ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
7. mai 2013(*)
Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse kujutismärk makro – Ärinimi macros consult GmbH – Enne ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlust omandatud õigus, mis võimaldab selle omanikul keelata taotletava ühenduse kaubamärgi kasutamise – Saksa õiguse alusel kaitstud registreerimata tähised – Markengesetzi § 5 – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõige 4, artikli 53 lõike 1 punkt c ning artikkel 65
Kohtuasjas T‑579/10,
macros consult GmbH – Unternehmensberatung für Wirtschafts- und Finanztechnologie, asukoht Ottobrunn (Saksamaa), esindajad: advokaat T. Raible ning hiljem advokaat M. Daubenmerkl,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindajad: R. Manea ning hiljem G. Schneider,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja esimeses kohtuastmes
MIP Metro Group Intellectual Property GmbH & Co. KG, asukoht Düsseldorf (Saksamaa), esindajad: advokaadid J.‑C. Plate ja R. Kaase,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 18. oktoobri 2010. aasta otsuse (asi R 339/2009‑4) peale, mis käsitleb macros consult GmbH – Unternehmensberatung für Wirtschafts- und Finanztechnologie ja MIP Metro Group Intellectual Property GmbH & Co. KG vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees J. Azizi, kohtunikud S. Frimodt Nielsen (ettekandja) ja E. Buttigieg,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades 21. detsembril 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 12. aprillil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti kostja vastust,
arvestades 1. aprillil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 19. juulil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliiki,
arvestades 19. oktoobril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud vasturepliiki,
arvestades 19. oktoobril 2011 saabunud menetlusse astuja vasturepliiki,
arvestades vastuseid kirjalikule küsimusele, mille Üldkohus pooltele esitas,
arvestades 5. veebruari 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1. Määrus (EÜ) nr 207/2009
1 Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) artikli 8 lõige 4 on sõnastatud järgmiselt:
„Registreerimata kaubamärgi või mõne muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui selle tähise suhtes kohaldatavate ühenduse või liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja nendega ette nähtud ulatuses:
a) on õigused kõnealusele tähisele omandatud enne ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäeva või ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluses nõutud prioriteedikuupäeva;
b) annab kõnealune tähis omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine.”
2 Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktis c on sätestatud:
„Ühenduse kaubamärk tunnistatakse kehtetuks ametile esitatud taotluse […] põhjal, kui […] on olemas artikli 8 lõikes 4 osutatud varasem õigus ja kui nimetatud lõikes osutatud tingimused on täidetud.”
2. Määrus (EÜ) nr 2868/95
3 Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) eeskirjas 37 on sätestatud:
„[…] tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus sisaldab järgmisi andmeid:
[…]
b) aluste kohta, millele taotlus tugineb,
[…]
ii) määruse [nr 207/2009] artikli [53] lõike 1 kohase taotluse puhul kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks oleva õiguse üksikasjad ja vajaduse korral üksikasjad, mis näitavad, et taotlejal on õigus esitada kehtetuse põhjusena varasemat õigust”.
3. Markengesetz
4 25. oktoobri 1994. aasta Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen’i (kaubamärkide ja muude tähiste kaitse seadus; BGBl. I, lk 3082, edaspidi „Markengesetz”) (muudetud kujul) § 5 „Ärinimetused” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Ärinimetusena kaitstakse ettevõtete nimesid ja teoste pealkirju.
2. Ettevõtte nimi on tähis, mida äritegevuses kasutatakse kaubandustegevuse või ettevõtte nime, ärinime või spetsiifilise nimetusena. Kaubandustegevuse spetsiifilise nimetusega võrdsustatakse niisugused kaubanduslikud tähised ja muud kaubandustegevuse muust kaubandustegevusest eristamiseks ette nähtud tähised, mis vastavas valdkonnas kehtivad kaubandustegevuse tunnusmärkidena.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
5 Menetlusse astuja MIP Metro Group Intellectual Property GmbH & Co. KG esitas 23. märtsil 1998 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud määrusega nr 207/2009) ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
6 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, nagu on mainitud eespool punktis 5 (edaspidi „vastandatud kaubamärk”), on järgmine kujutismärk:
7 Kaubad ja teenused, mille jaoks vastandatud kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 9, 35, 36 ja 41.
8 Hageja macros consult GmbH – Unternehmensberatung für Wirtschafts- und Finanztechnologie esitas 7. novembril 2003 ühtlustamisametile määruse nr 40/94 alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
9 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, nagu on mainitud eespool punktis 8 (edaspidi „taotletav kaubamärk”), on sõnamärk macros.
10 Teenused, mille jaoks taotletava kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 35, 36 ja 41.
11 Vastandatud kaubamärk registreeriti 21. aprillil 2005 ja selle kehtivust on pikendatud kuni 23. märtsini 2018.
12 Menetlusse astuja esitas taotletava kaubamärgi registreerimisele 28. juunil 2005 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel vastulause kõigi eespool punktis 10 nimetatud teenuste osas.
13 Vastulause põhines vastandatud kaubamärgil. Vastulause põhjendamiseks viidati määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b) osutatud põhjendusele.
14 Hageja esitas 21. augustil 2007 määruse nr 40/94 artikli 55 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 56) alusel kehtetuks tunnistamise taotluse. See taotlus (edaspidi „kehtetuks tunnistamise taotlus”) oli suunatud vastandatud kaubamärgi vastu seoses kõigi eespool punktis 7 nimetatud kaupade ja teenustega.
15 Kehtetuks tunnistamise taotlus põhines eelkõige Saksa ärinimel macros consult GmbH.
16 Kehtetuks tunnistamise taotluse põhjenduste hulgas oli määruse nr 40/94 artikli 52 lõike 1 punktis c (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkt c) nimetatud põhjus.
17 Ühtlustamisamet peatas 11. septembri 2007. aasta otsusega eespool punktides 12 ja 13 nimetatud vastulausemenetluse kuni käesolevas asjas kõne all oleva kehtetuks tunnistamise menetluse lõpuni.
18 Tühistamisosakond lükkas 19. jaanuaril 2009 kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi. Tühistamisosakond leidis nimelt sisuliselt, et hageja ärinimel põhineva varasema õiguse olemasolu ei ole tõendatud, kuna hageja ei ole tõendanud, et vastandatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval kasutati seda tähist kaubanduses.
19 Hageja esitas 20. märtsil 2009 ühtlustamisametile määruse nr 40/94 artiklite 57–62 (nüüd määruse nr 207/2009 artiklid 58–64) alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
20 Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda jättis 18. oktoobri 2010. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse rahuldamata.
21 Täpsemalt leidis ta, et hageja ei ole tõendanud varasema õiguse olemasolu määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c tähenduses.
22 Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c kohaldamise kohta leidis apellatsioonikoda, et tehes üldise viite Markengesetzi §‑le 5, mis kaitseb mitut liiki erinevaid õigusi, ning tuginedes ärinimele macros consult GmbH, ei ole hageja piisavalt täpselt märkinud, millisele varasemale õigusele ta tugineb.
23 Lisaks leidis apellatsioonikoda, et hageja esitatud tõendid ei võimalda varasema õiguse olemasolu tuvastada. Esiteks ei võimalda koopia 14. märtsil 1998 esitatud siseriikliku kaubamärgi taotlusest järeldada, et majandustegevus algas, seda enam, et hageja ei jätkanud registreerimistaotluse menetlust. Teiseks on apellatsioonikoja sõnul selge, et äriühing nimega macros consult GmbH – Unternehmensberatung für Wirtschafts- und Finanztechnologie registreerimise taotlus erineb ärinimest, millele hageja tugineb, ilma et oleks vaja võtta seisukohta küsimuses, kas see taotlus kujutas endast kaubanduses kasutamist.
24 Lõpuks märkis apellatsioonikoda, et kõik hageja esitatud dokumendid teemakohasel messil osalemise kohta ja raamatupidamisdokumendid puudutasid aastaid 2006 ja 2008 ning neid ei saanud järelikult kasutada vastandatud kaubamärgi registreerimise taotlusest varasema õiguse tõendamiseks.
Poolte nõuded
25 Hagiavalduses palus hageja Üldkohtul:
– muuta vaidlustatud otsust nii, et kaebus, mille hageja esitas ühtlustamisameti apellatsioonikojale, tunnistatakse põhjendatuks ja kehtetuks tunnistamise taotlus rahuldatakse;
– mõista kohtukulud ning apellatsioonikoja ja tühistamisosakonna menetluses tekkinud kulud välja ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt.
26 Hageja märkis repliigis siiski, et tema hagi eesmärk on see, et Üldkohus tühistaks vaidlustatud otsuse uue õigusliku hinnangu alusel ning Üldkohtu arvamust arvestades ja pärast muude õigusküsimuste selgitamist rahuldaks apellatsioonikoda kehtetuks tunnistamise taotluse, tunnistades põhjendatuks kaebuse, mille hageja talle esitas.
27 Kohtuistungil kordas hageja, et tema hagi piirdub vaidlustatud otsuse tühistamise nõudega, ning see märgiti kohtuistungi protokolli.
28 Ühtlustamisamet ning menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
1. Hagi ese
29 Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks ühe väite, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c ja lõike 2 punkti a rikkumist.
30 Hageja tunnistas siiski kohtuistungil, et Üldkohtule esitatud dokumentides ei ole ta esitanud ühtegi argumenti selle kohta, kas vaidlustatud otsuses apellatsioonikoja poolt määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 2 punkti a ja Bürgerliches Gesetzbuch’i (Saksa tsiviilseadustik) § 12 koostoimes kohaldamine on õiguspärane, ning et see küsimus järelikult ei puuduta Üldkohtu menetluses oleva vaidluse eset.
31 Seega tuleb asuda seisukohale, et käesolev vaidlus käsitleb eranditult küsimust, kas vaidlustatud otsuses apellatsioonikoja poolt määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c ja artikli 8 lõike 4 koostoimes kohaldamine on õiguspärane.
32 Vastuses kirjalikule küsimusele, mille Üldkohus talle enne kohtuistungit saatis, viitas hageja Markengesetzi §‑le 15, ilma et ta oleks samas sellele viitele lisanud vähimaidki täpsustusi, mis oleksid võimaldanud selle võimaliku argumendi ulatust hinnata. Nagu hageja kohtuistungil tunnistas, ei tuginenud ta kõnealusele sättele ühtlustamisameti menetluses ega ka käesolevas menetluses. Kohtuistungil tunnistas hageja samuti, et selle sätte kohaldamise küsimus ei puuduta käesolevat vaidlust, ning see märgiti kohtuistungi protokolli. Käesolev vaidlus käsitleb seega ainult käesoleval juhul Markengesetzi § 5 tõlgendamise ja kohaldamise – mille suhtes on pooled erinevatel seisukohtadel – põhjendatust.
2. Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c ja artikli 8 lõike 4 ning Markengesetzi § 5 koostoimes kohaldamine
Poolte argumendid
33 Hageja väidab, et vastandatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval ehk 23. märtsil 1998 ta juba kasutas nimena, ärinimena ja ettevõtte nimena nimetust „macros consult” ning võis seetõttu tugineda kaitsele, mis on sellele tähisele antud Markengesetzi §‑ga 5.
34 Hageja on seisukohal, et asutamisel oleva eraõigusliku juriidilise isiku (Vorgesellschaft) ärinimi on Markengesetzi § 5 kohaselt kaitstav, tingimusel et tulevane äriühing on teinud tehinguid kolmandate isikutega ning et selline äritegevus laseb eeldada, et tegemist on püsiva majandustegevusega. Nime ja ärinime kaitse ulatub lisaks ka nende koostisosadele, kui viimastel on eristusvõime. Ettevõtte nime kasutamise alustamisest annab piisavalt tunnistust telefoniliini sisselülitamine, äriregistrisse kandmine või ettevõtte nime kasutamine siseriikliku kaubamärgiametiga kaubamärgi registreerimiseks peetavas kirjavahetuses. Selles suhtes ei pea ettevõtte nimele Markengesetzi §‑st 5 tuleneva kaitse algamiseks ettevõtja olema juba endast teada andnud kõigile teistele ettevõtjatele või kõigile oma klientidele.
35 Oma argumentide põhjendamiseks mainib hageja õigusteoreetilist artiklit (Ingerl, R., ja Rohnke, C., Markengesetz, Kommentar, 3. trükk, C. H. Beck, München, 2010) ning Bundesgerichtshof’i (liitvabariigi kõrgeim kohus) 14 otsust.
36 Selleks et tõendada, et ta hakkas oma ettevõtte nime kasutama enne vastandatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamist ehk enne 23. märtsi 1998, viitab hageja oma 19. veebruaril 1998 esitatud äriregistrisse kandmise taotlusele, 5. märtsil 1998 äriregistrisse kande tegemisele ning oma ettevõtte nime kasutamisele kirjavahetuses Deutsches Patent- und Markenamt’iga (Saksa patendi- ja kaubamärgiamet). Deutsches Patent- und Markenamti kinnitus dokumendi kättesaamise kohta annab tunnistust sellest, et hageja esitas sellele ametile 14. märtsil 1998 kaubamärgi macros consult registreerimise taotluse. Hageja sõnul andsid nii tühistamisosakond kui ka apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses nendele faktilistele asjaoludele eksliku hinnangu.
37 Hageja vaidleb vastu ka järeldusele, milleni apellatsioonikoda jõudis vaidlustatud otsuse punktis 26 ja mille kohaselt ärinime macros consult GmbH – Unternehmensberatung für Wirtschafts- und Finanztechnologie registreerimise taotlus ei ole kehtetuks tunnistamise taotlusega seoses asjakohane tõend. Kui oletada, et apellatsioonikoda oleks asunud seisukohale, et kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb ärinime koostisosadel, mitte sellel ärinimel endal, siis väidab hageja, et sõnad „macros” ja „macros consult” on tema ettevõtte nime eristavad osad ning et seetõttu kaitstakse neid Markengesetzi § 5 alusel, isegi kui neid kasutatakse eraldi.
38 Hageja lisab, et ta tegutseb oma ettevõtte nime all vähemalt alates eespool punktis 36 nimetatud äriregistrisse kandmise taotlusest. 2006. aastal oli tema käive 1,7 miljonit eurot. Ta esitas ühtlustamisametile majandusaasta aruanded aastate 2005 ja 2006 kohta ning aastatest 2005, 2006 ja 2008 pärinevaid dokumente, mis tõendavad tema osalemist Centrum für Büroautomation, Informationstechnologie und Telekommunikation’il (CeBIT, kontoritöö automatiseerimise, infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni mess). Seega jättis apellatsioonikoda ekslikult arvesse võtmata, et ta on alates asutamisest püsivalt tegelenud majandustegevusega.
39 Lõpuks vaidleb hageja vastu kõigile asja läbivaatamist takistavatele asjaoludele, mis ühtlustamisamet ja menetlusse astuja on esile toonud. Vastuseks argumendile, mille ühtlustamisamet esitas võimaliku varasema õiguse kaotamise kohta seetõttu, et ei ole tõendatud aastatel 1998–2005 tegevuse toimumine kolmandate isikute suhtes, esitas hageja repliigi lisas oma majandusaasta aruanded aastate 1998–2005 kohta. Ta on seisukohal, et neid tõendeid ei saa hilinenutena tagasi lükata, kuna ta pidi need esitama alles vastuseks argumendile, mille ühtlustamisamet esitas oma vastuses, ning ta on valmis esitama Üldkohtule veel muidki tõendeid, juhul kui viimane seda soovib.
40 Vastandatud tähiste sarnasuse osas viitab hageja ühtlustamisameti menetlusele tervikuna ning dokumendile, mille menetlusse astuja esitas eespool punktides 12 ja 13 nimetatud vastulausemenetluses.
41 Ühtlustamisamet väidab, et hagi on tervikuna vastuvõetamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Esiteks väidab ta, et hagis ei ole vaidlustatud otsuse kohta esitatavaid väiteid sõnaselgelt märgitud, vaid selles palutakse Üldkohtul võtta pärast asjaolude esialgset hindamist seisukoht hageja nende väidete põhjendatuse suhtes, mis käsitlevad varasema õiguse olemasolu. Üldkohtus saab aga üksnes vaidlustada vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
42 Teiseks leiab ühtlustamisamet, et vastuvõetav ei ole hageja üldine viide eespool punktides 12 ja 13 mainitud vastulausemenetlusele, tõendamaks talle väidetavalt kuuluvate varasemate õiguste ja vastandatud kaubamärgi segiajamise tõenäosust. Lisaks, kuna apellatsioonikoda ei analüüsinud väidetava varasema õiguse ja vastandatud kaubamärgi segiajamise tõenäosust, ei saa Üldkohus olla see, kes esimest korda selles küsimuses hinnangu annab.
43 Kolmandaks väidab ühtlustamisamet, et hagiavalduse lisas A 4 esitatud äriregistri väljavõte kannab kuupäeva 21. detsember 2010 ning et järelikult on see vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest hilisem. Kõnealune lisa kujutab endast seega uut faktilist asjaolu ja on seetõttu vastuvõetamatu. Samuti leiab ühtlustamisamet, et Üldkohus ei saa eespool punktis 35 nimetatud Saksa kohtute otsuseid arvesse võtta. Tegemist on nimelt faktiliste asjaoludega, millele hageja oleks pidanud tuginema haldusmenetluses, kuivõrd määruse nr 207/2009 artikli 53 tähenduses varasema õiguse olemasolu tõendamist käsitatakse faktiküsimusena, mille kohta peab vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktile iii tõendeid esitama pool, kes sellele tugineb. Lõpuks väidab ühtlustamisamet, et faktilised asjaolud, mis hageja tõi esile repliigi lisas A (vt eespool punkt 39), on uued ja seetõttu vastuvõetamatud.
44 Sisulises küsimuses väidab Ühtlustamisamet, et kohtupraktika kohaselt lasub siseriiklikus õiguskorras kaitstava varasema õiguse olemasolu tõendamise kohustus poolel, kes sellele õigusele tugineb, ning et vastavad tõendid tuleb esitada haldusmenetluses. Ühtlustamisamet väidab, et kuna hageja selliseid tõendeid ei esitanud, leidis apellatsioonikoda õigesti, et kehtetuks tunnistamise taotlus tuleb tagasi lükata.
45 Ühtlustamisamet väidab sarnaselt menetlusse astujaga, et pelk siseriikliku kaubamärgi registreerimise taotluse esitamine, mis on ainus faktiline asjaolu, mille hageja on lisaks äriregistrisse tehtud kandele esile toonud, ei kujuta endast kasutamise algust Markengesetzi § 5 tähenduses.
46 Peale selle loobus hageja kõnealusest registreerimistaotlusest ning esimesed dokumendid, mis annavad tunnistust hageja tõelisest tegevusest, pärinevad aastast 2005. Seega, isegi kui oletada, et hageja omandas 1998. aastal Markengesetzi § 5 alusel ettevõtte nimega seotud õiguse, oleks kuueaastane katkestusperiood lõpetanud mis tahes võimaliku õiguse. Igal juhul ei ole tähisega seotud uus õigus – oletades, et see omandati 2005. aastal – vastandatud kaubamärgi registreerimise taotluse suhtes prioriteetne.
47 Lisaks ei ole hageja äriregistris registreerimine kaubanduses kasutamine Markengesetzi § 5 tähenduses.
48 Lõpuks ei ole hageja tuginenud Markengesetzi §‑le 15, mis on ainus säte, mis võimaldab ära keelata tähise, mille kasutamise õigus on omandatud vastavalt sama seaduse §‑le 5.
49 Menetlusse astuja väidab, et hageja ei märkinud hagiavalduses piisavalt täpselt sätteid, mida apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses väidetavalt rikkus. Seetõttu ei vasta hagiavaldus Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetele.
50 Samuti peab menetlusse astuja vastuvõetamatuks faktilisi asjaolusid, mis hageja esitas esimest korda repliigi põhjendamiseks, ehk esiteks Bundesgerichtshofi kolm otsust ja teiseks majandusaasta aruanded aastate 1998–2005 kohta.
51 Sisulises küsimuses väidab ta esiteks, et hageja ei ole tõendanud, et tema ärinimi on Saksa kaubamärgiõiguse kohaselt kaitstud. Ta väidab, et ühtlustamisameti menetluse pool, kes soovib tugineda varasemale õigusele määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tähenduses, on kohustatud määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 kohaselt tõendama selle õiguse olemasolu, millele ta tugineb. Menetlusse astuja leiab aga, et hageja ei ole tõendanud, et tema lühendatud ärinimi macros consult on kaitstud ettevõtte nimega seotud õigusega.
52 Teiseks väidab menetlusse astuja, et juhul kui hageja esitaks uusi tõendeid selle kohta, et tema ärinime või tähist macros kasutati kaubanduses enne vastandatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamist, peaks Üldkohus need tõendid hilinenutena tagasi lükkama, kuna neid ei esitatud ühtlustamisametile. Ta on lisaks seisukohal, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et 2006. ja 2008. aasta majandusaastaga seotud tõenditega ei saa tõendada varasema õiguse prioriteetsust, kuna need tõendid puudutavad asjaolusid, mis leidsid aset enam kui kümme aastat pärast vastandatud kaubamärgi registreerimise taotluse esitamist.
53 Kolmandaks väidab menetlusse astuja, et lisaks sellele, et puuduvad tõendid vastandatud kaubamärgi registreerimise taotlusest varasema õiguse olemasolu kohta, ei ole täidetud tingimus, mille kohaselt registreerimata tähise kasutamine ei tohi olla „üksnes kohalik”. Ta eitab ka hageja väidetava varasema õiguse ja vastandatud kaubamärgi segiajamise tõenäosust.
Üldkohtu hinnang
Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktis c nõutavate tingimuste ulatus
54 Vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktile c koostoimes sama määruse artikli 8 lõikega 4 võimaldab peale kaubamärgi ka muu tähise olemasolu saavutada ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise, kui see tähis vastab korraga neljale tingimusele: tähis peab olema kaubanduses kasutusel; tähise ulatus ei või olla ainult kohaliku tähtsusega; õigus tähisele peab olema omandatud kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus tähist kasutati enne ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäeva, ja lõpuks peab õigus tähisele võimaldama selle omanikul keelata hilisema kaubamärgi kasutamise. Need neli tingimust piiravad selliste muude tähiste arvu, mis ei ole kaubamärgid ning millele saab tugineda ühenduse kaubamärgi kehtivuse vaidlustamiseks kogu liidu territooriumi osas vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 1 lõikele 2. Arvestades, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 4 kehtestatud tingimused on kumulatiivsed, piisab ühenduse kaubamärkide kehtetuks tunnistamise taotluse rahuldamata jätmiseks sellest, kui üks tingimustest ei ole täidetud (Üldkohtu 24. märtsi 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑318/06–T‑321/06: Moreira da Fonseca vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – General Óptica (GENERAL OPTICA), EKL 2009, lk II‑649, punktid 32 ja 47).
55 Kaks esimest tingimust ehk need, mis puudutavad esitatud tähise kasutamist ja ulatust – kusjuures ulatus ei või olla üksnes kohaliku tähtsusega – tulenevad määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 sõnastusest ning neid tuleb seega tõlgendada liidu õigusest lähtudes. Nii on määruses nr 207/2009 kehtestatud tähiste kasutamisele ja ulatusele ühtsed standardid, mis on kooskõlas selle määrusega loodud korra aluseks olevate põhimõtetega (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus GENERAL OPTICA, punkt 33).
56 Seevastu väljendist „kui selle tähise suhtes kohaldatavate liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja nendega ette nähtud ulatuses” ilmneb, et ülejäänud kaks tingimust, mis on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 punktides a ja b järgmistena välja toodud, on määrusega kehtestatud tingimused, mida tuleb erinevalt eelmistest hinnata esitatud tähise suhtes kohaldatava õigusega määratud kriteeriumide alusel. Selline viide esitatud tähist reguleerivale õigusele on põhjendatud sellega, et määrusega nr 207/2009 on antud võimalus tugineda ühenduse kaubamärgikorra välistele tähistele ühenduse kaubamärgi vastu. Seega on üksnes esitatud tähist reguleeriva õiguse alusel võimalik tuvastada, kas see tähis on ühenduse kaubamärgist varasem ja kas seetõttu võib olla põhjendatud hilisema kaubamärgi kasutamise keelamine (eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus GENERAL OPTICA, punkt 34).
Varasema siseriikliku õiguse olemasolu tõendamise kohustust ja selle kohta tõendite esitamist käsitlevad õigusnormid
57 Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 2 sõnastusest ilmneb, et viidates olukorrale, kus varasem õigus võimaldab keelata ühenduse kaubamärgi kasutamise, eristab see säte selgelt kahte olukorda olenevalt sellest, kas varasem õigus on kaitstud liidu õigusnormidega „või” siseriikliku õigusega (Euroopa Kohtu 5. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑263/09 P: Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I‑5853, punkt 48).
58 Mis puudutab menetlusnorme, mis on määruses nr 2868/95 kehtestatud juhuks, kui siseriiklikus õiguslikus raamistikus kaitstud varasemale õigusele tuginedes on esitatud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 2 kohane taotlus, siis on määruse nr 2868/95 eeskirjas 37 ette nähtud, et olukorras, millega on tegemist käesoleval juhul, on taotleja kohustatud esitama tõendid selle kohta, et tal on kohaldatavate siseriiklike õigusnormide alusel õigus varasemale õigusele tugineda (eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 49).
59 See eeskiri paneb taotlejale kohustuse esitada ühtlustamisametile mitte ainult tõendid selle kohta, et ta vastab tingimustele, mis on varasema õiguse alusel ühenduse kaubamärgi kasutamise keelamiseks nõutavad tulenevalt siseriiklikest õigusnormidest, mille kohaldamist ta taotleb, vaid ka tõendid nende õigusnormide sisu kohta (eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 50).
60 Kuna määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktis c on sõnaselgelt viidatud sama määruse artikli 8 lõikele 4 ning kuna viimases sättes käsitletakse varasemaid õigusi, mis on kaitstud liidu õigusnormide või liikmesriigi õigusega, mis on asjaomase tähise suhtes kohaldatav, on eespool punktides 57–59 nimetatud tõendamisnormid kohaldatavad ka juhul, kui määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c alusel tuginetakse siseriiklikule õigusele. Määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunktis ii on nimelt ette nähtud analoogsed sätted varasema õiguse tõendamiseks juhul, kui on esitatud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 kohane taotlus.
61 Pealegi ei või määruse nr 207/2009 artikli 65 kohaselt Üldkohus faktilisi asjaolusid uuesti läbi vaadata lähtuvalt tõenditest, mis on esimest korda esitatud talle. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Üldkohtule esitatud hagi eesmärk nimelt lasta selle sätte tähenduses kontrollida ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust, mida tuleb hinnata teabe alusel, mis võis otsuste tegemise ajal apellatsioonikodade käsutuses olla (vt Euroopa Kohtu 13. septembri 2011. aasta määrus kohtuasjas C‑546/10 P: Wilfer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Eeltoodust nähtub, et siseriikliku õiguse – nagu see, millele hageja käesoleval juhul tugineb – olemasolu küsimus on faktiküsimus. Pool, kes väidab, et on olemas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud tingimustele vastav õigus, on kohustatud ühtlustamisametis tõendama mitte ainult seda, et kõnealune õigus tuleneb siseriiklikest õigusnormidest, vaid ka nende õigusnormide kohaldamisala.
63 Tõdedes 28. oktoobril 1996 vastu võetud ühtlustamisameti menetlussuunistes (C osa peatüki 4 punkt 5.4), et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 alusel kohaldatavat liikmesriikide õigust käsitatakse samamoodi nagu faktiküsimust ning et tal ei ole omal algatusel täpselt võimalik kindlaks teha, millised on kõikide liikmesriikide õigusnormid, mis käsitlevad määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 kohaldamisalasse kuuluvaid õigusi, tõlgendas ühtlustamisameti juhataja seega õigesti eeskirju, mis reguleerivad tõendamiskoormist.
64 Vastavalt tavapärastele normidele, mis reguleerivad liidu kohtus faktide tuvastamist olukorras, kus kohus lahendab pooltevahelises menetluses ühenduse kaubamärgi asja (vt määruse nr 207/2009 artikkel 76), tuleb meenutada, et liidu kohus ei saa apellatsioonikojale ette heita, et viimane ei võtnud arvesse asjaolusid, mida pooled talle õigeaegselt ei esitanud.
65 Järelikult ei ole Üldkohtul õigust anda käesolevas asjas autonoomset hinnangut küsimusele, kas hageja võib tugineda Markengesetzi §‑ga 5 kaitstavale tähisele. Üldkohus ei tohi nimelt asendada apellatsioonikoja tõlgendust Saksa õigusest oma tõlgendusega, vaid tema kontroll hõlmab üksnes küsimust, kas Saksa õiguse kohaldamisala kindlaksmääramisel ja järeldusele jõudmisel, et hageja ei tõendanud Saksa õigusega kaitstava varasema õiguse olemasolu, hindas apellatsioonikoda õigesti tõendeid, mis esitati talle enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.
66 Eespool esitatud kaalutlustest lähtuvalt tuleb hinnata nende argumentide põhjendatust, milles hageja väidab, et vaidlustatud otsus ei ole õiguspärane.
Vaidlustatud otsuse õiguspärasus
67 Vaidlustatud otsuses leidis apellatsioonikoda sisuliselt, et hagejal ei õnnestunud tõendada, et Markengesetzi §‑s 5 ette nähtud tingimused selleks, et hageja võiks nõuda õigust tähise macros consult GmbH kaitsele, olid täidetud, kuna puudusid tõendid selle tähise enne vastandatud kaubamärgi registreerimise taotlust kaubanduses kasutamise kohta (vaidlustatud otsus, punktid 21–28).
68 Peale selle lükkas apellatsioonikoda tulemusetuse tõttu tagasi hageja esitatud tõendid, mis puudutasid vastandatud kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast hilisemaid asjaolusid (vaidlustatud otsuse punkt 27). Hageja omakorda esitas osa nendest tõenditest hagiavalduse lisas ning lisas repliigile uusi tõendeid, mis samuti puudutavad vastandatud kaubamärgi registreerimise taotlusest hilisemaid asjaolusid.
69 Seetõttu on vaja esmalt kontrollida, kas hagejal on alust kaevata selle üle, et apellatsioonikoda keeldus arvesse võtmast vastandatud kaubamärgi registreerimise taotlusest hilisemaid asjaolusid, mis talle esitati, ning teiseks kontrollida apellatsioonikoja antud hinnangut küsimuses, kas hageja suutis varasema õiguse olemasolu tõendada.
– Tõendid vastandatud kaubamärgi registreerimise taotlusest hilisemate asjaolude kohta
70 Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõigete 1 ja 2 sõnastusest ilmneb, et nende sätete alusel esitatud kehtetuks tunnistamise taotlused sõltuvad varasema õiguse olemasolust. Varasem õigus on pealegi määratletud sama määruse artikli 8 lõikes 4, mis viitab artikli 53 lõike 1 punktile c ning mille kohaselt tähendab see, et kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks olev õigus peab olema omandatud enne selle ühenduse kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva, mille kehtetuks tunnistamist taotletakse, või olenevalt olukorrast enne ühenduse kaubamärgi prioriteedikuupäeva (vt selle kohta eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus GENERAL OPTICA, punkt 32).
71 Käesoleval juhul esitati vastandatud kaubamärgi registreerimise taotlus 23. märtsil 1998 (vt eespool punkt 5). Hageja on seega kohustatud tõendama, et ta omandas õigused, millele ta tugineb, enne seda kuupäeva. Järelikult lükkas apellatsioonikoda õigustatult tagasi kõik tõendid, mis hageja esitas talle aastatel 2006–2008 aset leidnud asjaolude kohta (vt vaidlustatud otsuse punkt 27).
– Apellatsioonikoja järeldus, mille kohaselt hageja ei ole tõendanud sellise varasema õiguse olemasolu, mis võib olla kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks
72 Sellega seoses tuleb meenutada, et siseriiklikus õigussüsteemis kaitstaval tähisel põhineva kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud pool on kohustatud ühtlustamisametis tõendama esiteks, millised on asjaomases siseriiklikus õiguskorras ette nähtud tingimused kaitstud õiguse tekkimiseks, ning teiseks, et need tingimused on täidetud (vt eespool punktid 57–60). Peale selle võib Üldkohus apellatsioonikoja vastuvõetud otsuse õiguspärasuse kontrollimisel arvesse võtta üksnes asjaolusid, mis võisid otsuste tegemise ajal apellatsioonikoja käsutuses olla (vt eespool punkt 61).
73 Seega peab Üldkohus esiteks hindama, kas hageja väidab õigesti, et apellatsioonikoda eksis Saksa õiguse kohaldamisala osas.
74 Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et kõik menetlusosalised on ühel meelel, et Markengesetzi §‑s 5 on ettevõtte nimega seotud õiguse kaitsmise tingimusena ette nähtud asjaomase tähise kaubanduses kasutamine. See tingimus tuleneb kõnealuse sätte sõnastusest endast (vt eespool punkt 4). Pooled seevastu ei ole üksmeelsed selle tingimuse ulatuse tõlgendamises.
75 Eespool punktides 57–64 nimetatud põhjustel on ühtlustamisametil õigus väita, et ühenduse õiguse aspektist on tingimused, mis on siseriiklikes õigussüsteemides seatud siseriiklikus korras kaitstavate õiguste tunnustamisele, käsitatavad faktiküsimustena, mida pooled peavad tema menetluses tõendama.
76 Seega tuleb nõustuda ühtlustamisameti ja menetlusse astuja esile toodud asja läbivaatamist takistava asjaoluga, mis seisneb selles, et hageja ei saa esimest korda Üldkohtus tugineda Markengesetzi § 5 tõlgendusele, mis tuleneb Bundesgerichtshofi mitmest otsusest ja Saksa õigusteooriast. Nimelt, nagu ka hageja kohtuistungil kinnitas, ei ole vaidlust selle üle, et ta ei esitanud neid tõendeid haldusmenetluses, vaid viitas neile esimest korda Üldkohtus, kusjuures ka siis esitas ta need üksnes osaliselt. Järelikult ei saa Üldkohus neid tõendeid vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta.
77 Pealegi ei väida hageja, et ta esitas apellatsioonikojale tõendeid Saksa õiguse kohaldamisala kohta, mida apellatsioonikoda väidetavalt vääralt tõlgendas. Seetõttu ei ole tal alust kritiseerida hinnanguid, mis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses Saksa õiguse kohaldamisala kohta andis.
78 Teiseks tuleb kontrollida, kas hageja on suutnud tõendada, et apellatsioonikoda tegi hindamisvea vaidlustatud otsuses Saksa õiguse kohaldamisel vastavalt sellele, kuidas ta seda kõnealuses otsuses tõlgendas.
79 Selles suhtes on selge, et ainsad vastandatud kaubamärgi registreerimise taotlusest varasemad faktilised asjaolud, mis hageja apellatsioonikojas esile tõi, seisnevad dokumentides, mis puudutavad esiteks hageja kandmist Saksa äriregistrisse (hagiavalduse lisa A3) ning siseriikliku sõnamärgi macros registreerimise taotlust, mis esitati Deutsches Patent- und Markenamtile (hagiavalduse lisa A6).
80 Seevastu on vastuvõetamatud dokumendid, mis hageja esitas repliigi lisas, ehk tema majandusaasta aruanded aastate 1998–2005 kohta, kuna need ei sisaldunud apellatsioonikojale esitatud toimikus, nagu väidavad ühtlustamisamet ja menetlusse astuja.
81 Mis puudutab esiteks hageja kandmist registrisse, siis märkis apellatsioonikoda, et ärinimi, millega hageja registreeriti, ehk macros consult GmbH – Unternehmensberatung für Wirtschafts- und Finanztechnologie ei ole identne ärinimega macros consult GmbH, mille kaitsmist hageja nõuab.
82 Sellega seoses tuleb tõdeda, et hageja ei esitanud apellatsioonikojas ühtegi tõendit, mis oleks andnud tunnistust sellest, et Saksa õiguse kohaselt võib ärinimi, mille kaitsele tuginetakse Markengesetzi § 5 alusel (ehk käesoleval juhul tähis macros consult GmbH) erineda nimetusest, mis esineb tõendites, mis on esitatud selle kaitse olemasolu kinnitamiseks (ehk käesoleval juhul hageja registreerimine nimega macros consult GmbH – Unternehmensberatung für Wirtschafts- und Finanztechnologie). Seetõttu ei saa hageja esimest korda Üldkohtus vaidlustada seda, kuidas apellatsioonikoda tõlgendas Saksa õiguse kohaldamisala. Igal juhul, isegi kui nõustuda hageja seisukohaga, et apellatsioonikoda oleks pidanud ärinime macros consult GmbH – Unternehmensberatung für Wirtschafts- und Finanztechnologie äriregistris registreerimist arvesse võtma, piisab sellest, kui tõdeda, et isegi kui niisugune registreerimine võimaldaks hagejal nimetust macros consult GmbH kaubanduses kasutada, ei tõendaks see iseenesest selle nimetuse kasutamise püsivust.
83 Mis puudutab teiseks Deutsches Patent- und Markenamtile esitatud sõnamärgi macros registreerimise taotlust, siis ilmneb sellest, et kõnealuse ametiasutuse ja hageja vahel on toimunud kirjavahetus, mille raames hageja tegutses nime macros consult GmbH all.
84 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et arvestades selle kehtetuks tunnistamise taotluse eset, mis põhineb Saksa õigusega ärinimele macros consult GmbH antud kaitsel, ei käsitle käesolev vaidlus küsimust, kas kaubamärk macros, mille registreerimist Deutsches Patent- und Markenamtilt taotleti, oli kaitstud, vaid üksnes küsimust, kas selle kaubamärgi registreerimise taotluse esitamine võimaldab hagejal tõendada ärinime macros consult GmbH kasutamist kaubanduses.
85 Leides, et pelgast Deutsches Patent- und Markenamtile esitatud sõnamärgi registreerimise taotlusest ei piisa ärinime macros consult GmbH kaubanduses kasutamise tõendamiseks, ei teinud apellatsioonikoda hindamisviga Saksa õiguse kohaldamisel, nii nagu ta selle kohaldamisala määratles.
86 Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 25 märkis, ei eelda ega tähenda kaubamärgi registreerimise taotlus nimelt selle kaubamärgi kasutamist, ning vaidlus puudub selle üle, et hageja ei jätkanud registreerimismenetlust. Kuna apellatsioonikoda leidis, et Markengesetzi § 5 kohaselt nõutav kaubanduses kasutamise tingimus eeldab teatud tõhususe astet ja piisavalt tavapärast laadi (vaidlustatud otsuse punktid 23 ja 25), oli tal õigus sellest järeldada, et hageja ärinime tavapärase kaubanduses kasutamise tõendamiseks ei piisa pelgalt ühest kirjavahetuse episoodist.
87 Hageja ei ole aga esitanud ühtegi vastuvõetavat vastupidist tõendit. Järelikult ei ole ta suutnud tõendada, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuses valesti, et hageja ei ole tõendanud sellise varasema õiguse olemasolu, mis võib olla määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c kohaselt esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks.
88 Seetõttu tuleb hageja ainus väide tagasi lükata ja käesolev hagi seega rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja võtta seisukohta ühtlustamisameti ja menetlusse astuja esile toodud teiste asja läbivaatamist takistavate asjaolude kohta (vt selle kohta Euroopa Kohtu 26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑23/00 P: nõukogu vs. Boehringer, EKL 2002, lk I‑1873, punkt 52).
Kohtukulud
89 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ning ühtlustamisamet ja menetlusse astuja on nõudnud kohtukulude väljamõistmist, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja macros consult GmbH – Unternehmensberatung für Wirtschafts- und Finanztechnologie’lt.
Azizi | Frimodt Nielsen | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. mail 2013 Luxembourgis.
Allkirjad