust, põhjendamatuse tõttu tagasi.
C. Kolmas väide, mille kohaselt rikuti põhjendamiskohustust
202. Oma kolmandas väites heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane ei aimanud ette, milline oleks olnud ametliku uurimismenetluse tulemus, kui vaidlusaluse otsuse tühistas, mis muudab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamatuks. Tema arvates oleks Üldkohus pidanud endalt küsima, kas komisjon oleks andnud kõnesoleva abi kokkusobivusele ühisturuga teistsuguse hinnangu, kui oleks algatatud ametlik uurimismenetlus. Komisjon leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Lisaks märgib komisjon, et ametliku uurimismenetluse algatamine toob kaasa viivituse juhtumi menetlemisel, mis on vastuolus 11. detsembri 1973. aasta kohtuotsuses Lorenz(66) sedastatud hoolsuskohustustega.
203. Ma teen ettepaneku need argumendid kohe tagasi lükata.
204. Ei ole nimelt mõeldav väita, et käesoleva hagi esitamise tulemus võiks sõltuda mingist Üldkohtu poolsest ametliku uurimismenetluse tulemuse ette ära aimamisest või ülekandmisest, ning veel vähem asuda seisukohale, et see võiks muuta vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamatuks.
205. Niisugune argument on vastuolus põhimõtetega, millest riigiabi kontrollimise menetluse puhul lähtuda tuleb. Kõigepealt meenutan, et abi kvalifitseerimist tuleb hinnata objektiivsete asjaolude, mitte kaudsete arvestuste põhjal.(67) Lisaks ei tohi see sõltuda hinnangust, mis anti esialgses menetluses ja selles etapis olemasoleva teabe põhjal.(68) Lõpuks meenutan, et kõnesoleva abi ühisturuga kokkusobivust ei pidanud hindama Üldkohus, teostades õiguspärasuse kontrolli, vaid komisjon oma ainupädevuse raames, mille annab talle asutamisleping. Lisaks meenutan, et ametliku uurimismenetluse algatamine ei ole mitte komisjoni õigus, vaid kohustus,(69) kui ta on niisuguses olukorras nagu käesoleval juhul.
206. Lõpuks pean vajalikuks rõhutada, et kui komisjon on tõesti kohustatud kaebust hoolikalt analüüsima, pidi ta selle kohustuse tõttu niisuguses olukorras, millega on tegemist käesoleval juhul, just algatama ametliku uurimismenetluse.
207. Esitatud põhjendustest lähtudes arvan, et kolmas väide on põhjendamatu.
208. Kõige eelneva põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta komisjoni esitatud apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
VII. Kohtukulud
209. Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 69, mida artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on lõikes 2 sätestatud, et kohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
210. Et käesoleva kohtuasja kaotasid Austria Valitsus ja komisjon kõikide oma väidete osas, tuleb kohtukulud välja mõista neilt.
VIII. Ettepanek
211. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:
1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Austria Vabariigilt ja Euroopa Komisjonilt.